Semiootika alused, 4 oktoober Saussure ja strukturalism Keel, milles me suhtelem iseendaga, see pole loomulik keel, varjatud, tsenseeritud meie mõistuse poolt. Unenägudes ma aga ei kontrolli - Freudi ideed. Kogu sotsiaalne aktiivsus on märgiline. Edastame märke. M rgiteadus võiks olla sotsioloogia aluseks, kuni ideoloogiani. Tähtsaim läbimurre tehtud aga keeleteaduses: seotud siis Ferdinand de Saussure'ga (1875-1913) Saussure: Vanast šveitsi aristokraatlikust perest, väljapaistev loodusteadlane, ka leiutaja. Alpinismi kui spordiala rajaja, esimene, kes vallutas Mont Blancki. Entomoloogia – putukateadus. „Üldkeeleteaduse kursus“ (Saussure raamat) avaldati pärast tema surma, seda tegid kaks tema kolleegi. See polnud otseselt Saussure kirjutatud, vaid raamat on kokku pandud tema suulistest materjalidest ja konspektidest.
Need reeglid on kõige lihtsamad ja kohustuslikud. pragmaatika - märgi suhe tema kasutajaga III. Märk -- subjekt. Kuidas inimene kasutab märke. Kirjutav ja rääkiv subjekt, tema erinevad ,,minad". Suhted rääkija -- kuulaja, sõnaline mõjutus jne. Reeglid on pigem soovituslikud. Pragmaatiline mõõde väljendab. ( 4.loeng slaid 13) Semioos on 5-liikmeline suhe. On mark, interpretaator, interpretant, tähendus ja kontekst. 3) Peirce'i semiootika ja Saussure'i semioloogia. Teooria Filosoofiline, Deskriptiivne, üldlingvistiline normatiivne, Baseerub loomulikul keelel ülevaatlik, eeldab loogiliste suhete ja märgitüüpide universaalsust Atomism Holism Substitsionaalne Bilateraalne(kahekülgne) märk on keeles eelkõige, mitte kõnes
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
Semiootika sõna ei kasutatud. Ebaõnnestujad. Andekad, aga elulugu läks luhta. Ch. S. Pierce – fragmatismi rajaja. Suur osa kirjutistest pühendatud semiootikale. Kirjutas erinevaid teoseid, kuid kogu aeg kirjutas ühte ja sama. IGASUGUNE TEADMINE ON RAJATUD MÄRKIDELE. SEMIOOTIKA ON EELTEADUS, ILMA EI SAA MIDAGI. Suri, arvates, et keegi teda ei mäleta. Charles Morris. – Pierce’i ideede populariseerimine. Õpetas semiootikat ameerika ülikoolides. Keeleteadus: Ferdinand de Saussure. Luges keelteülikoolis üldkeeleteaduste kursust. Keeleteadus 15. Saj saksa Võrdlev Täppisteadus Uus keeleteadus oli seotud grammatilise maailmavaatega. 1816 F. Bopp ja 1818 Rasmus Rask. Vennad Grimmid(vanem Jakob) olid väljapaistvad keeleteadlased. Ja folkloristid. Grimmi seadus: kuidas foneetika muutub eri keeltes. Kõik keeled pärinevad ühest keelest. Keeleteadus on rajatud seadustele. Kentum ↔satom 3
Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce /Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui
eetika jne. Iga teadus väljendab oma tulemusi märkide abil. Semiootika on üldkeel, mis sobib konkreetselt iga keelega. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Humanitaarne semiootika. Humanitaarne semiootika kui semioloogia (Saussure). Formaalne semiootika. Loogika kui formaalne semiootika. Semiootika formaalne teooria sisaldab situatsioonide algebrat, klassifikatsiooni teooriat ja lingvistilist mõõdet. Lingvistiline mõõde on kombineeritud ähmaste hulkade ja võimalike jaotuste teooriaga. Formaalne semiootika käsitleb teadust teadusest kui semiootiliste süsteemide süsteemi. Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem.
Iga kord kui räägid ja kasutad snõna nagu, siis sa räägid ikooniliselt. tähistatava ja tähistatava vahel on otsene füüsiline või põhjus-tagajärg suhe. Looduslikud märgid: suits , jalajälg, kaja, maitse jne. suhe on arbitaarne või konventsionaalne.:: keelemärgid, tähestik, numbrid jne. IKOON, INDEKS SÜMBOL!!!!- märgi suhe mingisse objekti, mille kohta ta käib, ikoon , sarnassussuhe, ... KORDAMINE FERDINAND DE SAUSSURE -Keel on märgisüsteem abstraktsete reeglite ja konventsioonide süsteem. See on olemas sõltumatult, eelneb keele individuaalsetele kasutajatele. -Kõne on konkreetsed keelekasutuse juhud. -Keel+kõne =kõnetegevus. Tähistaja on 1 kahest märgiosast. See on jagamatu (va. Analüütilistell kaalutlustel.) Lingvistilise märgi mitte- materiaalne vorm. Tähistatav on teine märgiosa. Ta on samuti jagamatu. See on vaimne mõiste, idee, kontsept, mida tähistaja tähistab
märgiga), Teisesus (seostub objektiga), Kolmasus (seostub interpretantiga). Esmasus on "tunne", võimalus, juhus; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema olemusega. Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - lihtsad tõsiasjad, mõistetakse et maailm koosneb asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Kolmasus on loome, mentaalne, asetab Esmasuse suhtesse Teisesusega; mõistmine. Kolmasus on ühtlasi Esmasus ja Esmasus on ühtlasi Kolmasus, kui arvestada piiritut semioosist. Peirce ja Saussure mõlemad vaatlevad märke kui kodeeritud ligipääsu objektile. Peirce kategoriseerib märgitüübid: Märkide vormi omaduste ja olemise vormide interaktsioon on märke tootev graafik: Omadus Faktid Seadused Esmasus Teisesus Kolmasus Qualisign
mis aitab maailma nähtavaks teha. · Kavalitatiivse uuringu juurde kuulub tõlgenduslik lähenemine maailmale. püütakse uurida uuritatavaid nende enda keskkonnas. · Uurija kasutab uuringus kompleksset järeldusteni jõudmise viisi, mis on mitmetahuline ning spiraalikujuline. · Uurija kasutab erinevaid trateegiaid, mistõttu on kvalitatiivsed uuringud interdistsiplinaarsed. Saussure ja strukturalism Keel, mis moodustab meie identiteedi milles me mõtleme on irratsionaalne keel. See polegi päris keel. Ferdinand de Saussure (1857-1913) Kogu ta elu oli seotud sisemiste sündmustega ja kõige oluliseme, mis ta elus juhtus, juhtus pärast ta surma. Ta oli väga vanast Sveitsi loodusteadlaste perekonnast. Alpinismi kui spordiala rajaja. Ta isa oli etümoloog(putukateadlane) Luis Frédéric (1829-1905) de Saussure. Kogu 19
Keeleteaduse alused Kordamine kontrolltööks LOENG I Keel on LOOMULIK Ei ole tehissüsteem Esimese keele omandavad kõik loomupäraselt keskkonnast Millest keel koosneb? Olles ise süsteem, koosneb keel omakorda paljudest alasüsteemidest Ta on struktuuride ja reeglite kogum, kuid osa neist reeglitest on abstraktsed, kõik korraga ei realiseeru Ferdinand de Saussure Keel ja kõne on erinevad mõisted Langue vs parole: abstraktne reeglite kogum vs nende konkreetne esinemine IDIOLEKT Individuaalne keelekuju Sõltub olukorrast FORMAALKEELED Formaal ehk tehiskeeled on kunstlikult loodud märgisüsteem Väldivad mitmetähenduslikkust, mida loomulik keel ei suuda Sümbolite arv piiratud-kitsa kasutusalaga NT programmeerimiskeel, liiklusmärgid, morsetähestik Rahvusvahelised abikeeled
Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend. Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus. o Keelte tüpoloogiline liigitus isoleeriv; aglutineeriv; flekteeriv; polüsünteetiline Noorgrammatikud 19. saj viimane veerand o Keelemuutuste põhjused o Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja o Analoogia mõju o Laenamine d) XX sajandil (strukturalism - Saussure; generativism - Chomsky) Strukturalism (Ferdinand de Saussure 1916) o Strukturalismi põhitõed: o Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega). o Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). o Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. o Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted. o Keelestruktuur on tasandiline o (süntaks) o morfoloogia o fonoloogia 20
Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu * antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semiootika on Peirce/Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks. ? 4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis. Semiootika ,,lähikondlasteks" on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus, filosoofia, loogika. Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi aseml olevat. Märk on kahepoolne. Märk
= radikaalne nägemus: ühiskond, inimkultuur ja kogu tsivilisatsioon on kõnetegude tulemus. Semiootikakoolkonna käsitlus, mis on märk Semiootika keskne termin on ,,märk. Märkide ja nende toime uurimist nimetatakse semiootikaks. 3 põhiobjekti märk, kood, kultuur. Sem keskendub oma tähelepanu tekstile ning vastuvõtjale antud positsioonile. Märk saab rähenduse alles siis kui me seda tõlgendame tähendust kandvana. Semiootiline kolmnurk(tugineb Ferdinand de Saussure arusaamisele märgist):märk ei ole keelevälise asjaga vahetult seotud, seos kujuneb mõiste vahendusel.Näita märgi mitmemõõtmelisust. Märgi ja asja vahel ei ole otsesidet, nende vahel on vähemalt üks vahendaja. Charles S. Pierce märgist: midagi, mis osutab kellelegi midagi mingis suhtes või omaduses. Kolmiksuhe:Märk on mingi A, mis tähistab mingit fakti või objekti B tõlgendaja (interpreteerija) C jaoks.
SÜMBOL KULTUURISÜSTEEMIS Sõna "sümbol" on semiootikateaduste süsteemis üks mitmetähenduslikumaid.1 Väljend "sümboolne tähendus" on sageli tarvitusel lihtsalt märgilisuse sünonüümina. Kui väljenduse ja sisu vahel on mingi vastavusseos ning mida selles kontekstis eriti toonitatakse see seos 3 on konventsionaalne, räägivad uurijad tihti sümboolsest funktsioonist ja sümbolitest. Samal ajal vastandas juba Saussure sümboleid konventsionaalsetele märkidele, rõhutades esimeste puhul ikoonilist elementi. Meenutagem, kuidas Saussure sel puhul kirjutas, et kaalud võivad olla õigluse sümboliks, kuna sisaldavad ikooniliselt endas tasakaalu ideed, aga vanker mitte. Värvid Maailmas üks lihtsamini teada ja tuntud sümbolisüsteeme on värvisümboolika. Juba iidsetel aegadel tähendas iga värv midagi. Laialdaselt on see levinud kunstis ja heraldikas. Kõige
· Tuletis kirjutatakse väikese algustähega · Mitmest nimest koosnev tuletis kirjutatakse kokku üheks sõnaks · Tuletis võib ülakomaga eralada käänetest Bonn bonn'lane / bonlane Bordeaux bordeaux'lane/ bordeauxlane Camus camus'lik / camuslik Ferdinand de ferdinand-de- Saussure saussure'lik/ferdinand-de- saussurelik
koguni vastandlikke asju. Nt samad geomeetrilised kujundid võivad erinevais kultuurides tähistada täiesti erinevaid asju (nt viisnurk, mis on ühtlasi nii Ameerika Ühendriikide lipul, kui ka sümboliseerib Nõukogude Liidu proletaarse revolutsiooni viie kontinendi ühendamist), samuti svastika Moodsa semiootika rajajad: Emile Durkheim Jules Henri Poincaré Sigmund Freud ... Gottlob Frege (1848-1925) Charles S. Peirce (1839-1914) Ferdinand de Saussure (1857-1913) Et olla vastastikku kasulikud, peavad kommunikatsioonis osalejad "rääkima eri keeli". Semiootika vaatevinklist kujutab kultuur endast kollektiivset intellekti ja kollektiivset mälu, st on teatud teadete (tekstide) hoidmise ja edastamise ja uute väljatöötamise indiviidiülene mehhanism. Selles mõttes võib kultuuriruumi määratleda kui teatud üldise mälu ruumi, st ruumi, mille raames mingid üldised tekstid võivad säiluda ja aktualiseeruda.
19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on selline ütlus, mis vastab tõele juhul, kui ta on vale ja on vale juhul, kui ta vastab tõele. Marie Curie radioaktiivsuse avastaja mateeria sulab, muutub eimillekski tuli selline arvamus. John Locke ,,Essee inimese arusaamisest (1690) Moodsa semiootika rajajad: E. Durkheim, J.H. Poincari, S. Freud, G. Frege, Ch.S. Peirce, F. De Saussure Poincare viimane universaalne matemaatik tundis kõiki matemaatika alateemasid. Ei ole vaja uurida objekte, vaid nende vahelisi seoseid. Freud revolutsiooniline figuur; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne seal on konfliktid; teadvus-teadmatus. See mida me teadvusame, on vale. Freud tõlgendab unenägusid, uurib keelevääratusi, käevääratusi (kirjutamisel). Ühelt poolt on kõik asjad omavahel seotud, teisalt kõik asjad midagi tähendavad. G
Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu * antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semiootika on Peirce/Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks. 4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis. Semiootika ,,lähikondlasteks" on meditsiin (diagnostika), kriminalistika, keeleteadus, filosoofia, loogika. Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid. 5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur. Märk on miski, mis asendab kellegi jaoks midagi mingis suhtes või mingil määral. (Peirce'i definitsioon)
märgiga), Teisesus (seostub objektiga), Kolmasus (seostub interpretantiga). Esmasus on "tunne", võimalus, juhus; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema olemusega. Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - lihtsad tõsiasjad, mõistetakse et maailm koosneb asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Kolmasus on loome, mentaalne, asetab Esmasuse suhtesse Teisesusega; mõistmine. Kolmasus on ühtlasi Esmasus ja Esmasus on ühtlasi Kolmasus, kui arvestada piiritut semioosist. Peirce ja Saussure mõlemad vaatlevad märke kui kodeeritud ligipääsu objektile. Peirce kategoriseerib märgitüübid: Märkide vormi omaduste ja olemise vormide interaktsioon on märke tootev graafik: Omadus Faktid Seadused Esmasus Teisesus Kolmasus Qualisign
märgiga), Teisesus (seostub objektiga), Kolmasus (seostub interpretantiga). Esmasus on "tunne", võimalus, juhus; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema olemusega. Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - lihtsad tõsiasjad, mõistetakse et maailm koosneb asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Kolmasus on loome, mentaalne, asetab Esmasuse suhtesse Teisesusega; mõistmine. Kolmasus on ühtlasi Esmasus ja Esmasus on ühtlasi Kolmasus, kui arvestada piiritut semioosist. Peirce ja Saussure mõlemad vaatlevad märke kui kodeeritud ligipääsu objektile. Peirce kategoriseerib märgitüübid: Märkide vormi omaduste ja olemise vormide interaktsioon on märke tootev graafik: Omadus Faktid Seadused Esmasus Teisesus Kolmasus Qualisign
4) Mõtlemisvahend, üks prantsuse kirjanik on koguni õelnud, et alles siis me teame, mida me tahtsime õelda, kui me seda juba ütelnud oleme. Arvutamine(sisekõne kasutamine). 5) Kuuluvuse väljendamine (släng, mille abil on võimalik näidata, et kuulutakse mingisse rühmitusse) 2. Keelemärgi 2 poolt · Tähistatav ehk tähendus · Tähistaja ehk häälikujärjend. Keel on märgisüsteem (Ferdinand De saussure). Keele märgid on sõnad ehk häälikujärjend. 3. Keelemärgi põhiomadus Keelemärgi tähtsaim omadus on, et tähistatava ja tähistaja vahel puudub motiveeritud seos. Ssõnad, kus see seos esineb on onomatopoeetilised. Loodushääli ja helisid jäljendavad sõnad. 4. Sünonüümia on selline nähtus, millel on üks tähistaja ja mitu tähistavat 5. Sünonüümid- samatähenduslikud sõnad (erineva kirjapildiga) 6
Semiootika alused · Ameerika strukturalism Strukturalism põhines süsteemide uurimisel, mis lähtus sisemisest struktuurist, mitte vormist. Strukturalismile pani aluse Saussure. Strukturaliste: Greimas, Todorov, Frye. USA strukt. nimetatakse vahel ka distributiivseks lingvistikaks. Väga kuiv ja asjalik. Saussure ja kohalik traditsioon oli üks selle voolu allikas, kus olulisel kohal Franz Boasi ideed. A. Boas - Saussure'i eelkäija. uuris Ameerika indiaanlasi ning lähtus sellest, et kõik kultuurid on võrdsed ja iga kultuur on omaette väärtus. Taunis etnotsentrismi. Kultuur on süsteem ning sed aei saa vaadelda mingis kindlas reas. Kultuuri mõistmise eeldus on keel. A. Sapir - teda huvitas keel filosoofilise nähtusena. Keeles oli tähendus väga oluline Keel on modelleeriv süsteem, mitte maailma kirjeldamise vahend. Keel determineerib kuidas me näeme, kõneleme ja mõistame maailma
sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours'i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses. Coursist ilmus 3 trükki ja pärast seda on avaldatud just seda kolmandat, paljude kommentaaridega. Strukturalismi järgi: Keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ja struktuur, ja selle
Hebrew, which made it very difficult for common people to understand. He came out with a radical plan to translate the Bible into local languages (the first language was German – translated by Martin Luther). This inspired many other translators during that period. • What happened in the 19th and 20th century in translation studies? When and who created the term ‘translation studies’? Translation Studies – James S. Holmes - 1972 Ferdinand de Saussure – Lived during the 19th and 20th century. He was a Swiss linguist and a semiotician. He is widely considered one of the fathers of 20th-century linguistics and one of two major fathers (together with Charles Sanders Peirce) of semiotics/semiology. Saussure's most influential work, Course in General Linguistics (Cours de linguistique générale), was published posthumously in 1916 by former students Charles Bally and Albert Sechehaye on the basis of notes taken from
Mead, Margaret ameerika kultuuriantropoloog. Uuris soorolle ja täiskasvanuks saamist. Peirce, Charles S. USA teadlane ja filosoof, üks semiootika rajajaid. Pani aluse filosoofia suunale pragmatism. Radcliffe-Brown, Alfred Inglise sotsiaalantropoloog, kes lõi funktsionaalse strukturalismi teooria. Sapir, Edward ameerika antropoloog ja keeleteadlane; oli USA juhtivaid strukturaallingviste; hüpoteesi Sapir-Whorf üks autor. Saussure, Ferdinand de sveitsi keeleteadlane, semioloog ja strukturalismi rajajaid. Spengler, Oswald saksa kultuuri- ja ajaloofilosoof. Sai kuulsaks teosega ,,Õhtumaa allakäik". Võrdles kultuuri elus organismiga. Tsivilisatsioonil on ka oma eluiga. Toynbee, Arnold inglise ajaloolane. Kirj mahuka teose ,,Uurimus ajaloost", kus püüdis kõiki ajaloo sündmusi selgitada tsivilisatsiooniteooriaga. Weber, Max saksa sotsioloog ja majandusteadlane. Võttis kasutusele sõna ,,legitiimsus".
sõne, lekseem. ·Leksikaalne ja grammatilinetähendus. ·Leksikaalsed suhted · Fred Karlsson ,,Üldkeeleteadus", lk 29- 30, 214-225, 241-250, 255, 260-269; · M. Ehala "Eesti keele struktuur", II trükk 17-24, · Renate Pajusalu 2009 "Sõna ja tähendus,, lk 7-12, 25-32. Semantika uurib · keele seost reaalsusega, mille kohta keele abil infot vahetatakse · keelevahendite mõistmise protsessi Tähendus Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale " (`üldkeeleteaduse kursus') (1913) Keel on märgisüsteem Sõnad on (keele)märgid sõna = häälikujada + tähendus tähistaja tähistatav Märk ja referents Märk: puu Objekt: puu Puu mõiste tähistata v referents PUU hääliku- järjend tähistaja referent Tähenduse koostisosad
avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Ferdinand de Saussure „Cours de linguistique générale“ Saussure väitis, et märgid eksisteerivad keeles ja omavad tähendust vaid sarnasuse ja erinevuse kaudu teiste märkidega.. M. Bahtin - dialogism: sõnad sisenevad dialoogiliselt laetud ja pingelisse võõraste sõnade keskkonda, heteroglossia: romaani mõju lähtub erinevate häälte kooseksisteerimisest. R. Barthes - „Autori surm“ (1968): tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri
Seetõttu on varieerumise mõte suhteliselt uus. 19. sajandi lõpus: loodusteaduste hoogne areng; loodusteaduste eeskuju: ka keeleteaduses peaksid olema kindlad reeglid, seadused jms. Võrdlev-ajalooline keelteadus muutused on juba toimunud. Ajalooline = diakrooniline. Sünkroonilist (= kaasaegset) varieerumist ei osatud (ega tahetud) arvesse võtta. 20. sajandi algus Ferdinand de Saussure: Strukturalism. Näeb keelt süsteemina. Muutus süsteemi ühes osas mõjutab kogu süsteemi. Varieeruvatest ühikutest tunnistatakse allofooni ja allomorfi (nende varieerumine allub kindlatele reeglitele). Igal keelemärgil on oma väljendus + tähendus + funktsioon. Kui aga tekib uuendus (uus keelend, oma või laenatud, käibel paralleelselt vanaga) ja uuendusel pole selgelt eristatavat funktsiooni, ei suuda klassikaline strukturalism sellega
Kriitikud tavaliselt tegelevad teose lahterdamisega: struktuuri, arhetektuuri, vormi, mitte autori ja teose seosega. Kohe tekkivad küsimused- mis on üldse teos? Kas iga kirjutis on teos. Kui on autor, siis on ka teos – esmapilgul kõlab üsna loogiliselt. Aga kas see ikka on nii? Ilmselgelt kõik, mis jääb autorist maha pole kindlasti märkimist ja valdamist väärt. Vaevalt, et mustandid ebaoluliste lisadega on väärtus omaette. Samas nt Saussure’i põhiteos „Üldlingvistika kursus“ ilmus aastaid peale tema surma ja on koostatud tema õpilaste konspektide põhjal. Minu isikliku arvamuse põhjal oelsk võinud need õpilased , kes seda avaldasid teha seda sama hästi ka oma nime all. Kogu au ja kuulsus oleks sel juhul neile kuulunud. Sõna „teos“ ja üksus, mida see tähistab, on arvatavasti sama problemaatilised kui autori individuaalsuse staatus. Kas see konkreetne kirjutis on teos? Autor on ju olemas – mina.
Durkheim, Émile Eco, Umberto Eliade, Mircea Foucault, Michel Frazer, James Frege, Gottlob Freud, Sigmund Gadamer, Hans Geertz, Clifford Gramsci, Antonio Greimas, Algirdas J. Habermas, Jürgen Hobsbawm, Eric Horkheimer, Max Huntington, Samuel Jakobson, Roman James, William Jung, Carl G. Kristeva, Julia Lévi-Strauss, Claude Lotman, Juri Lyotard, Jean-François Malinowski, Bronislaw Marcuse, Herbert Marx, Karl Mead, Margaret Peirce, Charles S. Radcliffe-Brown, Alfred Sapir, Edward Saussure, Ferdinand de Spengler, Oswald Toynbee, Arnold Weber, Max Whorf, Benjamin Lee Wittgenstein, Ludwig B. Mida tähendab: antropoloogia autori surm Bedeutung Birminghami koolkond cultural studies dekonstruktsioon diskursus diskursuseanalüüs elamismaailm fonoloogia Frankfurdi koolkond hermeneutiline ring ideoloogia intertekstuaalsus kirjutatav tekst kognitiivteadused kultuurimorfoloogia kultuurisõltelisus kultuuriuniversalism märk modernsus modernism monoteism pindstruktuur postmodernsus
Maailmakirjanduse kaanon: valge rass, meessugu – rassislik, pariarhaalne. Intertekstuaalsuse mõiste. Intertekstuaalsuse teoreetikuid (piisab kui oskate nimetada mõne). Paroodia ja pastišš. • Intertekstuaalsus – teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. • Teoreetikuid: Julia Kristeva, R. Bartheus, Ferdinand de Saussure, M. Bahtin • Paroodia – eesmärgiks on mänguline jäljendamine. Jäljendatakse avalikult ühe või mitme kirjaniku, ajastu või koolkonna stiili, sõnavara, lausestust. Müüt. Miks müüt kirjanduse käsitlemisel oluline on? Müütide kasutamisest kirjanduses (tooge mõni näide). • Müüt - seletavad maailma olemust, sarnane eesmärk tänapäeva teadusele. • Paljud müüdid on kirja pandud ning neist on saanud olulised teosed
Keel on süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest). Keel on struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib olla ainult abstraktne ja mitte konkreetne, kunagi ei realiseeru kõik korraga. Konkreetsed keeleüksused esinevad konkreetses keelekasutuses. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreetsetest realiseerumisjuhtumitest. Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Selle jaotuse autor on Ferdinand de Saussure: langue vs. parole. Abstraktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus. Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Individuaalne keelekuju on idiolekt. Keelekasutus sõltub ka olukorrast. Sotsiaalsetest, põlvkondlikest, soolistest, piirkondlikest jms erinevuste põhjal võib rääkida keelevariantidest ehk keelekujudest. Märgisüsteemi võib luua kunstlikult
Indeksiga on tegemist siis, kui esitis on objektiga seotud põhjuslikult, füüsiliselt, loomulikul teel (näiteks jäljed lumel, lõkkest tõusev suits, haigussümptomid). Sümboli puhul on esitise ja objekti vaheline seos konventsionaalne, meelevaldne (näiteks riigilipp, sõna, punane kaart jalgpallis). Ikooniga on tegemist juhul, kui esitis on objektiga seotud sarnasuse kaudu (näiteks foto kellestki või millestki). Eksamil tuleb analüüsida, mis on ikoon, indeks, sümbol. Saussure'i märgimudel (tähistaja ja tähistatav) Tähistaja on märgi materiaalne pool (sõna ,,puu" nii öelduna kui ka kirjutatuna, pilt puust vms). Tähistaja kutsub esile tähistatava, mis on mentaalne mõiste, idee või kontsept, mis tekib meie peas (ettekujutus puust). Me näeme, et Saussure'i kaheosalisest märgimudelist puudub reaalse maailma objekt, mis oli olemas Peirce'i triaadis. (Keele)märgi arbitaarsus Saussure'il
Kirjanduses kuni 18.saj. lõpuni nn. müüdiperiood. Müüdid olid Vanakreeka tragöödiates, Vanas Testamendis, kangelaseepostes (rahvuseepos - rahvapärimus + ajalooline sündmus), rüütliromaanid võtsid ainese antiigist, Kuningas Arturi romaanid kasutasid keldi müüte ja pärimusi, ka Tolkieni ,,Sõrmuste isand" on anglosaksi mütoloogia põhjal loodud. Interteksuaalsus ja kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees . Interteksuaalsuse määratlus. F. de Saussure, M. Bahtini, R. Barthesi teooriate mõju interteksuaalsuse mõiste arengule. Interteksuaalsuse mõiste J. Kristeval ja H. Bloomil. Intertekstuaalsuse tüübid. Paroodia. Travestia. Pastiss. Intertekstuaalsus - teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Mõiste pärineb Julia Kristevalt - tekst kui märgisüsteemide võrk, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega.
aga kuidas mõtlevad kurttummad? - ei kuule, ei räägi (mõtlevad viipekeeles = viipevoog, s. o mitteverbaalne keel) Seega: sõnaline keel pole ainuke mõtlemisvahend Ka kõnevõimeline inimene kasutab mõtlemisel visuaalseid vorme : ruumilised kujundid, liikumine (sarnasus, seosed) oluline erialaoskus arhitektile, inseneridele, lennukijuhtidele, kunstnikele (viimastel ka kujundlikud emotsioonid) ,,Ilma keeleta on mõtted vaid üks ebamäärane kaardistamata udukogu." (Ferdinand de Saussure) Keel kui identiteedi kandja Keel * info edastaja, * tööriist, mille abil inimesed oma elu ühiskonnas korraldavad Miks mitte üks keel kogu maailmas?! lihtne suhelda PARAKU: keel on identiteedi väljendaja (keeli tuhandeid) Identiteedi tuum rahvuskeel (ka eestlastel) (võib olla ka religioon, kultuur, riietus, toit...) keele abil luuakse inimeste vahel sidemeid ja kuuluvustunnet Identiteedi näitajad veel:
Charles Morris-sotsioloogia, sotsiaalne psühholoogia, teoloogia. Tema jaoks oli semiootika seotud märkide arusaamisega. Lihtsustas Peirce ideid. Semioos: V,W,X,Y,Z v-märk w-interpretaator X-interpretant(a) y-objekt(tähendus) z-kontekst Gestalt psühholoogia Semioosi dimensioonid: Süntaktika-käsitleb märke nende seostes kas nende sisemise struktuuriga või teiste märkidega Semantika-märgi seos tähendusega Pragmaatika- kuidas märgid mõjuvad, toimivad Ferdinand de Saussure Üldkeeleteaduse kursus-avaldatud postuumselt. Tegelikud autorid- charles bally, albert sechehaye Keel ja kõne: Language (keelevaldkond, keeletegevus): Langue (keel) Parole(kõne) Meie arvates on neile raskustele ainult 1 lahendus: algusest peale peab asetama ennast keele pinnasele ja võtma selle kõikide teiste keeletegevuse ilmingute puhul normiks. Tõepoolest, sedavõrd palju duaalsuse Keel ja ühiskond:
Kultuur on Lev Võgotski käsitluses (nagu ka Juri Lotmani) semiosfäär ehk sotsiaalselt ühistesse sümbolitesse kodeeritud informatsioon. Kultuur ei ole eraldiseisev nähtus, mis mõjutaks inimese vaimuomaduste kujunemist, vaid on keskkond, millega suhestudes inimesel arenevad uudsed omadused. 10 KULTUURISEMIOOTIKA 23. Kuidas erinevad Charles Sanders Peirce'i ja Ferdinand de Saussure´i märgimudelid? [Kultuurisemiootika, lk 170-174] Ameerika semiootiku Charles Sanders Peirce`i (1839 - 1914) märgimudel on triaad, koosneb kolme elemendi omavahelistest suhetest. Märk koosneb esitisest (representamen, tähistaja), objektist (tähistatav) ja tõlgendist/tõlgendajast (interpretant, tähistis). Peirce`i märk on meeleliselt tajutav objekt ehk esitis, mis esitab midagi muud, objekti või fakti ja mille vahel ilmneb tõlgendus
A nime. Biosemiootika arendaja. Ta toimetas ka raamatusarja "Approaches to Semiotics" (kirjastus Mouton de Gruyter), milles ilmus üle saja köite.Oli ajakirja ,,semiotica" peatoimetaja kuni surmani. T oimetas semiootikaentsüklopeedia. BIHEIVIORISM Ameerika psühholoogias oli levinud biheiviorism: 20. Saj tekkinud psühholoogia, sotsioloogia, etoloogia ja kasvatusteaduste suund, mis seletab inimeste ja loomade käitumist. Semioloogia semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. 6 Keel koosneb märkidest Language Kõne on nende märkide definitsioon Keel on kõige universaalsem märkide süsteem. Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et
world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm -- me ei saa tunnetada maailma tema enda terminites, vaid ainult läbi meie kultuuri kontseptuaalsete ja lingvistiliste struktuuride. Foucault: Structuralism replaced phenomenology and become coupled with Marxism. Claude Levi-Strauss (1908). Pidas oma eelkäijateks Durkheimi -- individuaalne ja kollektiivne teadvus, de Saussure´i -- teadvustatud (kõne, mõte) ja teadvustamata (keel, kultuur) informatsiooni tasandid, Freudi -- teadvus ja alateadvus, vene formalist Proppi -- muinasjuttude tegelased ja nende funktsioonid. Uuris indiaani hõime ning kirjutas selle põhjal "Nukrad troopikad", kus kirjeldab nende elu, mis on põhjalikult muutunud peale eurooplaste "tsiviliseerimist". Indiaanlaste mõttemaailm ja vaimne
Mina ise ja minu lähedased ei ole kunagi mass. Kõik teised on mass. Kultuur kitsams tähenduses on kodanluse või keskklassi teema. Culture is ordinary- kultuur on tavaline, kui midagi mis toonitab tavalist elu, see hoiak oli küllaltki populaarne. Strukturalism- tuleb aluseks võtta see idee, et milline kultuuri nähtusteon alus ja koostis. Selles meetodis ei ole olemas väärtustavaid aspekte. (Sassure, Levi-Strauss, Barthes). Saussure- tähistaja/tähistatu=märk, kui ma kirjutaks sõna kass siis see on tähistaja, olend kes tekib silme ette on tähistatu ning nende suhe annab meile kokku märgi. Tähistaja on tajutav, talle on antud mingi materjaalne kuju, see toimib ka psühholoogilisena. Sassure põhiline idee on see, et näiteks sõna kass ei ole mitte mingisugust sisulist tähendust sellega keda me ette kujutame või mida see sõna tähendab. Näiteks sõna suur ja
mis oli muidugi jamps. aga mõlema terminiga liialdatakse. (võib öelda, et enamasti lähevad bändid paremaks kui neid kommertsialiseeritakse) strukturalism jutt on teatavast baasist ja pealisehitusest (analoogia, aga marx pole tähtis). pealispindsete nähtuste all varjus on teatavad struktuurid. need on kombineeritud. me saame neid struktuure vaadelda kõrvalt, justkui nad ei puutuks meisse. analüütiline, mitte väärtustav meetod. struktuur ei ava väärtust. saussure 1857...1913 ka hilisemaest strukturalistedes on emamik prantsuskeelsed saussure tekstid koguti kokku tema loengute konspektidest. diakrooniline ja sünkroonne meetod. diakrooniline uurib keelt selle ajaloolises aregus sünkroonne uurib keelt mingil kindlqal ajahetkel. kuidas toimub valik, kuidas keele elemente kasutatakse. teiseks, jaotus keeleks ja kõneks. language : keel langue, kõne parole
sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad ,,iseenesest". Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud. 20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours'i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses. 7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel (Boas, Sapir, Whorf). Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde. Juured saksa romantikute juures
4. Keel ja keelekasutus: Keel on süsteemide süsteem (koosneb paljudest alasüsteemidest). Keel on struktuuride ja nende kombineerimisreeglite kogum. Reeglite kogum võib olla ainult abstraktne, kunagi ei realiseeru kõik korraga. Konkreetsed keeleüksused realiseeruvad keelekasutusprotsessis. Seega tuleb eristada keelt abstraktsest mõttes konkreesetest realiseerumisjuhtumitest. 5. Seetõttu räägitakse keelest ja kõnest. Ferdinand de Saussure: langue vs. parole. Abstraaktne reeglite, ressursside jms kogum vs. nende konkreetne esinemus (vt keel vs. keelekasutus). Rangelt öeldes, me ei räägi ,,eesti keelt", vaid ,,kõnet". 6. Keelevariandid/keelekujud/allkeeled (varieties, lects). Isegi sama keele kõnelejad ei räägi ühtemoodi: põlvkonna, soo, piirkonna, sotsiaalse kuuluvusega jms seotud erinevused. Isegi samast soost sama põlvkonna ja samst piirkonnast pärit inimesed ei räägi ühtemoodi.
Intertekstuaalsus Definitsioon: teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. `The Bounded Text', 1980: 3663, `Word, Dialogue, Novel' (ibid.: 6491). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure "Cours de linguistique générale" (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes "Autori surm" H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
Intertekstuaalsus Definitsioon: teksti tähenduse kujundamine teiste tekstide kaudu. Autor laenab ja muudab mingit eelnevat teksti. Lugeja loob seoseid teiste tekstidega. Mõiste pärineb Julia Kristevalt (1966). (i.k. ‘The Bounded Text’, 1980: 36–63, ‘Word, Dialogue, Novel’ (ibid.: 64–91). > tekst kui märgisüsteemide võrku, mis on läbi põimunud teiste märgisüsteemidega. Nn. Keeleline pööre humanitaarteadustes > Ferdinand de Saussure “Cours de linguistique générale” (1916) M. Bahtin > dialogism, heteroglossia R. Barthes “Autori surm” H. Bloom > mõjuäng F. de Saussure tähistaja (signifier, selle loovad erinevused, mis piiritlevad/esitavad selle akustilist kujundit kõikidest ülejäänud akustilistest kujunditest, foneemid, tähed kirjakeeles) ja tähistatav (signified, mentaalne mõiste, idee, kontsept), tähendus keeles on mittereferentsiaalne.
Andmete töötlemine: - kvalitatiivsed meetodid, - kvantitatiivsed meetodid. 3. Lingvistika ajalugu. Keele käsitlemine a) antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon ja Aristoteles); b) keskaja Euroopas; c) XIX sajandil (võrdlev-ajalooline keeleteadus, von Humboldt, noorgrammatikud) d) XX sajandil (strukturalism - Saussure) Keeleteaduse alged: India Panini (umbes 400 eKr): sanskriti keele värssgrammatika (eelkõige fonoloogia ja morfoloogia) Kreeka nn “filosoofiline periood” Kas keel on olemas nomo või physei? Keele käsitlemine: A) Antiikmaailmas (Vana-Kreeka: Platon, Aristoteles): - Platon (428-348 eKr): dialoog “Kratylos” - Sokrates: Kas ei ole näiteks kummaline, et sõnasse katoptron [peegel] on lisatud r? Need, kes nii teevad, ei
Keel on objektide tähistus ja suhtlusvahend. Keel on rahvuse vaim ja vaimu tegevus. 2. Keelte tüpoloogiline liigitus – isoleeriv; – aglutineeriv; – flekteeriv; – polüsünteetiline Noorgrammatikud – 19. saj viimane veerand Keelemuutuste põhjused: 1. Absoluutsed häälikuseadused, mis kehtivad teatud aja 2. Analoogia mõju 3. Laenamine c) XX sajandil (strukturalism - Saussure) Ferdinand de Saussure 1916 - Cours de linguistique générale Strukturalismi põhitõed: • Keel on autonoomne märgisüsteem (võrdlus malega). • Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). • Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. • Keele struktuuris on süntagmaatilised (assotsiatiivsed) ja paradigmaatilised suhted. • Keelestruktuur on tasandiline – (süntaks) – morfoloogia – fonoloogia 20. sajand
1. Pole seotud inimese enese tahte soovidel või ihadel. NT: Kirjanduse, maali jne sünd, looja vaba tahe on selles. Strukturalismi loogikat huvitab üldine kunstiteos, teda ei huvita see inimese isiklik tahe, mida ta pani teose kirjutamisele, maali maalimisele jne. 2. Ei huvita kunstiteose väärust, kas ta on hea või halb. o Sveitsi keeleteadlane Saussure (1857-1913) o Teos ,,Üld keeleteaduse kursus" o Diakrooniline - uurib nt sõna päritolu, läheb nende allika juurde tagasi, vaatab neid ajalooliselt o Sünkrooniline uurib keele sisemist loogikat ja struktuuri. o Tähtsamaid momente, mis Saussure teooriat iseloomiustab: Jaotus keeles ja kõnes (langue ja parole) · Language (prantsuse keel) katab neid mõlemaid (eesti keeles keelendus)
Sõna ja lause vahe ei ole selge. Eskimo e innuiidi keeled, mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled. August Schleicher (1821-1868). Keelepuu mõiste, aluskeeled. Keel kui organism, mis areneb. Isoleerivaglutineerivflekteeriv. Noorgrammatikud (19. saj lõpp). Esindajad A.Brungmann, H.Paul. Uurisid keelemuutuste põhjused: absoluutsed häälikuseadused e häälikuseadustes ei ole erandeid. Eranditest tunnistati vaid analoogiat. Laenamine. *XX sajandil (strukturalism – Saussure) 20. sajandi esimesel poolel hakkas arenema strukturalism – 20. sajandi tähtsamaid teadusi humanitaarvallas. Mõned strukturalismi ideed levisid ka teistesse teadustesse: kirjandus, majandus, bioloogia. Sturkturalismi põhitõed: tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Sünkrooniline keele uurimine. Keelesüsteem on tasandiline (foneem, morfeem, süntaks jne). Jan Baudouin de Courtenay (Kaasani koolkond. Tartus 1883-1893). Võttis kasutusele foneemi mõiste. Ferdinand de Saussure
retsept. Tekstide uurimisest võib rääkida keeleajaloo kontekstis. 20saj. Algusel hakati teksti tarvitama samas kontekstis mis Teos. Formalistid ja uuskriitikud ütlesid, et uurivad ,,sõnu paberil", mis viitavad rohkem autorile. Seda kuidas teksti seesmine ühtsus töötab hakkas lahti seletama keeleteadus 60-ndatel. Tekkis tekstilingvistika (saksa ja hollandi autorid), mis sai keeleteaduses väga oluliseks. Varem uuriti keelt sõnade ja lausete tasandil, muid üksusi väga ei tunnistatud. Saussure ütles, et tuleb teada keele üldist süsteemi ja struktuuri, selle teadmisel saab moodustada lõputu hulga õigeid lauseid. Tekstilingvistika ja semiootika hakkasid nägema probleemi, et lausete õigsus ja vastuvõetavus ei sõltu vaid lausest vaid kontekstist (kotekstist). Elliptilised laused tunduvad valed, kuid olles osa dialoogist normaalsed. (,,Kas soovid kohvi?" ,,Ei, teed") Vastus ,,Ei teed" kõlaks dialoogist väljaspool veidralt
annaabi.ee 
