Kuidas ta on ehitatud?

Vastus leiad õppematerjalist: Semiootika alused konspekt

Kuidas märk funktsioneerib?

Vastus leiad õppematerjalist: Semiootika alused konspekt

Semiootika alused konspekt (0)

Semiootika - Semiootika

3 HALB

Esitatud küsimused

Kuidas ta on ehitatud?
Kuidas märk funktsioneerib?
Kuidas süsteemid toimuvad?
Mis nende toimimist mõjutab?
Kuidas nad teisenevad?

Semiootika alused

Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.
Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok .
Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist.
Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt . Semioosis ei katke , sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides.
Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest.
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.
Semiootika peasuunad on
* biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu
* kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem
* sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu
* antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu
3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika .
Semiootika on Peirce /Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks.
Semioloogia – semiootika valdkond , mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel – koosneb märkidest. Kõne – on nende märkide definitsioon.
Semantika – ehk tähendusõpetus on keeleteaduse ( üldisemalt semiootika) haru, mis uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja reaalsete objektide suhteid ning keele ja mõtlemise suhteid. mida ja kuidas me räägime. semantika on semantiline keel – oma tähestiku ja reeglitega.
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
Semiootika „lähikondlasteks“ on meditsiin (diagnostika), kriminalistika , keeleteadus , filosoofia, loogika .
Peirce oli reaalteadustele orienteeritud, kuid käsitles märke kui kogu teadmise aluseid, elu aluseid.
5. Märk ja märgisüsteem. Süsteem ja struktuur.
Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi aseml olevat. Märk on kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või midagi, millel puudub materiaalne väljendus . Märk peab olema märgatav ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk on alati märgisüsteemi osa. Füüsiline märgi puudumine on samuti märk ja kannab mingit tähendust (nt. liiklusmärgi puudumine teel).
Märgisüsteem on märkide komplekt koos nende kasutamise reeglitega. Märgisüsteeme kasutavad kõik organismid. Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa. Kogu universum on tõlgendatav märkide kogum. Kõige levinum märgisüsteem on keel.
6. Keel ja kõne. Invariant ja variant. Isomorfism ja homomorfism.
Saussure: Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel – koosneb märkidest. Kõne – on nende märkide definitsioon. Keel on kõige universaalsem märkide süsteem. Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud.
Charles Bally Seab kahtluse alla Saussure’i põhimõtted, et kõnes ei ole märke. Bally: Kõnes on ka märgid, aga teistsugused kui keeles. Kõne ja keel on erinevad süsteemid. Igal mõistel on maht ja sisu ( Aristoteles ). Maht – kogu valdkond, mida mõistega tähist. , sisu – see, kuidas seda tehakse. Keele märgil on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnes on konkreetne ja kindlaks määratud maht, aga ebamäärane sisu. Keeles on kõik „ühed” lauad, aga kõnes „need” lauad.
Teksti luuakse kui invarianti, aga tekst funktsioneerib variantides. Püsivuse ja muutumise küsimus. Tekst jääb samaks, aga varieerub – ajastutes, lugejate vastuvõtus, eri märgisüsteemidesse tõlkides jne. Iga lugemise ajal ütleb tekst midagi muud.
Isomorfism
moodustavad koos homomorfismiga üldmõiste , mis iseloomustab vastavust objektide struktuuride vahel. Isomorfism tähendab vastavust, kus kaks süsteemi, vaadelduna lahus neid moodustavate elementide loomusest, vastab ühe süsteemi igale elemendile ainult üks teise süsteemi element ning ühe süsteemi igale seosele vastab ainult üks seos teises – ja vastupidi. Homomorfism on isomorfismi üldistus, kui vastavus on vaid ühes suunas ühene. Homomorfne kujutis on originaali struktuuri ebatäielik, ligikaudne ilming. Selliseks on näiteks maastiku ja selle maakaardi vaheline suhe, jne.
7. „Tähestik“ ja „grammatika“. Sünkroonia ja diakroonia .
Whorfi hüputees: keel põhjustab/determineerib inimese maailmavaadet ja tema käitumist. Whorf seostab hüpoteesi mitte ainult sõnade, vaid ka grammatikaga, nimelt väidab ta, et grammatilisus on kõnelejale ette kirjutatud. Whorf on uurinud paljusid indiaani keeli ja neid analüüsides näitab, et neis on grammatilise struktuuriga seotud põhimõtteliselt teistsugune maailmavaade.
Grammatika – on keeleteaduse osa, mis tegeleb keele reeglipäradega.siin väljendub „keele hind” rohkem. See, mida me ei saa ütlemata jätta on Sapiri järgi grammatiline tähendus. Iga keel on sõnumite kodeerimismeetod ja kõigil sõnumitel on oma info, mida on liiga palju. Iga sõnum on üleküllastatud infost.
Pismenõi stol (vene k. kirjutuslaud ). Meesoost sõna on kaks korda, aga teisiti ei saa. Ainsust on kaks korda, aga teisiti ei saa.
Grammatika on see, mida me ei taha öelda, aga mida me ei suuda ütlemata jätta.
Meie tekstis on üle poole ülearuseid sõnu. Keele liiasus ei ole juhuslik (излишество в языке не случайно). See on keele kui kommunikatiivse süsteemi üks turvaline fakt.
Paarismõisted diakroonia ja sünkroonia on kasutusele tulnud Ferdinand de Saussure'ilt, kes tähistas nendega kaht lähenemisviisi keeleuuringutes – ajalooliste grammatikate uuringuid ja keele kui üheaegse sidusa süsteemi vaatlust.
Üldisemalt mõistetud kui (semiootilise) süsteemi kaks mõõdet. Diakroonia on süsteemi olekute (вид, характер) või elementide järgnevussuhe(соотношение во времени), kirjeldatud ka ajalise järgnevuse ja asendussuhtena. Sünkroonia on süsteemi elementide kõrvusussuhe(параллельное соотношение), kirjeldatud ka ruumilise või kombinatoorse suhtena
8. Semantiline kolmnurk . Frege teooria.
Frege: Sinn vs Bedeutung
1923. „The meaning of meaning”. C Ogdem, J. Richards ( filosoof ). Frege tõid välja tähenduse kolmnurga → tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks.


       Designaat = Sinn (Fregel). Moodus , kuidas märk maailma nimetab.
Tähistamine        tähendamine
Märk      - - - - - - - - - - - - Denotaat
Nimetamine
     (п- денотат) а смысл- десигнат
FREGE Lõi tähenduse teooria - peateos "Ueber Sinn und Bedeutung" (sisust ja tähendusest / tähendusest ja osutusest) Osutus (die Bedeutung) on tähistatu (выражение(указание, проявление) необозначено). Tähendus (der Sinn) sisaldab antuse viisi(способы неограниченности). Näiteks Ehatähel ja Koidutähel on sama osutus aga mitte tähendus. Reeglipärane seos märgi, tähenduse ja osutuse vahel on see, et märgile vastab kindel tähendus ja sellele tähendusele kindel osutus (aga selle juurde ei kuulu ainult üks märk) Sõnad osutavad tavaliselt sellele, mis on nende tähendus või millest tahetakse rääkida.
Tõestas, et kui a=a,(võrdsus, identsus) siis võrreldakse omavahel mitte asju vaid märke.
A=A – koidutäht on koidutäht ehk analüütiline ütlus et tõene, kehtiv
A=B - koidutäht on ehatäht ehk sünteetiline ütlus. Uusi teadmisi analüütilises vaatluses ei saa,küll aga saab neid sünteetilises ütlemises. Sünteetilised vaatlused lisavad väärtuslikke täiendusi meie teadmistele Nt „Minu ema ainus tütar olen mina.“
9. Denotaat ja designaat, intensionaal ja ekstensionaal, signifikaat ja referent .

Frege: Sinn vs Bedeutung

1923. „The meaning of meaning”. C Ogdem, J. Richards ( filosoof ). Tõid välja tähenduse kolmnurga → tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks.

                  Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab.
Tähistamine          tähendamine
Märk      - - - - - - - - - - - - Denotaat
         Nimetamine
Denotaat – objekt
Designaat – moodus, kuidas märk maailma nimetab.

R. Carnap 1920-ndatel kirjutas „Maailma loogilise struktuuri” ; veel üks teos: „Tähendus ja kohustuslikkus ” – toob modaalsust loogikasse. On olemas 3 tüüpi süsteeme:

Formaalsed süsteemid – ei töötle ega loo tähendust
Lisaks-formaalsetele-loovad-mingit-tähendust-süsteemid ehk intentsionaalsed süsteemid:
Ekstentsionaalsed süsteemid (välised)

F(formaalsus) → I(intensionaal) → E(ekstensionaal)

Quine väidab, et tähendus koosneb signifikaadist (tähendus, mis on moodustatud reeglite järgi, keelesisene содержание знака) ja referendist(предмет референции). Quine lähtub Carnapist.

Signifikatiivne semantika: tähendus on siin kui klassifikatsioon , üldistus ja teadmiste süsteem. Olulised on laused.
Referentsiaalne: oluline on osutus, seob kõneleja aktuaalse situatsiooniga.
Nad on omavahel seotud; referent sõltub signifikaadist.
10. Denotatsioon ja konnotatsioon .
Denotatsioon on esmane, otsene tähendus. See erineb konnotatsioonist kui teisesest, kaudsest tähendusest. Konnotatsioon on teisene, kaudne tähendus. Ta erineb denotatsioonist kui esmasest, otsesest tähendusest. Konnotatsioon on ühtlasi kultuuripõhine subjektiivne tähendusvarjund, mis lisandub sõna või fraasi otsesele tähendusele.
11. Märgi tüpoloogia (Peirce`i trihhotoomiad).
Triaad . Peirce väidab, et märk on triaad( kolmasus ehk triaadiline suhe) - koosneb märgist, mis on suhtes objektiga. Suhe sünnitab automaatselt tõlgenduse.
Nt kui tool on ukse vahel, siis on ta märk, et pood pannakse kohe kinni(ehk toimub automaatselt ka tõlgendus) On kolm ilmingute kategooriat –
Esmasus (seostub märgiga), Esmasus on "tunne", võimalus, juhus ; kirjeldamatu, seotud mingi kõige üldisema olemusega. Nt olen suures ruumis ja tunnen et ei ole üksi
Teisesus (seostub objektiga), Teisesus on seaduspära, suhte avastamine - mõistetakse et maailm koosneb asjade kooseksisteerimisest; seotud suunaga. Nt tunnen suunda, kus miskit toimub,
Kolmasus (seostub interpretantiga). Kolmasus on seotud arusaamisega, äratundmisega. Nt avastan et tegu on hiirega nurgas .
12. Semiootika aspektid/dimensioonid: süntaktika , semantika ja pragmaatika .
Semioosi dimensioonid ehk semiootika 3 haru – pakkus juba Peirce

Süntaktika küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses.
Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast.
Ameerika lingvistika sai alguse indiaani keelte uuringutest. Indiaani keeltes on teised sõnaliigid, kui neid ülse on, ei ole kirjandust ja kirjakeelt.
Süntaktika reeglid on kolme tüüpi: süntagmaatilised, horisontaalse teljega , et keelejadad oleks õigesti teostatud.
Semantika ehk tähendusõpetus– uurib keeleüksuste tähendusi ning nende muutumist, keele ja mõtlemise suhteid ning keele ja reaalsete objektide suhteid.
Pragmaatika –Termini võttis kasutusele Charles Morris (1938).
uurib märkide kasutust ja on semioosi kolmest mõõtmest kõige ebamäärasem, puuduvad konkreetsed reeglid. Et õigesti suhelda, on vaja teada kultuurinorme, kõne etikette. Süntaktika vald uurib reeglite järgimist , semantikas on oluline mõtestatus. Pragmaatikas seevastu edukus või ebaedukus suhtlemisel.
Tegeleb märgi kasutusega. Märk on defineeritud läbi semiootilise situatsiooni. Märk peab olema korrektne ja efektiivne. Kuidas ta on ehitatud? Kelle jaoks? Kuidas märk funktsioneerib?

13. Kommunikatiivne akt, tema faktorid ja funktsioonid.
R. Jakobson pakkus välja teistsuguse kommunikatsioonisüsteemi (lähtus K. Bühlerist). Iga kommunikatsioon on seotud 6 komponendiga: saatja , vastuvõtja , tekst, kontekst, kontakt, keel.
See on minimaalne kommunikatsioonisüsteem. Ta loob keele 6 tähtsamat komponenti:

Tekst on orienteeritud kontsektsile (Kommunikatiivne ehk diferentsiaalne )
Tekst on orienteeritud saatjale адресант(emotiivne funktsioon)
Tekst on orienteeritud vastuvõtjale адресат– pöördumused, käsud ; (Konatiivne funktsioon)
Tekst on orienteeritud kontaktile ( faatiline ) – Kontakti kontrollimine ja loomine
Tekst on orienteeritud keelele (metakeelne)
Tekst on orienteeritud tekstile – ainuke eesmärk on tekst ise ( poeetiline )

Shannon lähtus sellest, et info on seotud valikuga ning selle valiku aluseks on 1 bit = infoühik juhul, kui meil on valida kahest.
Jakobson lähtub aga informatsiooni sisust:
            Keel (kood)
Saatja    vastuvõtja

adressant    tekst (sõnum)
              Kontekst
Funktsioonid ei ole eksklusiivsed. Tavaliselt on tekst orienteeritud mitme funktsiooni täitmisele . Teaduslikul tekstil on ka oma poeetiline funktsioon. Jakobsoni skeemi peetakse kõige adekvaatsemaks.
14. Märk ja tekst. Tekst ja diskursus .
Süntaktika
küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses.
Barthes ' diskursuse vaatlemine :
* vaatleme keelt tegevuses, kasutatuna kõneleva subjekti poolt. kasutatav, kasutatud keel.
*diskursuse maht: diskursusena võime vaadelda igasugust lausungit, mis ületab mahult fraasi ja omab tähendustervikut. peab leidma analüüsiviisi, millega oskaksime omavahel tekstielementidena suhestada ka fraasist suuremaid osi.
*D = keele kasutamine, sõnalise käitumise viis – selline, mis surub ennast kõnelejale peale (vrd „Autori surm“ - natuke sarnane paatos ). Diskursus määrab ära meie kõnelemise, me kasutame erinevaid diskursusi, lülitame oma kõne neisse – rida lisareegleid, kuidas millestki kõnelda .
Diskursus on vaadeldav kui üks suur lause.
15. Semioos ja semiosfäär.
SEMIOOS ehk märgisituatsioon
Semioos on märgiprotsess, üks semiootika põhimõisteid. Termini võttis kasutusele Charles Sanders Peirce. Tema järgi on semioos triaadne protsess, potensiaalselt lõputu interpretatsiooniahel.
Semioos ehk mis teeb märki.
Semioosi 3 dimensiooni :

Süntaktika (kuidas?) – märgi ehitus , suhe märkide vahel formaalsetes struktuurides
Semantika (mida see tähendab?) suhe märgi ja tema tähenduse vahel
Pragmaatika (Kuidas funktsioneerib) suhe märgi ja selle kasutaja vahel

Semiosfäär on semiootilisi süsteeme haarav semioosiline ruum, tähendusruum ehk kommunikatiivne ruum, millest väljaspool semiootilisi protsesse ei ole või ei saagi olla.Семиотическое пространство, по своей сущности равное культуре.
Semiosfääri mõiste võttis kasutusele Juri Lotman aastal 1982 Vladimir Vernadski biosfääri mõiste mõjul.
16. Süntagmaatilised ja paradigmaatilised seosed ja suhted.
SÜNTAGMAATIKA - Märk suhtes kontekstiga. Metonüümia ehk ühe nähtuse, mõiste, eseme või isiku asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, mõistest, esemest või isikust. Nt selle asemel, et öelda 'kokku said Euroopa riikide kuningad', ütleme 'kokku said Euroopa kroonitud pead';
Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega , mis on ühelt poolt ekvivalentne ja teiselt erineb sellest.
Süntagmaatilised reeglid determineerivad, kuidas moodustada ahelaid (sõnade järjekord, lause struktuuri reeglid, kuidas moodustada häälikust silpi jne)
PARADIGMAATIKA - Märk suhtes koodiga(mäluga) mitte reaalse teatega, metafoor . Näiteks kui muuta üksuste omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub
Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni , mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt.
Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi..
Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks.
Näide:
Poiss jookseb . Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks
on mitmus , siis peab ka teine olema mitmus. Iga valik mõjutab teist.
17. Strukturalism ja poststrukturalism . Intertekstuaalsus.
Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes), milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektidestruktuuri seaduspärasustele.
Strukturalism kirjeldab uuritavat objekti tavaliselt kui teatavat elementide hulka ning püüab võimalikult üldiselt ning objektiivselt selgitada nendevahelisi seoseid (koode). Struktuuri peetakse seejuures süsteemi enda suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena.
Strukturalism kujunes välja 1920.–1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson.
Strukturalism-süsteemide uurimine , mis lähtub sisemisest struktuurist, mitte vormist või materjalist. Strukturalismil mitu koolkonda :
Strukturalismi koolkond

Praha lingvistiline koolkond
Glossemaatika ( Kopenhaagen )
Ameerika strukturalism
Genfi koolkond :

(Chrles Bally(1865-1947), Albert Sechehaye(1870-1946), Sergei Karcevsky(1885-1955), Henry Frey (1899-1980), Robert Godel( 1902 -1994) kõige noorem ja kuulsaim. Uuris nullmärki. Ø - esimene oluline märk, nullmärk, mille Genfi koolkond tõi. Sellel pole mingisuguseid materiaalseid parameetreid, aga ta on tähendusrikas. Näide: TARTU - SSE = TARTU - Ø
(tüvi objekt) (suund objekti suhtes) (Tartu nimetavas)( sõidan Tartusse . Neid eristab välde!) võib õelda nii kui naa=sõidan Tartu(nulliga) või sõidan Tartusse).
Poststrukturalism. Peale selle mõiste kasutatakse samatähenduslikult ka neostrukturalismi terminit . Poststrukturalism kätkeb endas erinevaid strukturalismile vastanduvaid filosoofilisi ja kirjanduslikke lähenemisi 70-80-ndatel aastatel eriti Prantsusmaal — Derrida , Deleuze , Baudrillard, Guatarri, Lyotard ja hilisem Barthes ning Foucault ja Derrida populaarsuse kaudu ka Ameerika Ühendriikides — H.Bloom ja P. de Man.
Poststrukturalismi põhiobjektiks on mittestruktuur ja nn. struktuuri pahupool . Tähenduse omistamine on poststrukturalismis midagi ootamatut ja ennustamatut. Struktuuri asemel kasutatakse risoomi(ризоморф)(Deleuze&Guatarri termin) mõistet, kus vastandina struktuuri korrastusele domineerib hargnevus ja keskpunktita korrastamatus. Kontekstist sõltuv tähendus on tegelikult määratlematu, mis tingib sisemise ja välise piiri kadumise.
Intertekstuaalsus tähistab ühe teksti tähenduse kujundamist teis(t)e teksti(de) poolt. (связь между текстами, с помощью которой могут ссылаться друг на друга). Intertekstuaalsuse hulka kuuluvad näiteks vihjamine, tsiteerimine, plagieerimine , tõlge,pastišš ja parodeerimine. Pärast seda kui Julia Kristeva intertekstuaalsuse mõiste 1966. aastal Mihhail Bahtini tööd läänemaailmale tutvustades kasutusele võttis, on terminit samuti korduvalt laenatud ja muudetud.
18. Juri Lotman ja Tartu- Moskva koolkonna semiootika.
Tartu-Moskva semiootikakoolkond on Juri Lotmani ja peamiselt tema Moskvas töötanud mõttekaaslaste (Vjatšeslav Vsevolodovitš Ivanov, Mihhail Gasparov, Boriss Jegorov ,Aleksandr Pjatigorski, Vladimir Toporov, Boriss Uspenski jt) loodud semiootikakoolkond.[1]
Koolkond kujunes 1960. aastatel, mil Tartu Ülikooli Kääriku spordibaasis peeti rida suvekoole teiseste modelleerivate süsteemide alal.
Koolkonna vaate kohaselt on semiootilised süsteemid ühtlasi modelleerivad süsteemid. Koolkonna üheks manifest- artikliks on 1973. aastal ilmunud "Kultuurisemiootika teesid"[2]
Koolkonna väljaandeks on olnud ajakiri "Töid märgisüsteemide alalt" . Lotmani põhiküsimus: kuidas süsteemid toimuvad? mis nende toimimist mõjutab? kuidas nad teisenevad? ruumilisus, protsessuaalsus. kuidas süsteemid funktsioneerivad sisemiselt ja suuremates süsteemides.

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 84 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-05-12 Kuupäev, millal dokument üles laeti

84 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

DarjaI Õppematerjali autor

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid.
2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad.
3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika.
4. Semiootika lähiteadused ja distsipliinid. Semiootika koht Peirce`i teaduste klassifikatsioonis.
...
JA TEISED EKSAMIKÜSIMUSED!!! (kokku 18 küsimusi)
Loenguid pidas Mihhail Lotman (Tartu Ülikool).

semiootika märgisüsteem semioos frege semantika peirce süntaktika lotman moskva meaning triaad kolmasus diakroonia bally lingvistika sünkroonia märk maailma koidutäht

Sarnased õppematerjalid

pdf

Semiootika alused

Semiootika alused 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika põhiobjektid: märgid märkide vahelised suhted semioos Teadusi ühendav teadus. Üldkeel kõikidele märgisüsteemidele. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Eestis (Tartus), esimesena semiootikuna ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid

Semiootika

doc

Semiootika alused konspekt

Lingvistilise suuna semiootikud panevad alumise läve kultuuri piirile. Filosoofilise koolkonna esindajad viivad selle oluliselt allapoole. Omne signum e signo: Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis (vt piiritu semioosis). Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu

Semiootika

doc

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid

Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad. Semiootika puhul oleks siis uurimisobjektiks märk (mille all tänapäeva semiootikas mõistetakse ka nt märgisuhet, märgiprotsessi jmt). Siit algavadki raskused, sest märgi määratlusi on semiootikas vähemalt kaks ja lähtuvalt sellest ka kaks põhivoolu: nn Peirce/Morrise semiootika (Ameerikas) ja Saussure´i semitoloogia (enamjaolt euroopas ja Prantsusmaal). Eristus nimetuse tasandil püsis pikka aega ja ameerika semiootika „võitis” alles tänu Sebeoki pingutustele, kuid sisuline erinevus on ikkagi säilinud. Peirce esindab filosoofilist lähenemist, märk on tal triaadiline ja oluline koht on semioosil ehk märgitoimel (märgiprotsessil). Loogika (teise nimega semiootika) on tema jaoks teadus üldistest seaduspärasustest, mis lähtub eetikaprintsiipidest kui

Semiootika

doc

Semiootika alused kordamine

1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist. Semiootika aluseks on märgisuhted. Iga märk on semioosise produkt. Semioosis ei katke, sellele eelneb ja järgneb semioosis. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur, mida hoiavad püsti märgid. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Semioloogia - üldine teooria märkidest ja märgiprotsessidest. 2. Humanitaarne ja formaalne semiootika. Semiootika peasuunad. Semiootika on aluseks kõigile humanitaarteadustele, mis tegelevad tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniga. Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika.

Semiootika

docx

Semiootika eksamikusimused

Eksamiküsimused (FLSE.00.216=FLSE.00.195) 1. Semiootika teadusena: semiootika aine ja põhiobjektid. Semiootika tekkis 1960ndate alguseks enam-vähem korraga Pariisis, Bolognas, Moskvas, Ameerikas ja Tartus, esimesena ameeriklane Thomas Sebeok. Semiootika sisuvaldkond ei ole lihtsalt märgid, vaid märgitoime ehk semioos. Semiootika erineb semioosist nagu teadmine erineb sellest, mida teatakse. Semiootika on teadmine semioosist ehk teoreetiline käsitlus märkidest ja sellest, mida nad teevad.

Semiootika

docx

Semiootika ja märgid

Peirce´il kolm ikoonide alamklassi: kujundid (images), diagrammid ja b) Glossemaatika e Kopenhaageni koolkond 1931- 1965 1. Semiootika ja märgid metafoorid. Louis Hjelmslev- glossemaatika rajaja, viimane suur Taani keele SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest. SÜMBOL - tähistav ja tähistatav omavahel seotud kokkuleppeliselt. kr.k

Psühholoogia

doc

Semiootika eksamimaterjalid, Mihhail Lotman

Semiootika Mihhail Lotman SEMIOOTIKA on teadus märkidest ja nende tähendustest, täpsemalt semioosist(peirce järgi interpretatsiooniahel) või kommunikatsioonist, st kuidas mistahes märk kannab kommunikatsioonis osaleja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Märk on iga asi või nähtus, mida võib käsitleda kui millegi asemel olevat(nt rahvuslipp kui terve riigi sümbol). Semiootika keskmes on arusaam et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendatav struktuur, mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. Varasemalt oli tuntud meditsiinisemiootika kui teadus haiguste sümptomitest, semiootika sarnases tähenduses kasutas seda sõna esimest korda John Locke oma teoses ,,An essay concerning human understanding"(1690) Renessansi ajal semiootika areng peatus. Semiootika uuestisünd 19s, saab kõige aluseks.

Semiootika

doc

Sissejuhatus semiootikasse

Th. A. Sebeok "Signs. An Introduction to Semiotics" John Deely "Basic of semiotics" Charles Morris "Writings of General Theory of Signs" [soovituslik:] Daniel Chandler "Semiotics. The Basics" Floid Merrell "Semiotic Foundation" Winfred Nöth "Handbook of Semiotics" Umberto Eco "A Theory of semiotics" Jürgen Trabant "Elemente der Semiotika" Juri Lotman "Semiosfäärist" Eloid Merrel "This is semiotics" Paul Cobley, Litza Jansz "Juhatus semiootikasse" Tänapäevase semiootika eelkäijad - Platon - arutles oma traktaadis Gratylus keele päritolu problemaatika teemadel; esitas kaks seisukohta. Hermogenes väidab, et see suhe on suvaline ja kokkuleppeline. Gratylus väidab, et seos on loomulik, füsioloogiline. Asi põhjustab oma nime, märgi ja objekti vahel on kausaalne seos. Asjadel on olemas õiged ja valed nimed. - Sokrates arutleb nende kahe seisukoha üle ja pakub oma lahenduse - lisab käsitluse aja ja ruumi

Filosoofia

Rohkem sarnaseid