See on märk võõrale, et ära tule. Märk peab olema märgatud ja suunatud neile, kes sellest aru saavad. Märk ei ole kunagi isoleeritud. Selleks, et märk oleks märk, peab olema vähemalt kaks situatsiooni. Märk on alati märgisüsteemi osa. Ka märgi puudumine on märk. Näiteks liiklusmärgi puudumisel on samuti oma tähendus. Iga märgisüsteem on osa mingist suuremast süsteemist, millel on normid ja reeglid. Kogu universum on tõlgendatav kui märkide kogum. - SÜNTAGMAATIKA Süntagmaatika on märk suhtes kontekstiga. Metonüümia ehk ühe nähtuse, objeki, mõiste asemel nimetatakse teist, mis meie teadvuses on lahutamatult seotud kujutlusega samast nähtusest, objektist või isikust. NT selle asemel, et öelda ,,kokku said Euroopa riikide kuningad", ütleme ,,kokku said Euroopa kroonitud pead". - PARADIGMAATIKA Paradigmaatilised seosed on tähekujulised ning võivad tekkida akustiliste kujundite või tähistatavate sarnasuse põhjal. Paradigmaatilised suhted
tähistajat ja tähistatavat, see seos on meelevaldne. Tähistaja ja tähistatav ei käi eraldi. Erinevalt helidest ja mõtetest. Tähendus ja väärtus: * tähendus: see, mis seob märgi ja tema keelevälise reaalsusega. Seos keelevälise reaalsusega * väärtus: see on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Nt male. Malenupud ei pea olema mustad ja valged, ega materjal. On vaid oluline, et neid oleks kaht erinevat värvi. Ka nupu väärtus oleneb mängust. Kuidas elemendid on reastatud – süntagmaatika. Keel kui süsteem; keelereegid: * süntagmaatilised * paradigmaatilised Strukturalismi koolkonnad (tulevad kõike Saussure teosest, strukturalism tuletatud tema teosest): * (Genfi koolkond) – sinna kuulusid nt Charles Bally, Albert Sechehaye, H. Frey, R. Gadel, S. Karchevsky. See koolkond eksisteerib ka praegu, kuulsaim esindaja Patrick Seriot. Nullmärgile pühendatakse selles koolkonnas palju tähelepanu, märk, mis on olemas, kuid puudub.
luua ega muuta. Keele immanentsus: Keel erinevalt kõnest on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Kõne- 2 ebamäärase valdkonna paralleelne areng. Keel seob märki tähendusega. Märk on alati keelesüsteemi osa, märk on abstraktne. Tähendus tekkib keeles. Keelemärk on üksik ja elementaarne, saussurei märk koosneb 2st osast. Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Süntagmaatika-kuidas märgid on ütluses seostatud teiste märkidega. Üks märk esineb alati teise järgi. Tähistaja ja tähistatu vaheline seos on arbitraarne e.suvaline. Onomatopoeetilised sõnad(hüüdsõnad, loomade häälitsused) Peale saussurei semiootika muutus. Strukturalism: Strukturalismi koolkonnad: Genfi koolkond Vene formalism ja keeleteadus: moska lingvistiline ring Praha lingvistiline ring Glossemaatika(kopenhaageni strukturalism) Ameerika strukturalism
Saussure Märgisüsteem ka: Märgi tähendus tuleneb märgisüsteemist. Märgi miniaalne tähendus on see, mille poolest märk erineb millestki muust oma süsteemis.(foneem) Semioosi kolm mõõdet: süntaktka-kuidas lause osised omavahel koos seisavad. Asjade omavaheline suhestatus süsteemis, pragmaatika-elementide kasutamisega. ja semantika- elementide ja tähenduse vahelised suhted. Keel ja kõne: mis on saussure jaoks keel ja kõne. (Langue-keel, parole-kõne) Paradigmaatika/süntagmaatika: Paradigmaatika põhineb valikuprintsiibil ja Sügmaatika ühendumisprintsiibiga(kombinatsiooniga) Selektsioon/kombinatsioon: NT: Süntagmaatika EMA TOIDAB KASSI. (üksteisesuhtes järjekorras ja seoses) Kuidas tekitada paradigmaatika: Leiame analoogilise variandi mis olukorras on adekvaatne aga struktuur jääb samaks: Isa silitab koera. Kommunikatsioonimudel (Shannon-Weaver, Jakobson): On küsitud kahte kõige tuntumat: Kõige vanem: Shannoni oma ja siis edasiarendus Jakobsoni oma.
Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus. Iga valik mõjutab teist. 17. Strukturalism ja poststrukturalism. Intertekstuaalsus. Strukturalism on lähenemisviis ja metodoloogia mitmetes 20. sajandi teadustes (peamiselt humanitaarteadustes), milles peatähelepanu pööratakse uuritavate objektidestruktuuri seaduspärasustele.
Sünkroonia aitas tal rajada lingvistikat kui teadust koherentsetest süsteemidest*. Diakroonia tähistas siis ajalooliste grammatikate uuringuid. Saussure'I jaoks kujutas opositsioon sünkroonia/diakroonia endast omavahel seotud ajaliste teaduslike uuringute dimensioone, samas kui nendesse on kaua suhtutud kui vastandusse strukturaalse suhtumise ja atomistliku lähenemise vahel. 11)Tähistaja/tähistatav nagu 7) küsimus(?) 12)Paradigmaatika ja süntagmaatika: Keelt organiseerib 2 struktuuritelge. Ühelt poolt jagunevad keele elemendid eri liiki ekvivalentseteks klassideks: nimisõna kõik käänded, kõik vastava sõna sünonüümid, kõik antud keele eessõnad jne. Ehitades antud keeles mingit fraasi, valime ekvivalentide igast vastavast klassist meile vajaliku sõna või vormi. Keele elementide niisugust korrastatust nimetatakse paradigmaatiliseks. Teiselt poolt tuleb väljavalitud keeleühikud selleks, et nad moodustaksid antud keele
ühenduses teiste märkidega. St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet. Süntagmaatika: mark suhtes kontekstiga · Selekteerimine -- on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu
Hea üliõpilane! Edastan M.Lotmani koostatud eksamiküsimused, millele leiate vastused teiste allikate reas ka raamatust: John Deely. Semiootika alused. Tartu University: Tartu Semiotics Library 4, 2005 ja veebilehelt: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/ Semiootika on teadus märkidest. Veel täpsemalt on see teadus semioosist või kommunikatsioonist -- st viisist, kuidas mistahes märk kannab tõlgendaja jaoks antud olukorras mingit tähendust. Iga asi, mida me teeme, saadab meie kohta sõnumeid erinevates koodides. Ka saame ise pidevalt loendamatu hulga sõnumeid. Semiootika keskmes on arusaam, et eranditult kogu inimkogemus on tõlgendav struktuur , mida vahendavad ja hoiavad püsti märgid. 1.MÄRGISÜSTEEMI MÕISTE: Märk on iga asi, mida võib käsitleda kui tähenduslikult millegi asemel olevat. See miski ei pea tingimata olemas olema või kusagil olema, hetkel, mil märk teda asendab. Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist ob...
omavahelist suhet. Nt asendada lauses üks sõna teisega ja tähendus muutub Adressaat võtab teate vastu kui kombinatsiooni, mis on moodustatud erinevatest osadest (laused, sõnad, foneemid jne) millede valik on teostatud keelelise koodi kõikidest võimalikest komponentidest lähtuvalt. Paradigmaatilised reeglid määravad millist vormi peab antud juhul kasutama (käände- ja pöördelõpud)Paradigmaatiliseks riimiks nimet sõnade lõppude kordusi.. Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Näide: Poiss jookseb. Ei saa õelda poisid jookseb, vaid peab ütlema poisid jooksevad. Kui üks on mitmus, siis peab ka teine olema mitmus. Iga valik mõjutab teist. Fredrich Ludwig Gottlob Frege(1848-1925) oli saksa matemaatik, loogik ja filosoof, keda peetakse tänapäeva matemaatilise loogika ja analüütilise filosoofia rajajaks.Kui me tahame midagi teada saada, siis peame selgitama välja põhjuse
klassikaline kood on see, et meil on ekspositsioon, kulminatsioon, epiloog, mis toob lahenduse ->see on klassikaline kood, mille järgi lugusid konstrueeritakse. Igal hetkel on aga võimalik ka seda koodi muuta. Kood võib korrastada zanre, et üks tekst saaks esindada seda zanri. märgisüsteem/keel · keel kui märgisüsteem~märgisüsteem kui keel (väärtuste süsteem, kus märgi tähendus oleneb selle positsioonist süsteemis · paradigmaatika valikutelg · süntagmaatika- kombinatsioonitelg , sest see on valikuteljelt välja valitud elementide kokkupanemine mingisse reaalsesse teksti e ühel pool on n-ö sõnaraamat, teisel pool konkreetne film või konkreetne raamat tekst ja tekstuaalsus · teksti parameetrid: raamistatus; korrastatus- puudutab füüsiliselt seda,kuidas sõnad korrastatud lauseteks, lõigud peatükkideks jne, vähemalt kahekordne kodeeritus, terviklik tähendus-kui on
üldisi seaduspärasusi. Poeetika objektiks on kirjanduse diskursus kui lõputut hulka tekste tekitav süsteem. Poeetika on ühelt poolt abstraktne, teisalt seestpoolt lähenemine – otsitakse kirjandusesiseseid mehhanisme; kirjanduse kui sellise omadused. T. tegeleb peamiselt proosaga. “Poeetika” on belletristliku (ilukirjandusliku) proosa konstruktiivsete printsiipide kirjeldus. Tema aspektid ja lähtekohad: - semantika – tähenduse andmine, sümboliseerimine - süntagmaatika – konfiguratsioon, konstruktsioon - T. lisab sõnalise (stilistilise) aspekti – retoorika kui üldine tekstitüüpide teooria Need 3 vastavad klassikalisele retoorika jaotusele. stilistika fonoloogia kompositsioon süntaks temaatika semantika Semantika: Kuidas ja mida tähendab/tähistab tekst? ”Kuidas” on lingvistilise semantika probleem, kuid lingv. sem
diakroonia; Diakroonia tuleb välja otsida, kuidas see kujuneb. Keele reegleid on 2 tüüpi (sünkroonia): Süntagmaatilised käsitlevad seda, kuidas elementidest moodustada ahelad; assots. Morrise süntaktikaga Paradigmaatilised käsitlevad seda, kuidas element varieerub, muutub; iga element võib olla esindatud erinevates variantides (näiteks nimisõnade käänamine, verbide pööramine) Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. Keel on märgisüsteem; Saussure'i arvates: · Märk on suvaline, arbitaarne kägu ei ütle kukkuu, see on tema häälitsus, mille inimkeeles kirjutamine on ainult märk. Erinevates keeltes teeb kägu erinevaid hääli. Näiteks eesti keeles teeb lehm ammuu, vene keeles muu. Lehma keeles aga ei ole silpe, need on meie suvaline kokkulepe selles suhtes. · Tähistaja on lineaarne märgid moodustavad rea. Märk on
(Ivici järgi) semiootikas -> Saussure: süntagmaatilised seosed vs assotsiatiivsed seosed. Tema järgi seostuvad esimesed keelemärkide seostega mingis antud kontekstis, teised aga viitavad mingi keelemärgi assotsiatiivsele ühendusele sama malli järgi moodustatud märkidega. Lingvistikas-> Hjelmslev: paradigmaatika on seotud keeleüksuste vahekordade uurimisega kogu 'keelesüsteemis', süntagmaatika aga keeleüksuste vahetute seostega kõnevoolus. Paradigmaatilised ja süntagmaatilised vahekorras on vastastikuses seoses. Paradigmaatiliste ja süntagmaatiliste vahekordade selgitamine muundustesti abil peaks kindlaks määrama keelenähtuse loomuse, s.o peaks näitama igal üksikjuhul, mis on põhiline, üldine tunnus ja mis on individuaalne joon. Saussure'i mõistestik - Leksikaalsed suhted jagunevad kahte suurde liiki:
Tähendus ja väärtus · Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega. · Väärtus on elemendi keelesiseste suhete süsteem. Saussure toob alati paralleele teiste märgisüsteemidega. Male keel, ja nagu keele puhul pole ka males oluline, kuidas ta on realiseeritud mustad ja valged ruudud, mis võivad olla hoopis teist värvi. Samuti pole oluline, mis materialist on nupud. Figuuride väärtus sõltub positsioonist väärtus on süsteemisiseselt. Süntagmaatika - on see, kuidas elemendid on reastatud. Paradigmaatika - mingi elemendi kõi k variandid käändkonnad või pöördkonnad (eesti k). Saussure jaoks on paradigmaatika olulisem kui sntagmaatika. Strukturalism 20.sajandi üks juhtuvamaid paradigmasid humaitaar- ja sotsiaalvaldkonnas. 1920ndatel aastatel tekkisid erinevad koolkonnas strukturalismis: · (Genfi koolkond) pole nii tähtis. Eksiteerib ka praegu ja kuulsaim esindaja on Patrick Sériot (1949)
St, et iga lingv. ühik on üheaegselt kontekstiks lihtsamatele ühikutele (helidele, mis sõna moodustavad) ning/või leiab oma konteksti keerukamas lingv. ühikus (sõna lause kontekstis). Keeleühikute grupeering loob kõrgemal tasemel uue keeleühikute grupeeringu. Kombineerimine ja kontekstuur (kontekstiline kompositsioon) on ühe ja sama operatsiooni kaks palet. Süntagmaatika: märk suhtes kontekstiga. Metonüümia. Selekteerimine -- on seotud sarnasusega. Alternatiivide valik eeldab võimalust asendada üks teisega, mis on eelnevaga ühelt poolt ekvivalentne ja teisalt erineb sellest. Seega on selekteerimine ja substitutsioon /asendus/ ühe ja sama operatsiooni kaks erinevat poolt. Kui kombinatsiooni puhul toimub valik käepäraste elementidega (tähed ja helid), siis siin toimub valik mälu põhjal tähendusi valides.
annaabi.ee 
