Sissejuhatus semiootikasse (17)

Semiootika
Mihhail Lotman
06.09.2007
Semiootika on teadus märkidest.
  Semiootika tegeleb märkidega. Märkide tõlgendamine oleneb inimestest, kontekstist.
Kreekas herma (fallosekujuline märk) oli viljakuse sümbol.
Carlo Ginzburg: „Juust ja vaglad”
            „Clues, Myths and the Historical Moment” 
Kratilos (Cratylos) – esimene semiootiline traktaat 5. saj. eKr
Claudius Galenus – Oli arst (129-200), avaldas mõtte, et haigus ise ennast ei avalda, vaid ta avaldab märke.
Kratilos – loomuse järgi
Hermogenes – kokkuleppe järgi
Platon kirjeldab mõnda semiootilist dialoogi.
Sokratese metodolooga – sokraatiline dialoog.
Märkide ja esemete seos, mida nad tähistavad, on loomulik. 
Semiootika on ühelt pool vana teadus, teisalt aga kujunes välja alles 20. sajandil. Semiootika sisu on kahekülgne:   -      ratsionaalne teadus (Platon, Percy), loogika

• Teadusteta mütodoloogia ( Morris ).
  

Igal juhul on semiootika ratsionaalne 
C. Ginzburg võrdleb semiootikat haiguste ja kriminalistikaga – ei haigused ega kurjategijad ei saa märke/jälgi jätmata jätta. Haigus = kurjategija → mõlemad jätavad jälgi.
Platon: Kuidas märgid midagi tähendavad – on need loomulikud (Haigus→sümptom) või kokkulepitud.
Semiootikat (märke) kasutatakse kõikides kultuurides, semiootika ei teki iseseisvalt.
Keskaja Euroopas: Püha Augustinusega seotud, pessimistlik, platonlik maailmavaade – Platoni jaoks on meie maailm vale, varjatud; miski reaalne peab varju heitma. Märk ei ole „tema ise”, ta tähendab midagi muud (Platoni koopamüüt).
Põhiline arvamus oli aga seotud Püha Thomase ja skolastikutega: 
            Märk   →  Tähendus – ilma märgita ei ole tähendust, ilma tähenduseta pole märki.
            (↑)
            Märk  → Tähendus – üks märk võib olla teise märgi tähendus. 
Iga asi võib olla märk. Näiteks: Tool – ei ole märk, aga kui tool on ukse vahel, siis ta ei ole enam mööbel, ta on märk (näiteks kohvikus). Iga asi on potentsiaalne märk.
Märkide märk → Tähenduste tähendus
Sõnad → Jumal 
Uue aja pööre oli kausaalsuse põhjendamine – igal tahajärjel on põhjused. 19. saj. oli tähtsaim Hegel ja 17. sajandil Rene Descartes . Kui me ei tea põhjuseid ega tagajärgi, siis me ei tea midagi. Kausaalsuse põhimõte sisaldab endas materialistlikku maailmavaadet. (Näiteks keemias: mateeria jäävuse seadus – mitte millestki ei tule mitte midagi. See on vastand kreatsionismile (Jumal lõi maailma – kasutas märki ja kohe tuli tähendus)). See teooria andis hoobi alkeemikutele, kelle arvates pidi mingi uue aine loomiseks teisest ainest juurde panema mõned rituaalid – paastumine jm. 2. punkt on, et mateeria ei kao. 
Kausaalsus – materialism – ratsionalism (loodus on heatahtlik – loodus ei märgi uurijaga peitust; pigem ta avab). Subjekt uurib objekti, aga objekt ei jookse eest ära.
Täpsuse mõõdupuuks on matemaatika – mida matemaatilisem, seda täpsem. Juhust pole olevas . Juhuslikud on need asjad, millel me ei tea põhjust. Juhus on meie teadmise probleem, mitte asja olemus. „Meistrist ja Margaritast” Woland – saatan on ratsionalist, matemaatik . 
19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid – vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on selline ütlus, mis vastab tõele juhul, kui ta on vale ja on vale juhul, kui ta vastab tõele. 
Marie Curie – radioaktiivsuse avastaja – mateeria sulab, muutub eimillekski – tuli selline arvamus.
John Locke – „Essee inimese arusaamisest (1690)
Moodsa semiootika rajajad : E. Durkheim , J.H. Poincari, S. Freud , G. Frege , Ch.S. Peirce , F. De Saussure 
Poincare – viimane universaalne matemaatik – tundis kõiki matemaatika alateemasid. Ei ole vaja uurida objekte, vaid nende vahelisi seoseid .
Freud – revolutsiooniline figuur ; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne – seal on konfliktid; teadvus- teadmatus . See mida me teadvusame, on vale. Freud tõlgendab unenägusid, uurib keelevääratusi, käevääratusi (kirjutamisel). Ühelt poolt on kõik asjad omavahel seotud, teisalt kõik asjad midagi tähendavad.
G.Frege – püüdis leida matemaatika kriisile lahendust. Matemaatika ei ole midagi muud kui üks keel. Me peame seda korrastama. Ta püüdis leida sellist teed, kus mõistete tähendus oleks optimaalne. Keeles (tavakeeles) on olemas sünonüümid ja homonüümid.
                        
           ↗  T          ↙   T
      M →  T     M ←   T
                  ↘   T         ↖    T 
Matemaatika keele aluseks pidas ta loogikat. Hiljem ta sai aru, et loogika ei ole kõige elementaarsem asi „Tähendusest ja osutusest” (Sisust ja tähendusest)
Ch.S. Peirce – Ühist on selles, et ta oli ebaõnnestuja. Ta oli semiootika ja filosoof . Erinevalt Fregest, Peirce kirjutas kogu oma elu ühte ja sama asja. „Collected papers...” köide 2 lõik 228 – Peirce’le viide .
F. de Saussure – „Üldkeeleteaduse kursus ” – avaldasid tema õpilased. Keeleteadus on vaid üks osa sellest teadusest, mida tuleks luua – semioloogia .
Baudelaire kirjutas samal ajal Peirce’ga semiootilise teose „Vastavused”. Peirce oli pragmatism . Ameeriklased teda ei hinnanud. Peirce’l oli korraga uus loogika ja uus metodoloogia – selline, mis õpetab, kuidas kasutada märke.
Märk – Peirce püüdis defineerida; alustas algusest peale. Peirce’i kategooriad: esimene, teine ja kolmas.

• First (Esimene) – (19. Saj. saksa filosoofid tegelesid nende kategooriatega) – seotud omadusega – asi on mingisugune
  
• Second (Teine) – Seotud suhtega kahe objekti vahel. Üks objekt viitab teisele: nii ongi tegemist märgiga.
  
• Third (Kolmas) – On tegemist mingi reegliga: Ühelt poolt mingi omadus, teisalt midagi üldist
  

Peirce tuletab neist kategooriad:

• Esimene vs Esmasus – suhe või moodus , kus asi on ise?
  
• Teine vs Teisesus – Ühe objekti suhe (teise) objektiga
  
• Kolmas vs Kolmasus – viitab teisele, suhestudes kolmandaga
  

 
Istute pimedas ruumis, kus teie meeled on lahti, aga ei taju midagi. Järsku on teil tunne, et ruumis on keegi või miski. Ta teate suunda – esmasusele lisandub teisesus. Kolmasus on see, kui te saate aru, mis pimedas toas on (Näiteks hiir , kes krõbistab nurgas) 
Märgi definitsioonid :
Peirce defineeris märke, aga ei olnud kunagi ühegi definitsiooniga rahul.
A sign -  A representamen, is something which stands to somebody for something is some respect on capacity (2.228). (On miski, mis asendab miskit kellegi jaoks mingis suhtes või ulatuses (2.228). 
Märk       Asukoht    Miskit          Kellegi jaoks           mingis ulatuses
  M               →             X       →            X               →               Z 
Märk on kõige elementaarsem – märgi jaoks ei ole mingisugust liiku kuhu ta kuulub. Me ei saa defineerida märki – see on elementaarne asi. Peirce defineerib märgi tingimusi.
        M  -  X                       
(Märk asendab ükskõik mida. Asjadel on omadused – iga definitsioon defineeritakse läbi omaduste?)
Defineerides märki ei näe me märgi omadusi. Märgiks saab ta siis, kui ta asendab midagi muud. Märk on seda, mida märgatakse. Märgi def. esimene osa on laen skolastikutelt. Märgi ja asja vahekord ei ole konstantne . Liiklusmärgi esimene funktsioon on see, et ta on märk.
M → Tähendus: Universum on lõpmatu tsükkel märkidest ja tähendustest. 
Peirce’i märgitüpoloogia:
I märk ise oma olemuselt . Seotud objektiga läbi esmasuse, mingi kvaliteedi. Näiteks: 
 
(IKOONILINE MÄRK)     On see õun või kirss ?
            Märgi oluline omadus: Me ei aja teda segi asjaga 
II märk suhtes objektiga. See on kõige tähtsam – kaks objekti on omavahel seotud. Näitab suhet ja suunda. Näiteks. 
 
  (INDEKSAALNE MÄRK) 
III märk suhtes interpretanti. Üldine seaduspära, omadus, reegel või seadus. Näiteks õun – sümboolne, ühelt poolt üldine, teiselt poolt suvaline – ta on kokku lepitud. 
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksaalsed märgid (indeksid) võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm. 
Peirce’i üks tähtsamaid järglasi oli Charles Morris.
„Foundation of the Theory of Signs” , „Signs, Language and Behaviour”.
Tal oli kolm kõrgemat haridust, uuris sotsiaal(käitumis)psühholoogiat, huvitus teoloogiast. Võrreldes Peirce’iga on Morris lihtsam; propageeris Peirce’i.Semiootikul oli üks käitumise ala. 
SEMIOOS ehk märgisituatsioon

• Morris lisab Peirce’i 1. teooriale konteksti:
  
  • V – märk (mägra jäljed)
    
  • W – interpretaator (koer)
    
  • X – interpretant (koer hakkab käituma kuidagi)
    
  • Y – objekt (tähendus) (mäger)
    
  • Z – kontekst (mets, aeg)
    

 
Ameerika psühholoogias oli levinud biheiviorism: 
 
Stiimul →                      →  reaktsioon
Morrise arvates oli märk stiimul (Nt. Koerale antakse mägra lõhna, ta reageerib sellele) 
Semioosi dimensioonid – pakkus juba Peirce

• Süntaktika – käsitleb märgi ehitust ja kogu seda reeglistikku, mille abil me võime moodustada keerulisemaid koondmärke. Süntaks – kuidas sõnadest moodustada lauseid .     Mingi asi on õige või vale.
  
• Semantika – käsitleb märkide tähendust. Kasutame märke, kuna nad midagi tähendavad, mitte ilu pärast.  Mingi asi on mõttekas või mõttetu.
  
• Pragmaatika – märgi kasutamine. Mingi asi on edukas või edutu.
  

Kõige nõrgemad on pragmaatika reeglid. Siin on samuti tegu peirciliku triaadiga. 
F. de Saussure (1857-1913)
Teda loetakse keeleteaduse rajajaks. Ta isa oli entomoloog (putukateadlane). Oli noorena andekas, lõpetas ülikooli Genfis , kirjutas doktoritööd Saksamaal. Kogu teadus, filosoofia, kirjandus tuli Saksamaalt. Ennekõike tuli aga keeleteadus sealt. See oli seotud: 1) Merereisidega (inglaste poolt) ja 2) romantilise folosoofia, luule ja maailmavaadetaga.
Saksa romantikud olid muusikud , keeleteadlased, kirjanikud. 19. sajandi maailmavaade oli orienteeritud juurtele. Mütologeemid – tõde on juurtes , sügavamal.
Tuleb otsida tõde ja see on juurtes ning rahvuses. Kogu keeleteadus oli võrdlev, ajalooline. Juurte otsimine Indiast hakkas 18. sajandil. Avastati, et maailmapilt tegi otsustava pöörde: Voltaire hakkas propageerima Hiina kultuuri. Avastati, et hiinlased on eurooplastest targemad. India oli eurooplaste jaoks siiski tähtsam. Leiti, etpalju kõrgemad kultuurid olid palju varem, kui antiikkultuur . Tekkis mõiste indo-euroopa keeled (germaani keeled). 19. saj. arenes  loodusteaduste lipu all. Romantiline keeleteadus väitis, et keeleteadus on loodusteadus . Aga keeleteadused ei allunud rangetele reeglitele, seadustele , nagu alluvad loodusteadused . Hakati rakendama seadusi keeles:

Grimmi seadus:  p → f . Inglise keeles foot , hollandi k. voet, saksa k. Fuβ, rootsi k. Fat; sanskriti keeles pāda, leedu keeles peda , ladina keeles pēs.
Miks mõnes keeles on P ja mõnes F ? Üks hüpotees on, et üks täht arenes teisest või teine, et mõnedes keeltes asendas täht p-kuju, mõnedes f-i. Ladina k. pater , saksa k. vater [fater].
Jakob Grimm oli suur keeleteadlane . Grimmi seaduse avastasid enne Grimmi aga juba F.Bopp ja R. Rask . 
19. saj. keskel saadi aru, et seadused ei näita keelt ajas, vaid ka ruumis: Lääne-Euroopa keeleruumis on f ja Ida-Euroopa keeleruumis on p. Küsimus tekkis ka K ja S-iga. Centum ↔ satom (eesti keele „sada” on laensõna satom-tüüpi keeltest). Lünk tekkis selles, et seadus kattis ainult ...???
Saussure tõi keelde uue vokaali, mida ei olnud üheski keeles. Ta oli vajalik vokaalide süsteemi mõttes. Paralleeli võiks tuua Mendelejevi tabeliga . Pärast Saussure’i surma leitigi ühest vanast keelest see vokaal . Saussure hakkas oma loengutes üldkeeleteadust looma. Ta suri ära, aga tema õpilased otsustasid, et nad asja nii ei jäta. Tema nooremad kollegid Ch. Bally ja A. Sechehaye korjasid üles konspektid ja andsid välja raamatu. See muutus sensiatsiooniks. Talle tekkisid järglased igalpool.
Tõlge ühest Saussure’i raamatust (Tiit Kuuskmäe) :
„Meie arvates on neile raskustele ainult üks lahendus: algusest peale peab asetama ennast keele pinnasele ja võtma selle kõikide teiste keeleteguse ilmingute puhul normiks. Tõepoolest, sedavõrd paljude duaalsuste hulgas näib mõni keel üksi olevat vastuvõtlik iseseisvale definitsioonile ja varustama rahuldavat toetuspunkti mõistusele.” 
Kõne on ajutine nähtus – ta on alati mingis piiravas ajas ja ruumis, keel on väljaspool aega ja ruumi ja ta on ideoloogiline. Keel muutub kogu aeg – see oleneb inimesest, kes teda räägib. Keel on abstraktne struktuur, mis realiseerub kõnes ja erinevates valdkondades: morse , tähestik jne. Need on erinevad moodused, kuidas keel end realiseerib- „Väljasurnud keel” ei ole korrektne – välja surevad ainult kõnelejad. Keel ei muutu, muutuvad kõne, kõnelemisviisid. Tekib küsimus, kas on keele erinevad variandid või on erinevad keeled?
                  LANGUAGE (keelevaldkond, keeletegevus)
                      ↙                                               ↘        
                  ↗sünkroonia 
      LANGUE (keel)             PAROLE (kõne)
                  ↘ diakroonia  
Saussure’i arvates ei olnud näiteks malemängus vahet, mis materjalist või mis värvi olid malendid ja malelaud . Olulised on struktuur ja reeglid. Kui me muudame reegleid, on tegu hoopis teise mänguda, aga muutes ühe nupu näiteks tikutoosi vastu, siis mäng ei muutu.
Keel on märgisüsteem. Keel on üks paljudest märgisüsteemidest. Keeles on puhtalt negatiivsed suhted. 
Semioloogia – on võimalik luua teadus, mis uurib märkide elu ühiskonnas. Ta moodustab osa sosiaalpsühholoogiast ja järelikult üldpsühholoogiast.
Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. 
 
            Keel – koosneb märkidest 
Language
            Kõne – on nende märkide definitsioon
Keel on kõige universaalsem märkide süsteem.
Keel, erinevalt kõnest, on objekt, mida on võimalik uurida eraldi. Keeleteadus mitte ainult, et võib mööda minna teisi keeletegevuse elemente arvestamata, vaid ta on võimalik üksnes siis, kui teised elemendid on välistatud.
Märk on süsteemi osa ja teda saab iseloomustada läbi süsteemi struktuuri. Mida tihedamini on mingi element seotud teistega , seda suurem on ta väärtus. Lisaks väärtusele on märgil ka tähendus. Saussure’i jaoks ei ole märk elementaarne, ta on kilateraarne?? – üks pool on tähistaja ja teine tähistatu. Üks pool ei saa olla ilma teiseta, nagu paberileht . Tähistaja ja tähistatu vahel on suhe. Märk on struktuur, mis nendest kahest asjast koosneb.
Keeles tuleb eristada kahte seisundit : Sünkroonia – selles sisaldub diakroonia; Diakroonia – tuleb välja otsida, kuidas see kujuneb.
Keele reegleid on 2 tüüpi (sünkroonia):
Süntagmaatilised – käsitlevad seda, kuidas elementidest moodustada ahelad ; assots. Morrise süntaktikaga
Paradigmaatilised – käsitlevad seda, kuidas element varieerub, muutub; iga element võib olla esindatud erinevates variantides (näiteks nimisõnade käänamine, verbide pööramine)
Paradigmaatilised reeglid on süntagmaatika aluseks. 
Keel on märgisüsteem; Saussure’i arvates:

• Märk on suvaline, arbitaarne – kägu ei ütle kukkuu, see on tema häälitsus, mille inimkeeles kirjutamine on ainult märk. Erinevates keeltes teeb kägu erinevaid hääli. Näiteks eesti keeles teeb lehm ammuu, vene keeles muu. Lehma keeles aga ei ole silpe, need on meie suvaline kokkulepe selles suhtes.
  
• Tähistaja on lineaarne – märgid moodustavad rea. Märk on tähistaja – tähistatu lahutamatu kompleks (keel); kõnes on nad lahutamatud:              ↗ heli 
          Kõne → mõte 
  Keele tähtsaim osa on seos tähistaja ja tähistatu vahel. See on märgisüsteem.
  
  • Tähistaja ei ole heli, vaid abstraktne, akustiline kujund
    
  • Tähistatu ei ole asi, ega mõte, vaid abstraktne mõte.
    

Tähendus on märgi seos keelevälise reaalsusega.
Väärtus on elemendi keeleliste??/keeleiseste?? suhete süsteem. 
Strukturalismi koolkond

• Praha lingvistiline koolkond
  
• Glossemaatika ( Kopenhaagen )
  
• Ameerika strukturalism
  

Genfi koolkond on Saussure’i õpilased (Bally, Sechehaye, Godel)
Ø - esimene oluline märk, nullmärk, mille Genfi koolkond tõi. Sellel pole mingisuguseid materiaalseid parameetreid, aga ta on tähendusrikas. Näide:
      TARTU          - SSE                   =            TARTU -                     Ø
(tüvi objekt) (suund objekti suhtes)     (Tartu nimetavas)( sõidan Tartusse . Neid eristab välde!) 
Charles Bally
„Üld- ja prantsuse keele teadus” – üks olulisemaid teoseid. 1) Seab kahtluse alla Saussure’i põhimõtted, et kõnes ei ole märke. Bally: Kõnes on ka märgid, aga teistsugused kui keeles. Kõne ja keel on erinevad süsteemid. Igal mõistel on maht ja sisu ( Aristoteles ). Maht – kogu valdkond , mida mõistega tähist. , sisu – see, kuidas seda tehakse. Keele märgil on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnes on konkreetne ja kindlaks määratud maht, aga ebamäärane sisu. Keeles on kõik „ühed” lauad, aga kõnes „need” lauad.
Praha lingvistiline ring – Tähtsaim strukt. koolkond. V. Mathesius, V. Skalicka, R. Jakosbson, N. Trubezkoi (1900-1990). Tšehhidel oli pikk omariikluse traditsioon. Tšehhi kultuur hakkas pärast I Maailmasõda tohutult kiiresti arenema.
Mathesiuse arvates tuli uurida potentsiaalset keeleteooriat.
Skalicka oli esimese strukturialistliku grammatilise keeleteooria autor.
Trubezkoi oli vene intelligent, aristokraatlikku päritolu. Tema isa ja vend olid filosoofid. Elas Viinis ja õpetas slaavi keelt Viini ülikoolis. Suhtles väheste inimestega, sotsiopaat. Ta oli polüglott, kirjutas oma tööd saksa keeles. „ Fonoloogia alused”. Üks tähtsamaid teoseid siiamaani.
Fonoloogia – teadus häälikutest; oli 2 põhilist suunda: keel on häälikud ja tegevus. Trubezkoi arvates ei ole Saussure’i teoorial keelega mingit pistmist. Olulised on märgimehhanismid, ei ole olulised hääled ja helid; Oluline on, mis funktsiooni nad täidavad keeles. Keeles on sellised asjad, mis ei ole märgid. Need on foneemid . Foneemid eristavad tähendusi. Eristamine = vastandamine.Peab markeeritud olema mingi alus. Signifikatiivsed opositsioonid:  -      ekvipolentne (must / valge) – 2 poolust   +    +

• Privatiivne (must / mittemust)              +    -
  
• Graduaalne (must  / hall / valge)
  

Trubezkoi eristab opositsioone. Teine tüüp on kõige tähtsam. Kõik ülejäänud on taandatavad privatiivsele. Keel on opositsioonisüsteem. Foneemi ei saa uurida läbi helide, näiteks:
      /y/ б ↔ i    (eesti keeles vastandlikud) 
 
            Ы   
 
                         / i /  (vene keeles ühe foneemi erinevad positsioonid)
            И        (nad pole vastandlikud). 
      Vene k.  inglise k. saksa k.  eesti k.
P      -        +       +
T      -        +        +
K       -        +       +
B      +        -        -
D     +        -       - 
 
G    +        -       -
                                    (sõna keskel nagu ingl k., sõna algul tugevalt) 
      +      markeeritud

• Markeerimata
  

 
Foneemide roll on tähenduste eristamine. 1) signifikatiivne 2) kulminatiivne (element tähistab rõhku. Zámok vs Zamók (loss vs lukk). Aitäh, kurjahh – eesti omasõnad) 3) delimitatiivne (eristav, piirisignaalid, pausid) 
Ameerika strukturalism

• Allikad → F. De Saussure, Franz Boas
  

Boasi kirg olid indiaanlased . Tänu Boasile on ameeriklastel tugev süükompleks – nende tõttu surid indiaanlased (peaaegu) välja. Boas leidis, et nende (indiaanlaste) hääl tuleb kuuldavaks teha. Indiaanlaste keeled on täiesti teistmoodi võrreldes teistega. Boas elas indiaanlaste juures ja elas nende nahas. Keeleteaduse formaadiks pakub ta tööd informaatoritega. Neile tuli esitada õigeid küsimusi. Ta leidis, et kõik rahvad on samaväärsed. Veel oli oluline, et see oli seotud ka aktiivse ühiskonaelust osavõtuga. Evolutsionism vs relatiivsus .
Edward Taylor – „Primitiivne kultuur” – animismiteooria üks tuntuim eestvedaja: primitiivses kultuuris inimesed arvavad , et kõigil olenditel ja mitteolenditel on hing ja sellega tuleb arvestada. Animistlik teooria ei vasta faktidele. Me kõik olime kunagi metsikud, aga tsiviliseerimise käigus on inimesed muutunud moodsaks. 
L.H. Morgani kultuuri evolutsioon ja selle etapid: 

• Metsik – korilased, kütid
  
• Barbaarne – põllumajandus
  
• Tsiviliseeritud – kirjaoskus
  

Kõik kultuurid läbivad etappe . Sellele aga vastandub Boas, kes väidab, et iga kultuur on omaette üksus ja üks kultuur ei saa olla teisest arenenum kultuur. Relatiivsuse põhimõte. Antropoloogia (käsitleb inimesi) vs etnoloogia (käsitleb eksootilisi rahvaid) ; keel ja kultuur (ei saa öelda, et üks keel on teisest arenenum ; keel ja kultuur on lahutamatud osad)
Aprioorne vs aposterioorne grammatika – 1. on kogu keeleteadmised; 2. Grammatika, mis tuleb kogemustest. 
Ameerika strukturalismi rajajad on:

• Edward Sapir (1884-1939) – „Language: An introduction ...”
  
• Leonhard Bloomfield – „Language”
  

Sapiri nimetati juba eluajal geeniuseks. Tal on pidevalt uued, ootamatud, sügavad ideed, mille teostus ei ole alati kõige täpsem. Probleemiks on:

• Keele funktsioonid: mis on keel? Ta väidab, et kõik keeled on võrdsed, ei ole sellist asja, mida ei saa mingis keeles välja tuua. Kõik tekstid on tõlgitavad. Keeled on erinevad, kuna igas keeles on selliseid asju, mida ei saa väljendamata jätta.
  

Semantika – mida ja kuidas me räägime
Grammatika – siin väljendub „keele hind” rohkem. See, mida me ei saa ütlemata jätta on Sapiri järgi grammatiline tähendus. Iga keel on sõnumite kodeerimismeetod ja kõigil sõnumitel on oma info, mida on liiga palju. Iga sõnum on üleküllastatud infost.
Pismenõi  stol (vene k. kirjutuslaud). Meesoost sõna on kaks korda, aga teisiti ei saa. Ainsust on kaks korda, aga teisiti ei saa.
Grammatika on see, mida me ei taha öelda, aga mida me ei suuda ütlemata jätta.
Meie tekstis on üle poole ülearuseid sõnu. Keele liialisus ei ole juhuslik. See on keele kui kommunikatiivse süsteemi üks turvaline fakt.
Keele lingvistilise relatiivsuse hüpotees – eelkõige läbi grammatilise süsteemi. Selle hüpoteesi formuleeris Sapiri õpilane B.Z. Whorf: „Keel, mõte ja reaalsus”.
Iga keel on kontseptuaalne võrk, mille läbi me vaatame maailma asju. Iga keel on erinev → erinevates kultuurides on erinev maailm. 
 
W. von Humboldt : igas keeles on oma vaim. Kirjeldas indoneesia keeli: „Kava keelest Jaava saarel”. Keeles peale vormi ja sisu on olemas veel tähtsam asi – keele sisemine vorm.
            = 2 + 8 x 10 (saksa keel)
                 82 = 8 x 10 + 2  (eesti keel)     keele sisevorm
        = 4 x 20 + 2 (prantsuse keel)
Meie mõttemaailm on sisemine vorm. Kõiki asju mõtleme eelkõige nii. See on rahvavaim , kuidas me midagi mõtleme.
XXCII – rooma numbrite puhul tuleb kindlaks teha kese ( C ) ja seejärel lahutada vajalik arv
A O S – subjekti ja objekti vahekord. Aga on olemas ka teistsugused keeled: ergotiivsed ( ergo – järeldus); kõneleja samastab end objektiga (mitte „Peeter (S) loeb raamatut (O)” vaid „Raamat (O) on loetud Peetri (S)poolt). Teistmoodi mõtlemine on neil indiaani keeltel: Nootka, Hopi , Navajo. Nende keelte rääkijad näevad protsessi.
L. Bloomfield (1887-1949) – alustas indiaanlaste keele uurimisega; „Language” – keele uurimise meetoditest. Tema jaoks on keel ainult vormid. Keel on formaalne süsteem, suhtlemise vahend.

• Keel – mitte ainult tähendused, vaid nendevahelised seosed, vormid, näiteks idioomid.
  
• Seotud ja vabad vormid, konstituendid
  
• Keeles me eristame kahte tüüpi elemente: etics vs emics (fonetics vs fonemics)
  
• Segmentatsioon – keele seotus asjadega
  

 
 

• Distributsioon – Kuidas me saame kirjeldada keelt. Iga segmentatsioon on hüpotees. Distributsioonil on: A      B  - A ja B esinevad samades seostes (identne, 100%)
  

Kontrastne:   
            - A ja B kattuvad osaliselt 
 
 
 
 
                A      
                           B           - A ja B kattuvad mingis ulatuses   
 
 
 
 
 
Täiendav:  A     B - A ja B ei kattu üldse (0%) 
 
 
Identne – nad on võrdväärsed, me ei suuda kummalgi vahet teha → A = B
Täiendav – A        B = Ø  ; need on võrdsed, sest ei suuda neid kunagi eristada
Kontrastne – ...?? 
 
 
Glossemaatika ehk Kopenhaageni koolkond ( 1931 -1965)
Louis Hjelmslev – viimane suur Taani keeleteadlane. Kõige analüütilisem keel on inglise keel. Hjelmslev oli kõige radikaalsem Saussure’iga. Hjelmslev rajab uue teaduse – glossemaatika. Glossa (glotta) – keel kr. k.
H.J. Uldal, Viggo Brøndal. Hjelmslev töötas kas üksi või koos Uldaliga. Hjelmslevi teosed:

• Keeleteaduse alused
  
• Üldkeeleteaduse põhimõtted
  
• Käändekategooriad
  

Glossemaatika on matemaatilist tüüpi seadus. Käände aluseks on 3 dimensiooni:

• Suund
  
• Kontakt
  
• Subjektiivsus
  

Kokku on igas keeles 216 (6 x 6 x 6) käändelist tähendust. Inglise keeles on 4 käänet: subjektiiv , genitiiv, datiiv, translatiiv. The boy (sub) sent his mother (dat) a letter (trans).
Platon – idee on üks põhjustest, mis realiseerib põhjuse. Tuleb eristada vormi ja substantsi.
Vorm on struktuur. Substants on materjal.
Keele funktsioonid:

• Vastastikune sõltuvus ehk interdependets ( ↔ )
  
• Ühepoolne sõltuvus ehk determinatsioon ( → )
  
• Sõltumatus ehk konstellatsioon ( ; )
  

Tähistaja ; Tähistatu 
 
                              Jenseni keeletuum
          S   ← V ↔   V → S 
Vorm determineerib substantsi. J. Lekontsev, T.-R. Viitso
Iga lingvistiline keelkond pakkus välja oma nägemuse, kuidas keelt uurida.
Jensen – kommutatsioon
J.A. Greimas ↔ R. Barthey
Figuur on selline tähistaja või tähistatu osa, mille puhul keel ei kommunikeeru. Näiteks: 
 
 
Elusolend  tüdruk   Naine          
 
             Koer  Laps           Inimene 
 
Kutsikas Laps 
Strukturaalse semantika alused 
 
           Vanem 
ISA
           Mees 
Need tähendused on süsteemsed 
 
Keeleteaduse arengud.
N. Chomsky – väljapaistev keeleteadlane. Ta lõi generativismi 1957. aastal. Avaldas artikli „süntaktilised struktuurid ”. Ta lõi ka matemaatilised keeleteaduse alused. Ameerika strukturalistidest oli veel  tähtis Z. Harris , kes oli Chomsky õpetaja.
Tuleb näidata, kuidas keel toimib kui ...??
Keel on õigete lausete kompleks. Õige ei pruugi tähendada „mõtestatut”. Näiteks: Rohelised värvitud ideed magavad tormakalt. – Keel tegeleb grammatikaga; see lause on grammatiliselt korrektne.
Poisid ↔ Magab
Keeles on 2 kompoenti:

• Tuumkomponent – loob tuumlauseid
  
• Transformatsioon
  

Väike  poiss   jookseb       kiiresti 
 
  Nimisõna fraas   Verbi fraas 
 
               Lause 
1965 – süntaksiteooria aspektid
1963 – Chomsky õpilased Katz ja Fodor kirjutavad artikli;
Semantilised komponendid: markerid – arv väike ja nad on süsteemsed
                        Eristajad – ...?? 
Rohelised  värvitud    ideed     magavad   tormakalt
+ konkreetne      + elusolend 
 
+värviline            + värviline   + materiaalne 
 
+materiaalne              - materiaalne + rahu       - rahu 
Süvastruktuurid koosnevad leksikast ja grammatikast.
Pindstruktuurid. 
Süntaktika
Sõltub sellest, kuidas me käsitleme märki läbi süsteemi.

• Substitutsionaalne semiootika – ei ole spetsiifilist märki; märgi loob asendamine ehk substitutsioon.
  
• Bilateraalne semiootika (märgi loob märgifunktsioon, mis seob tähistatu tähistajaga)
  

Semioos ehk mis teeb märki.
Semioosi 3 dimensiooni: 

• Süntaktika (kuidas?) – märgi ehitus
  
• Semantika (mida see tähendab?)
  
• Pragmaatika (Kuidas funktsioneerib)
  

Süntaktikal on morfoloogia ( sisestruktuur ), süntaks (märkidevahelised suhted). Need kaks ei ole üheselt mõistetavad. IC-grammatika 
 
                         S (lause) 
 
             (nimisõna fraas)   NP           VP (tegusõna fraas)  
            Adj.   No V         D
                   Poor              John      ran       away  
Grammatikad kirjeldavad ja defineerivad. Grammatika: definitsioon.
Tähestik (1) 1+1+1........+1 
 
Reeglid +
Kitsas mõiste:   Loomulikud
                Reeglid 
 
 
Laiem:    Semiootilised keeled (LK + TK) 
 
                (Tehis)keeled 
 
                              Nende struktuur on lihtsam kui LK-l
                  LK 
Loomulikud keeled ei pretendeeri universaalsusele.
Tehiskeeled on orienteeritud mingitele kindlatele ülesannetele. 
 
         Matemaatiline keel
             Semiootiline k.
            LK 
Tähestik:< a               ab             abaab – ahelad tähtedest 
Silbid
Tähestiku 4 elementi:

• E (eksplosiit. G, B, D, K, P, T – kõige vähem helisisust)
  
• F (frikatiivid. S, V, F – tugevamad kui sonandid)
  
• S (sonandid. L, R – kasvava helisuse seadus. Võivad moodustada silbi)
  
• V ( vokaalid )
  

Foneemide süntaks. 
Palindroom:

• Isa asi
  
• Sum summus mus (olen suurim hiir)
  
• Kuulilennutunneliluuk
  
• Sator Arepo Tenet Opera Rotas
  

 
S A T O R
A R E P O
T E N E T
O P E R A
R O T A S 
S → α S α
S → Ø (ükskõik mis täht) 
 
 
Vra 112 → 211
Arv +    323   selline arv, mis võrdub oma „vraga” 
Vt. „Melanhoolia” (gravüür)
Palindroomid on esinenud paljudes kultuurides → maagiast eetikani 
Semiootika koosneb kahest seotud, kuid iseseisvast komponendist – grammatika, keel.
Keeleväline väärtus – kodeeritakse elementidesse (keele semantilised vormid)
KVR → tekstid
Loomulikku keelt võib käsitleda kui funktsiooni.
(järgnevat joonist ma ei suutnud korralikult välja lugeda) 
 
             Semiootika          Gramm .     Foneetika    Prosootiline 
 KVR →   →     →     →   T 
 
 staatum 
 
                        2 
 
                        1 
  
                       0              0                0 
 
Iga staatum koosneb erinevatest nivoodest. On olemas 0-tasand, mis koosneb kategooriatest.
0-tasand → sõnad → semantilised laused → suuremad semantilised blokid
Mida sügavamal, seda vähem individuaalsust.
Mida vasakpoolsem, seda keerulisem ja suurem on element. 
1950. aastate lõpp USA-s. M. Halle – Lätist pärit keeleteadlane. Koos Jakobsoni ja veel ühe teadlasega lõid teooria: Kõiki universaalkeeli saab kirjeldada igasuguseid foneeme
± vokaalsus      +        +           -                     - 
 
       Konsonantsus +       -          +                    -
                  (sonandid)  (vokaal) ( konsonant ) (glayd – ei vokaal ega konsonant, eesti k. H) 
Silp on selline foneemiline kompleks, kus kehtivad piirangud eelmiste tunnuste kasutamisel . 
 
Peirce: tähendus on see, mida märk asendab
Frege: Sinn vs Bedeutung
1923. „The meaning of meaning”. C Ogdem, J. Richards (filosoof). Tõid välja tähenduse kolmnurga → tähendus moodustab kolmnurgalaadse asja. Tihti nimetatakse seda Frege kolmnurgaks.  
 
                 Designaat = Sinn (Fregel). Moodus, kuidas märk maailma nimetab. 
Tähistamine         tähendamine 
Märk      - - - - - - - - - - - -  Denotaat
         Nimetamine 
R. Carnap – Ameerika filos . tormiline areng algas. Viini loogilise koolkonnaga seotud. Pärast anschlussi emigreerus USA-sse. Ta oli väga vasakpoolne.
Keelefilosoofia mõjutas pea kõiki valdkondi: psühholoogiat, muusikat jm. 1920-ndatel kirjutas ta „Maailma loogilise struktuuri” ; veel üks teos: „Tähendus ja kohustuslikkus ” – toob modaalsust loogikasse. On olemas 3 tüüpi süsteeme:

• Formaalsed süsteemid – ei töötle ega loo tähendust
  
• Lisaks-formaalsetele-loovad-mingit-tähendust-süsteemid ehk intentsionaalsed süsteemid:
  
  • Intentsionaalsüsteem on samas ka formaalne
    
  • Intentsionaal on seotud vormiga
    
• Ekstentsionaalsed süsteemid (välised)
  
  • Ekstentsionaalsus võib tekkida ainult süsteemidel, kus on juba intentsionaalne olemas
    

 
Carnapi puhul käib kõik läbi intentsionaali: 
 
       FS       IS       ES 
 
 O.v. Quine – võib-olla natuke olulisem kui Carrap. 1953 kirjutas ta „Loogika seisukohad” – tema terminid on signifikant ja referent .
Signifikatsioon – keskaegsest sõnavarast; ... semantika on semantiline keel – oma tähestiku ja reeglitega. Signifikatsioon on tõlkimine ühest keelest teise.
Wittgensteini „Loogilis-Filosoofiline traktaat” – seletab kõik ära: kõik, mis maailm on (tõsiasjade, mitte asjade kogum). Maailm koosneb faktidest, fakt on teguasi.
Peegeldused – Maailma ühed seisundid   võivad peegelduda teisest; psüühika; keel; millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida
Wittgenstein lõi analüütilise filosoofia (4=4). Kõik muu on see, mis ei mahu analüütilise filosoofia alla. Tema arvates on need pisiasjad, millest ei saa rääkida (armastus, ilu, headus jm – need on pseudoprobleemid). Wittgenstein kirjutas teose nö tagurpidi : keelest → psüühika; psüühikast → peegeldused jne.
Quine jätkab teatud mõttes sama problemaatikat. Wittgenstein loob keelemängud. Quine arvestab nendega. Signifikatiivne semantika on üks keelemäng, nagu ka tõlkimine. Signifikatiivset semantikat on võimalus tõlkida ka teise keelde. Tal on tähestik (tähendused) ja grammatika. Quine lähtub Carnapist; referent sõltub signifikaadist.
Loogilisel positivismil tekkis ka Soome koolkond. Jaakko Hintikka – pseudo ; Jumal ei loonud korraga maailma. Ta on universumi mõistus. Tal on projektid valmis, mida luua. Enne loob ta meie aktuaalse maailma. Mis on meie aktuaalse maailma homne??
Iga signifikatiivne süsteem loob oma maailma. Ta realiseerub võimalikus maailmas. Referendid on võimalikkudes maailmades. Antiikmütolooga on signifikatiivne süsteem, mis loom oma maailma (pegasus)
Ch. Bally – Saussure’i ideede reformimine. Saussure’i jaoks on keel semiootiline süsteem, mis realiseerub kõnes häälikuteks ja mõteteks. Ka kõne on sem. süsteem, ainult et erineb keelest sisu → sisu maht. Keelel on kindel sisu, kuid ebamäärane maht. Kõnemärgil on kindel maht ja ebamäärane sisu. Ilma sisuta ei saa olla mahtu – ka kõne on semiootiline süsteem, kuid see ei saa funktsioneerida ilma keeleta . Keelel ja kõnel on täiesti teine loogika ja teised protsessid. 
 
E. Beuveniste – märgis on tähistaja – tähistatava seos kokkuleppeline (Saussure). Kõnes on tähistaja-tähistatav alati kindel ja olemas. Kõnel on oma mehhanism , mis on teistsugune kui keelel. Keeles on sümbolid arbitaarsed; kõnes on oma formaalne mehhanism – nt verbi ajad, asesõnad. (Kas keeles on asesõnad või on need ainult kõnes?)
Deixis – vastupidine semioos. 
 
                                                      M          Ref              (Märk osutab otse referendile) 
                        Mina   sina   praegu  see    siin 
Tõlkimine on tõlgendamise aluseks. Iga keel on duubeldamise mehhanism. Et millelegi osutada, peab olemas olema mudel. Deixis – deitilised märgid – signifikatiivne sfäär on välja suretatud.
H. Reichenbach – Viini loogiline ring; „Sümboolne loogika – Hier stehe ich” (siin ma seisan)
Mina – signifikaat, tunnus puudub; mina on see, kes ütleb mina
Siin – Samuti tunnus puudub, siin on see koht, kus mina ütlen mina 
 
Ütluse formaalne mehhanism: 
                         (siin) seal 
                                  Universumi keskpunkt 
                  (mina) sina (praegu) homme  
Nimisõnad on seotud ruumiga. Verbikategooriad on tihedamalt seotud deixisega. Ajad ei muutu, ada nende taustal muutub täna.
2 + 2 = 4 – gnoomiline olevik – vanasõna tunnus, annab üldreegli
See on alati neli
Aktuaalne süntaks – tekib kõnes mitte keeles. Seome ütluse maailma ja iseendaga. Kronoloogiast rääkides ajalugu ei muutu, muutub aeg, mil seda räägitakse.
Ajalooline aeg – narratiiv , kus on objektiivsed ajad. Metakeel .
Dialoogiline koolkond: M. Buber , M. Bahtin . (Nad ei kohtunud omavahel)
M. Buber – käis Ukraina koolis, oli aga saksa-austria-juudi päritolu. Koolid olid religioossed. Palvetamise ajal pidi ta vaikima, see tekkitas talle trauma . Hiljem lõi dialoogi-teemalise teooria. Tema tähtsaim teos on „Mina ja Sina”. Ich ↔ du. Ich ↔ Es (mina vs see/tema)
Tõde on alati isikuline – me püüame selleni jõuda (J. Hintikka).
M. Bahtin ei olnud teadlane, ta oli kirjandusteoreetik . Tema teose põhitegelased on ideed ja süžee ideedevaheline võitlus ( Dostojevski põhjal). Dostojevski jaoks on põhiline probleem tõde. Romaan on targem kui autor. 
Kommunikatsioon
Märkide abil me vahetame infot. Teooria tekkis pärast II MS, enne seda oli kommunikatsioon psühholoogias. USA-s pärast II MS olid telegraafiliinid üle koormatud.
C. Shannon – insener, matemaatik. Tema infoskeem:
            müra 
 
Saatja              vastuvõtja 
 
                 Sidekanal
         Sõnumid 
Müra on paratamatu – meid huvitab info ja müra vahekord:  1       = const  
(Mida vähem müra, seda rohkem sõnumit)     M
Ükskõik, kui mõttetu sõnum on, saab teda ikka genereerida.
Shannoni skeem on aktuaalne ka praegu. Siin diferentseeritakse saatjat ja vastuvõtjat.
R. Jakobson pakkus välja teistsuguse kommunikatsioonisüsteemi (lähtus K. Bühlerist). Iga kommunikatsioon on seotud 6 komponendiga: saatja, vastuvõtja, tekst, kontekst, kontakt, keel.
See on minimaalne kommunikatsioonisüsteem. Ta loob keele 6 tähtsamat komponenti:

• Tekst on orienteeritud kontsektsile (Kommunikatiivne ehk diferentsiaalne )
  
• Tekst on orienteeritud saatjale (emotiivne funktsioon)
  
• Tekst on orienteeritud vastuvõtjale – pöördumused, käsud; (Konatiivne funktsioon)
  
• Tekst on orienteeritud kontaktile (faatiline) – Kontakti kontrollimine ja loomine
  
• Tekst on orienteeritud keelele (metakeelne)
  
• Tekst on orienteeritud tekstile – ainuke eesmärk on tekst ise ( poeetiline )
  

Shannon lähtus sellest, et info on seotud valikuga ning selle valiku aluseks on 1 bit = infoühik juhul, kui meil on valida kahest.
Jakobson lähtub aga informatsiooni sisust: 
            Keel (kood) 
Saatja    vastuvõtja 
 
adressant    tekst (sõnum) 
              Kontekst
Funktsioonid ei ole eksklusiivsed. Tavaliselt on tekst orienteeritud mitme funktsiooni täitmisele. Teaduslikul tekstil on ka oma poeetiline funktsioon. Jakobsoni skeemi peetakse kõige adekvaatsemaks.
J. Knorozov eristab sõnumi kaheks osaks: informatsioon ja  fastsinatsioon (sõnumite enda mõju) – kõne tämber, tugevus.
Hõivaja – mitte sanktsioneeritud vastuvõtja; võib olla ka saatja.
Aisopose keel – 9OY. Euroopa valmide süžeede looja. Aisopos oli ori, tema peremees oli andetu filosoof. Aisopos töötas välja uutmoodi keele – keele kaitsmehhanism (jutt on ühest, aga tegelikult hoopis teisest asjast). Ta kasutab levinumaid metafoore.  
                    Kalju    nutab  
 
                                                                                                         +konkreetne 
  
            -e.o    + e.o 
Aisopose keel on allegooriline keel; räägitakse loomadest, aga peetakse silmas inimesi. Aisopose keel oli laialt levinud, kuna selle puhul tekkis kummaline olukord saatja ja vastuvõtja vahel. Sõnum peab vastama tõele.
Aisopose keel oli selline keel, millel on topelttähendus.
Puškini kirju naisele loetakse; seejärel muudab ta hõivaja (Vene riigi) vastuvõtjateks, s.t. kirjutab naisele seda, mida Vene riigis teha tuleks.
On olemas erinevaid kommunikatsioone, mis on seotud saatja ja vastuvõjaga.
J. Lotman –  Mina – Tema
            Mina – Mina
Mina-Tema on sama mis Jakobsonil , ainult et mina on deitiline. 
Saatjakontekst         vastuvõtjakontekst = Ø
Saatjakogemus = vastuvõtjakogemus – pole millestki rääkida 
Kogemused peavad olema erinevad. Kui vastuvõtja ja saatja on identsed, siis ei ole millestki rääkida. Ka iga inimese keel erineb teise inimese omast. On olemas ka teistsugune kommunikatsioon – sõnumid, mida saadame iseendale , näiteks poenimekiri, päevased tegemised jne. Teine sisendus on päevik. Päevikute idee oli enesetäiendus – üleskirjutatut tuleb analüüsida. Õige päevik oli kirjutatud ainult enda jaoks. 
 
                  „Mina” erinevalt sellest 
 
                       „Mina” kui erinevalt teistest 
 
         Mina 
 
 Dixis             Tema
       Sina
Mitu „sind” ei moodusta teid, sest sina oled unikaalne .
Kooperatsioonipõhimõte
H.P. Grice – USA filosoof ja loogik. Inimesed ei leia tihti ühist keelt. Grice: keel/kõne ei ole midagi, mida tehakse üksi, vaid see on kooperatiivne tegevus → kommunikatsioon on eesmärgistatud protsess. Kooperiseerumine koosneb neljast asjast:

Kvantiteet on esimene maksiim : räägi nii palju, kui on vaja rääkida (ära ütle (räägi) liiga palju, ära ütle (räägi) liiga vähe). Näiteks auto parandamine – „anna mulle 3 mutrit” – 1 mutter on vähe, 5 on palju.... Aga juhul kui 2 läheb kaduma, siis on 5 parem.

Kvaliteet: räägi sellest, millest sa räägid ja ära räägi sellest, millest sa ei räägi. Fokusseeri asjale. Näiteks: ära too mutrite asemele 3 taskulampi

Kord: kõnelemise kord ei ole sama mis asjade kord.

Moodus, teguviis: kõige lihtsam asi on tempo; viis peab olema adekvaatne tegevus. Sisaldab ka selgelt rääkimist, nimetame asju nende õigete nimedega. Aga Saussure’i asjadel ei ole õigeid nimesid , nimed on suvalised; tuleb nimetada asju kõige lihtsamalt ja arusaadavamalt, lühemalt.
 Implikatuur (implikatsioon – suurem kui .... siis) – see ütluse osa, mida kuulaja peab endas moodustama.
Presuppositsioon – ütluse eeltingimust, eelütlus
= üks ja sama asi – ütleja – presuppositsioon, kuulaja – implikatuur.
Jaani tütar naasis Otepäält.
Jaanil on tütar. Ta käis Otepääl – presuppositsioon – seda peab tuletama kuulaja.
Iga ütlust võime hinnata sellelt seisukohalt, kas ta vastab tõele või mitte. Vale puhul jääb presuppositsioon samaks õige lausega. Kooperimise juureson miinuseks egotsentrilism. Alguses räägivad inimesed asjadest, millel ei ole mingit väärtust. Sina koopereerud minuga; sa kuuled ja võtad teadmiseks. Põhiprobleem seisneb viisakuses – viisakusreeglid ei mahu kvantiteedi alla. Kvantiteet nõuab lakoonilisust, telegraafistiili. Iga kõnelemine on tülikas – ära räägi siis, kui millestki ei ole rääkida. Asju tuleb nimetada selgelt ja otse; Grice lähtub maksimaalsest siirusest. Ühelt poolt läheb kõne neljast maksiimist mööda 
R. Wells – keeleteadlane, palub välja viisakuse kui PP ( polite principle) mis tihti töötab kooperatiivsuse vastu. Ta päästab olukordasid. Grice esitab koop. põhimõtteid kui universaalseid. Viisakuspõhimõtted ei saa aga olla viisakad ühes ja ka teises kultuuris. Jaapani keeles tuleb vältida „ei” ütlemist, tuleb rääkida vihjates, läbi presuppositsiooni.
Kuidas nim. asju? Inglise kirjanik J. Lilly kirjutas teose „Eupheus”, kus nimetatakse asju ümber → eufemism ; vastand on kakofoonia – ebakõla, „imelik”. Tuleb rääkida vihjamisi ja kaudselt . 
Kõneaktid – speech act
J. Austin – 1960. postuumselt välja antud raamat „How to do things with words ”. Austini loengud võeti linti; ta ei improviseerinud, luges loenguid täpselt.
J. Searle . 
Pragmaatika. Austini teos avas uusi perspektiive keelefilosoofias. Kõnelemine on eesmärgistatud tegevus ja keel on selle vahend. Keel on vahend, aga täiesti teise eesmärgi saavutamiseks ( tahad kedagi tappa, aga oled halvatud – sul on ainult keel). Kõneakt koosneb kolmest osast (iga akt on eeltingimus järgmisele) :

• Lokutiivne :
  

• Loogika (peksan segast)
  
• Grammatika (räägin kreeka keele asemel hiina keelt)
  

Loogika on aga suurel määral kreeka keele grammatika

• Illokutiivne – kõnetatav saab su soovist aru
  
• Perlokutiivne – Brutus tapab Caesari  - perlokutiivne akt õnnestus. Igal aktil on tagajärg. Perlokutiivse tagajärg.
  

 Kõige olulisem on illokutiivne akt. Sõnast saab asja illokutiivse aktiga. Illokutiivses aktis me eristame:

Illokutiivne eesmärk – milleks räägime

Illokutiivne jõud – kui intensiivne eesmärk

Illokutiivne suund – kuhu suunatud
 
„Speech acts”; Searle kirjutas „Illokutiivse loogika” 1985. Searle’i arvates on viis ainult eesmärk:

Eesmärk on assertiivne – seisneb informeerimises, rääkija tahab informeerida kuulajat : ” Auditoorium on külm”

Eesmärk on komissiivne – saatja võtab endale kohustuse muuta olukorda paremaks: „Ma luban, et homme on auditoorium soe”

Eesmärk on direktiivne – kõneleja sunnib vastuvõtjat muutma olukorda: „Tee, et homme oleks auditoorium soe”

Eesmärk on deklaratiivne – ta ei räägi olukorrast, vaid ütlus ise muudab olukorra paremaks

Eesmärk on ekspressiivne – kõneleja väljendab oma suhtumist olukorda: „Kui jube, et auditoorium on külm”.
4. ei väljenda suhtumist jm, nad ise muudavad olukorda maailmas. Need ütlused on performatiivsed; need vastanduvad informatiivsetele – nad ei sisalda, vaid teostavad infot. Näiteks: Keegi aevastab – Terviseks!
Palju õnne sünnipäevaks!  - info? Kohustus? Käsk ? Ei! Nimepanek; kohtus määratakse 3 aastat tingimisi . Kõige laiem, ebamäärasem on asseratiivne kõneakt.
Deklaratiivsed – ühed on mitteformaalsed (tervisesoovimine), teised nõuavad väga ranget formaalsust.
Järgmine aspekt – intensiivsus – iga eesmärki võib väljendada intensiivsusega (v.a. mõned deklaratiivsed). Intensiivsus sisaldab ütluses ennast (asseratiivne: ma garanteerin, et vihma sajab – suurem intensiivsus on eesmärk). Komissiivne: „Okei, ma kütan homseks; ma vannun käsi piiblil, et homme on soe.” Direktiivne – pos-neg – oluline on see mis staatus on kõnel (Euroopas). Paljudes kultuurides on osa info edasikandmine mõnedele keelatud. See on korralduste jagamine: oli kaks eri asja – kui ülemus annab korraldusi alluvale ja vastupidi (ühed direktiivid alt üles – palve ; teised ülalt alla – käsk).
Intensiivsusele alluvad halvasti deklaratiivsed; mõned siiski: „Soovin sulle hästi palju õnne!” Osades intensiivsus ei tule kõne allagi. Siin on oluline, et oleks kindel vorm. 
Kõneleja staatus:
Assertiivne – oluline on kõneleja staatus – allika usaldusväärsus (usaldusväärne inimene, allikas, kust info talle tuli). Siin on 2 erinevat situatsiooni: kõneleja võib teatada fakti ja oma arvamust/ hinnangut . Fakti teatades ei ole oluline, kes ma olen (2 x 2 = 4). Faktil on kindel lingvistiline vorm. Faktuaalsus (fakulatiivsus): 
 
                            Jaan arvab , et ...
Erinev faktiivsuse staatus  
Arvamused ja veendumused     Jaan kinnitab, et ... 
     Jaan on absoluutselt veendunud, et... 
     Jaan teab, et... 
Vihmasadu on presuppositsioon, ta ei sõltu eitusest. Kõneleja staatus on olulise arvamuse, mitte teadmiste juures.
Komissiivne – oluline on ka formaalne staatus
Direktiivne – kellel on õigus käsku jagada. Siin võivad olla erinevate hierarhiate võitlused.
Deklaratiivne ebaõnnestub alati, kui vastuvõtja ei vasta 
Kaudsed kõneaktid
Ütlusel on tihti 2 eesmärki. Viisakuse põhimõte on seatud kaudsete kõneaktidega.
Kõneaktid ja metafooriteooria – iroonia = despressiivne (??); siin ei ole ülekantud tähendust, viad ütluse ümberadresseerimine. Metafoor → adresseerib ütlust teisele objektile.
„Johni auto on siga” – õgib palju bensiini. Auto ≠ siga 
Semiootiline hermeneutika
Hermes – Kreeka jumal – kaupmeeste jumal ja käskjalg, tõi inimestele jumalate sõnumeid. Jumalad suhtlevad siis, kui nemad tahavad; jumalad räägivad teist keelt, poeesiakeelt.
Hermeneutika – jumalate sõnumite tõlgendamine; see on filoloogia vanim ala. Läbi Delfi oraakli rääkis Apollo . Arusaamine seisneb tõlgendamises ja see ei ole vähem komplitseeritud kui rääkimine.
Jumalate sõnumid – hermeneutilised – vajavad Hermese abi. Olid hermeetilised teadmised – salajased teadmised, mis vajavad interpreteerimist  ( astroloogia jm). Põhiaineks koolis ei olnud hermeneutilisi aineid.
Filosoofilise hermeneutika rajajaks on F. Schleiermacher (1768-1834) – ta oli filosoof ja praktiseeriv pastor Saksamaal. 2 probleemi filosoofias: ontoloogia (kuidas maailm toimub) ja epitemoloogia (kuidas teada saada asjadest, mis maailmas toimub).
Oluline osa on jutustajal – ta kulutab seda, mida ta on kuulnud – ta ise ei pruugi aru saada. ( Talent on ühelt poolt mõõdupuu, teisalt rahaühik. Talent on antud, see ei ole kellegi oma).
Arusaamise meetodid:
Arusaamine tuleb mitte tekstist vaid inimesest. Tekst on sidekanal. Aru peab saama inimesest. Tekst on abiks. Me ei saa kunagi päris täpselt teisest inimesest aru. Achilleus ja kilpkonn – vigane arutlus. 
Mina – tema 
                     Schleiermacher üritab ühendada neid kommunikatsioone, teha „temast” „mind”
Mina – mina 
W. Dilthey (1833 – 1911) – Traditsioon vahepeal katkes. Dilthey oli väga viljakas autor – 26 köidet; filosoof ja psühholoog. Hermeneutika tegeleb teadmisega – kuidas me saame midagi teada. Saksa traditsioonis on loodus- ja humanitaarteadused. Erinevus on meetodis – loodusteadused lähtuvad eksperimentaalsusest, kogemusest  (kogemus tuleb ära seletada/selgitada); vaimuteadused lähtuvad arusaamisest. Nende meetod on ajalooline – kuidas see tekkis. Põhiline meetod on hermeneutika. Kui me tahame midagi teada, peame me enne midagi teadma. Teadmiste omandamine ei ole lineaarne. 
 
 
 H.G. Gadamer (1900-2002) – Tähtsaim teos on „Tõde ja meetod” – teeb väga olulise sammu: tõde ja meetod ei ole sõltumatud. Tõde sõltub meetodist. Tõde ei eksisteeri automaatselt. Humanitaar - ja loodusteadused kasutavad erinevaid meetodeid ja nad saavad erinevaid tõdesid. Loodusteadused kasutavad üha rohkem humanitaarteaduse meetodeid. 
B. Ricoeur (1913-2005) – prantsuse protestant, kuulus pigem saksa traditsiooni. Ta sidus hermeneutika semiootika ja psühhoanalüüsiga (see on hermeneutiline protsess. Püütakse koos aru saada, kes see patsient on. Arusaamine koosneb kahest asjast – teadvuse ja alateadvuse arusaamisest. Nad räägivad meiega märkide abil. Freudism vajab psühholoogilist analüüsi. Me püüame aru saada teisest inimesest, kui räägime läbi märkide. Metafoor ei ole retooriline troop, ta on ennekõike gnossoloogiline (??) meetod. Metafooris elab inimese kogemus. 
 
                              Kalju        nutab
Metafoor – omadus on        
projitseeritud teise sisse - elusolend  +elusolend   (vastuseis) – üks semantiline 
 
Metafoor on sõna ümber adresseerimine (Searle); Ricoeur – metafoor on seotud tunnetusprotsessi ja selle sõnastamisega. Metafoor on kultuurikeskne – igas kultuuris areneb kultuuris protsess. 
Kognitiivne keel
J. Lahoff: „ Metafoorid , millega me elame” – paneb tähele, et tavaline kõne on metafooriline, mida rohkem ajastusügav, seda metafoorilisem. „Metafooriliselt lahtiütlemine” – see ise on juba metafooriline; toolil on jalad, „kustutan tule siia – see on igapäevaelus olemas. „Lülitasin valguse sisse” – kuhu sisse?
Me räägime, mõtleme ja kuuleme metafooriliselt. Me ei nimeta asju nende õigete nimedega. Me võime neist lahti öelda, aga metafoor on alati lühem tee, shortcut. Teisalt on nad lõksud – me mõtleme asjadest nii nagu metafoorid on. Näiteid:

Vaidlus on sõda. Metafoorid on süsteemid, nad ei eksisteeri üksi

Aeg on raha – siis me räägime ajast rahaterminites. Aeg on jumala õnnistus
 
Vertikaalne skaala – kõrged ja madalad asjad – 
 Kõrge on hea, madal on halb, head teod 
 
viivad üles, aga halvad alla 
 
 Hermeneutika on seotud igasuguse märgilise mehhanismiga. Me peame neist aru saama. 
Arusaamine kui eesmärgistatud protsess.
Kuulajal on omad strateegiad, mis ei pruugi kattuda kõnelejate omadega. Kuulaja vahendid:

Füüsiline side kõnelejaga – see ei ole ainult kõneleja probleem, samamoodi on see kuulaja oma

Keel – kuulaja-kõneleja peavad suhtlema teineteisele arusaadavas keeles

Soovid – kontekst, tekst ja keel ei ole suvalised; peab teadma, mis kultuuriga on tegemist. Kontekstist rääkides peame me teadma, kellega me räägime.
Kuulaja strateegiad sõnumi suhtes:

Õõnestav – saboteerin seda, mida räägitakse (kuulete, aga ei kuula) Heatahtlik kuulaja kuulab ära sõnumid. Kuulatu kättesaamiseks on 5 strateegiat:

• A) Referentsiaalne – öeldu puudutab meie ümber olevaid asju – meie ehk aktuaalne
  
• B) Signifikatiivne – ütlus on ütlus mingite reeglite järgi ja peab silmas mingit semantilist konstruktsiooni. Signifikatiivne semantika – sõnad lauses on seotud.
  

Hea kondiiter ei küpseta kurepesasid gaasipliidil
  1.Kvaliteetne 1. „kokk” 1. Kuum laine 1. linnupesa  1. Seisund/olek
            2.südamlik  2. Pagar  2. Toidutegem. 2. Kond . toode   2. Liikumine
            3.maitsev  3. Ärimees     3. Küte
            4. osav 
4 x 3 x 2 x 2 x 3 = 280 tähendust omavahel ristates
Peab vaatama, mis kordub ja mis on omavahel seotud 

• C) Seotud tekstist tihti ei piisa. Signifikatiivne strateegia on seotud veel ka metafooriga – sõnad, mida kuuleme, tähendavad veel midagi lisaks
  
• D) Tesaurus – frame (raam). Roge’t thesaurus – semantiline sõnaraamat; 7 sammu – 7. Sõnal saab alati sõnatähenduse. Võib ka vähem aega võtta, aga viimasena alati 7. Toob lahenduse.
  

Thesaurus – kõneleja seisukoht – teate, mida tahate öelda, aga ei saa seda öelda.
Tesaurus – kreeka keeles „varandus”, tesaurus oli selline sõnaraamat, kuhu oli pandud kõik sõnad, mida sõna tähendab. Tesaurus on selline sõnaraamat, mis sisaldab maailma mudeleid . 
See on strateegiale loomulik järjekord: referentsiaalne, signifikatiivne, metafooriline, tesaurus.

• E) Alltekst – saame aru, kui tekstis on lüngad, mida me ei suuda täita. Näiteks Shakespeare’i iga kirjutis vihjab mingile ühiskondlikult tähtsale asjale. Me ei räägi kõike, mida me teame. Keegi teine aga ei pruugi aru saada, sest tekstis on lüngad.
  

Rohelised   värvitud   ideed   magavad   tormakalt 
 
± värv   ± mat.   - materjal - rahu   -rahu
                              -elusolend        + e.o 
Grammatiliselt absoluutselt korrektne, aga semantiliselt täiesti mõttetu. Iga järgneb sõna on vastuolus järgmisega.
1.Püüame aru saada referentsiaalselt – millal ja kus?
      - Eesti aastal 1987 (fosforiidisõda) – selles kontekstis on lause ka semantiliselt õige.
Metonüümia – ümber nimetamine, metonüümina üheks alaliigiks on sünekdohh. 
 Oidipus tahtis abielluda                       Iokastega        TÕDE 
                        Oma          emaga.                     VALE  (Freudi järgi tõde)