Sissejuhatus semiootikasse (17)

Semiootika
Mihhail Lotman
06.09.2007
Semiootika on teadus märkidest.
  Semiootika tegeleb märkidega. Märkide tõlgendamine oleneb inimestest, kontekstist.
Kreekas herma (fallosekujuline märk) oli viljakuse sümbol.
Carlo Ginzburg: „Juust ja vaglad”
            „Clues, Myths and the Historical Moment” 
Kratilos (Cratylos) – esimene semiootiline traktaat 5. saj. eKr
Claudius Galenus – Oli arst (129-200), avaldas mõtte, et haigus ise ennast ei avalda, vaid ta avaldab märke.
Kratilos – loomuse järgi
Hermogenes – kokkuleppe järgi
Platon kirjeldab mõnda semiootilist dialoogi.
Sokratese metodolooga – sokraatiline dialoog.
Märkide ja esemete seos, mida nad tähistavad, on loomulik. 
Semiootika on ühelt pool vana teadus, teisalt aga kujunes välja alles 20. sajandil. Semiootika sisu on kahekülgne:   -      ratsionaalne teadus (Platon, Percy), loogika

• Teadusteta mütodoloogia ( Morris ).
  

Igal juhul on semiootika ratsionaalne 
C. Ginzburg võrdleb semiootikat haiguste ja kriminalistikaga – ei haigused ega kurjategijad ei saa märke/jälgi jätmata jätta. Haigus = kurjategija → mõlemad jätavad jälgi.
Platon: Kuidas märgid midagi tähendavad – on need loomulikud (Haigus→sümptom) või kokkulepitud.
Semiootikat (märke) kasutatakse kõikides kultuurides, semiootika ei teki iseseisvalt.
Keskaja Euroopas: Püha Augustinusega seotud, pessimistlik, platonlik maailmavaade – Platoni jaoks on meie maailm vale, varjatud; miski reaalne peab varju heitma. Märk ei ole „tema ise”, ta tähendab midagi muud (Platoni koopamüüt).
Põhiline arvamus oli aga seotud Püha Thomase ja skolastikutega: 
            Märk   →  Tähendus – ilma märgita ei ole tähendust, ilma tähenduseta pole märki.
            (↑)
            Märk  → Tähendus – üks märk võib olla teise märgi tähendus. 
Iga asi võib olla märk. Näiteks: Tool – ei ole märk, aga kui tool on ukse vahel, siis ta ei ole enam mööbel, ta on märk (näiteks kohvikus). Iga asi on potentsiaalne märk.
Märkide märk → Tähenduste tähendus
Sõnad → Jumal 
Uue aja pööre oli kausaalsuse põhjendamine – igal tahajärjel on põhjused. 19. saj. oli tähtsaim Hegel ja 17. sajandil Rene Descartes . Kui me ei tea põhjuseid ega tagajärgi, siis me ei tea midagi. Kausaalsuse põhimõte sisaldab endas materialistlikku maailmavaadet. (Näiteks keemias: mateeria jäävuse seadus – mitte millestki ei tule mitte midagi. See on vastand kreatsionismile (Jumal lõi maailma – kasutas märki ja kohe tuli tähendus)). See teooria andis hoobi alkeemikutele, kelle arvates pidi mingi uue aine loomiseks teisest ainest juurde panema mõned rituaalid – paastumine jm. 2. punkt on, et mateeria ei kao. 
Kausaalsus – materialism – ratsionalism (loodus on heatahtlik – loodus ei märgi uurijaga peitust; pigem ta avab). Subjekt uurib objekti, aga objekt ei jookse eest ära.
Täpsuse mõõdupuuks on matemaatika – mida matemaatilisem, seda täpsem. Juhust pole olevas . Juhuslikud on need asjad, millel me ei tea põhjust. Juhus on meie teadmise probleem, mitte asja olemus. „Meistrist ja Margaritast” Woland – saatan on ratsionalist, matemaatik . 
19. sajandil tekkisid matemaatikas paradoksid – vastuolud. Iga ütlus kas vastab tõele või on vale. Midagi kolmandat ei saa olla. Paradoksid on selline ütlus, mis vastab tõele juhul, kui ta on vale ja on vale juhul, kui ta vastab tõele. 
Marie Curie – radioaktiivsuse avastaja – mateeria sulab, muutub eimillekski – tuli selline arvamus.
John Locke – „Essee inimese arusaamisest (1690)
Moodsa semiootika rajajad : E. Durkheim , J.H. Poincari, S. Freud , G. Frege , Ch.S. Peirce , F. De Saussure 
Poincare – viimane universaalne matemaatik – tundis kõiki matemaatika alateemasid. Ei ole vaja uurida objekte, vaid nende vahelisi seoseid .
Freud – revolutsiooniline figuur ; näitas, et meie mõistus ise ei ole ratsionaalne – seal on konfliktid; teadvus- teadmatus . See mida me teadvusame, on vale. Freud tõlgendab unenägusid, uurib keelevääratusi, käevääratusi (kirjutamisel). Ühelt poolt on kõik asjad omavahel seotud, teisalt kõik asjad midagi tähendavad.
G.Frege – püüdis leida matemaatika kriisile lahendust. Matemaatika ei ole midagi muud kui üks keel. Me peame seda korrastama. Ta püüdis leida sellist teed, kus mõistete tähendus oleks optimaalne. Keeles (tavakeeles) on olemas sünonüümid ja homonüümid.
                        
           ↗  T          ↙   T
      M →  T     M ←   T
                  ↘   T         ↖    T 
Matemaatika keele aluseks pidas ta loogikat. Hiljem ta sai aru, et loogika ei ole kõige elementaarsem asi „Tähendusest ja osutusest” (Sisust ja tähendusest)
Ch.S. Peirce – Ühist on selles, et ta oli ebaõnnestuja. Ta oli semiootika ja filosoof . Erinevalt Fregest, Peirce kirjutas kogu oma elu ühte ja sama asja. „Collected papers...” köide 2 lõik 228 – Peirce’le viide .
F. de Saussure – „Üldkeeleteaduse kursus ” – avaldasid tema õpilased. Keeleteadus on vaid üks osa sellest teadusest, mida tuleks luua – semioloogia .
Baudelaire kirjutas samal ajal Peirce’ga semiootilise teose „Vastavused”. Peirce oli pragmatism . Ameeriklased teda ei hinnanud. Peirce’l oli korraga uus loogika ja uus metodoloogia – selline, mis õpetab, kuidas kasutada märke.
Märk – Peirce püüdis defineerida; alustas algusest peale. Peirce’i kategooriad: esimene, teine ja kolmas.

• First (Esimene) – (19. Saj. saksa filosoofid tegelesid nende kategooriatega) – seotud omadusega – asi on mingisugune
  
• Second (Teine) – Seotud suhtega kahe objekti vahel. Üks objekt viitab teisele: nii ongi tegemist märgiga.
  
• Third (Kolmas) – On tegemist mingi reegliga: Ühelt poolt mingi omadus, teisalt midagi üldist
  

Peirce tuletab neist kategooriad:

• Esimene vs Esmasus – suhe või moodus , kus asi on ise?
  
• Teine vs Teisesus – Ühe objekti suhe (teise) objektiga
  
• Kolmas vs Kolmasus – viitab teisele, suhestudes kolmandaga
  

 
Istute pimedas ruumis, kus teie meeled on lahti, aga ei taju midagi. Järsku on teil tunne, et ruumis on keegi või miski. Ta teate suunda – esmasusele lisandub teisesus. Kolmasus on see, kui te saate aru, mis pimedas toas on (Näiteks hiir , kes krõbistab nurgas) 
Märgi definitsioonid :
Peirce defineeris märke, aga ei olnud kunagi ühegi definitsiooniga rahul.
A sign -  A representamen, is something which stands to somebody for something is some respect on capacity (2.228). (On miski, mis asendab miskit kellegi jaoks mingis suhtes või ulatuses (2.228). 
Märk       Asukoht    Miskit          Kellegi jaoks           mingis ulatuses
  M               →             X       →            X               →               Z 
Märk on kõige elementaarsem – märgi jaoks ei ole mingisugust liiku kuhu ta kuulub. Me ei saa defineerida märki – see on elementaarne asi. Peirce defineerib märgi tingimusi.
        M  -  X                       
(Märk asendab ükskõik mida. Asjadel on omadused – iga definitsioon defineeritakse läbi omaduste?)
Defineerides märki ei näe me märgi omadusi. Märgiks saab ta siis, kui ta asendab midagi muud. Märk on seda, mida märgatakse. Märgi def. esimene osa on laen skolastikutelt. Märgi ja asja vahekord ei ole konstantne . Liiklusmärgi esimene funktsioon on see, et ta on märk.
M → Tähendus: Universum on lõpmatu tsükkel märkidest ja tähendustest. 
Peirce’i märgitüpoloogia:
I märk ise oma olemuselt . Seotud objektiga läbi esmasuse, mingi kvaliteedi. Näiteks: 
 
(IKOONILINE MÄRK)     On see õun või kirss ?
            Märgi oluline omadus: Me ei aja teda segi asjaga 
II märk suhtes objektiga. See on kõige tähtsam – kaks objekti on omavahel seotud. Näitab suhet ja suunda. Näiteks. 
 
  (INDEKSAALNE MÄRK) 
III märk suhtes interpretanti. Üldine seaduspära, omadus, reegel või seadus. Näiteks õun – sümboolne, ühelt poolt üldine, teiselt poolt suvaline – ta on kokku lepitud. 
Ikoonilised märgid võivad olla ainult terminid, indeksaalsed märgid (indeksid) võivad olla terminid ja laused, sümbolid võivad olla kõik kolm. 
Peirce’i üks tähtsamaid järglasi oli Charles Morris.
„Foundation of the Theory of Signs” , „Signs, Language and Behaviour”.
Tal oli kolm kõrgemat haridust, uuris sotsiaal(käitumis)psühholoogiat, huvitus teoloogiast. Võrreldes Peirce’iga on Morris lihtsam; propageeris Peirce’i.Semiootikul oli üks käitumise ala. 
SEMIOOS ehk märgisituatsioon

• Morris lisab Peirce’i 1. teooriale konteksti:
  
  • V – märk (mägra jäljed)
    
  • W – interpretaator (koer)
    
  • X – interpretant (koer hakkab käituma kuidagi)
    
  • Y – objekt (tähendus) (mäger)
    
  • Z – kontekst (mets, aeg)
    

 
Ameerika psühholoogias oli levinud biheiviorism: 
 
Stiimul →                      →  reaktsioon
Morrise arvates oli märk stiimul (Nt. Koerale antakse mägra lõhna, ta reageerib sellele) 
Semioosi dimensioonid – pakkus juba Peirce

• Süntaktika – käsitleb märgi ehitust ja kogu seda reeglistikku, mille abil me võime moodustada keerulisemaid koondmärke. Süntaks – kuidas sõnadest moodustada lauseid .     Mingi asi on õige või vale.
  
• Semantika – käsitleb märkide tähendust. Kasutame märke, kuna nad midagi tähendavad, mitte ilu pärast.  Mingi asi on mõttekas või mõttetu.
  
• Pragmaatika – märgi kasutamine. Mingi asi on edukas või edutu.
  

Kõige nõrgemad on pragmaatika reeglid. Siin on samuti tegu peirciliku triaadiga. 
F. de Saussure (1857-1913)
Teda loetakse keeleteaduse rajajaks. Ta isa oli entomoloog (putukateadlane). Oli noorena andekas, lõpetas ülikooli Genfis , kirjutas doktoritööd Saksamaal. Kogu teadus, filosoofia, kirjandus tuli Saksamaalt. Ennekõike tuli aga keeleteadus sealt. See oli seotud: 1) Merereisidega (inglaste poolt) ja 2) romantilise folosoofia, luule ja maailmavaadetaga.
Saksa romantikud olid muusikud , keeleteadlased, kirjanikud. 19. sajandi maailmavaade oli orienteeritud juurtele. Mütologeemid – tõde on juurtes , sügavamal.
Tuleb otsida tõde ja see on juurtes ning rahvuses. Kogu keeleteadus oli võrdlev, ajalooline. Juurte otsimine Indiast hakkas 18. sajandil. Avastati, et maailmapilt tegi otsustava pöörde: Voltaire hakkas propageerima Hiina kultuuri. Avastati, et hiinlased on eurooplastest targemad. India oli eurooplaste jaoks siiski tähtsam. Leiti, etpalju kõrgemad kultuurid olid palju varem, kui antiikkultuur . Tekkis mõiste indo-euroopa keeled (germaani keeled). 19. saj. arenes  loodusteaduste lipu all. Romantiline keeleteadus väitis, et keeleteadus on loodusteadus . Aga keeleteadused ei allunud rangetele reeglitele, seadustele , nagu alluvad loodusteadused . Hakati rakendama seadusi keeles:

Grimmi seadus:  p → f . Inglise keeles foot , hollandi k. voet, saksa k. Fuβ, rootsi k. Fat; sanskriti keeles pāda, leedu keeles peda , ladina keeles pēs.
Miks mõnes keeles on P ja mõnes F ? Üks hüpotees on, et üks täht arenes teisest või teine, et mõnedes keeltes asendas täht p-kuju, mõnedes f-i. Ladina k. pater , saksa k. vater [fater].
Jakob Grimm oli suur keeleteadlane . Grimmi seaduse avastasid enne Grimmi aga juba F.Bopp ja R. Rask . 
19. saj. keskel saadi aru, et seadused ei näita keelt ajas, vaid ka ruumis: Lääne-Euroopa keeleruumis on f ja Ida-Euroopa keeleruumis on p. Küsimus tekkis ka K ja S-iga. Centum ↔ satom (eesti keele „sada” on laensõna satom-tüüpi keeltest). Lünk tekkis selles, et seadus kattis ainult ...???
Saussure tõi keelde uue vokaali, mida ei olnud üheski keeles. Ta oli vajalik vokaalide süsteemi mõttes. Paralleeli võiks tuua Mendelejevi tabeliga