Õiguse alused eksami konspekt (1)

ÕIGUSE ALUSED
PS preambula : Eesti riik on rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele.
Õigus kujuneb ja selgub demokraatlikus protsessis otsustamisreegleid järgides. Selles protsessis otsustatakse, mis kellele lubatud, mis keelatud, kuidas õigused ja kohustused on jaotatud- need otsused pannakse õigusaktide vormi. Terves ühiskonnas peab ühiskonnaliikmete enamus õigeks, vajalikuks ja võimalikuks seadusi jm õigusnorme täita.
Õigusnorm on sotsiaalne norm. Kõiki õigusnorme nimetatakse õiguseks objektiivses mõttes. Õigusnormid käivad tavaliselt kahe isiku kohta: ühele pannakse mingi õigus-subjektiivne õigus- ja teisele kohustus.
Objektiivse õiguse moodustavad normid, subjektiivse õiguse moodustavad õigusuhted.
Õigus objektiivses tähenduses- riiklikult kehtestatud üldkehtivad reeglid, nt. liiklusseadus
Õigus subjektiivses tähenduses- õbjektiivsest õigusest tulenev üksikisiku nõue teise eraisiku või riigi suhtes, nt. saada juhiluba, kui eksam tehtud.
Õigusriigi põhimõte: ka riigivõimu kandjad on oma tegevuses seotud seadusega ning kohustatud tagama üksikisikute õigused ja vabadused .
Õigusriigi põhimõtte elemendid:

• põhiõiguste tagamine
  
• võimude lahusus ja tasakaalustatus, kohtute sõltumatus
  
• seaduseandja enda, valitsuse ja kohtu seotus PS ja seadustega
  
• halduse seaduslikkus
  
• õiguskindlus
  

Sotsiaalsed normid- normid mis määravad, kuidas ühiskonnas , mõne selles oleva grupi või organisatsiooni liikmed suhtlema peavad. Need normid omandatakse kasvatuse ja laiemas tähenduses õppimise käigus.
Sotsiaalsete normide liigid

õigusnormid

õigusvälised sotsiaalsed normid (tavad, moraal, religioon )
Õigusnormid on:

• kirja pandud
  
• kehtestatud pädeva riigi- või kohaliku omavalitsuse organi poolt
  
• täitmine tagatakse riikliku sunniga
  

Õigusväised sotsiaalsed normid võival olla samuti kirja pandud, kuid nende täitmist ei tagata riigi sunniga, nt. asutuse sisekord.
Sotsiaalne norm hakkab ühiskonnas või grupis kehtima siis, kui seda praktikas järgitakse ja kui mittejärgimine toob kaasa hukkamõistu.
Anglo-Ameerika õigussüsteem common law põhineb kohtu pretsedentidel.
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem põhineb õigusaktidel.
Õigus jaguneb avalikuks õiguseks, kriminaalõiguseks ja eraõiguseks mis omakorda jagunevad:
avalik õigus:

• rahvusvaheline õigus
  
• riigi õigus
  
• haldusõigus
  
• finantsõigus
  
• protsessiõigus
  

kriminaalõigus
eraõigus

• kaubandusõigus
  
• tsiviilõigus- AÕ, PÕ, VÕ, TÕ
  

Rusikareegel: kui õigusuhtes on üheks pooleks avalik-õiguslik organ kui avaliku võimu valdaja, loetakse õigusuhe avalik-õiguslikuks, teistel juhtudel on tegemist eraõigusliku õigusuhtega.
Huviteooria avaliku ja eraõiguse eristamisel- avalik õigus on see, mis on seotud riigi huvidega , eraõigus see, mis on seotud üksikisiku kasuga.
Subjektiteooria eraõiguses on õiguse subjektid üksteisega võrdses seisundis, avalikus õiguses üksteisele allutatud.

Õigusakti mõiste. Õigusakti liigid. Õigusaktide hierarhia .
Õigusakt on eriliselt vormistatud dokument, mille vahendusel kehtestavad riigiorganid vastavalt oma pädevusele ühiskondlikest suhetest osavõtjatele õigusi ja panevad peale kohustusi.
Sõltuvalt isikute ringist, keda need õigused ja kohustused hõlmavad, liigitatakse õigusaktid üldaktideks ehk õigustloovateks aktideks ja üksikaktideks.
Üldakt ehk õigustloov akt
Üldakt on riigi poolt kehtestatud, erilises korras vastu võetud dokument, mis sisaldab üldkohustuslikke käitumisreegleid ja kehtib laiale ja täpselt piiritlemata isikute ringile . Nt. Seadus, seadlus , määrus.
Üksikakt
Üksikakt annab subjektiivsed (ainult subjektile kuuluvad) õigused ja paneb kohustused konkreetsele subjektile või täpselt määratletud subjektide ringile. Üksikaktid ei sisalda õigusnorme , vaid rakendavad neid.
Näited: keskkonnaministri käskkiri X. ametisse nimetamise või ametist vabastamise kohta, EV Presidendi otsus X-le armuandmise kohta, jms üksiksubjekti puudutav üksikakt.
Õigusaktide hierarhia

P õ h i s e a d u s

P õ h i s e a d u s l i k u d s e a d u s e d ehk kontstitutsioonilised

S e a d u s e d

S e a d l u s e d

M ä ä r u s e d

K o h a l i k u o m a v a l i t s u s e õ i g u s a k t i d

Seadus. Seaduste jagunemine juriidilise jõu järgi (Põhiseadus, konstitutsioonilised seadused, lihtseadused). Seadlus. Määrus.
Seadus : õiguse üldakt, mis on vastu võetud riigivõimu kõrgeima esindusorgani (parlamendi) poolt või rahva tahte vahetu väljendusena (rahvahääletusel). Seetõttu on parlamendi poolt kehtestatud üldaktid - seadused – kõrgema juriidilise jõuga teiste riigiorganite õigusaktide suhtes. Kõik muud õigusaktid peavad olema seadusega kooskõlas. Selle nõudega tagatakse seaduste ülimuslikkus.
Seadused jagunevad juriidilise jõu järgi:

põhiseadus

konstitutsioonilised seadused

lihtseadused
Põhiseadus (PS) tähtsaima õigusaktina reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid.
Konstitutsioonilised seadused täiendavad põhiseadust ja nende loetelu on ära toodud põhiseaduse tekstis.
Lihtseadused moodustavad seaduste põhimassi, nad on seadusandliku regulatsiooni peamine vahend.
Seadlus ehk dekreet on riigipea õigusnorme sisaldav õigusakt (üldakt), sisult seaduse jõuga õigusakt.
PS-i alusel võib järeldada, et presidendil on õigus vastu võtta:
erakorralisi dekreete – kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja ilmnevad edasilükkamatud riiklikud vajadused.
hädadekreete – kui edasilükkamatud riiklikud vajadused ilmnevad VV poolt välja kuulutatud eriolukorras, kus Riigikogu ei saa või ei jõua kokku tulla.
Presidendi seadlustega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada PS-i, samuti konstitutsioonilisi seadusi, riiklikke makse kehtestavaid seadusi ega riigieelarvet.
Määrus – täidesaatva riigivõimu organi üldakt, mis juriidilise jõu poolest on seadusest ja riigipea üldaktist madalama õigusjõuga. Määruse andmise õigus Eestis on oma seadusega määratud pädevuse piires:

• Vabariigi Valitsusel,
  
• ministritel,
  
• kohaliku omavalitsuse volikogul
  
• omavalitsuse täitevorganil (valla – või linnavalitsusel) jt.
  

Vabariigi Valitsus annab määrusi “seaduse alusel ja täitmiseks”. Sellega on määratud VV määruse allutatus seadusele. VV määrused on seaduste ja Vabariigi Presidendi seadluste järel kõige tähtsamad õigusaktid.
Minister annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks.
Ministri määrused peavad olema lisaks seadustele kooskõlas ka Vabariigi Presidendi seadluste ja Vabariigi Valitsuse määrustega. Määrus peab viitama seaduse sättele, mille alusel ta on välja antud.
Kohaliku omavalitsuse (KOV) volikogu ja valitsuse määrus
Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.

Üksikakt Otsus. Käskkiri. Korraldus.
Üksikaktide liigid
Otsuseid
Käskkirju
Korraldusi

Õigusakti ajaline kehtivus. Õigusakti ajalise kehtivuse piirid.
Iga õigusakt omab õiguslikku jõudu ehk on kehtiv:

• teatava aja jooksul
  
• teatud territooriumil ja
  
• teatud isikute ringi suhtes.
  

Õigusakti ajalise kehtivuse piirid on määratud akti kehtima hakkamise ja kehtivuse lõppemisega, need on erinev sõltuvalt õigusakti liigist. Nt seadus jõustub 10. päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Nt Vabariigi Valitsuse ja ministri määrus jõustuvad 3. päeval peale selle Riigi Teatajas avaldamist, kui määruses eneses ei sätestata hilisemat tähtaega. Õigusakti kehtivus lõpeb kas tema kehtivusaja lõppemisega või kehtivuse lõpetamisel selleks pädeva organi poolt.

Õigusakti territoriaalne kehtivus.
Õigusakti territoriaalne kehtivus on määratud riigi suveräänsuse ruumilise (territoriaalse) ulatusega. Riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad üldjuhul kogu territooriumil. Kohaliku riigivõimu üldaktid kehtivad vastava haldusüksuse territooriumil.

Õigusakti kehtivus isikute ringi suhtes.
Õigusaktide kehtivus isikute ringi suhtes on määratud üldise põhimõttega, mille kohaselt kõik riigi seadused ja muud õigusaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes sõltumata sellest, kas nad on riigi kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased. Asukohamaa jurisdiktsioonile ei allu siiski mõningad selles riigis asuvad välismaalased, näiteks välisriigi diplomaadid ja nende abikaasad , konsulaartöötajad.

Õigusaktide süstematiseerimine. Inkorporeerimine. Kodifitseerimine .
Õigusaktide süstematiseerimine – õigusliku materjali ratsionaalse ja mugava kasutamise huvides toimub selle materjali seadmine kindlasse, mingitele põhimõtetele ülesehitatud süsteemi. Süstematiseerimist teostatakse:

• inkorporeerimise teel;
  
• kodifitseerimise teel.
  

Inkorporeerimise korral seatakse õigusaktid mingisse (kronoloogilisse, alfabeetilisse vms järjestusse), ei toimu õigusaktide sisulist töötlemist.
Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus õigusaktid töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühtlustatakse sisuliselt. Tulemuseks on uus terviklik, ühtne õigusakt, mis kannab nime seadustik , määrustik vms

Õiguse realiseerimine . Õiguse realiseerimise vormid. Õigusnormide nõuetest kinnipidamine . Õigusnormide kasutamine. Õigusnormide rakendamine. Õiguse rakendamise protsess ja rakendamisele esitatavad nõuded.
Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises. Sõltuvalt õigusnormi realiseerimise tingimustest eristatakse õiguse realiseerimise kolme vormi, milleks on:

• õigusnormide nõuetest kinnipidamine;
  
• õigusnormide kasutamine;
  
• õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine.
  

Õigusnormide (seaduste) nõuetest kinnipidamine seisneb õigusnormide täitmises, selles, et subjekt käitub kooskõlas õigusnormi nõuetega. Niisuguses vormis toimub keelavate ja kohustavate normide täitmine. Keelavate normide puhul peab subjekt passiivselt hoiduma teatud käitumisest, nt mitte ületama piirkiirust. Kohustavate normide puhul peab subjekt sooritama aktiivseid tegusid , nt esitama nõuetekohaselt ja õigeaegselt tuludeklaratsiooni.
Õigusnormide kasutamine seisneb õigussubjekti poolt oma õiguste aktiivses teostamises, see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes. Selles vormis realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda , nt töölepingulises suhtes töötasu saamine.
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne).
Õiguse rakendamise vajadus tekib:
kui õigussuhte iseloom on selline, et see ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani abita , nt:

• avaliku teenistuse ametikoha täitmine;
  
• õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (nt töövaidlus vms)
  
• kui on toime pandud õigusrikkumine ja on vaja rakendada sanktsioone.
  

Õigusnorme (üldakte-seadusi) rakendavad riigiorganid, kes on varustatud võimualaste funktsioonide teostamiseks vajaliku pädevuse ehk kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule. Oma sisult seisneb õiguse rakendamine individuaalse õigusakti ehk üksikakti väljaandmises, millega isiku õiguslikku seisundit muudetakse (nt ametniku avalikku teenistusse võtmine). Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures kõiki asja aspekte.
Õiguse rakendamise protsess:

• asjaolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus)
  
• õigusnormi valik ja analüüs – see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele
  
• kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine
  
• asjas tehtud otsuse täitmise tagamine – nt, isiku teenistusse lubamine , vangistuse täitmine vms
  

Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded:
seaduslikkuse nõue – rakendamise protsessis lähtutakse kehtiva õiguse normidest;
põhistatuse nõue – kõik asjasse puutuvad faktid peavad olema hoolikalt ja objektiivselt välja selgitatud ning otsus peab tuginema ainult antud asja faktilisele alusele;
õigluse nõue - õiglane on selline õiguse rakendamise otsus, milles väljendub rahva õiglustunne ja mis on seetõttu õige nii riigi seisukohalt kui ka rahva poolt vaadatuna. Otsuse õiglusest annab tunnistust õiguse rakendamise akti veenvus ja tõestatus avalikkuse silmis ja ka tema sisu vastavus ühiskonna enamuse kõlblusele ja õigusteadvusele. Õiglus eeldab ka õiguse rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest.

Õigusaktide tõlgendamine. Õigusaktide tõlgendamise viisid. Grammatiline tõlgendamine. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine. Ajalooline tõlgendamine. Objektiiv - teleoloogiline tõlgendamine.
Tõlgendamine on tegevus, mille abil tõlgendaja muudab tema jaoks probleeme tekitava õigusnormi teksti arusaadavaks. Tõlgendamise esemeks on õiguse tekst.
1. Grammatiline tõlgendamine
Iga tõlgendamise viis lähtub eelkõige normi tekstist, võttes esmalt abiks grammatikareeglid. Grammatilise tõlgendamise eeldus on hea keelereeglite tundmine, milles normid on väljendatud. Seadusandja püüe on samuti kasutada eelkõige sõnu ja konstruktsioone, mis oleksid selged ja ühemõttelised. Siiski on nii keel kui õigus ajas muutuvad ning sellega peab tõlgendaja grammatilisel tõlgendamisel arvestama. Aja jooksul võib muutuda sõnade tähendus. Grammatiline tõlgendamine – normi tõlgendamine lähtudes eelkõige keele reeglitest.
2. Süstemaatilis-loogiline tõlgendamine
See tõlgendamisvõte tähendab õigustloovate aktide tekstivaheliste seoste nägemist. See tõlgendamisvõte tuleneb sellest, et sageli selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga.
3. Ajalooline tõlgendamine
Ajalooline tõlgendamine on subjektiivne tõlgendusteooria. Sel teel võib selgitada välja, millise idee on ajalooline normilooja pannud tõlgendatavasse normi, s.t milline oli nt seadusandja kavatsus, millised olid tema eesmärgid normi loomisel. Ajalooline tõlgendamine annab vastuse küsimusele, kuidas sai normi mõttest aru selle looja, mis oli tema tahe selle normi loomisel. Allikaks on nt parlamendi aruteludest säilinud stenogrammid, seletuskirjad , koosolekute protokollid , juriidilise sisuga tolleaegsed artiklid normi kohta.
4. Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine
Objektiiv-teleoloogiline tõlgendamine ehk eesmärgist lähtuv tõlgendamine on samuti nagu ajalooline tõlgendaminegi subjektiivne, lähtub normi eesmärgist. Aluseks on kehtiv õigus ja väärtussüsteem.

Lüngad õiguses. Õigusakti analoogia. Õiguse analoogia.
Lüngad õiguses
Igas õiguskorras esineb lünki, st seadusandja on jätnud midagi reguleerimata ja me ei leia teatud elulistele asjaoludele vastavaid õigusnorme. Sellisel juhul võib olla tegemist lüngaga õiguses, mida saab mõnedel juhtudel ületada analoogia abil.
Analoogia on kasutatav, kui leidub elulistele asjaoludele sarnane abstraktne faktiline koosseis ning muud tõlgendusvõtted ei aita.
Seaduse analoogia – otsustuse tegemisel võetakse aluseks sarnane õigusnorm, mille õiguslikud tagajärjed saabuvad ka õigusega mittereguleeritud juhusele. Õiguse analoogia puhul ei lähtuta aga õigusnormist, vaid paljudest objektiivse õiguse normidest, õigusprintsiipidest.
KOHTUSÜSTEEM

Võimude lahusus.
Traditsiooniline võimude lahususe teooria eeldab kolme iseseisvat võimuharu:

• seadusandlikku,
  
• täidesaatvat ja
  
• kohtuvõimu.
  

Inimõiguste tagamiseks ja türannia vältimiseks peavad neid teostama erinevad võimukandjad. Võimude lahususe nõue on sealhulgas ka see, et iseseisvad riigiorganid, omades enesekorraldusõigust ja otsustusõigust, täidaksid neile põhiseadusega (PS) antud pädevust iseseisvalt. Ülalnimetatust lähtuvalt tulenebki Eesti PS võimujaotus, mille kohaselt:

• seadusandlik võim kuulub Riigikogule,
  
• täidesaatev võim kuulub Vabariigi Valitsusele ja Vabariigi Presidendile ,
  
• kohtuvõim kuulub kohtutele.
  

Kohtute õigusemõistmise funktsioonid tulenevalt Põhiseadusest.
PS-i kohaselt võib kohtute õigusemõistmise funktsiooni hulka lugeda:
Avaliku võimu kontrolli:
Igaühel peab olema võimalus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse. Kohtute üks traditsiooniline funktsioon on täidesaatva võimu tegevuse seadusega kooskõla kontrollimine, st isiku õigus esitada kohtusse kaebus (vaidlustada) täidesaatva võimu üksikakti või toimingu peale.
Põhiseaduslikkuse järelevalve:
See on riigi tegevuse kontroll põhiseaduse valguses selle üle, et seadused ja muud üldaktid oleksid kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks Eestis on Riigikohus .
Tsiviilõiguslikud nõuded, õigused ja kohustused
Lisaks avaliku võimu vastu esitatavatele kaebustele on kohtute pädevuses vaidluste lahendamine eraisikute vahel. Kui ühe isiku õigusi on rikutud teise isiku poolt, on kohtute ülesanne see õigusrikkumine tuvastada ning teha õiglane otsus.
Kriminaalasjades esitatavad süüdistused
Ainult kohtutele on antud pädevus mõista isik süüdi kriminaalkuriteos, milleks on karistusseadustikus sätestatud süüteod, mille eest võib põhikaristusena mõista rahalise karistuse või vangistuse.
Kohtute eripädevused, mis tulenevad PS-st
Nendeks on eelkõige avaliku võimu spetsiifilised kontrolliülesanded. Nt kohtu ülesanne on loa andmine isiku vahi all pidamiseks üle 48 tunni. See ülesanne on preventiivse iseloomuga , kuna muidu tegeleb kohus n.ö tagajärgedega. Lisaks on kohtutel ka laiem funktsioon: teatud määral on kohtud ka õiguspoliitika kujundajad , kuna tõlgendavad õigust, täidavad lünki õiguses.

Kohtute õigusemõistmisega seotud põhimõtted.

• Õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, s.t kohtumenetluses peab isikul olema võimalus võtta osa oma asja arutamisest kas isiklikult või esindaja kaudu.
  
• Õigusemõistmise avalikkus .
  
• Kohtuasi peab saama lahendatud mõistliku aja jooksul.
  
• Otsuse väljakuulutamise avalikkus.
  
• Süütuse presumptsioon
  
• Keegi ei ole kohustatud kriminaalmenetluses oma süütust tõendama, s.t riik peab tõendama isiku süüdiolekut.
  
• Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal.
  
• Kedagi ei tohi teist korda süüdi mõista, kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.
  

Kohtute sõltumatus:

• kohtute objektiivne sõltumatus – kohus peab olema vaba välistest mõjutustest, lisaks sellele peab kohus ka näima sõltumatu teistele ühiskonna liikmetele;
  
• kohtunike personaalne sõltumatus – ametialased tagatised kohtunikele, mis tulenevad seadustest
  

Kohtusüsteemi üldiseloomustus. Kohtuastmed. Kohtuharud (haldus, tsiviil, kriminaal ). Kohtualluvus .
Eestis reguleerivad kohtute tegevust järgmised olulisemad õigusaktid:

• PS
  
• Kohtute seadus, mis sätestab kohtute ülesehituse, kohtute juhtimise, kohtute arvu, kohtunike sotsiaalsed tagatised jms kohtute tegevusega seonduva .
  
• Kohtumenetlus seadustikud- kriminaalmenetluse seadustik; tsiviilkohtumenetluse seadustik; halduskohtumenetluse seadustik.
  

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust Riigikohtus reguleerib:

• põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus. Eesti kohtusüsteem kolmeastmeline.
  

Eesti kohtusüsteemi moodustavad:
I kohtuaste, maakohtud (4) – Harju Maakohus , Viru Maakohus, Pärnu Maakohus ja Tartu Maakohus, mis arutavad kõiki tsiviil- ja kriminaalasju ühes või mitmes kohtumajas, mis asuvad maakohtu tööpiirkonnas;
I kohtuaste, halduskohtud (2) – Tartu Halduskohus ja Tallinna Halduskohus, mis arutavad esimese astme kohtuna haldusasju;
II kohtuaste, ringkonnakohtud (2) – Tallinna Ringkonnakohus ja Tartu Ringkonnakohus, mis arutavad tsiviil-, kriminaal- ja haldusasju apellatsioonikohtuna;
III kohtuaste, Riigikohus on kõrgeim kohus, põhiseaduse järelevalve kohus ning kassatsioonkaebusi ja teistmisavaldusi läbivaatav kohus.
Üldjuhul saavad kohtuasjad alguse vastavalt maa- või halduskohtutes. Erand on põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus (muuhulgas valimiskaebused), kus esimeseks kohtuastmeks võib olla Riigikohus.
Haldusasjad puudutavad avalik-õiguslike vaidluste lahendamist, millest olulisemad on isikute kaebused avaliku võimu vastu. Halduskohtusse saab kaevata täitevvõimu haldusaktide ja toimingute peale ning muu HKMS-s sätestatu peale . Nt Isik pöördub kaebusega halduskohtusse minister X käskkirja seadusevastaseks tunnistamiseks, kuna leiab, et X minister vabastas ta avalikust teenistusest seadusliku aluseta jne.
Tsiviilasjad on peamiselt vaidlused isikute vahel tsiviilõiguse valdkonnas, nt isik pöördub maakohtusse kindlustuselt õiglase kahjuhüvitise väljamõistmiseks.
Kriminaal- ja väärteoasjad puudutavad süütegudega seonduvat, nt üks isik põhjustab ettevaatamatuse tõttu teise isiku surma– kriminaalasi, kohus otsustab isiku süütuse üle, süüdioleku korral määrab õiglase karistuse. Maakohtute tsiviilasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Maakohtutes, kui arutamisel on esimese astme kuritegu, osalevad õigusemõistmisel rahvakohtunikud – eesistuja ja kaks rahvakohtunikku, kellel on asja arutamisel kohtunikuga võrdsed õigused. Teise astme kuritegude kriminaalasju arutab kohtunik ainuisikuliselt. Halduskohtus arutab kohtunik haldusasja ainuisikuliselt.
Ringkonnakohus arutab kriminaal-, tsiviil- ja haldusasju vastavalt vähemalt kolmest ringkonnakohtu kohtunikust koosnevas kohtukoosseisus
Riigikohus vaatab nii kriminaal-, tsiviil- kui haldusasju läbi vastavas vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus (kolleegiumid).
Riigikohtus on 19 kohtunikku, kes kõik kuuluvad kas tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumisse. Lisaks on Riigikohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium , kuhu kuulub 9 riigikohtunikku.
Riigikohtus on ka üldkogu, kuhu kuuluvad kõik riigikohtunikud. Riigikohtu üldkogu: vaatab läbi kohtulahendeid, teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku kohtuniku ametisse nimetamiseks ja kohtuniku ametist vabastamiseks jms. Riigikohtu üldkogust on õigus sõnaõigusega osa võtta justiitsministril, v.a juhul, kui vaadatakse läbi kohtulahendeid. Kohtumenetlus ja asjaajamine kohtus toimub eesti keeles ning kohtumenetluse seaduses sätestatud juhtudel muus keeles.
Kui esimese astme kohus (maa- või halduskohus) on teinud kohtuotsuse, on poolel/pooltel õigus see edasi kaevata teise kohtuastmesse – ringkonnakohtusse, mis vaatab asju läbi apellatsiooni korras õigusega tõendeid ümber hinnata. Kolmanda astme kohus, Riigikohus, vaatab asju läbi kassatsiooni korras, kusjuures Riigikohus tõendeid ei hinda - vaatab asju läbi õigusliku poole pealt: kas alama astme kohtud on seadusest õigesti aru saanud, seda õigesti kohaldanud ning kas alamates astmetes on järgitud kõiki menetlusnorme.
Riigikohtus kaebuse menetlusse võtmine Menetlusseadustike järgi võtab Riigikohus talle esitatud kassatsioonkaebuse menetlusse, kui vaidlustatakse normi kohaldamise õigsust või taotletakse lahendi tühistamist menetlusnormide rikkumise tõttu, mis tõi kaasa või oleks võinud tuua kaasa ebaõige lahendi. Lisaks võtab Riigikohus kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks, ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks. Kui Riigikohus otsustab kaebust mitte menetlusse võtta, ei põhjenda ta menetlusse võtmata jätmist.
Lisaks apellatsioonile ja kassatsioonile on kohtumenetlusseadustikes nähtud ette võimalus kohtulahendite teistmiseks. Teistmise aluseks on mõne uue asjaolu ilmnemine, mis ei olnud asja esmase arutamise ajal teada. Riigikohtu kui kõrgeima kohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
Euroopa Inimõiguste Kohus – Kui isik ei ole rahul Riigikohtu otsusega, on tal õigus kaevata Euroopa Inimõiguste Kohtusse, kuid seda ainult Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste rikkumiste osas:

• õigus elule,
  
• õigus olla mitte piinatud või julmalt või alandavalt koheldud,
  
• õigus õiglasele kohtumõistmisele,
  
• õigus eraelu puutumatusele,
  
• õigus sõnavabadusele, jt.
  

Isikule peab olema seadusega tagatud see, millisesse kohtusse ta võib pöörduda - kohtualluvus. Kohtualluvus on isiku õigus ja kohustus kasutada oma menetlusõigusi kindlas kohtus .
Kohtualluvus on:

• üldine,
  
• valikuline või
  
• erandlik.
  

Üldise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu isiku vastu võib esitada hagisid, kui seaduses ei ole sätestatud, et hagi võib esitada muus kohtus.
Valikulise kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu võib isiku vastu esitada hagisid lisaks üldisele kohtualluvusele.
Erandliku kohtualluvusega määratakse kohus, kuhu ainsana võib tsiviilasja lahendamiseks pöörduda.
Seaduses ettenähtud juhtudel ja korras võivad pooled sõlmida kohtualluvuse kokkuleppe lahendada vaidlus kindlas kohas.

Kohtunike personaalse sõltumatuse tagamine. Kohtuniku staatus. Kohtuniku ametissenimetamine. Kohtuniku ametikitsendused. Immuniteet. Kohtuniku sotsiaalsed tagatised. Kohtuniku ametist vabastamine ja tagandamine.
Kohtunikuks võib nimetada:

• EV kodaniku, kes on omandanud akrediteeritud õppekava alusel magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus,
  
• kes oskab eesti keelt,
  
• on kõrgete kõlbeliste omadustega ning
  
• kellel on kohtunikutööks vajalikud võimed ja isikuomadused
  

Kohtunikuks ei või nimetada isikut, kes nt on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest, on advokatuurist välja heidetud jne. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsena. Kohtuniku teenistusvanuse ülemmäär on 67 a.
Kohtuniku ametikitsendused:

• Kohtunik ei või väljaspool kohtunikuametit töötada mujal kui õppe- ja teadustööl.
  
• Kohtunik ei või olla Riigikogu liige ega valla- või linnavalitsuse liige, erakonna liige, äriühingu asutaja , äriühingu juhtimisõiguslik osanik , juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja, pankrotihaldur jms.
  

Kohtuniku immuniteet:

• Kohtunikku saab ametisoleku ajal võtta kriminaalvastutusele ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi
  

Presidendi nõusolekul.

• Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta vaid õiguskantsleri ettepanekul
  

Riigikogu koosseisu enamuse nõudel.
Kohtunikud nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel. Kohtunikukandidaat peab läbima julgeoleku-kontrolli, mis võimaldaks tal juurdepääsu riigisaladusele. I ja II astme kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President . Ettepaneku selleks teeb Riigikohtu üldkogu, kuulanud eelnevalt ära kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib. Riigikohtu esimehe nimetab üheksaks aastaks ametisse Vabariigi Presidendi ettepanekul Riigikogu. Riigikohtu esimees juhib ja esindab Riigikohut, teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu kohtunike ametisse nimetamiseks, teostab seaduses ettenähtud järelevalvet ja täidab muid seadusest tulenevaid ülesandeid.
Kohtuniku kohustused
Kohtunik peab täitma oma ülesandeid erapooletult ja omakasupüüdmatult ning järgima teenistushuve ka väljaspool teenistust . Ta peab käituma laitmatult nii teenistuses kui ka väljaspool seda ning hoiduma tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet. Kohtunikul on vaikimiskohustus – ta ei või avaldada andmeid, mis on talle teatavaks saanud kinniseks kuulutatud kohtuistungil (v.a Riigikohtu üldkogu loal). Vaikimiskohustus on tähtajatu, kehtib ka peale ametist lahkumist .
Kohtuniku sõltumatuse tagatisteks on ka tema sotsiaalsed tagatised.
Kohtuniku sotsiaalsed tagatised hõlmavad:

• ametipalka,
  
• kohtuniku lisatasusid,
  
• kohtuniku pensioni,
  
• kohtuniku puhkust jm tagatisi , mis kaasnevad tema ametiseisundiga.
  

Kohtuniku palk ja lisatasud on reguleeritud otse kohtute seaduses. Kohtuniku vanaduspension on 75 % tema viimasest ametipalgast ja selle saamise õigus tekib isikul, kes on kohtunikuna töötanud vähemalt 15a ning jõudnud vanaduspensioni ikka. Kohtuniku iga-aastane puhkus on 49 kalendripäeva, Riigikohtu kohtunikel 56 kalendripäeva.
Kohtunik vabastatakse ametist:

• tema soovil;
  
• vanuse tõttu 68 a vanuseks saamisel;
  
• ametisse sobimatuse tõttu (3 a jooksul peale ametisse nimetamist);
  
• kohtu likvideerimisel;
  
• kohtunike arvu vähendamisel
  
• jm seaduses loetletud põhjustel.
  

Kohtunikku saab ametist tagandada ainult kohtuotsusega.
Kohtunike omavalitsus ja kohtuhaldus
Igas kohtus on kohtunike üldkogu, kuhu kuuluvad kõik selle kohtu kohtunikud. Üldkogu on otsustusvõimeline, kui selles osaleb kohtunike enamus. Kohtunike üldkogu kinnitab kohtunike tööjaotusplaani, annab arvamuse justiitsministrile kohtu esimehe ametisse nimetamise ja vabastamise kohta jne.
Täiskogu – kõik Eesti kohtunikud kuuluvad täiskogusse.Kohtunike täiskogu kuulab ära Riigikohtu esimehe ja justiitsministri ettekande õigus- ja kohtusüsteemi arengust, arutab õigusemõistmise probleeme ning muid kohtutega seotud küsimusi.
Kohtute haldamise nõukoda moodustatakse kohtunike, Riigikogu, advokatuuri, prokuratuuri esindajatest ning õiguskantsleri või tema esindajast. Nõukoda juhib Riigikohtu esimees.

Kohtute juures asuvad üksused.
Maakohtutes on kinnistusosakonnad, kus peetakse:

• kinnistusraamatut;
  
• abieluvararegistrit;
  
• registriosakond, kus peetakse äriregistrit, mittetulundusühingute registrit ja sihtasutuste registrit, kommertspandiregistrit ning laevakinnistusraamatut.
  

Lisaks on maakohtute juures kriminaalhooldusosakond, kus kriminaalhooldusametnikud valvavad kriminaalhooldusaluste käitumise üle.
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA

Tsiviilseadustik. Tsiviilõiguse allikad. Tsiviilõiguse üldprintsiibid ja põhimõtted.
Eesti tsiviilõiguses järgitakse ajalooliselt väljakujunenud pandektilist süsteemi, mille kohaselt on tsiviilõiguse (eraõiguse üldosa) valdkondadeks-allikateks:

• tsiviilõiguse üldosa,
  
• perekonnaõigus,
  
• pärimisõigus,
  
• asjaõigus ja
  
• võlaõigus.
  

Tänapäeva tsiviilõigus on kujunenud välja Rooma eraõiguse osast ning see on eraõiguse kõige mahukam osa. Eraõiguse eriosa moodustavad äriõigus, tööõigus ja intellektuaalse omandi õigus. Tsiviilõiguse üldosa, võlaõiguse, asjaõiguse, perekonnaõiguse ja pärimisõiguse normid on tinglikult koondatud tsiviilseadustikku. Samas võib kindlalt väita, et kuigi tsiviilseadustik koosneb eraldi seadustest, on siiski sisuliselt tegemist ühtse ja tervikliku õigusnormide kogumiga.
Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) sätestab tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja määrab ära olulisemad instituudi, nagu isikud, esemed, tehingud , esindus , tähtaja ja tähtpäeva arvutamine ning tsiviilõiguste teostamise viisid.
Asjaõigusseadus (AÕS) sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele.
Perekonnaseadus (PKS) reguleerib mehe ja naise abielust tulenevaid varalisi ja mittevaralisi suhteid ning vanemate ja laste vahelisi suhteid.
Pärimisseadus (PärS) reguleerib pärimist seaduse järgi, pärimist testamendi järgi, pärimislepingut ning pärimise käiku jms.
Võlaõigusseadus (VÕS), mille üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele seaduses nimetatud lepingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus , samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib, millise riigi õigust kohaldada , kui eraõiguslik vaidlus ei ole seotud ainult Eestiga , vaid ka teiste õiguskordadega. Rahvusvaheline eraõigus annab juhise , millise riigi seadust rakendada.
Äriõigus ehk kaubandusõigus on valdkond , mis reguleerib isikutevahelisi kaubandussuhteid, kohalduvad tsiviilõiguse üldpõhimõtted ja sätted.
Intellektuaalse omandi õigus on tsiviilõigusest välja kasvanud õigusharu, millega reguleeritakse autoriõiguse, autoriõigustega kaasnevate õiguste ning tööstusomandi valdkonda.
Tööõigus reguleerib töösuhteid töölepingu alusel (sageli paigutatakse avaliku ja eraõiguse vahele).
Tsiviilõiguse esmaseks allikaks on Põhiseadus, mis tagab tsiviilõiguste kaitse riigi suhtes ja teiste isikute suhtes. TÕ allikad-TsÜS, PKS, PärS, VÕS, AÕS
Tsiviilõiguse allikaks on ka tava, mis tekib teatud käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Kaudsemaks tsiviilõiguse allikaks on ka kohtupraktika, mis ei anna uusi reegleid, vaid tõlgendusi. Tsiviilõiguses domineerivad õigusnormid, mis annavad suhte pooltele endile võimaluse leppida kokku vastastikuses käitumises, mis on erinev seaduses sätestatust, kui see ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega või ei riku isiku põhiõigusi.
Privaatautonoomia põhimõte hõlmab ka lepinguvabadust, mille kohaselt on isikutel õigus valida, kas üldse ja kellega teha tehinguid . Tehingu tegemise vabaduse piiranguks võib olla nt teatud juhtudel lepingu sõlmimise sund (nt monopoolses seisundis Eesti Energia peab sõlmima lepingu igaühega, kes vastab seaduses sätestatud tingimustele). Üldist lepinguvabadust täiendab lepingu vormivabadus (v.a teatud seaduses sätestatud juhud ).
Tsiviilõiguse lahutamatuks osaks on järgmised põhimõtted:
hea usu põhimõte – võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma nagu õiglased ja ausad inimesed.
Hea usu põhimõte on õiguse üldpõhimõte, mida järgides võib jätta võlasuhtele seadusest, tavast ja tehingust tuleneva kohaldamata, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.
mõistlikkuse põhimõte – võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Selle hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.

Tsiviilõiguse mõiste. Tsiviilõigussuhe (pooled, objekt, sisu).
Tsiviilõigus on eraõiguse osa, mis laieneb kõikidele isikutele ning millega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse abil.
Varalised õigused – suunatud rahaliselt hinnatavatele asjadele ja õigustele, nt müügilepingu alusel õigus nõuda varalise väärtuse üleandmist.
Isiklikud õigused – objektiks on au, isiku nimi või kujutis, eraelu puutumatus vms.
Tsiviilõigussuhtel on tavaliselt 2 poolt – õigustatud pool (võlausaldaja) ja kohustatud pool (võlgnik), kusjuures mõlemal poolel võib olla mitu isikut.
Tsiviilõigussuhe – tsiviilõigusega reguleeritud õigussuhe tsiviilõiguste ja kohustuste kandjate ehk isikute (subjektide) vahel.
Tsiviilõigussuhte sisu – selles osalevate isikute konkreetsed õigused ja kohustused.
Tsiviilõigussuhte esemeks ehk objektiks, millele tsiviilõigussuhe on suunatud, võivad olla asjad või õigused. Tsiviilõigused ja –kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud.

Tsiviilõiguste tekkimise alused. Tehingud. Sündmused. Õigusvastased teod.
Tsiviilõigused ja kohustused tekivad:

• tehingutest;
  
• sündmustest ja muudest seaduses sätestatud toimingutest;
  
• õigusvastastest tegudest.
  

Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
Sündmus on asjaolu, mis ei sõltu inimese tahtest (nt surm) või mille tekkimine oli küll inimese tahtest sõltuv, kuid mis kulgeb sõltumata inimese tahtest (nt vigastusest tekib ettenägematu tervisekahjustus ).
Õigusvastane tegu – kahju õigusvastane tekitamine (nt võõra asja kahjustamisel tekib kahjustajal kohustus hüvitada omanikule tekitatud kahju).
Muud seaduses sätestatud toimingud , nt üleskutse, teade jms.
Tsiviilõigussuhte subjektid ehk tsiviilõiguste- ja kohustuste kandjad on isikud.

Tsiviilõigussuhte subjektid. Füüsiline isik. Tsiviilõiguslik õigus- ja teovõime. Otsustusvõimetus. Deliktivõime. Füüsilise isiku elukoht. Isiku teadmata kadumine. Isiku surnuks tunnistamine.
Isikud on:

• füüsiline isik;
  
• juriidiline isik.
  

Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt. Füüsilist isikut iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi- ja kohustusi.
Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõpeb surmaga, seda ei ole võimalik piirata ega inimeselt ära võtta.
Tsiviilõiguslik teovõime – isiku võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid. Täielik teovõime tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Alla 18-aastasel isikul ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid alaealine võib teha iseseisvalt.
Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine. Tema poolt tehtud mitmepoolne tehing on tühine, v.a juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või selle nõusolekul kolmas isik. Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Samas, kui seaduslik esindaja keeldub nõusolekust, võib kohus ikkagi alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui esindaja keeldumine on ilmselgelt vastuolus alaealise huvidega. Otsustusvõimetu on teovõimeline isik, kes ajutiselt (nt ravimite mõju all, joobes) ei ole võimeline õigesti hindama , kuidas tehing mõjutab tema huve. Kui isik on vaimutegevuse ajutise häire mõjul teinud endale ilmselt kahjuliku tehingu, eeldatakse, et ta on teinud tehingu otsustusvõimetuna.
Eristatakse ka isiku deliktivõimet, mis on isiku võime vastutada süülise käitumise korral. Alla 14-aastasel isikul ning psüühilise või füüsilise puuduse all tegutsenud isikul deliktivõime ehk süülisus puudub, st ta ei vastuta enda poolt tekitatud kahju eest.
Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. Elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Elukoht võib olla üheaegselt ühes või mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub elama mujale viisil, millest võib järeldada tahet elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.
Piiratud teovõimega alaealise elukohaks on tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus, loetakse alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab. Kui piiratud teovõimega alaealine elab vanematest eraldi, võib tema elukohaks vanemate nõusolekul lugeda ka koha, kus alaealine alaliselt või peamiselt elab.
Eestkoste all oleva piiratud teovõimega täisealise isiku elukohaks on tema eestkostja elukoht. Eestkostja nõusolekul võib selle isiku elukohaks olla koht, kus isik alaliselt elab.
Tavaliselt on füüsilise isiku asupaik teada ja ta teostab ise oma õigusi ja kohustusi, kasutades ja käsutades sealjuures oma vara. Kui isiku viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku osas, loetakse isik teadmata kadunuks (faktiline seisund). Teadmata kadunud isiku varale võib kohus huvitatud isiku taotlusel seada hoolduse, kui see on teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides. Hooldaja peab tegutsema teadmata kadunud isiku huvides, valitsema tema vara heaperemehelikult ja tagama selle säilimise. Kui 5 aasta jooksul ei ole teadmata kadunud isiku elusoleku kohta andmeid, võib kohus huvitatud isiku nõudel sellise isiku surnuks tunnistada. Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli elule ohtlik või annab alust oletada, et isik on hukkunud (nt oli laevas , mis läks põhja), võib kohus tunnistada isiku surnuks 6 kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest. Kohus võib teadmata kadunuks jäänud isiku tunnistada surnuks seoses sõjategevusega või loodusõnnetusega, kui andmed isiku elusoleku kohta puuduvad 2 aasta jooksul peale sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppu.

Tsiviilõigussuhte subjektid. Juriidiline isik. Juriidilise isiku tunnused. Juriidilise isiku asukoht. Juriidilise isiku seaduslik esindamine . Juriidilise isiku lõpetamine. Juriidilise isiku liigid. Eraõiguslik juriidiline isik. Mittetulundusühing. Sihtasutus . Äriühing. Osaühing. Aktsiaselts . Tulundusühistu. Täisühing. Osaühing. Ettevõte. Avalik-õiguslik juriidiline isik. Avalik-õigusliku juriidilise isiku mõiste ja liigid.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ehk üksus või organisatsiooniline tervik, millele seadus omistab õigussubjektsuse. Juriidilist isikut kui organisatsiooni iseloomustavad järgmised tunnused:

• organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara, mis on eraldatud selle liikmete varast;
  
• selline vara moodustab omakorda erilise vastutusüksuse;
  
• võime osaleda tsiviilõigussuhetes poolena;
  
• olemasolu on sõltumatu liikmete vahetusest.
  

Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht , kui seaduses ei ole määratud teisiti.
Juriidilisel isikul on teda teistest eristav nimi.
Juriidilise isiku õigusvõime on omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi- ja kohustusi, v.a neid, mis on omased inimesele.
Juriidilised isikud jagunevad: eraõiguslikeks juriidilisteks isikuteks ja avalik-õiguslikeks juriidilisteks isikuteks Eraõiguslikud juriidilised isikud on loodud erahuvides. Avalik-õiguslik juriidiline isik on loodud avalikes huvides. Eraõiguslik juriidiline isik asutatakse juriidilise isiku vastava liigi kohta käiva seaduse alusel.
Eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse ja tema organite (reeglina üldkoosolek ja juhatus) pädevuse aluseks on põhikiri või ühinguleping (nt täisühingul). Juriidilise isiku tegevust juhib juhatus ning nõukogu olemasolul ka nõukogu. Juriidilise isiku juhatus või teda asendav organ loetakse juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks.
Eeldatakse, et tehingu tegemisel võib eraõiguslikku juriidilist isikut esindada iga juhatuse liige, kui ühise esindamise õigust ei ole antud mitmele juhatuse liikmele ühiselt. Eraõiguslik juriidiline isik lõpetatakse reeglina üldkoosoleku (või muu pädeva organi) sellekohase otsusega. Juriidilise isiku lõpetamisel toimub reeglina selle likvideerimine, mille käigus realiseeritakse isiku varad , täidetakse kohustused võlausaldajate ees ning ülejäänud vara jagatakse seaduses ette nähtud isikutele (nt aktsiaseltsi puhul aktsionäride vahel). Tegevuse eesmärkide alusel jagatakse eraõiguslikud juriidilised isikud:

• äriühinguteks,
  
• mittetulundusühinguteks ja sihtasutusteks.
  

Äriühingute kohta käivad normid on äriseadustikus.
Äriühingute liigid on järgmised:
täisühing- äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks on ühinguleping. Lihtsustatud asutamine, juhtimine, raamatupidamine , aruandlus . Miinuseks osanike isiklik vastutus.
usaldusühing– äriühing, milles on vähemalt üks täisosanik ja üks usaldusosanik. Täisosanik vastutab solidaarselt kogu oma varaga. Usaldusosanik vastutab vaid oma sissemakse ulatuses.
osaühing – äriühing, mille kapital on osadeks jaotatud. Osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest. Võrreldes täis- ja usaldusühinguga, on osaühingu puhul kehtestatud rangemad nõuded asutamisele, juhtimisele ja raamatupidamisele, miinimumkapitali nõue on 2500 eurot.
aktsiaselts – äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiaseltsi puhul on kehtestatud kõige rangemad asutamise, juhtimise, vähemusaktsionäride kaitse ja aruandluse nõuded. Miinimumkapitalinõue on 25 000 eurot.
tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse, teenuste kasutamise jms kaudu.
Äriühingute kõrval käsitleb ÄS ettevõtjatena ka oma nimel püsivalt majandustegevusega tegelevaid füüsilisi isikuid (füüsilisest isikust ettevõtjad).
Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused, kohustused. Mittetulundusühinguid reguleerib mittetulundusühingute seadus.
Mittetulundusühing – isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine. Mittetulundusühingute vormis tegutsevad nt spordiühingud jms. Eriliigilised mittetulundusühingud tegutsevad eriseadusi arvestades, nt kirikud ja kogudused.
Sihtasutusi reguleerib sihtasutuste seadus .
Sihtasutus – juriidiline isik, millel pole liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ning kasutamiseks. Nt. Arno Tali sihtkapital on loodud sihtasutusena, samuti Eesti kultuurkapital .
Avalik-õigusliku juriidilise isikuna tegutsevad riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle konkreetse juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Riik on originaalne haldusekandja , kuna käsutab algselt võimu, tema eksistents ning võimuvolitused ei ole tuletatud mingist teisest instantsist. Riik on ainus juriidiline isik, kellel on kompetentsi jaotamise kompetents . Riigi kui juriidilise isiku funktsioonid on universaalsed, teised juriidilised isikud tegutsevad teatud kindlates valdkondades. Nt Eesti rahvusringhäälingu kui avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevuse valdkond (eesmärk) on Eesti Rahvusringhäälingu seaduse järgi järgmine:
Rahvusringhäälingu eesmärk on kaasa aidata Eesti Vabariigi põhiseadusega sätestatud Eesti riigi ülesannete täitmisele. Selleks loob Rahvusringhääling programme , toodab ja vahendab saateid ning korraldab teisi tegevusi.

Esemed. Esemete liigitus. Asi. Kinnisasi . Vallasasi . Asja oluline osa. Kinnisasja oluline osa. Ehitise oluline osa. Asja mõtteline osa. Päraldis. Vili. Loodusvili ja õigusvili. Esemele tehtud kulutused. Vajalikud kulutused. Kasulikud kulutused. Toreduslikud kulutused. Eseme väärtus.
Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Asi on kehaline ese. Asjade olulisim liigitus jagab asjad kinnisasjadeks ja vallasasjadeks.
Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk), kõik ülejäänud on vallasasjad ehk liikuvad asjad (nende asukohta saab ruumis muuta).
Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (nt maal ja selle raam). Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis .
Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
Kinnisasjaga seotud asjaõigused on kinnisasja olulised osad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Ehitise olulised osad on asjad, millest need on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata (nt küttesüsteem, mört hoone kivide vahel jne).
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (nt 1/3 mõttelist osa elamust).
Päraldis on vallasasi, mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Peaasja ja päraldise ühine majanduslik eesmärk seisneb selles, et neid mõlemaid kasutatakse koos ühiseks otstarbeks, kusjuures päraldisel on abistav ülesanne. Päraldise näited: raamatukogu päraldis on sealsed riiulid; veesõidukite päraldis aerud, ankrud , köied, purjed .
Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised ( kasutuseelised ).
Eristatakse loodus- ja õigusvilja.
Loodusvili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenev saadus (nt puu- ja juurviljad , mineraalvesi, liiv, kanamunad, piim jne).
Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, s.o teatud õigussuhte tõttu saadav tulu (nt aktsiate dividendid, üüri- ja renditasud jne).
Kui isikul on teatud ajavahemiku jooksul õigus asja või õiguse viljale, kuuluvad temale asjast selle ajavahemiku jooksul eraldatud saadused ja asjast või õigusest selle ajavahemiku jooksul saadud tulu.
Esemele tehtud kulutused on kas vajalikud, kasulikud või toreduslikud.
Vajalikud kulutused – nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (nt katuse parandamine).
Kasulikud kulutused – need, millega oluliselt parendatakse eset (nt uue küttesüsteemi panek ).
Toreduslikud kulutused – need, millega taotletakse peamiselt mugavust, meeldivust või ilu (nt kullatud kraanid, ukselingid, parkett jne)
Asjade tsiviilkäibes olemisega tekib vajadus määrata eseme rahaline väärtus, hinnata asja. Selleks on eseme harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind ehk turuhind . Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti.

Tehing. Tehingu mõiste ja liigid. Tehingu vormid. Tühine tehing. Tühistatav tehing. Leping. Lepingu mõiste ja liigid.
Nii füüsilisi kui juriidilisi isikuid tsiviilõigussuhtesse siduvad tsiviilõigused ja – kohustused tekivad:

• seaduses sätestatud sündmustest (nt surm),
  
• tehingutest
  
• ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise,
  
• samuti õigusvastastest tegudest.
  

Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Tehingud võivad olla ühepoolsed (nt testamendiga pärandamine) või mitmepoolsed (nt ostu-müügileping). Mitmepoolsed tehingud on lepingud .
Tehing on isiku tahteavaldus. Tahe peab kujunema välja tegelikke asjaolusid teades ja neist õiget ülevaadet omades.
Otsene tahteavaldus – siin avaldub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg.
Kaudne tahteavaldus – see väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (nt kauba saatmine ostjale).
Vaikimist või tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.
Tahteavaldus tuleb väljendada ja see muutub reeglina kehtivaks kättesaamisega.
Vastuvõtmist vajavad tahteavaldused jõustuvad kättesaamisel (nt nõusolek lepingu sõlmimiseks). Vastuvõtmist mittevajavad tahteavaldused jõustuvad nende tegemisest (nt kindlale isikule suunamata tahteavaldus). Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
Tehingu vormid:

• Suuline
  
• Kirjalik. Tehingudokument peab olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allakirjastatud.
  
• Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid , kuid ei pea olema allakirjastatud.
  
• Elektrooniline vorm. Tehing peab olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil, sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema elektrooniliselt allkirjastatud (digiallkiri).
  
• Notariaalne kinnitamine. Tehingudokument peab olema kirjalikult koostatud ning tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
  
• Notariaalne tõestamine. Tehingu tõestamiseks tuleb notariaalakt notari juuresolekul osalejatele ette lugeda, nende poolt heaks kiita ning osalejate ja notari poolt omakäeliselt allkirjastada.
  

Tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Samuti on kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.
Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ja tühise tehingu alusel saadu tagastatakse kui alusetu rikastumise läbi saadu. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Tühine on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing (nt tehing, millega piiratakse isikute vabadust). Seadusega vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus. Tühine on näilik tehing, s.t tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehing ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Eesmärk on jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida pooled tegelikult tahtsid sooritada .
Kehtiv tehing võib seaduses sätestatud juhtudel erandlikult olla tühistatav. Kuni tehingut pole tühistatud, on tehing kehtiv ja pooled võivad nõuda selle täitmist. Tühistamisel loetakse tehing kehtetuks algusest peale. Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul või raskete asjaolude ärakasutamise tõttu, võib seaduses sätestatud korras tühistada.
Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada seaduses sätestatud tingimustel, nt ostetud maal osutus võltsinguks.
Pettus – isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema. Füüsiline isik võib tühistada tema poolt äärmiselt ebasoodsatel tingimustel tehtud tehingu, mille tegemisel teine pool kasutas ära tema erakorralisi vajadusi, sõltuvussuhet, kogenematust või muid asjaolusid.

Esindus. Esindusõiguse mõiste. Volitus . Volikiri . Esindusõiguseta tehtud tehing.
Isikud teevad tehinguid ise või esindaja kaudu. Juriidiline isik saab teha tehinguid ainult esindaja kaudu.
Esindaja tegutseb alati esindatava nimel ja huvides, tema tegevuse kaudu luuakse , muudetakse või lõpetatakse tsiviilõigussuhteid esindatava ja kolmanda isiku vahel. Esindamine ei ole lubatud puhtisiklike tehingute puhul (nt abielu sõlmimine, testamendi tegemine jt) Esindaja poolt tehtud tehingu kehtivuseks esindatava suhtes peab esindaja olema toiminud esindusõiguse piires. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus), kuid see võib tuleneda ka seadusest (seadusjärgne esindusõigus, nt juriidilise isiku organi esindusõigus). Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale.
Volikiri on kirjalikus dokumendis väljendatud volitus. Volituse andmine võib põhineda sisesuhtel esindaja ja esindatava vahel (nt tööleping) – määravad, mida esindaja võib teha.
Esindusõiguseta tehingu teinud isik peab hüvitama tehingu tühisusest tekkinud kahju.

Tähtaeg. Tähtaja kulgemine . Tähtaja lõppemine.
Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik , millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega.
Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel.
Hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületata hädakaitse piire .
Hädaseisund Isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
Omaabi (asjaõiguses): valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.

Aegumine . Aegumise mõiste. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg. Ehitise puudusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Aegumine erijuhtudel.
Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaja) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.
Aegumise kergendatud tingimusi ei kohaldata, kui kohustatud isik rikkus tahtlikult oma kohustusi.
Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat.
Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on viis aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne viie aasta möödumist ehitise valmimist.
Kui kohustatud isik rikkus tahtlikult oma kohustusi – aegumistähtaeg 10 aastat.
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isik teada sai või pidi saama.
Surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
ASJAÕIGUS

Asjaõigus. Asjaõiguse mõiste (asjaõigus objektiivses tähenduses).
1. Asjaõigus eraõiguse ühe valdkonnana on õigusnormide kogum, mis reguleerib asjadega seotud õigussuhteid.
Seega on asjaõiguse põhiülesanne määrata kindlaks asjade omanikud ja nende õigused.

Asjaõiguse allikad.
Põhilisteks asjaõigust reguleerivateks õigusaktideks ehk asjaõiguse allikateks on:

• Asjaõigusseadus (AS), mis sätestab asjaõigused, nende sisu, tekkimise ja lõppemise ning on aluseks teistele asjaõigust reguleerivatele seadustele;
  
• Asjaõigusseaduse rakendamise seadus (ASR)
  
• Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) sätestab tsiviilõiguse põhimõisted jms, mis kohalduvad ka asjadega seonduvale;
  
• Kinnistusraamatuseadus (KS) sätestab kinnistusraamatu pidamise korra;
  
• Korteriomandiseadus (KoS) reguleerib korteriomandiga seonduvat.
  
• Tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsKMS) tuleb kohaldamisele asjaõigusest tulenevate õigusvaidluste korral.
  

Asi. Asja mõiste.
Asjaõiguse keskne mõiste on asi. Asi on kehaline ese. Asjadeks ehk kehalisteks esemeteks loetakse neid objekte, mida saab nende välise kuju kaudu ruumiliselt piiritleda ning mida saab ühtlasi “valitseda” ehk allutada inimese õiguslikule ja faktilisele meelevallale. Esemeid, mida ruumiliselt piiritleda ei saa, nagu vaba õhk, voolav vesi jõgedes, meri, asjadeks ei loeta. Loomi käsitletakse üldmõistena õiguse objektina, kuid neile kohaldatakse vallasasjadele rakendatavaid sätteid, neid asjadega võrdsustamata.

Asjade tähtsaim liigitus. Kinnisasi ja vallasasi (mõisted). Kinnisasja oluline osa.
Asjade liigitusi on mitmeid:

• asendatavad ja asendamatud asjad;
  
• äratarvitatavad ja äratarvitamatud asjad;
  
• jagatavad ja jagamatud asjad.
  

Asjade tähtsaim liigitus:
Kinnisasi – maapinna piiritletud osa (maatükk);
Vallasasi – asi, mis ei ole kinnisasi.
Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Sellega välistatakse maa ja hoonete lahuskäive.
Vallasasjad on asjad, mida saab ühest kohast teise paigutada ilma, et asi häviks või muutuks oma olemuselt .
Asjade suhtes õiguste tekkimist, käivet ja kaitset reguleeritakse asjaõigusega.
Asjaõigusseaduse tähenduses on asjaõiguseks aga omand ja piiratud asjaõigused (asjaõiguse teine tähendus). Piiratud asjaõigused on:

• servituut ,
  
• reaalkoormatis ,
  
• hoonestusõigus,
  
• ostueesõigus ja
  
• pandiõigus.
  

Valdus . Valduse mõiste. Seaduslik valdus ja ebaseaduslik valdus. Heauskne valdus ja pahauskne valdus. Valduse omandamine. Valduse lõppemine.
Valdus ja omand
Isiku õiguslikud ja faktilised võimalused asja suhtes sõltuvad sellest, kas ta on asja omanik või valdaja. Seetõttu on oluline vahet teha asja omandi ja valduse vahel.
Valdus – tegelik võim asja üle. Tegelik võim asja üle – võimalus asja mõjutada ja teiste isikute mõjuavaldusi asjalt välistada. Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures valdaja ei pea olema omanik. Asja võib vallata rendi-, üüri-, hoiu-, pandi- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab isikule õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata. Valdus võib olla:

• seaduslik või
  
• ebaseaduslik.
  

Valdus loetakse seaduslikuks, kuni ei ole tõestatud vastupidist.
Valdus võib olla:

• heauskne või
  
• pahauskne.
  

Valdus on heauskne, kui valdaja ei tea ega peagi teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata. Valdus on pahauskne, kui valdaja teab või peab teadma, et tema valdusel puudub õiguslik alus või et teisel isikul on suurem õigus asja vallata.
Presumptsioon: iga valdus loetakse heauskseks, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
Valduse omandamine
Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (näiteks asja üleandmise või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (nt korterivõtme üleandmisega). Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest, kui omandaja suudab teostada tegelikku võimu asja üle.
Valduse lõppemine
Valdus lõpeb, kui valdaja loobub tegelikust võimust asja üle või kaotab selle muul viisil.

Valduse kaitse isntrumendid. Omaabi. Otsimisõigus. Kohtulike nõuete esitamine.
Valdus on kaitstud seadusega omavoli vastu, s.t valduse rikkumise või selle äravõtmise vastu. AÕS annab valduse kaitseks valdajale kaks instrumenti:

• omaabi
  
• kohtulike nõuete esitamine
  

Omaabi
Kui vallasasi võetakse valdajalt ära salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Kui kinnisasja valdus võetakse üle salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
Otsimisõigus
Kui vallasasi on sattunud valdaja võimu alt teise isiku kinnisasjale, on selle valdaja kohustatud lubama asja otsida ja ära viia, kui asi ei ole vahepeal kellegi teise valdusse võetud. Kui asi on vahepeal teise reaalsesse valdusesse võetud, tuleb valduse kaitseks esitada nõue.
Valduse kohtulik kaitse
Valdusel on ka kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise äravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtusse.

Kinnistusraamat . Kinnistusraamatu eesmärk. Kinnistusraamatu andmete õigsuse eeldamine.
Kui vallasasjade puhul eeldame valdajalt, et ta on ka omanik, siis kinnisasjade puhul on omanik vaid see isik, kes on omanikuna kantud kinnistusraamatusse.
Kinnistusraamat – peetakse kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta ning sinna kantakse ainult seaduses sätestatud andmed. Kinnistusraamat on avalik, s.t igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras.
Kinnistusraamatu esmane ülesanne ongi anda autentne ja kindel informatsioon kõikide kinnisasjade omanike kohta. Keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega.
Heauskne omandamine
Kui isik omandab tehinguga kinnisomandi või piiratud asjaõiguse kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.
Kinnistusraamatut peavad maakohtute kinnistusosakonnad selleks, et fikseerida , kellele kinnisasi kuulub ja millised on teiste isikute piiratud kinnisasjaõigused, mis seda kinnisasja koormavad.

Omand. Omandi mõiste. Omaniku õigused asja suhtes.
Omand on isiku täielik võim asja üle, ehk täielik asjaõigus. “Omand” – kasutatakse AÕS-s nii asja kui asjaõiguse tähenduses. “Asi on minu omanduses” = asi on minu õigusliku võimu all. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada, käsutada. Samuti on omanikul õigus tõrjuda kolmandate isikute poolseid mõjutusi oma omandile (omandiõigus on absoluutne õigus).
Valdamine – asja üle faktilise võimu teostamine
Kasutamine– asja kasulike omaduste tarbimine ja asjalt vilja saamine.
Käsutamine – asja juriidilise staatuse määramine – eelkõige asja võõrandamine, asjaõigustega koormamine jne.
Omand on oma iseloomult tähtajatu ja pärandatav
Omanik
Omanikuks võib olla iga isik. Isikuteks on:

• füüsiline isik
  
• eraõiguslik juriidiline isik
  
• avalik-õiguslik juriidiline isik (riik, kohalik omavalitsusüksus, nt Tartu Ülikool jt).
  

Ühine omand. Ühisomand. Kaasomand .
Reeglina on asjal üks omanik. See on seadusjärgseks normaaljuhtumiks. Majanduslikud huvid nõuavad siiski sageli, et ühe ja sama asja omanikuks on mitu inimest koos.
Ühine omand
Mitmele isikule üheaegselt kuuluv omand on ühine omand. Ühise omandi tunnuseks on see, et asi ja omand selle suhtes ei ole jagatud, vaid kuulub kõigile omanikele ühiselt. Ühine omand võib esineda kaas- või ühisomandina.
Ühisomandi korral kuulub asi kõigile omanikele ühiselt.
Ka kõik asjaga seotud õigused ja kohustused kuuluvad neile ühiselt ja ühelegi neist ei kuulu omandist midagi eraldi. Ükski ühisomanikest ei või asja käsutada üksinda, ilma teiste ühisomanike nõusoleku või volituseta.
Ühisomandi aluseks on seadusel või tehingul põhinev ühissuhe (nt abikaasade või pärijate ühisus).
Kaasomand
Kaasomandi puhul kuulub asi samuti kaasomanikele ühiselt. Kuid igale kaasomanikule kuulub siin mõtteline – mitte reaalne – osa, mida ta võib käsutada nagu ainuomanik. Iga omanik võib siin käsutada teatud osa, mis ei ole asja reaalosaks. Kaasomanik võib oma mõttelist osa vabalt, ilma teiste kaasomanike käest luba küsimata käsutada nii nagu ainuomandit. Asja ennast võivad kaasomanikud käsutada aga ainult ühiselt.
Seega ühisomandi ja kaasomandi erinevus: ühisomand erineb kaasomandist selle poolest, et ühisomandil puudub omandi igasugune jagamine ühiste omanike vahel, s.h ka kaasomandit iseloomustav jagamine mõttelisteks osadeks.

Omandi kaitse. Vallasomandi tekkimise aluseks olevad juriidilised faktid. Kinnisomandi tekkimine. Kinnisomandi ulatus. Mõned kinnisomandi kitsendused.
Omandi kaitse
Omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab . Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse. Omandiõiguse tunnustamiseks piisab, kui omanik tõendab, et tema omand on tekkinud õiguslikul teel.
Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel.
Kinnisomandi tekkimine ja lõppemine
Kinnisomandi tekkimine toimub võrreldes vallasomandi tekkimisega erinevalt, siin on seadusandja pannud suurema rõhu omandiõiguse ülemineku vormistamisele.
Tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis. Kinnisomandi üleandmiseks on vaja: võõrandaja ja omandaja kokkulepet üleandmise kohta, mis peab olema notariaalselt tõestatud; kannet kinnistusraamatus.
Mõned kinnisasjaga seotud põhimõtted
Kui isik on kantud kinnistusraamatusse omanikuna ilma seadusliku aluseta, ei saa tema omandit vaidlustada, kui ta on heauskselt ja katkematult vallanud kinnisasja 10 a. Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ja maapõuele allpool, sügavuseni ja kõrguseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel . Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestab seadus. Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub omanikule. Maatükil kasvav mets ja muu looduslik taimestik on kinnisasja omaniku omandis.
Kinnisomandi kitsendused
Võõral maatükil viibimine
Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt tähistatud või piiratud, ei või teised isikud omaniku loata viibida, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole sätestatud teisti.

Piiratud asjaõigused. Servituut. Hoonestusõigus. Ostueesõigus. Pant . Vallaspant ja kinnispant ehk hüpoteek. Käsipant ja registerpant .
Piiratud asjaõigused
Servituut, mille eesmärk on ühitada ja kokku sobitada naabruses asuvate kinnistuste omanike huve.
Servituut – võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
Hoonestusõigus – kinnisasja võib koormata selliselt , et isikul, kelle kasuks on hoonestusõigus seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist Hoonestusõigus on vajalik neile, kelle ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale. Hoonestusõigus on ka ainsaks võimaluseks juhul, kui tahetakse, et maa ja sellega püsivalt ühendatud ehitised oleksid erinevate isikute omandis. Hoonestusõigus on tähtajaline õigus, kuni 99 a.
Ostueesõigus
Ostueesõigus on üks kinnisasja koormamise viise, mille kohaselt isikul, kelle kasuks on ostueesõigus seatud, on õigus kinnisasja müümisel asuda omandaja asemele.
Pandi mõiste
Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole koheselt täidetud.
Asjaõigus tunneb 2 liiki panti:
vallasvara tagatisel antav pant ehk vallaspant;
kinnisvara tagatisel antav pant ehk kinnispant.
Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda 2 erineval viisil, mida võib nimetada ka vallaspandi liikideks:
käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusse;
registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris (nt sõiduk).
Kinnispant ehk hüpoteek
Isikul, kelle kasuks kinnispant ehk hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.
Hüpoteegipidaja on see isik, kelle kasuks on hüpoteek kantud kinnistusraamatusse. Hüpoteegi puhul on võlausaldajaks hüpoteegipidaja, kellele kuulub hüpoteek, mis tagab tema võlaõiguslikku nõuet VÕLGNIKU vastu.
Omanik on hüpoteegi puhul koormatud kinnisasja omanik, kes ei pea tingimata olema võlgnik, kes laenu sai.
Hüpoteek on vahend rahalise nõude tagamiseks.
Hüpoteegipidajal on õigus nõuda vastavate tingimuste saabudes, s.o tavaliselt hüpoteegiga tagatud nõude mitterahuldamise korral, võlasumma tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud rahast ja kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist.
Hüpoteegi mõte on selles, et selle kaudu saab hüpoteegipidaja (võlausaldaja) nõuda sundkorras oma sissenõutavaks muutunud nõuete rahuldamist kinnisasjast. Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisti.
VÕLAÕIGUS

Võlaõiguse mõiste.
Võlaõigus on eraõiguse osa, mille reguleerimisesemeks on võrdsete õigussubjektide vahelised võlasuhted. Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või hoiduda mingi teo tegemisest ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Võlaõigus reguleerib võlasuhete:

• tekkimist
  
• muutumist
  
• lõppemist.
  

Võlaõiguse üldpõhimõtted. Hea usu põhimõte. Mõistlikkuse põhimõte. Lepinguvabaduse põhimõte. Dispositiivsuse põhimõte. Lepingute siduvuse põhimõte ( pacta sunt servanda).
Võlaõiguse üldpõhimõtted:

• hea usu põhimõte
  
• mõistlikkuse põhimõte
  
• lepinguvabaduse põhimõte
  
• dispositiivsuse põhimõte
  
• lepingute siduvuse põhimõte
  

Heas usus toimimise nõue tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõte paneb pooltele kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt tunnustatud moraali- ja kõlblusnorme. Ebaõiglane nt. võib olla leping, mille tingimused on vastuvõetamatud tasakaalu puudumisel lepingutingimuste osas.
Heas usus käitumine: teistele sihiliku kahju tekitamisest hoidumine, petturliku või ülemäärase kasu saamisele suunatud käitumise vältimine.
Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
- Seega on mõistlik see, kuidas isikud tema olukorras on alati või enamasti käitunud ja mida on peetud õigeks
- Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust, tehingu eesmärki jms.
Lepinguvabaduse teooria põhineb tahtevabadusele: igaühel on õigus ja vabadus kujundada oma elu oma tahte kohaselt tingimusel, et sellega ei piirata teiste ühiskonnaliikmete vabadust. Lepinguvabaduse sisu:

• lepingu sõlmimine/muutmine/lõpetamine
  
• lepingupoole valimine
  
• lepingu liigi valik, lepingu sisu kujundamine
  
• lepingu vormi määramine
  

Dispositiivsuse põhimõte: poolte õigus/võimalus teisiti kokku leppida kui seadus sätestab.
Siduvus : leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik

Lepingueelsed võlasuhted. Lepingueelsed läbirääkimised. Eelleping .
Läbirääkimistest tekivad kohustused: üldine kohustus käituda heas usus, teatamiskohustus, tõeste andmete esitamise kohustus, konfidentsiaalsuskohustus.
Läbirääkimistest tekkivate kohustuste rikkumisest tuleneb lepingueelne vastutus (nn usaldusvastutus).
Eelleping: sisaldab kohustust sõlmida leping tulevikus, sisaldab tulevikus sõlmitava lepingu tingimusi, on sõlmitud põhilepingule ettenähtud vormis.

Lepingu mõiste. Pakkumus (ofert) ja nõustumus ( aktsept ). Ettepanek esitada pakkumus (ofert).
Lepingu mõiste
(1) Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
Lepingu sõlmimine:
Pakkumus
- lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Ofert: suunatud konkreetsele isikule, olema piisavalt määratletud ning väljendama isiku tahet olla ettepaneku vastuvõtmisel kohustatud. Ettepanek esitada oferte – ei ole pakkumus (nt reklaam , hinnakirjade, näidiste jms saatmine jms).
Nõustumus
(1) Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
(2) Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast.
Leping loetakse sõlmituks aktsepti kättesaamisest, kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud.

Lepingu vormivabadus.
Vormivabadus
Lepingu sõlmimisel on oluline, mis vormis võib lepingut sõlmida või peab sõlmima. TsÜS-s on üldlevinud lepingu vormi vabaduse printsiip: tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Seega võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis. Vastavalt VÕS saab lepingut, mis on sõlmitud poolte kokkuleppel teatud vormis, muuta või lõpetada ka muus vormis, kui lepingus endas ei ole ette nähtud teisiti.
- Seaduse kohaselt peavad olema notariaalselt tõestatud kõik kinnisasja omandamise ja võõrandamise lepingud, abieluvaraleping, hüpoteegileping jms.
Kokkulepitud või seadusega sätestatud vorminõue laieneb:

• lepingu lisadele
  
• tagatistele
  
• teistele kõrvalkohustustele
  
• eellepingule
  
• nõude loovutamisele ja kohustuse ülevõtmisele
  

Tüüptingimused.
Tüüptingimus - lepingutingimus, mida ei ole eraldi läbi räägitud, kuna: see on eelnevalt välja töötatud kasutamiseks tüüplepingutes ja mille tõttu ei olnud teine pool võimeline mõjutama tingimuse sisu.

Kohustuse tekkimine ja sisu. Võlasuhte tekkimise alused.
Kohustuste tekkimine ja sisu
Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isiku ehk võlgniku) kohustus teha teise isiku (õigustatud isiku ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
Võlasuhete ja seega kohustuste täitmise alused võivad olla erinevad.
Kõige sagedamini tekivad võlasuhted lepingutest. Samas võivad õigused ja kohustused tekkida ka ilma poolte sellekohase kokkuleppeta lepingu vormis. Võlasuhteid, mis tekivad seaduse alusel seaduses ettenähtud eelduste olemasolul, nimetatakse lepinguvälisteks võlasuheteks. Seega võib võlasuhe tekkida:

• lepingust;
  
• kahju õigusvastasest tekitamisest (lepinguväline võlasuhe, nt süüline kehavigastuse tekitamine, omandi kahjustamine jms);
  
• alusetust rikastumisest (lepinguväline võlasuhe, nt lepingu tühisuse tagajärjel tekkiv kohustus õigusliku aluseta saadu tagastamine);
  
• käsundita asjaajamisest (nt tulekahju korral teise isiku vara päästmine ja sellest tulenev õigus nõuda kulutuste hüvitamist);
  
• tasu avalikust lubamisest (nt asja leidjale avalikult tasu lubanud isik peab maksma asja leidnud isikule lubatud tasu);
  
• muust seadusest tulenevast alusest.
  

Kohustuse täitmine. Kohane täitmine. Täitmine õigele isikule. Täitmine õigel ajal. Täitmine õiges kohas. Täitmine õigel viisil.
Kohustuse täitmine – sellise teo tegemine või sellest hoidumine, millega saavutatakse võlasuhte eesmärk.
Kohase täitmisega võlasuhe lõpeb. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohane täitmine:

• täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule
  
• õige isiku poolt
  
• õigel ajal
  
• õiges kohas
  
• õigel viisil.
  

Täitmine õigele isikule:

• võlausaldaja
  
• võlausaldaja esindaja
  
• kolmas isik
  

Täitmine õige isiku poolt
Täitmine kolmanda isiku poolt on võimalik, kui tegemist pole isikliku iseloomuga kohustusega.
Täitmine õigel ajal

• tähtpäeval
  
• tähtaja jooksul
  

Kui täitmise tähtaega ei ole lepingus kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlakohustuse olemusest, tuleb kohustus täita mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või kohustuse tekkimist, arvestades kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.
Ennetähtaegne täitmine – õigus, kui see ei riku võlausaldaja huvi saada täitmine kokkulepitud tähtpäeval.
Täitmisega viivitamine = kohustuse rikkumine
Täitmise kohaks nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo (andma üle kauba). Üldreeglina peab täitma kohustuse lepingu või seadusega määratud kohas, selle puudumisel kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.
Täitmine õiges kohas:

• rahalised kohustused: võlasuhtega kõige enam seotud kohas või võlausaldaja elu/ asukohas
  
• asja üleandmise kohustus - asja asukoht võlasuhte tekkimise ajal,
  
• muud kohustused - võlgniku tegevus/elu/asukohas
  

Täitmine õigel viisil:

• raha üleandmine
  
• asja omandisse andmine
  
• asja kasutusse andmine
  
• teenuse osutamine
  

Kohustuse rikkumine. Vastutus. Võlgniku teatamiskohustus. Kohustuse täitmise vabandatavus. Vääramatu jõud. Süü kohustuse rikkumise vastutuse alusena . Süü vormid.
Kohustuse rikkumine
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse:

• täitmata jätmine või
  
• mittekohane täitmine või
  
• täitmisega viivitamine.
  

Vastutus: õiguskaitsevahendi kohaldamise võimalus õigusrikkumise korral.
Reeglina vastutab võlgnik lepingulise kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav
Rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.
Vääramatu jõud: asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal: selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Vääramatuks jõuks on nt loodusjõud (orkaan, üleujutus jne), kuid ka sotsiaalsed asjaolud (streik, tulekahju, tehase seiskumine jne)
Süü
Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral
Süü vormid:

• hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine)
  
• raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine)
  
• tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel).
  

Õiguskaitsevahendid. Kohustuse täitmisnõue. Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine. Hinna alandamine . Viivis. Lepingust taganemine või ülesütlemine.
Kui võlgnik rikub kohustusi, on võlausaldajal õigus rakendada õiguskaitsevahendeid. Õiguskaitsevahendite rakendamine toimub kohtuväliselt, selline rakendamine on kiire ja efektiivne. Õiguskaitsevahendid – sunnivahendid, mille eesmärgiks on:

• tagada võlgnikupoolne kohustuse täitmine
  
• kõrvaldada rikkumise negatiivsed tagajärjed
  
• õigussuhte tagasitäitmine või tulevikus mittejätkamine
  

Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja:

• nõuda kohustuse täitmist;
  
• oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
  
• nõuda kahju hüvitamist;
  
• taganeda lepingust või öelda leping üles;
  
• alandada hinda;
  
• rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
  

Võlgniku teatamiskohustus
Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.
Võlgniku poolt kohustuse täitmisest keeldumine
Kui võlgnikul on omapoolne nõue võlausaldaja vastu, on võlgnik ühtlasi ka võlausaldaja ja võib oma soorituse tegemisest keelduda, kuni on täidetud kohustus, mida tal on õigus nõuda võlausaldajalt. Nt võib müüja müügilepingus asja üleandmisest keelduda, kuni võlgnik on müüjaga sõlmitud laenulepingu järgi tasumisele kuuluva võla ära maksnud, kui laenulepingust tulenev maksekohustus on muutunud sissenõutavaks.
Hinna alandamine
Hinda võib alandada ka enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, kui on ilmne, et teine pool paneb toime lepingurikkumise (eelkõige, kui teatab , et ei kavatse lepingut täita. Näide: müüja üleantud jalatsitest osa ei vasta nõuetele, kuid ostja võtab kauba vastu, teatab müüjale hinna alandamisest 25% ning jätab selle võrra ostuhinna tasumata.
Hilinenud täitmine toob kaasa õiguse nõuda viivist.
Viivist võib nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
Lepingust taganemine või ülesütlemine
Lubatud ainult kohustuste olulise rikkumise korral (seadus täpselt loetelu ei anna, millised on olulised rikkumised, millised mitte).
Oluline rikkumine: nt kui üks pool jääb kohustuse rikkumise tõttu olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis (kokkulepitud tähtajaks kauba mittehankimine).
Igasugune kohustuse rikkumine muutub aga oluliseks rikkumiseks, kui võlausaldaja poolt antud täiendava tähtaja jooksul ei suuda võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täita: võlausaldaja võib lepingust taganeda (või lepingu üles öelda). Selle õiguskaitsevahendi kasutamisel tuleb teisele poolele teha taganemis- või ülesütlemisavaldus.

Kahju hüvitamine. Kahju hüvitamise nõude eeldused.
Kahju hüvitamise kohustuse aluseks on kehtiv võlasuhe.
Kahju hüvitamise nõude eeldused:

• olemasolev võlasuhe
  
• kohustust on rikutud
  
• võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest
  
• on tekkinud kahju
  
• rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos.
  

Kahju = igasugused negatiivsed tagajärjed: varaline kahju VÕI mittevaraline kahju

Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamine (deliktiõigus).
Lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivat instituuti nimetatakse deliktiõiguseks.
Deliktiõigusega reguleeritakse:

• Kahju süülist põhjustamist
  
• Riskivastutust
  
• Tootjavastutust.
  

Kahju tekitamine lepinguväliselt on eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati surma põhjustamisega, kehavigastuse või tervisekahjustuse tekkimisega, vabaduse võtmisega, omandi või valduse rikkumisega jms-ga.
Süü vormideks on tahtlus ja hooletus. Lepinguvälise kahju küsimustes arvestatakse süü hindamisel ka kahju tekitaja omadusi. Seaduses sätestatud juhtudel vastutab lepinguväliselt kahju tekitanud isik sõltumata süüst.

Kahju hüvitamise eesmärk. Varaline kahju. Otsene varaline kahju. Saamatajäänud tulu. Mittevaraline kahju.
Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud .
Varaline kahju
otsene varaline kahju

• kaotsiläinud, hävinud või halvenenud vara väärtuse vähenemine (ka tulevikus)
  
• vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine
  
• kahju tekitamisega seoses kantud (või tulevikus kantavad) mõistlikud kulud
  

saamatajäänud tulu

• kasu, mida isik oleks tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud
  

Mittevaraline kahju
Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi
Mittevaralise kahju hüvitamine:

• isiku surm
  
• kehavigastus, tervisekahjustus
  
• elukorralduses ajutisest või püsivast piirangust tingitud heaolu langus
  
• isikuõiguste rikkumine (vabaduse võtmine, au teotamine) jms.
  

Hüvitamisele kuulub kahju, mis on kohustuse rikkumisega sellises põhjuslikus seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju hüvitamisel võetakse arvesse ka kahjustatud isiku enda osa kahju tekkimisel.

Kohustuse lõppemine. Kohustuse lõppemise alused. Kohane täitmine. Tasaaarvestus. Kokkulangemine. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppega. Taganemine. Ülesütlemine. Füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta.
Lepingulise kohustuse lõppemine
Võlasuhe võib lõppeda erinevatel alustel. Võlasuhte lõppemise alused on:

• kohane täitmine;
  
• tasaarvestus ;
  
• kokkulangemine;
  
• võlasuhte lõpetamine kokkuleppega;
  
• lepingust taganemine;
  
• lepingu ülesütlemine;
  
• füüsilisest isikust võlgniku surm, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
  
• muu seaduses või lepingus ettenähtud juht.
  

Neist kõige olulisem on täitmine, kuna täitmisega saavutatakse kohustuse eesmärk. Kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kui aga võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine on täielik. Täitmine tuleb nõuetekohaselt vormistada, et vaidluse korral oleks võimalik täitmist tõendada (nõua kviitungit).
Tasaarvestus
Kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
Kokkulangemine
Võlasuhe lõpeb, kui võlgnik ja võlausaldaja langevad kokku ühes isikus (nt pärib võlausaldaja võlgniku vara).
Poolte kokkulepe
Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses sellega, et võlausaldaja loobub nõudest.
Lepingust taganemine
Lepingust taganemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, ent see ei mõjuta lepingust enne lepingust taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Lepingupool võib taganeda lepingust, kui teine pool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Oluline rikkumine on eelkõige siis, kui nt rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingu vastu huvi püsimise eelduseks või nt kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu jne.
Lepingu ülesütlemine
Ülesütlemine on üks õiguskaitse vahend, mida rakendatakse kestvuslepingute puhul. Need on lepingud, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
Määramata tähtajaga sõlmitud kestvuslepingute puhul võib kumbki pool lepingu mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda .
Määratud tähtajaga kestvuslepingute puhul (ja ka määramata tähtajaga lepingute puhul) võib lepingu üles öelda erakorraliselt, mis vajab mõjuvat ülesütlemise põhjust.
Ülesütlemise põhjuseks võib olla:

• kohustuse rikkumine ja
  
• muutused lepingulises või selle aluseks olevas suhtes.
  

Võõrandamislepingud. Müügileping. Kinkeleping.
Müügilepingu mõiste
Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
Kinkelepingu mõiste
Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule ( kingisaaja ) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

Kasutuslepingud. Üüri- ja rendileping .
Üürilepingu mõiste
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
Kõrvalkulud
Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
Rendilepingu mõiste
Rendilepinguga kohustub üks isik ( rendileandja ) andma teisele isikule ( rentnik ) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).

Laenu- ja krediidilepingud. Kindlustusleping.
Liisingulepingu mõiste
Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
Laenulepingu mõiste
Laenulepinguga kohustub üks isik andma teisele isikule rahasumma või asendatava asja, laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Laenuintress
Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
Tarbijakrediidilepingu mõiste
Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
Kindlustuslepingu mõiste
Kindlustuslepinguga kohustub üks isik kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Teine isik kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.

Teenuse osutamise lepingud. Käsundusleping. Töövõtuleping.
Käsunduslepingu mõiste
Käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud.
Töövõtulepingu mõiste
Töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik ( tellija ) aga maksma selle eest tasu.
Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult.
TÖÖÕIGUS

Tööõiguse mõiste. Tööõiguse allikad.
Tööõigust on erialases kirjanduses väga erinevalt määratletud:

• tööõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja poolt sõltuva töö tegemist tööandja alluvuses;
  
• tööõigus on sõltuva töötaja kaitseõigus, töötaja kaitseks loodud eriõigus;
  
• õigusnormide kogum, mis reguleerib töötaja ja tööandja vahel töölepingu alusel tekkinud töösuhteid töötaja poolt sõltuva töö tegemisel tööandja alluvuses.
  

Tööõiguse allikateks on:

• Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid (ILO)
  
• Euroopa Sotsiaalharta ( Torino 18.10.1961)
  
• Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad õigusaktid
  
• Eesti Vabariigi Põhiseadus (§ 29)
  
• seadused (töölepingu seadus, töötuskindlustuse seadus, individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, kollektiivse töötüli lahendamise seadus, täiskasvanute koolituse seadus jt)
  
• Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused
  
• kohaliku omavalitsuse õigusaktid
  
• kollektiivlepingud.
  

Tööleping. Töölepingu põhitunnused.
Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Töölepingu põhitunnused:

• kahepoolne kokkulepe;
  
• töötaja kohustub tegema kokkulepitud tööd;
  

• töötaja allub tööandja juhtimisele ja kontrollile;
  
• oluline on tööprotsess;
  
• tööandja maksab töötajale kokkulepitud tasu.
  

Töötaja annab tööandja käsutusse oma tööjõu ja ta on kohustatud tööandjale tegema kokkulepitud töö. Töötaja peab tööd tegema isiklikult, mitte kindlustama töö tegemise. Töötegijaks töölepingu järgi saab olla üksnes füüsiline isik. Lepingu esemeks on kokkulepitud töö üldjuhul tähtaega määramata või teatud aja jooksul. Töölepingulistes suhetes on oluline see, et töötamisel orienteerutakse töötegemisele kui protsessile, mitte kindlale tulemusele. Töötingimused lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel. Päris vabad pooled siin siiski ei ole. Teatud tingimustes kohustab seadus pooli kokku leppima. Töölepingu alusel tehtav töö on tasuline . Oluline on, et töötaja saab tasu tööandjalt. Töölepingus peab olema määratud palgamäär, mida makstakse töötamise eest teatud ajavahemikul. Täistööajaga töötajale peab olema tagatud vähemalt kuupalga alammäär, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus.

Tööõiguse seos võlaõigusega. Töösuhte piiritlemine. Töölepingu eeldamine
Tööõiguse seos võlaõigusega
Võlaõigusseaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele VÕS-s või muudes seadustes nimetatud lepingutele, s.h töölepingule.
Töösuhte piiritlemine
Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata:

• lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev,
  
• juriidilise isiku juhtorgani liikme ega välismaa äriühingu filiaali juhataja lepingule.
  

Lepingute eristamise vajadus:
Töölepingu alusel töötaval isikul on mitmed sotsiaalsed tagatised, mis muude teenuste osutamise lepingute alusel töötamisel puuduvad, näiteks:

• õigus saada miinimumpalka,
  
• õigus saada puhkust,
  
• tööajapiirangud,
  
• töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise piirangud,
  
• ohutud töötingimused,
  

Töösuhte eristamine käsundist:
Käsunduslepingu tunnused on:

• teenuse osutamine,
  
• töö iseseisev korraldamine,
  
• isikliku täitmise eeldamine,
  
• võib olla nii tasuline kui tasuta.
  

Töölepingu ja käsunduslepingu võrdlus
Tööleping:

• töö tegemist korraldab tööandja,
  
• töötaja täidab kohustusi isiklikult,
  
• tasuline leping.
  

Käsundusleping:

• käsundisaaja korraldab oma tegevust ise,
  
• eeldatakse, et käsundisaaja täidab kohustusi isiklikult,
  
• tasu makstakse siis, kui selles on kokku lepitud.
  

Töösuhte eristamine töövõtust
Töövõtuleping – töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse ehk töö ning vastavalt kohustub teine isik (tellija) maksma selle eest tasu.
Töövõtulepingu tunnused on:

• leping on suunatud tulemuse saavutamisele,
  
• tööd ei pea tegema isiklikult,
  
• töö iseseisev korraldamine,
  
• tööd tehakse tasu eest.
  

Töölepingu eeldamise põhimõte:
Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga.
Äriühingu juhatuse liikme lepingu eristamine töösuhtest:
Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata juriidilise isiku juhtorgani liikme lepingule
Töötamine kahe lepinguga – tööleping ja leping juhatuse liikme kohustuste täitmiseks (käsundusleping) – võimalik ainult siis, kui nende lepingute alusel tehtavat tööd saab eristada. Juriidilise organi liikme õigused ja kohustused võivad olla töötajaga sarnased.

Tööandja kui tööõigusliku suhte subjekt. Töötaja kui tööõigusliku suhte subjekt.
Tööandjaks võib olla:

• juriidiline isik;
  
• juriidilise isiku struktuuriüksus;
  
• teovõimeline füüsiline isik.
  

Töötajaks võib olla füüsiline isik:

• täisealine töötaja – 18-aastaseks saanud täieliku teovõimega isik
  
• alaealine töötaja:
  

Alaealine ei tohi teha tööd, mis:

• ületab tema kehalisi ja vaimseid võimeid
  
• ohustab tema kõlblust
  
• sisaldab ohte , mida ta ei suuda õigel ajal märgata ega ära hoida kogemuse või väljaõppe puudumise tõttu
  
• takistab tema sotsiaalset arengut või hariduse omandamist
  
• ohustab tema tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu
  

Töölepingu sõlmimine. Töölepingu kohustuslikud andmed. Andmete esitamise viis. Töötaja teavitamine töötingimustest erijuhtudel.
Tööleping sõlmitakse kirjalikult. Samas, vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa lepingu tühisust. Tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja nõustub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Ainult töö tegemiseks, mille kestus ei ületa kaht nädalat, võib töölepingu sõlmida suuliselt, st ei pea kirjalikku vorminõuet järgima.
Töölepingu kohustuslikud andmed :

• poolte andmed,
  
• töölepingu sõlmimise ja töötaja tööleasumise aeg,
  
• tööülesannete kirjeldus,
  
• ametinimetus , kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg,
  
• töötasu, selle arvutamise viis ja maksmise kord, palgapäev, maksud ja maksed,
  
• muud hüved,
  
• tööaeg,
  
• töö tegemise koht,
  
• puhkuse kestus,
  
• töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad (viitena),
  
• tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele,
  
• viide kohaldatavale kollektiivlepingule.
  

Andmete esitamise viis
Töölepingu andmed esitatakse heauskselt, selgelt ja arusaadavalt. Tööandja võib nõuda töötajalt kinnitust andmete esitamise kohta. Kui andmed ei ole töötajale enne tööle asumist esitatud, võib töötaja neid igal ajal nõuda. Tööandjal on kohustus esitada andmed kahe nädala jooksul, arvates nõude saamisest. Andmete muudatused esitatakse töötajale kirjalikult ühe kuu jooksul muudatuste tegemisest. Töötaja teavitamine töötingimustest erijuhtudel:

• seaduses sätestatust lühema katseaja kestus,
  
• tähtajalise töölepingu kestus ja sõlmimise põhjus,
  
• konkurentsipiirang ,
  
• saladuse hoidmise kohustus,
  
• kaugtöö tegemine,
  
• renditöö tegemine,
  
• summeeritud tööaja puhul tööajakava teatavaks tegemise tingimused,
  
• tööaja kulutuste hüvitamine,
  
• välisriigis töötamise aeg, töötasu maksmise vääring, saadavad hüved ja tagasipöördumise tingimused.
  

Tähtajaline tööleping.
Eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult. Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni 5 aastaks, lähtudes:
töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevatest mõjuvatest põhjustest, eelkõige töömahu ajutisest suurenemisest või hooajatöö tegemise vajadusest. Vajadusest asendada ajutiselt äraolevat töötajat. Kui töötaja ja tööandja on töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevatel mõjuvatel põhjustel: sõlminud tähtajalise töölepingu samalaadse töö tegemiseks järjestikku rohkem kui 2 korda või tähtajalist lepingut on pikendatud rohkem kui 1 kord viie aasta jooksul LOETAKSE TÖÖSUHE ALGUSEST PEALE TÄHTAJATUKS.

Katseaeg .
Töölepingu võib sõlmida poolte kokkuleppel katseajaga, mille käigus tehakse kindlaks töötajal vajalik tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastava töö tegemiseks. Seadusjärgne katseaeg on 4 kuud.

Koolituskulude kokkulepe. Saladuse hoidmise kohustus. Konkurentsipiirang.
Pooled võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures siduvusaja jooksul. Koolituskokkulepe kehtib, kui:

• see on sõlmitud kirjalikult,
  
• selles on näidatud koolituse sisu ja kulud,
  
• siduvusaeg ei kesta kauem kui 3 aastat,
  
• siduvusaeg ei ole koolituskulusid arvestades ebamõistlikult pikk,
  
• see ei ole sõlmitud seaduses ettenähtud koolituskohustuse täitmiseks.
  

Töötaja hüvitab tööandja tehtud lisakulutused proportsionaalselt siduvusaja lõpuni jäänud ajaga , kui:

• ta ütleb töölepingu üles enne siduvusaja möödumist (v.a tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu), tööandja ütleb lepingu üles.
  

Saladuse hoidmise kohustus
See on töötaja seadusest tulenev kohustus. Töötaja ei või töölepingu kehtivuse ajal avalikustada asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi (tootmis- ja ärisaladus). Pooled võivad kokku leppida leppetrahvis, mis ei välista kahju hüvitamise nõuet.
Konkurentsipiirang
See on töötaja kokkuleppeline kohustus mitte töötada tööandja konkurendi juures või mitte tegutseda tööandjaga samal majandus- või kutsetegevuse alal. Piirangu eesmärk on kaitsta tööandja erilist majanduslikku huvi, mille saladuses hoidmiseks on tööandjal õigustatud huvi. Piirang peab olema esemeliselt, ruumiliselt ja ajaliselt piiritletud.
Tööraamat
Alates 1. juulist 2009 kadus tööraamatu pidamise nõue. Töölepingu lõppemisel antakse tööraamat töötajale.
Töötaja, kelle tööraamatus on pensionistaaži arvutamisel kandeid, mis omavad õiguslikku tähendust, võib tööraamatu esitada sotsiaalkindlustusametisse. Tööandja võib tööraamatu, mida töötaja ei ole aasta möödumisel lepingu lõppemisest välja võtnud, esitada sotsiaalkindlustusametisse.

Töölepingu muutmine. Töölepingu muutmise üldpõhimõte. Töölepingu muutmine tööandja algatusel . Töölepingu muutmine töötaja algatusel.
Üldpõhimõte – töölepingut saab muuta ainult POOLTE KOKKULEPPEL. Töölepingu muutmine tööandja initsiatiivil:

• tööandja võib tööaja korraldust muuta, kui muudatused tulenevad ettevõtte vajadusest ja on mõlemapoolseid huve arvestavad;
  
• hädavajadus – hädavajaduse puhul peab töötaja täitma töösuhtega otseselt mitteseotud tööandja korraldust.
  

Hädavajadus on eelkõige seotud vääramatust jõust tuleneva kahjuga tööandjale. Tööandja võib töötaja töötasu vähendada, kui ta ei saa ettenägematutel, temast mitteolenevatel majanduslikel põhjustel kokkulepitud ulatuses töötajale tööd anda.
Töötasu alandamine
Tööandja võib alandada töötajale makstavat töötasu, kui töötaja rikub tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse kohta. Tasu tuleb alandada koheselt pärast mittenõuetekohase töö vastuvõtmist. Töötajal on õigus keelduda töö tegemisest eelkõige järgmistel ajavahemikel:

• puhkus,
  
• ajutine töövõimetus,
  
• teiste töötajate esindamine,
  
• streigis osalemine,
  
• aja- või asendusteenistus ,
  

Terviseseisundile vastava töö nõue
Nõudeõigus on arstitõendi alusel rasedal ja töötajal, kellel on õigus rasedus - ja sünnituspuhkusele, kui ta terviseseisund ei võimalda kokkulepitud tingimustel töölepingut täita. Kui tööandjal ei ole pakkuda sobivat tööd, võib töötaja töö tegemisest keelduda. Sel juhul makstakse töötajale ravikindlustushüvitust.

Ettevõtte üleminek.
Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, s.h ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekul läheb üle terviküksus, sama tegevus jätkub.
Õiguste ja kohustuste üleminek
Ettevõtte üleminekul lähevad üle töölepingud ettevõtte omandajale . Ettevõtte üleminek ei sõltu lepingupoolte nõusolekust. Töölepingu muutmine on siin võimalik üldjuhul kokkuleppel.
Tööandja ei või ettevõtte ülemineku tõttu töölepinguid üles öelda. Tööjõu vähendamise vajadusel on võimalik töötajaid koondada.

Töölepingu lõppemise alused. Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel. Töölepingu lõppemine lepingu tähtaja möödumisel. Töölepingu lõpetamine töötaja algatusel. Töölepingu lõpetamine tööandja algatusel.
Tööleping lõpeb üldjuhul:

• poolte kokkuleppel,
  
• lepingu tähtaja möödumisel,
  
• töötajapoolsel lepingu ülesütlemisel,
  
• tööandjapoolsel lepingu ülesütlemisel.
  

Töölepingu lõpetamine poolte kokkuleppel:

• põhjus ei ole oluline,
  
• algatus võib tulla mõlemalt poolelt,
  
• kokkulepe võib olla suuline,
  
• hüvitise maksmine pole kohustuslik.
  

Töölepingu lõppemine lepingu tähtaja möödumisel
Tähtajaline tööleping lõpeb tähtaja möödumisel. Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, kui tööandja ei avaldanud teistsugust tahet 5 tööpäeva jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist. Kui tööandja ütleb tähtajalise töölepingu üles majanduslikel põhjustel, maksab ta töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni.
Töölepingu töötajapoolne ülesütlemine
Töötaja saab lepingu üles öelda kas korraliselt või erakorraliselt. Ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Erakorralist ülesütlemist peab töötaja põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tähtajatu töölepingu ja teise töötaja asendamiseks sõlmitud tähtajalise töölepingu lõpetamiseks etteteatamise tähtaeg on 30 kalendripäeva. Katseajaga sõlmitud töölepingu lõpetamise etteteatamise tähtaeg on katseajal 15 kalendripäeva.
Töölepingu erakorralise ülesütlemise üldreeglid töötajale on järgmised:

• mõjuv põhjus,
  
• ette ei pea teatama,
  
• üles öeldakse mõistliku aja jooksul peale teadasaamist.
  

Töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse olulise kohustuste rikkumisel, eelkõige kui aset on leidnud:
-ebaväärikas kohtlemine, oluline viivitamine tasu maksmisega, reaalne oht töötaja elule või tervisele jms – töötajal õigus saada hüvitist 3 kuu ulatuses
-töötaja isikust tulenevatel põhjustel (töötaja tervislik seisund, perekondlikud kohustused jms)
Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning ülesütlemist peab põhjendama. Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt mõjuva põhjuse olemasolul (majanduslikud põhjused, koondamine):
1) kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (töö lõppemine),
2) tööandja tegevuse lõpetamisel,
3) tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõpetamisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.
Tööandja võib töölepingu üles öelda erakorraliselt ka töötaja isikust või käitumisest tulenevatel ning muudel töötaja tegevusest tulenevatel põhjustel. Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda ainult kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning ülesütlemist peab põhjendama.
Ülesütlemise keeld
Töölepingut ei või üles öelda põhjusel, et töötaja:

• on rase või tal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust,
  
• täidab olulisi perekondlikke kohustusi,
  
• ei tule tervislikel põhjustel lühiajaliselt toime tööülesannete täitmisega,
  
• esindab teisi töötajaid,
  
• ei soovi muuta tööaja kestust,
  
• on aja- või asendusteenistuses.
  

Kui tööandja ütleb töölepingu üles:
-raseda või alla 3-a last kasvatava isikuga
-töötajate esindajaga tema volituste ajal või aasta jooksul tema volituste lõppemisest
eeldatakse, et tööleping on üles öeldud töölepingu ülesütlemise keeldu rikkudes , kui tööandja ei tõenda vastupidist.
Koondamise tõttu (v.a tööandja tegevuse lõpetamisel) ei või töölepingut üles öelda rasedaga; naisega, kellel on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust; isikuga, kes kasutab lapsehooldus- või lapsendaja puhkust.
Etteteatamine
Tööandja peab erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui töötaja on tööandja juures töötanud:
-kuni 1 a – vähemalt 15 kalendripäeva,
-1-5 a – vähemalt 30 kalendripäeva,
-üle 10 a – vähemalt 90 kalendripäeva.
Lepingu ülesütlemisel töötajast tuleneval põhjusel võib mitte ette teatada . Etteteatamistähtajast mitte kinnipidamisel on töötajal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Töötajale antakse mõistlikus ulatuses vaba aega uue töö otsimiseks.
Töötajate nõuete rahuldamine, kui tööandja on pankrotis:
1. Hüvitise maksmine töötukassast
Töötajale hüvitatakse:
- saamata jäänud töötasu kuni töötaja 3 viimase töötatud kuu brutotöötasu ulatuses, kuid kokku mitte rohkem kui 3 Eesti keskmist brutopalka.
-saamata jäänud puhkusetasu kuni töötaja ühe kuu puhkusetasu ulatuses, kuid mitte rohkem...keskimine bruto
-saamata jäänud töölepingu ülesütlemise hüvitis kuni töötaja 2 kuu keskmise brutotöötasu ulatuses, kuid...
2. ülejäänud osas rahuldatakse töötajate nõuded pankrotimenetluse käigus.
Töötukassa maksab kindlustushüvitist koondamise korral, kui töötaja on tööandja juures töötanud:
- 5-10 a - 1 kuu keskmise tasu ulatuses
-üle 10 a- 2 kuu keskmise tasu ulatuses.
Töölepingu ülesütlemine töötaja isikust tulenevatel põhjustel
1. Katseaeg
- ülesütlemine ei tohi olla vastuolus katseaja eesmärgiga - hinnatakse, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tehtavale tööle,
-ei ole seotud töötajapoolse rikkumisega
-etteteatamine 15 kalendripäeva
2. Üldreeglid. Ülesütlemise alused.
- ei ole seotud töötajapoolse rikkumisega
- töötaja ei ole pikka aega tööga toime tulnud terviseseisundi või ebapiisava tööoskuse, töökohale sobimatuse või kohanemise tõttu.
Ülesütlemisele peab eelnema hoiatus ja teise töö pakkumine. Tööandja ütleb töölepingu üles mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamisest.
Töötaja käitumisest tulenevad põhjused
Ülesütlemise alused
- hoiatusest hoolimata tööandja korralduste eiramine /töökohustuste rikkumine; tööl joobes viibimine
-varguse, pettuse toimepanemine
-3. isiku usaldamatuse põhjustamine tööandja vastu
-olulise kahju tekitamine tööandjale .
Töötaja peab täitma tööandja kohustusi lojaalselt, tööandja kasu silmas pidades ja töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Töötaja hoolsuse määra kindlakstegemisel arvestatakse:
-tööandja tegevuse ja töötaja tööga seotud tavalisi riske,
-töötaja väljaõpet, võimeid
Ülesütlemisele peab eelnema:
-hoiatus,
-teise töö pakkumine
Tööandja ütleb töölepingu üles mõistliku aja jooksul ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teadasaamisest.
Tööandja peab ülesütlemisest ette teatama.