Tsiviilõigus (4)

TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
Konspekt
Tartus
2008
1. MUGANDUS KURSUSEKAASLASTE KONSPEKTIDEST
Mis on õigus?
Objektiivne õigus – õigus kui õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel; õigusnorm on liik sotsiaalseid norme.
Subjektiivne õigus – kellelegi kuuluv õigus kas ise midagi teha või nõuda teistelt millegi tegemist/millestki hoidumist. Riiklikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda ja nõuda vastavalt käitumist.
Objektiivne õigus jaguneb kaheks osaks avalikuks ja eraõiguseks. Selline liigitus on omaks võetud riikides, kus on toimunud Rooma õiguse retseptsioon, eelkõige Kontinentaal-Euroopas ( versus common law süsteem).
Kolm olulist õigussüsteemi

Anglo-Ameerika ehk common law ehk üldise õigussüsteemiga riigid ( Suurbritannia , USA, Kanada , Austraalia ). Ei tehta vahet era- ja avaliku õiguse vahel.

Kontinentaal-Euroopa ehk Mandri-Euroopa ehk Romaani-Germaani süsteem ehk tsiviilõiguse süsteem.

Skandinaaviamaade süsteem. Sarnaneb Kontinentaal-Euroopa süsteemile – tehakse vahet avaliku ja eraõiguse vahel, kuid õigus pole kodifitseeritud.
Era- ja avaliku õiguse eristamise 3 peamist kriteeriumi

huviteooria – tuleneb Rooma õigusest. Avalik õigus on see, mis lähtub (Rooma) riigi huvist, (näit: riik kehtestab maksud , kriminaalkorras karistamine ).
ja eraõigus on see, mis puudutab üksikisiku kasu. (näit pärimine).

subjektiteooria – avalikus õiguses ei ole suhtepooled võrdsed, riik on oma olemuselt üle ja iseloomulikud on alluvussuhted (maksuõiguses riik kogub makse ja maksja peab neid maksma). Eraõiguses on tegemist võrdsete pooltega; lähtutakse privaatautonoomia põhimõttest (ise oma asju otsustada , pooled on vabad oma otsuseid ise tegema).

erinev meetod – eraõiguse puhul on lubatud see, mis ei ole keelatud; avaliku õiguse puhul lubatud on vaid see, mis on lubatud. (tohib teha seda mis on pädevuses lubatud).
Avalik õigus

• maksuõigus,
  
• konstitutsiooniõigus ehk riigiõigus,
  
• haldusõigus,
  
• karistusõigus,
  
• protsessiõigus ehk menetlusõigus ( kriminaal -, haldus-, tsiviilõigus)
  

Eraõigus

• tsiviilõigus,
  
• äriõigus,
  
• intellektuaalne omandiõigus,
  
• rahvusvaheline eraõigus (kollisiooninorme sisaldav õigus. Kollisiooninorm näitab, millise riigi õigust kohaldatakse).
  

Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
Vahetegu objektiivse ja subjektiivse tsiviilõiguse vahel (normide liigituse järgi):

• Institutsiooniline süsteem – normid jagunevad kolme suurde gruppi: isikud, asjad, hagid (ülemineku, omandamise viisi tähenduses). Hea näide on Prantsuse tsiviilkoodeks (1804.a) ehk Napoleoni koodeks.
  
• Pandektiline süsteem – normid on jaotatud 5 ossa (Saksamaal väljatöötatud süsteem): üldosa, perekonna-, asja-, pärimis-, võlaõigus. Näiteks Saksa eraseadustik BGB (1900).
  

See, et süsteem on erinev, ei tähenda, et normide sisu oleks väga erinev. Isikud on üldosas ja perekonnaõiguses; asjad asjaõiguses; hagid pärimis- ja võlaõiguses.
Kontinentaal-Euroopa õigussüsteemis võib eristada Germaani õigusperekonda (pandektiline süsteem) ja Romaani õigusperekonda (institutsiooniline süsteem). Skandinaavia õigussüsteemis pole õigus kodifitseeritud – ei saa rääkida tsiviilõiguse süsteemist.
Tsiviilõigus objektiivses tähenduses kujutab endast tsiviilõiguse norme, mis reguleerivad isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel.
Varalisi suhteid on kaks liiki:

omandisuhted

vahetussuhted.
Subjektiivne tsiviilõigus langeb kokku subjektiivse õiguse definitsiooniga. Erinevus seisneb valdkonnas.
Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
Kuni 1940. aastani oli peamiseks seadustikuks Balti eraseadus (1865), mis tegelikult oli tsiviilkoodeks. See koosnes sissejuhatusest ja neljast raamatust (pandektiline süsteem).
1922 – abieluseadus
1924 – hakati ette valmistama tsiviilseadustikku (Uluots). Eelnõu saadi valmis 1940.a., kuid jäi vastu võtmata. NSVL ajal kehtis ENSV Tsiviilkoodeks 1965-2002 (kaotas lõplikult kehtivuse).
1940-1965 kehtis Vene Föderatsiooni Tsiviilkoodeks
1990-ndate alguses tekkis probleem: oli vaja uut tsiviilseadust ja tuli valida, mis süsteemist lähtuda.

• ENSV tsiviilkoodeks – süsteem mõjutatud Germaani süsteemist, sisu romaani süsteemist.
  
• 40-ndate eelnõu tugines Germaani süsteemile
  
• balti eraseadus tugines samuti Germaani süsteemile
  

Tsiviilseadustik otsustati vastu võtta osadena 5 osas

• Asjaõigusseadus hakkas kehtima 1.12.1993 (võeti vastu esimesena, sest ENSV tsiviilkoodeksis polnud eraomandi, kinnisvara mõistet).
  
• Tsiviilseadustiku üldosa seadus – 1.9.1994
  
• Perekonnaseadus – 1.1.1995
  
• Pärimisseadus – 1.1.1997
  
• Võlaõigusseadus – 1.7.2002
  

Süsteem

• Üldosa
  

• isikud
  
• esemed
  
• tehingud
  
• õiguste kaitse
  

• asjaõigus
  
• perekonnaõigus
  
• pärimisõigus
  
• võlaõigus
  

Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest
Kaubandusõigus ehk äriõigus – tekkis 12-13 saj. Itaalia sadamalinnades. Tekkepõhjuseks vajadus, et kaupmeestel oleks omavahel lihtsam suhelda.
Põhiküsimused: kes on kaupmees ? – proffessionaalne kaupade/teenuste müüja; kaubandustehingud – tehingud kaupmeeste vahel; kaubanduslik esindus ; merekaubandus; väärtpaberid ja börs; maksejõuetus ja pank .
Kaubandusõiguse ja tsiviilõiguse vahekord – dualistlik (kaubandusõigus on iseseisev õigusharu – Prantsusmaal eraldi veel Kaubanduskoodeks). Unitaristlik – kaubandusõigus on tsiviilõiguse osa, mis on eraldatud praktilistel kaalutlustel . Ka eestis on äriseadustik, kuid see on oma sisult äriühingute seadustik . Puudub regulatsioon kaubandustehingute kohta; kõik tehingud TsüSis ja VÕSis.
Intellektuaalne omandiõigus – autoriõigus, peab olema objektiivselt väljendatud. Tsiviilõiguses esiplaanil varalised õigused, intellektuaalse omandiõiguse esiplaanil isiklikud õigused.
Rahvusvaheline eraõigus – kollisiooniõigus, mille normid käivad eraõiguslike normide alla ja annavad vastuse, millise riigi õigust tuleb kohaldada .
Reguleerimisese võib olla era- ja avaliku õiguse puhul sama, kuid erinevus on meetodis (eraõiguses pooled on võrdsed, avalikus õiguses riik on tugevam pool).
Tsiviilõiguse allikad
Tsiviilõiguse allikas on koht, kus tsiviilõigust sisaldub. Objektiivne õigus (õigusnormide kogum) on õiguse allikates kirjas.
Normatiivaktid:

• Põhiseadus ei sisalda eriti tsiviilõiguslikke norme (§25 õigus moraalse ja varalise kahju hüvitamiseks; §32 omand).
  
• Peamiseks tsiviilõiguse allikaks on seadused, eelkõige tsiviilseadustiku osad (5).
  
• Seadusest alamal seisvad üldaktid – valitsuse määrused, ministri, KOV aktid .
  
• EL direktiivid, mis on otse kohaldatavad, ja määrused
  
• Tava – TsüS §2 lg 2 (kui see on reaalselt välja kujunenud ja seda ei ole lepinguga muudetud). Tava on väljakujunenud käitumisnorm, mida ei ole kirja pandud. Kui võetakse vastu mingi seadus, mis on teistsugune kui tava, siis kehtib seadus.
  

TSüS §2. Tsiviilõiguse allikad
(1) Tsiviilõiguse allikad on seadus ja tava.
(2) Tava tekib käitumisviisi pikemaajalisest rakendamisest, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Tava ei saa muuta seadust.
Kohtupraktika ei ole õigusallikas. Selle alusel kujuneb õigusest arusaamine ja selle rakendamine. Kohtud ei pea lähtuma riigikogu lahenditest (meil pole pretsedendiõigus), kuigi tegelikult ikkagi lähtutakse. Samas asjas on riigikohtu lahend madalama astme kohtule kohustuslik, analoogilises asjas mitte.
Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine
Õiguse kehtivus
Kehtivus võib olla kolmes tähenduses – ajaline, territoriaalne ja teatud isikute suhtes.

• ajaline – tuleb lähtuda kehtivast seadusest. Probleem – tagasiulatuv jõud (üldiselt tagasiulatuvat jõudu ei ole, v.a kui seaduses on sätestatud teisiti) Võs, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadus, § 2-10
  
• territoriaalne – peamiseks tsiviilõiguse allikaks on seadused, seega üldjuhul kehtivad tsiviilõiguse normid kogu Eestis. EL otsekohaldatavad aktid on ka Eestis kehtivad. Mõned KOVi üldaktid on ka tsiviilõiguslikud normid, mis kehtivad vastava KOVi territooriumil.
  
• isikute suhtes – üldkehtivad kõigi isikute suhtes (nii füüsilised ja juriidilised). Ainult füüsiliste isikute puhul nt abiellumine , pärandamine, teovõime; juriidiliste isikute puhul asutamine, juhtimine, lõpetamine. Võivad kehtida ka mingi teatud füüsiliste/juriidiliste isikute liigi suhtes, nt alaealised, AS-id, sihtasutused; kodanikud ja välismaalased.
  

Tsiviilõiguse rakendamine
Rakendamine on kohaldamine, elluviimine ; neist reeglitest lähtumine, mis on ette nähtud.
Rakendamine koosneb kolmest staadiumist:

• Leida õige norm, mis vastab elulisele situatsioonile .
  
• Selgitada, kas faktilised asjaolud vastavad õigusnormi koosseisulistele tunnustele.
  
• Õiguslik tagajärg – kuidas faktilised asjaolud viia kokku õigusest tulenevate tagajärgedega.
  

Tõlgendamine
TSüS §3. Seaduse tõlgendamine
Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.
Seadusandja peab mõtlema nagu filosoof, aga rääkima nagu talupoeg . Tõlgendamine teenib rakendamist. Tõlgendamise võimalusi:

• Grammatiline tõlgendamine – on olemas määratletud mõisted (täisealisus) ja hinnangulised mõisted (mõistlik aeg, heauskne omandaja)
  
• Süstemaatiline tõlgendamine – normi sisu väljaselgitamine koostoimes teiste normidega. Üld-ja erinormi vahekord
  

• Teleoloogiline tõlgendamine – eesmärgist tulenev.
  
• Ajalooline tõlgendamine – abistava tähendusega; seaduse muutmisega tuvastatav ka eesmärgi muutus.
  

Erinorm on üldnormist olulisem. Esmalt tuleb kontrollida üldosa ja seejärel, kas on olemas erinorme. Kui see on olemas, tuleb lähtuda erinormist.
Analoogia küsimus
Analoogia küsimus tekib siis, kui seadus ei lahenda teatud situatsiooni, kuigi õigussuhe peaks olema reguleeritud.
TSüS §4. Analoogia
Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile . Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.
Seaduse analoogia on auk; tuleb lähtuda sarnasest konkreetsest normist või seaduse üldisest põhimõttest.
Õiguse analoogia – rakendatakse õiguse üldpõhimõtteid. Tsiviilõigus lubab analoogia põhimõtte kasutamist.
Täiendavaks abinõuks seaduse rakendamisel.
Füüsilised isikud
Füüsilised isikud on inimesed; tsiviilõiguse subjektid ; õiguste ja kohustuste kandjad
Õigusvõime on isiku võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi.
TSüS §7. Füüsilise isiku õigusvõime
(1) Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
(2) Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
(3) Seaduses sätestatud juhtudel on inimloode õigusvõimeline alates eostamisest, kui laps sünnib elusana.
Kõik inimesed omavad ühetaolist põhimõtteliselt piiramatut õigusvõimet. Õigusvõimet ei saa seadusega piirata; on mõeldavad ajutised subjektiivse õiguse piirangud (kriminaalkaristuse lisakaristusena teataval ametikohal töötamise õiguse äravõtmine kuni 5a).
Teovõime ja selle piiramine
Teovõime ei saa olla kõigil ühesugune (õigusvõime on aga passiivne). Teovõime eeldab arusaamist oma tegevusest. Teovõime sõltub:

• Vanusest
  
• Vaimsest tervisest
  

TSüS §8. Füüsilise isiku teovõime
(1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid .
(2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
(3) Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja , siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.
§9. Vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõime laiendamine
(1) Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt.
(2) Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kui nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega , võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta.
(3) Mõjuval põhjusel võib kohus alaealise piiratud teovõime laiendamise täielikult või osaliselt tühistada.
§10. Piiratud teovõimega isiku ühepoolne tehing
Piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine.
§11. Piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing
(1) Piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita.
(2) Kui seaduslik esindaja on andnud tehingu tegemiseks nõusoleku või tehingu heaks kiitnud, siis eeldatakse, et nõusolek või heakskiit kehtib ka kõigi tehingu ja selle täitmisega seotud toimingute ja tahteavalduste suhtes.
(3) Piiratud teovõimega isiku tehtud tehing, mille see isik on teinud seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta või hilisema heakskiiduta, kehtib, kui:
1) tehingust ei teki isikule otseseid tsiviilkohustusi;
2) isik täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.
(4) Kui piiratud teovõimega isik on teinud tehingu seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta, võib tehingu teine pool teha seaduslikule esindajale ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale.
(5) Kui seaduslik esindaja ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
(6) Tehingu teine pool võib oma tehingu tegemisele suunatud tahteavalduse tagasi võtta, kui piiratud teovõimega isikul ei olnud tehingu tegemiseks seadusliku esindaja eelnevat nõusolekut ja tehingu teine pool ei teadnud ega pidanudki teadma, et isik on piiratud teovõimega. Sel juhul loetakse, et tahteavaldust ei ole tehtud. Pärast seda, kui seaduslik esindaja on tehingu heaks kiitnud, ei saa tehingu teine pool oma tahteavaldust tagasi võtta.
§12. Alla 7-aastase alaealise tehing
(1) Alla 7-aastase alaealise tehtud ühepoolne tehing on tühine.
(2) Alla 7-aastase alaealise tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui alaealine täitis tehingu vahenditega, mille andis talle selleks otstarbeks või vabaks kasutamiseks tema seaduslik esindaja või viimase nõusolekul kolmas isik.
§13. Otsusevõimetu isiku tehing
(1) Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.
(2) Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.
(3) Kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna.
Teovõime jagunemine:

• Teovõimelised isikud
  
• Piiratud teovõimega isikud
  

Järelikult teovõime algab nagu õigusvõimegi sünniga ja lõpeb surmaga – ei ole teovõimetuid isikuid, on piiratud teovõimega isikud.
Täieliku teovõimega isikud

• Vähemalt 18-aastased, kelle teovõime pole piiratud vaimse tervise tõttu
  
• Vähemalt 15-aastane, kelle teovõime on laiendatud vastavalt TSüS §9 alates 1.7.2002
  

Abiellumine ei mõjuta teovõimet.
Piiratud teovõimega isikud

• alla 18-aastased. Jagunevad omakorda kolmeks:
  

• alla 7-aastased
  
• 7-18 aastased
  
• 15-18 aastased
  

• vaimse puudega §8 lg 2 – objektiivselt piiratud teovõimega, kuna nad püsivalt ei saa oma tegudest aru.
  

Vanas TsüSis oli vaimselt haigele teovõimetuse tunnistamist vaja kohtu poolt; nüüd enam mitte - see kaitseb vaimselt haige isiku huve.
Kui kohtuotsusega on teovõimet piiratud ja isikule ei ole jäetud võimet iseseisvalt tegutseda, siis ta tunnistatakse valimisõiguse suhtes teovõimetuks.
Piiratud teovõimega isikul peab olema seaduslik esindaja. Alaealistel automaatselt vanemad. Kui vanemaid pole või vanemlikud õigused on ära võetud või on tegemist vaimselt haige täiskasvanuga, siis määratakse eestkostja.
Eestkoste ja eestkostja
TSüS § 92. Eestkoste sisu
(1) Eestkoste seatakse lapse kasvatamiseks, tema isiklike ja varaliste õiguste ja huvide kaitseks.
(2) Eestkoste seatakse lapse üle, kelle vanemad on surnud, teadmata kadunud või piiratud teovõimega või kelle vanematelt on vanema õigused ära võetud.
(3) Eestkoste võidakse seada ka lapse üle, kes on muudel põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest.
(4) Eestkoste seatakse ka täisealise piiratud teovõimega isiku varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitseks.
(5) Eestkostet vajava isiku abikaasa, sugulased ja hõimlased, samuti kohtunik , politseinik , raviasutuse juht, perekonnaseisuameti ametnik , prokurör või muu ametiisik , kellel on andmeid eestkostet vajava isiku kohta, on kohustatud sellest teatama eestkosteasutusele eestkostet vajava isiku elukoha järgi.
§ 93. Eestkoste seadmine ja korraldamine
(1) Eestkoste seadmise otsustab kohus eestkosteasutuse või isiku, kelle üle eestkoste seatakse, avalduse alusel.
(2) Eestkoste seadmise otsustamiseks vajalikud andmed kogub ja valmistab ette eestkosteasutus .
(3) Eestkostet korraldab eestkosteasutus.
§ 94. Eestkoste seadmise koht
Eestkoste seatakse eestkostet vajava isiku elukoha järgi.
§ 95. Eestkostja
(1) Eestkostet teostab kohtu poolt määratud eestkostja. Ettepaneku isiku määramiseks eestkostjaks teeb eestkosteasutus.
(2) Isikut võib eestkostjaks määrata üksnes tema kirjalikul nõusolekul.
(3) Eestkostja valikul tuleb arvestada isiku omadusi ja võimeid eestkostja kohustuste täitmiseks ning tema suhteid isikuga , kelle üle eestkoste seatakse.
(4) Eestkostja määramisel arvestatakse vähemalt 10-aastase lapse või piiratud teovõimega isiku soovi. Arvestada tuleb ka noorema kui 10-aastase lapse soovi, kui lapse arengutase seda võimaldab.
(5) Kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus.
§ 96. Isik, kes ei või olla eestkostja
Eestkostjaks ei või olla:
1) alaealine;
2) piiratud teovõimega isik;
3) isik, kellelt vanema õigused on ära võetud või kellelt laps on ära võetud vanema õiguste äravõtmiseta;
4) eestkostja või hooldaja kohustuste täitmisest kõrvaldatud isik;
5) isik, kes muul põhjusel ei ole võimeline täitma eestkostja kohustusi.
 
§ 97. Lapse eestkostja
(1) Eestkostja on lapse seaduslik esindaja.
(2) Eestkostja on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest.
 
§ 98. Eestkostja esindusõigus
(1) Eestkostja on eestkostetava seaduslik esindaja.
(2) Eestkostja on kohustatud hoolitsema eestkostetava ja tema ülalpidamise eest ning lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest.
 
§ 99. Tehingute piirangud
(1) Eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta ei või eestkostja:
1) võõrandada eestkostetava kinnisasju või koormata seda piiratud asjaõigusega;
2) võõrandada eestkostetava vallasasja, millel on eestkostetava jaoks eriline väärtus;
3) kinkida eestkostetava vallasasja, välja arvatud tavapärased kingitused;
4) pantida eestkostetava vallasasju;
5) võtta eestkostetava nimel laenu ja loobuda võla sissenõudmisest;
6) loobuda eestkostetava nimel pärandi vastuvõtmisest.
(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei või piiratud teovõimega isiku eestkostja anda nõusolekut eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta.
(3) Eestkostja kohta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
§ 100. Keelatud tehingud
(1) Eestkostja ei või teha tehingut eestkostetavaga, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale tsiviilkohustusi.
(2) Eestkostja ei või eestkostetava nimel teha tehingut oma abikaasa, alanejate ja ülenejate sugulaste ja õdede ja vendadega.
(3) Eestkostja ei või esindada eestkostetavat vaidlustes iseenda ja käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isikutega. Sel juhul esindab eestkostetavat eestkosteasutus.
(4) Eestkostja ja eestkostetava kohta käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
 
§ 101. Eestkostja aruanne
(1) Eestkostja on kohustatud andma eestkosteasutusele aru eestkostja ülesannete täitmise kohta.
(2) Eestkostetava vara valitsemise kohta esitab eestkostja eestkosteasutusele iga-aastase kirjaliku aruande.
(3) Käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud kohustused ei käi vanemate kohta.
§ 102. Eestkostja volituste lõpetamine
(1) Kui eestkostja jätab oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt, lõpetab kohus eestkostja volitused eestkosteasutuse nõudel.
(2) Eestkostetava huvides võib eestkosteasutus käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud nõude esitamisel kõrvaldada eestkostja oma ülesannete täitmisest, kuni kohus otsustab eestkostja volituste lõpetamise.
§ 103. Eestkoste lõpetamine
Kui langevad ära eestkoste seadmise eeldused, peab eestkostja esitama kohtule avalduse eestkoste lõpetamiseks. Avalduse võib esitada ka eestkosteasutus.
 
§ 104. Eestkoste lõppemine
Eestkoste lõpeb:
1) eestkostetava surmaga;
2) eestkostetava lapse vanema õiguste taastamisega;
3) eestkostetava lapsendamisega;
5) eestkostetava lapse täisealiseks saamisega .
Piiratud teovõimega isikute tehingud
Kui selline isik teeb tehingu, siis ei saa see olla kehtiv.
Ühepoolsete tehingute puhul piisab isiku ühepoolsest tahteavaldusest (nt testamendi tegemine) - võib teha vaid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul.
Kahepoolsete tehingute puhul ( lepingud ) võib iseseisvalt teha tehinguid, kust ei tulene talle otseseid tsiviilkohustusi (nt kinkeleping).
Võib teha tehingud rahaga , mis on seadusliku esindaja nõusolekul antud selle tehingu sooritamiseks; või ka tehingud talle vabaks kasutamiseks antud rahaga (nn taskurahareegel).
Kui tehingu kohta nõusolekut pole, kuid on võimalik seda tagantjärgi saada, siis enne nõusolekut on tehing hõljuvalt kehtetu . Kui teine pool küsib heakskiitu ja ta ei saa seda 2 nädala jooksul, siis loetakse tehing mitte heakskiidetuks.
Otsustusvõime
Eristatakse lisaks teovõime kõrval. Otsustusvõimetu on isik, kes ajutise vaimutegevuse häire tõttu või muul põhjusel ei suuda oma tegevusest aru saada. Kehtib ainult teovõimeliste inimeste suhtes. Näiteks alkoholijoobes tehtud tehing. Kui tehing on tehtud, siis on see hõljuvalt kehtetu; ise võib tehingu heaks kiita.
§11. Piiratud teovõimega isiku mitmepoolne tehing
(5) Kui seaduslik esindaja ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud
§13. Otsusevõimetu isiku tehing
(2) Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.
Elukoht ja tegevuskoht
Elukohal on tsiviilõigusele oluline tähendus, sest kohustuste täitmine on tihti elukohaga seotud. Kohtualluvuse määramine – hagi esitamise kohaks on reeglina kostja elukoht.
§14. Elukoht ja selle muutmine
(1) Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
(2) Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas.
(3) Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.
(4) Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.
§15. Alaealise ja eestkoste all oleva isiku elukoht
(1) Piiratud teovõimega alaealise elukohaks loetakse tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab.
(2) Kui piiratud teovõimega alaealine elab vanematest või eestkostjast eraldi, võib tema elukohaks vanema või eestkostja nõusolekul lugeda ka koha, kus alaealine alaliselt või peamiselt elab.
(3) Eestkoste all oleva piiratud teovõimega täisealise isiku elukohaks loetakse eestkostja elukoht. Eestkostja nõusolekul võib selle isiku elukohaks olla koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
Elukoht määratakse faktilise elukoha järgi. Elukoht võib olla ka mitmes kohas, seondub KOVi üksustega.
§16. Tegevuskoht
Isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandus- või kutsetegevuse koht.
Tegevuskoht omab tähtust lepingute täitmise korral.
Füüsilise isiku teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamine
Teadmata kadunud isik – inimene on kadunud, aga tal on näiteks ülalpeetav, tema vastu on nõudeid vms, st on tsiviilõiguslik vajadus tuvastada, et ta on teadmata kadunud, et saada nimetada tema varale hooldaja (kui on huvitatud isikute taotlus ). Vara hooldaja võib anda varast ülalpidamist ja peab maksma teadmata kadunud isiku võlad, peab lisaks hoolitsema vara allesoleku eest. Hooldaja ei saa käsutada kinnisasju. Kui isik ilmub välja, siis kohus tühistab hoolduse ja hooldaja peab aru andma. Kui hooldaja on oma kohustusi täitnud ebakohaselt, siis teadmata kadunud olnud isik võib tema vastu esitada kahjunõude.
Kui on alust arvata, et inimene on surnud, kuid laipa pole leitud, tekib vajadus isiku surnuks tunnistamiseks. Sel juhul avaneb pärand, sest eeldatakse, nagu ta oleks tegelikult surnud. Juriidiliselt pärandi avanemise seisukohalt vahet ei ole. Eelnevalt ei pea olema tuvastatud tema teadmata kadunuks olemine.
§17. Teadmata kadunud isik
Teadmata kadunuks loetakse isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes.
§18. Teadmata kadunud isiku vara hooldus
(1) Teadmata kadunud isiku varale võib kohus seada huvitatud isiku taotlusel hoolduse, kui see on teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides.
(2) Hooldaja peab tegutsema, lähtudes teadmata kadunud isiku huvidest, valitsema tema vara heaperemehelikult ja tagama selle säilimise. Hooldaja annab varast ülalpidamist isikule, keda teadmata kadunud isik on seaduse kohaselt kohustatud ülal pidama , ning maksab teadmata kadunud isiku võlad.
(3) Teadmata kadunud isiku vara hooldaja võib käsutada teadmata kadunud isiku vara, välja arvatud kinnisasju.
(4) Teadmata kadunud isiku vara hooldaja käsutusõigus ei piira ega välista teadmata kadunud isiku enda käsutusõigust.
(5) Teadmata kadunud isiku taasilmumisel või tema viibimiskoha kindlakstegemisel lõpetab kohus tema varale seatud hoolduse.
(6) Hoolduse lõppemisel on vara hooldaja kohustatud isikule, kelle vara ta valitses, vara valitsemisest aru andma.
§19. Isiku surnuks tunnistamine
(1) Kohus võib teadmata kadunud isiku huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada, kui viie aasta jooksul ei ole andmeid, et ta on elus.
(2) Kui ei ole võimalik kindlaks määrata teadmata kadunud isiku elusoleku kohta viimaste andmete saamise päeva, arvutatakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaega viimaste andmete saamise kuule järgneva kuu esimesest päevast, kui aga seda kuud ei ole võimalik kindlaks määrata, siis järgmise aasta esimesest päevast.
(3) Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli ohtlik elule või annab muul põhjusel alust eeldada tema hukkumist õnnetusjuhtumi tagajärjel, võib isiku surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
(4) Seoses sõjategevuse või loodusõnnetusega teadmata kadunuks jäänud isiku võib käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud asjaolu puudumisel surnuks tunnistada, kui tema elusoleku kohta ei ole andmeid kahe aasta jooksul, arvates sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemisest.
(5) Kui isik on surnuks tunnistatud , siis eeldatakse, et ta on surnud.
§20. Surnuks tunnistatud isiku surmaaeg
(1) Surnuks tunnistatud isiku surmaajaks loetakse tema eeldatav surmaaeg.
(2) Kui isiku eeldatavat surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse tema surmaajaks esimese aasta lõpp pärast aastat, mil tema elusoleku kohta saadi viimased andmed.
(3) Kui isik tunnistatakse surnuks käesoleva seaduse § 19 lõike 4 alusel, loetakse tema surmaajaks sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemise aeg.
(4) Kui käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud asjaoludel jäi kadunuks mitu isikut ja nende tegelikku surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse, et nad on surnud ühel ajal.
§21. Surnuks tunnistatud isiku elusolek
(1) Kui surnuks tunnistatud isik on tegelikult elus, ei tulene temale surnuks tunnistamisest õiguslikke tagajärgi, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Surnuks tunnistatud isiku taasilmumisel või tema elusoleku kindlakstegemisel tühistab kohus tema surnuks tunnistamise.
§22. Surma tuvastamine
Kui surmaakti ei ole koostatud, kuid asjaolude kohaselt ei ole isiku surm kahtluse all, võib kohus tuvastada isiku surma ja surmaaja. Sel juhul eeldatakse, et isik on surnud kohtuotsuses märgitud ajal.
§23. Surmaaja muutmine
Kui pärast isiku surnuks tunnistamist on teatavaks saanud isiku tegelik surmaaeg, võib kohus surnuks tunnistatud isiku surmaaega muuta.
Isiku surma ajaks loetakse reeglina tema eeldatav surma aeg. Kui seda pole võimalik kindlaks määrata, siis loetakse tema surma ajaks 1. aasta lõpp pärast aastat, mil tema elusolekust olid viimased andmed.
Juriidilised isikud
Juriidilise isiku vajadus tekkis siis, kui ka inimgruppe hakati käsitlema kui tsiviilõiguslikke subjekte.
Juriidilised isikud jagunevad:

• Korporatsioonid – ühendavad inimesi (AS, MTÜ)
  
• Asutused – liikmed puuduvad, sihtvara
  

Juriidilisi isikuid puudutavad teooriad
Fiktsiooniteooria – olemas vaid 1 liik juriidilisi isikuid – füüsilised isikud; juriidilised isikud on õiguslikud konstruktsioonid .
Sihtvara teooria – juriidilisi isikuid asutatakse selleks, et kasutada juriidiliste isikute vara mingil sihtotstarbel.
Kasusaajate teooria – juriidilisi isikud luuakse eelkõige füüsilistele isikutele tulu toomiseks.
Orgaaniline teooria – juriidiline isik on samasugune reaalne organism nagu füüsiline isik. Juriidiline isik saab toimida tänu füüsilistele isikutele.
Juriidiline teooria – juriidiline isik on seadusandja poolt loodud õigussubjekt, kellel on seadusest tulenevad õigused ja kohustused, mis sarnanevad füüsiliste isikute õigustele ja kohustustele.
Üldtunnustatud teooriat pole. Kõige targem on lähtuda juriidilisest teooriast, mis sarnaneb fiktsiooniteooriaga.
Juriidilise isiku mõiste
Juriidilist isikut saab moodustada ainult seaduse alusel:

• Eraõiguslikud – luuakse nende liikide kohta käivate seaduste alusel,
  
• Avalik-õiguslikud – riik, KOVi üksused, ja need juriidilised isikud, mis on asutatud nende kohta käivate seaduste alusel.
  

§24. Juriidilise isiku mõiste
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.
§32. Hea usu põhimõte omavahelistes suhetes
Juriidilise isiku osanikud , aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve.
§46. Dokumentide säilitamine
(1) Lõppenud juriidilise isiku dokumendid antakse hoiule likvideerijale või kolmandale isikule. Dokumente säilitatakse kümme aastat, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Kui juriidiline isik oli kantud registrisse , kantakse registrisse dokumentide hoidja nimi ja elukoht või asukoht.
Juriidilise isiku õigus- ja teovõime
Õigusvõime – võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (saab olla ka omanikuks). Juriidiline isik ei saa omada neid tsiviilõigusi ja -kohustusi, mis on omased vaid inimesele (ei saa pärandada, talle ei saa tekitada tervisekahju, ta ei saa abielluda jne.)
Õigusvõime tekkimine ja lõppemine – eraõigusliku juriidilise isiku alguspunkt omandatakse registreerimisega, lõpeb registrist kustutamisega. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib ja lõpeb seaduses ettenähtud ajal.
§26. Juriidilise isiku õigusvõime
(1) Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.
(2) Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest.
(3) Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.
Juriidilise isiku teovõimest pole põhimõtteliselt põhjust rääkida, sest see käib automaatselt kaasas õigusvõimega.
Juriidilise isiku juhtorganisse võivad kuuluda vaid teovõimega füüsilised isikud.
Juriidiliste isikute liigid - Eraõiguslikud juriidilised isikud
Erahuvides asutatud selle liigi kohta käiva seaduse alusel. Erahuvi ei tähenda ainult kasu saamist, see on asutaja huvi (nt maleklubi, erakond).
Eraõiguslikud juriidilised isikud jagunevad:

• Äriühingud
  

• täisühing – 2 täisosanikku vastutavad ühingu kohustuste eest kogu oma varaga.
  
• usaldusühing – vähemalt 1 usaldusosanik , kes ei vastuta kogu oma varaga.
  
• osaühing – osadeks jaotatud osakapital ; piiratud vastutusega äriühing, suletum
  
• aktsiaselts – piiratud vastutusega äriühing; aktsiateks jaotatud osakapital, avatum.
  
• tulundusühistu – suunatud oma liikmete huvide soodustamisele läbi ühise majandustegevuse. Reeglina piiratud vastutus, kui osakapital on rohkem kui 40000 .
  

(Esimesed 4 põhinevad äriseadustikul, viimasel juhul kehtib ka äriseadustik).

• Mittetulundusühingud – mittemajanduslik eesmärk, mitte kasu saamine, põhineb liikmelisusel. Nt erakonnad, kirikud ja kogukonnad
  
• Sihtasutused – liikmeid ega osanikke pole; loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Asutajad distantseeruvad (TÜ Kliinikum – asutajad Tartu linn, Tartu Ülikool ja Eesti riik).
  

§25. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik
(1) Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts, tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
(2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
(3) Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse suhtes kohaldatakse juriidilise isiku kohta sätestatut niivõrd, kuivõrd seadusest ei tulene teisiti.
(4) Avalik-õiguslik juriidiline isik ei või omada tsiviilõigusi ja kohustusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga.
Juriidiliste isikute liigid - Avalik-õiguslikud juriidilised isikud
Riik ja KOVi üksused ja need, kes on asutatud enda kohta käiva seaduse alusel. Nende loomine on seadusandja otsustada. Tegutsevad avalikes huvides, olles tsiviilõiguslikeks subjektideks . Riik eksisteerib läbi oma riigiorganite .
Ülikoolidest vaid TÜ on juriidiline isik, sest tema kohta on vastu võetud eraldi seadus. Teised ülikoolid pole. Veel:

• Eesti Pank
  
• Rahvusooper Estonia
  
• Rahvusraamatukogu
  
• ETV
  

Ministeeriumi poolt hallatavad asutused tahavad saada staatusesse avalik-õiguslik juriidiline isik:

• Hüvitusfond
  
• Haigekassa
  
• Töötukassa
  
• Kaitseliit
  

Osad on korporatiivset liiki, teised on sihtasutused.
Juriidilise isiku asutamine

• Loasüsteem – pädev organ peab andma loa
  
• Avaldamis-normatiivne süsteem – asutajatel on seadusest tulenev õigus juriidlist isikut asutada ilma, et keegi peaks otsustama, kas asutamist lubada või ei. Tuleb järgida asutamiskorda. Oluline ettevõtlusvabaduse seisukohalt. Enamus eraõiguslikke juriidilisi isikuid asutatakse selles korras.
  

Asutamine – teatud menetlustoimingute tegemine kuni registrikandeni. Esmalt vaja koostada asutamisdokument ( asutamisleping ja põhikiri) – OÜ, AS, MTÜ ja tulundusühistu puhul. Sihtasutuse puhul asutamisotsus ja põhikiri. Täisühingu ja usaldusühingu puhul ühinguleping. Pärast registrissekandmist on põhikirjal püsiv tähendus. Kapitaliühenduste (AS, OÜ) puhul peab tegema sissemaksed (osa- või aktsiakapital ), mis on rahaline või mitterahaline (võõrandatakse mingi asi).
§27. Juriidilise isiku kestus ja asutamise vaidlustamine
(1) Juriidiline isik asutatakse määramata ajaks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Eraõigusliku juriidilise isiku asutamisleping või asutamisotsus loetakse pärast juriidilise isiku registrisse kandmist kehtivaks ka juhul, kui lepingu sõlmimisel või otsuse tegemisel esinesid lepingu või otsuse tühisust kaasatoovad asjaolud. Eraõigusliku juriidilise isiku asutamislepingut või asutamisotsust ei saa pärast juriidilise isiku registrisse kandmist tühistada.
§28. Juriidilise isiku põhikiri
(1) Eraõiguslikul juriidilisel isikul on põhikiri või seaduses sätestatud juhtudel ühinguleping.
(2) Avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on põhikiri, kui see on ette nähtud selle juriidilise isiku kohta käiva seadusega.
ASide puhul kehtib kahesugune asutamine:

• Aktsiate märkimiseta – asutajad ise tasuvad aktsiate eest.
  
• Aktsiate märkimisega – asutajad kutsuvad teisi ja kuulutavad välja märkimise.
  

Asutajad:

• Täisühingute ja usaldusühingu puhul vähemalt 2 füüsilist või juriidilist isikut (ei saa olla riik või KOV).
  
• AS ja OÜ puhul vähemalt 1 füüsiline või juriidiline isik. Ka MTÜ saab asutada ASi!
  
• Tulundusühistul vähemalt 5 füüsilist või juriidilist isikut. Vähemalt 3 ühistut võivad moodustada keskühistu.
  
• MTÜ-l vähemalt 2 liiget
  
• SA-l vähemalt 1 liige
  

Juhul, kui asutamisel on rikutud korda, kuid registrikanne on juba tehtud, siis asutamisdokumenti ei saa tühistada.
Teatud tehinguid võib teha ka enne juriidilise isiku asutamist.
Juriidilise isiku asukoht, nimi, juhtimine, esindamine ja vastutus
Asukoht – juhatuse asukoht. Eraõigusliku juriidilise isiku juhatust asendavaks organiks on tulundusühistu ja usaldusühingu juhtimiseks õigustatud isikud. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul 2 erandit : SA ja MTÜ asukoht võib olla põhikirjas määratud teistmoodi kui juhatuse asukoht. Muude puhul on asukoht põhikirjas näidatud, kuid see saab olla vaid juhatuse asukoht. Sama tähendusega nagu füüs isiku elukoht – kohustuste täitmise koht.

• Nimest peab selguma ka liik eraõigusliku juriidilise isiku puhul.
  
• Juhtimine – hõlmab tegevuste korraldust nii sissepoole kui ka suhteid kolmandate isikutega. Toimub läbi organite.
  

§29. Juriidilise isiku asukoht ja tegevuskoht
(1) Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Juriidilise isiku tegevuskoht on tema püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koht.
§30. Juriidilise isiku nimi
Juriidilisel isikul on nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest.
Juriidilise isiku organid = juriidilise isiku juhtimisorganid

• Juhtorganid – juhatus või seda asendav organ ja nõukogu. Juhtorgani liige vastutab. Peab ise oma kohustusi täitma, ei saa neid delegeerida. Peab olema teovõimeline. Juriidilise isiku tegevus väljendub tema organite ja töötajate õigusvastase käitumise korral.
  
• Muud juhtimisorganid – üldkoosolek. Liige saab volitada teisi enda eest midagi tegema.
  

§31. Juriidilise isiku organid
(1) Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgan on juhatus. Kui seaduses on sätestatud nõukogu olemasolu, on juhtorganiks ka nõukogu.
(3) Eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus nähakse ette seaduse ja põhikirja või ühingulepinguga. Juriidilise isiku organi pädevust ei või üle anda muule organile või isikule.
(4) Avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende pädevus nähakse ette seadusega.
(5) Juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks.
(6) Juriidilise isiku organi liige ei või oma seadusest tulenevaid organi liikme õigusi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti.
(7) Juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmeks võib olla üksnes teovõimeline füüsiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§38. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetus
(1) Huvitatud isik võib nõuda kohtus juriidilise isiku organi seaduse või põhikirjaga vastuolus oleva otsuse kehtetuks tunnistamist. Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist võib nõuda ka juhul, kui juriidilise isiku osanik , aktsionär või liige kasutas otsuse tegemisel hääleõigust selleks, et omandada enda või kolmanda isiku kasuks eeliseid juriidilise isiku või teiste osanike, aktsionäride või liikmete kahjuks, ja otsus võimaldab seda eesmärki saavutada.
(2) Juriidilise isiku organi otsus on tühine, kui see on tagajärjena seaduses otse sätestatud või kui otsus on vastuolus heade kommetega. Huvitatud isik saab otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud.
(3) Juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise hagi võib kohtule esitada kuue kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates. Kui juriidilise isiku organi tühise otsuse alusel on tehtud kanne juriidilise isiku kohta peetavasse registrisse, võib juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamise hagi kohtule esitada kuue kuu jooksul registrikande avaldamisest arvates.
Täis- ja usaldusühingul – täisosanikud on juhtimiseks õigustatud.
Osaühingul – juhatus ja osanike üldkoosolek (valib juhatuse); teatud juhtudel nõukogu (kui osakapital on vähemalt 400 000.- ja juhatuses on alla kolme liikme või kui põhikirjas on nii ette nähtud).
Aktsiaseltsil – üldkoosolek, nõukogu (järelvalveorgan juhatuse üle) ja juhatus.
Tulundusühistul – juhatus ja üldkoosolek ja põhikirjas olevad muud organid (volinike koosolek).
Mittetulundusühingul – üldkoosolek ja juhatus
Sihtasutusel – juhatus ja nõukogu
Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul väga erinev, tuleneb seadusest.
Juriidilise isiku esindamine
Õigus kolmandate isikutega suhtlemisel juriidilist isikut esindada.
Juriidiline isik > esindaja > kolmas isik.
§33. Hääle andmine
(1) Hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel on tahteavaldus . Hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut.
(2) Kui hääle andmine on tühine või kui antud hääl on tühistatud, siis loetakse, et otsuse tegemisel ei ole häält antud.
(3) Hääle andmise tühisuse või antud hääle tühistamise korral saab juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamist vastavalt käesoleva seaduse §-le 38 nõuda üksnes juhul, kui tühised või tühistatud hääled mõjutasid otsuse tegemise võimalikkust või otsuse sisu.
(4) Kokkuleppe sõlmimine hääle andmise kohta on lubatud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kokkuleppe rikkumine ei mõjuta antud hääle kehtivust.
§34. Juriidilise isiku esindamine
(1) Juriidilise isiku juhatus või seda asendav organ loetakse suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks .
(2) Juriidilist isikut saab tehingu tegemisel esindada iga juhatuse või seda asendava organi liige, kui seaduse või põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse või seda asendava organi liikmed või mõned neist saavad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt (ühine esindamine). Ühise esindamise korral võivad juhatuse või seda asendava organi liikmed volitada üht või mitut enda hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks.
(3) Eraõigusliku juriidilise isiku puhul kehtib ühine esindamine kolmandate isikute suhtes üksnes juhul, kui selle kohta on tehtud kanne vastavasse registrisse.
(4) Käesolevas paragrahvis nimetamata esindusõiguse piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhatuse liige = seaduslik esindaja – peab tõendama vastava registriväljavõtte abil, et ta on juhatuse liige. Piiramine – teatud tehinguid saab teha vaid nõukogu nõusolekul; sisesuhetes võib piirata esindusõigust. Sisemised piirangud ei kehti kolmandate isikutega suhtlemisel (kolmandatele isikutele ei saa panna kohustust, et nad hakkaks esindusõigust kontrollima). Kui on määratud ühine esindusõigus ja see on kantud registrisse, siis saab kolmandate isikute suhtes piirata.
Volitatud esindaja – juhatuse liige annab kellelegi kolmandale esindusõiguse.
Prokuristi määramine – vaid äriühingute puhul. Tal on seadusest tulenev esindusõigus. Ta ei või kinnisasju võõrandada, koormata ilma vastava nõusolekuta. Ei ole juhatuse liige; on äriregistrisse kantud.
Juriidilise isiku vastutus
Juriidiline isik vastutab oma varaga oma kohustuste eest nagu ka füüsiline isik (erinevalt riigi poolt hallatavatest asutustest).
§35. Juriidilise isiku juhtorgani liikme üldised kohustused
Juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.
§36. Pankrotiavalduse esitamise kohustus
Kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse.
§37. Juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutus
(1) Juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju hüvitamist juriidilisele isikule võib nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja, kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel.
(3) Võlausaldajal on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud nõue esitada ka juhul, kui juriidiline isik on nõudest juhtorgani liikme vastu loobunud või sõlminud temaga kompromissilepingu. Võlausaldajal on õigus nõue esitada ka juhul, kui juhtorgani liikme vastutust on seaduses sätestatuga võrreldes piiratud
(4) Juriidilise isiku juhtorgani liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat kohustuse rikkumisest.
Nõukogu liikme vastutus – kui annab nõusoleku riskantseks tehinguks, mis ei õnnestu, siis vastutab.
Juriidiliste isikute osanike, aktsionäride, liikmete vastutus. Erand täis- ja usaldusühingu osanikud, kes vastutavad oma varaga. Muude puhul piiratud vastutus ja osanikud, aktsionärid ei vastuta. Erand: juhul, kui teadlikult põhjustavad kahju, siis osanikud, aktsionärid vastutavad isiklikult. Tulundusühistu puhul põhikirjaga võib olla ette nähtud liikmete täiendav solidaarne vastutus.
Juriidilise isiku lõppemine
Kahesugused lõpetamise alused:

• Vabatahtlik – vastav kõrgem organ otsustab
  
• Sundlõpetamine – otsus juriidilise isiku väline (kohtuotsus)
  
• üldkorras
  
• pankrotimenetluse kaudu
  

§39. Juriidilise isiku lõpetamine
Juriidiline isik lõpetatakse:
1) üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega;
2) isiku, organi või asutuse otsusega, kellele seadusega on antud õigus lõpetada avalik-õiguslik juriidiline isik;
3) seaduses, põhikirjas või ühingulepingus seatud eesmärgi saavutamisel;
4) tähtaja möödumisel, kui juriidiline isik on asutatud tähtajaliselt;
5) võlausaldajate üldkoosoleku otsusega pankrotimenetluses;
6) kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud vara puudumise tõttu;
7) kohtuotsusega sundlõpetamise kohta;
8) muul seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ettenähtud alusel.
§40. Juriidilise isiku sundlõpetamine
(1) Juriidiline isik lõpetatakse kohtuotsusega siseministri või muu selleks seadusega õigustatud isiku või asutuse nõudel (sundlõpetamine), kui:
1) juriidilise isiku eesmärk või tegevus on vastuolus seaduse, avaliku korra või heade kommetega;
2) juriidilise isiku asutamisel on oluliselt rikutud seadust või asutamislepingu sõlmimisel või asutamisotsuse tegemisel esines asjaolu, mis toob kaasa lepingu või otsuse kehtetuse, ja rikkumist ei saa hiljem kõrvaldada;
3) juriidilise isiku põhikiri on olulisel määral vastuolus seadusega;
4) juriidiline isik ei vasta talle seadusega kehtestatud nõuetele;
5) juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi volitused on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi ja uut juhatust või seda asendavat organit ei ole valitud;
6) esineb muu seaduses sätestatud alus.
(2) Kohus võib anda juriidilisele isikule tähtaja käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 3–5 nimetatud puuduste kõrvaldamiseks.
§45. Juriidilise isiku lõppemine
(1) Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist, raha hoiustamist, tagatise andmist ja allesjäänud vara õigustatud isikutele väljajagamist esitavad likvideerijad avalduse eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamiseks.
(2) Eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamisega juriidiline isik lõpeb.
(3) Avalik-õiguslik juriidiline isik lõpeb seadusega ettenähtud korras.
Alustest tuleneb menetlus – et tagada võlausaldajate kaitse. Eeldatakse, et tema vara arvel saab kõik võlad tasuda.

• Üldmenetlus – TsüS ja üksikute liikide seadused
  
• vabatahtlik
  
• üldkorras
  
• pankrotimenetlus – normid pankrotiseadusest. Kui juriidilisel isikul ei jätku vara kõigi võlausaldajate nõuete jaoks, siis püsiva maksejõuetuse korral peab esitama avalduse või likvideerijad esitavad avalduse pankrotiks.
  

Määratakse likvideerijad, kes tavaliselt on juhatuse liikmed. Nad peavad välja selgitama võlausaldajate nõuded (reeglina 4 kuu jooksul). Samal ajal peavad müüma vara ja rahuldama nõuded. Kui vara ei jätku, tuleb kohe esitada pankrotiavaldus. Kui vara jääb üle, tuleb see jagada osanikele või liikmetele (TÜ, UÜ, OÜ, AS puhul). TU puhul reeglina liikmete vahel ; mõnikord läheb KOV-le ühistegevuse jätkamiseks.
MTÜ ja SA puhul mõnikord allesjäänud osa läheb riigile.
§41. Likvideerimine
(1) Juriidilise isiku lõpetamisel toimub selle likvideerimine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotimenetluses toimub juriidilise isiku likvideerimine pankrotimenetlusele sätestatud korras.
(2) Likvideerimise korraldavad likvideerijad, kelleks on juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmed, kui seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus. Likvideerimise alustamisega lõpevad juhatuse või seda asendava organi volitused.
(3) Likvideerijatel on juhatuse või seda asendava organi õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise eesmärgiga. Likvideerijad vastutavad oma kohustuste rikkumise eest nagu juhatuse liikmed.
(4) Likvideerijad lõpetavad juriidilise isiku tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara, rahuldavad võlausaldajate nõuded ja jagavad allesjäänud vara selleks õigustatud isikute vahel. Likvideerijad võivad teha ainult neid toiminguid , mis on vajalikud juriidilise isiku likvideerimiseks.
(5) Likvideerimise ajal esindavad juriidilist isikut likvideerijad, kes võivad juriidilist isikut esindada kõigi tehingute tegemisel. Kui juriidilisel isikul on mitu likvideerijat, võivad nad esindada juriidilist isikut üksnes ühiselt. Likvideerijad võivad volitada ühte või mitut endi hulgast teatud tehingute või teatud liiki tehingute tegemiseks.
(6) Kui likvideerijaid ei ole määratud kohtu poolt, võib neid tagasi kutsuda nagu juhatuse liikmeid.
(7) Huvitatud isiku nõudmisel võib kohus likvideerija mõjuval põhjusel tagasi kutsuda, sõltumata juriidilise isiku lõpetamise alusest . Sel juhul määrab kohus uue likvideerija.
(8) Likvideerimise ajal tuleb juriidilise isiku nimele lisada märkus «likvideerimisel».
§42. Likvideerimisteade ja nõuete esitamine
(1) Likvideerijad avaldavad viivitamata teate juriidilise isiku likvideerimise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
(2) Likvideerimisteates tuleb märkida, et võlausaldajad esitaksid oma nõuded juriidilise isiku vastu nelja kuu jooksul teate avaldamisest arvates. Kui juriidilise isiku nime on muudetud teate avaldamisele eelneva kahe aasta jooksul, tuleb likvideerimisteates märkida ka juriidilise isiku varasemad nimed.
(3) Teadaolevatele võlausaldajatele peavad likvideerijad saatma likvideerimisteate .
§43. Nõuete rahuldamine ja vara jagamine
(1) Pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist võib allesjäänud vara jagada välja isikutele, kes seaduse, põhikirja või ühingulepingu kohaselt on selleks õigustatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vara ei või välja jagada enne kuue kuu möödumist likvideerimisteate avaldamisest.
(2) Kui teadaolev võlausaldaja ei ole nõuet esitanud , hoiustatakse talle kuuluv raha.
(3) Kui kohustust ei ole likvideerimise ajal võimalik täita või kui nõude osas toimub kohtumenetlus , võib allesjäänud vara jagada õigustatud isikutele välja üksnes juhul, kui võlausaldajale on antud piisav tagatis .
(4) Kui juriidiline isik sundlõpetatakse seetõttu, et juriidilise isiku eesmärk või tegevus on keelatud karistusõiguslike sätetega või on vastuolus avaliku korra või heade kommetega, jääb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist allesjäänud vara riigile.
§44. Pankrotiavalduse esitamine
Kui likvideeritava juriidilise isiku varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks, peavad likvideerijad viivitamata esitama pankrotiavalduse.
Ühinemine, jagunemine, ümberkujundamine
Juriidiline isik võib lõppeda ka ilma likvideerimismenetluseta ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise teel. Juriidilise isiku lõppedes lähevad kohustused kellelegi teisele üle.
Ühinemine A ja B = C
A ja B lõppevad ilma likvideerimismenetluseta.
Jagunemine

• jaotumine A > B ja C (A kaob)
  
• eraldumine A > B ja (C)
  

Ümberkujundamine – 1 liik kujundatakse teiseks liigiks (va TÜ, SA, MTÜ). Kõige laiemad võimalused AS, OÜ, TÜ, UÜ. SA ja MTÜ saab ühineda ainult teisega ja jaguneb omakorda. Tulundusühistu saab ühineda ainult teisega, kuid võib jaguneda ka muudeks äriühinguteks, ümber kujundada ei saa.
§47. Ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine
Juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja ümberkujundamine on lubatud üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
3 tsiviilõiguse vaala – isikud, asjad, omandi üleminek
Esemed
Tsiviilõiguse subjektid on füüsilised ja juriidilised isikud, kellele kuuluvad subjektiivsed õigused, mis on omakorda millelegi suunatud. See miski ongi tsiviilõiguse objekt ehk ese. Tsiviilõiguse esemeks on TsüS § 48 järgi asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks .
Mis on kriteerium ? Sellised asjad ja õigused ja muud hüved, mis saavad kellelgi kuuluda ja mida saab üle anda.
Kas kõik asjad saavad olla tsiviilõiguse objektid? Enamasti jah, kuid mitte sellised asjad, mis ei saa olla kellegi omad (voolav vesi, avameri, õhk); õigused, mida saab üle anda (nõudeõigus võlgniku vastu, mille saab kellelegi loovutada; vanemlikku õigust ei saa ise loovutada). Muud hüved võivad olla autoriõigusest tulenevad hüved ( leiutis , kunstiteos), au, väärikus.
Tsiviilõiguse esemeks ei saa olla inimene ise, vastasel juhul oleks orjandus . Inimese organid võivad olla objektiks teatud juhtudel. Ka teod ei ole tsiviilõiguse objektiks.
Vara ei ole tsiviilõiguse esemeks (TSüS § 66 – vara on isikule kuuluvad rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused). Õiguse kaudu on ka asjad hõlmatud. Spetsialiteedi põhimõte – vara käsutamine toimub õiguste ja kohustuste kaudu, seda praktilistel kaalutlustel. Inimese surma korral isiku varast moodustub pärandvara, mis kergendab vara hõlmamist. Vara mõistet kasutatakse kohustuste määratlemisel – isik vastutab oma kohustuste eest kogu oma varaga (omandiõigus asjadele ja nõudeõigus kellegi käest midagi saada).
Ettevõtted ÄS § 5 – majandamisüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte ei saa olla subjekt ega ka objekt.
Asjad kui esemed
Asi on kehaline ese. Mittekehalised esemed on õigused ja muud mittevaralised hüved. Kehaline ese on haaratav – meeltega tajutav, ruumiliselt piiritletav ja teda peab olema võimalus vallata (teostada faktilist võimu). Õhk tsiviilõiguse mõttes ei ole asi, kuid kui õhk või gaas on kuskil mahutis , siis ta saab olla asi. Asjad, mis ei saa olla tsiviilõiguse objektiks, ei ole ka asjad. Loomad ei ole asjad, kuid neile kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid (§ 49 lg 3). Loomade mõiste alla lähevad ka muud elusolendid (putukad, linnud , kalad ).
§ 49 lg 2 – teatud juhtudel ka õigust käsitletakse asjana , nt hoonestusõigus. Hooned, mis on püsivalt ühendatud maaga, moodustavad ühtse asja – kinnisasja . Maareformi mõte oli viia kokku maa ja hooned maa peal – varem maa kuulus riigile ja hooned isikutele.
Kas on võimalik, et hoone ja maa kuuluvad eraldi omandisse? On küll, hoonestusõiguse kaudu (seda käsitletakse asjana). Hoonestusõiguse kohta avatakse kinnistusraamatus eraldi osa. AÕS § 241. Tegelikult hoonestusõigus on mittekehaline ese, aga teda käsitletakse nagu asja.
AÕS § 241. Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus
(1) Kinnisasja võib koormata selliselt , et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Ühele kinnisasjale võib seada ainult ühe hoonestusõiguse.
(2) Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks.
(3) Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.
(4) Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(5) Ehitis, mis on hoonestusõiguse alusel ehitatud või oli selle seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb , on hoonestusõiguse oluline osa.
Asjade liigid
Oluline on liigituse juriidiline tähendus.
Kinnisasjad ja vallasasjad – nende õiguslik režiim on väga erinev. Kinnisasjade omandamine ja võõrandamine toimub läbi kinnistusraamatu . Vallasasjade puhul valduse üleandmise teel. Oluline on ehitise vundament . Va need ehitised, mis on püstitatud hoonestusõiguse alusel. Samuti kõik, mis kasvab, on kinnisasja oluline osa ja kuulub selle hulka. Vallasasi on kõik see, mis ei ole kinnisasi . Hoonestusõigus kehtestatakse pikaks ajaks – 36 kuni 99 aastat. Kõik kinnisasjaga seonduv käib läbi kinnistusraamatu – servituudid jne.
TSüS §50. Kinnisasi ja vallasasi
(1) Kinnisasi on maapinna piiritletud osa (maatükk).
(2) Asi, mis ei ole kinnisasi, on vallasasi.
(3) Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse vallasasjale kinnisasja kohta sätestatut.
Asendatav asi ja asendamatu (vallas)asi (kinnisasjad on alati asendamatud). § 51 järgi asendatav on selline vallasasi, mida määratakse liigitunnuste alusel (arvu, mõõdu ja kaalu järgi). Asendamatu on individuaalselt määratletud (kunstniku maal). Praktiline tähendus – kui on kohustus üle anda asendatav asi ja kui see hävib, ei lõpe kohustus asi üle anda. Asendamatut asja ei saa asendada .
TSüS §51. Asendatav asi
(1) Asendatav on vallasasi, mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ning millel puuduvad seda teistest sama liiki asjadest eristavad tunnused.
(2) Poolte tahtel võib asendatavale asjale anda poolte suhtes asendamatu asja omaduse, samuti vastupidi.
Äratarvitatav ja äratarvitamatu (vallas)asi (kinnisasjad on äratarvitamatud) § 50 lg 1 järgi äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel tarvitamisel lakkab olemast. Äratarvitamatu asi ei ole igavene , ta võimaldab vaid pikemaajalist tarvitamist (auto on äratarvitamatu, kütus äratarvitatav). Juriidiline tähendus – äratarvitamatuid asju saab anda teise isiku kasutusse (kasutuslepingud – üüri, rendi); äratarvitatavate asjade suhtes ei saa kasutuslepinguid sõlmida, kuid neid saab osta ja laenata. Ei saa öelda: „laena mulle triikrauda!“ (vaid „üüri mulle, anna mulle tasuta kasutusse!“). Saab öelda: „laena mulle päts leiba!“.
§52. Äratarvitatav asi
(1) Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse.
(2) Äratarvitatavaks loetakse ka vallasasi, mis kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade võõrandamises.
Asja osa
Tehakse vahet asjal ja tema olulistel osadel, kusjuures üldreeglina asi koosnebki tema olulistest osadest. TsüS § 53 lg 1 – oluline asi on selline koostisosa , mille eraldamisel asi hävib või muutub oluliselt. Oluline asi jagab asja saatust, nad kuuluvad ühte. Mis on mitteoluline osa? – asi, mis on küll asja koosseisus , kuid ei lähe § 53 lg 1 alla. Kinnisasja osad ja ehitise osad - § 54 on erinormid § 53 suhtes.
§53. Oluline osa
(1) Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks.
(2) Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis . Asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§54. Kinnisasja osad
(1) Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
(2) Kinnisasja osaks ei ole võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi.
(3) Asjaõiguse lõppemisel maatükile jäänud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks.
(4) Kinnisasjaga seotud asjaõigused on kinnisasja olulised osad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§55. Ehitise osad
(1) Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata.
(2) Ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole ehitise osa.
Näide: Ostja ostab ühe kinnisasja, kus on suviti püstitatav varjualune , kasvab ilus puu ja kus on kelder . Kui varjualune on maha võetud, puu on maha võetud ja kelder on maha lammutatud, siis ostja saab nõuda puud ja keldrit, kuid mitte varjualust, sest see ei ole kinnistu oluline osa. Juriidiliselt tähtis küsimus on see, et kas on tegemist olulise osaga.
Mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (TsüS § 56) Näitab näiteks omandiõiguse suurust kogu asjale. Vastavalt sellele pannakse paika kasutuskord kaasomandi puhul. Praktikas on kaasomandis eelkõige kinnisasi, kuid võib olla ka vallasasi (arvuti, auto). Võib jaotada ka reaalosadeks (maatükk näiteks; kahekorruselist maja saab jagada kaheks osaks, kui seatakse korteriomand – korterid on eraldi omandis, kõik ümbritsev on kaasomandis).
Asja päraldised
§57. Päraldis
(1) Päraldis on vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
(2) Asi ei ole päraldis, kui seda käibes päraldiseks ei loeta.
(3) Peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi.
Päraldis jagab peaasja saatust, ta teenib seda. Ta käib peaasjaga kaasas, kui asi võõrandatakse. Sama tulemus nagu asja oluliste osade puhul. Ta on lõdvemalt seotud asjaga kui oluline osa (ta on eraldatav). Kui ta on eraldatud ja asja müüakse ilma selleta, siis seda saab teha. Kui päraldis on müügihetkel olemas, siis see tuleb kaasa. Vaidluste vältimiseks on soovitav alati lepingusse päraldised sissi kirjutada ja välistada see, mis muidu oleks päraldis, kuid sellel konkreetsel juhul kaasa ei tule.
§58. Dokumendid päraldisena
Asja omandamise ja valdamise, samuti kinnisasjale ehitamise kohta käivad dokumendid, kaardid ja plaanid on asja päraldised.
§59. Majandus- või kutsetegevuses kasutatava kinnisasja päraldised
Majandus- või kutsetegevuses kasutatava kinnisasja päraldisteks on muu hulgas sellel asuvad masinad, seadmed , tööriistad ja muud vallasasjad, mis on vajalikud korrapäraseks majandus- või kutsetegevuseks kinnisasjal.
§60. Põllumajandusliku kinnisasja päraldised
Põllumajanduslikuks otstarbeks kasutatava kinnisasja päraldisteks on muu hulgas selle majandamiseks kasutatav põllumajandusinventar, masinad ja loomad, samuti maatüki saadused , mis on vajalikud majandamise jätkamiseks järgmise saagini.
§61. Päraldise lõppemine
(1) Asi lakkab olemast päraldis selle lahutamisel peaasjast, kui ühtlasi on väljendatud õigustatud isiku tahe lõpetada päraldise kasutamine peaasja huvides.
(2) Asi ei lakka olemast päraldis selle ajutisel lahutamisel peaasjast.
Kasu, koormised ja kulutused
§62. Kasu
(1) Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised ( kasutuseelised ).
(2) Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused, samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu.
(3) Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu.
(4) Kui isikul on teatud ajavahemiku jooksul õigus asja või õiguse viljale, kuuluvad temale asjast selle ajavahemiku jooksul eraldatud saadused ja asjast või õigusest selle ajavahemiku jooksul saadud tulu. Perioodiliselt saadava tulu puhul kuulub õigustatud isikule tema õigustuse ajale vastav osa viljast.
Kellele asjast saadav kasu kuulub?
Viljade liigitus:

• Asja vili – asjast saadav tulu.
  

• vahetu ehk loodusvili – kui on kartul maha pandud ja see võetakse hiljem üles; kui lehm sünnitab vasika.
  
• kaudne ehk õigusvili – mida asi annab õigussuhte kaudu. Renditulu, üüritulu.
  

• Õiguse vili
  

• vahetu õiguse vili – tulu, mida õiguse kaudu saadakse. Rendiõiguse vahetu vili näiteks maavarade kasutamine
  
• õiguse kaudne vili ehk õiguse õigusvili. Litsentsi tasu patendi eest.
  

Kasutuseelis kuulub sellele, kellel on õigus kasutada, sõltub faktilisest kasutamisvõimalusest.
Koormised ja kulutused
Koormatised käivad asjaga kaasas, ei sõltu sellest, kes on omanik. Koormised väljenduvad kohustuses midagi teha, asjad võivad olla koormistega koormatud (koormised on nii era- kui ka avalik-õiguslikud). Kinnisasi võib olla koormatud reaalservituudiga.
Avalik-õiguslikud koormatised tulevad seadusest (nt maamaks).
§63. Kulutused
Esemele tehtud kulutused on:
1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest;
2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse;
3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust , meeldivust või ilu.
§64. Kulutuste hüvitamine vilja väljaandmisel
Vilja väljaandmiseks kohustatud isik võib nõuda vilja saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist ulatuses, mis on vajalik asja korrapäraseks majandamiseks ega ületa vilja väärtust.
Kulutuste liigid:

• vajalikud tuleb teha, muidu asjaga midagi juhtub
  
• kasulikke võib teha ja sel juhul parendatakse asja (parandatakse katust), kuid neid ei pruugi teha
  
• torenduslikud – vajadust pole korrashoiu seisukohalt.
  

§ 72. Kaasomandi valdamine ja kasutamine
(4) Kaasomanikul on õigus teha asja säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste kaasomanike nõusolekuta, kuid ta võib teistelt kaasomanikelt nõuda asja säilitamiseks vajalike kulutuste hüvitamist võrdeliselt nende osadega.
Näide: Vastuväide esimese korruse elanikult – kas see ei ole liiga kallis ja ebamõistlik? Kui üks omanik teeb kulutusi, mis ei ole otseselt vajalikud, kuid on kasulikud, siis teine ei ole kohustatud maksma. Samas teine on rikastunud – tema omand on ka hinnalisemaks muutunud.
Asja väärtus
§65. Eseme väärtus
Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ( turuhind ).
Subjektiivne tsiviilõigus
Subjektiivse õiguse mõiste ja liigid
Subjektiivne tsiviilõigus – juriidiliselt tagatud võimalus ise teatud viisil käituda ning nõuda vastavat käitumist teistelt kohustatud isikutelt. Konkreetsele subjektile kuuluv õigus. Mõistest tulenevalt 3 liiki õigustust:

• õigustus ise teatud viisil käituda
  
• nõudeõigus – õigus nõuda teistelt vastavat käitumist
  
• õiguskaitse – juriidiliselt tagatud. Kaitse saamiseks võib isik pöörduda kohtusse. Pooled peavad käituma kohtuotsuse alusel. Riik tagab, et õigust on võimalik maksma panna.
  

Õigustused sisalduvad subj.õiguse kõikides liikides; kuid erinevate liikide puhul on esiplaanil õigus ise käituda ja seejärel nõudeõigus (relatiivsuhtes vastupidi).
Subjektiivse õiguse liigid
Absoluutsed õigused – esiplaanil ise käituda; õigused igaühe vastu; tulenevad absoluutse iseloomuga tsiviilõigussuhetest. Alaliigid :

• isiksuse õigus ehk isiku austamise õigus – tsiviilõigus ei tekita neid õigusi (ei tulene tsiviilõigusest), vaid pakub kaitset. Õigus elule, tervisele, kehalisele puutumatusele, aule jne. Kui neid rikutakse, siis karistatakse. Kui kaasneb varaline kahju, siis on võimalik kahju hüvitamine. Nt au teotamine
  
• asjaõigused :
  

1) omandiõigus – õigus vallata, kasutada, käsutada omanikule kuuluvat asja;
2) piiratud asjaõigused – õigus kasutada võõrast asja, kuid piiratult.

• kasutusõigus – reaalservituut
  

AÕS § 172. Reaalservituudi mõiste
(1) Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja igakordne omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja igakordne omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatavas osas hoiduma.
(2) Reaalservituut ei või teeniva kinnisasja omanikku kohustada mingiteks tegudeks, välja arvatud teod, mis on reaalservituudi teostamisel abistava tähendusega.

• realiseerimisõigus – pandiõigus. On võlgnik ja võlausaldaja, nende vahel on leping. Võlausaldaja annab laenu, tal vaja tagatist. Kui võlgnikul on maatükk, siis seatakse hüpoteek. Tüüpiline tagatis on kinnisvaratagatis. Realiseerimisõigus siis, kui võlgnik ei saa laenu tagasi maksta, pank saab nõuda realiseerimist. AS § 276
  
• omandamise õigus – AS § 256: ostueelõigus. M--------O-------O2; müüakse maatükk maha, kui see on omanikule kallis, kui siiski sunnitud selle maha müüma. Kui ostja tahab pärast müüa, siis M on ostueelõigus.
  

Piiratud asjaõigused on õigused võõrale asjale. Teatud juhtudel võib piiratud asjaõigus omane õigus. Asjaõigus käib kaasas.

• intellektuaalne omand – õigused mittemateriaalsetele hüvedele.
  

Relatiivsed õigused – õigused konkreetse isiku vastu.

• nõudeõigus – õigus nõuda teiselt poolelt teatud käitumist.
  
• kujundusõigus – õigustatud isiku võimalus ise teatud viisil käituda, mis viib õigussuhte muutmisele või lõppemisele. Nt leping üles öelda.
  
• vastuõigused – õigus reguleerida vastavalt teise poole rikkumisele. Müüja ja ostja näide: üks keeldub maksmast, sest kaup on kätte saamata, teine omakorda ei anna kaupa üle, kuna raha pole makstud.
  

Muud liigid

• korporatiivsed õigused – liikmeks, osanikuks, aktsionäriks olemisest tulenevad õigused.
  
• hõivamisõigus – AÕ §96 – asja võib omandada hõivamisega, kui asi on peremehetu.
  
• õigused õigustele – võib pantida õigusi. Kui rendileandja ei suuda panga ees kohustusi täita, siis renditasu laekub pangale.
  

Tsiviilõigussuhe
Reaalsuses eksisteerib 2 tasandit :

käitumisetasand

õiguste ja kohustuste tasand.
Omandisuhted väljenduvad käitumises – omanik kasutab oma asja, haldab seda; teised mitteomanikud on sellises positsioonis, et neile ei kuulu õigus seda sama asja kasutada.
Milleks vaja õigust? Tegelikkuses eksisteerivad faktilised suhted – vahetamine jne. Ühiskond ei saaks normaalselt funktsioneerida, kui poleks kindlaid käitumisreegleid. Õigusnormidest tulenevad konkreetsed õigused ja kohustused.
Tsiviilõigussuhe on suhe, mis on õigusnormidega reguleeritud varaline või mittevaraline suhe. Sisuks on poolte vastastikused õigused ja kohustused. Kust need tulevad? Õigusnormidest. Õigusnorm mõjutab neid. Tsiviilõigussuhe on õiguste ja kohustuste seos, ta on seotud poolte käitumisega.
Tsiviilõigussuhted jagunevad:

absoluutse iseloomuga õigussuhted – kohustatud pool pole määratud

relatiivse iseloomuga - konkreetselt määratud, kes on need isikud, kelle vahel on õigused ja kohustused.
Nõuded ja vastuväited
Nõudeõigus näitab, kes või kellelt mida nõuda. Võimalus nõuda kohustatud isikult teatud käitumist. Praktilisest aspektist tähtsaim.
Nõudeõiguses võib eristada:

• asjaõiguslikud nõuded – õigus nõuda välja asja; anna asi tagasi
  
• perekonnaõigusest tulenevad – õigus nõuda ülalpidamist
  
• pärimisõigusest tulenevad – pärandi üleandmine
  
• võlaõiguslikud – õigus nõuda lepingu täitmist, õiguskaitsevahendite kohaldamist.
  

Nõudeõiguse alus ja abinorm.
Alus – reegleid sisaldav norm või lepingu tingimus; millest nõue tuleb. Näitab, mida saab nõuda. „nõudeõigusenorm“. Tuleb leida see norm, mis annab aluse. NT kahju hüvitamise korral VÕS § 115
Abinorm - kuidas nõuet realiseerida; § 127; abinormid § 115 suhtes. Neid on rohkem. Kas on nõue või mitte? Tuleb leida nõude abinormi. Kas kellelgi on mingi nõua ja mis liiki ta on?
Nõude aluste paljusus:

nõudeõiguse kuhjumine – võib esitada mitu nõuet korraga; võib taganeda ja samal ajal nõuda kahju hüvitamist. Järelikult mitu alust.

alternatiivne nõudeõigus – on võimalik valida mitme nõude vahel, esitada saab aga ainult ühte.

Nõudeõiguse konkurents - normide konkurents; esitada saab ühe nõude valides sarnaste nõuete vahel. Konkurentsi puhul pole tegelikult valikuvõimalust, tuleb selgeks kindlaks teha milline on õiguse kahjuhüvitamine. VÕS § 1043; Nõue sarnane, aga alus teine ja kohaldamistingimused teised.
Vastuväited
S.o vastuargument nõudele; vastuväide esitaja pole nõudega nõus. Nõue esitatakse ühele poolele, et teine saaks vastuväidet esitada.
Vastuväidete liigid on:

• vastuväide nõudeõiguse olemasolu kohta - sul ei olegi sellist õigust, et midagi nõuda; Võib väljenduda 2 alaliigis:
  
  • nõuet välistav vastuväide -1 pool nõuab täitmist, teine ütleb, et tegemist on tühise lepinguga. Naabri nö leping alaealise poisiga. Naabril pole nõudeõigust. Kõige efektsem.
    
  • nõuet lõpetav vastuväide – vastuväide seisneb selles, et nõuet pole, kuna ta on lõppenud; nt VÕS § 186; Kui õigussuhe lõpeb, siis sellega omakorda ka õigused ja kohustused.
    
    • vastuväide, mille puhul ei vaidlustata nõude olemasolu, kui vastuväide on nõudeõiguse teostamise kohta. Alaliigid:
      
  • aegumise vastuväited – nõue on aegunud, ta on olemas, aga teda pole kohtusse esitatud õigel ajal;
    
  • edasilükkav vastuväide – tugineb sellele, et nõue on olemas, kuid pole sissenõutav; pole veel õige aeg. NT kui rendilepingu järgi maksan renti iga kuu viimasel esmaspäeval.
    
  • nõudeõigust piirav vastuväide – põhineb mingil vastuõigusel. NT kinnipidamisõigus VÕS § 110-111. Isikul on õigus oma kohustust täita, kuni teine pool pole oma kohustust täitnud.
    

Juriidiline kohustus
Juriidiline subjektiivne kohustus – kohustatud isiku käitumisviis, mis on riiklikult tagatud. Võib olla:

aktiivne – kohustus midagi teha. Vastab eelkõige relatiivsele subjektiivsele õigusele. Seda võib omakorda veel liigitada.

kohustus saavutada konkreetne tulemus või teha kõikvõimalik tulemuse saavutamiseks. VÕS § 24; Töövõtulepingust tulenev töövõtja kohustus. Kohustus on täidetud siis, kui kohustus on täidetud.

Tüüpiline käsundusleping – advokaat esindab kedagi kohtus; Kui tulemust pole saavutatud, siis ei tähenda see seda, et kohustus on rikutud.

passiivne – hoiduda teatud tegevusest. Iseloomulik absoluutsetele subjektiivsetele õigustele.
Igale subjektiivsele õigusele alati vastab juriidiline kohustus ja vastupidi.
Kohustuste puhul võib eristada mittetäielike kohustusi: VÕS § 4. Erinevus lg 3 (kui oled juba täitnud, siis ei saa enam tagasi nõuda).
Subjektiivse õiguse tekkimine, muutumine ja lõppemine
Õigussuhtepooled: suhte sisuks poolte õigused ja kohustused. Õigussuhe tekib juriidilise fakti toimel. Juriidiline fakt on tegelikult subjektiivse õiguse tekkimise ja lõppemise alus. Õigusnorm on kolmas oluline komponent .
Juriidilise fakti mõiste ja liigitus
Tegelikkuse fakt, reaalne asjaolu, millega seadus seob tsiviilõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise. Tegelikkuse fakt, mis toob kaasa õigusliku tagajärge. Õigussuhe tekib juriidilise fakti toimel. Juriidiline fakt on tegelikult subjektiivse õiguse tekkimise ja lõppemise alus. NT: rahe vigastab autot. Saan minna kindlustusse ja nõuda kahju hüvitamist, rahe on sündmus, mis viib juriidilise faktini.
Juriidiliste faktide liigid:

• teod – tegevus või tegevusetus , millega seadus seostab õiguslikud tagajärjed
  
  • õigustoimingud e. õiguspärased teod – peamine liik on 1) tehing (suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele ); 2) muud tehingud – teod, millega kaasneb õiguslik tagajärg; NT teose avaldamine on õiguspärane
    
  • õigusvastased teod
    

kahju tekitamine – a) lepinguline kahju b) lepinguväline

muud õigusvastased teod

• sündmused – ei sõltu inimtahtest. NT loodusõnnetused, surma saamine; ilmnemine on seotud inimese tahtmisega, kuid kulgemise protsess ei sõltu inimtahtest.
  

Subjektiivse õiguse omandamine
Subjektiivset õigust omandatakse kahel viisil:

• algne tekkimise viis – NT asjadele, mida ennem polnud, alles valmistatud/loodud; NT kunstiteos, algselt tekib omandiõigus. Õiguskahju hüvitamine; eelnevalt eksisteerinud, kuid mis läheb teisele isikule üle sõltuvalt isiku tahtest.
  
• tuletatud õigustekkimise viis – tekib seoses õiguse üleandmisega ; see õigus on kellelgi eksisteerinud; ta annab selle teisele üle. Õigusüleminek on õigusjärglus, võib eristada 2 tüüpi:
  
  • singulaarne - tehingu alusel. NT asja omanik, kuid müüb selle asja ära. Ostja on omandanud selle omandiõiguse ostmisega.
    
  • üldine – õigused ja kohustused lähvad üle kogumis. NT testament
    

Subjektiivse õiguse lõppemine
1) asja hävimisega
2) õiguse üleminekuga
3) täitmise tagajärjel – kohustused ja õigused on täidetud, järelikult leping täidetud.
4) juriidilise isiku surmaga või likvideerimisega. Õigused ei saa õigusjärgluses üle minna.
5) loobumisega – peremehelik vara; visatakse kapp minema.
Subjektiivse õiguse muutumine
1) kokkuleppel – lepingupooled leppivad kokku, et nad muudavad midagi.
2) rikkumise tagajärjel – on antud ebakvaliteetset kaupa, ostjal õigus nõuda madalamat hinda.
3) osaline täitmine
Subjektiivse õiguse teostamise mõiste ja põhimõtted
Subjektiivse tsiviilõiguse teostamine tähendab subjektiivsest õigusest tulenevate õigustuste realiseerimist. NT õigus ise käituda, nõuda teistelt teatud käitumist jne.
Teostamine põhimõtted tulenevad TSÜS § 138.
TSüS §138. Hea usu põhimõte
(1) Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus.
(2) Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
Subjektiivse õiguse kaitse mõiste ja viisid, meetodid
Kaitse – õiguskaitsevahendite kohaldamist juhul kui sub.õigust on rikutud, ei ole võimalik seda teostada, et tagada sub.õiguse teostamist.
Viisid: mida saaks teha, et oma õigusi kaitsta. a) suunatud kahju kõrvaldamisele b) suunatud kompenseerimisele
1) täitmisele sundimine
2) kahju hüvitamine
3) lepingu lõppemine
4) asja väljanõudmine
5) õiguse tunnustamine
6) rikkumise kõrvaldamine
Meetodid: kuidas kaitseviise rakendada

vabatahtlik realiseerimine

sunniviisiline (sund)

kohtuotsuse alusel – kohtuotsuse alusel saab kohaldada. Kõigepealt hagi, kui ei ole nõus, siis kohtutäituri poole.

sundtäitmine e.vahetu sundtäitmine – lepingus on kokku lepitud, et kui üks pool ei täida, siis teine pool saab kohe kohtutäituri poole pöörduda (lepingus nii kirjas)

enesekaitse – saab iseennast kaitsta.
Hädakaitse ja hädaseisund
Enesekaitse saab väljenduda 3 viisil

hädakaitse –lubatud, kui pole ületatud hädakaitse piire (vajalik kaitse). Inimese poolt toime pandud ründe tõrjumine. Ei pea kahju hüvitama. Küsimus selles, kas hädakaitse oli vajalik rünnaku tõrjeks ?

hädaseisund – tõrjutakse inimest või vara ähvardavat ohtu, pole tegemist inimese poolt tuleneva ohuga vaid mujalt tuleneva ohuga. Nt koer ründab last. Hädaseisundis tekitatud kahju ei hüvitata!
Kriteeriumid:

• kui kahju hüvitamine oli vajalik ohu tõrjumiseks ja ei olnud ebamõistlikult suur võrreldes ähvardava ohuga.
  
• vajalik
  

2 erandit:
1) tõrjutud oht tulenes tõrjujast, siis on ta ise kohustatud kahju hüvitama.
2) asjaolude kohaselt on mõistlik kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati. NT Maja põles, et maja ligimale saada, oli vaja kuur lammutada.
Saab eristada 2 seisundit :
1) kaitsehädaseisund – rünnatakse seda, kust oht tuleb. Nt rünnatakse koera . Ülikooli ees kuurid, kuurid põlevad. Kuuri lammutatakse, et ülikool ei läheks põlema.
2) rünnaku hädaseisund - et põlevat maja päästa, tuleb kuur maha lammutada.

omaabi – valdaja võib valdust jõuga kaitsta, ületamata hädakaitsepiire. Ei ole võimalik politseiabi kasutada, tuleb ise midagi ette võtta.
2. KOKKUVÕTE „SISSEJUHATUS ÕIGUSTEADUSESSE“ ÕPIKUST
6.1 SISSEJUHATUS. TSIVIILÕIGUSE MÕISTE JA SÜSTEEM
Eraõigus on õiguse osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse põhimõttel. Üldiselt ei ole eraõiguslikele suhetele iseloomulikud alluvussuhted, kuigi on ka erandeid (näiteks perekonnaõiguslikud suhted vanema ja lapse vahel).
Eraõiguse üldosaks on tsiviilõigus.
Eraõiguse eriosad:

• kaubandusõigus,
  
• intellektuaalse omandi õigus,
  
• rahvusvahelise eraõiguse normid ( kollisiooninormid ).
  

Tsiviilõigusest võib eristada:

• tarbijaõigust,
  
• tööõigust.
  

Tsiviilõigus on eraõiguse osa, mis laieneb kõigile õiguskäibes osalejatele , sellega reguleeritakse isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel.
Tsiviilõiguse valdkondadeks on:

• üldosa,
  
• võlaõigus,
  
• asjaõigus,
  
• perekonnaõigus,
  
• pärimisõigus.
  

Tsiviilõiguse allikaks on suures osas seadused. Olulisemad tsiviilseadused:

• tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS)
  
• võlaõigusseadus (VÕS)
  
• asjaõigusseadus (AÕS)
  
• perekonnaseadus (PKS)
  
• pärimisseadus (PärS)
  

Tsiviilõiguse allikaks on ka õiguslikku tähendust omav tava. Õiguslikku tähendust omav tava tekib, kui käibes osalevad isikud peavad seda õiguslikult siduvaks. Siiski ei saa tava muuta seadust. Tavanormid ei pea olema kirja pandud.
Tsiviilõiguse lahutamatuks osaks on üldised tsiviilõiguse printsiibid ehk õiguspõhimõtted:

• õigusriigi ja eraomandi kaitse põhimõte,
  
• hea usu ja lepingutruuduse põhimõte,
  
• mõistlikkuse põhimõte,
  
• privaatautonoomia – omavastutuslik iseotsustamisõigus ja –vabadus. Eraõiguses väljendub see ka dispositiivsuse põhimõttes, st poolte kokkuleppel võib suhet reguleerivast sättest kõrvale kalduda (v.a juhul, kui see on vastuolus avalike huvidega). Privaatautonoomia on vahel piiratud avalikes huvides ja hõlmab:
  
  • otsustusvabadust, kellega leping sõlmida (piiratud sõlmimise sunniga monopoolse ettevõtte korral)
    
  • vabadus kujundada lepingu sisu (piiratud imperatiivsete sätetega – peab olema kooskõlas heade kommetega)
    
  • vabadus valida tehingu vormi (piiratud vorminõuetega – nt kinnisasjad peavad olema notariaalselt kinnitatud)
    

Seaduse mõtte väljaselgitamine on tõlgendamine. Tõlgendada tuleb lähtudes nii seaduse sõnastusest kui ka mõttest ka eesmärgist. Kui puudub õigussuhet konkreetselt reguleeriv säte, võib kasutada analoogiat, st kohaldada õigussuhtele lähedase õigussuhte sätet.
Tsiviilõiguse objektiks on asjad või õigused. Tsiviilõigusuhtel on tavaliselt kaks poolt: õigustatud pool ja kohustatud pool. Suhe võib olla ühekülgne (sel juhul on ühel poolel ainult õigused ja teisel ainult kohustused) või kahekülgne (sel juhul on mõlemal poolel õigused ja kohustused).
Varalised õigused on suunatud rahaliselt hinnatavatele asjadele või õigustele.
Isiklikud õigused ehk mittevaralised õigused on suunatud isiku aule, nimele või kujutisele, eraelu puutumatusele või muule isiklikule õigusele.
Subjektiivsed tsiviilõigused jagunevad:

• absoluutsed õigused – õigustatud isiku suhtes on kohustatud kõik ülejäänud isikud
  
• relatiivsed õigused – õigused on suunatud kindla isiku vastu
  

Subjektiivsed õigused võivad tekkida kahel viisil:

• algne tekkimisviis – sel juhul pole õigust varem olemas olnud
  
• tuletatud tekkimisviis – tekib üleminekul ühelt isikult teisele õigusjärgluse alusel (nt pärimine)
  
  • üksikõigusjärgluse puhul läheb üle vaid üks kohustus/õigus
    
  • üldõigusjärgluse puhul aga lähevad õigused/kohustused ühelt isikult teisele kogumina
    

Sündmus – asjaolu, mis ei sõltu inimese tahtest (maavärin)
Tegu – selle sooritab inimene oma tahtega
Õiguspärased teod on suunatud õiguslike tagajärgede tekkimisele.
Õigusvastased teod on kohustuse rikkumine ja kahju õigusvastane tekitamine.
Nõue – õigus nõuda teiselt millegi tegemist või tegemata jätmist.
Nõude alus – see, mille alusel nõutakse (seadus, lepingu säte vms).
Vastuväide – vastuargument nõudele.
Kui kohustatud pool ei täida nõudeid vabatahtlikult, võib abi saamiseks pöörduda riigi poole. Riiklik sund realiseerub peamiselt kohtu kaudu. Riikliku sunni kõrval võib kasutada ka hädakaitset (vajadusel jõuga enda ja oma vara kaitsmine) või omaabi – selle teostamise võimalused on aga piiratud.
6.2 FÜÜSILISED JA JURIIDILISED ISIKUD
Isik kui õigussubjekt on tsiviilõiguste ja –kohustuste kandja. Tsiviilõigussuhted saavad eksisteerida ainult isikute vahel. Isikut iseloomustab õigus- ja teovõime.
Füüsiline isik
Iga inimene on õigussubjekt ja seega õigusvõimeline.
Õigusvõime algab inimese elusalt sünniga ja lõppeb surmaga.
Deliktivõime on isiku võime vastutada süülise käitumise korral. Näiteks alla 14-aastane isik ei vastuta enda tekitatud kahju eest.
Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha tehinguid, neid muuta ja lõpetada. Alaealiste ja vaimse kõrvalekaldega teovõimet on piiratud. Piiratud teovõimega isiku poolt tehtud tehingud vajavad kehtivuseks seadusliku esindaja nõusolekut (nt lapse puhul vanema nõusolek).
Otsusevõimetu on teovõimeline isik, kes ajutiselt (nt ravimite mõjul) ei ole võimeline hindama, kuidas tehing mõjutab tema huve.
Elukoht – koht, kus inimene alaliselt või peamiselt elab.
Tegevuskoht – isiku püsiva või kestva majandus- või kutsetegevuse toimumise koht.
Teadmata kadumine on faktiline seisund. Teadmata kadunud isiku võib kohus huvitatud isiku taotlusel surnuks tunnistada.
Juriidiline isik
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt:

• organisatsioon on võimeline omama iseseisvat vara
  
• selline vara moodustab omakorda erilise vastutusüksuse
  
• võime osaleda tsiviilõigusessuhetes poolena
  
• eksistentsi sõltumatus liikmete vahetumisest
  

Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht.
Tegevuskoht määratletakse püsiva ja kestva majandustegevuse või muu põhikirjalise tegevuse koha järgi.
Juriidilisel isikul on teistest eristatav nimi, äriühingu puhul liitub sõnaga liigi nimi (AS, OÜ vms).
Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilkohustusi ja –õigusi, v.a. neid, mis on omased vaid inimesele.
Eraõiguslik juriidiline isik
Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik:

• äriühing
  
  • täisühing
    
  • usaldusühing
    
  • osaühing
    
  • aktsiaselts
    
  • tulundusühistu
    
• sihtasutus
  
• mittetulundusühing
  

Eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse ja tema organite (üldkoosolek, juhatus) pädevuse aluseks on põhikiri või ühinguleping, seaduslikuks esindajaks juhatus või seda asendav organ.
Avalik-õiguslik juriidiline isik
... on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides. Avalik-õiguslik juriidiline isik nähakse ette selle konkreetse avalik-õigusliku juriidiline isiku kohta käiva seadusega.
Ministeeriumid , ametid, maavalitsused, kohtud, Riigikogu jne ei saa olla tsiviilõigussuhte subjektiks.
6.3 TEHINGUD
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
Kohustustehing on suunatud isikutevaheliste õiguste ja kohustuste tekkimisele. Käsutustehing annab vaid olemasolevaid õigusi ja kohustusi üle.
Tehingud jagunevad:

• ühepoolsed (nt pärandamine)
  
• kahepoolsed (nt lepingud)
  

Sisu järgi jaotatakse tehingud:

• varalised (nt müük)
  
• isiklikud (nt abielu)
  

Tehing on tühine, kui ta on:

• tühine algusest peale, st kehtivat tehingut pole sõlmitud
  
• tühisena kirjas seaduses (nt piiratud teovõimega isikute tehingud)
  
• näilik (nt tahetakse jätta vaid mulje tehingust)
  
• vastuolus seadusest tuleneva keeluga
  
• vastuolus heade kommetega
  

Tehingu tühistamise alused:

• eksimus (nt teine pool jättis tähtsad asjaolud teatamata)
  
• pettus (nt teine pool jättis sihilikult tähtsad asjaolud teatamata)
  
• ähvarduse või vägivalla mõjul tehtud tehingud (nt relvajõul sundimine tehinguks)
  
• raskete asjaolude ärakasutamine (nt sõltuvussuhet ärakasutav tehing)
  

Tehinguid teevad isikud ise või oma esindaja kaudu. Juriidiline isik saab teha tehinguid ainult esindaja kaudu.
Esindamine ei ole lubatud puhtisiklike tehingute puhul (nt abielu sõlmimine, testament).
Tehingu kehtivuseks peab esindaja olema toiminud esindusõiguse piires. Esindusõiguse võib anda:

• tehinguga (nt volitus )
  
• seadusega (nt seadusjärgne esindusõigus)
  
• seaduse fiktsiooni alusel (nt talumisvolitus)
  

Leping on tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Lepingu sõlmimine toimub lepingu sõlmimise ettepaneku ( oferdi ) tegemisega ja selle vastuvõtmisega (aktsept), või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel.
Kokkulepe on lepinguna siduv, kui on olemas poolte tahe olla õiguslikult kohustatud.
6.4 KOHUSTUSE TÄITMINE. KOHUSTUSE RIKKUMISE TAGAJÄRJED. KAHJU HÜVITAMINE. KOHUSTUSE LÕPPEMINE.
Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata. Lepinguvälised võlasuhted tekivad seaduse alusel kahju õigusvastasest tekitamisest (nt omandi kahjustamine), kuid eelkõige tekivad võlasuhted siiski lepingutest.
Lepingu eesmärgi järgi liigitatakse võlaõiguslikke lepinguid:

• võõrandamisleping (nt müügileping)
  
• kasutusleping (nt üürileping)
  
• teenuse osutamise leping (nt töövõtuleping)
  

Lepingulise võlasuhte liik määratakse põhikohustuse järgi (nt üürilepingu puhul üürileandja kohustus asi kasutusse anda, üürilevõtja puhul selle eest tasuda), kõrvalkohustused teenivad põhikohustuse ettevalmistamise, läbiviimise ja tagamise eesmärki ning laiendavad põhikohustusi (nt üürniku kohustus hoida asja hoolikalt).
Lisaks neile võivad eksisteerida ka kaitsekohustused:

• kohustus käituda heas usus (nt kohustus teha teise poolega koostööd)
  
• teatamiskohustus (nt müüja peab tarbijale edastama toote kohta täielikku teavet)
  

Kestvusvõlasuhte puhul jääb võlasuhte tekkimise ja täitmise vahele teatud ajavahemik (nt järelmaksuga ostmine )
Täitmiskohaks nimetatakse kohta, kus võlgnik peab tegema kohustuse täitmise esemeks oleva teo (nt andma kauba üle). Reeglina on täitmiskoht kohaks, kust alates läheb teisele lepingupoolele juhusliku kahjustamise või hävimise riisiko (nt võlgnik peab kauba eest maksma ka siis, kui see hävines tulekahjus).
Rahavõlgadelt tuleb üldjuhul maksta intressi:

• kasuintress (nt pangas laenu võtmise puhul on intress tasu raha kasutamise eest)
  
• viivisintress (nt viivis raamatukogus tähtaja ületamise eest)
  

Kohustatud poolel võib olla mitu isikut. Osakohustusega on tegemist siis, kui kohustatud isikud peavad täitma ainult nendele langeva osa, solidaarsuskohustusega on aga tegemist siis, kui kohustatud isikud peavad täitma terve osa (ja sealjuures pole oluline, kas kõigi osa oli võrdne). Ühiskohustuse puhul ei saagi kohustatud isikud täita kohustust muidu, kui üheskoos (nt kvarteti liikmed saavad esitada muusikapala ainult neljakesi).
Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine on kohustuse rikkumine. Kohustust rikkunud pool vastutab rikkumise eest, v.a. juhul, kui rikkumine oli vabandatav.
Seaduses või lepingus ettenähtus juhtudel vastutab isik rikkumise eest ainult süü olemasolu korral. Süü vormid on:

• hooletus
  
• raske hooletus
  
• tahtlus
  

Kohustuse rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada lepingus või seaduses ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Seaduse puhul on need järgmised:

• nõuda kohustuse täitmist
  
• keelduda oma võlgnetava kohustuse täitmisest
  
• nõuda kahju hüvitamist
  
• taganeda lepingust või öelda leping üles
  
• alandada hinda
  
• nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist
  

Oluline õiguskaitsevahend on tarbija taganemisõigus ...:

• koduukselepingust (VÕS §35)
  
• tarbijakrediidilepingust (VÕS §402)
  
• pakettreisilepingust (VÕS §866)
  
• ehitise ajutise kasutamise lepingust (VÕS §379)
  
• sidevahenditega sõlmitud lepingust (VÕS §52)
  

Et kindlustada täiendavaid allikaid juhuks, kui võlgnikul endal ei ole piisavalt vahendeid, et oma kohustusi täita, kasutatakse tagatisi:

• käendus
  
• garantii
  
• käsiraha
  
• leppetrahv
  

Kahju tekitamisel kohustub kahju tekitaja kahju hüvitama. Hüvitamise eesmärk on panna kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju poleks tekitatud.
Et kahju tekitaja vastutaks kahju tekitamise eest, peab selle aluseks olema kolmeastmeline delikti koosseis:

teo objektiivne koosseis – kas tegu vastab süüteokoosseisule?

teo õigusvastasus – kas tegu on õigusvastane? (õigusvastasust välistab nt hädakaitse, hädaseisund, kohustuste kollisioon)

süü – kas isik on süüteo toimepanemises süüdi?
Kahju jaguneb:

• varaline kahju
  
  • otsene kahju
    
  • saamata jäänud tulu
    
• mittevaraline kahju
  

Kohustus lõppeb:

• kohustuse täitmisega
  
• tasaarvestusega
  
• kui võlgniku ja võlausaldaja isikud langevad kokku (nt võlausaldaja pärib võlgniku vara)
  
• poolte kokkuleppel
  
• vana võlasuhte asendamisel uuega (uuendamine)
  
• lepingust taganemisega või sellest ülesütlemisega
  
• võlgniku surmaga
  
• võlausaldaja surmaga
  

6.5 VÕÕRANDAMISLEPINGUD. KASUTAMISLEPINGUD. KINDLUSTUSLEPINGUD. TEENUSE OSUTAMISE LEPINGUD.
Võõrandamislepingu sisuks on kohustus anda üle omand. Omandi üleandmisele on suunatud:

• müügileping
  
• vahetusleping
  
• kinkeleping
  
• faktooringleping
  

Kasutuslepingu sõlmimise eesmärk on anda asi kasutusse ja saada see kokkulepitud kasutusaja lõppemisel tagasi. Kasutuslepingud on:

• rendileping (nt masina rent, rentijal on vilja saamise õigus)
  
• üürileping (nt korteri üür)
  
• litsentsileping
  
• frantsiisileping
  
• ehitise ajutise kasutamise leping
  
• tasuta kasutamise leping
  
• laenuleping (makstakse tagasi samas koguses ja kvaliteediga)
  
• krediidileping (makstakse tagasi rahasumma + intressid )
  

Kindlustuslepingud:

• kahjukindlustus ( kindlustus hüvitab kindlustatud isikule tekitatud kahju)
  
• vastutuskindlustus (kindlustus hüvitab kindlustatud isiku poolt kolmandale isikule tekitatud kahju)
  
  • üldine vastutuskindlustus
    
  • ametikindlustus
    
• isikukindlustus (nt ravi-, elu-, õnnetusjuhtumi-, pensionikindlustus)
  

Teenuse osutamise lepingu eesmärgiks teisele isikule teenuse osutamine tasu eest. Teenuse osutamise lepingud:

• käsundusleping
  
• töövõtuleping
  
• maaklerileping
  
• agendileping
  
• komisjonileping
  
• tervishoiuteenuse osutamise leping
  
• veoleping
  
• hoiuleping
  

6.6 ASJAÕIGUS
Õiguse objektid ehk esemed võivad olla asjad, õigused ja muud hüved, mis saavad kellelegi kuuluda ja mida saab üle anda. Seega ei saa objektide hulka kuuluda isikud ja nähtused, mis ei kuulu ühelegi isikule (nt vaba õhk).
Asjad ehk kehalised esemed on nende välise kuju kaudu ruumiliselt piiritletavad. Asjade suhtes õiguste tekkimist, käivet ja kaitset reguleerib asjaõigus.
Õiguste ehk kehatute esemete hulgast kuuluvad õigusobjektide hulka need, mida saab teistele isikutele üle anda.
Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum.
Asjaõiguse põhiküsimused:

• kuidas tekib omand?
  
• missugused õigused on isikutel asjade suhtes?
  
• kuidas saab isik talle kuuluvaid õigusi kaitsta?
  

Eraldamisprintsiip – eristab õiguslikult erinevateks tehinguteks
Abstraktsiooniprintsiip – ühe tehingu kehtetus ei too automaatselt endaga kaasa teise kehtetust
Valdus on isiku tegelik võim asja üle ega sõltu sellest, kas valdaja on asja omanik või mitte – ka varas on valdaja.
Omand on isiku võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Siiski ei tohi omandit kasutada üldiste huvide vastaselt ega teiste isikute huve pahatahtlikult kahjustades.
Kinnisasjade omaniku vahetudes tehakse kanne uue omaniku kohta kinnistusraamatusse. Kinnistusraamat on maa- ja linnakohtutes asuvate kinnistusametite poolt peetav avalik register , mis annab teavet kinnisasju puudutavate asjaõiguslike õigussuhete kohta.
Piiratud asjaõigused annavad õigustatud isikule asja suhtes otsese õigusliku võimu teatavates konkreetsetes piirides.
Piiratud asjaõigused:

omandit tagavad asjaõigused (kinnisasja ostueesõigus)

kasutust tagavad asjaõigused (servituudid, hoonestusõigus)

tagatis- ehk realiseerimisõigused (pandiõigus)

• kinnispant
  
• vallaspant
  

6.7 PEREKONNAÕIGUS
Perekonnaõiguse all mõistetakse eelkõige nende õigusnormide kogumit, mis reguleerivad abielu ja põlvnemissuhteid.
Sugulased – isikud, kellest üks põlvneb teisest, või kes põlvnevad samast isikust. Abielu sugulust ei mõjuta.
Abielu sõlmitakse täisealise mehe ja naise vahel. Abielu ei saa sõlmida, kui:

• isikud on lähisugulased
  
• üks neist on juba abielus
  
• ühele neist on määratud eestkostja piiratud teovõime tõttu
  

Abielurežiim ehk varavahekord on abikaasadele kuuluva vara omandisuhteid reguleerivate normide kogum. Enne abiellumist abikaasade poolt soetatud vara on nende lahusvara, abielu kestel omandatud vara aga ühisvara. Kui abikaasad soovivad seadusega paika pandud abieluvaramudelist kõrvale kalduda, sõlmivad nad abieluvaralepingu .
Vanemail on lastele võrdsed õigused ja kohustused (vanema hooldusõigus), mõlemad on lapse seaduslikud esindajad.
Põlvnemine on aluseks ülalpidamiskohustuste tekkimisele sugulaste vahel. Tähtsaim on vanema kohustus ülal pidada oma alaealist last.
Eestkoste seatakse lapsele, kes on ilma jäänud vanemlikust hoolitsusest (vanemad on surnud, teadmata kadunud, teovõimetud või kellelt on vanemlikud õigused ära võetud), või piiratud teovõimega täisealistele nende piiratud teovõime tõttu.
Hooldus on aga mõeldud täisealisele teovõimelisele isikule, kes vajab abi seoses kehalise või vaimse puudega.
6.8 PÄRIMISÕIGUS
Pärimisõiguse all peetakse silmas nende normide kogumit, mis reguleerivad pärimist.
Pärandaja on isik, kelle vara tema surma korral ühtse tervikuna teisele isikule üle läheb.
Pärand koosneb pärandaja kõikidest õigustest ja kohustustest, v.a need, mis on seadusest tulenevalt või oma olemuselt lahutamatult seotud pärandaja isikuga ja seepärast lõppevad tema surma korral.
Pärija on pärandaja õigusjärglane.
Kui keegi ei soovi surnud isiku pärandit vastu võtta, on seaduse kohaselt pärijaks viimase elukoha kohaliku omavalitsuse üksus või Eesti riik – nii on välistatud surnud isiku vara muutumine peremehetuks.
Kui pärandaja pole endast testamenti järele jätnud, on pärandamine seadusejärgne. Sugulased pärivad kolmes järjekorras: esiteks pärandaja alanejad sugulased, teised järjekorras pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased, kolmandana pärandaja vanavanemad ja nende alanejad sugulased. Abikaasa ei kuulu ühtegi pärimise ringi, vaid pärib sugulaste kõrval, ükskõik, mitmendasse pärimisringi viimased kuuluvad.
Testamenti võib testaator teha vaid isiklikult, selleks peab ta olema teo- ja otsusevõimeline. Testamendid jagunevad:

notariaalsed testamendid

• notariaalselt tõestatud testamendid
  

• notari hoiule antud testamendid
  

kodused testamendid

• tunnistajate juuresolekul allakirjutatud testamendid
  
• omakäeliselt kirjutatud testamendid
  

Oma eluajal võib pärandaja sõlmida teis(t)e isiku(te)ga pärandamislepingu. Sel juhul ei saa seda ühepoolselt muuta, muutmiseks on vaja lepingu teise poole nõusolekut.
Pärandi vastuvõtmisel ei saa sellest enam loobuda ega ka pärandist loobumisel seda hiljem vastu võtta. Reeglina vastutab pärija oma vara ulatuses pärandaja kohustuste eest, v.a juhul, kui ta enne pärandi vastuvõtmist nõuab selle inventuuri.
39