8 NÄDAL
1. Demokritose seisukohad aine ehitusest.
● kõik ained koosnevad üliväikestest
osakestest e. molekulidest
(mõõtmed suurusjärgus 10um)
● molekulide vahel mõjuvad
tõmbejõud (suurusjärgus molekulide
mõõtmetega)
● molekulid on pidevas kaootilises liikumises (temperatuuri tõustes
nende liikumise kiirus kasvab)
2. Tahke aine ehituse iseloomustus. Kristalsete kehade ja amorfsete
kehade erinevus aine ehituse seisukohalt.
Tahke olek.
● Molekulide vahekaugused on samas suurusjärgus molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide vahel tugevad
● Molekulidel on sellest
tingituna kindel asukoht ja soojusliikumise käigus
nad võnguvad selle ümber
● Tahketel
ainetel on kindel kuju ja ruumala
Üldjoontes jagunevad
tahkised ehk
tahked ained
kristallideks ja
amorfseteks aineteks .
Kristallides paiknevad molekulid korrapäraselt ja
nende paigutuse tõttu on ka kristallil korrapärane
väliskuju .
3. Vedelike ehituse iseloomustus.
Vedel olek.
● Molekulide
vahekaugus on samas suurusjärgus molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide vahel nõrgad
● Molekulid võivad
liikuda vedeliku piires
●
Vedelikel on kindel ruumala, puudub kuju.
4. Gaaside ehituse iseloomustus.
Gaasiline olek.
● Molekulide vahekaugused on kümneid
kordi suuremad molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide mõõtmetest
● Tõmbejõud molekulide vahel puuduvad
● Molekulide liikumine pole piiratud
●
Gaasidel puudub kuju ja ruumala.
5. Temperatuuri mõiste. Difusiooni mõiste. Temperatuuri seos
molekulide kineetilise energiaga. Absoluutne nulltemperatuur.
Aine temperatuur – molekulide kineetilise energia mõõt.
Mida kõrgem on aine temperatuur, seda kiiremini liiguvad molekulid.
Difusioon – ainete iseeneslik
segunemine molekulide soojusliikumise tõttu.
Molekulide soojusliikumise kineetiline energia on võrdeline aine
temperatuuriga.
Et kineetiline energia mv
2
2
on positiivne suurus, siis võib siit omakorda teha
veel ühe olulise järelduse. Nimelt peab
eksisteerima madalaim võimalik
temperatuur, mille korral molekulide kineetiline energia võrdub nulliga, s.t.
mille korral molekulid seisavad paigal ja soojusliikumist ei toimu. Selleks
temperatuuriks
on −273C, mida nimetatakse ka absoluutseks
nulltemperatuuriks.
Absoluutne nulltemperatuur on võetud Kelvini
temperatuuriskaala nullpunktiks , millest tulenevalt teisendatakse temperatuur Celsiuse skaalast
Kelvini skaalasse järgmise valemiga: =
+ 273C
𝑇 = 𝑡 + 273C
𝑡 + 273C
, kus
on aine
𝑇 = 𝑡 + 273C
temperatuur Kelvini ja Celsiuse skaalas.
𝑡 + 273C
6. Aine temperatuuri muutmiseks vajaliku soojushulga arvutamise
valem selgitustega. Soojusenergia hulk, mis kulub
teatava ainehulga temperatuuri tõstmiseks 1
kraadi võrra, avaldub
valemist
Q = mc(t2 - t1)
kus
– ainehulga mass, – aine
erisoojus ,
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
𝑡 + 273C1
– aine
algtemperatuur ja 𝑡 + 273C2 –
aine
lõpptemperatuur . Energia jäävuse seaduse kohaselt vabaneb see
soojushulk keha jahtumisel uuesti.
Näiteks vee erisoojus on
4200 /
⋅
), mis tähendab seda, et 1 kg vee
𝐽/(𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee (𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee
temperatuuri tõstmiseks 1C võrra kulub 4200 J soojust. Kui võrrelda seda
teise ainete erisoojusega, näiteks raua erisoojus on 470
/
⋅
), betooni
𝐽/(𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee (𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee
oma 920
/
⋅
), siis võib järeldada, et vee erisoojus on märgatavalt
𝐽/(𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee (𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee
suurem enamiku ainete erisoojusest. Sellest tulenevalt on vesi väga hea
soojuskandja ja soojusmahutaja võrreldes teiste ainetega.
7. Sulamise ja tahkumise mõiste. Kristalsete ja amorfsete kehade
sulamise erinevus. Sulamine – aine üleminek tahkest olekust vedelasse. Sulamise pöördprotsess
on
tahkumine .
Sulamine toimub, kui
tahkise temperatuur kasvab piisavalt kõrgeks. Sellest
tulenevalt muutuvad molekulide
liikumiskiirused nii suureks, et tõmbejõud ei
suuda neid enam koos hoida, molekulid
lahkuvad oma kohalt ja hakkavad
aine ulatuses ringi liikuma.
Et kristallides molekulid paiknevad korrapäraselt, siis kõikidel molekulidel on
ühesugune arv naabermolekule ja sellest tulenevalt on ka need jõud, mis
molekule kristallvõres kinni hoiavad, kõikide molekulide korral
ühesugused .
Järelikult ka temperatuur, mille korral molekulid kristallvõres oma asukohast
lahkuvad, on kõigi molekulide jaoks ühesugune. Niisugust temperatuuri
nimetatakse
kristalli sulamistemperatuuriks. Järelikult, kui hakata
kristalli
kuumutama , siis tema temperatuur hakkab alguses
tõusma –
kristallile
antav soojusenergia kulub molekulide liikumise kiirendamiseks ja
molekulid hakkavad kristallvõres suurema amplituudiga võnkuma.
Sulamistemperatuurini jõudmisel temperatuuri kasv
peatub .
Nüüd kulub kristallile antav soojusenergia täielikult molekulide üksteise
küljest lahti rebimiseks. Temperatuur püsib muutumatuna, kuni
kristall on
sulanud, pärast seda hakkab tekkinud vedeliku temperatuur uuesti tõusma.
Järelikult ei piisa kristalli sulatamiseks ainult tema
kuumutamisest sulamistemperatuurini, vaid tuleb
temale pidevalt soojust juurde anda, et
lõhkuda sidemed molekulide vahel. Selleks kulub märksa rohkem
soojusenergiat kui kristalli temperatuuri tõstmiseks 1 kraadi võrra. Näiteks 1
kg jää temperatuuri tõstmiseks 1 kraadi võrra kulub 2100 J soojusenergiat,
aga selleks, et sulatada 1 kg 0C-ni
kuumutatud jääd, läheb vaja 330 000 J
soojust. Rõhutame ka siinkohal, et sulamise käigus jää temperatuur ei
muutu.
Et sulatada mingi
ainehulk , mis on eelnevalt kuumutatud
sulamistemperatuurini, kulub soojushulk
Q = m
𝝀 m
kus m aine mass ja tema
sulamissoojus .
𝜆 tema sulamissoojus.
Tahkumisprotsess toimub vastupidises järjekorras. Vedeliku jahutamisel
tema temperatuur langeb kuni sulamistemperatuurini, siis hakkavad
molekulid uuesti kristalle moodustama ja vastavalt energia jäävuse
seadusele vabaneb nüüd uuesti see
soojus , mis enne kulus kristalli
sulatamiseks. Järelikult ei lange aine temperatuur tahkumise käigus
hoolimata jahutamisest. Temperatuur hakkab uuesti
langema siis, kui vedelik
on tahkunud.
Amorfsetel
kehadel puudub kindel
sulamistemperatuur , sest molekulid
paiknevad ebakorrapäraselt, sellest tingituna on erinevatel molekulidel ka
erinev arv naabermolekule ja järelikult on ka
erinevaid molekule koos
hoidvad jõud erinevad. Need molekulid, millel on vähem naabermolekule,
lahkuvad oma kohalt kristallvõres juba madalamal temperatuuril, kui aga
mingil
molekulil on rohkem naabermolekule, läheb tema „lahtirebimiseks”
vaja ka kõrgemat temperatuuri. Selle tulemusel
amorfne muutub aine, mis
madalatel
temperatuuridel on reeglina
habras (klaas, vaha,
pigi ),
temperatuuri kasvades esialgu järjest plastsemaks ja läheb
sujuvalt üle
vedelikuks.
8. Aine sulatamiseks vajaliku soojuse arvutamise valem
selgitustega.
Et sulatada mingi ainehulk, mis on eelnevalt kuumutatud
sulamistemperatuurini, kulub soojushulk Q =
m
𝝀 m
, kus m aine mass ja 𝜆 tema sulamissoojus.
tema sulamissoojus.
9. Aurustumise ja kondenseerumise mõisted. Aine temperatuurimuutumine aurumisel.
Aurustumine – aine üleminek vedelast olekust gaasilisse.
Aurustumise käigus toimub molekulide väljalendamine vedeliku pinnalt. Välja
lendavad need molekulid, mille kiirused on juhuslikult suuremad ja mis
seetõttu suudavad ületada molekulide vahel mõjuvaid tõmbejõude. Selle
tulemusel vedeliku temperatuur
aurumise käigus väheneb.
Kondenseerumine - aine üleminek gaasilisest olekust vedelasse.
10. Aurumist kiirendavad tegurid.
Vedeliku aurumist kiirendavad tegurid:
1. kõrgem temperatuur
2. suurem vaba pind
3. nõrgemad tõmbejõud molekulide vahel
4. tuule olemasolu vedeliku vaba pinna kohal.
11. Keemise mõiste ja toimumise tingimus. Keemistemperatuuri
sõltuvus õhurõhust. Keemine – molekulide väljalendamine vedeliku pinnalt ja seest.
Temperatuuri, mille käigus see toimub, nimetatakse
vedeliku
keemistemperatuuriks. Ka keemise käigus vedeliku temperatuur ei muutu,
sest kogu
vedelikule antav soojusenergia kulub molekulide eemaldamiseks
vedelikust.
12. Vedeliku aurustamiseks vajaliku soojushulga arvutamise valem
selgitustega.
Et aurustada mingi vedelikuhulk, mis eelnevalt on kuumutatud
keemistemperatuurini, kulub soojushulk Q = L m kus
on vedeliku mass ja
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
L tema
aurustumissoojus .
13. Kristalli sulamise ja keemise graafik selgitustega.
14. Sublimatsiooni ja härmatumise mõisted.
Sublimatsioon – aine üleminek tahkest olekust otse gaasilisse, sellele
vastupidine protsess on
härmatumine .
15. Latentse soojuse mõiste ja selle kasutamise näited. Latentne soojus e. varjatud – soojus, mis neeldub või vabaneb aine
üleminekul ühest olekust teise. Latentse soojuse neeldumisel või
vabanemisel ei muutu aine temperatuur.
Latentse soojuse iseloomustamiseks võib tuua järgmise näite.
Kilogrammi vee kuumutamiseks temperatuurilt 20C temperatuurini
100C vajalik soojushulk on valemi (8.1) kohaselt 0,34 MJ, selle veehulga
aurustamiseks 100C juures kulub vastavalt valemile (8.2) täiendavalt 2,3 MJ
latentset soojust. Järelikult latentse soojuse tõttu on veeaur palju efektiivsem
soojuskandja kui kuum vesi samal temperatuuril. Samal
põhjusel on 100-
kraadise veeauru
põletus palju ohtlikum 100-kraadise vee põletusest, sest
kudedega kokku puutudes aur kondenseerub ja temas sisalduv latentne
soojus vabaneb selle käigus.
Latentset soojust saab ära kasutada ka jahutamisel. Kui jahutatav keha
asetada vette temperatuuriga 0C (keha temperatuur peab muidugi olema
kõrgem kui 0C), siis keha jahtub seetõttu, et osa temas sisalduvast
soojusenergiast kulub vee soojendamiseks. Kui aga panna keha
nullkraadisesse lumme, siis ta jahtub palju kiiremini, sest märgatavalt
rohkem temas sisalduvast soojusest kulub lume sulatamiseks. Kuuma ilmaga
saab keha jahutada ka aurustumiseks vajalikku latentset soojust kasutades.
Selleks tuleb jahutatava keha ümber mähkida
märg riie ja aurustudes võtab
vesi kaasa hulga latentset soojust, mille tulemusel keha temperatuur langeb.
Kui riiet pidevalt kasta (selleks ei pea vesi olema isegi külm), püsib keha
temperatuur madal.
16. Latentne soojus meteoroloogias .
Latentse soojuse tähtsus meteoroloogias. Väga olulist osa ilma kujundamisel
mängib
veeaurus sisalduv latentne soojus, seda eriti soojuse
„transportimisel” erinevate atmosfäärikihtide vahel. Nagu teada, langeb
troposfääris
õhutemperatuur kõrguse kasvuga (
troposfäär on atmosfääri
alumine kiht, ulatub keskmiselt 15 km kõrgusele
maapinnast ). Arvutused ja
simulatsioonid näitavad, et kui
atmosfäär oleks „kuiv”, s.t. ei sisaldaks
veeauru, peaks õhutemperatuur langema ligikaudu 10 kraadi kilomeetri
kohta, kuid tegelikkuses on temperatuurilangus märgatavalt väiksem,
umbes 6,5 kraadi kilomeetri kohta. Seda põhjustab õhus sisalduva veeauru
latentne soojus. Veekogude pinnale langev
päikesekiirgus neeldub osaliselt
pealmistes veekihtides ja selle tulemusel tõuseb nende veekihtide
temperatuur. Ühtlasi soojeneb ka veekogu pinnaga kokku
puutuv õhk.
Päikesekiirguse energia arvel vesi osaliselt
aurustub , seetõttu tekib veekogu
pinna kohale soe ja niiske, s.t. veeauru sisaldav õhk. Et sooja õhu tihedus on
külma õhu omast väiksem, siis
kerkib soe õhk
ülespoole ja viib veeauru
endaga kaasa. Jõudes kõrgematesse troposfääri kihtidesse, kus
õhutemperatuur on madalam (keskmistel
laiustel kahaneb temperatuur
väärtusest 15C
merepinna kohal kuni väärtuseni −55C troposfääri
ülaosas ),
õhk jahtub ja temas sisalduv veeaur kondenseerub, suurematel kõrgustel ka
härmatub. Nende protsesside käigus vabaneb veeaurus sisalduv latentne
soojus – 2,3 MJ kilogrammi kohta kondenseerumisel, 2,7 MJ kilogrammi kohta
härmatumisel ja troposfääri
ülaosa temperatuur tõuseb. Seetõttu langebki
õhutemperatuur kõrguse kasvades aeglasemalt kui „kuiva” atmosfääri
korral.
17. Soojusülekande mõiste.
Soojusülekanne – soojusenergia liikumine füüsikaliste kehade või
süsteemide vahel. Toimub kas
soojusjuhtivuse ,
konvektsiooni või
soojuskiirguse kaudu.
18. Soojusjuhtivuse mõiste ja põhimõte. Head ja halvad soojusjuhid .
Soojusjuhtivus – soojusenergia spontaanne (iseeneslik)
ülekandumine kuumemalt kehalt külmemale molekulidevaheliste põrgete kaudu.
Soojusjuhtivuse põhimõte. Et temperatuur mõõdab molekulide keskmist
kineetilist energiat, liiguvad eralduspinnast vasakul (vasak - soe pool)
molekulid kiiremini kui paremal (parem -külm pool), madalama
temperatuuriga osas. Kui vasakul pool asuv, kiiresti liikuv
molekul põrkub
paremal pool oleva, aeglaselt liikuva
molekuliga , siis annab ta osa oma
kineetilist energiat ära. Selle tulemusel hakkab aeglasemalt liikuv molekul
liikuma kiiremini ja eralduspinnast vasakule
jääva osa temperatuur tõuseb.
Ühtlasi langeb paremale poole jääva osa temperatuur.
19. Fourier ´seadus soojusjuhtivuse kohta. Joonis ja valem koos
selgitustega. Ajavahemikus t läbi õhukese plaadi läinud soojusenergia hulk avaldub
valemiga
Q =
(
T ❑1−T ❑2)
Δ x
⋅S ⋅ λ ⋅ Δt
kus 𝑇 = 𝑡 + 273C1 on keskkonna temperatuur ühel ja T2 keskkonna temperatuur teisel
pool seina, Δ x plaadi paksus, S plaadi pindala ja λ plaadi
soojusjuhtivustegur .
Kirjeldab soojusenergia
levimist läbi õhukese ainekihi, mille erinevatel
külgedel on keskkonna temperatuur erinev.
Selle seaduse näitlikustamiseks
vaatleme kahte
paralleelset seina, mille
vahel paikneb õhuke plaat halva soojusjuhtivusega materjalist. Õhuke plaat
tähendab seda, et tema paksus on väga palju väiksem plaadi ülejäänud
mõõtmetest, ning halb soojusjuhtivus seda, et plaadi materjal juhib soojust
palju halvemini kui seinte materjal (nt penoplast
kiviseinte vahel). Mõlema
seina temperatuur olgu ühtlane.
20. Konvektsiooni mõiste ja kirjeldus. Näited konvektsioonist.
Konvektsiooni tekketingimus.
Konvektsioon – soojuse edasikandumine
vedelikes ja
gaasides ainehulkade
liikumise vahendusel.
Kui ainehulga temperatuur suureneb, siis
soojuspaisumise tõttu ta tihedus
väheneb ja
üleslükkejõu tõttu liigub see ainehulk ülespoole, viies soojuse
endaga kaasa. Tema asemele tulevad mujalt külmemad ainehulgad.
Konvektsiooni tekkimise oluline
eeltingimus on
gravitatsioon , selle
puudumisel ei saaks
vedelikus või gaasis tekkida üleslükkejõudu, mis
soojemaid ainemasse ülespoole liikuma sunniks.
21. Tuule tekke selgitamine konvektsiooni kaudu.
Ka tuuled tekivad õhu konvektsiooni tõttu atmosfääris. Joonis kujutab
rannikualadel tekkivat ööpaevase tsükliga
tuult - briisi ehk
vinu . Kui päike
soojendab päeval maapinda ja vett, siis
maapind soojeneb oma väikese
erisoojuse tõttu veest kiiremini. Maapinna kohal olev õhk soojeneb samuti ja
kerkib väiksema tiheduse tõttu ülespoole, selle asemele tuleb külmem õhk
mere poolt, seega päevasel ajal
puhub briis mere poolt maa poole. Öö
saabudes jahtub maapind kiiremini kui vesi, mis päeva jooksul on jõudnud
piisavalt soojeneda. Nüüd on
veepinna kohal soojem õhk, mis hakkab
kerkima, maa kohal olev külmem õhk liigub asemele,
mistõttu öösel puhub
briis maa poolt mere poole.
22. Soojuskiirguse mõiste. Absoluutselt musta, absoluutselt valge ja
absoluutselt läbipaistva keha mõisted.
Soojuskiirgus – elektromagnetiline kiirgus, mis tekib aatomite või
molekulide soojusliikumise tõttu aines. Iga keha, mille temperatuur on
kõrgem ümbritseva keskkonna omast, kiirgab elektromagnetlaineid.
Soojuskiirgus levib
vaakumis ja gaasides.
Absoluutselt must keha – keha, mis neelab kõik temale
langeva elektromagnetkiirguse. Näiteks tahmal on ligilähedaselt absoluutselt musta
keha omadused (neelab c.a. 96% temale langevast nähtavast valgusest ja
infrapunakiirgusest).
Absoluutselt valge keha – keha, mis peegeldab kõik temale langeva
elektromagnetkiirguse tagasi. Absoluutselt valge keha omadused on
ligilähedaselt
lumel (neelab umbes 15%) ja
poleeritud hõbedal (neelab
umbes 10ss% temale langevast nähtavast valgusest ja infrapunakiirgusest).
Absoluutselt läbipaistev keha – keha mis
laseb läbi kõik temale langeva
elektromagnetkiirguse. Klaas käitub nähtava valguse puhul ligilähedaselt
absoluutselt läbipaistva
kehana , kuid neelab temale langeva
ultraviolettkiirguse.
23. Märgamine ja mittemärgamine . Näited, joonised.
Märgamine – nähtus, mille käigus vedelik tahkele pinnale
sattudes jääb
pinna külge kinni ja
valgub mööda seda pinda piiramatult laiali. See toimub
siis, kui vedelikumolekulide ja tahke aine molekulide vahel on tõmbejõud
tugevamad kui vedelikumolekulide
omavahelised tõmbejõud.
Mittemärgamine – vedelik tahke aine pinnale sattudes püüab võtta kera
kuju. Raskusjõu mõjul on see kera vertikaalsihis kokku surutud. Märgamist ei
toimu, kui vedelikumolekulide omavahelised tõmbejõud on tugevamad kui
vedelikumolekulide ja tahke aine molekulide vahelised tõmbejõud.
Nii näiteks, kui
horisontaalse klaastahvli pinnale langevad
veetilgad , siis nad
jäävad klaasi külge kinni ja ei valgu sealt maha isegi siis, kui klaastahvlit
kallutada. Seega vesi märgab klaasi, sest veemolekulide ja klaasimolekulide
vaheline tõmbejõud on tugevam kui veemolekulide omavaheline tõmbejõud.
Kui aga klaastahvli pinnale satuvad elavhõbedatilgad, võtavad nad
kokkusurutud kera kuju ja klaastahvli kallutamisel veerevad mööda seda
pinda alla. Järelikult
elavhõbe ei
märga klaasi, sest elavhõbedamolekulide
vahel mõjuvad tugevamad tõmbejõud kui elavhõbedamolekulide ja
klaasimolekulide vahel.
Samuti märgab vesi puitu, kuid elavhõbe mitte. Samas ei märga vesi näiteks
rasvasid, mistõttu ei saa ainult veega pesta
rasvaseid nõusid . Kui aga
veele lisada pesuvahendit, siis tekkinud lahuse molekulide omavahelised
tõmbejõud on nõrgemad kui lahuse ja rasva molekulide vahelised
tõmbejõud.
Seega pesuvahendi- või seebilahus märgab rasva ja peseb rasva maha. Kui
veetilk langeb rasvasele pinnale, võtab ta kuju nagu joonis a, samas kui
seebilahuse tilk võtab kuju b.
24. Vedeliku pinnakihi teke.
Kui molekul asub vedeliku pinnal, siis tema kohal teisi vedelikumolekule ei
ole, tema „
naabrid ” paiknevad ainult tema kõrval ja temast allpool. Sellest
tulenevalt mõjutavad naabermolekulid teda jõududega, mille
resultant 1. Erineb nullust
2. On suunatud vedeliku sisemusse
Selle tulemusel tekib vedeliku välispinnal mõne molekuli paksune
pinnakiht, kus molekulid paiknevad
tihedamalt kui vedeliku sees. See
pinnakiht on elastse kile omadustega ja suudab enda peal kanda isegi
kergemaid esemeid, mille tihedus on vedeliku tihedusest suurem.
25. Pindpinevusjõu arvutusvalem selgitustega. Pindpinevus - jõud, mis ei lase vedeliku välispinnale asetatud kehal läbi
pinna
vajuda .
Fpp=σl
- keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
σ
- vedeliku
pindpinevustegurKui kehale mõjuv
raskusjõud on suurem kui pindpinevusjõu ja üleslükkejõu
summa, vajub keha läbi pinnakihi ja
upub .
26. Kapillaarsuse mõiste. Märgava ja mittemärgava vedeliku
kapillaarsus torudes, joonised.
Kapillaarsus - vedelike tõusmine või
langemine peenikestes torudes
(
kapillaarides ) pindpinevusjõudude toimel.
Kui peen vertikaalne toru asetada otsapidi vedelikku, mis teda märgab,
näiteks klaastoru vette, siis vedelik hakkab pindpinevusjõu mõjul selle torus
ülespoole kerkima. Mida
peenem toru seda kõrgemale evedelik tõuseb.
Märgava vedeliku tõusmine torudes.
Märgav vedelik (H2O) VS mittemärgav vedelik (Hg)
27. Vedelikusamba tõusukõrguse arvutamise valem kapillaarsuse
korral. Selle tuletamine .
Vedeliku tihedus olgu ρ ja pindpinevustegur σ, silindri
ristlõikepindala S ja
raadius , vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
Torus olevale vedelikule mõjub
pindpinevusjõud on rakendatud
vedelikusamba pealispinna ja toruseina kokkupuutejoonele ning mõjub
suunaga ülespoole.
Fpp=σl
Teiseks mõjub vedelikule raskusjõud mg = ρ Vg, Kus V on vedelikusamba
ruumala.
Vedelikusammas saab
tõusta maksimaalselt sellisele kõrgusele, kus
need kaks jõudu teineteist tasakaalustavad st σl = ρ Vg.
Et toru
ümbermõõt on =
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
2𝜋𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
, vedelikusamba pindala aga
V = Sh = πr2h,
saame pindpinevusjõu ja raskusjõu võrdsustamisel tingimuse 2π
rσ = ρπr2hg.
Vedelikusamba maksimaalne kõrgus avaldub sellest
ℎ =
2 σ
ρ gr
.
Viimasest valemist järeldub, et märgava vedeliku tõusukõrgus kapillaartorus
on pöördvõrdeline toru
raadiusega . Mittemärgava vedeliku korral tuleb
kõrgus negatiivne, s.t. jääb allapoole vedeliku pealispinda.
9. NÄDAL
28. Ideaalse gaasi kolm omadust.
Ideaalseks gaasiks nimetatakse niisugust gaasi, mille puhul
1. Molekule vaadeldakse punktmassidena
2. Molekulidevahelisi põrkeid ja molekulide põrkeid teiste
kehadega vaadeldakse absoluutselt elastsetena
3. Molekulidevahelisi tõmbejõudusid ei arvestata
29. Gaasi rõhu põhjus.
Rõhk, mida
gaas avaldab temaga kokku puutuvate
kehadele , on põhjustatud
gaasimolekulide
liikumisest , täpsemalt öeldes liikuvate gaasimolekulide
põrgetest vastu neid kehi. Et gaasi rõhk
anumas , nagu juba
öeldud , on
põhjustatud molekulide löökidest vastu anuma seinu. Gaasi rõhk peab olema
mida tugevamad on üksikute molekulide
30. Gaasi rõhu valem ja selle kaks teisendit koos selgitustega.
Et saada valemit selle rõhu arvutamiseks, võtame vaatluse alla ühe
konkreetse erijuhu – ideaalse
gaasiga täidetud anuma ja püüame hinnata
gaasi rõhku selle anuma
seintele .
Vaatleme nüüd neid kahte tegurit eraldi.
Esmalt ühe molekuli poolt seinale
antud löögi tugevus, mis on määratud selle molekuli impulsiga
=
𝑃 = 𝑚
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡0𝑣
kus 𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡0 – selle molekuli mass ja – tema kiirus. Järelikult on molekuli poolt
𝑣
antud löögi tugevus võrdeline tema massi ja kiirusega.
Nüüd teine tegur –
seinaga ajaühikus põrkuvate molekulide arv.
Esiteks peab
see olema samuti võrdeline molekulide keskmise kiirusega 𝑣, sest mida
kiiremini liigub üks konkreetne molekul, seda rohkem põrkeid anuma
seintega ta mingi ajavahemiku jooksul jõuab teha. Teiseks on põrgete arv
seda suurem, mida suurem on anumas molekulide kontsentratsioon , mis
𝑛, mis
võrdub molekulide
koguarvu ja anuma ruumala
jagatisega
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega
𝑉 jagatisega
=
𝑛, mis
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega /𝑉 jagatisega
.
Järelikult on ajaühikus anuma seintega põrkuvate molekulide arv võrdeline
molekulide keskmise kiiruse ja nende
kontsentratsiooniga .
Võttes need kaks tegurit nüüd kokku, saame tulemuseks, et gaasi rõhk
anuma seintele peab olema võrdeline
1. ühe molekuli massiga 𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡0
2. molekulide kontsentratsiooniga 𝑛, mis
3. molekulide keskmise kiiruse
ruuduga :
𝑣
p∼m0v2n
31. Aine siseenergia mõiste. Ideaalse gaasi siseenergia ja selle
valem.
Aine siseenergia – aine molekulide kineetiliste ja potentsiaalsete
energiate summa, mis on arvutatud selle keha masskeskme suhtes.
Ideaalse gaasi siseenergia – gaasimolekulide kineetiliste energiate summa:
Es = N ek = N (ekulg + epöörd)
kus 𝑒k – ühe molekuli keskmine kineetiline energia, 𝑒kulg – ühe molekuli
keskmine
kulgliikumise energia, 𝑒pöörd – keskmine pöördliikumise energia.
32. Molekuli kulgliikumise energia valem selgitustega.
ekulg =
3
2kT
kus
– temperatuur Kelvini kraadides ,
= 1,38 ⋅ 10
𝑇 = 𝑡 + 273C
𝑘
-23
on Boltzmanni
𝐽/(𝑘𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee/𝐾 on Boltzmanni
konstant.
33. Süsteemi vabadusastmete arvu mõiste. Erineva kujuga
molekulide pöördliikumise vabadusastmete arv.
Süsteemi vabadusastmete
arvuks nimetatakse vähimat sõltumatute
parameetrite arvu, millega saab süsteemi olekut üheselt määrata. Näiteks 3-
mõõtmelises ruumis on gaasimolekuli
kulgliikumisel alati 3 vabadusastet –
tema kulgliikumise kiirus on üheselt määratud 3 arvuga, milleks on
kiirusvektori 3
projektsiooni .
34. Gaasimolekuli kineetilise energia valem selgitustega.
Molekulis sisalduvad
aatomid võivad üksteise suhtes ka võnkuda, kuid
võnkumine saab toimuda alles siis, kui gaasi temperatuur ületab teatud
kriitilise väärtuse. Et need
kriitilised väärtused enamiku gaaside korral
ületavad märgatavalt toatemperatuuri, ei pea me normaaltingimustel
võnkliikumise vabadusastmetega arvestama ja võime piirduda ainult
kulgliikumise (alati 3) ja pöördliikumise vabadusastmetega. Seda arvestades
avaldub gaasimolekuli keskmine kineetiline koguenergia valemist
ek =
3+i p
2 kT
35. Avogadro valemi tuletamine. Avogadro seadus.
Enne ideaalse gaasi olekuvõrrandini jõudmist tuletame vaheastmena veel
ühe olulise gaaside käitumist kirjeldava seaduse – Avogadro seaduse. Selleks
kirjutame valemi (8.2) välja molekulide kontsentratsiooni definitsiooni
=
𝑛, mis
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega /𝑉 jagatisega
kasutades, kus
on molekulide arv ja
gaasi ruumala.
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega
𝑉 jagatisega
p =
2
3ekulg
⋅
n (8.2)
p =
2
⋅ e❑
kulg ⋅ N
3
⋅V
Asendame siia molekulide kulgliikumise energia, saame vahetulemuse
=
𝑝 =
𝑘𝑇𝑁
V
, millest molekulide arvu N avaldades saame järgmise vahetulemuse
gaasimolekulide arvu leidmiseks:
N =
V
⋅ p
k
⋅T (8.8)
Valmist (8.8) järeldub, et mingi
konkreetse gaasikoguse molekulide
arvu saab määrata kolme suurust – rõhku, ruumala ja temperatuuri
teades , kuid neid suurusi omakorda on võimalik mõõta igapäevaelus
kasutatavate mõõtevahenditega – rõhku baromeetriga ,
temperatuuri termomeetriga jne. Valemit (8.8) nimetatakse Avogadro
valemiks .
Avogadro seadus. Kui kahe gaasikoguse rõhud , ruumalad ja
temperatuurid on võrdsed, siis sisaldavad nad ühepalju molekule.
36. Ainehulga ühiku 1 mool definitsioon.
Üks mool – ainehulk, mis sisaldab sama palju molekule, kui neid on kaheteistkümnes
grammis süsinikus, s.t. 6,02 ⋅
1023 molekuli. Ühe mooli mingi aine mass
grammides võrdub selle aine molekulmassiga. Näiteks, kui süsiniku
aatommass (ja ka
molekulmass ) on 12, siis ühe mooli süsiniku mass on 12 g.
37. Mendelejev - Clapeyroni võrrandi tuletamine Avogadro valemist. Ideaalse gaasi
olekuvõrrand ehk Mendelejev-Clapeyroni võrrand. Avogadro
valem (N =
V
⋅ p
k
⋅T
) sisaldab ühte suurust, mida on väga raske määrata, nimelt
molekulide arv gaasis. Et
asendada seda
mingite lihtsamalt mõõdetavate
suurustega, meenutame ainehulga ühiku 1 mool definitsiooni.
Järelikult, kui tahame teada mingis ainekoguses sisalduvate molekulide arvu,
peame
1. kindlaks
määrama selle aine hulga
moolides 2. korrutama tulemuse molekulide arvuga ühes
moolis e. Avogadro
arvuga, mille väärtus on 𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega A = 6,02 ⋅ 1023 mol-1.
Kuidas määrata
ainehulka moolides? Selleks tuleb aine kogumass
jagada
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
tema molaarmassiga . Asendame selle
jagatise valemisse
𝜇. Asendame selle jagatise valemisse
N =
V
⋅ p
k
⋅T
:
Vp
T
=
m
⋅ Na⋅k
μ
Valemite kompaktsuse huvides asendatakse Avogadro arv ja Boltzmanni
konstant üheainsa suuruse – universaalse gaasikonstandiga. Universaalne
gaasikonstant – Avogadro arvu ja Boltzmanni konstandi korrutis:
R = NAk = 8,31 J/K⋅mol
Lõpptulemusena saame järgmise võrrandi. Mendelejev-Clapeyroni võrrand
ehk ideaalse gaasi olekuvõrrand:
pV
T
=
mR
μ
Gaaside segu korral aga
V
⋅ p
T
=
R
⋅ Σ❑
i=1
n
⋅
(
m❑
i
μ❑
i )
38. Clapeyroni võrrand selgitustega. Selle sõnastus .
Valemist (
pV
T
=
mR
μ
või
V
⋅ p
T
=
R
⋅ Σ❑
i=1
n
⋅
(
m❑
i
μ❑
i )
gaaside segu korral) saab
teha olulise järelduse. Olgu
hermeetiliselt suletud
mahutis gaaside segu. Kui
selle
seguga ei toimu keemilisi reaktsioone, siis iga
üksiku komponendi mass
peab
jääma muutumatuks, samuti ei muutu
ühegi komponendi
molaarmass .
Järelikult on sellisel juhul valemis
V
⋅ p
T
=
R
⋅ Σ❑
i=1
n
⋅
(
m❑
i
μ❑
i )
paremal pool
konstantne suurus, millest omakorda järeldub, et ka vasak pool peab olema
konstantne.
Kui mingi gaasikogusega ei toimu keemilisi reaktsioone, siis selle
gaasikoguse rõhu ja ruumala korrutis jagatud temperatuuriga on
konstantne suurus.
Oletame, et selle gaasiga toimub mingi termodünaamiline protsess, millega
ei kaasne keemilisi reaktsioone. Olgu selle gaasi rõhk, ruumala ja
temperatuur enne protsessi vastavalt 𝑝 =1, 𝑉 jagatisega 1 ja 𝑇 = 𝑡 + 273C1, pärast protsessi
aga 𝑝 =2, 𝑉 jagatisega 2 ja 𝑇 = 𝑡 + 273C2. Siis valemi
V
⋅ p
T
=
R
⋅ Σ❑
i=1
n
⋅
(
m❑
i
μ❑
i )
põhjal peab kehtima
järgmine võrrand.
p ❑
1 ⋅ V ❑1
T ❑1
=
p❑
2 ⋅ V ❑2
T ❑2
39. Isotermiline protsess (seaduse sõnastus, valem, näide, graafik).
Isotermiline protsess – protsess, mille käigus ei muutu gaasi temperatuur.
Näit. gaasi aeglane
kokkusurumine silindris , mille seinad juhivad hästi
soojust.
Boyle ́i-
Mariotte ́i seadus: Isotermilises protsessis on gaasi rõhu ja ruumala
korrutis konstantne:
T =
const → pV =
m
⋅ R ⋅T
μ
= const
Isotermilist protsessi saab näitlikustada tema graafikuga, mille
horisontaaltelg vastab ruumalale (seda protsessi käigus muudetakse),
verikaaltelg aga rõhule. Avaldades valemist (8.13) rõhu, saame:
p =
m
⋅ R ⋅T
μ
⋅V
Tegemist on pöördvõrdelise sõltuvusega, mille graafik on
parabool – isoterm.
40. Isobaariline protsess (seaduse sõnastus, valem, näide, graafik).
Isobaariline protsess – protsess, mille käigus ei muutu gaasi rõhk. Näit gaasi
kuumutamine hermeetilises silindris, mille
kolb võib vabalt liikuda.
Joonis 8.8 kujutab gaasi isobaarilist paisumist. Gaasi rõhk
silindris peab
𝑝 =
tasakaalustama kahe rõhu summa:
1. väline atmosfäärirõhk atm
𝑝 =
2. kolvi kaalust põhjustatud rõhk
, kus
on kolvi pindala ja
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee𝑔 ⋅ 𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee/𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
kolvi mass.
Charles ́i seadus: Isobaarilises protsessis on gaasi ruumala ja
temperatuuri jagatis konstantne:
p = const →
V
T =
m
⋅ R
p
⋅ μ = const
Isobaarilise protsessi graafiku koostamisel kantakse horisontaalteljele gaasi
temperatuur, mida me protsessi käigus muudame, vertikaalteljele gaasi
ruumala, mis muutub temperatuuri muutumise tagajärjel. Avaldame valemist
p = const →
V
T
=
m
⋅ R
p
⋅ μ
= const ruumala:
V =
m
⋅ R
p
⋅ μ T
Saame võrdelise sõltuvuse, mille graafik on
nullpunkti läbiv sirge –
isobaar .
Viimasest valemist on lihtne näha, et mida suurem on gaasi rõhk, seda
väiksem on konstandi
m
⋅ R
p
⋅ μ
väärtus ja seda väiksem graafiku tõus.
41. Isohooriline protsess (seaduse sõnastus, valem, näide, graafik).
Isohooriline protsess – protsess, mille käigus ei muutu gaasi ruumala
(chorema – ruumala kreeka k.). Näiteks gaasi kuumutamine hermeetiliselt
suletud, konstantse ruumalaga anumas.
Gay- Lussac ́i seadus: Isohoorilises protsessis on gaasi rõhu ja
temperatuuri jagatis konstantne:
V = const →
p
T =
m
⋅ R
V
⋅ μ = const
Isohoorilise protsessi graafiku koostamisel kantakse horisontaalteljele gaasi
temperatuur, mida me protsessi käigus muudame, vertikaalteljele gaasi
rõhk, mis muutub temperatuuri muutumise tagajärjel. Avaldame valemist
(8.15) rõhu:
p =
m
⋅ R
V
⋅ μ T
Saame võrdelise sõltuvuse, mille graafik on nullpunkti läbiv sirge –
isohoor .
Viimasest valemist on lihtne näha, et mida suurem on gaasi ruumala, seda
väiksem on konstandi
m
⋅ R
V
⋅ μ
väärtus ja seda väiksem graafiku tõus.
42. Gaasi paisumistöö valem selgitustega. Selle tuletamine.
Gaasi paisumistöö.
Asugu mingi gaasikogus kolviga suletud silindris. Olgu
gaasi rõhk silindris ja kolvi põhja pindala , siis
rõhumisjõud , millega
𝑝 =
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
silinder kolbi mõjutab, avaldub valemiga
=
𝐹 = 𝑝𝑆
𝑝 =𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
Kui kolb selle jõu mõjul liikuma hakkab, siis reeglina muutub gaasi rõhk
silindris. Oletame aga, et silinder liigub edasi mingi
lõpmata väikese
teepikkuse
võrra, mis on väga palju väiksem silindri pikkusest. Siis võime
𝑑
rõhu silindris lugeda ligikaudu konstantseks.
Elementaarne töö, mille gaas
sel juhul kolbi liigutades teeb, arvutatakse valemiga
=
=
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐹 = 𝑝𝑆𝑑
𝑝 =𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚 𝑑
Korrutis 𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚•𝑑 on silindri ruumala lõpmata väike juurdekasv kolvi liikumisel,
s.t.
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚𝑑 =𝑑𝑉 jagatisega
Järelikult võime gaasi poolt tehtud elementaarse töö valemi kirjutada kujul
=
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑝 = 𝑑𝑉 jagatisega
Et arvutada gaasi töö mingi lõpliku
paisumise korral, tuleb
1. avaldada gaasi rõhk ainult ruumala funktsioonina (alati pole see
võimalik)
2. integreerida viimast valemit algruumalast lõppruumalani.
Seega saame gaasi töö arvutamiseks üldjuhul valemi
A = ∫
V ❑
1
V ❑
2
❑
p(V) dV
kus 𝑉 jagatisega 1 on gaasi algruumala, 𝑉 jagatisega 2 lõppruumala.
43. Termodünaamika esimene seadus (sõnastus ja valem
selgitustega).
Gaas teeb
paisumisel tööd oma siseenergia arvel
Termodünaamika esimene seadus. Gaasi siseenergia muut võrdub
gaasile antud soojushulga ja gaasi poolt tehtud töö vahega:
Δ
Es = Q - A
44. Ideaalse gaasi siseenergia valem selgitustega. Selle tuletamine.
Ideaalse gaasi siseenergia arvutamine. Tuletame valemi ideaalse gaasi
siseenergia arvutamiseks. Vastavalt valemile (8.4) avaldub gaasi siseenergia
molekulide arvu ja ühe molekuli keskmise kineetilise energia korrutisena 𝐸s
= 𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega 𝑒k. Molekulide arv leitakse valemiga =
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega
A
𝑚𝑁
μ
, ühe molekuli kineetiline
energia aga valemiga (8.7), mistõttu saame siseenergia jaoks valemi
s =
𝐸
(
3+ p
𝑖p )⋅𝑚 ⋅ 𝑁 ⋅ A ⋅𝑘⋅𝑇
2
𝜇
Arvestades veel universaalse gaasikonstandi definitsiooni (8.9), jõuame
järgmisele tulemusele.
Es =
(
3+i❑p)⋅mRT
2 μ
kus
– gaasi mass,
– temperatuur,
– molaarmass ja p pöördliikumise
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
𝑇 = 𝑡 + 273C
𝜇. Asendame selle jagatise valemisse
𝑖p pöördliikumise
vabadusastmete arv. Mingi konkreetse gaasikoguse korral on kõik suurused
valemi (8.18) paremal pool konstandid peale temperatuuri, mis võimaldab
teha veel ühe järelduse.
45. Aine erisoojus ja moolsoojus .
Aine erisoojus – soojushulk, mis kulub ühe kilogrammi aine temperatuuri
tõstmiseks ühe kraadi võrra.
Aine moolsoojus – soojushulk, mis kulub ühe mooli aine temperatuuri
tõstmiseks ühe kraadi võrra.
46. Siseenergia muut (tuletamisega) ja erisoojus isohoorilises
protsessis.
Siseenergia muut isohoorilises protsessis. Isohoorilises protsessis gaasi
ruumala ei muutu, mistõttu gaas ei tee selle käigus tööd. Järelikult muutub
gaasi siseenergia ainult temale
antava soojuse võrra ja valem Δ
Es = Q - A
võtab kuju
Δ
Es = Q
Isohoorilise erisoojuse ja moolsoojuse arvutamine. Arvestame siseenergia
valemit
Es =
(
3+i❑p)⋅mRT
2 μ
, mille kohaselt siseenergia muut avaldub
Δ
Es =
(
3+i❑p)⋅mR
2 μ
(T2 -T1)
47. Gaasi töö (tuletamisega) ja erisoojus isobaarilises protsessis.
Gaasi töö arvutamine isobaarilises protsessis. Et selles protsessis =const
𝑝 =
,
siis valemis
A = ∫
V ❑
1
V ❑
2
❑
p(V) dV asendub integraal korrutisega, saame töö arvutusvalemi
A = p(V2 - V1)
Isobaarilise erisoojuse ja moolsoojuse arvutamine. Kui avaldada ruumala
Mendelejev - Clapeyroni võrrandist , võime tehtud töö avaldada ka
temperatuuri muudu kaudu:
A =
mR
μ (T2 - T1)
48. Gaasi töö (tuletamisega) ja siseenergia muut isotermilises
protsessis.
Gaasi töö arvutamine isotermilises protsessis. Kasutame valemit (8.16). Selle
rakendamiseks tuleb avaldada gaasi rõhk kui ainult ruumala funktsioon.
Mendelejev - Clapeyroni võrrandist järeldub
p =
mRT
μ V
Siseenergia muut isotermilises protsessis. Valemi (8.18) põhjal siseenergia
on võrdeline temperatuuriga, kuid isotermilises protsessis
=
𝑇 = 𝑡 + 273C
𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑜𝑛, mis 𝑡 + 273C
.
Isotermilises protsessis gaasi siseenergia ei muutu.
Isotermilises protsessis gaasile antud soojusenergia kulub täielikult ära
paisumistöö tegemiseks. Järelikult A=Q
49. Adiabaatilise protsessi mõiste. Töö adiabaatilises protsessis.
Adiabaatiline protsess – protsess, mille käigus ei toimu gaasi soojusvahetust
ümbritseva keskkonnaga. Näiteks gaasi kokkusurumine silindris, mis on
ümbritsetud soojusisolatsiooniga.
Töö ja siseenergia adiabaatilises protsessis. Et
=
𝑄 =
0, siis termodünaamika
teine seadus adiabaatilises protsessis (8.17)
esitub valemiga
● Δ
Es = - A =
(
3+i❑p)⋅mR
2 μ
(T2 -T1 )
gaas teeb tööd oma siseenergia arvelt, mistõttu ta temperatuur selle käigus
langeb. Kui gaasi kallal teevad tööd välisjõud, näiteks kui gaasi surutakse
kokku, siis tema siseenergia muidugi suureneb ja temperatuur tõuseb.
50. Adiabaatilise portsessi võrrandi tuletamine.
Selle tuletamiseks vaatleme adiabaatilises protsessis gaasi poolt tehtud
lõpmata väikest tööhulka
, mille tegemisel gaasi siseenergia muutub
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
mingi lõpmata väikese suuruse
p võrra. Valemist (8.28) järeldub
p =
𝑑𝐸
𝑑𝐸
(I).
−𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
dEs =
(
3+i❑p)⋅mR
2 μ
dT
…et
=
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑝 =𝑑𝑉 jagatisega
. Asendades selle valemi ja valemi (II) valemisse (I), jõuame
vahetulemuseni
(
, selleks kirjutame välja Mendelejev-Clapeyroni
𝑑𝑇 = 𝑡 + 273C
võrrandi ja diferentseerime seda:
pV =
mRT
μ
→
pdV + Vdp =
mR
μ dT
Asendame saadud tulemuse valemisse
(
3+i❑p)
2
(pdV + Vdp) = - pdV →
dp
p
+(
5+i❑
p
3+i❑p
)
dV
V = 0
I
deaalse gaasi isohoorilise erisoojuse ja isohoorilise moolsoojuse valemi
ja
ideaalse gaasi isobaarilise erisoojuse ja isobaarilise moolsoojuse
valemi kohaselt on viimases valemis sulgavaldis võrdne gaasi isobaarilise ja
isohoorilise moolsoojuse jagatisega, mille tähistame
γ=¿
5+i❑
p
3+i❑p
=
C ❑
p
C❑V
Siis valem (IV) võtab kuju
dp
p +
γ
dV
V = 0
Integreerimine annab ln
+ ln
=
⇒ ln
astmel y) =
𝑝 =𝑝 =
𝛾 ln 𝑉 = 𝑐𝑜𝑛𝑠𝑡 ⇒ ln(𝑝𝑉 astmel y) = 𝑐𝑜𝑛𝑠𝑡
𝑉 jagatisega
𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑜𝑛, mis 𝑡 + 273C
(𝑝 =𝑉 jagatisega
𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑜𝑛, mis 𝑡 + 273C
.
Arvestame veel, et kui mingi suuruse
logaritm on konstantne, siis peab ka
see suurus ise olema konstantne. Seda arvestades saame adiabaatilise
protsessi võrrandi
pV❑γ = const
Siin
on gaasi rõhk,
ruumala ja
tema isobaarilise ja isohoorilise
𝑝 =
𝑉 jagatisega
𝛾 ln 𝑉 = 𝑐𝑜𝑛𝑠𝑡 ⇒ ln(𝑝𝑉 astmel y) = 𝑐𝑜𝑛𝑠𝑡
moolsoojuse suhe.
51. Entroopia mõiste. Termodünaamika teine seadus.
Oleku 2 (kõik gaasi molekulid anuma ühel poolel) tekkimist
füüsikaseadused küll otseselt ei
keela , kuid võrreldes
olekuga 1(gaasimolekulid anumas
ühtlaselt jaotunud) on tema esinemine ülimalt vähetõenäoline. Seega – olek
1 on palju tõenäolisem kui olek 2. Sellisel juhul öeldakse, et vaadeldaval
süsteemil on olekus 1 suurem entroopia kui olekus 2.
Mingi
termodünaamilise süsteemi entroopia mingis olekus iseloomustab selle
oleku tõenäosust teiste võimalike olekutega võrreldes.
Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadus. Mistahes
termodünaamilise süsteemis toimuvad iseeneslikud protsessid viivad alati
süsteemi entroopia kasvu suunas.
52. Coulombi seaduse sõnastus, valem ja joonis selgitustega.
Coulombi seadus. Kaks vaakumis
asuvat punktlaengut mõjutavad teineteist
jõuga, mis on võrdeline nende laengute korrutisega ja pöördvõrdeline nende
vahekauguse ruuduga.
Fe =
q❑
1 ⋅ q❑2
4
⋅ π ⋅ε❑
0 ⋅ r ❑
2
● kus
e on laengutevaheline jõud (ühik 1N),
1 ja
2 – laengute
𝐹 = 𝑝𝑆
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
väärtused (ühik 1 C), – laengute vaheline kaugus (ühik 1 m) ning 0
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝜀0
= 8,85 ⋅ 10astmel -12
– elektriline konstant. F on mahtuvuse SI-
𝐹 = 𝑝𝑆/𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
ühiku – faradi tähis.
Samamärgiliste laengute
2 > 0) korral on tegu tõukejõuga
e > 0),
(𝑞1 ja 𝑞2 – laengute1𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
(𝐹 = 𝑝𝑆
erimärgiliste laengute
2 Valem (10.1) kehtib täpselt ka sümmeetriliselt laetud kerade korral, siis tuleb
vahekaugus r mõõta kerade keskpunktide vahel.
53. Kehade staatilise elektritseerimise mehhanism .
Nähtus, mille käigus erinevast materjalist kehad omandavad üksteise vastu
hõõrdudes elektrilaengud .
54.
Elektrilaengu
jäävuse
seadus.
Suletud süsteemis sisalduvate elektrilaengute algebraline summa on jääv
suurus.
55. Punktlaengu poolt tekitatud elektrivälja tugevus ja selle suund
sõltuvalt laengu märgist.
Elektrilaengud mõjutavad teineteist jõududega elektrivälja vahendusel. Iga
laeng tekitab enda ümber elektrivälja, mida iseloomustab elektrivälja
tugevuse vektor . Vaakumis asuv punktlaeng tekitab enda ümber
𝐸
𝑄 =
elektrivälja, mille tugevus kahaneb võrdeliselt kauguse ruuduga.
E =
Q4
⋅ π ⋅ε❑
0 ⋅ r ❑
2
Kui elektrivälja tekitab positiivne (negatiivne) laeng, siis E on suunatud
temast eemale (tema poole).
56. Elektrivälja superpositsiooni printsiibi sõnastus. Jooni
selgitustega.
Punktlaengute süsteemi poolt tekitatud elektrivälja tugevus võrdub üksikute
laengute poolt tekitatud väljatugevuste vektoriaalse summaga .
57. Kahe punktlaengu vastasmõju potentsiaalse energia valem
selgitustega.
Punktlaengute vastasmõju potentsiaalne energia. Valemi (10.4) põhjal
võrdub proovilaengu liigutamisel tehtud töö kahe suuruse vahega. Mis on
nende suuruste füüsikaline sisu? Sellele küsimusele vastamiseks arvestame,
et jõu
e, mille vastu me tööd teeme, sõltub ainult proovilaengu
𝐹 = 𝑝𝑆
koordinaatidest. Järelikult on elektrostaatiline jõud konservatiivne jõud. Keha
liigutamisel avaldub konservatiivse jõu vastu tehtud töö valemiga
=
p
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑊p 1
−
p
𝑊p 0
, kus
p
𝑊p 1
on keha potentsiaalne energia trajektoori lõpp- punktis,
p
𝑊p 0
keha potentsiaalne energia trajektoori alguspunktis. Seda arvestades võime
valemist (10.4) teha olulise järelduse. Vaakumis paiknevate punktlaengute 𝑄 =
ja 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute0 vastasmõju potentsiaalne energia avaldub valemiga
Wp =
Q q❑0
4
⋅ π ⋅ε❑
0 ⋅ r ❑
2
A=−∫
r ❑
0
r ❑
1
Fe
⋅dr=
−
Qq 0
4 π ε 0 ∫
r 0
r 1
dr
r ❑
2 → A =
Qqo
4 π ε∨1
−
Qqo4 π ε oro
58. Puntlaengu pool tekitatud potentsiaali arvutusvalem
selgitustega.
Elektrostaatilise välja potentsiaal. Valemit (Wp =
Q q❑0
4
⋅ π ⋅ε❑
0 ⋅ r ❑
2 ) võib
tõlgendada kahe suuruse korrutisena. Esiteks proovilaeng 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute0, mille
potentsiaalset energiat me arvutasime, teiseks suurus
Q4
𝜋𝜀 0 𝑟
, mis
iseloomustab elektrivälja proovilaengu 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute0 asukohas . Nimetame selle suuruse
laengu
poolt tekitatud elektrivälja potentsiaaliks. Potentsiaali ühik on 1V (1
𝑄 =
volt).
Vaakumis asetsev punktlaeng
tekitab enda ümber elektrivälja, mille
𝑄 =
potentsiaal arvutatakse valemiga, kus r on kaugus sellest punktlaengust.
φ=
Q4
𝜋𝜀 0 𝑟
59. Valem töö arvutamiseks proovilaengu liigutamisel elektriväljas.
Elektriväljas asuva proovilaengu potentsiaalne energia avaldub valemis
A=q 0(φ 2−φ 1)
kus
on elektrivälja potentsiaal selle proovilaengu asukohas. Proovilaengu
+
liigutamisel elektriliste jõudude vastu tehtud töö esitub seega
Wp = q0φ
60.
Potentsiaali
superpositsiooni
printsiip.
Potentsiaali superpositsiooni printsiip – punktlaengute süsteemi poolt
tekitatud summaarne potentsiaal võrdub üksikute punktlaengute poolt
tekitatud potentsiaalide algebralise summaga.
61. Kahe punkti potentsiaalide vahe mõiste. Selle ühiku
definitsioon.
Potentsiaalide vahe. Kahe ruumipunkti potentsiaalide vaheks nimetatakse
suurust1 −
2, kus
1 on esimese ja
2 teise ruumipunkti potentsiaal.
+
+
+
+
Elektrostaatikas nimetatakse potentsiaalide vahet ka pingeks.
Potentsiaalide vahe kahe ruumipunkti vahel on 1 volt siis, kui laengu 1 kulon ümberpaigutamisel ühest punktist teise teevad elektrilised jõud töö 1 džaul.
62. Elektrivälja tugevuse voo arvutusvalem läbi pinnaelemendi.
Joonis selgitustega.
Asugu elektriväljas mingi lõpmata väike pinnaelement
, vt. joonis 10.8.
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
Lõpmata väike tähendab antud kontekstis seda, et me võime elektrivälja
tugevuse selle pinna ulatuses lugeda konstantseks. Elektrivälja tugevuse
vooga läbi mingi pinnaelemendi arvutatakse valemiga
d Φ❑
E= E n dS= E dS cos α
kus
on pinnaelemendi pindala, E elektrivälja tugevus tema asukohas,
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝑛, mis
pinnaelemendi normaal - ühikvektor ning nurk vektorite
ja vahel.
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
𝐸
𝑛, mis
63. Elektrivälja tugevuse voog läbi lõplike mõõtmetega pinna.
Elektrivälja tugevuse voog läbi lõplike mõõtmetega pinna. Kui elektriväljas
asub lõplike mõõtmetega pind, siis summaarse elektrivälja tugevuse voo
arvutamiseks läbi selle pinna toimitakse järgnevalt.1. Jagatakse pind lõpmata väikesteks pinnaelementideks
i.
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
2. Määratakse iga sellise pinnaelemendi asukohas elektrivälja tugevus
i,
𝐸
tähistades sümboliga
i nurga vektori
i ja pinnaelemendi normaali 𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
𝐸
vahel.3. Arvutatakse iga pinnaelemendi jaoks eraldi Φi = 𝐸i𝑑𝑆i cos 𝛼i.i =
i cos i.
𝑑
𝐸i𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.4. Liidetakse tulemused kokku:
ΦE(S) = ∑
i=1
n
d
Φi = ∑
i=1
n
❑
Ei dSi cosαi
kus on selliste pinnaelementide arv. Seda meetodit kirjeldab joonis
𝑛, mis
64. Elektrivälja tugevuse voo geomeetriline tähendus avatud ja
suletud
pinna
korral.
Elektrivälja tugevuse voo geomeetriline tähendus. Vastavalt valemile (10.8)
on elektrivälja tugevuse voog läbi pinnaelemendi võrdeline elektrivälja tugevusega selle pinnaelemendi asukohas. Vastavalt alapunktile 10.4 on
elektriväli mingis ruumipunktis seda tugevam, mida tihedamalt paiknevad
elektrivälja jõujooned selle punkti läheduses. Järelikult, kui mingisse
ruumipunkti asetada pinnaelement, siis seda pinnaelementi läbib seda
rohkem jõujooni, mida suurem on elektrivälja tugevus selle pinnaelemendi
asukohas. Teiseks on pinda läbivate jõujoonte arv seda suurem, mida
väiksema nurga moodustab pinnaelemendi normaal jõujoonte suunaga, s.t.
mida suurem on selle nurga koosinus . Seega, arvestades valemit (10.8),
võime anda elektrivälja tugevuse vektori voole järgmise, geomeetrilise
tähenduse.
Elektrivälja tugevuse voog läbi pinna võrdub seda pinda läbivate
elektrivälja
jõujoonte
arvuga.
Elektrivälja tugevuse voog läbi suletud pinna võrdub pinnast
väljuvate jõujoonte arvu 𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega välja ja pinda sisenevate jõujoonte arvu
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega sisse vahega:
ΦE(Ssuletud) = Nvälja - Nsisse
65. Gaussi teoreemi sõnastus ja valem selgitustega.
Elektrivälja tugevuse vektori voog läbi suletud pinna võrdub pinnas
sisalduvate laengute algebralise summaga, mis on jagatus suurusega 𝜀00:
ΦE(Ssuletud) =
Σ q
ε o
66. Gaussi teoreemi kontroll punktlaengu korral.
Gaussi teoreemi kontroll punktlaengu korral. Kontrollime Gaussi teoreemi
kehtivust lihtsaima erijuhu korral. Olgu suletud pinnaks sfäär raadiusega ,
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
mille keskpunktis paikneb positiivne punktlaeng , vt. joonis 10.10. Jagame 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
selle sfääri lõpmata väikesteks pinnaelementideks
i ja arvutame ühte
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
sellist pinnaelementi läbiva voo
Φi = 𝐸i𝑑𝑆i cos 𝛼i.i, kasutades valemit (10.8). Nagu
𝑑𝑑
jooniselt 10.10 näha võib, on elektrivälja tugevuse vektor
suunatud sfääri
𝐸
keskpunktist radiaalselt eemale (sest
on positiivne). Pinnanormaali
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
vektor
on samuti suunatud sfääri keskpunktist eemale, järelikult nurk
i
𝑛, mis
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
vektorite
i ja i vahel on null ning tema koosinus võrdub ühega. Seetõttu
𝐸
𝑛, mis omandab valem (10.8) kuju
dΦi = EidSi
Elektrivälja tugevus sfääri pinnal arvutatakse valemiga (10.2), millest
tulenevalt valem (I) võtab kuju:
dΦi =
Q4
𝜋𝜀 0 𝑟 ❑
2
dSi
Sfääri pinda läbiva summaarse voo ΦE(𝑆) arvutamiseks tuleb kõiki
pinnaelemente läbivad elementaarsed vood (II) kokku liita:
ΦE(S) = ∑
i=1
n
d
Φi = ∑
i=1
n
❑
Q4
𝜋𝜀 0 𝑟 ❑
2
dSi =
Q
4
𝜋𝜀 0 𝑟 ❑
2 ∑
i=1
n
❑
dSi
Siin tõime konstantse suuruse
q
4
𝜋𝜀 0 𝑟 ❑2 summamärgi alt välja. Summa
tähendab nüüd kõikide üksikute pinnaelementide kokkuliitmist, mis ilmselt
annab tulemuseks sfääri pindala =
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
∑
i=1
n
❑𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚i
. Saame vahetulemuse
ΦE(S) =
qS4
𝜋𝜀 0 𝑟 ❑
2
Arvestades, et sfääri pindala
=
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
4𝜋𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.2
, saame pärast taandamist valemi
ΦE ) =
(𝑆
q
ε o
, järelikult vaadeldaval erijuhul (10.11) tõesti kehtib.
67. Lõpmata suure, ühtlaselt laetud tasandi elektrivälja tugevuse
valemi tuletamine Gaussi teoreemi abil. Joonis selgitustega.
Gaussi teoreemi ühe rakendusena arvutame elektrivälja tugevuse lõpmata
suure, ühtlaselt laetud tasandi korral. Olukorda näitlikustab joonis 10.12, kus tasandit kujutab külgvaates jäme horisontaaljoon . Üldisust kitsendamata
oletame, et tasand on laetud positiivselt, seega jõujooned peavad olema
suunatud tasandist eemale (negatiivselt laetud tasandi korral on lihtsalt
jõujoonte suund vastupidine).
Meie eesmärk on arvutada elektrivälja tugevus punktis
, mis asub tasandist
𝑃 = 𝑚
kaugusel . Tähistame sümboliga
tasandi laengu pindtiheduse , milleks on
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on
tasandi kogulaeng jagatud tasandi pindalaga.
Konstueerime elektrivälja jõujooned selle tasandi läheduses. Et tasand on
lõpmata suur ja laengujaotus tasandil ühtlane, siis sümmeetriakaalutlustel
1. peavad jõujooned olema tasandiga risti
2. kõigis punktides, mis asuvad tasandist samal kaugusel, peab
elektrivälja tugevus olema ühesugune.
Järgnevalt konstrueerime risttahuka , mille iii) mõlemad põhjad on tasandiga
paralleelsed ja asuvad tasandist kaugusel . Seda kujutab joonis 10.13.
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
Arvutame nüüd summaarse elektrivälja tugevuse voo ΦE )
(𝑆 läbi risttahuka
kõikide tahkude. Selleks tuleb liita voog läbi mõlema põhja ning voog läbi
külgpindade:
ΦE(S) = 2ΦE(Spõhi) + ΦE(Skülg)
Eelduse (i) järgi kulgevad jõujooned külgtahkudega paralleelselt ja seega ei
läbi neid, mistõttu ΦE(𝑆külg) = 0. Järgnevalt arvutame voo läbi ühe pinna,
kasutades selleks valemit (10.8). Eelduse (i) järgi risttahuka mõlema põhja
peal = 0 ⇒ cos
= 1. Eelduse (ii) järgi on elektrivälja tugevus kogu põhja
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
ulatuse konstantne, seega võib elektrivälja tugevuse vektori voo läbi ühe
põhja arutada lihtsalt korrutisena ΦE (𝑆põhi ) = 𝐸𝑆põhi . Asendades selle
valemisse (I), saame
ΦE(S) = 2ESpõhi
Vastavalt Gaussi teoreemile ΦE ) =
(𝑆
q
ε o
, mis valemisse (II) asendades annab:
q
ε o
= 2ESpõhi
kus q on risttahuka sees oleva tasandiosa laeng. Laengu pindtiheduse
definitsiooni järgi
=
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚põhi
, millest tulenevalt võtab valem (III) kuju
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚põhi0 =
/𝜀0
2𝐸𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚põhi
. Pärast taandamist jõuame järgmise valemini .
Elektrivälja tugevus lõpmata suure, vaakumis asuva ühtlaselt laetud tasandi
läheduses avaldub
E =
σ2 ε o
Tegelikkuses lõpmata suure ulatusega tasandeid muidugi ei eksisteeri, kuid
valem sobib elektrivälja tugevuse arvutamiseks reaalse ühtlaselt laetud
tasandi lähedal sellises ruumipunktis1. mille kaugus tasandist on väga palju väiksem tasandi mõõtmetest
2. mis ei asu tasandi serva läheduses.
68.
Dielektriku
mõiste.
Dielektrik e. isolaator – aine, mis ei juhi elektrivoolu.
69. Coulombi seaduse valem dielektrilises keskkonnas selgitustega.
Coulombi seadus dielektrilises keskkonnas. Kui 2 punktlaengut paiknevad
dielektrilises keskkonnas, siis nende vahel mõjuv elektriline jõud on nõrgem
kui siis, kui nad paikneksid vaakumis. Nende vahel mõjuv jõud avaldub:
Fe =
q 1 q 24
𝜋𝜀 0 ε 𝑟 ❑
2
Siin on dielektrikut iseloomustav konstant, mida nimetatakse selle
𝜀0
dielektriku dielektriliseks läbitavuseks . Kõigis dielektrikutes > 1, vaakumis
𝜀0
ta võrdub ühega.
70. Kvalitatiivne põhjendus elektrivälja nõrgenemisele dielektrikus.
Anname kvalitatiivse põhjenduse, miks dielektrikus asuva laengute süsteemi
poolt tekitatud elektriväli on nõrgem kui samadel tingimustel vaakumis. Olgu
vaakumis määratud staatiline elektriväli 𝐸0. Viime sinna mingi dielektrikust
valmistatud keha.
Et me tahame elektrivälja nõrgenemisele anda vaid põhimõttelist selgitust,
teeme mõned lihtsustavad eeldused: 1. olgu elektriväli vaadeldavas ruumipiirkonnas homogeenne
2. olgu dielektrikust kehaks risttahukakujuline plaat, mille paksus on väga
palju väiksem tema põhja mõõtmetest3. asetame plaadi nii, et ta põhi oleks elektrivälja jõujoontega risti.
Plaat teatavasti koosneb molekulidest. Et joonis ei muutuks liiga keeruliseks,
kujutame molekule võimalikult lihtsalt – üheaatomilised molekulid, mis
koosnevad tuumast ja selle ümber tiirlevast ühest elektronist, vt. joonis10.14.
Kui plaat paigutada elektrivälja, siis elektriväli hakkab aatomituumi mõjutama jõuga, mille suund ühtib elektrivälja tugevuse vektori suunaga.
Elektrone mõjutatakse vastassuunalise jõuga. Selle tulemusel molekulid
„venitatakse välja” nagu joonisel 10.15.
Nagu jooniselt 10.15 näha, nihkuvad aatomituumad plaadi parempoolse
põhja suunas, elektronid aga vasakpoolse põhja suunas, mistõttu omandab
plaadi vasakpoolne põhi negatiivse, parempoolne põhi positiivse laengu.
Seda nähtust nimetatakse dielektriku polarisatsiooniks elektriväljas, selle
tulemusena tema pindadel indutseeritud laenguid polarisatsioonilaenguteks.
Joonis 10.16 näitab, kus missugused täiendavad elektriväljad tekivad
tahkudel indutseeritud polarisatsioonilaengute tõttu. Vasakpoolse põhja
polarisatsioonilaengu pindtiheduse tähistame
p, parempoolse oma p.
+
–𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on 𝐸
tähistab parempoolse, positiivselt laetud põhja poolt tekitatud elektrivälja,
mis on suunatud vastavalt parempoolsest põhjast eemale.
- on
𝐸
vasakpoolse, negatiivselt laetud põhja poolt tekitatud elektriväli, mis on
suunatud vasakpoolse põhja poole, kusjuures nende moodulid on võrdsed.
Seetõttu on need kaks elektrivälja väljaspool risttahukat suunatud
teineteisele vastu ja nad kompenseerivad teineteist, risttahuka sees on nad
aga ühesuunalised (mõlemad suunatud paremalt vasakule). Nende
koosmõjul tekib risttahuka sisemuses polarisatsioonielektriväli Ep, mis on
alati suunatud vastu esialgsele elektriväljale0.
𝐸
Sellest tulenevalt on risttahuka sisemuses tekkiva summaarse elektrivälja 𝐸
moodul võrdne esialgse elektrivälja ja polarisatsioonielektrivälja moodulite vahega:
=
𝐸
𝐸0
− 𝐸p.
Järelikult on summaarne elektriväli dielektriku sisemuses nõrgem kui
väljaspool dielektrikut s.t vaakumis. Elektrivälja nõrgenemist kirjeldab valem:
E =
Eo
ε
kus
on elektriväli dielektrilises keskkonnas,
𝐸
𝐸0
elektriväli samadel
tingimustel vaakumis. Siis ka punktlaengu poolt tekitatava elektrivälja
tugevuse ja potentsiaali valemid võtavad dielektrilises keskkonnas kuju
E =
q 1 q 24
𝜋𝜀 0 ε 𝑟 ❑
2
, φ=
q
4
𝜋𝜀 0 ε 𝑟 ❑
2
71. Elektrivälja tugevus ja potentsiaal metallides.
Erinevalt dielektrikutest koosneb metalli kristallvõre positiivsetest ioonidest,
mis paiknevad korrapäraselt, igaüks oma kindlal kohal, ning vabadest
elektronidest, mis võivad metallitüki ulatuses vabalt ringi liikuda. Tavalises olekus on vabad elektronid jaotunud ühtlaselt üle metalli, kuid kui
metallitükk asetada elektrivälja, hakkavad vabad elektronid selle tulemusel
ümber paiknema .
Joonisel 10.17 nihkuvad vabad elektronid vasakpoolse tahu suunas, mis
omandab negatiivse pinnalaengu. Parempoolse tahu juures on ülekaalus
positiivsed ioonid ja see omandab sama suure positiivse pinnalaengu. Nende
pinnalaengute poolt tekitatud polarisatsioonielektriväli on samamoodi
suunatud vastu esialgsele elektriväljale 𝐸0 ja nõrgendab seda.
Nüüd aga tuleb arvestada, et kui dielektrikus olid elektronid ja aatomituumad
molekulides omavahel seotud ja võisid liikuda ainult molekulide piires, siis
polnud nende ümberpaiknemine eriti suur ja selle tulemusel tekkinud
polarisatsioonielektriväli oli alati esialgsest elektriväljast nõrgem. Metallides
aga, kus puuduvad piirangud vabade elektronide liikumisele, jätkavad nad
ümberpaiknemist seni, kuni polarisatsioonielektriväli tasakaalustab täielikult
esialge elektrivälja E0.
Sellest
võib
teha
järgmise
järelduse.
1. Metallide sisemuses on staatiline elektriväli võrdne nulliga
2. Metallide sisemuses ja pinnal on elektrostaatiline potentsiaal
konstantne.
72. Mahtuvuse mõiste ja valem selgitustega.
Juhi mahtuvus – juhi omadus salvestada elektrilaenguid.
C =
q
φ
kus on juhil olev summaarne elektrilaeng ,
selle laengu mõjul omandatud
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
+
juhi potentsiaal. Mahtuvuse ühik on Michael Faraday järgi 1 farad (1F).
73.
Kera
mahtuvuse
valemi
tuletamine.
Kui metallkerale raadiusega anda elektrilaeng
, siis selle mõjul tekkinud
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
potentsiaal kera pinnal (ja ka sisemuses) arvutatakse valemiga (10.13b).
Asendades selle valemisse (10.14) saame metallkera mahtuvuseks:
C = 4π ε oε r
74. Kondensaatori mõiste.
Seade elektrilaengu salvestamiseks.
75. Laetud kondensaatori elektrivälja valemi tuletamine.
Vaatleme plaatkondensaatorit, mille ühe plaadi pindala on
,
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚 plaatidevaheline kaugus ja plaative vahel asub dielektrik, mille dielektriline
𝑑
läbitavus on . Eeldame, et plaatidevahelie kaugus on väga palju väiksem
𝜀0
plaatide mõõtmetest.
Kondensaatori laadimisel antakse tema plaatidele võrdvastandmärgilised
laengud ja
. Positiivselt laetud plaat tekitab enda ümber elektrivälja
+,
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
–𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝐸
mis on suunatud temast eemale. Negatiivne plaat tekitab elektrivälja
-, mis
𝐸
on suunatud tema poole, vt. joonis 10.18.
Et plaatide laengud on absoluutväärtuselt võrdsed, siis ka nende elektrivälja
tugevuste moodulid on võrdsed,
+ =
-.
𝐸
𝐸
Nagu jooniselt näha võib, on plaatide poolt tekitatud elektriväljad väljaspool
kondensaatorit suunatud teineteisele vastu, järelikult nad kompenseerivad
teineteist ja väljaspool kondensaatorit võrdub summaarne elektrivälja
tugevus nulliga. Kondensaatori sees on nad samasuunalised ja järelikult
liituvad omavahel. Vastavalt valemile (10.12) on positiivse plaadi tekitatud
väljatugevus
+ =
𝐸
σ2
𝜀0 𝜀, kus
=
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on
q
S tähistab väljatugevust. Negatiivse
plaadi väljatugevus on sama suur, mistõttu saame järgmise valemi.
E =
q
S ε o ε
=
σ
ε o ε
kus
on laengutihedus plaatidel ja
plaatidevahelise dielektriku
𝜎 tasandi laengu pindtiheduse, milleks on
𝜀0
dielektriline läbitavus.
76. Kondensaatori plaatide vahelise pinge valemi tuletamine.
Pinge arvutusvalemi tuletamiseks kasutame valemit, mille kohaselt ping kahe punkti vahel
U =
A
qo
kus A on elektriliste jõudude vastu tehtud töö, mida tehakse mingi
proovilaengu0 viimisel ühest punktist teise. Oletame, et mingi
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
proovilaeng0 viiakse kondensaatori ühelt plaadilt teisele. Selleks tehtud
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
töö avaldub
=
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐹 = 𝑝𝑆e
, s.t. jõud korda teepikkus . Jõud peab olema võrdne
𝑑 proovilaengule mõjuva elektrilise jõuga, s.t. 𝐹 = 𝑝𝑆e = 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute0 , kus
on elektrivälja
𝐸
𝐸
tugevus plaatide vahel, mistõttu töö valem võtab kuju
=
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute0
. Selle
𝐸𝑑
asendamisel valemisse (I) saame plaatidevahelise pinge
=
. Elektrivälja
𝑈 = 𝐸𝑑. Elektriva ̈lja
𝐸𝑑
tugevuse võtame valemist (10.16), mis annab järgmise tulemuse.
U =
qd
S ε o ε
=
σ d
ε o ε
77. Plaatkondensaatori mahtuvuse valemi tuletamine.
Arvutame mahtuvuse vastavalt definitsioonvalemile (10.14). Arvestame, et
ühe keha asemel on meil kondensaatori kaks plaati , sellepärast võtame
potentsiaali asemel nende plaatide vahelise pinge (10.17). Asendades selle
valemisse (10.14) saame plaatkondensaatori mahtuvuse arvutamiseks
järgmise valemi:
C =
S ε o ε
d
kus
on ühe plaadi pindala,
plaatidevahelise aine dielektriline läbitavus
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝜀0
ja plaatidevaheline kaugus.
𝑑
78. Punktlaengute süsteemi potentsiaalse energia valem
selgitustega.
Valemi
U =
qd
S ε o ε
=
σ d
ε o ε
põhjal avaldub kahest punktlaengust koosneva süsteemi elektrilise vastasmõju potentsiaalne energia valemiga
Wp =
q 1 q 24
𝜋𝜀 0 ε 𝑟 ❑
2
kus
on nende punktlaengute vaheline kaugus. Vastavalt punktlaengu
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
potentsiaali valemile (10.6) me võime selle esitada kujul
p =
𝑊p
+1𝑞1 ja 𝑞2 – laengute1
, kus +1
=
q 2
4
𝜋𝜀 0 ε 𝑟 on elektrivälja potentsiaal laengu 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute1 asukohas, mille on tekitanud
laeng 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute2. Täpselt samamoodi võime selle anda kujul 𝑊pp = +2𝑞1 ja 𝑞2 – laengute2, kus +2 =
q 14
𝜋𝜀 0 ε 𝑟
on elektrivälja potentsiaal laengu 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute2 asukohas, mille on tekitanud
laeng 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute1. Sellest tulenevalt
Wp = 𝜑1q1 = 𝜑2q2 = 1
2(𝜑1q1 + 𝜑2q2)
mis kokkuvõtvalt kirjutatuna esitub
Wp = ∑
i=1
2
❑
qi φi
2
Niisugusele kujule viiduna võime kahest punktlaengust koosneva süsteemi
elektrilise vastasmõju potentsiaalse energia valemi üldistada ka 𝑛, mis
punktlaengu jaoks.
punktlaengust koosneva süsteemi elektrilise
𝒏 punktlaengust koosneva süsteemi elektrilise
vastasmõju potentsiaalne energia avaldub valemist
Wp = ∑
i=1
n
❑
qi φi2
kus +i on potentsiaal
-nda punktlaengu asukohas, mis on tekitatud
𝑖p pöördliikumise
ülejäänud
−1) punktlaengu poolt ja mis arvutatakse superpositsiooni
(𝑛, mis
printsiibist lähtuvalt valemiga
𝜑i = 1
4 π ε ε o ∑
j=1
n
, j ≠i
qi
rij
kus rij on punktlaengute qi ja qj vaheline kaugus
79. Lõplike mõõtmetega laetud keha potentsiaalse energia valemi
tuletamine.
Järgnevalt tuletame valemi lõplike mõõtmetega laetud juhi potentsiaalse
energia arvutamiseks. Olgu sellel juhil juba mingi laeng , mille tulemusel on
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
juhi potentsiaal omandanud väärtuse
. Paiknegu sellest juhist „lõpmata
+
kaugel” mingi laeng
, mis on nii väike, et tema lisamine juhile ei muuda
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
juhi potentsiaali märgatavalt.
Toome nüüd selle laengu juhi pinnale, kus potentsiaal oli eelduse kohaselt .
+
Arvutame töö
, mis tuleb teha laengu
liigutamisel elektriliste jõudude
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
vastu, kasutades valemit
=
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute(+2
− +1), kus +1 on potentsiaal laengu 𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
algasukohas, +2 aga lõppasukohas. Et esialgu asus
juhist lõpmata kaugel,
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
kus potentsiaal oli null, siis +1 = 0, aga lõpp-punktis, juhi pinnal, +2 =
.
+
Järelikult tehtud töö laengu
toomiseks juhile avaldub
=
. Sama
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝑑𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
+𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
palju suureneb ka juhi potentsiaalne energia, s.t. juhi potentsiaalse energia
juurdekasv tänu laengu
toomisel juhi pinnale on
p =
. Arvestades
𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝑑𝑊p
+𝑑𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
valemit (2.8), saame selle kirjutada kujul
d Wp =
q
C dq
Et arvutada kogu tööd, mis kulub selle juhi laadimiseks nullist kuni
laenguni
, tuleb saadud avaldist integreerida laengu järgi rajades 0 kuni
,
𝑄 =
𝑄 =Potentsiaalne energia, mille juht selle käigus omandas, peab energia jäävuse
seaduse põhjal võrduma tehtud tööga. Järelikult arvutatakse laetud juhi
potentsiaalne energia valemiga
Wp = Q❑2
2C
kus
on juhil olev laeng ja
juhi mahtuvus. Võrreldes viimast valemit veel
𝑄 =
𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee
korra mahtuvuse definitsioonvalemiga (10.14), saame laetud juhi
potentsiaalse energia arvutamise valemi kolm varianti :
Wp = Q❑2
2C
= C φ❑
2
2
=
Qφ
2
80. Elektrivoolu mõiste ja tekketingimused. Vaba laengukandja
mõiste. Voolu suund. Elektrivool on elektrilaengute suunatud liikumine.
Elektrivoolu
tekketingimused:1.
vabade
laengukandjate
olemasolu
2. elektrivälja olemasolu.
Vabad laengukandjad – elektrilaenguga osakesed, mis võivad aines vabalt
liikuda (vabad elektronid, positiivsed ja negatiivsed ioonid, augud jne.).
Voolu suund – positiivsete laengukandjate liikumise suund.
81.
Elektromotoorjõu
mõiste.
Vooluallika elektromotoorjõuks nimetatakse vooluallika poolt tehtavate
mitteelektriliste jõudude tööd ühekulonilise laengu ümberpaigutamiseks
ühelt klemmilt teisele. Elektromotoorjõu ühikuks on seega 1 džaul kuloni kohta ehk 1 volt: ] =
.
[𝜀01𝑉 jagatisega
82.
Galvaanielemendi
ehitus
ja
tööpõhimõte.
Vooluallika näitena vaatleme galvaanielementi kui keemilist vooluallikat
(leiutajaks Itaalia füüsik Luigi Galvani ( 1737 - 1798 ), kus laengute ümberpaigutamine toimub keemilistel reaktsioonidel vabaneva energia arvel
(vt. joonis 11.3). Galvaanielement koosneb happe vesilahusega täidetud
anumast ja kahest elektroodist, mis on valmistatud erinevatest metallidest
(enemasti võetakse nendeks metallideks tsink ja vask).
Vees lahustudes laguneb happemolekul positiivseks vesinikiooniks ja
negatiivseks happejääkiooniks, näit.
→
+ +
-. Metallelektroodid
𝐻𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
𝐻
𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
reageerivad happejääkioonidega ja omandavad mõlemad negatiivse
potentsiaali, kuid kuna tsink on vasest keemiliselt aktiivsem, siis tema
reageerib intensiivsemalt ja omandab negatiivsema potentsiaali kui vask. Selliselt tekibki elektroodide vahel nullist erinev potentsiaalide vahe. See
potentsiaalide vahe on seda suurem, mida rohkem erinevad nende metallide
keemilised aktiivsused (mida kaugemal paiknevad need metallid keemilise
aktiivsuse pingereas). Tsingi ja vase korral tekib potentsiaalide vahe 1,1 volti .
83. Elektrivoolu soojuslik toime. Näited.
Kui vabad laengukandjad liiguvad juhis, põrkuvad nad juhi molekulidega.
Põrgete tulemusel hakkavad juhi molekulid kiiremini liikuma ja juhi
temperatuur tõuseb. Voolu soojuslikku toimet kasutatakse hõõglampides,
küttekehades ja elektrikeevituses.
84. Elektrivoolu keemiline toime. Näited.
Kui elektrivool läbib mingit ainet, võib muutuda selle aine keemiline koostis.
Sellel põhineb elektrolüüs . Elektrolüüs - ainete lagundamine ja/või
eraldamine elektrivoolu toimel. Voolu keemilist toimet kasutatakse näiteks
esemete katmisel metallikihiga (joonis 11.4), samuti mõnede metallide
eraldamisel maakidest (näiteks alumiiniumi tootmisel).
85. Elektrivoolu magnetiline toime. Näited.
Kui paigalseisvaid elektrilaenguid ümbritseb elektriväli, siis liikuva laengu
ümber tekib lisaks veel magnetväli . Järelikult ümbritseb magnetväli
igasugust vooluga juhti. Voolu võimet tekitada magnetvälja kasutatakse
elektromagnetites ja elektrimootorites.
86.
Voolutugevuse
ühiku
definitsioon.
Vool on seda tugevam, mida tugevamaid toimeid ta avaldab. Kui juhti läbib
tugevam vool, siis juht soojeneb intensiivsemalt. Elektrolüüdilahuses
eralduvad tugevama voolu toimel ained samuti intensiivsemalt. Tugevamat
voolu ümbritseb ka tugevam magnetväli. Järelikult saab voolu toimete kaudu
voolu kvantitatiivselt iseloomustada. Voolutugevuse kui füüsikalise suuruse
ühik 1 A (1 amper , prantsuse füüsiku Andre ́-Marie Ampère ́i järgi, 1755 - 1836 ) defineeritakse magnetilise toime kaudu.
Nimelt mõjutavad kaks vooluga juhet teineteist magnetiliste jõududega. Eriti
tugevad on need jõud paralleelsete juhtmete korral. Samasuunaliste voolude
vahel mõjuvad tõmbejõud, vastassuunaliste vahel tõukejõud . Ampri definitsioon. Kui kaks lõpmata pikka ja lõpmata peenikest paralleelset juhet paiknevad
teineteisest ühe meetri kaugusel, neid läbib ühesugune vool ja nende juhtmete igale
meetripikkusele lõigule mõjub magnetiline jõud 2⋅ 10 astmel -7 N, siis on voolutugevus
nendes juhtmetes üks amper.
87. Elektrilaengu ühiku definitsioon.
Üks kulon on niisugune laeng, mis läbib juhtme ristlõiget ühe sekundi jooksul
siis, kui voolutugevus juhtmes on 1 A:
=
⋅1𝐶), mis tähendab seda, et 1 kg vee
1𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
88. Ohmi seaduse sõnastus ja valem selgitustega. Katseskeem.
Voolutugevus läbi tarbija on võrdeline pingega tarbija klemmidel .
I=
U
R
Siin R on konkreetset tarbijat iseloomustav suurus, mida nimetatakse tarbija
takistuseks. Takistuse ühik on 1 Ω (1 oom).
89. Konstantse ristlõikega juhi eritaksituse valem selgitustega.
Juhi takistus sõltub tema füüsikalistest omadustest – tema kujust ,
mõõtmetest ja ka ainest, millest juht on valmistatud. Konstantse ristlõikega
juhtme takistus arvutatakse valemiga
R=
ρ l
S
kus
on juhtme ristlõikepindala,
tema pikkus ja
juhtme materjali
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
𝜌 juhtme materjali eritakistus .
90. Joule´i-Lenzi seaduse sõnastus, valem selgitustega, selle
tuletamine.
Juhis mingi aja vältel eraldunud soojushulk võrdub juhti läbiva
voolutugevuse, juhi otstele rakendatud pinge ja selle aja korrutisega:
Q = IUt
Et pinge juhi otstel võrdub tööga, mis kulub laengu 1 C viimiseks läbi juhi,
siis mingi laengu viimiseks läbi juhi tuleb teha tööd
=
. Arvestame
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
veel seda, et kui juhti jäbib vool tugevusega , siis mingi aja t jooksul läbib
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
seda juhti laeng
=
, mistõtttu saame töö valemiks
=
. See töö
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑡 + 273C
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja𝑡 + 273C
kulub juhi takistuse ületamiseks ja muundub soojusenergiaks, järelikult 𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
=
. Nii saamegi valemi
𝑄 =
Q = IUt
91. Tarbijal eralduva võimsuse valem ja selle teisendid .
Arvestame, et
1. valemis Q = IUt olev soojushulk võrdub tööga, mis tehakse aja 𝑡 + 273C
jooksul laengute viimiseks läbi juhi2. võimsus võrdub töö ja selle tegemiseks kulunud aja jagatisega. Nii
saame valemis Q = IUt mõlemaid pooli ajaga jagades järgmise
tulemuse.
Tarbijal eralduv võimsus avaldub valemiga
N = UI
Võttes arvesse veel Ohmi seadust (11.1), saame võimuse valemi teisendid 𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega
= astmel 2
ja
=
astmel 2
.
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.
𝑁 ja anuma ruumala 𝑉 jagatisega
𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
/𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.
92. Vabad laengukandjad metallides. Metallide takistuse sõltuvus
temperatuurist.
Kui metall on tahkes olekus, paiknevad tema aatomid korrapäraselt ja
moodustavad kristallvõre. Metallis on väliskihi elektronid ehk valentselektronid aatomitega nõrgalt seotud, nii et nad võivad metalli
ulatuses vabalt ringi liikuda. Järelikult koosneb metalli kristallvõre i)
võresõlmedes paiknevatest metalliioonidest ja ii) sõlmede vahel liikuvatest
vabadest
elektronidest
(joonis
11.6).
Metallides on vabadeks laengukandjateks vabad elektronid.
Metalli takistuse sõltuvus temperatuurist. Vabade elektronide liikumist
metallis takistavad järgmised tegurid:
1. elektronide omavahelised põrked
2. elektronide põrked metalliioonidega. Et metalliioonide mõõtmed on
elektronide mõõtmetest palju suuremad, siis peamist mõju avaldab
tegur 2.
Vaatleme nüüd temperatuuri mõju metallide takistusele, mida põhjustab
tegur ii). Nagu kõik aineosakesed , on metalliioonid pideva soojusliikumises,
mis tähendab nende võnkumist tasakaaluasendi ümber, vt. joonis 11.7.
Madalal temperatuuril (joonis 11.7 vasakul) on metalliioonide
võnkeamplituud väike ja seetõttu vaba elektroni põrkumise tõenäosus
iooniga samuti väike. Temperatuuri tõustes (joonis 11.8 paremal)
soojusliikumine intensiivistub, metalliioonide võnkeamplituudid suurenevad
ja järelikult kasvab ka tõenäosus, et vaba elektron põrkuks metalliiooniga.
Seega on kõrgemal temperatuuril vabade elektronide suunatud liikumine
rohkem takistatud.
Temperatuuri tõustes metallide elektriline takistus suureneb.
93. Vabad laengukandjad ja nende teke elektrolüüdilahustes.
Takistuse
sõltuvus
temperatuurist.
Elektrolüütide (näit. alused, happed , soolad ) lahustumisel vees lagunevad
molekulid vastasmärgiliselt laetud ioonideks. Seda ioonideks jagunemise
protsessi nimetatakse elektrolüütiliseks dissotsiatsiooniks.
Elektrolüütilise dissotsiatsiooni ulatust iseloomustab dissotsiatsiooniaste ehk
ioonideks lagunenud molekulide arvu suhe lahuses olevate molekulide
üldarvusse.
Seega on vabadeks laengukandjateks elektrolüüdilahustes positiivsed ja
negatiivsed ioonid, mis elektrivälja toimel liiguvad vastassuundades.
Voolusuunaks on vastavalt selle definitsioonile positiivsete ioonide
liikumissuund .
Et kõrgemal temperatuuril kulgeb elektrolüütiline dissotsiatsioon
intensiivsemalt, siis on suureneb temperatuuri kasvades vabade
laengukandjate kontsentratsioon elektrolüüdilahustes. Järelikult väheneb
elektrolüüdi eritakistus temperatuuri tõustes.
94. Vabad laengukandjad ja nende teke pooljuhtides. Takistuse
sõltuvus
temperatuurist.
Pooljuhtides (näit. räni, germaanium ) on kristallvõres iga aatom seotud
naaberaatomitega kovalentsete sidemete kaudu. See tähendab piltlikult
öeldes, et kahe naaberaatomi korral kumbki annab ühe valentselektroni, mis
hakkab tiirlema ümber mõlema aatomi. Järelikult hoiavad naaberaatomeid
koos valentselektronide paarid ja iga aatom saab sideme luua nii mitme
naaberaatomiga, kui mitme valentne on pooljuht . Näiteks neljavalentne
germaanium, millel on välises elektronkihis neli elektroni, loob sideme nelja
naaberaatomiga. Lihtsustatult võiks germaaniumi kristallvõret kujutada
järgneva tasapinnalise joonise abil.
Suured ringid plussmärgiga kujutavad germaaniumi aatomite tuumi koos
sisemiste elektronkatetega, väikesed ringid miinustega valentselektrone, mis
tiirlevad korraga kahe naaberaatomi ümber. Kuna selliselt paiknevad
valentselektronid on aatomitega nõrgalt seotud, siis soojusliikumise tõttu
võidakse mõni neist oma orbiidilt välja lüüa ja ta muutub vabaks elektroniks.
Elektroni poolt vabastatud koht – auk – hakkab käituma positiivse laenguna.
Et selle koha võib juhuslikult täita mõni naaberpaari elektron, siis võib auk
samamoodi kristallis ringi liikuda nagu vaba elektrongi.
Seega on vabadeks laengukandjateks pooljuhtides vabad elektronid ja
augud. Tavatemperatuuril on nende arv väike, kuid temperatuuri
(soojusliikumise intensiivistudes) kasvab nende arv. Järelikult temperatuuri
tõustes pooljuhtide eritakistus väheneb. Täpsem analüüs näitab, et pooljuhi
eritakistus väheneb temperatuuri tõustes eksponentsiaalselt.
95. Pinge, potentsiaalide vahe ja elektromotoorjõu mõisted.
Pingeks kahe punkti vahel nimetatakse summaarset tööd, mis tehakse
laengu 1 kulon viimiseks ühest punktist teise:
U =
A ❑
Σ
q
Potentsiaalide vaheks kahe punkti vahel nimetatakse elektriliste jõudude
poolt tehtud tööd, mis tehakse laengu 1 kulon viimiseks ühest punktist teise:
Δ φ=
Ae
q
Elektromotoorjõuks kahe punkti vahel nimetatakse mitteelektriliste jõudude
tööd, mis tehakse laengu 1 kulon viimiseks ühest punktist teise:
ε=
Ame
q
Siin tähistab ühest punktist teise viidud laengut,
summa,
e ja
me on
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
vastavalt summaarne töö, elektriliste jõudude töö ja mitteelektriliste jõudude
töö selle laengu ülekandmiseks .
96. Üldistatud Ohmi seadus avatud vooluahelas . Valm, joonis
selgitustega,
valemi
tuletamine.
Vaatleme avatud vooluahelat, mis sisaldab nii tarbijaid kui ka
elektromotoorjõu allikaid , vt. joonis 11.8.
Siin on ahelat läbiva suunduva voolu tugevus,1 ja
2 ahela otspunktide
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
+
+ potentsiaalid ,
kõigi ahelas sisalduvate tarbijate kogutakistus ,
kõigi
𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
ahelas sisalduvate elektromotoorjõu allikate summaarne sisetakistus ja 𝜀0
kõigi vooluallikate summaarne elektromotoorjõud .
Ilmselt võrdub mingi laengu vooluahela ühest otsast teise viimisel tehtud
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
summaarne töö
summa elektriliste jõudude töö
e ja mitteelektriliste
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
jõudude töö
me kogusummaga:
summa =
e +
me. Valemite (11.5),
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
(11.6) ja (11.7) põhjal saame siit
=
+
, millest suurusega läbi
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
𝑞1 ja 𝑞2 – laenguteΔ+
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝜀0𝜀0
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
jagades järeldub
=
+ . Arvestades veel, et vastavalt Ohmi seaduse
𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
Δ+
𝜀0
esialgsele kujule võrdub pinge ahela otstel ahelat läbiva voolu tugevuse ja
ahela kogutakistuse korrutisega, saame Ohmi seadusele anda järgmise kuju:
U = I(R + r) = +1 - +2 + 𝜀0
Üldistatud Ohmi seadus. Pinge vooluahela otstel (ahela kogutakistuse ja
ahelat läbiva voolu tugevuse korrutis) võrdub ahela otstele rakendatud
potentsiaalide vahe ja ahelas sisalduvate elektromotoorjõudude summaga.
97. Ohmi seadus suletud vooluringis. Valem, joonis selgitustega.
Kui ahela asemel on suletud vooluring , s.t. ahela alg- ja lõpp-punkt ühtivad,
siis ilmselt +1 = +2, sest ühel ja samal punktil ei saa olla kahte erinevat
potentsiaali. Sel juhul potentsiaalide vahe võrdub nulliga ja valem (11.8)
võtab kuju
I(R + r) = 𝜀0
Ohmi seadus suletud vooluringi kohta. Vooluringi läbiva voolu tugevuse
korrutis tarbija takistuse ja elektromotoorjõu allika sisetakistuse summaga
võrdub elektromotoorjõuga vooluringis.
98. Kirchhoffi esimese seaduse sõnastus, valem tuletamisega, joonis
selgitustega.
Valem I(R + r) = ei sobi kasutamiseks hargnemistega vooluringides, kuna
𝜀0
erinevaid harusid läbivad erineva tugevusega voolud ja ka iga haru võib sisaldada eraldi vooluallikad. Vooluringi hargnemine toimub tema sõlmedes. Sõlmed on vooluringi punktid, millest lähtub rohkem kui kaks juhet, vt. joonis11.10.
Kirchhoffi esimene seadus. Vooluringi igasse sõlme sisenevate voolude
summa võrdub sellest sõlmest väljuvate voolude summaga.
Tõestame selle seaduse elektrilaengu jäävuse seaduse abil. Tähistame sõlme
sisenevate voolude summa sümboliga
sisse, sõlmest väljuvate voolude
Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
summa sümboliga
välja. Joonisel 11.10 kujutatud näitel
Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibsisse
= 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib1 + 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib2
+ 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib4, Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibvälja = 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib3 + 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib5.
Mingi aja jooksul siseneb sõlme summaarne laeng
𝑡 + 273C
𝑞1 ja 𝑞2 – laengutesisse
= Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibsisse , sellest
𝑡 + 273C
väljub aga laeng 𝑞1 ja 𝑞2 – laengutevälja = Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibvälja . Et sõlmedes laengute kuhjumine pole
𝑡 + 273C
võimalik, siis laengu jäävuse seaduse kohaselt peab sõlme mingi aja jooksul
sisenev laeng võrduma sealt sama aja jooksul väljunud laenguga, s.t. 𝑞1 ja 𝑞2 – laengutesisse
=𝑞1 ja 𝑞2 – laengutevälja
. See saab võimalik olla ainult siis, kui
Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibsisse
= Σ𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibvälja
Joonisel 11.10 kujutatud sõlmes 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib1 + 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib2 + 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib4 = 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib3 + 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib5.
99. Kirchhoffi teise seaduse sõnastus, valem tuletamisega, joonis
selgitustega.
Kirchhoffi teine seadus. Suletud vooluahelas asuvate elektromotoorjõu
allikate elektromotoorjõudude algebraline summa võrdub kõigil selles ahelas
sisalduvatel tarbijatel ja elektromotoorjõu allikatel olevate pingelangude
algebralise summaga.
∑
i=1
n
❑εi
= ∑
i=1
n
❑
iiri + ∑
j=1
m
❑
Ij Rj
Siin
𝜀0i on -nda elektromotoorjõu allika elektromotoorjõud,
𝑖p pöördliikumise
𝑖p pöördliikumisei
teda läbiva
voolu tugevus ja 𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.i tema sisetakistus. 𝐼, siis mingi aja t jooksul läbibj on
-ndat tarbijat läbiva voolu
𝑗-ndat tarbijat läbiva voolu
tugevus ja 𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.j tema takistus.
Tõestame Kirchhoffi teise seaduse energia jäävuse seaduse abil. Vastavalt
Joule ́i-Lenzi seadusele eraldub mingil tarbijal aja jooksul soojushulk
=
𝑡 + 273C
𝑄 =
, kus on tarbijat läbiva voolu tugevus ja
pinge tarbija klemmidel. Et
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja𝑡 + 273C
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
tarbijat aja jooksul läbiv laeng avaldub
=
, siis võib tarbijal eralduva
𝑡 + 273C
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑡 + 273C
soojushulga esitada valemiga
=
. Ohmi seadust arvestades võime selle
𝑄 =
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑈 = 𝐸𝑑. Elektrivälja
kirjutada ka
=
, kus
on selle tarbija takistus.
𝑄 =
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.
𝑅 ja 𝑁 = 𝑈astmel 2/𝑅.
Järelikult, kui mingi laeng liigub läbi suletud vooluahela, siis kõigil tarbijatel
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
ja elektromotoorjõu allikatel eralduv summaarne soojushulk avaldub
Q = q(∑
i=1
n
❑
iiri + ∑
j=1
m
❑
Ij Rj)
Selle laengu läbi suletud ahela viimiseks kulunud töö tehakse
elektromotoorjõu allikates sisalduva energia arvelt. Vastavalt
elektromotoorjõu definitsioonile.
A = q∑
i=1
n
❑
𝜀i
Energia jäävuse seaduse põhjal
=
, mistõttu valemite (1) ja (2) paremad
𝐴 = 𝐹𝑑𝑠 = 𝑝𝑆 𝑑𝑠
𝑄 =
pooled peavad olema võrdsed. Sellest järeldub valem ∑
i=1
n
❑εi
= ∑
i=1
n
❑
iiri + ∑
j=1
m
❑
Ij
Rj .
Kirchhoffi esimene seadus on elektrilaengu jäävuse seaduse erikuju ,
Kirchhoffi teine seadus aga energia jäävuse seaduse erikuju.
100. Voolutugevus, pinge, takistus ja võimsus tarbijate
jadaühendusel.
Tarbijate jadaühenduse korral on voolutugevus igas vooluahela osas
ühesugune.
I = const
Tarbijate jadaühendusel võrdub vooluahela kogutakistus üksikute tarbijate
takistuste summaga.
R = R1 + R2 + R3 + …
Tarbijate jadaühendusel vooluahela otstele rakendatud pinge võrdub
tarbijate pingelangude summaga. Pingelang üksikul tarbijal on võrdeline
selle tarbija takistusega.
IR = IR1 + IR2 + IR3 + … → U = U1 + U2 +U3 + …
Tarbijate jadaühendusel on igal üksikul tarbijal eralduv võimsus võrdeline
selle tarbija taksitusega.
I2R = I2R1 + I2R2 + I2R3 + … → N = N1 + N2 +N3 + …
101. Voolutugevus, pinge, takistus ja võimsus tarbijate
rööpühendusel.
Tarbijate rööpühendusel on kõikidel tarbijatel ühesugused pingelangud.
U = const
Tarbijate rööpühendusel võrdub summaarne voolutugevus läbi vooluahela
võrdne üksiktarbijaid läbivate voolude tugevuste summaga.
I = I1 + I2 + I3 + …
Tarbijate rööpühendusel on üksiktarbijat läbiva voolu tugevus pöördvõrdeline
selle tarbija takistusega.
Ii =
U
Ri
Tarbijate rööpühendusel võrdub ahela kogutakistus pöördväärtusega üksiktarbijate takistuste pöördväärtuste summast . Tarbijate lisamisel
rööpühenduse korral ahela kogutakistus väheneb.
R = 1
1
R 1
+
1
R 2
+
1
R 3
+
.. .
Rööpühenduse korral eraldub suurem võimsus väiksema takistusega tarbijal,
sest seda läbib võrdse pinge korral tugevam vool.
Ni = UIi = U ❑2
Ri
102. Vooluringis eralduva koguvõimsuse valem tuletamisega.
Olgu tarbija takistusega R ühendatud vooluallikaga, mille sisetakistus on r ja
elektromotoorjõud . Elektromotoorjõu allikast lähtuva voolu tugevus
arvutatakse valemiga I(R + r) = , mille me siin uuesti esitame.
𝜀0
I =
ε
R +r
Elektromotoorjõu allika poolt tehtud mitteelektriliste jõudude töö laengu 𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
viimiseks läbi vooluringi avaldub elektromotoorjõu definitsiooni põhja.
A = q
𝜀
Jagades valemi mõlemad pooled ajaga, mis kulub selle laengu läbi vooluringi
viimiseks, saame paremale poole elektromotoorjõu allika poolt arendatava
võimsuse, vasakule poole elektromotoorjõu ja voolutugevuse korrutise:
N = I
𝜀
Elektromotoorjõu allika poolt arendatav võimsus ehk vooluringis eralduv koguvõimsus võrdub vooluallika elektromotoorjõu ja voolutugevuse
korrutisega.
103. Elektromotoorjõu allika kasuteguri valem tuletamisega.
Kasutegur. Tarbijal eralduv võimsus ehk kasulik võimsus avaldub:
Nkas = UI
kus U on pingelang tarbijal. Elektromotoorjõu allika kasutegur avaldub siis
vastavalt kasuteguri definitsioonile
η=
N ❑
kas
N
⋅
100%
millesse võimsusi valemitest (1) ja (2) asendades saame pärast taandamist
η=
U
𝜀
⋅
100%
Murru lugejale rakendame Ohmi seadust kujul U IR , nimetajasse asendame
voolutugevuse, mis on avaldatud valemist I(R + r) = , s.t
𝜀0
= I(R+ r)
𝜀
. Pärast
η=
R
R+r
⋅
100%
Valemist η=
R
R+r
⋅ 100% järeldub, et mida suurem on tarbija takistus, seda
suurem on elektromotoorjõu allika kasutegur, s.t. seda suurem osa
arendatavast võimsusest eraldub tarbijal. Ülejäänud osa koguvõimsusest N
kulub vooluallika soojendamiseks – see on nn. kahjulik võimsus.
104. Kasuliku võimsuse maksimumtingimuse tuletamine.
Kasulik võimsus ja selle maksimum. Anname kasuliku võimsuse valemi kujul
Nkas = I2 R
ja asendame siia voolutugevuse valemist I(R + r) = . Saame
𝜀0
Nkas =
𝜀❑2 R
(
r +R)❑
2
Saadud valem lubab meil tarbija takistust teades arutada tarbijal eralduvat
võimsust ilma muude vahearvutusteta, kui meil on teada vooluallika
elektromotoorjõud ja sisetakistus. Teeme kindlaks, milline peab olema tarbija
takistus R, et kasulik võimsus oleks maksimaalne. Selleks teeme esmalt
kindlaks kasuliku võimsuse ekstreemumväärtused, s.t arvutame kasulikust
võimsusest tuletise tarbija takistuse järgi, mille leidmiseks kasutame jagatise
tuletise arvutamise valemit. Vastavalt ekstreemumi tingimusele peab see tuletis võrduma maksimumpunktis nulliga:
dN ❑
kas
dR
=
𝜀❑2
(
r +R)❑
2
−
𝜀❑
2 R ⋅2(r+R)
(
r + R)❑
4
=
𝜀❑
2
(
r+ R)
(
r +R)❑
3
Et saadud avaldis võrduks nulliga, selleks peab tarbija taksitus võrduma
elektromotoorjõu allika sisetakistusega:
R = r
Asendame saadud tulemuse esmalt kasuliku võimsuse valemisse (11.13),
saame elektromotoorjõu allikast saadava maksimaalse võimaliku kasuliku
võimsuse väärtuseks
Nkas, max = ε❑
2
4 r
Järgnevalt asendame valemi R = r kasuteguri valemisse (11.12). Taandamine
annab, et sel juhul on elektromotoorjõu allika kasutegur 50%, s.t. pool
summaarsest võimsusest läheb asjatult elektromotoorjõu allika
soojendamiseks.
Vooluringis eralduv kasulik võimsus on maksimaalne, kui tarbija taksitus
võrdub vooluallika sisetakistusega. Kasutegur on sel juhul ainult 50%.
Kasuteguri maksimum. Valemist η=
R
R+r
⋅ 100% saame, et kui tarbija takistus
läheneb lõpmatusele , siis kasutegur läheneb sajale protsendile. Samas
peame aga arvestama, et vastavalt valemile = I /(R + r)
𝜀
läheneb
voolutugevus vooluringis samaaegselt nullile , s.t. ka kasulik võimsus läheneb
nullile.
105. Vooluringis eralduv koguvõimsus.
Koguvõimsus. Vooluringis eralduv koguvõimsus on valemite I(R + r) = ja
𝜀0
(1) põhjal.
N = 𝜀❑
2
r + R
See on maksimaalne, kui R = 0 , tarbija takistus võrdub nulliga, s.t.
vooluallika lühiühenduse ehk lühise korral. Sel juhul annab kasuteguri valem
(η=
R
R+r
⋅ 100%) tulemuseks nulli, kogu võimsus eraldub ainult vooluallikal,
mis võib ülekuumenemise tõttu läbi põleda.
106. Magnetvälja jõujoonte pilt sirge voolujuhtme ümbruses. Kruvi
reegli sõnastus.
Kruvi reegel – kui elektrivoolu suund juhtmes ühtib kruvi kulgliikumise
suunaga, siis magnetvälja jõujoonte suund ühtib kruvi pöördliikumise
suunaga.
Magnetväli tekitatakse liikuvate laengute (elektrivoolude) poolt. Magnetvälja
mõõdetakse tema mõju kaudu teistele liikuvatele laengutele
(elektrivooludele).
107. Kruvi reegel mähise kohta.
Kruvi reegel mähise kohta. Kui piki mähise telge suunatud kruvi
pöördliikumise suund ühtib voolusuunaga keerdudes, siis magnetvälja
jõujoonte suund mähise sisemuses ühtib kruvi kulgliikumise suunaga.
108. Ampére ´i seaduse sõnastus, valem selgitustega. Vasaku käe
reegel.
Ampere ́i seadus – magnetväljas asuvale vooluga sirgjuhtmele mõjub
magnetiline jõud
Fm = B I l sinα
kus
on voolutugevus juhtmes,
juhtme pikkus,
nurk juhtme ja
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
magnetvälja jõujoonte vahel ning
on magnetvälja iseloomustav suurus,
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
mida nimetataksegi magnetiliseks induktsiooniks.
Valemiga Fm = BIlsinα arvutatav magnetiline jõud on risti nii juhtme kui
magnetvälja jõujoontega. Tema suund määratakse vasaku käe reegliga .
Vasaku käe reegel – kui asetada vasak käsi nii, et magnetvälja jõujooned suunduvad peopessa ja sõrmed näitavad voolu suunda juhtmes, siis
väljasirutatud pöial näitab juhtmele mõjuva magnetilise jõu suunda.
109. Magnetilise indunktsiooni ühiku definitsioon.
Magnetilise induktsiooni ühik 1 tesla on nimetatud serbia füüsiku Tesla järgi
ja ta defineeritakse Ampere’i seaduse kaudu. Kui magnetväljas paiknevale
ühe meetri pikkusele sirgjuhtmele, mida läbib vool üks amper ja mis asub
magnetvälja jõujoontega risti, mõjub magnetiline jõud üks njuuton , on
magnetiline induktsioon selle juhtme asukohas üks tesla.
Magnetvälja omadust mõjutada jõuga voolujuhtmeid kasutatakse näiteks
elektrimootorites.
110. Magnetvoo geomeetriline tähendus. Magnetvoo arvutusvalem
lõpmata väikese pinna jaoks koos selgitustega.
Sarnaselt elektriväljale saab ka magnetvälja graafiliselt kujutada tema
jõujoonte abil. Magnetvälja jõujoonteks nimetatakse kõveraid, millele
magnetilise induktsiooni vektor on puutujaks selle kõvera igas punktis.
Magnetväli on mingis ruumipunktis seda tugevam, mida tihedamalt
paiknevad jõujooned selle punkti ümbruses.
Magnetvooks ΦB )
(𝑆 läbi mingi avatud pinna
nimetatakse seda pinda
𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
läbivat magnetvälja jõujoonte arvu.
Magnetvoo ühikuks on üks veeber (
=
⋅
astmel 2).1𝑊p𝑏 = 1𝑇 ⋅ 1𝑚 astmel 2).
1𝑇 = 𝑡 + 273C 1𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
Kui mingis ruumipiirkonnas on nullist erinev magnetväli ja me viime sinna
lõpmata väikese pinnaelemendi
, siis elementaarne magnetvoog läbi selle
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
pinna avaldub valemiga
dΦB = B dS cosα = B ⋅ndS
kus
on magnetiline induktsioon selle pinna asukohas,
pinnaelemendi
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
𝑑𝑆, kus 𝑆 on kolvi pindala ja 𝑚
pindala, selle pinnaelemendi normaal-ühikvektor ja nurk vektorite
ja
𝑛, mis
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
𝑛, mis
vahel.
111. Lorentzi jõu valem selgitustega, selle tuletamine.
Lorentzi jõu valem. Käesolevas alapunktis tuletame valemi magnetilise jõu
arvutamiseks, mis mõjub magnetväljas liikuvale laetud osakesele. Selleks
lähtume valemist (12.1), mis kirjeldab magnetväljas olevale vooluga
juhtmelõigule mõjuvat jõudu:
m =
sin
. Et voolutugevus juhtmes
𝐹 = 𝑝𝑆
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
arvutatakse valemiga =
, kus on ajavahemiku jooksul juhet läbinud
𝐼, siis mingi aja t jooksul läbib
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑞1 ja 𝑞2 – laengute/𝑡 + 273C
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝑡 + 273C
elektrilaeng,võimevalemi(12.1)esitadakuju
m
si
.
l𝐹 = 𝑝𝑆
=𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus n𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel./𝑡 + 273C
Arvestame, et kui laeng liigub aja jooksul juhtme ühest otsast teise, s.t.
𝑡 + 273C
läbib teepikkuse , siis laetud osakeste liikumise keskmine kiirus juhtmes
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus
avaldub
=
. Selle põhjal võtab viimane valem kuju
m =
sin
.
𝑣
𝑙 - keha ja vedeliku kokkupuutepinna kontuuri pikkus /𝑡 + 273C
𝐹 = 𝑝𝑆
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,𝑞1 ja 𝑞2 – laengute𝑣
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
Saadud tulemust võib üldistada igasugustele liikuvatele elektrilaengutele,
seega saame valemi magnetväljas liikuvale laetud osakesele mõjuva jõu
arvutamiseks, mida tema avastaja auks nimetatakse Lorentzi jõuks.
Lorentzi jõud, mis mõjub magnetväljas liikuvale laetud osakesele, avaldub
valemist
FL = qvB sinα
kus
on laengu suurus ja
tema liikumiskiirus ,
on magnetiline
𝑞1 ja 𝑞2 – laengute
𝑣𝑣
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
induktsioon laengu asukohas ning
nurk laengu kiirusvektori ja magnetilise
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
induktsiooni vektori vahel.
112. Vasaku käe reegli rakendamine Lorentzi jõu suuna
määramiseks . Näited.
Lorentzi jõu suund määratakse alapunktis 12.2 esitatud vasaku käe reegli
abil, kusjuures voolu suunaks võetakse positiivselt laetud osakese korral ta
liikumise suund, negatiivselt laetud osakese korral ta liikumisele vastupidine
suund.
Arvestades kahe vektori skalaarkorrutise definitsiooni, võib Lorentzi jõu
valemi esitada ka vektorkujul:
FL = qv×B
113. Magnetväljas risti jõujoontega liikuva laetud osakese
trajektoori raadiuse ja tiirlemisperioodi tuletamine. Joonis koos
selgitustega.
Osakese trajektoor on magnetvälja jõujoontega risti. Sel juhul
= 90,
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
järelikult sin
= 1 ja vastavalt valemile
𝛼 nurk vektorite 𝐸 ja 𝑛 vahel.
FL = qvB sinα on Lorentzi jõud
maksimaalne, avaldudes valemist
FL = qvB
Meenutame, et see jõud on risti nii osakese liikumissuunaga,
L ⊥ , kui ka
𝐹 = 𝑝𝑆⃗L ⊥ 𝑣⃗, kui ka
𝑣⃗L ⊥ 𝑣⃗, kui ka
magnetvälja jõujoontega,
L ⊥
. Sellises olukorras hakkab osake liikuma
𝐹 = 𝑝𝑆⃗L ⊥ 𝑣⃗, kui ka
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
mööda ringjoonelist trajektoori, mille tasand on risti magnetvälja
jõujoontega.
Trajektoori täpsema kuju määramiseks lähtume ringjoonelise liikumise
tingimusest – keha trajektooriks on ringjoon siis, kui talle mõjub mingi
kesktõukejõuga võrdne, kuid suunalt vastupidine jõud. Antud juhul on selleks
jõuks Lorentzi jõud (I), vt. joonis 12.9. Meie eesmärgiks on tuletada valemid i)
rigjoone raadiuse ja ii) tiirlemisperioodi arvutamiseks.
Trajektoori raadiuse arvutamine. Liikugu positiivselt laetud osake nii, nagu
kujutatud joonisel 12.9. Vasaku käe reeglit kasutades määrame Lorentzi jõu
suuna. Ringjoonel liikumise tingimuseks on kesktõukejõu ja Lorentzi jõu
võrdsus : 𝐹 = 𝑝𝑆L = 𝐹 = 𝑝𝑆kt. Et kesktõukejõud avaldub valemiga 𝐹 = 𝑝𝑆kt =
astmel
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡𝑣2
, kus
on osakese mass ja
trajektoori raadius, siis valemit (I)
/𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝑚 – ainehulga mass, 𝑐 – aine erisoojus, 𝑡
𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
arvestades saame võrduse
qvB = mv❑2
r
Jagame võrduse mõlemaid pooli kiirusega
, avaldame raadiuse, jõudes
𝑣
järgmise tulemuseni. Kui laetud osake liigub homogeenses magnetväljas
selle jõujoontega risti, on tema trajektooriks ringjoon raadiusega
r =
mv
qB
Tiirlemisperioodi arvutamine. Meenutame, et tiirlemisperioodiks nimetatakse
aega, mille vältel tehakse üks täistiir. Kuna osake liigub konstantse kiirusega
mööda ringjoonelist trajektoori, siis täistiiru tegemiseks kulunud aeg avaldub
lihtsalt ringjoone pikkuse ja kiiruse jagatisega,
=
. Ringjoone pikkus
𝑇 = 𝑡 + 273C
/𝑣
on =
, millest
=
. Trajektoori raadiuse võtame valemist (12.5),
2𝜋𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ.
𝑇 = 𝑡 + 273C
2𝜋𝑟, vedelikusamba kõrgus ℎ./𝑣
mida viimasesse valemisse asendades saame perioodi arvutamiseks
T = 2 π m
qB
114. Molekulisiseste magnetväljade tekkimise põhjendus spinn - ja
orbitaalmagnetväljade kaudu. Aatomi - ja molekulisisesed magnetväljad . Magnetvälju tekitavad liikuvad
laengud ( elektrivoolud ). Kui elektron tiirleb ümber aatomituuma , võib seda
samuti tõlgendada kui ringikujulist elektrivoolu, mis tekitab mikroskoopilise
magnetvälja aatomi või molekuli ümbruses. Sellist välja nimetatakse
orbitaalmagnetväljaks. Lisaks tekitab iga elektron ja nukleon veel täiendava
mikroskoopilise magnetvälja oma spinni tõttu, seda nimetatakse
spinnmagnetväljaks. Mõnede ainete aatomites või molekulides
tasakaalustavad orbitaal - ja spinnmagnetväljad üksteist, mõnedes ainetes
mitte. Sellest lähtudes jagatakse ained kolme klassi.
115. Diamagneetiku mõiste, näited.
Diamagneetikuteks nimetatakse aineid, mille iga üksiku molekuli orbitaal- ja
spinnmagnetväljad tasakaalustavad üksteist. Selle tulemusel üksiku molekuli
poolt tekitatud summaarne magnetväli võrdub nulliga. Diamagneetikutes
nõrgeneb magnetväli võrreldes vaakumiga. Diamagneetikuteks on näiteks
plii, tina ja vask.
116. Paramagneetiku mõiste, näited. Paramagneetikuks nimetatakse ainet, mille üksiku molekuli summaarne
magnetväli mõnevõrra erineb nullist. Välise magnetvälja puudumisel on
üksikute molekulide magnetmomendid soojusliikumise tõttu orienteeritud
kaootiliselt, nende magnetväljad neutraliseerivad üksteist ja nende poolt
tekitatud summaarne magnetväli seetõttu võrdub nulliga. Kui aga
paramagneetik asetada välisesse magnetvälja, siis tema üksikmolekulide
magnetväljad orienteeruvad samas suunas selle välise magnetväljaga.
Seetõttu magnetväli paramagneetilises keskkonnas tugevneb võrreldes
vaakumiga. Paramagneetikud on näiteks alumiinium ja plaatina .
117. Ferromagneetiku mõiste, näited.
Ferromagneetikuks nimetatakse ainet, mille üskiku molekuli summaarne
magnetmoment erineb tunduvalt nullist (raud, nikkel , koobalt ). Sellises aines
paiknevad molekulid nn. domeenide kaupa. Igas eraldi domeenis on
molekulide tekitatud magnetväljad orienteeritud samas suunas, kuid
domeenide suure hulga tõttu neutraliseerivad üksikdomeenide summaarsed magnetväljad ikkagi teineteist. Välises magnetväljas orienteeruvad üksikute
domeenide magnetväljad välise magnetvälja suunas ja nende mõjul
tugevneb magnetväli aines võrreldes vaakumiga tunduvalt. Eriti tugevates
ferromagneetikutes võib magnetväli vaakumiga võrreldes tugevneda isegi
tuhandeid kordi.
118. Curie temperatuuri mõiste.
Curie temperatuur. Välise magnetvälja mõju lakkamisel üldiselt
desorienteeritakse ferromagneetikute üksikute domeenide magnetväljad
soojusliikumise poolt, ent mõnedes ferromagneetilistes sulamites võivad nad
toatemperatuurile lähedastel temperatuuridel oma orientatsiooni säilitada.
Sellel ferromagneetiku omadusel põhineb püsimagnetite valmistamine.
Piisavalt kõrgetel temperatuuridel desorienteeruvad ka püsimagneti domeenid ja ferromagneetik kaotab oma magnetilised omadused. Sellist
temperatuuri nimetatakse ferromagneetiku Curie temperatuuriks. Näiteks
raua Curie temperatuur on 770 Celsiuse kraadi. Samuti nõrgenevad
püsimagnetite magnetilised omadused ka mehaaniliste põrutuste tõttu, mis
samuti desorienteerib üksikuid domeene.
119. Erinevate aineklasside magnetiline läbitavus.
Keskkonna magnetiline läbitavus. Magnetvälja muutumist keskkonnas
võrreldes vaakumiga kirjeldab valem
B = μB0
kus
on magnetiline induktsioon keskkonnas,
𝐵 on magnetvälja iseloomustav suurus,
B0 magnetiline induktsioon
samadel tingimustel vaakumis,
aga vaadeldava keskkonna magnetiline
𝜇. Asendame selle jagatise valemisse
läbitavus. Paramagneetikutes 1 1, ligikaudsete arvutuste korral võib nende magnetilise läbitavuse võtta
võrdseks ühega, s.t. magnetväli muutub võrreldes vaakumiga väga vähe.
Ferromagneetikutes võib magnetiline läbitavus
ulatuda isegi kümnetesse
tuhandetesse.
MIS MA ARVAN ET KÜSITAKSE
1. Demokritose seisukohad aine ehitusest.
● kõik ained koosnevad üliväikestest osakestest e. molekulidest
(mõõtmed suurusjärgus 10um)
● molekulide vahel mõjuvad tõmbejõud (suurusjärgus molekulide
mõõtmetega)
● molekulid on pidevas kaootilises liikumises (temperatuuri tõustes
nende liikumise kiirus kasvab)
2. Tahke aine ehituse iseloomustus. Kristalsete kehade ja amorfsete
kehade erinevus aine ehituse seisukohalt.
Tahke olek.
● Molekulide vahekaugused on samas suurusjärgus molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide vahel tugevad
● Molekulidel on sellest tingituna kindel asukoht ja soojusliikumise käigus
nad võnguvad selle ümber
● Tahketel ainetel on kindel kuju ja ruumala
3. Vedelike ehituse iseloomustus.
Vedel olek.
● Molekulide vahekaugus on samas suurusjärgus molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide vahel nõrgad
● Molekulid võivad liikuda vedeliku piires
● Vedelikel on kindel ruumala, puudub kuju.
4. Gaaside ehituse iseloomustus.
Gaasiline olek.
● Molekulide vahekaugused on kümneid kordi suuremad molekulide
mõõtmetega
● Tõmbejõud molekulide mõõtmetest
● Tõmbejõud molekulide vahel puuduvad
● Molekulide liikumine pole piiratud
● Gaasidel puudub kuju ja ruumala.
Kõik kommentaarid