Eesti putukad (0)

Eesti putukad
Eksam 30.04.2015
1. Putukate üldiseloomustus ja morfoloogia alused
~60 % putukaid.
Ainult 9,5% mitmekesisusest on kirjeldatud.
Maailmas 36 seltsi.
Maailmas teada ~1 miljon liiki.
75% kõigist loomaliikidest.
1. Väliskate
Skleriidid on tugevamad seal kus vajatakse kaitset vigastuste vastu. Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö.
Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel).
2. Putuka keha üldine välisehitus
Putuka keha koosneb kolmest põhiosast : pea ( caput ), rindmik ( thorax ) ja tagakeha (abdomen).
Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire .
Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum ; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm ; lihtsilm – ocellus.
Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso - ja metathorax). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes), kesk- ja tagarindmikule ka tiivad ( alae ).
Tagakeha koosnes algselt 11 lülist, kuid evolutsiooni käigus on nende arv vähenenud , mõnel juhul on säilinud vaid 4-6 eristatavat tagakehalüli. Tagakehale võivad kinnituda lisandid, näiteks urujätked (cerci), muneti või astel . Tagakehal asetsevad suguorganid e genitaalid .
Joon. 1. Putuka keha väline liigestus : I – eesrindmik, II – keskrindmik, III – tagarindmik;
1-12 – tagakeha lülid .
Joon. 2. Maipõrnika keha liigestus: 1- pea, 2 – eesrindmik, 3 – keskrindmik, 4 – tagarindmik,
5 - tagakeha
Joon. 3. Erinevaid väliskujuga putukaid: A – ripstiivaline (Thysanoptera), B – mardikaline (Coleoptera), C – kahetiivaline (Diptera), D – ritsikaline (Orthoptera).
2.1. Putuka pea
Putukate pea koosneb 6 lülist, mis valmikul on kokku kasvanud. Pea tagumine osa on kukal (occiput). Pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik (vertex), tundlate vahel asuv laup (frons), sellest kahele poole jäävad põsed (genae) ning tundlatest allpool asuv näokilp (clypeus), millele kinnitub ülahuul (labrum). Pea eesmise osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele võib putuka pea ülaosas olla 1-3 liht- e täppsilma.
Joon. 4. Putuka (sihktiivalise) pea ehitus: 1 – tundla tüvilüli, 2 – tundla pöörlüli, 3-11 – tundlapiug.
Labrum (lr)– ülahuul
Mantibulae (md)– ülalõug
Maxillae (mx)– alalõug
Labium (lb)- alahuul
Putuka pea asendi tüübi määrab suuorganite asetus putuka keha pikitelje suhtes. Röövputukatel (näit. jooksiklased) on suised otse ette suunatud – neil on prognaatne pea. Kui suised on suunatud otse alla (keha pikiteljega risti), on tegemist hüpognaatse pea asetusega (näit. sihktiivalised , prussakalised, kärsaklased ). Paljudel pistmis-imemissuistega putukatel on suised painutatud kergelt tahapoole, esimeste jalgade suunas – neil on opistognaatne pea asetus.
Joon. 5. Putuka pea asend: 1 – prognaatne, 2 – hüpognaatne , 3 – opistognaatne.
*Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast: tüvilüli (scapus), millega tundel kinnitub pea külge, pöörlüli (pedicellus) ja väga erineva arvuga tundlalülidest koosnev tundlapiug (flagellum). Pöörlülil asub nn Johnston'i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta, mõned kahetiivalised võtavad sellega vastu ka helisignaale.
Joon. 6. Tundlate tüüpe: 1 – harjasjas, 2 – niitjas, 3 – helmesjas, 4 – saagjas, 5 – kamjas, 6 – nööpnõeljas, 7 – nupuga, 8 – värtenjas, 9 – lameljas, 10 – põlvjas-kamjas, 11 – ebakorrapärane, 12 – sulgjas, 13 – harjaskarvaga tundel.
*Silmad
Liitsilmad koosnevad ommatiitidest (falsettidest): 1 kuni 28 000. Optiline osa = lääts, laaskeha. Sensoorne osa = fotoretseptoorsed rakud + närvid. Lihtsilmad (ocelli). Paiknevad frontaalselt v. lateraalselt (peam. vastsetel).
*Suised
Pea alaosas asub putukatel suuava, mille ümber asuvad suuorganid e suised – ülalõuad (mandibulae), alalõuad (maxillae) ja alahuul (labium), mille abil putukad toituvad. Suuava ülalt kattev ülahuul (labrum) on näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised erinevat vormi. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: haukamissuised , libamissuised, pistmissuised ja imemissuised.
Haukamissuised - kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest, sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, jt. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad servad , mis võimaldavad putukal taime küljest tükke lahti hammustada, ja mälumispinnad, mis aitavad seejärel neid tükke peenestada . Rööveluviisiga putukatel on ülalõuad teravatipulised ja kohastunud saagi kinnihoidmiseks, surmamiseks ning saagist tükkide rebimiseks.
Joon. 7. Haukamissuised: 1 – ülahuul, 2 – ülalõuad, 3 – alalõuad, 4 – alahuul.
Libamissuised - kohastunud nii vedela kui tahke toidu vastuvõtmiseks. Sellist tüüpi suised on paljudel kiletiivalistel, näit. mesilastel. Libamissuiste puhul on alahuul ja alalõug pikenenud, tekkinud moodustist nimetatakse imikärsaks. Selle abil näiteks kodumesilane saab toituda nii vedelast nektarist kui tahkest õietolmust. Alahuule osised on libamissuiste puhul kokku kasvanud, moodustades keele, mille abil mesilane saab ka õie sügavatest soppidest nektari kätte.
Toakärbes - Mantibulae+maxillae redutseerunud. Põhiline labium ja käsnakujuline labellum.
Pistmissuised - putukatel, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu. Saamaaegselt juhib putukas mööda erilist süljetoru peremeeslooma oma sülge, mis näiteks sääskedel takistavad vere hüübimist.
Sääsk - Kõik osad pikenenud: labium ümbritseb teisi; hypopharynx – sülg alla; labrum – veri ülesse.
Imemissuiste ettekujutamiseks tasub mõelda liblikate toitumisele. Alalõuad pikenevad oluliselt ja moodustuvad imilondi (proboscis), samas ülalõuad kaovad sootuks. Alahuulest saab peamiselt keemilise meele elund. Sellise imilondi abil on võimeline toituma ka kõige sügavama õitest.
3. Putuka rindmik
Rindmik (thorax) koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik - prothorax, mesothorax, metathorax. Iga segment jaotub: selgmine osa = notum; külgmine osa = pleuron; kõhtmine osa = sternum .
Joon. 6. Putuka rindmikulüli ristlõige : 1 – seljalooge e tergiit (tergum), 2 – küljelooked (pleurae) ja kõhulooge e sterniit (sternum).
*Jalad
Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu (pedes). Jalad koosnevad järgmistest lülidest: puus (coxa), pöörel (trochanter), reis (femur) ja säär (tibia), millele omakorda kinnitub mitmelüliline käpp (tarsus). Kannus – spur ja küünised – ungues.
Korjejalg mesilastel - III jalapaar. Säärel suirakorvike, I käpalülil nn hari.
Kopulatsioonijalg
Puhastusjalg
Ronijalg
*Tiivad
Kesk- ja tagarindmikule kinnituvad tiibadega putukatel ka tiivad (alae). Tiibade ehitus on mitmesugune. Mardikaliste eestiivad on kõva kitiinse kattega kattetiivad, tagatiivad on kilejad lennutiivad. Liblikaliste tiivad on enamasti kaetud soomustega.
Tiivasooned
Servasoon; Esisoon; Kodarsoon; Kesksoon; Küünarsoon; Tagasooned; Kannasooned.
Funktsioonid

• Lendamine
  
• Kaitse
  
• Orienteerumine/tasakaalustamine
  
• Kahetiivaliste tagatiivad ja lehviktiivaliste esitiivad muundunud sumistiteks.
  
• Heli tekitamine sihktiivalistel
  
• Suhtlusvahendid paarumisel
  
• Feromoonide eritus
  
• Termoregulatsioon
  
• Hingamine
  

4. Putuka tagakeha
Putuka tagakeha (abdomen) võib koosneda kuni 12 lülist. Kõrgemalt arenenud putukatel on tagakehalülide arv kahanenud; mõnedel kahetiivalistel on neli tagakehalüli. Vastsestaadiumis on paljudel putukatel tagakehal jalad, valmikujärgus mitte. Tagakehas paiknevad sugu- e genitaalsed lülid. Tagakehale võivad kinnituda mitmesugused lisandid: ebajalad e tiklid, urujätked, sabaniit, muneti jt.
12 segmenti
1-7 = pregenitaalsed
8-9 = genitaalsed
10-12 = postgenitaalsed
Tõukjalalistel kõhupoolel paarilised griffid.
Hooghännalistel hüppehark e furca ja ventraaltuubus.
Emastel kujuneb VIII segmendist ja järgnevatest muneti. Isaste tagakeha tipus olevad genitaalid väga keerulise ehitusega: nende struktuur sageli oluline liigi määramisel.
2. Putukate süstemaatika alused koos Eesti näidetega.
1. Mis on süstemaatika?
Renessanss viimasel kümnendil. Elu mitmekesisuse uurimine Maal, sh. eluvormide vaheliste seoste otsimine ja uurimine. Seoseid näitlikustatakse evolutsiooni puudega.
-Annab organismidele teaduslikud nimed (nomenklatuur).
-Kirjeldab neid.
-Pakub välja organismide teaduslikult põhjendatud klassifikatsiooni, määramistabelid.
-Uurib organismide levikut.
-Läbi evolutsiooniliste muutuste uurib liikidevahelisi seoseid.
*TAKSONOOMIA
Alfa-, beeta- ja gamma -taksonoomia.
Süstemaatika on baasteadus kogu bioloogiale.
Hexapoda
Entognatha - siselõugsed
1. O. Protura – tõukjalalised
Eestis 1-2 liiki
MORFOLOOGIA
0.2 – 2 mm
Tiivad, tundlad, silmad puuduvad, tavaliselt valged v helepruunid. Pea külgedel nn ebasilmad, suised peakapsli sees = entognaatsed.
ELUVIIS/KOHT
peamiselt metsakõdus
2. O. Collembola – hooghännalised
Eestis 90 (180) liiki
MORFOLOOGIA
0.25-8 mm
Tiivad, liitsilmad puuduvad; suised peakapsli sees; tagakehal ventraaltuubus ja hark e furca.
ELUVIIS/KOHT
Metsakõdus.
3. O. Diplura – harkhännalised
Eestis 1 liik
MORFOLOOGIA
4-12 mm
Saledad ; pika tagakehaga; silmadeta;; tagakeha tipus urujätked (cerci).
ELUVIIS/KOHT
Pinnases ja kõdunevas puidus elavad.
Insecta – putukad = Ectognatha – välislõugsed
Apterygota – ürgtiivutud putukad
4. O. Zygentoma – harjashännalised
Eestis 4 liiki
MORFOLOOGIA
1,4-20 (76) mm
tiibadeta; Keha värtnakujuline, kaetud soomustega; Tagakeha 11 lüliline .
ELUVIIS/KOHT
Eluiga 2-5 aastat, kestuvad kuni 40x.
Pterygota – tiivulised putukad
Hemimetabola – vaegmoondega (= Exopterygota – välitiibsed)
5. O. Ephemeroptera – ühepäevikulised
Eestis > 50 liigi
MORFOLOOGIA
2 – 50 mm
Õrnad kehakatted ja tiivad; tagumised tiivad lühikesed .
Õitseaeg Permis
Ainus selts, kus toimub tiivuliste valmikute kestumine.
ELUVIIS/KOHT
Vastsed röövtoidulised v. kõdutoidulised; elavad veekogudes.
6. O. Odonata – kiililised
Eestis 54 liiki
MORFOLOOGIA
15 – 150mm
Liitsilmad väga suured; tundlad 6 7 lülilised; suised haukamistüüpi.
Tuntud Permist
Taolistiivalised – Zygoptera (kõrsikud, vesineitsikud) silmad pea külgedel.
Eristiivalised – Anisoptera (tondihobud) silmad ulatuvad pealael kokku.
ELUVIIS/KOHT
Vastsed röövtoidulised vees: taolistiivalistel 1 põlvkond aastas; eristiivalistel areng kuni 5 aastat. Alahuulest moodustunud püünismask.
Paarumine ainulaadne
Isastel tagakeha II lüli alaküljel lisasuguorgan, kuhu viiakse sperma enne paarumist; paarumisel haarab isane emase kaelast v peast ; emane kõverdab oma tagakeha isase lisasuguorganite juurde ja võtab sperma vastu.
7. O. Plecoptera – kevikulised
Eestis 20 (30) liiki
MORFOLOOGIA
3.5 – 40 mm
Keha dorsoventraalselt lamendunud; õhukesed kehakatted; tagakehal 1 paar urujätkeid.
ELUVIIS/KOHT
vastsed vee- elulised vooluveekogudes, kestuvad 20-30x; valmikud ei toitu.
Vastsed kehakujult sarnased valmikutega; on röövtoidulised (sääskede, kihulaste ühepäevikuliste vastsed); hingamine läbi kehapinna
8. O. Saltatoria (Orthoptera) – sihktiivalised
Eestis 39 liiki
MORFOLOOGIA
2 – 200 mm
Haukamissuised hüpognaatsed; keha pikenenud ja külgedelt kokku surutud; 2 paari tiibu; III jalgadepaar – hüppejalad; isastel 2 urujätket, emastel mõõgakujuline muneti.
ELUVIIS/KOHT
Enamasti taimtoidulised ; tekitavad heli
9. O. Dermaptera – nahktiivalised
Eestis 2 liiki
MORFOLOOGIA
3 – 85 mm
Tundlad niitjad ; urujätked saagi haaramiseks ja enesekaitseks; II ja III tagakeha segmendil mürginäärmad
ELUVIIS/KOHT
öise eluviisiga soojalembesed ja valguskartlikud; peamiselt maapinnal; emane muneb ühe kogumi mune ja valvab neid, vastsed jäävad emase hoole alla = lõimetishoole .
10. O. Blattodea – prussakalised
Eestis 5 liiki
MORFOLOOGIA
2,5 – 100 mm
lame, ovaalne keha, pea varjatud kilbitaolise eesseljaga, kõik jooksujalad; lõhnanäärmed, mis eritavad suguferomoone; suguline dimorfism (isastel tiivad pikemad )
ELUVIIS/KOHT
Öise eluviisiga, toituvad peam. taimejäänustest; munad ooteegis.
11. O. Psocoptera – kõdutäilised
Eestis 36 liiki
MORFOLOOGIA
0.5 – 10 mm
Meenutavad lehekirpusid, kuid imilont puudub; Lai pea ja haukamissuised; näokilbi ja suiste vahel lisanäokilp.
ELUVIIS/KOHT
enamasti troopilised; hoonetes, pesades; segatoidulised
12. O. Mallophaga – väivilised
Eestis ~40 (250) liiki
MORFOLOOGIA
0.5 – 11 mm
tiivutud; keha lapik ; silmad tihti puuduvad.
ELUVIIS/KOHT
nugivad lindudel ja imetajatel: peremehespetsiifilised; toituvad sulgedest, kõõmast, verest; vastsed sarnanevad valmikuga.
13. O. Anoplura – täilised
Eestis ~10 liiki
MORFOLOOGIA
1 – 6 mm
tiivutud; silmad sageli puuduvad; haardjalad karvadest kinnihoidmiseks; söögitoru eesmine osa toimib pumbana.
ELUVIIS/KOHT
toituvad peremeeste verest; munad (tingud) kinnitatakse karvade külge.
14. O. Hemiptera – nokalised
Eestis 1250 (1500) liiki
0.5 – 110 mm
iminokk, esimene tiivapaar tugevam kui tagumine
Lutikalised . Sarnastiivalised
14. SO. Heteroptera – lutikalised
Eestis 454 liiki
Maismaa taimtoidulised; Vee taimtoidulised; Vee röövtoidulised; Maismaa röövtoidulised; Parasiidid
14. SO. Homoptera – sarnastiivalised
Eestis ~700 liiki
Tsikaadid.
15. O. Thysanoptera – ripstiivalised
Eestis 38 (150) liiki
MORFOLOOGIA
0.5 – 14 mm
Tiivad pikad/kitsad, äärtel pikkade karvadega (mõni liik tiivutu).
ELUVIIS/KOHT
Toituvad taimemahladest, mõni röövtoiduline; areng väga kiire.
Holometabola – täismoondega (seltsid 16-26)
Holometabola – täismoondega (= Endopterygota – sisetiibsed)
16. O. Raphidioptera – kaamelkaelalised
Eestis 4 liiki
MORFOLOOGIA
5-21 mm
Sale ; pikk eesrindmik; 2 liitsilma + 3 lihtsilma; lendavad halvasti; emastel pikk muneti
ELUVIIS/KOHT
Metsades; püüavad okstel liikudes aeglasi putukaid.
17. O. Megaloptera – suurtiivalised
Eestis 2 liiki
MORFOLOOGIA
8-85 mm
4 ühesugust võrkjat tiiba; liitsilmad suured.
ELUVIIS/KOHT
Päevase eluviisiga. Vastsed veelise eluviisiga, röövtoidulised.
18. O. Neuroptera – võrktiivalised
Eestis 34 liiki
MORFOLOOGIA
2-80 mm
Vastsed sarnanevad mardikavastsetega, kuid lõugkobijad puuduvad alati; vastsetel esineb sooleväline seedimine.
19. O. Mecoptera – koonulised
Eestis 7 liiki
MORFOLOOGIA
1,4-70 mm
Vastsed sarnanevad liblikaröövikutega.
ELUVIIS/KOHT
Valmikud varjulistes paikades, toituvad puuviljadel, surnud putukatest.
20. O. Coleoptera – mardikalised
Eestis 3463 (3500) liiki
MORFOLOOGIA
0,3-160 mm
Suised peamiselt haukamissuised; hästiarenenud liitsilmad ja tundlad.
ELUVIIS/KOHT
Lõimetishoolet vähestel; tav. talvituvad valmikuna; feromoonid , heli- ja valgussignaalid;
Kuuse kooreürask
21. O. Strepsiptera – lehviktiivalised
Eestis ?(1) liik
MORFOLOOGIA
1-30 mm
Ainult II tiivapaar, I tiivapaar muundunud sumistiteks.
ELUVIIS/KOHT
Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel.
22. O. Trichoptera – ehmestiivalised
Eestis 170 liiki
MORFOLOOGIA
1-43 mm
Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel.
ELUVIIS/KOHT
Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised.
Puruvanalased. Järvevanalased
23. O. Lepidoptera – liblikalised
Eestis 2365 liiki
3-28 mm
Erisoonelised kõrgemad liblikad . Pisisamasoonelised
24. O. Hymenoptera – kiletiivalised
Eestis ~1600 ( 8000 ) liiki
0,2-110 mm
Kiletiivalised on mesilased , kimalased , herilased , sipelgad . Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli.
25. O. Diptera – kahetiivalised
Eestis ~ 4500 liiki
0.5-60 mm
Siia rühma kuuluvatel putukatel on ainult kakas kilejat lennutiiba. Need on kärbselised ja sääselised. Kahetiivaliste tagatiivad on taandarenenud ja muutunud sumistiteks. Nende tagakeha on laialt rindmikuga seotud. Vastseteks vaglad.
26. O. Siphonaptera – kirbulised
Eestis 25 liiki
MORFOLOOGIA
0.5-6 mm
Tiivutud; tumepruunid v mustjad; suised kohastunud vere imemiseks; määramisel olulised pea ja rindmiku kamjad harjased .
ELUVIIS/KOHT
Valmikud toituvad ainult verest.
3. DNA UURINGUD
Leiti, et kõik putukad ei olegi putukad. Siselõugsete seltsid pandi eraldi klassi. Neil puuduvad ka tiivad. Hiljem tehti igast seltsist klass.
MIDA VEEL ON DNA KOODI UURIMINE NÄIDANUD
Prussakalised ja röövritsikalised on üks putukaselts Dictyoptera. Sarnastiivalised ja lutikalised ühendatakse seltsi nokalised Heteroptera. Täilised ja väivilised seltsi Phthiraptera. Kõik need putukarühmad kuuluvad vaegmoondega putukate hulka. Huvitaval kombel täismoondega putukate hulgas sellist sarnasust ei ole leitud, kuigi ka selles putukate rühmas on tehtud katseid võrkjate tiibadega seltse (võrktiivalised, kaamelkaelalised) ühendada.
Ka täismoondega putukate hulgas seltsid, kus võib sarnasusi leida: Üks selline paar on selts mardikalised ja selts lehviktiivalised.
KOLLEKTSIOONIDEST
Seniajani on putukateaduses olulisel kohal olnud kollektsioonid. Need on tõenduseksemplarid selle kohta, et selline liik on tõepoolest olemas ning ka info, kus liik elab. Iga liik on kirjeldatud ühe konkreetse isendi järgi, keda nimetatakse „tüüpeksemplariks“ ehk lühemalt „Holotüüp“. Kõik teised samal ajal kogutud isendid võib märgistada kui „Paratüüp“ juhuks kui tüüpeksemplariga midagi juhtub.
4. Selts liblikalised (Lepidoptera)
Nime päritolu – seltsi ladinakeelne nimetus on tuletatud vanakreeka sõnadest soomus ning tiib . Sõna-sõnalt tõlge oleks seetõttu “soomustiivalised”.
Nimi tuleneb sellest, et liblikate tiivad on enamasti tihedalt kaetud väikeste soomustega. Mustrid tiibadel moodustuvad erivärvilistest soomustest.
Liblikate anatoomia: pea
Enamasti on liblikatel kaks suurt liitsilma, tavaliselt on nende vahel laubal ka kaks pisikest täppsilma. Silmade vahele kinnituvad tundlad. Liblikatel leidub kahte tüüpi suiseid. Kõige primitiivsematel liblikatel on haukamissuised, olemas on funktsioneerivad lõuad. Need liblikad saavad seetõttu süüa ka tahket toitu (nt õietolmu).
Suurem enamus liblikatest on aga imemissuistega. Nende suised koosnevad vaid kahest alahuulekobijast ning imilondist.
Kuna imilondi siseläbimõõt on väike, saab suurem osa liblikatest süüa vaid vedelikke või ülipeeneid tahke materjali osiseid.
Imilondi pikkus on tavaliselt kuni paar-kolm sentimeetrit, sõltudes tugevasti liblika suurusest . Teiseks äärmuseks on imilondi täielik redutseerumine mitmete liblikarühmade puhul. Need liblikad ei söö ega joo kogu oma valmikuelu jooksul midagi.
Liblikate anatoomia: rindmik
Primitiivsematel liblikatel on rindmikulülid selgmiselt veel eristatavad. Rindmik koosneb kolmest lülist. Kõige “kaasaegsematel” on aga kehalülid tugevasti liitunud.
Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jooksujalgu 5-lüliliste käppadega. Säärtele kinnituvad enamasti kannused.
Liblikatel on tavaliselt kaks paari tiibu, mis kinnituvad kesk- ja tagarindmikule.
Enamusel liblikatest on tagatiivad eestiibadest väiksemad ning lihtsama soonestusega.
Lisaks varjevärvusele on olemas veel ka mitmesugused hoiatusvärvused (tavaliselt musta-punase või musta-kollase kombinatsioonid). Potentsiaalsele ärasööjale on tegu signaaliga: see on kibe ja/või mürgine liblikas , parem on ta rahule jätta. Olemas on ka kombinatsioone, mille eesmärk on liiga lähedale sattunud vaenlase (linnu) ehmatamine.
Lisaks võivad tiivasoomused täita ka spetsiifilisemaid ülesandeid peale värvussignaalide edastamise. Nii leidub paljude isaste päevalibliikate tiibadel lõhnasoomuseid. Need soomused eritavad spetsiifilisi feromoone, mille ülesanne on hõlbustada sugudevahelist suhtlemist.
Lisaks soomustele on kõigi liblikate tiibadel olemas ka tiivanarmad. Need asuvad tiiva välisservas ning võivad olla tiiva üldtoonist erineva värvusega.
Kui putukate suurusest rääkides mõeldakse tavaliselt kehapikkust, siis liblikate mõõtmete iseloomustamiseks räägitakse siruulatusest. Siruulatus on vahemaa sirutatud liblika ühe eestiiva tipust teise eestiiva tipuni.
Liblikate anatoomia: tagakeha
Reeglina on liblika tagakeha silindriline või kergelt lapik ning rohkem või vähem karvane. Urujätked ja sabaniit puuduvad alati, kuid mõnikord võib tagakeha eripäraste karvatuttide tõttu välja näha üpris haraline. Anatoomiliselt koosneb liblika tagakeha 11 lülist Isaste liblikate tagakeha koosneb 8, emaste oma 7 nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid.
Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid ( kuulmiselundid ). Kuulmiselundite peamine eesmärk on hoiatada liblikat nahkhiire lähenemise eest. Seetõttu esinevad tümpanaalelundid tavaliselt ööliblikatel. Päevaliblikatest on kuulmiselundid levinud vaid koerlibliklastel.
Lisaks võivad tagakehal asuda ka mitmesugused feromoonide levitamiseks mõeldud näärmed , erilised karvatutid või süvendid jne.
Liblikate areng
Liblikad on täismoondega putukad. Liblikate vastseid kutsutakse röövikuteks. Munadest kooruvad vastsed, kes ei meenuta väliselt valmikut kuidagi.
Röövikule iseloomulik: peaaegu alati väga lühikesed jalad. Ebajalgade olemasolu. Pehmed kehakatted, sageli karvad , näsad, harjased jne.
Näiteid kergesti äratuntavatest liblikaröövikutest.
Röövikud toituvad enamasti elusate taimede mitmesugustest osadest. Harvem toituvad liblikaröövikud surnud orgaanilisel materjalil. Veel harvem rööveluviisiga. Röövikute areng kestab tavaliselt mõnest nädalast paari kuuni.
Enamasti on röövikud varjevärvusega – tavaliselt rohelised või pruunid . Mürgised või mürgistel taimedel toituvad röövikud on aga sageli hoiatusvärvusega.
Kehtib seaduspära, et mida väiksemad liblikad, seda varjatuma eluviisiga on nende röövikud.
Kui röövik on täiskasvanud, siis ta nukkub. Liblikate nukud on reeglina väheliikuvad, kõige sagedamini asuvad maapinnal.
Nukujärgu kestus suvel on vaid mõned nädalad. Nukuna talvituvate liikide puhul ulatub selle kestus aga kaugelt üle poole aasta.
Liblikate süsteem
Kirjeldatud liike on eri autorite hinnangul 150 000 – 170 000.
Kirjeldatud liikide hulka arvestades saab öelda: 99% maailma liblikatest on imilont, “tõelised” tiivasoomused, erineva ehitusega ees- ja tagatiivad ning eraldi juhad paaritumiseks ja munemiseks emastel.
Liblikad Eestis
Eestist leitud liblikaid 29 ülemsugukonnast ja 68 sugukonnast . Praeguse seisuga on siitmailt usaldusväärsetel andmetel leitud rohkem kui 2400 liiki (ca 2430).
Sugukond Micropterigidae - pisitiiblased
Kõige primitiivsem liblikasugukond. Eestis 5 liiki. Siruulatus enamasti kuni 1 cm.
Sugukond Hepialidae - eistekedriklased
Keskmise suurusega kuni suured vanapärased liblikad. Eestis 5 liiki. Suur suguline dimorfism, emaste munemiskäitumine olematu.
Sugukond Nepticulidae - kääbuskoilased
Kõige väiksemad liblikad, siruulatus maksimaalselt 1,5 cm ümber. Iseloomulik on tundla laienenud aluslüli. Eestist on teada üle 60.
Sugukond Adelidae - pikktundelkoilased
Liblikad ise pole kuigi suured, kuid on silmatorkavad – tihti metalliläikega ning iseäranis isastel eriti pikkade tundlatega. Eestis 16 liiki.
Sugukond Tineidae - koilased
Peaaegu kõigi koide röövikud toituvad loomsest ainest või ka seentest. Röövikud tihti kaasaskantava tupega. Eestis ca 40 liiki. Siia kuuluvad mõned väga tuntud kahjurid – nt. nahakoi ja riidekoi .
Sugukond Psychidae – märslased
Röövikud elavad kaasaskantavates märssides. Iseloomulik emaste tiibade taandareng. Eestis 20 liiki. Vaid ühel Eesti liigil on ka emased tiivulised.
Sugukond Gracillariidae – keerukoilased
Reeglina pikkade tundlate ja saledate tiibadega väikesed liblikad, siruulatus kuni 20 mm. Eestis üle 70 liigi.
Sugukond Yponomeutidae – võrgendikoilased
Heterogeenne nii liblikate välimuse, ehituse kui eluviiside poolest. Eestis ligi 50 liiki.
Sugukond Coleophoridae – tupekoilased
Peamiselt põhjapoolkeral levinud liigirikas rühm. Liblikad on väikesed, saledate tiibadega, enamasti hallid , pruunid või valkjad. Eestis ca 110 liiki. Röövikud toidutaime pinnal kaasaskantavas tupes.
Sugukond Zygaenidae – kireslased
Enamasti päevase eluviisiga, väikesed kuni keskmise suurusega liblikad. Meie liigid on aeglased ja kohmakad lendajad. Eestis vaid 7 liiki. Paljud liigid on eredalt värvunud, kuna nende veri sisaldab tsüaniidiühendeid ja on sööjale väga kibe.
Sugukond Sesiidae – klaastiiblased
Iseloomulik on soomuste osaline või täielik puudumine tiibadel ning sarnaselt kiletiivalistele vöödiline keha. Eestis 13 liiki. Meie liikidest 2 võivad olla tõsised aiakahjurid.
Sugukond Tortricidae – mähkurlased
Enamasti väikesed liblikad, harva ulatub siruulatus 6 sentimeetrini. Paljude liikide röövikud seovad taimelehed siidniidi abil kokku. Eestist on leitud üle 370 liigi. Palju tõsiseid aia- ja metsakahjureid.
Sugukond Pterophoridae – sulgtiiblased
Väga iseloomuliku välimusega liblikad: keha sale, jalad pikad, tiivad enamasti jagunenud 2-3 sagaraks, siruulatus kuni 5 cm. Eestis 40 liiki. Meil on üks silmatorkavamaid valge-sulgtiib.
Sugukond Pyralidae – leediklased
Enamasti väikesed kuni keskmise suurusega liblikad. Eestis üle 180 liigi. Mitmed olulised ladustatud taimsete produktide kahjurid.
Sugukond Lasiocampidae – kedriklased
Keskmise suurusega kuni suured liblikad. Tiivad tavaliselt ümarad, keha jässakas, väga karvased. Suguline dimorfism sage. Sugukonna nimi tuleneb tihedast kookonist nuku ümber. Eestis 16 liiki.
Sugukond Sphingidae – surulased
Keskmise suurusega või suured valdavalt öösel lendavad liblikad. Iseloomulik on sihvakas keha, enamasti saledad tiivad, jämedad tundlad ning sarvestunud oga röövikute tagakeha tipul Sugukonna eestikeelne nimi tuleneb toitumisviisist.
Eestist on leitud 17 liiki surusid. Surulaste hulka kuulub ka suurim liblikas, keda Eestist on võimalik püüda – tontsuru, kelle siruulatus on kuni 13 cm. Ta on meil väga haruldane rändliblikas. Sirelisuru.
Sugukond Geometridae – vaksiklased
Tavaliselt väikesed kuni keskmise suurusega, saleda keha, laiade õrnade tiibade ja hea varjevärvusega liblikad. Sugukonda iseloomustab ebajalgade kadumine röövikutel. Väga suur sugukond, Eestist on leitud 301 liiki.
Sugukond Noctuidae – öölased
Suurim liblikarühm maailmas. Eestist on praeguse seisuga leitud umbes 430 liiki öölasi, millest karuslased hõlmavad 35 ning lainelased 13 liiki.
Klassikalised öölased on enamasti väikese kuni keskmise suurusega liblikad, väga sage on nn. puukooremuster.
Päevaliblikad (Rhopalocera)
Päevaliblikate hulka kuulub mitu üksteisega lähedases suguluses olevat sugukonda. Eesti oludes piisab päevaliblika äratundmiseks tundlate vaatamisest: teistesse rühmadesse kuuluvate liblikate tundlad pole tipul jämenenud. Päevaliblikad lendavad ainult päeval. Ka on päevaliblikate tiivad tugevamad ning enamasti ka laiemad kui ööliblikatel. Eestist on seni leitud 113 liiki.
Ratsulibliklased (Papilionidae)
Sugukonnale on iseloomulik tagatiiva nõgus tagaserv. Kaks väliselt tugevasti erinevat alamsugukonda, pääsusabad ja apollod. Eestis esineb vaid 2 liiki.
Põualibliklased (Pieridae)
Enamasti valged või kollased , tavaliselt keskmise suurusega liblikad. Suguline dimorfism tavaline. Eestis 12 liiki.
Koerlibliklased (Nymphalidae)
Suur ja heterogeenne sugukond. Eestist on leitud 54 liiki. Mitteformaalselt saab selle sugukonna Eestis esinevad liigid jagada neljaks grupiks :
1. nn. “kirjud liblikad”. Siia kuuluvad enamasti keskmised kuni suured liblikad mitmest alamsugukonnast.
2. Täpikud. Keskmise suurusega kuni suured, oranžid musta tiivakirjaga liblikad. Võrkjat mustrit pole.
3. Võrkliblikad. Keskmise suurusega oranžid, musta tiivakirjaga liblikad. Tiibadel on võrkjas muster.
4. Silmikud. Väikesed kuni keskmise suurusega tavaliselt pruunides toonides liblikad. Silmlaigud!
Sinilibliklased (Lycaenidae)
Enamasti väikesed, harva keskmise suurusega vilkad päevaliblikad. Suguline dimorfism tavaline. Eestist on leitud 32 liiki. Tavaline on mürmekofiilia – obligatoorsed suhted sipelgatega. Kaks peamist rühma on kuldtiivad ning sinitiivad.
Kuldtiibade ülakülg on enamasti erk punane või oranž , tugeva läikega. Olulised määramistunnused tavaliselt alaküljel.
Sinitiibade isased on enamasti sinised tugeva läikega, emased aga pruunid. Olulised määramistunnused tavaliselt alaküljel.
5. Ühiselulised putukad
Sipelgate tähtsus looduses, nende kaitse ja pesade ümberasustamine
Sotsiaalse elu mõiste Ühiselu on evolutsiooniprotsessis kujunenud kooselu, kus peredes esineb:

• lõimetise hoole
  
• pere liikmete vaheline tööjaotus , koopereerumine
  
• isenditevaheline infovahetus
  
• toidu tootmine ja -vahetus
  
• toidu varumine ja säilitamine,
  

Ühiselu tasemeid

• Kari, parv – lõimetishoole, ühine järglaste kaitse
  
• Seltsingud – lõimetishoole, ühine järglaste kaitse
  

1. Pere (=superorganism) – herilased, kimalased – pered väiksemad
2. Pere (=superorganism) – püsiperelised – paljud sipelga - ja termiidiliigid – lõimetishoole, ühine kaitse, infovahetus, suurem pere ja toitumisterritoorium.

• Koloonia, föderatsioon , asurkond – mitmed sipelgaliigid – lõimetise hoole, ühine kaitse, kasti- ja tööjaotus, infovahetus, suurem toitumisterritoorium,.
  

Pre- ja subsotsiaalsed putukad
Kõrvahark
Lehemesilane
Superorganism

• Omab iseseisva organismi tunnused
  
• Reproduktiivsed kastid peres omavad suguelundite funktsiooni
  
• Tööliste kastid omavad erinevate somaatiliste kudede funktsiooni
  
• Toiduvahetuse spetsiifika tagab keskkonnasaaste isolatsiooni suguisenditest ja järglastest
  
• Sipelga- ja termiidipesa ning sessiilne asurkond koos elukohaga moodustab isereguleeruva terviku.
  

Kes on sipelgad, termiidid, mesilased?
B. Hölldobler ja E. O. Wilson (1990) on sipelgaid tabavalt võrrelnud inimestega:

• Nii nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, nii on sipelgad saavutanud selgrootute loomade evolutsioonis kõrgeima taseme.
  
• Samas kui häviksid sipelgad, oleks see suurim katastroof kõikidele elukooslustele. Inimese kadumine maalt paneks aga taas õitsema kõik looduskooslused.
  
• Metsakuklased on sipelgate seas evol-lt üks arenenuim ja loodusl -lt efektiivseim liigirühm.
  

Termiidid, kasti- ja tööjaotus
Termiite üle 2500 liigi.
Mikrokliima (=homöostaas) termiidipesades
Sipelgakastid ja tööjaotus hobusipelgail, rautsikutel ning…
Emasipelgas elab pesas kuni 30 aastat.
Tööliskastid--minu kodu on minu kindlus …
Puidus elava sipelgad (Camponotus truncatus) kaitsevad oma pesa nii.
Termiitidel lisandub veel efektiivne “gaasipüstol” oma pesa kaitseks.
Koopereerumine:

• Ühtsuses peitub jõud.
  
• Üks kuklane suudab vedada mööda püstloodis seina üles endast 20x raskemat koormat.
  
• Metsatulekahju kustutamine.
  

Elukorraldus kuklase pesas ja sipelgate tähtsus metsas:

• kõrge biomass
  
• kahjurikollete allasurujad
  
• orgaanika lagundajad ja mulla tekitajad
  
• seemnete levitajad
  
• metsa uuenemine
  
• tolmeldajad
  
• bioindikatsioon
  

Sipelgaid:
Eestis - 54 liiki
Sipelgasillad ja parved .
Kuklaseasurkondade hääbumisele viib:

• Tulundus - ja talumetsade lageraie
  
• Saastekoormuse tõus tööstuspiirkondades
  
• Intensiivne ja ekstensiivne tulundusmetsade majandamine
  
• Sipelgate atraktiivsus turismiobjektina on saanud neile saatuslikuks – huvi nende vastu on põhjustanud massturismi sipelgakaitseala(de)
  

Inimese ja sipelga konflikti lahendus:

• Intensiivne ja ekstensiivne metsade majandamine asendada säästliku metsamajandusega
  
• Kuklasesõbralikud raieviisid (sik-sak lageraie, väikelangid, häil - ja veerraie, valikraie )
  
• Siis ei jää ka metsa primaarkasutusest tulu saamata, suureneb tulu sekundaarkasutusest.
  

Kuklasesõbralik metsa majandamine:

• Eri ealine püsimets
  
• Häilraie ja lageraie, langid maks-lt kuni 30 m laiad
  
• 15—20 aasta pärast raiuda turbeosas
  
• Nii majandades ei jää meil sentki saamata
  

Sipelgad lindude ja imetajate teenistuses:

• Sipelgad toiduna
  
• Tervise teenistuses
  

• Sipelgapesad kümblemiskohtadena ja magamisasemetena
  

• Karu toidus on sipelgaid kuni 15%, mis annab kuni 8% energiast
  

…et sipelgad oleks söönud:

• Kuklasepere kogub suve jooksul kuni 1000 kg lehetäide nestet
  
• Suhkrust toodetakse energiarikkad varud perele
  
• Lehetäide nestest toituvad paljud entomofaagid
  
• Kuklased koguvad röövputukaid + taimne toit
  

Sipelgad inimese teenistuses

• Metsakaitses, koduaedade kaitses
  
• Toiduna (Hiinas, Aafrikas, Austraalias)
  
• Tervishoius ( sipelghape , sipelgavannid)
  
• Munade värvimine
  
• Sääsetõrjevahendina
  
• Puugitõrjes
  
• Hoiab maod eemal