Termiitide pesas hoitakse kindlat niiskust ning ka õhu koostis pesas on erinev väliskeskkonnast. Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit. Selts: Tsorapterilised (Zoraptera) 1,5-3mm pikkused suure eesrindmiku ja lühikeste nn. urujätketega putukad. Valmikutel võib eraldada laias laastus kolme kujutüüpi: tiivulised, pigmenteerunud, liitsilmade ning kolme lihtsilmaga valmikud, tiibade ning
9 2 Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem
LIBLIKAD SISSEJUHATUS Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese
lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks veninud alalõugadest. Ülalõuad ja ülahuul,
Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae)). Röövikud võivad koos elada ka võrgendit ehitamata, nagu näiteks koerliblika (Aglais urticae) puhul. Liblikad on täismoondega putukad, seetõttu esineb neil liikumatu nukujärk. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn nukuhälli või koob tugeva kookoni. Paljude päevaliblikate nukud on kinnitatud taimede külge, nad kas ripuvad tagakeha tippu pidi pea allapoole (rippnukud) või on siidniidiga eelnevalt fikseeritud nii, et pea on suunatud üles ja tagakeha tipp on taime küljes (vöönukud)
kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas peatükis käsitlen herilasi, nende kehaehitust ja eluviisi. Kuuendas peatükis on ülevaade kimalastest. Kehaehitust seekord ei vaadelnud, kuna see kordub eelmistega. Selle asemel vaatlesin, kuidas kimalasi saab eristada. 4 Selts kiletiivalised (Hymenoptera) kuuluvad loomade riiki, lülijalgsete hõimkonda, putukate klassi. Kõik lendlevad putukad on kilejate tiibadega, kuid kiletiivaliste seltsi kuuluvatel putukatel on teatud tunnused. Lülijalgsete hõimkond Lülijalgsed ehk atropootide (Arthropoda) alla kuulub üle 80% tänapäeva loomaliikidest. Lülijalgsete kehaehituse iseloomulikumateks tunnusteks on kitiinist välisskelett ja lüliline kehaehitus. Lülijalgsed on jagatud 5 alamhõimkonda. Lülijalgsete suurim klass on putukate klass. 1. Trilobiidid (Trilobita) on tänaseks väljasurnud loomade klass. Nad olid
seedimisjääkidega. Liblikatel puudub eritusava. Liblikatel on avatud vereringe. Vereringeelundkonna peamise osa moodustab selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad liblika keha külgedel, teised harunevad liblika sisemuses veel peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele,
Kõik kommentaarid