tagatiivad laiad ja kaetud kitiinkest, eesosa söövad putukaid muneti või sale keha, pikad kiledad, soomustega(2 kaitseb kilp, mürgiastel, jalad. Kärbsed- hüppejalad, paari), keha söövad taimi, enamik sipelgaid jässakas keha. S haukamissuised, kaetud karvadega, loomi, sõnnikut ja on ilma tiibadeta, toituvad nektarist, söövad taimi ja suised, kõdu söövad nektarit verest, K loomi inimlontspiraal, jäätmetest. toitub nektarist
SELTS LIIKIDE ARV EESTIS SILMAD Prussakalised 5-6 liiki Liitsilmad asuvad pea külgedel, Sihktiivalised 39 liiki Enamasti on sihktiivalistel kolm täppsilma Ühepäevikulised 50 liiki Silmad on eriti isastel loomadel väga suured. Kiililised 55 liiki Pea kummalgi küljel paikneb suur liitsilm Täilised 20 liiki Lihtsilmad puuduvad, liitsilmad on kas reduseerinud või puuduvad Lutikalised 400 liiki Pea külgedel paiknevad kaks, enamasti suurt ja hästiarenenud liitsilma. Mardikalised 3000 liiki ei näe hästi Ehmestiivalised 160 liiki Liitsilmad on suured ja kerajad täppsilmad võivad sõltuvalt liigist kas esineda või p...
Taimelehtedest: lehetäid, Nektarist: liblikad, mesilased, Teistest putukatest: Lepatriinu, Verest: Sääsed, Puidust: trermiit, Toiduainetest: kärbes 3. Millega ja kuidas putukad hingavad? Õhk- Stigmad- trahheed- trahheoolid 4. Millised meeleelundid on putukatel arenenud ja kus nad paiknevad, too näiteid. Nägemismeel: silmad, Kuulamine: jalad, keha, Haistmine: tundlad, Kompimine: tundlad, maitsmine: jalad, tasakaal: vaakpõuke 5. Kuidas putukad sigivad? Suised: haukamissuised e hammustamissui sed, imemissuised, pistmissuised. Toit: taimedest(lehe täid, kooreürask), nektarist(mesi lased, liblikad), röövtoidulised (lepatriinu, jooksik), verd imevad(sääsed, parmud), teistest materjalidest( paberi- ja riidekoi, muuseumimardik as), jäänustest(rai samatja, sitasitikas). 6. Millised arenguviisid on erinevatel putukatel, kirjelda, too näiteid. Täismoondega: Liblikad: Kapsaliblikas Mardikat:Ujur, Ninasarvikpurnikas Sipelgad
kahjustavad lehti, varsi, õisi. Triibuline viljanaksur valmik kahjustab lehti ja õisi. Muneb mulda kuni 200 muna. Võivad kahjustada ainult mugulaid. Tume-viljanaksur muneb mulda või taime juurekaenlasse. Öösiti aktiivne. Nukkuvad mullas nukuhällis. Noormardikad kooruvad suve jooksul, aga jäävad kevadeni mulda. Selts: liblikalised Sugukond: öölased hallikad või pruunikad, lendlevad hämaruses. Munevad taime lehtedele või varrele, munad tiheda kogumikuna. Röövikutel haukamissuised. Liblikad toituvad õienektarist. Röövikud kahjustavad lehti, varsi ja juuri ning mugulaid. Harilik varreöölane kahjustab varsi ja juuri, muneb kõrrelistele, talvitub muna. Kolmas kasvujärk lihakad varred. Varred murduvad, lehed närtsivad. Nukkuvad mullas, talvituvad röövikuna mullas, vahel munana. Närivad end varre sisse. 1 pk. Põlluöölane kahjustab mugulaid ja vilju. Röövik toitub taime lehest, viljast, varrest, mugulast. Mugulates suured augud. Talvitub eelnukuna
TUNNUSED SIHKTIIVALIS Eestiivad Asuvad suu Vaegmoondega Kasutab tiibu vaid Ritsikas,tirts, ED paksemad ümber,vajalikud vastne:nümf hüppe sirts,kilk, kattetiivad, toitumiseks, väikesed, pikendamiseks kaerasori tiheda haukamissuised väikeste Ei ole hea lendaja, soonestikuga ja tiivaalgmetega kaks liitsilma, katavad nende vahel 3 puhkeolekus lihts. tagatiibu. Kaks suurt Tagatiivad hüppejalga,
Pikliku kujuga tagakeha liitub viimase rindmikulüliga jäigalt; tagakeha koosneb 8-10 lülist. 11. tagakehasegment on taandarenenud kaheks lühikeseks jätkeks, tundeelundid. Selts: Termiidilised (Isoptera) Termiitid on mitmekujulised; jagunevad: töölised, sõdurid, emased (,,kuninganna") ja isased (,,kuningas"). Töölised: pikkus alla 1 cm. Värvuselt valkjad. Pea ümmargune ja äärmiselt liikuv. Silmad tugevasti redutseerunud või puuduvad. Tundlad pikad, niitjad. Hästiarenenud haukamissuised. Rindmikulülid kergesti eristatavad. Tugevad jooksujalad. Tagakeha silindriline; tipul paiknevad 2-5-lülilised tundlikud urujätked. Kehakate väga õhuke. Suguelundid taandarenenud, ei anna järglasi. Sõdurid: töölistest veidi suuremad. Keha sarnane töölistele. Pea on suurenenud, paksude katetega kitiinsilinder. Esinevad silmad. Tundlad pikad, niitjad. Suured, tugevad ülalõuad. Muud suiste osad taandarenenud ning pole võimelised ise toituma. Kuninganna: Pesa ainus munev emane
eritavad haisvat vedelikku ei kaitse vesihark, marjalutikas harilik jahumardikas, kartulimardikas Ehmestiivalised Liblikalised liitsilmad, 170 liiki 2 200 liikika 3 paljudel suured liitsilmad, täppsilmad on või puuduvad täppsilma haukamistüüpi haukamissuised, imilont või taandarenenud pikad niitjad tundlad nuiakujulised arenenud tundlad jooksujalad pikemad 2 paari või lühemad jooksujalad tiivad kaetud karvakestega ilusad,värvilised täismoone täismoone vastsed ehitavad munaklombist endale kambri puudub
laaskeha. Sensoorne osa = fotoretseptoorsed rakud + närvid. Lihtsilmad (ocelli). Paiknevad frontaalselt v. lateraalselt (peam. vastsetel). *Suised Pea alaosas asub putukatel suuava, mille ümber asuvad suuorganid e suised – ülalõuad (mandibulae), alalõuad (maxillae) ja alahuul (labium), mille abil putukad toituvad. Suuava ülalt kattev ülahuul (labrum) on näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised erinevat vormi. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: haukamissuised, libamissuised, pistmissuised ja imemissuised. Haukamissuised - kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest, sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, jt. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist. Taimtoidulistel putukatel on ülalõugadel teravad
on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks
SELGROOTUD II KORDAMISKÜSIMUSED 1. Nimeta lülijalgsetele iseloomulikud tunnused Keha on lüliline, kitiinainest kest, lülilised jätked(jalad, tundlad jm.) 2. Nimeta lülijalgsete põhirühmad, too näiteid (igast rühmast 3) VÄHID nt: jõevähk, mullakakand, krabi ÄMBLIKULAADSED nt: tarantel, ristämblik, vesiämblik PUTUKAD nt: sipelgad, mardikad, liblikad, lepatriinud, sääsed, kirbud 3. Kus elavad vähid, too näiteid. Meres-homaar, krabi, krevett Magevees- jõevähk, vesikakand, vesikirp Maismaal- mullakakand, keldrikakand, kookosevaras ja TRIINU 4. Kirjelda jõevähi välimust (katted, kehaosad, nende osad) Nende keha katab kitiinist koorik, mis sisaldab lupja, värvuselt rohekas-pruun, keha koosneb 2. osast-pearindmik(2p.tundlaid, nokis, 1p liitsilm, suu, käimisjalad) ja tagakeha(6 lüli, 5p. ujujalgu, 5-osaline sabauim) 5. Kuidas vähid kasvavad? Vähid kasvavad kestu...
A 1. Mis katab putuka keha ja millised jätked ning meeleelundid kinnituvad pea külge ? 2. Tõmba maha mõiste, mis ei sobi loetellu. Põhjenda, miks. Trahheed, hingeavad, trahheehingamine, raamatkopsud._____________________________ __________________________________________________________________________ Haukamissuised, heiteava, erituselundid, kesksool._________________________________ __________________________________________________________________________ röövik, leedik, tõuk, vastne.____________________________________________________ __________________________________________________________________________ 3. Kuidas areneb rohutirts? Mille poolest erineb see liblika arengust? __________________________________________________________________________ __________________________________________________________________________ Niisugust arengut nim. ________________________ arenemiseks. 4. Mille poolest erinevad siidli...
Partnerit otsivad ning tunnevad üksteist ära keemiliste signaalide abil, mis on inimese haistmisele tabamatud. Nende ainukeseks eesmärgiks elus ongi paljuneda ning tagada sellega liigi levik. TOITUMINE Kõigerohkem söövad nad röövikustaadiumis ning ei söö praktiliselt midagi täiskasvanuks saades. Pääsusaba röövikud vajavad oma arenguks sarikalisi taimi, mida iseloomustavad sarika otsa koondunud väikesed õied (nt porgand). Röövikul on võimsad haukamissuised, millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed süües väikesteks tükkideks. HUVITAVAID FAKTE Kliimast olenevalt on pääsusabad võimelised ilmale tooma 1-2, vahel koguni 3 põlvkonda järeltulijaid. Vahel esineb nii tumedate tiibadega pääsusabasid, et nendel pole mustrit üldse näha. Niisugust nähtust nimetatakse melanismiks (ülemäärane tumeda värvaine - melaniini - eritamine) ning selle kutsub esile nukustaadiumis valitsev temperatuur. Liblikate
Väga iseloomulikud on sihktiivalistele suured ja pikad tagajalad need on hüppejalad. Ehitus (2) Sihktiivaliste eestiivad on tagatiibadest veidi paksemad kattetiivad.. Tagatiivad on lehvikutaolised ja on puhkeolekus eestiibade alla kokku volditud. Mõnedel sihktiivaliste liikide valmikutel pole üldse tiibu või on tiivad oluliselt lühenenud või on taandarenenud lapatsitaolisteks soomusteks. Sihktiivalised on röövtoidulised ja taimtoidulised. Neil on haukamissuised. Rohutirtsu välisehitus. Ritsiklased Ritsikate peenikesed tundlad on kehast pikemad. Nende keha on jässakas ja jalad on pikad. Ritsikad tunduvad veidi kohmakad, sest oma raske keha tõttu ei suuda nad teha pikki hüppeid. Heli tekitamiseks hõõruvad isased ritsikad kattetiibade alusosi teineteise vastu. Kuulmiselundid paiknevad ritsikatel eessäärtel. Ritsikad on peamiselt röövtoidulised. Harilik lauluritsikas heleroheline, seljal pruunikas
Klass: putukad Selts: mardikalised Sugukond: kärsaklased Sugulased: mitmed aia-, põllu-, metsa- ja laokahjurid Keha põhiosad: Pea Rindmik Tagakeha Iseärasused Pea eesosa on välja veninud pikaks kärsaks Rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi Silmad esiletungivad Haukamissuised Lahksuguline Täismoone (muna-vastne- nukk-valmik) Vastsed leherullides Vastsed varjatud eluviisiga, ja jalutud Taimtoiduline Toiduks lindudele: nt. ööbik ja punarind Kaks põlvkonda aastas Vastsed nukkuvad hilissuvel Talvituvad mardikana Esinevad kevadel ja sügisel Punane-keerukärsakas http://www.youtube.com/watch?v=CN-WjdA6uUo -video Kase-keerukärsakas Kase-keerukärsaka „sigari“ keeramise etapid Tamme-keerukärsakas
Käsnad, karbid, hulkharjasussid Osa loomi elab toiduallika pinnal või sees – vihmaussid, putukavastsed Vedelikust toitujad imevad taimest või loomast toitaineterikast vedelikku – liblikad, mesilased, lehetäid, sääsed, kirbud, ämblikud Enamik loomi neelab tahkeid toidupalu – terveid loomakesi või taimede-loomade tükke. Abivahendid – kõrverakud, kombitsad, hõõrel, sõrad, lõuad, haukamissuised jne. Erinevad seedimisviisid. Oska tuua näiteid. Rakusisene - seedimine toimub rakkudes, saavad süüa ainult väikesi osakesi. Nt: Käasnad Ühe avaga seedimine - seedimine toimub väljaspool rakke (seedesüsteemis), võivad süüa suuremaid toidupalu , üks ava. Nt: ainuõõssed , lameussid Kahe avaga seedimine - toru taoline, toit siseneb suu kaudu ning väljub päraku kaudu, ühesuunaline seedesüsteem, on spetsialiseerunud piirkonnad, seedimine
kõdus ja laipades, taimedel ja taimede surnud ja elusates osades, loomade kehal ja sisemuses. Putukate keha on jaotunud kolmeks osaks: peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pähe kinnitub üks paar tundlaid ning üks paar liitsilmi ja sageli ka kuni kolm lihtsilma. Lisaks nendele veel kolm paari suiseid. Suiste ehitus on sõltuvalt putukate toitumistüübist väga erinev. Lähtetüübiks on prussakaliste, mardikaliste, sihktiivaliste haukamissuised, mis on kohastunud tahke toidu vastuvõtmiseks. Toitumisviisi muutumisel kujunesid ümber ka suised. Mesilastel on lisaks lõugadele imikärsa taoline keeleke õienektari vastuvõtmiseks. Sääskede ja lutikaliste suised on muundunud pisteharjasteks, millega saab verd või taimemahlu imeda. Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk-
Pea on liblikaliikidel eri suurusega, see kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid ürgsematel vormidel on need lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised. Hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ja kolmelülilised alahuulekobijad. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks
Putukate süda on mitmekambriline. Neil on 1 veresoon mis lähebsüdamest pähe. Nad kasutavad hingamiseks trahheed, mis avanevad kehakülgedel. Toitumine Putukad võivad olla taimetoidulised, segatoidulised ja on ka putukaid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest. Taimetoidulised putukad on näiteks paljude putukate vastsed. Segatoidulised on näiteks prussakad. Putukad kasutavad toitumiseks suuava ümber asuvaid suiseid. Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased,
2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta hämmastanud looduseuurijaid oma otstarbeka tegevusega) 4-millimeetrine putukas keerab lehe kokku 30 järjestikuse operatsioonina. haukamissuised Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi. SLAID keerukärsakas on lahksuguline (viljastamine sisemine, toimub emase organismis, viljastatakse emase munarakud seemnerakkudega) ja täismoone- muna-vastne-nukk-valmik Munemise juures on tähtis osa kärsakul: selle abil puuritakse taimekudedesse auk, samuti lükatakse munetud muna kärsakuga augu põhja. Vastsed pannakse reherullidesse, varjatud eluviisiga ja jalutud. SLAID
2-20mm. (mille tipul asub suu) , silmad esiletungivad, (Lennutiivad on hästi arenenud, tiivututel liikidel kaasneb lennutiibade kadumisega kattetiibade kokkukasvamine piki õmblust ja tiivaaluse õõne kujunemine) rullib puulehed turvaliseks vastsehälliks (Keerukärsakad on juba üle 100 aasta hämmastanud looduseuurijaid oma otstarbeka tegevusega) 4-millimeetrine putukas keerab lehe kokku 30 järjestikuse operatsioonina. haukamissuised Lõike kuju väljaarvutamiseks peaks inimene kasutama kõrgema matemaatika seadusi. SLAID keerukärsakas on lahksuguline (viljastamine sisemine, toimub emase organismis, viljastatakse emase munarakud seemnerakkudega) ja täismoone- muna-vastne-nukk-valmik Munemise juures on tähtis osa kärsakul: selle abil puuritakse taimekudedesse auk, samuti lükatakse munetud muna kärsakuga augu põhja. Vastsed pannakse reherullidesse, varjatud eluviisiga ja jalutud. SLAID
ruumis, pidasid nad vastu poolteist aastat.(www.zbi.ee) Paljunemine Ilma vereta ei valmi emase kirbu kehas munad. Pärast suguühet muneb emane kirp (sõltuvalt liigist) 20-500 muna. Tegevus toimub aga koguaeg peremehe kehal, emane poetab munad väikeste kogumikena tema elupaika. Emased kirbud võivad ka mitu korda muneda, munemise vahel peavad nad aga verd imema. 4-5 päeva pärast kooruvad usjad, ent väga liikuvad vastsed. Neil on olemas nõrgad haukamissuised. Nad vajavad arenemiseks niiskust, seepärast kaevuvad nad peremeeskeha nahka. Vastsete toiduks on orgaanilised jäänusedmõnikord on arengu lõpetamiseks hädavajalik valmiku väljaheidete (st. pooleldi seeditud vere) söömine.(www.zbi.ee) Kasulikkus/kahjulikkus inimesele Selle tõttu, et kirbud võivad minna ühelt loomaliigilt teisele, võivad nad olla väga ohtlikud haiguste edasikandjatena. Kõige tuntum on muidugi katku ülekandmine selle
Rohutirts on 1-2 cm pikkune, külgedelt kokku surutud, paljudest lülidest koosneva ja kitiinkestaga kaetud kehaga putukas. Lülidest moodustuvad pea, rindmik ja tagakeha. Laubale kinnitub üks paar kehast lühemaid tundlaid ja suu ümber asetsevad toitumiseks vajalikud haukamissuised. Tal on kaks suurt liitsilma ning nende vahel kolm väikest lihtsilma. Rindmik moodustub kolmest lülist, iga lüli kõhtmisele poolele kinnitub üks paar lülilisi, kahe küünisega jäsemeid. Rohutirtsu kolmas jalapaar on teistest suurem ja kohastunud hüppamiseks. Rindmiku seljaosale kinnituvad neli tiiba. Eestiivad on kitsad ja nahkjad, tagatiivad väga laiad ja kilejad. Rohutirts ei ole hea lendaja, ta kasutab tiibu vaid hüppamise pikendamiseks. Emasel rohutirtsul on tagakeha tipus muneti
.................... Täismoondega arenevad näit............................................ Vaegmoondega areneb munast ................................................................................... Vaegmoondega arenevad näit. .......................................... LIBLIKALISED MARDIKALISED KAHETIIVALISED ELUPAIK Taimedel, õhus Haukamissuised, tiivad VÄLISED jagunevad katte ja ISEÄRASUSE lennutiibadeks D Inimese toidust, verest, TOIT taimemahladest, jäänustest, sõnnikust
kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks
vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism: isaste tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu. Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile
Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist
Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks
Helenduselund paikneb tagakeha tipul. Isane: Emasest väiksem. Suurte silmade ja hea nägemisega. Isane on tiibadega ning lennuvõimeline. Kattetiivad kaitsevad kilejaid tiibu ajal, mil putukas ei lenda. Vastsed: Võimsate suistega varustatud röövloomad. Neilgi on tagakeha lõpul helenduselundid. SUURUS Pikkus: Emasel 10-18 mm, isasel 10-13 mm. Välimus: Emasel ja vastsetel on pikk lüliline keha, isastel on tiivad ning nad on lennuvõimelised. Suised: Vastsetel haukamissuised, täiskasvanud mardikatel on suised kärbunud. PALJUNEMINE Munad: 1 mm suurused. Munade arenguperiood: 2-4 nädalat. ELUVIIS Harjumuspärane eluviis: Rühmades. Toitumine: Vastsed toituvad limustest. Täiskasvanud ei söö. LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID On teada ligikaudu 2000 liiki, nende hulgas näiteks Phausis splendidula ja Phosphaenus hemipterus. ESINEMINE Jaanimardikas elutseb suures osas Euroopast, ent tegelikult on alles jäänud vaid
(Lepidoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist. Taksonoomia Riik: Loomad (Animalia) Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) Klass: Putukad (Insecta) Alamklass: Tiibputukad (Pterygota) Infraklass: Uustiibsed (Neoptera) Selts: Liblikalised (Lepidoptera) Ehitus Pea Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Tundlad Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need
kaelaga ja on küllalt liikuv. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks
Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist.
Kehaehitus Vähemalt 150 000 liiki hõlmavasse kiletiivaliste seltsi kuulub väga erineva kehaehitusega putukaid. Tüüpilise kiletiivalise suurekasvuline, kollase-mustavöödilise tagakehaga putukas võrdkujule vastavaid liike leidub eelkõige voltherilaste ja mesilaste sugukondades. Teiste rühmade välimus varieerub tugevalt, kuigi valdavalt on kõigil neil putukatel väga kitsas ,,talje'' (see on tekkinud tagakeha esimesest ja teisest lülist), suhteliselt suured liitsilmad ning haukamissuised. Mesilaste kodu Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi, v.a. parasitoidsed liigid, ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega)
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut SELTS KILETIIVALISED : MESILASED, KIMALASED, HERILASED Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas...
kobijad, 5 - alahuul, 6 - alahuule puidu sisse käike puurida. Putuka suiste juurde kobijad. kuulub ka suuava kohal asuv ülahuul, mis ei ole moodustunud jäsemetest, vaid kujutab endast lihtsalt putuka pea katete kurdu. Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad
Jüri Gümnaasium SIHKTIIVALISED Liisa Tamm 8.h klass õp. Mari Sarv 2011 Sisukord · Sissejuhatus · Välisehitus · Siseehitus · Paljunemine · Heli tekitamine · Kokkuvõte · Kasutatud kirjandus Lisa: fotod Sissejuhatus Sihktiivalised on üle maailma levinud suur putukaselts, kust on teada üle 20 000 liigi. Eestist on neid leitud aga üllatavalt vähe - kõigest 39 liiki, ja vaid paar on selliseid, mida pole veel tabatud, kuid mille leidmine on tõenäoline. Kõige rohkem sihktiivalisi esineb troopilistes ja subtroopilistes maades. Selts jagatakse kaheks alamseltsiks: pikatundlalised ja lühitundlalised. Lühitundlalisi on tunduvalt rohkem kui pikatundlalisi, arvud on vastavalt rohkem kui 13 000 ja rohkem kui 7 000. Eestis on vastavad arvud 27 ja 12 (http://www.zbi.ee/satikad/putukad/sihk/ ). Eestis on tavalisemad ritsiklaste eh...
täieliku seemnetset või muust taimsest materjalist (Merivee; Must; Kruus, 2012). I. Jooksiklaste kehaehitus Pea kinnitub tavaliselt väljakujunenud kaela abil liikuvalt eesrindmiku külge. Silmad on mitmesuguse suuruse ja kujuga ning asetsevad pea külgedel, tundlate taga. Tundlad kinnituvad laubale (pea kumerama ülapoole silmadevaheline osa) või põskedele (suuava ja silmade vaheline osa) ning on niitjad ja koosnevad 11 lülist, mis on mitmesuguse karvastusega. Suuava ümbritsevad haukamissuised ning katavad ülahuul, mis võib olla peakilbiga liitunud ja alahuul, mis kinnitub tugevale lõuaosale. Üla – ja alahuule vahel paiknevad ristsuunaliselt liikuvad lõuad. Ülalõuad on tugevasti sklerotiseerunud, alalõuad on nõrgemad (Haberman, 1968). 2 Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk-ja tagarindmikust. Kõige tugevamini on välja kujunenud keskrindmikuga liikuvalt ühendatud eesrindmik. Keskrindmikku katavad selgmiselt
Samamoodi on see ka pääsusaba puhul. Pääsusaba röövikud vajavad oma arenguks sarikalisi taimi, mida iseloomustavad sarika otsa koondunud väikesed õied. Niisuguste taimede hulka kuuluvad näiteks porgand, apteegitill, kikkaputk ja aedtill. Eriti armastab pääsusaba röövik soopiimputke (Peucedanum palustre). Kõik need taimed sisaldavad enamikku loomi eemalepeletavaid aineid. Nende ebameeldiv maitse kandub üle pääsusaba röövikutele. Röövikul on võimsad haukamissuised, millega ta on võimeline peenestama kitsad taimelehed väikesteks tükkideks. Röövik alustab järamist leheservast ning liigub keskmise rooni. Olles ühe lehe nahka pannud, liigub röövik järgmisele. Ta sööb vahetpidamata ning võtab erakordselt kiiresti kaalus juurde. Nukkudes ja lõpuks valmikuks moondudes lõpeb liblika elus arenemine. Valmik vajab toitu vaid lendamiseks ja paljunemiseks vajaliku energia saamiseks. Nukk aga ei toitu oma arengustaadiumis üldse
Valmikud arvatavasti ei toitu ja elavad lühikest aega varakevadest alates veekogude läheduses. Loidtiiblased Sialidae kuuluvad mõõtmetelt väiksemad putukad. Tuntum on harilik loidtiib Sialis lutaria. Liikide arv: umbes 120, Eestis 4 liiki. Kirjandus: - Selts: Võrktiivalised Neuroptera Võrktiivalised väga erineva suurusega (2 80 mm, tiibade siruulatus kuni 170 mm), saleda keha ning kahe paari võrkja soonestuse ja läbipaistvate tiibadega putukad. Neil esinevad haukamissuised, pikad tundlad ja suured silmad. Vastsed on eluviisidelt mitmesugused. Enamik nendest on maismaal tegutsevad röövtoidulised vormid. Kõikidel vastsetel on ülalõuad pikenenud ja moodustavad seest õõnsad imitangid. Nende abil haaratakse ohver ja imetakse tühjaks. Liikide arv: 5000, Eestis 40 Kirjandus: - Sugukond kiilassilmlased Chrysopidae. Niitjate tundlatega õrnad, sageli rohekad, helkivate silmadega putukad. Toituvad lehetäidest. Tavalisemad on harilik kiilassilm Chrysopa vulgaris.
Ämblikulaadsed Ämblikulaadsed on skorpionid ja lestalised. Ämblikega sarnaseid lülijalgseid nimetatakse ämblikulaadseteks. Koibikud ei koo võrku nagu ristämblikud. Skorpion tegutseb öösiti, ta kaitseb end sõrakujuliste lõugkobijatega, ohvri surmab ta mürgiastlaga. Kõige väiksemad ämblikulaadsed on lestad. Mardikad Tunnused: kitiinist kattetiivad ja kilejad lennutiivad, suu ümber haukamissuised, arenevad täismoondega. Kiil: tunnused: suured silmad, röövtoiduline,täismoondega areng, kaks paari kilejaid tiibu. Puruvanad: elab kividest, teokarpidest või puuokstest ehitatud majas Kahetiivalised on ohtlikud haiguste levitajad. Ühiseluliesed Mesilaspere: · emamesilane: ülesanne on muneda. Ta muneb kahte sorti mune: töömesilased ja lihtsalt isasmesilased. · isased mesilased: elavad 2-3 kuud, talveks peab neile süüa jätma
Suu ümber asuvad suised - ülalõuad (lad. k. mandibulae), alalõuad (lad. k. maxillae) ja alahuul (lad. k. labium), mille abil putukad toituvad. Putukate suised on arenenud ürgsete vormide jäsemetest, suuava ülalt kattev ülahuul on aga näokilbi väljakasve. Vastavalt toitumistüübile on putukate suised evolutsiooni käigus omandanud erinevaid vorme. Kõige levinumad on nelja tüüpi suised: Haukamissuised Libamissuised Pistmissuised Imemissuised Haukamissuised on kohastunud tahke toidu manustamiseks. Osa haukamissuistega putukaid toitub mitmesugustest taimeosadest (kõige sagedamini lehtedest, aga ka juurtest, õitest, seemnetest jne.); sama tüüpi suised on sageli ka rööveluviisiga putukatel. Haukamissuised on paljudel mardikalistel, prussakalistel, parasiitsetel kiletiivalistel, sihktiivalistel jt. Haukamissuistega putukate ülalõugade ülesanne sõltub toitumistüübist.
Teod on sugukaksikud ehk hermafrodiidid. Paaritumisel vahetavad nad isassugurakke. Munad munetakse enamasti mulda. 5. Hulkjalgsed nendest on vaid üksikud kohanenud taimsele toidule. Levinumad on tuhatjalaliste seltsi esindajad. Nende keha on pikk, silinderjas ja lülistunud. Kolmel esimesel kehalülil on igal üks paar jalgu, tagumised üks kuni kolm lüli aga on jalgadeta, ülejäänud lülidel on kaks paari jalgu. Tuhatjalgsetel on nõrgad haukamissuised, mis on kohanenud pehmele toidule. Nad on lahksugulised ja paljunevad munadega. Munadest koorunud vastsed sarnanevad valmikutega, kuid on väiksemad, kehalülisid ja jalgu on vähe. Pärast kestumist kasvavad vastsed valmikute suuruseks 3 6. Imetajad siin on taimekahuriteks eelkõige närilised (hiired, rotid ja mügri). Neil on omapärane
Igal liigl on erinevad arengutingimused. 41 . Putukate seltsid (mardikalised, liblikalised, ehmestiivalised) 1) Mardikalised toituvad mitmekesiselt ning nende elukoht on mitmekesine. Mardika keha on paks ja jässakas, selle eesosa kaitseb tugev kilp. Kere ja jalad on kaetud kitiinkestaga. Tal on 2 paari tiibu, millest esimene paar (kattetiivad) on tugev ja kõva, aga teine paar (lennutiivad) on kilejas ja kokku volditud. Mardikatel on haukamissuised. Nad arenevad täismoondega (muna>tõuk>nukk>valmik). Osad mardikad on kohastunud elama vees. Tuntuimad veemardikad on ujurid ja kukrikud. Nende silma ülemine osa on kohastunud nägemiseks õhus ja alumine vees. Veel mardikalisi : kartulimardikas, maipõrnikas, lepatriinu, pähklikärsakas,erinevad sikud (puidukahjurid). 2) Liblikaliste kahte paari tiibu katavad soomused. Neil on sale keha ja peened jalad. Liblikatel on tavaliselt kirevad tiivad
toit muutub vedelaks ja seejärel imevad ohvri seest tühjaks ning seedivad toitu ise edasi. Suurem osa loomi neelab eri suurusega tahkeid toidupalu: terveid loomakesi või taimede ja loomade tükke. Et saakloom kinni püüda ja surmata või toidust tükke rebida, on neil mitmesuguseid abivahendeid: näiteks ainuõõssetel kõrverakud ja kombitsad, tigudel hõõrel, peajalgsetel iminappadega kombitsad, vähkidel sõrad ja lõuad, putukatel haukamissuised. Pilt ja alltekst: Vähk haarab saagi sõrgadega ja peenestab selle lõugadega. * Millised toitumiskohastumused on kujunenud veelise eluviisiga selgrootutel? --- 46 Kuidas toimub seedimine? Ükskõik mil viisil loom sööb, tuleb toit seedida, st lõhustada väikesteks molekulideks. Seejärel imenduvad need vereringesse ja jõuavad rakkudesse, kus nendest moodustatakse uusi vajalikke aineid ning saadakse energiat kasvamiseks ja elus püsimiseks. Seedumatud toiduosad eritatakse.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
