Selgsõudur Notonecta glauca Britta Sims KELA II Taksonoomia Klass: putukad Selts: nokalised Alamselts: lutikalised Sugukond: selgsõudurlased kehaehitus Iminokk uhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Punased silmad e mas tase Tagajalad aerutaolised Neljas tase Viies tase Esijalad lühikesed ja tugevad Tiivad Õhumull iseärasused ~1,6 cm pikkune Pruunikas keha, punased silmad Iminokk Õhumull vee all ujumiseks Ujub selili ("paadimees") Sülg mürgine elupaik
· 200- 300 muna · Söövad pisiorganisme ja orgaanilist hõljumit Elukeskkond · Lendamiseks esimene tiivapaar · Tagatiivad muutunud sumisteks · Lendavad niiske ja tuulevaikse ilmaga · Päikesepaisteline ja tuuline ei sobi · Elavad varjulistes põõsastikes, tihedas rohus ja metsaservades. Pistesääsklased · Kahetiivaliste selts · Rohkem kui 2000 liiki · Taimemahl, lindude ja imetajate veri · Pistesääskedel pikk ettepoole suunatud iminokk ja läbipaistvate soomustega kaetud keha · Vereimejad: hallasääsed, linnusääsed, soomussääsed, metsasääsed, laulusääsed. · Puuduvad vaid kõrbetes Hallasääsed · Eestis 4 liiki- tavalisemalt metsa- ja harilik-hallasääsk · Metsa- hallasääsk: 2 põlvkonda aastas- juunis ja augustis · Harilik- hallasääsk- suurim malaaria edasikandja põhjapoolkeral · Äratuntav tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi. Linnusääsed
Lutikalised Uku Gross Üldinfo Suurim vaegmoondega putukate selts; maailmas teada u. 40 000 liiki, kellest 467 elab Eestis; leitud väga vanu fossiilseid jäänuseid; nokaliste selt, kuid mõned süstemaatikud paigutavad lutikalised koos sarnastiivalistega ühte seltsi nii ühise põlvnemise kui ka mõneti sarnase anatoomia ning füsioloogia tõttu. Välimus Lüliline iminokk; keha on lapik ja lai või piklik; kattetiibade tipud on kilejad; erineva suurusega (1mm-11cm); vinanäärmed; rööv- ja ujujalad. Elupaik Maismaa Mered ja ookeanid Kuumaveeallikad Osad on teiste loomade parasiidid Toitumine toituvad vedelikest; taim-, loom-, segatoidulised ja parasiitseid; iminoka sees olevad pisteharjased surutakse taime või looma kudedesse, et vedelat kehamahla imeda; Paljunemine Lahksugulised Võivad sigida aasta läbi
vaegmoone vaegmoone emasloom kinnitab munakogumiku taimele puudub röövtoidulised loomade parasiit hammustab lõugadega torkab nahast suise läbi pruun-tondihobu, harilik vesineitsik peatäi, riidetäi Lutikalised Mardikalised 467 liiki leitud 3073 liiki, arvatakse olevat vähemalt 3400 kaks suurt liitsilma pistmistüüpi moodustub iminokk haukamistüüpi jalapikkused enamikel tundlad lühikesed kuni jalapikkused tundlad jooksujalad jooksu- või ujujalad 2 paari jäigad ja tugevad eestiivad, kilejad tagatiivad lendamiseks taimemahladest täismoone vaegmoondega need kes elavad taimedel muneb peremehe lähedusse puudub aga voodilutikad
saledate jalgadega. Nende karvkate on kollane. Karvavööd on keskmise laiusega või laiad, karvastik on viiendal seljalookel lühike ja kollakas. Esimene, teine ja kolmas tergiid on oranzkollase karvastikuga, tagakehal on kolm kollast karvavööd, tagakeha viimased tergiidid on mustad ning tagakeha on torpeedo kujuline ja teravnev. Kolmanda tergiidi laius on 4,8 mm ja kubitaalindeks on 40 kuni 45 %, mis on suhteliselt väike näitaja. Iminokk on suhteliselt pikk: pikkus on 6,3 kuni 7,0 mm. Pika iminoka tõttu sobivad Itaalia mesilased hästi ristiku korjele. Esitiiva pikkus on keskmiselt 9,5 mm ning tiiva laius keskmiselt 4,1 mm, see tagab neile hea lennuvõime. Ööpäevane töömesilane kaalub 115 milligrammi ja viljastamata mesilasema 190 milligrammi, viljastunult aga 210 milligrammi. 2. Päritolu Itaalia mesilane arvatakse pärinevat mandriosa Itaalia, Lõuna-Alpide (Sveitsi) ja Põhja- Sitsiilia piirkonnast
Organismis elutegevuse tulemusena moodustunud kusihape ja soolad eritatakse kehast Malpighi soonte kaudu. (Übi, 2000) Mesilasi on kolme erineva kehakujuga: · Mesilasema on munemisperioodil 18-25 mm pikk ning kaalub 250-280 mg. Ta suudab ööpäevas muneda maksimaalselt 1500-2000 muna. Hooaja jooksul muneb ema kuni 200 000 muna. Mesilasema on peres ainuke täielikult väljaarenenud emaisend. Ema pikk tagakeha ulatub tiibade alt välja, tal on lühem iminokk ning pikemad tagajalad. Ema kasutab munetina astelt. Tema elueaks võib olla kuni 5 aastat. · Töömesilane on väljaarenemata suguelunditega emane ning nad moodustavad perest põhiosa. Nende pikkus on 12-15 mm ning kaal 90- 110 mg. Munema hakanud töömesilasi nimetatakse vääremadeks ning nende munadest sünnivad suguvõimetud kääbuslased. Vääremad tekivad kui peres on ema hukkunud ning pole enam ei kuppu ega mune.
ELUVIIS/KOHT nugivad lindudel ja imetajatel: peremehespetsiifilised; toituvad sulgedest, kõõmast, verest; vastsed sarnanevad valmikuga. 13. O. Anoplura – täilised Eestis ~10 liiki MORFOLOOGIA 1 – 6 mm tiivutud; silmad sageli puuduvad; haardjalad karvadest kinnihoidmiseks; söögitoru eesmine osa toimib pumbana. ELUVIIS/KOHT toituvad peremeeste verest; munad (tingud) kinnitatakse karvade külge. 14. O. Hemiptera – nokalised Eestis 1250 (1500) liiki 0.5 – 110 mm iminokk, esimene tiivapaar tugevam kui tagumine Lutikalised. Sarnastiivalised 14. SO. Heteroptera – lutikalised Eestis 454 liiki Maismaa taimtoidulised; Vee taimtoidulised; Vee röövtoidulised; Maismaa röövtoidulised; Parasiidid 14. SO. Homoptera – sarnastiivalised Eestis ~700 liiki Tsikaadid. 15. O. Thysanoptera – ripstiivalised Eestis 38 (150) liiki MORFOLOOGIA 0.5 – 14 mm Tiivad pikad/kitsad, äärtel pikkade karvadega (mõni liik tiivutu). ELUVIIS/KOHT
mille esindajad on levinud peaaegu üle maakera, kui poolusepiirkonnad ja mõned väiksed ookeanisaared välja arvata. Kokku on maailmas teada ligikaudu 40 000 lutikaliiki, Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1 millimeeter - 11 sentimeetrit), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. 10 Lutiklased on fülogeneetiliselt väga vanad putukad, fossiilseid jäänuseid on leitud juba
Nõgestel ja teistel rohttaimedel on tavaline nõgese-plaattäi Orthezia urticae. Eestis 7 (võiks olla umbes 60) liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Nokalised Rhynchota Alamselts: Lutikalised Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted sklerotiseerunud. Suised on pistmistüüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistelgi, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu on lutikalistel kaks paari. Nendest eesmised on nahkjad kattetiivad -hemielytrae, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Liikide arv: 40 000 55 000, Eestis 467 Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Coulianos, Carl-Cedric 2005. Annotated checklist and distribution of the true
kasvavad põhiliselt talvel.Keha sale, lame, sabas 2 urujätket.Enamasti röövloomad. Valmikud väljuvad enamasti kevadel, elavad lühikest aega, ei toitu . N:harilik kevik, talikevik, salekevik. 57. Eestis 467. Lutikalised on väikesed kuni suured (1mm - 11 cm), välimuselt väga mitmesuguse kujuga putukad. Nende keha on sageli lamendunud, kehakatted tugeva kitiinkestaga. Suised on pistmistüüpi, ka neil, nagu sarnastiivalistel, moodustub iminokk. Enamikul liikidel on jooksujalad, esinevad veel rööv- ja ujujalad. Tiibu kaks paari, nendest eesmised nahkjad kattetiivad, tagumised aga kilejad. Tagarindmikus asuvad lutikalistel vinanäärmed. Nende eritis on ebameeldiva lõhnaga ning eemale peletav. Lutikalised elavad väga mitmesugustes elupaikades, alates kuumavee allikatest ja lõpetades ookeaniavarustega. Veelutikalistest on tuntud sõudurlased. Saleda, veidi lamendunud kehaga, seljapoolelt mustad, kõhupoolelt heledad putukad
annaabi.ee 
