· Metsasääsk perekonnast (Aëdes) Verd imevad ainult emased sääsed. Emase sääse kehas valmib umbes 300 muna, mis munetakse seisvasse vette. Referaadi ,,Pistesääsed" eesmärk on anda konkreetne ja põgus ülevaade pistesääsklastest (Culicidae) bioloogiast ja kehaehitusest. Pilt 1: Pistesääsklane. Naturephoto-cz, 2014. 2. Kehaehitus 2.1 Vastsed Vastse keha koosneb kolmest osast, mis on omavahel selgesti eristatavad: pea, rindmik, tagakeha. Jalad vastsetel puuduvad (Remm, 1954). A. Pea Pea on pistesääsklastel selgmiselt ja kõhtmiselt lamendunud. Silmadest eespool asuvad tundlad. Pistesääskedele on tähtsaks tunnuseks peas asuvad karvad (laubakarvad). Tublisti või lihtsalt hargnevaid karvu tundlate vahel on kolm paari ja 2 paari laubal (Remm, 1954). B. Rindmik Rindmik on peast ja tagakehast laiem, koosneb kolmest liitunud lülist(Remm, 1954). C. Tagakeha Tagakeha on 9-lüliline. Esimesed 7 on sarnased. 8
aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied, augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja kagutuulte toetusel rändavad nad Eestisse
discoverlife.org/mp/20q?search=Attelabidae. Forestry images tamme. Külastatud aadressil http://www.lucianabartolini.net/pagina_coleotteri-1.htm. Kim Windmolders. Külastatud aadressil http://www.flickr.com/photos/faunaface/4653884489/?rb=1. Kuresoo, R., Relve, H., & Rohtmets, I. (2001). Eesti elusloodus. Tallinn: Varrak Martin, M. (2004). Lepp loomade toidulauana. Külastatud aadressil http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=792 Merivee, E & Remm, H. (1973). Mardikate määraja. Tallinn: Valgus. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://wanda.uef.fi/biologia/nyman/InsectsOnBirchLeaftiers.htm. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11- 70.shtml. Punane keerukärsakas
,,Bee of the Bird of the Moth" · 1991.a filmis ,,Voonakeste vaikimine" Allikas: http://www.lepidoptera.eu/minipic.php?ID=1002&scale=1 Kasutatud kirjandus: · 1. Kuresoo R. Looduskalender. Surud varasuvistel õitel. Kättesaadav: http://www.looduskalender.ee/node/20403?device=desktop (04.04.2015). · 2. Loomade elu: 3. Köide. Selgrootud III. (1984). Tallinn: Valgus./ Toim. H. Remm. 301-305 lk. · 3. Oliveira, Gibbs, Barbosa, 2004. Moth pollination of woody species in the Cerrados of Central Brazil: a case of so much owed to so few? Kättesaadav: http://link.springer.com/article/10.1007%2Fs00606-003-0120-0 (04.04.2015). · 4. Remm H., Viidalepp J. (1996). Eesti liblikate määraja. Tallinn: Valgus. 248 lk. · 5. Selin A. 2009. Suru kesköine kaunitar. Kättesaadav: http://ilm.ee/?43659 (04.04.2015). · 6. Surulaste munad. Kättesaadav : http://www.ukleps
Esimene aluslüli on ümmargune ja väike. Teine lüli on tundlavars, mis on pikenenud, veidi kõver ja suunatud pea külje poole. Ülejäänud lülid on ühetaolised ning moodustavad tundlapiu. Pea alaosas asuvad tugevate ülalõugadega libamissuised. Õlalõugu kasutatakse kookoni läbinärimiseks nukust väljumisel, pesa ehitamisel, saagi haaramisel, kinnihoidmisel ning mälumisel. Herilase alahuul ja alalõuad pikenevad, moodustades imikärsa vedela toidu vastuvõtmiseks. (Remm, 1983) 12 Herilase ees-, kesk- ja tagarindmik on tihedalt kokku kasvanud. Rindmikuga on liitunud ka tagakeha esimene lüli. Rindmiku ülakülje moodustavad eesselg ja keskselg. Keskselja tagumist osa nimetatakse kilbikeseks. Kesk- ja tagarindmikul asuvad ees- ja tagaiivad, mis on omavahelpaarikümne kidakesega ühendatud. Igale rindmiku lülile kinnitub üks paar jalgu. Jalad
aga püstitatud vanadele kruntidele või muul viisil vanaga harmooniliselt sobitatud (nt Vana-Otepää, Elva küla). Uuringud 2011 Mati Martin, 2011. Päevaliblikad Otepää looduspargis Oniscus OÜ. 2009 Nele Nutt. 2009. Otepää looduspargi maastikuline tsoneering. Artes Terrae OÜ. 2008 Toomas Kalda & Aivar Arike, 2008. Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis. 2007 Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Otepää looduspargi taimekatte kaardistamise aruanne. Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Käpaliste kaardistus Hendrik Relve, 2007. Põlispuude inventuur Valga- ja Võrumaal. 2006 Mare Leis. 2006. Otepää looduspargi lõunaosa brüoloogiline inventuur. Aruanne. EMÜ Põllumajanduse ja keskkonna instituut. Tartu. Toomas Kalda & Aivar Arik. 2006. Otepää looduspargi maa-asustuse muutused. Lõpparuanne. Monika Suskevics. 2006
Samas ei saa selle meetodi kohta öelda, et see oleks juhuslik või piisavalt esinduslik. Respondendid on vabatahtlikud ja valmis koostööd tegema, ent nad võivad esindada mingeid kindlaid seisukohti teatud küsimustes vms. Esinduslik valim kajastab üldkogu piisava täpsusega. Esinduslik valim peaks olema piisavalt suur, kõigil objektidel peab olema võimalus valimisse sattuda ja peab esindama seesmist struktuuri ehk klasside vahekorda. (Kalle Remm, i.a) 3. Mis teeb uurimistulemuse paikapidavaks? Mis teeb uurimuse usaldusväärseks? Paikapidavaks teeb uurimise, kui see näitab ka uuringu paika pidavuste ehk kui andmekogumisprotseduurid kajastavad uurimisobjekti korrekselt. Usaldusväärseks muudab uurimuse , kui see on tehtud erinevate uurimismeetoditega ja tehtud seda samades tingimustes ning saadud tulemus on sarnased. (Sirje Virkus, 2010) 4. Mis on kvalitatiivne, mis kvantitatiivne uurimismeetod
jooksul ära süüa üle 1000 lehetäi) Kasutatud allikad Kastinje, V. Selts: Nahktiivalised (dermaptera). Külastatud aadressil http://www.zbi.ee/satikad/putukad/nahk/nahk.htm Hiiesaar, K. (2009). Kõrvahark on pigem sõber kui vaenlane. Külastatud aadressil http://www.aialeht.ee/news/aialeht/taimehaigused/article. php?id=25276197 Martin, M., Toom, M., Kokassaar, U. (1998). Bioloogia VIII klassile. Tallinn: Avita. Remm, H. (Toim). (1984). Loomade elu. Selgrootud III. Tallinn: Valgus.
Vastne sarnaneb valmikuga Paljunemine ja areng Vahetab 5 korda kesta Valmikuks saadakse suvel, elab järgmise kevadeni Sureb pärast paaritumist Kasutatud allikad Backswimmer (s.a.). Külastatud aadressil http://www.waterwereld.nu/ruggezwemmereng.php. Common backswimmer (s.a.). Külastatud aadressil http://www.itsnature.org/sea/other/commonbackswimmer/. Kuresoo, R., Relve, H., Rohtmets, I. (Koost.) (2005). Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht (2. trükk). Kirjastus Varrak. Remm, H. (Toim.). (1984). Loomade elu. 3. köide. Selgrootud III. Talvi, T. (2004). Apteegikaan, kena vereimeja. Eesti Loodus, 5. Külastatud aadressil http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel706_704.html. Water boatman, common backswimmer (s.a.). Külastatud aadressil http://www.bbc.co.uk/nature/wildfacts/factfiles/428.shtml. Kasutatud allikad pildid http://farm3.staticflickr.com/2466/4514198177_a5b4c199a7_z.jpg http://farm9.staticflickr.com/8081/8408775669_827f422871_z.jpg
Tiibadega staadiume on kaks. eelvalmik väljub veepinnale tõusnud viimase järgu vastsest ja lendab kaldataimestikule, kus kestub valmikuks. Valmiku eas ühepäevikulised ei toitu. Eluiga on liigiti erinev, mõni tund kuni mõni päev (üksikutel liikidel ka mõni nädal). Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu.
selle järglastele edasi. Kärbes liigutab oma tiibu umbes 33 korda sekundis ning lendab kiirusega kaheksa kilomeetrit tunnis. Liimi kinni jäänud putukad surevad aeglaselt nälga või veepuudusesse. Kasutatud materjalid Bõhhovski, B., Kozlova, J., Montsadski, A. (1977). Zooloogia 7. Kl. Tallinn: Oktoober. House fly. (s.a). https://insects.tamu.edu/fieldguide/cimg237.html Kahetiivalised. (s.a). http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter20.htm Remm, H. (1984). Loomade elu Selgrootud III. Tallinn: Valgus. Pildid Google.com Aitäh!
erinevaid õigusakte. Nende loomisel tuleb silmas pidada ka liigi iseärasusi ja vajadusi. Lendorava kohta on siiani vastuseta küsimusi. Näiteks pole piisavalt teavet asurkonna geneetilise struktuuri ja ökoloogia kohta, mis aitaks kaasa arusaamisele populatsiooni 4 kujunemise, hetkeseisundi ja jätkuvõimekusest erinevate metsamajandamisviiside puhul (Remm; Timm; 2011). Vähese informatsiooni põhjuseks on lendorava öine eluviis, väikesed kehamõõtmed, hääletu liikumine ja varjumine puuõõntesse (Timm; 2008). Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on lendoravaid uurinud ligi 30 aastat ning tal endal läks seitse aastat aega, et ise esimest korda kohata metsas lendoravat. 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetri suurusel alal, aastaks 2015 on
erinevaid õigusakte. Nende loomisel tuleb silmas pidada ka liigi iseärasusi ja vajadusi. Lendorava kohta on siiani vastuseta küsimusi. Näiteks pole piisavalt teavet asurkonna geneetilise struktuuri ja ökoloogia kohta, mis aitaks kaasa arusaamisele populatsiooni 4 kujunemise, hetkeseisundi ja jätkuvõimekusest erinevate metsamajandamisviiside puhul (Remm; Timm; 2011). Vähese informatsiooni põhjuseks on lendorava öine eluviis, väikesed kehamõõtmed, hääletu liikumine ja varjumine puuõõntesse (Timm; 2008). Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on lendoravaid uurinud ligi 30 aastat ning tal endal läks seitse aastat aega, et ise esimest korda kohata metsas lendoravat. 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetri suurusel alal, aastaks 2015 on
Nõelastamine toimub nõela surumisel läbi putuka rindmiku (Maavara 1956: 82). Seejärel paigutasin pintsettidega liblika jalad keha 6 kõrvale, tundlad kaarduselt ette ja sirutasin liblika tiivad paberribade abil laiali alusele (Foto 3). Siis lisasin etiketid püügi kuupäevaga ja püügikohaga. Liblikad kuivasid alusel peaaegu kaks nädalat, siis jäid nad õigesse asendise (Merivee, Remm 1973: 21). Foto 3. Liblikad sirutusalusel. Foto autor Edvin Tämm 1.5. Info liblikate kohta Aasta 2017 liblikas oli sini-paelöölane (Foto 4), mida minul kahjuks ei õnnestunud leida ja püüda. 7 Foto 4. Sini-paelöölane. Foto internetist http://marika- klass.blogspot.com.ee/2015/01/2015-aasta-liblikas-ja-lill.html
ÕHIK KUUSK NAAT SARAPUU TAMM Kasutatud kirjandus ● Eesti pargid 1. Koostajad Abner O, Konsa S, Lootus K, Sinijärv U. Tallinn: Varrak 2007 ● Arold I. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005 ● Eesti elusloodus. Koostajad: Kuresoo R, Relve H, Rohtmets I. Tallinn: Varrak, 2001 ● Moks E, Remm J, Kalda O, Valdmann H. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak, 2015 ● EELIS infoleht: Luua mõisa park ● https://elurikkus.ee/ ● Riigiteataja: Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri ● Riigiteataja: Jõgeva maakonna kaitsealuste parkide piirid ● Luua mõis ja park ● Maa-ameti geoportaal ● I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu ● III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine ● Keppart V, Masing M, Lutsar L
int/water_sanitation_health/resources/vector302to323.pdf Metsamajandusele kasulikud ja kahjulikud loomad. (s.a.). Külastatud 12.03.2012, aadressil http://scuderia.planet.ee/mets09/upload/13-59%20332-345%20410-453.pdf Bõhhovski, B., Kozlova, J., Montsadski, A. (1977). Zooloogia 7. Kl. Tallinn Haavik, Õ. (2006). Linnud ja putukad. Tallinn: Argo. McGavin, G.C. (s.a.). Putukad ja ämblikud. Tallinn: Varrak. Chinery, M. (2005). Euroopa putukad. Tallinn: Eesti Entsüklopeejastdiakirjastus. Remm, H. (1984). Loomade elu Selgrootud III. Tallinn: Valgus.
kursused loodusteaduste õpetamises ja histoloogias. Aastal 1917 töötas V. Behterevi nimelises psühhoneuroloogiainstituudis histoloogia ja embrüoloogia õppejõuna. 1944- 1956 oli ta Tartu Riiklikus Ülikoolis tsütoloogia ja geneetika kateedri professor ning 1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Avastas Eestis elava rohekärnkonna, tegeles kahepaiksete ja limuste ning nende sugurakkude uurimisega. [http://et.wikipedia.org/wiki/Liidia_Poska-Teiss] (30.03.2008) Hans Remm (26. augustt 1929-21.juuli 1986) Lõpetas 1952 bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli. 1952-1986 oli TRÜ zoloogiakateedri õppejõud ning 1984. aastast juhataja. Ta uuris liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi. Remm oli Euroopa tunnustatuim häbesääsklaste tundja. Tegi Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Uuralisse entomoloogiaalaseid uurimisretki. 1956-1986 Eesti Loodusuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees. Avaldanud õppekirjandust ja putukamäärajaid. [EE 14
· K. Mölder 1938-1962. Ränivetikate uuringud. · Halme 1944, 1958 : Soome lahe plankton. · Nikolajev 1949 - 1974: Neeva lahe plankton. · Soome uurimislaev `Aranda' 50.aastatel · J. Lassig, A. Niemi1963-1975: Soome l. plankton · V.Ryabova (1977, 1981, 1986, 1991) ja I. Telesh (80.-90.) Neeva lahe zooplankton · Eestis: fütoplanktonit: J. Tenson, merebioloogia töörühm (1973-1991: K. Piirsoo, A. Randveer, zooplanktonit: K. Remm) · Läänemerel: fütoplanktonit: S. Nõmmann, K. Olli, K. Kangro, O.Veresova; zooplanktonit A. Lumberg, M.Simm, A. Põllumäe · Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut: A. Jaanus · Tallinna Tehnikaülikool Meresüsteemide insituut: I. Lips · Eesti uurimislaevad Aju Dag, Veimer/Livonia, Salme Läänemere uuringute suunad 1850-2010 Floristilised ja faunalised Biogeograafilised ja biotsönoloogilised
liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi. Sellest sõltub niidu taimede püsivus ja levik. Mõned liigid on suuremas ohus kui teised. Taimekoosluste olukorda saab mõjutada erineva karjatamiskoormuse, karjatamisliikide ning erinevate loomadega. Soovitav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi. See annab rohukamarale ühtlasema
suuõõnt, silmasidekesta. Kõrge riskiga genotüüpid - HPV 16, 18, 31, 33, 35, 39, 45, 51, 52, 56, 58, 59. HPV erinevad kõrge riskiga tüübid põhjustavad vähemalt 97% emakakaela kasvajatest. Arvatavalt kõrge riskiga genotüübid - HPV 26, 53, 55, 66, 68, 73, 82, 83. Teadmata riskiga genotüübid - HPV 30, 32, 34, 57, 62, 64, 69, 71LVX160. 3.1.2. Healoomulised ja halvaloomulised genotüübid Kõigi HPV viiruste genotüübid on Dr.Remm (1998) jaganud järgnevalt: Healoomulised nahapapilloomid (soolatüükad) - HPV1 Halvaloomulised nahapapilloomid - HPV5, HPV8, HPV47 Healoomulised limaskesta papilloomid (genitaalidel) - HPV6, HPV11 Healoomulised limaskesta papilloomid (kondüloomid) - HPV13, HPV42 Pahaloomulised genitaalide papiloomid, arenevad vähiks - HPV16, HPV18 Pahaloomulised limaskesta papilloomid- HPV31, HPV33 Segatüüpi papilloomid- HPV2, HPV57 3.2.Nakatumine (Slassarenko 2009)
The Regional Environmental Centre for Central and Eastern Europe. Lauristin, M., Timak, R., Vihalemm, P. (1985). Keskkonnateadvus - arusaamad ja hinnangud. - Eesti Loodus, nr 6. Living Planet Report (2000). WWF-World Wide Fund For Nature. Gland. Switzerland. Interneti väljatrükk seisuga 18. jaanuar 2001, http://www.panda.org. Mander, Ü., Strandberg, M., Mauring, T. & Remm, K. (2001). Wetlands as Essential Basis for Sustainable Development: Estonian Case. Proc. Of the 3rd Int. Conf. On Ecosystems and Sustainable Development (trükkimisel). Merenäkk, T. (2000). Saabuv sajand ja Eesti biofilosoofia. - Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Eesmärgiks seadsime lapse enesemääratlemise käsitöö; eesti toidukultuur eile, täna ja homme; läbi omakultuuri (omakultuuri õpetus toimus maa- talutööd; vaba aja tegevused; videvikutunnid päri- ilma kultuuride kontekstis, et noor inimene õpiks musjuttude, muinasjuttude ja muude juttude saa- end tundma ja austama kui võrdväärset maailma tel; tervisesport. rahvaste seas) ja püüdsime arendada neis loovust Tiit Remm ja eneseteostust. Projektijuht MARVELLA MAJAD OÜ NOORTELAAGER "BEAVERS CREEK" Marvella Majad OÜ on olnud juba kuuendat suve ja füüsilised tegevused oleksid tasakaalus. Noorte laagripaigaks rohkem kui 150-le noorele. Asume käsutuses on matkarada, korvpalli- ja võrkpalli- Valgamaal Sooru külas Tallinnast 250 km, Tartust väljakud, minigolfirajad, tenniseväljakud, piljard,
annaabi.ee 
