Pistesääsklased on väga tülikad putukad, nad on inimeste ja koduloomade välisarasiidid. Nende ebameeldivus seisneb selles, et emasloomad imevad verd, seega on suviste tööde tegemisel väga tülikad. Vere imemiseks pistavad nad oma londi läbi naha, samal ajal pritsib ta imetamiskohta sülge, mis on tugeva mürgise toimega. Samas on nad ökosüsteemi üheks suurimaks osaks, oma suure arvukusega on nad toiduks paljudele lindudele ja teistele putukatele. 5. Kasutatud kirjandus 1. Remm, H. 1954. Sääsklased (Culicidae) Eesti NSV-s ja võitlus nende vastu Lk. 7-24. 2. Zoloogia- ja botaanikainstituut 1947-2004. Kättesaadav: http://www.zbi.ee/satikad/putukad/karbes/dipter01.htm (13.04.2014) 3. Nautrephoto-Cz. Kärresaadav: http://www.naturephoto-cz.com/pistesaasklased-picture_et-19112.html (13.04.2014)
aastatel teise põlvkonnana augustis. Neid võib kohata okas- ja segametsades, sihtidel ja metsateede servadel. Täiskasvanud liblikad peatuvad õitsvatel taimedel ja imevad nektarit. Maikuus meeldivad neile kannikeste õied, augustis härjasilmad ja kesalilled. Röövikud toituvad seahernestel (aas-seahernes, kevadine seahernes, mägi- seahernes) ja harilikul nõiahambal, nukkuvad rohukulus (köidisnukk) ja nukud talvituvad. Ei esine eriti sageli. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Möödunud suvel võis minu koduümbruses kohata nii kevad- kui suvist sinepiliblikate põlvkonda. 4 Sinepiliblikas härjasilmal toitumas 05.07.2013 2.2. Reseedaliblikas (Pontia edusa) Euroopas esineb neli liiki. Reseedaliblikad on levinud Euraasias, Saksamaast Kuriilide ja Jaapanini. Paljunemisala põhjapiir asub Tatra mägede lõunanõlvadel ja Valgevenes. Lõuna- ja kagutuulte toetusel rändavad nad Eestisse
discoverlife.org/mp/20q?search=Attelabidae. Forestry images tamme. Külastatud aadressil http://www.lucianabartolini.net/pagina_coleotteri-1.htm. Kim Windmolders. Külastatud aadressil http://www.flickr.com/photos/faunaface/4653884489/?rb=1. Kuresoo, R., Relve, H., & Rohtmets, I. (2001). Eesti elusloodus. Tallinn: Varrak Martin, M. (2004). Lepp loomade toidulauana. Külastatud aadressil http://www.eestiloodus.ee/index.php?id=792 Merivee, E & Remm, H. (1973). Mardikate määraja. Tallinn: Valgus. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://wanda.uef.fi/biologia/nyman/InsectsOnBirchLeaftiers.htm. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Punane keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11-70.shtml. Paju keerukärsakas. Külastatud aadressil http://aramel.free.fr/INSECTES11- 70.shtml. Punane keerukärsakas
,,Bee of the Bird of the Moth" · 1991.a filmis ,,Voonakeste vaikimine" Allikas: http://www.lepidoptera.eu/minipic.php?ID=1002&scale=1 Kasutatud kirjandus: · 1. Kuresoo R. Looduskalender. Surud varasuvistel õitel. Kättesaadav: http://www.looduskalender.ee/node/20403?device=desktop (04.04.2015). · 2. Loomade elu: 3. Köide. Selgrootud III. (1984). Tallinn: Valgus./ Toim. H. Remm. 301-305 lk. · 3. Oliveira, Gibbs, Barbosa, 2004. Moth pollination of woody species in the Cerrados of Central Brazil: a case of so much owed to so few? Kättesaadav: http://link.springer.com/article/10.1007%2Fs00606-003-0120-0 (04.04.2015). · 4. Remm H., Viidalepp J. (1996). Eesti liblikate määraja. Tallinn: Valgus. 248 lk. · 5. Selin A. 2009. Suru kesköine kaunitar. Kättesaadav: http://ilm.ee/?43659 (04.04.2015). · 6. Surulaste munad. Kättesaadav : http://www.ukleps
TALLINNA ÜLIKOOL Kasvatusteaduste Instituut SELTS KILETIIVALISED : MESILASED, KIMALASED, HERILASED Referaat Tartu 2011 2 Sisukord Sisukord...............................................................................................................3 3 Sissejuhatus Antud referaadi teemaks on ,,Selts kiletiivalised: mesilased, kimalased, herilased". Referaat jaguneb viieks peatükiks. Esimeses peatükis kästilen lülijalgsete hõimkonda. Teises peatükis on ülevaade putukate klassist, nende kehaehitusest ning elutsüklist. Kolmandas peatükis on kiletiivaliste kehaehitusest ja toodud välja nende rühmad. Neljandas peatükis on väljatoodud mesilaste perekonnad, eristamise viisid, kehaehitus ning milliseid mesilasi on olemas. Viiendas...
aga püstitatud vanadele kruntidele või muul viisil vanaga harmooniliselt sobitatud (nt Vana-Otepää, Elva küla). Uuringud 2011 Mati Martin, 2011. Päevaliblikad Otepää looduspargis Oniscus OÜ. 2009 Nele Nutt. 2009. Otepää looduspargi maastikuline tsoneering. Artes Terrae OÜ. 2008 Toomas Kalda & Aivar Arike, 2008. Rohelise võrgustiku ja keskkonnatingimuste määratlemine Otepää looduspargis. 2007 Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Otepää looduspargi taimekatte kaardistamise aruanne. Kalle Remm, Anneli Palo & Madli Linder. 2007. Käpaliste kaardistus Hendrik Relve, 2007. Põlispuude inventuur Valga- ja Võrumaal. 2006 Mare Leis. 2006. Otepää looduspargi lõunaosa brüoloogiline inventuur. Aruanne. EMÜ Põllumajanduse ja keskkonna instituut. Tartu. Toomas Kalda & Aivar Arik. 2006. Otepää looduspargi maa-asustuse muutused. Lõpparuanne. Monika Suskevics. 2006
Samas ei saa selle meetodi kohta öelda, et see oleks juhuslik või piisavalt esinduslik. Respondendid on vabatahtlikud ja valmis koostööd tegema, ent nad võivad esindada mingeid kindlaid seisukohti teatud küsimustes vms. Esinduslik valim kajastab üldkogu piisava täpsusega. Esinduslik valim peaks olema piisavalt suur, kõigil objektidel peab olema võimalus valimisse sattuda ja peab esindama seesmist struktuuri ehk klasside vahekorda. (Kalle Remm, i.a) 3. Mis teeb uurimistulemuse paikapidavaks? Mis teeb uurimuse usaldusväärseks? Paikapidavaks teeb uurimise, kui see näitab ka uuringu paika pidavuste ehk kui andmekogumisprotseduurid kajastavad uurimisobjekti korrekselt. Usaldusväärseks muudab uurimuse , kui see on tehtud erinevate uurimismeetoditega ja tehtud seda samades tingimustes ning saadud tulemus on sarnased. (Sirje Virkus, 2010) 4. Mis on kvalitatiivne, mis kvantitatiivne uurimismeetod
jooksul ära süüa üle 1000 lehetäi) Kasutatud allikad Kastinje, V. Selts: Nahktiivalised (dermaptera). Külastatud aadressil http://www.zbi.ee/satikad/putukad/nahk/nahk.htm Hiiesaar, K. (2009). Kõrvahark on pigem sõber kui vaenlane. Külastatud aadressil http://www.aialeht.ee/news/aialeht/taimehaigused/article. php?id=25276197 Martin, M., Toom, M., Kokassaar, U. (1998). Bioloogia VIII klassile. Tallinn: Avita. Remm, H. (Toim). (1984). Loomade elu. Selgrootud III. Tallinn: Valgus.
Selgsõudur Notonecta glauca Britta Sims KELA II Taksonoomia Klass: putukad Selts: nokalised Alamselts: lutikalised Sugukond: selgsõudurlased kehaehitus Iminokk uhtslaidi teksti laadide redigeerimiseks Punased silmad e mas tase Tagajalad aerutaolised Neljas tase Viies tase Esijalad lühikesed ja tugevad Tiivad Õhumull iseärasused ~1,6 cm pikkune Pruunikas keha, punased silmad Iminokk Õhumull vee all ujumiseks Ujub selili ("paadimees") Sülg mürgine elupaik Levinud Euroopas, PõhjaAmeerikas, PõhjaAafrikas, Siberis, Indias Tiigid, järved, kraavid, kanalid Valmikud lendavad tiikide vahel Ujuvad veepinnal Kõnnivad maapinnal Tegutseb aastaringselt Millest toitub Kõik, mis on lähedal ja piisavalt väike Vastsed Teised ...
Tiibadega staadiume on kaks. eelvalmik väljub veepinnale tõusnud viimase järgu vastsest ja lendab kaldataimestikule, kus kestub valmikuks. Valmiku eas ühepäevikulised ei toitu. Eluiga on liigiti erinev, mõni tund kuni mõni päev (üksikutel liikidel ka mõni nädal). Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu.
TOAKÄRBES KLASS: Putukad SELTS: Kahetiivalised SUGUKOND: Päriskärblased PEREKOND JA LIIK: Musca domestica Välimus Hallikaspruun keha Pea, rindmik, tagakeha Suu asemel imilont Rindmikul üks paar õhukesi värvituid tiibu Pirinatekitajaks on sumistid (tasakaaluelundid) Peas on lühikesed tundlad ja suured liitsilmad Silmad on laiad ja punased, neil puuduvad silmalaud Muutke teksti laade Teine tase Kolmas tase Neljas tase Viies tase Kuus peenikest ja pikka jalga Küüniste ja kleepuvate padjakestega varustatud käpakeste abil saab kärbes ronida laes ja klaaspinnal Käppadel asuvad maitsmiselundid Koht ökosüsteemis Temast toituvad konnad, linnud, sisalikud, ämblikud jt Arvukust vähendavad sügisesed külmad ja inimene Võivad edasi kanda mitmesuguseid haiguseid Toakärbes on süna...
Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on lendoravaid uurinud ligi 30 aastat ning tal endal läks seitse aastat aega, et ise esimest korda kohata metsas lendoravat. 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetri suurusel alal, aastaks 2015 on asustatud vaid 550 ruutkilomeetrit, millest sobivaid pesitsuspaiku on ainult 1-2 ruutkilomeetrit. Tartu Ülikooli zooloog Jaanus Remm leiab, et tuginedes pikaajalistele uuringuandmetele ja vaatlustele, siis praeguse trendi jätkudes surevad lendoravad Eestist aastaks 2020 välja (Himma; 2015). Mida rohkem on informatsiooni selle kohta, milline on lendorava bioloogiline käitumine, liigi iseärasused ja ohud looduses, seda kergem on teha looduskaitsjatel otsuseid lendorava päästmiseks. Lendorav on osa meie loodusest ning tema kaitsmine aitab säilitada looduslikku mitmekesisust.
Keskkonnaagentuuri eluslooduse seire osakonna juhataja Uudo Timm on lendoravaid uurinud ligi 30 aastat ning tal endal läks seitse aastat aega, et ise esimest korda kohata metsas lendoravat. 1990. aastatel pesitsesid lendoravad 3180 ruutkilomeetri suurusel alal, aastaks 2015 on asustatud vaid 550 ruutkilomeetrit, millest sobivaid pesitsuspaiku on ainult 1-2 ruutkilomeetrit. Tartu Ülikooli zooloog Jaanus Remm leiab, et tuginedes pikaajalistele uuringuandmetele ja vaatlustele, siis praeguse trendi jätkudes surevad lendoravad Eestist aastaks 2020 välja (Himma; 2015). Mida rohkem on informatsiooni selle kohta, milline on lendorava bioloogiline käitumine, liigi iseärasused ja ohud looduses, seda kergem on teha looduskaitsjatel otsuseid lendorava päästmiseks. Lendorav on osa meie loodusest ning tema kaitsmine aitab säilitada looduslikku mitmekesisust.
Nõelastamine toimub nõela surumisel läbi putuka rindmiku (Maavara 1956: 82). Seejärel paigutasin pintsettidega liblika jalad keha 6 kõrvale, tundlad kaarduselt ette ja sirutasin liblika tiivad paberribade abil laiali alusele (Foto 3). Siis lisasin etiketid püügi kuupäevaga ja püügikohaga. Liblikad kuivasid alusel peaaegu kaks nädalat, siis jäid nad õigesse asendise (Merivee, Remm 1973: 21). Foto 3. Liblikad sirutusalusel. Foto autor Edvin Tämm 1.5. Info liblikate kohta Aasta 2017 liblikas oli sini-paelöölane (Foto 4), mida minul kahjuks ei õnnestunud leida ja püüda. 7 Foto 4. Sini-paelöölane. Foto internetist http://marika- klass.blogspot.com.ee/2015/01/2015-aasta-liblikas-ja-lill.html
ÕHIK KUUSK NAAT SARAPUU TAMM Kasutatud kirjandus ● Eesti pargid 1. Koostajad Abner O, Konsa S, Lootus K, Sinijärv U. Tallinn: Varrak 2007 ● Arold I. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005 ● Eesti elusloodus. Koostajad: Kuresoo R, Relve H, Rohtmets I. Tallinn: Varrak, 2001 ● Moks E, Remm J, Kalda O, Valdmann H. Eesti imetajad. Tallinn: Varrak, 2015 ● EELIS infoleht: Luua mõisa park ● https://elurikkus.ee/ ● Riigiteataja: Kaitsealuste parkide, arboreetumite ja puistute kaitse-eeskiri ● Riigiteataja: Jõgeva maakonna kaitsealuste parkide piirid ● Luua mõis ja park ● Maa-ameti geoportaal ● I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu ● III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine ● Keppart V, Masing M, Lutsar L
Toakärbes Merilyn Mõttus Looma koht süstemaatikas Hõimkond: lülijalgsed Klass: putukad (Insecta) Alamklass: välislõugsed (Ectognatha) Selts: kahetiivalised (Diptera) Sugukond: päriskärblased (Muscidae) Toakärbes (Musca domestica) kuulub päriskärblaste sugukonda. Päriskärblaste sugukonnas on veel umbes 3 000 liiki kärbseid. Päriskärblaste sugukond on eluviisidelt nii valmikute kui vastsete osas väga mitmekesine. Toakärbes on ilmselt üks kõige laiema levikuga putukas kogu maailmas. sugulased Päriskärblaste sugukond on liigirikas ning siia kuulub üsna erineva välimusega kahetiivalisi. Järgnevalt toon mõned näited. Päriskärbse üheks sugulaseks on nt harilik pistekärbes (Stomoxys calcitrans). Väliselt on ta toakärbsega väga sarnane, kuid liigub erinevalt toakärbsest vaid ühel kindlal ajal aastast - suve lõpu poole. Kärbes imeb verd ning võib edasi kanda haigusi. Päriskärblaste hulka kuulub ka tsetsekärbes, kes on tuntud koduloomadele...
kursused loodusteaduste õpetamises ja histoloogias. Aastal 1917 töötas V. Behterevi nimelises psühhoneuroloogiainstituudis histoloogia ja embrüoloogia õppejõuna. 1944- 1956 oli ta Tartu Riiklikus Ülikoolis tsütoloogia ja geneetika kateedri professor ning 1956. aastast arstiteaduskonna histoloogiakateedri juhataja. Avastas Eestis elava rohekärnkonna, tegeles kahepaiksete ja limuste ning nende sugurakkude uurimisega. [http://et.wikipedia.org/wiki/Liidia_Poska-Teiss] (30.03.2008) Hans Remm (26. augustt 1929-21.juuli 1986) Lõpetas 1952 bioloogina Tartu Riikliku Ülikooli. 1952-1986 oli TRÜ zoloogiakateedri õppejõud ning 1984. aastast juhataja. Ta uuris liblikalisi, mardikalisi ja kahetiivalisi. Remm oli Euroopa tunnustatuim häbesääsklaste tundja. Tegi Siberisse, Kaug-Itta, Kaukaasiasse, Kesk-Aasiasse ja Uuralisse entomoloogiaalaseid uurimisretki. 1956-1986 Eesti Loodusuurijate Seltsi entomoloogiasektsiooni esimees. Avaldanud õppekirjandust ja putukamäärajaid. [EE 14
Läänemere plankton Õppejõud Kai Piirsoo Läänemere planktoni uurimise ajalugu 19. saj. keskpaik - 20. saj. algus. Uuringute üldiseloom: floristilised ja faunistilised. · Esimene mere-ekspeditsioon Eesti vetes, kus koguti ka planktonit, toimus 1884.a. · E. Eichwald tööd 1847-52: käsitlevad ränivetikaid, makrovetikaid, veeõitsengut. · Grimm uuris 1877.a. Neeva lahe zooplanktonit. · C. Gobi uuris 1879.a. põhjataimi ja veeõitsengut Tallinna lahes. · W. Hensen defineeris mõiste `plankton' 1887.a. Muu maailmas 1850 1900 Inglismaal: võeti kasutusele esimene postmark 1840.a USA: teksapükste leiutamine Oscar Levi Straussi poolt Californias Eestis: ajalehed "Eesti Postimees",...
liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi. Sellest sõltub niidu taimede püsivus ja levik. Mõned liigid on suuremas ohus kui teised. Taimekoosluste olukorda saab mõjutada erineva karjatamiskoormuse, karjatamisliikide ning erinevate loomadega. Soovitav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi. See annab rohukamarale ühtlasema
Tartu Tervishoiu Kõrgkool tervisekaitse spetsialisti õppekava Mairi Sepp INIMESE PAPILLOOMIVIIRUS (HPV) Referaat Juhendaja: Triin Veber, õppejõud Tartu Tervishoiu Kõrgkool Tartu 2010 KOKKUVÕTE Inimese papilloomviirus - HPV (Human papilloma virus) on väike välisümbriseta DNA viirus, mis nakatab epiteelkoe basaalrakke. Inimese papillomviirused on väga levinud ning suurem osa inimesi nakatub vähemalt kord elus mõne papilloomiviirusega. Papilloomiviirusi on üle saja tüübi. HPV viirused jaotuvad vähki tekitava omaduse järgi kõrge vähiriskiga ja madala vähiriskiga papilloomiviirusteks. Madala riskiga HPV tüved tekitavad papilloome healoomulisi kasvajaid nahal (soolatüükaid) ja limaskestal (kondüloome suguelunditel). Kõrge riskiga HPV tüübid tekitavad vähkkasvajaid. Need HPV tüübid, mis tekitavad soo...
The Regional Environmental Centre for Central and Eastern Europe. Lauristin, M., Timak, R., Vihalemm, P. (1985). Keskkonnateadvus - arusaamad ja hinnangud. - Eesti Loodus, nr 6. Living Planet Report (2000). WWF-World Wide Fund For Nature. Gland. Switzerland. Interneti väljatrükk seisuga 18. jaanuar 2001, http://www.panda.org. Mander, Ü., Strandberg, M., Mauring, T. & Remm, K. (2001). Wetlands as Essential Basis for Sustainable Development: Estonian Case. Proc. Of the 3rd Int. Conf. On Ecosystems and Sustainable Development (trükkimisel). Merenäkk, T. (2000). Saabuv sajand ja Eesti biofilosoofia. - Tekst ja loodus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts.
Eesmärgiks seadsime lapse enesemääratlemise käsitöö; eesti toidukultuur eile, täna ja homme; läbi omakultuuri (omakultuuri õpetus toimus maa- talutööd; vaba aja tegevused; videvikutunnid päri- ilma kultuuride kontekstis, et noor inimene õpiks musjuttude, muinasjuttude ja muude juttude saa- end tundma ja austama kui võrdväärset maailma tel; tervisesport. rahvaste seas) ja püüdsime arendada neis loovust Tiit Remm ja eneseteostust. Projektijuht MARVELLA MAJAD OÜ NOORTELAAGER "BEAVERS CREEK" Marvella Majad OÜ on olnud juba kuuendat suve ja füüsilised tegevused oleksid tasakaalus. Noorte laagripaigaks rohkem kui 150-le noorele. Asume käsutuses on matkarada, korvpalli- ja võrkpalli- Valgamaal Sooru külas Tallinnast 250 km, Tartust väljakud, minigolfirajad, tenniseväljakud, piljard,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
