Tsiviilõiguse üldosa (0)

TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
 
1.   SISSEJUHATUS ERAÕIGUSESSE. TSIVIILÕIGUSE MÕISTE
 
1.1                     Eraõigus ja avalik õigus
Õigusest saab rääkida peamiselt kahes tähenduses: 1) objektiivse õiguse tähenduses 2) subjektiivse õiguse tähenduses
Objektiivne õigus – õigusnormide kogu; õigusnorm – riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel (3 olulist tunnust!); üks liik sotsiaalsetest normidest
Subjektiivne õigus – riiklikult tagatud käitumisvõimalus kas ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teistelt isikutelt
Edasi läheme objektiivse õigusega.
Objektiivne õigus jaguneb kaheks suureks osaks: 1) AVALIK ÕIGUS 2) ERAÕIGUS; seda õigusnormide mõttes (õigusnormid jagunevad era- ja avaliku õiguse normideks).
Eraõiguse ja avaliku õiguse eristamise 3 olulisemat kriteeriumi:
1)   Huviteooria – see eristamine tuleneb Rooma õigusest; avalik õigus on see, mis lähtub Rooma riigi huvist (maksukogumine nt.), eraõigus on see, mis puudutab üksikisiku kasu (abiellumine, pärandamine nt.).
2)   Subjektiteooria – Avalikus õiguses ei ole suhte pooled võrdsed, riik on oma olemuselt üle ja iseloomulikud on alluvussuhted; nt. riik kehtestab seadustega maksumäärad ja kogub makse. Eraõiguses on tegemist võrdsete pooltega – eraautonoomia põhimõte, mis tähendab õigust oma asju ise otsustada ja korraldada, selle üks väljund on lepinguvabadus – tahan sõlmin, tahan ei sõlmi.
3)   Meetodist lähtudes - Eraõiguses kehtib põhimõte - lubatud on see, mis ei ole keelatud! NB! Millegipärast on üldlevinud eksiarvamus, et see on õiguse üldpõhimõte, kuid see on omane vaid eraõigusele! Eelkõige väljendub see lepinguõiguses, pooled võivad leppida kokku selles, milles nad soovivad. Kui seaduses on sätestatud mingid reeglid, võivad pooled teistmoodi kokku leppida, va. siis kui see on keelatud. Avalikus õiguses on lubatud see, mis on lubatud. Nt. kohaliku omavalitsuse üksus saab otsustada vaid selle pädevuse piires, mis talle antud on; makse saab koguda vaid etteantud ulatuses. Karistusõiguses – keelatud on see, mis on keelatud.
Avaliku- ja eraõiguse eristamine pole omane kõigile õigussüsteemidele, Eestile küll.
Olulisemad õigussüsteemid:
1)   anglo-ameerika
2)   mandri-euroopa e. romaani-germaani süsteem
 
3)   skandinaavia süsteem
Eraõiguse ja avaliku õiguse eristamist ei toimu anglo-ameerika süsteemis; seal räägitakse küll üksikutest õigusharudest, aga seda ei süstematiseerita. Kõige selgemalt on era- ja avaliku õiguse eristamine mandri-euroopa õigussüsteemis (Rooma õiguse mõju). Ka Skandinaavia riikides aktsepteeritakse sellist erinevust õigusvaldkondade vahel.
Avalik õigus:
1)   riigiõigus
2)   haldusõigus (riiklik korraldus, kuidas tegelik riigi valitsemine)
3)   maksuõigus
4)   karistusõigus
5)   menetlusõigused
Eraõigus:
1)   Tsiviilõigus (jaguneb: perekonnaõigus, võlaõigus, asjaõigus)
2)   Äriõigus ehk kaubandusõigus
3)   Rahvusvaheline eraõigus
4)   Intellektuaalne omand
5)   Muud normid, mida pole võimalik klassifitseerida – kõiki seadusi ei saa liigitada era- ja avaliku õiguse vahel
 
Neli eraõiguse suurt valdkonda! Mis on eraõigus – see koosneb neljast suurest valdkonnast, olulisim tsiviilõigus.
See liigitus on õigusnormide liigitus! Siseriiklik!
Kõiki seadusi pole võimalik kindlalt liigitada: tööõigus, konkurentsiseadus sisaldavad nii era- kui ka avaliku õiguse norme.
Suures osas on Põhiseadus avaliku õiguse all, kuid sisaldab ka eraõiguse norme.
 
1.2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
Tsiviilõiguse mõiste võib olla objektiivses tähenduses (tsiviilõiguse normide kogum) ning subjektiivses tähenduses.
Tsiviilõigus objektiivses tähenduses – tsiviilõigusnormide kogum. Kuidas tsiviilõiguse normid on struktureeritud? Ajalooliselt tuntakse kahte tsiviilõiguse süsteemi:
1)   Institutsiooniline süsteem – selle kohaselt on tsiviiõiguse normid jaotatud kolme suurde gruppi: isikud, asjad ja hagid . See tuleneb Rooma õigusest. Need kolm gruppi (isikud, asjad, hagid) on need, millele tsiviilõigus põhineb. Isikud on õiguste subjektid , asjad on õiguste objektid, hagi tähendab selles kontekstis omandamise viisi – kuidas need asjad ja muud objektid võivad ühelt isikult teisele üle minna. See institutsiooniline süsteem on iseloomulik Prantsusmaale (Napoleoni koodeks – 1804, vanim) ning Itaalialiale ja muudele Prantsusmaast lõunapoole jäävatele riikidele.
2)   Pandektiline süsteem – välja töötatud Saksamaal, selle alusel jaotatakse tsiviilõigus viide ossa : 1) üldosa 2) perekonnaõigus 3) asjaõigus 4) pärimisõigus 5) võlaõigus. Iseloomulik germaani süsteemile: Saksamaa, Austria, aga ka Eesti. Saksamaa eraseadustik kehtib aastast 1900.
Samas peame silmas, et tsiviilõigus on kodifitseeritud! Mandri-Euroopa ehk Romaani-Germaani süsteemiga riikides; Romaani-Germaani tähendab, et Romaani on institutsiooniline, germaani pandektiline.
       Anglo-Ameerika süsteemiga maade jaoks on Mandri-Euroopa maad tsiviilõiguse maad.
       Skandinaavia riikides tunnistatakse üldtsiviilõigust, tsiviilõigus pole kodifitseeritud. Saab rääkida üksikutest seadustest , mis kuuluvad tsiviilõiguse alla.
Levinum on romaani süsteem, nt. ka Belgias, Hollandis, USAs Louisianas; Kanadas on Quebeci tsiviilkoodeks . Pandektiline süsteem on rohkem nendes riikides, mis kuuluvad germaani perekonda, väljaspool Euroopat nt. ka Jaapanis ja Lõuna- Koreas .
Institutsiooniline: isikud, asjad, hagid
Pandektiline: sätted, perekonnaõigus, asjaõigus, pärimisõigus, võlaõigus
See, mis insitutsoonilises süsteemis on ISIK, leiab väljenduse pandektilises süsteemis üldsätetes, perekonnaõiguses, ASJAD on asjaõiguses, pärimisõiguses, HAGI on võlaõiguses (hõlmab ka pärimisõigust).
Hollandi tsiviilkoodeks kaasaegseim, koosneb 10st raamatust.
Erinevate süsteemidega riikide tsiviilõigused pole üldsegi nii erinevad kui võiks süsteemide erisusest arvata.
Tsiviilõiguse mõiste objektiivses tähenduses – Tsiviilõigus objektiivses mõttes on tsiviilõigusnormid, mis reguleerivad isikute varalisi ja isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel (maksuõigus reguleerib ka varalisi suhteid, kuid mitte poolte võrdsuse põhimõttel). Peamiseks reguleerimise objektiks on varalised suhted; suhted, mis tekivad seoses omamise või vahetamisega (omandisuhted - asjaõigus või vahetusssuhted – pärimisõigus ja võlaõigus). Varalisi suhteid on ka perekonnaõiguses. Isiklikud suhted – eelkõige perekonnaõigus, ka võlaõigus.
Mida ta reguleerib? Varalised ja isiklikud suhted VÕRDSUSE PÕHIMÕTTEL!
Subjektiivse tsiviilõiguse mõiste – õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt. Vt. 5 teema!
Tsiviilõigusest võib rääkida ka kui õppeainete kogumist, kui teadusharust.
Teine loeng - 16. Veebruar
1.3. Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
Kuni 1940. aastani kehtis tsiviilõiguse valdkonnas Balti eraseadus (al. 1865). Selle põhiline autor oli Friedrich Georg von Bunge . Koosnes sissejuhatusest ja neljast raamatust. Kui Eesti sai iseseisvaks kehtis veel Balti eriseadus, hakati ette valmistama tsiviilseadustikku. 1922. võeti vastu abieluseadus. Tsiviilseadustliku eelnõu sai valmis, kuid seda ei jõutud vastu võtta.
Nõukogude ajal kehtis Vene Föderatsiooni Tsviliilkodeks, kuni 1965. Alates 1965 – ENSV Tsiviilkoodeks.
1990ndate algus oli olukord sarnane 1920ndate algusega; tegu oli iseseisva riigiga, kuid oli oluline erinevus eraõiguse valdkonnas. Nimelt, 1920. aastate alguses polnud tungivat vajadust uue tsiviilõiguse järgi, kuna majanduses ei toimunud olulisi põhimõttelisi muutusi ja oli võimalik kasutada vanu tsaariaegseid seadusi. 1990ndate alguses oli olukord teistsugune – majanduses põhimõtted muutusid; eelnev tsiviilkoodeks oli mõeldud plaanimajanduse jaoks, nüüd oli vaja uut koodeksit turumajanduse jaoks. Enne polnud maa tsiviilkäibes, nüüd tuli maa tsiviilkäibesse. 1990date alguses tekkis vajadus hakata looma täiesti uut tsiviilõigust.
Mis valikud said olla uue tsiviilõiguse väljatöötamisel? Kas võtta eeskujuks Romaani-Germaani süsteem või minna Skandinaavia teed? Ehk... Romaani-Germaani süsteemi puhul tuleks ette valmistada kodifitseeritud tsiviilõigus vs. Skandinaavia süsteem, kus oleks lihtsalt üksikud seadused. Viimane oli ahvatlev – mõnede seadustega kiirem, siis neid luua. Kas Romaani või Germaani süsteem? Romaani süsteem – seda süsteemi tunti kõige paremini, palju asju üle võetud Prantsuse tsiviilkoodeksist; Germaani süsteemi kasuks rääkis ajalooline traditsioon, see mis oli enne 1940ndat aastat. Valikute puhul mängis rolli praktiline asjaolu – oli olemas seaduse eelnõu, kus oli välja töötatud asjaõigus. Kõige kiirem oli olukord asjaõigusega. Mingisuguseid norme polnud maaomanike vaheliste suhete reguleerimiseks. Lihtsaim oli asjaõigusseaduse loomiseks aluseks võtta 1940. koostatud tsiviilseadustiku asjaõiguse eelnõu. See pani paika ka süsteemi – meie tsiviilseadustik saab olema pandektilise süsteemiga ja mõjutatud eelkõige Germaani õigusest. Teine oluline otsus – meie tsiviilõigus saab olema kodifitseeritud, sellisel viisil, et on viis osa, mis annavad tervikuna välja tsiviilseadustiku.
Eesti tsiviilõiguse süsteem on ära määratud viie osa kaudu:
1.    Üldosa – üldosa normid, TsÜS – 1. september 1994  1. juuli 2002; võime eristada:
 
       isikud
       esemed
       tehingud
 
       esindus
       hagi aegumine
 
2.    Perekonnaõigus, perekonnaõigusseadus – 1. jaanuar 1995; põhiinstituudid on:
 
       abielu
       perekond
       eestkoste
 
3.    Asjaõigus, asjaõigusseadus – 1. detsember 1993; põhiinstituudid on:
 
       üldsätted
       omand ( kinnisomand , vallasomand)
       piiratud asjaõigus
 
4.    Pärimisõigus, pärimisseadus – 1. jaanuar 1997  1. jaanuar 2009
 
       pärimise alused
       pärimise käik
 
5.    Võlaõigus, võlaõigusseadus – 1. juuli 2002
 
       üldsätted
       lepingud
       lepinguvälised kohustused
 
1.4. Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusinstituutidest
Teised eraõiguse instituudid: rahvusvaheline eraõigus, äriõigus, intellektuaalne omand.
Kõige problemaatilisem : tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse ehk äriõiguse eristamine. Ajalooliselt on kaubandusõigus välja kasvanud tsiviilõigusest. Tema tekkimise aeg ja koht: 12-13 saj, Itaalia sadamalinnad. Põhiline erinevus, miks hakkas erinema klassikalisest tsiviilõigusest – kaubandusõigus puudutab ettevõtjate (kaupmeeste) vahelisi suhteid. Praktiline vajadus, et suhtlemine oleks lihtsam.
Peamine temaatika kaubandusõiguse juures: kes on kaupmees ? Ta on ettevõtja, siia mõiste alla käivad äriühingud, FIEd. Teine keskne küsimus: kaubandustehing; need tehingud, mis on kaupmeeste vahel, neil võiks olla teistsugused reeglid kui kaupmehe ja tarbija vahel. Kaubandustehing: business to business – varalised suhted, kus pooled on võrdsed; business to consumer ; consumer to consumer. Neid hakati kaubandusõiguse raames eraldi reguleerima. Samuti kuulub kaubandusõiguse alla kaubandusesindus - väärtpaberid ja börs; merekaubandus; maksejõuetus ja pankrot. Erisus tsiviilõigusega tuleneb subjektidest, kelle suhteid reguleeritakse; suhe kaupmees-kaupmees puhul on osapooled samuti võrdsed. Suhte olemus on sama.
 
On eristatavad kaks suunda tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse seoste kohta:
 
1)   Dualism – selle käsitluse kohaselt on kaubandusõigus iseseisev haru (nt. Prantsusmaal, kus on tsiviilkoodeks ja kaubanduskoodeks)
2)   Unitarism – selle põhiväite kohaselt on kaubandusõiguse olemus sama, mis tsiviilõiguses, eraldatud on praktilistel kaalutlustel . Unitaristlikes riikides võib olla ka eraldi kaubanduskoodeks nagu nt. Saksamaal, Šveitsis, Austrias.
 
Unitaristlike riikide hulgas on ka Eesti, kus pole eraldi kaubanduskoodeksit.
Ka Eestis on lähtutud unitarismist (alates 1995 kehtiv Äriseadustik – see on täpsemalt äriühingute seadustik ).Tsiviilõiguse normid kehtivad ka äriõiguse suhtes, tsiviilõigus on mingil määral äriõiguse üldosaks. Äriõigus, olles küll iseseisvaks normide kogumiks, on kui eriosa tsiviilõigusele. Nt Äriseadustik sätestab normid AS-i ja OÜ kohta, aga samal ajal kehtivad nende kohta TsÜS-is sätestatud normid juriidiliste isikute kohta. Eesti Äriseadustikule ongi see iseloomulik, et see sisaldab norme ainult äriühingute kohta, aga mitte norme kaubandustehingute kohta. Äriõiguse eristamine Eestis on tinglik, tsiviilõiguse ja äriõiguse normid on küllalt palju omavahel seotud.
 
Intellektuaalse omandi puhul on eristavaks tunnuseks reguleerimisvaldkond, milleks on intellektuaalse tegevuse resultaat (autoriõigus, patendiõigus). Selle mõte on kaitsta neid inimesi, kelle intellektuaalse tegevuse tagajärjel on vaimne tegevus omandanud mingi konkreetse vormi, nt. on loodud heliteos , kirjutatud raamat.
Rahvusvaheline eraõigus on seotud tsiviilõigusega selles mõttes, et tegu on õigusharuga, mis kujutab endast kollisiooninormide kogu. Kollisiooninorm annab vastuse küsimusele millise riigi õigust kohaldada , kui on tegu nn. välismaise aspektiga. See tähendab olukorda kui on nt. välismaalane, kes tuleb Eestisse ja tekitab siin kahju; kui Eesti resident läheb välismaale ja ostab seal kinnisasja jne. Rahvusvahelise eraõiguse normid vastavad küsimusele – millise riigi seadust tuleb kohaldada?
 
1.5. Tsiviilõiguse allikad
Räägime õigusest objektiivses tähenduses (vt. algusest objektiivse õiguse definitsiooni). Allikas on see, mis midagi sisaldab; see on koht, kus õigusnormid sisalduvad. Seega kui räägime õiguse allikast, räägime sellest, kuskohas objektiivne õigus kirjas on. Õiguse peamiseks allikaks ongi seadus. Olulisim on Põhiseadus, mis on riigi jaoks olulisimaks õigusallikaks. Tsiviilõiguse jaoks on see samuti oluline, annab mitmed olulised põhimõtted, kuid ta ei sisalda eriti tsiviilõiguse norme. Tsiviilõiguse jaoks peamised allikad on seadused, täpsemalt need viis seadust: TsÜS, asjaõigusseadus, VÕS, perekonnaseadus , pärimisseadus. Täiendavalt võivad olla tsiviilõiguse allikaks ka seadusest alamalseisvad aktid . Nt. valitsuse määrused (nt. riigivara müümise korra kohta), ministri määrused, KOVi aktid. Need on aga selgelt erandjuhud!
Tava on tsiviilõiguse allikas ainult siis kui ka seaduses on antud talle selline tähendus, või siis kui pooled on lepinguga nii kokku leppinud (vt. VÕS §23) - dispositiivsuse põhimõte.
VÕS § 23. Lepingupoolte kohustused
(1) Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest ;
Lepinguga sätestamata küsimustes toetutakse mõnikord tavale; tava puhul sellele tuginedes saab ka riigilt kaitset ning subjektiivne õigus midagi nõuda tekib samamoodi kui seaduse alusel.
Küsimus kohtupraktikast, mis tähendus sellel on? Nt. Riigikohtu lahend. Kohtupraktika ei ole õiguse allikaks, sest ta ei sisalda mingeid uusi käitumisreegleid, ei loo midagi uut. Riigikohtu lahend pole kohustuslik analoogilises asjas, Riigikohus võib otsust ka muuta. Sellele viidatakse aga usinalt, kuna suure tõenäosusega ei muuda Riigikohus oma lahendit ka eelnenud küsimuse suhtes.
 
1.6. Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine
1.6.1. Tsiviilõiguse kehtivus
Kehtivuse puhul saab rääkida territoriaalsest ja ajalisest kehtivusest ning kehtivusest isikute suhtes. (Nt. kui eksamil tuleb küsimus “Tsiviilõiguse kehtivus” räägid kõigist kolmest)
Territoriaalne: Eesti tsiviilõigus kehtib kogu riigis. Need tsiviilõiguse normid, mis sisalduvad KOVi üldaktis, need kehtivad vastava KOVi territooriumil, nende osakaal on aga väga väike. Enamik norme on seadustes ja seadused kehtivad ikka kogu territooriumil. Rahvusvahelise eraõiguse puhul ütleb kollisiooninorm ise, millise riigi seadus kehtib.
Ajaline: Ajaline kehtivus tähendab seda, et seadus hakkab kehtima siis kui ta on jõustunud. Reeglina ei ole tsiviilõiguse valdkonda kuuluvatel seadustel tagasiulatuvat mõju, va. siis kui on seaduses otseselt sätestatud. Teatud seaduste puhul, kus on rakendussätteid palju, võetakse rakendusseadus eraldi vastu. Võlaõigusseaduse tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seadus – see kehtib alates 1.juulist 2002 – see on ühtne rakendusseadus. Selle sama seaduse § 2 on oluline TsÜS-i jaoks, kus sätestataksegi see põhimõte, et normil ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui seadus ei ole seda just sätestanud.
 
 
        Rakendusseadus §2. Asjaolule või toimingule kohaldatav seadus
Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
 
        Rakendusseadus §11. Võlasuhetele kohaldatav seadus
Võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust.
 
Kehtivus isikute suhtes: Üldreegel on see, et enamus tsiviilõiguse norme on kehtivad kõigi füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes. On normid, mis on ainult füüsiliste isikute suhtes (nt. mis puudutavad füüsiliste isikute teovõimet, pärimist; abielu ja perekonna kohta käivad normid), need mis on kohaldatavad ainult inimeste suhtes. Kolmandaks , on normid, mis käivad ainult juriidiliste isikute kohta (nt. puudutavad juriidilise isiku asutamist, juhtimist). Neljandaks võivad olla normid nii füüsiliste kui juriidiliste isikute raames mingi grupi kohta, nt. füüsiliste isikute puhul normid, mis käivad ainult alaealiste suhtes, juriidiliste isikute puhul nt. ainult MTÜde kohta käivad normid. Viimaks, võib eristada kodanikud ja välismaalased. Reeglina tsiviilõiguse seisukohalt pole vahet kas tegu on kodaniku või välismaalasega. Välismaalaste puhul võib tekkida küsimus millise riigi seadust kohaldada. Kas välismaalane võib Eestis kinnisasja omada? – Võib küll, kuid teatud äärealadel on kohad, kus on kinnisasja omamiseks aga vaja eriluba.
1.6.2. Tsiviilõiguse rakendamine
Räägime õigusest objektiivses tähenduses. Rakendatakse objektiivset õigust, teostatakse subjektiivset. Tsiviilõiguse rakendamine tähendab käitumisreeglite kohaldamist / elluviimist / tegelikku järgmist.
Millal tekib vajadus õigust rakendada? Kui on mingi õiguslik probleem. Nüüd tekib küsimus kuidas seda probleemi lahendada.
Rakendamise puhul võib eristada kolme eri staadiumi:
1)   Tuleb leida õige norm, mis vastab elulisele situatsioonile . Nt. ühelt jalgrattaomanikult on jalgratas ära varastatud , paari päeva pärast avastab, et keegi sõidab jalgrattaga tema majast mööda. Läheb arvatatava jalgrattavarga juurde ja nõuab tagasi; teine väidab, et on ise turult ostnud, tal on ka tunnistajad  eluline situatsioon. Omanikul on õigus tagasi nõuda (norm asjaõigusseadusest situatsiooni kohta).
 
2)   Tuleb selgitada kas on olemas selle normi koosseisu tunnused, kas see norm on kohaldatav? Tuleb selgitada vastavalt asjaoludele ja koostöös teiste normidega. Kas on koosseisutunnused? Põhimõte – kui vallasasi on omaniku käest tema tahte vastaselt ära võetud, sellisel juhul on õigus tal nõuda asi tagasi, isegi kui see on heauskse valdaja käes (st. varastatud asja pole võimalik omandada). Nüüd tuleb selgitada kas tüüp 2 ostis ratta turult ja kas see on varastatud (äkki andis sõbrale ja sõber müüs ratta maha). Juhul kui sõber on ära müünud, kaitseb seadus heauskset omandajat; kui tüüp 2 on varas , kaitseb seadus esialgset omanikku .
Võib jõuda ka järeldusele, et esialgsed normid pole kohaldatavad, siis tuleb       hakata otsast peale esimesest staadiumist.
3)   Õiguslik tagajärg. Seaduse rakendamisel on põhiprobleem see, kuidas faktilised asjaolud ja õiguslik tagajärg kokku viia. 1. Saab ratta tagasi nõuda. 2. Ei saa asja tagasi nõuda.
Kuidas viia eluline kokku seadusega? Kuidas kohaldada seaduse sätteid elulise asjaolu suhtes? – kõige olulisem!
 
1.6.3. Tsiviilõiguse tõlgendamine
Tõlgendamine teenib seaduse rakendamise eesmärki. Selleks, et osata õigesti rakendada, tuleb osata õigust tõlgendada. Tõlgendamine on eelkõige seaduse mõtte väljaselgitamine (vt. TsÜS §3).
TsÜS §3. Seaduse tõlgendamine
Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.
 
 
Kuidas seda mõtet siis välja selgitada? Erinevate tõlgendusviiside kaudu:
1)   Grammatiline tõlgendamine – tegelikus elus hakkab asi peale seaduse sõnastusest. Mõnikord on asi selge ja arusaadav – see eluline asjaolu käib selle konkreetse normi kohta. Samas pole asi alati nii lihtne. Nt. üldosa sätted on küllaltki abstraktsed ja üldised ja loota , et iga eesti keelt valdav inimene aru saab, pole reaalne. Nt. TsÜS §6 (4). Grammatiline tõlgendamine ei tähenda vaid sõnadest arusaamist , vaid mõistetest ja nendevahelistest seostest arusaamist. Mõnikord võib asi piirduda ka grammatilise tõlgendamisega.
2)   Süstemaatiline tõlgendamine, vt. TsÜS §3, norme tuleb tõlgendada koos teiste normidega. Üldnorm tuleb sätestamisele, kui pole sätestatud erinormi , nt. TsÜS §77 (1). Kui on tegu üldnormiga tuleb alati veenduda, et pole mingit erinormi, mis situatsiooni kohta käib, st. et sama asja kohta poleks kaht erinevat reeglit! Võib olla ka juhus kui norme tuleb kohaldada koos.
3)   Teleoloogiline tõlgendamine eesmärgi järgi tõlgendamine, nt. TsÜS §83 (1) tuleb vaadata, mis on vormi nõudmise eesmärk
4)   Ajalooline tõlgendamine – abistava tähendusega; seadusemuudatuse juhul tuleb vaadata, kas tegu on sisulise või nt. keelelise täpsustusega; miks seadusandja seda muutis?
 
1.6.4. Analoogia
Analoogiaga on tegemist siis kui seaduses ei ole ühtegi sätet, mis võimaldaks tekkinud probleemi lahendada, kuid samal ajal see probleemilahendus peaks olema õiguslik. Vt. TsÜS §4. Kas juhtumi puhul leidub üldse õigusnorm, mille abil olukorda lahendada? Kui peaks olema õigusnorm, aga ei ole, siis räägime analoogiast. On seaduse analoogia, kus rakendatakse sarnast konkreetset normi või seaduse üldist põhimõtet. Õiguse analoogia puhul rakendatakse õiguse üldiseid põhimõtteid. Vaidluse korral kui üks osapool leiab, et nõudel pole õiguslikku alust, siis on kohtul küllaltki suur hinnanguruum.
 
TsÜS §4. Analoogia
Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.
Lisaks: TsÜSi esimesed 4 paragrahvi, rakendusseadusest §2 ja § 11; soovitatavalt Köhleri õpikust lk 1-27 (va lk 15-18)
 
2.   FÜÜSILISED ISIKUD
Kui me räägime tsiviilõiguses isikutest, siis peame me silmas tsiviilõigussuhete subjekte, kelle vahel saavad tsiviilõigussuhted üldse tekkida ja kellele saab kuuluda subjektiivne tsiviilõigus. Isikud jagunevad kaheks: füüsilised isikud ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene. Tsiviilõiguses, kui rääkida isikust, võib mõelda nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, kes on õigussubjekt – õiguste ja kohustuste kandja. Kõiki neid õigussubjekte saab iseloomustada kahe põhikategooria: õigusvõime ja teovõime kaudu.
2.1. Füüsiliste isikute õigusvõime
Tsiviilõiguses on isik sünonüüm tsiviilõiguse subjektile; füüsiline isik ehk inimene on tsiviilõiguse subjekti rollis. Tsiviilõiguse subjekti iseloomustab kõige fundamentaalsemalt õigusvõime ja teovõime.
Füüsilise isiku õigusvõime tähendab füüsilise isiku võimet omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Kõigil füüsilistel isikutel on piiramatu ja ühetaoline õigusvõime, st. kõigil on põhimõtteliselt ühesugune võimalus omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohusi, tegelikkuses... Igaühel on subjektiivne omanikuõigus, tegelikult on inimestel on erinev omand; mõni elab üürilepinguga, mõni mitte, seega on kõik sisuliselt siiski erinevad.
Piiramatu – ei saa kelleltki võtta õigust ära, et ta ei saa pärandada või müüa; isik võib küll konkreetsel juhul kaotada pärimisõiguse, võidakse ka karistusena piirata õigust töötada teatud ametikohtadel, kuid tegu on üksikutel juhtudel tsiviilõiguste piiramisega.
Õigusvõime algab elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.
Oluline võib olla ka surma aeg. Ütleme, et autoõnnetuses hukkuvad mees ja naine, neil pole testamenti, neil on erinevad seadusjärgsed pärijad (mehel poeg, naisel tütar). Neil oli tehtud vastastikune testament – kes sureb enne, selle vara saab teine endale. Kui naine sureb enne, pärib naise vara mees ja pärib mehe poeg; kui sureb enne mees, siis vastupidi.
2.2 Füüsilise isiku teovõime ja selle piiramine
Kui õigusvõime on võme omada õigusi ja kohustusi, siis teovõime on oma tegudega omandada tsiviilõigusi ja võtta tsiviilkohustusi, samuti neid muuta ja lõpetada. Ehk, see on võime teha iseseisvalt kehtivaid tehinguid .
Õigusvõime on kõigil ühesugune ja piiramatu; teovõime kohta seda aga öelda ei saa. Teovõime (võime iseseisvalt omandada õigusi ja kohustusi) sõltub isikust endast, sellest kas ta saab oma tegudest aru või mitte, vaimsest arengutasemest. Vaimne arengutase sõltub laias plaanis vanusest ja vaimsest tervisest. Vanusekriteerium on selge, seadusandja otsustab et täisealine (al. 18) isik omandab täieliku teovõime.
Teovõimelised on isikud reeglina alates 18 eluaastast; piiratud teovõimega on alla 18 aastased ja need, kes on vaimselt haiged (vt. TsÜSi §9). TsÜSi §9 võimaldab teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja kui tema arengutase seda võimaldab, nt. kui ta tegeleb ettevõtlusega või kui ta abiellub. Alla 18-aastased võivad olla kolmes grupis :
       alla 7-aastased
       7-18 aastased
       15-18 aastased (vt. TsÜS §9)
NB! Need kes on vaimse tervise tõttu piiratud teovõimega, need on objektiivselt piiratud teovõimega. Kedagi ei tunnistata kohtus täielikult teovõimetuks!
TsÜS §8. Füüsilise isiku teovõime
(1) Füüsilise isiku teovõime on võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid.
(2) Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
(3) Kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja , siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega.
 
TsÜS §9. Vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõime laiendamine
(1) Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Sel juhul otsustab kohus, milliseid tehinguid võib alaealine teha iseseisvalt.
(2) Alaealise piiratud teovõimet võib laiendada tema seadusliku esindaja nõusolekul. Kui nõusoleku andmisest keeldumine on ilmselt vastuolus alaealise huvidega , võib kohus alaealise teovõimet laiendada seadusliku esindaja nõusolekuta.
(3) Mõjuval põhjusel võib kohus alaealise piiratud teovõime laiendamise täielikult või osaliselt tühistada.
 
Kui keegi teeb tehingu, siis kuidas ta teab, et tegu on teovõimelise isikuga ? Vaidluse korral tuleb selgitada, kas tehingu sooritamise ajal oli osapool täieliku teovõimega.
TsÜS §8 (2) Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
TsÜS §8 (3) Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Nt. mingist tehingust ta sai piisavalt aru, mõnedest aga ei saa; keeruline on määrata täisealise, kuid vaimselt mitteadekvaatse inimese teovõime ulatust (kas on piiratud ja kui on siis mil määral?)
Teovõime mõiste on vajalik, et määrata kes milliseid tehinguid võib teha! Kellel on täielik, võib teha igasuguseid tehinguid. Peamine probleem – mida võib / ei või teha piiratud teovõimega isik.
 
2.3. Piiratud teovõimega isiku tehingud
Piiratud teovõimega isikud saab jaotada kolme gruppi:
1)   alla 7-aastased
2)   7-18 aastased
3)   täisealised, kuid vaimse tervise tõttu piiratud teovõimega
 
2.3.1. Alla 7- aastaste alaealiste tehingud
Nende teovõime on kõige enam piiratud.
Tuleb eristada ühepoolseid ja mitmepoolseid tehinguid; ühepoolseid tehinguid ei või alla 7-aastane teha. Ka mitmepoolseid tehinguid ei või alla 7-aastane teha, ei iseseisvalt ega seadusliku esindaja nõusolekul.
Siiski, kaks erandit ! 1) alla 7-aastane võib teha tehingu rahaga , mis on antud talle vabaks kasutamiseks, nn. taskuraha reegel. 2) ta võib teha ka tehingu rahaga, mis on antud kindlaks otstarbeks; kas siis seadusliku esindaja poolt, või kellegi kolmanda poolt seadusliku esindaja nõusolekul.
6-aastane läheb mänguasjapoodi ja tahab isa antud rahaga endale mänguasja osta. Müüjal jääb võimalus öelda, et ta ei usu last (too on raha sisse vehkinud vms). Neisse kahte erandisse, eriti teise, tuleb kriitiliselt suhtuda . Teine tehingu pool võiks ikka asja kontrollida (antud juhul poemüüja, kas laps sai raha ikka isalt).
 
2.3.2. 7-18. aastaste alaealiste tehingud
NB! Eksamiks: vastad kõik grupid ja kas ühepoolsed/kahepoolsed
7-18 aastased võivad teha tehinguid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul; seaduslik esindaja on kas vanem või seaduslik eestkostja.
Ühepoolsed - võib teha seadusliku esindaja eelneval nõusolekul, kui eelnevat nõusolekut ei ole, siis tehing on tühine.
Mitmepoolsed - Põhireegel on selles, et nad võivad iseseisvalt tehinguid / lepinguid teha, kuid vaid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul.
Mõlemal juhul peab olema eelnev nõusolek; erisus – mitmepoolsete tehingute puhul juhul kui eelnevat nõusolekut ei ole ja alaealine teeb tehingu, siis tehing on hõljuvalt kehtetu (tegemise ajal kehtetu, pärastise nõusoleku võimalus), mis tähendab, et seaduslik esindaja (või ta ise, kui saab täisealiseks) võib selle heaks kiita ning sel juhul on tehing kehtiv. Kui seaduslik esindaja ei kiida tehingut heaks või alaealine pole täisealiseks saanud, siis jääb tehing kehtetuks või tühistatakse.
Kaua on tehing hõljuvalt kehtetu? Vt. TsÜS §11. Mitmepoolse puhul tehingu teine pool võib küsida seaduslikult esindajalt , kas see soovib tehingut heaks kiita või teeb ettepaneku tehing heaks kiita. Kui tehingut heaks ei kiideta, jääb tehing kehtetuks. Juhul kui seaduslik esindaja kahe nädala jooksul ei vasta, siis loetakse, et ta pole tehingut heaks kiitnud.
Sõltub ka mis staadiumis tehing tehtud on. Nt. 16-aastasele kingiti sünnaks telekas ; natukese aja pärast telekat enam pole, aga poisil on uus jalgratas. Poiss ütleb, et telekas oli tema oma ning ta müüs teleka maha ja ostis saadud raha eest jalgratta. Kas ta võis telekat maha müüa? Tegu mitmepoolse tehingu, lepinguga. Tehingu tegemiseks on vaja siin vanema, kui seadusliku esindaja nõusolekut, seda aga pole  tehing hõljuvalt tühine. Ütleme, et poiss müüs teleka naabrimehele; vanemad ei taha, et poiss oleks teleka maha müünud; vanemad saavad tugineda sellele, et tehing on tühine ja minna naabrimehe juurde ja alusetu rikastumise alusel vahetada tagasi raha ja telku. Ütleme, et vanemad pole avastanud, et poisil on telekas müüdud; naabrimees tahab aga kindlust saada, et ta võib rahulikult telekat vaadata; naaber võib minna poisi vanemate juurde ja küsida, kas nad kiidavad heaks. Ütleme kui vanemad kiidavad heaks, on kõik okei . Kui vanemad ei kiida heaks ja naabrimees telkut tagasi ei anna, on õigus pöörduda kohtusse. Ka jalgrattaostu võivad vanemad mitte heaks kiita.
Teine variant: tehing on tehtud, kuid pole veel täidetud.
Poiss müüs teleka, naaber maksis pool rahast ära ja leppisid kokku et õhtul tullakse telku järgi ja makstakse kogu raha. See ost vormistati ka kirjalikult; poiss teleka müüjana kohustub teleka üle andma kui naaber raha maksab. Vanemad sekkuvad ; naabrimees aga ei tagane lepingust. Nüüd vanemad saavad sekkuda; tehing pole veel täidetud, vanemad pole tehingut lubanud ja tehing on tühine ning sel juhul seda täitma ei pea. Mida naaber saab nõuda? Raha tagasi, loomulikult; aga ta nõuab ikkagi telkut; naaber võiks põhimõtteliselt esitada hagi kohtusse ja nõuda täitmist. Sellisel juhul peaksid vanemad esitama kohtus vastuväited, miks tehing on tühine.
Hõljumisperioodil võib tehingu teine pool võtta oma tahteavalduse tagasi, ainult siis kui ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegu on alaealisega. Ka tehingu teine pool on kaitstud. Hinnang u peaks andma välimuse järgi, kuid nt. mõni 17-aastane näeb välja nagu 18 ja vanem ja siis ei saa eeldada, et nõutaks alati ID-d.
Ka 7-18 aastaste alaealiste puhul kehtivad kolm erandit; teatud tehinguid võivad nad ise teha:
1)   taskuraha reegel
2)   sihipäraseks kasutamiseks (Nt. poiss saab isalt sünnaks 3000 eeku ja isa ütleb, et osta jalgaratas; õigus iseseisvalt tehing sooritada .)
3)   nad võivad iseseisvalt teha tehinguid, millest ei teki neile otseseid tsiviilkohustusi (tuleneb §11 (3)) Põhiline näide – kingituse vastuvõtmine; juhul kui kinkeleping on selline, et sellest ei teki mingisuguseid kohustusi (on ka kinkelepinguid, kus pannakse mingid kohustused)
 
 
2.3.3. Piiratud teovõimega täisealiste isikute tehingud
Nende jaoks kehtivad põhimõtteliselt samasugused reeglid nagu 7-18 aastaste alaealiste suhtes. Ühepoolsete tehingute puhul on vaja eelnevat nõusolekut, kui seda pole, on tehing tühine. Mitmepoolsete puhul on vajalik eelnev nõusolek; kui eestkostja nõusolekut pole, on tehing hõljuvalt kehtetu. Kui inimene saab teovõimeliseks, võib ka ise tehingu heaks kiita. §10 ja §11 on kohaldatavad ka täisealiste piiratud teovõimeliste isikute suhtes.
Põhiline erinevus! Kuni 1. jaanuarini 2009 polnudki mingit erinevust, aga nüüd, vt. TsÜS §8 lõige 2 ja 3 täiendus. Täisealise teovõime on piiratud objektiivselt, sellises ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada ega neid juhtida. Vaimuhaigus või nõdrameelsus võib olla vägagi erinev; mõnel on objektiivselt rohkem, mõnel vähem piiratud teovõime. Kui kohus tuvastab selle, et ta on piiratud teovõimega.
Ütleme, et oli täisealine, palju vara; trauma tagajärjel muutunud piiratud teovõimega isikuks ; teeb mingi tehingu. Müüb vallasasja, oma teleka naabrile 500 eest ja ei saa ise aru oma tehingu tähendusest; mis tehing olemuselt on? Tehing on hõljuvalt kehtetu, oleks vaja seaduliku esindaja eelnevat nõusolekut. Kui tahta naabrilt siiski telekat tagasi saada, siis kes saab siin kohtusse minna? Seaduslik esindaja. Isik peab taotlema enda eestkostjaks määramist; kohus peab tuvastama , kas tehingu sooritaja on piiratud teovõimega; juhul kui eestkostja on määratud, siis kohus peab ka määrama selle, milliseid tehinguid ta võib iseseisvalt sooritada.
Erand on siis: kohus võib määrata milliseid tehinguid piiratud teovõimega isik veel võib teha. Kohus võib oma otsusega seadusest tulenevaid erandeid (nt. on nii nõrgamõistuslik, et tal ei tohiks olla õigust teha ükskõik milliseid tehinguid; kohus võib ka laiendada teovõimet – mida ta võib iseseisvalt veel teha, nt. võib teha kõiki tehinguid, va. kinnisasjadega).
Kohus võib talle anda kas täiendavalt teovõimet juurde või täiendavalt teovõimet piirata.
Piiratud teovõimega inimestega tehingute tegemine muutub päris riskantseks. Nt. keegi tahab müüa oma kinnistut; pole teada kas omanik on piiratud teovõimega või ei, leitakse ostja, minnakse notari juurde. Notar peab kontrollima nüüd teovõimet! Müüja saab minna arsti juurde ja taotleda ekspertotsust, kas ta saab asjadest adekvaatselt aru.
Piiratud teovõimega isikul ei pea olema ilmtingimata määratud eestkostjat. Mõni kord ei tekigi vajadust selle järele. Kui keegi aga tahaks temalt kinnistut osta, kõik on nõus. Ostja tahab aga veenduda, et tehing oleks korralik. Ostja peaks otsima üles sugulased, küsima, et keegi neist saaks müüja eestkostjaks, siis oleks tehing täielik.
Kaks olulist küsimust:
1)   Kas ikka on tegu piiratud teovõimega isikuga?
2)   Kui on, siis millises mahus on teovõime piiratud? Kas kohus on määranud tehingute mahu, millest saab / ei saa aru? Kui kohus peab vajalikuks, täpsustakse teovõime mahtu, kui ei – käib asi seaduse järgi.
 
 
 
2.3.4. Seadusliku esindaja poolt tehtud tehingud
Põhiline reegel: piiratud teovõimega isiku eest võib teha tehinguid tema seaduslik esindaja.
piiratud teovõimega isik  seaduslik esindaja  tehingu teine pool (tehing toimub siiski piiratud teovõimega isiku ja tehingu teise poole vahel)
Nt. vanemad müüvad kinnistu , mis on lapse nimel; nad on esindajateks, tehingu pool on ikkagi piiratud teovõimega isik (laps).
Kui ta tehingu ikkagi teeb, siis on oluline teada piiranguid, mis seadus seaduslikule esindajale seab.
Loe Perekonnaseadusest 11. peatükk! (§97, §50 lõige 2, §99 ja §100)
§100 on sätestatud tehingud, mille jaoks peab olema eestkosteasutuste (mis see on? – linna-,või vallavalitsus) eelnev nõusolek. Eestkosteasutus peab kontrollima, kas tehing on lapse huvides. § 100 on antud, mida eestkostja ei või üldse teha. Nt. ei või ta teha tehinguid iseendaga . Nt. vanavanemad on pärandanud lapsele kinnistu, siis saaks laste seaduslik esindaja müüa kinnistu endale; va. kingitused, nt. kui lapsevanem tahab lapsele midagi kinkida , siis lapsevanem võtab lapse nimel ise ka kingi vastu (§100 lg 1).
Viga perekonnaseaduses! §100, lõige 2. On jäetud lisamata, et “juhul kui ei teki lisaks tsiviilkohustusi”. Kui vaatame TsÜS §12, 7-aastased ei tohi ise kingitusi vastu võtta, seda võib teha seaduslik esindaja, kui vaatame aga esimest paragrahvi, siis järelikult kui lähisugulased tahavad lapsele kingitust teha, siis pole see võimalik; üle 7-aastased juba saavad ise kingitusi vastu võtta. Tuleb tõlgendada mõistusepäraselt!
NB! Ära unusta piiratud teovõimega isikut tehingute puhul! Lisaks, et nad võivad ise tehinguid teha, võib ka seaduslik esindaja ise teha tehinguid, arvestades sealjuures Perekonnaseaduse §99 ja §100 piiranguid.
Perekonnaseadus § 99. Tehingute piirangud
(1) Eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta ei või eestkostja:
1) võõrandada eestkostetava kinnisasju või koormata seda piiratud asjaõigusega;
2) võõrandada eestkostetava vallasasja, millel on eestkostetava jaoks eriline väärtus;
3) kinkida eestkostetava vallasasja, välja arvatud tavapärased kingitused;
4) pantida eestkostetava vallasasju;
5) võtta eestkostetava nimel laenu ja loobuda võla sissenõudmisest;
6) loobuda eestkostetava nimel pärandi vastuvõtmisest.
(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes nimetatud tehingute tegemiseks ei või piiratud teovõimega isiku eestkostja anda nõusolekut eestkosteasutuse eelneva nõusolekuta.
(3) Eestkostja kohta käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
 
Perekonnaseadus § 100. Keelatud tehingud
(1) Eestkostja ei või teha tehingut eestkostetavaga, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki eestkostetavale tsiviilkohustusi. – kui kolmandaks isikuks vanem ise ja ta kingib midagi eestkostetavale ja kui ei teki tsiviilkohustusi,siis on see lubatud
(2) Eestkostja ei või eestkostetava nimel teha tehingut oma abikaasa, alanejate ja ülenejate sugulaste ja õdede ja vendadega. – jäetud lisamata see,et välja arvatud juhul,kui eestkostetavale ei teki tsiviilkohustusi.Kui lähisugulased tahaksid kingitust teha,siis alla 7 aastased ei saaks seda kingitust vastu võtta selle §-i järgi
(3) Eestkostja ei või esindada eestkostetavat vaidlustes iseenda ja käesoleva paragrahvi 2. lõikes nimetatud isikutega. Sel juhul esindab eestkostetavat eestkosteasutus.
(4) Eestkostja ja eestkostetava kohta käesoleva paragrahvi 1.-3. lõikes sätestatut kohaldatakse ka vanema ja lapse suhtes.
 
 
 
2.4. Otsusevõime
Vt. TsÜS §13!
TsÜS §13. Otsusevõimetu isiku tehing
(1) Tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks.
(2) Tehingu teine pool võib teha ettepaneku, et otsusevõimetuna tehingu teinud isik kiidaks tehingu heaks. Kui isik ei keeldu heakskiidu andmisest kahe nädala jooksul, arvates ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.
(3) Kui isik tegi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu mõju all olles endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna.
Otsusevõimest räägime teovõimeliste isikute puhul. Seoses otsusevõimega on probleem selles, et ka teovõimeline isik võib mingi ajutise asjaolu tõttu mitte aru saada mingi konkreetse tehingu tegemisest. Ta on küll teovõimeline, kuid nt. on ta mingis haigusseisundis; tüüpiline näide –inimene on alkoholijoobes või narkouimas. Tehingu tegemise ajal ei saanud isik aru, mida ta teeb.
Otsusevõime – teovõimelise isiku võime saada konkreetselt tehtud tehingu asjaoludest õigesti aru ning neid õigesti hinnata.
Juhul kui isik teeb tehingu otsustusvõimetuna, siis see tehing on hõljuvalt tühine; st. et ta võib selle ise pärast heaks kiita, siis muutub see kehtivaks. Antud juhul vaikimine on nõusolek, kui ei saada vastust kahe nädala jooksul, loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.
§13 lõige 2: võiks nagu öelda, et kui tüüp juba 10 kilose kella 300 krooni eest maha müüsin, ju ta siis ei saanud aru, mis ta tegin ; see eeldus aga eeldab seda, et tal oli siiski vaimutegevuse ajutine häire, seljuhul on eeldus kehtiv. Peaks olema meditsiiniliselt või mul moel tõendatud, et otsusevõime oli häiritud. Tuleb pidada silmas, et kui otsusevõimetuna tehakse ka endale mittekahjulik tehing, siis on ka see tühine.
 
2.5. Elukoht
Vt. Tsüs §14, §15
 
§14. Elukoht ja selle muutmine
(1) Isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
(2) Elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas.
(3) Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta.
(4) Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht.
 
 
§15. Alaealise ja eestkoste all oleva isiku elukoht
(1) Piiratud teovõimega alaealise elukohaks loetakse tema vanemate või eestkostja elukoht. Kui vanemad elavad lahus, on alaealise elukohaks selle vanema elukoht, kelle juures ta elab.
(2) Kui piiratud teovõimega alaealine elab vanematest või eestkostjast eraldi, võib tema elukohaks vanema või eestkostja nõusolekul lugeda ka koha, kus alaealine alaliselt või peamiselt elab.
(3) Eestkoste all oleva piiratud teovõimega täisealise isiku elukohaks loetakse eestkostja elukoht. Eestkostja nõusolekul võib selle isiku elukohaks olla koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab.
 
§14 lõige 1: Isiku elukoht on see, kus ta alaliselt või peamiselt elab. Elukoht määratakse faktiliste asjaolude alusel, mitte selle alusel kus ta makse maksab / valimas käib.
§14 lõige 2: Elukoht võib olla mitmes kohas
Mis tähtsust elukoht omab tsiviilõiguse jaoks? Tsiviilõiguse jaoks on elukohal peamiselt kahesugune tähendus:
1)   kohustuste täitmise koha määramise seisukohalt; praktikas on lepingus soovitatav panna siiski mingi konkreetne koht, nt. kui ostja on muutnud elukohta, ei pea müüja teda mööda ilma taga otsima
2)   millisesse kohtusse hagi anda; üldreegel – kostja elukoha järgi, on ka muidugi erandeid
Elukohast rääkides peame silmas füüsilisi isikuid.
Loe ka §15! Kuidas määratakse piiratud teovõimega isku elukoht. Põhireegel: eestkostja elukoha järgi, või eestkostja nõusolekul mingi muu. Nt. kui vanemad elavad lahus ja lapsed elavad ühe pool, on teine vanem ka jätkuvalt seaduslik esindaja.
2.6. Teadmata kadunud isik ja surnuks tunnistamine
2.6.1. Teadmata kadunud isik
Inimene võib kaduda nii, et tema kohta minegid andmeid pole. Probleem: kaob isik, kuid tal on vara; samal ajal on tal ülalpeetavad lapsed; pangas raha küll, aga keegi saa juurdepääsu.
Juhul kui inimene on kadunud nii pika aja jooksul, et on kahtlusi tema elusoleku suhtes, siis võib määrata tema varale hooldaja .
Mida hooldaja peab tegema? Tagama, et vara säiliks, kaitsema seda heaperemehelikult ja kadunud isiku huvides. Ta võib sellest varast teha kolme liiki kulutusi:
                  Vajalikud vara sälimiseks (nt. parandada maja katust, et maja ei häviks)
                  Andma ülalpidamist neile, kellele teadmata kadunud isik oleks isa pidanud andma ülalpidamist ( alaealised lapsed)
                  Peab maksma kadunud isiku võlad
Nende ülesannete täimiseks võib ta kasutada vara, kuid ei või kinnisasju ära müüa, nt. võlgade katteks.
Eelkõige on vaja vara hooldajat selleks, et täita ülaltoodud kolme eesmärki, kui tekib nendeks praktiline vajadus.
Kui isik ilmub välja, siis kohus tühistab eelneva korralduse; isikule tuleb aru anda tema vara käsutamisest vara hooldaja käe all. Tal võib tekkida ka nõue vara hooldaja vastu, kui viimane on kasutanud tema vara muudel eesmärkidel.
Vara hooldaja käes olemine ei saa kesta igavesti , see lõpeb kui:
1)   Isik ilmub välja
2)   Isik ei ilmugi välja ja tunnistatakse surnuks
 
2.6.2. Surnuks tunnistamine
Kui inimene on kadunud pikema aja jooksul ja vaatamata sellele, kas ta varale on hooldaja määratud ning tema asukoha kohta pole andmeid 5 aasta jooksul, siis võidakse ta surnuks tunnistada.
Miks on surnuks tunnistamine vajalik? Eelkõige on vara olukord ebamäärne; tuleb saavutada pärijate suhtes õiguslik selgus. Siis kaasnevad kõik tagajärjed nagu pärandi avanemine .
Kuidas 5 aastat arvutatakse?
       Kui on teada konkreetne kuupäev (nt. tüüp läks maailmareisile 1. sept 2009 ja pärast seda pole nähtud, siis 2. septist alates 5 aastat – saab surnuks kuulutada).
       Kuu täpsusega, nt. inimest nähti kuskil oktoobris 2002, siis võib tunnistada surnuks novembris 2007.
       Aasta täpsusega; kui nähti viimati nt. suvi 2006, siis loetakse 5 aastat alates 1. jaanuarist 2007.
5 aasta üldisest reeglist 2 erandit:
       Kui isik on kaduma läinud ohtlikus olukorras ja on alust arvata et ta on hukkunud või tegu õnnetusjuhtumiga (nt. maavärina tagajärjel; kui teada, et inimene viibis kokkukukkunud majas , kuid laipa ei leitud; inimene läks paadiga merele , leiti küll paat , kuid mitte laipa). Sel juhul pole mõtet hakata 5 aastat ootama; sellisel saab surnuks tunnistada 6 kuu möödumisel õnnetusjuhtumist.
       Kui isik on jäänud kaduma sõjategevuse või loodusõnnetuse piirkonnas. 2 aasta möödumisel pärast sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemist. (Kui pole tegu ühegi konkreetse õnnetusjuhtumiga)
NB! Ära aja segi surma aja määramist ja eelnevat!
Surma aeg
TsÜS 20. Surnuks tunnistatud isiku surmaaeg
(1) Surnuks tunnistatud isiku surmaajaks loetakse tema eeldatav surmaaeg.
(2) Kui isiku eeldatavat surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse tema surmaajaks esimese aasta lõpp pärast aastat, mil tema elusoleku kohta saadi viimased andmed.
(3) Kui isik tunnistatakse surnuks käesoleva seaduse § 19 lõike 4 alusel, loetakse tema surmaajaks sõjategevuse või loodusõnnetuse lõppemise aeg.
(4) Kui käesoleva seaduse § 19 lõikes 3 nimetatud asjaoludel jäi kadunuks mitu isikut ja nende tegelikku surmaaega ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse, et nad on surnud ühel ajal.
 
Kohtus on vaja kindlaks määrata, mida lugeda surma ajaks. Surma aja määramisel lähtutakse sellest, et surma aeg peaks olema võimalikult lähedane eeldatavale surmaajale. Kuidas väljendub eeldatav surmaaeg?
       Kui on surnuks tunnistatud 5-aastase perioodi järel, siis loetakse surmaajaks esimese aasta lõpp, pärast seda aastat, mil tema elusoleku kohta saadi viimaseid andmeid. Vt. TsÜS §20, lõige 2. Nt. 1. veebruar 2003 jäi isik kadunuks; surnuks saab teda tunnistada alates 2. veebruar 2008. Kui nüüd tunnistatakse kohtus surnuks, siis surmaaeg on 31. detsember 2004. Kui viimased andmed on saadud: 16. jaanuar 2003; ei muuda see surmaaja määramist. Kui on teada, et isikut nähti kusagil jaanuaris, siis tunnistatakse surnuks
       Kui on 6 kuulise tähtaja alusel, on eeldatavaks surmaajaks õnnetusjuhtumis toimumise aeg. Nt. kui õnnetus toimub 5. mail, siis on see ka surma ajaks
       Kui on 2 aasta periood, siis surma ajaks on sõjategevuse / loodusõnnetuse lõpp. Nt. kui sõjategevus lõpeb 1. mail 2004, siis surnuks tunistamine 2. maist 2006; surma aeg on 1. mai 2004.
Kui sõjategevus on kestnud üle 5 aasta ja 5 aastane periood langeb sõjategevuse sisse, siis loetakse 5 aasta reeglit.
Selliste reeglite eesmärk: tahetakse surma aeg viia võimalikult lähedale ajale, mil isik tegelikult suri.
Kui isik tegelikult ikkagi elus on. Surnuks tunnistamine ei mõjuta õigus-, ega teovõimet. Tema tehinguid see ei mõjuta. Küll on pärand aga pärijatele üle läinud. Kui isik ilmub välja, tühistab kohus otsuse surnuks tunnistamise kohta ja tal on õigus oma asjad tagasi saada; abielu ei jää kehtima.
Kui isik ei ilmu välja, aga selgub tema tegelik surma aeg ja see ei lange kohtu poolt määratud surma ajaga kokku, siis huvitatud isiku taotlusel võib kohus surma aega muuta.
Alati ei pruugi selleks vajadust olla: nt. surma ajaks määrati 15. sept 2005, aga selgus et ta suri hoopis 20. aprillil 2006, siis sel asjaolul pole vahet.
Kui selgub, et pärast seda kui ta on surnuks tunnistatud, sai pärijaks tema poeg. Tal oli kaks pärijat, poeg ja tütar. Pärast seda sureb tema poeg. Pärast poja surma pärib poja naine. Nüüd selgub, et tüüp sureb siis, kui tegelikest pärijatest on alles vaid tütar, siis on tütrel huvi pöörduda kohtusse ja muuta surma aega.
Vt. TsÜS §22 – Surma tuvastamine ; see paragrahv on eksitava asukohaga. See surma tuvastamine, sel juhul tuleb vahet teha: siin pole tegemist surnuks tunnistamisega ja pole vaja kinni pidada neist tähtaegadest.
TsÜS §22. Surma tuvastamine
Kui surmaakti ei ole koostatud, kuid asjaolude kohaselt ei ole isiku surm kahtluse all, võib kohus tuvastada isiku surma ja surmaaja. Sel juhul eeldatakse, et isik on surnud kohtuotsuses märgitud ajal.
Antud juhul laipa pole leitud; isiku surmas pole aga kahtlust (lähedane 6 kuu reeglile); on välistatud võimalus, et tüüp on elus. Nt. kõik tunnistajad näevad, et inimene läheb majja, maja põleb, laipu ei leita, kuid on ilmne, et inimene on surnud. Estonia näide – kas omaksed peavad ootama 6 kuud? Polnud veel §22, võeti vastu eraldi seadus, et ei peaks ootama 6 kuud. 6 kuu näite puhul on surm tõenäoline, kuid mitte totaalselt kindel; §22 puhul on surm kindel.
§22 puhul on õiguslikud tagajärjed on samad, mis surnuks tunnistamise puhul.
Lisaks: TsÜS 2. osa 1. peatükist - §7 kuni §23; rakendusseadusest §3, §4, §5; Köhleri õpikust lk 54-57; täiendavalt: Perekonnaseadus 11. peatükk, §50, lõik 2 ja §70’; tsiviilkohtumenetluseseadustikust peatükid 51, 52 ja 53
 
3. JURIIDILISED ISIKUD
3.1. Juriidilise isiku mõiste
Vt. TsÜS §24 - Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
TsÜS §24. Juriidilise isiku mõiste
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Juriidiline isik on kas eraõiguslik või avalik-õiguslik.
Ühed on korporatiivset-tüüpi, teised asutuse-tüüpi juriidilised isikud. Korporatiivset tüüpi on sellised, mis ühendavad mingeid liikmeid või kapitaliomanike, nt. ühistu, MTÜ, AS. Korporatiivse juriidilise isiku aluseks mingi liikmeskond. Samal ajal on ka asutused, mis ei tugine liikmeskonnale, kuid kus on koondatud vara mingisuguseks eesmärgiks (nt. Haigekassa, sihtasutused).
Üks suuremaid raskusi juriidilise isiku ühtse mõiste määratlemisel ongi see, kuidas leida mingisugune ühine nimetaja neile korporatsiooni-tüüpi ja asutuse-tüüpi juriidilistele isikutele.
Neli peamist teooriat juriidilise isiku kohta:
1)   Fiktsiooniteooria - Savigny poolt esitatatud; juriidilist isikut tegelikkuses pole, see on vaid juriidiline konstruktsion / fiktsioon. Põhimõtteliselt on õige väide tõesti, et juriidiline isik on juriidiline konstruktsioon , kuid pole õige öelda, et teda pole olemas - teda pole küll inimese kujul, kuid on olemas organisatsiooni kujul
2)   Sihtvara teooria – juriidilise isiku olemuseks ongi mingi vara koondamine ja mingisugustel eesmärkidel kasutamine ja see on tema olemuses tähtsaim. Paljude juriidiliste isikute puhul see ongi nii (nt. sihtasutused), samas pole see teooria kasutatav nt. MTÜde puhul, kus pole sihiks varaliste eesmärkide saavutamine.
3)   Orgaaniline teooria – kirjeldatakse juriidilise isiku olemust inimese olemuse kaudu; tema organism on põhimõtteliselt sama, mis inimese puhul, kuid siin inimesed ise funktioneerivad organitena (juhatus). Samas aga - inimene on ju bioloogiline olend ja juriidiline isik õiguslik nähtus.
4)   Õigustehniline mõiste – juriidiline isik ongi see, mida seadusandja peab juriidiliseks isikuks; iseenesest on ju õige ja pragmaatiliselt nii ongi. Tuleb kontrollida, kas on õiguslik alus väita, et tegu on juriidilise isikuga – kas üks või teine seltskond või mingi organisatstioon saaks olla juriidiline isik; see teooria ei selgita aga juriidilise isiku olemust.
 
TsÜS §24 aluseks on fiktsiooniteooria ja õigustehniline käsitlus – juriidiline isik on seadusega määratud. Mingi organisatsioon , mida seadusandja on tunnistanud, et võib olla juriidiline isik. Loobume juriidilise isiku määratlemisest; iseloomustame seda juriidilist isikut läbi nende teooriate. Praktilises mõttes käib ka §24.
 
3.2. Juriidilise isiku õigusvõime ja teovõime
Vt. TsÜS §26 – juriidilise isiku õigusvõime: see on juriidilise isiku võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi.
TsÜS §26. Juriidilise isiku õigusvõime
(1) Juriidilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele.
(2) Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seadusega ettenähtud registrisse kandmisest.
(3) Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast.
Juriidilise isiku õigusvõime on olemuselt sama nagu füüsilisel isikul, tal võivad olla õigused ja kohustused. Kas juriidilisel isikul on samas mahus õigusvõime kui füüsilisel isikul? Vt. TsÜS §26 - Põhimõtteliset jah, kuid va. need õigused ja kohustused, mis on omased ainult inimesele. Juriidiline isik ei saa pärandada, sest ta ei sure ; ta võib pärida nt. testamendijärgselt.
On eraõiguslikud juriidilised isikud, kellel on üldine õigusvõime teha igasuguseid tehinguid; olla igasuguste kohustuste kandjaks . Nad võivad teha tehinguid, mis pole nende eesmärgiga seotud (vrdl. avalik-õiguslik juriidiline isik).
Avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigusvõime on piiratud nende eesmärgiga (Vt. §25, lg 4). Ta ei tohi sooritada tehinguid, mis on selle eesmärgiga vastuolus. Nt. Tartu ülikool pole nii vaba oma tegevuses kui mingi AS.
Juriidiliste isikute puhul pole seaduses räägitud midagi teovõimest; nende puhul käivad õigus- ja teovõime koos. Kui juriidiline isik on juba asutatud, siis koos õigusvõimega käib automaatselt kaasas ka teovõime.
 
 
3.3 Juriidilise isiku liigid
3.3.1. Eraõiguslikud juriidilised isikud
Vt. TsÜS §25 lõige 1
TsÜS §25. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik
(1) Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslik juriidiline isik on täisühing, usaldusühing, osaühing, aktsiaselts , tulundusühistu, sihtasutus ja mittetulundusühing.
Eraõiguslik juriidiline isik on selline isik, mis on loodud erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel.
Väga oluline: eraõiguslikke juriidilisi isikuid saab asutada vastava liigi kohta käiva seaduse alusel! Saab asutada vaid sellist isikut, mille liigi kohta on seadus olemas ehk mille liigid on ammendavalt ette antud.
Eraõiguslike juriidiliste isikute liigid; neid võib liigitada kolme gruppi:
1)   Äriühingud
2)   MTÜd
3)   Sihtasutused
1) Äriühingud – selle kohta kehtib Äriseadustik (1. september 1995), seal on määratletud neli äriühingu liiki.
Täisühing – Äriseadustiku §79 – täisühing on äriühing, kus on vähemalt kaks täisosanikku, kes vastutavad solidaarselt täisühingu kohustuste eest. Et anda võlausaldajale suurem kindlus ; iga täisühingu osaniku käest saab sisse nõuda täisühingu võlad. Sel põhjusel neid aga praktiliselt ei asutata – kui äriplaan ebaõnnestub, siis võib osanik jääda ilma ka oma varast. Osanikuks ei saa olla riik ega KOV.
Usaldusühing  - Äriseadustiku §125 – usaldusühingus on vähemalt üks täisosanik ja vähemalt üks usaldusosanik . Usaldusosanik – tema isikliku varaga usaldusühingu eest ei vastutata, ainult sellega, mis ta ühingusse sisse paneb; usaldusosanik reeglina ei osale juhtimises, on rohkem nagu investor. Ka sellel ühingul pole praktiliselt suurt tähendust.
Osaühing – Äriseadustiku §135 – osaühingu põhimõtteliseks erinevuseks eelmistest on see, et osanikud ei vastuta osaühingu kohustuste eest oma varaga. Osaühingul on osadeks jaotatud osakapital , mille miinimumsuurus on 40000 krooni. Võib olla üks või mitu osanikku. Osanike jaoks pole muud riski, et kui äri halvasti läheb, siis nad võivad ilma jääda sellest rahast, mis nad sisse on pannud . Kui OÜl ei jätku raha võlgade maksmiseks  pankrot  OÜ likvideeritakse, vara müüakse; kui pole seda piisavalt, siis võlausaldajate nõuetest ei saa enam midagi, sest osanikud ei vastuta.
Aktsiaselts – Äriseadustiku §221 – Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud ärikapital; aktsionärid ei vastuta ASi kohustuste eest; aktsionärid riskivad vaid selle osaga, mis nad ASi paigutavad. AS ja OÜ on olemuslikult sarnased – piiratud vastutus, osanikud ja aktsionärid ei vastuta kohustuste eest. ASi miinimumkapital on 400000 , AS on suurem ettevõte, rohkem investeerimise koht.
 
On ka viies liik äriühinguid, mille jaoks pole peamiseks seaduseks Äriseadustik – Tulundusühistu, mille kohta on eraldi seadus – Tulundusühistu seadus (vastu võetud 19. detsember 2001; kehtima hakkas jaanuar 2002). Tulundusühistu seaduses (§3) on põhimõte, et selles mittereguleeritud küsimuses kohaldatakse Äriseadustikku. Tulundusühistu on loodud tema liikmete majanduslikes huvides, eesmärk on tegeleda majandustegevusega. Vastutuse koha pealt: üldreegel on selline, et ka siin on piiratud vastutus, ühistu liikmed ei vastuta; samas aga Tulundusühistu seadus §1 lõige 2 ütleb, et liikmed vastutavad ühistu kohustuste eest solidaarselt või põhikirjas ette nähtud ulatuses. Lisavastutus, nt. vastutavad mingi summa ulatuses. NB! Siin on tulundusühingu liikmed.
 
2) Mittetulundusühingud – Mittetulundusühingute seadus – jõustunud: 1. oktoober 1996
Mõiste §1 - ...isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
MTÜ seadus §1. Mõiste
(1) Mittetulundusühing on isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.
(2) Mittetulundusühingu tulu võib kasutada üksnes põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks. Mittetulundusühing ei või jaotada kasumit oma liikmete vahel.
(3) Seaduses võib sätestada erisusi teatud liiki mittetulundusühingute asutamise, tegevuse ja lõpetamise kohta.
(4) Mittetulundusühingu ümberkujundamine teist liiki juriidiliseks isikuks ei ole lubatud.
 
Mittetulundusühingud
       Sellised MTÜd, mis tegutsevad ainult mittetulundusühingute seaduse alusel, pole mängus mingit muud seadust.
       Sellised MTÜd, mis tegutsevad mingi eriseaduse ning lisaks mittetulundusühingute seaduse alusel. (Nt. erakond ja erakonnaseadus; kirikud ja kogudused ; korteriühistud).
Põhinevad liikmeskonnal, liimeid peab olema vähemalt kaks.
Ka MTÜ võib asutada ASi.
 
3) Sihtasutused – Sihtasutuse seadus – jõustunud: 1. oktoober 1996
Sihtasutuste seadus § 1. Sihtasutuse mõiste
(1) Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
(2) Sihtasutuse õigusvõime tekib mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ( register ) kandmisest ja lõpeb registrist kustutamisega.
(3) Sihtasutust ei ole lubatud ümber kujundada teist liiki juriidiliseks isikuks.
Sihtasutuse peamine erinevus äriühingutest ja MTÜdsest seisneb selles, et sihtasutusel pole ei osanikke, aktsionäre ega liikmeid ja see on loodud mingisuguse vara valitsemiseks ja kasutamiseks teatud eesmärkide saavutamise jaoks.
Asutajatel ei pruugi olla sihtasutusega hiljem enam suurt pistmist.
Sihtasutust kasutatakse palju valdkondades, mis ei lähe selle olemusega kokku. Selle mõiste on kõige ebamäärasem.
Nt. mis õiguslik organ on TÜ Kliinikum ? – sihtasutus; asutajad : TÜ, linn ja riik.
Testamendiga võib asutada sihtasutuse, nt. võib pärandaja moodustada eluajal sihtasutuse, siis sihtasutus pärib tema vara.
 
3.3.2. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud
Mõiste - Vt. TsÜS §25 lõige 2
§25. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik
(2) Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
1.    Riik
2.    Kohalik omavalitsusüksus
Juriidlised iskud, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel; asutajateks: seadusandja; pmst saame anda juriidiliste isikute kohta ammendava loetelu.
3.    Tartu ülikool (llikmeskond – üliõpilased, õppejõud)
4.    Rahvusringhääling
5.    Eesti Pank
6.    Rahvusooper Estonia
7.    Haigekassa (pole liikmeskonda, sihtasutuse-tüüpi)
8.    Töötukassa (pole liikmeskonda, sihtasutuse-tüüpi)
9.    jne
 
Riigiasutused (nt. ministeeriumid – pole juriidiline isik), mille kaudu riik funktsioneerib; tsiviilõiguslikult riigiasutused toimivad riigi nimel; riigiasutuse kaudu toimib riigi valitsemine
Riigi poolt hallatavad asutused – nt. Teater Vanemuine ; ei tegele riigi valitsemisega , on aga riigi käes. Neil on suurem iseseisvus ja iseotsustamisõigus.
Kuna need täidavad riiklikke ülesandeid, siis riik finantseerib neid, kuna nende tegevus ei ole suunatud majanduskasu saamisele, vaid nad peavad tegelema enda seadustest vastavate eesmärkide täitmisega.
Tsiviilõiguse koha pealt pole erilist vahet kas tegu on eraõigusliku või avalik-õigusliku juriidilise isikuga; mõlemad võivad olla lepingu poolteks jne.
Kõige üldisemad normid juriidiliste isikute kohta tulevad TsÜSist; alati tuleb vaadata, kas on tegu eraõigusliku või avalik-õigusliku juriidilise isku kohta käiva asjaga, kui avalik-õigusliku, siis vaata lisaks antud seadust (nt. TÜ seadust), kui eraõiguslikuga, siis vaata äriseadustikku, MTÜ seadust jne ning eriseadusi.
 
3.4. Juriidilise isiku asutamine
Asutamine tähendab neid toiminguid , mis viivad juriidilise isiku tekkimiseni. Need toimingud on eelkõige vastavate asutamisdokumentide vastuvõtmised.
Eraõiguslik juriidiline isik on olemas alates sellest kui vastav kanne on registrisse tehtud. Vastav register – äriühingute puhul äriregister. Sihtasutuste ja MTÜde puhul sihtasutuste ja MTÜde register.
Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul on see taas määratud seadustega; pole olemas mingit avalik-õiguslike juriidiliste isikute registrit .
Põhimõtteliselt võib eristada kahte asutamissüsteemi:
Avaldamisnormatiivne süsteem – kui asutajad on järginud seadusest tulenevat korda ja vastavad protseduurid läbinud, siis keegi ei saa otsustada kas neil on õigus asutada seda juriidilist isikut või mitte.
Erandina on olemas ka loa vorm- keegi otsutab, kas anda luba juriidilise isiku asutamiseks või ei (nt. Eesti pank peab andma loa kommertspankade loomiseks).
 
 
Kes saavad ühe või teise juriidilise isiku puhul asutajad olla ja mis dokumente selleks vaja läheb?
       Täisühingu puhul peab olema vähemalt kaks asutajat, asutajaks ei saa olla riik ja KOV; asutamisdokumendiks on ühinguleping.
       Usaldusühingu asutamiseks peab olema vähemalt kaks asutajat (vähemalt 1 täisosanik, 1 usaldusosanik), asutamisdokumendiks ühinguleping.
       Osaühingu puhul piisab ühest juriidilisest või füüsilisest isikust asutajast; asutamisdokumenditeks on asutamisleping ja põhikiri (konkreetsed eristavad tunnused – nimi, tegevuse eesmärk, kuidas toimub juhtimine). Enne kui registrisse kanda, peab olema tehtud rahaline või mitterahaline sissemakse vähemalt miinimumkapitali (40000) ulatuses.
       ASi puhul piisab ühest asutajast; asutamine võib toimuda kahel viisil: 1) asutamine ilma aktsiate märkimiseta – alustatakse AS, luuakse asutamisleping, põhikiri; asutamislepingus jagatakse ära aktsiad . 2) Aktsiate märkimisega – kutsutakse aktsionäre investeerima, kui märgid end aktsia kandidaadina, tuleb teha vastav sissemakse; toimub ka asutamiskoosolek (kus on “vanad” ja “uued” aktsionärid), kus võetakse vastu asutamisleping ja põhikiri.
       Tulundusühistu puhul peab olema asutajaid vähemalt viis. Kui ühistu asutajaks on aga ühistud ise, siis piisab kolmest asutajast. Asutamisleping ja põhikiri.
       MTÜ puhul miinimumarv kaks; asutamisdokumendid – asutamisleping ja põhikiri.
       Sihtasutuse puhul piisab ühest; asutamisdokumendid– asutamisotsus ja põhikiri.
 
3.5. Juriidilise isiku nimi ja asukoht
Juriidiline isik peab olema idin
Reegel on selline, et juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi (täis- ja usaldusühingu juhtimiseks õigustatud osanikke) asukoht.
MTÜde ja sihtasutuste puhul, vt. MTÜde seaduse §3 ja Sihtasutuste §4; juriidilise isiku asukoht võib olla ka muu kui juhatuse asukoht.
Asukoht määratakse ära põhikirjas.
Asukoht on oluline kohustuste täitmise ja kohtualluvuse seisukohalt. Nt. kui kostjaks on juriidiline isik, siis kus tema asukoht on.
Igal juriidilisel isikul peab olema oma nimi, millega saaks teda eristada teistest juriidilistest isikutest. Nime eesmärk: teistest eristatavus; nimest peab tulenema ka liik.
Vt. Äriseadustiku §9-§15; MTÜ-de seadus §4; Sihtasutuste seadus §3.
 
3.6. Juriidilise isiku juhtimine
See on tegevuse korraldamine ja suhtlemine teiste isikutega. Sissepoole – kuidas juriidiline isik toimib; väljapoole – kuidas suhtleb kolmandate isikutega.
NB! Erista juriidiline isik ja ettevõte. Ettevõte on majanduslik üksus, ettevõtete omamine on omane äriühingutele. Juriidiline isik on see, kellele ettevõte kuulub, kes organiseerib ettevõtte tegevust.
3.6.1. Juhtimisorganid
Juhtimisorganite alla reeglina kuuluvad üldkoosolek ja juhatus. Teatud juhtudel võib olla ka nõukogu, alati ASil, teatud juhtudel ka OÜl; alati ka sihtasutusel.
Vt. TsÜS §31 lõige 2.
Juhtorgan – juhatuse liikmed, kui on nõukogu, siis ka nõukogu. Juhtorganiks ei ole üldkoosolek!
TsÜS §37 Juhtorganite liikmed vastutavad oma tegevusega tehtud kahju eest. Üldkoosolekul osalevad liikmed reeglina ei vastuta.
Sihtasutusel ei saa üldkoosolekut olla!
Täis- ja usaldusühing Vt. Äriseadustiku §88-§93 ja §128. Nad erinevad teistest seetõttu, et neil pole juhtimisorganeid moodustatud; täisosanikud ise juhivad täisühingut ja usaldusühingut.
Osaühingute puhul on juhtimisorganiteks üldkoosolek ja juhatus. Vt Äriseadustiku §168-§191. Teatud juhtudel võib või peab olema ka nõukogu. Nõukogu peab olema siis kui osakapital on üle 400000 krooni ja osaühingu juhatuses on vähem kui kolm liiget. Vt. Äriseadustiku §189.
Aktsiaseltsil on üldkoosolek, nõukogu ja juhatus. Vt. §290-§330 / §290; §317; §306.
Tulundusühistul on reeglina üldkoosolek ja juhatus. Teatud juhtudel peab olema ka nõukogu, kui on üle 200 liikme, osakapital üle 400000. Vt §64 Tulundusühistu seadusest. Tulundusühistu puhul võib olla ka muid juhtimisorganeid, nt. volinike koosolek. Vt. §64 Tulundusühistu seadus. Suurim Eestis – Tarbijate ühistu. Üldkoosolek valib nõukogu, kui nõukogu peab olema, mis valib omakorda juhatuse.
Tulundusühistuseadus § 64. Nõukogu
(1) Ühistul peab olema nõukogu, kui ühistul on üle 200 liikme või kui osakapital on üle 400 000 krooni või kui see on ette nähtud põhikirjaga.
(2) Nõukogu pädevusele ja tegevusele kohaldatakse vastavalt äriseadustikus aktsiaseltsi nõukogu kohta sätestatut, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
MTÜ seaduse kohaselt peavad olema üldkoosolek ja juhatus, võivad olla ka muud organid (MTÜ seadus §31). Muud organid tulenevad tavaliselt eriseadustest, nt. erakondade puhul erakonnaseadusest.
Sihtasutuse puhul alati juhatus ja nõukogu. Sihtasutuse seadus §16-§32.
Avalik-õiguslike juriidiliste isikute puhul on organid erinevad. Nt. riigi ja KOVi puhul on selle jaoks vastavad organid. Nende puhul on juhtorganid need, mida vastav seadus ette näeb. Nt. TÜ puhul nõukogu ja rektor.
 
3.6.2. Juriidilise isiku esindamine
Juriidlise isiku juhatuse liikmetel on seadusest tulenev esindusõigus; seda ei anta kellelegi eraldi. Kui juhatuse liige on valitud, siis ta omandab ühtlasi ka juriidilise isiku esindamise õiguse. Juriidilist isikut saavad esindada ka need, kellele on antud eraldi volitus . Juhatuse liikmete esindusõigust suhetes kolmandate isikutega ei saa piirata. Ainuke piiramisvõimalus on see kui on määratud ühine esindamisõigus. Võib olla ette nähtud et juhatuse liikmed võivad esindada juriidlist isikut vaid koos, kui see on kantud vastavasse registrisse.
Ütleme et on AS ja juhatuse liige; nendevaheline suhe on “sisesuhe”; juhatuse liikmetel pole töölepingut juriidilise isikuga, neil on ametileping. Kui juhatuse liige suhtleb kolmandate isikutega, tekitab ta aktsiaseltsile kolmandate isikutega suhte.
Kolmas isik peab kontrollima, kas isik kuulub juhatusse; kas pole tegu ühise esindamisõigusega.
Esindusõigust ei ole nõukogu liikmetel, va. kui kolmas isik on juhatuse liige ise.
3.6.3. Vastutus
Vastustusest saab rääkida kolmel tasandil:
1)   Juriidilise isiku enda vastutus - juriidiline isik vastutab oma varaga kolmandate isikute ees.
2)   Juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutus – juhatuse liikmed, juhatust asendava organi liikmed, nõukogu liikmed; kui on rikkunud kohustusi. Neil on kaks üldist kohustust: 1) lojaalsuskohustus ehk truuduskohustus tegutseda just selle juriidilise isiku huvides 2) hoolsuskohustus – tegutseda parimal viisil selle juriidilise isiku jaoks (peab olema hoolas, heaperemehelik). VT. TsÜS §35.  Vt. ka TsÜS §37 lg 2.
3)   Erandjuhul juriidiliste isikute puhul aktsionäride vastutus. vt. Äriseadustiku §188, §289.
 
3.7. Juriidilise isiku lõppemine
3.7.1. Juriidilise isiku tegevuse lõpetamise üldkord
Juriidiline isik reeglina asutatakse määramatuks ajaks. Erandina võib olla juriidiline isik loodud mingiks perioodiks (mingisuguse eesmärgi / projekti jaoks).
Juriidilise isiku tegevuse lõpetamise puhul saab eristada kahte lõpetamise viisi:
1) Vabatahtlik - Peamiseks aluseks on vastava pädeva organi otsus lõpetamise kohta. Põhjusi võib siinkohal olla palju erinevaid. See puudutab just eraõiguslikke juriidilisi isikuid. Avalik-õiguslikud isikud ei saa ise otsustada oma tegevuse lõpetamist; selle isiku kohta käivas seaduses on ette nähtud, kuidas lõpetamine võib toimuda. Keskne küsimus – kes on pädev otsustama, kes on see kõrgem organ?
2) Sundlõpetamine – Keegi teine otsustab juriidilise isiku lõpetamise, see pole juriidilise isiku enda vabatahtlik otsus, need alused on toodud TsÜS §40. Sundlõpetamise otsustab kohus. Eelkõige siis kui on tegemist mingi rikkumisega (põhikiri vastuolus seadusega, asutamisel rikutud seadust, tegevuse eesmärk vastuolus seaduste, avaliku korraga). Keskne küsimus – mis põhjusel?
Lõpetamise puhul tuleb silmas pidada, et kui tehakse lõpetamise otsus, siis see ei tähenda veel et juriidiline isik on lõppenud, sellega alles alustatakse likvideerimist.
Lõpetamise otsus  Likvideerimine  Kande tegemine registrisse (juriidiline isik kustutatakse registrist)
Likvideerimise perioodi on vaja eelkõige võlausaldajate huvide kaitseks. Likvideerimise perioodil tuleb lahendada kaks küsimust – mis saab juriidilise isiku varast?
Likvideerimine võib toimuda kahesuguses menetluses:
1)   üldmenetlus
2)   pankrotimenetlus (eraõigusliku ja avalik-õigusliku isiku mõlema puhul)
Nende peamine erisus seisneb selles, et üldmenetluse puhul eeldatakse, et kõikide võlausaldajate nõuded saavad rahuldatud. Pankrotimenetlus eeldab sellist situatsiooni, kus võlgnikul ei jätku vara kõikide nõuete rahuldamiseks. Kui ka kõik vara ära müüa, ei suudeta sellega katta võlausaldajate nõudeid, st. juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu ning on vaja pankrotimenetlust. Pankrotimenetlus annab reeglid, kuidas sel juhul toimida (olukorras, kus kõigile ei jätku, et igaüks saaks proportsionaalselt midagi).
Kui juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu peavad juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse (vt. TsÜS §36).
Kui likvideerimismenetlus hakkab peale ja selgub, et võlgu ei suudeta lahendada ja  kui juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse (TsÜS §44).
Alati määratakse likvideerija . Kui on vabatahtlik, siis määrab selle juriidiline isik ise, tavaliselt on selleks juriidilise liikme juhatuse liige. Kui on sundlikvideerimine, määrab kohus likvideerija. Sellisel juhul kaotavad juhatuse liikmed siin esindamise õiguse; likvideerijal on sama õigus kui juhatuse liikmetel.
Likvideerijad tegelevad:
Nõuete tasand (väljaselgitamine) – tuleb avaldada teade likvideerimise kohta ja 4 kuu (kui eriseadustest ei tulene teisti) jooksul peavad võlausaldajad esitama oma nõuded.
Vara tasand – likvideerijad asuvad müüma juriidilise isiku vaja nii palju kui seda on vajalik teha rahaliste nõuete rahuldamiseks. Toimub nõuete rahuldamine. Pärast nõuete rahuldamist jääb ülejäänud vara, see makstakse välja õigustatud isikutele (äriühingute puhul kas osanikud või aktsionärid). Kui nõudeid on aga rohkem kui vara, siis peavad likvideerijad esitama pankrotiavalduse.
Vt. eraldi MTÜde, sihtasutuste, tulundusühistute kohta, seal on eraldi reeglid, kes on õigustatud isikud.
 
3.7.2. Juriidilise isiku ühinemine, jagunemine ja ümber kujundamine
Teatud juhtudel võidakse juriidiline isik lõpetada ka nii, et ei toimu likvideerimis-menetlust, seda juhul kui lõpetamise järel jääb alles õigusjärglane.
Need jagunemise, ühinemise, ümber kujunemise reeglid tulevad vastavatest nende isikute kohta käivatest seadustest.
Likvideerimismenetlust ei ole!
1)   Ühinemine
       Ühinevad kaks juriidilist isikut ja tekib mingi kolmas: A + B  C (Likvideerimismenetlust pole vaja läbi viia, kõik kohustused kanduvad üle C-le).
       Ühinevad kaks, alles jääb üks: A + B = A (pole vaja likvideerimismenetlust, kohustused jäävad alles, võlausaldajate jaoks on õigusjärglane).
 
2)   Jagunemine
       Üks kaob, asemele tekivad kaks A  B & C
       A A + B (midagi ära ei lõpetata)
 
3)   Ümberkujundamine AB. Toimub juriidilise isiku vormi vahetamine, nt. enne oli OÜ  AS
 
Sihtasutuste ja MTÜde puhul toimub see vastavalt nende seadustes ettenähtule; nemad võivad ühineda ja jaguneda ainult oma liigi sees. Ümberkujundamine pole lubatud. Teatud erisused on tulundusühistul, mõnevõrra suuremad võimalused.
 
Lisaks: TsÜS peatükk 2 (§24 – §47); Köhleri õpikut ära loe ; Äriseadustik täisühing - §79-80; §88-90; §98-102; usaldusühing - 125-132; OÜ – 135-139, §168-188; AS - §221-222, 242-248, 256-270, 290-327; 391-392; 434 & 435, §478-483; mõisted §7-21; MTÜde seadus tervikuna va. 6 ( sealt ainult 56 & 65), 7, 8 pt. Sihtasutuste seadus tervikuna, va. 7 (siit 61 ja 70) & 8; Tulundusühistu seadus.
 
4. ESEMED
4.1.      Eseme mõiste ja liigid tsiviilõiguses
Tsiviilõiguse subjektid ehk isikud on füüsilised ja juriidlised isikud, nendele isikutele kuuluvad subjektiivsed õigused. Need subjektiivsed õigused on suunatud tsiviilõiguse objektidele ehk esemetele.
Alates §48 TsÜS
TsÜS §48. Eseme mõiste
Esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks.
See, millele tsiviilõiguse subjektide subjektiivsed õigused on suunatud, ongi tsiviilõiguse objekt ehk ese.
Tsiviilõiguse esemeks võivad olla ka õigused; õigus võib olla suunatud ka õigusele. Omandiõigus, kasutusõigus (üürnike puhul).
A (õigus /kohustus)  B (kohustus / õigus)
Nt. on müügileping, siis A / müüja saab nõuda raha; B / ostja saab nõuda asja. Subjektiivne õigus on suunatud A puhul rahale, B puhul asjale. Müüjal on õigus nõuda raha, ostjal raha aga pole; inkassofirma ostab õiguse A-lt võlga sisse nõuda, siis see õigus muutub õiguse objektiks.
Kui õigus on õiguse objekt, saame rääkida õigusest kui tsiviilõiguse esemest. See saab olla midagi üleantavat, nt. rahaline õigus; on ka õigusi, mida ei saa loovutada (vanemlikud õigused, õigus aule).
Müüd hüved võivad olla eelkõige nt. mittemateriaalsed (leiutis, avastus, kunstiteos ). Samamoodi ka au või nimi.
Mis on raha? See on asjastatud õigus, ta annab õiguse.
Tsiviilõiguse objektiks ei saa olla:
       inimene (aga inimese organid võivad olla ) / profisportlaste puhul müüakse õigusi
       eelkõige need asjad, mis ei saa olla kellegi omandis (nt. voolav vesi, avameri, õhk)
       teod (vt. TsÜS §48)
Vara mõiste; kas vara on ka tsiviilõiguse esemeks, mida vara endast kujutab?
Vara (TsÜS §66) – isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogu. Asjad kuuluvad vara hulka samuti, läbi omaniku õiguste (omaniku õigused oma asjade üle).
TsÜS §66. Vara mõiste
Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti.
Omanikul on alati õigus talle kuuluvate asjade üle. Kui omanikul on õigus mingile asjale ja see õigus kuulub vara hulka,siis ka see asi kuulub selle vara hulka
Vara on kõigepealt õigused (+ märgiga), võivad olla suunatud nii asjadele kui ka nõuetele, kui ka kohustused (- märgiga), mida ta on ise võlgu
Vara ise ei ole tsiviilõiguse esemeks, see on üldmõiste, mida käsitletakse praktilistel määratlustel (kui räägitakse pärandvarast).
Isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga, nõuded tema vastu tuleb katta tema + poole varaga.
Tsiviilõiguse esemeks on asjad, õigused ja muu hüved, mis käivad omaniku õiguste alla.
Ettevõte – NB! See ei ole juriidiline isik! See on mingi majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõtjaks võib olla mingi äriühing, võib ka FIE. Ettevõte kuulub kellelegi, ta pole kunagi tsiviilõiguse subjekt , subjekt on see, kellele see kuuub. Ettevõte kosneb õigustest, asjadest ja kohustustest. Ettevõte pole tsiviilõiguse objekt tervikuna, nendeks on temale kuulvad õigused ja asjad.
4.2.      Asjad kui esemed
 
4.2.1.                     Asja mõiste
TsÜS §49. Asja mõiste
(1) Asi on kehaline ese.
(2) Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut.
(3) Loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Asi on kehaline ese. Mis on siis mittekehaline ese? Õigused ja muud hüved.
Mis tähendab kehaline? Eelkõige seda, et asi on meeltega tajutav, ruumiliselt piiritletav ja seda on võimalik vallata . Valdamine tähendab faktilise võimu teostamist asja üle.
See, mis võib olla meelega tajutav, nagu nt. õhk, pole asi tsiviilõiguse objekti mõttes. Kuid kui suruõhk on pandud ballooni, võib ta olla ka tsiviilõiguse esemeks.
TsÜS §49 (3) – Kas võib öelda, et loomad on asjad? Tsiviilõiguse jaoks võib öelda, et loomad tõesti on asjad, see läheb aga asja olemuse / kõnekeelega vastuollu. Et mitte minna loomupärase käsitlusega vastuollu öeldakse, et loomad ei ole asjad, kuid nende puhul kohaldatakse asjade kohta käivaid seadusi (kui seadus pole sätestanud teisiti, loomakaitseseadus).
TsÜS § 49 – Seaduses sätestatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut. Peamiseks näiteks on hoonestusõigus.
Asjaõigusseadus § 241. Hoonestusõiguse mõiste ja ulatus
(1) Kinnisasja võib koormata selliselt , et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav tähtajaline õigus omada kinnisasjal sellega püsivalt ühendatud ehitist. Ühele kinnisasjale võib seada ainult ühe hoonestusõiguse.
(2) Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks.
(3) Hoonestusõiguse ulatus ei või piirduda ehitise ühe osaga nagu korrus.
(4) Hoonestusõigusele kohaldatakse kinnisasja sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(5) Ehitis, mis on hoonestusõiguse alusel ehitatud või oli selle seadmisel olemas ja millele hoonestusõigus laieneb , on hoonestusõiguse oluline osa.
 
4.2.2.                     Asjade liik
Asjade liigituse juures on oluline silmas pidada, et asju võib liigitada väga erinevatel alustel. Meile pakub huvi liigitus, millel on mingisugune õiguslik tähendus.
NB! Eksami puhul kirjuta kindlasti, milline on liigituse õiguslik tähendus!
Asjade liigitamine kinnisasjadeks ja vallasasjadeks.
Kinnisasi on maatükk koos selle oluliste osadega. Need olulised osad on temaga püsivalt ühendatud asjad (nt. ehitised, need millel on vundament , looduslikult ühendatud).
Kõik muud on vallasasjad.
Mis on õiguslik tähendus? Nende õiguslik režiim on erinev. Eelkõige väljendub see selles, et kinnisasjade omandamine ja võõrandamine toimub läbi kannete tegemise kinnisturaamatusse. Vallasasjade omadamine ja loovutamine toimuvad valduse üleandmise teel.
TsÜS §50 (3) Teatud juhtudel kohaldatakse vallasasjale kinnisasja kohta sätestatut, nt. registrisse kantud laevadele. Nende omandamine ja võõrandamine toimub ka läbi laeva kinnistusraamatu . Kohaldatakse samasuguseid sätteid.
Kinnistusraamat on õigusliku tähendusega register, see kanne omab õiguslikku tagajärge.
Mis kujutab endast Autoregister ? Kandel Autoregistrisse pole õiguslikku tähendust, vaid informatsiooniline tähendus.
Vallasasju võib veel liigitada asendatavateks ja asendatamatuteks asjadeks. (See puudutab ainult vallasasju).
Asendatavad on sellised vallasasjad, mida määratakse tsiviilkäibes liigitunnuste alusel kas arvu, mõõdu või kaalu järgi. Liigitunnustega asjad. Need, mis on määratud individuaalse tunnuse alusel, on asendamatud asjad. See liigitus omab tähendust kohustuse täitmise seisukohalt (Müügilepingus on ette nähtud, et võlgnik peab üle andma 1000 tonni teravilja; teravili hävib; ta saab selle asendada . Kui on aga hävinud nt. mingi tuntud kunstniku skulptuur , see on müüdud ja ostja pole veel kätte saanud, siis ostja ei saa nõuda müüjalt asendamist, sest tegu on unikaalse asjaga.)
Ka liigitunnustega asi võib olla asendamatu. Nt. kui Inglise kuninganna on istunud mingi tooli peal, siis võib tool muutuda asendamatuks 
Vallasasju võib jagada ka: äratarvitatav ja äratarvitamatu (TsÜS §52)
Äratarvitatav on see, mis eesmärgipärase kasutamise kaudu lakkab olemast või võõrandatakse. Need on nt. toiduained, bensiin , midagi, mis keegi on ostnud võõrandamise eesmärgiga. Äratarvitamatud asjad – need, mis pole äratarvitatavad.
Liigituse õiguslik tähendus? Äratarvitatavate asjade osas ei saa sõlmida kasutuslepinguid (üüri / rendi / liisingulepinguid)!
 
4.2.3.                     Asja osad
TsÜS §53-§55
TsÜS §53. Oluline osa
(1) Asja oluline osa on selle koostisosa , mida ei saa asjast eraldada, ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks.
(2) Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri isikute omandis. Asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
 
TsÜS §54. Kinnisasja osad
(1) Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili.
(2) Kinnisasja osaks ei ole võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, samuti maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi.
(3) Asjaõiguse lõppemisel maatükile jäänud ehitis muutub maatüki oluliseks osaks.
(4) Kinnisasjaga seotud asjaõigused on kinnisasja olulised osad, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
 
TsÜS §55. Ehitise osad
(1) Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata.
(2) Ehitisega mööduvaks otstarbeks ühendatud asi ei ole ehitise osa.
 
Ostja saab omanikuks kui kanne on tehtud.
Kui jutt on asja olulistest asjadest, siis nad kuuluvad asja juurde, ilma et seda peaks olema eraldi kusagil määratletud. Nt. kinnisasi, mille olulise osana on hoone ning hoone olulised osad (aknad-uksed). Mööbel ei kuulu maja juurde, va. ehk sisseehitatud köögimööbel.
Õiguslikku tähendust omavad olulised osad, mis jagavad asja saatust.
TsÜS §56 Mõtteline osa – osa õigusest kogu asjale, mille alusel määratakse kindlaks kasutuskord, tüüpiliselt kui mingi asi on kaasomandis. Ütleme, et kinnistul on maja, siis kellelegi ei kuulu reaalselt mingi korrus; kui ära põleb ülemine, on seal elanud iskul õigus ka alumisele.
Korteriomand – omanik on reaalosa omanik, samal ajal on õu, katus jms kaasomandis. Omanikul on suurem vabadus oma korteri eest vastutamisel.
TsÜS §56. Mõtteline osa
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast.
 
4.2.4. Asja päraldised
TsÜS §57. Päraldis
(1) Päraldis on vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu.
(2) Asi ei ole päraldis, kui seda käibes päraldiseks ei loeta.
(3) Peaasjaga seotud õigused ja kohustused laienevad ka päraldisele, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eeldatakse, et asja võõrandamise või koormamise kohustus hõlmab ka asja päraldisi.
Päraldis on mingi vallasasi, mis ei ole peaasja osa, kuid ometi teenib teda ruumilise seose ja majandusliku eesmärgi kaudu.
Kui asi on päraldisena määratud, siis see jagab peaasja saatust (viiul ja poogen ).
Päraldis on füüsiliselt eraldatav vallasasi; kui see on eraldatud, siis ta enam päraldis pole. Kas kuur on kinnisasja oluline osa? Ei, kuid ta võib olla päraldis (koht, kus puid hoida).
TsÜS §58, §59, §60 – mis saavad olla päraldised?
       §58 - Dokumendid päraldisena;
       §59 - Majandus- või kutsetegevuses kasutatava kinnisasja päraldised; nt. ostetakse mingi vabrik , siis millised aparaadid kaasas käivad? ( soovitav on sellised asjad lepingus eraldi kokku leppida);
       §60 - Põllumajandusliku kinnisasja päraldised
 
4.3.      Kasu, koormised ja kulutused
4.3.1.                     Kasu
TsÜS §62. Kasu
(1) Esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised ( kasutuseelised ).
(2) Asja vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused , samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu.
(3) Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu.
(4) Kui isikul on teatud ajavahemiku jooksul õigus asja või õiguse viljale, kuuluvad temale asjast selle ajavahemiku jooksul eraldatud saadused ja asjast või õigusest selle ajavahemiku jooksul saadud tulu. Perioodiliselt saadava tulu puhul kuulub õigustatud isikule tema õigustuse ajale vastav osa viljast.
Kasu – on viljad ja kasutuseelised. Vili on igasugune asjast saadav tulu. Kuid samas iga tulu pole veel vili.
Viljad liigituvad:
1.    Asja viljad
1.1.        Asja loodusviljad ehk asja otsesed viljad – ühest asjast tekib täiendav teine asi. Nt. kõiksugu õunad jms, aga ka noorloomad.
1.2.        Asja õigusvili ehk asja kaudne õigusvili – see vili või tulu, mida asi annab õigussuhte kaudu. Nt. üür või rent.
 
2.    Õiguse viljad
2.1.        Õiguse loodusvili – see, kus õigusest tuleneb mingi vilja kasutamise võimalus; nt. on antud mingi maatükk rendile, rendileping annab rentnikule õiguse kasutada sealolevaid puid kütteks, kruusa ehituseks vms.
2.2.        Õiguse õigusvili – nt. litsentsi tasu patendi kasutamise eest.
Kasutuseelis on asja faktilise kasutamise võimalus. Praktiline tähendus on eelkõige see, et kui isik jääb kellegi teise tõttu kasutuseelisest ilma, võib ta esitada kahjutasunõude.
 
4.3.2.                     Koormised ja kulutused
Koormised on mingisugused kohustused seoses asjadega. Need võivad olla avalik-õiguslikud või eraõiguslikud. Avalik-õiguslik on nt. maamaks, talvel tänava lumest puhtana hoidmine. Eraõiguslikud koormised tulenevad lepingust või seadusest, nt. kindlustusmaks. Koormised, mis on seotud mingi konkreetse asjaga.
 
TsÜS §63. Kulutused
Esemele tehtud kulutused on:
1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise hävimise eest;
2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt parendatakse;
3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme mugavust , meeldivust või ilu.
Õiguslik tähendus tuleneb kusagilt mujalt. Asjaõigusseadus §72 (4) Nt. kui kaasomandi üks elanikest parandab katuse, siis on tal õigus ka teiselt elanikult raha sisse nõuda. Kuid, kui teine paneb uksele kullast nupu, siis see on toreduslik kulutus ja teine pool peab ka asjaga nõus olema.
 
4.3.3.                     Asja väärtus
Oluline!
TsÜS §65. Eseme väärtus
Eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ( turuhind ).
Lisaks: TsÜS  §48 - §66; Äriseadustiku §5; Asjaõigusseadus §72 ja §241; Köhleri õpikust lk 77-90
 
5.              SUBJEKTIIVNE TSIVIILÕIGUS
5.1.      Tsiviilõigussuhe
Kuidas toimub tsiviilõiguslik reguleerimine tsiviilõiguses? Teatud suhteid tsiviilõigus reguleerib (eelkõige varalisi omandi- ja vahetussuhteid).
On müüja ja ostja. Müüja annab asja ja ostja peaks andma raha. Selline suhe saab põhimõtteliselt toimuda ka ilma õiguseta. Kui aga õiguslikult reguleerida seda olukorda, siis on oluline, et suhtes oleksid olemas ka õigused ja kohustused. Õigusliku reguleerimise mõte seisneb selles, et ostjad-müüjad saavad käituda vastavalt oma vastastikele õigustele ja kohustustele.
Tsiviilõigussuhe on õigusega (tsiviilõiguse normidega) reguleeritud tsiviilõiguse objektiks olev ühiskondlik suhe. Tsiviilõigussuhte sisuks on poolte õigused ja kohustused. Nende sisu tuleb kirjapandud õigusnormidest.
Objektiivne õigus. Kuidas objektiivses õiguses olevad õigusreeglid muunduvad konkreetsete õiguste-kohustuste sisuks? On vaja juriidilist fakti; peab olema mingi tegelikkuse asjaolu, mis tekitaks tsiviilõigussuhte. Peamiseks juriidiliseks faktiks on nt. leping. Kui leping on sõlmitud, siis see on juriidiline fakt, mis tekitab tsiviilõigussuhte; selle suhte sisu ei teki vaid lepinguga vaid kõigi normidega, mis antud olukorra kohta käivad.
 
1.    Õigusnorm
2.    Juriidiline fakt
3.    Tsiviilõigussuhe
Kas on tegu tsiviilõigussuhtega või ei? Vaata kas on olemas juriidiline fakt? Kui on, siis mis liiki tsiviilõigussuhtega on tegu, et saaks öelda, millised tsiviilõigusnormid seda suhet mõjutavad.
On õigustatud ja kohustatud pool; mõlemal poolel võib olla mitu isikut.
Tsiviilõigussuhted võivad olla kahesugust liiki:
1)   Absoluutse iseloomuga – sellised, kus ühe poole õigustatud isikule vastab kohustatud poole määramatu arv kohustatud isikuid. Tüüpiline omandiõigussuhtele; omanikul on oma vara suhtes õigused. Kõik, kellega omanik kokku puutub on kohustatud isikud, nad ei tohi takistada omanikku oma omandiõigusi teostamast.
2)   Relatiivse iseloomuga – mõlemad pooled (õigustatud ja kohustatud pool)  on konkreetselt kindlaks määratud. Nt. lepingust tulenev tsiviilõigussuhe – müüjal on õigused ja kohustused ostja vastu ja vastupidi. Relatiivsetele suhetele on iseloomulik, et enamikel pooltel on nii õigused kui kohustused. Alati tuleb vaadata millest juttu , siis tuleb vaadata konkreetselt, mis on kohustused. Nt. müüja on kohustatud asja üle andma, ostja raha tasuma .
 
5.2.      Subjektiivse õiguse mõiste ja liik
Subjektiivne õigus on juriidiliselt tagatud käitumise võimalus. Subjektiivne tsiviilõigus on tsiviilõigussuhte subjekti juriidiliselt tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teistelt isikutelt.
Oluline! Subjektiivne õigus hõlmab kaht käitumise viisi – võimalust ise käituda ja nõuda teistelt käitumise viisi; see on juriidiliselt tagatud, st. on õigus riigi abile.
Võib eristada kolme subjektiivse tsiviilõiguse elementi ehk õigustust. Need on subjektiivse tsiviilõiguse sisuks.
1)   õigus ise teatud viisil käituda
2)   nõudeõigus – nõuda teistelt vastavat käitumist
3)   õigus riigi kaitsele (muudab ka esimesed õigustused juriidiliseks)
Neid õigusi saab realiseerida pöördumata riigiorganite poole.
Subjektiivseid õigusi võime liigitada kahte suurde gruppi:
1)   Absoluutsed õigused – õigused igaühe vastu. Kõik kellega isik kokku puutub, peavad neid õigusi arvestama; need omakorda liigituvad:
 
1.1          Isiksuse õigused e. isiksuse austamise õigused. Nende puhul on tsiviilõigusel kaitsev roll, nt. isikul on õigus aule ja nimele . Ka elu, tervis, kehaline puutumatus on absoluutsed isiksuse õigused. Peamiseks kaitsevaldkonnaks on karistusõigus (karistatakse tegude eest, millega rikutakse isiku absoluutseid õigusi), teatud roll on selles ka tsiviiõigusel.
 
1.2          Asjaõigused (tsiviilõiguse jaoks olulisimad!) Jagunevad kaheks:
1.2.1. Omandiõigus – kõige ulatuslikum õigus asjale, õigus asja vallata kasutada ja käsutada.
1.2.2. Piiratud asjaõigus – valdamise, kasutamise või käsutamise õigus on piiratud ulatuses olemas; eelkõige on need õigused võõrale asjale. Kõne alla võib tulla ka piiratud asjaõigus oma asjale. Piiratud asjaõiguse omakorda võib liigitada kolmeks:
1.2.2.1. Kasutusõigus, nt. reaalservituut, vt. Asjaõigusseadus §172; (õigus maatükilt läbi käia / sõita, ühe kinnistu omanik võib kasutada teist kinnistut piiratud ulatuses) See pole mitte lepinguõigus, vaid absoluutse iseloomuga õigus.
1.2.2.2. Realiseerimisõigus ehk pandiõigus, vt. Asjaõigusseadus §276; võlausaldaja võib nõuda hüpoteegi sundmüümist kui võlgnik ei suuda võlga tasuda.
1.2.2.3. Omandamisõigus on ostu eesõigus, vt. Asjaõigusseadus §256.
 
1.3. Intellektuaalne omand – õigused mittemateriaalsetele hüvedele; autoriõigus, patendiõigus, kaubamärgiõigus. Need on samuti õigused igaühe vastu.
 
2) Relatiivsed õigused – õigused konkreetsete isikute vastu
2.1. Nõudeõigus – juriidiliselt tagatud võimalus nõuda kelleltki konkreetselt isikult mingi tegevuse sooritamist või sellest hoidumist.
2.2. Kujundusõigus - õigus kellegi konkreetse isiku suhtes teatud viisil käituda, mis muudab või lõpetab relatiivse iseloomuga tsiviilõigussuhte; nt. õigus lepingust taganeda või leping üles öelda (mõlemad kujundusõigused, mis viivad lepingulise suhte lõppemiseni).
Taganemisest räägitakse ühekordsete lepingute puhul, ülesütlemisest räägitakse kestuslepingute (nt. üürileping) puhul.
2.3.        Vastuõigused – võimalus või õigus käituda vastavalt sellele kuidas keegi on oma kujundusõigust kasutanud. Nt. on lepitud, et müüja annab asja üle 1. septembril; ostja maksab 10. septembril. Kui müüja pole asja üle andnud õigeks ajaks, siis on ostjal vastuõigus müüja rikkumise suhtes. VÕS §110 & §111. Vastuõigusega ei kujundata ümber lepingulist suhet!
 
3) Muud subjektiivsed tsiviilõigused - nt. korporatiivsed õigused ehk need õigused mis tulenevad liikmeks, osanikuks või aktsionäriks olekust, vastavalt juriidilisest isikust. Eraldi: Hõivamisõigus – nt. kes võtab peremehetu asja enda omandisse
 
5.3.      Nõuded ja vastuväited
Nõuded:
Tsiviilõigust on vaja, et lahendada konkreetseid tsiviilõiguslikke probleeme, elulisi kaasusi. Kõige kesksem küsimus vaidluse korral – kas keegi võib kellegi käest midagi nõuda ja kui, siis mida. Absoluutse iseloomuga õiguste juures on esiplaanil küll õigus, kuid samas on võimalik igaühe käest nõuda oma õigusi.
Nõudeõigust võime määratleda nii, et see näitab kes võib kellelt midagi nõuda; nõudeõigus kujutab endast alati subjektiivset õigust.
Tsiviilõiguses võib nõudeõigusi struktureerida vastavalt tsiviilõiguse enda struktuurile: asjaõiguslikud, perekonnaõiguslikud (ülalpidamist) , pärimisõiguslikud (pärandi üleandmist) ja võlaõiguslikud (lepingu täitmist) nõuded.
Tuleb vahet teha nõudeõiguse alusel ja abinormidel. Nõudeõiguse alus on kas õigusnorm või lepingutingimus, mis on aluseks selle nõudeõiguse olemasolule. Nõue on alati subjektiivne tsiviilõigus, mis tähendab, et subjektiivne õigus saab olla vaid siis kui on tsiviilõigussuhe.
 
Võib olla tegemist ka nõude aluste paljususega. Tuleb eristada kolme situatsiooni:
1)   Nõudeõiguse kuhjumine – on mitu nõude alust ja võib esitada ka mitu nõuet korraga; nt. üks pool on lepingut rikkunud, ei ole täitnud seda õigeaegselt, siis võlausaldaja võib nõuda nii lepingu täitmist kui ka kahju hüvitamist (mis tekkis sellest, et pool ei täitnud oma osa lepingust).
2)   Alternatiivne nõudeõigus – selle puhul on ka mitu nõude alust olemas, kuid valida saab nendest ühe. Ei saa korraga nõuda täitmist ja taganemist ühel ajal.
3)   Nõudeõiguse konkurents – võib kõne alla tulla mitu nõuet, kuid tuleb välja selgitada, milline neist on õige antud situatsiooni jaoks.
 
Vastuväited:
Vastuväide tähendab mittenõustumist nõudega. Neid võime jagada kahte suurde gruppi, need alaliikidesse:
1)   Vastuväide nõudeõiguse olemasolu kohta – vastuväide seisneb selles, et nõudeõigust polegi.
 
1.1.        Nõuet välistav västuväide – nõuet kas ei ole kunagi olnud või on ta tekkinud sellise tehingu alusel, mis on hiljem tühistatud. Nt. pooled peavad läbirääkimisi ja üks pool mõistab (suuliste) läbirääkimiste lõpul, et leping on sõlmitud ja esitab täitmise nõude. Teine pool ütleb, et räägiti sel teemal, kuid lepinguni ei jõutud ja nõudeõigust pole tekkinud. Kellel on siis õigus? Tuleb selgitada kas sai leping sõlmitud või ei. Võib ka olla, et on tehtud tehing, mis on aga tühine ja kui üks pool nõuab täitmist, siis teine pool saab tugineda, tehingu tühisuse alusele.
1.2.        Nõuet lõpetav vastuväide – väidetakse, et nõue on lõppenud; nõue küll oli, kuid enam seda ei ole. Nõue võib lõppeda: täitmisel (võlgnik väidab, et on võla tasunud ja nõude täidetud), loobumisel, kokkuleppega (lepitakse kokku, et loobutakse vastastikku mingitest nõuetest, nt. raha puhul lepitakse kokku tasaarveldusega).
 
2)   Vastuväited nõude teostamise vastu – nõue küll on, aga seda pole võimalik mingi põhjusel teostada.
 
2.1. Aegumise vastuväide – seaduses on sätestatud tähtajad, mille jooksul tuleb kohtusse sissenõudmise puhul pöörduda. Kui kohtusse esitatakse aegunud nõue, siis nõue ei kao kuhugi , kuid seda ei saa enam maksma panna.
2.2. Edasilükkav vastuväide – ei vaielda et nõue on olemas, küll aga selle vastu, kas nõue on sissenõutav tuginedes, et “õige aeg pole veel kätte jõudnud”. Kui täitmise tähtaega pole kindlaks määratud, siis tuleb täita selleks vajaliku mõistliku aja jooksul. See aeg on aga vaieldav.
 
3)   Nõudeõigust piirav vastuväide ehk vastuõigus – vastuõigus on ka ise subjektiivne õigus mingi nõudeõiguse vastu. Nt. müüja nõuab ostja käest raha maksmist, ostja saab tugineda oma vastuõigusele, kuna müüja pole oma kohustust täitnud ja asja üle andnud.
 
5.4.      Juriidiline kohustus
Subjektiivsele õigusele vastab alati juriidiline kohustus. Juriidiline kohustus on kohustatud isiku käitumisviis, mis on riiklikult tagatud. See võib olla kahesugune:
1)   Passiivne – kohustus midagi mitte teha; vastab eelkõige absoluutse iseloomuga subjektiivsetele tsiviilõigustele. Passiivne kohustus võib olla mõeldav ka lepingulise kohustusena (üürilepingus on kirjas asjad, mida üürnik teha ei tohi).
2)   Aktiivne – kohustus midagi teha; vastab relatiivsetele subjektiivsetele õigustele. Keegi peab midagi tegema teise jaoks, nt. tegema töö, osutama teenuse, valmistama mingi asja. Need võib jagada kaheks vastavalt VÕSi §24:
2.1. Selised kohustused, mis seisnevad kohustuses saavutada mingi konkreetne tulemus; kui seda ei saavutada, on tegu lepingu rikkumisega, nt. müüja peab asja üle andma, ostja peab asja eest maksma, õmbleja peab valmistama kleidi jne.
2.2. Sellised kohustused, mis seisnevad kohustuses teha kõik võimalik teatud tulemuse saavutamiseks. Kui tulemust aga ei saavutata, pole tegemist kohustuse rikkumisega. Iseloomulik käsunduslepingule.
 
Eristatakse mittetäielikke kohustusi, määratletud VÕSi §4. Need on niisugused kohustused, mille täitmist ei saa nõuda, kuid kui need on juba täidetud, ei saa ka tagasi nõuda alusetu rikastumise alusel. Need on eelkõige eetilised kohustused.
 
5.5.      Subjektiivse õiguse tekkimine, muutumine ja lõppemine
5.5.1.                     Juriidilise fakti mõiste ja liigitus
Juriidiline fakt on selline tegelikkuse asjaolu, millega seadus seob tsiviilõigussuhte tekkimise, muutumise või lõppemise. Juriidiline fakt on tegelikkuse asjaolu, millega seadus seob õiguslike tagajärgede saabumise.
Objektiivne tsiviilõigus – õigusnormid; mingid reeglid nt. müügilepingu kohta, kuidas sätestada ostja-müüja vahelisi suhteid. Kuidas õigusnormides loodud üldised reeglid muutuvad konkreetseteks kohustusteks ja õigusteks? Selleks ongi vaja juriidilist fakti, mis tekitab tsiviilõigussuhte. Antud juhul on juriidiliseks faktiks müügileping, mis tekitab õigussuhte.
Kahju tekitamine on juriidiline fakt, mis tekitab õigussuhte kannatanu ja kahju tekitaja vahel. Suhte sisu tuleb erinevatest õigusnormidest.
Ehk: midagi peab juhtuma et tsiviilõigussuhe tekiks, suhe saab oma sisu tsiviilõigusnormidest.
Juriidilisi fakte võib liigitada järgnevalt:
       Sündmused on sellised juriidilised faktid, mis ei sõltu inimtahtest. Näiteks kõiksugu loodusnähtused. Või siis sellised, mille tekkimine on küll seotud inimtegevusega, kuid mille kulgemisprotsess ei sõltu enam inimtahtest, nt. surm kehavigastuse tagajärjel.
       Teod on kas tegevus või teost hoidumine, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed. Teod võib liigitada omakorda:
o      Õigustoimingud – eelkõige kahju tekitamine (rikutakse nt. omanikuõigusi asja lõhkumisega), mingi lepingulise kohustuse rikkumine . Need jagunevad:
       Tehingud! – sellised, mis on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamiseks
       Ühepoolsed
       Mitmepoolsed tehingud ehk lepingud – kõige tähtsamad juriidilised faktid!
       Muud õigustoimingud – õiguspärased teod, mis pole suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele , kuid milega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, nt. mingi teose loomine (autor kirjutab raamatu, tema eesmärk polnud õiguslik tagajärg, kuid lisaks tekib tal autoriõigus)
o      Õigusvastased teod – kellegi õigusi on rikutud, omavad samuti kõige olulisemat juriidilist tähtsust!
Leping omab kahesugust tähendust, kui leping on sõlmitud, siis on tekkinud lepingust tulenev tsiviilõigussuhe. Lisaks saab lepinguga kujundada ülejäänud õiguslikku tähendusi (ei tulene ainult seadusest, vaid ka lepingutingimustest).
 
5.5.2.                     Subjektiivse õiguse tekkimine
Subjektiivne õigus tekib alati mingi õigussuhte raames. Subjektiivsete õiguste tekkimisel võib eristada kahte viisi:
1)   Algne tekkimise viis – omandatakse mingi selline õigus, mida enne ei olnudki. Selline õigus tekib ka kahju tekitamise tagajärjel, kannatanul tekib õigus nõuda kahju hüvitamist. Omandiõigus võib samuti tekkida – valmistatakse mingi ese, enne kui asja polnud, ei olnud ka omandiõigust, nüüd see aga on.
Õigus on tekkinud sõltumata eelmise õiguse omaja tahtest. Nt. hõivamise õigus, vt. Asjaõigusseadus §96; kui keegi on loobunud mingist vallasasjast, siis sellele asjale enne on omandiõigus eksisteerinud, kuid nüüd saab uus omanik omandiõiguse, sõltumata eelmise omaniku tahtest. Samuti, kui on tegu sundvõõrandamisega (riik saab võõrandada kinnisasja, nt. kui tahetakse ehitada maanteed ; riik omandab selle eelmise omaniku tahte vastaselt).
2)   Tuletatud omandamine – omandamine ülemineku kaudu; st. õigus kuulub eelnevalt kellelgi ja nüüd läheb see üle.
2.1. Üleminek võib toimuda singulaarse õigusjärgluse korras, nt. omanik müüb oma asja ära; asjad, nõuded.
2.2. Üldine õigusjärglus kui õigused ja kohustused lähevad kompleksselt üle, nt. testamendi alusel või ühinemisel (A+BC) Vt. TsÜS §6 lõige 1 & 2. Õigusjärgluse mõtet kasutatakse tavaliselt üldõigusjärgluse kontekstis, kuid seda tuleb alati kontrollida.
  
5.5.3.    Subjektiivse õiguse muutumine
 
1)                                                                                                               Kokkulepe. Nt. autoavarii puhul kannatanu ja kahju tekitaja võivad kokku leppida, et kahju tekitaja maksab ainult osa (ise ka veidi süüdi, ei pea kaua kohtus käima) ja lõpetatakse omavahelised õigused-kohustused
2)                                                                                                               Rikkumise tagajärjel. Nt. müüja on ostjaga kokku leppinud, et annab ostjale mingi asja, ostja maksab mingit hinda. Müüja aga rikub oma kohustust – asi on mingite puudustega, ostjal on õigus, et hinda alandataks. Järelikult müüja subjektiivne õigus raha saada muutub tema enda rikkumise tagajärjel.
3)                                                                                                               Teise poole kujundusõiguse kasutamise kaudu. Nt. üks pool taganeb lepingust või ütleb lepingu üles, siis ka teise poole subjektiivsed õigused muutuvad.
4)                                                                                                               Teise poole poolt vastuõigust kasutades. Nt. üks pool pole õigeaegselt õigeaegset täitnud, siis võib teine pool samaga vastata. Siis pole esimesl võimalik oma õigusi enne realiseerida, kui ta on oma osa täitnud.
5)                                                                                                               Faktiliste asjaolude mõjul. Nt. omandiõigus mingile asjale, asi on osaliselt hävinud, siis omaniku subjektiivne õigus muutub, sest objekt muutub.
 
5.5.4.                                                                                                          Subjektiivse õiguse lõppemine
Omandiõigus lõpeb nt. asja hävides või kui asi on ära tarvitatud. Pole asja, pole õigust.
Lepingulistes suhetes lõppeb nt. täitmisega.
Mingi sündmuse tagajärjel – nt. kui inimene sureb, siis säilivad küll päritavad õigused, kuid on ka selliseid õigusi, mida ei saa pärandada.
Juriidilise isiku õigused lõppevad likvideerimisega, kui ta likvideeritakse ilma õigusjärgluseta.
Õigused võivad lõppeda ka tähtaja tõttu. Nt. juriidilise isiku juhatuse liige on valitud kolmeks aastaks, kui see aeg läbi, siis lõpeb ka leping ja juhatuse liikme õigused lõppevad.
Subjektiivsed õigused võivad lõppeda ka kui õigused lähevad kellelegi üle, nt. asi läheb kellegi teise omadisse, võõrandatakse. Subjektiivne õigus asja üle läheb üle kellelegi teisele, ei lõppe üldse.
 
5.6.                                                                                                                  Subjektiivse õiguse teostamine ja kaitse
 
5.6.1.                                                                                                          Subjektiivse õiguse teostamise mõiste ja põhimõtted
Subjektiivse tsiviilõiguse teostamine tähendab nende õigustuste elluviimist, mis kuuluvad subjektiivse tsiviilõiguse sisusse.
Subjektiivse õiguse teostamise juures on kõige olulisem hea usu põhimõte.
TsÜS §138 (1) - Õiguse teostamisel tuleb toimida heas usus.
See tähendab, et kuigi sul on õigus, tuleb õiguse teostamisel arvestada ka teise poole huvisid ja õigust ning teostada oma õigust niimoodi , et teisele poolele poleks kahjulikke ega ebaõiglaseid tagajärgi. VÕS §6 – Kui õiguse teostamine (see õigus, mis tuleneb lepingust või sedusest) läheb vastuollu hea usu põhimõttega, tuleb lähtuda hea usu põhimõttest. – Võib olla küll subjektiivne õigus mingil viisil käituda, kuid kui see on teise poole suhtes koormav, tuleb arvestada ka teise poole huvidega.
Hea usu põhimõttega ei tasu ka liiale minna, võib tekitada õiguskindlusetust; õiguse teostaja peaks lähtuma oma õiguse sisust.
Õiguse teostamisel ei tohi olla eesmärgiks kahju tekitamine teisele ja õigust ei tohi tekitada seadusvastasel viisil. (Nt. üürileandja on andnud ruumi üürile, üür saab läbi, ütleb üürnikule, et ruume on ruttu vaja – olgu järgmine päev kõik tühi; üürnikul on õigus nõuda, et üürnik läheks välja, kui üürnik ei lähe, siis kas jõuga võib valduse üle võtta? – ei või, õigusi ei tohi teostada seadusvastasel viisil). Hiljem võib välja tõstma hakata kohtutäitur.
5.6.2.                                                                                                          Subjektiivse õiguse kaitse mõiste ja viisid
Subjektiivse õiguse kaitse tähendab teatud õiguskaitsevahendite kohaldamist. Kaitse viisid väljenduvad teatud õiguskaitsevahendite kohaldamisega. Kaitse on teatud õiguse teostamise vorm.
Õiguskaitsevahendid võivad olla:
Õiguskaitsevahendid – nende kaudu saab teist poolt mõjutada ja nende kaudu oma õigusi kaitsta.
                                                                                                                   Täitmisenõue
                                                                                                                   Võib nõuda kahju hüvitamist
                                                                                                                   Asja välja nõudmine võõrast ebaseaduslikust valdusest
                                                                                                                   Õiguse tunnustamise nõue
                                                                                                                   Rikkumise kõrvaldamine
                                                                                                                   Taganemine
                                                                                                                   Ülesütlemine
                                                                                                                   Viivise nõudmine
                                                                                                                   Leppetrahvi nõudmine
Võib eristada ka kaitsemeetodeid, kuidas neid õiguskaitseviise kasutatakse:
1)                                                                                                               Vabatahtlik – nt. kui keegi on kellelgi kahju tekitanud, siis kannatanu saab esitada kahjunõude ja teine pool maksab selle vabatahtlikult, sellega on kaitse realiseerunud.
2)                                                                                                               Sunni abil
2.1. Kohtuotsuse alusel, enamlevinud viis
2.2. Otsene sundtäitmine – nt. lepingus on kokku lepitud, et kui üks pool rikub midagi, siis teisel poolel on õigus nõuda leppetrahvi ja rikkunud pool on nõus, et õigustatud pool võib pöörduda kohtutäituri poole, siis toimub otsene sundtäitmine, ilma kohtuotsuseta.
 
5.6.3. Hädakaitse, hädaseisund, omaabi
Neid võib kokkuvõtvalt nimetada subjektiivsete tsiviilõiguste enesekaitseviisideks. Õigustatud isik ise kaitseb oma õigusi, seda mingi füüsilise tegevuse kaudu.
Hädakaitse
TsÜS §140. Hädakaitse
Hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse piire .
Vt. TsÜS §140; see ei määratle, mis on hädakaitse, aga ütleb: Kui hädakaitse seisundis tehtud tegu pole õigusvastane. Mis tähendab eelkõige seda, et kui on hädakaitse seisundis tekitatud teisele kahju, siis selle kahju hüvitamist ei saa nõuda.
Mis on siis hädakaitse? Mis on hädakaitse piiride ületamine? Võta appi Karistusseadustik §28, seal on määratletud hädakaitse mõiste. Hädakaitse tähendab õigusvastase ( inimeselt tuleneva) ründe tõrjumist; juhus, kus inimene ründab inimest.
KarS § 28. Hädakaitse
(1) Tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
(2) Isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
(3) Võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele.
Kui rünnaku käigus kahjustatakse ründajat ilma, et oleks hädakaitse piire ületatud, siis see kahjustamine on lubatud. Vt. Ka VÕS § 1045 lõige 2, punkt 3.
VÕS § 1045. Kahju tekitamise õigusvastasus
(2) Kahju tekitamine ei ole õigusvastane, kui:
3) kahju tekitaja tegutses hädakaitse- või hädaseisundis
Keskne küsimus: millal ületatakse hädakaitse piire? Vt. Karistusseadustik §28 lõige 2. See oleks midagi niisugust, mis ei vasta ründe ohtlikkusele.
Tsiviilõiguse tähenduses on tähtis kahju tekitamise küsimus. Kui on hädakaitse ja piire pole ületatud, pole tegu õigusvastane ning ei saa kahju hüvitamist nõuda.
 
Hädaseisund
Vt. TsÜS §141, KarS §29
TsÜS §141. Hädaseisund
(1) Isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur.
(2) Kahju tekitanud isik peab hüvitama kahju, mille ta ohtu tõrjudes tekitas, kui tõrjutud oht tekkis temast tuleneva asjaolu tõttu.
(3) Kui see on asjaolude kohaselt mõistlik, võib hädaseisundis tekitatud kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides kahju tekitati.
 
KarS § 29. Hädaseisund
Tegu ei ole õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu suurust ning teo ohtlikkust.
Hädaseisundiga on tegu siis, kus tõrjutakse ohtu kas isikule või varale. Kui on tegu ohuga isikule, siis ei tulene see teisest inimesest (pole mingi rünnak). Võib ka olla lihtsalt oht varale ilma, et konkretselt inimene midagi lõhuks, nt. kuur on põlema läinud ja et vältida, et kõrvalolev maja põlema läheks, tuleb lammutada kuur.
Reegel on see: tuleb hinnata tekitatud kahju ja ärahoitavat kahju. Sellise kahju tekitamine, mis pole ebamõistlikult suur võrreldes ärahoitavaga, pole õigusvastane kahju tekitamine. Põhimõte on sama nagu hädaseisundi puhul.
Kui on hädaseisund või hädakaitse, vaata kõigepealt ega pole hädakaitse?
Kaks erandit: (TsÜS §141), (1) kui isik ise lõi ohu ja tekitas kahju selle ohu kõrvaldamisel, siis ta peab ise kahju hüvitama.(2) Teatud juhtudel võib siiski kahju hüvitamist nõuda isikult, kelle huvides hädaseisundis tegutseti, kui see on asjaolude juures mõistlik.
Vt. Ka VÕS §1045 lõige 2 punkt 3 (põhimõte, et hädaseisundis tekitatud kahju pole õigusvastane)
Hädaseisundi puhul võib eristada:
                                                                                                                   Kaitse hädaseisund on siis kui rünnatakse seda, kust oht tuleneb.
                                                                                                                   Rünnaku hädaseisund on siis kui rünnatakse seda, kust oht ei tulene, kuid siiski selleks, et mingit kahju ära hoida. Maja põleb ja selleks et saada seda kustutada , lammutatakse kuur.
Omaabi
Vt Asjaõigusseaduse 41
Asjaõigusseadus § 41. Omaabi
(1) Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
(2) Kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta.
(3) Kui kinnisasja valdus võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus omavoli tarvitaja kinnisasjalt eemaldada ja kinnisasi oma võimu alla tagasi võtta.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatud valdaja õigust omaabile võib kasutada ka § 33 3. lõikes nimetatud isik.
Sätestab kolm lubatud juhust, kui võib ka kahju tekitada ja see pole õigusevastane.
1)                                                                                                               Valdust võib omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata hädakaitse piire. See puudutab nii kinnisasju kui ka vallasasju.
2)                                                                                                               Kui vallasasja valdus on sattunud omavolilise valdaja kätta, siis võidakse see vahetult tagasi võtta. Omaabi mõte – vaja koheselt tegutseda, kui võib juba kaasata politsei, siis tuleb seda ka teha. Omaabi on vaid siis, kui pole muud võimalust.
3)                                                                                                               Kui keegi on kinnisasja valduse omavoliliselt endale võtnud, siis on õigus see jõuga tagasi võtta. Jõu tarvitamine peab olema selline, mis on vajalik omaabiks ja ei ületa hädakaitse piire.
 
Lisaks: TsÜS §138-141; Asjaõigusseadus §41; Karistusseadustiku §28,29; TsÜS §5,6, VÕS §2,3,4,6,24, Köhleri õpik 28-42; 47 – 53
 
6.   TEHINGUTE ÜLDISELOOMUSTUS
6.1.   Tehingu mõiste ja liigid
TsÜS §67. Tehingu mõiste
(1) Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
(2) Tehingud on ühepoolsed ja mitmepoolsed. Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus. Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
Tehingud on suunatud õiguslike tagajärgede saavutamisele. Tehing on mingi tegu või toiming (või toimingute kogum), milles sisaldub tahteavaldus kindla õigusliku tagajärje saavutamiseks.
Tegu  tahtevaldus  õiguslik tagajärg
Tehinguid võib liigitada väga erinevatel alustel. Põhiline liigitus on:
1)                                                                                                               Ühepoolsed tehingud, nt. testament. Mis testamenditegija varast saab; õiguslik tagajärg – kes tema pärijad on, mis varast tegelikult saab.
2)                                                                                                               Mitmepoolsed tehingud ehk lepingud, mille puhul ei piisa ühe isiku tahteavaldusest. Suur osa lepinguid ongi kahepoolsed (leping kahe osapoole vahel).
2.1. Kahepoolsed; üks avaldab tahteavalduse (soovin müüa), teine ka (soovin osta). Leping, mis sõlmitakse on toimingute kogu. Mõlemad on väljendanud tahet ühe õigusliku tagajärje saavutamiseks. Tüüpiliselt: huvid on vastandlikud (üks soovib müüja, teine osta).
2.2. Mitmepoolsed – pooli on rohkem kui kaks, kuid huvid ei ole vastandlikud. Nt. kaks isikut lepivad kokku, et ehitavad ühiselt maja; huvid on ühesuunalised. Mitmepoolsed tehingud on ka üldkoosoleku otsused, see on nt. hääletajate omavaheline leping, et võtame vastu sellise otsuse.
Tehingu puhul on oluline vahet teha kohustustehingu ja käsutustehingu vahel.
Nt. A (müüja)  B(ostja) sõlmivad müügilepingu, see on kohustustehing . Müüja kohustub andma ostjale asja üle. Tegelik üleandmine, ehk täitmistehing, on käsutustehing. Kohustustehingule järgneb käsutustehing, kus müüja annab ostjale asja üle.
Kohutustehing ehk võlaõiguslik tehing, käsutustehing ehk täitmistehing.
Võib eristada ka kausaaltehingud ja abstraktsed tehingud. Reeglina kohustustehing ongi kausaaltehing (põhjuseks abstraktsele tehingule).
Lahutamisprintsiip ja abstraktsiooniprintsiip tuleb arvesse võtta käsutus- ja kohustustehingu juures: Lahutamisprintsiip tähendabki seda, et tuleb eristada kahte tehingut TsÜS § 6 lg 3 – õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga ehk käsutustehinguga. Abstraktsiooniprintsiip tuleneb TsÜS § 6 lg 4, mille kohaselt kohustustehingu kehtivus ei mõjuta käsutustehingu kehtivust. Kohustustehingut nimetatakse ka kausaaltehinguks, sest see tingib mingite asjade kulgemise , see sisaldab põhjust käsutustehinguks. Käsutustehing on abstraktne , see ongi see üleandmise akt ise.
 
TsÜS §6. Õigusjärglus
(3) Õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti.
(4) Käsutustehingu kehtivus ei sõltu õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest.
 
 
6.2.   Tahe ja tahteavaldus, tahteavalduse tegemine ja selle liigid
6.2.1.    Tahe ja tahteavaldus
Tahe on soov saavutada mingi õiguslik tagajärg. Tahteavaldus on tahte või selle soovi väljendamine selle õigusliku tagajärje saavutamiseks.
Iga tehingu puhul on oluline, et on olemas tahe, mis on väljendatud tahteavalduses.
Kahepoolse tehingu puhul peavad olema väljendatud vastastikused tahteavaldused .
Ajaloos vaidlusalune küsimus: kas tehingu tegemisel on tähtsam tahe või tahteavaldus? Mõlemad asjad peavad olema!
                                                                                                                   Tahe, mis on väljendatud, peab olema vabalt kujunenud tegelikke asjaolusid teades. (Vastasel korral võib olla tegu situatsiooniga, mis annab põhjuse tehingu tühistamiseks pettuse või eksituse tõttu.)
                                                                                                                   Tahteavaldus peab vastama tahtele.
 
 
 
6.2.2.                                                                                                          Tahteavalduse liigid
Tahteavaldusi võib liigitada selle järgi, kuidas tahet on väljendatud. Võib eristada kolme tahteavalduse liiki:
1)                                                                                                               Otsene tahteavaldus. Selles avaldub sõnaselgelt soov kaasa tuua õiguslik tagajärg. Sõnaselgelt – nii suuliselt kui kirjalikult, kuid vahetult, otseselt väljendatud.
2)                                                                                                               Kaudne ehk konkudentne tahteavaldus. See väljendub mingisuguses tegevuses, millest võib järeldada tahet saavutada õiguslik tagajärg.
3)                                                                                                               Vaikimine või tegevusetus . Reeglina need tahteavaldused ei ole. Vaikimine on tahteavaldus ainult siis, kui nii on kokku lepitud, kui see tuleneb seadusest või pooltevahelisest praktikast.
 
 
6.2.3.   Tahteavalduse tegemine
Tahteavaldus on laiem mõiste; see võib langeda kokku tehinguga.
Tahteavaldusel pole iseseisvat tähendust, selle kohta käivad reeglid seonduvad tehingutega. Tahteavaldus võib viia lepingu sõlmimiseni.
Tahteavalduse tegemise puhul on küsimus selles, millal tahteavaldus on tehtud, et ta on tahteavalduse tegija jaoks siduv. Tuleb eristada kahte tahteavaldust :
1)  Vastuvõtmist vajavad tahteavaldused, need jõustuvad kui tahteavaldus on kindla isiku poolt kätte saadud. Millal ta siis on kätte saadud?
1.1     Kui on teatavaks tehtud kohalolijatele. Siis on see vahetult jõustuv.
1.2. Kui on tehtud eemalviibijale. Vt §69, lõige 2. Seda loetakse kättesaaduks kui see on kohale jõudnud saaja elu-või asukohta ja saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Eriti omab tähendust lepingu sõlmimisel. Kui inimene tahab tahteavaldusest lahti öelda, siis peab tagasivõtmise avaldus saabuma samal ajal, kui tahteavaldus. Kui isik sureb, et mõjuta see reeglina tahteavaldust.
2) Vastuvõtmist mittevajavad tahteavaldused, selised tahteavaldused, mis jõustuvad selle tegemisel. Nt. testament, avalikult lubatud tasu
 
6.3.    Tehingu tõlgendamine
Tehingu tõlgendamine tähendab tahteavalduse tõlgendamist. Selle kohta TsÜS §75, tahteavalduse tõlgendamine. Tõlgendamisel on vaja välja selgitada, milline on tahteavalduse tegija tahe.
Tuleb vahet teha kolmel juhusel, seda sõltuvalt sellest, kuidas või kellele tahteavaldus on suunatud, vastavalt tuleb ka tõlgendada.
1)      Tegu on kindlale isikule suunatud tahteavaldusega. Nt. teen sulle ettepaneku sellistel tingimustel, osta see ära.
1.1.     Isik, kellele tahteavaldus on suunatud, teab seda tahet. Siis tuleb tõlgendada vastavalt sellele, milline on tahteavalduse tegija tegelik tahe.
1.2.      Isik, kellele tahteavaldus on suunatud ei teadnud ega pidanudki teadma tegija tahet. Nt. ostja saadab müüjale lepinguprojekti, et tahab sellistel tingimustel midagi osta. Sel juhul tuleb tahteavaldust tõlgendada nii nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel mõistma pidi. Ehk nii nagu iga tervemõistuslik isik võiks sellest aru saada.
2)     Tahteavaldus pole suunatud kindlale isikule, siis tuleb tõlgendada vastavalt         tahteavalduse tegija tahtele. Ei ole aga avalikkusele suunatud! (vrdl. järgmine punkt)
Nt. testament
3)    Tahteavaldus on suunatud avalikkusele, nt. tasu avalik lubamine. Seda tuleb tõlgendada nii nagu iga mõistlik isik võiks aru saada.
Vt. ka TsÜS §75 ja VÕS §29.
 
6.4.   Tehingu vorm
Lähtealus on, et tehingu võib teha ükstapuha mistahes vormis, välja arvatud need tehingud, mille kohta on seaduses sätestatud kohustuslik vorm. Kui kohustuslik vorm on, tuleb lähtuda sellest, kui pole, siis võivad ka pooled omavahel kokku leppida.
Suuline vorm – kõik see, kus ei vormistada midagi kirjalikult või muul moel; lepingu tingimustes lepitakse suuliselt kokku.
Mis võiks olla peamiseks kriteeriumiks, mille alusel otsustada kas piirduda suulise vormiga , mille puhul peaks tegema kirjaliku? Suulise vormi miinuseks on see, et pärast võivad tekkida tõenduslikud raskused ja vaidluse korral on raske tõendada milles kokku lepiti. Suuliselt võib rahumeeli sõlmida lepinguid, mida kohe ka täidetakse; tehinguid, kus ei teki tõenduslikku momenti , et tehing sõlmiti. Suuline vorm pole soovitatav tehingute puhul, kus täitmine ei lange lepingu sõlmimisega kokku.
Kirjalik vorm – see tähendab, et tehing on tegijate poolt omakäeliselt alla kirjutatud. Kirjaliku vormiga samastatakse elektrooniline vorm (TsÜS §80), mille puhul on samuti oluline, et oleks identifitseeritav (digitaalallkiri).
Kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm – see on vahevormiks suulise ja kirjaliku vormi vahel. See pole omakäeliselt alla kirjutatud, kuid seda on võimalik kirjalikut taasesitada. Nt. kui on tegu meili teel sõlmitud tehinguga. Teatud juhtudel on seaduses sätestatud kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, siis tuleb seda ka järgida. Seda kasutatakse paljudel juhtudel ka siis kui seadustes pole ette nähtud – tõenduslikult tugevam.
Notariaalne vorm –
       Tehingu materiaalne kinnitamine vastavalt TsÜS §81. Notar kontrollib, kas allakirjutaja on sama isik, kelle allkiri lepingus on. Notar ei kontrolli teksti, ainult allakirjutanud isikuid.
       Notariaalne tõestamine. Selle puhul notar kontrollib ka tehingu sisu. Notar selgitab pooltele tehingust tulenevaid tagajärgi, ei võimalda tehinguid teha piiratud teovõimega isikutel, ei võimalda, et tehingus oleks seadusvastased tingimused.
Eelkõige tehakse notariaalselt tehinguid kinnisasjadega. Pooled võivad alati kokku leppida, mitte ka minna notari juurde.
Mis saab kui vormi pole järgitud?
1)   Kui ei ole järgitud seadusest tulenevat vormi. Siis TsÜS §83 (1)  tehing on tühine. Erandina, kui seadusest või normi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. VÕS §144 (2), kui käendaja on füüsiline isik, peab olema kirjalik. VÕS 144 (3), seadusest tulenevat vormi pole küll järgitud, kuid täitmine muudab vorminõude ära ja ei saa tugineda, et täitmine oleks vormitühine.
 
VÕS § 144. Käenduslepingu sõlmimine ja vorm
(2) Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.
(3) Käendusleping kehtib ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse.
2)   Kui on poolte poolt kokkulepitud vorm ja sellest pole kinni peetud, siis on tehing tühine. Oluline erand: pooled võivad ise kokku leppida nii, et teevad küll vormijärgselt, kuid kui ei järgi vormi, ei too see kaasa ka tühisust. Ka siin võivad olla seadusest tulenevad erandid.
Lepingu muutmine. Kui seaduses on ette nähtud mingi vorm, siis võib muuta samas vormis, kuidas tehing on tehtud (kui seaduses pole mingit erandit). TsÜS §77, lõige 3, 2. lause. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. VÕS §13, lõige 2 annab teistsuguse põhimõtte: kui on midagi sõlmitud poolte kokkuleppel mingis vormis, siis lepingu muutmisel ei pea seda vormi järgima kui pooled pole ise selles kokku leppinud.
Võrdle!
TsÜS §77, lõige 3, 2. lause: Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud.
VÕS §13, lõige 2: Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.
Tuleb lähtuda VÕSi §13, lõige 2!
Lisaks: TsÜS §67-83; VÕS §11,13,29; Köhleri õpik, lk 91-110; 148-155; 188-195.
 
7. LEPING JA SELLE SÕLMIMINE
7.1.  Lepingu mõiste ja selle sõlmimise viisid
Leping on mitmepoolne tehing, mille puhul on mitu tahteavaldust suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele.
Leping on vastastikuste tahteavalduste kaudu saavutatud kokkulepe teatud õigusliku tagajärje saavutamiseks. Õiguslik tagajärg  - mingite õiguste või kohustuste tekitamine, muutmine või lõpetamine.
Lepinguid saab kasutada väga erinevates valdkondades. Tsiviilõiguses saame eristada lepinguid vastavalt neljale erinevale valdkonnale (asjaõiguslikud, perekonnaõiguslikud, pärimisõiguslikud, võlaõiguslikud). Võib olla ka teisi lepingutüüpe, nt. ühinguõiguslik leping. Tsiviilõiguses on peamine liik võlaõiguslik leping ja see on reguleeritud Võlaõigusseaduses. Seal lepingute kohta sätestatut kohaldatakse enamikel juhtudel ka teiste lepingutüüpide kohta.
 
Tahe, tahteavaldus ja kokkulepe.
Tahe lepingut sõlmida peab olema väljendatud tahteavalduses, see tahe peab olema kehtiv. Kokkulepe on olulisim! Tahteavalduse võib teha küll, kuid kui kokkulepet (tahete kokkulangevust) ei saavutata, siis ei saa leping ka kehtida.
Lepingu sõlmimise juures on oluline lepinguvabaduse põhimõte. See tähendab kolme vabadust:
1)   Sõlmimise vabadus – pooled ise otsustavad kas sõlmivad lepingu või mitte; teatud juhtudel on see siiski piiratud sõlmimise sunniga ja pool on kohustatud lepingu sõlmima. Seda seadusest tuleneva lepingu puhul, nt. ühistranspordi seadusest: vedaja ei saa otsustada, kas võtta reisija peale või ei kui bussijuhile nägu ei meeldi, samamoodi poes.
2)   Sisu vabadus – enamikel juhtudel pooled võivad ise kokku leppida lepingu sisus , sõltumata sellest, mis seaduses kirjas on, VÕS§5 – dispositiivsuse põhimõte, mis kehtib eelkõige võlaõiguses, on ka erandid. (vs. imperatiivne – tuleb lähtuda, mis on seaduses sätestatud ja teisiti ei saa kokku leppida).
3)   Vormi vabadus – pooled on põhimõtteliselt vabad valima seda vormi, milles nad lepingu teevad, välja arvatud juhtudel, kui seaduses on sätestatud teisiti. Vormi osas dispositiivsuse põhimõtet pole.
Lepingu sõlmimine: esitatakse ettepanek lepingu sõlmimiseks, teiseltpoolt nõustumine. Oferdi ja aktsepti vahetamise protseduur .
VÕS § 9. Lepingu sõlmimine
(1) Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
Oluline: et kokkulepe oleks saavutatud!
 
7.2. Ofert
7.2.1. Oferdi mõiste ja tegemine
Ofert on ettepanek lepingu sõlmimiseks. Ofert on oferdi tegijale siduv tahteavaldus.
Igasugune ettepanek lepingu sõlmimiseks pole ofert. Ofert on selline ettepanek lepingu sõlmimiseks, et kui sellele vastatakse “jah”, siis on leping sõlmitud. Järelikult peab ofert vastama teatud tunnustele:
1)   Ettepanek lepingut sõlmida peab olema piisavalt määratletud, seal peavad olema kõik vajalikud lepingupunktid sees, et kui teine pool ütleb “jah” ja leping on sõlmitud, siis on aru saada, milles kokku lepiti. Ostu-müügilepingu puhul peab olema määratletud ese, mida müüakse; soovitatavalt ka hind. Ofert tehakse tihti lepinguprojekti näol.
2)   Selles peab olema väljendatud tahe leping sõlmida, tahe olla õiguslikult seotud. Nt. kui ostja saadab müüjale kirja huviga , et soovib osta ja küsib, et ega tal pole laos seda-teist, siis siin ei väljendu selgelt tahe leping sõlmida.
3)   Reeglina peab olema see suunatud konkreetsele isikule. Välja arvatud kui oferdis endas on märgitud. Nt. kaup on müügisaalis väja pandud; ostja laob soovitud asjad kärusse; kes on teinud oferdi? Ostja, kes võtab kauba, teeb ettepaneku lepingu sõlmimiseks. Samamodi kõiksugu kataloogidega; oferent on see, kes saadab tellimuse. Kataloogis väljendub ettepanek teha oferte.
 
Oferdi tunnused - Vt. VÕS §16 lg 3.
VÕS § 16. Pakkumus
(1) Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
(2) Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus.
(3) Ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, loetakse ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega.
Juhul kui ofert on tehtud, on see oferdi tegijale siduv ja seda ei saa tagasi võtta oferdi kehtivuse aja jooksul.
Ofert on tahteavaldus, mis on suunatud lepingu sõlmimisele. Ofert ise ei ole veel tehing. Eristada saab:
       Kas ofert on tehtud vastamise tähtajaga – siis peab selle tähtaja jooksul aktsept jõudma oferendini; ofert on kehtiv selle tähtaja jooksul.
OFERENT  (15.04) AKTSEPTANT ; vahepeal ilmub keegi kolmas isik, kes tahab, et oferent müüks asja talle; oferent on teinud A-ga oferdi. Ei saa öelda, et oferendil on keeld teisele tüübile müüa. Leping on A-ga sõlmitud, aga täita seda võimalik pole (oferent müüs selle asendamatu asja juba teisele tüübile). Teise tüübi käest ei saa A samuti asja välja nõuda, sest ta on juba omanik. Oferent on lepingut A-ga rikkunud.
Kui on tähtaeg antud, siis selle tähtaja raames peab vastus olema jõudnud oferendini.
       Ilma vastamise tähtajata; tuleb vahet teha, kas ofert on tehtud kohalviibijale või eemalviibijale.
o      Kui see on tehtud kohalviibijale, sellele kellega vahetult suheldakse (samas ruumis, telefonis ), siis tuleb koheselt vastata. Kui pole koheselt vastatud, siis ofert ei jää kehtima.
o      Kui ofert on tehtud eemalviibijale, siis millal tuleb vastata? Kaua ofert kehtib? Tuleb vastata tavaliselt vajaliku aja jooksul. Tavaliselt vajalik aeg on vastavalt asjaoludele. Nt. kui lepinguprojekt on saadetud kirja teel ja vastamise tähtaega pole, siis sõltub kui mahukas on projekt, palju tuleb eeltööd teha jne.
VÕSis on mõisted pakkumus ja nõustumus; mitte ofert ja aktsept.
7.2.2. Oferdi lõppemine
       Ofert lõpeb siis kui ta on aktsepteeritud, saadetud aktsept; siis on leping sõlmitud.
       Ofert lõpeb siis kui vastamise tähtaeg on möödunud. Kui kohalviibjad pole koheselt vastanud, või kui eelmaviibijad pole tavaliselt vajaliku aja jooksul vastanud.
Oferti võib ka tagasi võtta lähtudes tahteavalduse tagasivõtmise reeglist. Lähtudes TsÜS §72. Oferti tagasivõttev tahteavaldus jõustub, kui see jõuab kohale
Kui ofert on aktseptandi poolt kätte saadud, aga mitte vastatud, ei saa oferent oferti tühistada, va. siis kui oferdis endas pole tühistamise võimalus ette nähtud – see pole eriti tavapärane.
       Ofert lõpeb ka siis, kui ofert on esitatud ja teine pool e. aktseptant vastab juba enne tähtaega eitavalt.
 
7.3. Aktsept
7.3.1.   Aktsepti mõiste ja viisid
Aktsept on nõusolek lepingu sõlmimiseks, nõusolekut väljendav tahteavaldus. Kui aktsept väljendub tegevuse kaudu, siis loetakse see aktsept antuks ja leping sõlmituks kui oferent on sellest teada saanud.
VÕS § 9. Lepingu sõlmimine
(2) Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.
Kui aktsept väljendub teos, siis loetakse leping sõlmituks kui oferent sai teost teada. Erand, loetakse siiski ka teo tegemisest.
Vaikimine ehk tegevusetus reeglina ei ole tahteavaldus ega aktsept, selles on siiski ka erandeid. Vt. VÕS §20, erand §20 lg 3.
VÕS § 20. Nõustumus
(1) Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
(2) Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
(3) Kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks.
 
7.3.2.                     Täienduste ja muudatustega aktsept
 
Aktsept on nõusolek lepingu sõlmimiseks, millega reeglina ei anta lepingule mingit sisu.
Aktseptant võib öelda, et ta küll soovib lepingut sõlmida, kuid teistel tingimustel. Kui on aktsept, kus väljendatakse küll nõusolekut, kuid teiste tingimustega, on see uus ofert. Selle uue oferdi sisuks on vana oferdi tingimused, pluss aktseptandi tehtud tingimused. Aktseptant ja oferent vahetavad kohad.
See on üldreegel, on ka erand, VÕS §21 lg 2. Juhul kui aktsept võrreldes oferdiga sisaldab ebaolulisi muudatusi, siis saab seda käsitleda siiski aktseptina ja lugeda leping sõlmituks, juhul kui oferent ei teavita viivitamatult, et ta ei ole nende muudatustega nõus.
Nt. kui oferent müüb auto, kätteandmiskuupäev 1. august; aktseptandile see aga ei sobi ja ta teeb kuupäevaks 2. August, siis see pole oluline muudatus .
Kui aktseptant saadab muudatused, need on aga rohkem kui vaid kuupäeva muudatus, ja peab neid mitteolulisteks. Oferent peab neid muudatusi aga oluliseks ja pole enam huvitatud lepingu sõlmimisest muudetud tingimustega ja ei vasta midagi. Võib juhtuda nii, et oferent ja aktseptant hindavad muudatusi erinevalt. Kui oferent midagi ei vasta võib aktseptant arvata, et leping on sõlmitud ja natukese aja pärast esitab lepingu täitmise nõude. Oferent aga pole sellega nõus – esitab nõuet välistava vastuväite. Kui aktseptant esitab täitmise nõude kohtusse ja oferent esitab nõuet välistava vastuväite, siis kohus peab selgitama, kas muudatused olid olulised või mitte.
Oferendile võiks praktilistel kaalutlustel soovitada teatamist kui ta aktseptandi tehtud muudatustega ei nõustu.
 
7.3.3.                     Aktseptimise aeg, hilinenud aktsept, lepingu sõlmimise aeg
Aktseptimise aeg on see aeg, millal otsene tahteavaldus jõudis oferendini.
Kui on tehtud tegevused, siis on aktseptil kui tegevusel õiguslik tähendus, mis viib lepigu sõlmimiseni.
Kui vaikimisel on aktsepti tähendus, nt. kui vastust ei tule 5 päeva jooksul, loetakse leping sõlmituks.
Kui tahteavaldus on tehtud eemalviibijale loetakse see kättesaaduks, TsÜS §69
Kui aktsept hilineb, siis tuleb kõigepealt välja selgitada, mis põhjusel aktsept on hilinenud:
       Kas väljasaatmine on hilinenud
Kui on saadetud hilinemisega, siis loetakse hilinenult saadetud aktsepti uueks oferdiks.
Oferent võib ka viivitamatult teatada , et aktsept loetakse õigeaegselt saabunuks, loetakse leping sõlmituks. Juhul kui ta seda ei tee, siis jääb aktsept uueks oferdiks ja tavalise mõistliku aja jooksul võib saata vastu aktsepti.
 
       On küll õigel ajal välja saadetud, kuid postiolude tõttu saabunud hilinemisega
Kui on õigeaegselt välja saadetud, aga saabub hilinemisega ja kui oferent ei teata selle kohta aktseptandile midagi, loetakse leping sõlmituks. Kui aga oferent ei soovi lepingut sõlmida, siis sellisel juhul peab ta viivitamatult teatama, et see saabus hilinemisega, siis see aktsept on uus ofert.
Lisaks: VÕS §8,9,16,22; loe koos kommentaaridega; Köhleri õpikut pole vaja lugeda; Võlaõiguse üldosa õpikust loe 6. peatükk (lk 93- 108) – “Lepingu sõlmimine”.
 
 
 
 
8. TEHINGU KEHTIVUS
8.1. Tehingu kehtetuse põhjused ja tagajärjed
Tehingu kehtetus on nende juriidiliste tagajärgede mittesaabumine, mis olid tehingu tegemise eesmärgiks.
Kuidas kontrollida kas tehing on kehtiv või mitte? Kolm kehtivuse põhilist gruppi:
1)   Isikutega seotud – tuleb kontrollida teovõimet; esindust – juhul kui isik on teinud tehingu esindaja kaudu, ega seal pole mingit viga. Piiratud teovõimega isikute puhul võivad tehinguid teha eestkostjad. Perekonnaseaduse §100 on tehingud, mida seaduslik esindaja teha ei tohi. Toob kaasa tühisuse ja hõljuva tühisuse.
2)   Vormist tulenevad nõuded, TsÜS §83. Toob kaasa tühisuse.
3)   Sisu – Kehtetus võib olla ka tingitud puudustest sisus. Toob kaasa tühisuse või tühistatavuse
Tehingu kehtetuseni võib jõuda kolmel viisil:
       Tehing on algusest peale tühine. 1) Isikute puhul - nt. piiratud teovõimega isik on teinud ühepoolse tehingu eelneva nõuolekuta. 2) Kui pole järgitud vormi.
       Hõljuvalt tühine tehing. Tehing võib muutuda kehtivaks või jääda lõplikult tühiseks 1) Piiratud teovõimega isiku tehingute puhul vajalik seadusliku esindaja eelnev nõusolek.
       Tühistatav tehing. Mingi sisu puudus, mis tingib selle, et tühistamise õigust omav isik võib tehingu tühistada. Kui ta ei tühista, jääb tehing kehtivaks. Tühistatav on ka esindusõiguse teema juurest tulev.
Kui tühine tehing või tühistatud tehing on täidetud, siis see, kes tugineb tühisusele pöördub kohtusse ja esitab alusetu rikastumise nõude, kuna on tegemist tehingugta, mis ei ole kehtiv.
Kui keegi leiab, et tehing pole ikkagi kehtetu ja seda pole täidetud, saab nõuda tehingu täitmist.
 
9.2.1.         Tehingu tühisus vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga
Tsiviilõiguses ei tohi öelda nii, et seadusega vastuolus olev tehing on tühine!
Tuleb silmas pidada dispositiivsuse põhimõtet – st. et tehinguga või lepinguga võib kokku leppida ka teistmoodi kui seaduses on sätestatud. See on eelkõige võlaõigusseaduses. Vt. VÕS §5. Kui on seadusega vastuolus olev tehing, on see lubatud.
VÕS § 5. Seaduse dispositiivsuse põhimõte
Käesolevas seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.
 
Tehingu & seaduse suhted:
1)   See on lubatud; dispositiivsuse põhimõte
2)   Ei ole lubatud;
-kui on otsene keeld, siis toob kaasa tühisuse
-pole otsest keeldu, tehing jääb kehtivaks
 
Keelud on seaduses erineval viisil väljendatud, need võivad olla väljendatud:
       Otseselt – nt. VÕS §113, mis sätestab viivise määramist. Keeld on sõnaselgelt väljendatud.
       See keeld võib tuleneda sätte olemusest, et kõrvalekaldumine pole lubatud. Sätte olemus on peamine probleem tõlgendamisel.
Kui keeld on olemas, ükskõik kas sõnaselgelt väljendatud või olemusest tulenev, siis selle puhul on nii, et samas seaduses, kus keeld on antud, on ka tagajärg. Nt. VÕS §51, §275.
Keeld on kusagil õigusnormis toodud, aga sanktsioon selle õigusnormist tuleneva keelu rikkumise kohta on TsÜS §87 (seadusest saab küll keelu välja lugeda, aga tagajärge pole).
 
8.2.2. Tehingu tühisus vastuolu tõttu Põhiseadusega
Kui on mingi kokkulepe, mis rikub isiku põhiõigusi (nt. mingi lepingupunkt on diskrimineeriv ja vastuolus põhiõigustega), siis on see tehing või tehinguosa tühine, ilma et tsiviilseadustiku mingist osast peaks hakkama otsime imperatiivset normi.
TsÜS §86. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing
Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.
Avalik kord = põhiseaduslik kord.
 
8.2.3. Tehingu tühisus vastuolu tõttu heade kommetega
TsÜS §86. Norm, mida tuleb alati kontrollida pärast kui pole seadusest tulenevat tühisuse alust. Seadusandja ei suuda ette näha kõiki situatsioone, et sätestada ammendavalt keeldusid, mida kõike ei või teha. Põhimõte: lubatud on kõik see, mis pole keelatud. Heade kommete vastasus on üldine eetiline ja moraalne keeld.
Mis on head kombed? - Mida inimesed tavaliselt eetiliseks, õiglaseks, ausaks peavad. Õiguslik regulatsioon on selleks, et tagada selline käitumine.
Heade kommete vastased võivad olla: seksuaalmoraal, nt. on sutenöör sõlminud prostituudiga lepingu, kus on ette nähtud mingi leppetrahv. Seda lepingut on rikutud, siis saab väita, et seda trahvi ei saa sisse nõuda, kuna tehing on üldiselt heade kommete vastane. Ka liigkasuvõtmine, kui laenusaaja peab ebanormaalselt palju intressi tagasi maksma.
Tehingu tühisuse kontrollimise järjekord:
       Kas ei ole seadusest tulenevat vastuolu?
       Põhiõiguse rikkumist?
       Kontrolli kas tehing on eetiliselt hukkamõistetav ja seega heade kommete vastane?
 
8.2.4. Muud tehingu tühisuse alused
Tühised on näilised tehingud, TsÜS §89. Näiline on fiktiivne tehing, kus tegelikkuses õiguslikke tagajärgi ei soovita. Nt. makseraskustes võlgnik müüb ära maatüki ja vormistab selle müügilepinguna, kuid tegelikult raha ei maksta ja tegu on kinkimisega.
Näiliku tehingu puhul on kaks varianti :
       Tehing ongi näilik, tegelikku tehingut polegi toimunud, see on siis tühine (tõendamise küsimus).
       Näiliku tehinguga varjatakse mingit teist tehingut. Nt. tegelikult sõlmiti kinkeleping, aga näilikult vormistatakse müügileping. See leping, millega varjatakse on tühine; see, mida varjatakse pole tühine, selle suhtes tuleb eraldi vaadata, kas lepingutingimusi on järgitud.
Vt. TsÜS §88.
§88. Käsutuskeeldu rikkuv tehing
(1) Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või ametiisiku poolt antud käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub eelmises lauses nimetatud käsutuskeeldu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei laiene enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste teostamisele.
Mis on käsutustehing, mis on kohustustehing?
Kui on müügileping, siis see on kohustustehing, need mille puhul poolte vahel tekivad õigused ja kohustused. Käsutustehing on kohustustehingut elluviiv. 
Kui on kohustustehing tühine, siis see ei too kaasa käsutustehingu tühisust. Langeb ära alus. Teatud juhtudel on käsutustehing ka tühine, see peab olema eraldi välja toodud, tüüpiline näide: piiratud teovõimega isik teeb tehingu. Käsutus on tühine, kui käsutuskeeldu rikutakse. Nt. on alustatud pankrotimenetlust, tehinguid enam teha ei tohi; siis müügist asja saanud ostja ei omanda enam asja.
8.2.5. Tühise tehingu kinnitamine
Kui tühine tehing on tehtud, siis on see objektiivselt tühine ja ei pea pöörduma taotlema seda tühiseks tunnistama. Kohus saab vaid tuvastada tühisust.
Teisel poolel on lihtsalt võimalus keelduda tühist tehingut täitmast; teine pool võib pöörduda kohtusse.
Võib juhtuda ka, et see kellelt täitmist nõutakse, tugeineb sellele, et tehing on tühine pöördub kohtusse, et tühisus tuvastataks.
Üldreegel, TsÜS §84 lg 1.
§84. Tehingu tühisus
(1)Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Teatud juhtudel võib tehingu ka kinnitada ja ei pea tegema uut tehingut.
Kas on tegemist mingi tehinguosa tühisusega või on kogu tehing tühine? Vt. TsÜS §85.
§85. Tehingu ühe osa tühisus
Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.
 
8.3.                  Tühistatav tehing
 
8.3.1.                     Tühistamise mõiste ja alused
On väiksemaid puudusi, mis ei too kaasa tühisust. Siiski, osad on määratletud sellistena, mis annavad võimaluse tehing tühistada.
Tehingu tühistamine tähendabki seda, et on tegu tehingu sisu kohta käivate selliste puudustega, mis annab õiguse tehingu ühel poolel tehing tühistada. Tühistamisõigus on üks kujundusõigustest.
Kujundusõigus on subjektiivse õiguse liik, mille alusel on võimalik tsiviilõigussuhet muuta või lõpetada. Antud juhul lõpetada.
Tühistada saab vaid tuginedes seaduses ammendavalt sätestatud alustele, need on eksimus, pettus, ähvardus ja vägivald.
Eksimuse puhul on isikul võimalus valida, kas ta tühistab või ei. Kui isik ei kasuta võimalust tehing tühistada, siis jääb tehing kehtivaks. Kui tühistatav tehing on tühistatud, siis tagajärjena on tehing algusest peale kehtetu.
Tühistamise alused on seaduses ammendavalt sätestatud. Vt. TsÜS §90-101. Ka TsÜS §131. Selline tühistamise kord tehtib alates 1. juuli 2002. Enne seda oli samadel alustel teistsugune kord, et tehingut kehtetuks saada, pidi esitama hagi kohtusse. Muudatuse mõte on selles, et kui alused on olemas, on tühistamine tehtud lihtsaks, ei pea alati minema kohtusse. Kuigi, kui teine pool ei aktsepteeri , et tehing on tühine, siis on õigus kohtusse minna.
 
 
8.3.2.                     Eksimus
TsÜS §92
Kaks olulist aspekti! Tehingu puhul on oluline see, et tehingu aluseks on tegijate tegelik tahe, mis on väljendatud tahteavalduses, tahe on kujunenud asjaolusid teades! Tühistamise alused tulenevad sellest, et midagi on puudu, midagi ei klapi.
Eksimuse puhul seisneb põhiline puudus selles, et tehingu tegija ei ole teadlik kõigist tegelikkuse asjasoludest. Eksimus ongi ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Juhul kui tehingu tegija oleks tedanud kõiki asjaolusid, siis võib eeldada, et ta poleks tehingut teinud. Selleks, et saada tehingut tühistada, peab tegu olema olulise eksimusega.
Mis on oluline eksimus? Vt. TsÜS  objektiivne kriteerium : Samadel asjaoludel tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel ei oleks tehingut teinud, kui ta oleks kõiki asjaolusid teadnud.
- Esimene oluline asjaolu: Eksimus ei saa olla hinnas , see saab olla mingisugustes faktilistes asjaoludes. Nt. keegi on ostnud kalli originaalmaali ja selgub, et tegu on võltsinguga. Eksimus on selles et asi pole see, mida tegelikult osteti. Siinkohal tuleb ka hinnaküsimus mängu (võltsingu eest 100000 ikka ei maksaks). Eksimus pole see kui keegi tahab midagi poest osta, vaatab et kallis, aga okei, ostab ära; siis läheb teise poodi ja seal on odavam, see ei loe eksimusena. Eksimus ei saa olla hinnas selle sama asja eest!
- Teine oluline asjaolu: Ka teise poole poolt peab olema tegemist mingi asjaoluga, mis on sätestatud §92 lg 3. Kui ostja tahab maja vaikses kohas aga sinna ehitatakse tegelt tehast ja müüja hoiab ostja teadmatuses , siis selliste asjaolude puhul on tegu tehtud hea usu vastaselt ja seda saab tühistada.
8.3.3.                     Pettus
TsÜS §94
Pettus - tahtlik eksimusesse viimine või eksimuses hoidmine. Petetud pool ei kujuta õigesti asjaolusid ette.
Erinevalt eksimusest teine poole on pettuse puhul aktiivne (eksimuse puhul on passiivne), nt. veenab üht poolt, et too ostaks midagi ja tegutseb ise aktiivselt, esitab valeandmeid vms. Nt. maja ja tehase näite kohta esitab teine pool väiteid, et keegi ei hakka ehitama jne; eksimuse puhul teine pool lihtsalt ei ütle midagi.
Miks praktiliselt vahet teha? Tühistamise tähtajad pole erinevad. Põhimõtteliselt võib öelda, kui tegu on vaidlusega, kas tegu on eksimuse või pettusega, siis oluline on näidata et vähemalt üks esines, tulemus on põhimõtteliselt sama – mõlemal alusel saab tehingu tühistada. Petmise puhul on vaja tõendada, et teise poole aktiivne käitumine on olemas. Eksimuse puhul tuleb tõendada §92 lg 3 olev asjaolu.
Pettuse võib toime panna ka kolmas isik, kes kallutab petetut isikut tehingut kellegagi tegema.
 
8.3.4.                     Ähvardus ja vägivald
TsÜS §96
Kui pettuse ja eksimuse puhul tahe ise vastab tahteavaldusele, kuid on valesti kujunenud, siis ähvarduse ja vägivalla korral on puuduseks see, et tahe ei vasta tahteavaldusele. Kedagi kas sunnitakse vägivallaga tegema sellist tehingut, mida isik tegelikult ei taha teha, nt. dokumendile alla kirjutama.
Vägivald peab olema nii tõsiseltvõetav, et tehingu tegijal ei ole mingit muud võimalust kui tehing teha.
Vägivalla puhul on selge, et peab olema mingi füüsiline kontakt. Ähvarduse puhul, peab see olema õigusvastane.
Millal on ähvardus õigusvastane, et saaks olla aluseks tehingu tühistamiseks? Vt. §96 lg 2 (2,3)
Esimene variant: Siis kui ähvardatakse millegi õigusvastasega (peksa anda, ära tappa jne). Seljuhul on tehing tehtud õigusvastase ähvarduse mõjul ja saab tühistada.
Teine variant: vt. §96 lg 2 (3) – juhul kui ähvardusena kasutatakse midagi sellist, mis iseeenesest ei ole õigusvastane, kuid siiski, kui seda mitteõigusvastast tegevust kasutatakse, et mõjutada isikut tegevust tegema midagi, mida ta muidu ei teeks , siis on see ähvardus ka õigusvastane. Nt. Isik ütleb, et teine on talle raha võlgu ja esitab kohe hagi ja nõuab viivistega laenu sisse. Aga siis ei esita kui sa ei osta nt. minu autot teatud summa eest. Ähvardus muutub ebaseduslikuks kuna rikutud on põhireeglit: tehing peab olema tehtud vabal tahtel ja tahe ei vasta tahteavaldusele.
Tuleb vahet teha kompromisskokkuleppel! Pole tegemist ähvardusega, kui pooled kokku lepivad. Nt. võlausaldaja ütleb, et osta minu auto ära ja teeme võla suhtes tasaarvestuse . Sel juhul tuleb selgitada kas kokkulepe on vabatahtlik.
 
8.3.5.                     Raskete asjaolude ärakasutamine
Vt. TsÜS §97, alates 1. maist 2009 kehtetu
Nt. mingi laenukontor annab laenu väga suure intressiga. Kas võiks öelda et tegu on liigkasuvõtmisega? Võib öelda, et jah, liigkasuvõtmine iseenesest on heade kommete vastane. Kas siis võiks öelda, et leping, mis sisaldab nii suurt intressi on tühine (heade kommete vastane)?
 
8.3.6.                     Tühistamise kord
Tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele, kui teist poolt ei ole, siis avalduse tegemisega avalikkusele. Tühistamiseks ei ole vaja pöörduda kuskile kohtusse. Kui üks pool nõuab täitmist, aga teine tahab tühistamist ja leping tühistataksegi, siis see teine pool, kes ei soovi tühistamist, pöördub kohtusse ja nõuab täitmist. Kohus peab selgitama, kas siis oli tühistamise alus olemas  või mitte. Kui tehing on juba täidetud ja üks pool avastab, et teda hoopis peteti või on tehtud eksimus ning teatab siis teisele poole, et tahab tühistada ja tühistabki.  (vt TsÜS § 98, 99).
 
Tühistamine saab toimuda teatud tähtaja jooksul, mis on sätestatud TsÜS §99. Ähvarduse, vägivalla puhul – 6 kuud, kui vastav asjaolu lakkas, kui ähvardus või vägivald lakkas. Pettuse, eksimuse korral – 6 kuud teadasaamisest.
Siiski on antud ka veel neid tähtaaegu piiravad tähtajad. Kui on tegu ähvarduse või vägivallaga, siis saab tühistada hiljemalt 10 aasta jooksul tehingu tegemisest. Kui on tegemist pettuse või eksimusega, siis 3 aasta jooksul tehingust. Need on õigust lõpetavad tähtajad. Selle tähtaja raames peab olema esitatud tühistamisavaldus; kui see tähtaeg on lõppenud, lõpeb ka tühistamisavalduse esitamise aeg.
Tühistamise asjaoludele pole esitatud vorminõudeid.
 
8.3.7.                     Kinnitamine
Kui siiski nende tehingute puhul, mida saaks tühistada ja isikul on see võimalus (ta teab eksimusest, pettusest), kuid siiski ei soovi tühistada ja kinnitab tehingut, siis tühistamise õigus kaob.
Kinnitamine võib toimuda ka konkudentselt kui isik tehingu täidab. Nt. ostja saab pärast müügilepingu sõlmimist (ja enne tasumist!) teada, et maja juurde hakatakse tehast ehitama; ta viib aga tehingu lõpule (tasub raha), siis on tehing muutunud selliseks , et tühistada enam ei saa.
Vt. TsÜS §100.
Lisaks: TsÜS §84-01; Kõhleri õpik 110-131; 195-204; 213-223 + otsi TsÜSi muudatus, mis puudutab §86
 
9.              TINGIMUSLIKUD TEHINGUD
9.1. Tingimusliku tehingu mõiste ja liigid
Tingimusliku tehinguga on tegemist siis, kui tehingust tulenevad õigused ja kohustused pannakse sõltuma mingist asjaolust, mille kohta tehingu tegemisel ei ole teada, kas see tingimus saabub või mitte.
Siin võib olla kaks varianti, kuidas nad sõltuvusse seatud on. Vastavalt sellele, kuidas õigused ja kohustused on sõltuvusest sellest asjaolust, saab eristada kahte liiki tingimuslikke tehinguid:
Edasilükkava tingimusega tehing. Tehing on tehtud, aga tehingust tulenevad õigused ja kohustused ei jõustu ning tehingul pole tähendust. Nt. keegi konkureerib välismaale tööle ja on teada, et kui otsus tuleb, peab ta olema nädala pärast kohal. Nüüd ta mõtleb, et tahaks autot ära müüa, kui välismaale minek. Ütleb ostjale, et ta müüb auto, kuid tingimusel, et ta saab koha. Kui ta koha saab, siis leping jõustub, kui ei saa, siis leping tähendust ei oma.
Äramuutva tingimusega tehing. Kui tehing on tehtud, siis õigused ja kohustused hakkavad sellest momendist kehtima. Lõpp on pandud sõltuvusse asjaolust, mille kohta pole teada, kas ta saabub või mitte. Nt. mees müüski auto ära ja läks välismaale; samal ajal elas vanemate majas, vanemad üürisid toa välja, sõlmisid üürilepingu, mis lõpeb siis kui poeg peaks tagasi tulema , kui ta töötamist enam ei pikendata.
Vt. TsÜS §104.
TsÜS §104. Tingimuse saabumise takistamine või sellele kaasaaitamine
(1) Tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik.
(2) Tingimust ei loeta saabunuks, kui selle saabumisele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool, kellele tingimuse saabumine on kasulik.
9.3.                  Hõljumisaeg
Hõljumisaeg on edasilükkava tingimuse puhul see aeg, millal sündmus saabub või saab selgeks, et sündmus ei saabugi. Hõljumisaeg on ebamäärane periood, kus pole teada mis saab. See omab praktilist tähendust eelkõige edasilükkava tingimusega tehingu puhul.
Hõljumisajal ei tohi tehingu pooled teha midagi niisugust, mis takistaks õiguste ja kohtususte tekkimist või lõppemist.
Näiteks keegi autoomanik peab minema välismaale, kandideerib Euroopa Komisjonis kõrgele ametikohale. Nüüd on teada, et kui ta saab selle töökoha siis peab ta kiiresti Eestist lahkuma. Nüüd ta tahab oma auto siis ära müüa, kui ta saab Brüsselisse. Ta sõlmib juba sügisel lepingu ära, et juhul kui ma osutun valituks, siis leping jõustub. Kui ta Brüsselisse ei saa tööd, siis tingimusi ei saabu ja leping jääb sõlmimata. Sellel hõljumisajal see müüja ei tohi seda autot kellelegi teisele müüa. Ostja saab nõuda kolmandatelt isikutelt auto välja andmist, kui ta saab Brüsselisse.
Erandi moodustab aga TsÜS § 106 lg 3 olukord, kus kolmas isik ei tea tingimuslikult sõlmitud tehingust midagi. Sellises olukorras loetakse kolmas isik rohkem kaitsmist väärivaks kui tingimuslikult õigustatud pool.
 
9.4.                  Võimatu tingimus. Seadusvastane tingimus.
Võimatu tingimus – on selge, et see ei saa võimalik olla. Nt. sõlmitakse tehing, et kui 60 aastane tüüp tuleb sprindi olümpiavõitjaks, müüb teine pool talle odavalt auto. Juhul kui on tegu edasilükkava tingimusega sõlmitud tehinguga, mille puhul on teada, et tingimust ei saabu nagunii , on tehing tühine. Küll aga, kui on võimatu tingimus äramuutvaks tingimuseks , siis sellisel juhul loetakse, et tehing on sõlmitud ilma selle tingimuseta ja tehing ei muutu tühiseks. Sama asi on seadusvastase tingimusega. Juhul kui õiguste-kohustuste tekkimine on seoses seadusvastase tingimusega Nt. üks naaber ütleb teisele, et müüb talle auto odavalt kui esimene annab vaenlasele tappa; niisiis , kui julged maha lüüa, siis saad auto odavamalt. Kui tingimuseks on kuriteo toimepanemine, siis loetakse nagu seda tingimust ei oleks.
NB! Oluline - TsÜS §110. Selle mõte on, et kui tegelikult on sõlmitud leping mitte tingimuslikult, kuid seotud mingi konkreetse kuupäevaga, siis see tähendab, et lepingu ja täitmise vahel oleval ajal kohaldatakse hõljumise kohta käivaid sätteid (TsÜS §106 sätestatud reeglid). Topeltmüügi asjad! Topeltmüügi lepingu sõlmimine pole keelatud, aga käsutus võib siiski olla TsÜSi §106 lg 2 alusel tühine ja esialgne ostja võib nõuda täitmist.
TsÜS §110. Tähtpäeva määramine
Tehinguga kindlaksmääratud õigusliku tagajärje tekkimiseks või lõppemiseks tähtpäeva ettenägemise korral kohaldatakse vastavalt käesolevas peatükis edasilükkava või äramuutva tingimuse kohta sätestatut.
Lisaks: Vt. TsÜS §102-110; Köhleri õpik lk 209-212
 
10.         ESINDUS
10.1. Esinduse mõiste ja liigid
Vt. TsÜS alates §115
Esindusega on tegemist sellisel juhul kui isik ei tee tehingut ise, vaid keegi teine teeb tema nimel tehingu. See kelle nimel tehing tehakse on esindatav . Tehingust tulenevad õigused ja kohustused tekivad esindatavale, ta küll ise vahetult tehingut ei tee, kuid õiguslikud tagajärjed tekivad tema jaoks. Õigussuhe tekib esindatava ja kolmanda isiku vahel.
Eristame suhteid:
       Esinduse sisesuhe - esindatava ja esindaja vaheline õigussuhe
       Esinduse välissuhe - esindatava ja kolmanda isiku vaheline suhe
Esindaja ja kolmanda isku vahel õigussuhet pole. See on korralduslik suhe.
Millal esindust kasutatakse?
- Füüsiliste isikute puhul, siis kui seadus seda ette näeb. Mis on põhjused kui füüsiline isik ei saagi muudmoodi õiguslikes suhetest osa võtta kui esindaja kaudu? Piiratud teovõime puhul. Ka omavahelisel kokkuleppel (nt. inimene on kusagil ära; esindaja oskab asja paremini – advokaat on kliendi esindaja).
- Juriidiliste isikute puhul. Nad ei saagi ilma esindajata tsiviilkäibes osaleda, juriidiline isik on ju juriidiline konstruktsioon, saab suhelda vaid esindajate kaudu.
On kahe sorti esindusi:
       Seadusjärgne. Seadusest tuleneb, mida esindaja võib / ei või esindatava nimel teha. Füüsiliste isikute puhul eelkõige kui isik on piiratud teovõimega (perekonnaseadus). Juriidiliste isikute puhul; nende seadusjärgsed esindajad on juhatuse liikmed (Vt. TsÜS §34 lg 1). Igal juriidilisel isikul peab olema seaduslik esindaja!
       Tehinguline esindus. Kui esindaja õigused ei tulene seadusest, vaid esindaja ja esindatava vahelisest kokkuleppest. Juriidilise isiku puhul võib juhatuse liige anda volituse juriidilist isikut nt. kohtus esindada. Füüsiliste isikute puhul nt. kui inimene on kuskil ära, advokaadi esindus.
Esindus on esindaja tegevus esindusõiguse raames, mida ta teeb esindatava nimel ja esindatava jaoks, mille kaudu esindaja tekitab, muudab võib lõpetab õigussuhteid esindatava jaoks.
 
10.3.             Esindusõigus. Volitus.
Esindusõigus on see õiguste kogum, mille raames esindaja tegutseb. Esindusõigus jaguneb kaheks:
       Seadusjärgne – esindusõiguse sisu tuleneb seadusest. Ainuke juriidilise isiku juhatuse liikme esindaja piirang saab olla kui on ette nähtud ühine esindusõigus ja see on kantud äriregistrisse.
Sisesuhtes võib esindusõigust piirata, kuid need piirangud pole kolmandate isikute suhtes kehtivad.
 
       Tehinguline esindusõigus ehk volitus – antud esindusõigus, mille esindatav on andnud esindajale.
Volituse puhul esindatav ise määrab esindusõiguse mahu.
Volitusele pole eraldi ette nähtud vorminõuet, siiski §118 lg 3 reegel, et kui volitus on antud sellise tehingu tegemiseks, mille jaoks on seaduses ette nähtud kohustuslik vorm, siis volitus peab olema samas vormis.
 
Kas esindaja võib edasi volitada? Kui on tegemist seadusjärgse esindajaga, siis seadusjärgne esindaja võib omakorda kedagi volitada, §119 lg 2. Volitatud esindaja aga reeglina edasi ei või volitada. Va. kahel erandjuhul. Esiteks, kui esialgses volituses on see õigus antud koos edasivolitamise õigusega. Teiseks, kui asjaolud seda nõuavad. On tekkinud olukord, et esindaja isiklikult teeks midagi sellist, milleks ta volitatud on. Nt. kui on oluline teha esindatava huvides mingi tehing ja esindaja satub haiglasse, siis asjaolud tingivad selle, et esindajal on õigus teha edasi volitus.
Teatud juhtudel (tegevustes) eeldatakse volituse olemasolu. Vt TsÜS §121.
On kaks eri volituse vormi:
       Taluvusvolitus , mis tuleneb TsÜS §118 lg 2. Tegelikult siin puhul volitust pole antud.
 
§118. Volituse andmine
(2) Kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud.
       Näimusvolitus. On antud välja volikiri ja volikiri on esindaja käes. Samal ajal võib esindatav volituse iga kell lõpetada ja sellega on esindusõigus lõppenud. Kui sellel alusel siiski tehakse tehing, siis see loetakse siiski kolmanda isiku suhtes kehtivaks, sest kolmandal isikul pole alust arvata, et esindus on lõppenud.
Prokuura on seadusjärgse esindusõiguse ja volituse vahepealne vorm.Ta loetakse tegelikult tehinguliseks esinduseks, kuid prokuura olemus seisneb selles, et seda võib anda ainult äriühing. Kui see on juba antud, siis prokuristi esindusõigus tuleneb seadusest. Piisab sellest, et tõendab ära et ta on prokurist. Vt. ka äriseadustiku 3. peatükk.
 
10.4.             Esinduse lõppemine
Seadusjärgne esindusõigus lõpeb selles seaduses sätestatud alustega, kus seadusjärgne esindus ette on nähtud.
Volituse lõppemise alused on toodud TsÜSi §125 lg 2-5. Loe tähelepanelikult!
 
10.5.             Esindusõiguseta isiku tegevus
Esindusõiguseta isiku tegevus:
       kas tal pole üldse esindusõigust
       volitus on olemas, kuid ta teeb midagi rohkemat kui volitusega ette on nähtud
Reeglid, mis saab esindusõiguseta isiku puhul on TsÜS §128-129. Vaata võrdlevalt §10-11; need meenutavad sisult piiratud teovõimega isiku tegusid .
 
§128. Esindusõiguseta isiku ühepoolne tehing
(1) Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing on tühine.
(2) Kindlale isikule suunatud ühepoolsele tehingule, mis on tehtud teise isiku nimel esindusõiguseta, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 129 ja 130 sätestatut, kui isik, kellele tehing oli suunatud, ei vaielnud tehingu tegemisele vastu, kuigi ta esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma.
 
§129. Esindusõiguseta isiku mitmepoolne tehing
(1) Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.
(2) Teise isiku nimel esindusõiguse piire ületades tehtud mitmepoolne tehing kehtib esindatava suhtes osas, milleks esindajal oli esindusõigus, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka osata, milleks esindajal ei olnud esindusõigust.
(3) Kui isik on teinud tehingu esindusõigust omamata või esindusõigust ületades, võib tehingu teine pool teha isikule, kelle nimel tehing tehti, ettepaneku tehing heaks kiita. Heakskiit on kehtiv, kui see on avaldatud ettepaneku tegijale.
(4) Kui isik, kelle nimel tehing tehti, ei avalda heakskiitu kahe nädala jooksul, arvates käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ettepaneku saamisest, siis loetakse, et ta ei ole tehingut heaks kiitnud.
(5) Kuni tehingu heakskiitmiseni võib teine pool tehingu tegemiseks tehtud tahteavalduse tagasi võtta, välja arvatud juhul, kui ta tehingu tegemisel esindusõiguse puudumisest teadis või pidi teadma.
(6) Kui volitus peab olema antud teatud vormis, peab ka heakskiit olema antud samas vormis.
 
Ühepoolne tehing on tühine kui on tehtud ilma esindusõiguseta. Vt. erand TsÜS 128 lg 2
Mitmepoolne tehing ehk leping on hõljuvalt tühine, kui on sõlmitud esindusõiguseta isiku poolt. Esindatav võib tehingu hiljem heaks kiita. Kui tehing on hõljuvalt tühine võib esindatava käest küsida, kas ta kiidab selle heaks. Kui 2 nädala jooksul pole seda tehtud, siis pole tehing heaks kiidetud. Kui volitus oli vastavas vormis, siis heakskiit peab samas vormis olema.
Kui heakskiiduga muudetakse tehing kehtivaks, on kõik korras. Kui heakskiitu ei järgne, on tehing tühine. Tekib küsimus esindaja vastutusest kolmanda isiku ees – tehing on tühine, kuid kolmandal isikul võib olla tekinud kahjusid. Esimene reegel on selles, et kolmandal isikul ei teki kahju hüvitamise nõuet, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et esindajal esindamisõigust ei ole. Kahju hüvitamise nõue saab tulla siis, kui kolmas isik ei tea ja peagi teadma, et esindajal pole esindusõigust. Kahju hüvitamine võib väljenduda kahel viisil:
       On õigus nõuda tehingu ettevalmistamisel tehtud kulude hüvitamist sellelt isikult, kes esindajana esines.
       On õigus nõuda sellelt isikult, kellel esindusõigust polnud (ja ise teadis või pidi teadma, et tal esindusõigust polnud) ka tehingu tegematajätmisel saadud kahju hüvitamist. TsÜS §130
 
 
10.6.             Esindaja kohustuste rikkumine
NB! Oluline küsimus! Pööra sellele tähelepanu!
VT. TsÜS §131. See on erandlik , siin on esindusõigusega kõik korras, kuid esindaja rikub sisesuhtest tulenevaid kohustusi. See on reeglina kohustus, et esindatava nimel tuleb toimida lojaalselt, pidada silmas esindatava huve.
Tuleb vahet teha, mis on esindusõigus ja mis on sisesuhe. Nt. esindajal on volitus müüa kinnisasi esindatava nimel. Käsunduslepingu järgi tuleb müüa maatükk ja mitte odavamalt kui 1 miljon krooni. Esindaja müüb tüki poole miljoni eest. Sel juhul pole esindusõigust rikutud (volituses on kirjas, et ta võib müüa, kuid seal polnud kirjas rahasummat), ta rikkus aga sisesuhet, ta rikkus käsundiandja juhiseid ja tegi temale kahjuliku tehingu.
Kas sellise tehingu puhul saaks esindatav esindaja käest midagi nõuda? Esindatav võib nõuda esindajalt kahju hüvitamist. Kas esindatav saaks siiski selle tehingu kallale kuidagi minna? §131 mõte on selles, et on täiendav tühistamise alus juhul kui on rikutud sisesuhet. Et tehingut tühistada, peab olema järgitud kaks põhimõtet:
       Peab olema rikutud sisesuhtest tulenevaid kohustusi, tehtud esindatavale kahjulik tehing
       Kolmas isik kas teab võib peab teadma sellest. (Kolmanda isiku huvisid tuleb ka kaitsta, kui kolmas isik ei tea või ei peagi teadma, ei saa tehingut tühistada)
Juhul kui kolmandaks isikuks on esindaja ise, või teeb ta tehingu niimoodi, et on ise kolmanda isiku esindaja, siis eeldatakse seda, et tehinguga kahjustatakse esindatava huve. Ei tulene keeldu, et esindaja ei võiks teha tehingut iseendaga või, et ta ise oleks kolmanda isiku esindaja. Juhul kui ta sellise tehingu teeb, siis eeldatakse, et ta kahjustab esindatava huve ja ta peab vastupidist tõestama.
Need tingimused toovad võimaluse, et esindatav tühistab tehingu. Esitab avalduse teisele poolele. Tühistamise kord §131 juures on sama nagu sätestatud §98. Tähtajad antud §131. Võib tühistada: 1) mõistliku aja jooksul kui ta saab esindajalt teada esindaja oli ise asjaoludest teadlik 2) kui ta saab mujalt teada - tühistamiseks aega 6 kuud 3) 3 aasta jooksul, kehtib ka siis kui on esindaja käest teada saanud.
Lisaks tähtaegadele välistab tühistamise see, kui ta (esindatav) eelnevalt on andnud nõusoleku selle tehingu tegemiseks kui ta asjaolusid teadis.
Lisaks: TsÜS 8. peatükk, 115-131; Äriseadustikust 3. peatükk §16-21, Perekonnaseadus 11. peatükk §92-104; Köhleri õpikust lk 167-182
 
11.         TÄHTAEG JA TÄHTPÄEV
11.1. Tähtaja ja tähtpäeva mõiste ning tähendus tsiviilõiguses.
Tähtaeg on mingi ajavahemik , nt. 1. septembrist 1. maini.
Tähtpäev on mingi konkreetne ajahetk. See võidakse määrata tähtajaga või ilma tähtajata. Nt. pannakse täitmise tähtajaks 1. jaanuar, uus aasta, suve algus jne. Tähtaega on vaja eelkõige selleks, et tähtpäeva kindlaks määrata. Tähtajal on eraldi tähtsus kestvuslepingu puhul, nt. antakse ruum üürile kolmeks aastaks.
Tähtaeg on mingi ajavahemik, ükstapuha kuidas määrata. Tähtpäev on mingi ajahetk.
11.2.             Tähtaja kulgemise algus ja lõpp
Põhireegel – vt. TsÜS §135 lg 1.
§135. Tähtaja algus ja lõpp
(1) Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
(2) Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel.
Lepingus võib olla ka eraldi märgitud, et ei hakka mitte järgmisest päevast, vaid mõnest muust hetkest.
Mis ajast algab rikkumine? Millal on tähtpäev saabunud? Vt. TsÜS §136.
Lisaks: Loe TsÜS 134-137; Köhleri õpik lk 212
 
12. HAGI AEGUMINE
12.1. Hagi aegumise mõiste
Tegelt oleks täpsem rääkida nõude aegumisest.
Seaduses on ette nähtud teatud tähtajad, mille jooksul isik, kui ta leiab et tema õigusi on rikutud, võib pöörduda kohtu poole. Aeg nõudega kohtusse pöördumiseks ongi hagi aegumistähtaeg.
Hagi on kohtusse esitatud nõue. Siis võimegi rääkida nõude aegumise ehk hagi aegumise tähtajast. See on tähtaeg, millal isik kes arvab et ta õigusi on rikutud, võib nõude esitada kohtusse.
Kui keegi leiab, et ta õigusi on rikutud, siis tuleb olla kiire ja distsiplineritud oma õiguse teostamisel. Reeglina on nii, et mida kaugemaid asju tuleb uurida, seda keerulisem ja tülikam on ka kohtupidamine. Seega, üheltpoolt on aegumise tähtajad selleks, et distsiplineerida õigustatud isikuid. Teiseks, et tagada hea kohtupidamine ja kolmandaks, et anda võimalikule teisele poolele ka õigusselgus (muidu võiks 10 aastat jutti ähvardada hagiga).
Hagi aegumise tähataja möödumisega nõue ei lõpe. Küll ei taga riik sellele nõudele enam kaitset. Juhul, kui teine pool tugineb hagi aegumisele, siis kohus jätab hagi rahuldamata. Kohus ei kohalda ise aegumisi. Juhul kui kostja tugineb aegumisele, siis hagi ei rahuldata.
Kui teine pool on täitnud nõude, mis on aegunud, siis ei saa ta enam pärast tagasi nõuda tuginedes alusetule rikastumisele.
Tuleb eristada hagi aegumistähtaegu nõuet lõpetavatest tähtaegadest! Need tähtajad, mis on tühistamiseks ette nähtud, on õigust lõpetavad tähtajad. Need on tähtajad kujundusõiguse kasutamiseks teise poole suhtes.
Hagi aegumise tähtaeg on seaduses antud, kuid kokkuleppeliselt võidakse hagi aegumise tähtaegasid kas lühendada või pikendada. Seaduses pole antud piiri, kui palju võib tähtaega lühendada. Siin tuleks lähtuda hea usu põhimõttest. Juhul kui hagi aegumise tähtaeg on ebamõistlikult lühike, siis ikkagi kokkulepe ei kehti, sest see on vastuolus hea usu põhimõttega. Hagi aegumistähtaegu, mis on alla 10 aasta võib pikendada kümne aastani.
Tähtaegade arvutamine hagi aegumise tähtaegade puhul on olulise praktilise tähtsusega! Ei ole üleüldist aegumistähtaega. Reeglid on antud kolmes grupis:
       §146-148 Tehingust tuleneva nõude aegumine – 3 aastat alates sellest kui nõue muutub sissenõutavaks. On ka mõned erandid, §146 lg 2-5.
Kui on rahalise kohustuse täitmine, tasu maksmise nõue. Selle algus §147 lg 3.
§146 lg 4 – kui isik rikkus oma kohuseid tahtlikult – 10 aastat. Siin on tõendamise küsimus.
       Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat sissenõutavaks muutumisest. Kaks erandit: 1) lepinguvälise kahju tekitamisest tulenev nõue – 3 aastat kahjust või ka isikust teadasaamisest, siiski nõue on piiratud 10 aastaga alates kahju tekitamisest 2) alusetust rikastumisest tulenev nõue – 3 aastat alates sellest kui ta sai teada, et tal on nõue kellegi vastu. §150 lg 2 – kui keegi on kellegi arvel alusetult rikastunud ja nüüd see alusetu rikastumine tähendab teisele isikule kahju tekitamist, võib isik, kellele kahju tekitati, nõuda hüvitamist, kuid kui ta pole seda õigeaegselt teinud, siis nüüd ei saa enam nõuda kahju hüvitamist, vaid hüvitamist alusetu rikastumise tõttu.
Nb! Siin on enamikul juhtudel tegu eranditega!
       Eritähtajad. Need on antud TsÜSi §153-157. NB! TsÜS §155 lg 2 – võib olla ka nõue, mis üldse ei aegu
 
12.3. Hagi aegumise kulgemise katkemine
See tähendab, et kui on tegemist hagi aegumisega ja kui see tähtaeg katkeb, siis see aeg hakkab otsast peale. Katkemise alused on toodud TsÜS §158-159, eelkõige nõude tunnustamised; nt. kui üks pool tunnustab nõuet.
 
12.4. Hagi aegumise kulgmise peatumine
Juhul kui hagi aegumine on kulgenud ja on põhjust peatamiseks, siis see peatub teatud ajaks ja kulgeb sealt edasi niipalju kui lõpuni puudu jäi. Peatumise alused on toodud TsÜS §160-167. Nt. hagi esitamisega, kui on vääramatu jõud, läbirääkimiste korral.
Juhul kui lõpuni jääb vähem kui kaks kuud ja siis ilmneb peatumist tingiv asjaolu, antakse juurde alati kaks kuud, et pärast aeg liiga lühike poleks. Teatud juhtudel antakse juurde ka 6 kuud (vt. TsÜS §165 lg 2 ja §166 lg 2).
Vt. §163, kus on üks teistsugune erand seoses tähatajaga. Kui on tegu vääramatu jõuga, nt. piirkonnas kus hageja elab on sisse seatud liikumise keeld vms ja ta ei saa hagi esitada, siis sel juhul kui peatamist tingiv asjaolu on vääramatu jõud omab see peatavat toimet ainult viimase kuue kuu jooksul! Muud peatamist tingivad asjaolud peatavad  igal hetkel.
Loe peatamiste alustest!
Lisaks: TsÜS 10. Peatükk, §142-169; Köhleri õpik lk 42-47.