TsÜS-i konspekt (5)

TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
Köhler, H. Tsiviilseadustik . Üldosa. Õpik – 1998
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
1. Sissejuhatus eraõigusesse. Tsiviilõiguse mõiste
1.1. Eraõigus ja avalik õigus
1.2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
1.3. Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
1.4. Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest
1.5. Tsiviilõiguse allikad
1.6. Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja
tõlgendamine
1.1 Eraõigus ja avalik õigus
Õigust võib käsitleda kahes peamises tähenduses:
1)objektiivse õiguse tähenduses – õigus on õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel. Samal ajal õigusnorm on üks sotsiaalse normi alaliik .
2) subjektiivse õiguse tähenduses – kellelegi kuuluv õigus. Riiklikult tagatud käitumisvõimalus.
Õiguse õppimine ongi objektiivse ja subjetiivse õiguse tundmaõppimine. Objektiivse õiguse võime jaotada kaheks osaks: eraõigus ja avalik õigus. Tegelikult on tegemist õigusnormide liigitamisega. Meie õigussüsteem põhineb Rooma õiguse retseptsioonil. Kaks olulisemat õigussüsteemi on:
I Mandri-Euroopa ehk Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem. See ongi õigussüsteem, kus lähtutakse era- ja avaliku õiguse eraldamisest. See põhinebki Rooma õiguse retseptsioonil.
II Anglo-Ameerika ehk common law ehk üldine õigus (USA, GBR). Siin ei tunta selliset avaliku ja eraõiguse liigitust. Siin ei püüta õigust väga süstematiseerida. Õigusnormid ei erine Mandri-Euroopa õigussüsteemi õigusnormidest, lihtsalt süstemaatika ja liigendus on teine.
III Skandinaavia süsteem – see on midagi vahepealset. On mõjutatud nii Inglise kui ka Saksa õigusest. Seal räägitakse nii era- kui ka avalikust ning ka tsiviilõigusest, kuid siin ei ole tsiviilõigus kodifitseeritud.
Kriteeriumid avaliku ja eraõiguse liigitamiseks, normide liigitamist:

huviteooria – avalik õigus on see, mis lähtub (Rooma) riigi huvist; eraõigus on see, mis puuduttab üksikisiku kasu.

Subjektiteooria – avalikus õiguses ei ole õigussuhte pooled võrdsed, siin on riik oma olemuselt üle. Avalikule õigusele on iseloomulikud alluvussuhted. Eraõiguses on tegemist võrdsete pooltega, kus lähteprintsiibiks on privaatautonoomia põhimõte – igaüks võib ise oma asju korraldada ja otsustada. Suhted, mis subjektide vahel on, sõltuvad nende enda tahtest.

Meetodist lähtudes – eraõiguses kehtib selline põhimõte – lubatud on see, mis ei ole keelatud. Paljudes asjades võivad pooled kokku leppida nii nagu nad soovivad. Valikuvabadus prevaleerib seaduse üle. See aga ei kehti avalikus õiguses. Avaliku õiguse juures on lubatud see, mis on lubatud.
Siseriiklik liigendus:
Avaliku õiguse hulka kuuluvad: riigiõigus, haldusõigus, karistusõigus, finantsõigus ehk maksuõigus, protsessiõigus (sh ka tsiviilprotsessiõigus)
Eraõiguse hulka kuuluvad: tsiviilõigus, äriõigus(ühinguõigus), intellektuaalse omandi õigus(autoriõigus, patendiõigus), rahvusvaheline eraõigus.
On seadusi, mis sisaldavad puhtalt avalik-õiguslikke õigusnorme või puhtalt eraõiguslikke norme. On ka seadusi mis sisaldavad nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke norme.
1.2 Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem
Tsiviilõiguse mõiste tuleneb Rooma õigusest – ius civile . Tsiviilõigus on eraõiguse üks kõige kesksem ja mahukam osa.
Tsiviilõigus objektiivses tähenduses – eelkõige tsiviilõigusnormide kogum. Et mõista, mida need normid endast kujutavad, tuleks kõigepealt vaadelda tsiviilõiguse süsteemi. Ajalooliselt eristatakse kaht tsiviilõigusnormide süsteemi:
1) institutsiooniline süsteem – normid jagunevad kolme suurde gruppi: isikud, asjad ja hagid . Neid nim ka tsiviilõiguse kolmeks vaalaks. Isikud ehk subjektid , asjad ehk objektid, hagide all mõeldakse siin omandamise viise(suhted isikute vahel asjade pinnal). See süsteem on iseloomulik romaani õigusperekonnale, nt prantsuse tsiviilkoodeks .
2) pandektiline süsteem – kõik normid jaotatakse 5 ossa : üldosa, asjaõigus, pärimisõigus, perekonnaõigus, võlaõigus. See süsteem on välja töötatud Saksamaal.
Mõlemale süsteemile on omane see, et tsiviilõigus on kodifitseeritud. Romaani õigusperekonnale on iseloomulik institutsiooniline süsteem, germaani perekonnale pandektiline süsteem. Anglo-Ameerika ei tunnista kumbagi süsteemi. Skandinaavia maades ei saa rääkida tsiviilõiguse kodifitseerimisest, seega ka mitte institutsioonilisest ega pandektilisest süsteemist. Süsteemide võrdlus: hagidele vastab võlaõigus, isikutele vastab üldosa ja perekonnaõigus, asjadele vastab asjaõigus ja pärimisõigus.
Tsiviiõiguse mõiste (objektiivses tähenduses) – tsiviilõiguslikud normid, mis reguleerivad isikute varalisi ja teatud ulatuses isiklikke suhteid poolte võrdsuse põhimõttel. Tsiviilõigus on suunatud võrdsuse põhimõttel baseeruvate varaliste suhete: omandisuhete ja vahetussuhete reguleerimisele. Tsiviilõigus teatud määral kaitseb isiklikke õigusi.
Tsiviilõiguse mõiste (subjektiivses tähenduses) – õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt poolelt. Nt omanikul on õigus oma asja vallata , kasutada, kuidas soov on. Tsiviilõiguses subjektiivses tähenduses on käitumine riiklikult tagatud. Tsiviilõigusest võib rääkida kui õppedistsiplinist või teadusharust.
1.3 Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis
Siin võib eristada kolme olulist etappi . Alates 1865 - 1940 aastani kehtis Eestis Balti Eraseadus. See oli pandektilisele süsteemile üles ehitatud: sissejuhatus ja neliraam. Selle seaduse autoriks oli F. Bunge . Kui Eesti sai iseseisvaks riigiks, siis 20.saj alguses ei olnud vajadust varaliste suhete reguleerimises muudatusi teha. 1924 aastal hakati ette valmistama uut tsiviilseadustikku, kuid see jäi vastu võtmata. Järgmine periood tsiviilõiguse arengus 1940 – 1993 – nõukogude tsiviilõiguse periood. 1965 hakkas kehtima ENSV tsiviilkoodeks. Oli sarnane pandektilisele süsteemile. Järgmine etapp: 1993 võeti vastu esimene tsiviilseadustiku osaseadus. 1993-2001 võeti tsiviilseadustik osade kaupa vastu. 1990ndate alguses tõusetus küsimus oma iseseisva seadusandluse loomisest. Võimalus selleks avanes 1991, aga tekkis palju keerulisem olukord kui 1920ndatel , sest siis oli kasutada Balti Eraseadust. 1990ndatel aga ENSV tsiviilseadustikule uue seadustiku loomisel enam toetuda ei saanud. Oli vaja hakata looma täiesti uut tsiviilseadustikku. Tekkis küsimus, millist süsteemi kasutada. Valik tehti kas romaani, germaani või skandinaavia süsteemi vahel, ehk kas minna kodifitseeritud teed pidi või mitte või üksikute seaduste teed pidi nagu Skandinaavias. Valiti pandektiline süsteem. Siin said määravaks pragmaatilised väärtused, kõige varem hakakti koostama asjaõigusseadust, sest selle järele oli kõige suurem vajadus. Kõige lihtsam viis teha uuest asjast seadus, reguleerida uut valdkonda, oli võtta aluseks 1940 aastal olnud asjaõiguse eelnõu. See eelnõu oli puhtalt germaani perekonda kuuluv, sellega määratigi ära, et ka ülejäänud tsiviilõiguse osad tuleb koostada pandektilisest süsteemist lähtuvalt. Kaasa aitas valikule ka see, et germaani õiguslik traditsioon oli kuidagi hingelähedasem ja sobivam. Suhteliselt kiiresti võeti vastu ka üldosa seadus 1. september 1994. Uus TsÜS jõustus 2002. Perekonnaseadus 1.jaanuar 1995, Pärimisseadus 1.jaanuar 1997 ja Võlaõigusseadus 1.juuli 2002. Need osad kõik kokku annavadki tsiviilseadustiku. Nendest tsiviilseadustiku osaseadustest ei ole tasemel perekonnaseadus, seda tuleks kindlasti uuendada. Muud osaseadused on päris heas seisus, nendesse on aga ka juba hulgaliselt parandusi tehtud.
Eesti tsiviilõiguse süsteem:
I üldsätted (isikud, esemed, tehingud ) ja nendele sätetele vastab TsÜS 2.07.2002
II asjaõigus ( üldsätted, kinnisomand, vallasomand , piiratud asjaõigused) ja sellele vastab Asjaõigusseadus 1.detsember 1993
III perekonnaõigus ( abielu, ülalpidamisekohustused perekonnas, hooldus) ja sellele vastab Perekonnaseadus 1.jaanuar 1995
IV pärimisõigus ( pärimisalused, testament , seadus, kord) ja sellele vastab Pärimisseadus 1.jaanuar 1997
V võlaõigus ( üldsätted, lepingud , lepinguvälisd kohustused) ja sellele vastab Võlaõigusseadus 1.juuli 2002.
1.4 Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest
Tuleb teha vahet kahel erisugusel eristamisel: tsiivilõiguse kui erõiguse eristamine avalikust õigusest (vt 1.1); tsiviilõiuse eristanine teistest eraõiguse õigusharudest. Tsiviilõigus on sarnane teiste eraõiguse harudega niivõrd kuivõrd nad kuuluvad eraõiguse valkonda.
Tsiviilõigus ja kaubandus- ehk äriõigus
Kaubandusõigus tekkis 12. ja 13.saj Itaalia sadamalinnades, see oli õigus, mis reguleeris kaupmeeste omavahelisi suhteid. See tekkis tsiviilõiguse kõrvale, sest kaupmeeste omavahelisi suhteid võis reguleerida vabalt, liberaalsemalt. Kaubandusõiguse temaatika : kes on kaupmees ehk ettevõtja; keda see puudutab; kaubandustehingud; kaubanduslik esindus ; väärtpaberid ja börs; merekaubandus; maksejõuetus ja pankrot . On eristatavad kaks suunda tsiviilõiguse ja kaubandusõiguse seoste kohta:

dualism – kaubandusõigust käsitletakse tsiviilõiguse kõrval eraldi õigusharuna. Nt Prantsusmaal on lähtutud dualismist nii teoorias kui ka seadusandlusest (1804 tsiviilõigus; 1907 kaubandusõigus).

Unitarism – kaubandusõigus on üks osa tsiviilõigusest. Nt Saksamaa, kus neid mõlemat käsitletakse unitaristlikult, kaubandusõigust võetakse tsiviilõiguse ühe eriosana. Ka Eestis on lähtutud unitarismist (alates 1995 kehtiv Äriseadustik – see on täpsemalt äriühingute seadustik ).Tsiviilõiguse normid kehtivad ka äriõiguse suhtes. Tsiviilõigus on mingil määral äriõiguse üldosaks. Äriõigus, olles küll iseseisvaks normide kogumiks, on kui eriosa tsiviilõigusele. Nt Äriseadustik sätestab normid AS-i ja OÜ kohta, aga samal ajal kehtivad nende kohta TsÜS-is sätestatud normid juriidiliste isikute kohta. Eesti Äriseadustikule ongi see iseloomulik, et see sisaldab norme ainult äriühingute kohta, aga mitte norme kaubandustehingute kohta. Kõik tehingute kohta käivad normid on kas TsÜS-is või VÕS-is. Äriõiguse eristamine Eestis on tinglik, tsiviilõiguse ja äriõiguse normid on küllalt palju omavahel seotud.
Tsiviilõigus ja intellektuaalne omand/intellektuaalne omandiõigus
Siin on eristamine selgem. Intellektuaalne omandiõigus hõlmab selliseid alaliike nagu autoriõigus, patendiõigus, seotud sellega, kus omand tekib mingi intellektuaalse tegevuse tagajärjel. Kui tsiviilõigus on suunatud varale, siis intellektuaalne omandiõigus pöörab tähelepanu nii autori isiklike ja varaliste väärtuste kaitsele. Teatud tsiviilõiguse normid on kohaldatavad ka intellektuaalse omandiõiguse normidele.
Tsiviilõigus ja rahvusvaheline eraõigus
Rahvusvaheline eraõigus kujutab endast kollisiooni normide kogu ja see kollisiooninorm annab teada, millise riigi seadust kohaldada . Neid kasutatakse, kui on tegemist mingi rahvusvahelise aspektiga eraõiguses. Rahvusvaheline aspekt seisneb selles, et üks pool on Eesti isik ja teine pool välismaalane. Rahvusvaheline eraõiguse norm annab vastuse sellele, mis riigi õigust kohaldada.
On ka sellised vahepealsed õigusharud, mis hõlmavad nii era- kui ka avaliku õiguse valdkondi. Kõige suurem probleem on tsiviilõiguse ja äriõiguse eristamine, see pole aga praktiline probleem.
1.5 Tsiviilõiguse allikad
Õigusallikas on see, kus õigus sisaldub, kust ta tuleb. Õigusnormid tulevad normatiivaktidest ehk üldaktidest. Õigusallikas on see koht, kus on õigusnormid kirjas. Tsiviilõiguse peamiseks allikaks on seadus (TsÜS § 1, 2). Kuivõrd oluliseks allikaks on põhiseadus tsiviilõiguse jaoks? Kvantitatiivses mõttes kindlasti mitte väga oluline, sest PS sisaldab vaid mõned üksikud normid tsiviilõiguse mõttes ( nt PS § 25, 32 – tagavad tsiviilõiguste kaitse riigi ning teiste isikute suhtes). Tsiviilõiguste peamisteks allikateks on siiski muud seadused:

5 osaseadust, mis koos kujutavad endast tsiviilseadustikku

Üksikute juriidiliste isikute liikide kohta käivad seadused, mittetulundusühingute seadus, sihtasutuste seadus

Seadusest alamal seisvad aktid – Vabariigi Valitsuse määrused, ministri määrused, KOV-i üldaktid.
Tsiviilõiguse allikana võib seaduse kõrval olla ka tava – väljakujunenud käitumisnormid, mis ei ole õigusnormid. Tavanormil on allika jõud siis, kui seaduses on sellele viidatud või kui lepingus on sellele viidatud. Nt VÕS § 25 – tavad ja praktika. Tava võib olla tegevuspraktikas välja kujunenud või lepingus või kindlas tegevusvaldkondades välja kujunenud tava. Leping ja seadus alati prevaleerivad tava ees. Valdkonnas väljakujunenud tava ei puuduta füüsilisi isikuid. Kohtupraktikal on tsiviilõiguses tõlgendamise koha pealt suur tähtsus. Kohtupraktika ei kujuta endast tsiviilõiguse allikat. Analoogsed lahendid ei ole kohustuslikud järgimiseks, kuid samasugused kohtulahendid on, kui need on tehtud Riigikohtu poolt.
1.6 Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine
1.6.1 Tsiviilõiguse kehtivus
Siin võib rääkida kolmest aspektist .

territoriaalne kehtivus – enamus tsiviilõiguslikke norme kehtivad kogu Eestis. Erandina võib lugeda KOV-i määrusi, mis kehtivad nt eri linnades või valdades. Territoriaalse kehtivusega on seotud ka kollisiooninormid . Need on suunatud sellele, et öelda, millal Eestis kehtiv seadus on kohaldatav või mitte, need on seotud rahvusvahelise aspektiga.

Ajaline kehtivus – seadus kehtib sellest ajast alates, millal ta on jõustunud ega oma tagasiulatuvat jõudu. Tsiviilõiguse normidel puudub tagasiulatuv jõud, kui vastupidist ei ole seaduses sätestatud. Teatud seaduste puhul, kus on rakendussätteid palju, võetakse rakendusseadus eraldi vastu. Võlaõigusseaduse tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seadus – see kehtib alates 1.juulist 2002 – see on ühtne rakendusseadus. Selle sama seadus § 2 on oluline TsÜS-i jaoks, kus sätestataksegi see põhimõte, et normil ei ole tagasiulatuvat jõudu, kui seadus ei ole seda just sätestanud.

Kehtivus isikute suhtes – tsiviilõiguse normid on kehtivad kõigi isikute suhtes(nii füüsiliste kui ka juriidiliste). Erandid: a) normid, mis on kehtivad ainult füüsiliste isikute suhtes ehk inimeste suhtes (nt Perekonnaseaduse normid); b) normid, mis kehtivad ainult juriidiliste isikute suhtes; c) normid, mis kehtivad ainult teatud liiki füüsiliste või juriidiliste isikute suhted; d) normid, mis kehtivad kodanike ja välismaalaste suhtes – tsiviilõiguses on nad koheldakse neid põhimõtteliselt võrdselt.
1.6.2 Tsiviilõiguse rakendamine
Kohaldamine või elluviimine teiste sõnadega. Selle all tuleb mõelda tsiviilõiguse normides sisalduvate reeglite elluviimist või realiseerimist. Rakendamisel on oluline eristada kolme staadiumit:

tuleb leida õige norm, mis vastab elulisele situatsioonile

selgitada, kas tegelikkuses on olemas normi koosseisu tunnused ehk faktilised asjaolud , mis võimaldavad seda normi kohaldada

välja selgitada õiguslik tagajärg – seaduse rakendamisel on põhiprobleem see, kuidas faktilised asjaolud ja õiguslik tagajärg kokku viia.
1.6.3 Tsiviilõiguse tõlgendamine
Seaduse mõtte välja selgitamine . Tõlgendada võib mitmel viisil:

grammatiline tõlgendamine – kirjapandud normi sisu väljaselgitamine

süstemaatiline tõlgendamine – normi tuleb tõlgendada koos teiste normide või teiste seadustega. Siin on üks keskne küsimus üld- ja erinormi vahel. Kui kuskil on antud mingisugune reegel: kui on olemas erinorm, tuleb lähtuda erinormist, kui on olemas üldnorm, kui erinormi ei ole, tuleb lähtuda üldnormist. Üldnormis reeglina ei ole viidatud erinormile. Grammatiline ja süstemaatiline tõlgendamine on praktilisest aspektist lähtudes kõige otstarbekamad.

Teleoloogiline tõlgendamine – eesmärgi järgi tõlgendamine

Ajalooline tõlgendamine – selline abistavat funktsiooni pakkuv tõlgendamine, nt seaduse dünaamikat analüüsiv
Seoses tõlgendamisega tõusetub analoogia küsimus. Nt kui tõlgendamise käigus ei leita normi, mis vastaks konkreetsele situatsioonile. Analoogia vajadus tekibki, kui sellist normi ei leita. Tuleb välja selgitada, kas vastava valdkonna, vastava küsimuse reguleerimata jätmine on seadusandja poolt tahtlikult tehtud või on see juhuslikult nii juhtunud. Kui see on spetsiaalselt reguleerimata jätnud, siis võib selle sinnapaika jätta, öelda et õigus seda ei reguleeri. Vt TsÜS § 4. kui seaduses on tekkinud lünk, kui konkreetse situatsiooni jaoks ei ole ette nähtud konkreetset sätet, tuleb kohaldada mingit lähedast sätet, mis reguleerib analoogilist situatsiooni. Eristatakse: a) seaduseanaloogia – samas seaduses leidub norm, mida on võimalik analoogia alusel kohaldada; b) õiguse analoogia – kui samast seadusest ei leita analoogia alusel kohaldatavat normi, siis lähtutakse õiguse üldistest põhimõtetest, eelkõige PS-st tuleneva põhimõtted.
Kirjandus:
Köhleri õpik lk 1-27(va 15-18)
TsÜS § 1-4
Rakendusseadus § 2
2. Füüsilised isikud
2.1. Füüsiliste isikute õigusvõime
2.2. Füüsiliste isikute teovõime ja selle piiramine
2.3. Piiratud teovõimega isikute tehingud
2.4. Elukoht
2.5. Füüsiliste isikute teadmata kadunuks ja surnuks
tunnistamine
2.1 Füüsiliste isikute õigusvõime
Institutsiooniline süsteem tugineb kolmele vaalale: isikud, asjad ja hagid. Tsiviilõiguses on esimene küsimus, mis on õiguse subjekt . Kui me räägime tsiviilõiguses isikutest, siis peame me silmas tsiviilõigussuhete subjekte, kelle vahel saavad tsiviilõigussuhted üldse tekkida ja kellele saab kuuluda subjektiivne tsiviilõigus. Isikud jagunevad kaheks: füüsilised isikud ja juriidilised isikud. Füüsiline isik on inimene. Tsiviilõiguses, kui rääkida isikust, võib mõelda nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, kes on õigussubjekt – õiguste ja kohustuste kandja. Kõiki neid õigussubjekte saab iseloomustada kahe põhikategooria: õigusvõime ja teovõime kaudu. Õigusvõime on määratletav TsÜS-i § 7 lg 1 – Füüsilise isiku (inimese) õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime.
Õigusvõimest tuleb eristada subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi. Subjektiivne tsiviilõigus on õiguslikult tagatud võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda vastavat käitumist teiselt isikult. Subjektiivne õigus on konkreetsele isikule kuuluv õigus. Juriidiline kohustus on isikule kuuluv kohustus midagi teha või millegi tegemisest hoiduda.
Õigusvõime tähendab lihtsalt võimet, põhimõttelist võimalust olla õiguste ja kohustuste subjekt, kõigil on põhimõtteliselt võrdne võimalus. Tegelikult aga ei saa me öelda, et inimesed subjektiivsetelt õigustelt ja juriidilistelt kohustustelt on täiesti võrdsed, tegelikult ollakse erinevad. Konkreetsed subjektiivsed õigused on vägagi erinevad. Õigusvõime on kõigil ühesugune, kõigil on samasugustele õigustele samasugune võimalus. Õigusvõime algab sünniga ja lõpeb surmaga. See on selline deklaratiivne mõiste, et kõik sünnivad siia ilma tsiviilõiguse mõistes võrdsena. Veel sündimata lapse õigused võivad olla kaitstud, kuid õigusvõime tekib siis, kui ta elusalt sünnib.
2.2 Füüsiliste isikute teovõime ja selle piiramine
Õigussubjektiks olek tähendab võimet omada õigusi ja kohustusi. Teovõime olemus seisneb selles, et see tähendab võimet iseseisvalt omandada õigusi ja kohustusi. Põhimõttelt vastab sellele TsÜS § 8 lg 1. Teovõime mõiste on vajalik selleks, teha kindlaks, millal on võimalik iseseisvalt oma õiguslikku olukorda muuta, see seondub just tehingute tegemisega. Õiguste ja kohustuste iseseisev omandamine käibki just tehingute kaudu. Silmas tuleks aga pidada seda, et teovõime kõrval tuleb eristada deliktivõime. Võib isegi teha sellise eristuse: tegutsemisvõime, mille hulka kuulub teovõime ( võime teha iseseisvalt tehinguid ) ja deliktivõime ( võime iseseisvalt vastutada kahju tekitamise eest).
Teovõime ei saa tekkida täies ulatuses sünniga. Teovõime seondub sellega, kuivõrd saab isik aru sellest, mida ta teeb. Et teovõime saaks täies mahus olla, on kaks eeldust: a) vanus; b) vaimne tervis. Ühesugune ehk täielik teovõime on täiskasvanud inimestel, kes on vaimselt normaalsed, suudavad aru saada adekvaatselt oma tegudest. Teovõime järgi me võime jaotada inimesed kaheks: a) täielikult teovõimelised; b) piiratud teovõimega.
I teovõimelised:
- täisealine vähemalt 18 aastane, kelle teovõime ei ole piiratud
- 15-18 aastane, kui tema teovõime on suurendatud sellises ulatuses, et võrdub täieliku teovõimega (TsÜS § 9 – alaealise huvides ja kui tema arengutase seda võimaldab). Vajalik on seadusliku esindaja nõusolek, kui nõusolekut ei anta , võib kohus ise otsustada. Abiellumine ei oma toimet teovõimele (vt rakendusseaduse § 3).
II piiratud teovõimega isikud
- alla 18 aastased:
a) 0-7 aastased – neil on piiratud ulatuses teovõime
b) 7-18 aastased – nendest eraldi grupi moodustavad need 15-18 aastased, kelle teovõimet on suurendatud TsÜS § 9 abil, kui nende teovõime ei ole laiendatud 100%-liselt.
- vaimne tervis: TsÜS § 8 lg 2 teine lause - Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Kellegi teovõimet ei piirata, piiratud töövõime on objektiivne seisund. Ühtegi isikut ei tunnistata teovõimetuks. Enne 2002 tunnistati vaimuhaiged teovõimetuteks, enam seda ei tehta . Mitte kellegi teovõimet ei piirata, seda otsustatakse vaidluse käigus, kas inimene peaks olema piiratud teovõimega. Kui inimene on piiratud teovõimega, võib ta teha vaid teatud liiki tehinguid, teiste tehingute tegemiseks on vajalik esindaja juuresolek , sest muidu loetakse tehing tühiseks. Saab pöörduda kohtu poole ja nõuda eestkostja määramist, sest mitte kedagi ei saa tunnistada piiratud teovõimega füüsiliseks isikuks . Kohus ainult tuvastab tervisliku seisundi, mis langetab inimese piiratud teovõime kategooriasse.
2.3 Piiratud teovõimega isikute tehingud
See on piiratud teovõimega isikute kõige kesksem küsimus. Teovõime tähendab ju võimet teha iseseisvalt tehinguid. Järelikult piiratud teovõimega isikute tehingute tegemise võime on piiratud. Nende tehingute juures tuleb eristada ühepoolseid ja mitmepoolseid tehinguid.
I Ühepoolsed tehingud
Piiratud teovõimega isikud ei tohi teha ilma seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta ühepoolseid tehinguid. Ühepoolseid tehinguid on tehingute hulgas suhteliselt vähe. Tüüpiline ühepoolne tehing on testament, kus piisab ühe poole tahteavaldusest. See piirang kehtib kõigi piiratud teovõimega isikute kohta: nii alaealiste kui ka vaimselt haigete inimeste kohta, erandiks on alla 7 aastased alaealised ( TsÜS § 12), kelle puhul on igasugune ühepoolne tehing keelatud. Selleks, et piiratud teovõimega isik saaks teha tehingut, määrab kohus sellele inimesele eestkostja ( TsÜS § 10 ). Kui tehing on tehtud ilma eestkostja eelneva nõusolekuta, on tehing tühine.
II Mitmepoolsed tehingud
Üldreegel kehtib vaimselt tervete 7-18 aastaste inimeste suhtes, kes võivad teha tehinguid seadusliku esindaja eelneval nõusolekul ( TsÜS § 11). Juhul, kui eelnevat nõusolekut ei ole, ei ole tehing kohe lõplikult tühine, vaid on hõljuvalt tühine. See tähendab, et seaduslik esindaja võib heakskiidu anda ka hiljem. Tehingu võib hiljem heaks kiita ka piiratud teovõimega isik ise, kui ta on saanud teovõimeliseks. Tehingu teine pool võib seaduslikult esindajalt küsida, kas ta kiidab tehingu heaks või mitte. Kui 2 nädala jooksul seaduslik esindaja midagi vastanud, siis loetakse, et tehingut ei ole heaks kiidetud ja siis muutub tehing lõplikult tühiseks, enam ei ole tehing hõljuv. Alla 7 aastaste puhul kehtib TsÜSi § 12, neil ei ole võimalik iseseisvalt tehinguid nii teha, et seaduslik esindaja selle heaks kiidaks. Mitmepoolsete tehingute puhul määrab seadusandja teatud tüüpi tehingud, mida piiratud teovõimega isikud võivad teha iseseisvaid tehinguid, kus seadusliku esindaja nõusolekut ei ole vaja:

selliseid tehinguid, millest ei teki otseseid tsiviilkohustusi ( kinkelepingu sõlmimine, piiratud teovõimega isik võib kingi vastu võtta, kui sellest ei teki temale otseseid tsiviilkohustusi). See kehtib vaimselt tervete 7-18 aastaste suhtes, alla 7 aastaste suhtes see ei kehti.

Tehinguid võib teha vabaks kasutamiseks antud rahaga , kui selle raha on andnud seaduslik esindaja või raha on antud seadusliku esindaja nõusolekul ( nn taskuraha reegel). See on lubatud ka alla 7 aastastele lastele.

Võib teha iseseisvalt tehingu, kui talle on antud vahendid selleks otstarbeks seadusliku esindaja poolt või seadusliku esindaja nõusolekul. See on lubatud ka alla 7 aastastele lastele.
Piiratud teovõimega isiku eest võib teha tehinguid tema seaduslik esindaja. Siin tuleks pöörata tähelepanu Perekonnaseadusest tulenevatele normidele, piirangutele. Seda õigust on piiratud Perekonnaseaduse § 99 ja § 100. Seal on sätestatud need tehingud, millele on vaja eestkoste asutuse eelnevat nõusolekut ning tehingud, mis on keelatud (eelkõige tehingud iseendaga ). Seaduslik esindaja võib teha ka ise piiratud teovõime isiku nimel ja tema heaks teha tehinguid, arvestades Perekonnaseadusest tulenevaid piiranguid. Seaduslikud esindajad on eelkõige vanemad ( § 55 lg 2 ), teiseks eestkostjad – alaealistel, kellel ei ole vanemaid.
Seoses teovõime regulatsiooni muudatustega tuleb tähelepanu pöörata rakendusseadusele, tuleks läbi lugeda § 3 ja § 4.
Teovõime kõrval tuleb eristada otsusevõimet. Otsusevõimest on põhjust rääkida teovõimeliste isikute puhul (TsÜS § 13). Regulatsiooni mõte on selles, et kui isik on teovõimeline, kuid ei saa ajutiselt aru oma tegude tähendusest, siis on ta sellel ajal otsusevõimetu. Mõte seisneb selles, et kaitsta neid isikuid selles seisundis ebasoodsate tehingute eest. Otsusevõimetuna tehtud tehing on hõljuvalt tühine, mis tähendab, et isik võib selle heaks kiita. Kui isik 2 nädala jooksul EI kiida seda heaks, siis loetakse see tehing kehtivaks ( TsÜS § 13 lg 3). Tuuakse selline eelis, kui isik on teinud endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta on otsusevõimetu.
2.4 Elukoht
Elukoha mõiste on antud TsÜSi § 14 ja § 15: elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Tsiviilõiguslikult on elukoha määrang oluline tehingute täitmise seisukohalt ( kui miski tuleb täita nt võlausaldaja või kelle iganes elukohas). Kui asi läheb kohtusse, siis tuleb hagi avaldada kostja elukoha järgi. Siis on jällegi elukoha määrang oluline. Elukohta määratletakse tegelike asjaoludega, elukoht võib olla ka mitmes kohas. Kui on tegemist alaealiste või teiste piiratud teovõimega isikutega, siis on määratud see elukoht vastavalt TsÜSi § 15. Elukohast eristatakse tegevuskohta – majanduse- või kutsetegevusega tegelevad inimesed. Tegutsemiskoht puudutab just kutsetegevust, enamjaolt puudutab juriidilisi isikuid ja füüsilisest isikust ettevõtjaid.
2.5 Füüsiliste isikute teadmata kadunuks ja surnuks tunnustamine
2.5.1 Teadmata kadunud isik
Kedagi ei tunnistata teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks tunnistatakse isik vastavat TsÜSi § 17. Võidakse tuvastada see selleks, et keegi on teadmata kadunud, et määrata tema varale hooldaja . Varaga ei tohi midagi muud teha, kui hooldaja peab tagama selle vara säilimise ja käituma heaperemehelikult. Hooldaja võib selle rahaga anda ülalpidamist neile, kellel on õigust seda saada ning peab maksma teadmata kadunud isiku võlad. Hooldaja aga ei või käsutada kinnisasju. Teadmata kadunud isiku teovõimet ja õigusvõimet hooldaja määramine ei mõjuta, nt kui isik varjab ennast ja teeb tehinguid, on need tehingud siiski kehtivad. Kui nüüd isik ilmub välja, siis kohus lõpetab hoolduse ja hooldaja peab sellele isikule siis aru andma, kuidas ta on tema vara hooldanud. Kui hooldaja pole oma kohustust täitnud, võib isik nõuda kahjuhüvitamist.
2.5.2 Isiku surnuks tunnistamine
Millal saab isiku surnuks tunnistada? Üldreegel on see, et kui 5 aasta jooksul puuduvad andmed, et inimene oleks elus. Tekib küsimus, mis ajast seda 5 aastat hakatakse arvutama . Kui nt isikut nähti viimati oktoobris , aga ei olda kindel, siis see 5 aastat hakkab jooksma järgmise aasta 1. jaanuarist . Sellel üldreeglil on erandeid , kui on alust arvata, et isik on juhtunud õnnetusjuhtumi tagajärjel, siis saab isiku surnuks tunnistada 6 kuu möödumisest teadmata kadunuks jäämise ajast ( TsÜS § 19 lg 3). Teine erand tuleneb TsÜSi § 19 lg 4, kui isikust ei 2 aasta jooksul andmeid sõjategevuse või loodusõnnetuse lõpust, eeldades, et tegemist ei ole õnnetusjuhtumiga. Kui isik surnuks tunnistatakse, on oluline, et kohus määraks kindlaks surma aja. Kui ei ole võimalik surmaaega kindlaks määrata, siis on üldreegel see, et surma ajaks loetakse järgmise aasta lõpp, arvestades sellest ajast, kui isik teadmata kadunuks tunnistati. Kui tegemist on õnnetusjuhtumiga, siis surma ajaks määratakse õnnetusjuhtumi toimumise aeg. Selle 2 aastase piirangu puhul, kus surnuks saab kuulutada alles 2 aastat pärast loodusõnnetust või sõjategevust, määratakse surma ajaks ikka sõja või loodusõnnetuse toimumise aeg. Kui inimene on siiski elus, siis kohus tühistab surnuks tunnistamise. Tema varaga seotud küsimuste puhul tuleb lähtuda Võlaõigusseadusest ja alusetu rikastumise sätetest, et teha kindlaks, mis vara ja mis suuruses on inimesel võimalik tagasi saada. Samuti abielu ei jätku, tuleb endise olukorra taastamiseks uuesti abielluda . TsÜS olukorra taastamise kohta käivad norme ei sätesta, neid tuleb otsida eriosaks. Lisaks surnuks tunnistamisele on TsÜSi § 22-s sätestatud surma tuvastamine: kui asjaolude kohaselt ei ole isiku surm kahtluse all. Nt kui on väga kindel õnnetusjuhtum, ei ole vaja oodata seda 6 kuud, et isikut surnuks tunnistada (nt lennuõnnetus). Seega kohus siis tuvastab surma ja surma aja. Kui siiski selgub , et isik on surnud mingil muul ajal, kui on kohus kinnitanud, siis võib kohus surnuks tunnistatud isiku surmaaega muuta ( TsÜS § 23).
Kirjandus:
TsÜS § 7-23
Rakendusseadus § 3-5
Perekonnaseadus ptk 11
Perekonnaseadus § 50 lg 2
Tsiviilkohtumenetlusseadustik ptk 51-53
Köhleri õpik lk 54-57
3. Juriidilised isikud
3.1. Juriidilise isiku mõiste
3.2. Juriidilise isiku õigus- ja teovõime
3.3. Juriidiliste isikute liigid
3.3.1. Eraõiguslikud juriidilised isikud
3.3.2. Avalikõiguslikud juriidilised isikud
3.4. Juriidilise isiku asutamine
3.5. Juriidilise isiku juhtimine
3.6. Juriidilise isiku lõppemine
3.1 Juriidilise isiku mõiste
Ajalooliselt on tsiviilõiguses õigussubjektina käsitletud põhiliselt füüsilisi isikuid. Praktilistel põhjustel hakati aga õigussubjektina käsitlema ka inimeste gruppe. Algselt on eristatud kahte liiki gruppe, mis saavad olla juriidilised isikud:

korporatsioonid – inimühendused ühiste eesmärkide nimel

asutused – ei ole liikmeid, kuid on loodud inimeste poolt mingisugustel kindlatel eesmärkidel
Kuidas leida nendele kahele tüübile ühine nimetus? Juriidilise isiku käsitlemisel on mitmeid teooriaid .

Fiktsiooniteooria – selle kohaselt juriidilist isikut kui sellist reaalsuses olemas ei ole. See on inimeste poolt loodud vorm.

Sihtvarateooria – iga juriidiline isik asutatakse mingisuguseks eesmärgiks ja selleks eesmärgiks koondatakse ka vara. See teooria peab paika asutuse tüüpi isikute suhtes (nt sihtasutus ). See teooria jääb liiga kitsaks muud liiki juriidiliste isikute jaoks (nt mittetulundusühing).

Kasusaajate teooria – siin lähtutakse sellest, et juriidilisel isikul endal ei saagi vara olla. Juriidilise isiku taga on alati tema asutajad , kes asutavad juriidilise isiku selleks, et saada kasu. See kehtib nt aktsiaseltsi ja mingi äriühingu kohta.

Orgaaniline teooria – püütakse kirjeldada juriidilist isikut reaalse organismina.

Juriidiline teooria – loobub sisuliste tunnuste alusel juriidilise isiku olemuse määratlemisest. Kui seadusest tuleneb, et tegemist on juriidilise isikuga , siis ongi tegemist juriidilise isikuga. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. See on praktilise tähendusega määratlus.
Kõik juriidilised isikud jagunevad kahte gruppi – eraõiguslikud juriidilised isikud ja avalikõiguslikud juriidilised isikud, kusjuures mõlemad on tsiviilõiguse subjektid, eraõiguse subjektid. Eraõiguslik juriidiline isik luuakse vastava liigi kohta käiva seaduse alusel. Saabki asutada ainult selliseid eraõiguslikku juriidilisi isikuid, mille kohta on vastav seadus olemas.
3.2 Juriidilise isiku õigus- ja teovõime
Mõistete tasandil on tegemist samade mõistetega, mis füüsiliste isikute puhul. On siiski kaks erisust: TsÜS § 26 lg 1 lause 2 – juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõiguse ja kanda tsiviilkohustusi, välja arvatud neid, mis on omased üksnes inimesele (nt. juriidiline isik ei saa pärandada). Teine piirang tuleneb TsÜS § 25 lg 4 – avalikõiguslik juriidiline isik ei tohi omada neid õigusi, mis on vastuolus tema eesmärgiga. Siin on tema õigusvõime selle võrra piiratud. Eraldi ei ole aga §-i juriidilise isiku teovõime kohta, kuigi sellest saab tegelikult rääkida. Kui juriidiline isik on omandanud õigusvõime, see tähendab, kui ta asutatakse, siis omandab ta koos õigusvõimega ka teovõime. Õigusvõime ja teovõime käivad koos, ühegi juriidilise isiku teovõime ei ole piiratud. Teovõimest tuleb eristada tegutsemisvõimet, tegevusvõimet. Juriidilise isiku tegevust aga võib piirata, nt mingi asutus tohib oma raha kasutada vaid teatud asjade jaoks.
3.3 Juriidiliste isikute liigid
3.3.1 Eraõiguslikud juriidilised isikud
See on loodud erahuvides, asutajate erahuvides ja vastava juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel. Eraõiguslikke juriidilise isikuid on kõigepealt võimalik liigitada kolme suurde gruppi – äriühingud, mittetulundusühingud, sihtasutused. Iga liigi kohta peab olema ka seadus.
Äriühing:

täisühing – ÄS § 79. See on selline äriühing, kus täisühingu kaks või enam osanikku vastutavad ühingu eest täiendavalt oma varaga solidaarselt. Isikute ühendus.

Usaldusühing – ÄS § 125. On sarnane täisühinguga selles mõttes, et usaldusühingu täisosanikud vastutavad oma varaga, aga seal on ka vähemalt üks osanik , kes vastutab ainult oma osaga, mitte oma isikliku varaga. Isikute ühendus.

Osaühing – ÄS § 135. Osaühing on selline äriühing, milles osanik oma varaga ei vastuta. Osanikud riskivad ainult oma sissemaksetega. Kapitali ühendus.

Aktsiaselts – ÄS § 221. Aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsiaselts on vastutuse aspektist samasugune nagu osaühing. Aktsionärid aktsiaseltsi kohustuste eest oma isikliku varaga ei vastuta, vastutavad ainult oma aktsiakapitaliga. Kapitali ühendus.

Tulundusühistu – Tulundusühistu seadus § 1. See on äriühing, mille kaudu tema liikmed saavad toetada ja soodustada oma majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse. See on isikute ühendus. Siin reeglina liikmed ei vastuta isiklikult, kuid põhikirjas võib olla ette nähtud liikmete isiklik vastutus. Tulundusühistu alaliigiks on hooneühistu – Hooneühistuseadus.
Mittetulundusühingud (Mittetulundusühingu seadus):
See on isikute ühendus, mille eesmärgiks ei või olla majandusliku tulu saamine. Mittetulundusühinguid võib olla mitmeid erinevaid liike. Nende kohta käivad ka rohkem spetsiifilisemad seadused. Üks mittetulundusühing on nt erakond, mille kohta kehtib lisaks Mittetulundusühingu seadusele ka Erakonnaseadus. Samasugune lugu on ka Korteriühistuseadusega. Mittetulundusühingud võib põhimõtteliselt jagada kahte gruppi:

sellised mittetulundusühingud, mille kohta lisaks Mittetulundusühingu seadusele kehtib ka nende kohta käiv eraseadus

sellised mittetulundusühingud, mille kohta kehtib ainult Mittetulundusühingu seadus.
Sihtasutused (Sihtasutuste seadus):
Mõiste on antud SAS-is § 1. Sihtasutusel ei ole liikmeid, ta ei ole ei isikute ega kapitali ühendus. Sihtasutus on loodud vara valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkida saavutamiseks.
3.3.1. Eraõiguslikud juriidilised isikud
Eraõiguslik juriidiline isik on erahuvides ja selle juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Eraõiguslike juriidiliste isikute liigid on ammendavalt määratletud seaduses (numerus claususe põhimõte). Saab asutada ainult sellist liiki eraõiguslikke juriidilisi isikuid, mille kohta seadus on olemas.
Eraõiguslikud juriidilised isikud jagatakse äriühinguteks, mittetulundusühinguteks ning sihtasutusteks.
Äriühingute liigid on:
a) täisühing (ÄS § 79 jj) – äriühing, milles on kaks või enam osanikku, kes tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga. Tegutsemise aluseks on ühinguleping.
b) usaldusühing (ÄS § 125 jj) – äriühing, milles on vähemalt üks täisosanik ja üks usaldusosanik . Täisosanik vastutab solidaarselt kogu oma varaga. Usaldusosanik vastutab vaid oma sissemakse ulatuses.
c) osaühing (ÄS § 135 jj) – äriühing, mille kapital on osadeks jaotatud. Osanik ei vastuta osaühingu kohustuste eest (piiratud vastutusega ühing).
d) aktsiaselts (ÄS § 221 jj) – äriühing, millel on aktsiateks jaotatud aktsiakapital.
e) tulundusühistu – äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad tarbijate või muude hüvede kasutajatena, hankijatena, tööpanuse, teenuste kasutamise kaudu (vt TÜS § 1 lg 1).
Mittetulundusühing - isikute vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (MTÜS § 1 lg 1).
Sihtasutus on selline eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ja mis on loodud vara valitsemiseks ning kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks (vt SAS § 1 lg 1).
3.3.2. Avalikõiguslikud juriidilised isikud
On ka tsiviilõiguse subjekt. Riik ja kohaliku omavalitsuse üksus on käsitletud avalik õigusliku juriidilise isikuna vaid siis kui ta on tsiviilõiguse subjekt.
Avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Avalik-õigusliku juriidilise isiku õigusvõime tekkimine, avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende pädevus, samuti põhikirja olemasolu jne nähakse ette selle konkreetse avalik-õigusliku isiku kohta käiva seadusega.
Avalik-õigusliku juriidilise isiku osalemise kohta tsiviilõigussuhtes vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-10-03.
3.4. JURIIDILISE ISIKU ASUKOHT, NIMI, JUHTIMINE
3.4.1. Juriidilise isiku asukoht ja nimi
Juriidilise isiku asukoht on tema juhatuse või juhatust asendava organi asukoht, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt aga MTÜS § 3, SAS § 4; vt ka ÄS §-d 81, 125 lg 2, 139 lg 1 p 1, 244 lg 1 p 1; TÜS § 6 lg 1 p 1).
Nimi vajalik teistest eristamiseks. Eraõiguslike juriidiliste isikute puhul peab nimes kajastuma ka liik (võib ka lühendina, nt TÜ). Vt TsÜS § 30; ÄS § 7-15; MTÜS § 4; SAS § 3; TÜS § 2.
3.4.2. Juriidilise isiku juhtimine
Juhtimisorganiteks on juhatus ja nõukogu, kui seaduses on sätestatud nõukogu olemasolu.
Täisühingud ja usaldusühingud – vt ÄS §-d 88-93, 128.
OÜ –vt ÄS §-d 189, 168 – 191.
AS – vt ÄS §-d 290-330.
Tulundusühistu – vt TÜS §-d 64, 38-72.
MTÜ – MTÜS §-d 18-36.
SA – SAS §-d 16-32.
Hääle andmise kohta otsuste vastuvõtmisel - vt TsÜS § 33.
Otsuse kehtetuse kohta vt TsÜS § 38.
3.4.3. Juriidilise isiku esindamine
Seadusest tuleneva esindusõigusega on juhatuse liikmed.
TsÜS § 34: igal juhatuse liikmel on iseseisev esindamisõigus, mis võib olla piiratud. Piirangu kehtivuseks kolmandate isikute jaoks peab see olema kantud registrisse .
Äriühingute puhul võimalik prokuura , vt ÄS 3. ptk, §-d 16-21.
Esindamisvõimalused:

seadusest tulenev juhatuse liikme täielik esindusõigus;

prokuura;

volitus .
3.4.4. Vastutus

juriidilise isiku enda vastutus; - juriidiline isik vastutab varaga oma kohustuste eest nii nagu igasugune teine isik.

juhtorganite liikmete vastutus (TsÜS § 37)
o ÄS §-d 101, 102, 132, 187, 189, 315, 327
o TÜS § 3
o MTÜS § 32
o SAS §-d 23, 32

aktsionäri või osaniku vastutus
o ÄS §-d 79, 123, 188, 289
o TÜS §-d 1 lg 2, 34
Soovitav kirjandus täiendavaks lugemiseks:
- Saare, K. Esindusorgani liikme käitumise omistamisest eraõiguslikule juriidilisele isikule seoses vastutuse küsimusega. Juridica X/2003, lk 673-683.
3.5. JURIIDILISE ISIKU ASUTAMINE JA TEGEVUSE LÕPETAMINE
3.5.1. Juriidilise isiku asutamine
Kaks süsteemi:
- avaldamise normatiivne süsteem;
- loa süsteem.
TÜ ja UÜ: ÄS §-d 82-84.
Tulundusühistu: TÜS § 4-10.
MTÜ: MTÜS §-d 5-11.
SA: SAS §-d 5-15.
3.5.2. Juriidilise isiku lõpetamine
vt TsÜS §-d 39-40 ja vastavaid sätteid eriseadustes.
Kaks lõpetamise viisi:

vabatahtlik;

sundlõpetamine – lõpetamise otsustab kohus, kui on olemas TsÜS §-s 40 toodud alused.
Lõppenuks saab lugeda juriidilise isiku, kui ta on registrist kustutatud.
Eristada tuleb järgmisi staadiume:

likvideerimisest teatamine;

võlausaldajate nõuete väljaselgitamine;

vara realiseerimine ja võlausaldajate nõuete realiseerimine;

alles jäänud vara tuleb jagada õigustatud isikute vahel
(ÄS §-d 216, 379; TÜS §-d 89-90; MTÜS § 50; SAS § 56)
Vt ka TsÜS §-d 40-43.
3.6. ÜHINEMINE, JAGUNEMINE JA ÜMBERKUJUNEMINE
Ühinemise skeemid :

A + B = C;

A + B = A, kus A= ühendav ja B= ühinev.
Jagunemise skeemid:

A → B + C (A ei jää ise alles);

A → B (+ C) (A jääb alles).
Millised juriidilised isikud võivad omavahel ühineda, jaguneda ja ümberkujunduda?
AS-d, OÜ-d, TÜ-d UÜ-d võivad omavahel ühineda, jaguneda ja ümberkujunduda.
MTÜ võib ühineda teise MTÜ-ga ja jaguneda teisteks MTÜ-deks, sama kehtib SA ja tulundusühinguga.
Äri § 103, 124; 201-220; 364-383; 73-94; 37-55; 43-60.
Likvideerimismenetlus tähendab neid toiminguid , mida likvideerijad teostavad alates otsuse vastuvõtmisest kuni selle juriidilise isiku tegevuse lõppemiseni. Kõigepealt tuleb avaldada teave likvideerimise kohta ja näidata ära kuhu ja mis aja jooksul peavad võlausaldajad esitama oma nõude. Likvideerijad peavad välja selgitama millised on nõuded ja pöörduma võlausaldajate poole. Reeglina võivad võlausaldajad esitada nõudeid nelja nädala jooksul. Vara müümine – vara tuleb müüa selleks, et nõuded rahuldada. Ülejäänud vara tuleb anda üle õigustatud isikule. Juhul kui vara müügi käigus ja nõuete selgitamise käigus selgub, et nõudeid on rohkem kui vara, siis peavad likvideerijad koheselt esitama pankrotiavalduse. Ei tohi üldmenetlusega jätkata ja peab jätkama pankrotimenetlusega. Alles jäänud tuleb välja jagada mitte ennem kuue kuu möödumist.
Äriseadustikus on § 119, 216, 379. Siin on nende äriühingute puhul need õigustatud isikud osanikud ja aktsionärid ja põhiline küsimus on see, kuidas nende vahel jaotada. MTÜ-de puhul § 50 sihtasutuste puhul § 56.
3.6.2 Ühinemine jagunemine ja ümberkujundamine
Juriidiline isik võib lõppeda ka ilma likvideerimise menetluseta sellisel juhul kui jääb alles tema õigusjärglane, tema kohustused lähevad kellelegi teisele üle. Võlausaldajate nõuded ei jää õhku vaid võlausaldajate nõudeid saab esitada selle õigusjärglase vastu.

ühinemine – võib olla sellisel kujul, et A+B> C või A+B> B A ühineb B-ga ja jääb järgi B. Tema aktsionärid lähevad B-le ja samuti võlausaldajad.

Jagunemine – jaotumine A> B+C A kaob ära ja tema asemel tekivad B ja C

eraldumine A> B Ast eraldub B aga A ise jääb ka alles.

ümberkujundamine A> B A muutub B, A ise kaob ära ja on nüüd hoopis B
Täisühing, usaldusühing, osaühing ja aktsiaselts-nendele on need protseduurid kõige enam lubatud. Tulundusühing, mittetulundusühing ja sihtasutus – nendel on need protseduurid piiratud. MTÜ võib ühineda ainult MTÜks ja jaguneda ainult MTÜks, sama lugu on SAdega. Tulundusühistu võib ka ühineda ainult tulundusühistuga kuid ta võib jaguneda teisteks äriühinguteks ja neid ei tohi ümber kujundada.
Õppematerjal: TsÜS §24-47: Äriseadustik : § 79-80, 89-90, 98-102= täisühing; usaldusühing § 125-132. OÜ § 135-139, 168-188; AS § 221-222, 242-248, 256-270, 290-327, 391-392, 434-435, 478-483, Tulundusühistuseadus. MTÜ seadus esimesed 5 ptk ja 6 ptk § 56 ja 65. SA seadus esimesed 6 ptk ja 7. ptk § 61 ja 70.
Õpikust võib lugeda 61-76 aga selle võib ka lugemata jätta.

4. Esemed
4.1. ESEME MÕISTE TSIVIILÕIGUSES
Õigusobjektiks e õiguslikuks esemeks on iga hüve, milleni võib ulatuda õigussubjekti õiguslik võim. Subjektid on juriidilised ja füüsilised isikud, kellele kuuluvad subjektiivsed õigused. Nad on millelegi suunatud ja see, millele nad on suunatud on tsiviilõiguse objekt ehk ese. Ese ja asi ei ole sünonüümid. Ese on see, millele on subjektiivsed tsiviilõigused suunatud ehk tsiviilõiguse objekt. Tsiviilõiguse objektiks ehk esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. § 48.
Esemeteks tsiviilõiguses on:
1) asjad; need asjad mis ei saa olla kellegi omad, näiteks voolav vesi ja õhk, ei ole tsiviilõiguse objektiks. Need asjad mis kellelegi kuuluvad, saavad olla tsiviilõiguse objektiks.
2) õigused; sellised õigused saavad olla õiguse esemeks, mis on üleantud. Nõudeõigus, autorõigus. Õiguse objektiks ei saa olla sellised õigused, mis ei ole üleantavad: näiteks vanemate õigused laste suhtes. Vanemal on õigus ja kohustus oma last kasvatada ja ta ei saa seda kuidagi loovutada.
3) muud hüved – au-teatud ühiskondlik positiivne hinnang. Kui au on teotatud, saab nõuda kahju hüvitamist.
Tsiviilõiguse objektiks ei saa olla:
a) asjad, mis ei saa olla kellegi omandis ; b) inimene; c) need õigused, mida ei saa üle anda.
Inimese organid võivad olla õiguse objekt. Tegevus ei saa olla õiguse objekt. NB on esitatud erinevaid arvamusi. Tegevus võib olla ka õigusobjekt.
Spetsialiteedi põhimõte: asjade kogumi käsutamine toimub asjade eraldi võõrandamise näol.
Erista: asjade kogumid, õiguste kogumid.

Õiguste kogumid

1. Vara. (vara mõiste: TsÜS § 66: isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum); objektiks võivad olla üleantavad õigused, millega kaasnevad ka kohustused ja objektiks võib tinglikult lugeda ka kohustusi kuid siiski vara ei saa olla tervikuna õigusobjekt. Vara mõiste on küllaltki laialdaselt kasutatav mõiste. Alati tuleb vara laiali lüüa asjadeks, õigusteks ja kohustusteks. Pärandvara – isik pärandab kogu oma vara sellele ja sellele. Kui keegi isik pärandab oma vara siis ei saa mõelda, et see vara on spetsialiteedi objekt. Ta pärandab nii asju kui ka õigusi kui ka kohustusi.
Asjad kuuluvad õiguste kaudu (õiguste objektidena) vara mõistesse.
2. Ettevõtte mõiste: ÄS § 5: majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ei ole mingil juhul juriidiline isik. ettevõtted ei saa kunagi olla isikuks ehk tsiviilõiguse subjektiks. Samal ajal ei ole ettevõtte ka tsiviilõiguse objekt. Ettevõtte asjad, kohustused ja õigused on tsiviilõiguse objektiks. Ettevõtet võib müüa. Ühekorraga müüakse nii asjad kui ka õigused ja lähevad kaasa ka kohustused.
4.2. ASJAD KUI ESEMED
4.2.1. Asja mõiste
Asi on kehaline ese (vt TsÜS-i § 49). Mittekehalised esemed on õigused ja muud hüved. Kehaline ese tähendab seda, et selleks, et miski saab olla kehaline ese, ta peab olema meeltega tajutav, ruumiliselt piiritletav, ja seda peab olema võimalus vallata.
Loomad ei ole asjad, kuid neile kohaldatakse asjade kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 49 lg 3).
TsÜS § 49 lg 2: teatud juhtudel kohaldatakse õigusele asja kohta sätestatut (nt hoonestusõigust käsitletakse kinnisasjana). Näiteks hoonestusõigus asjaõigusseadus §
4.2.2. Asjad kui esemed
4.2.2.1. Asjade liigid
Asju võib liigitada lähtudes väga erinevatest kriteeriumidest. Juristidele on kasulik liigitada nii, et see liigitus omaks õigusliku tähenduse.
A. Peamine liigitus: sõltuvalt õiguslikust režiimist: see liigitus on kõige tähtsam.
1) kinnisasjad (res immobiles) = maatükk koos selle oluliste osadega; piiritletud maatükk ja siis koosseisu kuulub ka kõik see, mis on selle maaga püsivalt ühendatud. Püsiv õhendus võib olla nii kunstlik kui ka looduslik. Näiteks puud, taimed, põõsad, lilled. Kunstlikult on püsivalt ühendatud igast hooned ja rajatised. Kui me tahame seda määratleda siis tuleb vaadata TsÜS§ 50 lg üks ja § 54. kõik mis ei ole kinnisasi on vallasasi .
2) vallasasjad (res mobiles).
Peamine erinevus on omandamise vorm. Kinnisasja omanik on see, kes on kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna kirja pandud. Mõiste kinnistu ongi kinnistusraamatusse kantud maatükk. Tehingus kinnisasjadega toimuvad notariaalsed vormis.
Vallasasjad on asjad, mida saab ühest kohast teise liigutada, ilma et asi häviks või muutuks oma olemuselt ja omadustelt või välimuselt (autod, raamatud jne).
Vallasasjadeks ei loeta väärtpabereid ja raha, neid käsitletakse asjastunud õigustena.
B. vallasasjade puhul: § 51 peamine juriidiline liigitus on seoses täitmisega. Asendatav asi ja liigitunnusega asi ei ole alati 100% kattuv . Asendatav asi võib saada asendamatuks.
a) asendamatud; mis ei lähe asendatavate alla on kõik asendamatud.
b) asendatavad. – liigitunnustega määratud asjad, arvu mõõdu või kaalu järgi. Üks paar kingi on asendatav teise paari kingadega.
C. vallasasjade puhul:
a) äratarvitatavad;
- asjad, mis kasutamisel lakkavad olemast (kütus, toiduained), (otstarbekohasel kasutamisel)
- õiguslikult äratarvitatavateks loetakse vallasasju, mille otstarbekohane kasutamine seisneb asja võõrandamises (nt raha).
b) mitteäratarvitatavad.
Kõige olulisem vahetegu on vajalik, sest näiteks kasutuslepingud ei saa olla äratarvitatavad. Järelikult peab otstarbekohase kasutamise tagajärjel võimalik ka tagastada.
4.2.2.2. Asja osad
Asja olulise osa definitsioon
Asja oluline osa on selle koostisosa , mida ei saa asjast eraldada ilma, et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (TsÜS § 53 lg 1).
Regulatsiooni tähendus
Olulised osad ei saa olla eraldi õiguste esemeks (TsÜS § 53 lg 2), nad jagavad asja saatust.
Kinnisasja olulised osad
a) kinnisasjaga püsivalt ühendatud asjad;
b) kinnisasjaga seotud asjaõigused.
Soovitav lugeda Riigikohtu otsust nr 3-2-1-30-04.
Kinnisasja oluliseks osaks ei ole:
- võõrale maale asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis;
- maaga mööduvaks otstarbeks ühendatud asi.
Ehitise olulised osad (vt TsÜS § 55)
4.2.2.3. Asja päraldised

ainult vallasasi;

ei tohi olla peaasja koostisosa;

peaasja teenimine ;

kestev seotus ühise majandusliku eesmärgi kaudu (vt § 61 lg 2);

ruumiline seotus.
Tähendus
Päraldised iseseisvate asjadena võivad olla erinevalt asja olulistest osadest eraldi õiguste esemeks.
1) asja võõrandamisel laieneb võõrandamise kohustus ka reeglina asja päraldisele, kui ei ole milleski muus kokku lepitud (vt § 57 lg 3);
2) kinnisasja omandi üleandmisel läheb üle ka omand kinnisasja päraldistele, ilma et oleks vajalik eraldi üleandmisakt (vt dokumentide kohta § 58, sama kehtib aga ka nt talu puhul loomade kohta, vt § 60);
3) hüpoteek laieneb ka kinnisasja päraldistele (vt § 57 lg 3).
4.3. MUUD ESEMED
4.3.1 Kasu
asjast saadav igasugune tulu. Jaguneb viljad ja kasutuseelised. Vili on sellest kasutusest saadav tulu. Kõigepealt saab jagada nii et on asjaviljad ja õiguseviljad.
Asjaviljad on:

loodusvili ehk vahetu vili. See on see, mis looduslikul teel asjast saadakse.

Asja kaudne vili ehk asja õigusvili. See on see, mida asjast saadakse mingi õigussuhte kaudu. Näiteks üüritulu.
Õiguse viljad:

otsene õiguse vili ehk vahetu – rendiõiguse vili võib olla näiteks kaevandatava maa varad .

Õiguse kaudne vili ehk õiguse õigusvili – peab olema et õigus annab sulle mingi õiguse abil vilja. Näiteks patent on iseenesest õigus ja sa annad selle õiguse edasi ja saad vilja – litsentsi tasu patendi eest.
See liigitus peab aitama määrata millise viljaga on tegemist, et osata vastata küsimusele, kelle see vili kuulub. Reeglina kuulub vili omanikule või sellele, kellel on õigus seda asja kasutada, mis vilja annab. Kui on keegi, kes peab vilja välja andma, on tal õigus nõuda kulude hüvitamist. Kui on näiteks hulkuv lüpsilehm ja see lehm sünnitab vasika ja siis saabub omanik ja nõuab lehma koos vasikaga tagasi. See kes aitas vasika ilmale tuua võib öelda et jaa, aga hüvita kulud § 62-64.
Teine liik kasu on kasutuseelised – praktilise kasutuse võimalused.
4.3.2 Koormised ja kulutused
Koormised tähendavad mingisuguseid kohustusi seoses asjaga. Need koormised võib jagada nii eraõiguslikud koormised ja avalik õiguslikud koormised. Eraõiguslik on näiteks reaalkoormatis . Avalik õiguslik koormatis on näiteks maamaks . Need on just need koormatised mis koormavad asja.
Kulutused - need on need kulutused mida seoses asjadega tuleb teha. Need on sätestatud § 63. need on sellised kulutused mis on vajalikud asja säilitamiseks. Kasulikud kulutused on need, millega eset oluliselt parandatakse aga see ei ole hädavajalik. Toreduslikud kulutused on sellised kulutused, millega taotletakse enese mugavust või ilu.
4.3.3 asja väärtus
§ 65 asja väärtus on selle harilik väärtus ja see on kohalik keskmine turuhind .
Vt TsÜS § 62.
Õppematerjal 77-90 kõhler. Tsüs 3. osa esemed. Äriseadustik § 5; asjaõigusseadus § 72, 88, 241

5. Subjektiivne tsiviilõigus

Tsiviilõiguses saab rääkida objektiivsest tsiviilõigusest ja ka subjektiivsest tsiviilõigusest.
5.1. TSIVIILÕIGUSSUHE. SUBJEKTIIVSE ÕIGUSE MÕISTE
Tsiviilõigussuhte mõiste omab keskset tähendust ka praktilises juuras.
Tsiviilõigussuhe on tsiviilõigussubjektide vaheliste õiguste ja kohustuste seos.

absoluutne tsiviilõigussuhe: õigustatud isikul on õigused kõigi vastu. Kohustatud pool ei ole määratletud. Tüüpiline omandiõigussuhe – omanikul on õigused kõigi mitteomanike vastu. Kohustatud isikute arvu pole kindlaks määratud;

relatiivne tsiviilõigussuhe: õigustatud ja kohustatud pool on alati konkreetselt kindlaks määratud. See on tüüpiline vahetussuhete reguleerimisel, lepingute sõlmimisel. Kohustused on konkreetsel isikul.
Tsiviilõigussuhtes on reeglina kaks poolt – õigustatud ja kohustatud pool. Absoluutse õigussuhte puhul on need pooled eristatava, relatiivsete tsiviilõigussuhete puhul on tüüpiline see, et nende tsiviilõigussuhte pooltel on vastastikused õigused ja kohustused. Relatiivsed õigussuhted on nn kahekülgsed, mõlemal poolel on nii õigused kui ka kohustused. Samas võib olla ka ühekülgseid relatiivse iseloomuga õigussuhteid – nt laenuleping . Erandina võib tsiviilõigussuhtes olla ka rohkem kui kaks poolt – nt ühise tegutsemislepingu puhul. Samal ajal võib olla isikuid kas õigustatud või kohustatud poolel mitu (nt kaasomand ). Ka relatiivse iseloomuga õigussuhtes võib mõlemal poolel olla mitu isikut. Tulebki eristada pooli ja isikuid, kui pooli on reeglina alati kaks, siis isikuid võib alati olla rohkem.
Tähtis on määratleda, mis on subjektiivne tsiviilõigus. Subjektiivne tsiviilõigus on juriidiliselt tagatud võimalus ise teatud viisil käituda ja nõuda vastavat käitumist teistelt isikutelt. Siin tuleb arvestada seda, et subjektiivsel tsiviilõigusel võib absoluutse iseloomuga õigussuhtes rõhk olla juriidiliselt tagataud võimalusel ise teatud viisi käituda, relatiivse iseloomuga tsiviilõigussuhetes on esiplaanil pigem õigus nõuda midagi teiselt poolelt.
Subjektiivne tsiviilõigus on tsiviilõigussuhte õigustatud subjekti juriidiliselt tagatud käitumise võimalus, see väljendub võimaluses ise teatud viisil käituda või nõuda teistelt teatud käitumist.
5.2 SUBJEKTIIVSE ÕIGUSE ELEMENDID JA SUBJEKTIIVSETE ÕIGUSTE LIIGITUS
Võime eristada kolme liiki õigustusi:

Õigus ise teatud viisil käituda

õigus nõuda teistelt vastavat käitumist

õigus kaitsele. Võib pöörduda kaitse saamiseks nt kohtusse vms, õigus saada riiklikku kaitset.
Igas subjektiivses tsiviilõiguses sisalduvad need kolm õigustust, kolmas õigustus – õigus kaitsele, on üheselt omane kõikidele subjektiivsetele tsiviilõigustele. Esimene ja teine element võivad aga erinevates tsiviilõigustes erinevalt väljenduda.
Subjektiivsete õiguste liigid:
Põhiliigitus kattub tsiviilõigussuhte liigutusega.
1. absoluutsed õigused – õigused igaühe vastu:
a) isiksusõigused ehk isiku austamise õigused. Nt õigus elule, tervisele, kehalisele puutumatusele, aule, nimele. Need ei ole ainult subjektiivsed tsiviilõigused, nad on niivõrd subjektiivsed tsiviilõigused kuivõrd neid kaitseb tsiviilõigus.
b) asjaõigused:
1. omandiõigus – omaniku õigus vallata, kasutada ja käsutada temale kuuluvat asja. See on absoluutne õigus, st õigus igaühe vastu.
2. piiratud asjaõigused – reeglina õigus võõrale asjale.
2.1 kasutusõigused (nt reaalservituut – annab õiguse kasutada võõrast kinnisasja). AÕS § 172
2.2 realiseerimisõigused (nt pandiõigused – kui võlausaldaja ehk pank annab võlgnikule laenu ja soovib selleks tagatist – hüpoteeki ehk kinnispanti, mis kujutabki endast realiseerimisõigust. See tähendab, et kui võlgnik ei maksa raha tagasi, tekib pangal realiseerimisõigus, õigus nõuda kinnisasja müüki ja saada müügist saadud raha endale). AÕS § 276
2.3 omandamisõigused (nt ostueesõigus – omanik müüb oma asja ära, kuid tal on väga kahju seda müüa, kuid on hädasti raha vaja. Juhul kui uus omanik, see ostja nüüd seda kinnisasja tahab müüa, siis on endisel müüjal, kui ta rahaline seis parem on, ostueesõigus vastavale kinnisasjale). AÕS § 68
c) intellektuaalne omand – siin läheb tsiviilõigusest natuke väljapoole. Intellektuaalse omandiõigus kujutab endast õigust mittemateriaalsetele hüvedele. Need on küll subjektiivsed absoluutse iseloomuga õigused, kuid nad moodustavad tegelikult iseseisva liigi eraõiguse valdkonnas.
2. relatiivsed õigused – õigused konkreetse isiku vastu:
a) nõudeõigus – suur osa relatiivseid subjektiivseid õigusi ongi nõudeõigused, see on juriidiliselt tagatud võimalus kelleltki midagi nõuda.
b) kujundusõigused – õigus teatud viisil käituda, nt õigus hinda alandada, õigus lepingust taganeda või leping üles öelda teatud asjaoludel. Õigus ühepoolselt midagi teha.
c)vastuõigused – õigused, mis on vastuabinõudeks kujundusõigustele. Kui müüja küsib raha, ostja keeldub raha andmast enne, kui müüja asja üle annab. Aga nüüd ütleb müüja, et vastavalt lepingule oli kokku lepitud, et enne raha, siis asi, seega kui raha ei maksta, siis asja üle ei anta. Siin on müüja näol tegemist vastuõigusega.
Absoluutsete õiguste puhul on esiplaanil õigus ise teatud viisil käituda ning relatiivsete õiguste puhul on esiplaanil nõudeõigus teiste vastu.
3. muud liigid:
a) korporatiivsed õigused – aktsionäriks, liikmeks või osanikuks olemise õigus ja sellest tulenevad õigused.
b) hõivamisõigus – see tuleb AÕS-ist, kui on tegemist peremehetu vallasasjaga, siis vastavalt AÕS § 96 on võimalik seda asja omandada hõivamise teel.
5.3 NÕUDED JA VASTUVÄITED
Tuleb välja selgitada, mis on selle subjektiivse õiguse sisuks , mida üks isik võib teiselt nõuda; kas kellelgi on õigus teise vastu ehk nõudeõigus ja kas teine on sellega nõus või on tal vastuväiteid.
5.3.1 Nõuded
Nõudeõigus näitab, kes võib kellelt mida nõuda. Nõude sisu näitab, mida saab nõuda, mida on õigus nõuda. Nõudeõiguse juures on vaja eristada nõudeõiguse alust ja abinorme.
Nõudeõiguse alus – mingeid reegleid sisaldav norm või ka lepingutingimus, mis näitab, mida saab nõuda. Ilma nõudeõiguse aluseta ei saa olla ka nõudeõigust. Nt VÕS § 15 – annab nõude aluse lepingulise kahju hüvitamiseks. Tuleb vaadata ka seda, ka nõude alus on õiguslik.
Paljud õigusnormid ei sisalda ainult nõudeid, vaid ka abinorme – neid, mis aitavad rakendada või kohaldada nõude alusest tulenevat nõuet. Kui nõude alust üles ei leia, siis ei olegi õiguslikku alust midagi nõuda. Võib olla tegemist ka nõudealuste paljususega, siis tuleb eristada kolme erinevat situatsiooni:

nõudeõiguse kuhjumine – võib esitada mitu nõuet korraga, on mitu normi, mis annavad aluse midagi nõuda. Need nõuded üksteist ei sega, on võimalik esitada mitu nõuet koos: nt täitmise nõude ja kahjuhüvitamise nõude võib rikkumise korral esitada paralleelselt.

Alternatiivne nõudeõigus – nt ühest rikkumisest on võimalik esitada mitu nõuet alternatiivselt – kas üks või teine nõue, kuid mitte mitu nõuet korraga. Nt kui müüja annab ebakvaliteetse asja, ostja võib selle vastu võtta ja alandada hinda või lepingust taganeda ja asjast loobuda , aga mitte mõlemat korraga teha.

Nõudeõiguse konkurents – olukord, kus näiliselt on tekkinud mitu nõudeõiguse alust, kuid tegelikult võimalik kasutada ainult ühte. Tuleb lihtsalt välja selgitada, milline nõude alus on õige. Nt non cumu printsiip: nõudeid ei saa esitada mitmel erineval alusel, kui VÕS § 101 lg 2 , 1044 lg 2
5.3.2 Vastuväited
Kui keegi esitab mingi nõude, tekib teise poole jaoks küsimus, kas tal on vastav kohustus nõue täita. Vaidlus tekib siis, kui keegi esitab nõude ja teine pool esitab vastuväite. Vastuväiteid võib liigitada:

vastuväited nõudeõiguse olemasolu kohta:

nõuet välistav vastuväide: nõuet ei ole kunagi olnudki. Nt kui pooled peavad läbirääkimisi ja üks leiab, et leping on sõlmitud ja mõne aja pärast nõuab täitmist. Teine pool väidab, et lepingut ei ole sõlmitudki. Esimene pool suudab nõudeõiguse olemasolu tõestada ainult siis, kui on midagi kirja pandud. Teine variant välistada vastuväite puhul on see, kui üks pool tugineb sellele, et tehing on tühine.

Nõuet lõpetav vastuväide – tugineb sellele, et nõuet enam ei ole. Nt kui võlausaldaja nõuab võlgnikult raha äramaksmist, aga võlgnik ütleb, et raha on juba makstud. Siis tuleb asja tõendada, et raha on makstud. Võlgnik peab hoolitsema selle eest, et kui ta on kohustuse täitnud, on tal olemas tõendid tõendamaks, et ta tõesti on selle kohustuse täitnud. Seaduses on tegelikult päris mitmeid nn õigust lõpetavaid tähtaegasid, kus teatud õiguse realiseerimiseks on antud mingid tähtajad. Nt lepingust taganemise õigus on antud ainult teatud tähtajaks ja kui selle aja jooksul lepingust ei taganeta, siis kaotatakse see õigus. NB antud juhul ei ole tegemist hagi aegumise tähtajaga!

vastuväited, mida ei esitata nõudeõiguse olemasolu kohta, vaid selle teostamise kohta – need on vaided. Siin on omakorda kolm alaliiki :

aegumise vastuväide – aegumine ei lõpeta nõuet, kuid kui kohtus tugineda aegumisele, siis nõudel ei ole enam alust.

Edasilükkav vastuväide – seisneb selles, et nõue ei ole muutunud veel sissenõudeks. Nõue on küll olemas, aga seda ei pea veel täitma, kuna täitmise aeg ei ole veel kätte jõudnud.

Nõudeõigust piirav vastuväide – ei eita nõudeõigust, kuid tugineb mingile asjaolule, mille tõttu ei saa nõudeõigust teostada. Nt kinnipidamisõigus (vt VÕS § 110-111) – kui üks pool ei ole oma kohustust täitnud, siis võib oma kohustust mitte täita ka teine pool.
5.4 SUBJEKTIIVNE ÕIGUS JA JURIIDILINE KOHUSTUS
Sellele subjektiivsele tsiviilõigusele alati vastab juriidiline kohustus. See tuleneb sellest, et subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused saavad kehtida ainult tsiviilõigussuhte raames. Juriidiline kohustus näitab, mida kohustatud isik peab tegema õigustatud isiku suhtes. Juriidiline kohustus võib olla:
1) passiivne – kohustus midagi mitte teha. See on omane absoluutse iseloomuga tsiviilõigussuhetele, nt omandisuhtele. Seda võib ette tulla ka relatiivse iseloomuga tsiviilõigussuhete juures – nt üürileandja ütleb tingimused, mida üürnik ei tohi teha.
2) aktiivne – kohustus midagi teha. See on omane relatiivse iseloomuga tsiviilõigussuhetele. Kui on tegemist aktiivse juriidilise kohustusega, võib see olla omakorda kahesugune :
- olla suunatud konkreetsele tulemusele – nt tellijal on kohustus raha maksta, ehitajal kohustus valmis teha
- kohustus seisneb kohustuses teha kõik vajalik ja võimalik mingi tulemuse saavutamiseks. Kui tulemust ei saavutata, ei ole tegemist kohustuse rikkumisega (nt käsundusleping – nt kliendi ja advokaadi suhe).
Tuleb silmas pidada seda, et subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus on seotud, ei ole vaja mõlemast korraga rääkida, vaid üks võib tuleneda teisest. Lepingu sõlmimisel on olulisem ja soovituslik määratleda juriidilised kohustused. Sest kohustustele korrespondeeruvad ka ju subjektiivsed õigused. Juriidiliste kohustuse kõrval eristatakse mittetäielikke kohustusi –kohustus, mille täitmist ei saa nõuda, kui see juba on täidetud, siis seda käsitletakse nagu juriidilise kohustuse täimist. Siis ei saa kohaldada alusetu rikastumise sätet. Need kohustused on seaduses määratletud kui mittetäielikud kohustused, eelkõige VÕS § 4. eelkõige hasartmängust tulenev kohustus – nt kui kaardimängu võlg jäetakse maksmata, siis seda sisse nõuda ei saa, aga kui see ära makstakse, siis ei ole tegemist alusetu rikastumisega. Ka aegunud mittetäieliku kohustuse täitmist ei saa tagasi nõuda.
5.5 SUBJEKTIIVSE ÕIGUSE TEKKIMINE, MUUTMINE JA LÕPPEMINE
5.5.1 Juriidilise fakti mõiste ja liigitus
Juriidiline fakt on tegelikkuse asjaolu, millega seadus seob tsiviilõigussuhete tekkimise, muutmise või lõppemise. Enamlevinud faktid on määratletud TsÜS-is § 5. juriidiline fakt on mingisugune asjaolu, millega kaasnevad juriidilised tagajärjed. On kahte tüüpi juriidilisi fakte: on tehingud ja on muud asjaolud. Kui juriidiliseks faktiks on leping, tähendab see seda, et lepingus on võimalik kokku leppida teisiti, kui on ette nähtud seaduses. Muudeks asjaoludeks võib olla nt kahju tekitamine.
Juriidiliste faktide liigitus:
1)sündmused – ei sõltu inimese tahtest, kuid toova kaasa õigusliku tagajärje. Nt loodusnähtused, millel on õiguslik tähendus, inimese surm. Siia kuuluvad ka sellised nähtused, mille tekkimine on seotud inimese tahtega, kuid mille kulgemisprotsess ei sõltu inimese tahtest.
2) teod – omavad suuremat tähendust. Tegevus või teost hoidumine, millega seadus seostab õiguslike tagajärgede saabumist. Teod jagunevad:
- õigustoimingud ehk õiguspärased teod
* tehingud – õiguspärased teod, mis on suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele .
* muud toimingud – tehingud, millega kaasnevad õiguslikud tagajärjed, aga eesmärk on hoopis muu. Nt raamatu kirjutamine, avaldamine, kus eesmärgiks on kirjutada hea raamat ja saada kirjanikuna tuntuks , aga raamatu avaldamisega kaasneb raamatule autoriõigus. Keegi ei kirjuta raamatut eesmärgil omada autoriõigusi.
- õigusvastased teod – eelkõige kahju tekitamine, lepingu rikkumine jms. Alati tuleb kontrollida, kas teoga rikuti lepinguväliseid kohustusi – sellest sõltub, kuidas leida nõudealus. Lepinguväliste kohustustega rikkumisega rikutakse omandiõigust. Kui on rikutud lepingut, siis tuleb vaadata, millised nõuded sealt tulenevad.
5.5.2 Subjektiivse õiguse omandamine ehk tekkimine
Ilma juriidilise faktita ükski subjektiivne õigus tekkida ei saa.
Eristatakse kahte tekkimise viisi:
1) algne subjektiivse õiguse tekkimise viis -
1.1 tekib niisugusel moel, et teda enne ei olnudki. Tema tekkimine on esmakordne. Nt mingi asja valmistamine, tekib omandiõigus mingile asjale, mida enne ei olnudki.
1.2 tekib, kui subjektiivne õigus tekib sõltumata eelmise õigustatud isiku tahtest, sõltumata sellest, kellele see subjektiivne õigus enne kuulus. Nt hõivamise teel asja omandamine.
2) tuletatud subjektiivse õiguse tekkimise viis – kui subjektiivne õigus omandatakse üleandmise teel. Üleminek toimub õigusjärgluse teel. Eristatakse kahte sorti õigusjärglust:
2.1 singulaarõigusjärglus – see on üksikõigusjärglus. See tähendab, et õigus läheb üksikkorras üle.
2.2 üldõigusjärglus – siis kui õigused lähevad kogumina üle, nt pärimine – pärandvara koosseisus olevad õigused lähevad pärija üle.
5.5.3 Subjektiivse õiguse muutumine
Kui subjektiivne õigus on algselt mingil viisil olemas, siis võib ta sisu muutuda millekski teiseks. Nt kokkulepped – ostja ostis mingi asja, müüja andis asja üle, aga hinnad on vahepeal tõusnud ja siis lepitakse kokku uues hinnas . Seega nõue muutus. Subjektiivne õigus võib muutuda ka rikkumise tagajärjel – juhul kui keegi annab üle ebakvaliteetse asja, siis tekib vastuvõtjal õigus nõuda hinna alandamist. Õigus võib muutuda ka osalise täitmise korral – võlausaldajal on nt nõue 1 miljon krooni, võlgnik maksab pool ära, seega nüüd on ka nõue teistsugune, see on siis 0,5 miljonit.
5.5.4 Subjektiivse õiguse lõppemine
Lõppemise alused:
1) täitmine – kui teine pool on oma kohustuse täitnud
2) asja hävimisel – omanikul asi hävib, omandiõigust enam pole
3) isiku surm või juriidilise isiku lõppemine
4) loobumine
5) tähtaja tõttu
Õppematerjal:
TsÜS § 5, 6
VÕS § 2,3,4,6,24
Õpik lk 28-53
5.6 SUBJEKTIIVSE ÕIGUSE TEOSTAMINE JA VALITSEMINE
5.6.1 Subjektiivse õiguse teostamise mõiste
Mõiste on tuletatav subjektiivse tsiviilõiguse mõistest. Teostamine tähendab tegelikku elluviimist. Subjektiivne õigus on juriidiliselt tagatud ja see on võimalus ise teatud viisil käituda või nõuda teiselt teatud käitumist – teostamine tähendabki nende võimaluste elluviimist, mida subjektiivne õigus endas kätkeb. Subjektiivse õiguse teostamisel tuleb lähtuda teatud põhimõtetest:
1) hea usu põhimõte – tuleneb TsÜSi §-dest 138, 139; VÕS § 6. Õiguste teostamisel peab arvestama ka teise poole huve ega tohi teha midagi sellist, mis oleks teisele poolele kahjulik. Vt ka VÕS § 6 lg 2 – kui miski on vastuolus hea usu põhimõttega, tuleb lähtuda hea usu põhimõttest mitte seaduses sätestatust.
2) õiguse teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil ega ka nii, et eesmärgiks on teisele kahju tekitamine - TsÜS § 38 lg 1,2.
Juhul kui seaduses on antud otsetähendusega hea usu põhimõte, siis eeldatakse, et tegemist on heauskse käitumisega. Kui aga ei ole seaduses antud hea usu põhimõtet, siis heausksust ei eeldata õiguslikust tagajärjest.
5.6.2 Subjektiivse õiguse kaitse mõiste ja viisid
Subjektiivse õiguse kaitse all tuleb mõista õiguskaitsevahendite kohaldamist juhul, kui mingit subjektiivset tsiviilõigust on rikutud. Kaitsevahendid:
1) täitmisele sundimine
2) kahju hüvitamine
3) asja väljanõudmine
4) lepingu lõpetamine taganemise või ülesütlemise teel
5) rikkumise kõrvaldamine – nt negatoorhagi , kui oma asja ei saa kasutada
6) õiguse tunnustamine
See kaitse tuleb mängu siis, kui juba on subjektiivseid õigusi rikutud. Kaitseviiside kõrval tuleb aga eristada kaitsemeetodeid ehk kuidas seda kaitset saab ellu viia, kuidas toimub õiguskaitsevahendite kohaldamine? Võib eristada kolme meetodit:
1) vabatahtlik – iseloomulik eraõigusele. Nt kahju kandja pöördub kahju tekitaja juurde, nõudes kahju hüvitamist.
2) kohaldamine sunni abil – see võib omakorda toimuda kahel viisil:
- kohtuotsuse alusel
- otsene sundtäitmine (vähem levinud; võib olla nt lepingus kokku lepitud)
3) enesekaitse
5.6.3 Enesekaitse
See tähendab ise mingisuguste kaitsevõtete rakendamist. Võib eristada kolme liiki enesekaitset:
1) omaabi – AÕS § 41 – see on õigus valdust omavoli vastu jõuga kaitsta ületamata hädakaitse piire.
2) hädakaitse – TsÜS § 140 (vt ka KarS § 28) – enesekaitse rünnaku vastu. Siin tähendab, et rünnak on inimese vastu – inimene ründab inimest.
3) hädaseisund – TsÜS § 141 (vt ka KarS § 29) – hädaseisundiga on tegemist siis, kui on kas oht inimesele või varale (kas endale, enda varale või kellelegi teisele või kellegi teise varale). Hädaseisund tähendab, et oht ei tulene inimesest, vaid millestki muust (nt tulekahju või kui koer ründab). Hädaseisundis tekitatud kahju on õiguspäraselt tekitatud kaitse, kahju tekitaja käest ei saa kahju sisse nõuda. Hädaseisundi puhul on põhikriteeriumid järgmised:
- kahju tekitamine oli ohu tõrjumiseks vajalik
- tekitatud kahju ei ole ebamõistlikult suur võrreldes ähvardanud ohuga
Kahju sissenõudmisel on aga kaks erandit:

kui tõrjutud oht tuleneb ohu tõrjujast endast, siis ta peab tekitatud kahju hüvitama.

Kui asjaoludest tuleneb, võib kahju hüvitamist nõuda sellelt isikult, kelle huvides kahju tekitati
Hädaseisundi puhul võib eristada kaitse hädaseisundit ja rünnaku hädaseisundit. Kaitse hädaseisundi korral rünnatakse seda, kust oht tuleb. Rünnakuhädaseisundi korral rünnatakse seda, kust oht ei tulene (nt lammutatakse kuur , mis ei põle, aga on põleva maja ees, eesmärgiga saada ligi põlevale majale).
Õppematerjal:
TsÜS § 138 – 141
AÕS § 41
KarS §-d 28,29
Köhleri õpik lk 47-53
6. TEHINGUD
6.1 Tehingu mõiste ja liigid
Tehingu mõiste on antud TsÜSi § 67 lg 1 – „Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogu, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .” Tehing on alati õiguspärane tegu, mis on suunatud mingi õigusliku tagajärje saavutamisele. Tehingu mõiste on tegelikult vägagi lai, tehingutena tuleb mõista igasuguseid tahteavaldusi , mis on suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele. Väga suur osa tehingutest on lepingud. Kas ühe poole tahteavaldusest piisab, et tegemist oleks tehinguga või on vajalik siiski tehingu tegemiseks ka mingit teist toimingut, et tegemist oleks toimingute koguga – see on keskne küsimus, et selgitada välja, kas mingi tegu on ainult üks osa tehingu toimingust või juba toimingute kogu. Toimingute juures ongi vaja eristada neid toiminguid, mis on suunatud õigusliku tagajärje saavutamisele. Kui lepingu sõlmimisel teeb üks pool ettepaneku lepingu sõlmimiseks, ei ole ju leping sõlmitud, leping sõlmitakse siis, kui teine pool nõustub lepingu sõlmima. Alati tuleb vastata järgmistele küsimustele:

kas on tegemist sellise tahteavaldusega, mis on suunatud

kas sellest toimingust ja tahteavaldusest piisab, et oleks tehing toimunud, või on vaja veel mingeid toiminguid, et tekiks tehing
Tehingute liigitamine :

ühepoolne tehing – ühe poole tahteavaldusest piisab, ei ole vaja muud toimingut. Tüüpiline ühepoolne tehing on testament – testamendi koostamine ongi juba toiming, millega tekib õiguslik tagajärg.

mitmepoolne tehing ehk leping – suur osa neist on kahepoolsed. Nt ühise tegutsemise leping on mitmepoolne, igasuguste juriidiliste isikute organite otsused on samuti mitmepoolsed. Võib olla ka isikliku ja varalise iseloomuga lepinguid. Tsiviilõiguses on enamik lepinguid siiski varalise iseloomuga lepingud; isikliku iseloomuga on nt abieluleping . Üheks oluliseks lepingu liigiks on tehingute jagunemine kohustustehinguks ja käsutustehinguks. See liigitus on oluline just germaani õigusperekonnale. Müügileping on kohustustehing – poolte vastastikused õigused ja kohustused on ära määratud. Kohustustehing ei mõjuta veel asja üleandmist, müüja on veel asja omanik. Müügilepingu alusel ei lähe veel mingid asjad üle. Käsutustehingu abil lähevad asjad üle, käsutustehing võib toimuda samal ajal kui kohustustehing. Käsutustehing on täitmistehing, see on asja üleandmise tehing. Kohustustehing kohustab vastastikku midagi tegema; käsutustehing on selline tehing, mille alusel õigused ja kohustused antakse tegelikult üle. Lahutamisprintsiip ja abstraktsiooniprintsiip tuleb arvesse võtta käsutus- ja kohustustehingu juures: Lahutamisprintsiip tähendabki seda, et tuleb eristada kahte tehingut TsÜS § 6 lg 3 – õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga ehk käsutustehinguga. Abstraktsiooniprintsiip tuleneb TsÜS § 6 lg 4, mille kohaselt kohustustehingu kehtivus ei mõjuta käsutustehingu kehtivust. Kohustustehingut nimetatakse ka kausaaltehinguks, sest see tingib mingite asjade kulgemise , see sisaldab põhjust käsutustehinguks. Käsutustehing on abstraktne , see ongi see üleandmise akt ise.
6.2 Tahteavaldus ja selle liigid. Tahe
Iga tehingu aluseks on mingi tahe mingisugune õiguslik tagajärg saavutada. Tahe on subjektiivne soov saavutada mingi õiguslik tagajärg. Tahe peab olema väljendatud tahteavaldus, tahte olemasolust lihtsalt ei piisa. Tahteavaldus on tahte väljendamine teatud õigusliku tagajärje saavutamiseks. Tahteavalduse eraldi analüüs omab tähtsust selle selgitamisel, kas tehing on kehtiv. On oluline, et oleks järgitud kahte reeglit:

tahe peab olema vabalt kujunenud tegelikke asjaolusid teades. Kui see nii ei ole, siis võib olla tegemist kas pettuse või eksimusega.

Tahteavaldus peab vastama tahtele. Praktilisest aspektist on määravam tahteavaldus. Kui aga tahteavaldus on tehtud, siis selle kehtivuseks tuleb uurida neid kahte eelnevat aspekti.
Seoses tahteavalduse ja tehinguga võib eristada kolme varianti :
1) tahe peab olema vabalt kujunenud tegelikke asjaolusid teades; - kui oleks teadnud tegelikkuse asjaolusid, siis ma poleks seda tehingut teinud. Oli väär ettekujutus asjast. Näiteks kui ma oleks teadnud, et maal, mille ma ostsin oli võltsing, siis ma poleks seda kunagi ostnud.
2) tahteavaldus peab vastama tahtele
Praktilisest aspektist on määravam tahteavaldus. Kui aga tahteavaldus on tehtud, siis selle kehtivuseks tuleb uurida neid kahte eelnevat aspekti. Seoses tahteavalduse ja tehingu seosega võib eristada kolme varianti:
1) tahteavaldusest väljendub tehing. Toiming ja tahteavaldus suuresti langevad kokku. Võib olla, näiteks, et ühepoolse tehingu puhul, tahteavaldus ja tehing langevad kokku. 2) kahepoolse tehingu puhul on vajalikud vastastikused tahteavaldused . Siin ei piisa nüüd tehingus ühest tahteavaldusest. Siin on kahte vastastikkust tahteavaldust vaja, kokku annab see tehingu.
3) võib olla ka tahteavaldusi, millel on küll õiguslik tähendus, kuid samal ajal ei ole tehing. Sellised tahteavaldused, mis eeldavad ka teisi tahteavaldusi.
Tahteavalduse liigid:

otsene – sõnaselgelt, vahetult väljendatud tahteavaldus. Tahe saavutada õiguslik tagajärg on sõnaselgelt väljendatud.

Kaudne ehk konkludentne – väljendub tegevuses, millest võib järeldada tahet saavutada õiguslik tagajärg.

Vaikimine või tegevusetus – tahteavalduseks võib olla ainult siis, kui see tuleneb seadusest, kokkuleppest või praktikast.
Seoses tahteavaldusega on oluline see, millal tahteavaldus jõustub, millal kehtima hakkab, TsÜS § 69 – 74. tuleb eristada kahte liiki tahteavalduse kehtivaks muutumist:

vastuvõtmist vajav tahteavaldus – jõustub siis, kui need on kätte saadud.

Vastuvõtmist mitte vajav tahteavaldus – jõustuvad tegemisel
Tahteavalduse kättesaamine:

Kohalviibijad: Vahetult kätte antud või teatavaks tehtud

Eemalviibija: loetakse kättesaanuks, kui see on jõudnud tema elu- või töökohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda
Tahteavaldust ei saa tagasi võtta, kui ta on jõustunud. Küll aga saab tahteavaldust tagasi võtta enne jõustumist. Tahteavaldus, seni kuni ta on kehtiv, on õiguslikult siduv ja seda tagasi ei saa võtta. Siin on ka erijuhud: nt tahteavalduse tegija sureb või muutub teovõimetuks – need juhtumid ei mõjuta tahteavaldust. Teine erisus on seotud sellega, kui tahteavaldus on tehtud piiratud teovõimega isikule (vt TsÜS § 74) – tahteavalduse võib vastu võtta esindaja.
6.3 Tehingu tõlgendamine
Tuleb teha vahet seaduse ja tehingu tõlgendamisel. Seaduse tõlgendamise kohta käib TsÜSi § 3 ja eesmärgiks on teha kindlaks, mis on selle seaduse sisu. Tehingu tõlgendamisel on eesmärgiks selgitada välja tehingu tegijate tõeline tahe ja tahteavaldus. ( vt TsÜS § 75, VÕS § 29 - mitmepoolse tehingu puhul).
Tahteavalduse tegemine:
1)Kui tahteavaldus on suunatud kindlale isikule TsÜS § 75 lg 1,
2) kui tahteavaldus ei ole tehtud kindlale isikule TsÜS § 75 lg 2 1 lause;
3) kui tahteavaldus on tehtud avalikkusele TsÜS § 75 lg 2 2lause.
6.4 Tehingu vorm
Kehtib vormivabaduse põhimõte, mis tähendab, et tehinguid võib teha ükskõik, mis vormis. Teatud juhtudel on aga seaduses ette nähtud kohustuslik vorm ja teatud juhtudel võivad pooled kokku leppida tehingu vastavas vormis. Tehingu vormil on mitmeid funktsiooni, kuid kõige tähtsam on tõenduslik funktsioon – et pärast oleks võimalik tõendada, mis tehingu sisuks on. Notariaalses vormis tehtud tehingu puhul on tähtis ka see, et notar kontrollib, kas antud tehingut on võimalik üldse teha, muidugi on notariaalses vormis tehingu mõtteks ka see, et tehingut saab hiljem tõendada.
Vormi liigid:

suuline vorm – eelkõige sellised tehingud, mis kohe täidetakse tehingu tegemisel.

Kirjalik vorm – teatud juhtudel on ette nähtud seadusest tulenev kirjalik vorm. Tihtipeale aga sõlmitakse leping või tehakse tehing just kirjalikus vormis, et oleks hiljem kergem tõendada. Kirjalik vorm seondub sellega, et sinna peavad olema tehingu pooled omakäeliselt alla kirjutanud. Elektrooniline vorm on võrdsustatud kirjaliku vormiga .
* Kirjalikku taasesitust võimaldav vorm – selline kirjalik vorm, mis ei ole alla kirjutatud ei omakäeliselt ega digitaalselt. Kui seaduses on see ette nähtud, mis vormis seda taasesitada, siis vt TsÜS § 79.
3) notariaalne vorm:
- tehingu notariaalne kinnitamine – TsÜS § 81 – notar kinnitab ainult allkirja õigsust, notar ei tegele tehingu sisuga
- tehingu notariaalne tõestamine – TsÜS § 82 - notar tõestab nii seda, kes on alla kirjutanud kui ka kontrollib tehingu sisu. Tehingud kinnisasjadega tuleb notariaalselt tõestada, samuti võib notariaalselt tehingut tõestada ka poolte kokkuleppel.
Kui tehingu vormi ei ole järgitud, siis on tehing tühine, kui seadusest või vorminõudmise eesmärgist ei tulene teisiti ( vt TsÜS § 83). Sama kehtib ka kokkulepitud vormi kohta (vt TsÜS § 81). Kui on tehing seadusega ette nähtud vormis, siis saab ainult samas vormis lepingut muuta. Kui pooled on mingi tehingu teinud kokkulepitud vormis, siis saab tehingut muuta samas vormis, kui pooled on nii kokku leppinud. Kui pooled ei ole muutmise vormis kokku leppinud, siis mingisugust vormi järgida ei tule ( vt VÕS § 13 lg 2 ja TsÜS § 77 lg 3 2. lause). Lõpetamise osas sõltub vormistamine lõpetamise viisist, siin üldreegleid ei ole.
Õppematerjal:
TsÜS § 67 – 83
VÕS § 11, 13, 29
Köhleri õpik lk 91-110, 148-155, 188-195
7. LEPING JA SELLE SÕLMIMINE
Lõviosa tehinguid on lepingud. Kõik, mis sai räägitud tehingute kohta, käib ka lepingute kohta!
7.1 Lepingu mõiste ja liigid
Leping on mitmepoolne tehing. Leping on vastastikuste tahteavalduste kaudu saavutatud kokkulepe teatud õigusliku tagajärje saavutamiseks. Enamikel juhtudel on lepingud kahepoolsed. Lepingud on iseenesest kokkulepped ja need on kasutatavad igasugustes valdkondades ka peale eraõiguse (nt rahvusvahelised lepingud, halduslepingud, ühinguõiguslikud lepingud jne.). Peamine liik eraõiguses on siiski võlaõiguslik leping. Teistes tsiviilõiguse valdkondades on lepingutel ka oma tähendus, kuid mitte nii määrav kui võlaõiguslepingutel. Leping võlaõiguses ongi kokkulepe mingi teo tegemiseks või sellest hoidumiseks. Lepingu elementideks on:

tahe,

tahteavaldus ja

kokkulepe – vastastikuste tahete kokkulangemine
Lepingu sisuks on kokku lepitud tingimused. Lepingust väljapoole jäävad lepingu pooled, nemad ei ole lepingu elementideks. Väljapoole lepingut jääb ka lepingu alus – põhjus, eesmärk või motiiv , miks leping üldse sõlmiti – see on õiguseväline tegelikult.
7.2 Lepingu sõlmimise viisid
Lepingu sõlmimise juures peab silmas pidama , et meil kehtib lepinguvabadus ja see omakorda väljendub kolme liiki vabaduses: sõlmimise, sisu- ja vormivabadused. Kusjuures kõik vabadused ei ole absoluutsed ja kõik on mingil määral piiratud. Kõige vähem piiratud on sõlmimise vabadus – vabadus otsustada kellega ja kas üldse sõlmida leping. See sõlmimise vabadus on piiratud teatud juhtudel sõlmimise sunniga, kus üks või teine pool on kohustatud leping sõlmima (nt Ühistranspordiseadus – kui bussis on kohti, siis bussijuht peab reisija peale võtma; sama on ka taksoga – taksojuht ei saa öelda, et ta ei sõiduta). Ilma teise poole nõudmiseta võib samuti olla lepingu sõlmimise kohustus – nt auto kindlustusleping . Sisuvabadus – lepingu võib sõlmida sellises sisuga nagu pooled vajalikuks peavad. Sõltumata sellest, mis on seaduses kirjas, võidakse ka kokku leppida selles, mida seadus ei sätesta – dispositiivsuse põhimõte (VÕS § 5) – see on üldpõhimõte ja kehtib siis, kui kuskilt mujalt ei tulene teisiti: nt kui on otseselt öeldud, et teistsugune kokkulepe on tühine (vt VÕS § 113 lg 6 viivise kohta). Dispositiivsusele vastab imperatiivsus – ei tohi teistmoodi kokku leppida, kui on seaduses lubatud (nt karistusõiguses). Lepingu võib sõlmida vabas vormis, välja arvatud juhul, kui seaduses ei ole teistmoodi sätestatud.
Lepingu sõlmimise klassikaline viis seisneb offerdi ja atsepti vahetuses. Offert on ettepanek ja aktsept on nõustumine. Samal ajal võib lepingu sõlmimine toimuda ka muul viisil (VÕS § 9), kui on piisavalt selge, et kokkulepe on saavutatud. Päris palju lepinguid sõlmitakse tüüptingimuste kasutamisel – see lepingupool , kes tegutseb kutse- või majandustegevuses, kasutab lepingus tüüptingimusi, sest ta sõlmib väga paljude klientidega samasuguseid lepinguid.
7.3 Ofert
7.3.1 Oferdi mõiste ja offerdi tegemine
Oferdi mõiste on antud VÕS § 16 lg 1 – ettepanek lepingu sõlmimiseks, mis peab vastama teatud tingimustele. Põhimõte on selles, et ofert on tehtud sellisel viisil, et vastuseks piisab ainult jaatavast vastusest. Lepingu tingimused peavad olema piisavalt määratletud ja selles peab olema väljendatud tahe lepingu sõlmimiseks. Kui ofert on tehtud, siis on selle tegija juba õiguslikult siduv ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi. Veel üks oluline tingimus oferdi puhul on see, et ofert peab olema suunatud konkreetsele isikule (poes on ostja oferent – kaup, mis on välja pandud, on ettepanek oferdi tegemiseks ja müüja on aktseptant ).
7.3.2 Oferdi tühistamine ja tagasivõtmine
Kui ofert on tehtud, siis on ta õiguslikult siduv ja seda ei saa suvaliselt tagasi võtta. Oferti saab tagasi võtta vastavalt TsÜSi § 72 - kuidas saab tahteavaldust tagasi võtta. Siin on oluline muidugi tõendamise küsimus aegade fikseerimise suhtes eriti. Oferti võib tühistada siis, kui see võimalus on oferdis endas määratud. Oferdis on tihti määratletud aeg, millal vastama peab ja kui aega ei ole määratletud, siis tuleb vastata vajaliku aja jooksul. Kui oferdile ei vastata selle määratud aja jooksul, siis oferent ei ole enam siduv. Oferent võib jätta oferdis ka sellise võimaluse, et kuni vastuse saamiseni jätab oferent endale võimaluse oferdi tühistada enne kui vastamise määratud aeg ei ole veel läbi.
7.3.3 Oferdi lõppemine
Oferdi lõppemine tähendab, et ofert ei ole siduv enam oferendile. Ofert lõppeb siis, kui vastamise tähtaeg on möödas ja aktsepti ei ole saabunud. Kui vastamise tähtaeg ei ole oferdis määratud, siis tuleb vaadata, kas ofert oli tehtud kohalviibijale või eemalviibijale. Kui see oli tehtud kohalviibijale ja vastamise tähtaega ei ole ära näidatud, siis tuleb vastata koheselt. Kui ofert oli tehtud eemalviibijale ja vastamise tähtaega ei ole märgitud, siis tuleb vastata mõistliku aja jooksul. - kui oferdi teinud isik saab kätte teate oferdi tagasivõtmise kohta (VÕS § 19 lg 1). Alati tuleb vaadata: kas on tähtajaline või tähtajatu ja siis vaadata kas on kohalviibija või eemalviibija. Samuti lõpetab oferdi ka eitav vastus oferdile. Kolmas võimalus offerdi lõppemiseks on see, kui oferent võtab oferdi tagasi või tühistab selle.
7.4 Aktsept
7.4.1 Aktsepti mõiste viisid
See on nõusolek lepingu sõlmimiseks. See ongi tegelikult ainult jaatus, et ollakse nõus lepinguga. Aktsept võib olla väljendatud kolmel viisil:

otsese tahteavaldusega – selgelt on öeldud, et jah, ma olen nõus lepingu sõlmima. Siis kui aktsept jõuab oferendini, siis loetakse leping sõlmituks.

Kui aktsept on väljendatud konkludentselt – selline tahteavaldus, mis väljendub teo kaudu. Leping on sõlmitud selleks ajaks, kui oferent sellest teada saab. Siit tuleneb ka erand, kui nendevahelisest praktikast tuleneb, et leping loetakse sõlmituks teo tegemise alustamisest.

Vaikimine või tegevusetus – võib olla aktsept, kui sellele on antud seaduses või tava kaudu tähendus ( VÕS § 20 lg 3). Leping loetakse sõlmituks, kui teatud aja jooksul ei tule aktseptandilt eitavat vastust.
7.4.2 Hilinenud aktsept
Kui oferent andis tähtaja, nt 2 nädalat, et teatada oma nõusolekust ning see aeg möödub, kuid 3ndal nädalal tuleb aktsept. Sellistel juhtudel on tegemist hilinenud aktseptiga. Tuleb vaadata, kas aktspt on hilinenult välja saadetud või on välja saadetud õigeaegselt, kuid teatud põhjustel on see hilinenud ( VÕS §22). Kui aktsept on hilinenult välja saadetud, siis tuleb aktsepti käsitleda kui uut oferti. Ja kui oferent nüüd soovib jätkuvalt nõus olla, siis teeb tema aktsepti. Juhul kui oferent on huvitatud sellest, et leping saaks sõlmitud, siis ta võib aktseptandile teatada, et ta loeb selle aktsepti õigeaegselt saabunuks – see on sellisel juhul, kui aktsept on hilinemisega välja saadetud. Kui aga aktsept oli õigeaegselt välja saadetud, aga saabus hilinemisega, sel juhul sõltub edasine oferendist. Kui oferent on huvitatud lepingu sõlmimisest, siis oferent ei teata teisele poolele midagi ja leping loetakse sõlmituks. Kui oferent aga ei soovi enam lepingu sõlmimist, siis ta peab viivitamatult teatama aktseptandile, et selle akstept saabus hilinenult ja siis lepingut ei loeta sõlmituks. Siis võib seda hilinenud aktsepti siiski käsitleda uue oferdina, siis on võimalik oferendil jällegi mõelda, et kas sõlmida leping ja ise aktsept saata.
7.4.3 Täienduste ja muudatustega aktsept
Kui tuleb aktsept, siis leping loetakse sõlmituks oferdis sätestatud tingimustel. Võib aga tekkida juhus , kus ollakse nõus oferdiga, kui teatud tingimustel. Muudatustega aktsepti saab käsitleda ka uue oferdina ja oferent omakorda muutub aktseptandiks. Siin on üks erand – juhul kui muudatused ei ole olulised, siis nende ebaoluliste muudatustega aktsepti loetakse siiski aktseptiks ja leping sõlmituks, kui oferent ei teata viivitamatult, et ta ei nõustu aktseptiga.
Õppematerjal:
VÕS § 8,9, 16-22
VÕSi õpik lk 93-109, va alapunkt 6.6
Köhleri õpik lk 131- 148
8. TEHINGU KEHTETUS
TsÜSi jaoks keskse tähendusega küsimus on see, kas tehing on kehtiv või kehtetu . Tehingute kehtetuse küsimus on tsentraalne küsimus.
8.1 Tehingu kehtetuse põhjused
Tehingud võivad olla kehtetud:

subjektidest tulenevate puuduste tõttu – piiratud teovõime (vt 2 teema); puudused esindusõiguses (vt 10 teema). Siin on võimalik hõljuv tühisus ja tingimusteta tühisus.

puudused seoses vorminõuetega – kui ei ole järgitud seaduses sätestatud kohustuslikku vormi või ka kokkulepitud vormi ( vt 6.6.4 ja TsÜS § 83). Siin on võimalik lihtsalt tühine tehing.

Puudused sisus – siin on võimalik nii tühine kui ka tühistatav tehing. Siin ei ole hõljuv tühisus võimalik.
Kui me räägime tehingu kehtetusest, siis tuleb vahet teha tühisel tehingul ja tühistataval tehingul. Tühine tehing omakorda võib olla tingimusteta tühine või hõljuvalt tühine. Tühine tehing tähendab seda, et tehing on tühine algusest peale. Tühistatav tehing tähendab seda, et tehing kehtib tegemisel, kuid seda on võimalik pärast kehtetuks muuta.
8.2 Tehingu kehtetuse tagajärjed
Tagajärg seisneb selles, et kehtetu tehing ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Olukord võib tegelikkuses olla erinev, sõltuvalt sellest, kas tehing oli tühine või tühistatav. Tuleb vahet teha situatsioonidel, kus seda tehingut on juba täidetud või ei ole veel täidetud. Juhul kui tehing on kehtiv ja seda on ka täidetud ja selgub, et tehing on tühine, siis see, kes ei soovi seda tehingut, saab esitada nõuet alusetu rikastumise põhimõtte alusel. Kui tehing on tühine, kuid pooltele on tehingu täitmine vastuvõetav, siis võibki asi niimoodi jääda. Kui aga tehing on kehtetu ja seda ei ole veel täidetud, sellisel juhul ei saa tehingu täitmist nõuda.
8.3 Tühine tehing
Tehing, mis on kehtetu algusest peale, ei too kaasa õiguslikke tagajärgi ja seda ei pea täitma.
8.3.1 Tehingu tühisus vastuolu tõttu seadusest tuleneva keeluga
Selline juhus, kus seaduses on otse öeldud, et sellist tehingut ei tohi teha. Seaduses on sätestatud keeld ja koheselt ka tagajärg (VÕS § 113 lg 6 – viivis à tagajärg, et tehing on tühine). Vaata ka VÕS § 62 – kui keeldu rikutakse, siis tagajärjeks on lepingu tühisus. Seaduses võib olla sätestatud keelud, aga tagajärgi ei ole. Sellisel juhul tuleb kohaldamisele TsÜSi § 87. Juhul, kui tehing on seadusega vastuolus, ei too see kindlalt kaasa tehingu tühisust.
8.3.2 Tehingu tühisus vastuolu tõttu Põhiseadusega
Kui tehing ei ole vastuolus ühegi seadusest tuleneva keeluga, kuid on vastuolus PS-st tulenevate õigustega või avaliku korraga ehk riikliku korraldusega (TsÜS § 86) või kui rikutakse põhiõigusi, siis on tehing tühine.
8.3.3 Tehingu tühisus vastuolu tõttu heade kommetega
Reegel tuleneb samuti TsÜSi §-st 86. Head kombed on eetiline kategooria, milles väljendub ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese sündsustunne. Kui tehing on vastuolus heade kommetega, on tehing tihti vastuolus ka seadusest tuleneva keeluga või siis Põhiseadusega. Heade kommetega vastuolus olev tehing on nt liigkasuvõtmine. Samuti on heade kommete vastased igasugused seksuaalmoraalivastased tehingud – nt ruumi rentimine bordelliks vms. Heade kommete vastane on ka kokkulepe toime panna kuritegu .
8.3.4 Muud tehingu tühisuse alused
Siin räägime põhimõtteliselt sisust tulenevate tühisuse alustest:

Näilik tehing (TsÜS § 89) - fiktiivne tehing, kus tegelikult ei soovita õiguslikke tagajärgi. Tahetakse luua selline mulje, et tehing on tehtud, kuid tegelikult seda tehingut ei ole tehtud. Võimalik on selline näilik tehing, mille taga on mingi teine varjatav tehing ehk siis näiliku tehinguga varjataks mingit muud tehingut. Varjatud tehingu kehtivust tuleb eraldi vaadata.

Võib olla nii, et kohustustehing on tühine, kuid käsutustehing mitte. Nt müügileping on tühine, kuid omandi üleandmine on abstraktne tehing ega ole samal alusel tühine kui kohustustehing. Käsutustehing jääb küll kehtima, kuid asja saab tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Teatud juhtudel võib ka käsutustehing olla tühine, võib olla tühine veel kohustustehinguga koos samadel alustel – so vigade identsus (nt ähvardatakse sunniga müügilepingut tegema ja ka asja üle andma). Sunniga tehtud tehingud on tühised. Sama põhjus, mis tingib kohustustehingu tühisuse, võib tingida ka käsutustehingu tühisuse. Kui käsutustehing on tühine, siis võib esitada vindikatsioonihagi AÕS § 80. Kui aga käsutustehing ei ole tühine, siis omandit AÕS § 80 alusel tagasi nõuda ei saa, saab tagasi nõuda vaid alusetu rikastumise sätete alusel. Kui käsutustehing on tühine ja enam asja ei saa tagasi nõuda, vaid saab raha tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete alusel, siis vindikatsioonihagi ei saa esitada. Käsutustehing võib tühine olla TsÜSi § 88 alusel – käsutuskeeldu rikkuv tehing.
8.3.5 Tühise tehingu kinnitamine
See on mõeldav siis, kui pärast tehingu tegemist on tühisust tingiv asjaolu ära langenud. Vt TsÜS § 84 lg 3 ja 4. Tehingu teinud isik võib avaldada soovi tehingu kinnitamisest ehk soovib, et tehing oleks kehtiv. Tehingu kinnitamise korral kehtib tehing kinnitamise ajal. Kui tehing on osadeks jaotatud ja tehingut on võimalik täita ka ilma tühise osata, siis võibki nii olla, et mingid lepingutingimused on tühised ja moodustavad selle lepingu tühise osa, kuid leping tervikuna on ikkagi terviklik, täidetav ja jääb muus osas kehtima (vt TsÜS § 85).
8.4 Tühistatav tehing
8.4.1. Tühistamise mõiste ja alused
Teatud juhtudel on tehing tehtud selliste puudustega, mis iseenesest ei tingi tehingu tühisust, kuid võimaldab ühel poolel tehingu tühistada. Tehingu tühistamine sõltub, siis ühe poole soovist tehing tühistada. Kuni tühistamiseni on tehing kehtiv. Tühistamise kaudu võib tehing muutuda kehtetuks ja sellel juhul on tehing kehtetu algusest peale. Tühistamise puhul kehtib nn numerus clausus ’e põhimõte, mis tähendab, et tühistada saab ainult seaduses ammendavalt sätestatud tühistamise aluste alusel. Enamus tühistamise aluseid on toodud TsÜSi §-des 92-97, samuti on neid sätestatud ka TsÜSi §-s 131. Tühistamise alused peamiselt seonduvad mingisuguste puudustega seoses tahte ja tahteavaldusega. Tahe peab olema vabalt kujunenud asjaolusid teades ning tahteavaldus peab vastama tegelikule tahtele. Juhul kui siin on mingisugused puudused, peab olema võimalus asja tagasi pöörata.
8.4.2 Eksimus
Tühistada saab tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul. Eksimus on mingi väär ettekujutus asjaoludest, oleks isik neid asjaolusid teadnud, ei oleks isik sellist tehingut teinud ning ka sarnane mõistlik isik ei oleks tehingut teinud, kui ta oleks tegelikke asjaolusid teinud. Võib eristada kolme sorti eksimust:

eksimus tehingu eseme osas – nt ostis vale asja; ostis oksjonilt kalli raha eest maali ning pärast selgub, et maal oli võltsing.

Eksimus tehingu poole osas – tahab teha kellegi konkreetse isikuga tehingut, kuid kogemata teeb vale isikuga tehingu (võib juhtuda just teenindusvaldkonnas).

Eksimus tehingu liigis – soovis nt müügilepingut, aga mingi eksimuse tõttu on sõlminud kogemata kinkelepingu (on nt unustanud müügihinna lepingusse lisada).
Lepingu tühistamine eksimuse tõttu ei tohi olla väga lihtne sellele eksijale, tuleb kaitsta ka teist poolt. TsÜSi § 93 on toodud asjaolud, mis peavad esinema , et saaks eksimuse tõttu tehingut tühistada. Eksimus on üks enam levinud tehingu tühistamise alustest, kuid see on tehtud võrdlemisi kitsaks, et ei oleks nii lihtne eksimuse kaudu tehingut tühiseks tunnistada, kaitstakse ka teist poolt.
8.4.3 Pettus
Tehakse tehing ilma tegelikke asjaolusid teadmata. Pettusel ja eksimusel ei ole olulist erinevust petetud oleva tegija suhtes. Pettumus tähendab tahtlikku petmist või eksimusse viimist. Pettuse puhul on samasugune tühistamise võimalus kui eksimuse korralgi, kuid tühistamine on natuke lihtsam, sest peab tõendama ainult seda, et teine pool viis sind tahtlikult eksimusse, esitas valeandmeid vms. Petta võib ka kolmas isik.
8.4.4 Ähvardus ja vägivald
Tahteavaldus ei vasta tegelikule tahtele. Isik teab tegelikke asjaolusid ega soovi tehingut teha, aga teda sunnitakse või ähvardatakse tehingut teha (vt TsÜS 96). Vägivald võib tähendada ka vägivallaga ähvardamist kas isiku enda või mingi teise isiku suhtes. Ähvarduse puhul on TsÜSi § 96-s lg 2 sätestatud juhud, kui ähvardus on õigusvastane:

Tegu või tegevusetus, millega isikut ähvardati, on õigusvastane

tehingu eesmärk oli õigusvastane

kui õigusvastane on tegu või tegevusetus, millega isikut ähvardati tehingu tegemisele kallutamiseks.
8.4.5 Raskete asjaolude ärakasutamine
Kehtib füüsiliste isikute suhtes, kus isik ei taha tehingut teha, kui teda sunnitakse mitte vägivalla ega ähvarduse mõjul tehingut tegema. On mingite erakorraliste vajaduste mõjul sunnitud tegema tehingu, mis on talle ebasoodne (vt TsÜS § 97).
8.4.6 Tühistamise kord
Tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele, kui teist poolt ei ole, siis avalduse tegemisega avalikkusele. Tühistamiseks ei ole vaja pöörduda kuskile kohtusse. Kui üks pool nõuab täitmist, aga teine tahab tühistamist ja leping tühistataksegi, siis see teine pool, kes ei soovi tühistamist, pöördub kohtusse ja nõuab täitmist. Kohus peab selgitama, kas siis oli tühistamise alus olemas või mitte. Kui tehing on juba täidetud ja üks pool avastab, et teda hoopis peteti või on tehtud eksimus ning teatab siis teisele poole, et tahab tühistada ja tühistabki. (vt TsÜS § 98, 99).
8.4.7 Kinnitamine
Selle tehingu kinnitamine, mida võiks tühistada kui on olemas tühistamise alus. Ostis näiteks maali, aga on vale maal aga vaatab et maal ikkagi meeldib nii et võib see maal ka olla. Siis ta võib seda tehingut kinnitada. See aga ei muuda seda tehingut kehtivaks, küll aga võtab kinnitamine ära pärastise tühistamise võimaluse. Õiguslik tähendus on see, et kui tehing on kinnitatud, siis ei saa seda pärast enam tühistada. Kinnitamine võib olla otsese tahteavalduse vormis. Kinnitan et loobun tühistamise õigusest. Kinnitamine võib toimuda ka konkludentselt ehk teoga. See tähendab seda, et kui tehingu pool saab tühistamise võimalusest teada, ikkagi täidab tehingu. Järelikult on see tegevus kinnituseks , aga ainult siis kui ta selle teo teeb pärast seda kui ta saab teada tühistamise võimalusest. Juhul kui on tegemist ähvardusega, vägivalla või raskete asjaolude ärakasutamisega, siis kehtib kinnitus ainult tingimusel, et nimetatud asjaolud on ära lahendatud . Teine pool võib ka küsida, et kas tehingu tühistamiseks õigustatud pool kavatseb tehingu tühistada või mitte. Juhul kui tühistamise õigustatud pool mõistliku aja jooksul ei vasta, siis loetakse, et ta kaotab tühistamise õiguse.
Analoogiline on situatsioon kui on tegemist otsustusvõimetu isikuga § 13. Kui otsustusvõimetu isik teeb otsuse ja pärast küsitakse kas te olete oma otsusega ikka nõus ja ta ei vasta, siis on see nõusolek.
Õppematerjal:
TsÜS § 84 – 101
Köhleri õpik lk 110-131, 195-204, 213-223

9. Tingimuslikud tehingud
9.1. TINGIMUSLIKU TEHINGU MÕISTE JA LIIGID
Igasuguse tehingu sisuks on teatud tingimused. Lepingu sisuks on need tingimused, milles kokku lepitakse. Millised on ühe poole tingimused, teise poole tingimused jne. See, et tehingu sisuks on teatud tingimused, ei tee tehinguid veel tingimuslikuks. Tingimuslik tehing on siiski tehingu teatud spetsiifiline vorm. Tingimuslikuks teeb tehingu asjaolu, mille kohta ei ole tehingu tegemisel teada kas see saabub või mitte, kuid millest on sõltuvusse seatud kas tehingu kehtima hakkamine või lõppemine. Tingimusliku tehingu puhul on siis tegemist sõltuvuses mingisugusest asjaolust, mille puhul ei ole tehingu tegemisel teada kas see asjaolu saabub või ei. On kahte liiki:

edasilükkava tingimusega tehing

äramuutva tingimusega tehing
Tingimuslik tehing sisaldab tingimust, mis seab tehingu õiguslikud tagajärjed sõltuvusse tulevikus asetleidvast ebaselgest sündmusest.
9.2.-9.3. EDASILÜKKAVA JA ÄRAMUUTVA TINGIMUSEGA TEHING

Eristatakse

1) edasilükkava tingimusega tehinguid (TsÜS § 102 lg 2): tehinguga kindlaksmääratud õiguslikud tagajärjed tekivad selle tingimuse saabumisel. Tingimus, mille tegemisel tehingust ei teki koheselt õiguslikke tagajärgi. Need õiguslikud tagajärjed võivad tekkida hiljem kui saabub see asjaolu, milledest nende tekkimine on sõltuvusse seatud. Tehing tehakse, leping sõlmitakse, kuid samal ajal lepitakse kokku, et poolte õiguslikud tagajärjed realiseeruvad alles siis, kui õiguslik tagajärg saabub. Näiteks dekanaat sõlmib näiteks kokkuleppe mõne transpordifirmaga, et nad tahavad kasutada selle transpordifirma bussi näiteks 20. jaanuaril juhul, kui lumi on maas . Sõlmitakse leping ära, aga pole teada kas sellel päeval on põhjust seda üritust korraldada. Nüüd ongi nii, et tehing on tehtud, aga ainult sellisel juhul, kui sellel päeval on hea suusailm. Selle kohta ei ole teada kas nii on või mitte. Juhul kui ei ole suusailma, siis need õiguslikud kohustused ei jõustu. Ta on sõlmitud aga temast õiguslikke tagajärgi ei tule. Tehingu teeb tingimuslikuks see asjaolu, et kas see, kas need õiguslikud tagajärjed saabuvad, selle kohta ei ole teada kas need tingimused on samad.
2) äramuutva tingimusega tehinguid (TsÜS § 102 lg 3): tehinguga kindlaksmääratud õiguslikud tagajärjed lõpevad selle tingimuse saabumisel. Selline tehing, kus õigused ja kohustused, õiguslik tagajärg tekivad kohe tehingu tegemise järel, kuid nende õiguste ja kohustuste lõppemine on seotud teatud asjaoludega, mida tehingu sõlmides ei ole teada ja sõltub asjaoludest. Näiteks keegi üürileandja on juba maikuus edasilükkava tingimusega üürilepingu sõlminud aga nüüd vahepeal keegi teine inimene pöördus sama üürileandja poole, aga üürileandja ei saa seda teha, sest ta on juba edasilükkava tingimusega lepingu sõlminud. Aga see uus tüüp ütleb, et teeme äramuutva tingimusega üürilepingu, et kui see tüdruk saab ülikooli, siis lõpeb meie vaheline tehing. Äramuutev on nagu peegelpilt edasilükkavale.
9.4. HÕLJUMISAEG
Hõljumisaeg on edasilükkava tingimuse puhul see aeg, millal sündmus saabub või saab selgeks, et sündmus ei saabugi.
Äramuutva tingimusega tehingu puhul on nii, et hõljumisaeg on see, et kui sündmus saabub, siis lõppevad või kui asjaolud ei saabugi siis jäävad kehtima.
Hõljumisajal ei tohi tehingu pooled teha midagi niisugust, mis takistaks õiguste ja kohtususte tekkimist või lõppemist. See on see aeg, kus ei ole teada, mis siis saab.
Näiteks keegi majaomanik peab minema välismaale, kandideerib Euroopa Komisjonis kõrgele ametikohale. Nüüd on teada, et kui ta saab selle töökoha siis peab ta kiiresti Eestist lahkuma. Nüüd ta tahab oma auto siis ära müüa, kui ta saab Brüsselisse. Ta sõlmib juba sügisel lepingu ära, et juhul kui ma osutun valituks, siis leping jõustub. Kui ta Brüsselisse ei saa tööd, siis tingimusi ei saabu ja leping jääb sõlmimata. Sellel hõljumisajal see müüja ei tohi seda autot kellelegi teisele müüa. Ostja saab nõuda kolmandatelt isikutelt auto välja andmist, kui ta saab Brüsselisse.
Juhul, kui üks pool teeb mingeid tegusid pahas usus, et saada enda jaoks soodsamat tulemust, siis loetakse tulemus vastupidiseks.
Hõljumisaeg on ajavahemik tehingu tegemisest kuni tingimuse saabumiseni või selle saabumise võimatuse ilmnemiseni (TsÜS § 106 lg 1).
a) Edasilükkava tingimusega tehingu puhul hakkab küll tehing kehtima tingimuse saabumisel, aga juba enne seda kaitstakse õigustatud poolt. TsÜS § 107 lg 1 kohaselt võib ta nõuda kahju hüvitamist, kui tehingu teine pool kahjustab tingimusest sõltuvat õigust süüliselt hõljumisaja kestel. Kahju hüvitamise nõue tekib aga ainult siis, kui tingimus ka saabub.
b) ka äramuutva tingimusega tehingu puhul tekib kahju hüvitamise nõue TsÜS § 107 lg 2 kohaselt vaid siis, kui tingimus saabub.
Samuti kaitstakse õigustatud poolt suhtes kolmanda isikuga teostatud käsutustehingute eest (vt TsÜS § 106 lg 2).
Erandi moodustab aga TsÜS § 106 lg 3 e olukord, kus kolmas isik ei tea tingimuslikult sõlmitud tehingust midagi. Sellises olukorras loetakse kolmas isik rohkem kaitsmist väärivaks kui tingimuslikult õigustatud pool.
9.5. VÕIMATU TINGIMUS. SEADUSEVASTANE TINGIMUS. PARATAMATU TINGIMUS.
Kui on tegemist võimatu tingimusega, siis seatakse mingi tehingu algamine või lõppemine sõltub asjaolust, mis on võimatu. Võimatu tingimus võib olla see, mis on looduslikult võimatu. Kui on edasilükkava tingimusega tehing ja on selge, et tingimused on võimatu, siis on tehing kehtetu. Kui aga on äramuutva tingimusega tehing ja on tingimus, mis on võimatu, siis loetakse leping sõlmituks ilma selle tingimuse saabumiseta. Sama asi on seadusvastase tingimusega. Kui seadusevastane tingimus on äramuutva tingimusega tehing
Tingimus on võimalik seada põhimõtteliselt igat tüüpi tehingusse niivõrd, kuivõrd selline tingimus ei ole välistatud seadusest tulenevalt või vastavalt tehingu erilisele iseloomule .
Seadusest tulenevalt on tingimus lubamatu eriti teatud perekonnaõiguslike tehingute puhul nagu nt abielu sõlmimine, lapsendamise tahteavalduse andmisel (PKS § 73 lg 2: lapsendamine on tähtajatu ega saa olla seotud tingimusega). Samuti ei saa tingimuslikult sõlmida nt asjaõiguslepingut kinnisasja võõrandamisel (seda õiguse selguse huvides, millist eesmärki täidab kinnistusraamat) ega ka võtta vastu või loobuda pärandist (PäS § 121: Tingimusliku vastuvõtmise või loobumise lubamatus ).
Kui edasilükkava tingimusega tehing (ka tingimus ise) on seadusega või heade kommetega vastuolus, on see tingimus ning seega ka tehing ise tühine.
Kujundusõigust (nt tühistamine, taganemine, ülesütlemine, nõusoleku andmine) ei saa samuti teostada tingimuslikult (vt nt VÕS § 198: Tasaarvestuse avaldus. Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.).
Edasilükkaval tingimusel ei ole õiguslikku toimet ka sellisel juhul, kui sellise tingimuse saabumine on objektiivselt võimatu (vt TsÜS § 108 lg 2).
Õppematerjal

TsÜS: 4. osa, 6. ptk, §-d 102-110;

Köhler: lk 209-212.

10. Esindus
10.1. ESINDUSE MÕISTE JA LIIGID
Reeglina füüsilised isikud teevad tehinguid ise. Piiratud teovõimega isik võib teatud juhtudel tehinguid ise teha, kuid enamikel juhtudel teevad tema eest tehinguid esindajad. Füüsilise isiku puhul võib vahepeal ka teovõimelisel isikul olla vajadus teha tehinguid esindaja kaudu. Juriidilistel isikutel ei olegi teist võimalust, kui teha tehinguid esindaja kaudu. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ja tema saab osaleda tsiviilõiguslikes suhetes kolmandate isikutega ainult esindaja kaudu.
sisesuhe
Esindatav ß-à Esindaja ----kolmas isik
V Ä L I S S U H E
Ühendjoon kolmanda isiku ja esindatava vahel
Esinduse eesmärgiks on õiguslikud tagajärjed esindatava ja kolmanda isiku vahel. See on see välissuhe.
Kuidas esindust määrata, mis see esindus on? Esindus on esindaja tegevus esindusõiguse raames, mille tagajärjel ta tekitab, muudab või lõpetab õigussuhteid kolmanda isiku ja esindatava vahel. Esinduse puhul, sõltuvalt sellest, mis on sisesuhte aluseks, saab eristada esinduse kahte põhiliiki:

seadusjärgne esindus – esindaja esindusõigus tuleneb seadusest. Näiteks eestkostja, sealhulgas vanem. Eestkostjate esindusõigus tuleneb Perekonnaseadusest. NB vaata veelkord PerS ptk 5. Juriidilise isiku juhatuse liikmete seadusjärgne esindus. Kui juhatuse liige on valitud, siis on tal automaatselt seadusest tulenev esindusõigus. TsÜS § 34.

tehinguline esindus – esindusõigus antakse esindatava poolt.
10.2 Esindusõigus. Volitus
Esindusõigus - esindaja tegutseb esindusõiguse olemasolul ja selle raames. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja võib tegutseda esindatava nimel. § 117 lg 1. Esindusõigus jaguneb kaheks liigiks.

seadusjärgne esindusõigus – tuleb alati vaadata, et seadusandja on juba ära määranud milline on selle ulatus. Esindusõiguse maht ei sõltu esindatava tahtest.

tehinguline esindusõigus = volitus – tuleb kontrollida nii seda, kas see volitus on olemas ja milline on selle volituse maht. Küsimus on ka selles, millises vormis see volitus peab olema. § 118 lg 3. Kui tehingu tegemiseks on ette nähtud teatud vorm, siis ka volitus peab olema antud samas vormis. Kui volitus on antud kirjalikus vormis, siis on tegemist volikirjaga. Volikiri on volituse kirjalik väljendus. Juhul kui esindaja peab seadusest tulenevalt olema kirjalikus vormis, siis peab ka volitus olema kirjalikus vormis. Kui aga on tehingud, mis on aga vormivabad, siis iseenesest ka volitusel ei ole nendel puhkudel kohustuslikku vormi. Kolmas isik võib alati esindaja käest küsida, kuidas sa oma volitusi tõendad. Volituse puhul tuleb tähelepanu pöörata ka volituse kahele eriliigile: taluvusvolitus § 118 lg 2 – juhul kui üks isik tegutseb teise nimel, ilma, et tal oleks tegelikult volitus ja see esindaja talub seda ja paneb kolmandat isikut uskuma, et ta on esindaja ??? ja näidusvolitus § 127 lg 3 – kui volikiri on välja antud esindajale, esindatav võib alati volikirja tühistada. Esindatav helistab esindajale ja ütleb et ma tühistan, ja too mulle homme see volikiri tagasi ja ühtlasti ma tühistan selle volikirja. Järelikult on volitus lõppenud. Esindaja aga ei järgi esindatava nõudeid ja läheb järgmine päev kolmanda isiku juurde ja teeb tehinguid. See ongi näiduvolitus.
Teatud juhtudel volituse korral, on volituse maht määratud seadusega, tuleneb seadusest § 121 lg 2. Kui on keegi tööle võetud kaupu müüma ja töölepingus on see, et müüa, siis tulenevalt sellest et tal on õigus kaupu müüa, siis tuleneb sellest volitus neid kaupu müüa. Kassapidaja peab tõendama, et ta on see kassapidaja, kes ta väidab ennast olevat ja ei pea ette näitama veel mingit eraldi volikirja. Volituse puhul võib tõusetuda ka edasivolitamise küsimus. Kas see esildatav võib omakorda määrata kedagi veel teiseks esindajaks . Kui on tegemist seadusjärgse esindajaga, siis tema võib anda volitusi teisele isikule. Juhatuse liige võib kedagi edasi volitada, et tee selle juriidilise isiku nimel tehing. Tehingulise esinduse puhul on edasi volitamine lubatud ainult siis, kui see tuleneb volitusest endast. Erandina võib edasi volitada siis, kui esindajalt endalt ei saa eeldada, et ta oma kohustusi täidaks. Näiteks esindaja jääb raskesti haigeks ja ei saa voodistki välja. (§ 119 lg 1)
Prokuura – seadusjärgse ja tehingulise esinduse vaheline vorm. ÄrS ptk 3. See on volituse eriliik. See on selline volitus, mis antakse prokuristile ettevõtte esindamiseks majandustehingutes. See saab olla ainult kas äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja. Prokuura antakse küll volitusega, kuid prokuura sisu tuleneb seadusest. See on selline lai volitus – tuleb alati kontrollida, kas tegu on prokuristiga, kes peab olema sisse kantud äriregistrisse ja sellega kaasnevad talle ÄrS-ist tulenevad volitused. Kinnisasjadega ta tehinguid ei tohi teha aga muid tehinguid tohib teha. Kinnisasjadega tohib teha siis, kui talle antakse selleks eraldi õigused.
10.3 Esinduse lõppemine
Esinduse lõppemise puhul tuleb alati vaadata millise esindusega on tegemist. Kui on seadusjärgne, siis oleneb sellest, millise seadusjärgse esindusega tegemist on. Näiteks eestkoste puhul, kui eestkostetav omandab täis teovõime. Juriidilise isiku puhul siis kui juhatuse esimees vabastatakse ametist või ta sureb. Volitus lõpeb 125 lg 2 sätestatud juhtudel. Esindatav võib alati volituse tagasi võtta. Esindaja võib ka volitusest loobuda. Kui esindatav sureb ja tal oli käsundusleping ja keegi elab ta majas , ja majas elaja on esindatav, siis see käsundusleping mitte ei lõpe vaid läheb pärijatele üle.
10.4 Volituseta esindus
§ 128-130
Selline olukord, kui sellisel isikul, kes esineb esindajana, tegelikult sellist õigust ei ole või ta ületab seda. Näiteks öeldakse et osta mulle maatükk, mitte kallim kui miljon. Aga ta ostab kahe miljonilise. Sellisel juhul on tegemist volituseta esindusega. Kui on tegemist ühepoolse tehinguga, siis ühepoolne tehing on kehtetu. Kui on tegemist kahepoolse tehinguga, siis see tehing on hõljuvalt tühine. See tähendab, et esindatava heakskiiduga saab muuta selle kehtivaks. § 129 lg 11 vaata analoogiat. Juhul kui see kolmas isik teadis või pidi teadma, et esindajal ei ole esindust, siis ta ei saa kahjuhüvitist nõuda. § 124 – piiratud teovõimega esindaja. Erand seadusliku esidnaja puhul on alaealine lapsevanem - lapse seadusjärgne esindaja.
10.5 Esindaja kohustuste rikkumine
TsÜS § 131
Juhul, kui esindajal on esindusõigus olemas, aga ta siiski teeb esindatavale kahjuliku tehingu. Kui esindusõigus on olemas, aga on sisesuhet rikutud, siis selle tehingu kallale, mis esindaja tegi, ei saa minna. Küll aga saab esindatav esindaja käest nõuda kahjuhüvitamist. (Olukord oli selline enne aastat 2002)
§ 131 võimaldab aga teatud juhtudel selle tehingu tühistada, mis sõlmiti esindaja ja kolmanda isiku vahel. Tühistamiseks peab olema täidetud kaks tingimust:

esindaja rikkus oma sisesuhtest tulenevaid kohustusi esindatava ees

Kolmas isik teadis või pidi teadma, et ta on oma kohustusi rikkunud
Kui need kaks asjaolu on täidetud, siis võib tehingu tühistada. § 131 lg 1
Kas kolmandaks isikuks võib olla esindaja ise? Esindaja võib müüa ka iseendale või teha seda tehingut kolmanda isikuga, kelle esindaja ta ka samal ajal on. Äriühingu juhatuse liige ei või teha iseendaga tehinguid, kui ei ole nõukogu nõusolekut. Aga üldjuhul võib esindaja iseendaga tehingu teha. Sellisel juhul eeldatakse seda, et ta rikkus kohustusi ja ta teadis ja pidi teadma. See on lisavõimalus esindatava huvide kaitseks. Tühistamise piirangud § 131 lg 2. Ta peab tühistama mõistliku aja jooksul. § 131 lg 2 alapunkt 2 lõik 3.
Õppematerjalid: TsÜS 8. ptk § 115-131, PerS 5. ptk. ÄrS § 3 ptk § 16-21, õpik 167-182.
11. TÄHTAEG JA TÄHTPÄEV
11.1 Tähtaja ja tähtpäeva mõiste ja tähendus tsiviilõiguses
Tähtaeg on mingi ajavahemik, millega kaasnevad mingid õiguslikud tagajärjed. Tähtpäev on mingi ajahetk, mis võib olla määratud kas tähtajaga või mingi konkreetse sündmusega. Kui nüüd esitada küsimus, kumb on tsiviilõiguses olulisem – mõlemad on olulised, kuid enam praktilist tähendust omab tähtpäev – mis ajaks hiljemalt on vaja nt laen tagasi maksta või nt mis ajaks on tellijal kohustus töövõtjale raha ära maksta. Tähtaja tähendus on paljudel juhtudel just see, et selle kaudu määratakse tähtpäev. Tähtajal võib olla ka iseseisev tähendus, eelkõige kestvuslepingute puhul – nt üürileping – mingi asi antakse üürile kaheks aastaks, see kaks aastat ongi tähtaeg, selle aja jooksul on üürnikul õigus seda kasutada. Tähtpäeva tähendus seisneb eelkõige selles, et sellega on määratud ajamoment, mis ajaks peab olema midagi tehtud – eelkõige on selleks midagi tegemiseks kohustuse täitmine. Teiseks on tähtpäev oluline nõuete esitamise seisukohalt. Seaduses on antud hagi ehk kohtusse esitamise nõude tähtajad. Võib olla ka mitmete muude õiguste kasutamise puhul tähtaeg – nt taganemise avalduse tegemine, tühistamise tähtajad on seaduses sätestatud. Terminoloogilest on õige rääkida, et tähtaeg möödub ja tähtpäev saabub.
11.2 Tähtaegade liigid
Võib eristada kahte põhiliiki:

edasilükkavad tähtajad – nt töö teha või raha anda augustikuu jooksul. Tähtaja hiljemalt viimaseks päevaks ( tähtpäev antud juhul 31. august) peab olema täidetud.

Äramuutvad tähtajad – nt tähtaeg üürilepingu puhul – nt võib kasutada kuni augustikuu lõpuni. Antud juhul üürileping kehtib selle aja jooksul – õigus lõppeb selle tähtaja lõppedes.
Nende tähtaegade puhul ei tohi neid segamini ajada tingimuslike tehingutega, kus on tegemist asjaoludega, millest pole teada, kas nad saabuvad või mitte.
11.3 Tähtaja kulgemise algus ja lõpp
Tähtaja kulgemise algus võib olla määratud kas mingi konkreetse sündmuse või tähtpäevaga. Nt tähtaeg, mil ostja peab asja eest maksma, võib näiteks alata siis, kui müüja on oma kohustuse täitnud – nt asja üle andnud. TsÜS § 135 lg 1: Tähtaja kulgemine algab järgmisel päeval pärast konkreetse päeva või sündmuse saabumist, millega on määratud tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Tuleb alati vaadata, kas tähtaja alguse kohta on seaduses midagi öeldud, kui ei ole, siis tulebki lähtuda TsÜSi § 135 lg 1. suuremat vaidlust tekitab alati tähtaja lõpp. Põhilised reeglid on toodud TsÜSi § 136. Päevaks loetakse ajavahemikud keskööst keskööni. Kui on tegemist kutse- või majandustegevusega, siis kehtib TsÜS §137 lg 2 – täitmine peab saabuma tähtaja viimase päeva tööpäeva lõpuks. Kui täitmine satub nt pühapäevasele päevale, siis esmaspäev asendab pühapäeva ja on seega kohane täitmisepäev. Kui tekivad probleemid, kas tähtpäev on kohane täitmise päev, siis tuleb vaadata, millal tähtaeg algas ja välja arvutada, kas täitmine mahtus tähtaja raamidesse.
Õppematerjal:
Õpik lk 212
TsÜS 6. osa § 134 - 137
12. HAGI AEGUMINE
12.1 Hagi aegumise mõiste
Teatud tähtaja ehk hagi aegumistähtaja möödumisel võib kohustatud isik keelduda õigustatud isiku nõude tunnustamisest ja oma kohustuse täitmisest. Hagi on aegunud siis, kui hagi aegumistähtaeg on möödunud. Hagi aegumistähtaeg on selline ajavahemik, mille jooksul õigustatud isik saab kohtult kaitset. Hagi on kohtusse esitatud nõue. Kui nüüd hagi aegumise tähtaeg on möödunud, siis nõue sellega ei lõppe. Kohus peab selle vastu võtma, teine pool võib muidugi tugineda hagi aegumisele ja siis jääb muidugi nõue rahuldamata. Tähtaja algusest kuni tähtaja lõppemiseni on õigus esitada nõue. Kui selle aja jooksul nõuet ei esitata, siis võetakse endale risk, et hagi aegumise tähtaja möödumisel kohtusse esitatud nõude kohta võib teine pool tugineda hagi aegumisele ja siis kohus nõuet ei rahulda. Võib juhtuda ka nii, et teine pool ei tugine aegumisele – väidab et nõue on nii põhjendamatu ja soovib, et kohus jätaks nõude rahuldamata hoopis mingitele sisulistele asjaoludele tuginedes. Hagi aegumise tähtaegadest tuleb eristada õigust lõpetavaid tähtaegasid. Hagi aegumistähtaeg ei ole õigust lõpetav tähtaeg. Õigust lõpetavad tähtajad on niisugused, mis on antud mingi õiguse kasutamiseks ja kui seda õigust ei kasutata, siis see õigus lõppeb ( TsÜS § 99 ). Tuleb alati vaadata, kas on tegemist õigust lõpetava või hagi aegumise tähtajaga. Hagi aegumise tähtaegade kohta käivad normid on koondatud põhiliselt TsÜSi 10. peatükki. Reeglina on hagi aegumistähtajad seaduses sätestatud mingi konkreetse tähtpäevaga. Lisaks sellele võivad pooled seda tähtaega ka muuta, kui seadusest ei tulene teisiti – seega võidakse neid nii pikendada kui ka lühendada. Kui aga rikkumine on tahtlik , siis kokkulepe on tühine. Kui rikkumine ei ole tahtlik, siis saab tugineda hea usu põhimõttele ( TsÜS §138 lg 2). Kui aegumise tähtaeg on liiga lühike, siis tuleb lähtuda hea usu põhimõttest. See on seaduse viga, oleks võinud anda mingi miinimum tähtaja, millest lühemaks ei saa teha. Muidugi võib aegumistähtaega ka pikendada TsÜS § 145 lg 2, kuid kui aegumistähtaeg on ise lühem kui 10 aastat, ei või seda pikendada rohkem kui 10 aastat. Seoses kokkuleppega on tähtis § 145 lg 3 - kokkuleppest loobuda ei saa. See on väga oluline – sellest loobumine on tühine. Kohut võib asendada ka arbitraaž. Siiski võib olla selliseid juhuseid, kui hagi aegumistähtaega seadusest tulenevalt ei kohaldata – nt TsÜS § 155 lg 2 – kui keegi on omavoliliselt kellegi asja enda valdusse võtnud, siis võib seda alati välja nõuda, sõltumata hagi aegumise tähtajast. NB Asjaõiguse juures võrdle igamise instituudiga! TsÜS § 145’ lg 1 – Aegumise tagajärjed tagatisele: (1) Pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. (2) Omandireservatsiooni korral võib omanik nõuda asja väljaandmist ka juhul, kui omandireservatsiooniga tagatud nõue on aegunud.
12.2 Hagi aegumise tähtaeg
Kaks küsimust: Millega määratakse tähtaja algus ja kui pikk on tähtaeg? Tsiviilõiguses alates 1.juulist 2002 ei ole ühtegi mingisugust ühesugust ja üldist aegumistähtaega. Küll saame rääkida kolmest tähtaegade liigist:

tehingutest tulenevad nõuded( 10.ptk 2.jagu) – üldreegel 3 aastat ja alates sellest, kui nõue muutub sissenõutavaks. Väga tähtis säte on TsÜS § 147 lg 2 – nõue muutub sissenõutavaks alates sellest, kui õigustatud isikul on objektiivselt õigus nõuda kohustuse täitmist. Vaata ka § 146 toodud erandid.

seadusest tulenevad nõuded ( 10. ptk 3.jagu) – üldreegel on 10 aastat sissenõutavaks muutumisest ( § 149 ). Tegelikult see ei osutu üldreegliks – kahju hüvitamise nõue ja alusetu rikastumise nõue - § 150 – 151 – mõlema kohta on tähtaeg 3 aastat alates teadasaamisest, mitte kahjutekitamisest endast, kuid mitte üle 10 aasta sellest ajast, kui nt alusetu rikastumine tekkis. Juhul kui kahju tekitamisel hagi aegumise tähtaeg on möödunud, kuid isik on selle kahju tekitamise tõttu ka veel alusetult rikastunud, sellisel juhul võib kahju tekitamisest tulenev hagi olla aegunud, aga samas ei pruugi olla aegunud alusetust rikastumisest tulenev hagi ( §150 lg 2 ).

eritähtajad ( 10.ptk 4.jagu + muudest seadustest tulenevad tähtajad). Kui on tegemist erijuhtumiga ( surm vms), siis tuleb lähtuda 10.ptk 4.jaost. Siin on soodsamad tingimused hagejal – nt vindikatsioonihagi ( 30 aastat ).
Tähtaegade juures on oluline läbi lugeda Rakendusseaduse § 9. Kui nõue ei ole aegunud 1.juuliks 2002 , siis kohaldatakse juba uut seadust ( uut TsÜSi ja VÕSi ). Juhul, kui uus tähtaeg on lühem kui varasem tähtaeg, siis tuleb seda lühemat tähtaega hakata arvutama 1.juulist 2002. Kui tähtaeg oli lõppenud enne seda, siis nad ikka lõppevad varem.
12.3 Hagi aegumise kulgemise katkemine
Hagi aegumise katkemine tähendab seda, kui hagi aegumise tähtaja kulgemine nüüd katkeb, siis senine kulgemine lõppeb ja tähtaja kulgemine algab otsast peale. Siin on kaks alust:

nõude tunnustamine – vastavalt TsÜSi § 152. Võib mitu korda katkeda.

Tuleneb § 159 - täitev dokument täitmiseks esitamiseks . Jõustunud kohtuotsus on täitev dokument, kui see esitada täitmiseks, siis tähtaega saab omakorda veel pikendada.
Katkemine on eelkõige oluline nõude tunnustamise juures just.
12.4 Hagi aegumise kulgemise peatumine
See tähendab seda, et kui meil on nt 3-aastane hagi aegumistähtaeg. Kui nüüd hagi aegumise kulgemine nüüd peatub, siis ta peatub teatud ajaks ja pärast kulgeb edasi. Peatumine tähendab seda, et seda perioodi, kui hagi on peatunud, seda aega ei arvestata hagi aegumise tähtaja hulka. Alused on toodud TsÜSi § 160 – 167. Vääramatu jõu alus § 163 erineb teisest peatumise alustest, sest vääramatu jõu tõttu ei saa hagi esitada, ta peatub ainul viimaseks 6 kuuks. Seoses peatumise rakendamisega, see peatumise toime, mis tuleneb § 168 lg 2 - Nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja jooksul.
Õppematerjal:
TsÜS 10.ptk § 142-169
Rakendusseadus § 9
Õpik lk 42-47