Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA (1)

Õigus - Tsiviilõiguse üldosa
1 HALB
Punktid
TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA
SISSEJUHATUS ERAÕIGUSESSE
  • ÕIGUSE mõiste tähendused:

  • objektiivne õigus – kehtivate õigusnormide kogum;
  • subjektiivne õigus – üksikule kuuluv konkreetne õigus.
    Sotsiaalsed normid: 1) õigusnormid; 2) tava- ja moraalinormid
    • ÕIGUSE liigid: 1) eraõigus; 2) avalik õigus ( Rooma õiguse retseptsioon )
    • ÕIGUSSÜSTEEMID:

    1) üldine õigussüsteem (common law)
    2) Kontinentaal-Euroopa õigussüsteem
    3) Nn vahegrupp ( Skandinaavia maad)
    • Era- ja avaliku õiguse eristamine

    1) huviteooria; 2) subjektiteooria ; 3) täiendatud subjektiteooria
    • Era- ja avaliku õiguse reguleerimismeetodid ja –ese

    Avalik õigus: esemeks - subordinatsioonisuhted, milles üks osapool esineb avaliku võimu kandjana ja seda ka realiseerib; meetodiks - käsk ja keeld.
    Eraõigus: esemeks- isikute vahelised varalised ja isiklikud suhted; meetodiks - privaatautonoomia ( tahtevabadus ).
    • Eraõiguse harud:

  • Tsiviilõigus;
  • Äriõigus (kaubandusõigus);
  • Intellektuaalne omand;
  • Rahvusvaheline eraõigus;
  • Tööõigus.
    • Avaliku õiguse harud:

  • Riigiõigus;
  • Haldusõigus;
  • Finantsõigus;
  • Karistusõigus;
  • Rahvusvaheline õigus
  • Menetlusõigused (tsiviil, kriminaal , haldus)
    • Tsiviiõiguse mõiste. Tsiviilõigus on tsiviilõigusnormide kogum, mis reguleerivad isikute vahelisi varalisi ja isiklikke õigussuhteid poolte võrdsuse põhimõttel.
    • Tsiviilõiguse süsteemid:

    1. Institutsiooniline süsteem (nt Prantsusmaa, Portugal , Itaalia, Hispaania ). Seotud romaani õigusperekonnaga.
    1.1 isikud, 1.2 asjad, 1.3 hagid
    2. Pandektiline süsteem (nt Saksamaa, Austria, Jaapan, Brasiilia, Eesti). Seotud germaani õigusperekonnaga.
    2.1 Üldosa
    2.2 Eriosa: asja-, võla-, perekonna- ja pärimisõigus
    • Tsiviilõiguse areng Eestis

    1. Läänemere kubermangu provintsiõiguse III osa: Liivi-, Eesti- ja Kuramaa eraõigus ehk nn Balti Eraseadus ehk BES (1865-1940).Eelnõu väljatöötamist juhtis F.G. von Bunge . Aluseks: Tallinna ja Riia linnaõigus, Valdemar - Eriku lääniõigus, kohalikud maa- ja rüütliõigused, kirikuseadus (1934), Rooma õigus.
    2. Tsiviilseadustiku eelnõu (1936, 1940)
    3. Eesti NSV tsiviilkoodeks (1965)
    4. Taasiseseisvunud Eesti tsiviilõigus
    AÕS (01.12.1993.a.); TsÜS (01.09.1994.a-01.07.2002.a.); PeS (01.01.1995.a.- kehtetu alates 01.07.2010.a.); PäS (01.01.1997.a.-kehtetu alates 01.01.2009.a.); VÕS(01.07.2002.a.); TsÜS (01.07.2002.a.)
    Uus PäS (01.01.2009.a.)
    Uus PerekS (01.07.2010.a.)
    • Kehtiva tsiviilõiguse üldosa süsteem:

    1) Isikud (füüsilised, juriidilised)
    2) Esemed
    3) Tehingud
    4) Tsiviilõiguste teostamine (sh aegumine )
    • Tsiviilõiguse puutuvus teiste eraõiguse harudega

    1. Tsiviilõigus ja äriõigus/kaubandusõigus (ius mercatoria, 12.-13. saj). Unitaristlik (Saksamaa, Shveits ) ja dualistlik (Prantsusmaa) teooria.
    2. Tsiviilõigus ja intellektuaalne omand (autori- ja patendiõigused). Litsentsileping (VÕS § 368-374)
    3. Tsiviilõigus ja tööõigus. Töölepingu ja töövõtulepingu erisused (vt TLS §1; VÕS § 635). Oluline välja selgitada: kes juhib ja korraldab tööprotsessi; kes maksab töövahendite eest; kes määrab töö tegemise aja, koha, viisi; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko ; kas töö tegija allub teise poole töösisekorrale.
    • Tsiviilõiguse puutuvus avaiku õiguse harudega

    1. Tsviilõigus ja tsiviilkohtumenetlus ( TsMS , jõust 01.01.2006.a.). Materiaal - ja protsessiõiguse normide vajeline seos. Protsessiõigus on tsiviilõiguse kaitseks.
    2. Tsiviilõigus ja karistusõigus ( KarS ). Karistusõigus on preventiivse iseloomuga ja on suunatud kindlustama ts. õ. suhete stabiilsust ning korda.
    3. Tsiviilõigus ja haldusõigus (HMS). Tsiviilõigusliku tehingu tegemine võib seonduda haldustoiminguga ( kanded registrites, tõestamine, ametniku juuresviibimine), samuti võib haldusakti sisuks olla tsiviilõiguslik tahteavaldus .
    4. Tsiviilõigus ja finantsõigus. Finantsõigus ei ole mõeldav ilma tsiviilõiguse ning tsiviilkäibeta.
    5. Tsiviilõigus ja rahvusvaheline õigus. Riik kui rahvusvahelise õiguse ja tsiviilõiguse subjekt .
    • Tsiviilõiguse allikad (TsÜS § 2 lg 1):

    1. Seadus. Siseriiklik õigus (õiguse üldaktid-põhiseadus, seadus, määrus), rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid (välislepingud, konventsioonid), Euroopa Liidu õigusaktid (määrused, direktiivid , otsused, soovitused, seisukohavõtud, Euroopa Kohtu eelotsused - tarbijakaitse ), Euroopa ühtlustatud eraõiguse normistikud ja mudelseadused (PECL, PICC , DCFR).
    2. Tava (VÕS § 25). Tava on üldiselt tunnustatud käitumisviis, mida on pikemat aega rakendatud ja mida käibes osalevad isikud loevad enese suhtes õiguslikult siduvaks. Võib eristada tavaõigust ja käibetava. Tava ei saa muuta seadust. Tava võib olla nii kirjapandud vormis kui kehtida tunnustatud käitumisviisina.
    3. Kohtupraktika ja teadlaste arvamus. Ei ole Eestis tsiviilõiguse allikaks. Samas oluline instrument õiguse tõlgendamisel, õiguskindluse tugevdamisel.
    • Tsiviilõiguse rakendamine - tsiviilõiguse normide kohaldamine ( subsumeerimine ) konkreetsetele elulistele asjaoludele.

    Rakendamise käik.
    a) eelduslikult sobiva õigusnormi väljaselgitamine (normi tõlgendamine);
    b) eluliste asjaolude vastavuse kontroll normi koosseisule
    c) õigusliku tagajärje kindlakstegemine (otsustamine).
    Rakendamise käik ja otsustus peavad olema kontrollitavad .
    • Tsiviilõiguse tõlgendamine.

    Tõlgendamise eesmärk: õige arusaam tekstist.
    Tõlgendamine lähtub õiguskorras (sh normis eneses ) sisalduvatest väärtustest (väärtusjurisprudents)
    • Tõlgendamisteooriad:

    1) intentio auctoris ehk subjektiivne tõlgendamisteooria- lähtub seadusandja tahtest
    2) intentio operis ehk objektiivne tõlgendamisteooria- lähtub seaduse mõttest.
    3) intentio lectoris - lähtub seaduse tõlgendaja poolt antavast tähendusest.
    • Tõlgendamismeetodid:

    1) keelelis - grammatiline (lähtub sõnastuse ja sõnade mõttest ja tähendusest)
    2) süstemaatiline (lähtub põhiseaduslikust väärtuskorrast)
    3) teleoloogiline ehk seaduse objektiivsest eesmärgist lähtuv
    4) ajalooline
    TSÜS § 3 – tõlgendamisel juhindutakse seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.
    • Õiguse edasiarendamine

    Peamiseks meetodiks on analoogia (TsÜS § 4). Eristada võib seaduse ja õiguse analoogiat. Analoogiat aitavad asendada tsiviilõiguse üldpõhimõtted.
    • Tsiviilõiguse printsiibid ehk aluspõhimõtted:

    1. Hea usu põhimõte
    2. Tehingu vabaduse ja privaatautonoomia põhimõte
    3. Isikute võrdsuse põhimõte (ühetaoline ja piiramatu õigusvõime)
    4. Koondumis- ja ettevõtlusvabadus
    5. Subjektiivsete õiguste vaba teostamise ja kaitstuse põhimõte .
    Lisaks seondub eelnimetatud põhimõtetega ka abstraktsioonipõhimõte ja eraldamis- ehk lahtutamispõhimõte, samuti spetsialiteedi ehk määratletuse põhimõte, dispositiivsuse põhimõte, mõistlikkuse põhimõte.
    • Hea usu põhimõte (TsÜS § 138 lg 1; TsÜS § 32; VÕS § 6). Tegu eraõiguse üldpõhimõttega.

    Hea usu põhimõte prevalveerib seaduse, tava ja tehingu ees.
    Hea usu põhimõte on seotud seotud väärtushinnangute ja õiguse arenguga. Tegu on avatud normiga, puudub universaalne sisu. Oluline tähendus germaani õigusperekonnas.
    Heas usus käitumine tähendab kohustust käituda nagu ausalt ja õiglaselt mõtlev isik.
    Hea usu põhimõte on abstraktne ning vajab igal konkreetsel juhul eraldi sisustamist.
    Hea usu põhimõte kohaldub ultima ratio põhimõttel.
    Tehingu vastuolu hea usu põhimõttega ei ole tehingu tühisuse eraldi aluseks.
    • Hea usu põhimõtte funktisoonid (rakendusalad)

  • Kohustuste sisu väljaselgitamine ja täiendamine (VÕS § 23 lg 1 p.4)
    Sellest tulenevad üldine lojaalsus-, kaitse-, koostöö- ja teatamiskohustus. Kohutuste sisu väljaselgitamine toimub lepingu tõlgendamisega. Tõlgendamisel tuleb ka lähtuda hea usu põhimõtet (VÕS § 29).
    Kohustuste täitmisel tuleb lähtuda hea usu põhimõttest (VÕS § 76 lg 2)
    Ka õiguskaitsevahendite kohaldamisel tuleb arvestada hea usu põhimõtet (nt VÕS § 101 lg 3).
  • Õiguste teostamise piiramine (õiguste kuritarvitamise keeld)
    * Ebaausalt omandatud õiguste teostamise keeld (nt TsÜS § 104)
    * Õiguskaitsevahendite ebaproportsionaalsus
    * Vastuolulise käitumise keeld (venire contra factum propium ). Oluline teise poole usalduse kaitse. Eradjuhtudel lubatud.
    * Õiguse teostamine kaitsmisväärse huvi puudumisel
    * Õiguse kaotamine (VÕS § 6 lg 2, vt ka nt VÕS § 118)
    • Eraldamis- ehk lahutamispõhimõte (TsÜS § 6 lg 3). Õiguse üleandmiseks ei piisa sellekohase kohustuse olemasolust, vaid vajalik on üleandmisele suunatud tahte väljendamine eraldi tehinguga (käsutustehinguga).
    • Abstraktsiooniprintsiip (TsÜS § 6 lg 4). Käsutustehingu kehtivus ei sõltu sellest, kas käsutuse tegemiseks on ka õiguslik alus (st kehtiv kohustustehing). Teenib õigusselguse ja õiguskindluse huve.
    • Mõistlikkuse põhimõte (VÕS § 7). Võrreldes hea usu põhimõttega on see rangem (kõik mis on heas usus, pole alati mõistlik), kohaldub sellekohase aluse olemasolul . Realiseerib õigluse ideed. Kohaldamisala kohta vt VÕS §-d 24 lg 1; 25 lg 2; 26 lg 3; 28 lg 2.
    • Dispositiivsuse põhimõte (VÕS § 5)- võimalus kokkuleppega seadusest kõrvale kalduda.

    Tuleneb eraautonoomia ja selle alaliigiks oleva lepinguvabaduse põhimõttest. Normi dispositiivsust eeldatakse.
    Erandid dispositiivsusest:
    1) seadus sõnaselgelt keelab teistsugused kokkulepped (eelkõige tarbijakaitse, tüüplepingud);
    2) seaduse olemusest tulenevalt on teistsugused kokkulepped keelatud;
    3) seadusest kõrvalekaldumine on vastuolus avaliku korra või heade kommetega
    4) seadusest kõrvalekaldumine rikuks isiku põhiõigusi
    • Spetsialiteedi ehk määratletuse põhimõte (TsÜS § 6 lg 3 teine lause). Iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda. Määratletuse põhimõte puudutab käsutustehingut. Omab tähendust eriõigusjärgluse korral. Iga eseme liigi üleandmisel tuleb arvestada vastava eseme liigi üleandmise kohta kehtivate nõuetega (eelkõige kui on tegemist vara, ettevõtte üleandmisega).

    FÜÜSILINE ISIK
    • Isikud:

    1) füüsiline isik;
    2) juriidiline isik.
    Füüsiline isik on inimene.
    Isiku tunnus: õiguskorra poolt tunnustatud täielik õigusvõime. Osalisest õigusvõimest võib tinglikult rääkida vaid isikuks mitteolevate koosluste (nt asutamisel oleva äriühingu puhul)
    • Õigusvõime – võime omada tsiviilõigusi ja kohustusi. Hõlmab kõiki õigusi kakohustusi, mida tsiviilõigus võimaldab (olla omanik, tehingu pool, pärida jms).

    Õigusvõime on teovõime eelduseks . Teovõime piiratus ei mõjuta reeglina õigusvõimet (erandjuhtudel võib siiski mõne õiguse omamine olla nt alaealisele piiratud).
    Inimeste õigusvõime on ühetaoline ja piiramatu.
    Isikute õigusvõime erineb oma sisult (mahult) isiku liikide lõikes.
    • Inimeste õigusvõime ühetaolisus.

    Tuleneb inimeste vabaduse ja võrdsuse ideest (PS § 12).

    Piiramatus tähendab, et see ei tohi olla tähtajatult piiratud ei seadusandja ega kohtu poolt ega tehinguga. Lubatud on teatud õiguste omamise seaduse alusel tähtajaline piiramine ning teatud subjektiivsete õiguste omamiseks seadusega lisanõuete kehtestamine.
    • Õigusvõime algus ja lõpp.

    Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega (väljumine emaihust ja elumärkide olemasolu). Rakendatakse Apgar `i hinnet. Vähemalt hinde 1 puhul on tegu elusalt sündinud lapsega. Õigusvõimet vib omada ka loode (VÕS § 129 ja PäS § 5)
    Õigusvõime lõpeb inimese surmaga. Surmaga ei lõpe aga isiku need õigused ja kohustused, mis õigusjärglluse korras üle lähevad.
    Surm - a) kliiniline - hingamise , vereringe või kesknärvisüsteemi talituse lakkamine ;
    b) bioloogiline – ajutegevuse pöördumatu lakkamine.
    Vt surma põhjuse tuvastamise seadus (§ 3-4).
    Sünd ja surm omavad eelkõige tähendust pärimisõiguse seisukohalt.
    • Teovõime - võime teha kehtivalt tehinguid .

    Tuleneb era- ehk privaatautonoomia põhimõttest.
    Teovõime on tegutsemisvõime alaliik .
    Tegutsemisvõime - võime tuua oma käitumisega kaasa õiguslikke tagajärgi.
    Tegutsemisvõime liigid:
    1) teovõime (ehk kehtiva tehingu tegemise võime);
    2) deliktivõime ( võime aru saada õigusvastasusest ja vastutada).
    Tegu – 1) õiguspärane (tehing, muu toiming); 2) õigusvastane (lepingu rikkumine , delikt ).
    • Deliktivõime - isiku võime oma teo õigusvastasusest aru saada ja kanda iseseisvat vastutust kas enda või teise isiku poolt toime pandud õigusvastase teo tagajärgede eest.

    Vastutus laiemas tähenduses seondub käitumise etteheidetavusega, st konkreetse käibekohustuse ( lepingulise või lepinguvälise) rikkumisega ning realiseerub õiguskaitsevahendite kohaldamise kaudu.
    Deliktivõime (VÕS § 1052 )
    1) täielik (alates 18.a.);
    2) piiratud:
    a) 14-17.a.;
    b) alla 0-13.a.
    • Teovõime omamine eeldab teatud intellektuaalset taset- arusaamist teo tähendusest ja tagajärgedest.
    • Teovõime kriteeriumid: vanus ja vaimne seisund (tervis).
    • Teovõime liigid:

    1) täielik - 18.a. ja vaimselt terve;
    2) piiratud ehk osaline- alla 18.a. või kestvalt vaimuhaiged, nõrgamõistuslikud või muu psüühikahäire all kannatavad.
    Teovõime piiratuse eesmärk - isiku enda kaitse, kuna ta ei mõista adekvaatselt oma tegusid .
    Piiratud teovõimega isiku huve eelistatakse heauskse isiku huvidele.
    • Piiratud teovõime (lähtuvalt vaimsest tervisest) omab erinevalt otsusevõimetusest kestvat iseloomu. Oluline on faktiline seisund (tõendamise küsimus), mida kohus saab tuvatada.

    Teovõime piiratust eeldatakse, kui isiku üle on seatud eestkoste (kohtu korras). Võimalik tõendada vastupidist.
    Teovõimet kohtu korras ei piirata (faktiline seisund), vaid tuvastatakse piiratus (ni minevikusündmuste kui tuleviku osas) nt eestkoste seadmise menetluses. Teovõimet saab hinnata konkreetse tehingu tegemise aja seisuga (ka tagasiulatuvalt).
    Täisealiste piiratud teovõime ulatus on reeglina erinev. (sõltub vaimsest seisundist ja tehtud konkreetsest tehingust)
    • Piiratud teovõime (lähtuvalt vanusest ):

    a) 7-17.a. - alaealine;
    b) alla 7.a. alaealine.
    Kohtul on õigus laiendada vähemalt 15.a. vanuse alaealise (lähtuvalt alaealise huvidest) teovõimet (kuni täieliku teovõimeni välja). Seda saab ka alaealine ise kohtult taotleda (vanemate mittenõusolek pole määrav).
    Vähemalt 15.a. võib abielluda seaduslike esindajate nõusolekul. Abiellumisega ei kaasne automaatselt täieliku teovõime omandamist.
    Teovõime piiratuse tagajärjeks on piirangud tehingute tegemisel (mõju tehingute kehtivusele).
    Konkreetne tagajärg sõltub:
    1) isiku vanusest (alla 7.a.; 7-17.a.);
    2) tehingu liigist (ühepoolne või mitmepoolne).
    Ühepoolne tehing - vajalik ühe isiku tahteavaldus (TsÜS §67).
    Mitmepoolne tehing - vajalik kahe või enama isiku tahteavaldus (leping, jur isiku organite otsused).
    Ühepoolse tehingu liigid: a) vastuvõtmist vajavad;
    b) vastuvõtmist mittevajavad.
    • Piiratud teovõime tagajärjed.

    1. Alla 7.a. tehtud tehing
    1.1 ühepoolne tehing - tühine (absoluutne). Puudub võimalus tagantjärele heaks kiita.
    1.2 mitmepoolne tehing - tühine.
    Mitmepoolse tehingu korral on erandiks tühisusest: tehingu tegemiseks vajalikud vahendid on andnud seaduslik esindaja ja tehing täidetakse nimetatud vahenditega (TsÜS 11 lg 3 p. 2). Tegu nn taskurahatehinguga.
    2. 7-17.a. alaealise nii ühe- kui ka mitmepoolne tehing - tühine.
    - Erandiks ühepoolse tehingu korral: seadusliku esindaja eelnev nõusolek.
    - Erandiks mitmepoolse tehingu korral:
    1) Seadusliku esindaja eelnev nõusolek.
    2) Seadusliku esindaja tagantjärele heakskiit .
    3) Tehingust ei teki tsiviilkohustusi (TsÜS §11 lg.3).
    Eelnev nõusolek võib olla:
    a) konkreetse tehingu tegemiseks;
    b) üldine nõusolek teatud tehingute tegemiseks;
    c) rahaliste vahendite andmisega (konkreetseks tehinguks või vabaks kasutuseks) antud nõusolek (TsÜS §11 lg.3).
    3. Täisealise piiratud teovõimega isiku poolt tehtud tehing.
    Esmalt vajalik kontrollida, kas esineb püsiv psüühikahäire
    Teiseks Kui esineb püsiv psüühikahäire, siis kontrollida, kas tema teovõime on piiratud konkreetse tehingu suhtes. Võib olla, et ühe tehingu osas on teovõime olemas (nt toidukauba ost) ja teise tehingu osas mitte (nt liisinglepingu sõlmimine). Kui on määratud eestkostja , siis määratakse ka tehingud, mida milliseid tehinguid võib ta ise teha. Muude tehingute puhul eeldatakse, et teovõime on piiratud, va TsÜS § 11 lg 3 fikseeritud erandid.
    Ühepoolne tehing, mille suhtes isiku teovõime on piiratud, on kehtiv juhul, kui selleks on eestkostja eelnev nõusolek.
    Mitmepoolne tehing, mille suhtes isiku teovõime on piiratud, on kehtiv juhul, kui on eestkostja nõusolek (nii eelnev kui tagantjärgi heakskiit), va TsÜS § 11 lg 3 nimetatud erandjuhtudel.
    • Nõusolek tehingu tegemiseks (TsÜS § 111-112).

    Piiratud teovõimega isiku poolt tehtud tehingule võib anda nõusoleku tema seaduslik esindaja.
    Nõusoleku liigid: a) eelnev nõusolek b) tagantjärele heakskiit
    Nõusoleku võib anda: a) tehingu teinud piiratud teovõimega isikule; b) tehingu teisele poolele. Erandiks TsÜS § 11 lg 4 (üksnes ettepaneku tegijale).
    Nõusoleku võib kuni selle alusel tehingu tegemiseni tagasi võtta. Tagantjärele heakskiidu saab tagasi võtta kui teade sellest jõuab adressaadini enne heakskiitu ennast.
    Nõusolek tuleb anda tehinguga samas vormis, v.a. rahaliste vahendite andmisega antav nõusolek (kui nõusoleku erivorm).
    • Piiratud teovõimega tehingu teinud isiku õiguste kaitse (TsÜS § 11 lg 4-6).

    Võimalus taotleda tagantjärele heakskiitu (tuua olukorda selgus).
    Võimalus kuni heakskiidu andmiseni tahteavaldus tagasi võtta kui isik ei pidanud teadma ega teadnud teise isiku piiratud teovõimest.
    Heakskiit tuleb väljendada heakskiitu küsinud isikule.
    Heakskiidu andmiseks on 2-nädalane tähtaeg heakskiidu küsimisest. Kui heakskiitu ei järgne, muutub hõljuvalt kehtetu tehing tühiseks.
    • Otsusevõimetus (TsÜS § 13) - ajutise iseloomuga häire või seisund, mille tõttu isik ei ole suuteline adekvaatselt hindama , kuidas üks või teine toiming mõjutab tema õigusi ja huve. Otsusevõime olemasolu saab hinnata vaid teovõimeliste isikute puhul.

    Otsusevõimetu isiku poolt tehtud tehing on tühine.
    Kui tehing tehti eelnimetatud seisundis ja on oma sisult isikule kahjulik, siis eeldatakse, et tehing tehti otsusevõimetuna (pole vaja tõendada, et ei saanud tehingu mõjudest aru).
    Otsusevõimetuna tehtud tehingu võib isik pärast normaalse seisundi taastumist ise tehingu heaks kiita (ei kohaldu TsÜS § 111-113).
    • Piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja.

    1. Esindus vanemlike õiguste alusel (alaealise suhtes)
    2. Esindus eestkoste alusel (iga piiratud teovõimega isik).
    Vanemlike õiguste alusel on alaealise esindajaks vanemad (PerekS § 120 lg 1). Vanematel ühine esindusõigus.
    Eestkoste alusel on isiku esindajaks kohtu poolt määratav
    eestkostja (PerekS § 179 lg 1; hagita menetlus, TsMS §-d 554-557; 520-532). Eestkostjaks võib uue PerekS alusel olla lisaks füüsilisele isikule ka juriidiline isik ning valla- või linnavalitsus .
    Vanemlike õiguste alusel saab esindada üksnes alaealist,
    eestkoste alusel aga nii alaealisi kui ka psüühikahäire all
    kannatavaid isikuid.
    Alaealisel peab olema seaduslik esindaja, täisealisel piiratud teovõimega isikul ta võib olla.
    • Eestkostja funktsioonid (seoses esindusõigusega).

    1. Alla 7- aastaste alaealiste osas - nimetatud isikute huvides tehingu tegemine.
    2. Muude eestkoste all olevate isikute osas - nimetatud isikutele tehingute tegemiseks nõusoleku andmine (s.h. tagantjärgi heakskiitmine), samuti nimetatud isikute huvides tehingute tegemine.
    Eestkostja vajab kohtu (varem eestkosteasutuse) nõusolekut (PerekS § 187-188) uue seaduse kohaselt:
    • Eestkostetava isiku kinnisasjade ja kinnisasjaõiguste käsutamiseks ega kohustumiseks nimetatud käsutusi tegema;
    • Eestkostetava isiku nimel kinnisasjade tasu eest omandamiseks, samuti anda eestkostetava isiku kinnisasja kasutusse andmiseks kolmandatele isikutele;
    • Eestkostetava isiku nimel ettevõtte omandamiseks, võõrandamiseks, rendile andmiseks, osaluste omandamiseks jur isikutes;
    • Väärtpaberite omandamiseks ja võõrandamiseks;
    • Laenude võtmiseks;
    • Eestkostetava vara koormamiseks või eestkostetav vastutab teise isiku kohustuste eest;
    • Loobuda eestkostetava nimel pärandist või annakust.

    Kui eelnimetatud tehing tehakse kohtu nõusolekuta, on selline tehing tühine, kui kohus ei kiida tehingut heaks (vt PerekS § 189 lg 1).
    Selliste tehingute tegemiseks ei saa seaduslik esindaja anda piiratud teovõimega isikule ka nõusolekut ega heakskiituilma kohtu nõusolekuta.
    Kohus teostab ka eestkostja tegevuse üle üldist järelevalvet, sh võib eestkostjalt nõuda aruande esitamist .
    • Elukoht (TsÜS § 14) - koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab ehk kus asub tema alaline eluase.

    Isikul võib olla mitu elukohta.
    Elukoha kindlaksmääramiseks on oluline kolmandatele isikutele äratuntav isiku tahe oma elukoha määratlemise osas (koht millega isik on kõige enam seotud).
    Isik, kes alaliselt kusagil ei ela - tema elukoht on igakordne
    viibimiskoht (kodutu).
    Elukoht rahvastikuregistri seaduses. Omab tähendust:
    - valimistel;
    - maksude tasumisel ;
    - avaliku ülesande täitmisel.
    Elukoha tähendus positiivses ts.õiguses (nt TsÜS §69 lg.2;3; VÕS §85 lg.2 p.1; lg.5).

    Teadmata kadunuks olemine on faktiline seisund.
    Kohus võib seada üksnes hoolduse sellise isiku vara suhtes (hagita menetlus TsMS § 516-519). Aluseks on kahtlus isiku elusoleku osas.
    Hooldaja kohustused (TsÜS §18 lg.2,3).
    Hooldaja TsÜS §18 tähenduses erineb hooldajast PES §105,106 tähenduses ning isikuhooldusõigusest uue PerekS 124 lg 1 tähenduses.
    • Isiku surnuks tunnistamine (TsÜS § 19-23). Eelduseks asjaolu, et isik on tõenäoliselt surnud.

    Kohtu korras (hagita menetlus TsMS § 509-515).
    Eeldused:
    - isiku elusoleku kohta puuduvad andmed 5.a. jooksul;
    - 6 kuu möödumisel isiku kadunuks jäämisest elule ohtlikus olukorras;
    - 2 aastat kadunuks jäämisest seoses sõjategevuse või loodusõnnetusega.
    Tagajärjed: isik loetakse surnuks, pärand avaneb , abielu lõpeb.
    Surmaajaks on isiku eeldatav hukkumise aeg või aasta lõpp, mil saadi isiku kohta viimased andmed (mitte kohtulahendi jõustumine).
    Alternatiiv surnuks tunnistamisele on surma tuvastamine (TsÜS § 22). Selle eelduseks on asjaolu, et isiku surmas võib kindel olla (kuid laip on hävinenud ning surmaakti ei saa koostada)
    JURIIDILINE ISIK
    • Juriidilise isiku mõiste areng

    Isikute ühendused Vanas Roomas - universitas. (Rooma riik, municipium e. linnkogukond, tsunftid ja gildid).
    Tunnused: õigusvõime olemasolu, organisatsioonilise struktuuri kaudu tagatud sõltumatus oma liikmetest, vastutuse piirang.
    Keskajal olid kasutusel terminid: persona ficta, persona representanta.
    Termini “juriidiline isik” eelkäijaks oli termin “ moraalne isik” (S.Pufendorf). Termini “juriidiline isik” võttis kasutusele G.Hugo (Lehrbuch des Naturrechts, 1798 ).
    • Juriidilise isiku tähtsamad ajaloolised teooriad

    1.Fiktsiooniteooria (F.C. von Savigny. System des heutigen römischen Rechts , 1840).
    Juriidiline isik on fiktsioon , mis võimaldab käsitleda konkreetset kooslust kui õigussubjekti. Ainus tegelik õigussubjekt on inimene. Juriidiline isik omab õigusvõimet, kuid ei oma teovõimet.
    2. Organiline e. reaalse sidusisiku teooria (O. Gierke. Deutsches Privatrecht, 1895).
    Juriidiline isik on kokkupandud ehk sidusisik, mis omab nii õigus- kui ka teovõimet. Juriidiline isik on sama reaalne organism kui füüsiline isik.
    • Juriidilise isiku mõiste uuemad arengud

    1. Normatiivne teooria (H. Kelsen; R. Ihering ).
    Juriidiline isik on õigustehniline kunstmõiste, subjektiivsete õiguste sihtpunkt .
    2.Sotsiaalne lähenemine (valdav osa kaasaja autoritest).
    Juriidiline isik on üliindividuaalne kooslus , mis on õiguslikult tunnustatud ning selle tulemusena iseseisvaks normiadressaadiks.

    Teoorias :
    Juriidiline isik on õiguskorra poolt tunnustatud kooslus ( organisatsioon ), mis osaleb täielikku õigusvõimet omava subjektina õiguskäibes.
    Koosluse all peetakse silmas organisatsiooni, mis on võimeline kujundama ja väljendama tahet ning seda ka oma organite kaudu ellu viima.
    Positiivses õiguses: Juriidiline isik on seaduse alusel loodud
    õigussubjekt (TsÜS § 24).
    • Juriidilise isiku koht isikute süsteemis

    Juriidiline isik on õiguse poolt loodud abstraktsioon (fiktsioon). Juriidiline isik on isiku alaliik. Juriidiline isik omab sarnaselt füüsilisele isikule täielikku õigusvõimet, kuid erineb viimasest oma eseme (substraadi) poolest.
    Juriidilise isik on isikute ja/või varade kooslus, füüsilise isiku esemeks aga inimene. Juriidiline isik on organisatsiooniline tervik, füüsiline isik aga loomulik tervik.
    • Juriidilise isiku koht õigussüsteemis

    Juriidiline isik on koosluse üks alaliik.
    Kooslused jagunevad:
    1) juriidiliseks isikuks olevad kooslused;
    2) mittejuriidiliseks isikuks olevad kooslused.
    Mõlemad kooluse alaliigid jagunevad:
    1) struktuurilt : a) isikute ühendusteks e. korporatsioonideks ja b) asutusteks;
    2) õiguslikult seisundilt: a) eraõiguslikeks ja b) avalik-iguslikeks.
    • Juriidilise isiku tunnused positiivse õiguse kohaselt

    a) Täielik õigusvõime (PS § 9; TsÜS § 26 lg 1). Sellega seonduvad sellised lisatunnused nagu nimi (TsÜS § 30), asukoht (TsÜS § 29), registreeritus vastavas registris.
    b) Organisatsioonilise ülesehituse olemasolu (aluseks põhikiri või ühinguleping). Peab tagama iseseisva tahte moodustumise ning selle väljendumise.
    c) Eraldatus oma liikmetest (AÕS § 6 lg 2)
    d) Iseseisev varaline vastutus.
    Kindlale eesmärgile suunatus ei ole juriidilisele isikule iseloomulik tunnus.
    • Juriidiline isik Euroopa Ühenduse õigusruumis

    Euroopa Ühenduse Nõukogu määrustega on reguleeritud Euroopa äriühing (SE) ja Euroopa Ühistu (SCE), Euroopa Majandushuviühing (EEIG), eelnõuna Euroopa Osaühing (SPE).
    • Juriidilise isiku seoses ettevõtte ja ettevõtjaga

    Juriidilist isikut tuleb eristada ettevõttest (TsÜS § 66.1). Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.
    Ettevõtte üleminek on reguleeritud VÕS §-dega 180-185.

    Huvikriteeriumi ja asutamise õigusliku aluse kriteeriumi alusel (TsÜS § 24 2. lause):
    1. Eraõiguslikud juriidilised isikud (TsÜS § 25 lg 1) - asutatakse konkreetse juriidilise isiku liigi kohta käiva seaduse alusel. Iseloomulik numerus clausus .
    Täisühing (TÜ), usaldusühing (UÜ), osaühing (OÜ), aktsiaselts (AS), tulundusühistu (TuÜ), sihtasutus (SA) ja mittetulundusühing (MTÜ). Lisaks veel EU ühinguvormid.
    2. Avalik-õiguslikud juriidilised isikud (TsÜS § 25 lg 2) - asutatakse eraldi sellekohase seadusega (nt Rahvusringhääling, Advokatuur , Tartu Ülikool, Eesti Haigekassa, Eesti Kultuurkapital , Töötukassa, Kaitseliit ).
    • Juriidilise isiku liigitamine

    Struktuurikriteeriumi alusel:
    1. Isikute ühendused (universitas personarum) (nii era- kui ka avalik-õiguslikud).
    2. Asutused (universitas bonorum ) (nii era- kui ka avalik-õiguslikud).
    Eraõiguslikud isikute ühendused jagunevad struktuurilt:
    a) korporatiivsed ühingud (tulunduslikud, nt AS, OÜ; SE ehk kapitaliühingud ja mittetulunduslikud, nt MTÜ);
    b) isikuteühingud (nt TÜ, UÜ).
    Eraõiguslikuks asutuseks on sihtasutus (SA).
    • Juriidilise isiku õigusvõime mõiste ja tekkimine

    Õigusvõime mõiste definitsioonsama mis füüsilisel isikul (TsÜS § 7), sisu siiski erinev (TsÜS § 26 lg 1).
    Õigusvõime ja isiku mõisted ei ole koosluste puhul lahutamatult seotud.
    Piiratud õigusvõimet võivad omada nii isikute ühisused ( seltsing ) kui ka asutamisel olev juriidiline isik (enne registrisse kandmist).
    Täieliku õigusvõime omandab eraõiguslik juriidiline isik registrisse andmisest (TsÜS § 26 lg 2), avalik-õiguslik juriidiline isik aga seaduses ettenähtud ajast (TsÜS § 26 lg 3).
    • Juriidilise isiku õigusvõime sisu eripära

    Koosluse õigusvõime maht sõltub koosluse seotuse astmest oma liikmetega.
    Juriidiline isik ei saa omada neid õigusi ja kohustusi, mis on omased üksnes inimesele (TsÜS § 26 lg 1): ei saa olla juhatuse ega nõukogu liikmeks, prokuristiks, esindajaks kohtus, pankrotihalduriks, kohtutäituriks, likvideerijaks.
    Teatud valdkondades saab õigusvõimet omada üksnes juriidiline isik, nt. kindlustus , pangandus, hasartmängud.
    Eraõigusliku juriidilise isiku õigusvõime ei ole seotud tema eesmärgiga (ei kehti ultra- vires õpetus).
    • Juriidilise isiku teovõime

    Juriidiline isik tegutseb oma organite kaudu (TsÜS § 31).
    Eristada tuleb:
    a) sisemist tegutsemisorganisatsiooni (tahte kujundamine kõigi organite tegevuse tulemusel);
    b) välist tegutsemisorganisatsiooni (esindus).
    Eraõiguslikud juriidilise isiku organiks on üldjuhul üldkoosolek ja juhatus. Erandjuhtudel on organiks nõukogu.
    Kõrgeim organ on üldkoosolek.
    Juhtorganiteks on juhatus ja nõukogu.
    Esindusorganiks on juhatus (seaduslik esindaja, TsÜS § 34 lg 1).
    Üldjuhul võib juriidilise isiku juhatuse nimel tegutseda suhetes kolmandate isikutega iga juhatuse liige eraldi.
    • Juriidilise isiku sisesuhe (sisemine tegutsemisorganisatioon).

    Juhtorganite liikmed on käsundussuhte alusel seotud juriidilise isikuga (vt VÕS § 619).
    Juhtorgani liikmetel lasub spetsiifiline hoolsus - ja lojaalsuskohustus (TsÜS § 35).
    Juhtorgani liikmel on kohustus käituda majanduslikult otstarbekalt, st:
    a) hoolsalt,
    b) olla otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud;
    c) ei tohi võtta põhjendamatuid riske.
    Juhtorgani ega tema liikme pädevus ei ole delegeeritavad (TsÜS § 31 lg 3).
    • Juriidilise isiku välissuhe (väline tegutsemisorganisatsioon)

    Juriidilise isiku nimel saavad õiguspäraseid tegusid sooritada üksnes tema seaduslikud esindajad või nende poolt volitatud isikud.
    Esindusõiguse sisemised piirangud ei kehti kolmandate isikute suhtes (va registrisse kantud ühisesinduse põhimõte), vt TsÜS § 34 lg 4).
    Juriidilist isikut võivad õigusvastaste tegudega (sh. õigusvastase kahju tekitamisega) kohustada nii organite liikmed kui ka abilised (täitmis- ja sooritusabilised). Abiliste käitumise eest vastutab juriidiline isik nagu oma käitumise eest (TsÜS § 132- vastutus teise isiku eest)
    • Organi liikme õiguslik seisund ja tema tegude omistamine juriidilisele isikule (TsÜS § 31 lg 5)

    1. Organiteooria (O. Gierke).
    2. Esindajateooria (F.C. von Savigny).
    Organiteooria on domineeriv, kuna tagab parimal viisil hüvede ja vastutuse korrelatsiooni (vt TsÜS § 31 lg 5).
    Organiteooria kohaselt on organi tegevus juriidilise isiku enese tegevuseks.
    Käitumisel omistamisel juriidilisele isikule on oluline, et organi (liikme) käitumine oleks seotud tema sisemiste ülesannetega juriidilise isiku ees ning see oleks väliselt äratuntav.
    • Esindusorgani liikmete volituste algus ja lõpp

    Volitused algavad isiku esindusorganisse valimise otsuse tegemisest või otsuses märgitud kuupäeval.
    Volitused lõpevad: a) isiku tagasikutsumise otsuse tegemisest või otsuses märgitud kuupäeval; b) surma korral; c) tähtaja möödudes.
    Nii valimisel kui tagasikutsumisel on vajalik vastava otsuse teatavakstegemine puudutatud isikule.
    Volituste kehtivus ei seondu registrikandega. Registrisse kantud andmete õigsust kolmandate isikute suhtes eeldatakse (ÄS § 34).
    RKTKo 26.04.2005.a. otsus nr 3-2-1-39-05, p. 14-18.
    RKTKo 11.11.2008.a. otsus nr 3-2-1-92-08, p. 11-14.
    RKTKo 08.10.2008.a. otsus nr 3-2-1-65-08, p. 32-36.
    • Organite otsused ja otsuse kehtetuse üldpõhimõtted

    Organi otsus on käsitletav mitmepoolse tehinguna.
    Organite otsused on allutatud kohtulikule kontrollile .
    Organite otsuste kehtetus liigid: 1) tühised otsused 2) kehtetuks tunnistatavad otsused.
    Organi otsuse kehtetuks tunnistamise alused (TsÜS § 38 lg 1):
    a) vastuolu seaduse või põhikirjaga
    b) hääleõigust kasutati õigustamatute eeliste saamiseks (nt jur isikule kuuluva ettevõtte müügi otsustamine enamusaktionäriga seotud isikule alla turuhinna).
    Kehtetuks tunnistamise hagi tuleb esitada 3 kuu jooksul juriidilise isiku vastu. Hagi rahuldamise eelduseks on vastuväite esitamine otsusele otsuse teinud koosolekul.
    Organi otsuse tühisuse alused (TsÜS § 38 lg 2):
    a) seadus näeb selle otseselt ette (nt vorminõude järgimata jätmine);
    b) esineb vastuolu heade kommetega;
    c) otsus rikub võlausaldaja kaitseks või avaliku huvi katseks kehtestatud normi (nt keelatakse juhatusel pankrotiavalduse esitamine)
    d) otsuse vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda (RKTKo 08.04.2008.a. otsus nr 3-2-1-22-08, p. 11-13).
    Kui tühise otsuse alusel on tehtud kanne registrisse, siis ei saa tühisusele tugineda , kui möödunud on 2 aastat. Kui otsuse alusel kannet pole tehtud, ei ole otsuse tühisusele tuginemine ajaliselt piiratud.
    • Juriidilise isiku eristamine isikute ühisusest

    Ajalooliselt range vahetegu : a) universitas ja b) societas.
    Eestis eristub isikute ühisus juriidilisest isikust seoses isiku staatuse ja sellega kaasneva täieliku teovõime puudumisega.
    Isikute ühisuse peamiseks väljendusvormiks on seltsing (VÕS § 580-618)
    Isikute ühisusele ei ole omane korporatiivne struktuur ehk võõrorgani põhimõte, vaid eneseorgani põhimõte, st liikmelisuse tuginemine liikmete isiklikule osalusele juhtimises.
    Juhtimist ja esindust teostatakse isikute ühisuses ühiselt.
    • Juriidilise isiku asutamine

    Asutamise erinevad süsteemid:
    1) loasüsteem; 2) normatiivsüsteem; 3) ühenduse vaba moodustamine.
    Asutamise staadiumid:
    1) eelasutamisühingu staadium;
    2) eelühingu ehk asutamisel oleva juriidilise isiku staadium.
    Eelasutamisühing on käsitletav eellepinguna.
    Eelühingu staadium algab asutamis- või ühingulepingu sõlmimisega ja lõpeb juriidilise isiku registrisse kandmisega.
    Eelasutamisühingu staadium ei ole obligatoorne, eelühingu staadium aga on vältimatu.
    Eelühing omab piiratud õigusvõimet.
    • Juriidilise isiku asutamine

    Asutamise aluseks on asutamisleping (-otsus) või ühinguleping. Tegemist on mitmepoolse eriliigilise võlaõigusliku lepinguga.
    Asutamislepingut (-otsust) ei ole võimalik vaidlustada (ega tugineda selle tühisusele) pärast juriidilise isiku kandmist registrisse (TsÜS § 27 lg 2).
    Asutamisel oleva ja registrisse kantud ühingu vahel valitseb kontinuiteet. Asutamisel oleva ühingu õigused ja kohustused lähevad valmis juriidilisele isikule üle, kui tegutseja omas õigust tegutsemiseks.
    • Juriidilise isiku ja tema organi liikmete vastutus

    Varalise eraldatuse põhimõttest tulenevalt ei vastuta juriidiline isik oma (organi) liikmete ning (organi) liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest kolmandate isikute ees.
    Juriidiline isik vastutab üldjuhul oma varaga nii lepinguliste kohustuste rikkumise, samuti lepinguvälise kahju tekitamise eest. Erandjuhtudel vastutavad juriidilise isiku kohustuste eest ka tema liikmed seaduse alusel (nt täisosanikud; tulundusühistu osanikud ).
    Juriidilise isiku juhtorgani liikmed üldjuhul kolmandate isikute ees isiklikult ei vastuta.
    Juhtorgani liikmed vastutavad üldjuhul üksnes juriidilise isiku enese ees käsundussuhte rikkumise korral.
    • Juriidilise isiku ja tema organi liikmete vastutus

    Juriidilise isiku võlausaldaja võib erandjuhul esitada kahju hüvitamise nõude sisemisi kohustusi rikkunud juhtorgani liikme vastu ja nõuda temalt kahju hüvitamist juriidilisele isikule (TsÜS § 37 lg 2).
    Juriidilise isiku juhtorgani liikmed vastutavad otse kolmanda isiku ees, kui nad rikuvad isiklikult üldisi käibekohustusi kolmandate isikute ees, eelkõige tekitavad isikliku käitumisega kolmandatele isikutele õigusevastast kahju. RKTKo 17.12.2009.a. otsus nr 3-2-1-150-09 p.10-12; RKTKo 22.09.2005.a. otsus nr 3-2-1-79-05, p. 12.
    • Juriidilise isiku vastutus abiliste ja organisatsioonliste puuduste eest

    Vastutus organisatsiooniliste puuduste eest - juriidiline isik vastutab tagajärje eest, mille ärahoidmise kohustus ei lasu ühelgi sisemise organisatsiooni liikmel.
    Juriidiline isik kui laiendatud vastutusüksus vastutab ka oma abiliste käitumise eest (kohaldatavad vastutuse põhimõtted teise isiku eest, vt. TsÜS § 132).
    • Läbiv vastutus

    Läbiv vastutus tähendab loobumist juriidilise isiku ja tema liikmete eraldatuse põhimõttest ning sõltuvalt olukorrast kas juriidilise isiku või tema liikme subjektsuse tähelepanuta jätmist. Läbiv vastutus on seotud hea usu ja õigluse põhimõttega.
    Läbivast vastutusest saab rääkida, kui normatiivne alus vastutuse kohaldamiseks kas puudub või ei ole võimalik seda antud oludes mõistlikult rakendada.
    Läbiv vastutus seondub eelkõige juriidilise isiku instituudi kuritarvitamisega (eeldab mõjuvõimu olemasolu juriidilise isiku suhtes), samuti sfääride segunemisega, alakapitaliseerituse ja väärjuhtimisega. Vt ÄS § 2892
    OBJEKTID
    • Tsiviilõiguse objekti mõiste ja liigid

    Objekt ladina keeles objectum.
    Õiguse objektiks on kõik see, mis on subjektiivsete õiguste esemeks ehk mis on allutatud tsiviilõiguse subjektidele.
    Tsiviilõiguse objektiks on kõik hüved, millele saab laieneda õigussubjekti õiguslik võim.
    Tsiviilõiguse objektide all eristatakse õiguskirjanduses kolme liiki: 1) esemed; 2) loomad; 3) vara (liigitus problemaatiline).
    • Tsiviilõiguse ese ja selle liigid

    Tsiviilõiguse ese on tsiviilõiguse objekti keskseks alaliigiks.
    Esemed võib liigitada: 1) kehalised (res corporales) ja 2) kehatud (res incorporales).
    Kehaliste esemete alla kuuluvad asjad, kehatute alla õigused ja muud hüved.
    Seega tuleb esemete all eristada: 1) asjad; 2) õigused; 3) muud hüved.
    • Asja mõiste.

    Asi on kehaline ese. Kehalisus tähendab ruumilist piiritletust, haaratavust, meelte abil tunnetatavust; valduse (juhtimise) teostamise võimalust.
    Kehaline ese võib olla erinevates füüsikalistes olekutes (tahke, vedel, gaas ).
    Üksnes asjade suhtes on võimalik rääkida valdusest, st faktilise võimu teostamisest, samuti on võimalik asjade heauskne omandamine. Teatud õigustele kohaldatakse erandina asjade kohta sätestatut, nt hoonestusõgus ja korterihoonestusõigus (vt TsÜS § 49 lg 2).
    • Õigused.

    Õiguslikku võimu on võimalik teostada (kasutada, loovutada, realiseerida) varaliste õiguste suhtes (nt nõudeõigused; osalusõigused; asjaõigused; intellektuaalse omandi esemeks olevad varalised õigused; õigused õigustele).
    • Muud hüved.

    Muude hüvedena on käsitletav eletrienergia ning kõik mittemateriaalsed hüved, mis saavad olla tsiviilõiguse esemeks, kuid mis ei ole käistletavad asja ega õigusena, nt teosed, leiutised , arvutiprogrammid, oskusteave, tootmis- ja ärisaladused, ettevõtte klientuur .
    • Loomad.

    Nad ei ole tavalised esemed, kuid neid võib lugeda tsiviilõiguse objekti mõiste alla kuuluvaks. Loomadele kohaldatakse asjade kohta fikseeritut (TsÜS § 49 lg 3), arvesse võttes loomakaitseseadustest tulenevaid piiranguid valdamise, kasutamise ja käsutamise osas.
    • Õiguse objektiks ei ole:

    1. Inimene (va inimese organid , mis võivad erandina olla õiguse objektiks, vt elundite ja kudede siiramise seadus). Objektiks ei ole ka inimesega püsivalt ühendatud kunstkehaosad.
    2. Teatud asjad. Need, mis ei saa kellegile kuuluda , eelkõige, mis ei ole ruumiliselt piiritletavad. Tegemist on üldiste hüvedega, nt avameri, õhk, voolav vesi.
    3. Teatud õigused. Need, mida ei ole võimalik üle anda, nt perekonnaõigused, autori mittevaralised õigused.
    • Vara- isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum ( aktiva , passiva ). Vara hulka ei kuulu mitte asjad, vaid õigused asjadele, samuti muud hüved.Vara hulka ei kuulu isiku- ja perekonnaõigused, samuti inimese tööjõud. Vara võib ts õiguses olla ka üksnes aktiva tähenduses. Vara ei ole õiguse esemeks.

    Vara kui õigusobjekti alaliik võib olla võlaõiguslike lepingute esemeks, mitte aga asjaõiguslepingute esemeks.
    Vara mõiste omab tähendust eelkõige järgnevatel juhtudel:
    1) vara kui vastutuse alus- vt täitemenetluse seadustik § 60-63 ja PankrS § 108; ÄS § 171 lg 2 p1;
    2) pärandvara tähenduses;
    3) ühisvara tähenduses: vt PeS § 14 - abikaasade ühisvara ; VÕS § 589 lg 1- seltsinglaste ühisvara.
    • Ettevõte kui vara alaliik.

    Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik (ettevõtja) tegutseb. See majandusüksus koosneb ettevõtte majandamisega seotud asjadest, õigustest ja kohustustest (vt TsÜS § 66.1, ettevõtte ülemineku kohta vt VÕS § -d 180-185)
    • Asjade kogum.

    Ei oma asjaõiguslikus mõttes eraldi tähendust, kuna kehtib spetsialiteedipõhimõte (vt TsÜS § 6 lg 3). Tähendust võib omada võlaõiguses. Asjade kogumi all peetakse silmas üksikute asjade kogumit, mis on ühendatud teatud majanduslikuks otstarbeks selliselt , et nad muudustavad ühise nimetuse all õiguste ja kohustuste suhtes ühe eseme. Kui asjade kogumisse kuuluv üksik asi ei oma üksinda majanduslikku tähendust, siis võidakse teatud asjade kogumeid käsitleda tervikliku asjana (nt liivahunnik)
    • Asja liigid.

    Juriidilise tähenduse järgi: vallas- ja kinnisasjad.
    1. Kinnisasi - maapinna piiritletud osa (TsÜS § 50, 53), mis kantakse eraldiseisva kinnistuna kinnistusraamatusse. Kinnisasja sätteid kohaldatakse erandina ka hoonestusõigusele, korterihoonestusõigusele ja korteriomandile. Ka teatud vallasasjadele kohaldatakse kinnisasja kohta käivaid sätteid, eelkõige laevad vastavalt laeva asjaõigusseadusele, samuti vastavalt lipuõiguse ja laevaregistri seadusele.
    2. Vallasasi - asi, mis ei ole kinnisasi (TsÜS § 50 lg 3). Tunnusteks liikuvus ja ümberpaigutatavus, va mõned erandid, nt ehitised kui vallasasjad (ei ole enam iseseisvalt
    • Asjade liigid.

    1. Vallasasjad on liigitatavad sõltuvalt olemusest:
    1.1 a) äratarvitatav ja b) äratarvitamatu. Tähendus nt kasutusvalduse seadmisel, samuti võlaõiguslikku kasutusse andmisel. Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse (TsÜS § 52), nt raha ja väärtpaberid, kaup laos. Kasutusõiguse esemeks saavad olla äratarvitamatud asjad.
    1.2 a) asendatav ja b) asendamatu. Asendatav on asi, mida tsiviilkäibes määratakse arvu, mõõdu ja kaalu abil (TsÜS § 51). Asendatavad asjad saavad olla laenusuhte esemeks (VÕS § 396). Kasutusõigussuhte korral asendatavale asjale läheb omand kasutajale reeglina üle.
    2. Asjad on liigitatavad:
    a) jagatavad ja b) jagamatud asjad. Jagatav on asi, mida võib asja olemust rikkumata jagada osadeks ja mille iga osa moodustab iseseisva terviku.Asja jagamine omab tähendust nt kaasomandi lõpetamisel. Hoonestatud kinnisasja jagamine on võimalik, kui ehitis on jagatav (nt ridaelamu boksid).
    • Asja osad.

    Asja osad on osad, millest asi koosneb. Eristada võib:
    1. a) asja mõtteline osa; b) reaalosa . Reaalosa on osa, mis on tegelikkuses piiritletud, mõtteline osa aga piiritlemata .
    Reaalosade käive võrreldes mõtteliste osadega on piiratud. Asja reaalosa võib olla võlaõiguse objektiks (nt korter üürilepingu esemeks), mitte aga asjaõigusliku lepingu objektiks. Asja (nt ehitise) reaalosa on asjaõigusliku lepingu objektiks erandjuhtudel: korteriomand, korterihoonestusõigus, erastatav elu- ja mitteeluruum.
    2. a) asja olulised osad; b) mitteolulised osad.
    Oluline osa on asja koostisosa , mis on asjaga püsivas ühenduses ja mida ei saa asjast eraldada ilma, et asi või eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks (TsÜS § 53).
    Erinormid kinnisasja (TsÜS § 54) ja ehitise (TsÜS § 55) oluliste osade osas.
    Põhimõte: asi ja tema oluline osa ei saa olla erinevate isikute omandis , samuti ei saa asja ja olulist osa koormata erinevate asjaõigustega (TsÜS § 53 lg 2). Puudutab asjaõiguslikku olukorda, mitte aga võlaõiguslikku suhet, mille esemeks võivad olla ka olulised osad. Asjaõiguslike erandite kohta vt seoses reaalosade õiguskäibe regulatsiooniga. Asja ka olulise osa vaheline seos tugevam omandireservatsioonist (VÕS § 233).
    • Piiritletud maatüki (kinnisasja) olulised osad:

    1) maatükiga püsivalt ühendatud asjad (ehitised, kasvav mets, koristamata vili). Asja maatüki oluliseks osaks olemise üheks eelduseks on selle ühendaja tahe. Erand : maatüki oluliseks osaks ei ole sellel asuvad liinirajatised (AÕS § 158) ning tehnorajatised (AÕSRS § 152).
    2) maatükiga seotud asjaõigused. Asjaõiguse alusel teisele isikule kuuluvale maatükile püstitatud ehitis ei ole maatüki oluline osa (nt hoonestusõiguse, reaalservituudi, isikliku kasutusõiguse alusel püstitatud ehitised), vaid vastava asjaõiguse oluline osa.
    • Ehitis ja tema osad.

    Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa sellest eraldada ehitist või eraldatavat asja oluliselt kahjustamata (enamik tehnosüsteeme, aknad, uksed, seinte ja põrandate katted ).
    Ehitise alaliikideks on hoone ja rajatis (EhS § 2). Kinnistamata maatükil olevad ehitised loetakse vallasasjadeks (AÕSRS § 13).
    • Päraldis- vallasasi, mis ei ole peaasja oluline osa, kuidmis teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Päraldis on iseseisev vallasasi. Ei ole asja osa. Päraldise seos peaasjaga eelkõige funktsionaalne ja ruumiline ( lukk ja võti; ladu ja tõstuk), mitte aga vahetu püsiv ühendatus. Oluline on asjade vaheline alluvussuhe.

    Päraldisele laienevad samad õigused ja kohustused, kui tehinguga ei ole ette nähtud teisiti (TsÜS § 57). Erandid: seadusest tuleneb teisiti või kui tehinguga on kokku lepitud teisiti.Omand kinnisasja päraldistele läheb üle kinnisasja omandi ülemineku hetkest, sõltumata valduse üleminekust.
    • Kasu ja kulutused.

    Kasu liigid on: 1) viljad (asjast saadav vili ja õigusvili);
    2) kasutuseelised (nt aktsiast tulenev hääleõigus).
    Asjast saadav vili: a) otsene vili (nt liiv kaevandusest); b) kaudne vili (auto väljarentimisest saadav renditulu.
    Õigusvili: a) otsene õigusvili (õunaaia rendilevõtmisest saadavad õunad; aktsiate dividendid ); b) kaudne õigusvili (allrenditulu, litsentsitasu patendi kasutada andmise eest).
    • Kasu kuuluvus.

    Kasu kuulub asja omanikule, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti (kasutusvaldajal, rentnikul on õigus viljale). Loodusvili on kuni eraldumiseni asja oluline osa ja kuulub asja omanikule. Kasu, mida asjast saab isik, kes on alusetult rikastunud, peab välja andma nii asja kui kasu (VÕS § 1032 lg 1).
    • Kulutused.

    Liigituvad: a) vajalikud; b) kasulikud; c) toreduslikud.
    Vilja väljaandmiseks kohustatud isik võib nõuda asja korrapäraseks majandamiseks vajalike kulutuste hüvitamist (TsÜS § 4). Väljaandmise ulatus piiratud vilja väärtusega.
    Vilja väljaandmise kohustus sõltub asja valdaja hea- ja pahausksusest (AÕS § 85; VÕS § 1037-1040).
    • Kulutuste hüvitamine.

    Vajalikke kulutusi saab nõuda iga võõra asja valdaja, va kui valdus saadi omavoliga.
    Kasulikke kulutusi saab nõuda erandjuhtudel (vt AÕS § 88; VÕS § 1042).
    Erisätted kulutuste hüvitamise osas seoses lepingust taganemise ja selle ülesütlemisega (VÕS § 191). Vajalikud kulud tuleb kõik hüvitada, muud kulutused aga vastavalt alusetu rikastumise sätetele (VÕS § 1042).
    • Raha ja väärtpaberid.

    Sisult ei ole need asjad, vaid asjastunud õigused. Materiaalsel kujul olev rahatäht või münt, samuti väärtpaber on käsitletav asjana. Raha on ühtlasi ekvivalendiks teiste esemete väärtuse mõõtmisel. Vt rahaseadus (20.05.1992.a.)
    Väärtpaberid (vt VÕS § 917-1004; väärtpaberituru seadus).
    Väärtpaber (VÕS) on iga dokument, millega on seotud mingi varaline õigus selliselt, et seda ei ole võimalik dokumendist eraldi teostada. Eristada tuleb paberkandjat ja selles sisalduvat õigust. Väärtpaberid liigituvad:
    a) esitajaväärtpaber; b) käskväärtpaber; c) nimeline väärtpaber.
    TSIVIILÕIGUSSUHE JA SUBJEKTIIVSED ÕIGUSED
    • Tsiviilõigussuhe

    Tsiviilõigused ja kohustused kaasnevad üksnes õiguslikku tähendust omava käitumisega.
    Õigussuhe on eraldiseisev õiguslikult reguleeritud suhe teise isikuga ehk isikute vaheliste õiguste ja kohustuste omavaheline seos.
    Tsiviilõigussuhe on tsiviilõigusnormidega reguleeritud ühiskondlik suhe, mis reguleerib õigussuhte poolte (isikute) vahelisi õigusi ja kohustusi poolte võrdsuse põhimõttel.
    Tsiviilõigussuhte sisuks on poolte subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, samuti riskide jaotamine.
    Tsiviilõigussuhte poolteks on isik või isikud, kelle vahel õigussuhe tekib. Tsiviilõigussuhtel on alati vähemalt üks õigustatud ja üks kohustatud pool. Kummalgi poolel võib olla üks või mitu subjekti. Isikud võivad varalises tsviilõigussuhtes reeglina vahetuda.
    Tsiviilõigussuhte objektiks on see, millele on suunatud poolte õigused ja kohustused (nt töö tegemine, asja võõrandamine, kasutamine jms). Tsiviilõigussuhte objekti tuleb eristada tsiviilõiguse objektist (eelkõige esemed).
    • Tsiviilõigussuhte liigid

    1) Absoluutne tsiviilõigussuhe- õigussuhe, kus õigustatud poolele vastandub määramata arv kohustatud isikuid.
    2) Relatiivne tsiviilõigussuhe- kohustatud isikute arv on piiritletud ning käitumist saab nõuda konkreetselt isikult (isikutelt).
    3) Muud õigussuhted (nt ooteõigus, liikmeõigused).
    Tsiviilõigussuhte tekkimise alused on (TsÜS § 5):
    a) tehing
    b) seaduses sätestatud sündmused;
    c) muud seaduses sätestatud toimingud ;
    d) õigusvastane kahju tekitamine.
    Juriidiline fakt- õiguslikku tähendust omav eluline asjaolu.
    Juriidilise fakti liigid:
  • Sündmused (sünd, surm, loodusõnnetused)
  • Õiguspärased teod
    1.1 Tehingud (ühe- ja mitmepoolsed)
    1.2 Muud toimingud (nt pankrotihoiatus, mittevastavuse teade)
    3) Õigusvastased teod (õigusvastane kahju tekitamine, lepingu rikkumine)
    • Subjektiivne õigus

    Subjektiivse õiguse all peetakse silmas juriidiliselt tagatud võimalust ise teatud viisil käituda (käitumisvõimalus) ning nõuda kohustatud isikult vastavat käitumist (nõudeõigus), sh saada kaitset kui kohustatud isik oma kohustust ei täida või takistab õigustatud isikut seaduse või tehinguga tagatud viisil käituda (kaitseõigus).
    Subjektiivsete õiguste teostamine tähendab nende maksmapanemist või realiseerimist ehk neid volitusi, mida subjektiivne õigus sisadab. Subjektiivsete õiguste teostamine peab olema kooskõlas hea usu põhimõttega ja ka heade kommetega.
    Nõudeõigus -õigus nõuda kohustatud poolelt millegi tegemist või tegemata jätmist (nt kahju hüvitamise nõue, leppetrahvi nõue).
    Nõudeõigusest tuleb eristada kujundusõigusi (nt lepingust taganemine, hinna alandamine , tehingu tühistamine) ning vastuõigusi (nt omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumine , aegumisele tuginemine)
    Eristada võib: a) protsessuaalset ja b) materiaalset nõudeõigust. Protsessuaalselt võib nõude alati esitada, kuid sellele on võimalik rahuldust saada, kui nõue materiaalõiguslikult olemas on.
    Nõuded võib liigitada tsiviilõiguse harude järgi: võlaõiguslikud, asjaõiguslikud, perekonnaõiguslikud, pärimisõiguslikud nõuded.
    Eristada tuleb nõudeõiguse (hagi) alust ja eset.
    • Vastuõigused (ehk vastuväited)

    Vastuväited korrespondeeruvad nõuetele, kuid nende esitamine samuti subjektiivseks õiguseks.
    Teoorias eristatakse: a) vastuväiteid kitsamas tähenduses ja b) vaideid.
    Vaidega on tegemist, kui nõue ei ole kehtivalt tekkinud või on lõppenud (nt tehing on tühine).
    Vastuväitega kitsamas tähenduses on tegemist, kui nõue on kehtiv, kuid kohustatud poolel on sellele vaatamata seadusest või tehingust tulenev õigus keelduda kohustuse täitmisest (nt aegumine, omapoolsete kohustuste täitmisest keeldumine)
    • Juriidiline kohustus.

    Juriidiline kohustus tähendab kohustatud poole kohustust teatud viisil käituda (aktiivne kohustus) või hoiduda teatud käitumisest (passiivne kohustus).
    Juriidilised kohustused võib liigitada:
    a) täielikud
    b) mittetäielikud (VÕS § 4)- kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist temalt ei saa nõuda.
    • Subjektiivsed õigused liigituvad:

    a) absoluutsed
    b) relatiivsed (nõudeõigused, vaided, kujundusõigused)
    c) muud subjektiivsed õigused.
    Subjektiivsete õiguste omandamine.
    1) algne; 2) tuletatud
    Algne omandamine: nt valmistamine, ümbertöötamine, leidmine, peremeheta asja hõivamine.
    Tuletatud omandamine: omandi ülekandmine üld- või üksikõigusjärgluse teel, nõudeõiguse loovutamine. Oluline on spetsiaalsuse põhimõte.
    • Subjektiivsete õiguste lõppemine.

    1) eseme üleandmine teisele isikule (nt omandi või kasutusõiguse üleandmine);
    2) tähtaja saabumine (nt kujundusõigused)
    3) asja hävimine (nt käsipant AÕS § 285 lg 1);
    4) isiku surm (nt isiklik kasutusõigus AÕS § 226, ülalpidamiskohustus abielust);
    5) kohustuse kohane täitmine (VÕS § 186 p. 1);
    6) õigusest loobumine (nt hagist , omandist loobumine);
    7) võlasuhte lõppemise muud alused (vt VÕS § 186 p 2)
    TSIVIILÕIGUSTE KAITSE
    • Tsiviilõiguste kaitse mõiste

    Õigus tsiviilõiguste kaitsele on subjektiivse õiguse (laiemas tähenduses) alaliik ning seondub isikule kuuluvate teiste subjektiivsete õiguste rikkumisega. Tsiviilõiguste kaitse sisuks on õiguskaitsevahendite (nii materiaalsete kui protsessuaalsete) kohaldamine.
    Õiguskaitsevahendid- abinõud, mida isikul on õigus kasutada, kui tema subjektiivseid õigusi on rikutud.
    Tsiviilõiguste kaitsmine jõu kasutamisega ei ole üldjuhul lubatud ning on õigusvastane.
    Õiguste kaitse teostub:
    a) kohtuväliselt (nt võlausaldaja poolne omaabi , taganemine, ülesütlemine, oma kohustuse täitmisest keeldumine, võlgniku poolt nõude vabatahtlik täitmine);
    b) kohtulikult (nt läbi õigusliku asjaolu tunnustamise või nõude rahuldamise ja selle sundtäitmise).
    Õiguskaitsevahendid võib liigitada:
    a) õigustatud isiku poolt iseseisvalt (nt ühepoolse tahteavaldusega) realiseeritavad õiguskaitsevahendid (kõik kujundus- ja vastuõigused) ;
    b) Kohtu või vahekohtu abil realiseeritavad õiguskaitsevahendid (kõik nõudeõigused, nt kahju hüvitamise nõue, organi otsuse kehtetuks tunnistamine või tühisuse tuvastamine kohtu poolt)
    Õiguskaitsevahendid on liigitatavad ka õigusharude kaupa. Tsiviilõiguse üksikute õigusharude normid määravad kindlaks vastava õigusharuga seotud võimalikud õiguskaitsevahendid. Võib eristada võla-, asja-, perekonna- ja pärimisõiguslikke õiguskaitsevahendeid.
    Võlaõiguslikud õiguskaitsevahendid (VÕS §101)
    Võlausaldajal õigus valida, milliseid õiguskaitsevahendeid ta soovib kasutada. See pole siiski absoluutne õigus, vaid seotud seadusest ja õiguskaitsevahendite iseloomust tulenevate piirangutega.
    Võlaõiguslike õiguskaitsevahendite kohaldamise eelduseks on võlgniku poolne kohustuste rikkumine. Kui lepingulise kohustuse rikkumine on vabandatav (vääramatu jõud), siis on õiguskaitsevahendite kohaldamine oluliselt piiratud.
    Lepinguvälise kahju tekitamise korral on reeglina oluline delikti üldkoosseisu täitmine (objektiivne teokoosseis, õigusvastasus, süü).
    Lepingu rikkumise korral rakendatavad olulisemad võlaõiguslikud õiguskaitsevahendid on:
    1) Täitmisnõue (VÕS § 108). Rahalise kohustuse täitmist on võimalik alati nõuda, mitterahalise kohustuse täitmise nõue on seotud oluliste piirangutega. Kohustuse täitmist saab nõuda mõistliku aja jooksul arvates rikkumisest teadasaamisest või teadasaama pidamisest. Tegemist on nõudeõigusega.
    2) kahju hüvitamise nõue (VÕS § 115). Võimalik koos täitmisnõudega või selle asemel. Täitmisnõude asemel kahju hüvitamise nõue eeldab olulist lepingurikkumist. Kahju hüvitamine toimub differentsvastutuse põhimõttel, mida piirab kahju ettenähtavuse põhimõte (VÕS § 127 lg 3). Tegemist on nõudeõigusega.
    Lepingu rikkumise korral rakendatavad olulisemad õiguskaitsevahendid:
    3) lepingust taganemine või ülesütlemine (VÕS § 116).
    Ülesütlemine on seotud kestvuslepingutega, taganemine aga mittekestvuslepingutega.
    Nii taganemine kui ülesütlemine on realiseeritavad nii õiguskaitsevahendina kui ka tavalise kujundusõigusena (kui seadus või leping seda ette näeb).
    Lepingu rikkumise korral on taganemine ja ülesütlemine lubatud üksnes olulise rikkumise korral ja mõistliku tähtaja jooksul. Taganemine ja ülesütlemine toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tagajärjeks lepingu täitmisest vabanemine , taganemise korral täiendavalt seni üleantud tagastamine.
    Asjaõiguslikud õiguskaitsevahendid (vt nt AÕS § 44, 45, 80, 89)
    Perekonnaõiguslikud õiguskaitsevahendid (vt nt uus PeS § 9, 36, 65, 68, 69, 72, 73);
    Pärimisõiguslikud õiguskaitsevahendid (vt nt PäS § 8 lg 1; 88 lg 7; 102 lg 3; 104 lg 1).
    Reeglina ei ole ühelgi tsiviilõigussuhte osapoolel ega ka kolmandal isikul õigus teostada oma või teise isiku tsiviilõiguste kaitseks jõudu ega tekitada kahju. Erandid seonduvad hädakaitse, hädaseisundi ja omaabiga.
    • Hädakaitse (TsÜS § 140)- kaitse, mis on vajalik enda või teise isiku vastu suunatud õigusvastase rünnaku tõrjumiseks. Hädakaitse teise isiku huvides on hädaabi.

    Hädakaitse erijuhtumiks on omaabi (AÕS § 41)
    Hädakaitseseisundis tekitatud kahju ei ole õigusvastane, kui ei ületatud hädakaitse piire (vt VÕS § 1045 lg 2 p. 3).
    Hädakaitse eeldab vahetult eesseisva või vahetu õigusvastase rünnaku olemsolu, mis ei ole veel lõppenud. Rünnak või ründe oht peab olema tõeline, mitte näiline. Rünnak (ründe oht) võib olla suunatud isiku elu, tervise, omandi või isiksuse vastu. Kui hädakaitse tagajärjel tekitatakse kahju kolmandale isikule (kellest rünnak ei lähtu), kuulub temale tekitatud kahju hädakaitse teostaja poolt hüvitamisele.
    Vt RKKKo 25.03.2004.a. otsus nr 3-1-1-17-04 p. 9-16.
    Vt RKKKo 04.02.2005.a. otsus nr 3-1-1-111-04 p. 10-21.
    • Hädaseisund (TsÜS § 141).

    Sellega on tegemist juhul, kui eksisteerib reaalne oht isikule või tema varale. Sellisest seisundist tuleneva ohu kõrvaldamiseks tekitatud kahju ei ole õigusvastane, va kui kahju tekitamine ei olnud vajalik ohu tõrjumiseks või kui tekitatud kahju on ebamõistlikult suur.
    Oluline, kes kannab ohu tekkimise riisikot. Kui ohu riisikot kannab ohu tõrjuja ise, on ta kohustatud hüvitama sellise tõrjumisega tekitatud kahju. Muul juhul saab kahju nõuda isikult, kelle huvides tegutseti, kui see on mõistlik.
    Eristada tuleb: a) kaitse hädaseisundit - mõjutatakse asja, millest oht tuleneb; b) rünnaku hädaseisund- mõjutatakse asja, millest oht ei tulene.
    • Omaabi (AÕS § 41). Seotud nii vallas-kui ka kinnisasjade valduse kaitsega . Tegemist on hädakaitse eriliigiga.

    Omaabi võib teostada üksnes omavoli vastu ning seondub üldjuhul jõu kasutamisega. Omaabi teostamisel ei tohi ületada hädakaitse piire. Vallasasja puhul nõutav omaabi vahetu rakendamine pärast seda, kui valduse rikkumine algas, kinnisasja puhul vahetu reageerimine nõutav ei ole.
    Omaabi võib realiseeruda erinevate tegevuste kaudu (nt asja äravõtmine, kohustatud isiku kinnipidamine).
    Vt RKTKo otsus nr 3-2-1-83-09 p. 10 (seoses üürisuhtega)
    • Isiklike õiguste kaitse (VÕS § 134, 1046, 1047).

    Isiklike mittevaraliste õigustena on käsitletavad isiku au, hea nimi, eraelu. Au on isikule antav ühiskondlik positiivne hinnang. Au on omane vaid füüsilistele isikutele.
    Isiklike mittevaraliste õiguste rikkumiseks on:
  • au teotamine - isikule ebakohase väärtushinnangu andmine või isiku ja/või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamine või andmete mittetäielik või eksitav avaldamine. Avaldaja peab tõendama andmete vastavust tegelikkusele. Võib nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist, õiguasvastase käitumise lõpetamist, ebakohase väärtushinnangu korral ka mittevaralise kahju hüvitamist (kui see on õiglane).
    Vt RKTKo 31.05.2006 otsus nr. 3-2-1-161-05;
    Vt RKTKo 13.04.2007 otsus nr 3-2-1-5-07
    2) Eraelu puutumatuse rikkumine VÕS § 1046 lg 1 (hõlmab kohtupraktika kohaselt nt eluruumi sisenemist, kinnisasjal viibimist, asjade läbiotsimist, sõnumite saladuse rikkumist, eraelu vaatluse all hoidmist, andmete kogumist isiku eraelu kohta). Võimalik nõuda rikkumise lõpetamist ja tekitatud kahju hüvitamist.
    3) Isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine (VÕS § 1046 lg 1). Võimalik nõuda õigustamatu kasutamise lõpetamist ja tekitatud kahju hüvitamist.
    Oluline, et isiklike õiguste rikkumine oleks õigusvastane. Õigusvastasuse hindamisel arvestatakse seejuures rikkumise liiki, põhjust, ajendit, eesmärki, raskust, kaitstavate õigushüvede omavahelist suhet.
    TEHINGUD
    • Tehingu mõiste

    Tehing on (TsÜS § 67 lg 1)- toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub vähemalt üks õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
    Tehing on tahteline tegu (vastandub sündmusele).
    Kahe- või mitmepoolne tehing on leping.
    Tehingu mõiste on laiem kui lepingu mõiste (vt VÕS § 8).
    Leping on tehingu alaliik. Lepingu sõlmimiseks vajalikud ofert ja aktsept ei ole eraldi võetuna tehingud. Nad on samas käsitletavad tahteavaldustena.
    Eristada tuleb TsÜS §-s 5 nimetatud toiminguid ja tehingu sisuks olevaid toiminguid või toimingute kogumeid (TsÜS § 67 lg 1).
    • Tehingute liigid

    I Ühepoolsed ja mitmepoolsed.
    II Kohustustehingud ja käsutustehingud (abstraktsiooniprintsiip).
    III Varalised ja isiklikud tehingud.
    Tehingu koosseisu moodustab tahteavaldus ( tahteavaldused ). Tehingu koosseisust tuleb eristada tehingu kehtivuse eelduseid ( subjektid , vorm, sisu).
    • Lepingu mõiste (vt VÕS § 8 lg 1)

    Leping on tehingu tähtsaim alaliik.
    Lepinguõiguse oluline põhimõte on lepinguvabadus (sõlmimis- ja kujundusvabadus).
    Lepingud võib liigitada tsiviilõiguse õigusharude kaupa.
    Lepingu sõlmimiseks üldjuhul vajalik kaks vastastikust ja sisult kattuvat tahteavaldust : pakkumus (ofert) ja nõustumus (aktsept).
    Lepingu sõlmimine võimalik ka muul viisil vastastikuste sisult kattuvate tahteavalduste vahetamise teel.
    • Ofert (vt VÕS § 16-19).

    Ofert- lepingu sõlmimise ettepanek. Vajab õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks vastuvõtmist (aktsepti).
    Tunnused:
    • piisav määratletus;
    • oferendi tahe olla ettepanekuga tema aktseptimise korral seotud;
    • suunatud kindlale isikule või kindlatele isikutele.

    Oferti tuleb eristada ettepanekust teha oferte (vt VÕS § 16 lg 2 ja 3).
    Ofert jõustub kättesaamisega adressaadi (aktseptandi) poolt ja kehtib kuni aktseptimise tähtaja lõpuni. Oferdi mitteaktseptimisel ofert lõpeb (VÕS § 19).
    Tuleb eristada:
    1) a) kohalviibijale ja b) eemalviibija tehtavat oferti
    2) a) määratud nõustumise andmise tähtajaga ja b) määramata nõustumuse andmise tähtajaga oferti (VÕS § 17 ja 18).
    • Nõustumus (VÕS §-d 20-22) – nõusolek sõlmida leping.

    Nõustumus võib olla antud: otsese tahteavaldusega, kaudse tahteavalduse (teoga) ning erandjuhtudel vaikimisega (vt VÕS § 20 lg 3; § 32).
    • Optsioon - siduv pakkumine, mille puhul lepingu sõlmimine sõltub teisest poolest ehk optsiooni valdajast (nt ostuoptsioon, mis annab õiguse osta). Optsiooni puhul on ühe poole tahteavaldus lepingu sõlmimiseks ajaliselt ette antud ning teine pool võib selle aktseptida teatud tähtaja jooksul. Optsioon on sõltuvalt sisust kas edasilükkava või äramuutva tingimusega tehinguks (tingimuslikuks tehinguks). Ostueesõigus (VÕS § 244) on sarnane optsioonile, kuid ei ole optsioon (teise poole tahteavaldus on antud müüjale).

    • Konsens ja dissens.

    Konsensi puhul kattuvad lepingu sõlmimisele suunatud vastastikused tahted sisu poolest, dissensi puhul aga mitte. Konsensi puhul on leping sõlmitud nõustumise kättesaamisega oferendi poolt, eeldusel , et sisu, vormi ja subjektide osas kehtivad nõuded on täidetud.
    Dissensi liigideks on: a) varjatud dissens ja b) avalik dissens.
    Lepingu sõlmimiseks vajalik, et esineks kokkulepe kõigis olulistes tingimustes (VÕS § 27).
    Aktseptis sisalduvad muudatused võrreldes oferdiga liigituvad: a) olulised ja b) mitteolulised (tõlgendamise küsimus – vt VÕS § 29).
    • Tahteavaldus on õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendus.

    Tahteavaldus on tehingu tuum.
    • Tahteavalduse koostisosad.

    Eristada tuleb: a) isiku tahet ja b ) isiku poolt tahte avaldamist.
    Tahe on isiku sisemine soov saavutada mingi konkreetne õiguslik tagajärg.
    Tahte avaldamine on sisemise tahte objektiivsel viisil väljendamine ehk avaldamine.
    Tahe on subjektiivne element, tahte väljendamine aga objektiivne.
    Sisemine tahe ja tahte objektiivne avaldamine peavad ideaalis kokku langema.
    Eeldatakse, et:
  • tahe on kujunenud tegelikke asjaolusid teades;
  • tahte väljendus vastab sisemisele tahtele.
    Sisemise tahte koostisosad (elemendid) on:
  • Teo tegemise tahe
  • Avaldamistahe
  • Tehingutahe
    • Tahteavalduse liigid:

  • otsene tahteavaldus (sõnas, kirjas, taasesitatavas vormis)
  • kaudne tahteavaldus (teos)
  • vaikimine (aluseks seadus, kokkulepe, praktika,- vt nt VÕS §-d 20 lg 3, 107 lg 2; 204 lg 2)
  • kohtuotsus tahteavalduse asendajana (TsÜS § 68 lg 5)
    Eristada võib: a) vastuvõtmist vajavaid ja b) vastuvõtmist mittevajavaid tahteavaldusi .
    Tahteavaldust tuleb eristada reaalse käitumise aktidest ning tehingusarnastest tegevustest.
    • Tahteavalduse jõustumine (kehtivaks muutumine).

    Võib eristada järgnevaid teooriaid :
  • Väljendamisteooria
  • Ärasaatmisteooria
  • Kättesaamis- või juurdepääsuteooria
  • Teadasaamisteooria
    TsÜS ja VÕS regulatsioonid kasutavad nii kõigi eelnimetatud teooriate põhimõtteid sõltuvalt asjaolust, kas tegemist on konkreetsele isikule (vastuvõtmist vajavate) või üldsusele suunatud (vastuvõtmist mittevajavate) tahteavaldusega ning kas need on tehtud eemalviibijale või kohalolijale ning millist liiki tahteavaldusega on tegu.
    Vastuvõtmist mittevajavad tahteavaldused jõustuvad (loetakse kehtivaks) väljendamisega (nii suuliselt kui kirjalikult).
    Vastuvõtmist vajavate tahteavalduste jõustumine (kehtima hakkamine) sõltub asjaolust, kas tahteavaldus on tehtud eemalviibijale või kohalolijale.
    Suuline tahteavaldus (kohal- või eemalviibijale) jõustub, kui see on väljendatud ja saajal oli mõistlik võimalus sellest aru saada (see on temale teatavaks tehtud).
    Kirjalik tahteavaldus kohalolijale jõustub, kui kiri on saajale isiklikult üle antud (temale teatavaks tehtud).
    Kirjalik tahteavaldus eemalviibijale jõustub, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või tegevuskohta ja temal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2).
    Teos väljenduva tahteavalduse jõustumine.
    Seondub eelkõige lepingute sõlmimisega.
    Teos väljenduva nõustumise korral loetakse leping reeglina sõlmituks arvates ajast, mil oferent vastavast teost teada sai (VÕS § 9 lg 2). Oluline reaalne teadasaamine, mitte teadasaamise võimaldamine. Erandiks olukord, kui poolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest (nt kaupade teele lähetamine).
    Kohtuotsus tahteavalduse asendajana (TsÜS § 68 lg 5).
    Eelkõige puudutab see täitmisnõude esitamist võlaõigusliku lepingu alusel. Kehtiva kohustustehingu olemasolul on võimalik nõuda kohustatud poolelt täitmist ehk käsutustehingu tegemist, mida saab asendada kohtuotsus.
    Kohtuotsus tahteavalduse asendajana seondub.
    a) tahteavaldusega käsutuseks; b) kohustusega anda nõusolek c) kohustusega sõlmida leping.
    Välistatud ei ole võimalus, mille kohaselt ka eellepingut (VÕS § 33) saab käsitleda kohustustehinguna, mis annab võimaldab asendada käsutustehingu tegemiseks vajaliku tahteavalduse kohtuotsusega.
    • Tahteavalduse kättesaamise (jõustumise) riisiko.

    Üldjuhul kannab tahteavalduse teisele poolele edastamisega seotud riske tahteavalduse tegija. Tegijal ka tõendamiskohustus.
    Erandiks see, kui tähtajaliselt esitatav tahteavaldus hilineb ja hilinemise riski kannab saaja (TsÜS § 69 lg 4), nt on märkinud oma aadressi pakkumusele valesti.
    Erandiks ka tahteavaldus, millega teatatakse lepingu rikkumisest. Saaja kannab nii hilinemise kui ka kaotsimineku riski, kui saatja on valinud edastamiseks mõistliku viisi (TsÜS § 70).
    Tahteavalduse jõustumiseks piisab , kui selle saab kätte saaja esindaja. Käskjala korral sõltub see asjaolust, kas käskjalg tegutseb saaja või saatja käskjalana.
    Saaja piiratud teovõime korral jõustub tahteavaldus reeglina selle kättesaamisel esindaja poolt, va ofert ja aktsept, mille võib esitada ka otse piiratud teovõimega isikule (vt TsÜS § 74). Lepingu tegemine piiratud teovõimega isikuga eeldab aga TsÜS § 11 ja 12 eelduste täitmist.
    Tahteavaldus ei jõustu, kui samaaegselt tahteavaldusega jõuab saajani tahteavaldust tagasivõttev tahteavaldus (TsÜS § 72). Muudel juhtudel pärast tahteavalduse jõustumist ei ole võimalik tahteavaldust enam tagasi võtta ega tühistada (va kui tegija jätab endale tahteavalduses sellekohase õiguse- välistades oma seotuse tahteavaldusega).
    Tahteavalduse tegija surm ega piiratud teovõime tahteavalduse kehtivust ei mõjuta (TsÜS § 73).
    • Tahte mittevastavus avaldatule.

    Oluline on kindlaks määrata, kas mittevastavuse korral tuleb juhinduda tahtest või avaldatust.
    Eristada võib:
  • tahteteooriat; b) avaldusteooriat; c) usaldusteooriat.
    Usaldusteooria (TsÜS) kohaselt on primaarne tegija tahe, eeldusel et saaja sellest teab või peab teadma. Kui saaja ei tea ega peagi teadma (raske hooletuse kriteerium ) tegelikku tahet, lähtutakse objektiivselt avaldatust (kuidas mõistlik isik sellest aru sai või pidi saama).
    • Sõltuvalt puudustest võib eristada:

  • kehtiv tahteavaldus; b) tühistatav tahteavaldus; c) tühine tahteavaldus.
    Tahteavalduse kehtivuseks on üldjuhul vajalik vähemalt teo tegemise tahte olemasolu. Avaldustahte ja/või tehingutahte puudumine võib, kuid ei pruugi anda alust tehingu tühistamisele (lähtutakse mõistliku isiku arusaamisest või arusaama pidamisest).
    Tahteavalduse motiiv ega eesmärk ei mõjuta üldjuhul tahteavalduse kehtivust.
    • Tahteavalduse tõlgendamine (TsÜS § 75).

    Oluline välja selgitada tegija tegelik tahe ja selle vastavus tahteavaldusele.
    Tõlgendamise esemeks on tahte konkreetne väljendus.
    Tõlgendamise vahendiks on asjaolud , mis kaasatakse isiku käitumise mõtte väljaselgitamiseks (läbiääkimised, aeg, koht, tavad jms).
    Avalikkusele suunatud tahteavalduste korral väärivad kaitset eelkõige avalikkuse huvid, vastuvõtmist mittevajavate tahteavalduste puhul aga tahteavalduse tegija huvid.
    Vastuvõtmist vajavate tahteavalduste puhul väärivad tegija huvide kõrval kaitset ka saaja huvid.
    Tahteavalduse saaja huvid ei vääri kaitset, kui:
  • ta teab, mida avaldaja silmas pidas vaatamata avaldatu erinevusele tegelikust tahtest;
  • Saaja ei tea avaldaja tegelikku tahet, kuid piisava hoolsuse ülesnäitamisel võinuks või pidanuks teadma.
    Keelatud on üldjuhul täht-tähelise tõlgendamise keeld. Kohustus on arvestada tavasid, praktikat ja läbirääkimisi. Alati omab primaarsust see, mida kumbki pool silmas pidas.
    Tõlgendamise meetoditest võib nimetada: a) ajaloolist, b) teleoloogilist, c) süstemaatilist ja d) keelelis-grammatilist.
    • Tehingu vorm (TsÜS §-d 77 –83).

    Kehtib üldine vormivabaduse põhimõte (TsÜS § 77 lg 1), st tehingud võivad olla üldjuhul tehtud kõige nõrgemas vormis- suulises vormis.
    Lisaks suulisele vormile tuntakse: kirjalikult taasesitatav, kirjalik, elektrooniline , notariaalselt kinnitatud ja notariaalselt tõestatud vorm.
    Vormi nõuded tulenevad kas seadusest või tehingust.
    Vorminõuete kehtestamise eesmärgiks:
  • tõendamisfunktsioon; d) hoiatusfunktsioon; e) nõustamisfunktsioon.
    (RKTKo 3-2-1-49-03; 3-2-1-85-04)
    Kirjalikult taasesitatav vorm- oluline, et tekst oleks kirjalikult taasesitatav, sisaldaks osapoolte nimesid , ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud (VÕS § 299; 325).
    Kirjalik vorm- üldjuhul omakäeliselt allkirjastatud (nt VÕS § 261; 381; 775), kuid erandjuhtudel võib olla allkiri ka mehhaaniliselt jäljendatud. Kirjaliku lepingu sõlmimise kohta vt VÕS § 11 lg 4.
    Elektrooniline vorm. Võrdne kirjaliku vormiga . Oluline tunnus on elektroonilise allkirja olemasolu (võrreldes kirjalikku taasesitamist võimaldava vormiga). Elektrooniline allkirjastamine toimub vastavalt digitaalallkirja seadusele.
    Notariaalselt kinnitatud vorm. Kirjalik vorm, kuid poolte allkirjad on notariaalselt kinnitatud (nt äriregistri avaldused ).
    Notariaalselt tõestatud vorm. Vt tõestamisseadus, notariaadimäärustik. Notar kontrollib tehingu sisu vastavust kehtivatele õigusaktidele, hoiatab pooli toimingu tagajärgedest ja riskidest. Nt PäS § 100; AÕS § 119; ÄS § 149, 151; VÕS § 573). Erisäte lepingute osas VÕS § 11 lg 5.
    Reeglina on lubatud teha tehing seaduses või poolte kokkuleppega ettenähtud vormiga võrreldes rangemas vormis (vt ka TsÜS § 78 lg 4; 81 lg 2)- ka see on vormivabaduse sisuks.
    Lepingu vormi osas erisätted VÕS §-s 11. Nõutava vormi saavutamine on lepingu kehtivuse üks eelduseid (VÕS § 11 lg 2). Lepingu vorminõue laieneb ka lepinguga seotud tagatistele ja kõrvalkohustustele (VÕS § 11 lg 3), samuti eellepingule (VÕS § 33 lg 2).
    Vorminõue ei laiene lepingu tühistamise, taganemise ega ülesütlemisavalduse tegemisele (RKTKo 3-2-1-29-06; 3-2-1-50-06).
    • Tehingu muutmise vorm (TsÜS § 77 lg 3).

    Üldjuhul saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta samas vormis, milles tehing tehti.
    Poolte kokkuleppel valitud vormis tehtud tehingu muutmine saab toimuda muus vormis üksnes poolte kokkuleppel.
    TsÜS § 77 lg 3 osas tuleb erinorm VÕS §-st 13 lg 2 ja lg 3. VÕS § 13 lg 2 kohaselt ei pea lepingu muutmisel lepinguga kokkulepitud vormi järgima, kui lepingust ei tulene teisiti (st ei tulene keeldu). Oluline tähendus on ka asjaolul, kas pooled oma käitumisega on aktsepteerinud teistsuguse vormi kasutamise (VÕS § 13 lg 3).
    • Vorminõude järgimata jätmine (TsÜS § 83).

    Nii seadusest kui kokkuleppest tuleneva vorminõude järgimatajätmisel on üldjuhul vastav tehing tühine. Seadusest tuleneva vormi puhul tuleb hinnata vorminõude eesmärki (vt nt VÕS § 274; TLS § 4 lg 4), kokkuleppelise vormi korral aga poolte kokkulepet.
    Kokkuleppelises vormis sõlmitud lepingu muutmise ja lõpetamise vormi puhul tuleb täiendavalt arvestada VÕS §-st 13 lg 2 ja 3 tulenevaga.
    Vorminõude järgimata jätmise korral kaasnev tehingu tühisus võib erandjuhul anda ühele poolele kahju hüvitamise nõude teise poole vastu (vt VÕS § 15 lg 1).
    RKTKo 16.12.2009.a. otsus nr 3-2-1-125-09
    TEHINGU KEHTETUS
    • Tehingu kehtetuse mõiste

    Tehingu kehtetus on nende juriidiliste tagajärgede mittesaabumine, mille tekitamise eesmärgil tehing oli tehtud.
    Tehingute kehtivuse eeldused on:
  • vorminõuete täitmine;
  • subjektide osas nõuete täitmine (teo- ja otsusevõime; esindusõigus);
  • sisunõuete täitmine (avalik kord, head kombed, seadusest tulenev keeld, ametiisiku käsutuskeeld, näilisus).
  • Tahte kujunemine tegelikele asjaoludele vastavalt ning tahte vastavus tahteavaldusele
    Esimesed kolm alust seonduvad tehingu tühisusega ning viimane tehingu tühistamise võimalusega.
    Tehingute kehtetuse liigid:
  • Tühised tehingud ehk kehtetud tegemisest alates;
  • tühistatavad tehingud ehk tühiseks muudetavad
    Puuded tehingus jagunevad:
  • Puuded, mis toovad või võivad kaasa tuua tehingu kehtetuse (seaduses fikseeritud tühisuse alused ja tühistamise alused);
  • Puuded, mis ei too kaasa tehingu kehtetust (nt eksimus, mille riski kannab eksimusse sattunud isik, vt TsÜS § 92 lg 5).
    Abinõud, millega on võimalik tagada poolte tahte osaline või täielik realiseerumine tühisuse aluste esinemisel:
  • Ümberhindamine (TsÜS § 84 lg 2) (konversioon), nt vormile mittevastava pärimislepingu lugemine kinkelepinguks
  • Tehingu kinnitamine (TsÜS § 84 lg 4), mis on käsitletav iseseisva tehinguna tühise tehingu poolte vahel. Nt mittevormikohasele tehingule nõutava vormi andmine.
    c) Tehingu ühe osa tühisus (TsÜS § 85). Vt ka VÕS § 29 lg 8. Nt ühe tehinguga mitme lepingutüübi hõlmamine, millel on erinevad vorminõuded (müük ja ehitus)
    • Tühise tehingu tagajärg

    Tehing on küll tehtud, kuid tehingust ei teki tehingu eesmärgiks olnud õigusi ja kohustusi (õiguslikke tagajärgi). Tühine tehing on kehtetu algusest peale. Tühist tehingut ei saa tunnistada kehtetuks, tühistada, piiratud on ka tühisuse tuvastamine kohtu korras.
    Tehingu kehtivust kontrollitakse tehingu tegemise ajahetke seisuga.
    Tühise tehingu alusel üleantu kuulub tagastamisele alusetu rikastumise sätete kohaselt (VÕS § 1028 ), va VÕS § 1028 lg 3 juhul. Tuleb eristada kohustus- ja käsutustehingu tühisust ning neid eraldi kontrollida.
    Tagastamise ja väärtuse hüvitamise nõuete puhul ei oma tähendust, kes on asja omanik.
    Tühise ja tühistatud tehingu õiguslikud tagajärjed on sarnased (kaasneb tehingu kehtetus algusst peale).
    • Tehingu tühisuse alused

    Tehingu sisuga seotud tühisuse alused (kontrollitasemete kaupa):
  • Näilik tehing (TsÜS § 89)
  • Vastuolu seadusest tuleneva keeluga (TsÜS § 87)
    Kohaldub vaid nendele juhtudele, kus seaduses on sätestatud keeld, kuid ei ole sätestatud tagajärge keelu rikkumise puhuks, nt relvaseaduse §-s 74 lg 2 p. 1 ja 2 tuleneva relvamüügikeelu rikkumine
    Kui keelu rikkumise kohta on tagajärg mujal sätestatud (nt VÕS § 106 lg 2; 113 lg 6; TsÜS § 89), siis ei ole TsÜS § 87 kohaldamiseks vajadust.
    + Muud erijuhtumid, ntkKohtu või ametniku antud käsutuskeeldu rikkuva käsutustehingu tühisus (TsÜS § 88)
    3) Vastuolu avaliku korraga (TsÜS § 86 teine osa) ja vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86 esimene osa)
    Lisanduvad tehingu subjektide ja tehingu vormiga seotud tühisuse alused.
    Näilik tehing (TsÜS § 89) – isikul puudub tahe tuua kaasa avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi.
    Püütakse jätta mulje tehingu olemasolust või varjata mõnda teist tehingut. Vt RKTKo 17.12.2009..a. otsus nr 3-2-1-137-09
    Täiendav säte varjatud tehingu kehtivuse tagamiseks, vt AÕS § 119 lg 2- vorminõuet mittejärgiv kinnisasja võõrandamiseks sõlmitud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
    Seaduses sätestatud keeluga vastuolus olevad tehingud (TsÜS § 87)
    Kohaldub juhtudel, kui tühisus keelu rikkumise tagajärjena ei tulene eriseadusest (nt relvaseaduse § 74 lg 2 p. 1 ja 2; VÕS § 155 lg 1 – vt RKTKo 3-2-1-89-08 p. 12), kõigi imperatiivse iseloomga sätetega vastuolus olevate tehingute suhtes, sh KaRS –s sätestatud süütegude toimepanemisele suunatud tehingud.
    Ei kohaldu juhtudel, kus eriseadus näeb ette nii keelu kui ka selle rikkumise tagajärje (nt VÕS § 113 lg 6; ÄS § 307 lg 3; TLS § 23 lg 4).
    Oluline on kontrollida keelunormi eesmärki (nt ÄS § 306 lg 2 ega alaealisele alkoholimüügi keelu rikkumine ei too kaasa rikkuva tehingu tühisust (võib tuua kaasa muu tagajärje);
    Kohtu või ametniku käsutuskeeldu rikkuva käsutustehingu tühisus (TsÜS § 88)
    Võib sisaldada nii eseme võõrandamise kui ka piiratud asjaõigustega koormamise piiranguid (reeglina ei eelda kehtivuseks kande tegemist vastavasse registrisse). Mõjutab vaid käsutustehingut, mitte kohustustehingut (kahju nõuded jäävad alles).
    Eristada tuleb:
    a) Kohtulikke käsutuskeelde, nt hagi tagamise abinõuna käsutamise keelumärge (TsMS § 377 -391), vara arestimine;
    b) Täite- ja pankrotimenetluses antavaid käsutuskeelde (keelumärked vararegistris, nt TMS § 64; PankrS § 20 lg 1.
    c) Muude ametiisikute käsutuskeelud ( maksuhaldur )
    Erinev on aga tehingulise käsutuskeelu tagajärg (TsÜS § 76).
    Hõljumisajal tehtava käsutustehingu kehtivus (TsÜS § 106 lg 2)
    Vastuolu avaliku korraga (TsÜS § 86 teine osa) Seondub vastuoluga põhiseaduse põhimõtete ja väärtushinnangutega. Seotud tihedalt heade kommete mõistega. Avalik kord on laiem mõiste.
    Vastuolu heade kommetega (TsÜS § 86 esimene osa). Head kombed seonduvad moraali ja õiglusega. Tuleb hinnata kõiki tehingu tegemisega seotud asjaolusid.
    Tuleb kohaldamisele üksnes juhul, kui puuduvad muud tehingu tühisuse või tühistamise alused. Heade kommetega vastuolule ei või tugineda, kui esinevad tehingu tühistamise alused (eksimus, pettus, raskete asjaolude kokkulangemine, ähvardus, vägivald)
    Heade kommetega vastuolus olev tehing (vt M. Kuurbergi artikkel ja magistritöö). Head kombed- ausalt ja õigaselt mõtleva inimese sündsustunde kohaselt aktsepteeritav käitumisviis. Head kombed hõlmavad ka avalikku korda (vt RK lahend 2001 nr 76).
    Kõrge intress või muu ebasoodne tingimus iseenesest ei ole heade kommete vastased. Lisanduma peab veel midagi, vt arvates 01.05.2009.a. jõustuva TsÜS § 86 lg 2 (nt ühe poole teadmine teise poole raskest olukorrast+ tehingu äärmine ebasoodsus või kohustuste ebaproportsionaalsus).
    Arvates 01.05.2009.a. kehtiva TsÜS § 86 redaktsiooni kohaselt loetakse tehing heade kommetega vastuolus olevaks muuhulgas alljärgnevatel juhtudel:
  • Üks pool teab või peab teadma teise poole raskest olukorrast (nt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest) ja tehing tehakse teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel
  • Üks poolt teab või peab teadma teise poole raskest olukorrast ja poolte vastastikuste kohustuste väärtus on äärmiselt ebaproportsionaalne.
    Seega peavad esinema kombineeritult nii subjektiivsed kui objektiivsed asjaolud.
    Vastastikuste kohustuste ebaproportsionaalse tasakaalust väljasoleku korral eeldatakse teadmist või teadmapidamist teise poole raskest olukorrast.
    Tarbijakrediidilepingute puhul on kohustuste tasakaal ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas, kui krediidi kulukuse määr ületab 3x Eesti Panga poolt eraisikutele antavate tarbimislaenude keskmist kulukuse määra (ca 22%).
    Intressi tõttu lepingu heade kommete vastasuse korral kehtib eriregulatsioon saadu tagastamise osas (kehtima jääb kokkulepitud tähtaeg ning intressi tuleb tasuda VÕS § 94 suuruses, hetkel 1% aastas).Õigustamata isiku käsutus (TsÜS § 114)
    Kui isikul puudub õigus asja käsutada, siis ei mõjuta see käsutustehingu kehtivust, küll aga käsutuse kehtivust. Heaks saab kiita üksnes kehtiva käsutustehingu alusel tehtud käsutust. (vt RKTsK 11.04.2006.a. Otsus nr. 3-2-1-164-05).
    Esindusõiguseta isiku poolt tehtud tehing (TsÜS § 128-129) + muud isikuga seotud puudused (TsÜS § 10-13)
    Vorminõuet mittejärgiv tehing (TsÜS § 83)
    • Tühistatavad tehingud (tehingu tühistamine), TsÜS § 90-101.

    Tehingu tühistamine on tehingu kehtetuse kergemaks alaliigiks.
    Tühistatav tehing kehtib kuni tühistamiseni seaduses fikseeritud korras.
    Tühistamise aluseks erinevalt tühisest tehingust on kergemad puudused (tahte kujunemine ebaõigetele asjaoludele tuginedes või tahte mittevastavus tahteavaldusele; esinduse korral huvide konflikt), samuti on tühistamise õigus piiratud tähtaegadega.
    Tühistamisest tuleb teatada teisele poolele sellekohase tahteavaldusega (puudub vorminõue). Tühistamiseks ei tule üldjuhul pöörduda kohtusse, va testament , abieluvaravara leping, juriidilise isiku organite otsused. Kohtusse pöördub reeglina pool, kes tühistamisega ei nõustu ja leiab, et tühistamine ei oma õiguslikke tagajärgi. Tühistamisel sama tagajärg, mis tühisel tehingul (TsÜS § 90).
    Tehingu tühistamist tuleb eristada lepingust taganemisest ja lepingu ülesütlemisest (VÕS § 188; 195).
    Tühistamise korral kahju hüvitamine piiratud (piirdub usalduskahjuga), tähtajad erinevad. Vt Saare; Sein; Simovart. The Buyer `s Free Choice Between Termination and Avoidance of Sales Contract. Juridica International, 2008, nr 15 pp 43-53.
    • Tühistamise eeldused on ( formaalsed ja materiaalsed):

  • Tühistamise lubatavus;
  • Tühistamise alus;
  • Tühistamise tähtaegsus.
    Tühistamise lubatavus. Lubatud põhimõtteliselt kõigi tehingute puhul. Tühistamine eeldab kehtiva tehingu olemasolu. Üksikjuhtudel tühistamine ei ole lubatud (nt abielu sõlmimise tühistamine, selle asemel abielu kehtetuks tunnistamine kohtu poolt, vt PeS § 33, testament, juriidilise isiku organite otsused).
    Tühistamise alused: TsÜS § 90 lg 1; koosseisud:
    a) eksimus (TsÜS § 92),
    b) pettus (TsÜS § 94);
    c) ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96),
    d) tühistamine esindaja kohutuste rikkumise tõttu (TsÜS § 131 lg 1), eriseadustest tulenevad alused.
    Tühistamise tähtaegsus. (vt TsÜS §-s 99). Tegemist välistustähtaegadega (mitte aegumise tähtaegadega). Nimetatud tähtaja möödudes õigus tühistada lõpeb. Tähtajaks üldjuhul 6 kuud arvates mõju lakkamisest, pettuse ja eksimuse puhul arvates teadasaamisest, kuid mitte rohkem kui 3 aastat tehingu tegemisest (ähvarduse ja vägivalla puhul 10 aastat tehingu tegemisest). Tähtaegade peatumisele kohaldatakse hagi aegumise tähtaegasid (TsÜS § 163, 165, 166). Erisäte tähtaja osas TsÜS § 10 lg 3.
    • Eksimus (TsÜS § 92-93)

    Eksimus- ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Eksimuse alusel tehingu tühistamiseks vajalik, et eksimus oleks oluline. Eksimuse alusel tühistamise õiguse väljaselgitamisel oluline teha kindlaks, kes kannab eksimuse riski (oluline, kuidas olid eksimuse riskid kokkuleppega jagatud ja milline on poolte professionaalsus ). Üldjuhul kannab kumbki osapool ise nende asjaolude tegelikkusele vastavuse riski, millele tema tahteavaldus tugineb. Olulise eksimuse korral tühistamine lubatud kolme juhul.
  • Põhjustatud eksimus - eksimus on põhjustatud tehingu teise poole poolt (TsÜS § 92 lg 3 p. 1);
  • Äratuntav eksimus – tehingu pool ei põhjusta eksimust, kuid on tehingu teise osapoole eksimusest teadlik ja ei kõrvalda seda (TsÜS § 92 lg 3 p. 2);
  • Ühine eksimus – mõlemad tehingu pooled eksivad samades asjaoludes (TsÜS § 92 lg 3 p. 3).
    Põhjustatud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p. 1). Üks pool avaldab teisele ebaõigeid andmeid või jätab olulised andmed avaldamata, kuid puudub eksimusse viimise tahe. Oluline välja selgitada informeerimiskohustus ulatus (TsÜS § 95). Tehingu üks pool ei pruugi samas aru saada (teada), et tehingu teine pool eksib (erinevus äratuntud eksimusest).
    Äratuntud eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p. 2). Tehingu üks pool teab või peab teadma, et teine pool eksib (lähtub valedest asjaoludest). Kui äratuntavalt eksitakse olulises asjaolus võib tõusetuda küsimus lepingu sõlmitusest tervikuna . Äratuntava eksimuse puhul on olulised lepingueelsetest võlasuhetest tulenevad teatamis- ja selgitamiskohustused (vt VÕS § 14; TsÜS § 95). Teatamiskohustust tuleb eitada, kui tehing on seotud kõrge riskiga ning on spekulatiivne . Teatamiskohustust eitatakse, kui üks pool on on lepingu eseme suhtes viinud läbi märkimisväärseid uuringuid ja kandnud seetõttu kulutusi andmete saamiseks, millest teine pool ei tea. Kui üks osapool on ise professionaal ja teine mitte, siis eeldatakse tema poolset info andmise kohustust.
    Ühine eksimus (TsÜS § 92 lg 3 p. 3). Mõlemad pooled eksivad asjaolus, mis on nende poolt seatud sõlmitava lepinglepingu aluseks.
    Tühistamisõigus puudub, kui esineb eksimus asjaolu suhtes, millel põhines vaid ühe poole tehingu tegemise tahe ja mis teise poole jaoks tähendust ei oma (eelkõige nn motiivieksimus ühe poole poolt). Kumbki eksinu võib nõuda lepingu vastavusse viimist sellega, mis oleks kokku lepitud, kui pooled ei oleks eksinud (TsÜS § 93 lg 3).
    * Õiguskirjanduses eristatakse motiivieksimust, avalduseksimust, sisueksimust ja vahenduseksimust. Modernne tehinguõpetus lähtub eksimuse käsitluses usalduse kaitse põhimõttest, mitte tahteteooriast (tahte vastavusest tahteavaldusele).
    Eksimuse tõttu tehingu tühistamine on välistatud, kui
  • eksinud pool pidi eksimusest teadlik olema;
  • Eksinud pool kannab ise eksimuse riisikot (TsÜS § 93 lg 5). Võib eristada kolme tühistamisõiguse välistamise kategooriat:
    2.1. Käibearusaamale tuginev hinnang riski jagunemisest (eelkõige nt motiivieksimuse puhul);
    2.2. Eksimuse riski jagunemine lähtuvalt tehingu iseloomus. Isik teab või peab teadma kõrget riski, kuid loodab õnnele. Teatud lepingud oma olemuselt sisaldavad riski kandmist (nt kindlustus, käendus);
    2.3. Eksimuse riski otsene ülevõtmine ühe poole poolt. Nt vastutuse välistamise klausel.
    3) Teine pool on nõus täitma lepingut selliselt nagu seda mõistis tühistamisõigust omav pool (TsÜS § 93)
    • Pettus (TsÜS § 94).

    Pettus – a) tahtlik eksimusse viimine ebaõigeta asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga teha tehing või b) tahtlik eksimuses hoidmine, kui teabe avaldamine on nõutav või c) kontrollimata asjaolude tõestena avaldamine, mis osutuvad ebaõigeteks.
    Pettuse võib toime panna ka kolmas isik (oluline tühistamise seisukohalt, kas teine pool pettusest teadis või pidi teadma ning kas kolmas isik omandas õiguse petetud isiku suhtes).
    Pettuse puhul ei pea eksimus olema oluline (st ebaõigelt avaldatud asjaolud ei pruukinud mõjutada petetu soovi tehingut teha või teha see nendel tingimustel).
    Pettus ei eelda varalise kahju tekitamist (erinevalt kelmusest KarS tähenduses). Oluline on üksnes asjaolu, et petetu end pettuse tõttu õiguslikult seoks.
    RKTKo 04.11.2009.a. otsus nr 3-2-1-108-09
    • Ähvardus ja vägivald (TsÜS § 96)

    Tegu isikuvabaduse piiramisega. Oluline tühistamise seisukohalt, et ähvardus ega vägivald ei jätnud isikule muud valikut ning ähvardatu tegi tehing ähvarduse mõjul.
    Oluline on ähvarduse õigusvastasus, st selle a) vahendi, b) eesmärgi (reeglina selline tehing heade kommetega vastuolus), c) vahendi-eesmärgi omavahelises suhte õigusvastasus.
    Ähvarduse või vägivalla kasutajaks võib olla nii teine pool kui ka kolmas isik.
    Ähvarduse puhul ei ole oluline, kas ähvardaja usub oma ähvarduse elluviimist, vaid asjaolu, kas ähvardatu võib uskuda, et ähvardaja viib ähvarduse ellu. Oluline, et ähvarduse elluviimine oleks ähvardaja tahtest sõltuv.
    Ähvarduse puhul ei oma tähendust, kas ähvarduse mõjul tehtud tahteavalduse kättesaaja oli heauskne või pahauskne (erinevus pettusest).
    • Ähvardus on kahjulikule tagajärjele viitamine (tahteavalduse mittetegemisel), mille saabumine on ähvardaja kontrolli all (vis compulsiva). Oluline, et ähvardus tingiks tahteavalduse tegemise (põhjuslik seos).
    • Vägivalla puhul puudub isikul teo tegemise tahe üldse (vis absolutiva).

    Tagajärje erisus: ähvardatu või vägivalla objektiks olnud isik ei pea üleantut tagastama, kui ta ei ole selle äratarvitamise, hävimise või kahjustumise tõttu riksatunud (VÕS § 1033 lg 1; 1034 lg 1).
      • Tühistatava tehingu kinnitamine (TsÜS § 100).

    See välistab hilisema tühistamise võimaluse. Kinnitamine võib toimuda 1) otsese tahteavaldusega mistahes vormis ; 2) teoga, st tehingu täitmisega tema poolt eeldusel, et tahtevabadus on selleks ajaks taastunud ning isik on teadlik tühistamise alusest ; 3) vaikimisega, eeldusel, et teine pool on teinud ettepaneku tehing kinnitada või tühistada (TsÜS § 100 lg 3).
    Kinnitamiseks vajalik üksnes selle isiku kinnitus , kellel on tühistamise õigus.
    Kinnitamiseks ettepaneku tegemine teise poole poolt võib lühendada TsÜS §-s 99 toodud tühistamise tähtaegu.
      • Kahju hüvitamine (TsÜS § 101).

    Tehingu tühistanud isikul õigus reeglina nõuda teiselt poolelt usalduskahju hüvitamist. Eeldatakse, et tehingu teine pool teadis või pidi teadma eksimusest, pettusest, ähvardusest või vägivallast.
    Usalduskahju eesmärk panna kahju kandnud isik olukorda, kui tehingut ei oleks üldse tehtud (hüvitatakse eelkõige otseselt kantud kulud, mitte aga saamata jäänud tulu).

    PankrS fikseeritud normid (§ 109-114) täiendavad TsÜS-s fikseeritud kehtetuse aluseid. Tegu erinormidega TsÜS suhtes. PankrS alusel tehingute kehtetuks tunnistamine toimub üksnes kohtu korras, kus hagejaks on võlgnik pankrotihalduri isikus. Tehingute kehtetus PankrS tähenduses seotud vara tagasivõitmise instituudiga. Eelduseks kehtetuks tunnistamisele asjaolu, et tehinguga on kahjustatud võlausaldajate huve ning tehing on tehtud teatud tähtaja jooksul enne pankroti väljakuulutamist.
    TINGIMUSLIKUD TEHINGUD
      • Tingimuslikkus tehingus.

    Eristada tuleb: 1) tingimusi tehingus ning 2) tehingu tingimuslikkust. Tehingu sisuks on alati teatud tingimused.
    Tingimusliku tehingu mõiste seondub nende tingimustega, mille olemasoluga seotakse poolte suhtes õiguste ja kohustuste tekkimine, muutumine või lõppemine.
    TsÜS –d 102-110 reguleerivad tehinguga kindlaks määratud tingimuste, millest sõltub tehingu toime, kasutamisega seotud asjaolusid.
    Tingimuslik tehing eeldab, et tegu on tingimusega, mille suhtes ei ole teada, kas ta saabub või ei saabu, võrdle tehingu tegemise nõusolek (TsÜS 7. ptk). Erand TsÜS § 110 (tähtajalisus).
    Tingimuslikes asjaoludes kokkuleppimine on üldjuhul piiramatu. Piirangud seonduvad:
  • Imperatiivse normiga tingimuslikkuse välistamise korral (nt abielu, kinnisasja omandi üleandmine)
  • Normi eesmärgist tuleneb tingimuslikkuse mittelubatavus (nt kujundusõiguste teostamine).
    Tingimuslikud tehingud liigituvad:
  • Edasilükkava tingimusega tehingud (TsÜS § 102 lg 2)
  • Äramuutva tingimusega tehingud (TsÜS § 102 lg 3).
    Edasilükkava tingimusega tehing- õiguslike tagajärgede saabumine sõltub asjaolust, mille osas ei ole teada, kas ta saabub või mitte. Nt omandireservatsiooniga müük (VÕS § 233). Eeldatakse, et ka proovimüük (VÕS § 235) on edasilükkava tingimusega tehing. Tingimuse saabumisel tekivad tehingust pooltele õigused ja kohustused (nt omand läheb üle).
    Äramuutva tingimusega tehing- tehingust tulenevate õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust, mille osas ei ole teada, kas see saabub või mitte. Nt võib kokkuleppel selleks olla proovimüük (VÕS § 235). Tingimuse saabumisel tehingust tulenevad õigused ja kohustused lõpevad.
    Teadmatus tingimuse saabumisest (nii edasilükkava kui ka äramuutva puhul) ei pea olema objektiivne, vaid tingimuse saabumine võib olla seotud ühe osapoole käitumisega (nimetatud juhul TsÜS § 104 kohaldamine piiratud). Oluline on vaid, et tingimuse saabumine ei ole võimatu (välistab tehingu tingimuslikkuse, vt TsÜS § 108).
      • Piirangud ja sanktsioonid seoses tingimuslike õigussuhetega.

    Tingimuse saabumisele ei tohi hea usu põhimõtte vastaselt kaasa aidata ega selle saabumist takistada (TsÜS § 104) – tingimus loetakse vastavalt saabunuks või tingimust ei loeta saabunuks.
    Kahju hüvitamine ei seondu mitte tingimuse saabumise takistamise ega sellele kaasa aitamisega, vaid tingimusega kaasneva õigusliku olukorra mõjutamisega. Õigusliku olukorra tekkimist mõjutanud pool on kohustatud hüvitama teisele poolele kogu sellega tekitatud kahju (TsÜS § 107).
    Hõljumisaeg (TsÜS § 106 lg 1) on ajavahemik tehingu tegemisest kuni tingimuse saabumiseni või selle saabumise võimatuse ilmnemiseni. Hõljumisajast saab rääkida nii edasilükkava kui ka äramuutva tingimuse puhul.
    Edasilükkava tingimusega sõlmitud lepingu puhul on leping küll sõlmitud arvates kokkuleppe saavutamise ja selle nõutava vormistamise hetkest, kuid õigused ja kohustused tekivad arvates tingimuse saabumisest.
    Kasutatakse terminit “hõljuvalt kehtetu tehing”, st tehing, mis vajab kehtivuseks täiendavat heakskiitu (nt alaealise või esindusõiguseta isiku poolt tehtud mitmepoolne tehing, vt TsÜS § 11 lg 1; 129 lg 1).
    Piirangud hõljumisajal.
    Hõljumisajal on üldjuhul keelatud tingimuse saabumisele hea usu põhimõtte vastaselt kaasa aidata või selle saabumist takistada, samuti mõjutada tingimusega kaasnevat õiguslikku olukorda.
    Hõljumisajal tehtud käsutustehing, mis välistab tingimusega seotud õigusliku tagajärje saabumise, on tühine (TsÜS õ 106). Nt omandireservatsiooniga (VÕS § 233) müügil müüjale laienev piirang. Eelnimetatud käsutuskeeld ei puuduta heauskset omandamist. Heauskse omandamise mõju tugevam, kui TsÜS §-st 106 tulenev käsutuskeeld.
    Tingimuslikust tehingust tuleb eristada tehingut, mille kehtivus sõltub kolmanda isiku nõusolekust või heakskiidust (TsÜS §-d 111-113). Heakskiidust sõltuv tehing on oma olemuselt sarnane edasilükkava tingimusega tehinguga, kuid tingimust asendab kolmanda isiku tsiviilõiguslik tahteavaldus.
    Nõusolek on eelnev, heakskiit aga tagantjärele antav.
    Nõusoleku/heakskiidu võib avaldada tehingu osapoolele. Nõusolek peab olema samas vormis tehingu endaga ning nõusolekut võib kuni tehingu tegemiseni üldjuhul tagasi võtta. Õigeaegne heakskiit tagab tehingu kehtivuse algusest peale.
    Käsutustehing eeldab kehtivuseks üldjuhul käsutustehingu tegemist õigustatud isiku poolt. Õigustamata isiku poolt tehtud käsutustehing on kehtiv, kui selleks on õigustatud isiku eelnev nõusolek või tagantjärgi heakskiit (vt TsÜS § 114). Eelnimetatud piirangud ei puuduta heauskse omandaja õigusi.
    Kui õigustatud isik on end ise piiranud tehinguga käsutustehingute tegemise osas, siis nimetatud piirangu rikkumine ei avalda mõju käsutustehingu kehtivusele. Käsutamise piirangu enesele võtnud isikult on võimalik nõuda üksnes kohustuse rikkumisest tuleneva nõude (eelkõige kahju hüvitamine, leppetrahv ), vt TsÜS § 76.
    ESINDUS
      • Esindamine (TsÜS §-d 115-131)- on tegevus, käigus toimub tehingute tegemine esindaja kaudu, kes tegutseb esindatava nimel ja esindusõiguse alusel. Teistes seadustes esindus teise tähendusega (nt TsMS, HMS).

    Esindaja kaudu tehingu tegemine tekitab õigussuhte esindatava ja kolmanda isiku vahel (vt TsÜS § 115 lg 1). Esindajale õiguslikke tagajärgi esindus reeglina kaasa ei too (va esindusõiguse piiride ületamisel).
    Esindus ei hõlma õigusvastast käitumist, vaid üksnes tehingute tegemist. Eristatakse: a) aktiivset ja b) passiivset esindust.
      • Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel (TsÜS § 117 lg 1). Esindusõigust reguleerivaid norme nimetatakse ka omistusnormideks (lisaks TsÜS § 31 lg 5).

    Lisaks esindusele on omistusnormideks ka nt TsÜS § 31 lg 5 (juriidilise isiku organi tegevuse omistamine juriidilisele isikule). Organi käitumine ei ole vaadeldav esindajana tegutsemisena, küll aga loetakse juhatus suhetes teiste isikutega seaduslikuks esindajaks.
      • Esindusõigusest puudutatud isikute huvid ja nende kaitse.

    Esindaja kaudu kolmanda isikuga tehing tegemisel osalevad subjektid on: esindatav , esindaja ja kolmas isik.
    Kolmanda isiku huvides on üldjuhul tehingu teise poole määratlemise võimalus. Esindaja kaudu tegutsemisel on nõutav, et selline tegutsemine oleks mõistlikult äratuntav (avalik), st mõistlikult on võimalik ära tunda, et isik tegutseb teise isiku nimel.
    Esindatava kaitset tagab asjaolu, et tema nimel tehtud tehing toob temale kaasa õiguslikke tagajärgi üksnes juhul, kui esindajal oli vastav esindusõigus (antud tehinguga või tuleneb seadusest).
      • Esindusõiguse piiritlemine.

    Esindusõiguse alusel tegutsemist tuleb eristada:
  • Tegutsemisest kellegi asemel (nt alltöövõtt) ning muude faktiliste tegude tegemisest (nt maksete vastuvõtmine)
  • Tahteavalduste vahendamisest (nt maakler )
  • Kaudsest esindusest, st tegutsemisest enda nimel, kuid teise isiku huvides (nt komisjon )
  • Käskjalana tegutsemisest. Käskjalg üksnes vahendab tahteavaldust, mitte ei tee ise tahteavaldust.
    • Esinduse kasutamise piirangud:

    1) Esindaja kaudu ei ole võimalik teha isiklikke tehinguid (nt abielu, testament, tööleping, tervishoiuteenuste osutamine);
    2) Seadusjärgse esinduse puhul peab esindaja olema täielikult teovõimeline.
    • Esindamisega seotud suhted (välissuhe ja sisesuhe)
    • Esindamisel tekkiv suhe on välissuhe, mille all mõistetakse esindatava ja kolmanda isiku vahel tekkivat suhet (seondub tehingu tagajärgedega)ning esindaja ja kolmanda isiku vahelist suhet (reeglina õigusi ega kohustusi ei teki, erandina siiski TsÜS § 130 sätestatud kahju hüvitamise kohustus).Välissuhte puhul tuleks eristada suhet, mis eelneb tehingu tegemisele ja mis tekib ehitu tegemise tagajärjel.
    • Välissuhtest tuleb eristada sisesuhet ehk esindamise aluseks olevat suhet. Sisesuhe on suhe, millest tulenevate kohustuste täitmiseks esindaja tavaliselt esindatava huvides ja nimel tegutseb (nt tööleping, käsundusleping). TsÜS esinduse sätted ei reguleeri sisesuhteid esindaja ja esindatava vahel.
    • Sisesuhte piirangud reeglina välist suhet ei mõjuta ning tehtud tehing jääb reeglina kehtima (erandiks TsÜS § 131).
    • Esinduse kehtivuse eeldused:

  • Tehingu tegemine teise isiku nimel (TsÜS § 116)
    Teise isiku nimel tegutsemine võib tuleneda sellekohasest otsesest väljendusest või tehingu tegemisega seotud asjaoludest (eelkõige majandus- ja kutsetegevuses kasutatavate isikute tegutsemine ettevõtja nimel).
    Majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel tegutseva töötaja või teenuse osutaja puhul eeldatakse tema poolt tehingu tegemist majandus- ja kutsetegevusest tegutseva isiku nimel (TsÜS § 116 lg 2), nt müüjad, teenindajad . Oluline on eristada, kas teenindaja teeb tööandja sidevahendeid kasutades isiklikul otstarbel tehingu või soovib seda teha tööandja huvides.
    Esindusega ei ole tegemist, kui isik ei tegutse mitte teise isiku nimel, vaid teise isiku nime all.
    2) Esindusõiguse olemasolu.
    Esindusõigus kui õiguste kogum määratleb, milliseid tehinguid saab esindaja teha esindatava nimel. Esindusõigus ei ole subjektiivne õigus (seda ei saa muuhulgas loovutada ega koormata).
    • Esindusõiguse liigid on:

  • seadusjärgne esindus (nt vanem lapse suhtes, esindusorgan juriidilise isiku suhtes, eestkostja eestkostetava suhtes). Nimetatud esindusõiguse tekkimine, lõppemine ning sisu on määratud seadusega.
  • Tehinguline esindus ehk volitus . Antakse tahteavaldusega (TsÜS § 118 lg 1), samuti võib tuleneda käitumisest (TsÜS § 118 lg 2). Erisäte majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku nimel kaupu müüva või teenuseid osutava isiku volituse osas (TsÜS § 121 lg 1), mille andjaks on kaupmees ning milline volitus hõlmab igapäevase majandustegevuse raamesse mahtuvaid tehinguid.
    Müüja ja klienditeenindajate puhul loetakse nad seadusest tulenevalt volitatuks kaupmeest esindama oma tööülesanneteks olevate tehingute (standard- või tüüptingimustel) tegemisel.
    • Kehtiva esinduse tagajärjed.

    Teise isiku nimel ja esindusõiguse raames tehtud tehingust tulenevad reeglina õiguslikud tagajärjed üksnes esindatavale, mitte aga esindajale. Esindajale saavad esinduse alusel tehtud tehingust tuleneda tagajärjed juhul, kui esindaja teeb esindatava nimel tehingu iseendaga (TsÜS § 131) või kui esindaja ületab esindusõiguse piire.
    Esindaja võib ennast kolmanda isiku ees teha vastutavaks seoses tehingu tegemisega esindatava nimel ja esindusõiguse alusel üksnes juhul, kui tegemist on esindaja poolse deliktilise käitumisega või ka lepingueelsetest läbirääkimistest tuleneva kohustuse rikkumisega, samuti juhul, kui esindaja ületab esindusõiguse piire.
    • Esindaja poolse tahteavalduse puudused

  • Kui esindaja avaldab ebaõigesti oma tahet teise isiku nimel tehingu tegemisel ning esindaja kannab ebaõige avaldamise riski, sõltub tehingu tagajärgede laienemine asjaolust, kas esindaja ületab esindusõiguse piire või mitte.
  • Kui esindaja jätab hooletusest teavitamata, et ta tegutseb teise isiku nimel ja seda ei saa ka seaduse kohaselt eeldada, siis on see tema enese tehing kolmanda isikuga.
  • Kui esindaja teeb tahteavalduse, mis seaduse kohaselt on tühistatav, siis sellise tehingu tagajärjed ulatuvad esindatavani. Esindataval on aga õigus tehing tühistada (TsÜS § 123 lg 1). Tühistamise aluste kindlakstegemisel juhindutakse üldjuhul esindaja teadmistest, va kui esindatav on tehingu tegemiseks andnud kindla juhtnööri (st välistanud esindaja valikuvabaduse, vt TsÜS § 123 lg 2).
    • Volitus ehk tehinguga antud esindusõigus.

    Volituse eriliikideks võib pidada: a) prokuurat (vt ÄS § 16); b) üldvolitus majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku esindamiseks (TsÜS § 121 lg 1); c) taluvusvolitust (TsÜS § 118 lg 2).
    Volituse võib anda reeglina vormivaba tahteavaldusega, va kui tehing, mille tegemiseks volitus antakse, peab seaduse kohaselt olema konkreetses vormis (TsÜS § 118 lg 3). Volituse andmine on ühepoolne tehing.
    Volituse võib anda alljärgnevatel viisidel (TsÜS § 118 lg 1):
  • tahteavaldusega esindajale (nn sisemine volitus). Vajalik kättesaamine. Võib tuleneda ka esinduse sisesuhtest.
  • tahteavaldusega isikule, kellega esindatav soovib tehingut teha (nn väline volitus). Vajalik kättesaamine. Tegemist ka juhul, kui esindatav teatab sisemise volituse andmisest kolmandale isikule;
  • tahteavaldusega avalikkusele (nt veebilehel esindaja avaldamine). Kättesaamine ei ole vajalik.
    Volitusi võib liigitada:
  • a) spetsiaal-; b) liigi-; c) üldvolitus
  • a) üksik-; b) ühisvolitus (vt TsÜS § 122)
  • a) alg-; b) edasivolitus (vt TsÜS § 119). Edasivolitatu võib tegutseda nii esindatava kui ka esindaja esindajana. Edasivolituse andmise õigus peab tulenema volitusest (erandjuhtudel selle andmise õigust ka eeldatakse). Ühisesindusõiguse puhul on võimalik ka edasivolituse andmine ühelt ühiselt esindajalt teisele.
    Volitus tekib reeglina tehingu alusel (TsÜS § 117 lg 1).
    Volitus võib erandina tekkida ka seaduse alusel, st ilma esindatava poolt avaldust tegemata, nt talumisvolitus (TsÜS § 118 lg 2), vt ka TsÜS 121 lg 2; VÕS § 671 lg 1; AÕS § 71 lg 4.
    Taluvusvolituse puhul esindajana tegutseva isiku teod nõutavad kolmandat isikut mõistlikult uskuma, et tegutseval isikul on volitus ning esindatav teab või peab teadma, et keegi tegutseb tema nimel ja talub seda.
    Volituse andmine on ühepoolne tehing. Volitus annab esindatavale üksnes õigusi. Volituse aluseks olev sisesuhe on aga mitmepoolne tehing. Volitus võib olla antud ka ilma sisesuhteta.
    Kui tehingu teine pool teab või peab teadma esindaja ja esindatava vahelise sisesuhte piirangutest ja esindaja neid piiranguid rikub, siis esindatav võib tehingu tühistada. Rikkumist eeldatakse, kui esindaja oli ise tehingu teiseks pooleks või oli samaaegselt ka tehingu teise poole esindaja (vt TsÜS § 131 lg 1).
    Volituse aluseks oleva lepingu lõppemisel lõpeb ka volitus (vt TsÜS § 125 lg 2 p. 8), kolmanda isiku suhtes lõpeb volitus aga vastavalt TsÜS §-le 127.
    Volituse ulatus (TsÜS § 120).
    Volituse ulatuse määrab esindatav. Seadus fikseerib piirangud alljärgnevate volituse eriliikide ulatuste osas: a) prokuura (ÄS § 16 lg 2); b) üldvolitus majandus- ja kutsetegevuses (TsÜS § 121 lg 1); c) müüja või teenuse pakkuja volitus (TsÜS § 121 lg 2).
    Volituse ulatuse kindlakstegemisel teostatava tõlgendamise korral lähtutakse volituse adressaadi isikust.
    Volituse lõppemine (TsÜS § 125).
    Volitus lõpeb alustel, mis tulenevad volitusest enesest (TsÜS § 125 lg 2 p. 1-4), samuti alustel, mis seonduvad esindaja või esindatava isikuga ning nende vahelise sisesuhtega (TsÜS § 125 lg 2 p. 5-11).
    Tuleb eristada volituse lõppemist esindaja ja kolmanda isiku jaoks.
    • Volituse lõppemine.

    Volituse tagasivõtmine (TsÜS § 126). Volituse tagasivõtmine on ühepoolne tehing, mis on suunatud kindlale isikule (esindajale).
    Volitus igal ajal tagasivõetav, kuna tegu ühepoolse tehinguga. Tagasivõtmine võib toimud samadel viisidel nagu andmine. Kolmandale isikule või avalikkusele teatatud volituse (välise volituse) tagasivõtmine kehtib heauskse kolmanda isiku suhtes, kui tagasivõtmine on tehtud samal viisil nagu andmine (TsÜS § 127 lg 1).
    Volikirja väljastamise korral esindatava poolt loetakse volitus kolmanda isiku suhtes kehtivaks kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud. Kehtetuks kuulutamine toimub tõestamisseaduses (§ 371) sätestatud korras.
    Volitus loetakse kolmanda isiku suhtes lõppenuks igal juhul siis, kui kolmas isik teadis või pidi teadma esindaja volituse lõppemisest (TsÜS § 127 lg 4).
    Volituse lõppemisel välises suhtes lõpeb esindusõigus ning esindatava nimel tehtud tehingud ei too esindatavale tagajärgi kaasa.
    Volituse tühistamine.
    Volituse kui ühepoolse tehingu tühistamist saab võimalikuks pidada seni, kuni esindaja ei ole volitust kasutanud. Tühistamine omab tähendust kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui ta on sellest teada saanud või pidanud teada saama.
    • Esindusõiguse piirangud.

    Üldjuhul esinduse sise- (alus)suhte piirangud ei avalda mõju esinduse välissuhtele. Erandid sellest on:
  • Esindaja ja kolmas isik teevad teadlikult tehingu, eesmärgiga kahjustada esindatavat. Tehing tühine.
  • Esindaja rikub sisesuhtest tulenevaid kohustusi ja teeb tehingu, mis on vastuolus esindatava huvidega ning kolmas isik on sellest teadlik või peab olema teadlik. Tehing on esindatava poolt tühistatav (TsÜS § 131 lg 1).
    Muude esinduse sisesuhte piirangute tagajärjeks on esindataval kahju hüvitamise nõude tekkimine esindaja suhtes (ei mõjuta tehtud tehingu kehtivus).
    • Esindaja poolt lojaalsuskohustuse rikkumine (TsÜS § 131)

    Esindaja poolt sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumist eeldatakse, kui ta teeb tehingu esindatava nimel iseendaga või isikuga, kelle esindajaks ta sama aegselt on. Kui selline tehing on vastuolus esindatava huvidega, siis on esindataval õigus tehing tühistada (TsÜS § 131 lg 1). Esindajat ei aita nimetatud olukorras ka edasivolituse andmine teisele isikule ning viimase kaudu lojaalsuskohustuse rikkumine (TsÜS § 131 lg 5).
    Tühistamine esindaja poolt on välistatud, kui:
    1) Esindatav oli teadlik või pidi teadlik olema tühistamise alustest ja andis nõusoleku tehingu tegemiseks;
    2) Esindatav ei kasuta tühistamise õigust mõistliku tähtaja jooksul arvates tühistamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist, kuid igal juhul mitte kauem kui 6 kuu jooksul arvates teadasaamisest ning mitte kauem kui 3 aasta jooksul arvates tehingu tegemisest.
    • Esindusõiguse puudumine (TsÜS § 128-130).

    Esindusõiguse puudumist tuleb eristada esindaja poolt oma nimel käitumisest, mil tehingust tekivad reeglina tagajärjed esindajale.
    Esindusõigsuse puudumisest saab rääkida, kui a) esindusõigust ei ole üldse kehtivalt antud; b) see tehingu tegemise ajahetkeks lõppenud c) kui esindusõiguse piire ületatakse esindaja poolt.
    Esindusõiguse lõppemisel ja piiride ületamisel tuleb arvestada, et kolmanda isiku suhtes kehtib see üksnes juhul, kui viimane oli sellest teadlik või pidi teadlik olema. Vastasel korral toob ka esindusõiguse puudumisel tehtud tehing esindatavale kaasa õigusi ja kohustusi.
    • Esindusõiguseta tehtud tehingu kehtivus.

    Eristada tuleb esindusõiguseta tehtud ühepoolset ja mitmepoolset tehingut.
  • Ühepoolne tehing reeglina absoluutselt tühine, st puudub esindatava võimalus seda tagant järgi heaks kiita (TsÜS § 128). Erandiks, mis tagab ühepoolse tehingu kehtivuse, kui tegu on kindlale isikule suunatud ühepoolse tehinguga (nt tasaarvestus ) ja viimane ei vaidle tehingu tegemisele esindusõiguseta isiku poolt vastu ning esindatav kiidab sellise tehingu tagantjärgi heaks.
  • Mitmepoolne tehing on üksnes hõljuvalt kehtetu (tühine), vt TsÜS § 129). Esindataval on võimalik selline tehing tagantjärgi heaks kiita. Heakskiidu andmine ning kolmanda isiku õiguste kaitse on analoogne piiratud teovõimega isiku poolt tehtud tehingu heakskiitmisele seadusliku esindaja poolt. Vajalik on heakskiidu kättesaamine tehingu teise poole poolt.
    • Esindusõiguseta isiku vastutus (TsÜS § 130).

    Esindusõiguseta isik, kes ei teadnud ega pidanudki teadma esindusõiguse puudumisest (st on heauskne), on kohustatud hüvitama heausksele kolmandale isikule (kes uskus esindusõiguse olemasolusse) viimasele tekitatud usalduskahju (TsÜS § 130 lg 1).
    Esindusõiguseta isik, kes teadis või pidi teadma esindusõiguse puudumisest (st on pahauskne), on kohustatud hüvitama heausksele kolmandale isikule kogu tekitatud kahju (sh tehingu tühisuse tõttu saamata jäänud tulu) (TsÜS § 130 lg 2). Nt kui esindusõigust ei ole üldse antud.
    Esindusõiguseta isiku vastutus on välistatud kui:
  • Esindaja on piiratud teovõimega ja tegutseb seadusliku esindaja nõusolekuta.
  • Kolmas isik (tehingu teine pool) ei ole heauskne, st teadis või pidi teadma esindusõiguse puudumisest.
    • Esinduse eriliigiks on esindus kohtus (vt TsMS §-d 71, 83-88).

    Esindus kohtus seondub menetlustoimingute tegemisega.
    Alaealisel on protsessiteovõime oma lapse seadusliku esindajana (kuigi TsÜS kohaselt alaealine ei ole oma lapse seaduslikuks esindajaks), samuti tema töö- ja abielusuhetega seotud vaidlustes, samuti tehingute üle peetavates vaidlustes, mille tegemiseks alaealise teovõimet on laiendatud.
    Eristatakse seadusjärgset ja lepingulist esindust. Esindajaks olla võivate (TsMS § 88), samuti lepinguliseks esindajaks olla võivate (TsMS § 85) isikute ring on piiratud. Lepingulise esindaja volitusi tõendab volikiri või advokaadivolikiri.
    Esindaja volituste maht kohtulikuks asjaajamiseks volitatuse korral on fikseeritud seadusega (TsMS § 87), mida võib volikirjaga piirata (kohtu suhtes kõik piirangud ei kehti).
    TÄHTAEG JA TÄHTPÄEV
    • Tähtaja mõiste ja tähendus (TsÜS § 134).

    Tähtaja all mõistetakse kindlaksmääratud ajavahemikku, millega on seotud õiguslikud tagajärjed.
    Tähtaejal on algus- ja lõpphetk. Tähtaja kulgemise lõpphetk seondub tähtpäevaga. Tähtpäevaks on kindlaksmääratud ajahetk, millel on õiguslik tähendus.
    Tähtajaga kaasneb alati tähtpäev, tähtpäevaga aga ei pea tähtaeg kaasnema.
    Tähtaeg määratakse kindlaks mingi ajaühiku või kindlalt saabuva sündmusega.
    Tähtaja õiguslikud tagajärjed: a) õigustlõptetavad või b) õigustloovad;
    a) materiaalõiguslikud või b)menetlusõiguslikud.
    Tähtaegade liigid:
  • Materiaalõiguslikud:
  • kohustuse täitmise tähtaeg;
  • aegumistähtaeg (ei saa ennistada)
  • õigust lõpetav tähtaeg (ei saa ennistada)
    2) Menetlustähtajad:
  • Seadusest tulenevad tähtajad (kohus ei saa muuta, küll aga ennistada, nt kaebetähtaeg)
  • Kohtu või haldusorgani määratud tähtajad (kohus võib tähtaega pikendada või määrata möödalastud tähtaja asemele uue tähtaja, nt vastuse või seisukoha esitamise tähateg)
    • Tähtaja algus ja lõpp.

    Tähtaega saab arvutada:
  • Kalendriliselt (gregoriuse kalender) ja kellaajaliselt ;
  • sündmusega (nt surm)
  • hinnangulise kriteeriumiga (mõistlik tähtaeg)
    Tähtaja kulgemine algab järgmisest päevast pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega on määratletud tähtaja kulgemise algus (TsÜS 135 lg 1). Kehtib eelkõige päevades arvutatava tähtaja suhtes.
    Aastates, kuudes ja nädalates arvutatava tähtaja suhtes vt TsÜS § 136 lg 2 ja 3; 146 lg 1. Vt ka RKTKo 3-2-1-57-08 p. 11).
    Tähtpäeva saabumisel tähtaeg lõpeb. Tähtpäev loetakse tähtaja hulka.
    Tähtaja pikkus määratakse kindlaks kas seaduse või lepinguga.
    Tähtaeg möödub tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui tähtaeg ei olnud määratud päevast väiksema ajaühikuga. Erand vt TsÜS § 137 lg 2.
    Tahteavalduste edastamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 69 ja 70 põhimõtetega.
    Kui tähtpäev satub puhkepäevale või riigipühale, siis loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval (TsÜS 136 lg 8). Erandiks nt osanike/aktsionäride koosolekust etteteatamise tähateg.
    AEGUMINE
    • Aegumise mõiste (TsÜS § 142) ja üldpõhimõtted

    Aegumine on vastuväite liik, mis ei lõpeta nõuet, kuid annab võlgnikule kestva vastuväite täitmisest keeldumiseks.
    Aegumise eesmärgid on: võlgniku kaitse; võlgnikuks mitteoleva isiku kaitse alusetute nõuete eest; õigusrahu ja õiguskindluse tagamine
    Aegumise esemeks on nõue (nõue teo tegemiseks või nõue millestki hoidumiseks).
    Aeguvad materiaalõiguslikud nõuded (sh ka alusetu hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue).
    Muud subjektiivsed õigused ei aegu, vaid lõpevad seaduses või lepingus ettenähtud aegadel (eelkõige kujundusõigused, nt taganemisõigus, tühistamisõigus). Aegumisele ei allu ka absoluutsed õigused.
    Aegumise regulatsioon puudutab eelkõige kohtuotsusega tunnustamata nõudeid. Kohtu poolt tunnustatud nõuete aegumine on reguleeritud erinormiga (TsÜS §-ga 157).
    • Aegumise teostamine ja toime

    Aegumine ei lõpeta ega tühista nõuet, vaid annab kohustatud isikule võimaluse kestvalt keelduda kohustuse täitmisest. Aegumine seab kohustsue täitmise sõltuvusse võlgniku tahtest.
    Aegumine on materiaalõiguslik vastuväide (hagi esitamise õigus ei aegu)
    Aegumist tuleb eristada õigust lõpetavatest tähtaegadest (vt nt TsÜS § 99 lg 1). Erandina võib aegumata nõue lõppeda enne aegumistähtaja möödumist.
    Aegunud nõude täitmisel üleantut ei saa tagasi nõuda, tegemist on mittetäieliku kohustuse täitmisega.
    Nõude aegumine ei võta võimalust aegunud nõuet tasaarvestada, samuti keelduda võlausaldajal omapoolsete kohustuste täitmisest võlgniku suhtes (vt VÕS § 200 lg 2 ja VÕS § 110 lg 4).
    Solidaarvõlgniku poolt aegumisele tuginemine ei mõjuta nõuet teiste solidaarvõlgnike vastu (nt kui viimased seda vastuväidet ei kasuta).
    Aegumist kohaldab kohus üksnes võlgniku nõudel, kes aegumisele tugineb. Aegumise kohaldamisel jääb hagi rahuldamata (või menetlusse võtmata, või jätta hagi läbi vaatamata). Tuleb tõendada aegumisaja algus ja möödumine. Aegumise vastuväite esitamine võimalik nii asja läbivaatamisel nii 1. kui ka 2. astme kohtus.
    Aegumistähtaega ei saa kohus ennistada (see tähtaeg saab vaid peatuda või katkeda).
    Aegumise vastuväitele tuginemine võib erandjuhtumil olla vastuolus hea usu põhimõttega (eelkõige kui on tegemist tähtaja lühendamisega, võlgnik on takistanud võlausaldaja poolt nõude maksmapanekut).
    Aegumisele ei allu erandina omaniku väljaandmisnõue omavolilise valdaja vastu (TsÜS § 155 lg 2).
    Põhinõude aegumine ei mõjuta põhinõudega seotud tagatiste kehtivust ega nende realiseeritavust (nt pandiõigus- eelkõige hüpoteek, registerpant, käsipant, samuti omandireservatsioon), vt TsÜS § 1451 lg 1.Pandi arvelt ei saa rahuldada kõrvalnõudeid.
    Põhikohustusest tuleneva nõude aegumisel aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue (leppetrahv, viivis, kulutuste hüvitamise ja kasu väljaandmise nõue), vt TsÜS § 144. Samas reeglina aeguvad kõrvalkohustusest tulenevad nõuded püõhikohustusest sõltumatult (neil onautonoomne algus ja lõpp), nt TsÜS § 154. Nii võib viivisenõue aeguda ka varem kui põhinõue. See säte ei laiene nõudele käendaja vastuega garantiist tulenevale nõudele, mis pole põhikohustusega seotud.
    • Aegumistähtajad

    Aegumistähtaegasid võib liigitada:
    a) seadusest tulenevate nõuete aegumistähtajad (maksimaalne piirmäär 10 aastat, enamlevinud nõuded (kahju hüvitamine ja alusetud rikastumine 3 aasta jooksul teadasaamisest)
    b) tehingust tulenevate nõuete aegumistähtajad (üldjuhul 3 aastat sisenõutavaks muutumisest).Sellele ei allu asjaõiguslikud väljaandmisnõuded, samuti perekonna- ja pärimisõigusest tulenevad nõuded (isegi tehingul põhinevad). Erandiks on 5 aastane tähtaeg ehituse puudusega seonduv ja eriseadustest tulenevad tähtajad, nt VÕS § 338 lg 1; TsÜS § 37 lg 4; TsÜS § 153; TsÜS § 154, VÕS § 802 jms
    On ka nn aegumatud nõuded, nt omandiõigusest tulenev väljaandmisnõue omavolilise valdaja vastu (TsÜS § 155 lg 2).
    Nõuete konkurentsi korral kohaldatakse lepingu järgseid aegumistähtaegasid (TsÜS § 152).
    Aegumistähtaegasid võib kokkuleppel muuta (lähendada, samuti pikendada maksimaalselt 10 aastani), kuid aegumise kohaldamise nõudeõigusest ei saa tehinguga loobuda (TsÜS § 145).
    Tahtliku rikkumise (eeldab õigusvastase tagajärje soovimist) korral on aegumistähtaeg 10 aastat, vt RKTKo 3-2-1-79-09.
    • Aegumistähtaja algus ja lõpp.

    Tehingulise aegumistähtaja algus (TsÜS § 147).
    Tehingulise nõude aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisega, so ajahetkest mil õigustatud isik võib nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2; VÕS § 82). Eriseadustest tulenevad erandid (nt VÕS § 227).
    Lepingust tuleneva tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab arvates aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 147 lg 3). Seega toimub tasunõuete aegumine täisaastate kaupa. Vt RKTKo 3-2-1-95-08.
    Tehingulise nõude aegumistähtaja algus seondub objektiivse asjaoluga.
    TsÜS § 147 lg 1 on erinormiks TsÜS § 135 lg 1 suhtes.
    Lepinguvälisest võlasuhtest tuleneva aegumistähtaja algus (TsÜS § 149-151)
    Õiguvastastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumise algus on seotud nõuet omava isiku poolt kahjust (vähemalt selle ühest osast) ja kahju hüvitama kohustatud isikust (sh tema kontaktandmetest) teadasaamisega (subjektiivne element). Aegumistähteg 3 aastat. Üiiratud maksimaalselt 10 aastaga (objektiivne element).
    Alusetu rikastumise nõude aegumise algus on seotud õigustatud isiku poolt alusetust rikastumisest tulenevast nõudest (sh rikkuja isikust) teadasaamise või teadasaama pidamisega (subjektiivne element). Aegumistähtaeg 3 aastat. Piiratud maksimaalselt 10 aastaga (objektiivne element).
    Muud lepinguvälistest võlasuhetest tulenevad nõuded hakavad aeguma arvates nõude sisenõutavaks muutumisest, vt TsÜS § 149 (nt käsundita asjaajamisest tulenev nõue, tasu avalikust lubamisest tulenev nõue), aegumistähtaeg 10 aastat.
    Aegumise peatumine ja katkemine on suunatud pehmendama võlausaldajale nõude aegumisest tulenevat ebaõiglust, on kantud hea usu põhimõttest. Vastavad alused on kohaldatavad kõigi nõuete aegumise puhul. Tõendamiskoormis lasub võlausaldajal.
    • Aegumise peatumine

    Aegumise peatumise korral ei arvata peatunud aega aegumistähtaja hulka. Seondub reeglina nõude esitamise takistusega.
    Aegumise peatumist tingivad subjekti aktiivsest käitumisest sõltuvad asjaolud:
  • Hagi esitamine (faktiline), samuti nõue pankrotimenetluses, vahekohtule avaldus; Võib olla nii sooritus - kui tuvastushagi. Ühel alusel hagi esitamine ei peata teisel alusel põhineva nõude aegumist (nt täitmisele kohustamise hagi ei peata kahju hüvitamise nõude aegumist)
  • Õiguskaitsevahendina kohustuse täitmisest keeldumine, sh täiendava tähtaja andmine kohustuse täitmiseks
  • Läbirääkimiste alustamine nõude üle (mõtete vahetamine nõuete üle)
    Aegumine peatub alljärgnevatel objektiivsetel asjaoludel:
    a) vääramatu jõu esinemine
    b) Piiratud teovõimega isikul seadusliku esindaja puudumine
    c) Pärandvaraga seotud nõude korral aeg kuni pärandi vastuvõtmiseni.
    Nimetatud 3 objektiivset alust on kohaldatavad ka tehingu tühistamise tähtaja ( 6 kuud) peatumise alustena (Vt TsÜS § 99 lg 3)
    • Aegumise katkemine

    Aegumise katkemine katkestab aegumistähtaja kulgemise ja aegumine algab otsast peale. Senist aegumist enam arvesse ei võeta.
    Aegumise katkemise alused on:
  • Kohustatud isiku poolt nõude tunnustamine (TsÜS § 158). Tunnustamine seondub võlgniku poolse tahteavaldusega nõuet tunnistada, eelkõige kohutuse osalise täitmisega kohustatud isiku poolt (va kui see tehakse selge reservatsiooniga), viivise või intressi tasumisega nõudelt, tagatise andmisega nõudele. Tahteavaldus peab olema suunatud võlausaldajale (arvesse ei tule nt majandusaasta aruandes võla kajastamine).
  • Täitedokumendi esitamine täitmiseks (TsÜS § 159). Seisneb avalduse koos täitedokumendiga kohtutäiturile täitmiseks esitamises ning oluline on ka et see võetakse täitmiseks (st vastab seaduse nõuetele).
    • .DOC Laadi alla originaalfail 45 lk · .doc · 19 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #1 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #2 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #3 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #4 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #5 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #6 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #7 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #8 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #9 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #10 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #11 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #12 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #13 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #14 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #15 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #16 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #17 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #18 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #19 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #20 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #21 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #22 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #23 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #24 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #25 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #26 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #27 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #28 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #29 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #30 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #31 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #32 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #33 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #34 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #35 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #36 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #37 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #38 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #39 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #40 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #41 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #42 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #43 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #44 TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA #45
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 45 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-10-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 19 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor liiston Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT

    Sarnased õppematerjalid

    Tsiviilõiguse konspekt
    7
    doc

    Tsiviilõiguse konspekt

    1) Objektiivne õigus ­ kehtivate õigusnormidekogum 2) Subjektiivne õigus ­ üksikule kuuluv konkreetne õigus. Õigussuhe on ka asja omandamine. Õigus kõigi vastu. Saab realiseerida, kui keegi võtab nt pastaka ära. Omanikul õigus hallata, kasutada. · Tsiviilõiguse tõlgendamine. Sotsiaalsed normid: 1) ÕIGUSNORMID; 2) tava- ja moraalinormid. Tõlgendamise eesmärk: õige arusaam tekstist. Tõlgendamine lähtub õiguskorras (sh normis eneses) sisalduvatest väärtustest. Tsiviilõiguse allikaks on ka tavad. Tõlgendamisteooriad:

    Õiguse entsüklopeedia
    TSIVIILOIGUSE ULDOSA
    49
    docx

    TSIVIILOIGUSE ULDOSA

    EKSAM: materjalidega, test 10 küs, esseeküsimused, kaasus, hinde tõstmiseks loengu kodutööd, aktiivne seminarides osalemine MATERJALID: Tsiviilõiguse üldosa õpik, tsiviilseadustik KOLLOKVIUMID: tuleb lahendada kaasused ja peale loengut vastata, tuleb osaleda vähemalt pooltel SEMINARID: tuleb registreerida, kodutööd tegema [email protected] Sotsiaalsed normid: õigusnormid, tava- ja moraalinormid Õigusnorm - riiklikult tagatud üldise iseloomuga käitumisreegel, eesmärk õigusrahu ja iglus, järgimine riigi poolt tagatud Tava - kombed, harjumused

    Tsiviilõiguse üldosa
    TSIVIILOIGUSE ULDOSA
    49
    docx

    TSIVIILO�IGUSE U�LDOSA

    EKSAM: materjalidega, test 10 küs, esseeküsimused, kaasus, hinde tõstmiseks loengu kodutööd, aktiivne seminarides osalemine MATERJALID: Tsiviilõiguse üldosa õpik, tsiviilseadustik KOLLOKVIUMID: tuleb lahendada kaasused ja peale loengut vastata, tuleb osaleda vähemalt pooltel SEMINARID: tuleb registreerida, kodutööd tegema [email protected] Sotsiaalsed normid: õigusnormid, tava- ja moraalinormid Õigusnorm - riiklikult tagatud üldise iseloomuga käitumisreegel, eesmärk õigusrahu ja iglus, järgimine riigi poolt tagatud Tava - kombed, harjumused

    Kategoriseerimata
    TSIVIILO IGUSE U LDOSA
    49
    docx

    TSIVIILO�IGUSE U�LDOSA

    EKSAM: materjalidega, test 10 küs, esseeküsimused, kaasus, hinde tõstmiseks loengu kodutööd, aktiivne seminarides osalemine MATERJALID: Tsiviilõiguse üldosa õpik, tsiviilseadustik KOLLOKVIUMID: tuleb lahendada kaasused ja peale loengut vastata, tuleb osaleda vähemalt pooltel SEMINARID: tuleb registreerida, kodutööd tegema [email protected] Sotsiaalsed normid: õigusnormid, tava- ja moraalinormid Õigusnorm - riiklikult tagatud üldise iseloomuga käitumisreegel, eesmärk õigusrahu ja iglus, järgimine riigi poolt tagatud Tava - kombed, harjumused

    12. klassi ajalugu
    Tsiviilõiguse konspekt-õpiku põhjal
    66
    docx

    Tsiviilõiguse konspekt (õpiku põhjal)

    puuduvad, vaid eraõiguse subjektid saavad vabalt oma käitumist määrata (privaatautonoomia) ERA- JA AVALIKU ÕIGUSE REGULEERIMISMEETODID JA –ESE Avalik õigus: esemeks subordinatsioonisuhted, millest üks osapool esineb avaliku võimu kandjana ja seda ka realiseerib; meetodiks käsk ja keeld Eraõigus: esemeks isikute vahelised varalised ja isiklikud suhted; meetodiks privaatautnoomia tahtevabadus AÕ harud: riigi-, haldus-, maksu-, karistus-, menetlus-, konkurentsiõigus EÕ harud: tsiviilõigus, kaubandusõigus, intellektuaalne omand, rahvusvaheline eraõigus Miks on vaja teha vahet era- ja avalikulõigusel? See tuleneb põhiseadusest. Võiks olla olematu, millisesse kohtusse peab klient kuuluma. Kõik mis ei ole keelatud on lubatud (eraõigus), kõik mis ei ole lubatud on keelatud (avalik). 2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem. Üldosa tähendus. Tsiviilõigus on õigusnormide kogum, mis reguleerib isikute omavahelisi suhteid (nii varalisi kui

    Tsiviilõigus
    Tsiviilõigus eksamiks
    34
    pdf

    Tsiviilõigus eksamiks

    1. Milliseid suhteid reguleerib avalik õigus ja milliseid eraõigus? Avalik õigus reguleerib riigi ja teiste avalikku võimu teostavate institutsioonide (KOV, ülikoolid jt) suhteid. Eraõiguse alla kuuluvad normid, mis reguleerivad inimeste ja ka vabatahtlikul alusel põhinevate eraõiguslike ühenduste (nt ühingute) õigussuhteid. 2. Millised on eraõiguse põhilised valdkonnad? Tsiviilõigus, äri- ja ühinguõigus, tööõigus, majandusõigus, rahvusvaheline eraõigus. 3. Millised on tsiviilõiguse põhilised valdkonnad ja milliseid suhteid need käsitlevad? Tsiviilõiguse valdkonnad: tsiviilõiguse üldosa (reguleerib tähtsamaid eraõiguslikke suhteid), võlaõigus (käsitletakse eelkõige võlasuhte tekkimise, lõppemise, aga ka rikkumise probleeme), asjaõigus (peamisteks objektideks on valdus, omand vallasasjale ja kinnisasjale ning piiratud asjaõigused näiteks pant ja kasutusvaldus, perekonnaõigus (käsitleb abielu,

    Tsiviilõigus
    TsÜS-i konspekt
    43
    doc

    TsÜS-i konspekt

    TSIVIILÕIGUSE ÜLDOSA Köhler, H. Tsiviilseadustik. Üldosa. Õpik ­ 1998 Tsiviilseadustiku üldosa seadus 1. Sissejuhatus eraõigusesse. Tsiviilõiguse mõiste 1.1. Eraõigus ja avalik õigus 1.2. Tsiviilõiguse mõiste ja süsteem 1.3. Tsiviilõiguse areng ja süsteem Eestis 1.4. Tsiviilõiguse eristamine teistest õigusharudest 1.5. Tsiviilõiguse allikad 1.6. Tsiviilõiguse kehtivus, rakendamine ja tõlgendamine 1.1 Eraõigus ja avalik õigus Õigust võib käsitleda kahes peamises tähenduses: 1)objektiivse õiguse tähenduses ­ õigus on õigusnormide kogum. Õigusnorm on riiklikult tagatud üldise iseloomuga kirjutatud käitumisreegel. Samal ajal õigusnorm on üks sotsiaalse normi alaliik. 2) subjektiivse õiguse tähenduses ­ kellelegi kuuluv õigus. Riiklikult tagatud käitumisvõimalus.

    Õigus
    Tsiviilõiguse üldosa konspekt
    114
    docx

    Tsiviilõiguse üldosa konspekt

    üksikutest õigusharudest, aga seda ei süstematiseerita. Kõige selgemalt on era- ja avaliku õiguse eristamine mandri-euroopa õigussüsteemis (Rooma õiguse mõju). Ka Skandinaavia riikides aktsepteeritakse sellist erinevust õigusvaldkondade vahel. Avalik õigus: 1) riigiõigus 2) haldusõigus (riiklik korraldus, kuidas tegelik riigi valitsemine) 3) maksuõigus 4) karistusõigus 5) menetlusõigused Eraõigus: 1) Tsiviilõigus (jaguneb: perekonnaõigus, võlaõigus, asjaõigus) 2) Äriõigus ehk kaubandusõigus 3) Rahvusvaheline eraõigus 4) Intellektuaalne omand 5) Muud normid, mida pole võimalik klassifitseerida – kõiki seadusi ei saa liigitada era- ja avaliku õiguse vahel Neli eraõiguse suurt valdkonda! Mis on eraõigus – see koosneb neljast suurest valdkonnast, olulisim tsiviilõigus. See liigitus on õigusnormide liigitus! Siseriiklik!

    Tsiviilõigus


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (1)

    daphneaura profiilipilt
    daphneaura: Ei sisalda tsiviilõiguse ajaloolist arengut
    18:19 22-10-2018



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun