talu. "Mikuimärdi" raskuspunkt on omandiiha naeruvääristamisel. "Põrunud aru õnnistus" (1931) on komöödia, kus üks ajalehetoimetaja koputab vaenuliku erakonna ajalehetoimetajale, kus üks ajalehetoimetaja koputab vaenuliku erakonna ajalehetoimetaja haamriga pähe, mille tagajärjel viimase mõistus lakkab tegusid kontrollimast ja sünnib ümber "loomulikuks" inimeseks, keda huvitab vaid isiklik elamismõnu. "Vedelvorst" (1932) on komöödia, mille tegevusajaks on 19.saj lõpp. Näidendi keskne kuju "vedelvorst" Kustav on harukordselt laisk. Kustav on laisk mitte lodevusest, vaid tegevusse rakendamata jõust. Kui virk Tiiu suudleb Kustavit, haaravad meest meeletu energia ja töötahe. Näidendi koomika on juuripidi kinni eesti keele ja meelelaadi sügavamates kihtides. Sel komöödial on midagi öelda eestlase ja eestluse kohta. "Salongis ja kongis" (1933) peegeldab kriisiajastutut
Pallas Teadus Tartu Ülikool (rajati 1632. a) Tallina Tehnika Ülikool Eesti Teaduste Akadeemia(asutati 1938.a) Tuntud inimesed: Ernst Öpik(astronoom), Ludvig Puusepp(neurokirurg) Muusika Koorilaulud, kammermuusika, soololaulud. Evald Aav "Vikerlased". Artur Kapp "Hiiob", "Metsateel". Cyrillus Kreek "Reekviem", "Meil aiaäärne tänavas" Kirjasõna 1923- Ajakiri "Looming". 1937-Eesti esimene entsüklopeedia. Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus", "Kõrboja peremees". Hugo Raudsepp "Vedelvorst", "Mikumärdi" August Mälk "Aktsioon", "Surnu surm" Kirjandusrühmitus Siuru 1917 Arbujad Kunstielu Kunstiühing Pallas 1918 Tartu. Korraldas peamiselt näituseid(ülevaatenäitused, isikunäitused, väliskunstinäitused ja kultuuridiskusioone) Tuntud kunstielu tegelased olid Konrad Mägi(maal ,,Veneetsia" 1922 ),Eduard Wiiralt (maal ,,Lamav tiiger" 1937),Anton Starkopf (skulptuur ,,Andumus" 1927), Amandus Heinrich Adamson (skulptuur ,,Vabadussõja
seisukohti. Ma nõustun autoriga, et õnne ja vabadust on raske luua, kuna on maailmas on nii palju kurjust, ahnust ja kadedust. Kõiges saab kahelda. Suhe autoril materjaliga on skeptiline, kirjutab inimeste naiivsusest Autori sõnavara on mitmekülgne. Ta on kasutanud võõrsõnu, nt stereotüüpiline- harjumuslik; ideoloogia-maailmavaade, elukäsitus. Esineb ka fraseologisme, nt ainult aeg voolab veel piiramatult aega ei saa keegi käskida ega käsutada.. Leidub ka unarsõnu, nt vedelvorst laiskvorst; laiskur. On ka ebatavalisi liitsõnu, nt vaimuvarakuhjad tarkuse ja vaimutoidu virnad. On ka epiteete, nt mõistus ei tantsi ja kopitanud seltskond. On veel parentees,nt ,,---, kuid kadunud Vilde(rahu olgu tema põrmule!)---". Epilemmasid esineb päris palju, nt "Milleks oma mehed ja seadused, kui pead ikkagi kuulama sõna ja alluma võimule." Esineb vastandusi, nt ,,Igatahes usume kindlast, et rootslane muretses meie eest paremini , kui teeb seda oma eesti mees."
5-köitelise suurromaaniga ,,Tõde ja Õigus" tunnustuse võitnud Anton Hansen Tammsaare. Märkimisväärseks erandiks realistide hulgas jäi August Gailit, kelle romaan ,,Toomas Nipernaadi" kuulub tänini eesti uusromantiliste teoste paremikku. Samal ajal algas alguspärase näitekirjanduse võidukäik, mille rajajaks võib pidada Hugo Raudseppa ja tema suure populaarsuse võitnud rahvaliku huumoriga kirjutatud näidendeid ,,Sinimandria", ,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst". 1930. aastate keskpaigas leidis aset teine suurem murrang omariiklusaegses kirjanduses. Proosalooming jäi küll esikohale ning järgnenud aastaid on peetud koguni eesti romaani kõrgajaks, kuna senine suhteliselt tagasihoidliku kunstiväärtusega olustikuline realism läks üle märksa kunstiküpsemaks psühholoogiliseks realismiks. Siingi tuleb märkida taas A.H. Tammsaaret, kelle kõrvale kerkis aga oma linnatriloogiaga Karl Ristikivi.
-Luulekogu "Närvitrükk" koos luuletajatega: Toomas Liiv, Joel Sang, Johnny B. Isotamm -üksikkogu "Aastalaat", "Detsember" (1971) -"Käekäik" (1973) -"Selges Eesti keeles" (1974) -"Armastuskirjad" (1975) 2) Teine periood alguseks peetakse tinglikult 1977. aastat, luuletaja esimest korda avaldas oma nime all luuletusi -kogumik "Ma olin Jüri Üdi" (1978) -"Elulootus" (1980) -"Tänan ja palun" (1983) -"Osa" (1991) Lavastusi T. Rätsep/ J. Viiding Olevused, 1980 H. Raudsepp Vedelvorst, 1981 S. Beckett Oodates Godot'd, 1986 S. Beckett Õnnelikud päevad, 1989 S. Beckett Mis Kus, 1990 M. Betsuyaku Väljakäik, 1990 E. Ionesco Kiilaspäine lauljanna, 1991 M. Betsuyaku Kalmaarkustukumm, 1992 Juhan Viiding sai tuntuks Jüri Üdi nime all, millest ta loobus 1970. aastate lõpul, kui toimus pööre tema loomingus, luuletuste vahe on sedavõrd selge, et mõnikord räägitaksegi kahest eri kirjanikust. 5
Struktuurilt on fraseoloogiline isikunimetus kas liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on substantiiv (Õim 2001B: 555). Liitnimisõna (tunnus + selle kandja) Substantiivse täiendosisega fraseoloogilised nimisõnad, milles põhisõna märgib metafoorselt inimest ja täiendosa iseloomustab teda lähemalt mingist tunnusjoonest lähtuvalt. Selliste sõnade kohta kasutatakse ka terminit ,,metafoorsed liigisõnad" ning nende kirjeldavad täiendosad võivad viidata omadusele (vedelvorst, kuldsuu), iseloomulikule tegevusele (pigikäpp, pättjalg), välimusele (lokilammas), elukohale (maarott) jne. Süntaktilise teisenduse käigus tekkinud liitnimisõnad. Need on eeskätt verbifraasist moodustunud tegijanimed: keelt kandma keelekandja, tühja tuult tallama tuuletallaja jne. Siia kuuluvad ka verbifraasist moodustatavad teonimed, kuigi 5
sünnipaik Raudsepale(sünd.1883, surnud Siberi vangilaagris 1951...). Vaimastvere Põhikooli pargis. Tema tuntumad näidendid Mikumärdi (1929), Vedelvorst (1932), Roosad prillid (1933) jt. Kärde rahumajake 17.saj Kärde küla Kärde rahumajake on arhitektuuri- ja ajaloomälestis. 21.juunil (1.juulil ukj.) 1661.aastal sõlmiti Kärdes rahuleping, mis lõpetas Rootsi-Vene sõja (1656-
üldnimed). Petuulia piiramise hädad kajastavad kaudselt muidugi maailmasõja koledusi. Lavalaudadel on teost lavastatud harva ning tavaliselt erinevate rõhuasetustega (sotsiaalne, armastus, filosoofiline). Tammsaare teiseks näidendiks on allegooriline draama "Kuningal on külm" (1936), kus muinasjutuliseses süzees kritiseeritakse Euroopa ja Eesti kaasaegseid suundumusi (fasism, totalitarism). 21. Hugo Raudsepp näitekirjanikuna (,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst"). Vabariigi kõige populaarsem näitekirjanik oli Hugo Raudsepp (18831952), kes alguses oli tegutsenud ajakirjanikuna (vesteautor, kirjandus- ja teatrikriitik). Ta oli ainus elukutseline näitekirjanik, kellelt ilmus peaaegu igal hooajal uuslavatükk. Raudsepp alustas 1920ndatel tüüpiliste ajakajaliste (salongi)komöödiatega, kus pilgati poliitilist, majanduslikku ja kõlbelist korruptsiooni (,,Ameerika Kristus", ,,Demobiliseeritud perekonnapea")
(Õim 2001a: 554555) 2.2. Fraseoloogiliste isikunimetuste struktuur Struktuuri poolest on fraseoloogiline isikunimetus liitnimisõna või nominaalfraas, mille põhjaks on nimisõna (Õim 2001a: 555). A. Liitnimisõna (tunnus + selle kandja) 1. Substantiivse täiendosaga fraseoloogilised liitnimisõnad Nendes väljendites märgib põhisõna referenti ja täiendsõna iseloomustab teda mingi tunnuse alusel. Täiendsõna võib lähtuda mingisugusest omadusest (vedelvorst, lambapea), iseloomulikust tegevusest (pättjalg), välimusest (lokilammas), elukohast (maarott), otstarbest (kahuriliha), olemusest laiemalt (hädapasun). Kui toetuda liitsõna komponentide ühesele tähendusele ning tuntud stereotüüpidele, siis võivad taolised nimisõnad olla ühetähenduslikud. Näiteks nimetuse merekaru puhul on mõistetav, et komponent karu viitab referendile ja meri näitab, millised kohaga see inimene seotud on. Kui aga liitsõna mõlemad
Laason 1931. H. Raudsepp "Mikumärdi", lavastaja V. Laason publiku arv 1928/29: 21 517 1932 - 34. Teatrit juhib Ralf Opsola. Endla järjekordseks majanduslikuks päästmiseks moodustatud teatrikomisjon kutsub kunstiliseks juhiks Ralf Opsola, näiteseltskonda täiendatakse noorte andekate lavajõududega. Väheneb küll opereti osakaal, kuid sõnalavastuse pool kvaliteedilt ei tugevne. 1932 - 33. Teatri kunstnikuks Aleksander Vardi (Bergmann) olulisemad lavastused 1932. H. Raudsepp "Vedelvorst", lavastaja R. Opsola 1932. A. Kitzberg "Tuulte pöörises", lavastaja K. Hansen 1932. I. Kalman "Montmartre'i kannike" (operett), lavastaja V. Laason 1933. A. Adson "Iluduskuninganna", lavastaja R. Opsola 1933. I. Kalman "Kuradiratsur" (operett), lavastaja H. Andresen 1933. E. Mehul "Joosep" (ooper), lavastaja H. Malmsten 1933-52. Teatri kunstnikuks Uko Halla. 1934 - 1940. Teatrit juhib Eduard Lemmiste.
H. Raudsepp "Mikumärdi", lavastaja V. Laason 1932 - 34. Teatrit juhib Ralf Opsola. Ralf Opsola, näiteseltskonda täiendatakse noorte andekate lavajõududega. Väheneb Endla järjekordseks majanduslikuks päästmiseks moodustatud teatrikomisjon kutsub kunstiliseks juhiks küll opereti osakaal, kuid sõnalavastuse pool kvaliteedilt ei tugevne. 1932 - 33. Teatri kunstnikuks Aleksander Vardi (Bergmann) 12 olulisemad lavastused 1932. H. Raudsepp "Vedelvorst", lavastaja R. Opsola 1932. A. Kitzberg "Tuulte pöörises", lavastaja K. Hansen 1932. I. Kalman "Montmartre'i kannike" (operett), lavastaja V. Laason 1933. A.Adson "Iluduskuninganna", lavastaja R. Opsola 1933. I. Klmn "Kuradiratsur" (operett), lavastaja H. Andresen 1933. E. Mehul "Joosep" (ooper), lavastaja H. Malmsten 1933-52. Teatri kunstnikuks Uko Halla. 1934 - 1940. Teatrit juhib Eduard Lemmiste.
Gailiti kõige küpsemaks tööks võiks pidada saareromaani "Karge meri", aga ka romaane "Isade maa" ja "Nipernaadi". Kolmas suurkuju oli Karl Ristikivi, kes kirjutas vaid kuus eestikeelset romaani ja neistki osa paguluses. Tallinna triloogia: "Tuli ja raud", "Rohtaed" ja "Õige mehe koda". Teine romaanisari - "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Viimane romaan oli "Hingede öö". Iseseisvusaja populaarseim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp ("Vedelvorst", "Põrunud aju õnnistus", "Roosad prillid". Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega "Õitsev meri", "Taeva palge all" ja "Hea sadam". Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose "Väike Illimar". Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud "Kevadele" rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos "Nimed marmortahvlil". Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus
Römmer dramatiseeris ja lavastas. Enne sõda oli ta Töölisteatri näitleja olnud, kuid Stockholmis lavastajaid polnud, pidi ise hakkama lavastama. Mängiti eesti klassikat, väliseesti teoseid (Tammsaare ,,Karin ja Indrek", ,,Ristikivi ,,Õige mehe kodu", Mägi ,,Paradiisi väravad" jne). Pinna Stuudio (Stockholmis) Juhtis Signe Pinna (Paul Pinna tütar). Eesti klassika: Luts ,,Kapsapea", Raudsep ,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst" jne Kaasaegsed väliseestlaste autorite näidendid: Arvo Mägi, Ilmar Külvet. Esitasid ka R. Kaugveri ,,Rong väljub hommikul". väliseesti teater pidas distantsi kodus toimuvaga, N autorite teoseid ei mängitud. See oli erand. Eesti Rahvusteater Kanadas Rajati 1951. Eestvedajad Rein ja Valve Andre, Mahta ja Kaarel Söödor. Repertuaaris peamiselt rahvatükid ja EV aegsed komöödiad. Taastasid vabaõhulavastuste traditsiooni paguluses, Seedriorul.
2) aktiivsemalt draamatekste kirjutama 1920ndatel. ''Sinimandria'' 1927 üks algupäraseima süzeega näidend, ei ole tüüpiline eesti komöödia sisu. Eristub Raudsepa teistest tekstidest ka keeleliselt 3) kõrgperiood suht lühikest aega (1929-1934) ,''Mikumärdi'' 1929 eksperimentide aeg möödas. Seda hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Ropp. Sisaldab päevapoliitilisi kihte, aga lavastuseks vaja vaid taluõue, seega lihtne. ''Vedelvorst'' võrreldes eelmisega ebatüüpilisem lahendus perepoeg laisk aga see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses tüüpiline. Keelekoomika. ''Põrunud aru õnnistus'' 1931 paradoksne salongikomöödia, uus joon. ''Roosad prillid'' 1934. 1930ndate paiku mingi mõõnahetk, kuid see ei tähenda tootlikkuse langust, aga sellised märgilisi näidendeid väga ei tule. 4) hilisem periood niipalju veenvaid lahendusi ei paku. ''Viimne eurooplane'' 1941,
kirjanike kui ka v?lismaa kirjanike teoseid.Maailmakirjanduse teoseid hakati t?lkima eesti keeled.Ajakirjandus muutus elavamaks, kirjutati rohkem , jutte suunati kindlatele inimr? hmadele. Ajakirjandustekstid olid v?ga erinevad, sest olid kindla lugejaskonna maitse ja huvide rahuldamiseks. Eestis oli esikohal realistlik roman.Tuntumad proosakirjanikud olid Anton Hansen Tammsaare ja August M?lk.Ilmusid populaarsed Hugo Raudsepa rahvalikud kom??diad(n? iteks ,,Mikum?rdi'' , ,,Vedelvorst'').Alguses , 1920.aastatel, m?jutas luulekunsti Siuru r? hmitus, kuid hiljem astusid esile nooremad luuletajad, keda tuntakse nime Arbujad all. Arbujad on luuletajate s?pruskond, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti l??rikat" j?rgi.See luuletajatest s?pruskond kogunes ?li?pilasseltsi Veljesto ?mber. Liikmed: Betti Alver, Bernard Kangro, Uku Masing, Kersti Merilaas, Mart Raud, August
aastal. Olulise koha omandas ooper.L.Kalmet mäletas Kaarli Aluoja Paul Sepa stuudiost 1920.aastast - laiades madrusepükstes ja pluusis. ’’Temas oli midagi nurgelist ja maamehelikku ja talle sobisidki kõige paremini rahvusliku faktuuriga osad’’, räägib Kalmet. Tema näitlejaloomingust nimetatakse esmajoones: Piibelehte (Eduard Vilde ’’Pisuhänd’’) Indrekut (A.H. Tammsaare ’’Armastus ja abielu’’) sulaspoissi (H.Raudsepp ’’Vedelvorst’’) (erandlik) piiskop Nikolase osa (H.Ibsen ’’Võitlus trooni pärast’’) Lavastajana oli Kaarli väga arukas ning ei surunud iial oma tahet peale vaid andis näitlejale vaid suuna kätte ja jälgis, et piire ei ületataks. Just selle pärast valisin tema – olen näinud vana lindistust tema esinemisest ’’Pisuhännas’’ Piibelehena. Kaarli Aluoja allkirjastatud foto Teater ENSV ajal
rahvakomöödia. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Teatrit sooviti näha rahvuspedagoogilise asutusena. Asuti kujundama rahvuskarakterit. 1920ndatel draama moderniseerub: ilmub sümbolismi ja impressionismi sugemeid. Draamatekstide hulgas enim lühivorme, nagu skits, kavand, miniatuur. Hugo Raudsepp (1883–1952). Tuntumad näidendid „Mikumärdi“ ja „Vedelvorst“. „Vedelvorst“ on keerulisem kui „Mikumärdi“, sest algsituatsioon on perepoeg Gustav on ülilaisk, kuigi draamateoses on tegutsemine kõige aluseks, aga näidend liigubki laiskuse murdmise suunas, lisandub armastuse tegur, mis käivitab tegeliku tegutsemise. Stiililiselt sarnane „Mikumärdiga“, kuigi kasutab folkloorset ainest ja rahvapärast keelt rohkem (fraseologism, kõnekäänud). Raudsepp käis spetsiaalselt rahvaluule arhiivis materjali saamas ja õppimas, mis kajastub ka keeletarvituses
Melodramaatiline. Priit Põldroos Andres Särev Hugo Raudsepp (1883 - 1952) Fikseerib ajavaimulisi nähtusi ja teravdab neid koomilisteks. Hugo Raudsepa kannatustee (1973, Viiu Raudsepp-Tulk) 1923 Demobiliseeritud perekonnaisa 1926 Ameerika Kristus ajakriitiline komöödia. 1927 Sinimandria ajakriitiline allegooria ja groteskne müüt. Joodiku seiklused surmajärgses maailmas. 1929 Mikumärdi 1932 Vedelvorst 1933 Salongis ja kongis uusrealismi ja eluläheduse suund. 1934 Roosad prillid 1941 Viimne eurooplane 1942 Vaheliku vapustused 1930ndatel linnaainelised komöödiad. Külakomöödia kõrgaeg saabub hiljem. 1930ndate keskel ajalooline temaatika. Henrik Visnapuu külakomöödia "meie küla poisid" Enn Vaigur 1935 Kraavihallid August Mälk 1932 Vaese mehe ututall 14. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid 1929 - 44. Ekspressionistlik ajaluule
Karakterit ei saa niisama lihtsalt asendada teise karakteriga - tulemuseks oleks sootuks uus näidend. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist (biograafia, temperament, väärtushoiakud, kõlbelised omadused jms.), mistõttu neid tuleb rohkem ette kesksete tegelaste hulgas. Kirjandusvooludest väärtustab karakteri eriti realism. Mastaapsed, kordumatult isikupärased karakterid on näiteks Smuuli Kihnu Jõnn ja Polkovniku lesk, E. Vetemaa Anne-Mai, H. Raudsepa Jaak Jooram ja vedelvorst Kustav 42. Defineerige tegelaskontseptsioonid: ühemõõtmeline ja mitmemõõtmeline, staatiline ja dünaamiline, avatud ja suletud, transpühholoogiline ja psühholoogiline tegelane. Harva on näidendi tegelaskond tüübi- või karakteriühtne. Kõik tegelased ei saa tavaliselt olla karakterid, kõrvalisemad neist on sageli kujundatud tüübina. Ka pole tüübi - karakteri vahejoon nii tugev, et näitleja oma vahenditega seda nihutada ei saaks. Karakterit võib
1927.a. asutas Eesti Rahvaluule Arhiivi. Richard Kleis eesti ajaloolane ja filoloog. Tegeles olulisel määral teadustööga, oli esimese "Eesti nõukogude entsüklopeedia " (ENE) toimetuskolleegiumi liige, toimetas "Antiigileksikoni " ning tõlkis Läti Henriku kroonika eesti keelde. Anton Hansen Tammsaare 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Hugo Raudsepp silmapaistvaim iseseisvusaegne näitekirjanik (külakomöödiad ,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst") Ado Vabbe eesti maalikunstnik, graafik ja pedagoog. Kunstiühingu Pallas üks asutajatest. Tõi Eesti kunsti esmakordselt futuristlikke elemente. Eduard Viiralt teda peetakse kunstiajaloos selle sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks Theodor Luts üks filmindusele alusepanija, operaator ja ettevõtja. 13. Eesti kool ja haridusprobleemid nõukogude okupatsiooni ajal Alates 1944 a. sügisel langes Eesti Nõukogude vägede meelevalda.
tüübirikkuses. Näidend kujutab autori kaasaegset külaelu. Peategelane Jaak Jooram on suurtalunik ja põllumeeste erakonna tegelane. Jooram kehastab iseteadlikku ja seisuseuhket suurtalunikku, kelle mentaliteet ja elukäsitlus osutub naeruväärseks. "Mikumärdis" on naeruvääristatud erineva klassikuuluvusega inimesi, on esitatud nende veidrad arusaamad elust, inimlikud nõrkused. Karakterkoomikale tugineb ka H. Raudsepa "Vedelvorst" (1932), mis on kirjaniku teine tuntud külakomöödia. "Põrunud aru õnnistus" (1931), "Salongis ja kongis"(1933) ning "Mees, kelle käes on trumbid" (1938) naeruvääristavad kodanlike võimumeeste tegevust ja poliitilisi intriige, poliitiline allegooria peitub ka komöödias "Vaheliku vapustused" (1943). Pärast II maailmasõda jätkas Raudsepp oma loomingut, pilgates aegunut ja iganenut inimeste teadvuses. Tuntumad selle perioodi komöödiad on "Tagatipu Tiisenoosen" (1946) ja "Tillereinu
draamalooming. ,,Demobiliseeritud perekonnaisa" (1923), ,,Ameerika Kristus" (1926) ,,Sinimandria" (1927) tuntum näidend. Tõdetud, et eesti komöödia ajaloos üks algupärasemaid süzeelahendusi. 2. Kõrgperiood (1929-34) - ,,Mikumärdi" (1929) käes pöördehetk. Tähtis draamakirjanik pärast Kitzbergi. Raudsepa menu jätkus näidenditega läbi 30ndate. Klassikalised võtted: Karakterikoomika kasutamine, keelekoomika ja situatsioonikoomika. Rahvuslik alge olemas. ,,Vedelvorst" (1932) esietendus draamateatris 1932. aastal. Mikumärdi kõrval teine tuntum näidend. Sai samasuguse menu osaliseks, kui Mikumärdi. Keelekoomikale, kasuta folkloorset ainest ja keeletarvidust: kõnekäänud jms. Raudsepp käis rahvaluule arhiivis materjali kogumas. ,,Salongis ja kongis" (1933) teist tüüpi, pole külakomöödia ja ,,Roosad prillid" (1934) farsilaadne ühe üürisuvila elu. 3. Hilislooming (pilt on üsna heterogeenne ühtlast kõrgtaset ei säilita. ,,Vaheliku
Gailiti kõige küpsemaks tööks võiks pidada saareromaani "Karge meri", aga ka romaane "Isade maa" ja "Nipernaadi". Kolmas suurkuju oli Karl Ristikivi, kes kirjutas vaid kuus eestikeelset romaani ja neistki osa paguluses. Tallinna triloogia: "Tuli ja raud", "Rohtaed" ja "Õige mehe koda". Teine romaanisari - "Kõik, mis kunagi oli" ja "Ei juhtunud midagi". Viimane romaan oli "Hingede öö". Iseseisvusaja populaarseim näitekirjanik oli Hugo Raudsepp ("Vedelvorst", "Põrunud aju õnnistus", "Roosad prillid". Proosakirjanduses oli eriti populaarne August Mälk rannaromaanidega "Õitsev meri", "Taeva palge all" ja "Hea sadam". Novellisti ja kriitikuna oli tuntuks saanud Friedebert Tuglas, kes kirjutas mälestusainelise teose "Väike Illimar". Oskar Luts kirjutas lisaks klassikaks kujunenud "Kevadele" rea kaalukaid lugusid. Albert Kivikase tippsaavutuseks oli teos "Nimed marmortahvlil". Eestis oli uuenduslik kuueaastane üldharidus
1937 ajakiri ,,Varamu", ilukirjandus ja kujutav kunst. Raamatuaasta 1935-36 (400 a eesti raamatut). 1938 arbujad (Alver, Talvik, Kangro, Masing, Sang, Merilaas, P. Viiding, Raud) e uus põlvkond. Ühiseks on vaimuvabaduse kaitsmine ja vastandumine nn ametlikule tellimisele. Näitekirjandus: kutselised teatrid nüüd ka Ugala ja Narva. Näidendivõistlused, esimesed vabaõhulavastused (I Ugalas, lossivaremetes). Peamiselt komöödiad (,,Mikumärdi", ,,Vedelvorst") · Modernismi mõiste, Maeterlincki ,,Sinilind", Rimbaud, Verlaine Baudelaire'i looming on aluseks 20. sajandi modernismile. Modernism on kultuuriline liikumine, mis tekkis pärast 1914. aastat. Modernistid protesteerisid 19. sajandi akadeemilise ning ajalooliste traditsioonide. Maeterlincki peateos "Sinilind" (1908) muinasjutuvormis, tegevus jõuluööl. Otsitakse
Raudsepp mängib ühtepidi rahvaliku komöödia reegleid kaasa, kuid samas on seal ka muud. 5) "Mikumärdis" on ka päevapoliitilisi kihte, mis tugevdasid retseptsiooni. Selle näidendi taustal on popsiseadus. 6) Oluline on ka see, et tegemist on sellise näidenditüübiga, mida on lihtne lavastada. Nn taluõuekomöödia meil pole muud vaja, kui paneme taluõue püsti ja asi käib. Sellist lavastust annab ka üsna lihtsates oludes teha. Teine tuntud näidend kõrgperioodist on "Vedelvorst". Võrreldes "Mikumärdiga" ebatüüpilisem lahendus perepoeg on väga laisk ja see tegelastüübi valik ei saa olla draamakirjanduses väga tüüpiline. Markantsemal kohal on ka keelekoomika. Raudsepal oli teadlikku suhtumist keelde, seda oli ka varem näha nt "Sinimandrias". 1931. a näidend "Põrunud aru õnnistus" paradoksne salongikomöödia. Paradoksne on uus joon, mis Raudsepale nii tüüpiline pole olnud. 1934 "Roosad prillid"
joodikust kingsepp rändab pärast oma surma enda loodud poeemi maailmas. Eristub stiililiselt ja keeleliselt. ) · 1928 Mikumärdi (klassikaline Eesti draamakirjanduse teatav pöördehetk. Edu tagab klassikaliste koomiliste võtete hea tajumine; rohkem roppust ja seksi kui varemas Eesti kirjanduses tuleb rõhutada rahvuslikku erootikat; seda oli lihtne lavastad tegevuspaigaks üks nädal taluõues; ) · 1932 Vedelvorst (dramaatiliselt keerulisem juhtum, selle pärast, et algsituatsioon on, et perepoeg Gustav on totaalselt laisk ja ei taha midagi teha, aga draamas peaks olema millegi tegemine tegevuse aluseks. Üritatakse Gustavi laiskust murda ja hiljem tuleb mängu armastust. Ühtpidi sarnane Mikumärdiga, kuid stiililiselt natuke teistmoodi. Kasutatakse folkloorset ainest rohkem, kõnekäände. Ta käis spetsiaalselt ERA-s materjale otsimas
August Mälgule kingiti riigivanema talu kirjanduslike saavutuste, eestimaalisuse eest. 1930ndatel trükiti ohtralt raamatuid: Nobeli kirjandus, entsüklopeediad, Põhjamaade romaanisari, alustati uute vaimuajakirjadega (Varamu–võimumeelne ajakiri Visnapuu juhtimisel; Akadeemia – Varamu-vastane). Jätkub romaani võidukäik: ajalooromaan. August Mälk oma rännuromaanidega. Hugo Raudsepp – näidendid kutselistes ja amatöörteatrites “Neetud talu”, “Vedelvorst”. 1930ndate lõpul ilmub üks ühisalbum “Arbujad”. Sinna oli koondatud toona Tartus õppivate/tegutsevate noorte luuletajate/vaimuinimeste (U.Masing, H.Talvik, B.Alver, A.Sang, K.Merilaas, B.Kangro, P.Viiding). 22 Ajaluule – aktuaalsete probleemidega tegelev luule [nt vastandumine sõjaga (“Katastroof IV”)] Tundeluule asemel tuleb mõtteluule ja vaimsus
riigivanema talu kirjanduslike saavutuste ja eestimaalisuse eest. Ka 30ndatel trükiti ohtralt raamatuid, entsüklopeediaid, Nobeli preemia saajate sarja, alustati uute vaimuajakirjadega, nagu nt 1937. aastal Varamu (võimumeelne, toimetaja oli Visnapuu) ja Akadeemia. Jätkub romaani võidukäik, eriti ajalooline ja psühholoogiline romaan. Näitekirjanduses on Hugo Raudsepa hiilgeaeg, ta oli erakordselt populaarne, mängiti nii kutselistes kui külateatrites (nt ,,Neetud talu", ,,Vedelvorst"). 30ndate lõpul ilmub üks ühisalbum pealkirjaga ,,Arbujad". Selle koostasid Tartus tegutsevad noored vaimuinimesed, nagu nt Uku Masing, Heiki Talving, Betti Alver, August Sang, Kersti Merilaas, Bernard Kangro, Paul Viiding (Juhan Viidingu isa). 4. Ülevaade ,,Arbujate" tegevusest Arbujad on luuletajate sõpruskond, mis sai oma nime 1938. aastal ilmunud kriitiku ja kirjandusteadlase Ants Orase koostatud antoloogia "Arbujad: valimik uusimat eesti lüürikat" järgi
August Mälk (1900-1987) and Enn Kippel (1901-1942). 1 Esmaspäev (Monday) 8 Oct. 1938. The theatre of the Thirties turned to more realistic stage production and psychological realism; however, popular light drama was in vogue. Hugo Raudsepp was the most influential and prolific playwright in pre-war Estonia. Opposed to elitism, he willingly accepted and catered for the taste of the general public. His typical comedies Mikumärdi and Vedelvorst (Lazybones) belong to the Estonian dramatic heritage, due to their sharp humour and critical attention to social problems. Many actors and directors undertook extensive tours to the West and the East to keep pace with all the innovations in their field. In the fine arts the artists concentrated on themes based on everyday life, though there was a tendency to consider art as a phenomenon standing high above all levels of society
annaabi.ee 
