Facebook Like

INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED (1)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED 
 
1. Sissejuhatus anatoomiasse ja füsioloogiasse 
Anatoomia  on  teadus  organismide   kujust   ja  ehitusest.  Vastavalt  elusa  looduse 
jagunemisele  taimedeks  ja  loomadeks  tehakse  vahet  taimeanatoomial  (fütotoomia)  ja 
loomaanatoomial (zootoomia). 
Inimese  anatoomiat  ehk  antropotoomiaks  nim.  seda  zootoomia  osa,  mis  tegeleb 
inimkeha   ehituse  ja  selle  tundmaõppimisega.  Seega  kuulub  anatoomia   bioloogia  
valdkonda.  Käsitletavate  objektide  erinevuse  alusel  jaguneb  bioloogia  botaanikaks  ja 
zooloogiaks  .  See   zooloogia   osa  mis,  käsitleb  inimest,  moodustab    antropoloogia  selle 
sõna kitsamas mõttes. Ühesõnaga on inimese anatoomia üks antropoloogia teadusi. 
Sõna  “anatoomia”  tuleneb  kreekakeelsest  sõnast  anatome  ,  mis  tähendab  lahti-, 
väljalõikamine.  See   viitab   meetodile,  mida  vanasti  anatoomilistel  uurimistel  väliste 
vaatluste  kõrval  peaaegu   ainsana   rakendati.  Nüüdisteadusete  poolt  kogutud  rikkalik 
meetodite  arsenal  võimaldab  inimkeha  ehitust  uurida  mitte  ainult  laibal  vaid  ka  elusal 
inimesel. 
1.  Antropomeetria  – uurib inimkeha ja selle üksikosade kuju mõõtmise teel. 
2.  Prepareerimine  on anatoomilise uurimise vanimaid  meetodeid , mis on  rakendatav  
tänapäevani.  See  on  laiba  kudede  lahtilõikamine  terariista  abil,  eesmärgiga 
eemaldada meid huvitav objekt ümbritsevatest kudedest. 
3. Injektsioonimeetodi  kasutamisel  viiakse  mitmesuguseid  aineid  veresoontesse, 
juhadesse,  õõneselunditesse.  Nii  saab  määrata  õõneselundite  mahtu,  kuju,  ulatust, 
elundite omavahelisi suhteid, projektsiooni skeletile ja nahapinnale. 
4. Perlutsidatsiooni- või läbipaistvaks muutmise meetod. 
5. Korrosioonimeetod. 
6. Värvimismeetod. 
7. Röntgenoloogiline meetod. 
 
 
 
 
 

1.1. Anatoomia ajaloost 
Anatoomia  ajaloo  algsed  teadaanded  ulatuvad  tagasi  kaugesse  minevikku  –  Vana  - 
Hiinasse,  Egiptusesse  ja Kreekasse. Juba III aastatuhandel e.m.a. lahati Hiinas laipu ning 
omandati teadmisi inimese siseelundite ja veresoonte ehitusest. 
Kõrgemal  tasemel   seisis   inimese  anatoomia  ja  ka  loomade  anatoomia  Kreekas.  Juba  V 
saj.  e.m.a.  kirjutas  siin  Alcmaeon  esimese  raamatu  inimese   anatoomiast .  Hippokratest 
(460-377  e.m.a.),  keda  tuntakse  ka  “arstiteaduse  isa”  nime  all,  kogus  ja  süstematiseeris 
seni teadaolevad andmed inimese anatoomia kohta.  
Rooma  impeeriumi laienemise ja tema hiigelajaga nihkus ka teaduse raskuspunkt sinna. 
Nii muutus inimese anatoomia keskuseks Rooma. Väga suurt ja pikaajalist mõju inimese 
anatoomia  arenemisele  osutas  kreeka  päritoluga  rooma  arst  ja  loodusteadlane   Claudius  
Galenos (u. 130 –  200m .a.j.) Galenos lahkas loomi,  hukatud  inimeste laipu ning kirjutas 
mitmeid  töid  närvisüsteemi  kohta.  Galenos  muutus  selliseks  autoriteediks,  et  tervelt 
kolmeteistkümne  sajandi  jooksul  õpiti  anatoomiat  ainult  tema  töödest.  Loomulikult  oli 
tema  töödes  ka  vigu  ja  rohkesti  eksimusi.  Rooma  riigi  langemisega  lõpeb  teaduste 
vanaaja  kuldne  periood. 
Keskajal  läks  inimese   kehaehituse    uurimine   üle   araabia   maade   teadlaste   kätte.  Uusi 
avastusi  oli  vähe,  kuid  nad  kogusid  ja  säilitasid   olemasolevad   teadmised  hoolikalt  ja 
säilitasid need. 
Selle  perioodi  teadlastest  on  kuulsaim  tadžiki   filosoof   ja  arst  Abu  Ali  Ibn  Sina 
(Avicenna)  (u.  980-1037  m.a.j.).  Ibn  Sina  “Arstiteaduse   kaanon ”  sisaldab  rohkesti 
anatoomilisi  andmeid  ja  on  edaspidise  viie  sajandi  jooksul  üks  tähtsamaid 
arstiteaduslikke käsiraamatuid mitte ainuüksi araabia maades vaid ka Läänes. 
Leonardo  da  Vinci  ( 1452 -1519)  lahkas  rohkem  kui  30   laipa   ja  jättis  endast  maha  13 
köidet anatoomilisi jooniseid. 
Progress  inimese  anatoomia  ajaloos  algab  siiski  alles  XVI  saj,  mil   kerkib   esile 
silmapaistev   anatoomia  reformaator  Andreas   Vesalius   (1514-1564)  Pärit  oli  mees 
Brüsselist,  anatoomiat  õppis  ta  Pariisis,  hiljem  Itaalias,  tegutsedes  kirurgiaprofessorina 
Padovas. Oma kogemuste  varal  kirjutas ta rikkalikult ja hästi  illustreeritud  teose “ Seitse  
raamatut  inimkeha  ehitusest”.  Vesalius  oli  see,  kes  parandas  ka  Galenose  rohked 
eksimused,  põhjendades  seda  sellega,  et  Galenose  õpetus  põhineb  peamiselt  loomade 
2   
anatoomial ja ei ole seega õige. See kõik oli niivõrd uudne ja harjumatu, et kutsus esile 
arstide ja anatoomide hulgas  segadust  ja isegi raevu. 
XVII sajandil avastas William Harvey ( 1578 -1657)  vereringe . See oli tol ajal anatoomia 
ja füsioloogia suurimaks avastuseks. 
Samasse  sajandisse  jääb  ka  mikroskoobi  kasutusele  võtmine  anatoomilistes  uurimustes. 
Sellest  alates  täiustuvad  uurimismeetodid  ja  avastatakse  üha  uusi  ja  uusi  organeid  ja 
süsteeme. 
 
1.2.  Inimese  asukoht  zooloogilises  süsteemis,  tema   spetsiifilised   tunnused  ja 
põlvnemine.  (W.  Nienstedt,  jt  –  Inimese  anatoomia  ja  füsioloogia,   Medicina ,  2001,  lk. 
18) 
Loomariigi  süstemaatiline  ja  võrdlevanatoomiline  uurimine  on  näidanud,  et  inimene 
kuulub  kõrgeimasse  loomahõimkonda  –  keelikloomade  ehk  hordaatide  (Chordata) 
hõimkonda. Siia arvatakse kõik need  loomaliigid , kellel on kas kogu eluaeg või vähemalt 
looteeas   selgmine   toesemoodustis  –   seljakeelik   (chorda   dorsalis ).  Keelikloomade  kõige 
arenenumaks  ja  liigirikkamaks  alamhõimkonnaks  on   selgroogsed   ehk  vertebraalid 
(Vertebrata). Lülisamba ( selgroo ) olemasolu põhjal kuulub siia ka inimene. Selgroogsed 
omakorda  jagunevad  mitmesse  klassi.  Inimene  kuulub  imetajate  ehk   mammaalide  
(Mammalia)  klassi.  Selle  klassi  esindajad  toidavad  (imetavad)  oma  poegi  pärast 
sündimist mõnda aega piimaga. 
Inimene  ja  inimesega  morfoloogiliselt  kõige  sarnasemad  loomaliigid  kuuluvad 
esikloomaliste ehk  primaatide  (Primates) seltsi. 
Inimahvide sugukonda kuuluvad  gibonid , šimpansid, orangutangid, gorillad. 
Inimlaste  ehk  hominiidide  sugukonda  kuulub  pärisinimene  (Homo  sapiens-  e.k.  tark 
inimene)  ja  tema  kaugemad  eellased  –  neandertali  inimene  ja  ahvinimesed. 
Inimahvlastest erinevad nad mitmete oluliste  spetsiifiliste  iseärasuste poolest: 
1. 
Püstine kõnnak 
2. 
Inimese käsi 
3. 
Näo  miimilised  lihased,  eristatavad  lõuats,  välimine  nina,  huuled  ja 
kulmud. 
4. 
Karvade  paiknemine  ja kuju. 
 

5. 
Artikuleeritud kõne. 
6. 
Ajukolju  suurus võrreldes näokoljuga. 
Ajukolju võimas areng on seotud  suuraju  poolkerade arenguga.  Peaaju  maht on (meestel) 
keskmiselt  1450  cm³, gorillal on see 510 cm³, šimpansil 420 cm³. 
Paleontoloogia   näitab,  et  esimesed  primaadid  ilmusid  eluareenile  üle  50  miljoni  aasta 
tagasi.  
Esimese tõelise inimlase – ahvinimese (Pithecanthropus) – jäänused ( kolju  kaas,  reieluu  
ja  hambad)  avastas  aastail  1891  –  1892  hollandi   teadlane   Euqene  Dubois  Indoneesisas 
Jaava  saarelt  Solo  jõe kaldalt. Leitud ahvinimene oli u 165 cm pikk, pikliku peaga, umbes 
900cm³ koljumahuga. Nimetati ta püstiseks ahvinimeseks
1929. a. leiti Hiinas Pekingi lähedal kolju, selle omanik ristiti pekingi hiina  inimeseks
Et  ta  ei  erinenud  kuigivõrd  püstisest  ahvinimesest  nimetasid  antropoloogid  teda  nüüd 
pekingi ahvinimeseks
Esimene  tõeline  inimene  –  neandertali  inimene.  1856.a.  leiti  Saksamaal  Düsseldorfi 
lähedal  Neandertalis   luud ,  mille  põhjal  tehti  kindlaks  inimese  olemasolu.  Hiljem  on 
neandertali inimese  luid  leitud peale Euroopa veel Aafrikas ja Aasias. Ta elas rohkem kui 
100000  aastat tagasi, oli lühikest kasvu, jässakas, tugevate lihastega ja suure peaga. Pidas 
jahti, elas koobastes, keha kattis loomanahkadega. 
U.   50000   aastat  tagasi  ilmus  neandertali  inimese  asemele  uus  liik  inimesi,  kes  temast 
selgelt   erinesid :  ajukolju  oli  kõrgem  ja  kumeram,  laup  püstisem,  lõuats  tugevasti 
arenenud,  luustik  peenema ehitusega. Praegusest ei erine see liik kuigi palju, seetõttu on 
tegemist pärisinimesega (Homo sapiens – e.k. tark inimene). 
Kõige  varasemat  pärisinimest  tuntakse  kromanjooni   inimesena ,  kelle  luustik  leiti 
esmakordselt Prantsusmaalt Cro-Magnon`i koobastest.  
Hominiidide  areng  toimus  karmides  tingimustes.  Saagi  püüdmiseks  hakkasid  nad  järk-
järgult kasutama tööriistu. Metsade hõrenemine sundis nad puude otsast maha tulema ja 
neljal  jalal kõndimine asendus järk-järgult kahel jalal kõndimisega. Tänu tööle arenes nii 
käsi kui ka mõistus.  
Pärisinimese  arengut,  alates  nende  ilmumisest    kuni  tänapäevani,  iseloomustab  inimese 
spetsiifiliste  tunnuste  väljakujunemine,  kõnelemisvõime   mitmekesistumine ,  kultuuri  ja 
sotsiaalsete institutsioonide loomine ja arenemine. 
4   
1.3. Mõisted (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 
17) 
Anatoomia on teadus inimese väliskujust, siseehitusest, arenemisest ja põlvnemisest. 
 
Morfoloogia  on õpetus, mis uurib elusolendite vorme ja ehitust. 
 
Tsütoloogia  e.  rakuõpetus  on  teadus  rakkude  ehitusest,  arenemisest  ja 
funktsioneerimisest. 
 
Histoloogia   e.  koeõpetus  on  teadus  hulkraksete  loomade  ja  inimese  kudedest.  Uurib 
kudede ehitust,  arenemist  ja talituslikke omadusi 
 
Patoloogia   e.  haigusõpetus  on  õpetus  haiguste  põhjustest,  tekkimisest,  nähtustest  ning 
muutustest organismis 
 
Füsioloogia  on  teadus  elusorganismide  talitlusest.  Füsioloogia  uurib  protsesse,  mis 
vahetussuhtes  ümbrusega  säilitavad  elusorganismi  identiteedi  ja  kindlustavad  tema 
reprodutseerimise järgnevateks põlvkondadeks. 
Terminit  “füsioloogiline” samastatakse normaalsega. 
Kui tegemist on haige/haigestunud organismi funktsioonide uurimisega, siis on tegemist 
patoloogilise  füsioloogiaga.  Sama  põhimõte  kehtib  ka  anatoomia  puhul: 
haige/haigestunud  organismi  ehitust  uurib   patoloogiline   anatoomia.  Patoloogia  kui 
teadus  tervikuna,  ongi  õpetus   haigustest ,  haigusi  esilekutsuvatest  põhjustest,  nende 
tekkimisest, haigusnähtustest ning muutustest organismis. 
Inimese  füsioloogial  peatudes  tuleb  veel  mainida  peamisi  organismis  toimuvaid 
füsioloogilisi protsesse. 
Näiteks  ainevahetus  on iseloomulik kõikidele elusorganismi rakkudele. 
Eraldiseisvaid  ainevahetusprotsesse  nimetatakse  assimilatsiooniks,  mille  all  mõistetakse 
ainete omastamist organismi poolt ja nende  muutmist  keemilisteks ühenditeks e. lühidalt 
anabooliaks  ja  dissimilatsiooniks,  mille  all  omakorda  mõistetakse  keemiliste  ainete 
lõhustamist koos nende 
järgneva eemaldamisega organismist e. kataboolia. 
Rakkude  ja  kudede  võimet  minna  üle  puhkeseisundist  erutusseisundisse  nimetatakse 
erutuvuseks
 

Erutuse all aga mõistetakse talituslikku  seisundit , mis avaldub närviimpulsside  tekkes  ja 
edasiandmises. 
Ärritaja  on  energia  liik,  mis  on  võimeline  elusaid   kudesid   viima  erutusseisundisse. 
Vastuseks  ärritajale  tekib  ärritus:  see  on  ärritaja  mõju  elusale   koele .  Minimaalset 
ärritustugevust,  mis  on  suuteline  kutsuma  esile  erutusprotsessi  nimetatakse 
künnisärrituseks.  Vastupidiselt  erutusele  pärsib  või  kõrvaldab  pidurdus  täielikult 
talitusliku seisundi rakkudes. 
 
1.4.  Inimese  kehaehituse  üldtunnused  (W.  Nienstedt,  jt  –  Inimese  anatoomia  ja 
füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 22-23) 
Inimesel,  nagu  kõigil  selgroogsetel,  esineb   polaarsus   st.  keha  kahe  pooluse  olemasolu: 
pea e. kraniaalne ja saba e.  kaudaalne  poolus. 
Inimese  keha  on  bilateraalsümmeetriline  e.  kui  inimese  keha  jaotada  pikitelge  mööda 
kaheks võrdseks pooleks: vasakuks ja paremaks, siis mõlemad pooled on täiesti sarnased. 
Kuigi  absoluutsest  sümmeetriast  ja  sarnasusest  rääkida  ei  saa.  Minimaalsed  erinevused 
kahe poole vahel on siiski olemas. 
 
1.5. Inimese keha põhiosad 
Inimese keha põhiosad jaotatakse järgmiselt: 
pea, ld. căput 
kael , ld. cóllum 
kere , ld. truncus 
jäsemed, ld. mémbra 
Kõik keha põhiosad jaotuvad omakorda: 
Pea näoosaks ja koljuosaks. 
-   otsmik  
-  kiirud 
-   kukal  
-  oimud 
Näoosa ja otsmiku  piiriks  on kulmud
 
6   
Kael kuulub kere juurde, kuid tavaliselt vaadeldakse seda  omaette  
-  eesosa: päriskael 
-   tagaosa : kuklatagune 
 
Kere jaotub rindkereks ja kõhuks
Rindkere  ja kõhu tagaosa on selg 
Rindkere eesosa on tuntud rinnana 
 
Kõht jaotatakse mõtteliselt kolme horisontaaljoonega kolmeks. 
-  ülakõht 
-  keskkõht 
-  alakõht 
Alakõhu keskosa e. häbemepiirkond. 
Alakõhu külgosad e. kubemepiirkonnad. 
 
Ülajäse jaotub vöötmeks (õlavööde) ja vabaosaks. 
Vabaosa: 
-  õlavars 
-  küünarvars 
-  käsi 
Käsi: 
-  ranne 
-  kämmal 
-  sõrmed 
 

Alajäse jaotub vöötmeks (vaagnavööde) ja vabaosaks. 
Vabaosa: 
-  reis 
-  säär 
-  jalg 
 

 

Jalg: 
-   kand   
-  pöid 
-  varbad 
 
1.6. Inimese keha  jaotumine  mediaan- ja horisontaaltasapinnast lähtuvalt 
 
Inimese keha saab jaotada mitmeteks tasanditeks. 
Tasandit , mis  jaotab  inimese keha keskkohast  pikisuunas  vasakuks ja paremaks pooleks 
nimetatakse mediaantasapinnaks
Lähtuvalt mediaantasapinnast saab kirjeldada kehaosade paiknemist. 
Mediaalsed e. keskmised on  kehaosad , mis asuvad mediaantasapinnale lähemal st. jäävad 
rohkem mediaantasapinna poole. 
Lateraalsed  e.  külgmised  on  kehaosad,  mis  asuvad  mediaantasapinnast  kaugemal,  see 
tähendab kehaosi mis asuvad kehapinnale lähemal. 
 
Tasandit, mis “lõikab” inimese keha horisontaalselt, nimetatakse horisontaaltasapinnaks. 
Horisontaaltasapinnast lähtuvalt saab kirjeldada jäsemete paiknemist horisontaaltasapinna 
suhtes. 
Proksimaalsed  e.  lähimised  on  jäsemed  ja  kehaosad,  mis  jäävad  kerele  lähemale. 
Distaalsed  e. kaugmised on kerest kaugemal asuvad kehaosad. 
Distaalse   asemel  kasutatakse  tihti  väljendit  perifeerne ”,  mis  tähendab   keskusest  
kaugemal asuvat. Selle vastandiks on tsentraalne ”- keskne või kesk. 
Sellist  terminoloogiat  kasutatakse  tihti  inimese  erinevate  kehaosade  kui  ka  organite 
asukoha kirjeldamisel. 
 
1.7. Meditsiiniline  terminoloogia  (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, 
Medicina, 2001, lk. 21-22) 
Juba  ajalooliselt  on  välja  kujunenud,  et  meditsiini  nn.  teiseks  keeleks  on  ladina  keel. 
Loomulikult  esineb  erialases  terminoloogias  ka  tugev  kreeka  keele  mõju.  Teaduslik 
terminoloogia hõlbustab  rahvusvahelist suhtlemist. Aitab mõista asju erinevates maades 
8   
üheselt.  Ühtse  terminoloogia  kasutamine  omakorda  sõltub  rahvusvahelistest 
kokkulepetest.  Eesmärgiks  on  see,  et  võimalikult  lühikesed  ja  täpsed  terminid  oleksid 
maailma eri piirkondades üheselt mõistetavad. 
Järgnevalt on esitatud lühike nimekiri enamlevinud terminoloogiast: 
a-, an – mitte-, eba-, ilma-, puudu 
ante  – enne 
artefakt   –meetodi  või  selle  vale  kasutamise  tõttu  saadud  ekslik  tagajärg,  nt. 
laboritulemuse, mikroskoopilise preparaadi või röntgenülesvõtte viga 
arteriaalne  – arteritega seotud 
atroofia  – kõhetumine, kõhetus 
auskultatsioon – kuulatlema, kuulatlusuuring 
bi – kaks-, kahekordne-, kaksike, 
difuusne – laialivalguv, ebaselge, ilma kindlate  piirideta  
distaalne – tsentrist kaugemal asuv, kaugmine 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #1 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #2 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #3 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #4 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #5 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #6 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #7 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #8 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #9 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #10 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #11 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #12 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #13 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #14 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #15 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #16 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #17 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #18 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #19 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #20 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #21 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #22 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #23 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #24 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #25 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #26 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #27 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #28 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #29 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #30 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #31 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #32 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #33 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #34 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #35 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #36 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #37 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #38 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #39 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #40 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #41 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #42 INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED #43
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 43 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2013-05-13 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 91 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor azimuth Õppematerjali autor

Lisainfo

Anatoomia on teadus organismide kujust ja ehitusest. Vastavalt elusa loodusejagunemisele taimedeks ja loomadeks tehakse vahet taimeanatoomial (fütotoomia) jaloomaanatoomial (zootoomia).Inimese anatoomiat ehk antropotoomiaks nim. seda zootoomia osa, mis tegelebinimkeha ehituse ja selle tundmaõppimisega. Seega kuulub anatoomia bioloogiavaldkonda. Käsitletavate objektide erinevuse alusel jaguneb bioloogia botaanikaks jazooloogiaks . See zooloogia osa mis, käsitleb inimest, moodustab antropoloogia sellesõna kitsamas mõttes. Ühesõnaga on inimese anatoomia üks antropoloogia teadusi.Sõna “anatoomia” tuleneb kreekakeelsest sõnast anatome , mis tähendab lahti-,väljalõikamine. See viitab meetodile, mida vanasti anatoomilistel uurimistel välistevaatluste kõrval peaaegu ainsana rakendati. Nüüdisteadusete poolt kogutud rikkalikmeetodite arsenal võimaldab inimkeha ehitust uurida mitte ainult laibal vaid ka elusalinimesel.
lihas , kude , luud , rakk , organism , seljaaju , lihased , närvisüsteem , lümf , luustik , kere , närvid , veri

Mõisted

inimese anatoomiat, antropomeetria, prepareerimine, perlutsidatsiooni, 130, esikloomaliste, inimlaste, peaaju maht, morfoloogia, tsütoloogia, histoloogia, patoloogia, eraldiseisvaid ainevahetusprotsesse, ärritaja, ülakõht, mediaalsed, lateraalsed, proksimaalsed, distaalsed, artefakt, atroofia, auskultatsioon, difuusne, distaalne, kahheksia, kardiaalne, motoorne, obstruktiivne, palpatsioon, perifeerne, renaalne, sensoorne, super, tsüanoos, vaskulaarne, rakk, rakk, rakud, raku membraan, tsütoplasma, organellidel, mitokondrid, vajalikku energiat, ribosoomid, võrgustiku pinnal, lüsosoomid, õpetust kudedest, epiteelkoes, ripsepiteeli ülesandeks, sidekudede rakuvaheaine, rasvkudet, rakuvaheaine kõhrkoes, luukoe rakuvaheaine, luurakud, lihaskoele, vöötlihaskiududest, silelihasrakud, südamelihaskoele, dendriit, 164, verel, peamine koostisosa, punaliblede põhiülesanne, valged verelibled, vereliistakud, luustik, lihaskond, luustik, toruluudeks, õõnt, täiskasvanud inimesel, toruluudeks, lühiluudel, plinkollus, toruluude epifüüsid, nimetatud kanalikestes, luuüdi, arvatud reie, punast luuüdi, sünoviaalliidused, sideliidusteks, sideliidus, kõhrliidused, sünoviaalliidused, liigesepindadest, liigesepinnad, liigeseõõs, liigesekihn, plokkliiges, kaheteljelistes liigestes, keraliiges, alumised lülid, alumist roiet, ülajäseme vööde, õlavarreluu, küünarvarre luud, alajäseme vööde, reieluu, pindluu, jagunevad kanna, ülemised luud, lihaskond, lühikesed lihased, lihase elemendid, ärkvelolekul, lihastel, 532, juhtefunktsiooni, suuraju, suuraju poolkerad, asuvad närvikeskused, koljulael, vahetult pea, ajuvedelik, funktsionaalselt, peaaju, v paar, sümpaatiline närvisüsteem, kraniaalnärvidest, suuremateks soonteks, arterid, veenid, kapillaarid, arteriaalne veri, venoosne veri, väike vereringe, lihaskiht, vatsakeseklapp, südametöö, südamelihase kokkutõmmet, hingamisteedele, kompsusombud, ninaõõs, seestpoolt, hingamise ajal, hääle tekkimine, hingetoru, trahhea, parem peabronh, hargnemine, sombusjuhadeks, vahelihas, osarõhk, vastsündinu kopsud, h fr, esmajoones, hingamine, reguleeritud, hingamiselundite refleksideks

Kommentaarid (1)

Heltsi profiilipilt
Heltsi: Rahul.
22:28 12-06-2016


Sarnased materjalid

937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
39
docx
Inimese anatoomia ja füsioloogia konspekt
22
docx
Inimese anatoomia ja füsioloogia kordamisküsimused
68
docx
Inimese anatoomia ja füsioloogia õpimapp
33
docx
Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia
40
docx
Anatoomia ja füsioloogia eksam
87
doc
Anatoomia materjal
170
doc
INIMESE ANATOOMIA



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun