INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED (1)

INIMESE ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA ALUSED 
 
1. Sissejuhatus anatoomiasse ja füsioloogiasse 
Anatoomia  on  teadus  organismide   kujust   ja  ehitusest.  Vastavalt  elusa  looduse 
jagunemisele  taimedeks  ja  loomadeks  tehakse  vahet  taimeanatoomial  (fütotoomia)  ja 
loomaanatoomial (zootoomia). 
Inimese  anatoomiat  ehk  antropotoomiaks  nim.  seda  zootoomia  osa,  mis  tegeleb 
inimkeha   ehituse  ja  selle  tundmaõppimisega.  Seega  kuulub  anatoomia   bioloogia  
valdkonda.  Käsitletavate  objektide  erinevuse  alusel  jaguneb  bioloogia  botaanikaks  ja 
zooloogiaks  .  See   zooloogia   osa  mis,  käsitleb  inimest,  moodustab    antropoloogia  selle 
sõna kitsamas mõttes. Ühesõnaga on inimese anatoomia üks antropoloogia teadusi. 
Sõna  “anatoomia”  tuleneb  kreekakeelsest  sõnast  anatome  ,  mis  tähendab  lahti-, 
väljalõikamine.  See   viitab   meetodile,  mida  vanasti  anatoomilistel  uurimistel  väliste 
vaatluste  kõrval  peaaegu   ainsana   rakendati.  Nüüdisteadusete  poolt  kogutud  rikkalik 
meetodite  arsenal  võimaldab  inimkeha  ehitust  uurida  mitte  ainult  laibal  vaid  ka  elusal 
inimesel. 
1.  Antropomeetria  – uurib inimkeha ja selle üksikosade kuju mõõtmise teel. 
2.  Prepareerimine  on anatoomilise uurimise vanimaid  meetodeid , mis on  rakendatav  
tänapäevani.  See  on  laiba  kudede  lahtilõikamine  terariista  abil,  eesmärgiga 
eemaldada meid huvitav objekt ümbritsevatest kudedest. 
3. Injektsioonimeetodi  kasutamisel  viiakse  mitmesuguseid  aineid  veresoontesse, 
juhadesse,  õõneselunditesse.  Nii  saab  määrata  õõneselundite  mahtu,  kuju,  ulatust, 
elundite omavahelisi suhteid, projektsiooni skeletile ja nahapinnale. 
4. Perlutsidatsiooni- või läbipaistvaks muutmise meetod. 
5. Korrosioonimeetod. 
6. Värvimismeetod. 
7. Röntgenoloogiline meetod. 
 
 
 
 
 
1 
1.1. Anatoomia ajaloost 
Anatoomia  ajaloo  algsed  teadaanded  ulatuvad  tagasi  kaugesse  minevikku  –  Vana  - 
Hiinasse,  Egiptusesse  ja Kreekasse. Juba III aastatuhandel e.m.a. lahati Hiinas laipu ning 
omandati teadmisi inimese siseelundite ja veresoonte ehitusest. 
Kõrgemal  tasemel   seisis   inimese  anatoomia  ja  ka  loomade  anatoomia  Kreekas.  Juba  V 
saj.  e.m.a.  kirjutas  siin  Alcmaeon  esimese  raamatu  inimese   anatoomiast .  Hippokratest 
(460-377  e.m.a.),  keda  tuntakse  ka  “arstiteaduse  isa”  nime  all,  kogus  ja  süstematiseeris 
seni teadaolevad andmed inimese anatoomia kohta.  
Rooma  impeeriumi laienemise ja tema hiigelajaga nihkus ka teaduse raskuspunkt sinna. 
Nii muutus inimese anatoomia keskuseks Rooma. Väga suurt ja pikaajalist mõju inimese 
anatoomia  arenemisele  osutas  kreeka  päritoluga  rooma  arst  ja  loodusteadlane   Claudius  
Galenos (u. 130 –  200m .a.j.) Galenos lahkas loomi,  hukatud  inimeste laipu ning kirjutas 
mitmeid  töid  närvisüsteemi  kohta.  Galenos  muutus  selliseks  autoriteediks,  et  tervelt 
kolmeteistkümne  sajandi  jooksul  õpiti  anatoomiat  ainult  tema  töödest.  Loomulikult  oli 
tema  töödes  ka  vigu  ja  rohkesti  eksimusi.  Rooma  riigi  langemisega  lõpeb  teaduste 
vanaaja  kuldne  periood. 
Keskajal  läks  inimese   kehaehituse    uurimine   üle   araabia   maade   teadlaste   kätte.  Uusi 
avastusi  oli  vähe,  kuid  nad  kogusid  ja  säilitasid   olemasolevad   teadmised  hoolikalt  ja 
säilitasid need. 
Selle  perioodi  teadlastest  on  kuulsaim  tadžiki   filosoof   ja  arst  Abu  Ali  Ibn  Sina 
(Avicenna)  (u.  980-1037  m.a.j.).  Ibn  Sina  “Arstiteaduse   kaanon ”  sisaldab  rohkesti 
anatoomilisi  andmeid  ja  on  edaspidise  viie  sajandi  jooksul  üks  tähtsamaid 
arstiteaduslikke käsiraamatuid mitte ainuüksi araabia maades vaid ka Läänes. 
Leonardo  da  Vinci  ( 1452 -1519)  lahkas  rohkem  kui  30   laipa   ja  jättis  endast  maha  13 
köidet anatoomilisi jooniseid. 
Progress  inimese  anatoomia  ajaloos  algab  siiski  alles  XVI  saj,  mil   kerkib   esile 
silmapaistev   anatoomia  reformaator  Andreas   Vesalius   (1514-1564)  Pärit  oli  mees 
Brüsselist,  anatoomiat  õppis  ta  Pariisis,  hiljem  Itaalias,  tegutsedes  kirurgiaprofessorina 
Padovas. Oma kogemuste  varal  kirjutas ta rikkalikult ja hästi  illustreeritud  teose “ Seitse  
raamatut  inimkeha  ehitusest”.  Vesalius  oli  see,  kes  parandas  ka  Galenose  rohked 
eksimused,  põhjendades  seda  sellega,  et  Galenose  õpetus  põhineb  peamiselt  loomade 
2   
anatoomial ja ei ole seega õige. See kõik oli niivõrd uudne ja harjumatu, et kutsus esile 
arstide ja anatoomide hulgas  segadust  ja isegi raevu. 
XVII sajandil avastas William Harvey ( 1578 -1657)  vereringe . See oli tol ajal anatoomia 
ja füsioloogia suurimaks avastuseks. 
Samasse  sajandisse  jääb  ka  mikroskoobi  kasutusele  võtmine  anatoomilistes  uurimustes. 
Sellest  alates  täiustuvad  uurimismeetodid  ja  avastatakse  üha  uusi  ja  uusi  organeid  ja 
süsteeme. 
 
1.2.  Inimese  asukoht  zooloogilises  süsteemis,  tema   spetsiifilised   tunnused  ja 
põlvnemine.  (W.  Nienstedt,  jt  –  Inimese  anatoomia  ja  füsioloogia,   Medicina ,  2001,  lk. 
18) 
Loomariigi  süstemaatiline  ja  võrdlevanatoomiline  uurimine  on  näidanud,  et  inimene 
kuulub  kõrgeimasse  loomahõimkonda  –  keelikloomade  ehk  hordaatide  (Chordata) 
hõimkonda. Siia arvatakse kõik need  loomaliigid , kellel on kas kogu eluaeg või vähemalt 
looteeas   selgmine   toesemoodustis  –   seljakeelik   (chorda   dorsalis ).  Keelikloomade  kõige 
arenenumaks  ja  liigirikkamaks  alamhõimkonnaks  on   selgroogsed   ehk  vertebraalid 
(Vertebrata). Lülisamba ( selgroo ) olemasolu põhjal kuulub siia ka inimene. Selgroogsed 
omakorda  jagunevad  mitmesse  klassi.  Inimene  kuulub  imetajate  ehk   mammaalide  
(Mammalia)  klassi.  Selle  klassi  esindajad  toidavad  (imetavad)  oma  poegi  pärast 
sündimist mõnda aega piimaga. 
Inimene  ja  inimesega  morfoloogiliselt  kõige  sarnasemad  loomaliigid  kuuluvad 
esikloomaliste ehk  primaatide  (Primates) seltsi. 
Inimahvide sugukonda kuuluvad  gibonid , šimpansid, orangutangid, gorillad. 
Inimlaste  ehk  hominiidide  sugukonda  kuulub  pärisinimene  (Homo  sapiens-  e.k.  tark 
inimene)  ja  tema  kaugemad  eellased  –  neandertali  inimene  ja  ahvinimesed. 
Inimahvlastest erinevad nad mitmete oluliste  spetsiifiliste  iseärasuste poolest: 
1. 
Püstine kõnnak 
2. 
Inimese käsi 
3. 
Näo  miimilised  lihased,  eristatavad  lõuats,  välimine  nina,  huuled  ja 
kulmud. 
4. 
Karvade  paiknemine  ja kuju. 
 
3 
5. 
Artikuleeritud kõne. 
6. 
Ajukolju  suurus võrreldes näokoljuga. 
Ajukolju võimas areng on seotud  suuraju  poolkerade arenguga.  Peaaju  maht on (meestel) 
keskmiselt  1450  cm³, gorillal on see 510 cm³, šimpansil 420 cm³. 
Paleontoloogia   näitab,  et  esimesed  primaadid  ilmusid  eluareenile  üle  50  miljoni  aasta 
tagasi.  
Esimese tõelise inimlase – ahvinimese (Pithecanthropus) – jäänused ( kolju  kaas,  reieluu  
ja  hambad)  avastas  aastail  1891  –  1892  hollandi   teadlane   Euqene  Dubois  Indoneesisas 
Jaava  saarelt  Solo  jõe kaldalt. Leitud ahvinimene oli u 165 cm pikk, pikliku peaga, umbes 
900cm³ koljumahuga. Nimetati ta püstiseks ahvinimeseks. 
1929. a. leiti Hiinas Pekingi lähedal kolju, selle omanik ristiti pekingi hiina  inimeseks . 
Et  ta  ei  erinenud  kuigivõrd  püstisest  ahvinimesest  nimetasid  antropoloogid  teda  nüüd 
pekingi ahvinimeseks. 
Esimene  tõeline  inimene  –  neandertali  inimene.  1856.a.  leiti  Saksamaal  Düsseldorfi 
lähedal  Neandertalis   luud ,  mille  põhjal  tehti  kindlaks  inimese  olemasolu.  Hiljem  on 
neandertali inimese  luid  leitud peale Euroopa veel Aafrikas ja Aasias. Ta elas rohkem kui 
100000  aastat tagasi, oli lühikest kasvu, jässakas, tugevate lihastega ja suure peaga. Pidas 
jahti, elas koobastes, keha kattis loomanahkadega. 
U.   50000   aastat  tagasi  ilmus  neandertali  inimese  asemele  uus  liik  inimesi,  kes  temast 
selgelt   erinesid :  ajukolju  oli  kõrgem  ja  kumeram,  laup  püstisem,  lõuats  tugevasti 
arenenud,  luustik  peenema ehitusega. Praegusest ei erine see liik kuigi palju, seetõttu on 
tegemist pärisinimesega (Homo sapiens – e.k. tark inimene). 
Kõige  varasemat  pärisinimest  tuntakse  kromanjooni   inimesena ,  kelle  luustik  leiti 
esmakordselt Prantsusmaalt Cro-Magnon`i koobastest.  
Hominiidide  areng  toimus  karmides  tingimustes.  Saagi  püüdmiseks  hakkasid  nad  järk-
järgult kasutama tööriistu. Metsade hõrenemine sundis nad puude otsast maha tulema ja 
neljal  jalal kõndimine asendus järk-järgult kahel jalal kõndimisega. Tänu tööle arenes nii 
käsi kui ka mõistus.  
Pärisinimese  arengut,  alates  nende  ilmumisest    kuni  tänapäevani,  iseloomustab  inimese 
spetsiifiliste  tunnuste  väljakujunemine,  kõnelemisvõime   mitmekesistumine ,  kultuuri  ja 
sotsiaalsete institutsioonide loomine ja arenemine. 
4   
1.3. Mõisted (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 
17) 
Anatoomia on teadus inimese väliskujust, siseehitusest, arenemisest ja põlvnemisest. 
 
Morfoloogia  on õpetus, mis uurib elusolendite vorme ja ehitust. 
 
Tsütoloogia  e.  rakuõpetus  on  teadus  rakkude  ehitusest,  arenemisest  ja 
funktsioneerimisest. 
 
Histoloogia   e.  koeõpetus  on  teadus  hulkraksete  loomade  ja  inimese  kudedest.  Uurib 
kudede ehitust,  arenemist  ja talituslikke omadusi 
 
Patoloogia   e.  haigusõpetus  on  õpetus  haiguste  põhjustest,  tekkimisest,  nähtustest  ning 
muutustest organismis 
 
Füsioloogia  on  teadus  elusorganismide  talitlusest.  Füsioloogia  uurib  protsesse,  mis 
vahetussuhtes  ümbrusega  säilitavad  elusorganismi  identiteedi  ja  kindlustavad  tema 
reprodutseerimise järgnevateks põlvkondadeks. 
Terminit  “füsioloogiline” samastatakse normaalsega. 
Kui tegemist on haige/haigestunud organismi funktsioonide uurimisega, siis on tegemist 
patoloogilise  füsioloogiaga.  Sama  põhimõte  kehtib  ka  anatoomia  puhul: 
haige/haigestunud  organismi  ehitust  uurib   patoloogiline   anatoomia.  Patoloogia  kui 
teadus  tervikuna,  ongi  õpetus   haigustest ,  haigusi  esilekutsuvatest  põhjustest,  nende 
tekkimisest, haigusnähtustest ning muutustest organismis. 
Inimese  füsioloogial  peatudes  tuleb  veel  mainida  peamisi  organismis  toimuvaid 
füsioloogilisi protsesse. 
Näiteks  ainevahetus  on iseloomulik kõikidele elusorganismi rakkudele. 
Eraldiseisvaid  ainevahetusprotsesse  nimetatakse  assimilatsiooniks,  mille  all  mõistetakse 
ainete omastamist organismi poolt ja nende  muutmist  keemilisteks ühenditeks e. lühidalt 
anabooliaks  ja  dissimilatsiooniks,  mille  all  omakorda  mõistetakse  keemiliste  ainete 
lõhustamist koos nende 
järgneva eemaldamisega organismist e. kataboolia. 
Rakkude  ja  kudede  võimet  minna  üle  puhkeseisundist  erutusseisundisse  nimetatakse 
erutuvuseks. 
 
5 
Erutuse all aga mõistetakse talituslikku  seisundit , mis avaldub närviimpulsside  tekkes  ja 
edasiandmises. 
Ärritaja  on  energia  liik,  mis  on  võimeline  elusaid   kudesid   viima  erutusseisundisse. 
Vastuseks  ärritajale  tekib  ärritus:  see  on  ärritaja  mõju  elusale   koele .  Minimaalset 
ärritustugevust,  mis  on  suuteline  kutsuma  esile  erutusprotsessi  nimetatakse 
künnisärrituseks.  Vastupidiselt  erutusele  pärsib  või  kõrvaldab  pidurdus  täielikult 
talitusliku seisundi rakkudes. 
 
1.4.  Inimese  kehaehituse  üldtunnused  (W.  Nienstedt,  jt  –  Inimese  anatoomia  ja 
füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 22-23) 
Inimesel,  nagu  kõigil  selgroogsetel,  esineb   polaarsus   st.  keha  kahe  pooluse  olemasolu: 
pea e. kraniaalne ja saba e.  kaudaalne  poolus. 
Inimese  keha  on  bilateraalsümmeetriline  e.  kui  inimese  keha  jaotada  pikitelge  mööda 
kaheks võrdseks pooleks: vasakuks ja paremaks, siis mõlemad pooled on täiesti sarnased. 
Kuigi  absoluutsest  sümmeetriast  ja  sarnasusest  rääkida  ei  saa.  Minimaalsed  erinevused 
kahe poole vahel on siiski olemas. 
 
1.5. Inimese keha põhiosad 
Inimese keha põhiosad jaotatakse järgmiselt: 
pea, ld. căput 
kael , ld. cóllum 
kere , ld. truncus 
jäsemed, ld. mémbra 
Kõik keha põhiosad jaotuvad omakorda: 
Pea näoosaks ja koljuosaks. 
-   otsmik  
-  kiirud 
-   kukal  
-  oimud 
Näoosa ja otsmiku  piiriks  on kulmud. 
 
6   
Kael kuulub kere juurde, kuid tavaliselt vaadeldakse seda  omaette  
-  eesosa: päriskael 
-   tagaosa : kuklatagune 
 
Kere jaotub rindkereks ja kõhuks. 
Rindkere  ja kõhu tagaosa on selg 
Rindkere eesosa on tuntud rinnana 
 
Kõht jaotatakse mõtteliselt kolme horisontaaljoonega kolmeks. 
-  ülakõht 
-  keskkõht 
-  alakõht 
Alakõhu keskosa e. häbemepiirkond. 
Alakõhu külgosad e. kubemepiirkonnad. 
 
Ülajäse jaotub vöötmeks (õlavööde) ja vabaosaks. 
Vabaosa: 
-  õlavars 
-  küünarvars 
-  käsi 
Käsi: 
-  ranne 
-  kämmal 
-  sõrmed 
 
Alajäse jaotub vöötmeks (vaagnavööde) ja vabaosaks. 
Vabaosa: 
-  reis 
-  säär 
-  jalg 
 
 
7 
Jalg: 
-   kand   
-  pöid 
-  varbad 
 
1.6. Inimese keha  jaotumine  mediaan- ja horisontaaltasapinnast lähtuvalt 
 
Inimese keha saab jaotada mitmeteks tasanditeks. 
Tasandit , mis  jaotab  inimese keha keskkohast  pikisuunas  vasakuks ja paremaks pooleks 
nimetatakse mediaantasapinnaks. 
Lähtuvalt mediaantasapinnast saab kirjeldada kehaosade paiknemist. 
Mediaalsed e. keskmised on  kehaosad , mis asuvad mediaantasapinnale lähemal st. jäävad 
rohkem mediaantasapinna poole. 
Lateraalsed  e.  külgmised  on  kehaosad,  mis  asuvad  mediaantasapinnast  kaugemal,  see 
tähendab kehaosi mis asuvad kehapinnale lähemal. 
 
Tasandit, mis “lõikab” inimese keha horisontaalselt, nimetatakse horisontaaltasapinnaks. 
Horisontaaltasapinnast lähtuvalt saab kirjeldada jäsemete paiknemist horisontaaltasapinna 
suhtes. 
Proksimaalsed  e.  lähimised  on  jäsemed  ja  kehaosad,  mis  jäävad  kerele  lähemale. 
Distaalsed  e. kaugmised on kerest kaugemal asuvad kehaosad. 
Distaalse   asemel  kasutatakse  tihti  väljendit  “ perifeerne ”,  mis  tähendab   keskusest  
kaugemal asuvat. Selle vastandiks on “ tsentraalne ”- keskne või kesk. 
Sellist  terminoloogiat  kasutatakse  tihti  inimese  erinevate  kehaosade  kui  ka  organite 
asukoha kirjeldamisel. 
 
1.7. Meditsiiniline  terminoloogia  (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, 
Medicina, 2001, lk. 21-22) 
Juba  ajalooliselt  on  välja  kujunenud,  et  meditsiini  nn.  teiseks  keeleks  on  ladina  keel. 
Loomulikult  esineb  erialases  terminoloogias  ka  tugev  kreeka  keele  mõju.  Teaduslik 
terminoloogia hõlbustab  rahvusvahelist suhtlemist. Aitab mõista asju erinevates maades 
8   
üheselt.  Ühtse  terminoloogia  kasutamine  omakorda  sõltub  rahvusvahelistest 
kokkulepetest.  Eesmärgiks  on  see,  et  võimalikult  lühikesed  ja  täpsed  terminid  oleksid 
maailma eri piirkondades üheselt mõistetavad. 
Järgnevalt on esitatud lühike nimekiri enamlevinud terminoloogiast: 
a-, an – mitte-, eba-, ilma-, puudu 
ante  – enne 
artefakt   –meetodi  või  selle  vale  kasutamise  tõttu  saadud  ekslik  tagajärg,  nt. 
laboritulemuse, mikroskoopilise preparaadi või röntgenülesvõtte viga 
arteriaalne  – arteritega seotud 
atroofia  – kõhetumine, kõhetus 
auskultatsioon – kuulatlema, kuulatlusuuring 
bi – kaks-, kahekordne-, kaksike, 
difuusne – laialivalguv, ebaselge, ilma kindlate  piirideta  
distaalne – tsentrist kaugemal asuv, kaugmine 
düs – väär-, häire, eba-, raske, puudulik,  valulik  
e, ex, eks – välja, seest, -st 
end-,  endo  – sise- 
ep(i) – peal, pealis-, üle, üla- 
hüp(o) – ala-,  vaeg -, alune-, all- 
hüper – üli-, liig- 
inspektsioon –  vaatlemine  
kahheksia –  kurtumus , raske vaegtoitumuse seisund, raskete üldhaigustega kaasnev halb 
üldseisund, kaalukaotus, väsimus 
kardiaalne – südamepoolne, südamesse puutuv 
lokaalne – kohalik, paikne 
motoorne  – liigutustesse puutuv 
obstruktiivne – ummistuslik, ummistav,  ahendav  
palpatsioon – käega katsumine, kompimine 
par(a) – kõrval asetsev, kõrval-, vastu-, vastas-, väär- 
perifeerne – keskusest kaugel asetsev, piirdeline 
perkussioon  – käega koputlemine 
 
9 
proksimaalne – kesksemal asuv, lähimine, lähem 
renaalne – neer, neeruline, neerudesse puutuv 
sedatiivne – rahustav 
sensoorne – aistinguline, meeleline, meeltesse puutuv 
super  – peal, ülal, kohal, üli-, liig-, peal 
tsentraalne –kesk-, keskne 
tsüanoos – naha või  limaskestade  sinakaspunane värvus 
vaskulaarne – veresoontega seotud 
venoosne  – veenidega seotud 
 
2.  Rakk  (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 24-49) 
 
Inimorganism   koosneb  rakkudest  ja  rakuvaheainest.  Arvatakse,  et  inimrakke  on  umbes 
1014 . Rakuõpetus ehk tsütoloogia on õpetus raku ehitusest ja funktsioonist. 
Rakk  on  elementaarne  elussüsteem,  mis  on  kõikide  taimsete  ja  loomsete  organismide 
ehituse, arengu ning elutegevuse aluseks. Rakk on vähimaks ühikuks, millel on elusa aine 
(mateeria) omadused – ainevahetus, ärrituvus, liikumine ja paljunemine.  Rakud  ja nende 
poolt  toodetud  rakkudevaheline  aine  moodustavad  kudesid,  mis  on  omakorda 
bioloogiliseks ehitusmaterjaliks elunditele. Rakud on mikroskoopilised  struktuurid , nende 
suurus ja kuju sõltub koeliigist, asukohast selles ning raku elu- ja töötsüklist. 
 
2.1. Raku ehitus 
Iga rakk on eristunud raku membraaniks, tsütoplasmaks ja tuumaks. 
Raku  membraan  on  submikroskoopilise  ehitusega   kolmekihiline   kile,  mis  on 
poolläbilaskev ja reguleerib raku ja selle väliskeskkonna vahelist ainevahetust. 
Tsütoplasma  on   heterogeenne   (erisugune,  eritekkeline)  elusollus,  mis  sisaldab  peale 
põhiplasma ka mitmesuguseid raku funktsionaalseid osakesi- raku organelle. 
Raku tuum asetseb raku keskosas ja kujutab endast enamasti kerajat moodustist. Tuumas 
saab  eristada  membraani,  kromosoome,  tuumakesi  ja  tuumaplasmat.  Tuum  on 
ümbritsetud  poolläbilaskva  membraaniga.  Tuumas  asuvad  ka   kromosoomid . 
Kromosoomides  omakorda  asuvad  pärilikkusetegurid  ehk   geenid .  Geenid  koosnevad 
10   
pärilikkuseainest ehk desoksüribonukleiinhappest (DNA) ja proteiinist. Inimese rakkudes 
on 46 kromosoomi. Ainult küpsetes  sugurakkudes  (munarakk ja  seemnerakk ) esineb 23 
kromosoomi. Ilma tuumata kaotab rakk kasvamis- ja paljunemisvõime ning hukkub. 
 
Teisteks  raku  organellideks  e.  peenstruktuurideks  on   ribosoomid ,   mitokondrid , 
tsütoplasmaatiline  võrgustik,  Golgi   kompleks ,  lüsosoomid  ja  tsentrosoomid.  Kõigil 
organellidel  on  oma  kindel  ülesanne.  Näiteks  mitokondrid  toodavad  rakule  eluks 
vajalikku  energiat,  ribosoomide  ülesandeks  on  sünteesida  valke.  Raku  “seedeorgani” 
funktsiooni täidavad lüsosoomid. 
 
Mitokondrid - niidi-, kepikese- või terakesekujulised moodustised, mis koonduvad sinna 
kus  on  raku  kõige  intensiivsem  ainevahetus.  Mitokondrid  toodavad  raku  talitluseks 
vajalikku energiat - nad on raku “jõujaamad”. 
Ribosoomid - sõmerjad moodustised. Ribosoomides toodetakse valkusid. 
Tsütoplasmaatiline/endoplasmaatiline  võrgustik  -  kujutab  endast  membraaniga 
ümbritsetud  kanalikeste  ja  pilujate  ruumikeste  tihedat  võrgustikku.  Sõmerapinnalise 
võrgustiku pinnal on rohkesti ribosoome – seal toimub valkude süntees. 
Golgi  kompleks  -  on  muutliku   ilmega ,  võrkjas   moodustis   raku  tuuma  läheduses. 
Funktsioonilt  kujutab  Golgi  kompleks  endast  reservuaari,  kuhu  kogunevad 
endoplasmaatilises võrgustikus toodetud ained. 
Lüsosoomid  -on  väga  muutliku  kujuga  tillukesed  põiekesed.  Nad  on   rakusisesed  
seedevakuoolid, mis lammutavad rakuväliseid kärbunud rakuosakesi. 
 
2.2. Raku  eluavaldused  
Nagu kõiki elusorganisme, iseloomustab teatavate eluavalduste olemasolu nii on see ka 
rakkudel. Nendeks on: 
1.  ainevahetus 
2.  erutuvus 
3.  liikumisvõime 
4.   sigimine  e. pooldumine 
 
 
11 
2.3. Rakkude paljunemine 
Rakkude  peamiseks  paljunemisvormiks  on  mitoos  ehk  jagunemisstaadium.  Raku 
elutsükkel  koosnebki  jagunemisstaadiumist  ja  vahestaadiumist.  Vahestaadium  on 
jagunemisstaadiumist tunduvalt pikem. Mõned inimorganismi rakud, näiteks närvirakud 
on püsivalt vahestaadiumis. 
Mitoosi  käivitudes  veavad  raku   tsentrioolid   käävniidistiku  abil  raku  tuumas  asuvad 
kromosoomid kahele poole, eraldi kahte rühma.  Kummagi  tütarkromosoomirühma ümber 
moodustub  omakorda  tuumaümbris  ja  tuumade  vahele  rakumembraan  ning  rakk  ongi 
jagunenud kaheks. 
 
3.  Koed  (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, lk. 50-90) 
 
Kui  sarnased,  samal  moel  funktsioneerivad  rakud  paiknevad  kõrvuti,  moodustuvad  nad 
koed. Õpetust kudedest nimetatakse histoloogiaks. 
Kõikides  kudedes  leidub  rakke  ja  rakuvaheainet.  Peamiselt  jaotatakse  koed  nelja 
põhitüüpi: 
-   epiteelkoed  
-   tugikoed  
-   lihaskoed  
-  närvikoed 
Kudede  hulka  võib  arvata  ka  vere  ja  lümfoidkoe.  Teistest  kudedest  erinevad  need 
sellepoolest, et nende  rakuvaheaine  on vedelas olekus. 
Sarnase  funktsiooniga  koed  omakorda  moodustavad  suuremaid  talitlevaid  ühikuid: 
elundeid ehk organeid. Ühes  elundis  võivad olla esindatud kõik neli koetüüpi. 
 
3.1.  Epiteelkude  
Organismi  vabadel  pindadel  (vooderdavad  kehaõõnt  ja  torujaid  siseelundeid),  nahal  ja 
limaskestadel  paikneb  enamuses  epiteelkude  ehk   kattekude .  Sõltuvalt   epiteelkoe  
funktsioonist võib eristada katte-, imendumis-, näärme- ja tundeepiteeli. 
Epiteelkoes  on  hulgaliselt  rakke  ja  väga  vähe  rakuvaheainet.  Vastavalt   asetusele  
koosnevad  nad  kihina/kihtidena  tihedasti  üksteise  kõrval  asetsevatest  rakkudest. 
12   
Epiteelkudedes  on  alati  olemas  üksikuid  rakke  või  rakurühmi,  mis  on  säilitanud  oma 
pooldumisvõime. Seetõttu on epiteelkude taastumisvõimeline (regeneratsioonivõimeline). 
See on väga tähtis näiteks  haavade  paranemisel. 
Epiteelkudet võib liigitada rakkude kuju järgi: 
-   lameepiteel  
-  silinderepiteel 
-  kuupepiteel 
Silinderepiteeli  rakkude  vabad  pinnad  võivad  olla  varustatud  ripsmetega.  Näiteks 
hingamisteedes .  Sellise  nn.  ripsepiteeli  ülesandeks  on   puhastada   sissehingatavat  õhku 
tolmust ja muudest võõrkehadest. 
Sõltuvalt  rakukihtide  arvust  jaotatakse  epiteelkoed  veel  kas  ühekihiliseks  või 
mitmekihiliseks  epiteeliks.   Mitmekihiline    epiteel   asub  seal,  kus  on  vaja  suuremat 
vastupidavust : nahas,  tupes , seedetrakti algusosas jne. 
 
3.2. Tugikoed 
Siia  koerühma  kuuluvad  väga  erineva  ehituse  ja  talitlusega  koed.  Nende  ülesandeks  on 
moodustada erinevatele elunditele tugistruktuure. 
Tugikoed: 
-  sidekude 
-  rasvkude 
-  luukude 
-  kõhrkude 
Kõige suurem erinevus tüüpide vahel on seotud eelkõige rakuvaheainega. 
 
Sidekoed  moodustavad  elundite  ja  nende  osade  vahel  nö.  täidiseid,  ümbriseid  ja  kihte, 
sidudes nad ühtseteks tervikuteks. Sidekudede alla kuulub ka põhimõtteliselt  veri  ja lümf, 
aga seda vaatleme edaspidi. 
Sidekudede  rakuvaheaine  on  pehme  koostisega  ja  kiududerikas.  Rakke  on  vähe  ja  need 
asetsevad  laialipaisatult.   Trauma   puhul  tekkivate  haavade  paranemisel  täitub   haav  
kõigepealt sidekoega ja on võimalik, et  kahjustunud  kohale jääbki sidekoeline arm. 
 
 
13 
Rasvkoes  on palju rakke ja vähe rakuvaheainet. Rasvarakkudesse koguneb rasvatilgakesi. 
Lõpuks  ongi  rakust  suurem  osa  täidetud  rasvaga.   Rasvkudet   on  palju  naha  aluskoes. 
Rasvkoe   ülesandeks  on:  akumuleerida  endasse  varutoitaineid  (rasv),  olles  niimoodi 
organismi  toiduvaru  depooks;  anda  kehale  kuju;  kaitsta  keha  löökide,  mehaaniliste 
põrutuste ja külma eest. 
 
Kõhrkude  asetseb  seal,  kus  kude  peab  olema  sidekoest  jäigem,  kuid   elastsem   kui  luu. 
Rakuvaheaine  kõhrkoes  on  pooltahke,  vetruv  ja  väga  tihe.  Kõhrkude  asub  peamiselt 
liigespindadel,  lülisamba  lülide  vahel,   hingetoru   ja   bronhide   seintes.   Roided   liituvad 
rinnakuluuga samuti kõhrkoe abil. 
 
Luukoe  rakuvaheaine  on  kõva,  suure  survekindlusega,  ühtlasi  veidi  elastne.  Luukude 
sisaldab  nii  orgaanilisi  kui  ka  anorgaanilisi  aineid.  Anorgaanilised  ained  esinevad 
peamiselt  kaltsiumi  (Ca2+)  sooladena  -  soolad  tingivadki  luukoe  kõvaduse.  Näiteks 
hambakrooni  katvas  emailis  on  soolasid  u.  97%.  Hambaemail  ongi  organismi  kõige 
tugevam  kude.  Rakud  moodustavad  luukoest  väikese  osa.   Luurakud   on  piklikud, 
haralised  rakud.  Oma  harude  tõttu  on  nad  omavahel  ühenduses.  Peamine  on  rakkude 
toodetav rakuvaheaine. Umbes neljandiku luukoest moodustab vesi. 
 
3.3. Lihaskude 
Lihaskoele  on  iseloomulik  kokkutõmbumisvõime  (kontraktsioonivõime).   Lihaskoes   on 
vähe rakuvaheainet. Peamise osa moodustavad lihasrakud. Täiskasvanud inimese massist 
moodustab lihaskude 40-50 %. Ehituse ja talitluse laadilt eristatakse lihaskude järgmiselt: 
- vöötlihaskude; 
-  silelihaskude ; 
- südamelihaskude. 
Vöötlihaskude: 
Vöötlihaskude koosneb vöötlihaskiududest. Vöötlihaskude moodustab lihaseid, mille abil 
inimene  liigub.  Enamus  vöötlihaseid  kinnituvad  kõõluste  abil   luudele ,  seetõttu 
nimetatakse neid ka skeletilihasteks. 
14   
Vöötlihaskiud  on  üsna  jämedad,  suhteliselt  pikad  (-15cm)  silinderjad  vöödilised  kiud. 
Vöötlihaskude allub inimese tahtelisele kontrollile: tänu sellele saabki inimene  liikuda . 
Vöötlihaskiududest  on  ehitatud  juba  eelpool   mainitud    skeletilihased ,   silmamuna ,  keele, 
kõri,  neelu  ning söögitoru ülaosa lihased.  Nad kontraheeruvad kiiresti, kuid lõtvuvad ja 
väsivad samuti kiiresti 
Silelihaskude: 
Silelihasrakud on oma ehituselt pikad ja käävjad elastsed moodustised.  
Reeglina moodustab silelihaskude erilisi lihaskihte, eriti torujate ja õõneselundite seintes. 
Näiteks veresoonte,  seedekanali , hingamiselundite, suguelundite ja kuseteede lihaskihid. 
Mitte  kunagi  ei  kinnitu   silelihased   luudele.  Silelihaseid  ei  saa  inimene  kontrollida  ega 
oma  tahtele  allutada.   Silelihase   kokkutõmme  algab  ja  lõpeb  palju  aeglasemalt  kui 
vöötlihasel. Nad suudavad tunduvalt pikemaaegselt olla kokkutõmbunud ja nad ei väsi nii 
kiiresti kui vöötlihased. 
Südamelihaskude: 
Südamelihaskoele on iseloomulik see, et teda leidub ainult südames. Südamelihaskude ei 
ole otseselt tahtlikult reguleeritav ja ta on eriti väsimatu ja vastupidav. Tema rakkudel on 
nii  vööt-  kui  ka  silelihasrakkude  omadusi.  Südamelihaskiud  võivad  hargneda  ja  nii 
moodustavad kõik lihasrakud üheskoos südamelihase rakkude võrgustiku. 
 
3.4. Närvikude 
Närvikude 
moodustub 
närvirakkudest, 
mida 
nimetatakse 
neuroniteks 
ja 
neurogliiarakkudest.  Närvikude  võib  olla  sõltuvalt  asukohast  ja  funktsioonist  väga 
mitmekesine.  Närvirakk  on  eristunud  just  närviimpulsside  edasikandmiseks.  Neuron 
koosneb  tavaliselt  kehast  (sooma)  ja  jätketest.  Jätked  jaotuvad  dendriitideks  ja 
aksoniteks. Dendriit on jätke, mis juhib närviimpulsi neuroni kehasse,  akson  on jätke, mis 
juhib  impulsi  rakukehast  edasi.   Aksonid   võivad  olla  väga  pikad,  ulatudes  näiteks 
seljaajust  varbani. 
Närvirakkude  tuumaga  osad  asuvad,  kas  kesknärvisüsteemi  hallaines  või  erilistes 
närvisõlmedes.  Väljaspool  seda  kulgevad  neuronite  jätked  (dendriidid  ja  aksonid), 
närvikiud, mis on reeglina kimpudes ja moodustavad närve. 
 
15 
Neurogliiarakud  moodustavad   neurogliia   ehk  närviturva.  Neid  nimetatakse  ka 
närvitoendirakkudeks. 
Neurogliiarakud 
täidavad 
neuronite 
ümber 
peamiselt 
kaitsefunktsiooni.  Osadel  neurogliiarakkudel  on  fagotsütoosivõime/õgirakud.  Nad 
suudavad hävitada närvisüsteemi tunginud mikroorganisme. 
 
3.5. Veri ja lümf (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, 
lk. 164-183) 
Veri  on  vedel  sidekude  ja  moodustab  koos  lümfiga  organismi  sisekeskkonna.  Erinevus 
teistest kudedest seisneb selles, et vere rakuvaheaine plasma on vedel. Niimoodi saab veri 
transportida  organismis  vajalikke  aineid.   Verel   on  omadus  hüübida,  see  leiab  aset  tänu 
veres  ringlevatele   ainetele   ja  trombotsüütidele.  Vere  hüübimine  peatab  väiksemate 
haavade korral vere väljavoolamise veresoonkonnast.  
Vereplasma : 
Vereplasma  peamine  funktsioon  on  transpordifunktsioon.  Vereplasma  sisaldab 
ainevahetuse  lõpp-produkte,  mineraalaineid,  valke,  rasvu  süsivesikuid.  Vereplasma 
peamine koostisosa on vesi. 
Vere rakud: 
Vere vormelementideks ehk vere rakkudeks on: 
-  erütrotsüüdid ehk punased  verelibled ; 
-  leukotsüüdid ehk valged verelibled; 
-  trombotsüüdid ehk  vereliistakud . 
 
Erütrotsüüdid: 
Erütotsüüdid  moodustavad  vere  rakkudest  põhilise  osa.  Ühes  mm3  umbes  5  miljonit 
erütotsüüti. Nad moodustavad umbes neljandiku kõigist inimese rakkudest.  Punalibled  on 
kaksiknõgusa  ketta   kujulised .  Erütotsüüdid  sisaldavad  hemoglobiini:  see  rauda  sisaldav 
valk  moodustab  umbes  kolmandiku  erütotsüüdi  massist.   Hemoglobiin   annab  ka  verele 
iseloomuliku  punase  värvuse.  Punaliblede  põhiülesanne  on  transportida  kopsudest 
kudedesse hapnikku ja kudedest kopsudesse süsinikdioksiidi. 
 
 
16   
Leukotsüüdid: 
Valged  verelibled  on   keraja   kujuga  suhteliselt  suured  rakud.  Täiskasvanud  inimesel  on 
ühes mm3 3000 – 10000 leukotsüüti.  
Valged  verelibled  jaotuvad  omakorda  lümfotsüütideks,  granulotsüütideks  ja 
monotsüütideks. 
Valgeliblede  ülesanne  seisneb  organismi  kaitsmises  võõraste  mikroorganismide 
sissetungimise,  aga  ka  organismi  enda  poolt  tekitatud  kahjulike  (nt.  hävinud  rakkude 
osad) ainete eest. Osadel neist, näiteks monotsüütidel on fagotsütoosi võime. Nad õgivad 
baktereid, surnud rakkude osi jms. 
Trombotsüüdid: 
Vereliistakud  on  väikesed  ümmargused  tuumata  rakud.  Normaalselt  on  veres 
trombotsüüte  150000  –  400000  mm3.  Nad  kleepuvad  kergesti  nii  üksteise  külge  kui  ka 
ümbrusesse, nt. kahjustatud  veresoone  seinale, osaledes niimoodi vere hüübimises. 
4. Lümfisüsteem 
Kõikides  kudedes  jäävad  rakkude  vahele  koemahlaga  täidetud  ruumid.  Koemahl  on 
vedelik, mis verekapillaaridest välja  pressitakse  või filtreeritakse. Tema koostis ei erine 
märkimisväärselt vereplasma koostisest. Koemahla kaudu saavad rakud toitu ja hapnikku 
ja koemahlasse eritavad ja nõristavad nad oma ainevahetussaadused.  
Koemahl  peab  pidevalt  ära  kanduma  ja  uuenema.  See  toimub  lümfikapillaaride  ja 
lümfisoonte kaudu. Lümfikapillaarid moodustavad kõikides elundites suuri võrgustikke. 
Lümfikapillaaridesse kogunenud koemahla nimetatakse lümfiks. 
Lümfikapillaarid koonduvad suuremateks kanalikesteks – lümfisoonteks, mis sarnanevad 
oma ehituselt veenidele, nende sisepinnal on hulgaliselt klappe, mis võimaldavad lümfil 
liikuda ainult ühes suunas. 
Enne  verre  tagasi  jõudmist  peab  lümf  läbima  vähemalt  ühe  lümfisõlme.  Lümfisõlmed 
kujutavad  endast  herne-  kuni  oaterasuurusi  ümaraid  moodustisi.  Olles  lümfotsüütide 
tekkepaigaks,  on  nad  samal  ajal  ka  omamoodi  filtrid,  mis  hoiavad  kinni  ja  hävitavad 
ümbritsevatest  kehaosadest  lümfiga  siia  kandunud   mikroobid   ja  teised  võõrkehad  ja  – 
ained. Lümfisõlmedesse  suubub  tavaliselt mitu lümfisoont, väljub aga üks-kaks.  
 
17 
Lümfi liikumine lümfisoontes on aeglane, keskmiselt 5 meetrit tunnis. Kõik tegurid, mis 
avaldavad  lümfisoontele  mehaanilist  survet  -  lihaste  kontraktsioon  -  väline  surve,  eriti 
massaaž, soodustavad lümfi liikumist. 
 
5. ELUNDKONNAD 
5.1. Tugi- ja liikumiselundkond (W. Nienstedt, jt –  Inimese anatoomia  ja füsioloogia, 
Medicina, 2001, lk. 102-164) 
Tugi-  ja  liikumiselundkonna  hulka  kuulub  luustik  koos   liigeste   ja  teiste  liidustega  ning 
skeletilihased  koos  kõõluste  ja  lihaskestadega.  Keha  toese  moodustab   skelett   e.  luustik. 
Seda  nimetatakse  ka  tugielundkonnaks.  Kuna  luustikule  kinnituvad  lihased,  mis  neid 
liigutavad, 
võimaldades 
seega 
keha 
liikumist, 
nimetatakse 
luustiku 
ka 
liikumiselundkonna passiivseks osaks. Luustik on organismi karkass, millele kinnituvad 
lihased.  Samuti  kaitseb  luustik  mitmeid  tähtsaid  elundeid,  näiteks  koljuluudest 
moodustunud  koljuõõnes  asub  peaaju,  samuti  lülisambast,  roietest  ja  rinnakust 
moodustunud rindkere õõnes asuvad  kopsud  ja süda. 
Lihaskond   on  see,  mis  paneb  keha  liikuma,  sellepärast  nimetatakse  lihaskonda 
liikumiselundkonna aktiivseks osaks. 
Luustiku ja lihaste osakaal kehakaalust on meestel umbes 55% ja naistel ligikaudu 45%. 
Inimesel on üle 400 eri lihase ja nende mass moodustab 30 – 45% kogu kehast. Luid on 
täiskasvanul üle 200 ja nad moodustavad omakorda kehakaalust umbes 15%. 
 
5.2. Luustik ehk skelett 
Skelett  koosneb  luudest.  Luud  on  kõvad,  kuid  veidi  elastsed,  värskes  olekus 
kollakasvalged  elundid . 
Täiskasvanu luud sisaldavad umbes: 
50% vett 
15,7% rasva 
12,5% muud orgaanilised ained 
21,8%  mineraalained  
Anorgaanilised ained annavad luudele kõvaduse, orgaanilised ained elastsuse ja sitkuse. 
Noore  organismi  luud  sisaldavad  orgaanilisi  aineid  rohkem  kui  vana  organismi  luud, 
18   
seetõttu  on  nad  ka  painduvamad.  Seetõttu  on  eakamal  inimesel  rohkem  luumurde  kui 
noortel. 
 
Luude jaotumine ja ehitus 
Luud jaotatakse toruluudeks (pikkluud), lühiluudeks ja lameluudeks. 
Toruluudeks  nimetatakse  luid,  millel  võib  eristada  kaht  jämenenud  otsa  -  epifüüsi  ja 
silindrilist  keskosa  –  diafüüsi.  Keskosa  on  seest  õõnes.  Õõnt  nimetatakse  ka 
luuüdiõõneks,  sest  see  on  täidetud  luuüdiga.  Täiskasvanud  inimesel  on  toruluudes  asuv 
üdi tavaliselt rasvastunud ja vereloomes  enam ei osale. Toruluudeks on  näiteks reieluu, 
sääreluu, õlavarreluu ja küünarvarreluud. 
Lühiluudel  on  kõik  mõõtmed  peaaegu  võrdsed.  Need  luud  esinevad  peamiselt  seal,  kus 
liikumine  ja  surve  levivad  rohketele  väiksematele  luustikuosadele.  Lühiluudeks  on 
näiteks lülisamba lülid ja  randmeluud . 
Lameluud   on  õhukesed  ja  laiad.  Lameluud  ümbritsevad  mõningaid  õõsi  (koljuõõs)  või 
kujutavad endast ulatuslikumat pinda, millele kinnitub rohkelt lihaseid ( abaluu ). 
 
Oma  struktuurilt  jaguneb luu plinkolluseks ja käsnolluseks.  Plinkollus  on tihe, kompaktne 
ja  kõva.  Käsnollus  seevastu  koosneb  õhukestest  plaadikestest  ja  põrgakestest,  mis 
üksteisega  lõikuvad  ning  mille  vahele  jäävad  luuüdiga  täidetud  ruumid.  Lameluudes 
asetseb plinkollus kahe pindmise plaadina ning nende vahele jääb käsnollus. Lühiluude ja 
toruluude  epifüüsid  on  ehitatud  käsnollusest,  plinkollus  asetseb  õhukese  kihina  vaid 
nende  pindadel.  Toruluude  diafüüsid  seevastu  koosnevad  peaaegu  ainult  plinkollusest. 
Väljastpoolt   suunduvad   sellesse  Volkmani  kanalid,  mis  piki  luud  kulgevateks  Haversi 
kanaliteks hargnevad. Nimetatud kanalikestes on  veresooned , mis toidavad luid. 
Värske luu pind on kaetud kiulise sidekoe  kihiga  – luuümbrisega e. periostiga. Periosti 
kiudude  kimbud  tungivad  luukoesse  ja seovad periosti luuga. Samuti seovad periosti kiud 
periosti  ümbritsevate   kudedega   (elunditega).  Periosti  sisepinnal  on  rohkesti 
paljunemisvõimelisi rakke, mis luu murdumisel hakkavad poolduma ja neist saavad luud 
tekitavad rakud –  osteoblastid . Viimaste tegevusel kasvavad luuotsad kokku. Periostis on 
rohkesti  veresooni,  mis  siit  Volkmani  kanalitesse  suunduvad.  Veel  on  periostis  rohkelt 
tundenärvilõpmeid, mille kaudu valuärritusi vastu võetakse. 
 
19 
Toruluude  diafüüside  luuüdiõõned  ja  käsnolluse  kavernid  on  täidetud  luuüdiga.  Noorte 
luuüdi  on  punast  värvi  ja  seetõttu   nimetakse   seda  punaseks  luuüdiks.  Toruluudes  (välja 
arvatud  reie-  ja  õlavarreluu  proksimaalsed  epifüüsid)  muutub  see  aja  jooksul  rasvalise 
degenereerumise  tõttu  kollaseks  luuüdiks.  Punases  luuüdis  tekivad  erütrotsüüdid, 
granulotsüüdid  ja  vereliistakud.  Punast  luuüdi  on  inimesel  kuni  1500  cm2,  mis  on 
peaaegu võrdne maksa ruumalaga. Kindlat piiri punase ja kollase luuüdi vahel ei ole, nad 
lähevad sujuvalt teineteiseks üle. Suure verekaotuse korral võib hulgaliselt kollast luuüdi 
punaseks luuüdiks muutuda. 
 
5.3. Luude ühendused 
Eristatakse põhiliselt nelja tüüpi luude ühendusi: luuliidused,  sideliidused , kõhrliidused ja 
sünoviaalliidused e.  liigesed . 
Luuliiduste  puhul  ei  ole  võimalik  eristada  lülide  piire,  luudevaheline  liikuvus  on 
minimaalne või puudub üldse. Näiteks täiskasvanul on ristluulülid kokku kasvanud. 
Sideliidusteks nimetatakse niisuguseid ühendusi, mille puhul liituvad luud on ühenduses 
sidekoe varal. Sideliidus on näiteks sääreluude või küünarvarreluude vaheline sidekoeline 
membraan. Sideliiduste hulka kuuluvad ka õmblused e. sutuurid  koljuluude  vahel. 
Kõhrliidused  on   liidused ,  mille  puhul  luud  on  ühenduses  kõhrkoe  varal.  Kõhrliiduste 
varal seonduvad näiteks lülisamba lülid. 
Sünoviaalliidused  e.  liigesed  on  niisugused  liidused,  millede  puhul  liigestuvate 
skeletiosade  vahele  jääb  kitsas  pilujas  ruum.  Liigestuvate  luude  liikuvus  on  seetõttu 
tavaliselt suur. 
Igas liigeses eristatakse liigesepindu, liigeseõõnt ja liigesekihnu. Liigesepindadest on üks 
tavaliselt   kumer   ja  teine  nõgus.  Esimest  nimetatakse  liigesepeaks,  teist  liigeseauguks. 
Liigesepinnad  on  kaetud  õhukese  liigesekõhrega.  Liigesekõhr  tasandab  liigesepindade 
konarusi  ning  oma  elastsuse  tõttu  leevendab  tõukeid  ja  põrutusi.  Liigeseõõs  on  pilujas 
ruum liigesepindade vahel ja on täidetud veniv-kleepuva sünooviaga ( liigesevedelik ), mis 
määrib  liigesekõhri.   Liigesekihn   on  tihke  sidekoest  ümbris,  mis   suleb   liigeseõõne 
hermeetiliselt  ning toodab sünooviat. 
 
Liikumise ulatuselt jagunevad liigesed ühe-, kahe- ja kolmeteljelisteks. 
20   
Üheteljelistes   liigestes   toimub  liikumine  ainult  ühe  telje  ümber.  Sellisteks  liigesteks  on 
plokkliiges   ja   ratasliiges .  Plokkliiges  on  küünarliiges,  ratasliigeseks  küünraluu  ja 
kodarluu  pea vaheline liiges. 
Kaheteljelistes  liigestes  on  liikumine  võimalik  kahe  teineteisega  perpendikulaarse  telje 
ümber.  Liigese  pind  võib  sellisel  juhul  olla  kas  ellipsi-  või  sadulakujuline. 
Ellipsoidliigese  näitena  võib  esitada  kodarluu  ja  randmeluude  vahelise  liigese, 
sadulliigese näitena pöidla randme-kämbla liigese. 
Kolmeteljelistes  liigestes  võib  liikumine  toimuda  igas  suunas.  Liigesepinnad  kujutavad 
endast  kerapinna  osa.  Kui  liigesepea  pind  ei  ületa  poolt  kerapinda,  nimetatakse  sellist 
liigest  keraliigeseks,  kui  aga  liigesepea  pind  on  suurem  kui  pool  kerapinnast,  siis 
pähkelliigeseks.  Keraliiges  on näiteks õlaliiges, pähkelliiges  puusaliiges . 
 
5.4. Luustiku jaotus 
Täiskasvanud inimese luustikus on veidi üle 200 luu. Vastavalt keha jaotusele jaotatakse 
luustik kere, jäsemete ja pea luustikuks. 
 
Kere  luustiku  põhilise  osa  moodustab  lülisammas  e.   selgroog .  Ta  on  kerele  toeseks, 
peale   kandjaks   ja  seljaajule  kaitseks.  Püstise  kõnnaku  tagajärjel  on  inimese  selgroog  S-
kujuline.  Selline  kuju  aitab  ühtlasemalt  jaotada  selgroole  mõjuvat  survet.  Selgroo 
alumised  lülid  on  jämedamad  kui  ülemised.  See  on  tingitud  suuremast  koormusest 
alumistele  lülidele.  Selgroog  koosneb  üksikutest  segmentidest  –  selgroolülidest.  Lülisid 
on inimesel 32-34. Selgroog koosneb viiest osast: 
-  kaelaosa (7), 
-   rinnaosa  (12); 
-  nimmeosa (5); 
-  ristluuosa (5); 
-  õndraosa (3-5). 
Kaela-, rinna- ja nimmeosa lülid on lahus, ristluulülid ristluuks ja õndralülid õndraluuks 
liitunud. 
Rindkeres   kinnituvad  selgroolülidele  roided,  mis  eesmises  osas  on  ühenduses 
rinnakuluuga. Roided koos rinnakuluuga ja vastava selgroo osaga moodustavad rindkere 
 
21 
toese  –  rinnakorvi.  Ta  kaitseb  rinnaõõnes  olevaid  elundeid  ning  etendab  suurt  osa 
hingamisel.   Roideid   on  inimesel  12  paari.  Seitse  ülemist  roiet  on  otse  ühenduses 
rinnakuluuga.  Kolm  järgmist  on  ühendatud  rinnakuluuga  seitsmenda  roide  kaudu.  Kaks 
alumist  roiet  on  vabad  (ei  ulatu  rinnakuluuni)  ning  seetõttu  nimetataks  neid  ka 
vallasroieteks. Roide keha taga, all on  vagu , kus kulgevad närvid ja veresooned. 
 
Jäsemete luustik jaguneb ülajäseme vöötme ja ülajäsemete luudeks. 
Ülajäseme vööde e. õlavööde koosneb kahest paarilisest  luust : abaluust ja rangluust: 
-  abaluu (kolmenurkjas lame luu); 
-   rangluu  (hästi nähtav ja kombeldav) rinnakuluust abaluu õlanukini. 
Ülajäsemeluudeks on: 
-  õlavarreluu; 
-  küünarluu; 
-  kodarluu; 
-  käe luud. 
 
Õlavarreluu on tüüpiline toruluu (jämedad otsad- epifüüsid ja torujas kere- diafüüs) 
-  õlavarreluu liigestub abaluuga õlaliigese abil (liigesepeaks on õlavarreluu pea ja 
liigeseauguks abaluu liigeseõõnis); 
-  liigeseõõnis on nii lõtv, et käsi seisab kõõluste abil; 
-  õlaliiges on keraliiges. 
Küünarvarre luud on küünarluu ja kodarluu: 
-  küünarluu  on  suurem  ja  keskel  (jaguneb  tagumiseks,  pikemaks  ja  jämedamaks 
küünarnukiks ning eesmiseks väiksemaks nokkjätkeks); 
-  kodarluu  on  väiksem  ja  äärmisem  (küünarnuki  poolne  osa  on   peenem   kui  käe 
poolne osa); 
-  küünarliiges  on  liitliiges,  mida  ümbritseb  ühine  liigeskihn  ning  toimuvad 
kahesugused  liigutused  -küünarvarre  painutus  ja   sirutus   ning  kodarluu  pöörlemine 
oma telje ümber. 
 
22   
Käe  luud  jagunevad  randme-,  kämbla-  ja  sõrmede  luudeks.  Randme  luustik  koosneb 
kaheksast  väikesest  kahes  reas  paiknevast  luust  ning  nad  seonduvad  kodarluuga 
kodarluu-randmeliigese  abil. Kämbla luustik koosneb viiest lühikesest kämblaluust, mis 
omakorda koosneb  alusest , kehast ja  peast .  
Sõrmede luud (sõrmelülid) on väikesed toruluud (pöidlal on kaks, teistel sõrmedel kolm 
sõrmelüli).  Kämbla-sõrmeliigesed  on   keraliigesed   (kõik  liikumised  on  võimalikud). 
Sõrmelülide vahelised liigesed on plokkliigesed (võimaldavad painutust ja sirutust). 
 
Alajäseme vööde ja alajäsemed 
Alajäseme  vööde  e.  vaagnavööde  koosneb  kahest  puusaluust,  mis  on  omavahel  ja 
ristluuga  stabiilselt  seotud moodustades massiivse luulise rõnga -vaagna. 
Puusaluud  on  vaheosaks  kere  luude  ja  alajäsemete  luude  vahel  ning  kannavad  kere 
raskuse  üle  alajäsemetele.  Puusaluu  koosneb  niude-,  istmiku-  ja  häbemeluust,  mis  kuni 
puberteedieani on ühendatud vaid kõhrkoega. Vaagen jaguneb ülemiseks laiemaks suur-
vaagnaks ja alumiseks kitsamaks väike-vaagnaks. 
 
Reieluu ja puusaliiges. 
Reieluu  on  inimese  kõige  pikem  toruluu.  Ta  liigestub  puusaluule  puusaliigese  abil. 
Suurem osa reieluukaelast asetseb liigesekihnu sees (pähkelliiges). See on inimorganismi 
kõige tugevam side. Liigeses saavad toimuda igasugused liikumised. 
 
Sääreluud. 
Sääre   toes   koosneb  kahest  toruluust  -  sääreluust  ja  pindluust.   Pindluu   on  märgatavalt 
peenem  ja  paikneb  külgmiselt.  Sääreluude  omavaheliseks  seondajaks  on 
sääreluudevaheline  membraan.  Sääreluud  seob  reieluuga  kõige   keerukam   liiges  -
põlveliiges. Põlveliiges on plokkliiges. 
 
Jala luud. 
Jagunevad kanna-, pöia- ja varvaste luudeks: 
-  kanna  luustik  koosneb  seitsmest  lühikesest  luust,  mis  asetsevad  kahes  reas 
(lameliigesed); 
 
23 
-  pöid koosneb viiest pöialuust (lameliigesed), 
-  esimesel (suurel) varbal on kaks, teistel kolm lüli. 
 
Pea luustik 
Pea  luustik-  kolju,  jaguneb  ajukoljuks  ja  näokoljuks.  Ajukolju  luud  moodustavad 
koljuõõne, näokolju luud näo toese. 
 
Ajukolju luustik. 
Kaitseb peaaju. Ülemised luud on lamedad katteluud, alumised luud  segaluud . 
Jaguneb: 
-   kuklaluu ; 
-  otsmikuluu, 
-   kiilluu ; 
-  oimuluud (2); 
-  kiiruluud (2). 
 
Näokolju luustik koosneb 15 luust: 
-  ninaluud; 
-   sahkluu ; 
-  sarnaluud; 
-  ülalõualuu; 
-  alalõualuu; 
-  keeleluu. 
 
5.5. Lihaskond 
Lihaskonna  all  mõistetakse  toeselihaseid,  mis  kinnituvad  luudele  või  nahale  ja  panevad 
need liikuma. Lihaskond on inimese keha aktiivne liikumiselundkond. Põhilised lihased 
on vöötlihased. Vöötlihased algavad ja lõpevad kõõlusega, mis on väga tõmbekindel (6-
12 kg/mm2 kohta). Kõõlus ja lihas on omavahel väga tihedalt seotud. 
Kujult jagunevad lihased: 
-  pikad lihased – jäsemetel; 
24   
-  lühikesed lihased –  kerel , selgroolülide ja roiete vahel; 
-  laiad lihased – ühenduvad laiade luudega. 
 
Lihase  elemendid  on   lihaskiud   ja  sidekude.  Iga  lihaskiud  on  ümbritsetud  sidekoelise 
kestaga. 
Lihaste talitlus avaldub nende kokkutõmbumises (kontraktsioonis). 
Nad  kas  sooritavad  või  pidurdavad  mingit  liigutust.  Ärkvelolekul  on  lihased  keha 
seisangu  hoidmiseks  pidevalt  tegevuses.  Ka  lõtvunud  olekus  lihastel  on  oma   toonus  
(pinge). Toonus väheneb sügava une perioodil. Samuti kaob toonus ka lihasesse kulgeva 
närvi  läbilõikamisel.  Lihastel  on  suur  osa  keha  soojusregulatsioonis  (suur  osa  soojusest 
toodetakse lihastes). 
Lihase kokkutõmbejõud on võrdeline lihase ristlõikepindade  summaga  (lihase  pikkusel  ei 
ole  tähtsust).  Kokkutõmbumine  toimub  kesknärvisüsteemist  saadud  impulsi  toimel. 
Treeninguga  lihasjõud  tõuseb.  Seejuures  ei  suurene  mitte  lihaskiudude  arv  vaid  kiud 
jämenevad. 
Lihase  kokkutõmbe  ulatus  oleneb  lihase  pikkusest,  mida  pikem  lihas,  seda   suuremaks  
muutub lihase kokkutõmbumisvõime. 
 
5.6. Lihaste jagunemine 
Lihased jagunevad kolmeks: kere-, jäsemete- ning pea ja  kaelalihased . 
Kerelihased: 
-   seljalihased  
-  rinnalihased 
-  kõhulihased 
Jäsemete lihased: 
-  õlavöötme lihased 
-  õlavarre lihased 
-  küünarvarre lihased 
-  käelihased 
-  vaagnavöötme lihased 
-  reielihased 
 
25 
-  säärelihased 
-  jalalihased 
 
Pea ja kaelalihased: 
-  pealihased 
-  kaelalihased 
 
6. Närvisüsteem (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 2001, 
lk. 532-598) 
6.1. Sissejuhatus 
Inimese  organismile  avaldab  pidevalt  mõju  teda  ümbritsev  väliskeskkond.  Organismi 
talitluste olemus seisneb selles, et organism võtab pidevalt vastu välisärritusi ja reageerib 
sellele  ühel  või  teisel  viisil.  Sellega  seoses  toimuvad  organismis  väga   keerukad  
protsessid, mis on võimalikud ainult elundite ja kudede pideva vastastikuse mõjutamise ja 
seose puhul. 
Organismi  ja  väliskeskkonna  vastastikuse  mõjutamise  kindlustamine  ning  elundite  ja 
kudede  talitluse  reguleerimine  toimub  närvisüsteemi   abil.  Õpetust  närvisüsteemist 
nimetatakse neuroloogiaks. 
Närvisüsteemi  kuuluvad:  peaaju,   seljaaju ,  neist  lähtuvad  närvid  ja  nende  harud.  Pea-  ja 
seljaaju  moodustavad  kesknärvisüsteemi.  Nad  koosnevad  väga  suurest  hulgast 
närvirakkudest  (neuronitest)  ja  nende  jätketest  (närvikiududest)  ning  neurogliiast. 
Nendest   elementidest  koosnebki  aju  hall-  ja   valgeaine .   Hallaine   kujutab  endast 
närvirakkude  ja  nendest  lähtuvate  jätkete  kogumeid,  valgeaine  moodustavad  närvikiud. 
Neurogliia  kuulub  nii  aju  hallaine  kui  ka  valgeaine  närvikiudude  kestade  koostisse. 
Neurogliia rakkudel on tugi-, toite- kaitse-, jne. funktsioonid. 
Peaajus  ja  selle  erinevates  osades  ei  paikne  hall-  ja  valgeaine  ühtlaselt.  Aju  suurtes 
poolkerades  ja  väikeajus  moodustab  hallaine  välimise  ühtlase  kihi,  mida  nimetatakse 
kooreks. Koore all asub valgeaine ja selle sees on hallaine kogumid –  tuumad . Hallaine 
tuumad  kujutavad  endast  mitmesuguseid  pea-  ja  seljaaju  keskusi,  mis  reguleerivad 
elundite  talitlusi  (süljeerituse  keskus,  neelamis-  ja   hingamiskeskus ).  Valgeaine 
26   
närvikiudude  kimbud  ühendavad  pea  -  ja  seljaaju  osasid  omavahel  ja  täidavad 
juhtefunktsiooni – annavad närviimpulsse edasi. 
Pea  –  ja  seljaaju  on  rikkalikult  varustatud  veresoontega,  sest  ajuaine  vajab  pidevalt 
hapniku ja toitainete juurdevoolu. 
Närvid jagunevad 12 paariks peaaju – ehk kraniaalnärvdeks ja 31 paariks seljaaju – ehk 
spinaalnärvideks.  Nad   innerveerivad   (närvidega  varustatus)  oma  harudega  kõiki 
elundeid.  Elundites  ja  kudedes  on  sensoorsed  (tunde)  –  e.  aferentsed  närvilõpmed  – 
retseptorid   ja  motoorsed  (liigutajad)  e.  eferentsed  närvilõpmed.  Kõik  närvid  ja  nende 
harud  koos  lõpmetega  moodustavad  perifeerse  närvisüsteemi.  Närvikiud,  koondudes 
kimpudeks, moodustavad närvid, mis on ümbritsetud sidekoelise kestaga. 
Kogu  tsentraalne  ja  perifeerne  närvisüsteem  jaguneb  anatoomilis  –  funktsionaalselt 
somaatiliseks ja vegetatiivseks e. autonoomseks närvisüsteemiks. 
Somaatilise närvisüsteemi hulka kuuluvad kesk – ja perifeerse närvisüsteemi need osad, 
mis  innerveerivad  e.  varustavad  närvidega  vöötlihaseid  (v.a.  südamelihas)  ja 
tundeelundeid (retseptoreid). 
Vegetatiivse   närvisüsteemi  hulka  kuuluvad  need  pea  –  ja  seljaaju  osad,  need  närvid  ja 
harud, 
mis 
innerveerivad 
peamiselt 
siseelundeid, 
südant, 
veresooni 
ja 
sisesekretsiooninäärmeid. Vegetatiivne närvisüsteem jaguneb omakorda sümpaatiliseks ja 
parasümpaatiliseks  
 
6.2. Seljaaju 
Seljaaju kujutab endast silindrilist, eest-taha veidi lamenenud vääti. Tema pikkus on 40 – 
45  cm  piires,  mass  ligikaudu  30  g.  Seljaaju  koos  teda  katvate  kestadega  paikneb 
lülisambakanalis.  Seljaaju  ülemine  piir  asub   atlase   ülemisel  äärel,  kus  ta  läheb  üle 
piklikajuks; alumine ots ulatub täiskasvanud mehel I, naisel II nimmelüli kõrgusele. 
Seljaaju  jagatakse  kaela  -,  rinna  -,  ja  nimmeosaks  ning  ajukoonuseks,  aga  need  osad  – 
segmentideks.  Segmendiks  nimetatakse  seljaaju  lõiku,  millest  väljub  üks  paar 
seljaajunärve.  Segmente  on kokku 31, neist 8 kaela -, 12 rinna -, 5 nimme -, 5  ristluu  – ja 
üks õndrasegment. Iga  segment  on oma närvide paari abil ühenduses  teatava  kehaosaga: 
innerveerib vastavaid skeletilihaseid ja naha piirkondi. 
 
 
27 
6.3. Peaaju 
Peaaju koos teda katvate kestadega täidab kogu  koljuõõnt. Seljaajust erineb ta vormi ja 
ehituse poolest.  
Täiskasvanu peaaju mass on keskmiselt 1280 – 1375 grammi. Inimese vaimseid võimeid 
ei  seostata  vahetult  aju  massiga,  aga  kui  see  on  tunduvalt  väiksem,  alaarenenud,  siis 
täheldatakse  ka  raskeid  psüühikahäireid.  Vastsündinul  on  peaaju  mass  370  –  400  g. 
Esimese eluaasta jooksul see kahekordistub, aeglane aju massi juurdekasv kestab 20 kuni 
25-da eluaastani. 
 
Peaaju viis osa on: 
-   piklikaju ; 
-  tagaaju (koosneb ajusillast ja väikeajust); 
-   keskaju ; 
-   vaheaju ; 
-  otsaju, mis koosneb kahest poolkerast. 
Peale nende viie osa võib eristada peaajus veel kolme osa: 
-  ajutüvi; 
-  väikeaju; 
-  suuraju e. peaaju suured poolkerad. 
Need  kolm  osa  on  omavahel  tihedalt  seotud,  kuid  erinevad  omavahel  arenemise  ja 
ehituse, samuti funktsioonide poolest. 
Ajutüve  hulka  kuuluvad  piklikaju,  ajusild,  keskaju  ja  vaheaju.  Ajutüves  asuvad 
peaajunärvide  tuumad,  mis  osalevad  enamiku  siseelundite  ja  meeleelundite 
innervatsioonis. Nende tuumade kaudu toimub hingamise, südametegevuse, seedimise jt. 
autonoomne  regulatsioon .   
Suuraju poolkerad on oma arenguastmes saavutanud kõrgeima taseme. Poolkerade koor 
on kesknärvisüsteemi kõrgeim osa, millega on seotud mõtlemine ja kõnevõime. Ajukoore 
ja  lähemate  koorealuste  tuumade  funktsiooni  nimetatakse  kõrgemaks  närvitalitluseks. 
Selle aluseks on tingitud refleksid, mille abil toimub ajukoore kontroll kesknärvisüsteemi 
teiste  osade  üle  ning  teostub  organismi  kõige  täiuslikum  kohandumine  väliskeskkonna 
tingimustega (tema käitumine). 
28   
Suuraju koor  kujutab endast ühtlast hallaine kihti, mis 2 – 5 mm paksuselt katab suurte 
poolkerade pinda. Tema kogupindala on võrdlemisi suur, ulatudes täiskasvanul 2200 cm2, 
tänu sellele, et ta ei asu mitte ainult käärude piirkonnas, vaid tungib ka vagudesse. 
 
6.4. Pea – ja seljaaju  juhteteed  
Projektsiooniteid  nimetatakse  praktikas  tavaliselt  pea  –  ja  seljaaju  juhteteedeks.  Need 
kujutavad  endast  ühesuguse  funktsiooniga  närvikiudude  kimpe,  mille  abil  madalamal 
asuvad  närvikeskused  on  ühenduses  kõrgemal  paiknevatega  ja  vastupidi.  Eristatakse 
ülenevaid ( aferentseid ) ja alanevaid (eferentseid) juhteteid. 
Ülenevad  (aferentsed)  juhteteed  (sensibiilid)  tagavad  informatsiooni  edasiandmise  keha 
perifeerias  paiknevatest  retseptoritest    suuraju  poolkerade  ja  väikeaju   koorde   ning 
teistesse keskustesse. 
Alanevate  (eferentsete)  juhteteede  (motoorsete)  ülesandeks  on  impulsside   edastamine  
suurte  poolkerade  koorest  või  koorealustest  tuumadest  (keskustest)  ajutüve  ja  seljaaju 
motoorsetesse tuumadesse ja sealt edasi piki närve elunditesse. 
 
6.5. Pea– ja seljaaju kestad 
Pea– ja seljaaju on kaetud kestadega, mille vahel on vedelikuga täidetud pilujad ruumid. 
Sel  viisil  on  õrn  ajuaine  kaitstud  ja  toestatud.  Eristatakse  kolme  ajukesta:  välimine– 
kõvakest, keskmine – ämblikvõrkkest ja sisemine–  soonkest . 
Kõvakest  kujutab  endast  tihket  sidekoelist  lestet,  mis  moodustab  pea  –  ja  seljaaju  ning 
teiste  ajukestade  ümber  umbse   koti .  Koljuõõnes  liibub  kõvakest  koljuluude  sisemisele 
pinnale  täites  sellega  ka  luuümbrise  ülesannet.  Koljulael  on  kõvakest  luudega  kohevalt 
ühendatud, kuid siiski üsna  raskelt  eemaldatav. 
Pea–  ja  seljaaju  ämblikuvõrkkest  kujutab  endast  õhukest  sidekoelist  lestet,  mida  katab 
endoteel . Ta ei ulatu aju vagudesse ega lõhedesse– erinevalt kõvakestast ja allpool  olevast  
soonkestast. 
Soonkest kujutab endast pehmet, rohkelt veresooni sisaldavat sidekoelist lestet. Ta liibub 
vahetult pea– ja seljaajule, vooderdades ka kõiki süvendeid nende pinnal. 
Pea–ja seljaaju ämblikuvõrkkesta ning kõvakesta vahele jääb subduraalruum. 
Ämblikuvõrkkesta ja soonkesta vahele jääb subarahnoidaalruum. 
 
29 
Kõvakesta ja lülisambakanali pinna vahel paikneb epiduraalruum. 
 
Ajuvedelik   e.  liikvor  asub  peaaju  vatsakestes,  seljaaju  tsentraalkanalis  ja 
subarahnoidaalruumis. Tema kogumaht täiskasvanul on 150-200 ml. 
Ajuvedelik  osaleb  aju  ainevahetuses,  temast  sõltub  koljusisene  rõhk  ja  ta  kaitseb  aju 
mehaaniliste mõjurite (nt.  traumad ) eest. 
 
Perifeerne närvisüsteem: 
 
6.6. Seljaajunärvid 
Seljaajunärvide üldarv on 31 paari. Neist eristatakse lülisamba osade järgi: 
-  8 kaelanärvi; 
-  12 rinnanärvi; 
-  5 nimmenärvi; 
-  5 ristluunärvi; 
-  1 õndranärv. 
Funktsionaalselt  on  nad  kõik  seganärvid  ja  koosnevad  sensibiilidest  (aferentsed)  ja 
motoorsetest  (eferentsetest)  närvikiududest.  Seljaajunärvide  kaudu  teostab  seljaaju 
järgmist innervatsiooni:  
-  kere, jäsemete ja osalt kaela sensiibel (tundlikkuse)  innervatsioon ; 
-  kõikide  kere  lihaste  ja  osa  kaelalihaste  motoorne  ( liigutustega   seonduv) 
innervatsioon; 
-  kõikide elundite sümpaatiline innervatsioon (mis on nende kiududega varustatud); 
-  väikevaagnaelundite parasümpaatiline innervatsioon. (vt. vegetatiivne närvisüsteem) 
 
6.7. Peaajunärvid  
Peaaju – ehk kraniaalnärve on 12 paari. Igal närvide paaril on järjenumber ja nimetus: 
-  I paar – haistmisnärv; 
-  II paar – nägemisnärv; 
-  III paar – silmaliigutajanärv; 
-  IV paar – plokinärv; 
30   
-  V paar – kolmiknärv; 
-  VI paar – eemaldajanärv; 
-  VII paar – näonärv; 
-  VIII paar – esikuteonärv; 
-  IX paar – keeleneelunärv; 
-  X paar – uitnärv; 
-  XI paar – lisanärv; 
-  XII paar – keelealune närv. 
 
Peaajunärvid  erinevad  funktsioonilt,  järelikult  ka  närvikiudude  koostiselt  ja 
innervatsiooni piirkondade poolest. 
Ühed  neist  (I,  II,  VII)  on  tundenärvid,  teised  (III,  IV,  VI,  XI,  XII  paar)  –  motoorsed, 
kolmandad  (V, VII, IX, X paar) – seganärvid. 
 
6.8. Vegetatiivne (autonoomne) närvisüsteem. 
Vegetatiivne  närvisüsteem  reguleerib  ja  kohandab  paljude  elundite  talitlusi  organismi 
vajadustega. 
Närvisüsteemi  vegetatiivne  osa  jaguneb  sümpaatiliseks  ja  parasümpaatiliseks.  
Siseelundeid  innerveerivad  tavaliselt  mõlemad  süsteemid.  Kui  näiteks  ühe  süsteemi 
erutus  mingi elundi tegevust kiirendab, siis teise süsteemi erutus põhjustab sama elundi 
tegevuse aeglustumise. 
Sümpaatiline närvisüsteem on seotud seljaajuga: keskused asuvad I rinnasegmendist kuni 
III nimmesegmendini. 
Parasümpaatilise  närvisüsteemi  keskused  asetsevad  peaaju  tüveosas  ja  seljaaju  ristluu 
osas.  Kraniaalnärvidest  on  parasümpaatiliste  närvikiududega  varustatud  III– 
silmaliigutajanärv, VII– näonärv, IX– keeleneelunärv ja X– uitnärv.  
Tähtsaim  parasümpaatiline  närv  on  uitnärv.  Tema  arvukad  parasümpaatilised  kiud 
innerveerivad kaela, rindkereõõne ja kõhuõõne elundeid. Paljudes kohtades moodustuvad 
nad koos sümpaatiliste närvidega n.ö põimikud (südame-, kopsu- ja kõhuõõnepõimik). 
 
 
 
31 
6.9. Kokkuvõte 
Pea  -  ja  seljaaju  keskuste  ning  nende  poolt  juhitavate  elundite  vahel  eksisteerib  mitte 
ainult  otsene  vaid  ka  tagasiside.  Elunditest,  mille  talitus  muutub  keskustest  saadetavate 
impulsside toimel, saabub ajju tagasi informatsioon nende muutuste  laadi  kohta. 
Närvisüsteemi  talitlus  põhineb  refleksidel.  Refleksid  on  organismi  reaktsioonid,  mis 
toimuvad  kesknärvisüsteemi  vahendusel,  vastuseks  retseptorite  poolt  vastu  võetud 
muutustele väliskeskkonnas.  
Lõpuks peab  veelkord  tähelepanu  juhtima  sellele, et kogu närvisüsteem on siiski ühtne ja 
ta on organismi kui ühtse terviku  lahutamatu  osa. Närvisüsteem on organismis toimuvate 
eluprotsesside peamine  regulaator . 
 
7.  Süda  ja   veresoonkond   (W.  Nienstedt,  jt  –  Inimese  anatoomia  ja  füsioloogia, 
Medicina, 2001, lk.184-231) 
 
7.1. Veresooned 
Inimese  kehas  ringlemisel  voolab  veri  südamesse  ja  südamest  välja  veresooni  mööda. 
Veresooni, mis algavad südamest ning viivad verd elunditesse ja kudedesse nimetatakse 
arteriteks   (kopsuveenid,   aort ,  alanev  aort,  ülakeha   arterid ,  maoarter  jne).  Arterid, 
väljudes  südamest,  muutuvad  järjest  peenemaks  -  moodustuvad  arterioolid,  edasi 
kulgedes  ahenevad  veelgi,  muutudes  verekapillaarideks (kopsu  verekapillaarid , ülakeha 
verekapillaarid,  alakeha  verekapillaarid jne.). Verekapillaarid kogunevad ja liituvad taas 
suuremateks  soonteks  -  veenuliteks  ja  edasi  veenideks.(kopsuarter(-tüvi),  ülemine 
õõnesveen, alumine õõnesveen, maksaveenid jne.). 
 
7.2. Veresooned jagunevad: 
arterid  mööda artereid toimub vere transport elunditesse ja kudedesse, 
– 
-  tihke ehitusega; 
-  elastsed ja paksud, 
 
veenid – vere transport südamesse tagasi, 
-  suurema läbimõõduga kui arterid; 
32   
-  õhukesed, lõdva  seinaga ; 
-  on varustatud klappidega. 
 
kapillaarid –ainevahetus vere ja koerakkude vahel, 
-  ülipeenikesed; 
-  moodustavad võrgustiku kudedes. 
 
Arteriaalne veri on hapnikurikas ja helepunase värvusega ning voolab: 
-   kopsuveenides ; 
-  südame vasakus  pooles ; 
-   arterites . 
 
Venoosne veri on hapnikuvaene ja tumepunase värvusega ning voolab: 
-  keha veenides; 
-  südame paremas pooles; 
-  kopsuarteri tüves ja kopsuarterites. 
 
7.3. Suur ja väike vereringe 
Vere liikumist südamest elunditesse ja sealt tagasi nimetatakse vereringeks. Eristatakse 
suurt ja väikest vereringet. 
Väike  vereringe  e.  kopsuvereringe  saab  alguse  südame  paremast  kojast  (kuhu  saabub 
venoosne  veri  ülemise-  ja  alumise  õõnesveeni  süsteemi  kaudu),  sealt  edasi  kulgeb  veri 
südame  paremasse  vatsakesse.  Parem   vatsake   pumpab  vere  läbi  kopsuarteri  ja  tema 
harude  edasi  kopsude  verekapillaaridesse.  Kopsu  verekapillaarid  ümbritsevad  kopsudes 
alveoole,  läbi  kapillaari  ja   alveooli   seinte  toimub   gaasivahetus ,  mille  käigus  venoosne 
veri muudetakse arteriaalseks (hapnikuga  rikastamine ). Edasi kulgeb juba arteriaalne veri 
mööda kopsuveene nelja suurde kopsuveeni, mis suubuvad südame vasakusse kotta. 
Suur  vereringe  Nelja  kopsuveeni  kaudu  jõuab  arteriaalne  veri  kopsudest  südame 
vasakusse  kotta,  sealt  edasi  liigub  veri  südame  vasakusse  vatsakesse.  Suur  vereringe 
algabki  südame  vasakust  vatsakesest,  mis  pumpab  arteriaalse  vere  aorti.  Aordikaarel 
toimub  suurte  arterite  jagunemine:  (ülakehasse,  ajju,  jne.)  ja  alaneva   aordi   kaudu 
 
33 
alakehasse (kõhuõõne  organid , alajäsemed jne.). Mööda keha artereid kulgeb arteriaalne 
veri  kõikidesse  keha  organitesse  ja  kudedesse.  Toimub  intensiivne  toitainete-  ja 
gaasivahetus kudede ja verekapillaaride vahel, mille käigus arteriaalne veri muutub uuesti 
venoosseks.  Venoosne  veri  kogutakse  üle  kogu  keha  veenide  abil  kokku  keha 
venoossesse süsteemi ja üle alumise ja ülemise õõnesveeni süsteemi jõuab venoosne veri 
uuesti südame paremasse kotta.  
Südame enda  verevarustus  on tagatud pärgarterite e. koronaararterite abil. 
Kokkuvõtteks  siis,  südame  parempoolses  osas,  keha  veenides,  kopsuarteris  ja  selle 
harudes  kulgeb  alati  venoosne  veri.  Südame  vasakus  pooles,  keha  arterites  ning 
kopsuveenides kulgeb alati arteriaalne veri. 
 
7.4. Süda 
Süda  on  vereringesüsteemi  keskseks   elundiks .  Süda  paikneb  rindkereõõnes  kopsude 
vahekohal,  ulatudes  V  –  VI  roidevaheni,  keskseinandis,  2/3  südamest  asetseb  vasakul 
pool. 
Süda on koonusekujuline lihaseline õõneselund, keskseinandis. Kaal u 300-400grammi. 
Südame sein koosneb kihtidest: 
Sisemine kiht e. endokard on õhuke elastsetest sidekoekiududest koosnev kile. Südame 
klapid  moodustuvad samuti endokardist. 
Lihaskiht   e.  müokard  e.  südamelihas  on  südame  seina  kõige   paksem   osa.  Koosneb 
südamelihaskoest. 
Välimine kiht e.  epikard  pöördub südamesse suunduvate ja väljuvate suurte veresoonte 
algusosade  läheduses  ümber  ja  moodustab  südame  ümber  veel  teise  kesta  – 
südamepauna  e.  perikardi.    Epikardi  ja  perikardi  vahele  jääb  pilujas  õõs,  mida 
nimetatakse südame paunaõõneks e. perikardiõõneks. 
Süda  jaguneb   neljaks   kambriks  –  paremaks  ja  vasakuks  kojaks  ja  paremaks  ja 
vasakuks  vatsakeseks.  Südame  paremat  ja  vasakut  poolt  eraldab  vahesein. 
Südamekambrite  ja  südamesse  suubuvate  ja  väljuvate  suurte  veresoonte  vahel  asuvad 
erineva ehitusega klapid. 
Südame  parema  koja  ja  parema  vatsakese  vahel  asub  kolmehõlmaline  parema  koja-
vatsakeseklapp e. trikuspidaalklapp.  
34   
Südame  vasaku  koja  ja  vasaku  vatsakese  vahel  asub  kahehõlmaline  vasaku  koja-
vatsakeseklapp e.  mitraalklapp .  
Parema  vatsakese  ja  kopsuarteri  vahel  asub  kolmehõlmaline   poolkuuklapp - 
kopsutüveklapp e. pulmonaalklapp. 
Vasaku vatsakese ja südamest väljuva aordi vahel asub kolmehõlmaline poolkuuklapp 
– aordiklapp. 
 
Süda  töötab  “pumba"  põhimõttel.  Et  “pump”  töötaks  regulaarselt  ja  rütmiliselt  on 
südames  olemas  erutustekke  ja  erutusjuhte  süsteem.  Selleks  on  südames  olemas 
spetsiaalne  erilihastik.  See  koosneb  erilise  ehitusega  lihaskiududest,  mis  on  koondunud 
sõlmedeks ja kimpudeks ning see juhib erutusi kodade lihastikust vatsakese lihastikku.  
Elektriline erutus südames saab alguse siinussõlmest: asub paremas kojas. Edasi kulgeb 
erutus  mööda  kojasiseseid  juhteteid  pidi  atrioventrikulaarsõlme,  mis  asub  kodade  ja 
vatsakeste vahelises vaheseinas. Atrioventrikulaarsõlmest edasi liigub erutus mööda Hiši 
kimbu  ühist tüve  pidi,  hargnedes  vatsakeste  vahelises  seinas  Hiši kimbu  paremaks  ja 
vasemaks  sääreks.  Sealt  edasi  kulgeb  erutus  üle  kogu  vatsakeste  Purkinje  kiudude 
kaudu.  Normaalset,  regulaarset  südamerütmi  nimetatakse  siinusrütmiks.  Normaalne 
südamelöögisagedus on  minutis  50-100 korda. 
Südametöö  on  reguleeritud  nii  vegetatiivse  närvisüsteemi  poolt  kui  ka  humoraalselt 
(hormoonid). Südametöö keskus asub piklikus ajus. 
Rütmi kiirenemist üle 100 x / min nimetatakse tahhükardiaks ja aeglustumist alla 50 x / 
min bradükardiaks. 
Nagu eelpool mainitud töötab süda “pumba” põhimõttel – vere  pumpamine  nii suurde kui 
väikesesse  vereringesse  toimub  südamelihase  järjestikuse  kokkutõmbumise  ja 
lõõgastumise  abil.  Südamelihase  kokkutõmmet  nimetatakse  süstoliks  ja  lõõgastumist 
diastoliks. 
 
7.5.  Pulss  ja vererõhk 
Südame-veresoonkonda kirjeldades ei saa puudutamata jätta mõisteid pulss ja vererõhk.  
Kuna  süda  pumpab  verd  laiali  kogu  organismi  arteriaalse  süsteemi  abil,  siis  tekib 
vastavalt  südame  kokkutõmbumistele  arterite  seinte  võnkumine.  Seda  on  võimalik 
 
35 
palpeerida  (kombelda)  üle  kogu  keha  suurte  arterite  piirkonnast.  Nt.  randmearteritelt, 
unearteritelt,   kubeme   piirkonnas  asuvatelt  reiearteritelt  jne.   Niisiis   pulss  on  arteri 
seinavõnkumine,  mida  põhjustab  südame  vasaku  vatsakese  kokkutõmbumisel 
väljapaiskuv  veri  vastu  aordikaart.  Palpeerides  pulssi  võib  tunda  normaalselt  ühtlasi 
pulsitõukeid (pulsilaineid), mis on ühtlaste intervallidega ja võrdse tugevusega. 
Veresoonkond  moodustub  arteritest,  veenidest  ja  kapillaaridest,  mis  kujutab  endast  nn. 
“suletud”  torukeste  süsteemi.  Vere  paneb  liikuma  südame  kui  pumba  töö  ja 
veresoonkonna  eri  osades  olevate  rõhkude  erinevuse  koosmõju.  Veri  liigub  alati  selles 
suunas, kus rõhk on madalam. Nii iseloomustabki kogu veresoonkonda püsiva vererõhu 
olemasolu.  Seda  rõhku  saab  mõõta  (mmHg  st.  millimeetrit  elavhõbeda  sammast). 
Eristatakse  ülemist  e.  süstoolset  ja  alumist  e.  diastoolset  vererõhku.  Kuna   kaudselt  
mõõdetakse  vererõhku  valdavalt  arteritelt  (õlavarrearterilt),  siis  nimetatakse  seda  ka 
arteriaalseks  vererõhuks.  Normaalne  arteriaalne  vererõhk  jääb  tervel  inimesel  140/80 
mmHg  piiridesse.  Loomulikult  ei  ole  vererõhk  püsivalt   konstantne   väärtus  vaid  kõigub 
alati  teatud  piirides,  olenevalt  sellest,  millises  olukorras  organism  hetkel  on  (tervislik 
seisund, füüsiline koormus, emotsionaalne olukord jne.). 
 
8.  Hingamiselundkond  (W. Nienstedt, jt – Inimese anatoomia ja füsioloogia, Medicina, 
2001, lk. 260-292) 
 
Iga  organism  vajab  elutegevuseks  hapnikku.  Inimorganism  saab  hapnikku  õhust 
hingamise  teel.  Elundid,  mille  kaudu  sisse-  ja  väljahingatav  õhk  inimorganismis  liigub, 
moodustavad  hingamiselundite  süsteemi.  Hingamiselundeid  võib  jaotada  kaheks: 
hingamisteedeks,  mille  kaudu  sisse  –  ja  väljahingatav  õhk  liigub,  ning  kopsudeks,  kus 
toimub gaasivahetus. 
 
8.1.  Hingamisteed : 
Hingamisteedele  (kõri,   trahhea ,   bronhid ,  bronhioolid)  on  iseloomulik,  et  nende  seintes 
leiduvad  kõhrelised   plaadid .  Seetõttu  on  hingamisteede  valendik  alati  avatud.  Mida 
rohkem bronhid ja bronhioolid ahenevad, seda vähem on nende seintes kõhrelisi plaate ja 
rohkem silelihaskiude. Hingamisteedele on iseloomulik nende limaskest. Nad on kaetud 
36   
ühekihilise  silinderepiteeliga.  Need  osad  kopsudest,  kus  toimub  gaasivahetus,  nn. 
kompsusombud ehk  alveoolid , on erakordselt õhukese seinaga. 
Enne,  kui  sissehingatav  õhk  pääseb  kopsudesse,  peab  teda  puhastama,  soojendama  ja 
niisutama.  See  toimub  hingamisteedes:  ninaõõnes,  neelu  ninamises  osas,  kõris, 
hingetorus  ja  kopsutorudes.  Ninaõõs  on  ühtlasi  ka  haistmiselundi  asukoht.  Kõri 
kõrvalülesandeks on hääle tekitamine.  
Hingamisteed jaotatakse kaheks: ülemised hingamisteed ja alumised hingamisteed. 
 
Ülemised hingamisteed: siia kuuluvad ninaõõs ja  neel  
Ninaõõs:  
Esimene  hingamissüsteemi  osa  kuhu  sissehingatav  õhk  läbi  ninasõõrmete  satub  on 
ninaõõs. See on avar õõs, millel on ülemine, alumine ja kaks külgmist seina. Ninaõõne 
jaotab paremaks ja vasakuks pooleks ninavahesein. Ninaõõs jaguneb ninakarbikute varal 
ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks ninakäiguks. Kogu ninaõõne sisemine pind on kaetud 
limaskesta  ja  ripsepiteeliga  Ninaõõne  ülemises  osas  asuvad  limaskestas  haistmisrakud: 
seda piirkonda nimetatakse haistmispiirkonnaks. 
 
Neel: 
Ninaõõne  taga  asub  neelu  ülemine  osa.  Neel  kujutab  endast  lihaselist  toru,  mis  tagant 
piirneb lülisamba lülidega ja ülal kuklaluu põhimikuga. Neelu avanevad ninaõõs, suuõõs 
ja kõri. 
 
Ninaõõne ja neelu funktsioon seisneb sissehingatava õhu puhastamises, soojendamises ja 
niisutamises.  Limaskesta  ja  ripsepiteeli  abil  puhastatakse  õhk  tolmu  jms.  osistest. 
Limaskestale püütakse kinni  bakterid  ja teised  mikroorganismid . Lisaks sellele soojendab 
ja  niisutab  limaskest  sissehingatava  õhu  (see  jätkub  veel  ka  allpool  asuvates 
hingamisteedes) nii, et alveoolidesse jõudes on see  omandanud  kehatemperatuuri (37oC) 
ja on küllastunud veeauruga. 
 
Alumised hingamisteed: siia kuuluvad kõri, trahhea,  peabronhid , bronhid, bronhioolid ja 
alveoolid. Alveoole käsitletakse punkti 10.2 all. 
 
37 
Kõri: 
Kõri  asetseb  kaela  eesmises  osas  4  –  5  kaelalüli  kõrgusel.  Ta  kujutab  endast  õõnsat 
elundit,  mis  on  ühest  küljest  kõri  sissekäigu  kaudu  ühenduses  neeluga,  teisest  küljest 
läheb  üle  hingetoruks.  Kaela  keskjoonel  asub  kõri  vahetult  naha  all.  Meestel  ulatub  ta 
tunduval määral esile, moodustades järsult esile tungiva välja. 
Kõri skelett moodustub mitmest kõhrest, mis on omavahel ühendatud liigeste, sidemete ja 
lihaste abil. 
Kõige  suurem  on  kilpkõhr:  koosneb  kahest  nelinurksest  plaadist,  mis  ühenduvad  ees 
nurga  all.  See  ala  on   kaelal   nähtav  väljena,  mida  nimetatakse  kõrisõlmeks.  Kilpkõhre 
ülaservale  kinnitub  sadulakujuline  kõripealis  ehk   epiglottis .  Koos  kõhredega  ja 
kõrilihastega  toimib  kõripealis  omalaadse  klapina,  mis   neelamisel   sulgeb  sissepääsu 
trahheasse.  
Kilpkõhre all asub ümar sõrmuskõhr. Seestpoolt on kõri vooderdatud limaskestaga. 
Kõris asub veel hääleaparaat, mille moodustavad häälekurrud, mille vahele jääb häälepilu 
ja  osad  kõrilihased.  Hingamise  ajal  on  häälepilu   laienenud ,  kõnelemise  ajal  aga 
häälekurdude  pingutatuse  tõttu  ahenenud.  Hääle  tekkimine  on  seotud  häälekurdude 
võnkumisega  väljahingamise  ajal.  Pingul  häälekurdude  puhul  on  heli  kõrgem,  lõtvunud 
kurdude  puhul  aga  madalam.  Hääle  tugevus  aga  sõltub  häälepilu  läbiva  õhujoa 
tugevusest. 
 
Hingetoru ehk trahhea: 
Kõri  sõrmuskõhrest  allapoole  kulgeb  trahhea  ehk  hingetoru.  Täiskasvanul  on  trahhea 
umbes 10 – 13 cm  pikkune , jäik, alati avatud silinderjas õõnes moodustis. Toeseks on 16 
–  20  poolrõngakujulist  hingetorukõhre.  Need  hoiavad  trahhea  valendiku  alati  lahti. 
Trahhea  on  seestpoolt  vooderdatud  limaskesta  ja  ripsepiteeliga,  mis  eemaldavad 
sissehingatavast õhust tolmuosakesed ja mikroobid.  
Trahhea  hargneb  4  –  5  rinnalüli  kõrgusel  kaheks  kopsutoruks  ehk  peabronhiks.  Seda 
kohta nimetatakse ka trahhea harguseks ehk bifurkatsiooniks. 
 
 
 
38   
Bronhid ehk  kopsutorud : 
Bronhid  algavad hingetoru harguse kohal. Parem peabronh on lühem ja jämedam (umbes 
3  cm)  ning  asetseb  vertikaalsemalt  kui  vasak.  Vasak  peabronh  (umbes  4  –  5  cm)  on 
pikem  ja  peenem.  Oma  ehituselt  on  nad  sarnased  trahheaga.  Seestpoolt  vooderdab 
kopsutorusid samuti  ripsepiteel . 
 
Bronhioolid: 
Kumbki  peabronh  siirdub  vastavasse  kopsu  ja  hakkavad  seal  hargnema.  Bronhide 
hargnemine  on  nii  ulatuslik,  et  kogu  hargnenud  bronhide  süsteemi  nimetatakse 
bronhiaalpuuks.  Bronhide  harusid  mille   diameeter   on  umbes  1  mm  või  vähem, 
nimetatakse bronhioolideks. 
 
8.2. Kopsud: 
Inimesel  on  kaks  kopsu  –  parem  ja  vasak.  Need  on  mahukad  elundid,  mis  täidavad 
peaaegu  kogu  rinnaõõne,  välja  arvatud  selle  keskosa.  Kopsud  asetsevad  rinnaõõne 
külgmistes osades. Nende vahele jääb elundite kompleks, mis on tuntud keskseinandina 
ehk  mediastiinumina.  Mediastiinumi  hulka  kuuluvad  söögitoru,  hingetoru  koos 
kopsutorude algusosaga, rinnaaort, süda koos sinna suubuvate ja väljuvate veresoontega. 
Kopsud  on  kuhiku  kujulised.  Üleval  asub  tipp,  alla  poole  jääb  alus.  Ülevalt  ulatuvad 
kopsutipud üle rangluu, altpoolt toetuvad kopsud vahelihasele. Roiete poole jääv kopsude 
osa on kumer, sissepoole jääv osa nõgus. 
Parem kops jaotub sügavate lõhede varal üla-, kesk- ja alasagaraks. Vasak kops jaguneb 
üla-  ja  alasagaraks.  Kopsude  sees  etendavad  kujundavat  osa  bronhide  harud.  Bronhid, 
kopsus  hargnedes  moodustavad   bronhiaalpuu .  Kõige  peenemaid  bronhiharusid 
nimetatakse  bronhioolideks.  Bronhioolid  omakorda  hargnevad  ja  lähevad  üle 
sombusjuhadeks 
ehk 
alveolaarjuhadeks, 
mis 
lõpevad 
piklike 
umbsete 
alveoraalkotikestega.  Alveolaarkotikeste  seinad  on  kogu  ulatuses  alveoolideks 
jagunenud. Alveoolide ja neid tiheda võrgustikuna ümbritsevate kopsukapillaaride vahel 
toimubki  gaasivahetus.  Alveoole  on  kopsude  umbes  300  –400  miljonit  ja  nende  kogu 
pindala võrdub ligikaudu 100 m2- ga. 
 
39 
Kopsud ja rinnaõõne osad, milles kopsud asetsevad on kaetud seroosse rinnakelmega ehk 
pleuraga.  Kopse   kattev    rinnakelme   ehk   kopsukelme   ehk   kopsupleura   annab  kopsudele 
sileduse  ja  läike.  Kopsu  juure  piirkonnas  läheb  kopsupleura  vahetult  üle  rinnakelmeks 
ehk  seinakelmeks  ehk  parietaalpleuraks.  Kopsukelme  ja  rinnakelme  vahele  jääb 
rinnakelmeõõs  ehk  pleuraõõs.  Pleuraõõs  sisaldab  seroosset  vedelikku.  See  võimaldab 
kopsudel rinnakelme suhtes hõõrdumiseta liikuda. 
 
8.3.  Hingamislihased : 
Hingamisel  mängivad  tähtsat  osa  hingamislihased.  Tähtsamateks  hingamislihasteks  on 
vahelihas  ja  roietevahelised  lihased. 
Vahelihas on ülespoole kaarduv, luulise rindkere alumistest servadest lähtuv lihas. Ta on 
ühtlasi ka rindkereõõne ja kõhuõõne vaheliseks piiriks. 
Roietevahelised  lihased  tõstavad  kokku  tõmbudes  roideid  so.  sissehingamisfaas  ja 
väljahingamisfaasis  tõmbavad  roideid  põigiti  alla,  lähendades  neid  üksteisele  ja 
lülisambale. 
 
8.4.  Hingamine : 
Hingamise  (respiratsiooni)  all  mõistetakse  hapniku  tarbimist  sissehingatavast  õhust  ja 
süsihappegaasi loovutamist väljahingatavasse õhku. 
Kopsude ventilatsiooni all mõistetakse õhuvoolu kopsualveoolidesse ja sealt välja. 
SISSEHINGAMINE 
 
 
 
VÄLJAHINGAMINE 
Inspiirium  
 
 
 
 
 
 
Ekspiirium 
 
21%   
HAPNIK 
 
 
16% 
78%   
LÄMMASTIK 
 
78% 
0,03%   
SÜSINIKDIOKSIID   
4% 
VÄHESEL MÄÄRAL VÄÄRISGAASE 
Toodud  tabelist  lähtub,  et  sisse  –  väljahingamisel  muutuvad  ainult  hapniku  ja 
süsihappegaasi  hulgad.  Hulga  muutumise  põhjuseks  on  gaasivahetus,  mis  toimud 
alveooliõhu ja kopsu verekapillaarides ringleva vere vahel. 
Gaasivahetus  saab  toimuda  tänu  sellele,  et  alveooliõhus  ja  kopsukapillaarides  ringleva 
veres on hapniku ja süsihappegaasi osarõhud erinevad. Alveooliõhus on hapniku osarõhk 
40   
kõrgem,  süsihappegaasi  osarõhk  aga  madalam.  Kopsukapillaaride  venoosses  osas  aga 
vastupidi:  hapniku  osarõhk  madal,  süsihappegaasi  osarõhk  kõrgem.  Gaasivahetus 
alveoolides  õhu ja vere vahel põhineb sellel, et gaasid püüavad liikuda suurema osarõhu 
poolt  madalama  poole.  Seetõttu  lähebki  hapnik  alveooliõhust  verre,  kuna  hapniku 
osarõhk on alveooliõhus kõrgem kui veres. 
 
8.5. Hingamisemahud ja sagedus: 
Mitu  korda  inimene  minutis  hingab  ja  kui  suure  mahuga,  võib  sõltuda  väga  paljudest 
teguritest.  Esmajoones  võib välja tuua järgmised tegurid: 
1. Vanus:  
Vanuseline jaotus 
Hingamissagedus  ühes minutis 
HFR /min 
Vastsündinud (sünnist –1 elukuuni) 
40 – 50 x / min 
Imikud  ja väikelapsed(1  elukuust  – 2-3 a) 
30 – 40 x / min 
Täiskasvanud 
12 – 18 x / min 
 
Mõned  erinevused  laste  ja  täiskasvanu  hingamiselundkonna  anatoomilis-  füsioloogiliste 
erinevuste kohta. 
Vastsündinu  kopsud  on  sidekoerikkad,  vererikkad  ja  vähem  elastsed  kui  täiskasvanul. 
Vastsündinul funktsioneerib umbes 24 milj. alveooli, 3-aastasel umbes 296 milj. alveooli. 
Alveooli  läbimõõt  on  5-6  korda  väiksem  kui  täiskasvanul.  Seega  üldine  gaasivahetuse 
pind on umbes 20 korda väiksem kui täiskasvanul.  
Hingamismahu  suurendamine  füüsilise koormuse korral on lastel piiratud,  tingituna  roiete 
horisontaalsest asendist ja  diafragma  kõrgseisust. 
Minuti  ventilatsiooni  tõstmine  vajadusel  toimub väikelastel  põhiliselt  hingamissageduse 
tõusuga.  Pikka  aega  kestev   hingeldus   nõuab  suurt  energiakulu  ja  viib  kiiresti 
hingamisfunktsiooni häirumiseni.  
Tingituna  hingamissüsteemi  anatoomilistest  ja  füsioloogilistest  iseärasustest,  avalduvad 
paljud haiguslikud  seisundid  lastel just üle hingamissüsteemi olles seda väljendunumad, 
mida väiksem on laps. 
 
 
41 
2. Füüsilisest koormusest: 
Füüsiline koormus  HM 
H FR 
H MM 
Lamav 
350 ml 
12 
4,2 l 
Istuv  
500 ml 
16 
8,0 l 
Jooksev  
2000 ml 
25 
50,0 l 
 
HM –  hingamismaht . Nii palju hingab inimene sisse ühekorraga 
H FR – hingamissagedus ühe minuti jooksul 
H MM – hingamise minutimaht. Selline kogus õhku läbib kopsusid ühe minuti jooksul. 
Hingamise  minutimahu  saamiseks  korrutatakse  omavahel  ühekordselt  sissehingatud 
õhuhulk ja kordade arv ühe minuti jooksul ehk HM x H FR = H MM 
Siinkohal  tuleb  tähelepanu  juhtida  veel  sellele,  et  osa  sissehingatavast  õhust  jääb  alati 
hingamisteedesse ja ei jõua alveoolideni. Seda hingamisteede mahtu nimetatakse surnud 
ruumiks  ja  see  on  umbes  150  ml.  Näiteks  kui  inimene  hingab  sisse  500  ml  õhku,  siis 
alveoolideni jõuab ainult 350 ml. 
 
3. Tervisest: 
On  palju  haiguseid,  mis  võivad  oluliselt  muuta  hingamise  sagedust  ja  hingamismahtu. 
Esmajoones  on  need  hingamiselundite  eneste  haigused  (kopsupõletik,  bronhiaalastma, 
hingamiselundite traumad) ja südameveresoonkonna haigused (südame isheemiatõbi, äge 
ja  krooniline  südamepuudulikkus,  kopsuarteri  trombemboolia),  samuti  mitmesugustest 
põhjustest tingitud pea- ja seljaaju haigused ja traumad. 
 
8.6. Hingamise regulatsioon: 
Hingamine on reguleeritud mitmete regulatsioonimehhanismidega. 
Hingamiskeskus asub peaajus, täpsemalt piklikus ajus. 
Reguleeritud  on  hingamine    ühelt  poolt  gaasiliste  virgatsainete  abil  –  nendeks  on  O2 ja 
CO2. Neile ainetele reageerivad kemoretseptorid asuvad aordikaarel ja karotiidisiinuses. 
Teiselt poolt toimub hingamise regulatsioon neuroloogiliselt ehk venitusretseptorite abil. 
Nad  reageerivad  kopsude   venitusele   ja  saadavad  sellekohase  info  hingamiskeskusesse. 
42   
Kopsude  venimine  sissehingamise  lõpus  peatab  sissehingamise.  Venitusretseptorid 
asuvad hingamiselundites enestes (bronhioolide ja alveoolide seintes). 
Hingamiselundite refleksideks on köharefleks, aevastusrefleks, luksumine ja haigutus. 
 
43