Hingamiselundid (1)

Hingamiselundid
H I N G A M I S E L U N D I T E S Ü S T E E M
RESPIRATOORNE SÜSTEEM
Hingamiselundite süsteem täidab väliskeskkonna ja organismi vahel gaasivahetuse ülesannet ja koosneb järgmistest elunditest:
ninaõõs c a v u m n a s i
kõri l a r y n x
hingetoru t r a c h e a
peabronhid b r o n c h i p r i n c i p a l e s
kopsud p u l m o n e s
( kops - p u l m o; parem ja vasak kops – pulmo dexter et sininster)
Vastavalt talitlusele jaotatakse hingamiselundid:
* päris-hingamiselundid - need on kopsude alveoolid , kus toimub gaasi vahetus õhu ja vere vahel
* hingamisteed - kõik teised ülalnimetatud elundid , millede ülesandeks on sisse- ja välja- hingatava õhu juhtimine
Kliinilises praktikas on tavaks ninaõõnt koos neelu ninamise osa ja kõriga nimetada ülemisteks hingamisteedeks ; hingetoru ja teisi õhku juhtivaid elundeid nimetatakse alumisteks hingamisteedeks.
Hingamiselundite iseärasuseks on suuremal osal nende seinte tugev luust või kõhrest skelett , mis ei lase neil kokku langeda ja on alati täidetud õhuga.
http://content.answers.com/main/content/wp/en-commons
Seestpoolt on hingamisteed vooderdatud limaskestaga, mis on varustatud ripsepiteeliga. Limaskest osaleb sissehingatava õhu puhastamises tolmuosakestest, hoiab teda niiskena ja soojendab.
Väline hingamine toimub rindkere rütmiliste liigutuste tõttu. Sissehingamisel satub õhk hingamisteede kaudu kopsude alveoolidesse, väljahingamisel nendest välja.
Kopsualveoolide ehitus erineb hingamisteede omast /vaata kopsude ehitus/. Nende kaudu toimubki gaasivahetus : alveoolides leiduvast nn. alveolaarõhust satub verre hapnik ja sealt välja süsihappegaas. Kopsudest väljavoolav arteriaalne veri kannab hapniku kõikidesse elunditesse, kuna kopsudesse saabuv venoosne veri toob sealt süsihappegaasi.
Hingamiselundite süsteemil on veel teisigi funktsioone. Ninaõõne ülemises osas asub haisteelund, kõri on häält tekitavaks organiks, kopsude kaudu eraldub veeaur.
N I N A Õ Õ S c a v u m n a s i
Ninaõõs on hingamisteede algusosa . Eest on ta avatud sõõrmetega, tagant toimub tagasõõrmete e. koaanide kaudu ühendus neelu ninamise osaga (ninaneeluga). Ninaõõne kohale jääb eesmine koljuauk, alla suuõõs, külgmiselt asuvad silmakoopad ja ninakõrvalurked (ülalõualuu-, otsmikuluu- ja põhiluu- urge , sõelluurakud).
Ninaõõne luuline alus - meenutada kolju konspektist
Ninaõõnel eristatakse ninaesikut ja pärisninaõõnt. Siin toimub sissehingatava õhu saneerimine - puhastamine, niisutamine, soojendamine ja kontroll. Ninaõõne näärmeterikas ripsepiteeliga limaskest on paks ja tursub kergesti mitmesuguste ärritajate mõjul (keemilised ained, infektsioon jne.) - nina "läheb kinni". Ripsepiteeli karvakesed liiguvad laineliselt tagasõõrmete suunas, millega soodustatakse tolmukübemete peetumist. Limanäärmete nõre mässib tolmukübemed enda külge ja teeb sissehingatava õhu niiskemaks. Sel teel uhutakse tolmukübemed ninaneelu, kust nad koos limaga välja sülitatakse või alla neelatakse. Limaskestas on rohkesti veresooni, mis moodustavad sel põimikuid. Eriti tihedalt on venoosseid veresooni alumise ninakarbiku piirkonnas ja keskse ninakarbiku servadel . Siit võivad tekkida verejooksud . Tänu arvukatele veresoontele õhk ninas soojeneb. Ninaõõne ülemise osa limaskestas asub haistepiirkond, milles leiduvad erilised tunderakud - haisterakud. Nende ülesanne on õhu kõlblikkuse kontroll.
1. ninaõõs

suupilu

keel

keeleluu

kõripealis

esikukurrud

häälekurrud

häälekõrialune õõs

kilpnääre

–12 ninaneel
13. suulaemandel
14. neelu suumine osa
15. söögitoru
A kõvasuulagi
B pehmesuulagi
Ninaõõs jaguneb vaheseina varal kaheks sümmeetriliseks pooleks. Kumbki pool omakorda jaguneb 3 ninakarbiku varal 3-ks ninakäiguks - ülemine, keskmine ja alumine. Nina vaheseina ja karbikute vahele jääb ühine ninakäik. Ninaõõs on ühendatud koljuluude õhkusisaldavate urgetega (väljaarvatud oimuluu-urge). Urgete seinad on samuti vooderdatud limaskestaga, mis on ninaõõne limaskesta jätkuks. Ninakõrvalurked osalevad sissehingatava õhu soojendamises ja on ka hääle resonaatoriteks. Ülalõualuu- ja otsmikuluu-urge ning eesmised ja keskmised sõelluurakud avanevad ülemisse ninakäiku. Alumisse ninakäiku avaneb nina-pisarakanal.
Tagasõõrmete e. koaanide kaudu on ninaõõs ühenduses ninaneeluga. Viimase limaskestas leiduvad lümfoidse koe kogumid - paaritu neelumandel ja paarilised tõrvemandlid - mikroobide tõrjeks. Neelus toimub õhu- ja toiduteede ristumine , mida reguleeritakse suulaepurje ( suleb ülemised hingamisteed) ja kõripealise (suleb sissepääsu kõrisse) abil.
VÄLISNINA n a s u s e x t e r n u s
Koosneb ninaluudest, ülalõualuu otsmikuluumistest jätketest, ninakõhredest ja pehmetest kudedest (nahk, lihased). Eristatakse ninajuurt (kinnitub otsmiku piirkonda), ninaselga, ninatippu (-otsa) ja külgmisi osi (ninatiivad). Nina kuju ja suurus varieeruvad individuaalselt.
K Õ R I l a r y n x
Kõri asub kaelal 4.-6. kaelalüli kõrgusel. Ta on kaetud kaelalihastega, külgedel asuvad kilpnääre ja suured veresooned, taga - neel .
Kõriõõs sarnaneb frontaallõikel liivakellale. Ta on keskosas sissenöördunud kahe sagitaalsuunalise paariskurru varal (kõrikitsus), milledest ülemised on esikukurrud (vestibulaarkurrud) ja alumised häälekurrud (vokaalkurrud). Nimetatud kurrud jagavad kõriõõne 3-ks korruseks: kõriesik - ülemine laiem osa, kõrivatsake ja hääekõrialune õõs ( laienenud osa), mis läheb üle hingetoruks.
Kõri toes koosneb mitmest erineva suurusega kõhrest, mis on omavahel ühendatud sidemete ja liigestega. Suurim kõhredest on kilpkõhr, mille varal kõri ühendub ülal keeleluuga ja mille etteulatuv nurk moodustab kõrivälje (nn. Aadama õun, kõrisõlm) ja mille sisepinnale kinnituvad häälepaelad. Keelejuure taga kõri eesseinas asub elastne kõripealis(ekõhr) - epiglottis . Kõri aluse moodustab sõrmuskõhr, mis allpool seostub hingetoruga.
KÕRI frontaallõige KÕRI KÕHRED
http://www.phon.ox.ac.uk/~jcoleman/larynx_coronal.GIF
http://www.throat-cancer-symptoms.com/assets/images/imgTCShome-larynx.jpg
Kõriesiku piirkonnas toimub alumiste hingamisteede hermeetiline sulgemine nii kõripealise kui esikukurdude varal. Kõriesiku ripsepiteeliga kaetud elastse koe rikas limaskest on rikkalikult varustatud tundenärvilõpmetega. Igasugune võõrkeha ärritus kutsub reflektoorselt esile köhatamise või läkastuse ja võib põhjustada kõri limaskesta turset. Kõrivatsakese seintes on rohkesti seroosnäärmeid, millede nõre niisutab häälepaelu. Hääl tekib kõri keskosas nn. Kõrikitsuse seinas moodustuvate sagitaalsete häälekurdude kaasabil, mis piiravad häälepilu. Hingamisel on häälepilu laialt avatud. Kõnelemisel häälekurdude servad (häälepaelad) pingutuvad ja häälepilu aheneb, väljahingatav õhk paneb häälepaelad võnkuma, millest tekib heli - hääl. Häälepaelte pingutamine ja lõõgastumine, samuti häälepilu laienemine ja ahenemine sõltuvad kõrilihaste tegevusest. Kõrilihased on vöötlihased ja jagunevad häälekurdude pingulioleku reguleerijateks, kõriahendajateks ja -laiendajateks. Hääle artikuleerimine häälikuteks (kõneks) toimub suuõõnes keele, suulae ja huulte abil. Hääle värvinguks (tämbriks) ja resonantsruumiks on olulised kõri naaberõõned - neel, suuõõs, ninaõõs.
http://www.fnclcc.fr/-dic/dico/larynx.gif
HINGETORU t r a c h e a
Hingetoru on täiskasvanul 9-15 cm pikkune , 1,5 - 2,7 cm läbimõõduga torujas elund . Algab kõrist 6.-7. kaelalüli kõrgusel ja haruneb rinnaõõnes 4.-5. rinnalüli tasemel kaheks peabronhiks- paremaks ja vasakuks. Seda jagunemise kohta nimetatakse trahhea bifurgatsiooniks. Vastavalt asukohale eristatakse hingetorul kaela- ja rinnaosa. Hingetoru ette jäävad keelealused lihased, kilpnäärmekitsus, rinnakupide jt. moodustised, taga asub söögitoru, külgmiselt paiknevad veresooned ja närvid. Hingetoru koosneb 16-20 kõhrelisest poolrõngast, mis on omavahel ühendatud võrusidemetega. Hingetoru tagumine sein on kileline (koosneb side- ja silelihaskoest) ja on liitunud söögitoruga. Seestpoolt on vooderdatud limaskestaga, mis sisaldab hulgaliselt limanäärmeid ja lümfoidkoe elemente.

PEABRONHID b r o n c h i p r i n c i p a l e s
Parem ja vasak peabronh lähtuvad hingetorust ja suunduvad vastavasse kopsu, mille väratis jagunevad nad sagarabronhideks. Parem peabronh on vasakust lühem ja laiem ning haruneb hingetorust väiksema nurga all. Peabronhide ehitus on analoogiline hingetoru ehitusele, kuid koosneb kõhrelistest rõngastest ja neid ühendavatest sidemetest ja limaskestast.
Parema peabronhi pikkus on 1-3 cm, vasakul 4-6 cm. Parema peabronhi kohal kulgeb paaritu veen , vasaku kohal - aordikaar.

KOPSUD p u l m o n e s
Kopsud paiknevad rindkereõõnes pleurakottides. Kujult meenutavad koonust, mille alumine laiem osa - põhimik - toetub vahelihasele ja ümardunud ülemine ots - tipp - ulatub kaela piirkonda 2-3 cm rangluust kõrgemale.
Kopsu välimine e. roidmine pind on kumer , alumine e. vahelihasmine ja mediaalne ehk keskseinandmine pind on nõgusad. Kopsu mediaalse pinna keskosas on süvend - kopsuvärat ( hilus pulmonis ), mida läbivad peabronh, kopsuarter, närvid, bronhiaalsed arterid (need kõik sisenevad), kaks kopsuveeni, lümfisooned, bronhiaalveenid (need väljuvad). Kõik need koos moodustavad koos ümbritseva sidekoe ja pleuraga kopsujuure ( radix pulmonis ).
Kopse on 2 - parem kops ( pulmo dexter ) ja vasak kops ( pulmo sinister ).
Parem kops on mahult veidi suurem ja koosneb 3 sagarast : üla-, kesk- ja alasagar. Vasak kops on väiksema mahuga ja sellel on üla- ja alasagar. Sagarate vahele jäävad lõhed. Kopsusagarad jagunevad (bronhopulmonaal)segmentideks (paremas kopsus on 10 segmenti ja vasakus 9), mis koosnevad sagarikkudest. Iga sagar , aga ka segment on funktsionaalselt iseseisev kopsuosa, omades omaette bronhi, arterit ja veeni. Kopsu kõige väiksemaks anatoomilis-funktsionaalseks ühikuks on kopsualveoolid e. -sombud, mis teostavadki kopsude peamist ülesannet - gaasivahetust.
http://www.aduk.org.uk/gfx/lungs.jpg
Kopsus jaguneb peabronh puuoksataoliselt peenemateks sagara- ja segmendibronhideks, moodustades õhkujuhtiva nn. bronhiaalpuu . Kõige väiksemaid bronhe kopsusagarikes (alla 1 mm) nim. bronhioolideks. Erinevalt bronhidest puuduvad bronhioolide seintes kõhred ja näärmed, kuid nad on varustatud silelihaskiududega. Bronhioolid jagunevad alveolaar - e. sombujuhadeks ja -kotikesteks, mille seintes on 0,2-0,3 mm suurused poolkerakujulised väljasopistised - kopsusombud e. kopsualveoolid. Bronhioolide jagunemine alveolaarjuhadeks ja alveolaarkotikesteks sarnaneb kujult viinamarjakobarale ja moodustab gaasivahetuse teenistuses oleva nn. alveolaarpuu.
Bronhiaalpuu hargnemise skeem:
peabronh
↓
sagarabronh
↓
segmendibronh
↓
2-3 subsegmendibronhi korduval harunemisel →
↓
sagarikubronhid
↓
12-18 terminaalbronhiooli läbimõõt 1 mm, milledest igaüks jaguneb →
↓
2 respiratoorseks bronhiooliks läheb üle →
↓
alveolaar- ja sombujuhaks mis lõpevad laienditega (alveolaarkotikesed),
millede seintes on
kopsusombud e. -alveoolid
http://www.daviddarling.info/images/bronchi_lungs.jpg
Kopsualveoolid on poolkerakujulised sopised läbimõõduga 0,25 mm. Nad on vooderdatud ühekihilise lameepiteeliga (hingamis- e. respiratoorne epiteel), mis paikneb elastsete kiudude võrgustikul. Väljastpoolt ümbritseb alveoole kapillaaride võrgustik. Alveooli seinas leiduvate elastsete kiudude tõttu on võimalik nende mahu muutumine sisse- ja väljahingamisel. Alveooli ja temaga külgnevate kapillaaride kogupaksus on kokku ligikaudu 5 mikromeetrit. Läbi selle seina toimubki gaasivahetus alveolaarse õhu ja vere vahel. Alveoolide üldarv kopsudes on 300-500 miljoni piires, nende üldpind on u. 100 m2. Alveoolidevahelises sidekoes on arvukalt makrofaage, mis võivad tungida alveoolide valendikku ja täita siin oma fagotsütoosi funktsiooni.
Kopsukude on käsnja ehitusega. Tema koostisesse kuuluvad veresooned, närvid, bronhid, bronhioolid, lümfisooned ja rohkesti elastseid kiude sisaldavat sidekude. Õhusisalduse tõttu on kopsu erikaal alla ühe ( 0,34 ), mistõttu jäävad kopsukoe tükid vee pinnale ujuma. Loote kopsud ei sisalda õhku ja vajuvad põhja.
Kopsudel on 2 vereringe süsteemi:
Esimene veresoonte süsteem teostab kopsudele spetsiifilist hingamisfunktsiooni (s.o. väike vereringe), mis koosneb kopsuarteritest ja kopsuveenidest ning nende harudest. Kopsuarterite kaudu tuleb kopsudesse venoosne veri, mis ringleb kopsualveoolide ümber andes ära süsihappegaasi ja küllastub hapnikuga. Kopsuveenide kaudu voolab arteriaalne veri südame vasakusse kotta.
Teine vereringe süsteem tagab üldise ainevahetuse kopsukoes eneses (s.o. suur vereringe), mis koosneb bronhiaalarteritest ja bronhiaalveenidest. Bronhiaalarterite kaudu saabuva arteriaalse verega varustatakse kopsukude hapniku ja toitainetega, bronhiaalveenid kannavad venoosse verega kopsudest välja ainevahetuse jääkproduktid. Kummagi veresoonte süsteemi peenimate harude vahel on anastomoosid.

KOPSUKELME p l e u r a
Kops on kaetud serooskelmega - kopsukelmega, mis moodustab kummagi kopsu ümber kahest lestmest koosneva pleurakoti.
Sisemine ehk vistseraalne leste (nn. kopsukelme) on kopsu koega tihedalt kokku kasvanud, välimine ehk seinapidine leste (nn. rinnakelme ) on kokku kasvanud rinnaõõne seinaga ja jaguneb 3 osaks: roidekelme, vahelihasekelme ja keskseinandikelme. Rinnakelme on eriti valutundlik. Kopsukelme lestmete vahele jääb pilutaoline ruum - pleuraõõs, milles leidub vähesel määral seroosset vedelikku. See vähendab kopsukelme hõõrdumist hingamise ajal. Kopsude alaservad asetsevad kõrgemal vastavatest pleuraõõne piiridest. Seetõttu tekivad pleuraõõne alaosas sopised - siinused .
http://www.mesothelioma.uk.com/images/pleura%5B1%5D.jpg
Pleuraõõnes õhku ei ole ja rõhk on seetõttu negatiivne. Parem ja vasak pleuraõõs omavahel ühenduses ei ole. Rinnaõõne traumade korral, kui vigastatakse pleurat ja satub õhk pleuraõõnde, tekib õhkrind ehk pneumotooraks. Seejuures ühtlustub rõhk kopsudes ja pleuraõõnes ning kops langeb kokku ja hingamisest osa ei võta. Kui vigastusel valgub veri pleuraõõnde, tekib hemotooraks.
KESKSEINAND m e d i a s t i n u m
Keskseinandiks nimetatakse ruumi, mida täidavad kahe kopsu vahel rinnaõõnes paiknevad elundid. Eest piirab seda rinnak ja osaliselt roiete kõhred, tagant - lülisamba rinnaosa, alt - vahelihas , külgedelt - keskseinandikelme. Tinglikult jagatakse keskseinad kaheks osaks, millede piir kulgeb läbi kopsujuure. Eesmises osas asuvad süda, harkelund (tüümus), ülemine õõnesveen. Tagumises osas paiknevad söögitoru, uitnärv, hingetoru, rinnaaort ja rinnalümfijuha. Keskseinandi elundite vahel on sidekude ja rasvkude.
http://www.lungcancerinfo.org/images/lung_body.gif
KOPSUDE JA PLEURA PIIRID
(vaata G. Loogna Anatoomia atlase joonis 273 lk. 170 )
Kopsu tipp asub kaela piirkonnas 2-3 cm rangluust kõrgemal.
Eesmine piir suundub kopsutipust põiki alla ja mediaalsele rinnakupideme ja -keha ühinemiskohani, siit edasi läheb parema kopsu piir peaaegu otse mööda rinnakut alla (kulgedes keskjoonest pisut vasakul) kuni 6.roide kõhre kõrguseni, kus läheb üle alumiseks piiriks. Vasaku kopsu eesmine piir suundub mööda rinnakut alla kuni 4.roide kõhreni ja läheb üle alumiseks piiriks.
Alumise piiri määramiseks kasutatakse tinglikke jooni:
* keskne rangluujoon - läbib 6. roide kõrgusel rangluu keskkoha
*keskne kaenlajoon - läbib 8. roide kõrgusel kaenlaaugu keskkoha
*abaluujoon - läbib 10.roide kõrgusel abaluu alumise nurga
*lülisambakõrvane joon - kulgeb 11.roide kõrgusel lülisamba kõrval
Pleura alumine piir kulgeb kopsude piirist ühe roide võrra madalamal.
Kopsude alumine piir kulgeb piki lülisambakõrvast joont.
Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist - Inimese füsioloogia ja anatoomia – Medicina 2001
G. Loogna – Anatoomia atlas – Avita 1996
M.Roosalu – Inimese anatoomia – Koolibri 2006
J. Aul – Inimese anatoomia – Tallinn, Valgus 1976
L. Gavrilov, V. Tatarinov – Anatoomia – Tallinn, Valgus 1985
I. Freiberg, E. Lausvee , K. Ulp – Inimese anatoomia ja füsioloogia - Tallinn 1979
Ross & Wilson – Anatomy and Physiology in Health and Illness – 7th ed. Churchill Livingstone 1990
W. F. Evans – Anatomy and physiology - © 1989 PRENTICE-HALL, INC.
Joonised internetist (images.google com)
9
TartuTervishoiu Kõrgikool
Koostanud Merle Kolga 2007 sügis