Eesti ja Euroopa Õiguse ajalugu (4)

1.Õigus ja kohtukorraldus .
Põhiline oli kombeõigus. Et iga maa oli vastava õiguse loojaks, nimetati seda õigust maaõiguseks, mis eksisteeris osalt kombeõigusena, osalt rahvakogu otsustena.
Ka Vana-Eesti kõige vanemaks õigusemõistmise viisiks oli omaabi .
Tsiviilasjade kohta andmeid eriti ei ole, kuid kriminaalõiguslikes tüliküsimustes pidi kahjusaama enamikes asjades ise nõudma kahju heastamist. Süüteod ühiskonna vastu nagu reetmine , kindlustustöödest eemalehoidumine jne leidsid arutamist rahvakogudes- kärajäil, mis olid ühtlasi ka kohtuasutusteks. Käräjad tegid asja kohta üldise otsuse, kuna täpsema otsuse langetajaks ja otsusetäideviijaks oli vanematekogu . Vanematekogu valvas reeglitest kinnipidamist, täpse ja õiglase karistuse määramise ning otsuse kiire täidesaatmise järele. Otsese faktilise materjali puudumisel võidi arvestada ka kaudseid tõendeid nn jumala tunnistust. Selleks kasutati mõnda looma või eset ning tehti nendega mingi proov , mille tulemus oli jumaluse tahteavaldus.
2.Vana- Eesti võimukorraldus.
13.saj algul oli Eestis nelja liiki ühiskondlikke gruppe: perekond; küla ja külakond; kihelkond; maakond.
Maakond- hõimude liit.
9.-10.saj tekkisid hõimude liidud ehk maakonnad .
Võim külas kuulus külakogule (milles igast talust esindajaid) ning külavanemale. Peale selle oli külas mitmeid ühiseid ametnikke nagu vardja , kes toimetas maksumääramist külas, käskjalad, külakarjased, teevahid.
Külakonna kohta oli veel üks ühine külakonnavanem, kelle kõrval tegutses ka külavanemate kogu, mis ajas külakonna asju.
Väline oht sundis külad ja külakonnad liituma kihelkondadeks.
Samad karistused, mis Euroopas- 5 liiki, vt eest.
1208 Sakslaste sissetung Eestisse. Kestis ligi 20 aastat. 1224- Mandri-Eesti alistamine, Saaremaa- 1227. Hakkas arenema keskaegne Euroopa õigus.
Liivimaa konföderatsioon- Eesti ja Läti territoorium .
Eestis ilmalik võim ja kiriklik võim. Ilmalik võim- Põhja-Eesti (Taani kuninga võimu all); Tartuštift (Tartu piiskop ilmalik valitseja); Saare- Lääne štift; ordu maad (kõik ülejäänud). Peale selle oli veel kiriklik võim. Eesti jagunes kolmeks piiskopkonnaks: Tallinna piiskopkond (kiriklik võim üle terve Põhja- Eesti); Tartu piiskopkond (ka Tartu ümbruskond); Saare- Lääne piiskopkond (Saaremaa, Hiiumaa , Muhu).
Tekkisid ka kohalikud kodifikatsioonid:
3. Kohalikud kodifikatsioonid keskaegses Eestis.
Maaõiguse kodifikatsioon - Saare- Lääne štifti maaõiguse kodifikatsioon. Koosnes kolmest raamatust- eraõigus, kriminaalõigus, mitmesugused õigusküsimused ja lääniõigus. Maaõigus oli vastava territooriumi kohalik õigus, mis täiendas samal alal kehtivat lääni- ja mõisaõigust.
Lääniõigus- ehk Valdemar Ericu lääniõigus. Lääniõigust andsid üksikud maahärrad oma piirkonnas vasallidele, mis käsitles nende vahekordi maahärradega
Teenimisõigus- kujunes härrade ja nende teenijate ning tööliste vahel
Mõisaõigus- kujunes vassalide ja talupoegade vahekordade määramiseks
Linnaõigus- kujunes linna piirides elavate inimeste õiguseks
Talurahvaõiguse kodifikatsioon- Ordu või eesti talurahva õigus; Saare- Lääne talurahvaõigus. Õigus, mis oli talurahva vahel, vanad tavad, suulises vormis. Kriminaalõigus oli reguleeritud talurahvaõigusega, mis oli kirjalik.
Tähtsaks kujunes Sachsen-Spiegal, mis on kohaliku Sachseni õiguse mitteametlik ülestähendus. Koosnes kahest osast- maaõigusest ja lääniõigusest
Peale Jüriöö ülestõusu (1343) eestlaste olukord halvenes. Tekkis kodukari- mõisnike distsiplinaarõigus talupoegade üle. Võisid peksta talupoegi.
4. Liivimaa maapäev
Liivimaa maapäev oli Vana-Liivimaa seadusandlik ja täidesaatev organ, mis eksisteeris 15. sajandi algusest kuni Liivi sõjani.Maapäeva kui institutsiooni täpset algusaega on raske paika panna, sest Liivimaa maaisandate, nende vasallide ja linnade kogunemisi oli olnud juba vähemalt alates 14. sajandi algusest. Liivimaa hansalinnad korraldasid alates 14. sajandi keskpaigast regulaarseid linnadepäevi, samuti toimusid tavaliselt Liivi ordu eestvedamisel maaisandate ja vasallide kokkusaamised Maapäevi kutsus traditsiooniliselt kokku Riia peapiiskop , ehkki tegelikult tegi seda suhteliselt tihti ka ordumeister . Maapäevadel lahendati ennekõike erakorralisi ja kriitilisi situatsioone, samuti üle-Liivimaalise tähtsusega probleeme, mis nõudsid kõigi maaisandate nõusolekut, ning mõningaid olulisemaid kohtuasju. Vastavalt hetkevajadustele võis maapäevi pidada isegi rohkem kui kaks korda aastas, kuid tavaliselt toimusid need tunduvalt harvemini.
5. Taani võimukorraldus keskaegses Põhja- Eestis.
Taani võim Eestis algas 1219.a. Taani kuningas teostas oma võimu harilikult esindaja kaudu ja muid küsimusi otsustas kaastöölistega. Kuninga asetäitjaks Eestis oli vaimulik, kes määrati kuninga poolt ja ta pidi olema ka Tallinna peapiiskop. Kuningapealik asendas kuningat Eestis ja võis iseseisvalt otsustada kõiki küsimusi. Tal oli õigus norme anda, valitseda j akohut mõista. Õigus oli võtta elanikelt makse.
Kuninga pealikul olid abilisteks linna foogt ja teised kaastöölised.
13.saj keskel oli ka kuninganõukogu, mille liikmeid nimetati kuninga nõunikeks, hiljem maanõunikeks, veel hiljem maaisadeks
Tähtis asutus oli ka vassalide kogu, kuhu kuulusid kõik, kes olid vasalliseisuses. Otsustavamaks organiks oli vasallide päev, hiljem meespäev ja maapäev. Kokku tuldi vajaduse korral ja otsustati esilekerkinud küsimusi, makse, kindlustuste ehitamist, sõja ja rahu küsimusi, valiti maanõunikke, vasallikohtunikke, võeti seisukoht kuninga pealiku tegevuse kohta ja teostati omavahelist kohtumõistmist.
6. Võimukorraldus ordu maadel .
Mõõgavendade ordu aeg.
Ordu kõrgem esindaja väljaspool ja juht siseelus oli ordumeister, kelle tegevus olenes suurel määral teiste ordukaaslaste heakskiidust, olles võrdlemisi piiratud. Tähtsamate küsimuste lahendamiseks oli ordu kapiitel , kust võtsid osa kõik orduvennad. Hiljem tulid asja otsustamiseks ainult kõrgemad võimukandjad, kes moodustasid kindralkapiitli.
Teutooni ordu aeg.
Ordu peaks oli ordu kõrgmeister (ordumeister). Ordumeistri võimu kompentents oli võrdlemisi lai. Ta juhtis ordu välispoliitilist suunda ja diplomaatilist läbikäimist; oli ordu vägede juht Liivimaal. Ordumeistril oli ka abilisi, sõjalise varustuse eest hoolitses ordumaršal. Ordu maade valitsemine toimus vastavate kohalike võimukandjate- komtuuride ja foogtide abil. Komtuur oli tähtsuselt peale ordumeistrit ja maršalit, seejärel tuli foogt. Tähtsuselt järjestusid foogtid ja komtuurid: Viljandi komtuur, Tallinna komtuur, Paide (Järva foogt), Pärnu komtuur. Olid ka linnuste komtuurid, kelle ülesanne oli lossi korraldada. Komtuuride ja foogtide ülesandeks oli kohapeal teostada kogu võimu, mille teostamisest nad pidid aru andma kõrgematele võimudele. Administratiivne võim, maksude võtmine, kohtuvõim, kus nad tegutsesid eesistujatena, sotsiaalsete küsimuste lahendamine talupoegade ja vasallide vahel.
Ordumeister ei saanud otsuseid teha ilma ordukapiitlita, kuhu kuulusid ordu kõrgemad võimukandjad. Kapiitel otsustas peamiselt vajalikke küsimusi, ajastu lõpul kuulus tema kompententsi ka ordumeistri ja maršali valimine. Tähtsaks tegevuseks oli ka uute ametnike määramine (komtuuride ja foogtide), kuid seda võis teha ka ordumeister üksinda. Kapiitli ülesanded olid ka: sõja ja rahu küsimused; maksud; varustuse eest hoolitsemine; piiritülide lahendamine.
Komtuuride ja foogtide juures oma kapiitel- lossikapiitel.
7. Võimukorraldus Tartu ja Saare-Lääne piiskopi maadel.
Saare- Lääne piiskopkond loodi 1228 .a (ka 1234).
Tartu ja Saare-Lääne piiskopkond allusid mõlemad Riia peapiiskopile, kellele allus ka Ida- Preisimaa . Piiskop oli katoliku kiriku korralduse järgi kõrgem kohalik võimukandja. Ta alistus küll paavstile, kuid kohapeal omas ta suurt võimu. Talle kuulus ka kiriklik kohtumõistmise võim, mis tähendas ka administratsiooni. Selle järgi oli ta oma diotseesis ülemkohtunik, kelle otsustele võis edasi kaevata ainult paavstile.
Aja jooksul tekkis piiskopi juurde kollegiaalne nõuandeasutus- toomkapiitel , mis valis oma liikmed ise. Liikmeid 6-8. tähtsaim amet oli praost , kelle ülesandeks oli väline esindus ja vajaduse korral piiskopi asendamine. Järgmine oli dekaan - toomkapiitli eesistuja, kes ajas toomkapiitli asju ja valvas korra järgi jumalateenistustel. Scoholasticus oli koolikorralduse juht ja ühtlasi toomkooli direktor . Koosseisu kuulusid ka: oeconomus ehk desaurarius, kes oli finantsasjade korraldaja; uksehoidjad, lauljad jne.
Piiskopil oli ilmaliku valitsejana õigus teha seadusi ja määrusi; teostada administratsiooni ja toimetada kõiki valitsusakte; kohtumõistmise õigus.
Tähtis ametnik piiskopi kõrval oli stiftifoogt . Igas stiftis kujunes ka oma stifti nõukogu.
8. Linnade eriline õiguslik seisund ja korraldus keskaegses Eestis.
Linna piirkond jagunes õiguslikult kahte ossa . Esimene osa oli piiratud müüriga, milles elasid linnakodanikud . Linna keskel, kokkusurutud majade vahel asus turg , linna tööstuslik ja kaubanduslik süda. Väljaspool müüri asuval maal-alal asusid elamud , kus asusid isikud, keda linnaelanikud meelsasti enda keskel ei näinud. Ümbruses olevat maad kasutati karjamaana. Seda osa nimetati eeslinnaks.
Maahärrade esindajana tegutsesid linnades foogtid. Ajastu algul kuusus neile seadusandlik, valitsuse ja kohtuvõim. Peale foogti olid linnades kujunenud omavalitsuse organid. 13.saj esimesel poolel hakkas kasvama foogti võim ja see hakkas kohtunikuna otsustama kõiki asju, mis külakondliku õiguse järgi talle ei kuulunudki. Varsti hakati aga nõudma kirjutatud õigust ja uue linnaõiguse tekkimisega said suurema võimu ka linnade omavalitsused . Nüüd said nad arutada neid asju, mis varem kuulusid foogtile. Foogti õigused olid läinud üle linnavalitsusele. Foogt jäi vaid linna ametnikuks, kes alistus linna raele. Kuigi nominaalne võim oli ikka veel maahärra käes, oli tegelik võim juba rael ja linna autonoomse võimu arenemistee oli vaba.
Algul said linnaõiguse suuremad linnad, väiksemad hiljem. Linnades oli nüüd administratsiooni alal kaks organit: Universitas villae- linnaelanikest koosnev kogu ja Linnanõukogu ehk raad . Raad koosnes 12-24 isikust. Raad jagunes kahte ossa: istuv raad ja vana raad. Üks pool tegeles ühel aastal, teine pool teisel aastal. Rae ülesanded- turu korraldamine, maa-alade andmisega kauplustele jne, hiljem ka tühikute täitmine linnaseaduses, linnakaitse, varustamine, heakord , kohtupidamine nii tsiviil- kui kriminaalasjades, hoolekanne, kirikute eest hoolitsemine.
14.saj kujunesid tsunftid ja gildid .
Maapäev- kompetentsi kuusus- kaitse korraldamine välisvaenlaste vastu; maahärrade omavaheliste tülide lahendamine; maahärrade seisuste ja linnadevaheliste küsimuste lahendamine; talupoegade küsimuste lahendamine; usulised küsimused.
Balti linnad moodustasid ühiste huvide tõttu Hansa Liidu. Selle liidu organiks kujunes linnadepäevad.
9.Talupoegade õiguslik seisund keskaegses eestis
Taluinimese ja teisest seisuse inimese vahel kehtis Talurahva õigus (kohalik kodifikatsioon). 1343-1345 peale Jüriöö ülestõusu läks talurahva elu halvemaks. Talurahvas kinnitati mõisade külge. Hakkas kujunema pärisorjus s.t võis müüa talupoegi ilma maata . Distsiplinaarvõimu nimetati kodukari – mõisniku õigus karistada talupoegi ilma kohtuta ihunuhtluse või lühiajalise arestiga. Talupoegade üle peeti kohut 1.mõisastamata aladel Vakusekohtus – U 100 talu moodustasid vakuse. Eesistuja oli vasall , kaasistujad talupojad, kes olid ka otsuse tegijad . 2 mõisastatud aladel – mõisakohus. Eesistuja mõisnik. Otsuse tegid talupojad, kes teadsid tavanorme.1802. aastal võttis Eestimaa maapäev vastu regulatiivi „Iggaüks...“, millega talupoeg sai vallasvarale omandiõiguse ja talukoha põlise kasutamis õiguse jätkusuutlikul talupidamisel. Otsustati asutada valla ja kihelkonnakohtud. 1804. aasta Eestimaa talurahvaseadusega jäid talupojad endiselt pärisorjadeks, kuid neid ei tohtinud enam müüa ega pantida. neid ei tohtinud kinkida maast lahus. 1809. aasta seadusetäiendused andsid seaduse jõu talukoha põlisele (pärandatavale) kasutamisele ja vallasvara omamisele ning talupojad võisid seaduse järgi maad osta. Talurahva koormised pidid vastama maa pindalale ja kvaliteedile.
10. Kohtukorraldus keskaegses Eestis.
Neli seisust : talupojad, linnaelanikud, aadlikud, vaimulikud . Igal seisusel oma kohus. Foogt oli linnas kohtu esimeseks astmeks . Teine instants oli raad. Tallinn oli emalinn (Lübecki õigus). Tütarlinnadeks oli Narva, Haapsalu, Rakvere. Lõuna-Eestis oli aluseks Riia õigus. Tartu, Viljandi, Paide, Pärnu- kasutasid Riia õigust.
Nt. aadlikel oli kohtunikuks maahärra, kuid üksinda ta ei otsustanud, vähemalt kaks liiget veel.
Talupoegadel oli mõisakohus (mõisa alal) ja vakusekohus (mõisastamata alal). Vakus koosnes umbes 100 talust. Vakuserahvas tuli kokku, peeti pidu ning samas peeti ka kohut. Eesistujaks oli piiskopi, maahärra, Taani kuninga poolt määratud isik, ka talupoegadest kaasistujad. Otsus tehti vanade tavade alusel. Kaasistujad ehk õigusleidjad ehk hirsnikud.
Mõisakohtus on vasall eesistujaks, talupojad kaasistujateks
1) kohtupidamine oli seotud maksustamisega
2)kohut loeti õiglaseks siis, kui kohtumõistjaks olid endasarnased. Kui linnakodanik tahtis saada õigust, siis pidi ta üle kohut mõistma ka linnakodanik.
3)kohtuvõim ei olnud otsuse tegija . Kohtukooseis oli kahesugune - ühelt poolt esines riikliku võimu esindaja ja teiselt poolt vastava seisuse esindaja. Need hoolitsesid kohtukorra eest, kuid ei olnud otsustajad.
Talurahvakohtud- talupoegade kohta käivates kohtuasjades, millede organitena tegutsesid mõisakohtud, oli eesistujaks maahärra esindajad, vanad talupojad. Ordumaadel oli ülemaks talupoegade kohtuinstantsiks foogt või viimaste poolt määratud isikud. Edasi võidi kaevata maahärrale. Kriminaalasjades saadeti otsus võimalikult kiiresti täide.
Adrakohtunikud - vasall oma piirkonnas võis kohut mõista talupoegade üle kriminaalsüütegude asjus, valvata heakorra eest ja lahendada talupoegade ja vasallide vahelisi tülisid. Adrakohtunike ülesanne oli talumaade suuruse kindlaks määramine atrade järgi, põgenenud talupoegade tagasinõudmine jne.
Vasallide meeskohtud- vasallide ja rüütlite süüteod allusid samuti endaväärsele kohtule. Maahärra ei saanudki kohut mõista vasallide üle. Kohtu eesistujaks oli vasallide poolt valitud meeskohtunik, kelle kaasistujaks olid kaks isikut kaebealuse piirkonnast . Meeskohtunik esindas maahärrat, kaasistujad vasallkonda. Otsuse tegi eriline isik, kes oli valitud vasallide hulgast. Meeskohtuniku otsustele võidi edasi kaevata apellatsiooni korras kõrgemasse instantsi (Harju- ja Virumaal maanõunike kolleegiumile). Selle otsus oli harilikult lõplik. Ordu maades oli esimese astme kohtuks foogt või komtuur ja järgmiseks astmeks kõrgem kohus, mille eesistujaks oli ordumeister. Stiftides oli esimeseks astmeks meeskohtunik ja teine stiftinõukogu. Piiskopi otsustele võis edasi kaevata ülemmaakohtusse, mis arutas asja koos maanõukoguga. Ajastu lõpus tekkis kammerkohus, kuhu võidi samuti kohalikele otsustele edasi kaevata.
Tsiviilasjades pidid pooled teineteist ise kutsuma kohtusse, mis toimus nii, et kaebaja saatis vastaspoolele kutse. Kohtus pidid olema esindatud mõlemad pooled.
Linnakohtud- linnades oli kohtupidamine lihtsam. Esimeseks instantsiks oli linnafoogt , hiljem raad, kuna väiksemad küsimused jäid edasi foogtile. Ajastu algul oli edasikaebus võimalik maahärrale, hiljem emalinna raele.
Kiriklikud kohtud- kiriklik kohtupidamine moodustas teatud erandi. Peainstantsiks oli kohalik piiskop, kelle otsusele sai edasi kaevata kardinaalide kolleegiumile ja paavstile või tema legaadile. Kiriklikule kohtule allusid ka ilmalikud isikud mitmetes asjades, eriti perekonnaõiguse alusel. Kiriklikul kohtupidamisel kasutati kanoonilist protsessi.
Tõendid- kehtis formaalne tõendite viis- teatud tõendil endal oli juba otsustav jõud:

• Mõjuv oli tunnistajate arv ja see kui nad olid ausad. Sisulist arutamist ei olnud
  
• Tähtis oli vanne , millega võis end vabastada süüst
  
• Hiljem lubati ka kirjalikke tõendeid
  
• Kui tõendeid ei olnud, kasutati nn jumalikku tõendust. Vasallide juures oli tavaline kahevõitlus, mis pidi otsustama õiguse, kuna jumal pidi kaitsma õiget.
  

11.Eraõigus.
Perekonnaõigus- suhteid reguleeris kirik ( abiellumine ). Abielu alguseks loeti pidulik sündmus- pulmad . Abielu lahutamine oli väga erakordne. Abielu loeti eluaegseks ja laste kasvatamine võis toimuda vaid isa-ema kaastegevusel. Abielu lahutamine oleks olnud võimalik ainult kahel teel- naise äratõukamine ja naise äraminek.
Kirik hakkas tegelema vallaslastega, karistas laste hukkamise eest. Laps ”heideti ära”: lapse ilmse vigastuse korral; rahvaarvu liigsel kasvamisel (ei olnud eriti levinud, rahvaarv väike)
Pärimisõigus- saabus koos karja- ja põllumajanduse sisseseadmisega. Algul olid pärandusesemeiks vallasasjad, hiljem ka maatükid Arenes testament, selle taga seisis kirik, kuna ka tema sai varandusest osa. Kodust lahkunud lapsed pärandusest osa ei saanud.
Asjaõigus- asjad. Jagunesid kinnisasjad ja vallasasjad. Vallasasjade omandiõigus tähendas täielikku valitsemisõigust asjade üle. Selle tekkimisviisidest tähtsamad olid: okupeerimine; viljade omandamine; ühekülgne haaramine võõrastelt sõjasaagina, röövretkel omandatud, hukkunud laevadelt saadud rannaõiguse alusel jne; ost-müük.
Kuna praegune kinnisomand moodustab kindlapiirilise maa-ala, siis Vana-Eestis seda ei olnud. Kindlaks asjaks oli ainult elamu ja selle lähiümbrus, kuna muu kuulus aeg-ajalt jaotamisele või oli ühiskasutuses. Maid, mida enam ei saadud jaotada, nimetati küla kinnismaadeks.
Võlaõigus- Eestis võrreldes naabermaadega paremini arenenud. Võlavahekorrad tekkisid eelkõige süütegude läbi, mis olid sihitud kas võõra isiku või võõraste esemete vastu. 13.saj tekkisid vahetusleping ja ostu-müügi leping.
Pandiõigus- kõige ürgsem pantimisviis on isiku enese-pantimine. Raskusi tekkis kui üks isik oli ennast mitmele pantinud.
12.Kriminaalõigu keskaegses Eestis.
Taliooni põhimõte- tasumine samaga. Taliooni põhimõte kestis sajandeid ja ulatus keskaegagi. Veretasu õigus.
Majandusliku mõtlemisviisi arenguga hakati hindama süütegu rahas- kompensatsiooni süsteem, enamus süütegusid olid rahaliselt hinnatavad (tapmisele vastas ainult veri ). Takseeritud tasude süsteem ehk taksisüsteem.
Kujunesid kaks erilist instituuti:
Asiili (asüüli?) instituut- loodi eriline koht, kuhu süüteo sooritanu põgeneb ja kus teda ei tohi tabada.
Põgenemise instituut- isikut, kes kuriteo sooritamise järel oli põgenenud ja seal teatud aja peidus oli olnud, ei tohtinud kodumaal hiljem surmata.
Süüteod jagunesid kahte suurde liiki:

• Avalik-õiguslikud- süüteod ühiskonna ja riigi vastu- mässu tõstmine ja riigi reetmine. Vähemtähtsad olid maksude mittemaksmine, käsu mittetäitmine, määruste rikkumine jt.
  
• Eraõiguslikud. Jagunesid:
  

süüteod isiku vastu- tapmine (oluline oli kas tapmine toimus salaja või avalikus võitluses), inimese organismi ja tervise vastu suunatud süüteod, nagu haavade löömine ja kehavigastuste tekitamine

süüteod varanduse vastu- röövimine, vargus
Karistuseks oli kas elu- ja ihukaristus või varandus
13. Võimukorraldus Poola-aegses Eestis.
Seimi võimkond kasvas. Seimis arutati kõikvõimalikke küsimusi. Kohtu alal lõi seim oma kohtu, kus arutati igasuguseid maapiiride küsimusi. Peale seimi oli mitmeid ametnikke- maa-ametnikud ja krooniametnikud. Krooniametnikest olid tähtsamad- maršal- kuninga ihukaitseväe ülem; kantsler - algul kuninga kantselei ülem, hiljem kuninga lähedane usaldusmees ja välispoliitika juht; hetman - Poola sõjavägede ülemjuhataja; rahanduse ja majanduse juht, finantsmeister.
Kuninga asetäitjaks Liivimaal oli asehaldur ehk administraator , kelle otseseks ülesandeks oli sõjaväe juhtimine. Administraatori kõrval oli ka teisi ametnikke nagu revidendid, kes koostasid katastri andmeid. President - ehk vojevoodkondade eesotsas olid presidendid ehk vojevoodad, kes täitsid poliitilisi, maksustamise jm ülesandeid. Vojevoodkondade allüksuste ehk kastellaankondade eesotsas olid kastellaanid ehk starostad. Nad olid kohaliku riigivõimu esindajad ja sõjaväelised ülemused. Ülesandeks oli maksude võtmine, riigiasjade haldamine, korra alalhoidmine. Neile allusid veel riigimõisate valitsejad , relva ja suurtüki parandajad, tööülevaatajad ja kupjad.
Talupoegadel oli oma esindaja- vardja, kes oli vahemeheks talupoegade ja kõrgema ametkonna vahel.
Kohtupidamine. Linnades jäi püsima senine kohtupidamise kord. Igas presidentkonnas oli maakohus , milles arutati tähtsamaid tsiviilasju. Maakohtu otsusele võidi edasi kaevata Riiga ja Varssavisse. Talupoegade süütegude arutamiseks olid kohtunikeks kastellaanid ja erilised kohtud talupoegadest koosseisuga nn mõisakohtud.
Kriminaalalal tähtsamad asjad allusid maakohtule.
Tsiviilõigus. Perekonnaõiguse alal katoliku kirik soodustas abielude alal kanoonilise õiguse levikut. Pärandiõiguse alal erilisi muutusi ei toimunud, samuti asja- ja võlaõiguses.
14. Võimukorraldus Taani-aegses Eestis.
Tähtsad isikud algul hertsog Magnus ja hiljem Taani kuningas. Mõlemad olid juhtivad kõikidel aladel, kuigi tegelikult ajasid nad ainult tähtsamaid asju. Tegelikuks valitsejaks oli asetäitja- kuninga pealik ehk asehaldur (foogt). Foogti määras ametisse ja kutsus ametist kuningas oma äranägemise järgi. Kuninga pealik oli sõjaväe juhataja ja riigimaade valitseja.
Energiliselt arenes omavalitsuslike organite tegevus. Korraldati maapäevi, mille kõrval tegutses ka maanõukogu
Kõrgemaiks kohtuinstantsiks oli ülemmaakohus, edasi võis kaevata maapealikule või kuningale . Tähtsamaid kriminaalõiguslikke asju arutasid maapäeva poolt valitud meeskohtunikud
15. Võimukorraldus Rootsi-aegses Eestis.
Eestimaa oli säilitanud kindlate alimstumislepingutega oma õigused. Riigivõimu organ oli moodustatud kohalikest elanikest. Keskvõimu organitena Eestis tegutses kuninga esindajana asevalitseja ehk asehaldur, hiljem nim teda kuberneriks (ning tulid ka kindralkubernerid). Sõja korral olid tema kõrval väejuhatajad.
Kuberneri juures olid nõuandjana kaks nn assistentnõunikku. Peale kuberneride oli veel hulk foogte, lossipealikke, kelle ülesandeks oli politseiline ja finantsiline korraldus.
Liivimaal seati ametisse ülema võimuorganina kuberner , kuid varsti nimetati see kindralkuberneriks. Olid ka fiskaalid, kes valvasid, et täidetaks seadusi, laekuksid riigimaksud ja et riigimaksude võtmine toimuks õiguspäraselt.
Saaremaal oli kõrgemaks võimukandjaks provintsipealik, keda kuningas võis ametisse määrata ja ära kutsuda.
Eestimaa maapäev- iga kolme aasta tagant. Valiti kohalikke politseiesindajaid, Eestimaa kohtunikke ja otsustati muid küsimusi. Maanõukogu koosnes 12 nõunikust. Ülesandeks oli ülema maakohtuna kohtulikud, maksustamine, naturaalkohustuste ja teiste provintsi puutuvate küsimuste arutamine .
Liivimaa maapäev- kohtuna ei olnud nii tugev kui E.maapäev, valitsemisalal oli aga võrdne. Tähtsad maamarssal , kes omas esinduslikke funktsioone ja maanõukogu, mis oli administratiivseks asutuseks, tegutses kahe resideeriva maanõuniku näol.
Saare- ja Muhumaal oli maapäev varustatud suurte volitustega.
16. Era- ja kriminaalõigus Rootsi-aegses Eestis.
Eraõigus.
Kirikuõiguse (?) alal toimus muutus vaimulike ja ka talupoegade suhtes. Vaimulike kohta pandi kehtima Rootsi kirikuõigus. Talupoegadele anti ajastu lõpus suurem õigus- ja teovõime ning kohtulik kaitse.
Perekonnaõiguse alal rakendati luteri kiriku printsiipe ja hiljem Rootsi kirikuseadust. Abielu sõlmiti vastava eelteatega kirikus. Abielu lahutamine, mida katoliku kirik eitas, oli põhimõtteliselt lubatud, põhjused olid loetletud seaduses. Narva linnas ja Liivi vaimulikkonnas kehtestati abielupoolte varaühisuse põhimõte.
Pärandiõiguse järgi toimus pärimine peale seadusjärgse pärimise veel testamentaarse pärimisviisi alusel. Kasutusele võeti Rootsi testamendi seadus.
Asjaõiguse alal kinnisvara suhtes esines algul lääniõigus. Reduktsiooni teostamisega see kadus .
Võlaõiguse senised määrused osutusid puudulikeks, üldosas retsipeeriti suurel määral Rooma õigust. BES, mis sisaldab rohkesti Rooma õiguse printsiipe, on saabunud rootsiaegse kohtupraktika kaudu.
Kriminaalõigus.
Rootsiaegses kriminaalõiguses kasutati keskaegseid norme ning osalt ka Karolinat, mis levis eriti Põhja- Eestis. Kriminaalõiguse printsiibi järgi pandi suuremat rõhku süütegija subjektiivsele küljele. Keskajal arvestati objektiivset külge, Rootsi ajal arvestati psühholoogilist momenti enam.
Karistusena kasutatud ihunuhtlust tarvitati vähem, selle asendas rahatrahv ja vangistus . Kõrgema karistusena kasutati surmanuhtlust. Häbistavad karistused olid suurenenud- kiriku häbiposti asetamine pühapäeval ning raekoja ette linnades. Endised isiku- ja varandusevastased süüteod püsisid, vaid nõiaprotsesside arv ajastu lõpul langes. Mõisa käest läks karistamisõigus peaaegu täiesti riigi kätte, mõisnikule jäi vaid distsiplinaarkaristusõigus- kodukariõigus.
17. Kohtukorraldus Rootsi-aegses Eestis.
Kohtukorralduses P.-Eestis jäi püsima keskaegne korraldus. Tegutsesid magistraat , alamkohus, mees- ja adrakohtunikud. Talupoegade süütegusid arutas mõisakohus (oli ka kodukari õigus). Ülemkohtu funktsioone täitis kuberner koos 12 maanõunikuga. Tallinnas oli lossikohus, mis koosnes kuninga poolt määratud ametnikest. Sellele allusid kuriteod Tallinna Toompealt ja riigimõisast.
Liivimaal loodi P.-Eesti eeskujul maapolitseiliste ülesannetega adrakohtunike institutsiooni moodi kohtud nn korrakohtud, kelle kompetentsi kuulus peale muu ka teede ja sildade korrashoiu järelevalve. Seetõttu kutsuti ka sillakohtuteks.. alamad olid maakohtud . Teiseks astemks olid lossikohtud. Kõrgema kohtuinstantsina loodi Tartu õuekohus 1630.a.
Saaremaal oli kohtukorraldus endine. Ka siin funktsioneerisid adra - ja meeskohtunikud ja maanõukogu. Maanõukogu otsusele võidi kaevata Stocholmi, hiljem Tartu õuekohtule.
Linnades oli kohtukorraldus endine.
18. Vene-aegse Eesti võimukorraldus.
Ülemvalitseja Eestis oli keiser , kohalikuks keskvõimu esindajaks oli kindralkuberner . Tema kõrval oli veel tsiviilkuberner valitsemise alal. Kindralkuberneri abiks ja kohusetäitjaks ta äraolekul oli viitsekuberner. Kuberneri võimu piiras maanõunike kolleegium, mis koosnes aadlikest. Tähtis organ oli ka riigi rentei. Politsei ja hariduse juhid määrati keskvõimu poolt.
Linnaomavalitsused. Igas linnas oli raad, kellele kuulus linna valitsemine. Lisaks oli rael kohtupidamise õigus. Korraldati maapäevi, kus nimetati ametisse igasuguseid maaametnikke (maamarssaleid, kohtunikee), otsustati maa heaolusse puutuvaid küsimusi
Kogu Eesti maa-ala koosnes senisest Eestimaa kubermangust, Liivimaa põhjapoolsest osast, Saare- ja Muhumaast. Kogu maa-ala jagunes maakondadeks ja valdadeks. Maakonna valitsemisorganiks oli maakonna komissar koos Ajutise Maanõukoguga, mida nimetati ka Maapäevaks. Igas maakonnas loodi esinduskogu- Maanõukogu ja Maakonnavalitus. Valdades seati sisse vallanõukogud- vallavalitsused.
19. Vene-aegse Eesti tähtsamad õiguse allikad. Balti Eraseadus. Talurahvaõigus.
1710 kuulus Eesti Venemaale (juriidiliselt 1721). Tekkis kaks kubermangu- Liivimaa kubermang ja Eestimaa kubermang. Vene valitsus kõrvaldas kõik rootsiaegsed uuendused ja seadis sisse vana korra.
19.saj Venemaal palju reforme, mis mõjutasid ka Eestit. 1861- kadus Venemaal pärisorjus.
Talurahva õigus- 19.saj alguses õiguskorra reformimine . 1802 loodi Eestimaa kubermangus talurahva seadus „Iggaüks”, mida hiljem täiendati. 1804- Liivimaa talurahva seadus, ei puudutanud Saaremaad. Kodukari õigust piirati, talurahva kohtute loomine, kohtupidamiste normistiku loomine, kinnitati talupoegade päritav valdusõigus vallas- ja kinnisvarale. Pärisorjus kestis edasi.
Aleksander I 1816- Eestimaa talurahva seadus (kehtima hakkas 1817), 1819 Liivimaa talurahva seadus (kehtima hakkas 1820). Nende seadustega kaotati pärisorjus. Probleemid tekkisid, kuna orjadel ei olnud maad, tekkisid rahutused . 1840- loodi uus talurahva seadus Liivimaal, täiendati 1849, 1860 täiendati veel. Eestimaal 1856 uus talurahva seadus, Saaremaal 1865.
Uued seadused keelasid talumaid mõisastada; lõid eeldused üleminekuks raharendile ja talude päriseks ostmisele; kehtestasid maarahva jaoks tänapäevaseid tsiviilõigusnorme. Talupoeg oli uue seaduse kohaselt vaba. Ta võis minna kuhu tahtis, mõisnik ei olnud temast enam huvitatud.
1866 vallaomavalitsuse seadus, millega suurendati talurahva omavalitsuslikke õigusi ja eraldati talurahvas mõisahärra võimust.
Kohaliku õiguse allikad olid äärmiselt mitmekesised . Allikad olid oma sisult ja päritolult kooskõlastamata. 1830.a alustati kohaliku õiguse kodifitseerimisega (Samson von Himmelstierna).
1845 Balti seaduste kogu- kaheköiteline. I köide sisaldas seadusi valitsusasutuste kohta, kohtuasutuste ja ka kiriku asutuste kohta. Talupoegade kohta käivaid asutusi ei olnud mainitud . II köide sisaldas seisuste mitmesuguseid õigusi ja eesõigusi. Seisustest oli mainitud aadlikud, linlased ja vaimulikud. Talupoegadel olid oma normid, sest Talurahva seadused moodustasid omaette kodifikatsiooni.
1864.a avaldati Fr.G.von Bunge Balti Seaduste kogu III köide ehk Balti Eraseadus. See jagunes nelja ossa: 1. perekonnaõigus, 2. asjaõigus, 3. pärandusõigus, 4. võlaõigus
20. Veneaegse Eesti talurahvaõigus
18.saj oli eesti talupoegade jaoks raske sest eksisteeris edasi pärisorjus. 19.saj tekkisid muudatused. 1802 Eestimaa kubermangus ja 1804 Liivimaa kubermangus oli välja kuulutatud Talurahva õigus., mis ei kehtinud Saare ega Muhumaal. Sellega piirati kodukari. Nähti ette talurahva kohtute loomist vastavate kohtu pädevus normistikega. Oli kästud koostada vakuraamatud. Seadused ei näinud ette pärisorjuse likvideerimist. Keiser Aleksander I ajal 1816 Eestimaal ja 1819 Liivimaal võeti vastu uus Talurahvaseadus , mis kehtis ka Saare ja Muhumaal. Sellega kaotati pärisorjus. Teoorjus jäi edasi. 1849 Liivimaal 1850 Eestimaal 1865 Saare ja muhumaal uus Talurahvaseadus, millega loodi eeldused raharendile üleminekuks.
21.Veneaegse Eesti avalik õigus
1845 oli vastu võetud kodifitseeritud nuhtlusseadustik . 1864 rahukohtu nuhtlusseadustik. 1903 uus nuhtlusseadustik. Eraõiguses oli plaanis luua 5 köiteline seaduste kogu Eesti aladel. 1846 I köide kohalike ametiasutuste korraldused . II köide aadlik , linnakodanikke, vaimulikku käsitlev seadusandlus . III köide tsiviil ja eraõiguse normistik.
22. Kohtukorraldus veneaegses Eestis. 1889.a kohtureform .
Eestimaal oli kõrgemaks instantsiks Eestimaa Ülemmaakohus, mille kompetentsi kuulus tähtsamate tsiviil- ja kriminaalasjade arutamine. Järgnes Eestimaa Alammaakohus. Järgnesid meeskohtunikud, adrakohtunikud. Liivimaal oli kõrgemaks instantsiks Liivimaa õuekohus, hiljem tuli asemele Riia maakohus. Järgnesid korrakohtunikud. Saaremaal oli peale meeskohtunike ka adrakohtunikud. Apellatsiooni kohtuks oli Liivimaa õuekohus.
1889- kohtu ja talurahva asutuste reform Venemaal. See asendas Eestimaal Rootsi-aegse kohtukorralduse.
Väiksemaid süü- ja nõudeasju hakkasid arutama I astme rahukohtud. Eestis oli 34 rahukohtu jaoskonda.
Apellatsiooni instantsiks oli kolme-liikmelised rahukohtu kogud või rahukogud. Kokku 5- Tallinn-Haapsalu; Tartu-Võru; Rakvere-Paide; Viljandi-Pärnu; Saaremaa.
Kassatsiooni instants- Vene keisririigi valitsev senat , suuremad kuriteod ja tsiviilasjad. Esimeseks astmeks ringkonnakohus - kubermangu keskuses Tallinnas ja Riias. Teine aste- Peterburi kohtupalat. Kolmas aste- senat.
Ka talupoegade jaoks oli oma kohtusüsteem. Kolmeastmeline- vallakohus (mitme valla jaoks üks; teine aste- ülemtalurahva kohtud; kolmas aste- rahukogu .
Eestiaegne õigus.
Eesti konstitutsiooniline areng.
1917- Vene ajutise valitsuse dekreet- Eestimaa kubermangu administratiivvalitsemisest ja omavalitsuse korraldamisest.
Juunis samal aastal valiti Maanõukogu- 20 liiget, 28.11 kuulutas Maanõukogu ennast kõrgemaks võimuks ajani, millal Maanõukogu valib Eesti Asutava kogu. 1917 oli Venemaal Oktoobrirevolutsioon ning Eestimaale tungis Saksamaa. Asutavat kogu ei valitud. 19.02.1918 määras Maanõukogu vanematekogu võimu valitsemiseks Päästekomitee. PK kuulutas 24.02.1918 Eesti Vabariigi iseseisvuse välja. 13.04.1919 valiti Asutav kogu, mille ülesandeks oli luua esimene Põhiseadus. 15.06.1920 võttis 120-liikmeline Asutav kogu vastu esimese Eesti põhiseaduse, jõustus 21.12.1920. 1993 muudeti põhiseadust referendumi teel- Eesti Vabariigi Põhiseaduse muutmise seadus. Jõustus 24.01.1934. Sisu muutus palju.
1936 jälle referendum - valiti kahekojaline rahvuskogu. Võttis vastu uue Põhiseaduse, kuulutati välja 17.08.1937, jõustus 01.01.1938. Tekkis president, varem Riigivanem , Riigikogu kahekojaline- riigi volikogu ja riigi nõukogu.
23. Võimukorraluds Eesti Vabariigi 1920.a Põhiseaduse järgi.
Võimude lahususe idee. Põhiseadus täiendas seda neljanda elemendiga- rahvaga, kusjuures rahvast käsitati riigiorganina. Tervikuna tõi Põhiseadus valitsejad ja valitsetavad üksteisele lähedale ning võis rääkida rahvavõimust. Samas olid esinduskogu volitused väga laiad ja üheselt määratlemata, ulatudes ka täitev-korraldavasse sfääri. See põhjustas täitevvõimu nõrkuse ja ebastabiiluse. A.Looring arvas , et eelkonstitutsioone oli kaks- Maanõukogu 28.11.1917.a otsus ja Asutava Kogu 19.05.1919.a seletus Eesti riiklikust iseseisvuse ja sõltumatuse kohta.
1920.a põhiseadus.
Kõrgemaiks võimukandjaks oli rahvas. Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu- ühekojaline parlament , mille 100 liiget valiti iga kolme aasta tagant rahva poolt. Täidesaatvat võimu teostas valitsus, mis vastutas Riigikogu ees. Valitsusse kuulusid ministrid ja riigivanem. Kohalikul omavalitsusel oli kohalike asjade otsustamisel suur iseseisvus
24. Võimukorraldus Eesti Vabariigi 1934.a Põhiseaduse järgi.
Põhiseaudse muudatustega vähendati Riigikogu liikmete arvu 100-lt 50-ni ning kaotati ära maavolikogud. Isikuvalimiste asemel seati sisse proportsionaalsed valimised lahtiste nimekirjadega. Suurte volitustega, rahva poolt otsevalitav riigivanem sai õiguse määrata ennetähtaegsed Riigikogu valimised, kui seda nõuavad riiklikud kaalutlused ning need pidid toimuma hiljemalt kuue kuu jooksul. Riigivanem oli ka täitevvõimu juht. Riigivanem esindas riiki ja sõlmis tema nimel välislepinguid, kuulutas välja kaitseseisukorra, esitas Riigikogule seaduseelnõusid, andis edasilükkamatu riikliku vajaduse korral seaduse jõuga dekreete, oli kaitseväe kõrgeim juht, nimetas ametisse nii kõrgemaid sõjaväe- kui tsiviilametnikke. Riigivanem võis jätta seaduse välja kuulutamata.
Suveräänsuse kandjaks oli võim, mitte rahvas, autoritaarne režiim, Vaikiv ajastu.
25. Võimukorraluds Eesti Vabariigi 1938.a Põhiseaduse järgi.
Algas teatud tagasiliikumine rahva suveräämsuse suunas. Nähti ette kahekojaline parlament, piirati presidendi dekreediõigust, samuti piirdus tema suspensiivne vetoõigus ühekordse vetoga. Säilis aga valitsuse subordineeritus presidendile , mis avaldus tema aktide suuremas õigusjõus ning eriõiguses nimetada ametisse ja vabastada ametist valitsus või selle üksikliige. Presidendi juurde loodi õiguskantsleri institutsioon , kelle nimetas ametisse ja vabastas ametist president ning kelle ülesandeks oli valvamine riigi- ja muude avalik-õiguslike asutuste tegevuse seaduspärasuse üleeelkontrolli vormis.
1938.a Põhiseadus jäi praktikas välja arenemata (Molotov-Ribbentropi pakt).
26. Eestiaegne õiguskorraldus.
Tsiviilõigus- kehtisid Balti eraseadus, Talurahva seadus, samuti Eestimaa ja Liivimaa talurahva seadused, linnaõigus,
kaubandusõiguses muudatused, võeti vastu tolliseadustik 1923.
Kriminaalõiguses muudatused. 1935 võeti vastu kriminaalseadustik ja samuti kaitseväe kriminaalseadustik, kriminaalkohtupidamise seadustik , vangistuseadustik, maksukaristuse seadustik, distsiplinaarseadustik. 1938 kohtute seadustik, sõjaväe kohtute seadustik, sõjavälja kohtute seadustik, advokatuuriseadustik.
27. Eestiaegne kohtukorraldus
Kohtukorralduses jäi süsteem samaks, väikesed muudatused, rahukohtunikke nüüd 54, peterburi kohtupalati asemel riigikohtu palat, talukohtud kadusid ära, erinevad seisuste kohtud kadusid ära. Väiksemaid tsiviilkohtuid ja kriminaalasju arutasid rahukohtunikud, apellatsioon rahukogu, kassatsiooni asju riigikohus
Rahukogu- kohtupalat- riigikohus
Euroopa õiguse ajalugu.
„Euroopa õiguse ajalugu” Erik Hanners, 1995
„Käsitlused kriminaalõiguse ajaloost” J.Sootak
1. Sugukonna õiguse mõiste.
Normid, käitumisreeglid. Normide looja ja kandja oli sugukond . Vt. eelmine aine.
Arvatavasti on õiguse vanimaks allikaks tavaõigus. Tavaõigus tekkis pika ajaperioodi jooksul teatud inimkoosluse enda sees. Vajadus protsessuaalsete reeglite järele muutus aktuaalseks sugukondlike sõdade ajal. Tõendite hankimise viisiks oli peale ilmsete tõendite ka toetumine teispoolsetele jõududele.
Sugukondliku korra organisatsiooni ning seal valitsenud ühiskondlikke suhteid mõjutasid eelkõige kaks mõjurit: füüsiline ja bioloogiline julgeolek. Füüsilise turvalisuse tagamiseks tekkisid konfliktid sugukondade vahel. Kuniks ühiskonnas puudus tugev keskvõim, polnud tavaõigusel sundivat iseloomu. Hilisemalt tekkinud keskvõim muutis paljudel juhtudel tavaõiguse, eriti selle põhimõtted, kohustuslikuks.
2.Sugukondliku korra lepinguõigus
Leppimisõigus eksisteeris sugukondade vahel, sellest tekkis hiljem eraõigus. Sunniõigus oli sugukondade sees, sellest kasvas välja avalik õigus.
Sugukond kaitses igat liiget, kuid pidi ka kahju hüvitama tema eest. Töödeldi välja normid. Tõde ei pidanud tuvastama , kuid pidi fikseerima rikkumise (reeglite järgi).
Süüdistamine. Avategu (avalikus kohas toimuvad rikkumised) ja appikutsega süüdistamine (tuleb kõvasti karjuda kui toime pannakse kuritegu ) Saksi õiguspeeglis.
Kasutati jumalikke jõude otsustamisel, kas keegi on toime pannud rikkumise.
Ordaaliad- jumalakohus, süütuse tõestamine- nt. antakse mürki, kui sureb , on süüdi; ka vetteviskamine, hõõguva raua kandmine peos, seaduslik kahevõitlus, tõestuse kinnitamine vandega, kindla arvu tunnistajate kaasvannetega.
3 .Sugukondliku korra karistuse vormid
Karistus tekib koos riigiga.
Ohverdamine - pidi vaigistama jumalate viha, seetõttu oli vaja lunastusohvrit. Ka tänuohver- pidi tänama jumalaid.
Lindpriius- sugukonnast väljaheitmine. Hiljem kasvas sellest väljasaatmine.
Veritasu- kättemaks perekonna või sugukonna liikme vastu toime pandud teo, enamasti tapmise aga ka kehavigastuste tekitamiste eest ja naiseau rüvetamise eest. Tekib kättemaksu kohustus, mida pidi kandma lähim meessoost sugulane. Reeglid keelasid kaastäideviijaid karistada. Kättemaks pidi olema aus.
Asüül- ehk varjupaiga õigus. Tekkis religioosse nähtusena, seoses pühapaikade puutumatusega ja õigus jumalatelt abi ja kaitset otsida. Kasutati juba Moosese seaduste raamatutes (e.Kr. 13.saj). Olid pelgulinnad. Kui tapmine oli tahtlik , siis pelgulinna minna ei võinud.
Talioon- karistus peab täpselt peegeldama kuritegu. Tuleb tekitada samasugune kahju teostajale. Silm silma, hammas hamba vastu.
Kompositsiooni süsteem- kahjutasu toime pandud teo eest.
Otsese varalise kahju hüvitamine; nn meheraha ehk pearaha - inimese või looma rahaline väärtus; valuraha.
Keskaeg
4. Keskaja õiguse üldiseloomustus ja periodiseering.
Partikularism - õiguslik killustatus. Ühiskondlik ja õiguslik kord rajati eraõiguslikele võimupositsioonidele, suurmõisatele, et luua vajalikud sotsiaalsed garantiid ajaks, kui keskne riigivõimu organisatsioon on kokku varisenud. Õiguslikult tähendas see, et varasemad avaliku õiguse ülesanded toimisid nüüd eraõigusliku süsteemina. Killustumine kohalike, iseseisvalt kohut mõistvate organite vahel tõi kaasa ka tugeva killustatuse õiguskorralduses. Õigusteadusliku mõtlemise ja ka õigusemõistmise alusepanijaks ja teenäitajaks oli kirik
Territoriaalne partikularism- erinevates administratiiv-territoriaalüksustes kehtis eri õigus, linnas oma õigus, linnavärava taga oma õigus, igas mõisas ka oma õigus.
Maaõigus- vastava territooriumi kohalik õigus, mis samal ajal täiendas kehtivat lääni- ja mõisaõigust.
Lääniõigus- maahärra poolt loodud, antud oma piirkonna vasallidele, mis käsitles nende vahekordi maahärraga. Tekkis Põhja- Itaalias.
Mõisaõigus- kujunes vasallide ja talupoegade vahekordade määramiseks. Vasall oli talupoegade üle seadusandjaks ja kohtumõistjaks.
Linnaõigus- kujunes linna piires elavate inimeste vaheliseks õiguseks. Tavaõigus, oli kirja pandud vastavasse raamatusse. Edaspidi tekkis raad, mis kinnitas eraviisiliselt tekkinud õigusraamatuid. Tekkisid emalinnad ( Hamburg , Lübeck) ja tütarlinnad (kasutasid emalinna õiguseraamatuid).
Rahvuslik partikularism- Frangi riigis oli mitme rahva tavaõigus. Kehtis ka keskvõimu poolt kehtestatud õigus.
Seisuslik paljusus - talurahvas, linnaelanikud, rüütlid, vaimulikud. Igal seisusel oli oma õigus. Seisusliku aspektiga seondub ka isikuline aspekt (karistamisel arvestati iga inimest eraldi).
Algas germaani rahvaste tavaõiguse ladina-keelne üleskirjutamine. Kodifitseeritud tavaõigus tekkis 13.saj. Hiliskeskaja tsentraliseeritud riigi poolt loodud õigus, 16.saj.
5. Barbarite õigus.
Lääne- gooti riik aastal 506- kohalik kuningas hakkas looma õigusnorme. Tekkis kaks seaduse allikat- üks kohalike elanike probleemide lahendamiseks, teine sissetungijate ehk germaanlaste probleemide lahendamiseks.
Langobardi riik aastal 643- langobardi õigus. Idiktus rotari- sellest tekkis lombardia seadus, kasutati juristidele hariduse andmiseks
Burgundide õigus
Lõuna-germaani õiguse allikas
Frangi riigi õiguse allikas lex salika ehk saaliõigus- kadus ära veritasu, kasutati kompensatsiooni süsteemi. Kuritegu võis kompenseerida rahaliselt.
6. Õiguslik omaabi ja maarahud.
10.saj lagunes tsentraliseeritud Frangi riik. Tekkis anarhia. Kaasnes korra ja seaduslikkuse allakäik. Tekkis feodaalne killustatus. Õigusliku partikularismi kõrvale asus ka igaühe omaõigus. Kõik teostasid oma õigust. Tekkis rusikaõigus, igaühe õigus ja vajadus end ise kaitsta- õiguslik omaabi. Riik ei suutnud enam kaitsta inimeste elu ja vara.
Rahuinstitutsioon. Kõigepealt hakkas kasutama kirik- jumalarahu. 1123- Euroopas esimesed eeskirjad. Jumalarahu eeskujul hakkasid tegutsema ka ilmalikud valitsejad- keisrid, kuningad, maahärrad. Hakkas välja kujunema maarahude süsteem. Rahuõigus hõlmas kogu seda maa-ala, kus kuningas parajasti viibis . Esimene maarahu oli Saksamaal 1093- švaabi rahu. Kõikehõlmav rahu. Meinsi rahu- kehtestati neljaks aastaks. Kindlaks olid määratud ka teatud kohad (kirik, kodu, veski, maantee jt) ja territooriumid, kus oli keelatud rikkumisi korda saata.
7. Kodifitseeritud tavaõigus.
1224- 1230 oli koostatud õigusraamat Alam-saksimaal ehk saksi õiguspeegel. Eesmärgiks koguda kokku ja süstematiseerida üksikud tavanormid . Looja Eike von Repgow: „ Õigust ei salli keegi, kuid ta peab olema nagu peegel , kus peegeldub hea ja halb”.
Saksi õiguspeeglist tulid mõisted- tahtlik tapmine, mõrv, kehavigastused, vargus ja röövimine.
Karistussüsteem oli avalik-õiguslik ja eraõiguslik.
Avalik õiguslik:
Kaelakohtulikud- surmanuhtlus (poomine, pea maharaiumine , tuleriit, ratastamine) ja sandistavad karistused (kehakaristused, nt keele äralõikamine, käe maharaiumine)
Mittekaelakohtulikud- ihunuhtlus, juuste mahalõikamine, häbimärgistamine.
Eraõiguslikud: hagi alusel väljamõistetud valurahad.
8. Hiliskeskaja tsentraliseeritud õigus. Karolina.
Saksa rahvuse püha Rooma riik. Keiser Karl V 1532 lõi seadustiku- Constitutsio kriminalis Karolina ehk lihtsalt Karolina ehk kriminaalkohtuseadustik. Sisaldas rooma õigust, ka saksa tavaõigust. Kehtis kuni 1871.aastani. Tuli lisaks varasemale karistusele neljastamine ja uputamine , elusalt matmine. Kehalistest karistustest- keele äralõikamine avalikus häbipostis, sõrmede maharaiumine, kõrvade äralõikamine, silmade väljatorkamine. Mittepiinavad karistused- vitstega läbipeksmine, väljasaatmine. Häbistavad karistused- häbiposti panemine, häbikivide kandmine.
9. Kanooniline õigus.
Ehk kirikuõigus. Euroopas oli hästi suur mõju. Apostlite poolt loodud normid- kanoones ehk karjakepp. Edasi tulid paavsti poolt loodud normid, 13.saj-14.saj. Grateanus 12.saj ühendas kõik kiriku poolt loodud normid ühte kogusse- corpus decletorum ehk dekreetide kogu. Normid hakkasid mõjutama väga erinevaid suhteid. Ülikoolides hakati õpetama kanoonilist õigust (kanonistid). Kes õppisid Rooma õigust- legistid. 1580 kujunes lõplikult välja kanooniline õigus- corpus iuris canonitsi ehk kanoonilise õiguse kogum.
Kiriklik asüül- otsiti kaitset kirikust , kirik ise otsustas, kas ta annab kaitset või mitte. Kiriklik asüül muutus Euroopas absoluutseks õiguseks. Kiriklikku asüüli ohtlikele kurjategijatele ei andnud.
Kanooniline õigus oli alates muinaskiriku ajast kindla kirjaliku traditsiooniga. Kirikurahvas oli kirjaoskaja; puudus suuliselt edasiantav tavaõigus, eksisteeris vaid kirjalik õigus, mille autoriteet kiriku enda ja avalikkuse ees sõltus sellest, et see oli ka ürikutesse kantud . Isegi rooma õigusel ei olnud keskajal nii tugevat mõju õigusteooriale ega ühiskondlikule elule kui kanoonilisel õigusel, mis muutus kiriku võimu arendamisel, kindlustamisel ning ühiskonna sotsiaalse struktuuriümberkorraldamisel kiriku poolt soovitud suunas võimsaks relvaks .
10. Kanooniline protsess (Inkvisitsioon)- andis võimaluse kirikukohtul menetleda kriminaalasju, teha seda oma algatusel . Süüdistuse esitamiseks piisas kuuldustest. Ülestunnistuse saamiseks kasutati piinamist. Kohus uurib tõe välja ex officio (omal algatusel) olemasolevatele faktidele tuginedes.
Paavst Innocentius III oli 12.saj oli inkvisitsiooni looja.
11. Keskaegne linnaõigus.
Linnaõiguses domineeris käibehuvi, maa seadis esikohale omandiõiguse kaitsmise, mis põhjustas erinevate vindikatsiooni (omandi ennistamine ) reeglite tekkimise vallasvara suhtes. Maal oli iseenesestmõistetav, et omanik pidi varastatud asja kolmandalt isikult tagasi saama. Linnas loodi mitmeid kompromisslahendusi, mis reeglina põhinesid omaniku kohustusel maksta lunamaksu, kui ta soovis varastatud asja tagasi saada.
Linnade tavaõigus oli äärmiselt ebaühtlane. Suurtes, elava kaubanduse ja merelaevandusega linnades tuli kasutada kas roomaõiguslikke juriidilis-tehnilisi probleemilahendusi, mida vajas majanduselu, või luua ise sellised reeglid, mis viisid kõrgeltarenenud õiguskorra tekkimisele
Tavaõigus, oli kirja pandud vastavasse raamatusse. Edaspidi tekkis raad, mis kinnitas eraviisiliselt tekkinud õigusraamatuid. Tekkisid emalinnad (Hamburg, Lübeck) ja tütarlinnad (kasutasid emalinna õiguseraamatuid).
12 Keskaegne õigus ja kohtuprotsess inglismaal
Anglo-Ameerika õigus.
Inglise kõrgkeskaja ühiskonnas oli õigusemõistmine killustatud. Vanade country - ja hundred kohtute kõrval pidasid läänihärrad oma vasallide ja alamate üle kohut ise. Linnadel olid oma kohtud, kus rakendati kohalikku tavaõigust. Oma kohtud ja õigus oli ka kirikul.
Kohaliku anglosaksi õiguse. Linnade ja feodaalide patrikulaarsete õiguskordade üle kerkis common law- üldine või ühine õigus, mis ei olnud sõnastatud kodifikatsioonis, millega oleks saanud siduda praksist, vaid selle materiaalsed reeglid olid suuremalt osalt koondatud protsesstüüpsüsteemi, mis koosnes mitmesajast protsessitüübist. Inglise õiguskorra aluseks ei olnud arenenud seadusandlus, vaid elementaarne õiguskujutlus põhimõttel- kes oli sõlminud lepingu, sellel oli õigus saada kokkulepitud objekt vastaspoolelt endale ja tal oli õigus jõuga äravõetu tagasi saada.
Inglise protsessil võis kostja kaitsta end 12 vandemehega. Kostja kinnitas range formaalsusega, et ta ei võlgne hagejale väidetavat summat . Protsessitüüpide raames arenes välja diferentseeritud materiaalsete reeglite kompleks . Juhtivaks ametkonnaks oli kantsler. Kantsler andis välja uusi materiaalseid õigusreegleid, kasutades selleks juriidiliste nõuandjate abi. Hiljem ilmus kantsleri loodud register of original writs- see toimis protsessitüüpide kataloogina. Oluline oli, et hageja valiks õige protsessitüübi, valides vale hagi, kaotas ta protsessi. Kui puudus kindlat konfliktitüüpi käsitlev hagi, ei olnud tal common law poolset kaitset, kui just kantsler ei loonud uut writi.
See anglosaksi õigusele nii iseloomulik kohtusüsteem loodi Henry II reformidega ja mängis suurt osa common law levikul. Ka Inglismaal oli13.saj alguses kõige tavalisem tõendite saamise vahend nn jumalakohtu otsused. Otsustav ei olnud kohtu langetatud otsus, sest kohus ainult kinnitas, kumb pooltest tõele lähemal ja millist tunnistuse saamise vahendit kasutada. Kohtuniku ainsaks ülesandeks oli valvata tõendite saamise välist vormi.
Vt juurde lk. 119-127
13. Rooma Õiguse retseptsiooni ajalooline käik keskajal. Glossaatorid , Postglosaatorid, Humanistid.
4 saj aastal 395 jaguneb Rooma impeerium kaheks. Lääne-Rooma ja Ida-Rooma. Lääne-Rooma pealinn Rooma. Ida-Rooma konstantinoopol, tänapäev Istanbul . Lääne-Rooma sattus germaani soost vallutajate kätte ja kaotas võimu 476. Selle territooriumil hakkasid tekkima germaanlaste poolt tekitatud riigid. Ida-Rooma eksisteeris 1453 aastani. 6 saj arenes Rooma õigus ida osas. Keiser justianus kodifitseeris Rooma õiguse. 11.saj avastati Bologna linnas Rooma õigus taas. Hakati uurima Justinianuse kodifikatsioone. Glossid – uurijad , kes tegid teksti äärde märkusi. Nende järgi tekkis koolkond glossaatorid. Kommentaatorid 14-15saj. Nende peamine ülesanne oli kohandada ja tõlgendada Rooma õigust, et seda kasutada vastavas elu valdkonnas. Glossaatorid uurisid tekste, kommentaatorid uurisid glosse. Humanistideks (ld humanus - "inimlik") hakati juba varajases renessansis nimetama õpetlasi, kes süvenesid antiiksesse kultuuri ja tutvustasid sellest ammutatud teadmisi kaasajale.
14. Rooma õiguse läbitöötamise põhisuunad uuemal ajal. Praktikud, Ajalooline ja loodusõiguslik koolkond. Pandektistid.
Kommentaatorid 14-15saj. Nende peamine ülesanne oli kohandada ja tõlgendada Rooma õigust, et seda kasutada vastavas elu valdkonnas. Glossaatorid uurisid tekste, kommentaatorid uurisid glosse. Praktikud 16 saj. Tekkis Saksamaal. Nende töö seisnes Rooma õiguse võimaluse rakendamiseks. Ajalooline koolkond ja loodusõiguslik koolkond 17-18 saj. Pandektistid 19saj. Võtsid aluseks klassikalise Rooma õiguse. Formuleerisid tähtsamad mõisted. Koostatakse klassifikatsioon.
15. Uueaja Euroopa kriminaalprotsess.
16.saj ühiskonnas probleemid. Kuriteo mõiste ebamäärasus. Reeglid paljudes normides. Karistuse julmus ja ebaproportsionaalsus kuriteoga. Inimeste ebavõrdsus karistamisel. Piinamise kasutamine. Vaja oleks hoopis tuvastada tõde.
Taheti kaotada piinamine; surmanuhtluse vähendamine, asendamine eluaegse või pikaajalise vangistusega.
Kriminaalprotsessis brutaliseeris veel 18.sajandilgi veel piinamine ja õiguse ebakindlus. Juriidilis-tehniliselt põhines selle tõendikontroll legaalsel tõenditeoorial, kus tõendid olid rühmadesse jaotatud ja nende tõendusjõud formaalselt määratletud. Nii oli ülestunnistus esimene ja parim tõend. Kui kahe tunnistaja ütlused langesid kokku, loeti seda täiuslikuks tõestuseks. Kui kaebealune süüd üles ei tunnistanud ning kahte tunnistajat ei suudetud leida, ei saanudki teda süüdi mõista.
Suvalise kriminaalprotsessi ja eriti piinamise vastu suunasid valgustusliikujad eesotsas Voltaire’i ja Beccariaga oma raevuka kriitika. Valgustusliikujate võitlust piinamise vastu kroonis edu, 18.saj lõpuks oli see kadunud peaaegu kõikide Euroopa riikide kriminaalprotsessidest.
19.saj lõpul lõi saksa kriminalistide koolkond laiendatud programmi, kus keskseks objektiks sai kurjategija , mitte kuritegu.
18.saj keskpaigast alates anti paljudes Euroopa riikides välja spetsiaalseadusandlusi, mis põhinesid nii loomuõiguse kui ka valgustusliikumise reforminõuetel.
16. Austria õigus.
Austrias jõustus 1811.a Austria Allgemeines Bürgerliches Gesetzbuch für die deutschen Erblande (ABGB). Keiser Joseph II- üldine seadus kuritegudest ja nende karistamisest. Üld- ja eriosa . Tunnistas nullum crime põhimõtet. Kuriteo mõiste on paika pandud. Karistused: ainuke eluvõtmine on poomine, kohaldada võis ainult seaduses ettenähtud juhtudel. Protseduur kindlalt paika pandud- pärast hukkamist pidi laip 12 tundi rahvale näitamiseks jääma ja hukkamispaiga kõrvale pidulikkuseta maha matta. Olid ka häbistavad ja paranduslikud karistused.
Erinevalt ALR-st on Austria seadusteraamat puhas tsiviilõiguslik seadusandlus. Järgib loomuõiguslikku süstemaatikat. ABGB, samuti ALR ja Code Civili põhiprintsiibid, süsteem ja mõned olulise detailid olid loomuõiguslikud. Oma materiaalse sisu poolest olid need roomaõiguslikud.
17.Preisimaa õigus.
Igal riigil on vaja õigust süstematiseerida. Reformimine algas Preisimaal . Tekkis seadusandlik kogu- Preisi üldine maaõigus ALR. 1746 -1794 Friderich II. Suuremas osas puudutas tsiviilõigust, ka kriminaalõigust. Sotsiaalse suunitluse poolest esindas see kindlat ühiskonnaideaali: heaoluriiki, kus valgustatud despoodi võim ulatus kõikjale, mis puudutas eraisiku elu. Riigivõim, mitte kirik, muutus seega ühiskondliku elu otsustavaks moraalseks teguriks .
Kriminaalõiguslikud normid- kuritegudest ja nende karistamisest. Nullum crimen- kui ei ole kuritegu, ei ole ka karistust. Kui ALR-s ei olnud kirjas mingit kuritegu, karistada ei saanud. Vastutus mitte ainult kannatanu suhtes, vaid ka riigi suhtes.
Karistused: surmanuhtlus jäi. Kahte liiki- pea maharaiumine ja ratastamine. Viidi sisse ka vanglakaristus. Karistust raskendati tähtaja pikendamisega või kehalise karistusega.
Üleeuroopalise tähtsuse omandas Preisi seadustekogu sel teel, et andis teistele riikidele inspiratsiooni kodifitseerimise alustamiseks tsiviilõiguses, riigiõiguses, haldusõiguses, kriminaal - ja protsessiõiguses.
18.Prantsusmaa kodifikatsioon.
Välja oli töötatud 5 seaduste raamatut- esimene code civile ehk code Napoleone, code de civile, code de commerce, code de intstruction criminelle- kriminaalprotsessi koodeks , code de penal ehk kriminaalseadustik.
Code civile- tsiviilseadustik. Koosnes kolmest raamatust- esimene raamat käsitles isiku õigusi, teine raamat asjaõigusi, kolmandas raamatus erinevaid omandiliike ning pärimis- ja obligatsiooniõigust..
Code de penal- 1810. Nullum crime põhimõte. Karistused jaotati kolme liiki: piinavad, häbistavad, paranduslikud. Piinavad olid surmanuhtlus, sunnitöö (eluaegne või tähtajaline), asumisele saatmine , karistusmaja (vabadusekaotus 5-10 aastat), vangistus (10-20 aastat). Häbistavad karistused: häbipost, väljasaatmine, kodaniku õiguste kaotus ehk tsiviilsurm. Paranduslikud: rahatrahv, tähtajaline vangistus parandusasutuses või parandusmajas (profülaktiline karistus), õiguste ajutine äravõtmine.
Code civil on hilisemate täienduste ja modifikatsioonidega kehtiv ja kasutusel veel ka tänapäeva Prantsusmaal. Code Civil on romaani rahvaste ühine õigusallikas.
19.Vene õigus.
Tatari võimu all olles seadus ja õigus ei arenenud. 17.saj esimene õiguse allikas- vene tsaar Aleksei Mihhailovitš (II Romanov) lõi seaduste kogu- aluseks võeti Ruskaja Pravda. Siia kuulusid: kohtuorganisatsiooni seadus, kriminaal- ja protsessiõigus. Need ühendati ja loodigi esimene seaduste kogu. Peeter I lõi uue seaduste kogu 1716.a- sõjaväe artiklid. Aluseks võttis Rootsi sõjaväelise kriminaalõiguse. 19.saj oli Venemaal reformimise periood. Katariina II ajal alustati valgustusliikumise vaimus kriminaalõiguse ja kriminaalprotsessi laiaulatuslikke reforme.
20. Inglismaa õigusliku arengu erinevus Mandri-Euroopast.
Kuna Inglismaal jätkati protsesstüüptehnika arendamist (common law täienes equity-ga ehk võrdväärsusega), selle asemel, et common lawd seaduslikult täiendada, muutus Inglismaa õiguslik areng kahes olulises punktis Mandri-Euroopast väga erinevaks.
Esiteks. Inglismaal ei toimunud rooma õiguse retseptsiooni. Common law ja equity olid suunatud üksikjuhu praktilisele lahendamisele tehnikaga , mis võimaldas kiiret ja pehmet kohanemist uute oludega. Seetõttu ei olnud Inglismaal rooma õiguse järele nii suurt vajadust kui mandril .
Teiseks, Inglismaal ei tekkinud kunagi Mandri-Euroopas viljaka pinnase leidnud rooma õigusteaduse analoogi . Inglismaal oli puudulik range mõistesüsteem. Inglise õigussüsteem arenes edasi ilma seadusandluse ja õigusteaduse toeta..
Mandri- Euroopale iseloomulikku loomuõigust ja kodifitseerimistehnikat inglise õiguses vastu ei võetud.
21.Perekonnaõigus.
Patriarhaalne, kiriku mõju. Abiellumine on jumala poolt, lahutada ei saa. Kodaniku õiguste arenemisega see muutus. Abielu- omavaheline kokkulepe, võib ka kokkuleppel lahutada. Hakkasid tekkima kohtud, mis tegelesid lahutustega. Kohus võis abielu lahutada abielu rikkumise, julmuse ja abikaasa omavolilise ning alusetu hülgamise eest. Abielupoolte omavahelistes suhetes ja varalistes suhetes säilisid aga patriarhaalsed õigusreeglid. Seega töötas kodanlik -patriarhaalne õigussüsteem abieluõiguses mehe kasuks.
22.Riigi- ja haldusõigus
Haldusõigus oli kardinaalselt muutunud. 19saj. Tekkis kaasaegne haldusriik bürokraatiaga. Haldus ei olnud absoluutse monarhia teenistuses. Hakkab arenema liberaalne riik. Tema ülesanne on mitte sekkuda sotsiaal-majanduslikesse probleemidesse ühiskonnas. Kodanikuvabadused ja nende kaitse., selleks olid loodud halduskohtud , et kaitsta ennast riigi vastu. .19 saj. Tekkis kommunaalne omavalitsus ., tänapäeval KOV.
23. Tsiviilprotsess .
Tsiviilasjad kogunesid ning ei saanud lahendust . Kohtunik suunas õigusmõistmist, kuid ei juhtinud seda. Eeskujuks oli Prantsusmaa tsiviilprotsess. Euroopa juhtivaks tsiviilprotsessiseaduseks jäi 1806.a kehtima hakanud Napoleoni Code de Procedure Civile (CPC). CPC protsessis said pooled vabaduse kujundada protsessi oma tahte järgi, st kohtunik suunas õigusemõistmist, kuid ei juhtinud seda.
Liberaalse Euroopa jaoks oli prantsuse protsess parim eeskuju.
Edasi arenes Austriasse, kus loodi uus seadustik- tsiviilprotsessi seadustik (ÖZPO), loojaks Franz Klein . Anti kohtunikule suurem võimalus juhtida protsesse. Tunnistajaid kutsuti välja siis, kui mõlemad pooled olid nõus. Klein tahtis luua kodanikele mõistetavat protsessiõigust ja mis oleks aluseks kiirele, odavale ja kindlale protsessile. Selle tegemine õnnestus tal nii hästi, et Austria tsiviilprotsessi võeti kõikjal eeskujuna.
24. Kriminaalõigus.
Karistamise ja ähvardamise süsteem enam ei aidanud. Kuritegevus kasvas. Oluline on sotsiaalne külg.
Klassikaline ideoloogia- koolkond tekkis Saksamaal. Pakkusid , et karistuse ülesanne on õiglaselt kätte maksta:
ekvivalentsuse printsiipi - sarnaseid juhtumeid tuleb sarnaselt karistada,
proportsionaalsuse printsiip- karistus peab olema kuriteoga proportsioonis,
võlaprintsiip- kurjategija pidi oma tegude eest vastutama.
Kurjategijatel on kindel profiil
Sotsioloogiline koolkond- kurjategijaid kolme tüüpi- mõjutatav tüüp (ähvardada), juhuslik kurjategija, mõjutamatud (kohe kinni panna).
Hakati kasutama tingimisi karistamist. Mõisted- kuriteo katse, kaasaaitamine, süüdivus. Sünteetilise tehnika leiutamine- nt. erinevate varguste liigitamine .
Surmanuhtluse piiramine, hakati rakendama eluaegset sunnitööd. Reformiti karistuse kandmise süsteemi. Auburni süsteem- vaikuse nõue, eraldi kambrid.
Londonis loodi oma nõuetele vastav politsei alles 1830ndatel aastatel, varem väga nõrk.
Suurt tähelepanu hakati pöörama keskkonna ja kuritegevuse suhetele. Varem oli kuriteos nähtud vaid kurjategijat, keda sai piirata hirmutamisega. 19.saj hakati mõistma, et keskkond võis mõjuda destruktiivselt ja kuritegevus nakatas inimesi kui teatud tüüpi haigus.
Reformistidel kättemaksuteooria.
Baieri kriminaalseaduse autori Anselm von Feuerbachi juhitud koolkond lõi õpetuse karistusähvarduse psühholoogilise sundefekti kohta (1813.a). Karistus tuleb ka täide viia, et seda peetaks reaalseks. Feuerbachi õpetus sai otsustavaks sammuks modernse ühiskondlik- preventiivse mõttekäigu suunas, milles rakendatakse nii individuaalseid kui ka sotsiaal-psühholoogilisi meetodeid . Juhendeid karistuse määramiseks ei andnud. Euroopas tehti seda kättemaksu süsteemi järgi, kus kriminaalseadus andis teatud karistusmäärad, mille seast kohtunik valis õige. 18.saj kasutati normaalkaristusena vabadusekaotust.
Itaalia arst Lombroso- kuritegevus on inimesse suurel määral geneetiliselt programmeeritud. Kurjategijaks sündija võib juba välimuse järgi ära tunda- madal laup, suured kõrvad, väljaulatuvad põsenukid, kiskjalik hoiak jne.
19.saj aktsepteeriti kaht printsiipi, mille lõid valgustusfilosoofid : nulla poena sine lege - mingit karistust ilma seaduseta ja nullum crimen sine lege- mingit kuritegu ilma seaduseta.
25. Kriminaalprotsess.
Enamikes Euroopa riikide kriminaalprotsessis leidus 19.saj alguses vananenud jooni. Kohus töötas üheaegselt nii kohtuniku kui süüdistajana. Protsess, mis algselt oli kanoonilis-õiguslik ja mille ülesanne seisnes ketserluse vastu võitlemises, avaldus Constitutio Criminalis Carolina seadusandluses. See süsteem lubas piinamist, kui kaebealuse suhtes oli piisavalt kahtlusi. Ilma piinamiseta oli protsess väheefektiivne, kuna see põhines legaalsel tõendite hindamisel. Kui kaebealune oma süüd üles ei tunnistanud, nõuti kuriteo tõestamist kahe tunnistaja poolt. Kaudsete tõendite olemasolu ei lubanud kedagi vahistada. Pärast piinamise ärakaotamist 18.saj lõpus kasutati teisi sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel. Süüdistatav vabastati „ ajutiselt ”. Teine võimalus oli, et süüdistatav, kelle vastu täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest ette oli nähtud.
Menetluse põhiraskus ei lasunudki kohtu avalikul asjaga tegelemisel, vaid kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu ei saanud advokaati kasutada- reegel, mida muudeti alles 19.saj algul.
Kogu inkvisitsioonimenetluse konstruktsioon oli algselt mõeldud mitte ilmaliku kuriteo ja karistuse jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa ketseri hing.
Selline inkvisitsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal. Seda kasutati hiliskeskajal ja uue aja alguses. See asendati 1670.a Ordonnance sur la Procedure Criminelle’ga, mis oli selgelt akusatoorsete joontega ja andis võimaluse prokuröri tegutsemiseks. Kuid süüdistatava seisund ei olnud parem inkvisitsiooniprotsessi omast. Ta võis end küll enne kohtuotsuse langetamist kirjalikult kaitsta ja esitada vastuväiteid enne lõpliku otsuse tegemist, kuid tema seisund oli halb menetluse ettevalmistamise ajal, talle isegi ei öeldud, milles teda süüdistatakse ja tal polnud ka õigust advokaadi kaitsele. Teisalt oli õigusemõistmine vormilisem ja süüdistataval olid suuremad võimalused enda kaitsmiseks kohtu ees, kui seda oli inkvisitsiooniprotsessis, kus lõpliku otsuse tegemine oli pigem formaalsus, mis ei andnud süüdistatavale mingeid võimalusi enda kaitsmiseks.
26.Tööõigus.
Kehtestati kriminaalõiguslikult sanktsioneeritud ametiühingute ja streikide keeld- Inglismaal 1824, Prantsusmaal 1864 ja Saksamaal 1869.aastani. veel 1845.aastal kehtima hakanud Preisi tsunftimäärus keelustas kutsealased organisatsioonid ja streigid.
Feodaalkorra lagunemine , pärisorjuse kaotamine ja tsunftikohustuste kadumine tingisid tööandjate ja töötajate vahel täiesti uuel tasemel suhete tekkimise. Industrialiseerimise tulemusel tekkis töölisklass, kus iga töötaja suhe tööandjaga fikseeriti töölepingus.
1869 Saksamaal olid juba paika pandud töötaja ja tööandja vahelised suhted. Tekkisid ametiühingud. Töölepinguga on ettenähtud õigused ja kohustused.
27.Sotsiaalõigus.
1802 Inglismaal lastekaitseseadus, mida tõendati 1839.a. Keelatud oli võtta tööle nooremaid kui 9-aastaseid. 9-16- aastastel tööaja piirangud, öösiti ei võinud töötada.
1839 Preisimaal taoline seadus kui Inglismaal. Alla 16-aastastel kuni 10 tundi tööaega.
Sotsiaalõiguslik areng pani 19.saj teisel poolel aluse naiste- ja lastetöö, tööaja ja –keskkonna, tööohutuse, palgagarantiide jne põhjalikule reguleerimisele. Selles osas tõusis juhtivaks riigiks Saksa keisririik ja Saksamaal 1891 .a kehtestatud töökaitseseadust võib pidada modernse sotisaalõigus seadusandluse läbimurdeks Euroopas. Saksamaal tekkisid (Bismarki ajal) Õnnetusjuhtumi seadus (1884-1887), invaliidsus- ja vanaduspensioni kindlustamise seadus (1889), haigusjuhtumite kindlustamise seadus (1889).