Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kelle ees pärismaalastel ilmlikus kohtus tuleb seista ?
 
Säutsu twitteris

Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal


              
Kui me eestlaste kõige vanema ajalooga tegemist teeme, on uurimisele suuremaks raskenduseks ajalugu, et meil pole eestlaste eneste poolt mingisuguseid kirjalikke teateid olemas. Kõik teated on pärit võõrastelt, enamasti vastas­telt. Nende viimastegi teadetest on palju kaduma läinud; sellest, mis säilinud, esineb praegu mõni osa jällegi ümbertöötatud redaktsioonis. Vastased ja võõrad rääkisid eestlastest harilikult ainult niipalju, kuivõrt eestlased olid teguriks , mida tuli avalikult arvestada. Läti Hindreku kroonikas kuuluvad eestlased peategelaste hulka, järgnevad ajaraamatud nimetavad neid juba harvemini, kuigi veel kaunis sagedasti. 14. aastasaja kirjeldusel ei pääse ükski ajaraamat mööda 1343. a. vabadusevõitluse kirjeldusest, vähemalt nimetusest. Viimaks aga kaob võõraste ja vastaste kirjutatud ajaloo veergudel eestlastel individuaalne, teguvõi­mas ilme talupoegade hallis, passiivses, ühetaolises massis.
Kuigi me eestlaste ajaloo käigu saadusi üldistes joontes tunneme ristiusu ajast peale, ei ole siiski kõik üksikasjad küllalt selged. Pealegi ei taha me ainult arenemiskäigu saadusi teada, vaid arenemiskäiku ennast näha, mitte ainult seda teada, mis teised tegid eestlaste suhtes, vaid mis eestlased ise tegid, ise tundsid, missugused nad ise olid.
Eesti rahva ajaloos ei ole eestlased mitte esimesel joonel objektiks , kuigi neid kasvaval määral seks hakati tarvi­tama, vaid ikkagi peasubjektiks: endi ajaloole on nad kõige pealt ise mõõduandvad!
Nii on eesti ajaloo ja kirikuloo lähtekohaks ning sub­jektiks eestlased ise; nende eneste sammude ja seisukorra peale tuleb peatähelepanu pöörata ja nende tõelisi jälgi tuleb otsida ajaloo ning olukordade keerdkäikudest, nende tõelisi jalaastmeid tuleb ära tunda ja aimata vas­taste ning võõraste kirjutustest, osalt ehk ka mälestusmär­kidest, mis nad on maha jätnud või milledega neil oli teatavaid suhteid. Nende tõeliste jalaastmete abil võime selgust otsida tee kohta, mida nad on käinud või põh­justel pidanud käima, eesmärkide kohta, milledele nad on püüdnud, seisukorra kohta, milles nad olid, kui nad need jäljed maha jätsid.
Vanemast ristiusulisest ajajärgust on iseäranis tumedad need aastad, mis järgnesid Läti Hindreku kroonikas esine­vale ajale. Nende järgnevate aastate sündmuste kohta on iseäranis silmapaistev küsimus: kuidas kujunes tegelikult ja üksikasjaliselt ristiusu ning ristiusuliste valitsuse maksmapanek eestlaste seas ja kuidas kujunes ühenduses sellega eestlaste vabaduse täielik kokkuvarisemine?
Ristiusu toojate esimesed peanõudmised pärismaalas­tele olid:
a) pärismaalased võtku vastu kristlaste seadused ja õigused, ristiusu kord ja ike (Christianorum leges recipere - Läti Hindreku kroonika XIX, 8; omnia jura Christianitatis, jugum Christianitatis - sama teos XV, 1 ja teised kohad);
b) pärismaalased võtku vastu ristiusulised preestrid ja ristimine (sacerdotes suscipere, baptizari - s. t. XIX, 2);
c) mõlemad eelmised nõudmised kuuluvad ühte ja esine­vad seepärast ka üheskoos: pärismaalased võtku vastu preest­rid ühes kõigi ristiusuliste õigusega (sacerdotes cum omni jure Christianorum recipere - s. t. XXXIX, 4).
Kõige pealt vaatleme seepärast, kuidas oli järgneval ajal tegelikult lugu ristiusuliste valitsuskorra tunnustami­sega ja ristiusu maksvusega eestlaste juures. Siis räägime eestlaste elujärjest ja kuidas see orjuseks kujunes.
       
I.
Võõra valitsuse tunnustus.
Läti Hindreku kroonikas XXIX,  1  loeme, et pärast Tartu äravõtmist saatsid   ümberkaudsed rahvad, niihästi venelased kui mereäärsed eestlased ja saarlased , semgallid ja kurelased, niisamuti ka leedulased , saadikuid annetus­tega Riiga , soovides sakslastega rahuvahekorda. Viimased olid nõus ja rahu levis üle maa. „Ja eestlased tulid välja oma kantsidest (de castris suis ), ehitasid jälle üles oma mahapõletatud külad ja oma kirikud… Ja kui nad põhja­likumalt ristiusku tundma õppisid, tunnustasid nad Jeesust Kristust, Jumala poega . Ja iga rahvas hingas Jumala varju all ja kiitis teda, kes on kiidetud igavesti.”
Lugedes seda kohta ja sarnaseid lauseid võiks arvata, et ristiusk ja ristiusuliste valitsus on kindlasti maksma pandud vähemalt nende eestlaste seas, kellest siin ligemalt juttu on, ja lõplikult kõigi eestlaste seas pärast XXX pea­tükis kirjeldatud Saaremaa allaheitmist 1227. a. Enamasti nii kujutataksegi omale asja käiku. See ei ole aga mitte päris õige. Ristiusu maksvuse kindlust ja osalt ka risti­usuliste valitsuse maksvust ning püsivust tuleb järgnevate aastakümnete, õigemini järgneva aastasaja kohta tublisti piirata ja ajuti isegi eitada.
Rahu, millest Läti Hindrek ülistavalt rääkis, ei olnud sugugi püsiv, ristiusuliste valitsus sugugi veel kindel.
Missugune sakslaste valitsus näit. Saaremaa suhtes ka pärast suurt 1227. a. sõjakäiku oli, näeme sellest, et lüübeklased saarlastele kirjutasid, abi paludes taanlaste vastu. Piiskopp Albert , ordumeister Volquin, Riia kodanikud ja teised sakslased Liivimaal teatavad selsamal 1227. a. lüübeklastele rõõmuga, et saarlased nende kirja on sõbra­likult vastu võtnud, on lubanud abi anda ja piiskopi, ordu ning teistega üheskoos sõda pidada ja rahu teha, kõiges nende käskusid kuulda võttes (Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, lühendatult U. B. 98). Tähendab, saarlasi peavad sakslased siin ometigi peaaegu enam kui liitlasi kui allaheidetuid arvestama.
Taanlased katsusid, nagu teadetest paistab, maad valit­seda oma poolt määratud või kinnitatud eesti vanemate kaudu, kelle võimupiire nad ehk laiendasid. Kuid Taanile alluvad eestlased ei tahtnud ka niisuguse valit­susega hästi leppida; vahest ei meeldinud paljudele ka vanemate määramine ja võimu suurendamine , vahest kaeba­sid vaesemad rõhumise üle (v. Brandis’e kroonika Lhk. 114 ja 116 G. v. Brevern, Der liber census Daniae…, 1858, Lhk. 106, 135).
Igatahes sooviti taanlaste alt lahti saada ja astuti ühendusse sakslastega. Läti Hindreku teatel (XXIX, 6) kutsusid Viru vanemad sakslasi  oma  maakonda .   Otepää jäi ka sakslaste ajal, nagu ennegi, tähtsaks keskkohaks Ugaunias, kuni Tartu ta aegamööda tagasi tõrjus. Otepääs olevad sakslased ühes saatjatega asusid Virumaale ja ajasid taanlased minema. Kui sel ajal Liivis viibiv paavsti saadik Moodena Villem sellest kuulda sai, võttis ta tülialused maakonnad paavsti valitsuse alla,   kuni paavst tüliküsimaused otsustab. 1226. a. võttis ta järvalased ja virulased paavsti otsekohese valitsuse ning kaitse alla. Kõigist kokkukogunenud Viru vanemaist määras ta vanemad ja kohtunikud (L. H. XXIX, 7). Vahest olid need tema poolt suuremate volitustega varustatud vanemad ja kohtu­nikud. Paavsti asevalitsejaks jäi magister Johannes (tema asemikuks oli ajuti keegi Hermodus).
Võib-olla oligi eestlaste kavatsus neis maakondades, sakslaste abiga taanlastest lahti saada ja siis kuidagi ka jälle sakslastest, vahest ka paavsti saadiku toetusel. Tea­tavas mõttes oli see kavatsus siitsaadik paavsti asemiku abiga õnnestunud. Kuid lugu lõppes kahjuga, mida pärast ei saadud enam täiesti parandada. Paavsti saksameelse asevalitseja vastutulekul võttis ordu kõik enne Taanile, nüüd paavstile alistuvad maakonnad oma alla ja tõrjus viimaks taanlased ka viimasest seisukohast , Tallinna lossist, a. 1227 välja: taanlased andsid lossi vormiliselt paavstile üle. Eestlased toetasid seda pööret avalikult või vaikides; nendest olid selles loos iseäranis tegevad järvalased, kelle pantvangid olid endisest ajast ordu käes. Varsti selgus eestlastele, et nende seisukord oli nüüd hoopis halvemaks muutumas ja et sakslastest veel raskem oli lahti saada. Kuna ordu muidu ei soetanud vasalle piiskoppide poolt temale antud mail, tahtis tema neil ilma piiskoppideta omandatud mail vaid ordule alluvate vasallide kaudu oma valitsust siin kindlustada. Pandi alus Harju-Viru (saksa) vasallkonnale, kelle võimu kasvamine pärast üheks Eesti vabaduse lõpliku kokkuvarisemise põhjustest sai.
Sellega ei tahtnud põhjaeestlased millalgi leppida, seda enam, et ordu sissetikkumine näis paavsti korralduste vastu käivat, nagu seda 1228 . a. keegi, kes ennast paavsti saadikuks nimetas (Brevern’i arvamise järele endine Tal­linna Taani piiskopp Wessel), neile seda kinnitas, et nad vabad pidid olema ordu alt, ja ehk isegi (nagu Brandis’e kroonika teatab ) ordu ning ordumeistri Volquin’i kiriku­vande alla pani. Harjulased ühes mõne endise Taani vasalliga tõstsid sõda ordu vastu ja ilmusid Tallinna lossi alla. Ordul oli kibe käes; tal õnnestus aga neist siiski jagu saada, saaki ja lunastusraha saada vangidelt, kes põlemapandud kirikus vangi võeti.
Tekkinud seisukorraga ei jäänud eestlased siiski rahule, ei leppinud Taani kuningas, ei võinud ka paavst leppida. 1238. a. pidi ordu endised Taani maakonnad Taanile tagasi andma, paavsti ja kardinaalkolleegiumi otsuse põhjal (24. II. 1236 ), ainult Järvamaa jättis Taani kuningas ordule.  Ordu ja asevalitseja endised laenumehed pidid oma laenuõigused kaotama, kuid kuningas leppis viimaks järele, et suurem osa ordu Saksa vasalle maale jäi - eestlaste kah­juks. Ordu pidi ka lunastusraha, mis ta vangidelt saanud, tagasi andma. Brevern (Der liber census Daniae. . ., j 858, Lhk. 166 jj.) arvab , et ainult Taani vasalle oli lunas­tusraha eest vabaks lastud , mitte aga vangilangenud mässulisi eestlasi, kes küll lihtsalt surmatud. Kuid Brän­dist kroonika, mille põhjal Brevern asjakäiku arendab, räägib kogu selles loos (Lhk. 116, 117) ainult eestlastest. Ka Brevern kujutab veel tihti asjaolusid eestlaste ja saks­laste suhtes palju hilisema aja (orja- ehk pärisorjuse-aja) ideoloogia seisukohalt.
Ka Ugaunias ja Sakalas ei olnud eestlased veel nõus igal tingimusel oma turja painutama. Paistab, et üks osa eestlasi toetas venelasi , kui need sakslastega sõja­jalal seisid ; nii arvatavasti 1234 . a., kui venelased tungisid Tartu piirkonda, vist kättetasuks Tartu, peaasjalikult Otepää sakslastele, kes 1233. a. röövkäigu tegid Novgorodimaale (kuni Tessovo’ni). Venelased piirasid siis Tartu lossi, vangistasid ja tapsid ühes „paganatega” vastristituid, rüüstasid Kärkna kloostrit (Hildebrand, Livonica …, 1887 nr. 21, 25. 28).
Kui Mõõgavendade ordu meister Volquin Saule juures 1236. a. leedulastelt rängasti lüüa sai ja langes ühes teiste ordurüütlitega, tegid saarlased enese vabaks (ka kure­ lased ja semgallid asusid vastupanekule). Alles 1241. a. teeb ordumeister saarlastega uue lepingu (U. B. 169). Kestis ainult mõned aastad ja saarlased on jälle vabaduse eest võitlemas. Uuesti tehakse nendega leping, esmalt ordumeister Andrease poolt ( 1248 -1253) ja siis ordumeister Anno poolt a. 1255 (U. B. 285).
Durbeni lahingus 1260. a. leedulastega otsustavad kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkuvad sõjaväljalt, sakslaste katastroofiline kaotus on osalt selle tagajär­jeks: ordumeister ja 150 orduvenda langevad. Kurelased ja saarlased ei tunnusta avalikult sakslaste valitsust, Leedu kuningas Mindaugas taganeb ristiusust, venelased rüüstavad ja põletavad Tartu linna. Saarlased annavad varemini alla, kurelased alles 1267 . a. erilepingu põhjal (U. B. 405).
1299 . a. 18. III. (U. B. 581) räägib paavst Bonifatius VIII oma kirjas, ta olevat kuulnud , et Eestimaa „paganad” on sagedasti mässu tõstnud   Taani kuninga ning ta vasallide vastu ja tahavad nüüd viimaseid hävitada, nii et ristiusuliste seisukord ülepea väga kõikuv ja kardetav näib olevat.
Voldemar -Erichi laenumeeste õiguses (a. 1315 ) käib peat. I § 2 järgmiselt: „Sest et (aga) maid paganate , leedulaste, venelaste ja karjalaste poolt hädaoht varitseb, nad ka veel sisemiselt maainimeste poolest rahutud on…” (Wente de Lande (auerst) vor den heyden, Littowen, Russen und Carelen varlicken liggen, nock inwendig
von den Landtlueden unseker sint ).
1343.-1345. a. puhkes lahti suur vabadusvõitlus Harjus , Läänes, Saares , järelkajaga Otepääs, Vastseliinas, vahest ka Viljandis ja kättetasuretkes Leedu sõjaväe abil. Isegi seekord , kuigi võitlus ebaõnnestus, tegi ordumeister Dreylöwen saarlastega 1345. a. veel rahulepingu.
Et see võitlus mitte harilik talupoegade mäss vaid puhtsotsiaalses mõttes ei olnud, nagu hilisemad kroonikud seda kujutavad, vaid ühtlasi poliitiline-rahvusline vabadusvõitlus, selgub vanemaist, enam-vähem kaasaegseist kirjutusist. Võitlejaid ei nimeta vanemad allikad mitte ühtlase seisus­liku nimetusega „talupojad (buren)”, nagu Russow ja osalt ka Renner (kus ta oma keelt räägib, nagu sisse­juhatuses (lk. 5) ja harukorral ka kirjelduses ), vaid rahvus­liku nimega: „de Eesten”, „de Harrieschen”, „de Wikischen”, „de prinzipal Eesten” (Bartholomäus Hoeneke , Livländische Reimchronik 1315- 1348 , välja annud K. Höhlbaum, 1872, lk. 19-27). Renner’il esineb „buren” lk. 29-31 (järje­kindlalt) ja tuleb vist Renner’i oma arvele panna, nagu need kohad ka muidu mõnes suhtes vist ei vasta algredakt­sioonile, näit. Viljandi loo suhtes ja osalt ehk ka saarlaste loo suhtes.
Tsistertslaste ordu Pommeri Oliva kloostri vanem kroo­nika (vanema ühtlase osana ulatub kuni 1350) nimetab äralangenuid: (Daccones) Eystones et Osolienses (Scriptores Rerum Prussicarum, I, lk. 721).
Liivi ordumeistri kaplan Hermann de Wartberge (Chronicon Livoniae, ulatub kuni 1378) nimetab eestlasi sündmuse kirjelduses: neophiti Revaliensis diocesis, neophiti Osiliensis diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand’i 1394 . a. lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses, Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 502, 503).
Eestimaa vasallide dokumendis 16. V. 1343, niisamuti ka Tallinna piiskopi, vaimulikkude, vasallide ja linna doku­mendis 27. X. 1343 nimetatakse eestlasi: Estones infideles.
Liikumine oli sihitud eeskätt (Saksa) vasallide ning kõige saksluse vastu ja selle korra vastu, mis säärast vasallide vägivalda ning võimu sallis ja seda ei kõrval­danud. Võõra ikke rõhuvamaks osaks osutusid viimaks vasallid , keda sellepärast kõige pealt sooviti ära pühkida. Vasallide ja nende toetajate hävitamisega taheti poliitilist vabadust saavutada, igatahes valitsuskorra ja olukorra muu­tus läbi viia. Esmalt läkitati saatkond kuninga juurde kaebama, kuid saatkonda ei lastud kuninga juurde (Mar­burgi Wigand’i kroonika, 31). Pöörduti ka ordu poole kae­bustega. Ordu simuleeris vahest osavõttu eestlaste saatu­sest ja õiglust nende vastu. Ordumail oli vähe vasalle ja nende mõju ei olnud seal suur. Seepärast võisid eestlased loota, et vasallide ülevõim ja vägivald ei võinud ordule meeltmööda olla. Pealegi oli ordul mõju ka Taani vasal­lide kohta. Eestlased unustasid aga ära, et ordu ise enam kui saja aasta eest Harju-Viru saksa vasallkonnale aluse pani ja 1304 Taani-Eestimaa vasallidega lepingu tegi (U. B. 608).
Eestlastel oli küll teada, et ordu ise Taani Eestimaad omale ihaldab, ja tekkivaid võitlusi Taani ning ordu vahel oleksid siis eestlased ära kasutada võinud; sealjuures ei arvestatud aga küllalt, ühelt poolt, endisi kogemusi, et ordu oma salakavala taktika varal võidu korral ometigi eestlaste seisukorda ei parandaks, ja, teiselt poolt, tõsiasja, et Taani oli juba ise mõtisklema hakanud Eestimaad edasi anda või kasulikult ära müüa. Suurimaks petlikuks ja halas­tamata vaenlaseks osutus eestlastele nende vabadusvõit­luses just ordu. Seisukorda ei suutnud palju muuta ka appi kutsutud Soome-Rootsi, Vene ja Leedu abiväed, mis hilja kohale jõudsid.
Meil ei ole teateid terve üleminekuaja kohta ja see­pärast ei tunne me kõiki sündmusi sellest ajast, aga juba sellest, mis eespool esildatud, võime järeldada, et sakslaste valitsus 14. aastasaja keskeni ei olnud kuigi kindel eest­laste maal. Eestlased tunnustasid ristiusuliste valitsust üldi­selt niipalju, kui see möödapääsmata oli ja häda seks sundis, selle mõtte ja lootusega, et see tunnustuse tarvidus värssi jälle kaob. Seks püüti ka kaasa mõjuda, harilikult kääriva meeleolu alalhoidmise ja passiivse vastupaneku abil, või­maluse järele aga ka, olukordi ära kasutades, aktiivselt välja astudes, mis mõnel pool vahel ka õnnestus, aga ainult ajutiseks. Alles viimase suure vabadusvõitluse järel hakkab lootus kustuma ja võõra valitsuse tunnustus ning maksvus kujuneb püsivaks.
    
II.
Ristiusu maksvus.
Kuidas oli lugu ristiusu maksvusega ja tunnustusega eestlaste seas kõnesoleval ülemineku ajajärgul? Rahutegemistel kohustati eestlasi, pantvange andes ristiusu iket ja õiguslikku korda vastu võtma, ristiusu preestreid vastu võtma, neile lubades vabalt ristiusu talitusi toimetada. Neid kohustati ennast ristida laskma ja määratud maksusid maksma (v. näit. L. H. XXX, 5; XXIX, 4). Neid kohus­tati juhtuval korral ka ristimist alal hoidma (baptismum servare, XX, 6). Suur osa ristiti enamasti sealsamas , teiste ristimist jätkati siis pärast. Iseenesest jääb võimalus lah­tiseks, et kõik ennast ometigi ristida ei lasknud. Teised olid ennast ristida lasknud, aga heitsid ristimise enesest pärast jälle ära, juhtuval korral ennast tast paganausu kombe järele puhastades. Teistel jälle ei olnud risti­usust muud kui ristimine ja pidasid muidu paganusest kinni.
Teiselt poolt võiks iseenesest oletada, et oli ka vastristituid, kes hakkasid ristiusu poole hoiduma. Et teada saada, kuidas eestlaste seas ses suhtes tegelikult lugu oli, tuleb sellest ajast pärit olevaid kirjutusi läbi vaadata ja püüda nende põhjal, kui võimalik, selgusele jõuda.
Et eestlaste kohta käivatest paavsti ja teiste isikute kirjadest paremini aru saada, vaatleme üht endise aja paavsti kirja a. 1199 (U. B. 12), kus paavst Innocentius III kutsub ristisõjale Liivimaale Saksi ja Vestfaalia usklikke. Ta seletab, et osa liivlasi on Meinhard ristiusku pööranud, kuid inimsoo vaenlane oli kade nende pöördumise pärast ia kutsus nende vastu esile ümberkaudu asuvate paganate tagakiusamise (persecutionem paganorum circum adiacentium) kes püüavad vastristituid ja ristiusu nime sellelt maalt hävitada. Ristisõdijaid ongi tarvis, et vastristitud usust jälle ei taganeks ega jääks kaitseta paganate peale­kippumiste vastu (a paganorum incursibus). Ristisõdijad astugu Jumala nimel võimsasti võitlusse, kuni Liivi kiriku ümber asuvad paganad (pagani, circa Livoniensem Eccle -siam constituti) ristiusulistega rahulepingud teevad ja teh­tud rahulepinguid ka peavad.
Siin on selge, et nende „ümberkaudu asuvate paganate” all tuleb esimesel joonel mõista paganausulisi liivlasi (suu­rem osa nendest oli sel ajal alles paganausku), kes vast­ristitud suguvendi vihkasid, kimbutasid ja taga kiusasid, isegi surma saatsid, nagu Läti Hindreku kroonikast näeme (näit. X, 5). Kaugemas mõttes võiksime ju nende „paga­nate” alla arvata ka teisi paganausulisi rahvaid, nagu lee­dulasi, kes ka liivlaste maale tungisid, kuid ei võiks siiski nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende „ümber­kaudu asuvate paganate” all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi.
Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi „ Eesti­maa paganaiks” (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eest­lased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua. Võtame „Livonica” (H. Hildebrand, 1887) nr. 21. See Gregorius IX kiri on kirjutatud 20. XI. 1234: paavst kutsub Riia piiskopi Nikolaus ’e ja üksikud orduliikmed isiklikult ja terve ordu ning Riia linna oma prokuraatorite kaudu enese ette ülekuulamiseks paavstile saadetud kaebuste asjus nende vastu. Süüdistused käivad muu seas vastristitute (neophiti) rõhumise kohta iseäranis ordu poolt (21, 13). Ordu olevat ka „ümberkaudu asuvaid paganaid (paganos circumadjacentes)” ja shismaatikuid venelasi üles kihutanud Lihula (tähendab Tartu) piiskopi ning katedraalkiriku vastu ja neile sõjariistu annud, kui nad Tartu lossi piirasid, maad laastasid, 450 vastristitut (neo-phitos) vangi võtsid ja tapsid (21, 25). Venelased ja need­samad paganad rüüstasid ka Kärkna kloostri (21, 28).
Et andmeid pole oletamiseks, et kõnesoleval juhtumusel ka mingisugused võõrad paganad üheskoos shismaatikute venelastega maale tungisid ning üheskoos venelastega teotsesid, ja silmas pidades, et sõna-sõnalt samasugune ütlus: „pagani circumadjacentes” Innocentius III-da kirjas tähendas vastristitute paganausulisi või paganausule kal­duvaid suguvendi, peame siingi otsusele jõudma, et siin teotsevad ühes venelastega paganausulised või paganausule kalduvad eestlased, kes ka vastristitute vastu vaenulikud on, kes piiskopi ja ristiusu poole hoiavad.
Teiselt poolt jälle öeldakse kaebuses, et ordu rõhub Järvamaa vastristituid sellepärast, et need kirikuga ühinesid (pro eo quod ecclesie adheserant, Livonica 21, 19).   Ordu püüab piiskoppidele, kirikuile ja vastristituile orjuseiket peale sundida , niipalju kui see tema võimuses. Kui paganad pöörduvad ristiusku, teeb ordu nendega lepingu, et nad temale alalist maksu (censum) maksaksid, (kirikliku) küm­nise (decimae) maksust neid jäädavaks vabastades (21, 32). Vahel takistavad nad koguni ristimist, et vastristitud ei alistuks kirikule ega seisaks kiriku kaitse all ja ordule ei läheks eriline maks kaduma (21, 33).   Nad pressisid saarlastelt 1000 oseriini (= 500 hõbemarka) ja takistasid neid ristimise ning ristiusu osaliseks saamast, niikaua kui nad mainitud summat ordule ei maksnud (21, 44).  Nähtavasti olid ordul alles pöördumata paganate kohta erilised õigused, mis tal noorkristlaste kohta puudusid.   Ordule ei olnud, vähemalt neil juhtumustel, ristiusu vastuvõtmine ja pöördu­mine mitte peanõudmiseks, vaid erilised maksud , õigused ja kasud. Juba 1233. aastast on üks kiri olemas
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #1 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #2 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #3 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #4 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #5 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #6 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #7 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #8 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #9 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #10 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #11 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #12 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #13 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #14 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #15 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #16 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #17 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #18 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #19 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #20 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #21 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #22 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #23 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #24 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #25 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #26 Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal #27
Punktid 5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
Leheküljed ~ 27 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-06-01 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 37 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor jeltri Õppematerjali autor

Lisainfo

õppeaines "Eesti ajalugu ja kultuur "

õppejõud hindas viiele ehk suurepärane

keskaeg

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

47
docx
Eesti keskaeg
51
doc
Eesti ajalugu - konspekt
49
pdf
Keskaeg - kirik
34
doc
Euroopa ja Eesti õigusajalugu
37
docx
Eesti ajaloo kokkuvõte 10 -12-klassini
56
doc
Eesti keskaeg
26
doc
Eesti ja Euroopa Õiguse ajalugu
22
docx
EESTI KESKAEG





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun