Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal (0)

Eestlaste vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine keskajal

              
Kui me eestlaste kõige vanema ajalooga tegemist teeme, on uurimisele suuremaks raskenduseks ajalugu, et meil pole eestlaste eneste poolt mingisuguseid kirjalikke teateid olemas. Kõik teated on pärit võõrastelt, enamasti vastas­telt. Nende viimastegi teadetest on palju kaduma läinud; sellest, mis säilinud, esineb praegu mõni osa jällegi ümbertöötatud redaktsioonis. Vastased ja võõrad rääkisid eestlastest harilikult ainult niipalju, kuivõrt eestlased olid teguriks , mida tuli avalikult arvestada. Läti Hindreku kroonikas kuuluvad eestlased peategelaste hulka, järgnevad ajaraamatud nimetavad neid juba harvemini, kuigi veel kaunis sagedasti. 14. aastasaja kirjeldusel ei pääse ükski ajaraamat mööda 1343. a. vabadusevõitluse kirjeldusest, vähemalt nimetusest. Viimaks aga kaob võõraste ja vastaste kirjutatud ajaloo veergudel eestlastel individuaalne, teguvõi­mas ilme talupoegade hallis, passiivses, ühetaolises massis.
Kuigi me eestlaste ajaloo käigu saadusi üldistes joontes tunneme ristiusu ajast peale, ei ole siiski kõik üksikasjad küllalt selged. Pealegi ei taha me ainult arenemiskäigu saadusi teada, vaid arenemiskäiku ennast näha, mitte ainult seda teada, mis teised tegid eestlaste suhtes, vaid mis eestlased ise tegid, ise tundsid, missugused nad ise olid.
Eesti rahva ajaloos ei ole eestlased mitte esimesel joonel objektiks , kuigi neid kasvaval määral seks hakati tarvi­tama, vaid ikkagi peasubjektiks: endi ajaloole on nad kõige pealt ise mõõduandvad!
Nii on eesti ajaloo ja kirikuloo lähtekohaks ning sub­jektiks eestlased ise; nende eneste sammude ja seisukorra peale tuleb peatähelepanu pöörata ja nende tõelisi jälgi tuleb otsida ajaloo ning olukordade keerdkäikudest, nende tõelisi jalaastmeid tuleb ära tunda ja aimata vas­taste ning võõraste kirjutustest, osalt ehk ka mälestusmär­kidest, mis nad on maha jätnud või milledega neil oli teatavaid suhteid. Nende tõeliste jalaastmete abil võime selgust otsida tee kohta, mida nad on käinud või põh­justel pidanud käima, eesmärkide kohta, milledele nad on püüdnud, seisukorra kohta, milles nad olid, kui nad need jäljed maha jätsid.
Vanemast ristiusulisest ajajärgust on iseäranis tumedad need aastad, mis järgnesid Läti Hindreku kroonikas esine­vale ajale. Nende järgnevate aastate sündmuste kohta on iseäranis silmapaistev küsimus: kuidas kujunes tegelikult ja üksikasjaliselt ristiusu ning ristiusuliste valitsuse maksmapanek eestlaste seas ja kuidas kujunes ühenduses sellega eestlaste vabaduse täielik kokkuvarisemine?
Ristiusu toojate esimesed peanõudmised pärismaalas­tele olid:
a) pärismaalased võtku vastu kristlaste seadused ja õigused, ristiusu kord ja ike (Christianorum leges recipere - Läti Hindreku kroonika XIX, 8; omnia jura Christianitatis, jugum Christianitatis - sama teos XV, 1 ja teised kohad);
b) pärismaalased võtku vastu ristiusulised preestrid ja ristimine (sacerdotes suscipere, baptizari - s. t. XIX, 2);
c) mõlemad eelmised nõudmised kuuluvad ühte ja esine­vad seepärast ka üheskoos: pärismaalased võtku vastu preest­rid ühes kõigi ristiusuliste õigusega (sacerdotes cum omni jure Christianorum recipere - s. t. XXXIX, 4).
Kõige pealt vaatleme seepärast, kuidas oli järgneval ajal tegelikult lugu ristiusuliste valitsuskorra tunnustami­sega ja ristiusu maksvusega eestlaste juures. Siis räägime eestlaste elujärjest ja kuidas see orjuseks kujunes.
       
I.
Võõra valitsuse tunnustus.
Läti Hindreku kroonikas XXIX,  1  loeme, et pärast Tartu äravõtmist saatsid   ümberkaudsed rahvad, niihästi venelased kui mereäärsed eestlased ja saarlased , semgallid ja kurelased, niisamuti ka leedulased , saadikuid annetus­tega Riiga , soovides sakslastega rahuvahekorda. Viimased olid nõus ja rahu levis üle maa. „Ja eestlased tulid välja oma kantsidest (de castris suis ), ehitasid jälle üles oma mahapõletatud külad ja oma kirikud… Ja kui nad põhja­likumalt ristiusku tundma õppisid, tunnustasid nad Jeesust Kristust, Jumala poega . Ja iga rahvas hingas Jumala varju all ja kiitis teda, kes on kiidetud igavesti.”
Lugedes seda kohta ja sarnaseid lauseid võiks arvata, et ristiusk ja ristiusuliste valitsus on kindlasti maksma pandud vähemalt nende eestlaste seas, kellest siin ligemalt juttu on, ja lõplikult kõigi eestlaste seas pärast XXX pea­tükis kirjeldatud Saaremaa allaheitmist 1227. a. Enamasti nii kujutataksegi omale asja käiku. See ei ole aga mitte päris õige. Ristiusu maksvuse kindlust ja osalt ka risti­usuliste valitsuse maksvust ning püsivust tuleb järgnevate aastakümnete, õigemini järgneva aastasaja kohta tublisti piirata ja ajuti isegi eitada.
Rahu, millest Läti Hindrek ülistavalt rääkis, ei olnud sugugi püsiv, ristiusuliste valitsus sugugi veel kindel.
Missugune sakslaste valitsus näit. Saaremaa suhtes ka pärast suurt 1227. a. sõjakäiku oli, näeme sellest, et lüübeklased saarlastele kirjutasid, abi paludes taanlaste vastu. Piiskopp Albert , ordumeister Volquin, Riia kodanikud ja teised sakslased Liivimaal teatavad selsamal 1227. a. lüübeklastele rõõmuga, et saarlased nende kirja on sõbra­likult vastu võtnud, on lubanud abi anda ja piiskopi, ordu ning teistega üheskoos sõda pidada ja rahu teha, kõiges nende käskusid kuulda võttes (Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, lühendatult U. B. 98). Tähendab, saarlasi peavad sakslased siin ometigi peaaegu enam kui liitlasi kui allaheidetuid arvestama.
Taanlased katsusid, nagu teadetest paistab, maad valit­seda oma poolt määratud või kinnitatud eesti vanemate kaudu, kelle võimupiire nad ehk laiendasid. Kuid Taanile alluvad eestlased ei tahtnud ka niisuguse valit­susega hästi leppida; vahest ei meeldinud paljudele ka vanemate määramine ja võimu suurendamine , vahest kaeba­sid vaesemad rõhumise üle (v. Brandis’e kroonika Lhk. 114 ja 116 G. v. Brevern, Der liber census Daniae…, 1858, Lhk. 106, 135).
Igatahes sooviti taanlaste alt lahti saada ja astuti ühendusse sakslastega. Läti Hindreku teatel (XXIX, 6) kutsusid Viru vanemad sakslasi  oma  maakonda .   Otepää jäi ka sakslaste ajal, nagu ennegi, tähtsaks keskkohaks Ugaunias, kuni Tartu ta aegamööda tagasi tõrjus. Otepääs olevad sakslased ühes saatjatega asusid Virumaale ja ajasid taanlased minema. Kui sel ajal Liivis viibiv paavsti saadik Moodena Villem sellest kuulda sai, võttis ta tülialused maakonnad paavsti valitsuse alla,   kuni paavst tüliküsimaused otsustab. 1226. a. võttis ta järvalased ja virulased paavsti otsekohese valitsuse ning kaitse alla. Kõigist kokkukogunenud Viru vanemaist määras ta vanemad ja kohtunikud (L. H. XXIX, 7). Vahest olid need tema poolt suuremate volitustega varustatud vanemad ja kohtu­nikud. Paavsti asevalitsejaks jäi magister Johannes (tema asemikuks oli ajuti keegi Hermodus).
Võib-olla oligi eestlaste kavatsus neis maakondades, sakslaste abiga taanlastest lahti saada ja siis kuidagi ka jälle sakslastest, vahest ka paavsti saadiku toetusel. Tea­tavas mõttes oli see kavatsus siitsaadik paavsti asemiku abiga õnnestunud. Kuid lugu lõppes kahjuga, mida pärast ei saadud enam täiesti parandada. Paavsti saksameelse asevalitseja vastutulekul võttis ordu kõik enne Taanile, nüüd paavstile alistuvad maakonnad oma alla ja tõrjus viimaks taanlased ka viimasest seisukohast , Tallinna lossist, a. 1227 välja: taanlased andsid lossi vormiliselt paavstile üle. Eestlased toetasid seda pööret avalikult või vaikides; nendest olid selles loos iseäranis tegevad järvalased, kelle pantvangid olid endisest ajast ordu käes. Varsti selgus eestlastele, et nende seisukord oli nüüd hoopis halvemaks muutumas ja et sakslastest veel raskem oli lahti saada. Kuna ordu muidu ei soetanud vasalle piiskoppide poolt temale antud mail, tahtis tema neil ilma piiskoppideta omandatud mail vaid ordule alluvate vasallide kaudu oma valitsust siin kindlustada. Pandi alus Harju-Viru (saksa) vasallkonnale, kelle võimu kasvamine pärast üheks Eesti vabaduse lõpliku kokkuvarisemise põhjustest sai.
Sellega ei tahtnud põhjaeestlased millalgi leppida, seda enam, et ordu sissetikkumine näis paavsti korralduste vastu käivat, nagu seda 1228 . a. keegi, kes ennast paavsti saadikuks nimetas (Brevern’i arvamise järele endine Tal­linna Taani piiskopp Wessel), neile seda kinnitas, et nad vabad pidid olema ordu alt, ja ehk isegi (nagu Brandis’e kroonika teatab ) ordu ning ordumeistri Volquin’i kiriku­vande alla pani. Harjulased ühes mõne endise Taani vasalliga tõstsid sõda ordu vastu ja ilmusid Tallinna lossi alla. Ordul oli kibe käes; tal õnnestus aga neist siiski jagu saada, saaki ja lunastusraha saada vangidelt, kes põlemapandud kirikus vangi võeti.
Tekkinud seisukorraga ei jäänud eestlased siiski rahule, ei leppinud Taani kuningas, ei võinud ka paavst leppida. 1238. a. pidi ordu endised Taani maakonnad Taanile tagasi andma, paavsti ja kardinaalkolleegiumi otsuse põhjal (24. II. 1236 ), ainult Järvamaa jättis Taani kuningas ordule.  Ordu ja asevalitseja endised laenumehed pidid oma laenuõigused kaotama, kuid kuningas leppis viimaks järele, et suurem osa ordu Saksa vasalle maale jäi - eestlaste kah­juks. Ordu pidi ka lunastusraha, mis ta vangidelt saanud, tagasi andma. Brevern (Der liber census Daniae. . ., j 858, Lhk. 166 jj.) arvab , et ainult Taani vasalle oli lunas­tusraha eest vabaks lastud , mitte aga vangilangenud mässulisi eestlasi, kes küll lihtsalt surmatud. Kuid Brän­dist kroonika, mille põhjal Brevern asjakäiku arendab, räägib kogu selles loos (Lhk. 116, 117) ainult eestlastest. Ka Brevern kujutab veel tihti asjaolusid eestlaste ja saks­laste suhtes palju hilisema aja (orja- ehk pärisorjuse-aja) ideoloogia seisukohalt.
Ka Ugaunias ja Sakalas ei olnud eestlased veel nõus igal tingimusel oma turja painutama. Paistab, et üks osa eestlasi toetas venelasi , kui need sakslastega sõja­jalal seisid ; nii arvatavasti 1234 . a., kui venelased tungisid Tartu piirkonda, vist kättetasuks Tartu, peaasjalikult Otepää sakslastele, kes 1233. a. röövkäigu tegid Novgorodimaale (kuni Tessovo’ni). Venelased piirasid siis Tartu lossi, vangistasid ja tapsid ühes „paganatega” vastristituid, rüüstasid Kärkna kloostrit (Hildebrand, Livonica …, 1887 nr. 21, 25. 28).
Kui Mõõgavendade ordu meister Volquin Saule juures 1236. a. leedulastelt rängasti lüüa sai ja langes ühes teiste ordurüütlitega, tegid saarlased enese vabaks (ka kure­ lased ja semgallid asusid vastupanekule). Alles 1241. a. teeb ordumeister saarlastega uue lepingu (U. B. 169). Kestis ainult mõned aastad ja saarlased on jälle vabaduse eest võitlemas. Uuesti tehakse nendega leping, esmalt ordumeister Andrease poolt ( 1248 -1253) ja siis ordumeister Anno poolt a. 1255 (U. B. 285).
Durbeni lahingus 1260. a. leedulastega otsustavad kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkuvad sõjaväljalt, sakslaste katastroofiline kaotus on osalt selle tagajär­jeks: ordumeister ja 150 orduvenda langevad. Kurelased ja saarlased ei tunnusta avalikult sakslaste valitsust, Leedu kuningas Mindaugas taganeb ristiusust, venelased rüüstavad ja põletavad Tartu linna. Saarlased annavad varemini alla, kurelased alles 1267 . a. erilepingu põhjal (U. B. 405).
1299 . a. 18. III. (U. B. 581) räägib paavst Bonifatius VIII oma kirjas, ta olevat kuulnud , et Eestimaa „paganad” on sagedasti mässu tõstnud   Taani kuninga ning ta vasallide vastu ja tahavad nüüd viimaseid hävitada, nii et ristiusuliste seisukord ülepea väga kõikuv ja kardetav näib olevat.
Voldemar -Erichi laenumeeste õiguses (a. 1315 ) käib peat. I § 2 järgmiselt: „Sest et (aga) maid paganate , leedulaste, venelaste ja karjalaste poolt hädaoht varitseb, nad ka veel sisemiselt maainimeste poolest rahutud on…” (Wente de Lande (auerst) vor den heyden, Littowen, Russen und Carelen varlicken liggen, nock inwendig
von den Landtlueden unseker sint ).
1343.-1345. a. puhkes lahti suur vabadusvõitlus Harjus , Läänes, Saares , järelkajaga Otepääs, Vastseliinas, vahest ka Viljandis ja kättetasuretkes Leedu sõjaväe abil. Isegi seekord , kuigi võitlus ebaõnnestus, tegi ordumeister Dreylöwen saarlastega 1345. a. veel rahulepingu.
Et see võitlus mitte harilik talupoegade mäss vaid puhtsotsiaalses mõttes ei olnud, nagu hilisemad kroonikud seda kujutavad, vaid ühtlasi poliitiline-rahvusline vabadusvõitlus, selgub vanemaist, enam-vähem kaasaegseist kirjutusist. Võitlejaid ei nimeta vanemad allikad mitte ühtlase seisus­liku nimetusega „talupojad (buren)”, nagu Russow ja osalt ka Renner (kus ta oma keelt räägib, nagu sisse­juhatuses (lk. 5) ja harukorral ka kirjelduses ), vaid rahvus­liku nimega: „de Eesten”, „de Harrieschen”, „de Wikischen”, „de prinzipal Eesten” (Bartholomäus Hoeneke , Livländische Reimchronik 1315- 1348 , välja annud K. Höhlbaum, 1872, lk. 19-27). Renner’il esineb „buren” lk. 29-31 (järje­kindlalt) ja tuleb vist Renner’i oma arvele panna, nagu need kohad ka muidu mõnes suhtes vist ei vasta algredakt­sioonile, näit. Viljandi loo suhtes ja osalt ehk ka saarlaste loo suhtes.
Tsistertslaste ordu Pommeri Oliva kloostri vanem kroo­nika (vanema ühtlase osana ulatub kuni 1350) nimetab äralangenuid: (Daccones) Eystones et Osolienses (Scriptores Rerum Prussicarum, I, lk. 721).
Liivi ordumeistri kaplan Hermann de Wartberge (Chronicon Livoniae, ulatub kuni 1378) nimetab eestlasi sündmuse kirjelduses: neophiti Revaliensis diocesis, neophiti Osiliensis diocesis, Osiliani (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 70, 71, 72). Marburgi Wigand’i 1394 . a. lõpetatud kroonika ladinakeelses tõlkes nimetatakse eestlasi Ystenses resp. Eystenses, Osalyenses et ceteri vulgares, ehk Ystenses, Hargenses, Osalienses (Scriptores Rerum Prussicarum II, lk. 502, 503).
Eestimaa vasallide dokumendis 16. V. 1343, niisamuti ka Tallinna piiskopi, vaimulikkude, vasallide ja linna doku­mendis 27. X. 1343 nimetatakse eestlasi: Estones infideles.
Liikumine oli sihitud eeskätt (Saksa) vasallide ning kõige saksluse vastu ja selle korra vastu, mis säärast vasallide vägivalda ning võimu sallis ja seda ei kõrval­danud. Võõra ikke rõhuvamaks osaks osutusid viimaks vasallid , keda sellepärast kõige pealt sooviti ära pühkida. Vasallide ja nende toetajate hävitamisega taheti poliitilist vabadust saavutada, igatahes valitsuskorra ja olukorra muu­tus läbi viia. Esmalt läkitati saatkond kuninga juurde kaebama, kuid saatkonda ei lastud kuninga juurde (Mar­burgi Wigand’i kroonika, 31). Pöörduti ka ordu poole kae­bustega. Ordu simuleeris vahest osavõttu eestlaste saatu­sest ja õiglust nende vastu. Ordumail oli vähe vasalle ja nende mõju ei olnud seal suur. Seepärast võisid eestlased loota, et vasallide ülevõim ja vägivald ei võinud ordule meeltmööda olla. Pealegi oli ordul mõju ka Taani vasal­lide kohta. Eestlased unustasid aga ära, et ordu ise enam kui saja aasta eest Harju-Viru saksa vasallkonnale aluse pani ja 1304 Taani-Eestimaa vasallidega lepingu tegi (U. B. 608).
Eestlastel oli küll teada, et ordu ise Taani Eestimaad omale ihaldab, ja tekkivaid võitlusi Taani ning ordu vahel oleksid siis eestlased ära kasutada võinud; sealjuures ei arvestatud aga küllalt, ühelt poolt, endisi kogemusi, et ordu oma salakavala taktika varal võidu korral ometigi eestlaste seisukorda ei parandaks, ja, teiselt poolt, tõsiasja, et Taani oli juba ise mõtisklema hakanud Eestimaad edasi anda või kasulikult ära müüa. Suurimaks petlikuks ja halas­tamata vaenlaseks osutus eestlastele nende vabadusvõit­luses just ordu. Seisukorda ei suutnud palju muuta ka appi kutsutud Soome-Rootsi, Vene ja Leedu abiväed, mis hilja kohale jõudsid.
Meil ei ole teateid terve üleminekuaja kohta ja see­pärast ei tunne me kõiki sündmusi sellest ajast, aga juba sellest, mis eespool esildatud, võime järeldada, et sakslaste valitsus 14. aastasaja keskeni ei olnud kuigi kindel eest­laste maal. Eestlased tunnustasid ristiusuliste valitsust üldi­selt niipalju, kui see möödapääsmata oli ja häda seks sundis, selle mõtte ja lootusega, et see tunnustuse tarvidus värssi jälle kaob. Seks püüti ka kaasa mõjuda, harilikult kääriva meeleolu alalhoidmise ja passiivse vastupaneku abil, või­maluse järele aga ka, olukordi ära kasutades, aktiivselt välja astudes, mis mõnel pool vahel ka õnnestus, aga ainult ajutiseks. Alles viimase suure vabadusvõitluse järel hakkab lootus kustuma ja võõra valitsuse tunnustus ning maksvus kujuneb püsivaks.
    
II.
Ristiusu maksvus.
Kuidas oli lugu ristiusu maksvusega ja tunnustusega eestlaste seas kõnesoleval ülemineku ajajärgul? Rahutegemistel kohustati eestlasi, pantvange andes ristiusu iket ja õiguslikku korda vastu võtma, ristiusu preestreid vastu võtma, neile lubades vabalt ristiusu talitusi toimetada. Neid kohustati ennast ristida laskma ja määratud maksusid maksma (v. näit. L. H. XXX, 5; XXIX, 4). Neid kohus­tati juhtuval korral ka ristimist alal hoidma (baptismum servare, XX, 6). Suur osa ristiti enamasti sealsamas , teiste ristimist jätkati siis pärast. Iseenesest jääb võimalus lah­tiseks, et kõik ennast ometigi ristida ei lasknud. Teised olid ennast ristida lasknud, aga heitsid ristimise enesest pärast jälle ära, juhtuval korral ennast tast paganausu kombe järele puhastades. Teistel jälle ei olnud risti­usust muud kui ristimine ja pidasid muidu paganusest kinni.
Teiselt poolt võiks iseenesest oletada, et oli ka vastristituid, kes hakkasid ristiusu poole hoiduma. Et teada saada, kuidas eestlaste seas ses suhtes tegelikult lugu oli, tuleb sellest ajast pärit olevaid kirjutusi läbi vaadata ja püüda nende põhjal, kui võimalik, selgusele jõuda.
Et eestlaste kohta käivatest paavsti ja teiste isikute kirjadest paremini aru saada, vaatleme üht endise aja paavsti kirja a. 1199 (U. B. 12), kus paavst Innocentius III kutsub ristisõjale Liivimaale Saksi ja Vestfaalia usklikke. Ta seletab, et osa liivlasi on Meinhard ristiusku pööranud, kuid inimsoo vaenlane oli kade nende pöördumise pärast ia kutsus nende vastu esile ümberkaudu asuvate paganate tagakiusamise (persecutionem paganorum circum adiacentium) kes püüavad vastristituid ja ristiusu nime sellelt maalt hävitada. Ristisõdijaid ongi tarvis, et vastristitud usust jälle ei taganeks ega jääks kaitseta paganate peale­kippumiste vastu (a paganorum incursibus). Ristisõdijad astugu Jumala nimel võimsasti võitlusse, kuni Liivi kiriku ümber asuvad paganad (pagani, circa Livoniensem Eccle -siam constituti) ristiusulistega rahulepingud teevad ja teh­tud rahulepinguid ka peavad.
Siin on selge, et nende „ümberkaudu asuvate paganate” all tuleb esimesel joonel mõista paganausulisi liivlasi (suu­rem osa nendest oli sel ajal alles paganausku), kes vast­ristitud suguvendi vihkasid, kimbutasid ja taga kiusasid, isegi surma saatsid, nagu Läti Hindreku kroonikast näeme (näit. X, 5). Kaugemas mõttes võiksime ju nende „paga­nate” alla arvata ka teisi paganausulisi rahvaid, nagu lee­dulasi, kes ka liivlaste maale tungisid, kuid ei võiks siiski nendest ütelda, et nad omale peasihiks oleksid seadnud just vastristituid hävitada. Võiks mõtelda ka eestlaste peale, aga nendega ei olnud ristiusulistel võitlused veel alanud. Kõigest, mis öeldud, peame järeldama, et nende „ümber­kaudu asuvate paganate” all tuleb arvata peaasjalikult vastristitute paganausulisi suguvendi.
Nüüd vaatleme vastavaid kirjutusi, mis käivad eestlaste või eestlaste maa kohta. Oma kirjas 19. III. 1220 (U. B. 49) nimetab paavst Honorius III Tallinnamaa eestlasi „ Eesti­maa paganaiks” (pagani Estoniae), ehk küll Tallinna eest­lased juba 1219. a. alistusid taanlastele. Kuid see nimetus kordub veel kaua. Võtame „Livonica” (H. Hildebrand, 1887) nr. 21. See Gregorius IX kiri on kirjutatud 20. XI. 1234: paavst kutsub Riia piiskopi Nikolaus ’e ja üksikud orduliikmed isiklikult ja terve ordu ning Riia linna oma prokuraatorite kaudu enese ette ülekuulamiseks paavstile saadetud kaebuste asjus nende vastu. Süüdistused käivad muu seas vastristitute (neophiti) rõhumise kohta iseäranis ordu poolt (21, 13). Ordu olevat ka „ümberkaudu asuvaid paganaid (paganos circumadjacentes)” ja shismaatikuid venelasi üles kihutanud Lihula (tähendab Tartu) piiskopi ning katedraalkiriku vastu ja neile sõjariistu annud, kui nad Tartu lossi piirasid, maad laastasid, 450 vastristitut (neo-phitos) vangi võtsid ja tapsid (21, 25). Venelased ja need­samad paganad rüüstasid ka Kärkna kloostri (21, 28).
Et andmeid pole oletamiseks, et kõnesoleval juhtumusel ka mingisugused võõrad paganad üheskoos shismaatikute venelastega maale tungisid ning üheskoos venelastega teotsesid, ja silmas pidades, et sõna-sõnalt samasugune ütlus: „pagani circumadjacentes” Innocentius III-da kirjas tähendas vastristitute paganausulisi või paganausule kal­duvaid suguvendi, peame siingi otsusele jõudma, et siin teotsevad ühes venelastega paganausulised või paganausule kalduvad eestlased, kes ka vastristitute vastu vaenulikud on, kes piiskopi ja ristiusu poole hoiavad.
Teiselt poolt jälle öeldakse kaebuses, et ordu rõhub Järvamaa vastristituid sellepärast, et need kirikuga ühinesid (pro eo quod ecclesie adheserant, Livonica 21, 19).   Ordu püüab piiskoppidele, kirikuile ja vastristituile orjuseiket peale sundida , niipalju kui see tema võimuses. Kui paganad pöörduvad ristiusku, teeb ordu nendega lepingu, et nad temale alalist maksu (censum) maksaksid, (kirikliku) küm­nise (decimae) maksust neid jäädavaks vabastades (21, 32). Vahel takistavad nad koguni ristimist, et vastristitud ei alistuks kirikule ega seisaks kiriku kaitse all ja ordule ei läheks eriline maks kaduma (21, 33).   Nad pressisid saarlastelt 1000 oseriini (= 500 hõbemarka) ja takistasid neid ristimise ning ristiusu osaliseks saamast, niikaua kui nad mainitud summat ordule ei maksnud (21, 44).  Nähtavasti olid ordul alles pöördumata paganate kohta erilised õigused, mis tal noorkristlaste kohta puudusid.   Ordule ei olnud, vähemalt neil juhtumustel, ristiusu vastuvõtmine ja pöördu­mine mitte peanõudmiseks, vaid erilised maksud , õigused ja kasud. Juba 1233. aastast on üks kiri olemas (U. B. 129), kus kuningas Heinrich lüübeklastele ja saksa kaupmeestele Liivi- ning Ojamaal ülesandeks teeb Tartu piiskopile Her­mannile abi anda, mitte ainult paganate vastu ( contra paganos), vaid ka tema igasuguste vaenlaste vastu (contra quoslibet malefactores suos), sest et tema kaitseb kauge Eesti maakonnas Jumala ning püha Rooma riigi au paga­nate   teotavate   pealekippumiste  vastu   (contra   insultus paganorum).   Et „tema igasuguste” vaenlaste all tuleb esi­mesel joonel arvata vist oma maa ordut, siis on vahest ka paganate all siin omamaalased arvatud või vähemalt ühes­koos võõraste maade paganatega mõeldud.   Missugused need võõrad maad on, mis siin ülepea arvesse võivad tulla, näeme alamal. Kui paganate all võõra maa paganaid tuleb mõista, mida iseenesest sagedasti võib juhtuda ja ka juh­tub, on need paganad oma rahvusnimega nimetatud või nad selguvad ometi kirjutuse koosseisust.  Kus see nii ei ole ja võõra maa paganaid arvesse ei tule, on oma maa paganaid ehk paganausu poolehoidjaid mõeldud1). Nagu Gregorius IX oma kirjas 19. II. 1236 oma saadikule Willem’ile seletab, ei võivat lubada, et usklikke ( Christi fideles) rõhuvad paganad, kes on alles paganuse eksituses kinni. Usklikke tuleb nende eest võimsasti kaitsta, et neid mitte ainult ei saaks sundida ise tõeteelt kõrvale kalduma , vaid et nad, ise usus kindlasti juurdunud, teistele võiksid pöör­dumist mõjuvalt soovitada (U. B. 144).
Seesama paavst käsib 14. XII. 1240 Lundi peapiiskopkonnas ristisõda kuulutada, et kaitsta, kes (Taani) Eesti­maa osades on ristiusule pöördunud (ad fidem Christiani nominis sunt conversi) ja kes usklikkudelt abi paluvad, kuna neid mitut moodi tülitavad ümbritsevad barbarid (a barbaris circumstantibus multipliciter molestentur), kes on väärjumalate teenijad suguvõsad ja pomiseja rahvas (gentes idolatres et populum murmurantem, U. B. 167).
Umbes samuti räägib paavst Innocentius IV kirjas 20. II. 1245, tähendades, et Eestimaa osades ristiusule pöördunuid (conversi) tülitavad ümbritsevad barbarid ja paga­nad (a barbaris et paganis circumstantibus multipliciter molestantur). Sellessamas asjas on kirjutatud ka sama paavsti kirjad Taani kuningale (Livonica 24 ja 25, a. 1245). Kui siin oleks tegemist võõra maa vaenlastega, oleks peale­kippumine sihitud kogu maa vastu, mitte aga ainult noor­kristlaste vastu.
Kui saarlased 1241. a. jälle alistusid ja rahulepingu tegid ordumeistriga, seletas ordumeister rahulepingu sisse­juhatuses, et tema juurde Läänemaale läkitasid saadikuid „usust taganenud saarlased (Osiliani apostatae), kes esi­nevad ristiusulistele ülivaenulikult ja kahjulikult”. Edasi on märkus, et nad oma vaenuliku olekuga ümbruskonna usklikkudele (hdelibus, in circuitu suo positis) ristiusu edusammusid ning kasvamist Liivimaal tublisti takistasid (U. B. 169). Rahulepingus määratakse tuleviku jaoks muu seas paganuse ohvrite eest karistused, niihästi sellele, kes ohverdab, kui ka sellele, kes teist laseb enese eest ohver­dada (si quis ritu gentili immolavit et qui immolari fecit).
1255. a. rahulepingus nimetatakse rahulepingule eelnevat aega ärataganemisajaks (tempus apostasiae, U. B. 285). Pärast Durbeni lahingu kaotust (1260. a.) kutsub ordu asemeister Saksamaalt inimesi igast seisusest Kuramaale vasallideks ja teatab oma sellekohases kirjas lüübeklastele a. 1261, et Liivimaal üldse on ristiusk hädaohus, et paljud, kes paganusest olid lahkunud ja Issanda nime kummardasid, nüüd jälle vanu ebajumalaid teenivad. Eriti nimetatakse ärataganenud kurelasi (Curones apostatae, U. B. 362). Ka paavst nimetab kirjas 15. V. 1265, et suur hulk vastristituid on vanale eksitusele andunud (U. B. 385). 1299. a. 7. I. kirjas, milles Bonifatius VIII kutsub enese ette Liivi ordumeistri kaebealusena, loeme, et ordu hirmu­valitsuse (tyrannidem) tõttu nende üle, kes uuesti risti­usku pöördusid (de novo ad fidem conversos), paljud, kes muidu oleksid soovinud usklikuks saada (ad fidem converti), sel põhjusel tagasi tõmbusid pöördumisest (U. B. 577).
18. III. 1299 räägib paavst Bonifatius VIII sellest, et paganate ristiusule vaenulik truudusetus (paganorum horrenda perfidia, statui Christianae religionis infesta) himustab segada usklikkude rahu ja on Taani kuninga ja tema vasallide vastu Eestimaal mitmel korral mässu tõstnud, tahtes hävitada vasalle, et paganate võimu laiutada. Et seda ei sünniks, teeb paavst Tartu ja Saaremaa piiskoppi­dele kohuseks vasalle kaitsta, et ristiusk jääks võitjaks (U. B. 581). Sama paavst tähendab oma kirjas 7. XII. 1300, et Tallinna piiskopkonnas on vastristitute kõrval „veel palju uskmatuid” (civitas et dioecesis …. positae sunt inter neophitos et plurimos etiam infideles), mispärast Taani­maale määratud interdikti laiendamine Eestimaa peale võiks kalduvust paganusele veel suurendada, sest et kato­liku usku uuesti tagasi tulnud (ad fidem catholicam de novo reversi) ei ole usus veel täiesti kindlad ja neid avat­levad usust taganemisele pealegi piiriäärsed venelased, karja­lased, ingerlased, vadjalased ja leedulased (ad id per Ruthenos, Carelos, Ingeros, Warthenos et Lethuinos …. quotidie impellantur), kes neile pea alatasa peale kipuvad. Neil põhjustel vabastab paavst Tallinna piiskopi ette­panekul selle piiskopkonna interdiktist (U. B. 591). Selle kirja järele oli Tallinna piiskopkonnas sel ajal uskmatuid noorkristlasi ja ristiusku uuesti tagasi tulnud kõikuvaid vastristituid.
Kaebekirjades ordu vastu tuuakse esile muu seas ka süüdistus, mis esines juba vaadeldud 1234. a. kaebustes: ordu ei ole ümbritsevate paganate püüdeid vastristitute vastu (paganorum circumpositorum nafarios conatus adversus dictos neophitos) mitte taltsutanud, vaid uskmatute abi võitluseb piiskoppidega kogu ristiusulise rahva taga­kiusamiseks ära kasutanud (U. B. 584): Niisamuti kaebab Saaremaa piiskopp, et ordu ühenduses usust taganenute ja uskmatute suure hulgaga (apostatorum et infidelium copiosa multitudine adiuncta) Saaremaale tunginud ja rüüs­ tanud ning tapnud piirita. Samuti asusid nad ka Saare­maal piiskopi piiramisele Lihula lossis, pärast seda, kui nad olid uskmatute ning usust taganenute suure sõjaväe kokku kogunud (magno infidelium et apostatorum exercitu congregato). Ordu on ise või teiste kaudu mitu kirikut hävitanud, altareid röövinud, Kristuse ja Maarja pilte purustanud, hospidale põletanud ja hullemini toimetanud, kui teeksid uskmatud (ü. B. 586). Tunnistajate ülekuula­misel 1312. a. seletatakse, et mitmed Saaremaa noorkristlased on „Kannele” kirikus surmatud ja haavatud, piiskopi ees on vastristitud Haapsalus oma saadikute (Utnechat ja Phyledene) kaudu kaebust tõstnud ja paavsti ees oma foog­tide (tähendab vist oma piiskopi foogtide) kaudu. Ordumeeste hulgas on olnud kurelasi, kel ristiusust muud ei ole olnud kui ristimine (Reg. 737, a. 1312). Riia peapiis­kopi kaebuse järele on ordu Saaremaal palju tuhandeid inimesi, rauku ja lapsi tapnud (Reg. 710, a. 1305 ).
Sarnased kaebused esinevad ka 1305. a. kaebekirjas (U. B. 616): ordu ei kaitse paganate pealekippumiste eest, ei luba koguni, et kerjusmungad „paganaile ja vastristituile (paganis et neophitis) Jumala sõna kuulutavad. Veel 1325. a. kordab paavst Johann XXII seda etteheidet, et ordu ei lase oma alal vabalt kuulutada Jumala sõna „paganaile ja uskmatuile” (paganis et infidelibus, U. B. 700). 15. XI. 1336 käsib Tartu piiskopp Engelbert paavsti nimel muu seas, et säärast takistust ei tohi olla jutlustamiseks „paganaile ja uskmatuile” (paganis et infidelibus, U. B. 778).
Ristiusu maksvuse ja tunnustuse küsimuse vaatlusel peame silmas pidama ka asjalugu, et üleskutsed risti­sõdadele Liivimaale ei kustu ka pärast piiskopp Albertit veel kaugeltki; vahetevahel korduvad nad aasta aasta järel, nagu seda näitavad paavstide sellekohased kirjad, näit. kirjad, mis on kirjutatud 13. VI. 1260; 11. 1. 1261; 4. II. 1261; 8. IV. 1261; 11. VIII. 1262; 12. XII. 1262; 23. V. 1263; 5. IX. 1264; 17. IV. 1265; 15. V. 1265; 30. V. 1265; 31. 1265; 29. XI. 1265; 4. VI. 1266 jne. (v. U. B).
Alguses kutsusid paavstid üles ristisõjale enamasti noorkristlasi ristiusu kaitseks, pärastpoole peaasjalikult ordule toeks (nagu sellest pärastpoole ligemalt räägime), sest ilma orduta ei saavat ristiusk Liivimaal püsima jääda ja ilma ristisõdijate toetuseta ei saa ordu püsima jääda; nii seletab näit. paavst Aleksander IV omas 11. I. 1262 kirjutatud kirjas asja seisukorda (U. B. 358).
Kõige selle ettetoodud materjali põhjal jõuame otsusele, et ristiusu maksvuse tunnustus eestlaste poolt 13. aasta­sajal ja 14. aastasaja esimesel poolel ei olnud tegelikult kaugeltki mitte üldine: oli vastristituid ja noorkristlasi (neophiti, conversi), kes valmis olid ristiusuga enam-vähem leppima. Ühed neist hakkasid tõsisemalt ristiusu poole ja piiskoppide ning vaimulikkude poole hoiduma, teised vastristitud olid kõikuvad uues usus ja valmis sellest jälle taganema (apostatae, perfidi) ja siis juhtuval korral jälle ristiusku tagasi tulema (reversi). Teiselt poolt aga oli alguses neid rohkesti, kes teadlikult paganausu poole hoi­dusid (pagani, infideles), kes ainult sunduse tõttu ristiusku omal maal pidid sallima , kes vaenulikud olid noorkristlaste vastu ja võimaluse järele katsusid võõrast iket maha rapu­tada ning ühes sellega ristiusku kaotada, juhtuval korral ka välismaa abi kasutades või oma toetust välismaalastele andes. Seesugusel olukorral oli noorkristlaste seisukord raske: tarbekorral otsisid nad seda enam tuge kristlastelt. Viimaste rõhumise pärast ja paganausule kalduvate sugu­vendade või ka võõramaa paganate ning venelaste peale­kippumise resp. meelituste pärast oli noorkristlaste hulgas palju neid, kes ristiusust juhtuval korral taganesid, liiatigi üldistel vastuhakkamistel, nagu saarlaste, kurelaste juures ja teisal (perfidi, apostatae, abnegata fide relabuntur, infi­deles). Võitlustes ordu ja piiskoppide vahel katsus ordu paganusele kalduvate eestlaste vaenu ristiusu ning noor­kristlaste vastu oma huvides ära kasutada, kuna noorkrist-lased hoidusid nähtavasti enam piiskoppide ja vaimulik­kude poole.
Seesugust asja seisukorda arvesse võttes vaatleme nüüd veel, missugune oli vahekord ristiusuga viimaks suures vabadusvõitluses 1343-1345.
Allikaid kriitiliselt vaadeldes peame otsusele jõudma, et suure võitluse peapõhjused on olnud politilised ja sotsi­aalsed, nagu ka Hoeneke, Marburgi Wigand, Lüübeki Detmar, Novgorodi vanem ajaraamat, osalt ka U. B. 820 seda selgesti näitavad, ja mitte eeskätt usulised, nagu Oliva kroonika, osalt ka Wartberge Hermann j. t. väidavad. Küll on aga usulised motiivid kaasa mõjunud ja ärkvele tõusnud. Seda tunnistab juba Padise kloostri kallale kip­pumine ja 18 munga ning paljude võhikvendade tapmine
(Oliva kroonika), mõne kiriku põletamine Harjus (Wart­berge Hermann, Hoeneke), mitmete preestrite uputamine Saaremaal (Hoeneke, Wartberge Hermann). Peale selle on Wartberge Hermann kuulnud kuulujuttu, et eestlased olla Tallinnat piirates röövinud Ristilöödu kuju tallinna-eelsest hospidalist ja poonud selle ülespoodud surnukehade kõr­vale, löönud ka ühe ristiusulise poeglapse ristilöödud Issanda viisi risti.
Mitmed allikad tõendavad ka, et vastristituid taganes usust (a fide apostataverant - Oliva kroonika; neophiti…. abnegata fide relabuntur, perfidi - Wartberge Hermann; perfidi neophiti… in apostasiam relapsi - Tartu ja Saa­remaa piiskoppide kirjakatkend). Teiselt poolt nimeta­takse aga ka võitlejaid eestlasi: infideles, perfidi (U. B. 820) ja isegi pagani (Marburgi Wigand, lk. 502). Paistab, et isegi liivlased 1345. a. vahest veel mitte kõik ei hoi­dunud ristiusu poole, sest kui Leedu kuningas ordumaale tungis, tuli temale Siguldas vastu üks Liivi vanemaist, kes ütles, et tema olevat vastristitute ja kõige rahva poolt kuningaks seatud (dicens se a neophitis et communi populo regem constitutum - Wartberge Hermanni kroo­nika, lk. 72), tähendab vahest, et üldrahvas ei koosne sel ajal veel ainult noorkristlastest.
Me peame aga kroonikute sellekohaste ütluste arves­tamisel silmas pidama, et siin maal olevad sakslased püüdsid välismaale ja iseäranis paavstile sündmusi nii kujutada, et kõige pealt ristiusk paistaks hädaohus olevat, et selle läbi välismaalt ja paavstilt enam toetust saada. Kui näit. Liivi ordumeister saatis Preisi kõrgemeistri juurde abi paluma, rõhutas ta sündmuste kirjeldusel Mar­burgi Wigand’i kroonikas ristiusu hädaohtu enam, kui kroonik sündmuste kirjeldusel seda ise teeb. Nii nimetab ordumeister siin võitlejaid eestlasi „usu tagakiusajaiks (tidei persecutores)”; nad olevat kavatsenud „kõiki ristiinimesi” hävitada (Marburgi Wigandi kroonika, lk. 503).
Et võitlusest rohkesti noorkristlasi osa võttis, võib juba võitlejate suurest hulgast arvata ja niisamuti sellest, et „isegi raugad ja kõik noormehed (senes quidem et juvenes omnes )” ühtemoodi vägivalla üle kirusid (Marburgi Wigand).
Et aga mitte kõik noorkristlased võitlusest osa ei võtnud, Järgneb vaimulikkude, vasallide ja Tallinna raekogu dekla­ratsioonist 27. X. 1343 (U. B. 820), kus öeldakse, et ilma ordu abita ei saaks Liivimaa kirikut kaitsta ja uskmatuid isandaile alistumisele ning kirikuga ühinemisele sundida, ja et kui mitte rutulist abi ei saaks, siis uskmatute (infi­delium) arv liiga kasvaks, sest et ka teised vastristitud selles provintsis hakkavad teiste eeskujul rahutuks minema. Tähendab, mitte kõik noorkristlased ei olnud mässust osa võtnud Taanile alluval Eestimaal.
Kui tahaksime üksikasjalisemalt katsuda tõsisemate noorkristlaste esiletulevat mõju vabadusvõitluses ära mär­kida, võiksime ehk järgmist oletada. Ordu poole pöör­dusid kaebustega vasallide vastu eespool-nimetatud põh­justel ehk peaasjalikult paganausu poole hoidvad eestlased, sest et ordu püüdis, nagu me nägime, võitluses piiskop­pidega vahetevahel paganausu poole hoiduvaid eestlasi oma huvides ära kasutada ja sel korral nendega seltsida. Kuninga juurde läkitatavale saatkonnale antud juhtnöörides tuleb aga küll noorkristlaste mõju nähtavale, muidugi, kui Marburgi Wigandi referaat on täpne. Nad paluvad kaitset väljakannatamata rõhumise vastu, nad tahavad ennemini surra kui säärase ikke all elada, ja kui neid sest ei vabas­tata, “tahtvat nad kaevata Jumalale ja tema puhuritele” (Marburgi Wigand, lk. 501).
Peab arvama , et paganausu poolehoidjate viha arvele ristiusu vastu tuleb panna Padise kloostri munkade ja võhikvendade (viimaste hulgas oli ehk ka noorkristlasi) tapmine, mõne kiriku põletamine ja ristiusulise poeglapse ristilöömine Tallinna all, kui seda ülepea on sündinud, mis kahtlane, sest et Wartberge Hermann, kes sellest räägib, seda juba kuulujutuks nimetab. Muidu aga on eestlaste ülespidamine ristiusu suhtes võrdlemisi mõõdukas ja leplik . Kui eestlased nõus olid alistuma rootslastele (Hoeneke lk. 20) ja isegi ordule (Hoeneke lk. 22), kui nad aga vasallidest lahti saaksid, siis pidi olema ikkagi iseene­sest mõistetavaks eelduseks, et nad ristiusu maksvust tun­nustavad. Marburgi Wigand’i meelest pidid eestlaste sõnad ja tingimused nii leplikeks osutuma, et ta meeletule vere­valamisele ordu poolt paremat põhjendust ja õigustust sel puhul ei leiagi kui arusaamatust, mis sel teel olevat tekkinud, et tõlk eestlaste leplikke sõnu hoopis vastupidi olevat tõlkinud! (v. Marburgi Wigand’i kroonika, lk. 502-503).
Saarlaste seisukoht näib ristiusule vaenulikum olnud olevat, nagu preestrite uputamisest, Pöide foogti ja ordurüütlite kividega surmamisest resp. ohverdamisest võib järeldada. Et neile ordurüütlitele alguses lubati Pöide lossist puutumata lahkuda, võiks ehk noorkristlaste mõjul ündinud olla, missugust lubamist siis vahest peaasjalikult aganausu poolehoidjate mõjul rikuti, vahest ohverdamise tstarbel. Kuid Hoeneke kirjeldus nendest lugudest, nagu a Viljandi loost, ei esine Renner’il küll mitte algupärasel ega täpsel kujul, nagu eespool juba mainitud.
Kõigest sellest, mis öeldud, võime järeldada, et suurest vabadusvõitlusest ka   rohkesti   noorkristlasi   osa   võttis. Ühenduses sellega kaldus neist üks osa jälle enam paganusele, kuid oli ka neid, kes võimalikuks pidasid ristiusulisteks jääda.
Oli ka niisuguseid noorkristlasi, kes vahest oma kristliku meelsuse pärast võitlusest veel osa ei võtnud.    
III.
Siseriiklik olukord.
Tõuseb küsimus: kuidas kujunes tegelikult nendes poliitilistes ja usulis -kiriklikes raamides ning oludes sel üleminekuajal siseriiklik olukord siin maal?
Kogu Liivimaa oli pühendatud Neitsi Maarjale , olles Maarjamaaks (L. H. VI, 4; XIX, 7).   Paavst võttis ta püha Peetruse ja enese otsekohese kaitse alla ning omanduseks, määrates, et ta ühelegi teisele võimule ei tohi alistuda (U. B. 45 ja 149). Seda asjalugu tuletati tihti meelde (v. näit. U. B. 584, 586, 661). Me nägime ka, et tülis taanlaste ja sakslaste vahel võttis paavsti saadik ka tülialused taani maakohad paavsti otsekohese valitsuse alla. Paavst Innocentius III kuulutas 20. II. 1213 (U. B. 26) Riia kiriku vabaks metropoliidi võimu alt, kuni ta üldkiriku kogul selle kohta midagi kindlamat otsustab. Paavst Honorius III lubas esmalt 26. IV. 1217 Magdeburgi peapiisko­pile Albertile alistada oma metropolitaanvõimule tema poolt pööratavad maakohad Liivimaal (Potthast, Regesta pontificum Romanorum , II, lk. 2080 nr. 5532 a; U. B. III, 42 a). 30. IX. 1217 (U. B. 40) volitas paavst Riia piiskopi asu­tama ristiusu levimisel uusi piiskopkondi ja uusi piiskoppe ametisse seadma. 30. IV. 1218 keelas paavst Breemeni peapiiskopile ristisõdijate sõitu Liivimaale takistada(U.B.41). 26. X. 1219 (U. B. 44) keelas ta korduvalt Breemeni doomkapiitlile ja veelgi uuesti Breemeni peapiiskopile ning kapiitlile 21. XII. 1223 (U. B. 27) Liivimaa kirikut oma metropolitaanõigusele alistada katsuda. 28. X. 1219 võttis ta Liivimaa kiriku ja piiskopi püha Peetruse ja enese kaitse alla (U. B. 45) ja 21. XII. 1223 seletab ta Breemeni peapiiskopile ja kapiitlile, et Liivimaa kirikud alluvad otse­teed paavstile.
Vahepeal oli piiskopp Albert soovi avaldanud ise Liivi­maa peapiiskopiks ja metropoliidiks saada, kuid Honorius seletab 7. XI. 1219 (U. B. 47), et kõiki olusid läbi kaaludes ei pea ta seda Liivimaa kirikule veel mitte tulusaks (id nondum expedire Livoniensi ecclesiaa arbitrantes), ja lükkab palve täitmise edasi. Olud Liivimaal ja Liivimaa kirikus olid siis ju tõepoolest kujunemata ja kindluseta. Juba oli Taani kuninga poole pöördutud abi palumisega eestlaste vastu ja temale lubatud alistatavat maad oma riigiga ja selle kirikuga ühendada.
Kirjas 19. XI. 1225 saadik Willem’ile jättis Honorius III ka metropoolkonna asutamise küsimuse Liivimaal saadiku hoolde. Kuna tüli taanlaste ja sakslaste vahel suureks läks, ei võinud legaat juba selle pärast Liivimaa kiriku metropolitaanvõimu küsimust lõplikult lahendada, sest tuli ju sellega ka kohe küsimus lahendada, kui kaugele pidi siis Riia peapiiskopi kiriklik metropolitaanvõim ulatuma. Taani maakondade Tallinna ja Viru piiskopid allusid Taani Lundi peapiiskopile. Ka pidi saadikul paavsti huvide koha­selt küsimus tõusma: kas on see tarvilik ja soovitav , et Liivimaa kiriku eesotsas seisaks metropoliit, kuna need maad ju otseteed paavstile peavad alluma . Asi jäi nii, kuis ta oli, kuni 1246. aastani.
Piiskoppidele pidi ordu alluma. Määrus, et Mõõga­vendade ordu peab alluma Riia piiskopile ja teistele piiskop­pidele, niisamuti kõik, mis kiriku ja vastristitute vabadusse puutub, pidi maksma jääma ka Liivi Saksa ordu kohta (U. B. 149), kui Mõõgavendade ordu jäänused ühinesid Saksa ordu Liivi osaga. Idamaal muhameedlaste vastu võitlevail rüütliordudel olid aga suured eesõigused. Ka Saksa ordule oli paavst Honorius III (1216-1227) suuri eesõigusi annud, muu seas, et nad on piiskoppidest olenematud; paavst ise on nende protektor, on ordu piiskopp, keegi ei tohi ilma paavsti ülesandeta neid oma kohtu ätte kutsuda, laenumehe vannet nõuda ega neid kirikuvande alla panna. Ordu moodustas nagu oma ette kiriku ja riigi (v. J. Gausen, Papst Honorius III, 1895 , Bonn, lk. 273). Umbes samale seisu­korrale jäi Saksa ordu ka Preisimaale asudes . Selle ordu haru Liivis pidi aga, nagu öeldud, seaduse järele piiskoppi­dele alluma. Aga juba Mõõgavendade ordu oli piiskoppidest sõltumatust nõudnud ja enam-vähem maaisandaks saanud ordule jäetud maa-alal. Arusaadav on, et eespool mainitud olukorra tõttu hakkas Liivi Saksa ordu enesele veel enam sõltumatust nõudma ja pärastpoole koguni püüdma peapiiskoppi ja piiskoppe enesest sõltuvaks teha. Paavstid jäid esmalt Liivimaal alguses maksma pandud seadusliku korra juurde. Liivimaa eesotsas seisid piiskopid; need olid ka ristisõdi­jate juhid, isegi ristisõjast osavõtmisest lunastamise rahad olid piiskopi resp. peapiiskopi käsutada, kuni peapiiskopp 1251. a. lepingus orduga sellele õiguse jättis lunastusraha korjata (U. B. 218). Veel 1264 pidi ordumeister tunnustama peapiiskopi ja piiskoppide jurisdiktsiooni enese ja orduven­dade kohta, nagu paavst seda ka Mõõgavendade ordu ja Saksa ordu ühinemise puhul oli kinnitanud (U. B. 2745).
Piiskoppidele, kellele pidi ordu Liivimaal seaduse järele alluma, allusid pärismaalased-vastristitud, olles nendes kiriklikes ja politilistes raamides täisõiguslised kiriku liikmed ning alamad . Piiskoppidel oli Liivimaal ka ilmlik võim, mispärast juba piiskopp Albert ja siis ka mõned teised ennast keisrilt kinnitada lasksid püha Rooma riigi vürsti­ deks . Paavstide ja ka mõne keisri esialgne ideaal oli: piiskopid ja vastristitud kuuluvad ühte kui ülemad ja vabad alamad, moodustades nii mõõduandva üksuse. Piiskopp ühes vaimulikkudega ja rahvas (episcopus, capitulum resp. clerus et populus , näit. Osiliensis ete.) olid veel kaua paavstide silmis ning seepärast ka kirjades paavstidele, mis neilt abi otsisid, kaks mõõduandvat peategurit (v. näit. U B 578, 584, 586 j. t.),   Paavstid olid nimelt veendu­nud, et seesuguse korra maksvusel saab ristiusk kõige paremini sel maal levida ja siis ka püsima jääda. See oli paavstidele aga peaasjaks. Sellepärast korraldasid nad ka ristisõdasid Liivimaale esmalt just vastristitute kaitseks (v. U. B. 12, 144, 167, 174, 183).
Selle oma ideaali teostamisele kutsusid paavstid (ja mõned keisrid ), vastupidiseid püüdeid ja nähtusi maha suruda katsudes , nagu meile mitmed säilinud kirjad ja dokumendid näitavad. Oma kirjas 3. I. 1225 (U. B. 71) Liivi ja Preisi noorkristlastele (ad fidem Christi conversis) võtab Honorius III nad Peetruse ja enese kaitse alla, et nad oma vabaduse osalisteks jääksid ja ainult Kristusele kuuluksid, alludes Rooma kiriku sõnakuulmisele. Oleks ju väga ebaõiglane, kui ristiusku pöördumise järel nende seisu­kord, milles nad uskmatuina olid, nüüd halveneks. Hono­rius III teeb ülesandeks oma saadikule Liivimaal vastristi­tuid Rooma kiriku erilise kaitse all hoida ja kõigile, kes pöörduvad, täielikku vabadust (libertatem plenariam) lubada. Tuleb vastuvaidlemata tagandada kõik foogtid , kes seda mööda ei toimeta ja vastristituid koormavad, ja tuleb hoo­litseda, et sääraseid vastristitute juurde enam ei seataks (Livonica 12). Juba enne (8. II. 1222 ) oli see paavst Seloonia piiskopile ja Väinasuu (Dünamünde) kloostri ülemale ning vanemale kohuseks teinud sammusid astuda, et mõõga­vendade julm omavoli, kes vastristituid tülitavad, hirmuta­vad ja nende vara omale kisuvad, isegi kaelakohtuliku kohtumõistmise omavoliliselt eneste kätte on kiskunud, sedamaid lõpeks, kui tarvis, kirikukari läbi ordurüütleid sõnakuulmisele sundides (Livonica 6).
Gregorius IX seletab oma kirjas 5. V. 1227 ristiusku pöördunuile, et nad on kutsutud Jumala laste vabadusele, nad on uuesti sündinud veest ja Pühast Vaimust ; kus aga Vaim on, peab olema vabadus, ja oleks väga ebasünnis, kui nad oleksid halvemais tingimusis ristiusku pöördunult (conversi ad fidem) kui siis, kui nad olid uskmatud (infi­deles), kuna apostli sõnade järele nendele, kes Jumalat armastavad, kõik peab heaks tulema. Sellepärast võtab paavst vastristitute isikud ja kõik, kes veel nendel maadel pöörduvad, püha Peetruse ja paavsti kaitse alla, määrates, et nad oma vabadusse jäädes kuuluksid ainult Kristusele ja alluksid Rooma kiriku sõnakuulmisele (U. B. 97, v. ka 144). Seesama paavst kutsub 1234 teiste hulgas Mõõgavendade ordu meistri ning rüütlid enese ette, et need aru annaksid muu seas oma vägivallategudest (kurelaste suh­tes) vastristitute vastu, keda nad on orjastanud, olles ras­kemaks pahanduseks ja komistuseks (scandalum) niihästi teistele vastristituile kui ka paganaile, keda tuleb ristiusku pöörata. Nad on kurelastelt nendega seaduslikult tehtud lepingukirja vägisi ära võtnud ja siis ülekohtusel viisil sõda alustanud ning ilmsüüta verd valanud. Nad on ka muidu vastristituile suurt ülekohut teinud, maid, omandusi ja muud vara vägivaldselt oma kätte kiskunud. Kõik see takistab nendes maades ristiusu asja (fidei negotium) ja on usule kahjuks (fidei detrimentum, Livonica 20 ja 21, 10, 42). Ka Riia piiskopi Nikolai on paavst kaebealusena ette kut­sunud, ja juba oma kirjas 5. II. 1232 annab paavst oma saadikule juhtnööre Riia piiskopi vastu, kes noort ristiusu istandust oma orjusele on alistanud, mis ristiusku pööra­tavaid paganaid hirmuga täidab ja pöördunuid usu maha­jätmisele (ad apostasiam, U. B. 123) avatleb. Kirjas oma saadikule Villemile (8. III. 1238) teeb Gregorius IX saadi­kule kohuseks kaitsta vastristituid, keda Saksa ordu ja ka mõned teised vaimulikud ja ilmlikud isikud püüavad orjas­tada ja neile ei taha lubada vabalt oma vara omada, unus­tades, et Kristuse usklikkudena ei ole vastristitud enam ümmardaja lapsed, vaid vaba ema lapsed, keda Jumala ainusündinud poeg vabastas patuikkest. Saadik peab kind­lasti hoolitsema, et vastristitutega nii ümber ei käidaks, et nad Kristuse märgiga märgitutena mitte halvemas seisu­korras ei oleks kui siis, kui nad kuradi liikmed olid (U. B. 157). Et ristiusu levimist hõlbustada ja ristiusule pöördu­mist õhutada, teeb ta määruse, et kui keegi sulastest, orja­dest või teatavas sõltuvuses olijaist ristiusku pöördub, siis nende vaimulikud või ilmlikud isandad nendele mõnda orjuse kergendust peavad andma ja võimaldama kirikliku usuelu nõuete täitmist (U. B. 158).
Ka keiser F r i e d r i c h II on (umbes 1232. a., v. U. B. 112) seletanud nende maade vastristitute suhtes, et oleks jõle seisukord, kui vabadus läheks usu läbi kaduma ja muutuks orjuseks. Ta võtab seepärast kõik noorkristlased tervikuna ja üksikult ühes kõige nende varandusega oma ja riigi eri­lise kaitse alla, neile jättes jäädavalt (perpetuo) vabaduse ja õigused (immunitates), mis neil enne ristiusku pöördu­mist olnud. Ta vabastab nad igasugusest alluvusest kunin­gatele, hertsogitele, vürstidele, krahvidele ja teistele magnaatidele. Nad alluvad ainult püha ema, kiriku, ja Rooma riigi valitsusele, nagu teisedki riigi vabad elanikud.
Peaaegu nendesamade sõnadega tunnustab ka Rooma kuningas Rudolf vastristitute vabadust ja võtab nad eri­lise kaitse alla ühes nende varandusega (umbes 1274, v. U. B. VI. 2750)).
2. 13. aastasaja keskpaiga ümber hakkas iseäranis paavst Aleksander IV ordut Liivimaal soodustama ja ees­õigustama, isegi vahekorras piiskoppidega, paralüseerides piiskoppide voli ja õigusi ordu üle. Piiskopid ei tohi ordu suhtes omale suuremaid õigusi nõuda, kui nende eelkäijatel olnud, ega tohi survet avaldada ordu peale (U. B. VI, 2738). Ordule antakse soodustusi ja eesõigusi jurisdiktsiooni, absolutsiooni ja kirikuvande alal (v. näit. U. B. 295, 303, 306, 307, 333, 335, 339, 349), soodustusi majanduslikul alal (näit. U. B. 302). Paavst kindlustab ordule kõiksuguseid maid (U. B. 345, 346, 347). Alalõpmata kutsub paavst ristisõjale, vahel ordu ja usklikkude kaitseks Liivi­maal (näit. U. B. 326, 355, 359), sagedasti just ordu enese kaitseks (näit. U. B. 325, 360). Ristisõja kuulu­tajad pangu ordu soovisid tähele (näit. U. B. 310, 314). Ristisõitjad teotsegu ordu nõu ja soovi järele (näit. U. B. 325, 353, 355). Ka piiskopid toetagu kõigi oma laenu-meestega ordusõdasid (näit. U. B. 350).
Peapõhjus, mispärast paavstid hakkasid ordut alluvu­sest piiskoppidele vabastama ja ordut nii eesõigustama, oli küll nende veendumus , et ilma orduta ei saaks ristiusu kirik siin maal püsima jääda (v. näit. U. B. 355, 358).
Säärasele ordu eesõigustamisele mõjus teataval määral kaasa vahest ka üks teine kaalutlus : 1246. a. 9. I. (U. B. 188) nimetas paavst Innocentius IV Albert Suerbeeri Preisi ja Liivimaa peapiiskopiks, kel neis maades aga veel piiskopkondagi ei olnud, mispärast ta ühtlasi ka paavsti legaadiks neile maadele määratakse. Ta võib oma soovi järele ühe vabaneva piiskopkonna omale peapiiskopkonnaks ning asukohaks valida. Preisi ordu ei soovinud Preisimaale metropoliiti, kes tema algusest peale piiramata õigusi oleks ehk tahtnud piirama hakata. 1253. a. lõpul vabanes Riia piiskopkond ja Albert Suerbeer valib selle oma metropolitaankonna keskkohaks. Paavst Aleksander IV kinnitab 20. I. 1255 ta selle koha peale, ühtlasi juurde lisades, et seejuures Rooma kiriku ja armastatud poegade Saksa püha Maarja hospidali ordu meistri ning vendade õigused peavad kõiges ning alati puutumata jääma (U. B. 279). Seda viimast tingimust ei olnud endise paavsti Innocentius IV nimetus­kirjas isegi Preisimaa kohta mitte, veel vähem oleks sellest Liivimaa suhtes juttu võinud olla. 31. III. 1255 (U. B. 282) kinnitab seesama Aleksander IV metropolitaankonna piirid, kusjuures imelikul viisil esineb Saaremaa, Tartu, Kuramaa , 4 Preisimaa, Ruteenia ja Versoovia piiskopkonna hulgas, mis selle metropolitaankonna peavad moodustama, ka Viru piiskopkond, mis ometigi Taanile pidi alluma ja 1248. a. 24. II. Innocentius IV poolt Lundi peapiiskopi omaks ka oli kinnitatud. Innocentius IV-da määrusest hoolimata oli peapiiskopp Albert 1247. a. nimetanud Viru piiskopiks munga Dietrich ’i. See kandis ka Viru piiskopi nime, täites välis­maal kuni 1272. a. kohalikkude piiskoppide aset, aga Viru­maale ei ole ta nähtavasti ülepea mitte pääsenud (v. Bunge , Livland die Wiege der Deutschen Weihbischöfe, Leipzig , 1875, lk. 47 jj.). Ka selles kirjas sisaldub eritähendus, et kõige selle juures peavad kõiges ning alati puutumata jääma Rooma kiriku ja ordumeistri ning orduvendade õigused.
Nii näeme, et ordu õiguste rõhutamine ja ordu soodustamine ning eesõigustamine algas samal ajal, kui Riiga peapiiskopp ametisse sai. Kuigi Aleksander IV-ndat üle­pea ordude sõbraliseks paavstiks peetakse (v. F. Tenkhoff, Papst Alexander IV, Paderborn, 1907, lk. 241), peab siiski oletama, et see ühtelangemine ei ole siin seletatav mitte ainult paavsti ordusõbralikkusega ega olnud ka päris juhusline, vaid et mõlemate sündmuste vahel oli veel eriline sisemine side: tasakaaluks peapiiskopile, kellele kogu maa kiriklikus suhtes (ja sellega teatavas mõttes ka üldises suhtes) nüüd pidi alluma, hakati nüüd ka ordu seisukohta eriliselt kindlustama ja eesõigustama, kuna ju, nagu nägime, ka selguma hakkas, et ilma orduta võib ristiusuliste valitsus eestlaste, kurelaste ja semgallide seas vaevalt püsima jääda. Paavst soovis ju, et Maarja­maa temale otseteed alluks ja et sellepärast peapiis­kopp mitte liiga iseseisvaks ei saaks. Muidugi ei võinud paavstid ka kuidagi selle poolt olla, et ordu omakorda piiskopid ja peapiiskopi enesele alistaks. Kui lugu nii­kaugele hakkas jõudma, katsusid paavstid muidugi ka ordu ülekaalu piirata.
Kui ainult Aleksander IV-nda ordusõbralikkus oleks ordu eesõigustamise põhjuseks olnud, siis oleks pärast Aleksander IV-ndat (| 1261. a.) lugu ses suhtes jälle võinud muutuda. Selle asemel näeme aga, et näit. ka Grego­rius X kõigile prelaatidele 21. VII. 1271 käsu annab Saksa ordu eesõiguste bullasid heatahtlikult vastu võtta ja nende järele käia (U. B. 424).    Säärane   paavstide seisukoha võtmine kestab ikka edasi ja hakkab siis jälle muutuma peapiiskopi ning piiskoppide kasuks, kui ordu hakkas juba täie auruga kõike valitsust oma kätte kiskuma, tarvitades sealjuures hoolimata vägivalda peapiiskopi ning piiskop­pide vastu. Paavstide seesuguse seisukoha võtmisega on osalt seletatav, et ühelt poolt Liivi ordu võim paisus, teiselt poolt aga Liivimaa valitsusekord siiski teataval dualistlikul alusel kujunes.
3. Paavstide seisukoht vastristitute kohta jäi ka nüüd veel, vähemalt teoreetiliselt, enam-vähem samaks, nagu ta siitsaadik oli olnud, ainult, et nüüd ka ordu tunnustatud maaisanda seisukoha omandas ja mõõduandvad peategurid paavstide silmis olid piiskopid ning ordu kui ülemad ja pärismaalased kui vabad alamad. Õiguslikult pidid maaisandate (terrae domini ) kõrval seisma, neile alludes, maa­vanemad (seniores terrae); v. näit. rahuleping saarlastega (U. B. 285). Võitlustes ja tülides ordu ja piiskoppide vahel tõstetakse paavsti ees, veendumuses, et see tema käsu vastu käib, ikka jälle muu seas kaebust, et ordu türanniseerib vastristituid, mille tõttu ta paganaid või paganuse poole hoidjaid pöördumisest ära hirmutab või isegi ristiusu mahajätmiseks põhjust annab, püüdes kogu Liivimaad oma ikke ning orjuse alla heita, hoolimata sellest, et see on püha Peetruse omandus ; v. U. B. 577, 584, 385, 586 (a. 1299); 661 (a. 1318); 676 (a. 1320 ); 700 (a. 1324); 778 (a. 1336).
Tegelikult olid ordu võimu paisumisel Liivimaal eestlaste kohta soovimata ja viimaks traagilised tagajärjed: ta mõjus kaasa eestlaste vabaduse ja õiguste hävitamisele.
   
IV.
Eestlaste elujärg.
Edasi vaatleme eestlaste elujärge sõjalise ja sisemise kaitse suhtes, kohtumõistmise poolest, majandusliku ja sotsiaalse elu suhtes, et selgusele jõuda, kui palju või vähe neil tegelikult vabadust oli ja mis sihis muutus arenes.
Rahuaeg, mida Läti Hindrek ülistama ruttas, oli üürike ja ajutine. Ka välistest vaenlastest ja sõdadest nendega polnud puudu ei omal maal ega väljaspool. Peetakse ka röövretki, peaaegu pärismaalaste endiste meetodite järele: rutuliselt sisse tungides laastatakse ning röövitakse maa puupaljaks; paremaks röövretke põhjuseks võib siinjuures osutuda asjaolu, et võõras maakond ei olnud veel kunagi enne laastatud (v. näit. Hoeneke kroonika, lk. 17,19,35,36,37).
Eestlased, nagu teisedki rahvad, andsid sakslastele sõdadeks abivägesid, kes esmalt erirühmadena, küll vististi oma eneste vanematega eesotsas, sakslaste ülemjuhatuse all võitlesid. Saarlaslega 1255. a. tehtud rahulepingu järele kohustatakse näit. saarlasi ordu sõjakäikudest osa võtma, talvel oma ratsaväega, suvel oma laevadega, kaastegevad olles orduga kõikide vastu, kes vägivaldselt ja ülekohtuselt ordule kallale kipuvad (U. B, 285).
Eestlaste abivägedel oli sakslaste sõjaväes, kurelaste abivägede kõrval, suur, vahel otsustav tähendus (v. Riimikroonika, rida 826 j.; ka Durbeni lahingu kirjelduses). Paistab, et eestlastele olid sõjakäigud, iseäranis ehk röövretked, meeltmööda.
Ka omavahelistest sõdadest ordu ja piiskopi vahel pidid pärismaalased osa võtma või selle all kannatama .
Sõjalise kaitse alal etendasid eestlaste juures teatavasti maalinnad suurt osa. Kuidas oli maalinnadega lugu sel ülemineku ajajärgul? Kas kõik hävisid võitlustes kuni 1227. a. või kisti pärast maha ja jäid parandamata ning tarvitamata?
Me tõime juba Läti Hindreku kroonikast koha XXIX, 1, kus kirjeldatakse olukorda pärast lõpprahu tegemist muu seas sõnadega: „Ja eestlased tulid välja oma maalin­nadest - kantsidest (de castris suis), ehitasid jälle üles oma ärapõletatud külad ja oma kirikud…” Tähendab, oli veel ka hävimata maalinnu, mis varju andsid. Et sakslased neid oleksid nüüd maha kiskunud või koguni käskinud eest­lastel enestel maha kiskuda, ei ole tolleaegses seisukorras mitte mõeldav. Esmalt kadusid Eesti maalinnad ainult seal, kus sakslased nad oma lossideks muutsid või oma lossid asemele ehitasid, nagu Tallinnas, Otepääs, Viljandis, Tartus j. m. Lossid ehitasid sel ajal omale aga ainult maaisandad , tähendab piiskopid ja ordu, mitte aga veel vasallid. Ka 1284. a. kirjas, kus saarlaste tublisti rasken­datud kohused piiskopi poolt fikseeritakse, esinevad ikkagi ainult kiriku lossid (castra ecclesiae, U. B. 490). Pärastki tohtisid vasallid ainult maaisandate loaga omale kivilossisid ehitada. Varemad vasallide lossid on alles 14. aastasajal ehitatud, nagu näit. Rõngu (vahest 1340. a. ehitatud), Puhja ja teised.
Maaisandad jõudsid varakult otsusele, et ristiusu vaen­laste naabruskonda ehitatud lossid väga kasulikud on ristiusu vaenlaste taltsutamiseks Liivimaal, nagu Riia piiskopp Nikolaus sellest räägib oma kirjas 19. IV. 1239 (U. B. 163).  Paavst Gregorius IX kirjutab 19. II. 1236 oma legaadile Villem’ile, ta manitsegu piiskoppisid, kel on juba kindlad kohad, ordut, kel enda omandused ja lossid, Riia kodanikke , kel oma linn, ja vastristituid, kel on teatav kaitse kantsidest (qui per munimen castrorum aliquam tutelam habere noscuntur), et nad ristisõdijate abiga ehitaksid kindlustatud kohti (munitiones) neile vastristituile kaitseks (pro neophytis), kellele paganad rahu ei anna (U. B. 144). Kas vastristitud pidasid kõnesolevad kantsid ja ehitatavad kindlustused ise oma käes või nad olid maaisandate käes, igatahes pidid nad selle paavsti kirja mõttes esimesel joonel vastristituile kaitseks olema paganate vastu. Ühtlasi näeme, kuidas ainult ühendatud jõul, pealegi ristisõdijate abiga, võimalikuks peetakse kindlustusi ehitada. Losside kaitseks lubas Moodena Villem piiskopile ristisõdijaid võtta 10 päeva jooksul pärast nende jõudmist Väinasuhu, kuni 10 vabatahtlikku nendest; selle järele võisid ka praost, ordumeister ja kodanikud võtta vabatahtlikke oma lossi­desse ja töödele (U. B. 83). 1226. a. lubas Honorius III ordule ristisõdijaid lossi kaitseks võtta, kui nad nõus on (U. B. 91). 1238. a. teevad Saaremaa piiskopp Heinrich ja Saksa ordu lepingu, mille järele piiskopp ja ordu ühisel jõul ja nõul Lihula ühes aleviga (suburbium) ehitavad ja oma keskel siis jaotavad ning varustavad (U. B. 156). Kuramaa piiskopi kirjas 20. XI. 1259 mainitakse, et lossi ehitavad palgatud sulased (servi conducticii, U. B. 343). Aleksander IV-nda kirjast 9. II. 1258 kuuleme, et ordu lossisid ja kindlustusi tahavad neilt vägisi ära võtta mitte ainult paganad, vaid ka palju muid kõlvatuid inimesi. Paavst lubab neile lossisid, mis nad Jumala ja kiriku auks enese käes peavad, igaühe vastu kaitsta, sest et usuasi (negotium fidei) muidu kahju saaks (U. B. 319). See paavsti kiri oli tingitud küll piiskoppide ja ordu oma­vahelisest suhtest . Vahest nõudsid peapiiskopp ja piis­kopid kõigi tähtsamate losside suhtes enesele teatavat maaisanda ülevaatuse ehk omanduse õigust (v. ka U. B. 83), mis siis ordu kaebuste tõttu paavsti mainitud kirja esile kutsus. Aleksander IV määras ristisõdade eesmärgiks ka ordulosside kaitsmist ja nõudis, et piiskopid oma laenumeestega ning alamatega aidaku ka ordule soodsaid kindlustusi ehitada vaenlaste jultumuse vastu (contra insultum hostium, U. B. 350).
Kui sakslastel viimaks korda läks suure mitmeaastase jõupingutuse järel kurelasi jälle alla heita, võeti rahulepingusse muu seas määrus, et need, kes ristiusust on taganenud, peavad siis, kui ordu paganate vastu lossi (ein hus) ehitab, üks kuu seal omal kulul teenima (U. B. 405, a. 1267). Semgallisid kohustab 1272. aasta leping lossi ehituse- ja teedetegemistöödele (U. B. 430).
Nii näeme, et sel ajal oli lossisid ainult piiskoppidel ja ordul, et neid ei olnud veel mitte iseäranis palju, nad pidid esmalt vastristituile kaitset andma, siis aga kõige pealt ordule, et nende ehitamine oli veel suurte raskus­tega ühenduses. Pärismaalaste omad kantsid etendasid veel teatavat osa. Kurelastel oli veel 1260-1267 palju kantsisid, mida ordul tuli suurte jõupingutustega vallata ning siis ära põletada (v. Riimikroonika). Selle aja sõjas saarlastega nimetab Riimikroonika (rida 6196 jj.) „ hagen Carmele”, tähendab arvatavasti küll Kaarma maalinna. 1343. a., peale Tallinna õnnetut lahingut, tegid harjulased (Hoeneke resp. Renner’i teatel) „twe hagen” ja saarlased ühe (Maapensaare resp. Maapersaare - Luiga, lk. 123). Et Kaarma ja Maapersaare on maalinnad, võib oletada, et ka ligemalt tähendamata harjulaste kindlustused olid vahest rutuliselt puukaitsega varustatud vanad maalinnad.
1345. a. rahulepingus kohustati saarlasi oma tugev Maapersaare kindlus maani maha lõhkuma (nüüdsetes Pamma metsades - Kooljamäed, Karja kihelkonnas). Sää­rasest nõudmisest ei ole varema aja kohta midagi kuulda. Sellest ajast peale ei ole Eesti kantsidel ega maalinnadel nähtavasti enam tähendust ja ikka enam tekib nende ase­mele sakslaste lossisid, järjest enam ka vasallide omi.
2. Kohtumõistmise suhtes jäeti eestlastele esmalt ka omad vanemad alale foogtide kõrval. Foogte panid ametisse maaisandad, kellele nad allusid, s. t. kõige pealt piiskopid omal alal, siis ka ordu omal alal. Linnades olid linnafoogtid, keda alguses piiskopid ametisse seadsid, pärast ainult kinnitasid. Me nägime, kuidas paavst 1222. a. keelas vägivaldseile mõõgavendadele kaelakohtu pidamist. Paavst Gregorius IX-nda kirja põhjal 24. II. 1236 (U. B. 145) pidi vastristituil õigus olema igal juhtumusel apelleerida piiskoppidele, kes neid pidid õiguse piirides kaitsma. Rahuleping saarlastega a. 1241 määrab, et saarlased 1 kord aastas maksude võtmise ajal foogti vastu võtavad, kes maavanemate nõu järele kohut mõistab (de seniorum terrae consilio judicabit). 1255. a. lepingu järele mõistab ordufoogt kohut mihklipäevast kuni paastuni. Väljaspool seda tähtaega mõistavad saarlased ise kohut maa õiguslikkude vaa­dete ja harjumuste järele. Uute tähtsate määruste maksma­panekuks kohtus on maavanemate nõusolekut tarvis (U. B. 285). Semgallidega 1272. a. tehtud rahulepingu järele peavad foogtid kohut 3 korda aastas „Lätimaa ja Eestimaa õiguste ja harjumuste järele” (nach dem rechte und der gewonheit des Landes to Letlant und to Eistlant, U. B. 430).
Aja jooksul hakatakse vanemate kohtumõistmist ikka enam piirama foogtide kasuks. Viimaks hakkavad vähe­haaval ka vasallid kohtupidamisest osa saama. Vasallide eesõigustamine tekkis esmalt pärismaalaste maamaksude omandamise õiguse alusel.
3. Pärismaalaste peakohustuseks (abivägede andmise ja foogtide vastuvõtmise kõrval) oli maksude maks­mine, kõige pealt kümnise (decimae) maksmine, mis kiriku ülalpidamiseks oli mõeldud. Selle asemel või selle kõrval oli ka teine maks (census) tarvitusel, mida adra pealt võeti resp. ka äkke pealt, kui selle jaoks mitte sama hobune ei olnud kui adragi jaoks (v. leping kurelastega 1230 , U. B. 105). Piiskopid määrasid enamasti kümnise, ordu ja teised enamasti adramaksu. Kuid mitte alati ei olnud säärast vahet: näit. 1272. a. määras Riia peapiiskopp semgallidele kümnise asemele adramaksu (1 vakk rukkeid ja 1 vakk otri, U. B. 430, § 1). Mõlemad maksud olid ka kombineeritavad ja kumbki moodustas tervikuna maksu maaisandale. Kümnisest ühe kolmandiku pidid paavst Gregorius IX kirja põhjal (24. II. 1236 U. B. 145) saama kihelkonna kirikud igas piiskopkonnas, kusjuures tuleb ka tarvilikud kabelid (capellae) asutada ja igale kaplanile maksta 10 hõbemarka. 1241. a. rahuleping kohustas saarlasi maksma adramaksu iga adra pealt rukkeid pool mõõtu, mis harilikult nime kannab „punt”. Nad toimetavad selle vilja laevale, mis viib vilja piiskopile ja ordumeistrile Lääne­maale või Riiga. Preestreid ja kirikuid peavad nad samal viisil üleval nagu enne usust taganemist (U. B. 169). Siit on selge, et sel ajal saarlased maksusid maksid otse maaisandatele (piiskopile ning ordule) ja kirikule. Need maksud ei olnud mitte igal pool ja igal ajal ühesugused.
Peale kümnise ja adramaksu oli veel muid vähemaid maksukohustusi, mis kas osalt või viimaks täielikult pärismaalaste kanda jäeti, nagu piiskopi visitatsioonisõitude kulud ehk n. n. sünodaalprokuratsioonid ehk -maksud (annona sinodalis). Harjulasi ja virulasi kohustati 1259, lõplikult 1281, säärast maksu Tallinna piiskopile maksma, arvates iga adra pealt 2 külimittu rukkeid aastas 2 sõidu eest (10 külimittu arvati ühe riia vaka peale, U. B. 240);. v. U. B. 337 ja 475. Vasallid maksid 1 kümnendiku neile osaks saavast kümnisest; selle väljalunastamiseks ostsid nad siis piiskopile 60 adramaad „Vaetele” ja „Koddiel’i” külast, mille kohta piiskopp ja siis kuningas 1281 oma nõusoleku avaldasid (U. B. 475).
Rahulepingus kurelastega nimetatakse iseäralist sõjakümnist, mille maksmisest aga kurelased vabaks jäetakse („den teenden des reise gudes”, U. B. 405). Peale nende maksude esineb mõne aja pärast vahel teotegemiskohustus. Seesugune kohustus esineb rahulepingus kurelastega 1267 (v. U. B. 405), kuna endisis lepinguis sellest midagi kuulda ei ole.   Siin nimetatakse teiste kohustuste hulgas (§ 5): „4 päeva tuleb igaühel tööd teha maal, kus ta asub, orduvendadele, 2 päeva suvel, 2 päeva talvel.” Seda määrust on paljud pärastise olukorra järele nii seletanud, et see tähendavat: 4 päeva nädalas, kuid siis ei saa jaotada: 2 talvel, 2 suvel; või 2 päeva nädalas, kuid siis ei oleks tarvis vahet teha talve ja suve vahel. Tähendab, siin tuleb mõista 4 päeva aastas. Niisamuti määrab Riia peapiiskopp Albert 6. VII. 1272 semgallidele tegu: 2 päeva talvel, 2 päeva suvel, nii et neil 4 päeval iga adramaa pealt üks isik hobusega väljas on maaisanda kasuks (vooril); teised, kes nii vanad on, et nad töötada saavad, teevad tööd käsitsi (U. B. 430), nagu heina niites, puid raiudes jne. Selgesti on ka öeldud, et see tegu tehakse maaisandale.
II osa Eesti Kirjandusest nr. 2/1926
                                                                                                                               
V.
Vabaduse lõpliku kokkuvarisemise teel.
Pärismaalaste elujärje järjest kasvav halvenemine oli tunduvas vahekorras vasallidega. Alguses, nagu nägime, allusid pärismaalased otse maaisandale. Ainult maaisandad olid nende isandad (domini) ja ainult maaisandad rääkisid oma maa-ala eestlastest sõnadega: „minu eestlased”. Maa­isandad tegid pärismaalastega lepinguid, pidasid vahel tähtsail kordadel nendega nõugi küsimustes, mis puutusid pärismaalastesse või terve maa saatusse, nagu näit. piis­kopp Albert pärismaalastega 1220 nõu pidas, kui Taani kuningas Valdemar II nõudis, et ta alistuks Taanile. Nii­samuti pidas ordumeister Velven teiste hulgas ka Lääne­maa vastristitutega nõu rahulepingu tegemisel saarlastega 1241. aastal.
Pärismaalaste haritud maatükid pidid neile päriseks kuuluma päritavate ehk päriskohtade nime all (haereditates); siia kuulusid ka nende mesipuud, ühiste heinamaade ja ühiste metsade tarvitamise õigus (välja arvatud endised pühad hiied ), kalapüügiõigus, kus selleks võimalus ja seni õigus olnud (välja arvatud endised pühad veekogud); v. U. B. 248; II, 625; VI, 2760.
Rahulepingus kurelastega 1267. a. on määrus, et iga kurelane, asudes maatükile, mil puudub (omanik ja) pärija (oli ju ka veel rohkesti harimata maad), saab selle koha põliseks omanikuks. Ainult päriskohad ilma seadusliku pärijata (pärimisõiguse kohta v. U. B. 405 § 8 ) lähevad maaisanda kätte. Ka teatava raske kuriteo pärast võib maaisand pärimisõiguse oma kätte saada; nii avaldasid Saaremaa vanemad lepingus 1255 nõusolekut määrusele, et kui keegi oma sugulase ära tapab , et tema pärandust saada, siis läheb tema pärimisõigus maaisandale ja ta peab sellele hariliku lepitusraha tapmise eest täiel määral ära tasuma (U. B. 285).
Teataval korral võis päriskoht vahel ka võlgade pärast maaisanda kätte minna. Muidu aga, välja arvatud kõik need üksikud juhtumused, pidi pärismaalaste omandus täiesti puutumata ja rikkumata olema.
Pärismaalastest maapidajate kõrvale hakkas vähehaaval uus liik inimesi sigima, n. n. laenumehed ehk vasallid. Tasuks sõjalise või muu teenistuse või teenete eest anti vabu maid laenumeestele laenuõiguse alusel või anti neile kasutada teatavad maaisandale kuuluvad maksud, mida teatava maa-ala pärismaalased olid kohustatud maksma, kuigi paavst Gregorius IX 12. II. 1236 oli ära keelanud kümnist laenuks anda (nec infeudentur decimae, U. B. 144). Laenumehe kohuseks maaisanda vastu oli sõjateenistus (hervart) ja õueteenistus (hovevart, hofvart; v. A. v. Transehe-Roseneck, Zur Geschichte des Lehnswesens in Livland, I, 1903, lk. 33 jj.).
Mõni piiskopp mõtles vasalle ära kasutada ka kiriku ja piiskopi poole hoidjate vastristitute kaitseks paganausuliste ehk paganausu poole hoidjate vastu, andes neile asukoha maaalal mõlemate vahel. Ka Innocentius IV manitseb vasalle 1245 3. IX. (U. B. 186), et nad kaitsku vastristituid paganate tülitamise eest, mille eest nad ka maksu saavad, laenumaid omavad [pro quibus (sc. neophitis) ….            censum accipietis, et feuda….retinetis]. Paganate vastu peavad nad mehiselt võitlema, „et teie võimaldaksite rahu teie maa piirides”. Nad olgu rahul sellega, mida neil õigus on saada, ja hoidku oma käed puhtad sündmata nõudmistest (ab exactionibus indebitis).
Kuid neidsamu vasalle võis ka ordu ära kasutada vastristitute rõhumiseks, kes hoidsid piiskopi poole, kui ordu piiskopiga sõjajalal oli (v. Livonica 21, 19. 21. 22).
Maaisandad püüdsid laenumeesteks muidugi neid võtta, kes nende poole hoiavad. Kui taanlased ajutiseks Eesti­maalt välja tõrjuti, soetas ordu vahepeal Eestimaale suure hulga ordumeelseid saksa vasalle. Kuigi paavst pärast tühistas nende, asevalitseja ja ordu poolt soetatud laenumeeste õigused saadud laenumaade kohta, leppis Taani kuningas viimaks ometigi järele, et suurem osa neist Eesti­maale alles jäi. Brevern’i umbkaudse arvestamise järele oli 1238. a. vasallide käes juba umbes kaks kolmandikku maid Harjus- Virus (v. eespoolmainitud teos, lk. 67 j., 254).
Ka mõni pärismaalane sai laenumaid, näit. taani aja alul keegi Clemens esto, eestlane, kes ristimisel Clemens’i nime saanud. Orduajal tagandati ta ja sakslased said ta maad; 1238. a. kõrvaldatakse need sakslased ja maa saab keegi taanlane (Liber Census Daniae järele). Vististi on „Liber Census Daniae” nimekirjas, kõigest hoolimata, ikkagi veel mõned eestlastest vasallid, mida juba nimede järele peab oletama, kuigi seda ehk mitte kindlasti ei saa tõestada, aga veel vähem vastupidist väidet. Ka Kura ­maal sai mõni pärismaalane laenumaad; näit. 1253. a. annab Kuramaa piiskopp tõlgile Claus Cure ’le (ja teistele) laenuks maid (U. B. 247), jne.
Niikaua kui võitlus (avalikult või varjatud kujul) veel käimas oli võõraste vastu, ei olnud pärismaalastest maaomanikest vist küll mitte palju soovijaidki võõraste isandate laenumeesteks hakata. Alles pärastpoole võis see soov elavamaks minna; järjest seda tagasihoidlikumaks muutus siis aga isandate vastuvõtlikkus selles suhtes.
Sel ajal oli vahe laenumehe ja päriskoha omaniku vahel peaasjalikult see, et laenumehel ei olnud tarvis maksu maksta. Paistab, et juhtuval korral oli päriskohal võimalik ka kümnist välja lunastada (si vero subditi decimas dominis suis redimant…., U. B. 165).
Vasallide vahekord maaisandaga võis kohe alguses kergesti halvaks kujuneda: Saaremaa piiskopp on sunnitud orduga lepingu tegema, et ordult oma vasallide vastu tuge saada, kes sõna ei kuula ja kiriku omandust vägivaldselt enese käes peavad (U. B. VI, 2724, a. 1238). Sellevastu ei tarvitsenud vasallide vahekord pärismaalastega alguses, niikaua kui mõlemad enam-vähem üheõiguslikud olid, vahest mitte nii halb olla. 21. II. 1260 peab paavst piiskoppe käskima, et nad kõiki oma vasalle ja alamaid sunniksid ordut võitluses paganate vastu toetama (U. B. 350).
Nii pidi see maaisandate huvides olema, vähemalt nii paistma, kui vasallidele, et neid enese külge jäädavalt köita, pärismaalaste õigusi ja vabadusi kasvaval määral hakati ohvriks tooma . Ordu kutsub pärast Durbeni katast­roofi enesele toeks Saksamaalt vasalle igast seisusest kure­laste maale, lubades neile maid kindlaksmääratud suuruses, vastavalt tulija seisusele (U. B. 362). Et vasallidel õigus oli omale maakohti ehk mõisaid (allodia ehk curia) asutada, seks veel harimata maad tarvitades või vabal kokkuleppel pärismaalastelt ostes, hakkasid nad eestlasi nende päriskohtadelt „ähvardustega, löökidega, palumistega või mak­suga” ära ajama (a. 1280 , U. B. 467). Ikka suuremal määral andsid maaisandad laenuks pärismaalaste maid ning külasid ja suurendasid nende kohustusi, niipalju kui seda lubas reaalsete jõudude vahekord. Paistab, et esmalt ehk peaasjalikult külasid laenuks anti, milledel oli ühispõldusid.
Kuidas seisukord pärismaalastele tunduvalt raskemaks läks, näitab Saaremaa piiskopi Hermann’i kirjutus a. 1284 (U. B. 490), mis vastristitute kohustusi nende palve peale kindlaks määrab. Pärismaalaste kohus on: 1) kümnisemaks, mida nad kohale toimetavad, kuhu isandad soovivad, kuid mitte väljapoole piiskopkonna piire; 2) iga adra pealt 21/2 marka kõlisevat raha, 1 kana ja ühe kantsülla puude vedu; 3) 1 päev künda „oma isandatele” omade härgadega ja omal kulul, 2 päeva niita (küll vist aastas, mitte nädalas,  nagu U. B. Reg. 559 arvab, isegi kaheldes); 4) iga vikati (resp. vikatitera) pealt 2 koormat heinu; 5) ka odraleemest (virdest) valmistatavast kaljast osa anda oma isandatele; 6) ehitada kirikulossisid ja isandate maju, kui need hävivad tulekahju või vaenlaste läbi; ehitada oma kirikuid ja preestrite maju; 7) sõjakäigud piiskopi kutsel ; 8 ) ilmlikus kohtus (asjus, mis ei allu otse piis­kopile) seisavad nad oma isandate ees, õigusega apellee­rida piiskopile.
Kohustuste rida lõpeb märkusega, et kui keegi vabatahtlikult tahab suuremal määral kohustusi täita, tal seks õigus on. Kes aga tahab vastu panna määrustele, on ekskommunitseeritud ja ta vastu võetakse, kui tarvis, veel teisi abinõusid tarvitusele.
Kõigile 7 kihelkonna preestritele tehakse eeskiri , need määrused kirikutes 2 korda aastas vasallidele ja vastristituile ette lugeda, nimelt ülestõusmispühal ja Maarja taevaminemispühal.
Selles kirjutises on öeldud, et need määrused seadis juba piiskopi eelkäija kokku, nõu pidades ordumeistriga, orduvendadega ja kirikuvasallidega; praegune piiskopp uuendab ja kinnitab nad oma kapiitli, Lihula ordukomtuuri ja -vendade, vasallide ja kirikuvanemate (seniorum ecclesiae) nõusolekul.
Piiskopp Hermann I-se (1262-1285?) eelkäija oli Henrik I (Henricus I), 1234-1260. See oleks siis sama piiskopp, kelle ajal ja nimel ordumeister Anno 1255. a. saarlastega lepingu tegi, mis on hästi pehmem kui kõnes­olevad määrused. Peaks nüüd arvama, et 1255. ja 1260. aasta vahel kuulutati korraga maksvaks hoopis rängemad määrused, või aga oletama, et see uuendus käib nende määruste kohta, mis Anno eelkäija Andreas (1248-1253) oli tahtnud maksma panna, aga siis Anno poolt 1255. a. pehmendati, nagu 1255. a. leping seda seletab.
Asjakäik oleks siis niisugune, et juba Andreas katsus rängemaid määrusi maksma panna, seda ei jõutud aga läbi viia, ja Anno oli sunnitud lepingumäärusi pehmendama.
Nüüd, 1284. a., katsub piiskopp Hermann I jälle And­ reast aegseid määrusi maksma panna, vahest ka veel täiendada, põhjendusega, et käesolevad määrused olevat ju juba tema eelkäija poolt vastristitute palve peale kokku seatud.
Ehk aga peame oletama, et saarlaste mässule pärast Durbeni lahingut tõesti järgnesid karmid määrused, mis aga siiski on vähe tõenäoline, arvesse võttes, et saarlased tol korral võrdlemisi värssi rahu tegid, sakslaste seisu­kord aga veel mitmeiks aastaiks väga   hädaohtlikuks jäi.
Nii või teisiti, karmimaid kavatsetud määrusi ei suu­detud tol ajal nähtavasti mitte läbi viia, mispärast neid nüüd tahetakse uuendada ja sellega tegelikult maksma panna.
Peaküsimus seisab selles: kes on need „isandad”, kelle vastu piiskopi määratud kohustused on kanda ja kelle ees pärismaalastel ilmlikus kohtus tuleb seista? Piiskopp ja odumeister ei või nad olla, sest nendelt ei saaks siis apelleerida piiskopi poole. Võiks mõelda ehk, et siin nimetatakse nii piiskopi (ja ordu) foogtisid, sest et foogtilt võis apelleerida piiskopi poole ja muidu foogtisid siin kirjutises ülepea ei nimetataks. Piiskopi foogtid võisid olla ehk juba vasallide hulgast. Et aga kõik vasallid juba 1284. a. Saaremaal saarlaste isandad olid nii suurte õigustega ka kohtumõistmise suhtes, ei tahaks arvata. Kümnisemaksu vedu väljapoole piiskopkonna piirisid ei võinud õieti ka vasallidel tõsiselt küsimuse alla tulla, vaid ainult ordul ja piiskopil ja siis ka nende foogtidel. Apelleerimist piiskopile põhjendatakse muu seas paavsti eeskirjaga. Paavst Gregorius IX-nda sellekohane eeskiri käib aga „ilmliku kohtuniku” (iudice saeculari) kohta (U. B. 145; v. ka U. B. 461: advocatum seu iudicem). Iseküsi­museks jääb muidugi ka, kas neid määrusi selgi korral tegelikult kohe suudeti maksma panna.
Igatahes on Saaremaa piiskopi Heinrich II kirja järele 30. IV. 1293 (U. B. VI, 2760) mõlemal pool Pärnu jõge asuvate vastristitute otsekoheseks isandaks veel piiskopp või ordu (neophitorum, qui de juribus consuetis illo domino -respondebunt, sub cuius dominio sita est hereditas eorundem).
On tõenäoline, et üks suur osa päriselanikke seisis veel otse maaisanda all (foogtide kaudu), teine osa vasal­lide all, kelle õigusi nende kohta hakati ühtlustama foog­tide õigustega. Viimane liik kasvas ajaga. Kõige vare­mini said pärismaalaste “isandateks” küll Harju-Viru vasallid juba eespool märgitud põhjustel. Oma kirjas 24. VI. 1240 manitseb Taani kuningas Eerik IV kõiki, kes kümnist saavad, et nad igaüks saadud kümnisest ühe kümnendiku Tallinna piiskopile peavad kätte toimetama : „ja nagu eestlased oma isandatele oma sissetule­kuid viivad, ei pea meie foogtid ja teised isandad keelduma viimast isand piiskopile osa, mis kuulub temale kümnisest”. Nagu näeme, kuuluvad vasallid siin ka „isan­date” hulka, kuid ikkagi on siin selle nimetusega eeskätt foogtide ja teiste ametmeeste ehk silmapaistvamate vasal­lide peale mõeldud. Brevern arvab, et rahvavanemate instituut hävis siin 1225-1228 ja kadus täielikult, vasallid said juba siis eestlaste kohta kohtumõistmisõiguse, kohtumõistmisõiguse juba ka elu ja surma kohta, iseäranis Virus, nagu Valdemar-Eeriku laenuõigus Harju-Viru laenumehi seks siis õigustas. Taani kuninga eespool esile­toodud kirja põhjal, kus vasalle eestlaste isandaiks nimeta­tavat, järeldab Brevern, et vasallide täielik kohtumõistmisõigus elu ja surma kohta jäänud ka uuesti järgneva Taani valitsuse ajal püsima (lk. 255).
Kuid me nägime, et paavsti saadik 1226. a. just Viru vanematest „vanemad ja kohtunikud” määras (L. H. kroo­nika XXIX, 7). Veel 1343. a. on ka Harjus „principal Eesten” olemas (Hoeneke). Kui ordu kohe nii võimatu hoolimatult virulastega oleks ümber käinud, et vasallid isegi nende elu ja surma üle kohtumõistjaiks seadis, siis oleksid ometigi harjulased, kes esiteks veel Taani alla jäid, sellest teada saades pidanud aru saama seisukorrast ega oleks võinud 1227 ühes saarlastega ordumehi aidata taan­lasi ka Tallinnast välja ajada! Tegelikult ei olnud vasal­lide ja ordu seisukoht siin sugugi nii julge ja kindel, et nad oleksid võinud ja julgenud säärasel kuulmata määral harjulasi ja virulasi orjastada, pealegi paavsti põhimõtetele ja selgetele käskudele avalikult risti vastu astudes.  Nii­samuti ei oleks ka Taani kuningas sel alusel orduga või­nud kokkuleppele jõuda, kuna kokkuleppele jõuti Stenby’s 7. VI. 1238 paavsti saadiku Villem’i vahesobitusel, kellele aga paavstilt ordu seatud vasallide vastu käivad juhtnöörid olid antud, kes ka ise säärase vägistusega ei võinud nõus olla ega seda ristiusule kasulikuks pidada: eespool esildatud kirjas 8. III. 1238 käsib Gregorius IX mitte kuidagi sallida, kui vastristituid mõnelt poolt püütakse orjastada. Taani kuninga kirjas 1240. aastast nimetatakse veel esi­mesel kohal foogtisid eestlaste isandatena, nagu nägime. 1259 annab Taani kuningas Eerik Glipping Gutvalia kloost­rile mitu küla Eestimaal ning Virumaal ja vabastab nad kõigist kohustustest maaisanda vastu peale harilikkude tööde (consueta servitia) Tallinna lossi heaks kui ka sõjakäiku­dest osavõtmise kohustuse (U. B. 340), tähendab: tegu on olemas, tehakse aga maaisandale.
Valdemar-Eeriku laenumeeste seadus aga on praegusel kujul alles 1315. aastast peale olemas. Rutemini kui mujal hakkasid siin vasallid kohtumõistmisest osa saama, esmalt vahest ainult kohtupidamise sissetulekutest, siis kodanliste asjade kohtumõistmisest ja viimaks katseid tegema isegi kaelakohtulistes asjades pärismaalaste üle otsustada (v. Transehe n. t. lk. 26.
Bonifatius VIII kirja järele 18. III. 1299 on seisukord Taani Eestimaal niisugune, et eeskätt ristiusuvaenulised paganausu poole hoidjad tahavad siin vasalle täiesti hävi­tada. Paavst arvab, et kui see neil korda läheks, siis oleks see ristiusulistele raskeks hoobiks, sest et nad levi­taksid paganust. Paavst teeb seepärast Riia peapiiskopile ja Tartu ning Saaremaa piiskoppidele ülesandeks vasalle mõjuvalt toetada, et ristiusk seal võidule jääks (U. B. 581).
Nagu paavstid iseäranis siis hoogsalt ordut soodus­tama  hakkasid,  kui  nad veendumusele jõudsid, et ilma orduta saab ristiusk eestlaste juures ja ülepea Liivimaal vaevalt püsima jääda ja levida, olgugi et nad enne ordu peale teisiti olid vaadanud, hakkasid nad nüüd vasallide peale, iseäranis Harjus-Virus, kui ristiusuliste ja ristiusu toetajate peale vaatama, ilma kelleta ristiusuliste vastastest ja paganusest raske või koguni võimatu oleks jagu saada, olgugi et paavstid olid harjunud pärismaalaste õigusi ning vabadust rõhutama ja endine paavst oli käskinud Taani Eestimaale pärismaalaste kahjuks sissehiilinud saksa laenu­meeste õigusi tühistada. Nõrgendatud Taanimaa oli aga arvamisele jõudnud, et ta ilma oma vägivaldsete laenu­meeste poolehoiuta, kes juhtuval korral isegi kuningalossid oma kätte kiskusid (U. B. 615 ja 621) ja keda salakaval ordu valmis oli igal juhtumusel toetama, Eestimaad ei suuda oma käes pidada. Kuninga maavalitseja kõrval on hiljemalt 1282. a. peale 12 liikmeline nõukogu (consiliarii regis Daciae, U. B. 491) vasallidest, mis 14. aastasajast peale ülem instants on ka tsiviil- ja kriminaalasjus (Tran­sehe, n. t. lk. 41). Valdemar-Eeriku laenumeeste õiguse põhjal (kirja pandud 1315. a.) kinnitab kuningas laenumehele laenumaa kõige tuluga, kümnisega, maksudega, kõige kaelakohtulise õigusega küla kohta, põllu kohta, metsa­puude kohta, vee kohta, niikaugele kui laenumehe piir ulatub (mit aller Nuth, mit Tegedenn, mit tynsen, mit allem rechte in hal8 vnnde in hande, in dorp, an velde, an holthe, an Wather und also verke alse eynes Mannes Mareke wendett”, I peatükk, § 3).
Hoolimata paavsti keelust võeti ja jäeti Harju-Viru vasallide otsusel eestlaste juures tulise raua proov tarvitusele (a. 1306, Reg. 713).
Vasallid räägivad viimaks pärismaalastest nagu enne ainult maaisandad, tarvitades sõnu: „Minu eestlased” (Estones mei; näit. U. B. 735, a. 1329) jne.
1343 rõhuvad võõrad (peaasjalikult on mõeldud vasallid ehk vasallidest isikud: milites et clientes regis resp. milites et nobiles) kuulmata vägivaldse ikkega, naisi ja neiu ­sid häbistades, omandust ära võttes, eestlastega nagu sulastega ümber käies (Marburgi Wigand’i kroonika 31). Tõuseb rahvuslik võitlus rõhujate vastu, nende toetajate, poolehoidjate ja suguvendade vastu. Eestlased surmavad Harjus, Läänes, Saares kõige pealt saksa vasalle (quam plurimos vasallos ac christianos - Wartberge Hermann’i kroonika; „oma isandaid ja. sakslasi” - sealsamas ja U. B. 814, 820; vanu ja noori, mehi ja naisi, Läänes 1800 hinge - Hoeneke).   Harjulased resp. ülepea Taanile allu­vad eestlased valivad omale 4 kuningat, saarlastel on ku­ningas Vesse , ka liivlased on omale kuninga oma vane­mate hulgast seadnud. Peab arvama, et kõigile neile kuningaile olid antud suuremad volitused, kui olid harilikel vanemail vanasti, olgu see siis ainult sõja puhuks kui väejuhtidele või oli see kavatsetud nii alaliseks, sest et senised kogemused pidid selgesti näidanud olema, et vanemate kaudu ei saa senise ametivõimuga enam maad valitseda . Liivi ordu salakavalal sõnamurdlikul teotsemisel löödi Tal­linnat piirav 10 000-line eesti vägi 14. V. 1343, kuna eest­lastele appi tulnud Turu foogt Dan Niclisson alles 19. V. pärale jõudis ja siis Tallinnaga vaherahu pidi tegema. Surmati tähtsamad eesti mehed (de principal Eesten), kes olid mässu juhid (Hoeneke resp. Renner).
Tartu piiskopp pidi nähtavasti Pihkva venemaalaste sissetungimist takistama. On arvata, et piiskoppidel seda siidikust ei olnud, mis ordul, - ei võinud ju üksi juba ordu jõu paisumine piiskoppidele meelt mööda olla.
Pihkva venemaalased (5000 meest) jõudsid Otepääni. Siis taganesid nad Vastseliina suunas.
Eesti väe riismeil läks nähtavasti korda vaenlastest läbi pääseda ja Ostrovimaale jõuda (Novgorodi I ajaraamatu järele).
Eestlaste vabaduspüüete mahasurumiseks ning hävitamiseks saatis Preisi ordu Liivi ordumeistrile tema palve peale abiväge: 600 üleni sõjariistus meest, 2 komtuuri, 27 venda (Hoeneke järele) resp. sõjaväge 700 sõjavalmis hobusega (Marburgi Wigand’i järele). Jutt läks laiali, et kõrgemeister on 10.000 meest Liivimaale saatnud (Hoeneke). Üks osa Preisi abiväest jäi Riia lossi ja ümbrusse, küll liivlaste vaolhoidmiseks, vahest ka kait­seks leedulaste võimaliku sissetungimise vastu. Teine osa teotses Sakalas, kolmas ühes Liivi ordumeistriga Harjus.
On teada, et Saksa ordu ei kohkunud tagasi vastaste plaaniliku hävitamise eest: tarvitseb ainult mõtelda juhtunud veretööde peale muhameedlaste kallal Idamaal, Preisimaa päriselanikkude hävitamise peale, semgallide äraandliku hävitamise peale, veretöö peale Danzigis, kus surmati üle 10000 inimese ühes kisendavate lastega, kelle peale ka ristiusu vaenlane oleks armu heitnud paavst Clemens V-nda sõnade järele (kirjas 19. VI. 1310, U. B. 630). Marburgi Wigand ütleb selgete sõnadega, et Preisi kõrgemeister saatis abiväge, et eestlasi,  harjulasi, saarlasi korraga hävitada (una die vita privari), ja edasi, et Liivi ordumeister saatis siis sõjaväe ühes preislastega, et harjulaste maad rüüstata, tappes raugad ühes noore­matega; Marburgi Wigand lõpetab selle kirjelduse tähendusega: mis ka tehti (quod et factum est), tähendab, kavatsus saadeti täide.
Peale tapmist Harjus-Virus ja küll ka Sakalas mindi ühendatud jõul saarlaste vastu veebruaris 1344. Saarlaste Maapensaare maalinna valdamisel olla 9000 saarlast surma saanud ja kuningas Vesse üles poodud (Hoeneke järele; Wartberge Hermann’i järele umbes 10 000). Ometigi ei saadud saarlasi seekord lõplikult alla heita, sest ilm läks soojemaks ja tuli jääd mööda tagasi rutata.
Järgmisel talvel tuli ordumeister uuesti veel suurema väega ja laastas maad (Wartberge Hermann’i kroonika jä­ rele ). Saarlased palusid rahu, kui 8 päeva jooksul oli maad rüüstatud. Vanematega nõu pidades tehti saarlastega rahuleping, mis neid kohustas oma sõjariistad Lihulasse viima, nõutud arvu pantvange andma ja oma Maapensaare kindluse maha lõhkuma (Hoeneke). Sel ajal rüüstasid leedulased Liivimaad ühes 2000 venemaalasega (Hoeneke), kelle hulgas oli vististi suur hulk Ostrovimaale läinud eest­lasi ja teisi eesti pagulasi (v. Luiga, lk. 135 j.).
Ordu Tallinna asevalitseja Goswin van Hercke lugemise järele olid Harjus-Virus eestlastest mässu algusest peale ühtekokku 30 000 inimest (noori ja vanu) otsa saanud (siia hulka tuleks Hoeneke arvus ka pagulased arvata). Peale selle olid saarlaste ohvrid ja sakalaste omad. Viimaste kohta on ainult oletusi (v. Luiga, n. t., lk. 139 jj.). Kuid selge on, et selle hävitustöö tagajärjel Sakala lõunapiir vii­maks tublisti koomale tõmbus : tühjaks või hõredaks jäänud maakohtadele asusid lätlased.
Harjumaa kohta tähendatakse 27. IV. 1346 (U. B. 864), et ta on maha jäetud ja lage inimestest ( terra desolata est).
Pärismaalaste kohtasid oli rohkesti peremeheta ning sage-dasti pärijata jäänud ja nad läksid siis maaisanda resp. laenumeeste kätte. Juba see üksi halvendas ka järele­jäänute seisukorda. Laenumehed said vabakssaanud maast muist täiesti oma kätte, muist anti aja jooksul jälle hari­jatele, kuid algusest peale rängema orjuse alusel. Isegi sõjakohustuse täitmisel on nüüd vasall tema otsekoheseks isandaks: eestlased järgnevad malevateenistuses ja sõja­käigul isandale, kelle oma on koht (Estones. . . . dominum, cuius bona sunt propria,   in malvam et in expeditionem sequentur..; U. B. 846, 27. IV. 1346). See viimane vasal­lidele antud eesõigus ei võinud isegi ordule enam meel­dida, kui tema siin peremeheks sai. Ordu mõtles koguni selle peale, et mõnda temale kahjulikku eesõigust piirata, kuid see oli juba hilja ja tal ei olnud enam hästi võimalik seda läbi viia: vasallid olid valmis isegi välismaaga konspireerima (v. Transehe, n. t., lk. 14, 85). Lootus, võõrast ikkest pääseda, pidi nii eestlastel raugema. Küll oli saar­lastega veel 1345-ndalgi aastal leping tehtud, kuid selle lepingu uueks tingimuseks oli sõjariistade väljaandmine ja oma kindluse mahalõhkumine. Igatahes ei ole suuremaist vastuhakkamistest järgneval ajal midagi enam kuulda. Maa oli elanikkudest ka Saaremaal hõredaks jäänud. Uutel va­sallidel oli lõikust. Juba vasallide ligiduse ja rohkuse pärast ei võinud eestlaste kavatsused saladusse ega nende kogunemised tähelepanemata jääda. Tekkivaid liikumisi ja kavatsusi võidi sel teel lossidest kohe alguses maha suruda.
Muidugi ei olnud veel igal pool just nii ränk seisukord juba maksmas kui Harjus-Virus, kuid ta oli ka mujal sar­nases sihis arenemas ja sarnaseks kujunemas, kuigi mitte nii järsult ega karmilt.
Enam-vähem vabadeks, nagu alguses kõik pärismaa­lased seda pidid olema, jäid viimaks ainult üksikud, nimelt need, kel seks iseäralised dokumendid („laenukirjad”), kes oma kohtadel asusid „Liivi õiguse” või „Kura õiguse” alusel, “vabalt ja rahulikult , nagu teised Kuramaa vastristitud on harjunud omama laenumaad” (U. B. 753, a. 1333), „nagu teised vabad kurelased, Kura õiguse järele” (1. XII. 1439), jne.
N. n. vabad talupojad asuvad oma kohtadel õieti selle­sama õiguse alusel, mille põhjal Liivimaal alguses kõik päriselanikud oma päriskohtade omanikkudeks pidid olema ja jääma. Muutunud oludes on see õigus neile iseäralise lubaduse põhjal alale jäetud. Seesuguste vabamate päris­maalaste vabadusemäär ja iselaad olenes peaasjalikult sel­ lest , kas tuli maksta alalist maksu või kanda ainult ise­sugused kohused (nagu sõjateenistus 1 hobusega, käskjala-ja muud sõidud, „lossitööd”) ja kas oli sealjuures mingi­suguseid kohuseid vasalli või aga ainult maaisanda vastu.
Harilikust, ikka rõhuvamaks muutuvast teotegemisest ja orjusest vasallidele olid kõik need vabamad pärismaalased küll vabastatud. (Pärismaalaste laenumaade ja vabade talupoegade kohta v. Bunge, m. t., lk. 36 jj.; Stavenhagen, Beiträge zur Kunde Ehst-, Liv- und Kurlands, IV köide, lk. 295 jj.; Arbusov, m. t., lk. 89 j., 92 j.; Johansen, m. t., lk. 9-18).
Ka avalik opositsioon ristiusu ehk ristiusu maksvuse vastu pidi ühenduses viimaste sündmustega igal pool rau­gema ja kustuma. Kuigi vabadusevõitlusest osa võttis ühes paganausu poole hoidjate eestlastega ka osa ristiusu poole hoidjaid võimatu olukorra sunnil ja suuremalt jaolt ühes surma sai, pöördus karistussalkade tegevus arvata­vasti siiski, kui ülepea vahet tehti, enam paganausule kal­duvate teadlikumate eestlaste vastu, ja seda nimelt juba sellepärast, et kergem oleks paavstile (ja muile) oma veretööde kohta seletust anda; pealegi oli ju ka teine osa noorkristlasi mässust nähtavasti eemale jäänud.
Paavst Clemens Vl-nda kirjas 21. XI. 1346 (U. B. & nr. 2824) mainitakse Tartu piiskopkonna suhtes, et vast-ristitud ja noorkristlased usus kindlamaks on läinud.
Välispidine ristiusu maksvuse tunnustus kujunes üldi­semaks ja üldiseks.
      
VI.
Vabaduse järkjärguline kokkuvarisemine.
Nagu sellest, mis eespool öeldud, näha, varises eest­laste vabadus järk-järgult kokku. Üleminekuaega ei pea omale mitte nii ette kujutama , nagu täieliku orjuse või koguni pärisorjuse aegu, nagu seda omale enamasti ette kujutatakse või jälle ainult teoorias vahet tehakse.
Eestlased tunnustasid alguses võõrast valitsust ainult niipalju, kuipalju häda seks sundis ja see möödapääsemata tarvilik oli, lootes ja võimaluse järele katsudes sellest jälle vabaneda .
Paavst võttis Maarjamaa ja kõik vastristitud püha Peet ­ ruse ja enese kaitse alla ühes kõige varandusega, kindlus­tades neile vabaduse ja seades kindlaks juhtnööriks nõud­ mise , et pärismaalased ei tohi, ristiusulisteks saades, mitte halvemaisse tingimustesse sattuda kui siis, kui nad olid uskmatud. Piiskoppidele pidid alluma vastristitud, olles nendes kiriklikes ja poliitilistes raamides vabad täisõigus­likud alamad ja kiriku liikmed. Mõõduandvaks on seal­juures paavstile veendumus: nii saab ristiusk kõige pare­mini siin maal levida ning püsima jääda ja nii jäävad need maad kõige paremini paavsti otsekohese valitsuse alla. Jätkuvad ristisõjad peavad piiskoppide valitsust sel­les mõttes kinnitama ja vastristituid kaitsma ning usus kinnitama. Paganausu poole hoidjate vaenuavaldused risti­usu poole hoidvate suguvendade vastu nõrgendasid eest­laste ühist fronti ja sundisid noorkristlasi abi ning tuge sakslaste juurest otsima ja nendele selle tõttu enam alis­tuma, kui seda muidu ehk tarvis oleks olnud.
Eeskätt paganausu poole hoidjad ei taha võõra valitsu­sega hästi leppida, liiatigi et võimumehed, iseäranis ordu­mehed vägivallategusid toime panevad ja paavsti antud lubadusi pärismaalaste suhtes jämedasti rikuvad. Ühen­duses taanlaste vastoluga orduga ja ühenduses leedulaste sõdadega tõstavad eestlased sagedasti võitluselippu. Ise­äranis pärast Durbeni lahingut on ordu ja ristiusuliste valitsus kõvasti kõikumas. Paavst hakkab ordut vähe­haaval ikka enam soodustama. Ristisõdijad (ja lunastusrahad ristisõjast vabastamise eest) määratakse nüüd otse­teed ordule toeks ning ordu käsutada. Paavst jõuab otsu­sele, et ilma orduta on ristiusuliste valitsus ja ristiusk Liivimaal hädaohus. Nii toibub ordu uuesti, saab veelgi iseteadlikumaks ning mõjuvamaks ja püüab ühes piiskop­pidega omale püsivat tuge maal soetada vasallide näol, neid ikka enam vastolusse seades pärismaalastega ja päris­maalaste õigusi neile ohverdades. Vasallid saavad nagu vahemeesteks maaisanda ja pärismaalaste vahel. Esmalt jätab maaisand vasallidele mõnede pärismaalaste üksuste maamaksud, vahest ka kohtupidamise sissetulekud. Vähe­haaval hakkavad vasallid pärismaalaste üle kohtumõistmi­sest osa võtma ja seniseid foogtide õigusi omandama. Sel teel muutub pärismaalaste seisukord veelgi halvemaks. Kuna enne oli ainult üksikuid foogte, on laenumeeste arv palju suurem ja järjest kasvamas .  Kuna foogt teotseb maaisanda ülesandel, toimetab vasall oma isiklikes huvides, püüab  suurendada   maksusid,   tegu,   sõltuvust,   lubades omale vägivaldsust, esinedes „isandana”.   Alguses tekib seesugune seisukord osaliselt, kuid hakkab siis (võimaluse järele) ikka üldisemaks   olukorraks kujunema,  iseäranis Harjus-Virus.   Harjulased katsuvad juba 13. aastasaja lõpul mitmel korral vasalle hävitada.   Kuna enne paavstid noorkristlastele kategooriliselt vabadust nõudsid, kümnise laenuksandmist keelasid,  paljude  laenumeeste  laenuõiguse tühistamist Harjus-Virus nõudsid, esineb paavst Bonifatius VIII juba Harju-Viru vasallide kaitsjana kirjas 18. III. 1299. Arusaadavaks saab paavsti seisukoht, kui kirjast selgub, et paavsti silmis esinevad vasallid siin ristiusu kaitsjatena. Eestlased, kes neid soovivad hävitada, tahaksid paavsti arvates nende hävitamise järele paganust levitada.   Nähta­vasti  on  paavst  arvamisele jõudnud,  et piiskoppidest, ordust,  ristisõdadest ikkagi veel  küllalt ei ole seks, et eestlaste juures ristiusuliste valitsus ning ristiusk kindlasti püsima jääks  ja leviks.   See oli aga paavstidele pea­eesmärgiks olnud, ja isegi varemini tagasilükatud abinõudega võidi aja jooksul leppima hakata, kui nad peaeesmärgile jõud­miseks tarvilikud paistsid.   Paavstide seesugust seisukohta arvestades püüdsid Liivimaa võimumehed oma tegevust ja oma soovide teostuse tarvidust ikka selles valguses kuju­tada, nagu oleks see kõik ristiusu püsimisele ja levimisele tarvilik.   Eestlaste visa vastupanek ja opositsioon oli vas­tastele heaks juhuseks, et paavsti ja teisi uskuma panna, et ristiusu püsimajäämist ja levimist eestlaste juures võib ainult sääraste nende poolt tarvitatud  abinõudega  läbi viia.   Kui kaugele näiteks ordu ses suunas võis minna, seda illustreerib Leedu kuninga Gedimin’i kiri paavstile a. 1323 (U. B. 687), kus ta seletab, et ordurüütlid ülekohtu­selt ja äraandlikult toimetavad, rahusaadikud surmavad, kirikuid põletavad, vaimulikke vangi võtavad ja surmavad, maid laastavad, aga sealjuures seletavad,  „et teevad seda selleks, et ristiusulisi kaitsta”!
Nii võidi ka vasallide soetamist ning eesõigustatud seisukorda seadmist ja muid pärismaalastele kahjulikke ettevõtteid paavstile niisugustena kujutada, mis nagu oleksid ristiusu asjale Liivimaal hädatarvilikud, tarbekorral mõju avaldamiseks paavsti peale ka intriigisid, altkäemaksu ja muid sarnaseid abinõusid paavsti õukonnas appi võttes.
Kui paavst Bonifatius VIII mainitud kirjas vasalle tahab hävitamise eest kaitsta, ei ole ta sellega veel pärismaalaste kasvaval määral kavatsetavat orjastamist heaks kiitnud. See paavst oli küll võimu- ja rahaahne (v. W. Drumann, Geschichte Bonifacius des Achten , 1852), kuid ka tema kutsus kirjaga 7. I. 1299 ordumeistri kaebealusena oma ette, muu seas just ka vastristitute türanniseerimise pärast (U. B. 577). Õige on aga, et paavstide kirjades aja jooksul pärismaalaste vabaduse nõudmised raugema hakkasid ja paavstid muutunud olukorraga viimaks nähtavasti kui sün­dinud faktiga vaikides leppisid ehk leppima pidid.
Tegelikult ei mõjunud Liivimaal paavstide eeskirjad pärastpoole ka mitte väga palju. Niikaua kui ilma ristisõdijateta võimatu oli läbi saada, tuli paavsti eeskirju ja soove, enam arvestada. Oli viimaks ristisõdade aeg lõp­penud või ei olnud välismaa abi tarvis, ei hoolitud paavsti kirjadest palju või ainult moodu pärast ja enam silma­kirjaks. Paavsti nõudmised vastristitute vabaduse asjus jäid viimaks teooriaks, millest praktika hoopis lahku läks. Liivimaale sissetunginud sakslased olid üldiselt valmis kõike ära kasutama ja nii kaugele minema, kui kaugele toores jõud minna jaksab ja see neile kasulik on. Kui paavsti poole apelleeritakse ordu talitusviisi vastu, olla ordumeeste harilik ütlus: „Meie oleme teile ise paavstiks, ja kui ka paavst teie keskel elaks, ta peaks, tahes või tahtmata , meile jätma, mis meie oma; ja paavst võiks teist liiga kaugel olla.” Oma vägivalda näidates hüüavad nad siis: „Kus on nüüd teie paavst?!” (U. B. 585). Ehk nad ütle­vad, kui nad siis kedagi surmavad: „Paavst saab sind aitama ” (U. B. 616, a. 1305 14. IX).
Harju rüütel Dietrich Vietinghof tõendas, et Liivimaa on ilma paavstita ja keisrita vallatud ja et nendest siin maal vähe räägitakse (U. B. V, 2709).
Kirjades paavstile (või kuningale), kus ennast kaitsta tuli või oma soovide teostust paluti, püüti üldiselt aga näidata ja tõendada, nagu oleks ristiusu püsimine ning levimine ja vastristitute hea käekäik neile südameasjaks, vastaseid aga just nende asjade vastu eksimises süüdis­tades, nagu seda maaisandate kaebe- ja seletuskirjad paavs­tile selgesti näitavad.
Ka vasallid hakkasid värssi sarnaseid silmakirjalisi kõnekäändusid tarvitama , näit. kirjas Taani kuningale Kristof I-le a. 1259 seletavad nad, et nad piiskopiga on sünodaalmaksu asjus kokku leppinud ja paluvad selle kokkuleppe kinnitada, ühtlasi öeldes, et nad sellega on tahtnud iseäranis silmas pidada „maa kasu ja vastristitute soodustust (utilitati terrae et commodo neophitorum intendentes)”, kuna nad tegelikult ometigi selle kõnesoleva süno­daalmaksu maksmise viimaks terves ulatuses vastristitute peale veeretasid.
Säärane asjade tõelisest seisukorrast erinev kõneviis paistab Liivimaal traditsiooniliseks saanud olevat, kui isan­dad (pärastisel ajal ka vasalkonna järeltulija rüütelkonna esindajad) ülemusele või muidu avalikult maa ja päris­maalaste asjus seletust annavad. Ainult see komme jäi lõppude lõpuks paavstide vabadusetõotustest ja -nõudeist pärismaalastele Liivimaal. Selge on, et kui paavstide esi­otsa avaldatud nõudmised teostust oleksid leidnud, olukord eesti rahvale lahedamana oleks kujunenud ja ühtlasi - kristlikumana.
1343.-1345. a. sündmused ei suutnud rahvast võõrast ikkest ja rõhumisest vabastada, nõrgendasid aga eestlasi tunduvamalt kui nende vastaseid, iseäranis kui arvesse võtta Preisi ja Liivi ordu karistussalkade rahva hävi­tamist ning külade laastamist. Kuna vastasel kosumisvõimalused pärast neid sündmusi soodsamad olid, puu­dusid nad eestlastel õieti täiesti. Sellepärast mõjusid ka võõraste sõjakäigud, kuigi nad eeskätt sakslaste (ja vahel ehk osalt ka ristiusuliste poole hoidjate eestlaste) vastu olid sihitud, ometigi kurnavamalt eestlaste kui „isandate” peale.
Läbikäimist raskendati kasvaval määral juba omal maal, rääkimata läbikäimisest ja kaubandusest välismaaga. Kõik siirdus võõraste kätte. Igale poole asusid võõrad etteotsa . Tegu, orjus , vaesus, teadmatus jäid pärismaa­laste osaks. Kõik mõjus seks kaasa, et eestlaste vabadus lõplikult pidi kustuma ja alata võis pime orjaaeg.
     
Lõppsõna.
Käsiteldud pikal üleminekuajal eestlasi vaadeldes oma vabadust kaitsmas, ei või ütelda, et nad iseäralise tuge­vuse poolest silma paistaksid ja näit. leedulastega selles suhtes sel ajal suudaksid võistelda, kuigi nad oma sõjalise tubliduse poolest Vana-Liivi rahvaste eesrinnas seisid. Juba nende arv ei olnud suur ja võõras ike heitis järjest tumestavamaid varjusid nende elusse ja vabadusse.
Kui me aga silma ette seame, et eestlaste täielikuks orjastamiseks õieti ära kulus ligi l1/2 aastasada ja selleks tarvis oli paavste ja piiskoppe, kaupmehi ja kodanikke, järjest korduvaid ristisõdasid ja üleskutseid uutele, Mõõga­vendade ordut ja Saksa ordut, vasallisid ja Preisi abiväge, saame ettekujutuse imelikust vastupidavusest ja meelekindlu­sest eestlaste püüete taotlemisel, kuigi neil ehk asjade seisu­korra hindamine osalt puudulik oli, nii näit. Taani valitsus­korra suhtes alguses, oma vanemate võimu suurendamise suhtes, ordu tõelise seisukoha suhtes, ristiusu ja noorkrist­laste suhtes.
Õieti veel selgemalt kui vahetpidamata võitlustes, mil­ledest räägib Läti Hendriku kroonika, tuleb sel ikka rõhu­vamaks kujuneval üleminekuajal ilmsiks eestlaste imeks­panemisväärt visadus ja kangekaelne paindumatus. On alanud taganemine tervel liinil ja positsioonide käestandmine. Kuid igal positsioonil on visa vastupanek, võima­luse järele isegi uus kallaletung , hoolimata isegi sellest, et see uusi vastaseid ning uusi karmimaid abinõusid nende vastu esile kutsub ja nõiaringi lülisid täiendab ning koo­male tõmbab.
Pikk vastupanek pidi viimaks ikkagi sellega lõppema,et kõik tähtsamad positsioonid läksid võõraste kätte. Võõ­raste käsutada ja kasutada pidid nad andma oma senised ajaloolised saavutused ja kultuurilised kogemused. Nende käsutada ja kasutada jätma oma maa ja selle aetud ning kaitstud piirid, oma jaotatud maakonnad ja korraldatud kihelkonnad, oma haritud adramaad ja puutumata mets­maad, oma sadamad ja kaubateed.
Võõrastele andsid nad tuleviku jaoks n. ü. korralduskava, kus ära märgitud pühad paigad , kus harjumus ning sünnis on jumalust kummardada, kindlad kohad, kust võib maad kaitsta ja valitseda, külad ja kohad, mis sündsad rahva kogumiseks ning koostööks. On ju teada, et ka ristiusu kirikud ehitati meelega enamasti samadele kohta­dele, kus rahvas juba paganatena jumalust austas, lossid aga enamasti maalinnade kohale või nende ligidusse. Los­side varjul tekkisid endisel eeskujul ja endise saksakeelse nimetusega agulid, alevid (Hakelwerk), milledest siis mõned linnadeks sõna praeguses mõttes arenesid. Võõraste käsu­tada ja kasutada jäid viimaks eestlaste terve tööjõud ja nende kogemused siin maal.
Rahvas ise aga pidi uuesti maast madalast arenemis­käiku algama raskeimates tingimustes. Sealjuures jäi temale alale vaid kustumata õigus iseenese peale, kustumata õigus oma kodumaa peale, kustumata õigus selle peale, et kõik see, mis sel teel eelseisval ajal püsivat ning kultuu­rilist kodumaal peaks tehtama, peab kord rahva tulevaile põlvedele osaks ning omaks saama, kui need seni suudavad püsida ja õiglaselt sinna püüavad, et aeg seks täis saaks.
Selles arenemisseaduses peituvas õiguses ja väljavaates on midagi lepitavat.
Selle õiguse ja väljavaate teostus on eesti rahvale nüüd viimaks saabunud. Tema visadus on tuleproovi läbi teinud. Kõige pealt oma visaduse tõttu on rahvas suutnud püsima jääda.
Senise visadusega tuleb nüüd vabaneda hingenõrkusest ja hingemudast, mis pärit tumedast minevikust ja kirgi äratavast olevikust, ja anduda kaunitele ülesannetele, tegu­dele ja töödele ristiusu ja ristiusulise kultuuri vaimus .