Eesti keskaeg (5)

Keskaeg
1224.a. oli koos Tartu langemisega kogu mandri-Eesti vallutatud
1227. vallutati Saaremaa. Muistne vabadusvõitlus oli eestlaste jaoks lõppenud kaotusega.
Selle sündmusega lõpeb muinasaeg ja alga keskaeg, mis kestab kuni Liivi sõja puhkemiseni 1558.
Riia peapiiskop (1229 – Albert suri) pidas pidas end vallutatud maa kõrgeimaks valitsejaks, Mõõgavendade ordu (Albert lõi Mõõgavendade ordu 1202, et omada püsivat sõjalist jõudu kohapeal) aga ennast (kõige tugevam). Puhkes riid saagi jagamise pärast- ordu nõudis 1/3 vallutatud maadest. Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus selliseks , et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi (Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Harju taanlastele, Lääne, Järva- ja Virumaast kui vaidlusaslusest territooriumist moodustati paavstile alluv puhverriik (likvideeriti 1227). Kasutades ära Taani nõrkust vallutas ordu 1227.a taanlastelt Toompea , paavsti uus katse tüli lepitada, lõppes 1233.a. veresaunaga Toompeal – tapeti u. 100 paavsti vasalli, neist suur hulk oli eestlasi. Ordu ja Taani leppisid ära alles pärast Saule lahingut 1236 . a, milles ordu sai lüüa leedulastelt ja semgalitelt. Mõõgavendade ordu riismed liitusid Preisimaal tegutseva Saksa (Teutooni) Orduga, moodustades omaette haru Liivi Ordu.
1238.a. sõlmiti Stensby rahu, millega Harju- ja Virumaa läksid uuesti Taanile. Seejärel tekkiski Eesti- ja Läti aladel poliitiline struktuur (koosnes mitmetest suhteliselt iseseisvatest feodaalriigi-kestest), mida nimetati Vana-Liivimaaks.
Halduslikult oli Liivimaa Saksa riigi lään – kõrgeim läänihärra oli Saksa keiser (tollal Püha Saksa Rooma riigi keiser). Saksa keisri võim oli Vana Liivimaal rohkem nimeline kui tegelik – maa oli keisrist kaugel keisri vasallideks olid nn. riigivürstid e. maahärrad. Saksa keisril oli Liivimaal 3 vasalli e. maahärrat:
1. Ordumeister (Liivi Orduriik , ordumeister residents algul Riia, siis Sigulda, 15 saj. Võnnu ( Cesis ))
2. Tartu piiskop (Tartu piiskopkond , keskus Tartu)
3. Saare-Lääne piiskop (Saare-Lääne piiskopkond, keskus Lihula )
Põhja Eesti kuulus Taani kuningale, seda ala nimet. Eestimaaks, kõrgeimaks võimuks kuninga asehaldur Tallinnas.
Kaart

Liivi Orduriik – (Sakala, Järva, Nurmekunna, Alempoisi, Mõhu ja Vaiga). Orduala jagunes komtuur - ja foogtkondadeks, hiljem nende erinevus kadus . Ordu liikmeskonna põhiosa moodustas rüütelvennad (valge mantel, musta ristimärgiga), kiriklikke talitusi korraldasid preestervennad, poolvennad – täitsid mitmesuguseid kohustusi, teenisid teisi (kingsepad, pagarid kokad).

Tartu piiskopkond: piiskop elas Tartus Toomemäel. Suuremad ja tähtsamad linused olid Otepää. Kirumpää, Vastseliina . Piiskopkonnas oli rohkem maid läänistatud vasallidele, sest piiskopil polnud sellist sõjalist jõudu nagu ordul . Vasallid olid kohustatud piiskopi kutsel sõtta ilmuma. Vasallid aga tegutsesid võrdlemisi iseseisvalt ega allunud korraldustele. Ehitasid endale tugevad linnused (Tödwenid Rõngus, Tiesenhausenid Kavildas ja Kongutas). Vormiliselt oli Tartu piiskopkond piiskopile läänistatud Saksa- Rooma riigi keisri poolt, kiriklikult allus Riia peapiiskopile.

Saare-Lääne piiskopkond – (samuti vormiliselt Saksa-Rooma keisri riigi lään, kiriklikult allus Riia peapiiskopile). Piiskopi asupaigaks Lihula linnus, hiljem Vana-Pärnu, siis Haapsalu ja lõpuks pikemat aega Kuressaare. Üheks tähtsamaks linnuseks Koluvere.

Taani valdused – Harju-Viru e. Eestimaa hertsogkond. Maahärraks (Eestimaa hertsogiks) oli Taani kuningas. Tallinna linnuses asus tema asehaldur. Tallinnas asus ka piiskop – kellel oli vaimulik võim. Taani vägedes palju sakslasi, kellele teenistuse eest läänistati maid. Vormiliselt olid nad Taani kuninga vasallid, kes kuningavõimust eriti ei hoolinud ja kuningal oli raskusi maa valitsemisega . Algul anti lään (maavaldus) ainult teenistuse ajaks, hiljem muutus see päritavaks. Ka osa eesti vanemaid (eriti Järvamaalt) lülitusid vasallina kujunevasse läänisüsteemi. Hiljem saksastusid (Maydellid) Rõhumise suurenedes, ja lepinguliste õiguste rikkumisega (omandiõigus jm.) seoses on eestlased käinud isegi paavsti ja Saksa keisri ees, mõlemad on andnud kaitsekirju eestlastele.
Pärast vallutamist jagati eesti ala vallutajate vahel. Võõrvõimu esimestel sajanditel säilis veel palju eestlaste muistseid vabadusi ja õigusi. Alistumisel sõlmiti lepingud . Tingimused olid maakonniti erinevad: kõige raskemad olid Sakalal ja Ugandil, kõige kergemad (säilisid kõige suuremad vabadused ) saarlastel. Maa vabaduse kaotus andis eestlastele märku:
1) nõue teha läbi ristimine ja täita kristlikke usukombeid;
2) alaliste , esialgu mõõdukate maksude sisseseadmine (kümnis,- kümnendik saagist või hinnus – kindla suurusega naturaalmaks
3) suuremad kohustused piirdusid osavõtuga maa uute peremeeste sõjakäikudest ning kirikute, osalt ka linnuste ehitamisest.
Säilisid rahva liikumisvabadus , vana haldus- ja kohtukorraldus ning tavaõigusel põhinevad seadused. Rajatavates linnades kodanikuseisuse saamiseks polnud eestlasel 13. saj. veel takistusi.
Peale maa vallutamist asusid võitjad siinsetele aladele elama. Maid läänistatati tervete küladena. Eriti palju läänistati Läänemaal ja Harju- Virus (Taani kuninga valdustes), sest vajati sõjalist jõudu. Ainult ordu läänistas vähe. Vasallidest kujunes siinne maa- aadel ( hilisemad mõisnikud). Esialgu elati kindlustatud linnades (Tallinnas Toompeal), mõned vasallinnustes (Kiiu, Purtse ), XIV saj. alustati mõisate rajamist . Kõige varem ja ulatuslikumalt rajati mõisaid Harju-Virus. 1241.a. koostatud Taani hindamisraamatus ( Liber Census Daniae) on Eestimaal alles 3 mõisa, Taani kuninga vasalle on nimistus 115. 1343.a. oli Harju-Virus juba 23 mõisa. Esialgu läänistati maid eluaegseks kasutamiseks. 1315 – Valdemar Eriku pärimisõigus muutis läänid pärandatavaks meesliinis.

Jüriöö ülestõus

Jüriöö ülestõusu tähtsaim allikas on Bartholomäus Hoeneke Liivimaa noorem riimkroonika . Hoeneke oli Jüriöö ülestõusu kaasaegne. Kroonika on alamsaksakeelne ja pole algsel kujul säilinud, kuid selle üksikasjaline ümberkirjutus on olemas XVI saj. Liivi ordus teeninud Johannes Renneri kroonikas .
Talurahval raske olukord. Koormised kiriku ja feodaalide jaoks suurenenud. 1315.a. suur ikaldus ja näljahäda. Suur suremus . Koormised kasvasid eriti Harju-Virus, kus saksa soost vasallid tegutsesid äärmise hoolimatusega. Rajati mõisaid, milleks haarati talupoegade maid ja rööviti nende vara. Kohut mõisteti oma suva järgi. Taani kuningas kavatses Harju-Viru maha müüa Saksa ordule. Harju-Viru vasallid kartsid kaotada sellega oma vabadusi. Kauplesid kuningalt lubaduse eestimaad mitte müüa. Sellises olukorras küpses harjulastel kindel plaan oma vabadus tagasi saada. Ülestõusu valmistati salaja ja põhjalikult ette, nii et löök tabaks ootamatult.
1343. 23 aprillil (Jüriööl) tõusis Harjumaa üles nagu üks mees. Kogu Harjumaal põletati maha mõisad ja kirikud, kättesaadud sakslased tapeti. Vallutati Padise klooster . Lühikese ajaga oli kogu Harju, v.a. Tallinn võõrvõimust vabastatud. Ülestõusnute vägi oli 10 000 meest, valiti 4 kuningat, liiguti Tallinna alla. Asuti läbirääkimisi ka Turu foogti juures (Soome asehaldur). Sõlmiti kokkulepe – lubati abiväge, vastutasuks lubati Tallinna linn anda Rootsi võimu alla. Vahepeal oli ülestõus haaranud ka Läänemaa. Siin surmati samuti kõik sakslased, kes kätte saadi. Ülestõusnute jõud tugevad – vastupanu võis anda vaid Liivi ordu, kelle poole pöördusid nii Harjumaa kui Läänemaa sakslased. Liivi ordu põhjapoolseimaks tugipunktiks oli Paide ordulinnus, kus valitses Järva foogt . Sinna pagesid, kes pääsesid.
Liivi ordumeister Dreileben oli parajasti ordu vägedega Pihkva piiril sõjas venelaste vastu, pöördus kohe tagasi ja kutsus 4. mail eesti kuningad Paidesse läbirääkimistele. Kuningad tapeti. Orduväed liikusid Tallinna poole. Kanavere küla lähedal rabas toimunud lahingus orduväed jäid peale. Uues lahing 7 km Tallinnast Sõjamäel – eestlased said siin lüüa, kuid malevat täielikult hävitada ei suudetud. Ordumeister võttis Tallinna all vastu Taani kuninga esindaja, kel ei jäänud muud üle kui anda end ordu kaitse alla. Harju-Viru asehalduriks nimetati Goswin von herike. 18.-19. mail jõudisd kohale Rootsi väed kuid hilja .
24. juulil 1343 algas ülestõus Saaremaal. Sakslased tapeti, asuti piirama Pöide ordulinnust. Saaremaa vabastati. Ülestõus jätkus ka Harju-Virus. Ordu pöördus abipalvega Saksa ordu korgmeistri poole, oktoobris saabus abivägi. Eestlased olid kindlustanud end 2 linnuses – Varbolas ja Loones. Linnused lõpuks vallutati. 1344. tungisid orduväed Saaremaale, vangi langes saarlaste vanem Vesse (piinati surnuks ). 1345 oli ordu uuesti Saaremaad alistamas, saarlased sõlmisid rahu.
Jüriöö ülestõusu peetakse muistse vabadusvõitluse jätkuks. Ka veel sajand hiljem ei olnud eestlased leppinud vabaduse kaotusega.
1346.a. müüs Taani kuningas Valdemar IV Harju-Viru Saksa ordule, 1347.a andis ordu kõrgmeister selle valitsemiseks Liivi ordule.
Kaart:
Linnade teke ja areng
Juba muinasaja lõpul oli Eestis kujunenud rida linnalisi keskusi. Neist tuntum Tallinn (esmakordselt mainitud araabia geograaf al Idrisi poolt 1154 .a. Kolõvanina (Kalevi linn), Henriku kroonikas Lindanise. Linnaõiguse sai Tallinn 1248 (Lüübeki õigus). Linnadeks kujunesid veel:
Tartu (Esmakordselt mainitud 1030)
Narva , Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana-Pärnu (algselt Saare-Lääne piiskopkonna keskus, põletati 1263 leedulaste poolt maha, piiskop elas seejärel Haapsalu linnuses. 1599.a. livkideerisid Poola võimud Vana-Pärnu, mille hooned olid sõjas hävinud), Uus-Pärnu e. Pärnu – rajati ordulinnuse juurde – 1265 sai linnaõiguse). Nii tekkis keskajal Eesti alal 9 linna.
Varasematest linnalistest keskustest ei kujunenud linnadeks Otepää. Lihula, Varbola , kuigi Otepää ja lihula linnuste juurde tekkisid alevid. Uute keskustena kerkisid alevid Põltsamaa, Koluvere, Kuressaare, Laiuse , Kirumpää, Helme jt. linnuste juurde (keskajal oli eestis kokku 14 alevit ).
Linna oluliseks tunnuseks oli eriline õiguslik korraldus, mis põhines linnaõigusel. Eesti linnade õiguslik korraldus kujunes välja varem naabermail tekkinud linnade eeskujul. Nii kehtestati
Tallinnas, Rakveres , Narvas – Lüübeki õigus
Uus-Pärnus, Viljandis , Tartus, Paides – Riia õigus
Haapsalus ja Vana-Pärnus – piiskopi õigus.
Linnaõigus andis linnadele laialdase omavalitsus linna asjade korraldamisel ja ka välissuhetes. Linna võimuorganiks oli raad ehk magistraat – mille liikmete arv eri linnades oli erinev. Kõige mõjukam oli Tallinna raad, mis XIV saj. koosnes 24 liikmest (e. raehärrast). Sellest koosseisust tegeles igal aastal linna valitsemisega pool. XV saj. kadus rae liikmete iga-aastane vahetamine – raehärrade arvuks kujunes 14. Rae koosseisu kuulusid ka bürgermeistrid, kes moodustasid midagi rae juhatuse taolist. Tallinnas oli bürgermeistreid 4. Alates XVI sajandist kuulus rae koosseisu ka seadusi tundev sündik, kes valiti õpetatud juristide seast ja oli oma ametilt lähedane bürger-meistrile. Rae istungist võttis osa ka raesekretär, kes küll ametlikult rae koosseisu ei kuulunud, kuid kellel oli kaalukas sõna vaidlusküsimuste lahendamisel.
Väiksemates linnades oli rae koosseis väiksem (6-12 raehärrat). Nii bürgermeistrite kui raehärra amet oli eluaegne. Vabanenud kohad täitis raad ise, linnakodanikel polnud mingit sõnaõigust. Kindel nõue oli, et raehärraks ja bürgermeistriks võis olla vaid Suurgildi liikmed. Nii oli linna valitsemine koondunud kaupmeeste kätte.
Maahärra, hiljem riigivõimu esindajaks rae juures oli linnafoogt , kelle mõju linna asjadele oli aga suhteliselt väike.
Rae ülesanded: hoolitseda linna sissetulekute, heakorra ja linna kindlustuste eest, kandma hoolt kirikute ja koolide eest, korraldama vaeste ja tõbiste ülalpidamist jne. kaitsma linna huve suhetes teiste linnade, maahärrade ja riigivõimudega. Raad oli ka kõrgeimaks kohtuvõimuks linnas.
Tallinn kuulus Hansa Liitu, see oli Põhja-Saksamaa, Madalmaade ja Liivimaa linnade liit, mis koondas enda kätte Läänemere ja Põhjamere äärsete maade kaubanduse. Hansa Liitu kuulusid Eestist peale Tallinna veel Tartu, Viljandi ja Pärnu. Just Tallinna kaudu toimus läänepoolsete maade kauplemine Novgorodiga.
Sisse veeti: põhiliselt soola, kalevit, soolaheeringat, veini jm., (soola veeti siit edasi Soome ja Venemaale, kaupmehed said soolaga kauplemisest suurt vaheltkasu: “Tallinn on ehitatud soola peal”). Välja veeti: teravilja, veise- ja kitsenahku, lina ja kanepit .
Linnade elanikeks olid põhilised kaupmehed ja käsitöölised. Olenevalt oma kutsealast, kuulus linlane kuhugi vennaskonda – organisatsiooni, mille liikmed pidid häda korral üksteist aitama .
Käsitöölised kuulusid nn. väikestesse gildidess. Tallinas oli neid kaks:
1) Püha Olevi Gild - (vanim) ühendas keskajal “halvemaid” ja “madalamaid” käsitöölisi (peamiselt eestlased ja mittesaksa rahvusest) – köösnerid, lihunikud, püttsepad, müürsepad, puusepad, voorimehed , kandjad, kellamehed, hauakaevajad, mündrikud (laevamehed).
2) Püha Kanuti Gild - ühendas saksa rahvusest keerukamate ja hinnatumate käsitööalade esindajaid: kullassepad, mütsitegijad,kellassepad, pagarid, kingsepad, maalrid jt.
Toompea käsitöölisi ühendas Toomgild . Gildide eesotsas olid valitud oldermanid.
XV saj. oli juba 73 käsitööliste eriala ja 14 tsunfti. Lähedaste erialade käsitöölised koondusid tsunftidesse , et kaitsta käsitööliste huve ja reguleerida tootmist. Väljaspool tsunfti oli keelatud käsitööd teha. Tsunfti asutamiseks oli vajalik kindel arv meistreid (kvalifitseeritud käsitöölisi). Tsunfti põhikiri oli skraa – selles määrati kindlaks selliks, ja meistriks saamise kord. Algul oli see takistusteta, hiljem tehti see keerukas – meistriks saada oli praktiliselt võimatu. Õpipoisi õpiaeg olenes ala keerukusest (2-3 a., aga ka 10-12 a.), siis saadi selliks.
Kaupmehed olid koondunud omaette gildi Suurgildi - koosnes jõukamatest kaupmeestest, kelle kätte oli rae kaudu koondunud ka Tallinna juhtimine. Suurgildi hoone valmis 1410 (praegune Ajaloomuuseumi hoone). Suurgildi võisid kuuluda vaid kohalikud abielus kaupmehed (pidid omama maja ja naist). 1399. tekkis vallalistest kaupmeestest Mustpeade vennaskond. Kaitsepühakuks oli neeger püha Mauritius. 1517 omandas Mustpeade vennaskond maja Pikal tänaval.
Linnaelanike enamuse moodustasid eestlased, kes tegutsesid peamiselt lihttöölistena, kuid vähemal määral ka väikekaupmeeste ja käsitöölistena. Suur osa linnaelanikest ei omanud kodanikuõigusi, nad töötasid kaupmeeste ja käsitööliste juures majateenijatena jm. raskematel töödel, elasid väljaspool linnamüüri asuvates eeslinna (aguli) hurtsikutes, mis olid puust ja mida võis linnale kallaletungi korral kiiresti lammutada.
Linnade kujunemise tähtsaks teguriks oli linna kaitse s.o. kindlustamise vajadus. Kindlusvöönd määras kindlaks linna territooriumi. Eesti alal omasid kivist linnamüüri Tallinna, Tartu, Pärnu, Narva ja Viljandi. Tallinn ja Tartu olid müüriga ümbritsetud territooriumi ulatuselt suurimad Liivimaal. Tallinna Linnamüür – 2,35 km, 46 kaitsetorni (säilinud linnamüüri 1,85 km ja 28 kaitsetorni). XV saj. Tallinnas u 7000- 8000 el., Tartus 5000-6000 el.

Arhitektuur

Vallutajad rajasid kivilinnuseid enda ja vasallide kaitseks. Põhiliselt oli tegemist kastelllinnuste (olid korrapärase 4-nurkse kujuga) ja tornlinnustega. Põhiosa keskaegsetest ehitusmälestistest on aga sakraalarhitektuur (kirikud ja kloostrid ). Põhja Eestis ehitati valdavalt paekivist (Tallinnas, Niguliste, Oleviste kirik ja Toomkirik ), Lõuna-Eestis punasest tellisest – Tartu Toomkirik (Eesti suurim sakraalehitis), Jaani kirik
Mitmed mungaordud rajasid keskajal siia oma kloostrid. Vanim Eestiasse asunud mungaordudest on tsistertslased – kloostrid Kärknas ja Padisel, hiljem rajati ordus naisharu, mille kloostrid rajati Tallinnas, Tartus ja Lihulas .
Dominiiklaste kerjusmungaordu (jutlustajad vennad) asutas kloostrid Tallinnas ja Tartus, XVI saj. ka Narvas.
Frantsisklaste kerjusmungaordul (hallid vennad) olid kloostrid Tartus, Viljandis ja Rakveres.
Dominiiklased ja frantsisklased levitasid jumalasõna oma kerjamisrännakutel. Rännates vajasid nad kohaliku rahva keelt (dominiiklaste ordul oli see üks elukorralduse nõuetest). Nii muutusid nad omamoodi rahvaõpetajateks. Oma Tallinna kloostreis pidasid nad jumalateenistusi nii saksa kui eesti keeles. Munkadel oli kohalike märgatav poolehoid.
1407.a. hakati ehitama augustiinlaste ordu kloostrit Eestis. Selleks oli Püha Brigittale ja Neitsi Maarjale pühendatud segaklooster ( nunnad ja mungad koos) Pirital.

Maarahvas XIV – XVI sajandil

Veel 13.-14. saj. loeti eestlasi vabadeks, neid nimetati eestlasteks või vastristituteks. Tunnistati ka eestlaste õigust märilikule maakasutusele.
Pärast Jüriöö ülestõusu järgnes talurahva karistamine ja taupoegade õigustega arvestatakse üha vähem. Pärast ülestõusu Harju ja Viru tühi – kaob 18 mõisat, mis oli olnud enne 1343.a. Mõisate rajamine aga jätkub, üha rohkem vasalle asub elama oma maavaldusse ja sinna oma majapidamisi rajama. Mõisamaade laiendamine toimub talupoegade maade arvel. Kasvavad maksud , kui varem oli viljakümnis 1/10 saagist, siis nüüd tõuseb see ¼ saagist. Alates 15. saj. mõisate arv järsult kasvab, lisaks arvu kasvule laienevad ka mõisate põllud ja seoses sellega hakatakse üha rohkem kasutama talupoegade tööd mõisapõllul. Põhjuseks on viljahinna tõus ja stabiilse mahuka turu tekkimine. Kui varem on talupoja põhikoormiseks loonusrent, millest suurema osa moodustas viljakümnis (teokohustusest on teateid veel vähe), siis nüüd hakatakse põhilise koormisena nõudma tegu. Siit algab teoorjusliku mõisamajanduse kiire areng. Teoorjus ei kasvanud Eestis ühtlaselt. Liivi sõja alguseks oli teorent valitsevaks rendiliigiks muutunud just eramõisates, kuid näiteks Saare-Lääne piiskopkonnas oli see suhteliselt tagasihoidlik. 16. saj. jätkus mõisapõldude laiendamine.
Eesti talurahvas jagunes sel ajal mitmeks alarühmaks, kes erinesid oma majandusliku ja õigusliku seisundi poolest:
Adratalupojad – kõige põhilisem ja arvukam rühm. Nimetus tulenes sellest, et põldude suurust arvestati adramaades . Adramaa tähendas keskmist talu, mis oli haritav ühe perekonna tööjõuga kasutades ühte atra ja rakendit.
Üksjalad – tekkis XV saj. I p. talupoegade kiht, kes olid peamiselt adratalunike nooremad pojad, kellel polnud isatalus ruumi ja kes rajasid uue talu senistele võsamaadele. Talud olid väikesed ja ja algul oli neil koorniseks mõisa vastu 1 jalapäev nädalas – sellest ka nimetus. Kui üksjalad harisid maad juurde kasvasid ka koormised ja nende seisund lähenes adratalupojale.
Vabatalupojad – tasusid koormisi rahas ja olid vabastatud teotööst.
Kõige kõrgema, arvuliselt aga kõige väiksema kihi vabatalupoegade hulgas moodustasid
Maavabad – kes olid üldiselt muistsete eesti ülikute järglased ja valdasid oma talusid läänikirja alusel. Viimases olid märgitud nende õigused ja kohustused. Maavabadel ei olnud talupoegade tavalisi koormisi, sõja korral tuli neil teenida aga feodaali ratsaväes.
Talupojad võitlesid koormiste tõstmise vastu. Rännati ka mujale kus olid kergemad koormised. Talupoegade lahkumine oli mõisnikele kahjulik. Hakati ühiselt astuma samme talupoegade liikumisvabaduse piiramiseks. Esimesed teated pärinevad XIV saj. lõpust. Isanda teadmata lahkunud talupojalt nõuti trahvi . Läänemaa talurahvaõiguse järgi pidi omavoliliselt lahkunu varandus minema isandale.
XV saj. algul hakati pagenud talupoegi välja nõudma ja tagasi tooma . Toetuti asjaolule, et talup. Oli tavaliselt jätnud tasumata koormised, mida loeti võlaks. Kui teine feodaal oli talupoja vastu võtnud – nõuti võla tasumist või talupoja tagasi andmist. Tähtsaim siiski talupoja tagasisaamine.
Peagi hakati Vana-Liivimaa feodaalriikide piires sõlmima kokkuleppeid pagenud talupoegade väljaandmiseks. Pagenute kindlastegemiseks, ülesotsimiseks ja tagasitoomiseks seati ametisse adra- e. haagikohtunikud. XVI saj. alguses järgnesid kokkulepped pagenute vastastikuseks väljaandmiseks ka juba ordu ja piiskopiriikide vahel.
1507 . keelati talupoegadel relvade kandmine (märk vabaduse lõplikust kaotusest).

Vana-Liivimaa sise ja välissuhted

Pärast Jüriöö ülestõusu ordu mõjuvõim kasvas. – vana Liivimaa pisskopkonnad suuremal või vähemal määral Liivi ordust sõltuvusse. Iseseisvuse säilitas Tartu piiskopkond, kus oli piiskopik Dietrich Damerow , kellel olid mõjukad toetajad Saksa-Rooma keisririigis. Sellegi poolest 1396 .a. rüüstati ordu poolt Tartu piiskopkonna maa , vallutati kõik linnused, v.a. piiskopilinnus Toomemäel.
1397. kutsus Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Jungingen Danzigis kokku kongressi. Otsustati, et Riia peapiiskop peab edaspidi olema Liivi ordu liige, samas ei tohtinud ordu nõuda enam piiskopkondade ja nende vasallide osavõttu ordu sõjategevusest. Sellega vähendati ordu mõju tugevasti. Harju-Viru vasallidele annetati Jungingeni armukiri, millega laiendati vasallide pärimisõigust 5 põlveni. Vasallid said võimu juurde.
Saksa ordut nõrgendas 1410 toimunud Grünwaldi (Tannenbergi) lahing Poola ja Leedu vägedega, milles ordu lüüa sai. Sellega halvenes ka Liivi ordu olukord. Vana Liivimaa seisused hakkasid koos käima et oma tegevus kooskõlastada. Kasvas vasallide mõju, kes käisid koos nn. meespäevadel, kus lahendati sisemisi küsimusi (peam. Harju-Virus). Linnad käisid koos linnadepäevadel.
1421. hakati pidama Vana-Liivimaa üldisi maapäevi, mis toimusid enam-vähem kord aastas. Seal arutati tähtsamaid välispoliitilisi küsimusi, ja lahendati omavahelisi tülisid. Alates 1435. a. oli maapäevadel esindatud 4 seisust:

Riia peapiiskop ja ülejäänud vaimulikud

Ordumeister koos orduametnikega

Vasallkondade esindajad (tähtsamad nende seas olid Harju-Viru vasallid)

Linnade (Riia, Tallinna ja Tartu) esindajad
Maapäevi peeti Vana-Liivimaa gegraafilises keskpaigas, kas Valgas või Volmaris, mis olid XV saj. kogu poliitilise elu keskusteks.
XV saj. algul Vana-Liivimaa seisund halvenes. Ümberringi tugevnesid ühinenud suurriigid (Poola-Leedu), Kalmari unioon (Taani, Norra, Rootsi), Moskva vürstiriik. 1492 rajati Ivangorod otse Narva ordulinnuse vastu. Vana-Liivimaa aga endiselt poliitiliselt killustatud ja seega nõrk. Ajutiselt suutis Liivimaa kaitsevõimet tugevdada Liivi ordumeister Wolter von Plettenberg ( 1494 -1535). Ta korraldas mitmeid sõjaretki Venemaale, 1502 võitis ordu lahingu Smolino järve ääres ja 1503 sõlmiti Venemaaga vaherahu , mida korduvalt pikendati.
Katoliku kirik ja usupuhastus :
Piirkonna kirikuelu juht oli piiskop. Vaimulikku järelvalvet teostati sinodite, s.o. piiskopkonna vaimulike koosolekute ja visitatsioonide e. kirikukatsumiste kaudu. Nende abil tehti kindlaks preestrite kohusetäitmise puudujäägid. Piiskop õnnistas ametisse ametisse madalamaid vaimulikke, pühitses kirikuid, kabeleid, altareid jne.
Piiskopkonna peakiriku e. toomkiriku juures tegutses toomkapiitel , mis koosnes 12 kõrgemast vaimulikust e. kanoonikust. Toomakapiitli tähtsaim õigus oli piiskopi valimine. Toomhärrade vaimulikuks kohuseks oli pidulike jumalateenistuste – missade läbiviimine. Missadel domineeris muusikalis-sõnaline osa liturgia .Maal korraldasid usuelu kihelkonnapreestrid. Keskajal olid kihelkonnad kirikupiirkonnad ja need olid muinaseesti kihelkondadest poole väiksemad – kokku oli neid XVI saj. 97. Preestrid pidid koguduseliikmeile jagama jumalaarmu (7 sakramendi – ristimine, leeritamine, piht , armulaud, preestriks pühitsemine, viimne võidmine, laulatamine kaudu) ja õpetama talurahvale meie isa palvet, Ave Mariat ja 10 käsku.
16. saj. algul levis Eesti linnades reformatsioon e. usupuhastus. Tartus oli esimeseks protestant-likuks jutlustajaks 1523.a. Hermann Marsow (Martin Lutheri õpilane). Kõige visamad katoliikluse kaitsjad olid ordumeister Plettenberg ja Riia peapiiskop Johannes Blankenfeld. 1524 .a. levis Tallinnas pildirüüsteliikumine – hävitati pühapilte, altareid, reliikviaid Pühavaimu ja Oleviste kirikutes ning Dominiiklaste kloostris . Ainult Niguliste kirik jäi puutumata, sest kiriku eestseisja oli lukkudesse tina valanud. Tartus tegutse jutlustaja Melchior Hoffmann. Reformatsiooni tulemusena likvideerus Saksa ordu vaimuliku orduna (viimasest ordu kõrgmeistrist sai ilmalik valitseja) ja Liivi ordu jätkas 1525 . aastast iseseisvana.

Hariduselu

Haridus andsid keskajal peamiselt kiriku juures tegutsevad toomkoolid , kõrgem vaimuliku amet nõudis ülikooliharidust ja selleks mindi õppima Saksamaa ülikoolidesse. Kloostrite juures tegutsevatest koolidest on tuntuim Tallinna dominiiklaste kool. Linnad olid huvitatud ilmalikust haridusest ja asutasid linnakoole, mis allusid esmajoones raele. 1432 on teada Tallinna Oleviste kiriku juuress tegutsenud linnakool .
Seoses reformatsiooniga tekkisid eeldused eesi kirjakeele arenguks. Piibli tundmine oli ju reformitud kirikus usuelu aluseks ja jumalateenistus muutus rahvakeelseks. 1525.a. trükiti Lübeckis jumalateenistuse käsiraamat, nii eesti- liivi kui lätikeelse seletava tekstiga . Raamat pole säilinud, kuid seda loetakse esimeseks eestikeelseks trükiseks. 1535.a. trükiti Saksamaal aga Wanradt - Koelli katekismus (Niguliste kirikuõpetaja Simon Wanradt pani teksti kokku ja Pühavaimu kiriku jutlustaja Johann Koell tõlkis selle eesti keelde)
7