Eesti keskaeg (5)

Keskaeg
1224.a. oli koos Tartu langemisega kogu mandri-Eesti vallutatud
1227. vallutati Saaremaa. Muistne vabadusvõitlus oli eestlaste jaoks lõppenud kaotusega.
Selle sündmusega lõpeb muinasaeg ja alga keskaeg, mis kestab kuni Liivi sõja puhkemiseni 1558.
Riia peapiiskop (1229 – Albert suri) pidas pidas end vallutatud maa kõrgeimaks valitsejaks, Mõõgavendade ordu (Albert lõi Mõõgavendade ordu 1202, et omada püsivat sõjalist jõudu kohapeal) aga ennast (kõige tugevam). Puhkes riid saagi jagamise pärast- ordu nõudis 1/3 vallutatud maadest. Kiriku ustavaks tööriistaks olnud ordu hakkas vastu oma isandale Riia peapiiskopile. Tüli paisus selliseks , et paavst Honorius III saatis 1225.a. legaadina Liivimaale Modena piiskopi Wilhelmi (Modena Wilhelm), kes pidi tüli lahendama ja selgitama alistatud rahvaste olukorda. Paavsti legaat manitses mitte liialt röövima ja otsustas, et Lõuna-Eesti jääb sakslastele, Rävala ja Harju taanlastele, Lääne, Järva- ja Virumaast kui vaidlusaslusest territooriumist moodustati paavstile alluv puhverriik (likvideeriti 1227). Kasutades ära Taani nõrkust vallutas ordu 1227.a taanlastelt Toompea , paavsti uus katse tüli lepitada, lõppes 1233.a. veresaunaga Toompeal – tapeti u. 100 paavsti vasalli, neist suur hulk oli eestlasi. Ordu ja Taani leppisid ära alles pärast Saule lahingut 1236 . a, milles ordu sai lüüa leedulastelt ja semgalitelt. Mõõgavendade ordu riismed liitusid Preisimaal tegutseva Saksa (Teutooni) Orduga, moodustades omaette haru Liivi Ordu.
1238.a. sõlmiti Stensby rahu, millega Harju- ja Virumaa läksid uuesti Taanile. Seejärel tekkiski Eesti- ja Läti aladel poliitiline struktuur (koosnes mitmetest suhteliselt iseseisvatest feodaalriigi-kestest), mida nimetati Vana-Liivimaaks.
Halduslikult oli Liivimaa Saksa riigi lään – kõrgeim läänihärra oli Saksa keiser (tollal Püha Saksa Rooma riigi keiser). Saksa keisri võim oli Vana Liivimaal rohkem nimeline kui tegelik – maa oli keisrist kaugel keisri vasallideks olid nn. riigivürstid e. maahärrad. Saksa keisril oli Liivimaal 3 vasalli e. maahärrat:
1. Ordumeister (Liivi Orduriik , ordumeister residents algul Riia, siis Sigulda, 15 saj. Võnnu ( Cesis ))
2. Tartu piiskop (Tartu piiskopkond , keskus Tartu)
3. Saare-Lääne piiskop (Saare-Lääne piiskopkond, keskus Lihula )
Põhja Eesti kuulus Taani kuningale, seda ala nimet. Eestimaaks, kõrgeimaks võimuks kuninga asehaldur Tallinnas.
Kaart

Liivi Orduriik – (Sakala, Järva, Nurmekunna, Alempoisi, Mõhu ja Vaiga). Orduala jagunes komtuur - ja foogtkondadeks, hiljem nende erinevus kadus . Ordu liikmeskonna põhiosa moodustas rüütelvennad (valge mantel, musta ristimärgiga), kiriklikke talitusi korraldasid preestervennad, poolvennad – täitsid mitmesuguseid kohustusi, teenisid teisi (kingsepad, pagarid kokad).

Tartu piiskopkond: piiskop elas Tartus Toomemäel. Suuremad ja tähtsamad linused olid Otepää. Kirumpää, Vastseliina . Piiskopkonnas oli rohkem maid läänistatud vasallidele, sest piiskopil polnud sellist sõjalist jõudu nagu ordul . Vasallid olid kohustatud piiskopi kutsel sõtta ilmuma. Vasallid aga tegutsesid võrdlemisi iseseisvalt ega allunud korraldustele. Ehitasid endale tugevad linnused (Tödwenid Rõngus, Tiesenhausenid Kavildas ja Kongutas). Vormiliselt oli Tartu piiskopkond piiskopile läänistatud Saksa- Rooma riigi keisri poolt, kiriklikult allus Riia peapiiskopile.

Saare-Lääne piiskopkond – (samuti vormiliselt Saksa-Rooma keisri riigi lään, kiriklikult allus Riia peapiiskopile). Piiskopi asupaigaks Lihula linnus, hiljem Vana-Pärnu, siis Haapsalu ja lõpuks pikemat aega Kuressaare. Üheks tähtsamaks linnuseks Koluvere.

Taani valdused – Harju-Viru e. Eestimaa hertsogkond. Maahärraks (Eestimaa hertsogiks) oli Taani kuningas. Tallinna linnuses asus tema asehaldur. Tallinnas asus ka piiskop – kellel oli vaimulik võim. Taani vägedes palju sakslasi, kellele teenistuse eest läänistati maid. Vormiliselt olid nad Taani kuninga vasallid, kes kuningavõimust eriti ei hoolinud ja kuningal oli raskusi maa valitsemisega . Algul anti lään (maavaldus) ainult teenistuse ajaks, hiljem muutus see päritavaks. Ka osa eesti vanemaid (eriti Järvamaalt) lülitusid vasallina kujunevasse läänisüsteemi. Hiljem saksastusid (Maydellid) Rõhumise suurenedes, ja lepinguliste õiguste rikkumisega (omandiõigus jm.) seoses on eestlased käinud isegi paavsti ja Saksa keisri ees, mõlemad on andnud kaitsekirju eestlastele.
Pärast vallutamist jagati eesti ala vallutajate vahel. Võõrvõimu esimestel sajanditel säilis veel palju eestlaste muistseid vabadusi ja õigusi. Alistumisel sõlmiti lepingud . Tingimused olid maakonniti erinevad: kõige raskemad olid Sakalal ja Ugandil, kõige kergemad (säilisid kõige suuremad vabadused ) saarlastel. Maa vabaduse kaotus andis eestlastele märku:
1) nõue teha läbi ristimine ja täita kristlikke usukombeid;
2) alaliste , esialgu mõõdukate maksude sisseseadmine (kümnis,- kümnendik saagist või hinnus – kindla suurusega naturaalmaks
3) suuremad kohustused piirdusid osavõtuga maa uute peremeeste sõjakäikudest ning kirikute, osalt ka linnuste ehitamisest.
Säilisid rahva liikumisvabadus , vana haldus- ja kohtukorraldus ning tavaõigusel põhinevad seadused. Rajatavates linnades kodanikuseisuse saamiseks polnud eestlasel 13. saj. veel takistusi.
Peale maa vallutamist asusid võitjad siinsetele aladele elama. Maid läänistatati tervete