mida nad on nii kaua ehitanud ja mis on neile väga kallid. Samas rikuvad ebasobivad ilmad ka põllusaagi. Kui meil oleks selline kangelane nagu Kalevipoeg, siis ta puhuks kõik pilved eemale, ehitaks vallid, tammid veekogule ette enne üleujutust. Niisiis arvan ma, et Kalevipoja suguse kangelase olemasolu oleks väga kasulik. Ta looks ühtekuuluvustunnet. Kõige parem oleks siis, kui Kalevipoegi oleks mitu ning igas eestlases oleks natukenegi Kalevipoja julgust ja ettevõtmisjanu.
" See on üks avalikest üleskutsetest, et me mõtleksime oma käitumisele. Sellega tahetakse rõhutada, et inimesed on kõik ühesugused, ükskõik mis haigus ka ei piinaks. Me peame inimesi aktsepteerima sellistena, nagu nad on, kuigi endast erinevat on raske sallida. Tüüpilise eestlase tunnus on kadedus oma naabri peale. Paljudel kipub see põhimõte olema: mis tal on, peab ka mul olema. Teise edu ja rikkust ei sallita, aga kui endal see on, siis ollakse väga õnnelik ja uhke. Eestlases on kaks poolt tolerantsus ja mittetolerantsus. Kumb domineerima jääb, seda mõistab iga kuulaja ise. Tänan tähelepanu eest.
Ka kangelane ei ole mingisugune robot, kellel oleksid ainult head iseloomujooned. Ja ka tal on õigus olla inimene. Mind paneb mõtlema, kas Kalevipoeg võis kunagi tõesti olemas olla või on see lihtsalt üks eepos, mis räägib mehest, kes oleks võinud olla eestlaste kangelane. Samas kui see oleks lihtsalt üks lugu, miks siis teha meie kangelast valelikuks, jonnakaks ja natuke ka arutuks. Aga just need kolm iseloomujoont on olemas peaaegu igas eestlases. Igaüks meist on kellegi jaoks kangelane, kas siis oma laste, õdede-vendate, sõprade või siis lihtsalt teise eestlase jaoks. Peale vigade on meie rahvuses ka väga palju häid omadusi. Me oleme töökas ja tugev rahvas. Ja just need iseloomuomadused võis meile pärandada Kalevipoeg. Just meie töökus ja tugevus võibki näitada seda, et kalevipoeg elab edasi meis kõigis, kuna me oleme ühte hoidev rahvas. Meie head ja vead, teevadki meist just need, kes me oleme
oleks võimalik ka kultuuri säilimine. Kultuur on kompott rahva kommetest, usust, keelest, traditsioonidest, väärtushinnangutest ja teadmistest. See nimekiri on pikem, kuid siiski ei ole kultuuri mõiste üheselt mõistetav. Iga hea eestlane peab lugu rahvustoitudest nagu kartul, mulgipuder, verivorst jne. Kui selliste toitude austajaid ei oleks, siis ei püsiks kaua ka Eesti. Samuti võib üheks traditsioonilisemaks kultuuriürituseks nimetada Laulupidu. See pidu toob igas eestlases pisarad välja. Kultuuri eksistents ei ole võimalik ilma rahvata. Samuti ei eksisteeri riiki ilma rahva, kultuuri ja keeleta. Eestis on palju inimesi, kelle pessimismist üleajavad vanemad on oma võsukestele sisendanud Eesti mõttetust ja nõrkust. Selle tõttu räägivad nende lapsed juba lasteaiast saati soovist minna välismaale elama. Välismaal omastavad nad kohaliku keele ning eestisse tulekul on nad abitud kui vastsündinud vasikas
Eestluse elujõu allikad Eestluse elujõu allikaid võib otsida sajandite tagant. Eestlane oli ja on oma loomult loodusrahvas, kes on suutnud säilitada oma keele ja kultuuri väikerahvana nii pikka aega. See on imekspandav ja tekitab, minus kui eestlases, uhkust. Kui palju meie maad on alistatud ja sunnitud alluma võõrvõimu tahtele, oleme me püsima jäänud. Jõudu meile on andnud meie loodus - pühad hiiesalud, palved põldudele ja sügav kummardus merele. Eestlasi tuntaksekui töökat, uhket ja visa hingega rahvust. Üks oluline sündmus, mille tõttu saame me hetkel üldse rääkida eestlusest ja selle säilimisest, oli kindlasti Eesti Vabadussõda. 28. novembril 1918. aastal haarasid noored koolipoisid relvad, ja
relvastada. Eesti rinne püsis 1944.aasta veebruarist kuni septembrini keskpaigani suuresti tänu Eesti üksustele, kuid mitte ainult. Punaväe suurte jõududega ette võetud mitmekordsed pealetungid jäid kõik seni tgajärjestuks, kuni Saksa väejuhatus otsustas Eestist taanduda ja algas Saksa vägede üldine tagasitõmbumine. See salaja ette valmistatud taandumine tabas ootamatult sõjakeeris suurte raskustega loodud Eesti sõjaväge. Lõpetuseks, olid 1944.aastal rahvuslikult meelestatud eestlases ka ilma sakslasteta võidelnud bosevike uue sissemarsi vastu. Selleks ajaks oli eestlastele saanud põhimõtteliselt selgeks, et ega natsiideoloogia polnud ka oluliselt parem bolsevike omast. Tõsiasi oli, et Saksamaa oli selleks ajaks sõja peaegu kaotanud.
järgnevate löökide rida ja tagant järele on arvatud, et just sellega astuski Goltz kõige enam ämbrisse. Kuna kogu see plaan oli väga täpselt järjestatud, samas Eesti rahvavägi käitus mitte klassikalist sõjateadust silmas pidades, aga see aitas just kaasa sakslaste lüüasaamisele. 17. juunil Fletcher esitas eesti poolele ametliku nõudmise, et Eesti rahvavägi tõmbugu tagasi keelepiiri taha. Eestlases vastasid ettevaatlikud, küll aga soovitasid relvad suunata itta. Seepeale Fletcher esitas juba ultimaatiumi, et kui Eesti väed ei ole 19. juuniks tõmbunud eesti keelepiiri taha, siis loetakse vaherahu lõppenuks. Eestlastel oli elavjõudu rohkem, see-eest oli sakslastel tunduvalt rohkem relvi. Mis puutub võitlusmoraali, siis näiliselt oli siin eelis sakslastel - nad olid veendunud oma täielikus üleolekus - see oli ka sakslaste nõrkus - nad alahindasid vastaseid
annaabi.ee 
