polguga ja relvastusega Eesti poolele üle. Nimetatud asjaolu kergendas tunduvalt Pihkva hõivamist. 25. mai õhtuks jõudsid vaenlase poolt mahajäetud Pihkvasse Kuperjanovi partisanid. Pealetungi käigus purustati ka Eesti vallutamise eesmärgil formeeritud punane eesti kütiarmee. Vastase Ostrov - Porhovi piirkondade rindeliin oli lagunenud, kuid pealetungi jätkamineVenemaa sisemaale ei olnud rinde laiaks venitamise tõttu otstarbekohane. 29. mail anti Pihkva kaitsmine osaliselt üle Bulak-Balahoviti juhatuse all tegutsevatele Vene valgete väeosadele. Eesti põhijõud tõmmati tagasi Irboska piirkonda, kus asuti rajama riigipiiri kindlustamiseks fortifikatsioonirajatisi traattõkete, kaevikutesüsteemi ja varjendite näol. 1919. a. sügiseks valminud kaitseliin ei võimaldanud vastasel sellelt suunalt enam Eestisse tungida. LAHINGUD PÕHJA-LÄTIS. Üheaegselt Pihkva operatsiooniga algas ka lahingutegevus Põhja-Läti osaliseks
Lepinguliselt andsid sakslased punaarmee kätte Valga ja Võru linna - mitte mingisuguseid lahinguid Pihkva-Petseri-Valga raudteeliinil ei toimunud. 1500 tääki-mõõka hakkasid dets II poolel liikuma Tartu peale - Petserist üle Räpina ja Võrust üle Põlva. Tartu kaitseks olid üsna märkimisväärsed jõud, eestotsas kindral Unt. Lisaks tegutsesid Tartu ja Tartu maakonna kaitseliidusalgad Kuperjanovi juhtimisel ja Tartu alla koondus ka üks osa Vene valgakaartlaste väest. Stanislav Bulak-Balahhovits - tsaariarmee ratsaohvitser - punaste poolt valgete poole üle läinud. Tartus kujunes situatsioon, et kaitsjad olid isegi ülekaalus ründajatest. Sellest hoolimata Tartut kaitsta ei suudetud. Tartu all valmistuti lahinguks, aga selleks ei tulnud midagi välja, 20. dets õhtul algas Tartus evakuatsioon. Seda kasutasid enda huvides ära nii Tartu linnaelanikud kui ka mõned polgu allüksused. Tartu maakonnavalitsuses esimeheks oli sotsdem Jans - mees, kelle teod ei
Lõunarinne Punaarmee oli algusest peale passiivsem. Otsiti võimalusi kokkuleppeks saksa vägedega. Eelistati edasistest kokkupõrgetest hoiduda. Kokkuleppeid ka saavutati. 8.12 andsid sa väed üle Võru, mõni päev hiljem Valga. Kagu-Eestisse jäid ainulr ca 1500 aktiivset võitlejat. Kuni Tartuni ei olnud rahvaväge pm olemas. Eestlaste-sakslaste suhted jätsid kõvasti soovida. 23.12 Punapargi lahing. Tartu all tekkis olukord, kus eestlased olid ülekaalus. Bulak-Balahhovits. Tartu kaitsmine oleks pidanud olema võimalik. Tartus formeeritava 2. jalaväepolgu meeleolu oli väga nigel, paljud keeldusid rindele minemast ilma sobilike jalanõude ja rõivasteta. 2 teise jalaväepolgu roodu tõstsid mässu. Mingit lahingud Tartust lõuna pool siiski toimusid, aga nemad sunniti taanudma. 21.12 jäeti Tartu maha ilma igasuguste lahinguteta. Kogu Vabadussõja kõige häbiväärsem seik. Tartust põgeneti otse Põltsamaale ja polgust jäid järele vaid riismed
annaabi.ee 
