Eesti I maailmasõja ajal kuni vabariigi väljakuulutamiseni (0)

Sõja algus : 1914 puhkenud sõtta ja Saksa-vastasesse propagandasse suhtusid eestlased hästi. Vene riigivõim alustas baltisakslaste vastu suunatud repressioone. Balti erikorda ründas Vene Riigiduuma ja ajakirjandus . Positsioone kaotavad rüütelkonnad pakkusid nüüd omavalitsuste ümberkorraldamist ja taluperemeestele maapäevast osavõtuõigust ( tsaarivalitsus lükkas reformid edasi). Baltisaksa aadel jäi tsaaritruuks, säilitas majandusliku võimu ja teatava mõju õukonnas. Ainult Vene impeeriumi koosseisus oli baltisakslastel lootust kaitsta oma privileege : Tsaari-Venemaa kokku varisedes võtsid nad kursi Eesti- , Liivi- ja Kuramaa ühendamisele Saksamaaga.
Eestlased püssi all : I maailmasõja ajal tekkis eesti ohvitserkond . Sõjas olid nende kaotused suured, mistõttu tuli koolitada uusi nooremohvitsere (u 2000 üliõpilast, koolmeistrit). Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse mitmel rindel. Läti vabatahtlikest(1915) moodustati pataljone (hiljem kütidiviis), mis oli Vene paremaid väekoondisi, kuid kanti kaotusi. Eestlastel väeosasid polnud, kuid näidati end heade sõduritena.
Olukord tagalas : Tekkis puudust tähtsaimatest tarbekaupadest, hinnad tõusid, must turg õitses ning raha väärtus langes. Paljud põllud jäid sööti, raudteedel oli kaos , tehased seisid kivisöe puudusel jne (Eestis alustati seetõttu põlevkivi kaevandamist). Saksa armee pealetungi järel muutus Eesti sõjatagalaks(1915) – vägede hulk küündis 1917 200 000 meheni (suur osa Peeter Suure merekindluses). Paanika tabas vene elanikkonda, ametnikke ja sõjaväeosi Saksamaa sõjalise edusammu puhul.
Veebruarirevolutsioon : 1917 alguseks oli Venemaa kokkuvarisemise äärel. Veebruari lõpus puhkes saksavastasuse mõjul Petrogradis näljamäss. Seda maha suruma läinud väeosad läksid rahva poole üle ja algas revolutsioon . Tsaarivalitsuse kaitseks ei astutud välja ning isegi Nikolai II loobus troonist. Riigiduuma parteid moodustasid Ajutise Valitsuse(G. Lvov , hiljem A. Kerenski ) : kehtestati demokraatlikud vabadused ja õigused, politsei asendati miilitsaga, vähemusrahvastele lubati autonoomia ning kuulutati välja Asutava Kogu kokkukutsumine. Jätkus sõda Antanti poolel.
Tekkis kaksikvõim : Ajutise Valitsuse kõrval oli tööliste, soldadite ja talupoegade saadikute nõukogud (enamus oli sotsialistlike parteide käes – esile kerkisid neist enamlased : Töölispartei vasak tiib eesotsas V. Uljanov -Lenin). Saksamaa finantseeris sellal mitme Vene äärmusorganisatsiooni tegevust et tekitada Venemaal kaos. Saksa salaluure ja Lenini kontakte oli vahendanud A.Keskküla (Venemaal revolutsiooni esilekutsumiseks ja Eesti riigi loomiseks)
Teated revolutsioonist jõudsid Eestisse märtsis : Tallinnas puhkesid streigid – vabastati poliit- ja kriminaalvangid, rüüstati kauplusi ja ladusid (oli ohvreid). Kubermanguvõimud sunniti lahkuma ja Eestimaa kubermangukomissariks sai Tallinna linnapea Jaan Poska (1866-1920). Ta on üks EV loojaid, selle esimene välisminister ja Eesti delegatsiooni juht Tartu läbirääkimistel, kuid oli venemeelne (esimene eestlane Eesti eesotsas pärast muistset vabadusvõitlust)
Ka Eestis aktiveerusid poliitilised erakonnad – nii Vene parteide filiaalid kui kohalikud. Poliitikute eesmärk oli territoriaalse ühtsuse ja omavalitsuse saavutamine. Jaan Tõnisson, kes tegutses Lõuna-Eestis, soovitas luua kaks eesti kubermangu. Venemaa AV määrus: 30. märts ühendati Eesti ala autonoomseks kubermanguks : välja jäid Narva, Setumaa ja mõned vallad . Peagi saadi luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Kuni 1917 aasta sügiseni ei nõudnud ükski Eesti erakond riiklikku iseseisvust.
Maapäev e Ajutine Maanõukogu, mille valimised toimusid 23.mai(kutsuti kokku 1.juuli). Tegu oli rahvaesindusega, omamoodi parlamendiga. Ülekaalus olid pahempoolsed sotsialistlikud erakonnad. Parempoolsed (Pätsi Talurahva Liit e Maaliit, Tõnissoni Demokraatlik Erakond e Rahvaerakond ning Radikaaldemokraatlik Erakond), baltisaksa mõisnikke ja linnakodanlust esindavad jõud, olid pärast Veebruarirevolutsiooni nõrgad – pooldasid tasakaalukamat arengut, mõõdukamaid reforme ning suuremat eraldatust Venemaast. Reformid : uued kreisivalitsused, I Eesti jalaväepolk (aprill 1917).
Vasakpoolsed ei teinud katset Maavalitsust juhtinud J.Raamotit ega J.Pätsi tagandada, erandiks olid aga enamlased (rahu, maad ja leiba tõotavad, saavutasid 1917 suvel edu). Nende liikmeskond suurenes 20 000ni 7 kuuga ning toetajaskond mitmekordistus, nende kätte läks Tallinna ja Narva linnavalitsus . Suur oli nende mõju sõjaväes : 1917 üritasid enamlased Petrogradis riigipööret (nende erakond keelati, Lenin varjas end Helsingis , Petrogradis toimus enamlaste kongress ning nad relvastasid avalikult Punakaarti). Kindral L. Kornilov alustas augustis mässu ning tema väeosad peatasid enamlased (teda kardeti enam kui Valitsust)
Enamlased tõotasid Venemaal peatada kurnava sõja (soovides võimule pääsedes valla päästa maailmarevolutsiooni ) ning jagada mõisamaad talupoegadele (kavatsedes nad põllumajanduskommuunidesse sundida), sülitades seejuures rahvusvahelistele kohustustele ja õiguskorrale. Ajutine Valitsus oli nende pantvang.
Septembris hõivasid Saksa väed Saaremaa ja Hiiumaa , Muhumaale paisatud 1.Eesti polk kaotas mitusada meest vangilangenuina. Algas evakueerimine ja vene ametnike, tööliste pagemine itta. Baltisaksa rüütelkonnad aktiveerusid ja arendasid tegevust Eesti ja Läti andmiseks Saksamaa võimu alla.
Oktoobripööre : 26.okt. 1917 viisid enamlased Petrogradis läbi relvastatud riigipöörde, haarasid võimu ning kuulutasid Rahu- ja Maadekreedi. Nende plaan oli võtta enda alla enne Petrogradi Tallinn, Kroonulinn ja Helsingi. Tallinnas moodustati Sõja-Revolutsioonikomitee (I.Rabtšinsk ja V.Kingissepp-võttis Poskalt üle kubermanguvalitsuse). 27.okt võim Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele eesotsas J.Anveltiga. Säilis siiski kaksikvõik, sest Maapäev tegutses edasi. Rahvusväeosad koondati Eesti Diviisiks alampolkovnik J.Laidoneri juhtimisel. Maa, pangad ja tööstusettevõtted riigistati, piirati sõna- ja südametunnistusvabadust, suleti opositsioonilisi ajalehti, arreteeriti rahvuslikke ja baltisaksa tegelasi.
Novembri valimistel Asutavasse Kogusse toetas ¾ sotsialistlikke erakondi, enamlasi 40,4%. Eestis toetati enamlasi veelgi rohkem (kuni 87%), kuna toetati neid, kes kõige valjuhäälsemalt muutusi tõotasid. Asutav Kogu tuli Petrogradis kokku, kuid vähemusse jäänud enamlased saatsid selle kohe laiali.
Sammud iseseisvuse poole :
Eestis koondusid kõik erakonnad enamlaste vastu ning viimased olid Eesti iseseisvuse vastu. Lenini valitsus oli alustamas rahukõnelusi Saksamaaga ning sõda Idarindel soikus – oli loota iseseisvuse tunnustamist Antanti riikide poolt. Eesti enamlased polnud nõus mõisamaid talupoegadele jagama, vaid tahtsid kommuune asutama hakata. Tuska tekitas ka suhtumine religiooni (Oleviste kirik muudeti punaseks rahvamajaks). 15(28?).nov. 1917 kogunes Maapäev Toompea lossis koosolekule ja kuulutas end kõrgemaks võimuks ( volitused vanematekogule). Enamlased saatsid Maapäeva aga laiali ning J.Tõnisson kui deklaratsiooni juht saadeti maalt välja (hakkas tegema välisdelegatsiooni juhina selgitustööd iseseisvuse saavutamiseks). Jaanuari 1918 valimistel Asutavasse Kogusse said enamlased 37% häältest – siiski tähendas see iseseisvust nõudvate rahvuslaste võitu. Enamlased katkestasid valimised, kehtestasid piiramisseisukorra ja saatsid mitmed baltisakslased Siberisse.
Väljakuulutamine : 1918 algul oli Saksama sooviks tagandada Venemaa sõjast ning võita sõda Läänes enne Ameerika vägede prantslastele-inglastele appi tulemist. Enamlased kasutasid läbirääkimistel venitamistehnikat, lootes Saksamaal revolutsioonile. Veebruaris 1918 alustas Saksa armee pealetungi – hõivati osa Valgevenest, Ukrainast (rünnati Eestit, Lätit). Vana Vene armee ei avaldanud vastupanu, algas üldine põgenemine. Maapäeva vanematekogu otsustas 19.veb. kuulutada Eesti iseseisvaks – moodustati Eesti Päästekomitee ( kooseisus Päts - Maaliit, J.Vilms - Tööerakond, K. Konik – Dem. Erakond). „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” avalikustati 23.veb. Pärnus. 24.veb. tehti seda ka Tallinnas ning kuulutati Eesti demokraatlik vabariik, moodustati Eesti Ajutine Valitsus (K.Päts). Sel ajal asusid enamlaste laevakaravan ja sakslaste eelsalgad Tallinnas. Mandril said võimu rahvusväeosad ja vabatahtlikest Omakaitse (heisati sinimustvalged lipud) – kokkupõrkeid oli vene sõduritega. 25.veb. asendati Eesti lipud Saksa Keisririigi omadega – Lenini valitsus anus rahu : märtsi algul sõlmiti Bresti rahu (Venemaa loobus läänevaldustest, hiljem loovutas ka Eesti- ja Liivimaa ).
Saksa okupatsioon : (veb-nov 1918) – 3.märts : omavalitsustasustustes ots baltisakslastele, eesti seltsid ja erakonnad keelati, rahvusväeosad ja Omakaitse saadeti laiali, enamluses kahtlustatud lasti maha või arreteeriti, juhid nt. Päts saadeti Ida-Preisimaale vangi. Venemaale põgenes ka Laidoner. Keeleks sai saksa keel, mõisad ja muu omand tagastati omanikele, põllumajandussaadusi saadeti Saksamaale, tehased soikusid, tööpuudus suurenes, linnad olid näljas. Rüütelkonnad arendasid tegevust ühinemiseks Saksamaaga – kutsuti kokku maakogud, seejärel Eesti- ja Liivimaa ning Riia maanõukogu (see otsustas luua Balti hertsogiriigi personaalunioonis Saksamaaga- ametisse pandi valitsus ja sõjajõude formeeriti). Välisdelegatsioon sai aga iseseisvusele toetust Suurbritanniast ja Prantsusmaalt. 1918 vajusid Keskriigid kokku ja Saksa liitlased alistusid. Nov. puhkes Saksas revolutsioon, kuulutati välja vabariik – 11.nov. sõlmiti Antantiga Compiegne ’i vaherahu , alustas uuesti tegevust Eesti Ajutine Valitsus (PA oli aga samal ajal alustanud pealtungi läände). 21.nov. võim sakslastelt üle võetud.
Vabadussõda : Maa oli laostatud, riigiaparaati, sõjaväge, relva- ja moonavarusid polnud. Siiski otsustati Nõukogude Venemaale vastu hakata. Enamlased olid koondanud oma jõud Narva jõe taha, kuid õnneks ei asetsenud Eesti PA pealöögi suunal ning maal viibisid Saksa väeosad, kes lõid tagasi enamlaste esimese kallaletungi ( sakslased aga võtsid taandumisel kaasa kõike väärtuslikku ega andnud eestlastele relvi ). Vabadussõda algas 28.nov. 1918 – enamlased vallutasid Narva ja kuulutasid Eesti Töörahva Kommuuni (J. Anvelt ) : oli näiliselt vabariik, juhtisid seda Moskva marionetid. Eesti rahvaväkke tulnud meeste võitlusmoraal oli madal, Tartu jäeti maha enne PA kohale jõudmist mässu tõttu oma väeosades. Kohusetundest ajendatud ohvitserid, Omakaitse baasil loodud Kaitseliidu liikmed ning koolipoisid tõusid ainsatena maa ja vabaduse kaitsele. Eestis jäid sisevõitlused Eesti-Vene sõja varju, enamlased moodustasid vähemuse punavägedest. Toetus enamlastele vähenes järjest, eesti rahvas määratles end aprillis 1919 Eesti Asutavasse Kogusse. Dets. 1918 hõivas PA 2/3 Eestist, kuid meie vastupanuvõime kasvas tänu Soomest saadud relvadele ja ehitatud soomusrongidele. Tallinna jõudis ka Inglise eskaader, vabatahtlikud Soomest, Rootsist ja Taanist. Eesti poolel oli ka vene valgekaartlaste Põhjakorpus ( Loodearmee ), Eesti vägede ülemjuhatajaks sai Laidoner. PA oli 1919 algul kurnatud (siia ei saadetud enam reserve ), Eesti Töörahva Kommuun hilines mobilisatsiooniga, enamlaste õhutatud mässukatsed nurjusid. Enamlased päästsid valla punase terrori (ohvreid 600), hiljem valge terrori – omakohus, kohtuta hukkamised ja sõjavangide mahalaskmine.
Murrang : Jan. 1919 läksid Eesti väed vastupealetungile (soomusrongid, meredessantsalgad) – 14.jan. vabastati Tartu ja 19.jan. Narva. Veebruari alguseks oli Eesti vaba, Saaremaal puhkenud mäss (enamlaste agitatsiooni ja infopuuduse mõjul) suruti karistussalga poolt maha. Maaküsimus – enamlased tahtsid luua põllumajanduskommuunid, maamehed pettusid aga neis. Üks Vabadussõja võitmise eeldus oli valitsuse ja erakondade maaküsimuse lahendamine. Teine oli enamlaste võit Vene kodusõjas : valgekaartlased kindral Judenitši Loodearmee vastu (valgete võidu korral poleks lääneriigid Eesti iseseisvust tunnustanud). Aprillis 1919 toimusid valimised Asutavasse Kogusse – edu vasakpoolsetel sotsialistlikel erakondadel. Selline juhtpartei, alalhoidlik, baltisakslastega kompromissi otsiv ja Ajutise Valitsuse eest vastutav Maaliit Pätsi juhtimisel sai lüüa. Moodustati vasaktsentristlik valitsus, algul O.Strandmani, seejärel Tõnissoni juhtimisel lootsis Eesti riigilaeva võidule. Okt. 1919 võttis Asutav Kogu maaseaduse vastu – baltisaksa aadel kaotas mõisad ja majandusliku võimu.
Kaitselahingud : PA pidi peatama pealetungi Läänerindel ja koondama Eesti vastu 75-80 000 meest, heitlused kestsid veb.-mai. See andis nt. Poolale ja teistele läänenaabritele aega kaitse korraldamiseks. Eestlased tugevnesid vaatamata kohatisele ebaedule ning rahvavägi suurenes 80 000 meheni, lisaks 120 000meheline Kaitseliit(1/5 rahvast kokku). Maikuus tuli Pihkva all üle osa punasest eesti kütidiviisist komandöri juhtimisel : PA saatis seetõttu eesti kommunistlikud kütipolgud teistele rinnetele. Eesti majanduslik olukord paranes , tehased pandi tööle ning läänest saadi abisaadetisi.
Pealetung : Eesti väejuhatus kandis sõjategevuse naaberaladele ning eestlaste toel tungisid vene valgekaartlased Petrogradi ja vallutasid Pihkva. Loodearmee (mobilisatsiooni ja PA ülejooksikute arvel paisuv ) moodustas otsekui puhvri Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel – eestlastel oli aega riigi ülesehitamiseks ja piiride kindlustamiseks.
Landeswehri sõda : Eesti toetas ka Läti Vabariiki, lubades formeerida oma alal läti väeosi. Sakslased olid Kuramaale taganenud (enamlaste survel) ning Lätis oli keerukas sõjaline ja poliitiline olukord. Rinnet PA vastu hoidsid baltisakslastest Landeswehr ja Rauddiviis kindral R.von der Goltzi juhtimisel. Lätis taheti luua vasallriik , kus säiliks mõisnike maaomand , kus saksa vabatahtlikud saaksid tasuta maad ja kodakondsuse. Antant püüdis Saksamaad talitseda, kuid neis nähti peamist enamlusevastast jõudu. Aprillis 1919 asendati K. Ulmanise valitsus pastor A.Niedra marionettvalitsusega. Mais alustasid sakslased pealetungi Läti PA vastu, vallutati Riia ja korraldati enamlaste kallal veresaun . Lätti tungisid ka Eesti väed, punased tõmbusid ida poole ning eestlaste ja saksa vägede kokkupõrge muutus möödapääsmatuks. Juunis puhkesid lahingud : sakslased löödi Võnnus(23.juuni Võidupüha) puruks, Riiagi oleks ära võetud, kui lääneliitlased poleks rahu sobitanud(3.juuli). Lätis tuli tagasi Ulmanise valitsus, sakslased tegid okt. uue katse – tungiti vene sõdurite ja ohvitseridega (eesotsas P.Bermondt-Avalov) Riiga (eesti soomusrongid saabusid appi ja päästsid Riia).
Rahukõnelused : Vene valgete Loodearmee tõmbus PA-ga tagasi Eesti poole – Vene aladel kehtestati hirmuvalitsus (Eestit peeti ajutiseks „kartulivabariigiks”, eesti sõdurid ei tahtnud nende poolel võidelda). Loodearmeed toetasid lääneliitlased. Augusti lõpus tegi Venemaa rahuettepaneku : sooviti murda ava piiramisrõngasse ja jätta Loodearmee ilma tagalast. Sept. Pihkvas toimunud kõnelustel ei saavutatud edu. Eesti toetas hoopis okt. alanud Judenitši vägede pealetungi Petrogradile ja Loodearmee sai PA-lt lüüa. Valgekaartlaste salgad valgusid üle Narva jõe Eestisse, loodearmeelastelt võeti relvad ja nad koondati laagritesse Virumaale (suurem osa suri)
Narva kaitselahingud : Nov. algasid Narvas lahingud Eesti rahvaväe ja PA vahel. Samal ajal algasid Tartus rahuläbirääkimised (Vene pool kasutas pealetungikatseid surve avaldamiseks). Dets. õnnestus PA-l Krivasoo ja Vääska juures Narva jõest üle tungida , kuid löödi tagasi. Nov.-dets. kaotas PA 15 000 surnut ja 20 000 haavatut, eestlasi langes 2000. Jätkati vallutamise katseid kuni vaherahu allakirjutamiseni Tartus 31.dets. 1919, mis hakkas kehtima 3.jan.1920. Tartu rahukonverentsil juhtis Eesti delegatsiooni Poska, Vene A.Joffe. Tartu rahulepingule kirj. alla 2.veb. 1920 – Venemaa loobus õigustest Eestile ning tunnustas esimese riigina Eesti Vabariiki. Eesti kooseisu läksid mõned vene vallad Narvataguses ja Petserimaal ning saadi endale Setumaa. Kohustati mitte lubama oma alal teisele poolele vaenulike jõudude tegevust, u 38 000 eestlast tuli kodumaale tagasi. Eesti vabanes kohustustest Venemaa ees ja võlgade tasumisest (saadi 15 mln kuldrubla), kultuurivarad ja laevad tagastati Eestile. Eesti jäi enamlaste jaoks ainsaks aknaks läände : kaubavahetus ja diplomaatide liikumine.
Tartu rahuga lõppes 402 päeva kestnud Vabadussõda( 3600 sõjaväelast hukkus, kuid hukkunuid oli rohkem). Haavata sai vägedes 14 000 meest(2600 invaliidiks), vangi langes 1000 eestlast (punaväelasi 10 000). Tartu rahu on Eesti Vabariigi sünnitunnistus, kuid NSV Liit on seda palju rikkunud(1930-40). Eestlaste õigus oma riigile rajaneb iga rahva loomulikul ja vääramatul enesemääramisõigusel oma põlisterritooriumil.
Riigivõimu rajamine : EV esimese põhiseaduse võttis 15.juunil 1920 vastu Asutav Kogu(enamus sotsialistlikel erakondadel). EV-st kujundati mitmete teiste riikide põhiseaduste eeskujul parlamentaarne demokraatia. Seadusandlik organ oli ühekojaline 100liikmeline parlament – Riigikogu(3 aastaks salajasel hääletusel).Välissuhetes esindas riiki peaminister , keda nim. riigivanemaks (presidenti polnud). Igapäevaelu juhtis Vabariigi Valitsus(7-10 ministrit), EV jaotati 11 maakonnaks, kohalikku elu korraldasid maa-, linna- ja vallavalitsused.
Siseriiklik elu 1920 : Riigikogus olid ülekaalus vasakpoolsed ja vasaktsentristlikud erakonnad. Kommunistliku partei tegevus oli keelatud, kuid kommunistide poolehoidjaid oli. 1920 pääsesid Riigikogusse 10 erakonna esindajad, 1923 juba 14 – seda oli liiga palju. Valimisseadus nägi ette nimekirjavalimised, kuid ei sätestanud valimiskünnist. Omariikluse esimese aastakümne valitsused olid ebastabiilsed, koalitsioonivalitsused ja erakonnad ei suutnud lubadusi täita. 1919-1933 oli Eestis 21 valitsust elueaga alla 9 kuu. 1925 lubati kõigile Eestis elavatele 3000liikmelistele vähemusrahvustele kultuurautonoomia (õigus kutsuda ellu autonoomseid asutusi , asutada seltse ja koole). 1919 alustatud maareformi eesmärgiks oli suurmaavalduste ümberjagamine. Endistele omanikele maksti kompensatsiooni ning nad said endale jätta keskmise talu suuruse osa mõisast.
1924 1.dets. riigipöördekatse : 1919 loodi Venemaal Komitern – ülesandeks ette valmistada kommunistlikku maailmarevolutsiooni(1923-24 soodsad olud selle alustamiseks). PA valmistus uueks marsiks läände, Venemaa ei loobunud mõttest liita taas Eesti jt. Vene impeeriumile kuulunud alad. Nõukogude Venemaal asutatud EKP aitas kommunismi eesmärkide saavutamisele kaasa : selle eest vahistati V.Kingissepp ning hukati 1922.