KOHUSTUSE RIKKUMINE (0)

KOHUSTUSE RIKKUMINE
VÕS § 100 kohaselt on võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumiseks selle täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise esimeseks tunnuseks on seega juba olemasolev võlasuhe, mis VÕS § 2 kohaselt defineeritakse kui õigussuhet, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Kohustuse rikkumise kindlakstegemisel tuleb hinnata kohustuse sisu ja tegeliku olukorra vahelist seost. Kohustuse rikkumisega on tegemist siis, kui kohustuse sisu ja tegelik olukord erinevad, siinjuures ei ole tähendust kas tegemist on olulise rikkumisega või mitte (kõrvalkohustus), tähtis on rikkumise fakt.
Järelikult VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumise tunnusteks
1) võlasuhte olemasolu;
2) võlasuhtest tuleneva kohustuse rikkumine, mis seisneb kohustuse sisu ja tegeliku olukorra erinevuses.
VÕS §-s 100 reguleeritakse nii neid suhteid, mis tulenevad lepingust kui ka neid, mis tulenevad seadusest. Siinjuures ei pruugi olla tegemist vaid võlaõigusseadusest tuleva kohustusega.
VÕS § 100 definitsioonist tuleneb, et kohustuse rikkumine võib olla kahesugune:
1) võlasuhtest tulenevat kohustust ei täideta üldse
2) kohustus küll täidetakse, aga täitmine ei ole kohane
VÕS § 101 toob õiguskaitsevahendid, mida võlausaldaja võib kohustuse puhul kasutada, kui võlgnik on kohustust rikkunud.
Võlausaldaja võib:
1) nõuda kohustuse täitmist
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda
3) nõuda kahju hüvitamist
4) taganeda lepingust või öelda leping üles
5) alandada hinda
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
Nimetatud loetelu ei ole täielik, sest õiguskaitsevahendeid võib sisalduda ka lepingutes ja muudes seadustes .
Võlausaldaja vastutus enda käitumise eest
VÕS § 101 lg 1 annab alused, mida kohustuse rikkumisel kannatanud poolt võib rakendada, kuid kui rikkumine on tingitud tema enda käitumisest, siis nimetatud sätteid kasutada ei saa (VÕS § 101 lg 3). Printsiibis võib kohustuse rikkumisel kasutada kõiki õiguskaitsevahendeid, kuid sellest on ka mitmeid erandeid : kõige olulisemateks on rikkumise vabandatavus ja süü puudumine.
Kui kohustuse rikkumine isiku poolt oli vabandatav või kui ta ei olnud kohustuse rikkumises süüdi, siis ei saa temalt nõuda kohustuse täitmist, leppetrahvi maksmist ja kahju hüvitamist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid (§ 105).
Vabandatavus (VÕS § 103)
Vabandatavuse tunnuseks on kohustuse rikkumist põhjustanud asjaolu langemine väljapoole võlgniku mõjuulatust - asjaolu, mille olemasolu või kulgu ei saanud võlgnik mõjutada. Otsustamaks selle üle, kas võlgnik sai mingit asjaolu mõjutada või mitte, on määravaks objektiivne kriteerium : kas asjaolu mõjutamine oli võlgnikule kohane või mitte. Seega kui mingit kohustuse rikkumiseni viivat asjaolu ei saanud võlgnik personaalselt küll mõjutada või ära hoida, kuid mõjutamist või ärahoidmist võib temalt objektiivselt oodata, ei ole tegemist kohustuse rikkumise vabandatavusega.
Süü (VÕS §-d 104, 1050)
VÕS kehtib süü presumptsiooni põhimõte. VÕS § 1050 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamisest süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
VÕS § 104 lg 2 järgi on süü vormideks hooletus , raske hooletus ja tahtlus . Tahtlust defineeritakse kui tulemuse teadmist ja tahtmist, olles teadlik teo õigusvastasusest. Eristatakse otsest ja kaudset tahtlust. Otsese tahtluse puhul on teo tegija näinud oma teo tagajärgi ette ja soovinud nende saabumist. Kaudse tahtluse puhul on teo tegija tulemust vaid võimalikuna ette kujutanud ja selle kättejõudmisega heakskiitvalt soostunud . Hooletus on käibes nõutava hoole järgimata jätmine, mis tähendab, et ei ole olemas üldist mõõdupuud hooletuse hindamiseks, vaid eeldatakse olukorrale vastavat hoolsust.
VÕS § 1050 lg 2 kohaselt on hooletus subjektiivne, st arvestatakse kahju tekitanu mitmesuguseid isiklikke omadusi: vanust , haridust, teadmisi, võimeid jne. Seega on tegemist kriteeriumiga, mis arvestab konkreetset isikut ning on seega võlgnikule tema vastutust pehmendav. Võlgnik vabaneb vastutusest, kui just temalt, arvestades tema isiklikke omadusi, ei saanud oodata kohustuse rikkumisest hoidumist.
Süü kriteerium on VÕS järgi erandiks seal, kus soovitakse võlgniku vastutus pehmendada.
Vastavalt VÕS § 104 vastutab seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel isik ainult süü olemasolu korral oma kohustuste rikkumise eest.
Hoolsus, mida rakendatakse oma asjades (§ 104 lg 6) on kolmas võlgniku vastutusest vabastamise kriteerium ning asub oma olemuselt süü ja vabandatavuse vahel. Hoolsus, mida rakendatakse oma asjades, on samuti subjektiivne kriteerium. Hindamise aluseks on, kuidas see isik käitub tavaliselt.
ÕIGUSKAITSEVAHENDID KOHUSTUSE RIKKUMISE PUHUL
1. Täitmisnõue ja täitmise parandamise nõue
Kohustuse rikkumise esinemisel huvitab võlausaldajat kas tal on võimalik nõuda kohustuse täitmist või mittekohase soorituse parandamist.
VÕS § 108 eristab kohustuse täitmise nõude puhul rahalisi nõudeid ja mitterahalisi nõudeid. Kui võlgnik rikub kohustust, mis seisneb raha maksmises, siis selle täitmist võib temalt alati nõuda (§ 108 lg 1).
Rahalise kohustuse rikkumisel on tegemist mittekohase täitmisega. Seega ei saa uut täitmist nõuda, vaid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid, eelkõige nõuda kahju hüvitamist.
Mitterahalise kohustuse täitmise nõude juures tuleb eristada, kas tegemist oli mittekohase sooritusega või ei toimunud üldse mingit täitmist. Kui üldse mingit täitmist ei toimunud, siis jääb täitmise nõue alles. Kui oli tegemist mittekohase sooritusega, siis ei saa uut täitmist nõuda, saab nõuda parandamist. Mittekohase soorituse korral saab uut täitmist nõuda ainult siis, kui sooritus oli sedavõrd erinev kohustuse sisust, et seda ei saa lugeda mittekohaseks täitmiseks, mistõttu tuleb seda käsitleda kui mittetäitmist.
Täitmise nõude võib esitada aga ainult teatud tingimustel. VÕS § 108 lg 2 teine lause annab loetelu asjaoludest, mis välistavad täitmisnõude esitamise. Mitterahalise kohustuse täitmist ei saa nõuda:
1) Mittetäitmine oli vabandatav (§ 103, lg 1 II )
2) VÕS § 108 lg 2 loetletud juhtudel: täitmine on võimatu, võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas , võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil, kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.
3) Kui mittetäitmisest oli möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlausaldaja oleks võinud täitmist nõuda.
4) Kui täitmise asemel on hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (§ 108 lg 8)
5) Kui on esitanud nõude mõistliku aja jooksul pärast seda, kui sai kohustuse rikkumisest teada või pidi teada saama (§ 108 lg 3).
2. Kahju hüvitamisele suunatud nõuded
VÕS § 115 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Muidugi v.a. juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
Esmaseks eelduseks § 115 kohaldamisele on olemasolev võlasuhe (§ 100). Rikkuda saab:
1) seadusest tulenevat võlasuhet n. lepingueelne võlasuhe (§ 14), käsundita asjaajamisest tulenev võlasuhe( §§ 1018-1026), tasu avalikust lubamisest tekkiv võlasuhe (§§ 1005-1013).
2) lepingulist võlasuhet ehk kehtivat lepingut.
Kuna VÕS on omane dispositiivsus , siis võivad pooled eelduslikult ka oma vastutuseulatuses eraldi kokku leppida. Probleemi lahendamisel kontrollitakse, kas on sõlmitud erikokkulepe vastutuse ulatuse üle ja kas see on kehtiv.
Kahju hüvitamise nõude esitamine
Võlasuhtest tuleneva kohustuse (eriti lepingulise kohustuse) rikkumise korral on kahjustatud isikul, kes taotleb rikkumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, võimalus
1) kohustuse rikkumise tõttu mittenõuetekohane täitmine vastu võtta ja nõuda seeläbi tekkinud kahju hüvitamist.
Kahju hüvitamise nõude sisuks on nende kahjulike tagajärgede hüvitamine, mis tekkisid puuduste tõttu soorituse kvaliteedis.
2) nõuda mittetäidetud kohustuse täitmist ja panna selle kõrval maksma kahju, mis tekib täitmisega viivitamise tõttu
Sellisel juhul jääb esmane - lepingu täitmise nõue püsima ja selle kõrvale tekib teisese nõudena kahju hüvitamise nõue. Teatud juhtudel välistab kahjunõude maksmapaneku täitmise nõude kõrval § 101 lg 2.
3) Samuti võib ta teatud tingimustel loobuda üleüldse täitmisnõudest ja nõuda mittetäitmise tõttu tekkiva kahju hüvitamist (seeläbi esmane nõue lõpeb ja asendub kahjunõudega)
Kui lepingu pool kaotab lepingu rikkumise tõttu huvi lepingu täitmise vastu, võib ta teatud juhtudel täitmise tagasi lükata ja nõuda täitmise asemel kahju mittetäitmise tõttu. Kahju väljendub negatiivsetes tagajärgedes, mis saabuvad seetõttu, et isiku sooritus jääb ära.
Majanduslikult mõjub täitmise tagasilükkamine ja mittetäitmise tõttu tekkinud kahju nõudmine sarnaselt lepingust taganemisega. Seega on sellise kahjunõude valikule seaduse kohaselt seatud põhimõtteliselt samad tingimused, mida seadus nõuab lepingust taganemisel.
Varaline kahju
Varaline kahju kujutab endast igasuguseid mittevabatahtlikult saabunud negatiivseid varalisi tagajärgi. Varaline kahju jaguneb seaduse kohaselt omakorda " otseseks varaliseks kahjuks" ja "saamata jäänud tuluks" (VÕS § 128 lg 2, 3).
Otsene varaline kahju tekib isiku olemasolevate õigushüvede kahjustamise korral ja väljendub isiku olemasoleva vara vähenemises. See hõlmab VÕS § 128 lg 3 kohaselt eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise.
Saamata jäänud tulu kujutab endast § 128 lg-e 4 kohaselt eelkõige kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju väljendub isiku vara oodatud suurenemise ärajäämises.
Mittevaraline kahju
Kuigi reeglina reguleerib eraõigus üksnes isikutevahelisi varalisi suhteid ja seega ka varalise kahju hüvitamist, kuulub erandina seaduses sätestatud juhtudel hüvitamisele ka mittevaraline kahju (VÕS § 128 lg 1). Mittevaralise kahju all mõistetakse eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (VÕS § 128 lg 5).
Kahju hüvitamise viis ja eesmärk ning kahjunõude sisu
Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Sisuliselt tuleb seetõttu hüvitada, kõrvaldada need kahjulikud tagajärjed, mis tekkisid kohustuse rikkumise või õigusvastase kahju tekitamise tulemusena.
Reeglina toimub endise olukorra taastamine (e. restitutsioon ) üksnes kahjustatud isiku majanduslikult sellisesse olukorda asetamisega, milles ta oleks olnud, kui lepingulist kohustust ei oleks rikutud või õigusvastaselt kahju tekitatud. Kahju hüvitatakse seega reeglina kahjustatule rahasumma maksmise teel (ühekordne või perioodilised maksed VÕS § 136 lg-d 1 ja 3).
Varalise kahju hüvitamise korral võib üldise kahju hüvitamise eesmärgi (endise olukorra taastamine) sisustada järgmiselt:
1)Enamikul juhtudel kaitseb seadus kahju hüvitamise kohustuse kaudu isiku vara selle väärtuse osas (eelkõige tagatakse isiku vara väärtuse säilimine).
2)Teatud juhtudel on varalise kahju hüvitamise eesmärgiks kaitsta isiku vara koosseisu sõltumata selle väärtusest. Vara kaitsmine selle koosseisus tuleb kõne alla praktiliselt üksnes asjade kahjustamise korral. Vahetegu nimetatud kahju hüvitamise eesmärkide vahel muutubki relevantseks asja kahjustamise korral
Asja kahjustamine (VÕS § 132)
Seadus eristab hüvisenõudeid asja kahjustamise (VÕS § 132 lg 3) ja hävimise (VÕS § 132 lg 1) korral. Asi on hävinud juhul, kui selle taastamine ei ole enam võimalik. Sellega on võrdsustatud asja kaotsiminek. Asja hävimise või kaotsimineku korral võrdub vastav kahju kulutustega, mis on vajalikud uue samaväärse asja omandamiseks.
Asja kahjustamise korral on võimalik selle taastamine endisel kujul. Sellisel juhul võrdub kahju kulutustega, mis on vajalikud asja viimiseks endisesse seisukorda.
Asjade kahjustamise korral ei kaitse seadus seega erandina mitte isiku vara väärtuse vaid nimelt vara koosseisu säilimist (hüvitamisele ei kuulu seega eelduslikult isiku vara väärtuse vähenemine vaid kahju mis seisneb kulutustes, mis on vajalikud endise olukorra taastamiseks).
Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamine (VÕS § 130)
Enamasti on nõude aluseks õigusvastane kahju tekitamine (deliktilised nõuded). Kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamise korral esineb kahte liiki kahjusid: 1) otsene kehavigastuse tekitamisest või tervisekahjustusest tekkinud kahju, selleks on eelkõige ravikulud ning tervisekahjustuse või kehavigastuse saamisega seotud vajaduste suurenemisest tekkinud kahju 2) kehavigastuse või tervisekahjustuse tõttu saamata jäänud või saamata jääv tulu.
Kehavigastuse või tervisekahjustuste korral tuleb arvestada erinevate kindlustushüviste ja riikliku sotsiaalkindlustuse sooritustega. Riiklik haigekassa hüvitab kahjustatud isikule reeglina nii teatud osa ravikuludest kui ka saamata jäänud töötasu seaduses sätestatud ulatuses. Sellisel juhul läheb kahju hüvitamise nõue seaduse alusel üle sotsiaalkindlustuse kandjale. Selles ulatuses ei saa kahjustatud isik enam kahjunõuet maksma panna ( erand : kannab ise ravikulud medikamentide ostmise jne. samuti katmata jäänud töötasunõuded).
Teise isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju (VÕS § 129)
Isiku surma põhjustamisest tulenevad kahjunõuded võivad tuleneda kulutustest, mis on tekkinud seoses sellega, et surm ei saabunud koheselt peale selle põhjustanud kehavigastuse tekitamist või tervisekahjustust. Sellisel juhul on võimalik nõuda surmale eelnenud surma põhjustanud kehavigastuse või tervisekahjustusega seotud ravikulude hüvitamist. Samuti kuulub hüvitamisele kahjustatud isiku tervisekahjustuse või kehavigastuse aja eest saamata jäänud tulu (seega saamata jäänud tulu vahemikus tervisekahjustuse või kehavigastuse tekkimisest kuni surmani). Isiku, kelle surm on põhjustatud kahjunõuded lähevad üle pärijatele.
Muu varaline kahju
Teatud õigushüvede kahjustamisest tulenevad tüüpilised kahjuliigid loetlevad ka §§ 131, 133. Tegemist on illustreerivate sätetega: kahju arvutamine toimub diferentsihüpoteesi kohaselt.
Kahju hüvitamise piiramine vastavalt VÕS §-le 140
Sätte kohaldamine tuleb kõne alla peamiselt üksnes lepinguvälise kahju hüvitamise korral. Tegemist on eelkõige olukordadega, kus isiku kerge tähelepanematuse tõttu tekivad tohutu suurusega kahjunõuded. Tänapäeval muutuvad sellised juhtumid üha sagedasemateks. Põhimõtteliselt võib kergesti tekkida olukord, kus kahju tekitaja kogu eluajal saadavast sissetulekust ei jätku isegi hüvisesummalt arvutatava seadusliku intressi tasumiseks. Eriti oluline on seejuures tähele panna, et kahjuhüvitiste määramisel nõuab seadus ka võimalike kindlustuskatete arvestamist (see on suhteliselt vaieldav ja poliitiline otsus: kindlustusseltside põhjendatud väide oleks, et kahju ei peaks vaatama kindlustuse vaid kindlustus kahju järele § 140 lg 1 lõpus). Siiski on tegemist suhteliselt suure erandiga üldisest kahju hüvitamise põhimõttest.
3. Taganemine (VÕS §-d 116-117, 188-194)
Lepingulise võlasuhte puhul võib üks lepingupool ühepoolselt lepingulisest suhtest taganeda, kui teine pool on lepingut oluliselt rikkunud.
Olulise lepingurikkumisega on tegemist kui ( VÕS § 116 lg 2)
1) teine pool jääb oluliselt ilma sellest, mida ta lepinguga taotles
2) kohustuse täpse täitmise vastu oli õigustatud poolel eriline huvi
3) teine pool rikkus kohustust tahtlikult või raskelt hooletult
4) rikkumine annab alust eeldada rikkumisi ka edaspidi
5) teine pool ei täida kohustust täiendava tähtaja jooksul
VÕS § 116 lg3 kohaselt kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Siinjuures lepingust tervikuna võib taganeda üksnes siis, kui võlausaldajal ei ole kohustuse osalise täitmise vastu õigustatult huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.
Taganemisõigus on lepingu lõpetamisele suunatud õigus, mille kasutamise korral muutub olemasoleva võlasuhte sisu (VÕS §188). Taganemise eesmärgiks on senise võlasuhte lõpetamine, millele eelneb tagasi täitmine ehk lepingu alusel üleantu väljaandmine ja hüvitamine.
VÕS § 117 võimaldab lepingust taganeda ka enne selle sissenõutavaks muutmist, kui on ilmne, et lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab , et ei kavatse lepingut täita. Taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või kinnituse saamiseni võib taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmist ei tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda.
Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida.
4. Ülesütlemine
Võlaõigussuhte lõppemise aluseks on ka ülesütlemine, mille sisu avab VÕS § 195 lg 2. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
Kui lepingu rikkumine on tuvastatud ja puuduvad vastutusest vabastavad asjaolud , siis jääb võlausaldajale võimalus oma olukorda parandada ja vastavalt VÕS § 107 pakkuda heastamist. Heastamise pakkumine on lubatud kuni lepingust ei ole taganetud või seda üles öeldud või nõutud täitmise asemel kahju hüvitamist. Selline õigus on võlgnikul mõistliku aja jooksul pärast seda kui ta on teatanud heastamiskavatsusest ning kui võlausaldaja ei ole mõistliku aja jooksul teatanud, et ta ei ole heastamisega nõus.
Ülesütlemise liigid:
1) Määramata tähtajaga kestvuslepingute puhul pole pooled määranud nende kestvuse pikkust. Selliste lepingute puhul tuleb esmalt kõne alla lepingu lõpetamine " korralise ülesütlemisega" (VÕS § 195 lg 3), mis tähendab ükskõik mis põhjusel mõistliku etteteatamisega lepingu lõpetamist.
2) Määratud ajaks sõlmitud kestvusleping . Sellisel juhul lõpeb lepinguline suhe korraliselt (ja automaatselt) vastava tähtaja möödumisega ning korraline ülesütlemine on reeglina välistatud (erandina kui pooled on vastava võimaluse osas kokku leppinud).
Erakorraline ülesütlemine ei vasta tavaliselt poolte poolt kokku lepitule ning vajab kehtivuseks (erandina võrreldes korralise ülesütlemisega) eraldi (ülesütlemis)põhjust, millele aluse annab § VÕS § 196.
Ülesütlemispõhjused võib neid liigitada kaheks peamiseks grupiks :
1) erinevad kohustuste rikkumised teise poole poolt. Siin on ülesütlemise näol tegemist eelkõige õiguskaitsevahendiga, mis kestvuslepingute puhul asendab taganemist olulise lepingurikkumise korral;
2) muutused lepingulise suhte või selle aluseks olevate suhete osas.
Kui lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumise tulemuseks on poolte lepinguliste kohustuste vahekorra muutmine tuleb "mõjuva põhjuse" olemasolu määramisel eelkõige arvestada §-ga 97. Sellisel juhul tuleb esmalt kõne alla üksnes lepingu muutmine. Alles siis kui muutmine ei ole võimalik on võimalik lepingu lõpetamine, kestuslepingu puhul ülesütlemine.
Lepingu sõlmimise aluseks olevate asjaolude muutumine võib aga toimuda üksnes ühe lepingupoole isikus.
5. Hinna alandamine (VÕS § 112)
Hinnaalandamine on õiguskaitsevahend, kus lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, kuid selle tingimuseks on tasumisele kuuluva hinna alandamine võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Subjektide paljususe puhul tuleb hinna alandamist samas väärtuses rakendada kõikide sama poole isikute suhtes ühiselt ja samaväärselt (VÕS § 112 lg 2).
Hinna alandamist eristab kahju hüvitamisest see, et see puudutab ainult kohase ja mittekohase täitmise väärtuste vahet. Hinna alandamist ei tohi segi ajada situatsiooniga, kus üks pool tasaarvestab mittekohasest täitmisest tuleneva kahjunõude teise poole tasu maksmise nõudega.
Hinna alandamise eelis kahju hüvitamise nõude ees on, et tema eelduseks ei ole kohustuse rikkumise mittevabandatavus. Hinda võib alandada sõltumata sellest, kas kohustuse rikkumine oli vabandatav või mitte.
Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas.
6. Viivis (VÕS § 113)
Viivist kohaldatakse rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Võlausaldaja võib võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni nõuda viivitusintressi. Viivitusintressi suurus on lepingu puhul kokkuleppe küsimus, kuid igal juhul on võlausaldajal õigus nõuda VÕS § 94 tulenevat intressi suurusega viivist.
Viivise nõue hüvitab puuduvat raha kasutamise võimalust.
Viivise kohaldamise eeldused
1) Rahalise kohustuse olemasolu. Siinkohal ei ole oluline, millise rahalise kohustusega on tegemist (tasu maksmise nõue, kahju hüvitus, kulutuste hüvitamise nõue)
2) Põhimõtteliselt peab olema tegemist rahalise kohustuse täitmisviivitusega. Sellele põhimõttele on ette nähtud teatud täpsustus. Kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisnenud raha maksmises ja sellest tuleneb kahju hüvitamise nõue (rahaline nõue), siis algab viivise arvestamine alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Sama kehtib vastavalt õigusvastase kahju tekitamise korral.
Võlaõiguslikud tagatised ehk kõrvalkohustused
Lepinguid võib tagada asjaõiguslike või võlaõiguslike tagatistega.
Asjaõiguslikud tagatised on:
1) pant
2) kinnipidamisõigus
Võlaõiguslikeks tagatisteks on:
1. käendus
2. garantii
3. käsiraha
4. leppetrahv
Käendus
Käenduslepingu kohaselt kohustub käendaja vastutama võlgniku kohustuse eest juhul, kui võlgnik oma kohustust osaliselt või täielikult ei täida. Käendusega tagatakse eelkõige aktsessoorseid nõudeid st, kui lõpeb kohustus, siis lõpeb ka käendus. Käendajaks võib olla iga teovõimeline isik. Tavaliselt esitab võlausaldaja nõude, et ta oleks ka maksevõimeline. Käendaja vastutab samas mahus , kui võlgnik v.a. juhul, kui lepinguga on piiratud käendaja vastutuse ulatust tähtaja või rahasummaga või mõne muu tingimusega . Seega reeglina vastutab käendaja täies mahus nii põhivõla kui ka lisakohustuste eest solidaarselt võlgnikuga.
Kuid käenduslepinguga võib olla ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Seega võib võlausaldaja sõlmida käendaja ja võlgnikuga kokkuleppe, mille kohaselt ei rakendata solidaarse vastutuse põhimõtet, vaid otseses mõttes täiendavat vastutust , kus käendaja vastutab ainult juhul, kui võlgnik ise pole võimeline kohustust täitma.
Kui sama kohustust käendab mitu isikut, vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.
Garantii
Garantiiks loetakse seaduse või lepinguga ettenähtud ühe juriidilise isiku kohustust täita võlausaldaja suhtes teise juriidilise isiku võlgnevus täielikult või osaliselt kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral. Seega on garantii kohaldatav vaid majandus- või kutsetegevuses. Garantii andjaks ehk garandiks on krediidiasutus või kindlustusselts.Garandi kohustus võlausaldaja ees ei sõltu otseselt põhikohustusest st garantii ei ole aktsessoorne, mis tõttu garandi vastutus on täiesti iseseisev. Aktsessoorne on nõue ka siis, kui on kokku lepitud teisiti.
Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:
1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud;
2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;
3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.
Garantii võib olla tasuline .
Käsiraha
Käsiraha on rahasumma, mille üks kokkuleppivatest pooltest annab teisele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks. Kui kohustust pole võimalik täita ( force majore), siis käsiraha tagastatakse.
Kohustuse nõuetekohasel täitmisel jääb käsiraha võlgnetava kohustuse katteks st selles ulatuses pole käsiraha andnud poolel tasumise kohustust.
Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata
1) käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu - jääb käsiraha teisele lepingupoolele.
2) muul põhjusel - võib käsiraha andnud pool nõuda käsiraha tagastamist. Samuti saab ta kasutada muid lepingu mittekohasest täitmisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
Leppetrahv
Leppetrahv on kokkulepe põhikohustuse täitmise tagamiseks, mille kohaselt kohustub lepingupool lepingu rikkumise juhuks maksma teatud rahasumma. Leppetrahvi kokkuleppe idee on hilisemate vaidluste vältimine võimalike kahju hüvitamise summade üle, fikseerides need summad juba eelnevalt. Leppetrahvi loetakse kahju hüvitamise miinimumsummaks, mis ei välista seda ületava kahju hüvitamist üldistel alustel.
Seega võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.
Kohustuste lõppemine
Lepinguliste kohustuste lõppemise aluseid võib jagada sõltuvalt poolte tahtest 3 rühma:
1) kokkuleppelised lõpetamise alused
2) ühepoolsed lõpetamise alused
3) poolte tahtest sõltumatud ehk objektiivsed alused
Kohustuste lõppemisel lõppevad ka sellega seotud kõrvalkohustused n. pant, trahv jne.
Lõppemisel on pooled täielikult ja nõuetekohaselt oma kokkulepitud või nõutavad kohustused. Lõpetamise korral ei ole kohustusi lõpuni täidetud, kuid esinevad subjektiivsed või objektiivsed alused, mille tõttu täitmine ei ole enam vajalik või võimalik.
Lepingulise kohustuse täitmine.
Lepingu täitmisega loetakse lepingu eesmärk saavutatuks. Leping lõppeb alles siis, kui kõik võlasuhte pooled on täitnud oma kohustuse. Vajalik on, et need kohustused oleksid täidetud nõuetekohaselt. Kohustused peaksid olema täidetud heas usus tegutsed mõistlikult ning tavasid ja praktikat arvestades.
Tasaarvestus.
Lepinguline kohustus võib lõppeda ka tasaarvestusega. See tähendab võla ja nõude vastastikust kustutamist.
Tasaarvestamise tingimused: 1) arvestada saab samaliigilisi nõudeid 2) tasaarvestamiseks esitatud nõue peab olema vastunõue, s.t. nõue peab oleme sissenõutav ja mõlema nõude täitmise tähtaeg peab olema saabunud või kui nõude esitamine on lubatud igal ajal, siis nõude esitamisest alates.
Poolte kokkulepe lõppemise alusena
Kokkulepe mille tulemusel kreeditor loobub oma nõudest ja vabastab võlgniku kohustuse täitmisest. Kohustuse lõppemisega langeb ära võlasuhte alus ja seega ka leping lõppeb. Poolte kokkuleppel võib lõpetada kõiki kohustisi v.a. need mis tekkivad seaduse alusel. N. elatisraha maksmine . Samuti terviserikkest tuleneva kahju tekitamine. Selliste kohustuste lõpetamine kokkuleppel on kehtetu ja tühine. Juriidiliselt toimub ühe kohustuse lõppemine samaaegselt uue kohustuse tekkimisega .
Lepingupoole surm või juriidilise isiku likvideerimine
Kuna võlasuhte üheks kohustuslikuks koostisosaks on subjektide olemasolu, siis subjektide puudumisel puudub ka võlasuhe.
Võlasuhe ei lõppe kui kadunud subjekti asemele astub tema õigusjärglane. Kui aga lepingust või seadusest tulenevalt on kohustused seotud otseselt võlgniku või võlausaldaja isikuga , siis lõpeb leping vastava lepingupoole surma puhul.
Võlgnik peab ise kohustuse tagama.
Võlgnik peab just sellele võlausaldajale täitma.
Juriidilise isiku likvideerimisel tema kohustused lõppevad, kui on õigusjärglane olemas, siis lähevad talle üle.
Tähtaja saabumine
Kui kohustus on seotud kindla tähtajaga, siis lõppeb kohustus tähtaja saabumisega.
Leppetoiming
Leping millega vaieldav või muidu kohustusi tekitav õigussuhe uuendatakse osaliste vastastikuse järelandmise tulemusena vastuvaidlematuks ja kahtlusetuks.