Facebook Like
Küsitlus


NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mitmeid 1970. aastate algupärandeid - Rein Saluri „Kes ma olen ?
 
Säutsu twitteris
NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Totalitaarseks ühiskonnaks saab pidada eelkõige J. Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest . Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele.
Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks (ideoloogiliseks) teejuhiks ja täitma religiooni hääbumisest järelejäänud tühimikku. Teater pidi olema publiku kasvataja, õpetaja ja tuleviku valgustaja , teater oli oluline propagandasõjas, mis käivitus taasokupeeritud Eestis. Teatrikunsti ideoloogiline eelisseisund Nõukogude Liidus ja vajadus teha see massidele kättesaadavaks tagasid ka Eestis teatritele aastail 1945–1948 märkimisväärse dotatsiooni, kokku 24,4 miljonit rubla (Hion 2002: 91).
Hoopis teises ühiskonnas kasvanud ja koolis käinud teatriinimestel tuli uudse koolitaja rolliga kohaneda ja ise kõigepealt välkkiirelt ümber õppima asuda . Vabariigi kunstialaste töötajate nõupidamisel leiti: „Selleks, et kasvatada kunstivormidega teisi, peab ise olema ideeliselt veendunud, peab põhjalikult tundma marksistlikku teadust ühiskonnast.” (ERA, f R- 1205 , n 2, s 475, l 35). Kogu teatrielu iseloomustas küllaltki jäik reglementeeritus: näiteks 1946. aasta ÜK(b)P KK, s.t. üleliidulise otsusega „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest” tõrjuti mängukavast välja Lääne näidendid . Ideoloogiline surve kultuurielule tugevnes veelgi seoses külma sõja kujunemisega. 1949. aastal avaldati „Pravdas” artikkel „Ühest antipatriootlikust teatrikriitikute rühmast”. Ainuõigeks kunstiliseks laadiks tunnistati ametlikult nn. sotsialistlik realism , stilistiline mitmekesisus tembeldati formalismiks, tsensuur tugevnes. Kuigi publikuarvud osutasid jätkuvalt klassika eelistamisele, seati repertuaaris esikohale üheülbaline didaktiline kaasaja - aineline näidend. Algupärases näitekirjanduses sai ajastu fenomeniks August Jakobsoni draamatoodang, mis toetus eeskätt kaht vastandlikku leeri esindavate tüüpkujude teravale kokkupõrkele, panustades samas üsna tihti ka 1930. aastate rahvatükkide faktuurile. Publiku reaktsiooni peegeldas drastiline vaatajatearvu langus: 616 000lt 1946. aastal kukkus see 1948. aastal 441 000ni (Hion 2002: 93).
Kui Teise maailmasõja järgsel ajal eraldati teatritele raha suhteliselt vabalt, siis 1948. aastal toimus pööre üleliidulises teatripoliitikas - võeti suund riikliku dotatsiooni tunduvale vähendamisele, teater ei olnud ideoloogilises kasvatustöös kuigi edukas olnud. Teatrite majanduslik olukord muutus nii pingeliseks, et ähvardas muutuda piduriks kunstilise tegevuse edasisele arengule. 1948. aastal käivitus ka teatrite reorganiseerimise kampaania, mille tulemusena jäi Eestis 1950ndate alguseks tegutsema vaid viis emakeelset sõnalavastusteatrit: 1948. aastal ühendati „Kannel” ja „ Säde ” Lõuna-Eesti Teatriks ning Riikliku Noorsooteatri (endise Tallinna Töölisteatri) liitmisel Tallinna Riikliku Draamateatriga moodustati Uus Teater; 1949. aastal liideti Uue Teatriga omakorda „Estonia” draamatrupp, mis tähendas suurte annete ülitihedat kontsentreerimist ühe teatri katuse alla. „Estonia” jäi seega ainult muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti Teater (1951), samuti teatriinstituut (1950). 1948. aastal asutati Tallinnas Vene Draamateater.
Stalinismi tugevnemine 1940ndate lõpus – murdepunktiks ühiskonna langemisel üldise hirmu ja ebakindluse õhkkonna meelevalda oli 1949. aasta märtsiküüditamine – tõi kultuurielus kaasa räiged rünnakud nn. kodanlike natsionalistide vastu, mis tipnesid 1949. ja 1950. aastal kui ideoloogiline ja majanduslik surve jõudis haripunkti . Siseolukorra teravnedes toimus 21.-26. märtsil 1950. aastal EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, kus paljud kultuuritegelased kuulutati kodanlikeks natsionalistideks. Nõiajaht ühiskonnas omandas seninägematu ulatuse. Kogu vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks, nende aktiivset loometegevust piirati või sunniti aastakümneteks loobuma. Kodanlike mõjude kandajaks ja seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel. Võimud nõudsid neilt varasema loomingu mahasalgamist ja ümberhindamist ning oma loomingus järjekindlat kinnipidamist sotsialistlikust realismist . Sellega kaasnesid loomeliitudest väljaheitmised, vallandamised ja arreteerimised. EK(b)P KK VIII pleenumile järgnenud ideoloogilise klaperjahi käigus sattus põlu alla mitmeid teatriinimesi (Ants Lauter, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet , Mari Möldre, Ruut Tarmo jt).
Nõukogude ühiskond tugines salatsemisel ja paranoial, inimeste küünilisel ärakasutamisel, moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama kergesti organiseeritav ning juhitav mass, kus mängiti välja inimene grupi vastu või inimene inimese vastu. J. V. Stalini võim seostus okupatsioonivõimu halastamatusega ning eestlased tajusid toimuvat kui rahvusliku identiteedi hävitamise katset.
Kui 1948. aasta algul oli Nõukogude Eesti teatrite kunstilises kooseisus 923 inimest, siis 1952. aasta alguseks oli see langenud 546 inimesele. 1952. aastal töötas Eestis üheksa kutselist teatrit, sealhulgas Nukuteater ja kaks vene draamateatrit . Teatrite repertuaaripoliitikas ei piirdunud ainult repertuaari kooskõlastamise ja läbivaatamisega. Intonatsiooni, kehakeele jt teatrivahenditega on teatavasti võimalik tekstile teine värving anda, lisadimensioon tekitada isegi siis, kui autoritekstist täpselt kinni peetakse. Ka selle vastu oli nõukogude süsteemil välja töötatud kontrollsüsteem , mis pidi tagama, et teater seda omapära ei kuritarvitaks. Tõhus kontroll oli inimesed piisavalt ära hirmutanud, nii et teater ei püüdnudki esialgu ametlikule ideoloogiale oponeerida. Ilmselt on see, et teater püüdis esialgu ideoloogilisi ja didaktilisi ülesandeid täita, ka üks olulisi külastatavuse vähenemise põhjusi. Totalitaarses ühiskonnas on hirm oluline tegutsemismotiiv, kuid nagu nähtub, ei olnud võimalik mingi tegevuse või valikuga end ohu eest päästa. Ilma tajutava põhjuseta laine kord tõusis, kord langes, ja parim, mis teha sai, oli vaid pinnal püsida. See tunne, mida stalinlik ajajärk inimestesse teadlikult süstis, oli palju sügavam meie igapäevahirmudest, rünnates inimese psüühilist ja füüsilist turvatunnet.
Stalini surma järel 1950. aastate keskel hakkas ühiskonna üldise liberaliseerumise taustal eesti teatri elujõud mõnevõrra taastuma: teatrite võimalused mängukava koostamisel muutusid vabamaks ja eeskätt (rehabiliteeritud) rahvuslik klassika tõi vahepeal teatrist võõrdunud publiku sinna jälle tagasi; taas saavutati ja õige pea ka ületati sõjaeelne vaatajate arv aastas. Jälle pöörduti maailmaklassika , samuti vene dramaturgia väärtteoste poole. 1948–1953 tegutsenud GITISe eesti stuudio andis 24 lõpetanut (Ita Ever, Silvia Laidla , Jaanus Orgulas, Kaljo Kiisk , Ervin Abel jt.). 1954. aastal jõudis vaatajateni hoogsa lustmänguna Lutsu „Kevade”, mis paljuski tugines noortele lavajõududele ja seda mängiti kokku 8 aastat, andes ca 200 etendust, nii et Jaanus Orgulase Toots ja Ervin Abeli Kiir muutusid aga tõelisteks teatrilegendideks.
Oluliste lavastajanimedena kerkisid esile Kaarel Ird, Ilmar Tammur ja Voldemar Panso . Irdist sai 1955. aastal kolmeks aastakümneks „Vanemuise” peanäitejuht , Panso lõpetas 1955 esimese eesti diplomeeritud lavastajana GITISe ja tema läbimurret senise režii stampide kõigutajana tähistas Draamateatris tehtud diplomilavastus, Tammsaare „Kuningal on külm”.
Kümnendi keskpaiku esietendusid selsamal laval Tammuri suurejoonelised, emotsionaalselt mõjuvad klassikatõlgendused – Lermontovi „Maskeraad” (1954, peaosades Ellen Liiger ja Kaarel Karm) ning Shakespeare ’i „ Antonius ja Kleopatra” (1955, peaosades Aino Talvi ja Kaarel Karm). 1958. aastal lavastas Kaarel Ird „Vanemuises” traagikat ja koomikat põimiva tõlgenduse Shakespeare’i „ Veneetsia kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur suutis rakendada parimat varasemast teatritraditsioonist (sõjaeelses teatrikoolis oli ta olnud Lauteri ja Põldroosi, Moskvas aga Aleksei Popovi ja Maria Knebeli õpilane), tuues 29 eesti lavale stilistilise mitmekesisuse, värske kujundlikkuse ja mängurõõmu. Samavõrd kui teatrikeele uuendaja väärib Panso tähelepanu tänaseks staažikaima eesti teatrikooli loojana: 1957. aastal asutati Tallinna Riikliku Konservatooriumi juurde lavakunstikateeder, mille 1961. aastal lõpetas I lend ( Mikk Mikiver , Aarne Üksküla, Meeli Sööt , Ines Aru, Tõnu Aav, Jaan Saul jt.); 2016 . aasta suveks on selle kõrgema õppeasutuse – praeguse nimega Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikool – lõpetanud 27 lendu (üle 430 inimese). (1960.–1970. aastatel tegutsesid Teatriühingu toel mitme teatri juures oma stuudiod.) Teatris ja draamas aktualiseerus alates 1950ndate keskpaigast kõigil teose tasanditel elusarnasuse printsiip: aine värskus, situatsioonide usutavus, ehe ja veenev inimkujutus; „realism taassünnib vastukaaluna sotsialistliku realismi võltsingutele ja ilustustele” ( Epner 2001: 522). Üht allharu, nn. olmerealismi esindas algupärases näitekirjanduses Ardi Liivese looming, samas tähistasid nii Liivese („Uusaastaöö”, 1958) kui ka Juhan Smuuli näidendid eeskätt inimese (taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959 ) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid
Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst , mis niikuinii õitses argieluski.
1960. aastate lõpu teatriuuendus
1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Nende tõusu soosis ka kultuuripoliitika jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet (enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika, vabavärss , teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.
 Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Neid kirjutasid enamasti luuletajad , näiteks Artur Alliksaar, Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi , mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming , ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 
1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastusLaseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis.
Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejadLisl Lindau , Ants Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri sugestiivsed, kosmilist kõiksust ja inimlikku intiimsust ühendanud lavastused
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

Registreeri ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile


Konto olemas? Logi sisse

Vasakule Paremale
NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #1 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #2 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #3 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #4 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #5 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #6 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #7 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #8 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #9 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #10 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #11 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #12 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #13 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #14 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #15 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #16 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #17 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #18 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #19 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #20 NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU #21
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 21 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-12-27 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 5 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor tiinamalk Õppematerjali autor

Märksõnad


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

37
doc
Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani
414
pdf
Tiit Lauk humanitaar
32
docx
Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
174
doc
Kirjanduse mõisted A-Z
35
doc
Üldine Teatriajalugu II
14
doc
Eesti teatri ajaloo kevadsemestri eksamiküsimuste vastused
82
doc
KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
112
doc
12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused





Registreeri ja saadame uutele kasutajatele
faili e-mailile TASUTA

Konto olemas? Logi sisse

Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
või
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli? | Tee tasuta konto

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun