raamat "Väike teatriorgan" (1948) Eesti teatris Bertolt Brecht "Ema Courage ja tema lapsed." Lavastaja: Herbert Schenk (Saksamaa) Osades: Silvia Laidla, Kadri Oim, Indrek Ojari, Tanel Begmann, Dajan Ahmet, Triin Tüvi, Heino Pall Kunstnik: Dagmar Kase Muusikaline kujundus: Dede Noodla, Tanel Bergmann Bertolt Brecht «Härra Punttila ja tema sulane Matti» Kirjutatud Hella Wuolijoe jutustuste ja näidendikavandi järgi Tõlkija: Debora Vaarandi Lavastaja: Kalju Komissarov Kunstnik: Jaak Vaus Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov Liikumisjuht: Oleg Titov "Härra Punttila ja tema sulane Matti" Rahvatükk, kus nalja ei kaaluta mitte apteegikaaluga, vaid kotiviisi nagu kartuleid. Kujutlegem end hetkeks valgesse Soomemaa suveöösse, kus varane lüpsitüdruk
Elukoht eemal järves. Millised on instruktsioonid? C: Praegu on tekkinud eriti soodne võimalus troonile pääsemiseks. L: Kuidas? C: Läbi minu. L: Kas otse või perpendikulaarselt? C: Aktiivselt. L: Oo. Millal? C: Praegu L: Kus? C: Siinsamas L: Ja kuidas oleks ürituse koondnimetus? C: Abielu minuga L: Kas avalik või fiktiivne? C: Ühiskondlik L: Nimetame operatsiooni nimega ,,Oravake" ja hakkame tegutsema. Palun teie kätt. MUUSIKA Pr: Kop-kop-kop. Kes tarekeses elab? L: Härra Punttila ja tema sulane Kodu-Anttila. C: Mina, piiksuja hiireke. Pr: Woah. Emand Clarice. Isand Leandro. Koos: Kill-koll, kohalolekukontroll. Pss pss, hh Pr: Kõik kohal. L: Võtab sõna minu teener Prigella. Pr: Tulin äsja väliskomandeeringust nõid Fatamorgana juurest. L: Lumesadu??????????? Pr: teed ei leidnud kusagilt ja toon halbu uudiseid. Truffaldino on saadetud siia kellegi salapärase võluri Celio poolt. L: Celio? 1 Pr: Kohalolekukontroll Koos: Pss, pss, hh L: Celio? Pr: Just nii. Celio
kaupmehest”, Shylocki rollis Ants Lauter (kes oli 1950. aastal Draamateatrist tagandatud ja Tartusse n.-ö. maapakku mõistetud). 1950. aastate teatripildis torkas heas mõttes silma Viljandi „Ugala”, kus Karl Adra ja Aleks Satsi lavastajakäe all viljeldi kammerlikku, poeetilis-realistlikku draamat ja ühtlaselt hea tasemega ansamblimängu. Ideoloogiliste kammitsate lõtvumist 1950. aastate lõpus näitlikustasid teatraalsema stiili otsingud – näiteks Voldemar Panso „Härra Punttila ja tema sulane Matti” (1958 Draamateatris) oma novaatorliku lavakeele ja võõritava teatrimänguga, rahvateatri ja ideeteatri väljendusvahendite veenva ja vaimuka sünteesiga. Eestis märkis „Punttila” Brechti ja tingliku teatrikeele taastulekut peale sõda, kogu Nõukogude Liidu kontekstis aga esimest murrangulist Brechti lavastust. Panso kui dogmaatilisest mõtlemisest vaba, andekas ja värvikas, omamoodi renessanslik loojanatuur
Panso teatritee: · 1941-1950 Draamateatri näitleja · 1955-1958 Draamateatri lavastaja · 1957-1977 Lavakunstikateedri juhataja, ühtlasi lavastas Draamateatris, Vanemuises, Vene Draamateatris, ETV-s · 1965-1970 Noorsooteatri peanäitejuht · 1970-1976 Draamateatri peanäitejuht Panso lavastajana: · ,,Kuningal on külm" 1955 · ,,Lea" 1960 Vanemuises · ,,Atlandi ookean" 1956 algab koostöö Smuuliga · ,,Härra Punttila ja tema sulane Matti" 1958 Brechti huvi väljendus · ,,Kihnu Jõnn" 1964 · ,,Inimene ja jumal" 1962 pöördumine Tammsaare poole Panso lavastajana: · Eelistas väärtkirjandust ja pidas seda teatris oluliseks aluseks näitlejaloomingule. Välistas väheväärtuslikud melodraamad. · Range ja austav suhtumine sõnasse (näitleja ei tohi oma suva järgi teksti muuta ja väänata) · Lähtus Stanislavski õpetustest ja esindas realistlikku laadi
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
