Mis see kaasaegsus üldse on?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

Kui palju tohib siia tänapäeva sisse tuua kui palju muuta?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

Kui üks osa müüdiloomise protsessist kaks suurt keda tuli vastandada?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

Mis oli uudne ja harjumatu?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

Kuivõrd on siis tähtsust institutsionaalsetel auhindadel?

Vastus leiad õppematerjalist: Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani

Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani (1)

Tartu Ülikool - Teatrikunst - Eesti teatri ajalugu

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Miks esialgu inimesed ei osanud süsteemi kohe läbi näha?
Mis see kaasaegsus üldse on?
Kui palju tohib siia tänapäeva sisse tuua kui palju muuta?
Kuidas leida kesktee?
Kui üks osa müüdiloomise protsessist kaks suurt keda tuli vastandada?
Mis oli uudne ja harjumatu?
Mis mulle meeldib millega olen rahul tänases Eesti teatrielus?
Mis võiks olla teisiti mis kurvastab?
Missugune võiks olla tuleviku-teater?
Kuivõrd on siis tähtsust institutsionaalsetel auhindadel?

Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani
Tiina Saluvere
Näitlejate kohta tuleb seminaris ettekanded.
Eksami võib kohe pärast loenguid teha.
Näidendid kõik läbi lugeda, tuleb test või KT.
Lugeda J. Rähesoo „Eesti teater“ 2011 (see uus raamat!)
Teatriajaloo allikad:

Trükiallikad ( arvustused , kavalehed, intervjuu , jne)
Käsikirjalised allikad ( lavastaja märkmed, kirjavahetused, koosolekute protokollid ) neid võib leida teatri- ja muusikamuuseumist/kirjandusmuuseumist + teatrite enda arhiivid
Suulised allikad (küsitletakse kedagi)
Auvised e audiovisuaalsed allikad (videosalvestused)
Isiklik vaatajakogemus

+ teooria – - - süntees, tõlgendus
T. Postlewait „Ajalookirjutus ja teatrisündmus“; E. Fischer-Lichte „Teatrihistorigraafia.“; - L. Epner „Valitud artikleid teatriuurimisest“
M. Tamm „Kuidas kirjutatakse ajalugu“
T. Karjahärm „ Ajaloolase käsiraamat“
ISESEISVAD TÖÖD:

Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk

Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära)
Teatriajaloolise arhiivimaterjali otsimine arhiivist, kommenteerimine ja saatesõna kirjutamine
Ühe lavastuse retseptsiooni analüüs (otsida kõik välja selle lavastuse kohta – analüüs, võib ka uurida kellegi käest intervjuu vormis)

Näidendite lugemise kontroll (test või essee)
Juhtnöörid:
Võimalikult ammendav ülevaade (uurige välja kõik, mis sel teemal on ilmunud)
Austage fakte, kuid looge neile laiem kultuurilooline kontekst
Loogiline ülesehitus
Korrektne vormistus, viitamine
Oma seisukoha esitamine
Valik teemasid : Ita Ever, Lembit Eelmäe, Hannes Kaljujärv jne.
Arhiivileid – mis see on?
Arhiivis leiduv käsikirjaline allikmaterjal, mis seostub teatriajalooga ja millest võiks olla kasu teatriajaloo kirjutamisel. Nt mõne lavastaja režiiraamat, teatriinimeste kirjavahetus, mis aitab mõista mõne lavastuse sünnilugu, avada ajastu kultuuriloolist tausta . Ideoloogiline / poliitiline / majanduslik suunis või otsus teatrite juhtimiseks või suunamiseks.
Mingi oluline asi, ja seda saab kommenteerida. Oluline asi.
Referaat 20%, näidendite töö 20%, eksamitöö 60%.
Teater ja ühiskond
Eesti teater stalinismi-perioodil
1940–1953
1940. aasta juunipööre ja teatrid :

Poliitilised muutused ja sellest tulenev
Seltside sulgemine
Teatrite riigistamine
Muutused repertuaaripoliitikas – tuli sisse ideoloogiline aspekt
Muutused teatrite koosseisudes

Poliitiline pööre:
Baaside leping 28.09.1939 – N väed Eestisse
1940 NL väidab, et Eesti rikub lepingutingimusi
21.06.1940 riigipööre. Päts nimetab uue valitsuse – J. Vares- Barbarus . Vabastab Laidoneri. Riigikogu saadetakse laiali, valitakse uur. Päts vabastatakse ametist, NL annekteerib Eesti.
Muutused teatrites:
Teatrite riigistamine (seltside vara võeti üle, komissarid, positiivne oli riikliku dotatsiooni tulek).
Repertuaaris : N autorite teoste lavastamine ( Gorki , Trenjov jne). Klassika nõukogulik tõlgendus, eesti algupärandid marksistlikus võtmes.
Muutused teatrite koosseisudes.
I nõukogude aasta:

Hakatakse juurutama nõukogulikku tsentraliseeritust ja planeerimist.
Kunst kui ideoloogia tööriist.
Ideoloogilised tellimused kirjanikele uute algupärandite saamiseks (präänik ja piits )
Sotsialistlik realism .
Ajakiri Teater muudetakse ajakirjaks Teater ja Muusika , seejärel suletakse üldse.
Tänu riiklikule dotatsioonile on teatrite majanduslik olukord üsna hea.
Publik on äraootavalt uudishimulik .

Uue ideoloogia sõnastas J. Sütiste 1940 oma artiklis „Meie teater aktiviseerugu!“ – rõhutab teatri ja ühiskonna seose tähtsust, vastandub selgelt eelmisele (s.t Eesti Vabariigi) perioodile.
Oli ka õnnestumisi, näitlejatöödes. Nt Liina Reimani nimirollid Gorki näidendites „Ema“ ja „ Vassa Železnova“.
1941. a oli kavas Eesti kunsti dekaad Moskvas, mis jäi alanud sõja tõttu ära.
Teatrite võistlus „Libahundi“ mängimisel – peaaegu kõik teatrid lavastasid seda, parim lavastus pidi saama Moskvasse dekaadile.
14.06.1941 küüditamine – arusaam süsteemi jõhkrusest. 22. juunil algas sõda. Osa teatriinimesi küüditati, osa läks nõukogude tagalasse, seega read hõrenesid oluliselt.
Miks esialgu inimesed ei osanud süsteemi kohe läbi näha? Võib-olla see, et vasakpoolne ilmavaade, mis N oli omane, oli ka haritlaskonnale omane. Suhteliselt mõistlikud kultuuritegelased olid juhtpositsioonidel, kuigi tegelikult oli neil vähe võimu. Algselt rahvas seda ei teadnud. Majanduslikud stiimulid. Vähene info stalinismi ja NL tegeliku olukorra kohta.
Lisalugemine: Karin Kask „Eesti teatriajaloo vihikud“ 1940/41.
Eesti teater Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944)
Esialgne kergendus N vägede lahkumisest – sakslased kui vabastajad.
Saksa poliitika tundub esialgu vähem agressiivne, kuid tasapisi illusioonid purunevad.
Kuna otsest sõjategevust Eesti territooriumil pole, on elu sõja aja kohta suhteliselt rahulik.
Perioodi iseloomustavad sõnad:

Juudi-vaenulikkus ja mustlaste vaenulikkus
Lõhestatus nn kahte leeri ka perede ja sõpruskondade siseselt (sageli sõltuvalt sünniaastast). Vaesemad olid N võimu poolt, osa pooldas saksa võimu ja kolmas leer pooldas eesti vastupanuliikumist. Sõjaväkke satuti kas saksa või N omasse, see sõltus sünniaastast.
Sakslaste kultuurikõrkus (kulturträgerlus). Sakslane on kultuurikandja, kes toob eestlastele kultuuri.
Vanade ajalooliste mälestuste esilekerkimine (balti parunid )
Suur-Saksamaa idee ja Eesti kui provints .

Teatris olid read hõrenenud (küüditamine, N tagala ). Sõjaajal oli teatrites publikutulv – n.ö põgenemine reaalsuse eest.
Saksa kultuurikõrkus – piirangud saksa klassika lavastamisel, tõlkimisel. Arvati, et eesti keel rikub saksa suurkujude teosed ära. Eesti keel on madal ja eestlastel pole kultuuri.
Keelatud olid juutide, kommunistide ja natsivaenulike autorite teosed, samuti parajasti Saksamaaga sõdivate maade tänapäevanäidendid.
Saksakeelsed etendused sõjaväelastele.
Eesti klassikat mängiti päris palju ja repertuaari oli küllaltki hea valida.
Olulisemad tähised:

Saksa aja suurimaks teatrisündmuseks kujunes I eesti ballett, E. Tubina „Kratt“, mis lavastati nii Vanemuises 1943, kui ka Estonias 1944.
Algupärandid (mõni neist juba esimesel nõukogude aastal kirjutatud): August Mälgu „Lõunatuul“ (1942, alg „ Idatuul “), Hugo Raudsepa „Sündmused agulis“ (1942 alg „Uued rajad“) ja „Vaheliku vapustused“ 1943.
Klassika: Tammsaare , Vilde , Kitzberg , Koidula: Shakespeare , Moliere , Lessing , Kleist, Goldoni, Ibsen jne.

Teatrielu Nõukogude tagalas:
1942 moodustati Jaroslavis Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), kelle ülesandeks oli rinde ja tagala teenindamine. ERKA koosseisu kuulusid sümfooniaorkester, džässorkester, meeskoor , rahvatantsuansambel, draamatrupp. Esinemised rahvusväeosadele tagalas, väljasõidud rindele, alates veebruarist 1944 Leningradis.
Olulisemad jaroslavlased:
Muusika – G. Ernesaks, Eugen Kapp, Bruno Lukk, Hugo Lepnurm
Teater – Ants Lauter , Paul Pinna, Kaare Ird, Epp Kaidu, Priit Põldroos
Kujutav kunst – Adamson- Eric , Eduard Einmann , Paul Rummo, Debora Vaarandi
Nõukogude okupatsioon – 1940-1941
Saksa okupatsioon – 1941-1944 II ms 1. September 1939 – 2. september 1945
Nõukogude okupatsioon – 1944-1991
Sõjajärgne aeg
Raske aeg, linnad olid varemetes. Kuid samas oli positiivne see, et sõda on lõppenud. Märksõnadeks: taastamine, ülesehitus, lootused paremale tulevikule, üldine optimism, vabatahtlik ületunnitöö.
1940ndad Eestis
Nn järel-eesti-aeg (Madis Kõivu termin) – aeg, mil ühiskonnas eksisteeris veel palju sellist, mis pärines sõjaeelsest ajast (ca 1945-1948)
1949. a küüditamine
Sundkollektiviseerimine
Paljud teatrid olid sõjas hävinud või varemeis ( Vanemuine , Estonia, Endla, Ugala . Narva Teater), koos hoonetega hävisid ka kostüümid, dekoratsioonid lavavara.
Osa näitlejaid-lavastajaid oli 1944 Eestist lahkunud, osa Siberis ja vangis.
Siiski kõik teatrid alustasid tööd.
Juba 1944/45 hooajal pärast sõda loodi mitme teatri juurde õpperühmad..
ENSV Kunstide Valitsust juhtis Johannes Semper , teatrite osakonda Paul Rummo.
1946 alustas tööd Eesti Riiklik Teatriinstituut, direktoriks Priit Põldroos.
Nõukogulik juhtimisstruktuur ja konrollimehhanismid:
Üleliidulised ja vabariiklikud üksused. Parteiline juhtimine. Viisaastakud ja plaanimajandus . Tsensuur ja kontroll – Glavlit, KGB ja selle eelkäijad.
Teater kui ideoloogiatöö asutus. Repertuaaris nõukogude sõja-ainelised jm propagandistliku suunaga näidendid (K. Simonov „Vene inimesed“, N. Pogodin „Kremli kellad“.), eesti autoritest August Jakobsoni nn dramaatilised jutustused „Elu tsitadellis“, „Kaks leeri“, „Võitlus rindejooneta“. 1946 üleliiduline parteiotsus „Draamateatrite repertuaarist ja selle parandamise abinõudest“ (tauniti nõukogude kaasajanäidendite vähest lavastamist, ühtlasi kritiseeriti autoreid , kes ei suuda oma näidendites anda tegelikkusest „õiget pilti“ (nii, nagu riiklikult soovitatud ).
Majanduslikud ümberkorraldused teatrite töös:
1948 viidi teatrid isemajandamisele. Paljudes teatrites kaotati dotatsioonid üldse ära. Saalid jäid tühjaks. Teatrite olukord muutus väga kriitiliseks. Väljasõiduetendusi hakati tegema maarahvamajadesse ja esinemised tehastes, nn šeflus.
Üldised ümberkorraldused Tallinnas ja mujal:
1948 likvideeriti Noorsooteater (vaatamata menukatele muinasjutuetendustele) ja osa selle trupist liideti Draamateatriga (eelnevalt oli sealgi toiminud koondamised). Liidetud truppide baasil sündinud teatri nimeks sai Uus Teater.
1949 Estonia muudeti muusikateatriks, draamatrupi paremik liideti Uue Teatriga, mis nimetati taas ümber Draamateatriks (1952 Kingissepa-nimeliseks). P.S Estonia oli ainus teater, kelle sõjavaremeis olnud maja oli selleks ajaks taastatud. Tallinna 3 draamatrupi asemele jäi 1. Draamateatrit asus juhtima Ants Lauter.
Võru ja Valga liideti Lõuna-Eesti Teatriks, mis kaua aega ei kestnud. 1951. see suleti.
1948. asutati Tallinnasse Vene Draamateater
1950 suleti Paide teater
1950 likvideeriti Endla teatri muusikatrupp
1951 suleti Kuressaare teater
Sulgemine ähvardas Vanemuise muusikateatrit
1952 asutati Nukuteater.
Ideoloogiline surve tugevneb veelgi:
EK(b) 8. Pleenum 21. – 26.03.1950 mõjutas paljude inimeste elu ja kultuuri elu edasistel aastatel. J. Karotamm võeti EKP juhi kohalt maha, J. Käbin pandi tema asemele. Juba eelnevalt olid toimunud muutused ka Kunstide Valitsuses – Semper ja Rummo olid maha võetud, veebruar 1948 – juuni 1949 oli Kunstide Valitsuse juhatajaks Kaarel Ird. Seejärel võeti ka tema maha ja asemele pandi Max Laosson, kes oli äärmuslikult Moskvameelne ja stalinistlik . Tema juhtimisel toimusid halvad muutused kultuurielus .
Kultuuritegelaste represseerimine :
Tehti nende loomingut maha, pandi vangi, lasti üldse maha.
Jaanuaris 1949 Pravdas ilmus artikkel, kust läksid käiku märksõnad: formalism , estetism jm. Lisaks oli üks karmimaid tolleaegseid süüdistusi kodanlik natsionalism .
Formalism – eelistavad vormi sisule (N oli sisu ikka tähtsam kui vorm)
Estetism – pööratakse liigset tähelepanu esteetikale, selle asemel, et tegeleda sisu ja ideoloogiliste küsimustega.
Eestis sattusid „rahvavaenulike kahjurite“ musta nimekirja teatrikriitik Rasmus Kangro -Pool ja Teatriinstituudi õppejõud Karin Kask. 1950 pandi mõlemad vangi.
Repressioonid ja survestamine kaadripoliitika kaudu:
Survestati töökohtade poolt, neid ei võetud tööle enam.
Priit Põldroos – eemaldati Draamateatrist, siis ka Teatriinstituudist, jäi tööle TMM-i.
Ants Lauter – kuulutati formalistiks ja natsionalistide käsikuks, sunniti Draamateatrist lahkuma , jätkas Vanemuises näitlejana.
Kaarel Ird – vallandati Vanemuisest, oli mõnda aega töötu, siis üliõpilasnäiteringide juhendaja , 1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht.
Teatrite üldine olukord 1950ndate alguses:
1948 oli Eesti teatrite kunstilises koosseisus 923 inimest, siis 1952 oli 546.
Süüdistusi, pealekaebamisi, karjerism. Igaüks kartis , et tema peale kaevatakse, kogu aeg oldi hirmu all.
Venestamise ilmingud: umbkeelne venelane Poljakov Vanemuise peanäitejuhina. Ta tegi proove tõlgi abil.
Külastatavuse vähenemise jätk. Repertuaar ei olnud selline, mis publikut tõmbaks. Selle tagajärjel ka tulud vähenevad.
1950 üldine korraldus, et ilma autori loata ei tohi näidendi tekstides kärpeid teha. Pikad ideoloogilised näidendid tuli täpselt ette kanda. Nt A. Jakobson , kes armastas pikki näidendeid kirjutada. Tavaliselt 5 vaatust. See peletas ka publikut eemale.
Meetoditeks väideti sotsialistlikku realismi (kuigi sellest oli asi kaugel ! ). Väideti, et N teater tugineb Stanislavski meetodile.
Olulisemad lavastused :

A. Särevi dramatiseering „Tõe ja õiguse“ IV osa järgi – „ Pankrot “ 1950 Draamateatris.
Särevi dramatiseering Hindi „Tuulisest rannast“ 1951 Draamateater
Vilde „Tabamata ime“ 1952 Vanemuises (lav Epp Kaidu)
Koidula „ Kosjaviinad “ 1952 Pärnu teatris (lav Kaarel Ird)

Näitekirjanikud stalinismi-ajal:

Hugo Raudsepp
Johannes Semper
Aadu Hint
August Jakobson „Elu tsitadellis“ (1946)

Väliseesti teater (pagulasteater)
Sai alguse 1944 aastal seoses eestlaste massilise Eestist lahkumisega sõja järel. Eesti pagulasteatrid Rootsis, Kanadas, USAs, Austraalias, Saksamaal jne.
Loe: Ants Järv 2009 „Väliseesti teater“
Tegutseti nii kaua kuni elus oli veel see põlvkond, kellele eesti kultuur oli oluline, kes ei olnud veel sulandunud uude kultuuriruumi. Praegu on see kõik peaaegu hääbunud. Kestis ligikaudu 90ndateni, vaheaegadega.
Püüti jätkata eesti kultuuritraditsioone. Nad olid sunnitud kodust lahkuma, hirm, et nendega võib midagi halba juhtuda. Domineeris lootus, et varsti saadakse Eestisse tagasi, kuid nii polnud. Seda enam oli paguluses oluline hoida alles oma kultuuri. Rahvusluse kandmine. Ühtlasi oli see ka seltsielu.
Repertuaari valiti, mis kunagi oli olnud Eestis, taastada omaaegseid lavastusi.
Uuenduste ja erinevate moevoolude sissetung oli peaaegu võimatu, püüti säilitada vanu traditsioone. Kuid see ei tulnud kasuks.
Esineti ESTO-del (eestlaste ülemaailmsed kokkutulekud).
Piiravad tegurid:

Tegutsetakse harrastustruppides
Puudub korralik materiaalne baas
Publik piirdub peamiselt eestlaskonnaga
Vähe lavastajaid – operetinäitlejaid oli palju läände läinud, kuid lavastajaid mitte
Konservatiivne repertuaarivalik piirab arengut – elu on edasi läinud.

Stockholmi Eesti Teater (SET)
Tegutses 1954 – 1998.
Üldiseks peetakse parimaks väliseesti trupiks.
Juhtisid Lensi Römmer, Edmar Kuus, kes olid abielupaar.
Römmer dramatiseeris ja lavastas. Enne sõda oli ta Töölisteatri näitleja olnud, kuid Stockholmis lavastajaid polnud, pidi ise hakkama lavastama.
Mängiti eesti klassikat, väliseesti teoseid (Tammsaare „Karin ja Indrek“, „ Ristikivi „Õige mehe kodu“, Mägi „ Paradiisi väravad“ jne).
Pinna Stuudio (Stockholmis)
Juhtis Signe Pinna (Paul Pinna tütar).
Eesti klassika: Luts „Kapsapea“, Raudsep „Mikumärdi“, „ Vedelvorst “ jne
Kaasaegsed väliseestlaste autorite näidendid: Arvo Mägi, Ilmar Külvet.
Esitasid ka R. Kaugveri „Rong väljub hommikul“. – väliseesti teater pidas distantsi kodus toimuvaga, N autorite teoseid ei mängitud. See oli erand .
Eesti Rahvusteater Kanadas
Rajati 1951.
Eestvedajad Rein ja Valve Andre , Mahta ja Kaarel Söödor.
Repertuaaris peamiselt rahvatükid ja EV aegsed komöödiad.
Taastasid vabaõhulavastuste traditsiooni paguluses, Seedriorul.
Rein Andre Teatristuudio.
New Yorgi Eesti Teater
Asutajad Henrik Visnapuu ja Kadi Taniloo-Tekkel 1950.
Esitasid ka operette.
Repertuaaris „Tagahoovis“, „Mikumärdi“, „Vedelvorst“, „Pisuhänd“ jne
Seosed Mardi Valgemäega, kes püüdis suunata kaasaegsemale repertuaarivalikule.
Näitekirjandus paguluses:
Bernard Kangro – „Merre vajunud saar“, „Hunt“
Gert Helbemäe – „Üleliigne inimene“
Arvo Mägi – „Vilemees“ , „Mees hämarikust“
Ilmar Külvet – „ Menning “
TEATRIRAAMATUID:
Artur Adson „Teatriraamat“
Liina Reimani ja Ella Ilbaku mälestused
Mardi Valgemäe „Ikka teatrist mõeldes“
Vahur Linnuste „Uued tuuled teatris“
Teatriloolised kogud Eesti Kultuuriloolises Arhiivis
Asutatud 1929 ERM-i allasutusena
1940 Kirjandusmuuseumi koosseisus – käsikirjade osakond (KM KO)
1994 ennistati ajalooline nimi – Eesti Kultuurilooline Arhiiv (EKLA)
EKLA kogud:
Käsikirjad, fotod jne.
Leida võib:
Teatritegelaste personaalarhiivid (kirjavahetused, käsikirjad, režiiraamatud, mälestused päevikud, dokumendid jne).
Teatrite ja teatriga seotud asutuste arhiivid (ametlik korrespondents, dokumendid, statistilised materjalid)
Fotokogu – portreed, grupifotod, pildid lavastustest
Kunstikogu, helikogu.
EKLA, f 142 – Vanemuise kogu
Arhiivileiuks leida mingi tekstiraamatu lk nt.
Menning ja tsirkus.
Vanemuise 3 žanrilise keeld?
Loe: Ülo Tonts „Kolmkümmend aastat teatriehitamist“ !
www.kirmus.ee
EKLA andmebaas ELLEN
Eesti teater nn sulaperioodil
1954 – 1968
1955. a lavastati Vanemuises „Ainult unistus “, sealt on pärit Helend Peebu lugu „Kerjuse laul“.
Vabam aeg sai alguse pärast Stalini surma 5. märtsil 1953, lõpuks 1968, kui Prahasse sisenesid Nõukogude tankid .
Pärast Stalini surma järgnes võimuvõitlus, nn kollektiivne juhtimine (Beria, Malenkov, Hruštšov). 7. septembril 1953 sai Nikita Hruštšov NLKP peasekretäriks.
Muutuste aeg:

NLKP 20. kongress 14-26 02. 1956 – sellest sai alguste muutuste aeg
Stalini isikukultuse paljastamine Hruštšovi poolt – ta oli türann, küüditamised jne
Siberisse küüditatud ja vangilaagrites kinnipeetud hakkavad vabanema.
Üldiste ühiskondlike muutustega kaasnevad muutused ka kultuurielus, nn kuldsed kuuekümnendad
Nimetus „sula“ tähistab senise hirmuvalitsuse lõppemist ja märgib perioodi 1950ndate aastate keskpaigast kuni 1960ndate lõpuni (lõputähiseks peetakse Praha kevadet – 1968 a, mil N tankid sisenesid Tšehhoslovakkiasse). Inimesed said jälle vabamalt hingata.
1964 a tuli NL-s võimule Leonid Brežnev

Hruštšovi-aja üldised märksõnad:

Kolhoosid , maisikasvatus – tema idee teha suured kolhoosid, hakata kasvatama maisi. Mais pidi olema imevili, millega lahendada riigis toitlustusprobleemid.
Kosmose vallutamine – esimene tehiskaaslane 1957, esimene inimene kosmoses 1961 (Gagarin). I riik oli NL, kes vallutas kosmose!
Hoogne ehitustegevus – elamuehitus läks hoogu (Stalini ajal ei pööratud inimesele tähelepanu, nüüd hakatakse ka inimeste heaolule tähelepanu pöörama)
Uudismaade ülesharimine
Nn inimnäoline sotsialism
Eesmärk jõuda Ameerikast majanduslikult ette
Rahu teema – (Stalin oli sõjakas, siis nüüd võetakse kurss rahule)

TTR (teaduse ja tehnika revolutsioon ) ja selle mõju kunstile

Optimism tuleviku suhtes, mis kajastus ka kunstides
Tehnika areng pakkus uusi võimalusi (nt salvestustehnika, helitehnika , televisioon (jõudis Eestisse 1955)).
Kajastused sõnalavastuste helikujunduses ja lavakujunduses – seni ei olnud võimalik sõnalavastuses kasutada muusikalist kujundust (ainult naturaalne heli), kuid nüüd sai salvestustehnikaga kasutada helilindilt tulevat muusikat.

Lavakujundus arenes tehnikaga koos. Uudne võte – tegelase valgussõõri asetamine.

Otsesed temaatilised kajastused (nt Kaburi „Rops“, Tambergi /Krossi „Kuupaisteoratoorium“ – I lavaline oratoorium NL)

Tehnika areng tekitas ka küsimuse, kas pärast teleka tulekut publik tulebki veel teatrisse. Oli nii poolt kui ka vastuargumente. Publiku huvi ei vähenenud.
Muutused kultuurielus:

Rohkem sõnavabadust (vihjed, alltekstid)
Lääne mõjud ( moodsad kunstivoolud, muusika, hipiliikumine jne)

Esimesed kirjakontaktid välismaaga, raadiojaamad jne.
Perioodi suunatähiseid Eestis:

1960 pannakse nurgakivi Vanemuise uuele majale
1967 valmisid Vanemuise ja Pärnu teatri uued majad (SSOR 50. aastapäevaks)
Rahva elatustaseme kasv, teatrite ühiskülastused

Teatrites:

Teatrite repertuaar mitmekesistub
Hakkavad ilmuma teatriraamatud
1956 – esimene Balti Teatrikevad Riias
Eesti teatrite külalisetendused väljaspool Eestit (Moskvas, Leningradis, Kiievis), Eesti kunsti ja kirjanduse dekaad Moskvas 1956.
1957 – TRK juurde asutatakse lavakunstikateeder
1962 – ENSV Teatriühingu I kongress
1963 – esimene vabariiklik teatrikuu
1965 – Noorsooteatri asutamine

Eesti NSV Teatriühing (ETÜ)
1945 – 1965 asutamisperiood. Esimehed A. Lauter, P. Põldroos, H. Laur , L. Rajala, I. Timmur
1965 -1975 teatrikunsti populariseerimine, tegevuse laienemine liikmeskonnast väljapoole. Esimehed: I. Timmur, A. Lauter, G. Ots
1975 – 1995 teatriliidu (ETL) loomine, erialaliitude moodustamine, esimehed K. Ird, J. Järvet, M. Mikiver
1995 – tänaseni ETL kui katusorganisatsioon erialaliitudele, ühendustele. Esimehed T. Tepandi , J. Allik , R. Oja.
ETÜ tegevus

Teatriürituste kohta info kogumine ja levitamine (festivalid, konverentsid jne)
Teatrikuude jm populariseerivate ürituste korraldamine
Preemiad, tunnustused
Lavastuste dokumenteerimine/ arhiveerimine ajaloo jaoks (nt fotodokumentatsioon)
Komandeeringud, õppereisid
Teatritöötajate puhkekodud
Teatriühingu Tööstuskombinaat ( 1959 ) – täna Teaspon Kodutekstiil

ETÜ kirjastustegevus
ilmuvad teatriraamatud ja sarjad :

„Eesti NSV teatrid“ (1953-1961)
Almanahh „Eesti Nõukogude teater“ I-VI (1954-1963)
„Teatrimärkmeid“ 1961/62 alates hooajast 1962/63 „Teatrimärkmik“ (hiljem „Teatrielu“)
Sari „Eesti teatriajaloo vihikud“ 1963
Sari „Teatriteed“ (teatriinimeste lühimonograafiad“, alates 1965)
Üksikkäsitlused ja monograafiad jm

Teatriühingu kaudu oli võimalik käia vaatamas NL teatrite ja külalisetendusi andvate välisteatrite etendusi Moskvas ja Leningradis. Käia õppereisidel ja koolitustel, tutvumas teiste liiduvabariikide teatrieluga, puhata perega mere ääres.
Teatriuurimine:

TA Ajaloo Instituudi teatriajaloo sektor
TMM ja Kirjandusmuuseum
Uurijad Karin Kask, Lea Tormis , Lilian Vellerand, hiljem veel Reet Neimar
Akadeemilise teatriloo kirjutamine
Konkreetsed teemad üksikuurimuste ja sarjadena
Publiku-uuringud, statistilised meetodid

Näitekirjandus sel perioodil:

Pöördumine poliitika ja ühiskondlike teemade juurest üldinimlike teemade juurde (armastus, inimsuhted , eetilised probleemid, pereväärtused jne).
Olmerealism (võrdle nt sotsialistliku realismiga)
Suhteline lihtsakoelisus, argiprobleemid
Palju suurem vabaduse aste nii sisus kui vormis
Koostöö lavastajate ja autorite vahel

Juhan Smuul, Egon Rannet , Ardi Liives, Mai Talvest, Uno Laht, Raimond Kaugver , Liidia Kompus , Kulno Süvalep.
Juhan Smuul (1922- 1971 )
Pärit Muhust, andekas iseõppija, alustas ajakirjanduses. Luuletaja. 1953-1971 Kirjanike Liidu esimees, 1965 ENSV rahvakirjanik, Stalini preemia 1952, Lenini preemia 1961.
„Atlandi ookean“ 1956
„Lea“ 1959
„Kihnu Jõnn“ 1964
„Polkovniku lesk “ 1965
„Pingviinide elu“ 1968
Mere temaatika on tema loomingus tähelepanuväärne.
Egon Rannet (1911-1983)
Alustas aforismide ja olukirjeldustega ajakirjanduses. Melodramaatilisus. Suured kired, tugevad karakterid, koostöö Ilmar Tammuriga, publikumenu. Tänapäeval unustustesse vajuvad. Tekstid pole väga kunstiväärtuslikud. Väga päevakajalised tol ajal.
„Südamevalu“ 1956
„Kadunud poeg“ 1958
„Salakütid“ 1960
„Karikas ja madu “ 1964
„Kriminaaltango“ 1967
Ardi Liives (1929-1992)
Sündis Estonia orkestrandi pojana, lapsest peale teatris. Kirjutamine, tunnustus tuli varakult. Haridusel jurist . Väga produktiivne, kuid suhteliselt pealiskaudne .
Näidendid ja operetilibretod:
„Ainult unistus“ 1955
„Robert Suur“ 1957
„Uusaastaöö“ 1958
„Sinine rakett “ 1959
„Viini postmark“ 1963
„Mürgine perenaine “ 1967
„oi-oi-oi-oi oinalugu“ 1967
„ Infarkt “ 1970
jpt.
Veel repertuaaris:
Eesti klassika (Koidula, Kitzberg, Luts, Vilde)
Maailmaklassika (Shakespeare, Ibsen, Brechti huvi hakkas tekkima )
Vene klassika (Tolstoi, Tšehhov, Gorki)
Kaasaegsed nn vennasrahvaste näidendid, nt läti autorite teosed (Priede, Vigante, Gulbis).
Teatrite struktuur ja juhtimine:

Teatrite struktuuris eelneva perioodiga võrreldes erilisi muutusi ei olnud
Riiklik dotatsioon 1950. aastate II poolel 40-50%
Draamateatrit juhtis Ilmar Tammur
Vanemuist juhtis alates 1955. a taas Kaarel Ird, kes oli olnud 1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht
Ugalat juhtis Aleks Sats
Rakvere teatrijuht Kulno Süvalep (1961. Vanemuises)
Pärnu teater oli pärast Irdi lahkumist 1955-1957 peanäitejuhita, 1957-1960 juhtis teatrit Enn Toona , 1960-1962 Arthur Ots
1965 loodud Noorsooteatrit asus juhtima Voldemar Panso

Muusikateatrist:

2 muusikateatrit – Estonia, Vanemuine
Estonias tugevamad lauljad, Vanemuises suurem rõhk näitlemisele ka ooperis
Estonia repertuaaris rohkem klassikalisi oopereid, Vanemuises rohkem uusi, seni lavastamata teoseid
Balletis uudsete väljendusvahendite otsingud varem kui sõnateatris (Estonias Mai Murdmaa , Vanemuises Ülo Vilimaa)
Uudse žanrina tuli repertuaari muusikal

Rahvateatrid:

Tallinnas Paul Pinna nimeline rahvateater, Tartus Vilde nimeline, Kuressaare rahvateater, Otepää rahvateater.
Enamasti korrati kutseliste teatrite repertuaari (Eesti kaasaegsed näidendid)
Rahvateatrid olid sageli taimelavaks, kust tuli kutselistesse teatritesse uusi näitlejaid
Maal ja väiksemates kohtades andis see inimestele sagedamini teatris käia, aga ka ise teatris kaasa lüüa.

Silmapaistvad lavastajad:

Kaarel Ird (1909-1986)
Voldemar Panso (1920-1977)
Mikk Mikiver
Ilmar Tammur
Epp Kaidu
Kulno Süvalep

Näitlejatest:

1953 oli lõpetanud Moskvas õpingud GITIS-e Eesti Stuudio: Kaljo Kiisk, Tõnis Kask, Jaanus Orgulas, Ita Ever, Silvia Laidla , Ervin Abel , Arvo Kruusement jt.
Varem tegutsenutest: Ants Eskola, Kaarel Karm, Ants Lauter, Ruut Tarmo , Salme Reek , Jüri Järvet, Helend Peep, Herta Elviste, Lia Laats, Gunnar Kilgas jt.

Terve GITIS-e kursus suruti Draamateatrisse. Mõned vanad olijad lasti isegi lahti. Draamateatril oli tänu sellele tugev ühtne ansambel.
Näitlejaid ühelt poolt nagu oli, aga uut juurdekasvu ei tulnud – GITIS-e stuudio oli ühekordne. Jõuti otsusele, et teatrikool tuleb siiski asutada.
Näitlejate järelkasvu koolitamine

1957 asutati Lavakunstikateeder (juht Panso). Esimesed lennud : Mikk Mikiver, Tõnu Aav, Aarne Üksküla, Luule ja Kalju Komissarov , Raivo Trass jt
1960 algul loodi ETÜ stuudiod Vanemuises (Ird) jt.

Poleemikaid ja mõttevahetusi teatri teemadel:

Sõnakasutusest teatrilaval
Kaasaegsus – mis see kaasaegsus üldse on?
Kunstitõde ja elutõde – kas kunst ja teater peab elu tõeliselt kajastama?
Klassika tõlgendamisest – kui palju tohib siia tänapäeva sisse tuua, kui palju muuta?
Noor näitleja teatris
Kaasaegse dramaturgia probleemidest

Teatrikriitika oli muutunud sisukamaks, analüüsivamaks. Mõttevahetustes osalesid nii teatriteadlased-kriitikud kui ka lavastajad ja näitlejad, mõnikord ka üliõpilased, õpetajad, arstid jt erialade esindajad.
Need olid iseloomulikud just 60ndatele ja 70ndatele.
Ilmar Tammur (1921-1989)
Oli lõpetanud TK Lavakooli 1941. Sõja ajal kuulus ERKA koosseisu. Pärast sõda stažeeris Moskva Kunstiteatri juures. 1944-1946 töötas näitleja ja lavastajana Vanemuises, Draamateatris, Kandles. 1948-52 Endla peanäitejuht, 1952-70 Draamateatri peanäitejuht, 1970-74 Filharmoonia peanäitejuht, 1974-78 ETVs ja Rakvere teatris. 1978-89 Noorsooteatris näitleja.
Draamateatris Tammuri ajal tipptasemel trupp, kuid probleemid rakendustega. „ Kaitseingel Nebraskast“. Hea koostöö tekkis Rannetiga: „Kadunud poeg“, „Südamevalu“, „Kriminaaltango“. Ibseni „ Peer Gynt“, Goethe „Faust“ jne.
Probleemid Draamateatris:

Suur osa trupist on rahulolematu (alarakendatuse ja alla võimeid rollide ja kesise repertuaari tõttu)
Kriitika on rahulolematu
Tekib intriig, kus vastandatakse Panso ja Tammur. Panso oli haritud, intelligentne, püüdis leida uudseid lahendusi ja võib-olla oli kellelegi kasulik seda intriigi punuda.
Trupp jaguneb 2 leeri

Voldemar Panso (1920-1977)

Lavakunstikateedri rajaja (1957). Oluline on tema panus pedagoogina näitlejate õpetaisel.
Noorsooteatri rajaja ja esimene peanäitejuht (1965-1970)
1970-1976 Draamateatri peanäitejuht
ENSV rahvakunstnik (1968), NSVL rahvakunstnik (1977), NE preemia (1965)
Publitsist ja kirjamees – raamatud „Näitleja Joller“ 1965, „Maailm arlekiinikuues“ 1972, „Portreed minus ja minu ümber“ 1975 jt.

Panso haridustee:
Riiklik Lavakunstikool 1941, GITIS režii 1950-1955, 1958-1965 aspirantuur GITIS-es (1965 kunstiteaduste kandidaat – „Töö ja talent näitleja loomingus“)
Kõrgeimalt haritud teatrijuht ja lavastaja!
Panso teatritee:

1941-1950 – Draamateatri näitleja
1955-1958 – Draamateatri lavastaja
1957-1977 – Lavakunstikateedri juhataja, ühtlasi lavastas Draamateatris, Vanemuises, Vene Draamateatris, ETV-s
1965-1970 – Noorsooteatri peanäitejuht
1970-1976 – Draamateatri peanäitejuht

Panso lavastajana:

„ Kuningal on külm“ 1955
„Lea“ 1960 Vanemuises
„Atlandi ookean“ 1956 – algab koostöö Smuuliga
„Härra Punttila ja tema sulane Matti“ 1958 – Brechti huvi väljendus
„Kihnu Jõnn“ 1964
„Inimene ja jumal“ 1962 – pöördumine Tammsaare poole

Panso lavastajana:

Eelistas väärtkirjandust ja pidas seda teatris oluliseks aluseks näitlejaloomingule. Välistas väheväärtuslikud melodraamad.
Range ja austav suhtumine sõnasse (näitleja ei tohi oma suva järgi teksti muuta ja väänata)
Lähtus Stanislavski õpetustest ja esindas realistlikku laadi
Tundis huvi ka Brechti vastu ja tegi Brechti näidendeid lavastades katsetusi tinglikuma teatri suunas.

Sulaaja teatrist: Kaarel Ird ja Vanemuine
Kaarel Ird (1909-1986)

Pikima staažiga teatrijuht eesti teatris
Oluline panus teatrijuhi ja teatripoliitikuna
Sõjajärgse Vanemuise ülesehitamine oma näo järgi
ETÜ esimees 1976-1982
ENSV Ülemnõukogu mitme koosseisu saadik
NSVL rahvakunstnik 1970, Sotsialistliku töö kangelane 1984, NSVL riiklik preemia 1967, Smuuli preemia 1980, Popovi kuldmedal 1981, Põldroosi preemia 1984, Lenini order 1979, 1984, Tartu linna aukodanik 1984.

(rahvakunstniku tiitel oli kõige kõrgem tol ajal)
Irdi teatritee:

Alustas 1932 Pärnu Töölisteatris
1934-1936 õppis TDS Teatrikunsti Stuudios
1937-1939 Tartu Töölisteatri näitleja ja lavastaja
1939-1940 laulis Vanemuise ooperikooris
1940-1941, 1944-1948, 1949-1950, 1955-1986 Vanemuise peanäitejuht
Sõja ajal ERKA koosseisus
1948-1949 Kunstide Valitsuse juhataja
1950-1952 TRÜ ja EPA näiteringide juhendaja, töötu
1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht

Ird publitsistina:

Sõnaosav väitleja ja publitsist. Avaldas pidevalt artikleid ajakirjanduses, andis intervjuusid, osales teatrialastes poleemikates. On välja andnud ka raamatuid (artiklite kogumikud). August Sang andis ideid.
„Ceterum censeo ehk Jahedate suvede jutte “ (1965).

Irdi teatriideaale ja eeskujusid :

Karl Menning (ansambliteatri põhimõtted, eesti algupärandite lavastamine, koostöö näitekirjanikega)
Konstantin Stanislavski (realistlik meetod, läbielamisteater, eetika )
Bertolt Brecht (poliitiline teater)
Muusikateatri alal Walter Felsenstein (oluline lavastuse tervik)

Ird lavastajana:

Lavastas sõnalavastusi, oopereid, operette
Rahvuslik-lüüriline laad õnnestus tal kõige paremini. Veljo Tormisega sobis koostöö hästi.
Koidula „Kosjaviinad“ 1953
Kitzberg „Punga Mart ja Uba-Kaarel“ 1954
Tormis „Meestelaulud“ 1966
Tormis/Vaigur/Ird „Külavahelaulud“ 1972
Tormis „Naistelaulud“ 1977

Jne
Ird teatrijuhina:

Ird: „Mu parim lavastus on Vanemuine“
Vanemuise mitmežanrilisuse säilitamine
Osav lobitöö, Vanemuise tutvustamine üleliiduliselt ja ka rahvusvaheliselt. Eesmärk saavutada teatrile tuntus, tunnustus, aga ka mitmesuguseid majanduslikke hüvesid
Korraldas üleliidulisi seminare, konverentse, kollokviume Vanemuises
Teatrikülastajate konverentsid – omapärane Irdi algatuslik üritus!
Suvised vabaõhulavastused
Publiku-uuringud ja sellest tulenev repertuaarivalik

Irdi kultuuripoliitiline strateegia

Vanemuise tutvustamine üle NL
Vanemuise külalisetendused Moskvas, Leningradis jm
Mitmesuguste üleliiduliste ürituste korraldamine Vanemuises
Kontaktid Moskva ja Leningradi teatriteadlaste, kriitikute ja funktsionääridega
Teatripoliitiliselt kaval repertuaarivalik
Vanemuise kui näidisteatri oskuslik esitlemine

Epp Kaidu (1915-1976)

Irdi abikaasa

Õppis TDS Teatrikunsti Stuudios
Alustas näitlejana Tartu Töölisteatris
Sõja ajal ERKA koosseisus
1944-1976 näitleja ja lavastaja Vanemuises
Lavastas sõnalavastusi ja operette
Õnnestumised psühholoogilise koega näidendite lavastamisel
Paljudes tema lavastustes peaosades Tooming ja Hermaküla

Kaidu lavastusi:

Kõrveri „Ainult unistus“ 1955 (seal on pärit H. Peebu tuntud laul)
Tšehhovi „ Kajakas “ 1959
„Gibsoni „Kaks kiigelaulu“ 1963
Rainise „Joosep ja tema vennad“ 1966
Kangro „Imelugu“ 1974
Jakobsoni „Elu tsitadellis“ 1976

Jne
Repertuaaripoliitika

Riiklikud-parteilised suunised (kohustuslikud tähtpäevalavastused). Olid olemas täpsed juhised, kuidas tähistada mingeid tähtpäevi
Riiklikud normid (eesti klassika, maailmaklassika, vene klassika, vennasrahvaste dramaturgia) – protsentidega ära määratud tegelikult.
Esmalavastused NL-s
Koostöö autoritega (kirjanikud, heliloojad ) uute algupärandite saamiseks
Publiku erinevate huvigruppidega ( haritlaskond , üliõpilased, maarahvas , töölised, lapsed) arvestamine
Nn sildlavastused – need olid lavastused, mis pakkusid huvi väga paljudele huvigruppidele. Paljud Irdi lavastused olidki just sildlavastused.

Poleemika ajakirjanduses 1964

Poleemika algas Siimiskeri artiklist . „Juubelijärgseid küsimusi-kostmisi, milles tehakse juttu… „ Ühelt poolt „Coriolanuse“ arvustus, aga samas ka kriitika Irdi teatrijuhi tegevuse kohta.
Feldbach vastab sellele. Vaidleb Siimiskeriga. Leiab, et lavastuse puudused tulenevad pigem näitlejatest.
jne, jne, jne.

Vanemuises tekkis kriisisituatsioon, Ird annab lahkumisavalduse. 10 kirjanikku saadavad kirja kollektiivile, et Irdi toetada.
Lõpuks asi rahuneb . Sügisel jätkub.
Küsimus oli selles, et publik eelistab vaadata kergemaid teoseid ja need, mis on kunstiväärtuslikud, toovad saali vähe publikut. Kuidas leida kesktee?
1964. aasta kriis Vanemuises
Sellest poleemikast saigi näiliselt kriisi algus. Laiemateks teemadeks repertuaaripoliitika ja Irdi juhtumis - ja käitumisstiil.
Jaan Saul – kriisi võtmefiguur

Panso kooli I lennu lõpetanu
Peaosad Vanemuises
Mäss Irdi meetodi vastu
Otsene vandenõu nn Irdi-Kaidu diktatuuri kukutamiseks
Allkirjade kogumine Irdi vastu
Kaebekirjad Tallinnasse EKP keskkomiteesse ja Moskvasse

Intriigi osalised ja eesmärgid:

Leenu Siimisker
Lisaks Saulile Ines Parker (Aru), Linda Krigul jt
Kaebekiri saadeti ka Moskvasse
Eesmärk? Võim? Panso Irdi asemele? Saul Irdi asemele?

Ird contra Panso:

Irdi ja Panso vastasseis – müüt või tegelikkus? Sellest kriisist võis alguse saada Panso ja Irdi konflikt
Ühist: mõlemad teatraalsed isikud, „näitlejad“ ka eraelus: sõnaosavad, kirjutanud artikleid, raamatuid, tegelenud teatri teoreetiliste probleemidega; teatrijuhid, lavastajad, pedagoogid
Erinevat: hariduslik taust, minevik (Ird „punane“, Panso mitte)

www. temuki .ee/arhiiv/arhiiv_vana/Teater/00nov_t12.htm
Irdi-Panso vastandusest

Panso ja Irdi head suhted 1964 aastani
Arhiiviallikais ei leidu jälgi ka hilisemast konfliktist
Konflikt kui üks osa müüdiloomise protsessist (kaks suurt, keda tuli vastandada)?

Sula-aja perioodi kokkuvõte:

Domineeris nn olmerealism
Au sees oli Stanislavski õpetus, kuid järjest enam tõusis huviorbiiti ka Brecht
Lavastati palju eesti klassikat, kuid ka vennasrahvaste autorite teoseid
Üldine miljöö üsna vaba, optimistlik, kuid pidi tähistama N tähtpäevi ( Lenin 100)
Publikut järjest enam (legend Eestist kui kõige teatrilembesemast maast)

Uue ootus:

Uued suunad ja uus noor põlvkond kirjanduses ja kujutavas kunstis 1960. Aastatel. Uue ootus ka teatris, tüdimus senisest .
Piirid eelmise perioodiga võrreldes rohkem avatud, info mujal maailmas toimuvast jõuab paremini kohale.

1960. aastate teatriuuendus
Ühiskondlik taust

1968 Praha kevad ja N tankide sisenemine Tšehhoslovakkiasse – sulaaja lõpp
Üha kasvav stagnatsioon ühiskonnas
Kunst vastupanu-vormina (n. ö põgenemine reaalsisest)
Rahvuslik ohutunne
Venestumine ja vastuseis sellele
Poliitilistel põhjustel teose keelamine kui auasi

Teatriuuenduse lätted:

Rahulolematus eelnevaga , protest ja uudsete väljendusvahendite otsingud
Info Lääne ühiskonnas liikuvatest uutest ideedest ja suundumustest kunstivallas (teatris Artaud, Grotowski jt)
Uute voolude jõudmine teistesse kunstiliikidesse (kirjandus, muusika, kujutav kunst)

Teatriuuenduse eellugu:

VANEMUISES: A. Valton / P.-E. Rummo „Lugusid argielust ehk valtoniana“ (1966 Hermaküla)

M. Unt „ Phaeton , Päikese poeg“ (1967 Ird, assistent Unt)

NOORSOOTEATRIS: J. Anouilh „ Antigone “ (1967 Mikiver)

Eeldused pöördeks:

Uus põlvkond teatriharidusega noori (NB! Nii Panso kui Irdi õpilased)
Tugeva ja uudseid väljendusvahendeid kasutava noorte kirjanike põlvkonna olemasolu (M. Unt, P.-E. Rummo, A. Valton), kellest mitmed olid teatriga seotud ja/või kirjutasid teatrile
Ühisedid väärtushinnanguid ja sarnaseid või haakuvaid ideid kandva mõttekaaslaste grupi koondumine
Soov otsida uut, teha teatrit senisest erinevalt.

Eesti teatriuuenduse algus:

„Ühte laulu tahaks laulda “ nn Suitsu-õhtu jaanuari 1969 Tallinna Kirjanike Majas : J. Tooming, E. Hermaküla, R. Trass, T. Tepandi, K. Kilvet, L. Ulfsak .
Mis oli uudne ja harjumatu? Erinevus senistest luulelugemise tavadest

Julmuse teater (Artaud)
Max füüsiline tegevus
Totaalne teater (Artaud)
Kontrastide järsk vaheldumine , grotesk

„Tuhkatriinumäng“

P.-E Rummo näidend, E. Hermaküla lavastus Vanemuises 1969
Lavastus oli valmis enne Suitsu-õhtut, kuid Glavlit ei andnud selle mängimiseks luba. Esietendus toimus veebruaris 1969. Keelamisega seotud eeskätt kultuuriminister Albert Laus.

P.-E Rummo pidi tegema tsensuuri rahustamiseks tekstis mõningaid parandusi.
Üliõpilaspäevade raames üliõpilaste protestiaktsioonid „Tuhkatriinu“ keelamise vastu. „Tuhkatriinumäng“ kui põlvkondliku hoiaku manifestatsioon .
„Laseb käele suud anda“

Jaan Toomingu esimene lavastus Vanemuises 1969 detsembris.

Jaan Tooming (1964)

Tooming on lõpetanud Lavakunstikateedri 1968 (III lend)
Äratanud tähelepanu diplomilavastuses – Gorki „Põhjas“, kus mängis Satinit.
Töötanud aasta Noorsooteatris ja siirdunud seejärel Vanemuisesse (s.t Panso juurest Irdi juurde“.
Tema I lavastusele „Laseb käele suud anda“ sai osaks terav kriitika. Sihik oli võib-olla suunatud just teatriuuenduse uue lavastuse vastu.

Ird teatriuuenduse patroonina

Piisavalt tugev positsioon, et noori kaitsta
Hästi toimiv strateegia / osav teatripoliitik
Oskus näha noorte andekust
Avar pilk mõistmaks, et noorte teistsugune teater rikastab nii Vanemuise kui kogu Eesti teatripilti
Revanš suhtes Pansoga

Vanemuine teatriuuenduse keskusena

Toetav publik (akadeemiline noorsugu), Tartu kui avatum/avaram vaimuelu paik
Irdi kui teatrijuhi toetus
Tooming ja Hermaküla – teatriuuenduse olulisemad tegijad – Vanemuise lavastajad
Vanemuise uus, moodsa lavatehnikaga teatrimaja
Suhteliselt palju noori teatris (Irdi stuudio lõpetanud jt)
Paralleelnähtusena ka nt Ülo Vilimaa uudsed muusika- ja tantsulavastused

Tooming ja Hermaküla lavapartneritena

Neist kujunesid suurepärased lavapartnerid. Mängisid peaosi, vastandpaari.

Unt, Vahing jt teatriuuendusega seotud kirjanikud:

Mati Unt – töötas 1966-72 Vanemuises kirjandusala juhatajana, kirjutas mitmeid dramatiseeringuid. 1975-81 Noorsooteatri kirjandusala juhataja, 1981-92 Noorsooteatri lavastaja, 1992-2003 Draamateatri lavastaja
Vaino Vahing – töötas psühhiaatrina, samal ajal kirjutas näidendeid, arvustusi. Psühhoanalüüs sobis hästi teatriuuenduse teoreetilist tausta täiendama. Vahing pidas oma kodus nn salongi, mis oli noorte teatri- ja kunstiinimeste kohtumispaik.

Psühhoanalüüsi tõi sisse ja Jungi teooriad.
Teatriuuenduse ideed ja teoreetiline baas

Artaud ja Brechti süntees
Brook, Grotowski
Teatri vabastamine kirjanduse lõa otsast, teatri kui autonoomse kunsti rõhutamine
Füüsilise tegevuse suurem osatähtsus, senisest erinev häälekasutus
Mäng, improvisatsioon
Tinglikkus, metafoorsid
Pöördumine juurte ja teatrikunsti ürgsete lätete juurde ( folkloor )

Panso rünnak:

Avalik kiri õpilasele
1970 artikkel Sovetskaja kulturas.
Ainus Panso õpilane – Tooming
Sihik kogu teatriuuenduse vastu
See on ka tähis, millest alates leidub Irdi fondis Panso kohta kriitilisi nooli

Kritiseerib teatriuuendust.
Eesti teater 1971 – 1987
Sai alguse teatriuuendusega („Tuhkatriinumäng“)
1969. a alguses kogub tuure (Hermaküla ja Tooming) metafoorne teater.
Lisandub uusi lavastajaid: K. Komissaarov, R. Trass, K. Raid, I. Normet
Sotsioloogilised lavastused: M. Karusoo , P. Pedajas , L. Peterson
Vanema põlvkonna esindajad: Ird, Panso, Kaidu, Rummo
Saalid on täis. Inimesed käivad teatris.
Ühelt poolt noored ehk uued tegijad, teisalt tegusad vanad tegijad. = mitmekesisus
Olulisemad huvikeskused:

Vanemuine, Ugala (Tooming läheb Ugalasse lavastama), Rakvere teater, Pärnu teater, Draamateater, Noorsooteater. Draamateater seisab teatud määral omaette .

Draamateater – peanäitejuht Panso, kunstnik M.-L. Küla. Lavastaja Mikiver. Draamateatris oli näitlejaid liiga palju. Kibuspuu ja Krjukov tegid oma naljatrikke paljuski selle tõttu, et otsida alternatiivseid rolle, kuna tööd ei olnud nii palju, kui vaja.
Draamateatri repertuaarist:

Domineerib psühholoogiline realism
Peamine lavastaja Panso, aga ka Mikiver
Eesti klassika,, Enn Vetemaa
Lavastas ka Noorsooteatris

DRAAMATEATER
NOORSOOTEATER
Panso juhib 1970-76,
Mikiver 1976-85
Panso juhib 1965-1970
Mikiver 1970-1974
Osad riigirahad Noorsooteatris
Hoitakse jäigalt akadeemilist joont, jälgitakse traditsioone
Noorsooteatri areng

Panso – Mikiver – Komissarov – Allabert – Nüganen alates 1992
1994. a muudeti teatri nimi Tallinna Linnateatriks – läbi ajaloo on olnud see maja probleem

Teatriuuenduse jätk Vanemuises
Tooming ja Hermaküla jätkavad Vanemuises lavastajatena. Esinevad ka näitlejatena. Üha selgemini hakkab ilmnema nende omanäolisus. Kummalgi kujuneb välja oma väike püsitrupp teatrisisesest ja laiem mõttekaaslaste ja toetajate ring.
Undi kui lavastaja potentsiaal ilmneb hiljem.
Tõnu Tepandi.
Toomingu tipplavastused Vanemuises ( peaosas L. Eelmäe)

Enno „Veli Joonatan “ 1976
„ Polonees “
„Kauka jumal“

Tooming oli ka Ugala peanäitejuht 1979-1983.
Ugala ja Vanemuise ühislavastus „Libahundi mäng“ 1981
Ugala uus teatrimaja avati 1981. Ugala oli suures madalseisus, aga tol ajal oli Ugala Baltimaade kõige moodsam teater.
Tooming tegi Ugalas võimsat tööd ja Ugala kerkis tõmbekeskuseks.
Tooming lavastajana: filosoofilised-eksistentsiaalsed teemad, religioossus , eetilised kategooriad. Vaba ümberkäimine kirjandusliku materjaliga.
Evald Hermaküla
Hermaküla lavastajana: mängis ise oma lavastustes peaosi, sotsiaalsed ja ühiskondlikud teemad, iroonia, ühiskonnakriitika.
TEATRI RÕÕMSAD SÜNDMUSED:

1970 – Vanemuine ja ühtlasi kogu eesti teater 100. Professionaalne teater 1906.
1980 – Eino Baskin rajab uue teatri – Vanalinnastuudio
1981 – Ugala teatri uus maja
1982 – hakkab ilmuma ajakiri Teater. Muusika. Kino

KURAD SÜNDMUSED:

1976 – sureb Epp Kaidu
1977 – Sureb Voldemar Panso
1978 – tulekahju Vanemuise väikeses majas

SUURED MUUTUSED TEATRIELUS 1980. A KESKPAIGAS

1982 – Ingo Normet Pärnu teatri juht
1983 – Jaak Allik Ugala teatri juht
1983 – Hermaküla lahkub Vanemuisest, läheb Draamteatrisse
1983 – Karusoo lahkub Noorsooteatrist
1984 – Mikiver astub tagasi Draamateatri kohalt
1985 – Trass astub tagasi Rakvere teatri juhi kohalt, Ird Vanemuise juhi kohalt
1986 – sureb Ird

Kriitikute meelest kriisiajastu.
Eesti teater 1988 - 2000
Perioodi daatumid on nüüd juba suhteliselt vabad.
1988. märgib laulvat revolutsiooni, aega, mis viis Eesti taasiseseisvumiseni. 2000 on lihtsalt sajandi piir.
Perioodi taust:

Brežnevi surm 1982 ja sellele järgnenud segane periood ( Andropov , Tšernenko). Väga suurt hirmu inimesed ei pidanud kartma nagu Stalini ajal. Aga ühiskond oli stagnatseerunud, majandus oli kehv . Brežnevi surm tekitas inimestes suuri ootusi. Tekkisid segadused, kes saab võimu juurde. A ja T olid asendajad, samuti väga vanad ja haiged. Nad pandi selle eesmärgiga, et nad surevad varsti ära ja nii oligi.
Gorbatšovi võimuletulek 1985 ja muutuste algus.
Gorbatšovi perestroika ja glasnost – eeldused edasisteks muutusteks ühiskonna- ja kultuurielus.

Eesti taustast:

1980 – noorterahutused
28.10.1980 – 40 kiri. Kirjas juhiti tähelepanu, et rahvuskultuuri olukord on ohtu sattunud. Vihjati läbi lillede ka venestamise probleemile. Kirjale allakirjutanud said kergemaid repressioone selle eest.
Venestamine kasvab (tööstuse arendamine – lisajõud Venemaalt)
Tõrge ja trots venestamissurve vastu
Kultuurielus üha enam vastuseisu valitsevale võimule
Teatris allegooriad ja kahemõttelised alltekstid – ridadevahelt lugemine kuuluski teatri juurde. Isegi tsensorid olid juba leebemad , sest kogu elu oli muutunud uimaseks ja aeglaselt kulgevaks.
Võimu võõrandumine rahvast, paralleelsed maailmad

80ndatel oli venestamine muutunud järjest raskemaks. Venelaste arv kasvas ja hakkas levima kartus, et varsti ei saa eestlased enam asju omas keeles ajada.
Järgnevate sündmuste areng Eestis:

Fosforiidisõda 1987-1988 (üliõpilaste protestid jms). Põhjuseks oht, et rajatakse fosforiiditehas – loodusreostus , massiline tööjõud Venemaalt. Kollane värvus oli fosforiidivastaste värv, plakatid olid nt kollased.
Rahvusliku meelsuse tõus
Teema on aktuaalne nii teles kui ka teatris (nt Saaberi „Koduvõõrad“ Rakvere teatris). Rakvere oli fosforiiditehase keskmes.

Teatri esmased reageeringud muutustele ühiskonnas:

Suurem sõnavabadus võimaldab tuua lavale teemasid, mis seni on olnud tabudeks (nt küüditamine, nõukogude poliitikat ja ühiskonnakorraldust kritiseerivad teemad, sh nn tööstusteema)
Saluri „Minek“ (Mikiver Draamateater, Pedajas Endla), Kruusvalli „Pilvede värvid“ (Mikiver Draamateater), Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“ (Mikiver Draamateater, Kerge Vanemuine), Kaplinski „Neljakuningapäev“, Gogoli „Revident“ jt.

„Neljakuningapäev“ oli keelatud tsensuuri poolt ja nüüd toodi lavale, kui teatud vabaduse märgina.
Elu versus teater
1988 Tartu rahu tähistamine, kõnekoosolekud
Teater ei jõua eluga sammu pidada
Kodanike komitee
TV ja ajakirjandus on operatiivsemad sündmuste kajastajad ja seega suuremad publikumagnetid
Rahvarinne
Inimesed eelistavad teatrisaali asemel olla ise sündmuste keskel
Tartu muinsuskaitsepäevad (sinimustvalge lipu väljatoomine) 1988
Silmapaistvaid tipplavastusi pole
Tallinna öölaulupeod
Balti kett
Kodanikuaktiivsus ja eufooria
Kultuuritegelased poliitikas:

Paljud eelistavad minna neil aastatel poliitikasse
Loominguliste liitude ühispleenum 1.-2. apr 1988 (Allik, Mikiver, Tepandi, Sumera jt)
Sõnavabadus, võimude kritiseerimine, Vaino ja Sauli tagandamine (asemele Väljas ja Toome)
Kultuuriajakirjanduse populaarsuse kasv (Sirp, Looming, Vikerkaar).

Teatrite repertuaarist:

Poliitilised teemad tulid ka teatrisse. Saare-Kilveti „Tartu rahu“ ja Yliruusi „Magamistoad“ Vanemuises (lavastas Kerge). Pownalli „ Meistriklass “ Noorsooteatris (lavastas Allabert)
Komöödia ja kerge meelelahutuse tulv publiku meelitamiseks (publiku hulk on märgatavalt vähenenud). Publik tegeles ühiskonnamuutmisega ja poliitiliste tegevustega. Teater pidi ka kuidagi publikut saali saama. Komöödia oli kõige parem. Mingi efekt saavutati, aga nii palju, kui vanasti oli, publikut ei saadud.

Eesti taasiseseisvumine ja teater

20. aug 1991 – Eesti taasiseseisvumine
Teatritest kaob tsensuur
Majanduslik olukord keeruline (nii teatrite kui publiku jaoks)
Publiku hulga vähenemine
Sellest tulenev vajadus repertuaari sagedamini uuendada
Repertuaaris ühelt poolt komöödiad, teisalt klassika

Merle Karusoo (1944)

Nn sotsioloogilise teatri esindaja
Oli õppinud Viljandi kultuurikoolis näitejuhtimist, TRÜ-s eesti filoloogiat ja Vanemuise stuudios näitlemist, 1976. lõpetas Lavakunstikateedri 7. lennu ja 1999 kaitses TPÜ magistritöö
Töötanud väga mitmekesistel aladel, sh TRÜ sotsioloogialaboris
Pirgu Arenduskeskuse mälusektor ja teatritrupp

Karusoo lavastusi:

Vilde „Tabamata ime“ 1975
Tuglase „Popi ja Huhuu“ 1975
„Olen 13-aastane“ 1980 – aluseks võetud kooliõpilaste kirjandid
„Meie elulood “ 1982
„Kui ruumid on täis“ 1982
„Aruanne (Ella Kaljase päevik)“ 1987
„Täieline Eesti Vabariik“ 1992
„Laste ristiretk“ 1997
„ Kured läinud, kurjad ilmad“ 1997
„Küüdipoisid“ 1999 – aluseks nende mälestused, kes olid kaasosalised küüditamisprotsessis

Teater ei pea põhinema fiktsionaalsel maailmal, vaid võib põhineda ka reaalsetel asjadel , nagu kellegi päevik, elulugu.
Autentsed elulood ja teater:

Karusoo: ajalugu ongi elulugude summa
Elulugude kogumine
Ühendus Eesti Elulood
Elulood jm egodokumendid (kirjad, päevikud jne) – ja nende tõlgendamine teatrilaval
Püüd jõuda üksiku kaudu suurema sotsiaalse üldistuseni
Dokumentaalteater? Sotsioloogiline teater? Poliitiline teater?
Oht kalduda moraliseerimisse, liigne staatika laval

Kalju Komissarov (1946)

Noorsooteatri peanäitejuht 1974-1986
Ugala peanäitejuht 1989-1991 ja lavastaja
Ühiskondlik-poliitilise suuna esindaja Eesti teatris
Lavakunstikateedri juhataja 1986-1995
Viljandi Kultuuriakadeemia teatriõppejõud ja lavakunstide osakonna juhataja

Lavastused:

Unt „ Good -bye, baby“ 1975
Unt „Peaproov“ 1977
Shakespeare „Hamlet“ 1986
Põldma „ Teekond punktist A punkti B“ 1987
Gorki „Põhjas“ 1994
Miller „Proovireisija surm“ 1996

jt
Mati Unt (1944-2005)

Töötas 1966-72 Vanemuises kirjandusala juhatajana, kirjutas mitmeid dramatiseeringuid
1975-81 Noorsooteatri kirjandusala juhataja
1981-92 Noorsooteatri lavastaja

Ta oli küllaltki produktiivne, lõi palju lavastusi. Ta oli kirjanik, sageli kirjutas tekste endale käepärasemaks.

Tammsaare „Ma armastasin sakslast “ 1980
Tammsaare „Taevane ja maine armastus“ 1995
Ibsen „ Nukumaja ehk Norbert “ 1995 – tegi sugudevahetuse siin, algselt oli ju Nora , mitte Norbert.
Shakespeare`i järgi „Hamleti tragöödia“ 1997

Undile iseloomulik: vaba ümberkäimine tekstiga , sageli dramatiseeris ise või tegi ümber. Ei pööranud autorile suurt tähelepanu. Tegi ise ka lavakujunduse ja muusikalise kujunduse. Iseloomulikud kujundid : tango, püssipaugud, punane valgus, punased lõngakerad jms.
Priit Pedajas 1954

Lõpetas 1976 Lavakunstikateedri
Töötas mitmes teatris algul muusikaala juhatajana
Laulude õhtud
Silma hakkas paistma Toominga Ugalas
Lavastama hakkas suhteliselt hiljem
Madis Kõivu näidendite esmalavastaja – Kõivu näidendid olid kirjutatud 60ndate lõpus, 70ndatel . Nad ei pakkunud teatritele huvi ja lavale ei toodud. Pedajas hakkas neid järk järgult lavastama.
Praegu Draamateatri peanäitejuht ja Lavakunstikateedri õppejõud

Lavastusi:

Kõiv „Kokkusaamine“ 1991
Kõiv „Tagasitulek isa juurde“ 1993
Kõiv „Filosoofiapäev“ 1994
Kivirähk „Eesti matus“ 2002
Shakespeare „Suveöö unenägu“ 2004
Kõiv „Lõputu kohvijoomine“ 2008

Lembit Peterson 1953

1976 Lavakunstikateeder
1976-79 Noorsooteatri näitleja, lavastaja
Ugalas, Noorsooteatris, Draamateatris lavastaja
1995 Theatrumi asutaja ja juht

Lavastusi:

Beckett „ Godot `d oodates“ 1976
Tammsaare-Rummo „Ramilda-Rimalda“ 1979
Moliere „Tartuffe“ 2000
Moliere „ Misantroop “ 2011

Ingo Normet 1946

Lõpetas 1969 GITIS-e
1969-1991 Endla (alates 1983 peanäitejuht)
1991 ETV-s
1991 – siiani Lavakunstikateedri õppejõud (1995-2011 juhataja)

Lavastusi:

Vahing „Suvekool“ 1972
Saja „Puutuvid“ 1977
Kitzberg „Libahunt“ 1986
Herman „ Hallo , Dolly“ 1996

Elmo Nüganen 1962

Lõpetas 1988 Lavakunstikateedri
Äratas kohe tähelepanu – n.ö päikesepoiss
1988-1992 Ugala näitleja, lavastaja
1992 – tänaseni Linnateatri peanäitejuht
1998-2002 lavaka õppejõud, XX lennu juhendaja

Elviste seostab teda Irdiga, ühe maja peremees .
Lavastusi:

Gozzi „Armastus kolme apelsini vastu“ 1991
Tšehhovi ainetel „ Pianoola ehk mehhaaniline klaver“ 1995
Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ 1999
Tätte „ Kaotajad “ 2003
Tammsaare „Tõde ja õigus. Teine osa“ 2005
Tammsaare „Indrek. Karin. Tõde ja õigus. Neljas osa“ 2009
Tammsaare „Ma armastasin sakslast“ 2009

Mis mulle meeldib (millega olen rahul) tänases Eesti teatrielus?
Mis võiks olla teisiti (mis kurvastab)?
Missugune võiks olla tuleviku-teater?
Olen rahul sellega, et teatrite repertuaarid on küllaltki mitmekülgsed ning iga vaataja leiab endale sealt meelepärase etenduse, mida vaadata. Positiivne on see, et lastele ning noortele suunatud etendusi on järjest rohkem lisandunud teatrite mängukavadesse.
Rahul ei ole sellega, et teater on muutunud liiga modernseks, püütakse olla väga kaasaegsed. Negatiivseks pean ka teatripiletite liiga kõrget hinda.
Tulevikuteatri kohta on väga raske ennustada, kuid usun, et üldpildis on teater samasugune nagu tänagi.
Seminar 7. märts
Seminar 9. märts
Seminar + loeng 13. märts
Essee teemad:

Teater ja ühiskond: ühiskondlikud protsessid teatrielu mõjutajana
Teater ja kirjandus: eesti kirjanduse lavatõlgendusi
Teater ja isiksus: silmapaistvad loovisiksused teatrielu üldpildi kujundajatena. (5-6 inimest).

+ Referaat esitatud 23. märts
Näidendid läbi lugeda, e-mailile tuleb kiri, et saab testi teha!
Suuline eksam: R: 30. märts. Aastaarve ei pea teadma. Kirjuta välja nt perioodid 40, 50, 60 … + selle perioodi olulised tegijad, mõni näidend jne. Sirvi elulooraamatuid.
Eesti teater – siin ja praegu

Teatrimaastik on muutunud paindlikumaks, valitseb postmodernistlik stiilide paljusus
Repertuaariteatrite kõrval on üha enam vabatruppe ja projektiteatreid
Tsensuuripiirangud puuduvad, kuid piirab raha
Üha enam võetakse kasutusele nn leitud mängupaiku
Külalislavastajad ja –näitlejad, vähem püsiseoseid kindla trupiga
Festivalid, kontaktid, loomingulised mõjutused

Uute teatrite sünd:

Vanad repertuaariteatrid tegutsevad endiselt, kuid teatrielu üldpilti mõjutavad üha enam uued teatrid
Alternatiivtruppe: Von Krahli Teater, Theatrum , NO99 , Miks Teater, Tartu Uus Teater
Projektiteatrid (nt Emajõe Suveteater)

Eksklusiivsed mängupaigad:

Tööstushooned, jm rõhutatult koledad, kõledad, kuid ootamatud paigad
Kaunid, kuid raskesti ligipääsetavad paigad looduses, kus looduskeskkonnal on oluline roll lavastuse üldise miljöö loomises (Vargmäe, Setomaa , Naissaar – „ Peko “, „Taarka“, „Pristan“)
Suvelavastuste puhul on sageli mängupaigal ja sel toimuval veel teatud etenduse-välised lisaboonused (nt rahvuslik „puhvet“ Setomaal)

Kes on parimad?

2011 – „Ühtne Eesti suurkogu “ Teater NO99
2010 – „Meie, kangelased“ Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen
2009 – „ Ruja “ Libreto Tiit Ojasoo (NO99), Ene-Liis Semper (NO99), lavastas Ojasoo, muusikajuht, Erki Pehk (RO Estonia), kunstnik Ene-Liis Semper. Vanemuine

VAATA 27. Märts EESTI TEATRIAUHINDADE GALAT
Auhindade mõte?

Kui teatri üldine suund on senistest institutsioonidest väljapoole (nii sisulises kui ruumilises mõttes), kuivõrd on siis tähtsust institutsionaalsetel auhindadel?
Tunnustus
Tähelepanu, reklaam
Oluliste ja tähenduslike suundade fikseerimine antud ajahetkel
Paralleelnähtusena kolleegipreemiad

1989. a alates koolitatakse näitlejaid, lavastajaid ja teatri tehniliste alade töötajaid Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonnas. Seoses piiride avanemisega on lisandunud palju võimalusi õpinguteks välismaal.
Alates 1992. a koolitatakse teatriteadlasi TÜ-s
Ilmub väga palju teatriraamatuid.
TMK ja Teatrielu ilmuvad jätkuvalt.
Tänu tehnilistele võimalustele saab lavastusi paremini jäädvustada.

.DOC Laadi alla originaalfail 37 lk · .doc · 118 allalaadimist

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #1

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #2

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #3

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #4

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #5

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #6

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #7

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #8

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #9

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #10

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #11

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #12

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #13

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #14

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #15

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #16

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #17

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #18

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #19

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #20

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #21

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #22

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #23

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #24

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #25

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #26

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #27

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #28

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #29

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #30

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #31

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #32

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #33

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #34

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #35

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #36

Eesti teatri ajalugu 1940-aastast tänapäevani #37

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

118 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

starzy Õppematerjali autor

Põhjalik konspekt Eesti teatri ajaloost. Eesti teatri ajalugu 1940. aastast tänapäevani. Kõikide loengute märkmed.

eesti teater ajalugu trükiallikad teater ühiskond stockholmi eesti teater pinna stuudio new yorgi eesti teater ilmar tammur voldemar panso

Kasutatud allikad

https://www.kirmus.ee

Sarnased õppematerjalid

docx

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU Totalitaarseks ühiskonnaks saab pidada eelkõige J. Stalini hirmuvalitsusaega, kus kogu vaimuelu oli rohkem või vähem ideoloogilise surve all ning mille tugevus sõltus eri aegade poliitilistest oludest. Kõige masendavam oli vaimne surutis J. Stalini viimastel valitsemisaastatel. Infosulg ja sundiorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. See paradoksaalne aeg teatriajaloos on vaadeldav ainult komplekselt, kus käivitava mehhanismina tuleb uurida poliitilisi otsuseid, nende mõju teatrielule laiemalt ning seejärel mõju teatriinimestele. Teatril on võimalus mõjutada publikut, kujundada mentaliteeti läbi kollektiivse kunstilise elamuse. Seetõttu pidi teater totalitaarses ühiskonnas muutuma rahva vaimseks

Eesti kultuuriajalugu

doc

Eesti teatri ajalugu II

olid küll maalitud realistlikult, kuid oli näha, et nad on loodud kunstiliselt. Ruum oli puhtalt keskkond, ta ei iseloomustanud tegelast. Ei olnud ka aktiivset ruumi kasutamist. 3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Kaarel Ird oli jõuline teatrijuht. Paljud tema põhimõtted lavastaja ja t-juhina pärinesid Menningult. Menningule sarnaselt hindas lavastaja Ird harmoonilist ansamblimängu ja realistlikku teatriesteetikat. Tema jaoks oli oluline teatri õpetav roll ja töö publikuga. Ird pidas oluliseks kaasaegsete eesti autorite ergutamist uute näidendite kirjutamisele. Tema omapäraks on aga see, et ta tegi nii sõna- kui muusikalavastusi, mida tingis tema juhitud teatri mitmezanrilisus. Ta tõi sageli lavale rahvalike, sageli muusikaga seotuid algupärandeid. Just tema ajal jõudis Vanemuises algupärandite osakaal kogurepertuaarist, võrreldes teiste teatritega, 35%-ni. Ta

Üldine teatriajalugu

doc

Kaarel Ird

Kaarel Ird Referaat Koostas: Juhendaja: Tallinn 2013 Kaarel Irdi elulugu (27. august 1909 Riia 25. detsember 1986 Viljandi) Kaarel Ird sündis 27. augustil Riias, perekonna kolmanda pojana. Isa oli maalermeister. Ema pärines vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri poisi varases noorukieas, 1915. aastal. Kunstihuvidega isalt ja vanematelt vendadelt tekkis noores Irdis juba varakult armastus teatri vastu. 1917. aastal kolis perekond Kilingi-Nõmmele, kus võttis osa ka kohaliku näiteringi tegemistest. 1926. aastal lõpetas KilingiNõmme algkooli ja läks edasi Saare kihelkonna Kõrgemasse Algkooli. Tema õpetajaks sai Jaan Parts, keda Ird meenutab hiljem kui tema vaimsetele huvidele alusepanijat. Olles 18-aastane, suri Irdi isa, ning noorukil tuli kool pooleli jätta ja tööle asuda. Lootes parematele majanduslikele võimalustele kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927

Kirjandus

doc

Eesti teatri ajaloo kevadsemestri eksamiküsimuste vastused

2. Mille poolest erineb olustikurealism sotsialistlikust realismist? Tooge näiteid olustikurealistlikust teatrist. Olmerealism muutus populaarseks 50nendate II poolel, 60nendatel. Seda iseloomustas stiililine järjepidavus, staatilisus, olustikulisus, täpsus, pisiasjadel lasus suur osatähtsus, näitleja mängus taotleti lihtsust, edasi kanti elutarkus ja mõõdukus. Teatrilavastus lähtus tekstist, stiil tulenes kirjandusliku teksti stiilist. Populaarsed olid nii Eesti kui ka nõukogude repertuaar. Publiku hulgas oli populaarne Eesti klassika, seda lavastati olmerealistlikus võtmes. Lavakujundus ja kostüümid: visuaalne keskkond ja illusionism, detailsus, ajalooline ja olustikuline tõepärasus. Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise eelistamine ekspressioonile. Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud. Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed

Üldine teatriajalugu

odt

Draamateater

Draamateater Teatri ajaloost: Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art deco stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned

Uurimustöö

rtf

Eesti teatri ajalugu

Referaat Sisukord Sissejuhatus .......................................................................................................3 1. Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal ................................................................4 2. Kutseliste teatrite rajamine ...............................................................................5 3. Teatrielu areng aastatel 1918-1940...................................................................6 4. Eesti teater pärast II maailmasõda....................................................................7 5. 1950-1970. aastad.............................................................................................8 6. 1980. Aastad....................................................................................................10 7. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud................................................11 8.Viimase aja arengud.............................................

Kirjandus

docx

Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva

Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater. 2010. aastal, septembris Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli

Eesti kultuurilugu

docx

Estonia ja- Draamateatri asustamine

Estonia ja- Draamateatri asustamine Estonia Teater: Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895. aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul. Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett Hervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri

Kunstiajalugu

Rohkem sarnaseid