Estonia ja- Draamateatri asustamine (0)

Estonia ja- Draamateatri asustamine
Estonia Teater: Estonia teater sai alguse 1865. aastal asutatud Estonia Seltsi tegevusest. 19. sajandil esitati peamiselt rahvatükke ning nalja- ja laulumänge. Korrapärasem teatritegemine sai alguse 1895 . aastal. Tõsisem draama jõudis lavale 20. sajandi algul.
Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett – Hervé "Mamzelle Nitouche ", 1908. aastal esimene ooper – Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett – Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi – Evald Aava "Vikerlased" – esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett – Eduard Tubina " Kratt " jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Sel puhul peetud miitingul hüüdis EK(b)P KK sekretär Eduard Päll: "Kuid keegi ei suuda maha kustutada viha nende varemete tekitajate vastu!" Maja taastati 1947. aastal. 1949. aastal lõpetati draamatrupi tegevus ning aastast 1950 kandis teater nimetust ENSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater.
Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgreni ja Wivi Lönn. Hoone avati 24. augustil 1913. aastal. Tollal sai sellest kõige suurem uusehitis Tallinnas. Üks tiib oli mõeldud teatriks ning teine kontsertsaaliks. Kaks hoone tiiba ühendati restoraniga, mida täna aga väikse peosaalina kasutatakse ning Talveaia nime all tuntakse.
I maailmasõja ajal kasutati kontsertsaali tiiba sõjahaiglana, teatrisaalis etendati aga ikka edasi. Pärast Eesti Vabariigi esimest väljakuulutamist 23. aprillil 1919 kolis majja sisse Asutav Kogu.
II maailmasõjas sai hoone kõvasti kannatada. 9. märtsil, kui Punaarmee õhust Tallinnat ründas, sai teatrihoone pea täiesti hävitatud. 1940-ndate teisel poolel hakati hoonet taas ehitama eesti arhitektide Alar Kotli ja Edgar Johan Kuusiku projektide järgi, milles püüti taastada algset väljanägemist.
Lõunafassaadi akendevahelised alad on kaunistatud dooria sammastega. Sisekujunduses lähtusid arhitektid sotsiaalsest klassitsismist. 1946. aastal avati kontsertsaal uuesti, 1947. aasta oktoobris avati ka teatrisaal. Alles 1991. aastal valmis hoone keskosa, mida täna Talveaiana väiksemate pidude tarbeks kasutatakse. 2006. aastal avati ka Kammermuusikasaal. Hoone oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti.
Estonia teatril on olnud aja jooksul palju erinevaid nimetusi, kuid aastast 1998 kannab see nimetust Rahvusooper Estonia ning tegutseb avalik-õigusliku institutsioonina. Aastast 1994 juhib teatrit peadirektor Paul Himma . Kuigi maja kuulub tänapäeval endiselt Estonia teatrile, tegutsevad selles praegu siiski kolm iseseisvat institutsiooni — ühes tiivas Rahvusooper Estonia ja teises Eesti Kontsert ning Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.
Draamateater : Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid , nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989).
Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art nouveau stiilis Saksa teatri majas , mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910 , mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde ehitatud väike saal (170 kohta) ja 2004 avatud Maalisaal (70 kohta). 2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa.
Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse . Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.
Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest .
Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum : hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp , Kitzberg , Vilde, Tammsaare , Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet , Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 1970–1976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule režiile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri , Krossi teosed.
Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused , eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud. Esmakordselt jõudsid lavale seni keelatud teemad nagu eestlaste põgenemine Läände läheneva Punaarmee eest, nõukogude repressioonid , küüditamine, sunniviisiline kolhooside loomine, metsavennad.
Taasiseseisvuse aja olulisimaid autoreid on füüsikust ja filosoofist Madis Kõiv oma keerukate mälule ja mäletamisele keskenduvate näidenditega ning Andrus Kivirähk, erakordse humoristiandega kirjanik, kelle ülipopulaarsed näidendid uurivad rahvuslikku mentaliteeti ja kritiseerivad selle nõrku kohti.
Uut algupärast dramaturgiat tutvustatakse publikule ja teatritegijatele igaukuisel uute näidendite avalikul lugemisel, samuti antakse Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid raamatuna välja.
Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus . Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid . Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding , Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja.
Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad.