Tallinna
Täiskasvanute Gümnaasium
Kaarel
Ird
Referaat
Koostas:
Juhendaja :
Tallinn
2013
Kaarel
Irdi elulugu (27.
august
1909
Riia
– 25.
detsember
1986
Viljandi)
Kaarel
Ird sündis 27.
augustil
Riias, perekonna kolmanda pojana. Isa oli maalermeister. Ema pärines
vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri poisi varases noorukieas, 1915.
aastal.
Kunstihuvidega
1951 suleti Kuressaare teater Sulgemine ähvardas Vanemuise muusikateatrit 1952 asutati Nukuteater. Ideoloogiline surve tugevneb veelgi: EK(b) 8. Pleenum 21. 26.03.1950 mõjutas paljude inimeste elu ja kultuuri elu edasistel aastatel. J. Karotamm võeti EKP juhi kohalt maha, J. Käbin pandi tema asemele. Juba eelnevalt olid toimunud muutused ka Kunstide Valitsuses Semper ja Rummo olid maha võetud, veebruar 1948 juuni 1949 oli Kunstide Valitsuse juhatajaks Kaarel Ird. Seejärel võeti ka tema maha ja asemele pandi Max Laosson, kes oli äärmuslikult Moskvameelne ja stalinistlik. Tema juhtimisel toimusid halvad muutused kultuurielus. Kultuuritegelaste represseerimine: Tehti nende loomingut maha, pandi vangi, lasti üldse maha. Jaanuaris 1949 Pravdas ilmus artikkel, kust läksid käiku märksõnad: formalism, estetism jm. Lisaks oli üks karmimaid tolleaegseid süüdistusi kodanlik natsionalism.
seega nõukogude kultuuri vaenlasteks oli oht muutuda eelkõige iseseisvusajal tegutsenud teatriinimestel. Võimud nõudsid neilt varasema loomingu mahasalgamist ja ümberhindamist ning oma loomingus järjekindlat kinnipidamist sotsialistlikust realismist. Sellega kaasnesid loomeliitudest väljaheitmised, vallandamised ja arreteerimised. EK(b)P KK VIII pleenumile järgnenud ideoloogilise klaperjahi käigus sattus põlu alla mitmeid teatriinimesi (Ants Lauter, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Leo Kalmet, Mari Möldre, Ruut Tarmo jt). Nõukogude ühiskond tugines salatsemisel ja paranoial, inimeste küünilisel ärakasutamisel, moraalsel korruptsioonil, tarbetul vägivallal ning pettekujutelmal pidevast potentsiaalsest reetmisest. Nõukogude korra eesmärgiks oli inimeste harjumuste ning käitumise muutmine programmeeritavaks, individuaalsuse tasalülitamine. Kontrollimatust massist pidi saama
Eriti tuleb rõhutada A. Mutsu aastatepikkust visa tööd vanade muusikute mälestuste kogumisel ja süstematiseerimisel, tänu millele on meil suhteliselt usaldusväärne register džässi mänginud (kahjuks küll ainult) Tallinna muusikutest ja kohtadest, s.t restoranidest ja tantsu- lokaalidest, kus sellist muusikat mängiti (Mutsu 1991: 80–94). Säilinud on veel mõningaid muusikute märkmeid kohaliku kultuurielu, sh ka džässorkestrite tegevuse kohta (Tartust – Robert Tilgar, Kaarel Tuberik, Viljandist – Jüri Tibar), kuid kõik see on lokaalse tähtsusega ja süstemaatilisest kogumisest saame siiski vaid A. Mutsu ja hiljem ka V. Ojakääru puhul rääkida. Kahjuks kajastati ajakirjanduses tollal seda muusikaliiki üsna napilt, mitte nagu tänapäeval, kui ilmuvad eri ajakirjad ja popmuusikale pühendatakse ajakirjanduses terveid lehekülgi ja eriväljaandeid. Sellise suhtumise tingis suurel määral asjaolu, et oma arengu algetapil oli
Kõik kommentaarid