Kaarel Ird (0)

Tallinna Täiskasvanute Gümnaasium
Kaarel Ird
Referaat
Koostas:
Juhendaja :
Tallinn 2013
Kaarel Irdi elulugu (27. august 1909 Riia – 25. detsember 1986 Viljandi)
Kaarel Ird sündis 27. augustil Riias, perekonna kolmanda pojana. Isa oli maalermeister. Ema pärines vürtspoodnike suguvõsast. Ema suri poisi varases noorukieas, 1915. aastal.
Kunstihuvidega isalt ja vanematelt vendadelt tekkis noores Irdis juba varakult armastus teatri vastu.
1917. aastal kolis perekond Kilingi -Nõmmele, kus võttis osa ka kohaliku näiteringi tegemistest.
1926. aastal lõpetas Kilingi–Nõmme algkooli ja läks edasi Saare kihelkonna Kõrgemasse Algkooli. Tema õpetajaks sai Jaan Parts, keda Ird meenutab hiljem kui tema vaimsetele huvidele alusepanijat.
Olles 18-aastane, suri Irdi isa, ning noorukil tuli kool pooleli jätta ja tööle asuda . Lootes parematele majanduslikele võimalustele kolis Ird koos lesestunud võõrasemaga 1927. aastal Riiga.
Seal tegutses ta töö kõrvalt ka kohalikus Eesti seltsis, eriti lüües kaasa sealses näiteühingu tegevuses.
1930. aastal tuli Ird tagasi Eestisse sõjaväeteenistusse.
Peale ajateenistustust katsus leida Tallinnas tööd ning soovis astuda kolledžisse.
Majanduskriisi ja tööpuuduse tõttu pidi nooruk pöörduma tagasi aga Kilingi–Nõmmele, kunagisse noorusaja kodusse.
Teatritegemise algus
Saanud peamise sissetuleku maarlitöid tehes, jätkas Ird põhitöö kõrvalt ka teatritegemist, võttes osa näitemängu seltside tegemistest ning jälgides järjepidevalt repertuaariteatrite etendusi. 1932. aastal hakkas Ird tööle poolkutselises Pärnu Töölisteatris kunstnik-dekoraatori ja näitlejana, peagi proovis kätt ka juba lavastajana. 1933. aastal lavastas enda dramatiseeritud Eduard Vilde "Mahtra sõda (Vilde)".
Pärnu perioodil tekkis Irdil lähem suhe tulevase naise Leida Rosenblattiga (kunstnikunimega Epp Kaidu). 1934. aastal avati Tartu Draamateatri Seltsi Teatrikunsti Stuudio . Leida ja Kaarel otsustasid koos Tartusse õppima asuda. Peagi tekkisid Irdil seal maailmavaatelised probleemid õppejõududega. 1936. aastal visati Ird Tartu Draamateatri stuudiost välja, mis jäigi tal lõpetamata.
1937. aastal avati Tartu Töölisteater ning Ird alustas koos teiste stuudiolastega seal tööd. 1939.aastal sai ta teatri kunstiliseks juhiks. Sellel ametikohal ei saanud ta aga jätkata kuigi kaua, sest peagi suleti teater seoses poliitiliste intriigidega ja kommunistliku liikumise vastu suunatud riiklike sanktsioonidega. Tartu Töölisteatri perioodil kujunesid Irdi poliitilised vaated lõplikult välja – toetada tööliste liikumist ning tol ajal keelatud Kommunisliku partei tegutsemist .
Pärast Tartu Töölisteatri sulgemist proovis Ird leida tööd "Vanemuises", kuid poliitilise mineviku tõttu teda koosseisulisse truppi ei võetud, vaid võeti "punktialuseliseks" ning lisakohaga ka koori.
Kaarel Ird ja Vanemuine
Aastal 1940, päev peale juunipööret korraldasid Ird ja August Pring Vanemuise Seltsi ülevõtmise aktsiooni:
’’Astusime koos Töölisteatri tegevusjuhi August Pringiga Vanemuise Seltsi asjaajaja härra Reisneri kabinetti, kaasas Tartu Ametiühingute Keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine Reisnerilt ja Vanemuise Seltsilt ülevõtta.’’
August Pringist sai uus majandusjuht ja Kaarel Irdist peanäitejuht, direktori ülesandeid hakkas täitma Kaarli Aluoja . See koosseis püsis kuni sõja alguseni 22. juunil 1941, mil teater oma uksed sulgema pidi. Irdist sai Tartu hävituspataljoni liige.Tartu linna hävituspataljoni liikmena käis Ird suure rõõmuga eestlasi küüditamas ja mööda metsi taga ajamas.
Tagasitulles olevat tema kommentaar olnud: "Käisin sõnnikut vedamas". Ta lahkus koos taganevate vägedega Venemaale.
Saabunud 1944–1948 Venemaalt tagasi Tartusse, alustas Ird sõjas hävinud Vanemuise taastamist. Tööd alustati vähem kannatada saanud Vanemuise väikesest majas (endine Saksa teatrimaja). Taastatud hoone avaetenduseks oli 21. detsembril 1944 Kaarel Irdi lavastatud August Kitzbergi "Enne kukke ja koitu". 1948. aastal suunatakse Ird vastumeelselt, seoses juhtkonna vahetamisega teatridirektori kohalt Kunstide Valitsuse juhatajaks. Kuid ka sellesse ametisse ei jäänud ta pikalt pidama . Peagi vabastati ta sellelt kohalt ning saadeti korraks Vanemuisesse tagasi. Süüdistatuna aga kodanlikus natsionalismis eemaldati Ird Vanemuise töölt ja aastatel 1950 – 1952 viibib Ird suurtest teatritest eemal.1952. aastal suunati ta tööle Pärnu teatri peanäitejuhiks. Alates sellest ajast rõhutas Ird erilise tähelepanuga vajalikkusest lavastada rohkem eesti algupärandeid: August Kitzbergi "Punga Märt ja Uba–Kaarel", Lydia Koidula "Kosjaviinad" jt. Pärnus töötas Ird 1956. aastani.
Tagasi Vanemuises
1956. aastal anti Irdile võimalus hakata uuesti juhtima "Vanemuise" teatrit, ning sellele ametile jääb ta pidama kuni surmani.
Tagasi tulles hakkas Ird tööle Vanemuise Moskva Dekaadile pääsemise nimel, milles ei olnud osalenud veel ükski ENSV teatritest.
Dekaadist osavõtmine omandas Vanemuise jaoks suure tähenduse, kuna selle kaudu suudeti põhjendada Liidu kultuuriorganisatsioonidele harukordse nähtuse – "Vanemuise" mitmežanrilisena eksisteerimise rahastamise küsimus.
1961. aastal alustas Irdi eestvedamisel tööd Vanemuise stuudio (ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio)
Tartu vaatajaskonnaga paremate suhete loomise eesmärgil alustas Ird vestlusringe vaatajatega, mis leidsid aset pärast esietendusi.
Sellest tsensuurivabast mõttevahetusest arenes 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate alguses välja oluline suhtlussild Tartu üliõpilaskonna ja teatri vahel.
Teatriuuendus
60ndate lõpus ja 70ndatel sai Irdi toetusel "Vanemuisest" teatriuuenduse keskus ja tagala.
Ta toetas noore põlvkonna lavastajate pealekasvu, seisis toona radikaalsena mõjunud etenduste ärakeelamisete vastu ja kasutas oma mõjuvõimu nii parteiorganisatsioonis,
kui ka Moskva– Leningradi tunnustatud teatriteadlaste ja kriitikute seas, olenemata isiklike konfliktide tekkimisest.
Vanemuisesse asuvad tegutsema teatriuuendajad Jaan Tooming, Evald Hermaküla, Kaarin Raid, Mati Unt jt.
Olulisus Vanemuisele ja eesti teatriloole
Eesti teatrimällu on Kaarel Ird läinud konfliktse ja vastandliku isiksusena. Ühelt poolt komparteilise maailmavaatega jõuline, plahvatav ja diktaatorlik teatrijuht.
Teisalt oli tegu aga režiimi poolt taunitud eesti algupärandite tulise kaitsejaga, Vanemuise üleliiduliseks nähtuseks muutjaga ja 70ndate teatriuuenduspõlvkonna eestkostjaga.
’’Irdi teatriajalukku minevaid lavastusi saame kokku umbes kahe käe sõrmede jagu. Selles pole midagi erakordset, selliseid lavastajaid saab Eesti peale kokku üsna mitu, aga nende hulgas pole ühtegi, kes oleks samal ajal nii teatrimees, teatrijuht kui lavastaja , nii ehitaja, süsteemi looja ja hoidja.’’ – Viller, Jaak
Ird kasutas lavastusmeetodina talle palju etteheidetud kaasarääkimise tehnikat, kus näitleja pidi kordama iga sõna täpse intonatsiooniga, kuni see talle häältepaeltesse kulus ja meeltesse kinnistus .