Lisl Lindau Liise Lindau ehk Lisl Lindau sündis 2. septembril 1907. aastal Toris, Pärnumaal ning suri 14. juulil 1985. aastal 78 aastaselt Tallinnas. Ta on maetud Metsakalmistule. Lisl Lindau oli Eesti näitleja ning oli Eesti NSV rahvakunstnik aastal 1967. Lavategevust alustas 1927 "Endlas" tantsijana. Ta töötas 19311934 Draamastuudio teatris, 19341936 "Vanemuises", 19361937 "Estonia" teatris, 19371941 Tallinna Töölisteatris, 19471966 Kingissepa-nimelises TRA Draamateatris ja 19661985 ENSV Riiklikus Noorsooteatris. Isiklikku Ta oli aastatel 19361941 abielus Eino Uuliga. Eksabikaasaks on Voldemar Liima Perekond Jaan Lindau vend Linda Lindau õde
PÕHJAMAA RIIKIDE NING SAKSAMAA JA PORTUGALI RAHVUSTOIDUD Koostas: Lisl Linda Oinus Juhendaja: Olga Alova Sissejuhatus Eesmärk: Saada teada Eesti naaberriikide ning Portugali ja Saksamaa rahvustoidud ja uurida millistes Tallinna restoranides neid pakutakse. Hüpoteesid: · Kõikidel riikidel on oma erilised rahvustoidud, mis on levinud ka Eestisse ja neid pakutakse Tallinna restoranides. · Kõik Pühajärve Põhikooli õpilased teavad põhjamaade rahvustoite ja neid pakutakse ka koolis. Meetod Metoodika:
"Varastati Vana Toomas", 1970 "Tants aurukatla ümber" "Tavatu lugu", 1973 "Indrek", 1975 "Puud olid...", 1985 "Vana mees tahab koju", 1991 Rahva seas kogus ta populaarsust mängides "Kevades"(1969), "Suves"(1976) ja "Sügises"(1990) kellamees Liblet ning 14 hooaega kingsepp Johannest seriaalis "Õnne 13". Kiisa teatrinäitleja tööst oli möödas umbes 30 aastat, kui Eino Baskin tõi ta 1983. aastal Vanalinnastuudio lavale, mängima Endrik Kerge lavastusse "Anekdoot". Kohe järgnes ka Lisl Lindau kutse, ning Kaljo Kiisast sai tollase eesti teatri olulise näitlejanna partner duetis "Dzinnimäng" (1984). 1992. aastal pälvis ta meesnäitleja aastapreemia osade eest etendustes "Põgenemine" ja "Mu süda on mägedes". Lisaks näitleja ja rezissööritööle oli Kaljo Kiisk ka Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) Keskkomitee liige, Eesti NSV Ülemnõukogu saadik aastatel 1980-1990, Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi liige 1985. aastast ja NSV Liidu rahvasaadik aastatel 1989-1991.
Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja näitlejameisterlikkust; väidetavalt tõusid toona isegi noorte vaatajate iidoliteks sageli just vanema põlvkonna näitlejad – Lisl Lindau, Ants Eskola, Jüri Järvet, Velda Otsus jt. (Neimar 2007: 148). 1970. aastate teise poolde jäid „Vanemuises” Jaan Toominga nn. totaalse teatri sugestiivsed, kosmilist kõiksust ja inimlikku intiimsust ühendanud lavastused, millest suur hulk põhines rahvuslikul klassikal – sügavam seos on tal olnud Kitzbergi ja Tammsaare loominguga. A. H. Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan” Osvald Toominga
See oli nii vaimukas... Käisin seda mitukümmend korda vaatamas. Sõbrunesin näitlejatega. Kuna mina tegin muusikat, kutsuti mind teatri pidudele mängima. Viive Ernesaksaga tekkis suur sõprus ja tema leidis, et kui juba siin oled, hakka ka originaalmuusikat kirjutama. Nii see läks. Olen lähedalt näinud mitut uut näitlejate põlvkonda Elmo Nüganeni viimase lennu noorteni välja. Aga mida ma räägin praegu noortele sellest, kes oli näiteks Lisl Lindau? Ise olen temaga lähedalt kokku puutunud, sama etendust teinud. Või Eskola, Mandri või Panso, kellega olen isiklikult suhelnud... Mikiveriga olen tohutult palju koos teinud, Komissaroviga. Tõeline tundekool olid minu jaoks Sapiro proovid. See, kuidas ta oskas kõike lahata, sõnastada, põhjendada, miks suhted tegelaste vahel on sellised, nagu nad on... See oli juba filosoofia. Oli ikka tõesti õnnelik juhus, et Sapiro tuli siia ,,Kirsi
Ta oli üks Draamastuudio Teatri (aastast 1937 Eesti Eraamateater) asutajaid ja kogu eesti teatri tarvis nii olulise A.H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" romaani lavainterpretatsioonidele alusepanija. Andres Särevi sule alt tulnud dramatiseeringutega viis Aluoja orbiiti näitlejaloomingu, kus mastipuudena jäid teatriajalukku 1932. aastast alates "Vargamäest" Pearuna Johannes Kaljola, 1934. alates "Abielu ja armastuse", hiljem "Karini ja Indreku" lavastustega Lisl-Lindau Karin ja lavastaja enda napp aga sügav Indrek Paas- Arno Suuroru Köögertal. Sellesse ajavahemikku kuulub veel töö 1935-1940 Vanemuise peanäitejuhina ja 1944.-45. lavastajana. Siin oligi Aluoja elutöö kõige tähenduslikum osa, kus ta koos koolivennast direktori Otto Aloega pani teatrijuhina aluse mitmežanrilisele teatrile - 1935, mil tantsujuhiks kutsuti Ida Urbel, ooperi etteotsa Eino Uuli, dirigendipulti aga Eduard Tubin. Tema võttis Vanemuisesse tööle ka Kaarel Irdi ja
annaabi.ee 
