TALLINNA LINNATEATER Jana Jeltsova 10.R · Tallinna Linnateater on 1965. aastal loodud teater Tallinnas. Alates 1992. aastast on teatri peanäitejuht Elmo Nüganen. · Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud rohkem kui nelikümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti. Igaüks neist on toonud eesti teatripilti midagi uut ja värsket. AJALUGU · Teatri lõi 1965. aastal eesti lavastaja Voldemar Panso, moodustades tugeva näitetrupi, mis koosnes nii äsja teatrikooli lõpetanud noortest kui ka juba tuntud lavastaaridest. Uus teater sai nimeks ENSV Riiklik Noorsooteater
hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja
1950 pandi mõlemad vangi. Repressioonid ja survestamine kaadripoliitika kaudu: Survestati töökohtade poolt, neid ei võetud tööle enam. Priit Põldroos eemaldati Draamateatrist, siis ka Teatriinstituudist, jäi tööle TMM-i. Ants Lauter kuulutati formalistiks ja natsionalistide käsikuks, sunniti Draamateatrist lahkuma, jätkas Vanemuises näitlejana. Kaarel Ird vallandati Vanemuisest, oli mõnda aega töötu, siis üliõpilasnäiteringide juhendaja, 1952-1955 Pärnu teatri peanäitejuht. Teatrite üldine olukord 1950ndate alguses: 1948 oli Eesti teatrite kunstilises koosseisus 923 inimest, siis 1952 oli 546. Süüdistusi, pealekaebamisi, karjerism. Igaüks kartis, et tema peale kaevatakse, kogu aeg oldi hirmu all. Venestamise ilmingud: umbkeelne venelane Poljakov Vanemuise peanäitejuhina. Ta tegi proove tõlgi abil. Külastatavuse vähenemise jätk. Repertuaar ei olnud selline, mis publikut tõmbaks. Selle tagajärjel ka tulud vähenevad.
ÜLLAR SAAREMÄE KAROLIINA HANGA 10.S ISIKLIK • SÜNDIS 23. NOVEMBER 1969 KOHTLA-JÄRVEL • ABIELUS KRISTI SAAREMÄEGA • VARASEMAST KOOSELUST NÄITLEJA TIINA MÄLBERGIGA ON TAL POEG KARL ROBERT JA TÜTAR MARII INGRIIN. • TÖÖTAB RAKVERE TEATRIS 1996. AASTAST. • 1991 - 1996 UGALA TEATER, NÄITLEJA • VOKALIST. HARIDUS • 1988 LÕPETAS KOHTLA-JÄRVE JÄRVE GÜMNAASIUMI • 1992 LÕPETAS KÕRGEMA LAVAKUNSTIKOOLI. • 1996. AASTAST RAKVERE TEATRI PEANÄITEJUHT • TALLINNA RIIKLIKU KONSERVATOORIUMI LAVAKUNSTIKATEEDER XV LEND 1992 • KOHTLA-JÄRVE I KESKKOOL OSAD TUNNUSTUSED • VOLDEMAR PANSO NIMELINE AUHIND 1991 • EESTI TEATRILIIDU AASTAPREEMIA PARIM MEESNÄITLEJA 2008 • KARL ADRA NIMELINE AUHIND 2011 • VABARIIGI PRESIDENDI VALGETÄHE IV KLASSI TEENETEMÄRK 2015 • AASTA VABATAHTLIK 2008 • RAKVERE TEATRI KOLLEEGIPREEMIA PARIM LAVASTAJA 2009 MÕNED ROLLID • SURNUD LIBLIKATE TANTS (JÜRVEN) • JUTUSTUS TÕELIS...
2 SLAID Üllar Saaremäe (sündinud 23. novembril 1969 Kohtla-Järvel) on eesti näitleja ja lavastaja, punkansambli Streptococcus Pyogenes vokalist. 3 SLAID Fakte eluloost 1988 lõpetas Kohtla-Järve Järve Gümnaasiumi[1]. 1992 lõpetas Kõrgema Lavakunstikooli. Töötas aastatel 1991–1996 "Ugalas" 1996. aastast Rakvere Teatri peanäitejuht 2 SLAID Isiklikku: Üllar Saaremäe abikaasa Kristi Saaremäe, kunstnikunimega Kristi Leppik, on vabakutseline kunstnik. Varasemast kooselust näitleja Tiina Mälbergiga on tal poeg Karl Robert ja tütar Marii Ingriin. Töötab Rakvere Teatris 1996. aastast. 4 SLAID Haridus: Kohtla-Järve I Keskkool Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder XV lend 1992 Varasemad töökohad: 1991 - 1996 Ugala Teater, näitleja 5 SLAID Tunnustus: Voldemar Panso nimeline auhind 1991
said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus
on sündinud 1962 aastal Jõhvis. Aastal 1982 lõpetas Tallinna 4. Tehnikakooli rätsepa eriala. Aastatel 198283 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 13nda lennu näitlejana. Aastatel 19881992 töötas Ugala teatris näitleja ja lavastajana. Aastatel 19982002 oli ta EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud, XX lennu kursuse juhendaja. Alates 1992. aastast on Tallinna Linnateatri peanäitejuht. Abielus Linnateatri näitleja Anne Reemanniga. Peres kasvab kolm tütart. Elmo Nüganen on mänginud telelavastuses "Soo" (Teleteater 1994), teleseriaalis "Vabariigi valvur" (ETV 19941995) ning filmides "Ainus pühapäev" (Tallinnfilm 1990) ja "Suflöör" (Freyja Film 1993). Mängufilmi "Nimed marmortahvlil" rezissöör ja stsenaariumi autor (Taska Film 2002). 5. oktoobril 2006 esilinastus Nüganeni teine film "Meeletu" (ETV ja Taska Film 2006). Film
1. Voldemar Panso oli lavastaja, kes asutas Eesti teatris olulisi institutsioone, mis tegutsevad praegugi. Need on EMTA lavakunstikool ja Tallinna Linnateater. Kuigi teatrikoole oli Eestis olnud varemgi, sai järjepidev teatriharidus aluse 1957. aastal, kui Voldemar Panso asutas Tallinna Konservatooriumi juurde lavakunstikateedri, mille tänane nimetus on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool. 1965. aastal asutati Eesti Riikliku Noorsooteatri, mille esimene peanäitejuht oli Voldemar Panso. Selle nime all tegutses teater kuni 1994. aastani, kui teater anti üle riigi omandist Tallinna linnale ja teater sai nimeks Tallinna Linnateater. 2. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene dramatiseerija oli Eesti Draamateatri näitleja ja lavastaja Andres Särev. See oli 1932. aastal. 3. Lause „ Parim muusikaline kujundus on vaikus“ kuulub muusikalisele kujundajale Viive Ernesaksale. 4. Lavastajad ja nende loomingut iseloomustavad mõisted:
Mõned arvavad, et peale ristimist avanevad inimesele uksed teispoolsusesse, mis tähendab elu võimalikkusesse peale surma. See on elu, mida ei saa näha või katsuda. Ristimine avab kõik võimalused igapäevaseks vaimseks eluks. Kes seda soovib, sellele ei ole ristimine moeasi. Kaitseinglid võivad tekkida neil inimestel, kes on ristitud. Mõned inimesed usuvad, et neil on omad kaitseinglid, kes püüavad neid hoida.. Näiteks Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen on öelnud meedias, et tal on oma kaitseingel. Elmo Nüganen ise töökas mees, aga tema enda sõnul on teda palju aidanud tema oma kaitseingel. Ta on hoidnud Elmo Nüganeni eemal ohtudest ja on toetanud pingelistel tööperioodidel. Just siis, kõige raskematel hetkedel, on ta seda kaitset tundnud. Ristimine oli kunagi tõesti moes. See toimus umbes 1990-ndate alguses. Ristimine muutus moeks, sest Nõukogude EestisVenemaal oli ristimine keelatud. Kui Eesti
Reemanniga Kolm tütart Haridus: Tallinna 4. Tehnikakool Rätsep Tallinna Pedagoogiline Instituut Näitejuht Tallinna Riiklik Konservatoorium lavakunstikateeder Näitleja Töö Ugala teater Lavastaja ja näitleja 1988-1992 Tartu Ülikool Vabade kunstide professor 1999 EMA Kõrgem Lavakunstikool Õppejõud 1998-2002; 2008-2012 Tallinna linnateater Peanäitejuht 1992-... Telenäitleja "Ainus pühapäev" (1990) Telelavastus "Soo" (1992) Teleseriaal "Vabariigi valvur" (1994-1995) "Suflöör" (1993) "Armastus kolme apelsini vastu" (1994) "Seenelkäik" (2012) "Mandariinid" (2013) Rezisöör ja autor "Nimed marmortahvlil" (2002) Põhineb Albert Kivikase romaani "Nimed marmor-tahvlil" ainetel Rezissöör ja stsenaariumi autor "Meeletu" (2006) Jaan Tätte näidendi "Meeletu" põhjal Rezissöör "Nimed marmortahvlil" Süzee:
Koostas : Elor Lember AUT-21 "Nimed marmortahvlil" on eesti kirjaniku Albert Kivika 1936. aastal ilmunud Vabadussõja- teemaline romaan. 2002. a valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti ,,Nimed marmortahvlil". Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütlen kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka üle maailma. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele pandud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega. Ta päästab tüdruku
2002. aastal valmis A. Kivikase ,,Nimed marmortahvlil" romaani põhjal täispikk mängufilm. Nii romaani, kui ka filmi süee põhineb Vabadussõja ainete alusel, aastatest 1918- 1920. Ajaloos toimus Vabadussõda Tartus, seda kajastab ka film. Poisidki, kes uljaspäi lahingusse jooksid olid pärit Tartust ja käisid Tartu Kommertskoolis. Eestis saatis filmi erakordselt suur edu. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Film algas ajaloolise tausta tutvustamisega, mida kirjeldas suurepäraselt vendade Ahaste ajaseisma panek kellatornis ja punaste lipu Eesti lipuga vahetamine. Selline hulljulge vemp näitas hästi ära, kui tähtis oli Eestlastele nende vaba riik. See episood lõi filmist positiivse ja vaatama paneva esmamulje. Ühtlasi oli see ka üks minu lemmikutest episoodidest antud filmis. Järgmiseks meeldejäävaks lõiguks oli poiste vaidlus ja arutlus Kommertskooli klassiruumis
Kolmas tase Neljas tase Viies tase Draamateater tänapäeval Eesti Draamateater annab aastas üle 500 etenduse, seda oma maja kahes saalis ja ka mujal Eestis. Etendusi külastab hooaja jooksul üle 120 000. teatrisõbra. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding, Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja. Eesti Draamateatri juhid Rein oja Priit Pedajas Faktid 23. aprillil 1919 tuli "Estonia" kontserdisaalis kokku esimene Eesti parlament. "Estonia" teater oli ka Eesti 50-kroonisel rahatähel, kuni 2011. aastal euro kasutusele võeti. 2013. aasta 6. septembril sai Estonia maja 100- aastaseks. Kasutatud materjalid http://www.draamateater.ee/teatri-fotod-0 http://www.opera
publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus. Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks
Siis kutsus ta Ilmar Tammur ta Draamateatrisse, kus Kalmet lavastas veel 7 lavastust, millest kõige silmapaistvam oli Schilleri “Don Carlos”. Lisaks 1957 pandi kõrgem näitlejakoolitus, konservatooriumi lavakunstikateeder, uuesti käima. Legendaarne Papi Kalmet asus Panso parema käena tööle õppejõuna. Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. LK oli näitleja, lavastaja, teatrijuht, kuid eriti sügava jälje jättis ta eesti teatrilukku pedagoogina. LK kujundas välja nii nuku- kui noorsooteatri printsiibid ning eelkõige rahvusteatri põhijooned A. H. Tammsaare, O. Lutsu, H. Raudsepa jt. lavaklassikaks mängimisega. LK-l on ilmunud mälestusteraamat POOL SAJANDIT TEATRITEED. ENSV teeneline kunstnik. LK oli a-st abielus Adele Kalmetiga. Pojad Hanno ja Toomas Kalmet. Seos noorte kalmetitega.
Möödunud aastal valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti „Nimed marmortahvlil“. Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Nüüd, 20. septembril, etendus film esimest korda Ameerikas. Washingtonis käis seda vaatamas ligi 200 inimest. Etenduse korraldas Eesti- Ameerika Fond, filmi näitamisega seoses olevaid asju ajas Helmo Raag. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütleme kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka Ameerika mandri teistes eestlaste keskustes. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele poogitud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega
võtnud. Möödunud aastal valmis Tallinnas romaani ainetel täispikk mängufilm, mille tiitliks pandi samuti ,,Nimed marmortahvlil". Filmi saatis Eestis erakordselt suur publikumenu. Nüüd, 20. septembril, etendus film esimest korda Ameerikas. Washingtonis käis seda vaatamas ligi 200 inimest. Etenduse korraldas Eesti-Ameerika Fond, filmi näitamisega seoses olevaid asju ajas Helmo Raag. Filmi produtsent on Kristian Taska, lavastajaks on Elmo Nüganen, Tallinna Linnateatri peanäitejuht ja näitleja. Ütleme kohe ära, et film on hästi õnnestunud ja seda tuleks näidata ka Ameerika mandri teistes eestlaste keskustes. Võrreldes raamatuga on aga film tugevasti romantiseeritud. Kui romaanis õppursõdurid ainult ühes poolpurustatud mõisas kohalike neidudega veidi tantsu lõid ja hiljem talutütardega pannkooke süües flirtisid, siis filmis on nagu filmis: raamatusündmustele lisaks on vahele poogitud Henn Ahase armuromaan valitsusametniku ilusa vennatütrega
ka koori. Kaarel Ird ja Vanemuine Aastal 1940, päev peale juunipööret korraldasid Ird ja August Pring Vanemuise Seltsi ülevõtmise aktsiooni: ''Astusime koos Töölisteatri tegevusjuhi August Pringiga Vanemuise Seltsi asjaajaja härra Reisneri kabinetti, kaasas Tartu Ametiühingute Keskliidu volitus kogu Vanemuise asjaajamine Reisnerilt ja Vanemuise Seltsilt ülevõtta.'' August Pringist sai uus majandusjuht ja Kaarel Irdist peanäitejuht, direktori ülesandeid hakkas täitma Kaarli Aluoja . See koosseis püsis kuni sõja alguseni 22. juunil 1941, mil teater oma uksed sulgema pidi. Irdist sai Tartu hävituspataljoni liige.Tartu linna hävituspataljoni liikmena käis Ird suure rõõmuga eestlasi küüditamas ja mööda metsi taga ajamas. Tagasitulles olevat tema kommentaar olnud: "Käisin sõnnikut vedamas". Ta lahkus koos taganevate vägedega Venemaale. Saabunud 19441948 Venemaalt tagasi Tartusse, alustas Ird
XI klassis mängis Lavrenjovi ,,Murrangul" peaosa - Tatjanat. Keskkooli lõpetas ta 1950. aastal. Peale keskkooli oli tal õppida Tartus arstiks. Sõbrad aga meelitasid teda astuma Moskvasse GITIS- e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. Peale lõpetamist 1953. aastal asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli ta esimene estraaditöö - ,,Kellega seda ei juhtu". Draamateatris tutvus ta oma tulevase abikaasa Eino Baskin ´iga, nad olid abielus aastail 1954 1958. Nagu noorele näitlejale ikka, peale kooli lõpetamist oli Everil teatris tööd vähe ning seepärast esines ta ka raadio, kuuldemängudes. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene film oli ,,Andruse õnn" 1955. aastal
Kaljo Kiisk, Ervin Abel jt.). 1954. aastal jõudis vaatajateni hoogsa lustmänguna Lutsu „Kevade”, mis paljuski tugines noortele lavajõududele ja seda mängiti kokku 8 aastat, andes ca 200 etendust, nii et Jaanus Orgulase Toots ja Ervin Abeli Kiir muutusid aga tõelisteks teatrilegendideks. Oluliste lavastajanimedena kerkisid esile Kaarel Ird, Ilmar Tammur ja Voldemar Panso. Irdist sai 1955. aastal kolmeks aastakümneks „Vanemuise” peanäitejuht, Panso lõpetas 1955 esimese eesti diplomeeritud lavastajana GITISe ja tema läbimurret senise režii stampide kõigutajana tähistas Draamateatris tehtud diplomilavastus, Tammsaare „Kuningal on külm”. Kümnendi keskpaiku esietendusid selsamal laval Tammuri suurejoonelised, emotsionaalselt mõjuvad klassikatõlgendused – Lermontovi „Maskeraad” (1954, peaosades Ellen Liiger ja Kaarel Karm) ning Shakespeare’i „Antonius ja Kleopatra”
said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp, Kitzberg, Vilde, Tammsaare, Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet, Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule reziile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa, Saluri, Krossi teosed. Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused, eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus
tal plaan minna Tartusse ja õppida arstiks. Aga sõbrad meelitasid teda Moskvasse GITIS e Eesti stuudiosse. Pärast kahekordset katsetamist võeti ta lõpuks vastu. 1953. aastal pärast lõpetamist asus ta Tallinna Draamateatrisse tööle. Esialgu oli Everil tööd vähe ja seepärast tegi ta ka raadios ja kuuldemängudes kaasa. Samuti kutsuti ta ka filmi esinema. Ta esimene film oli ,,Andruse õnn" 1955. aastal. Seejärel tuli juurde tööd ka Draamateatris. Tolleaegne Draamateatri peanäitejuht Ilmar Tammur leidis siis, et Ita Ever on pisike ja pisike on ka tema hääl. 1957. aastal oli tal esimene estraaditöö ,,Kellega seda ei juhtu". (3) 4 2. Ita Ever ja Gunnar Kilgas Lavastaja Gunnar Kilgas oli Ita kaaslane 43 aastat. Tema lahkumine kujunes valusamaks, kui arvata oleks osanud. ,,Ma tunnen Gunnarist kohutavalt suurt puudust", tunnistab ta, Gunnar haris
lasteooperit “Talvemuinasjutt” Ta lavastas ka mitmel laulupeol etendusi. Ent Kalmetil oli veel üks teatrikool. Nimelt 1960-63 aastani tegutses Tallinnfilmi juures näitlejate õppestuudio, kus ta küll üsna väiksel määral kuid ometi, samuti õpetada jõudis. 1967 - instult Tema käe all, kuni aastani 1968, jõudis õppida kolm lendu. LK õpetas ka Tallinnfilmi õppestuudios; oli 1966-67 J.Tombi nimelise RAHVATEATRI peanäitejuht. Tema viimaseks tööks lavastajana, enne kui julgeoleku mehed ta uksele koputasid jäi vene klassiku Suhhovo-Kobõlini “Kretšinski pulm”, mille ta tegi Draamateatris. Mõnede arvates näitlejana mitte eriti silmapaistev, samas sai kiita mitmete rollide eest - just oma välimusest tingitud karakterite loomisega (nt spliinis nooruki Jan Miller kehastamises „Improvisatsioonid juunis“ (1925/31), Lible osa eest „Kevades“ (1937) ja Bubuse osa „Õpetaja Bubuses“ (1927)
( Tiiu Suvi, (L)avastades Nüganeni, Eesti Naine, 2001, 12, lk32-35) 1.5 Töö Pärast kooli lõpetamist asus Elmo tööle Viljandisse teatrisse ,,Ugala", kus ta töötas 1992. aastani, näitlejana. Esimene aasta kujunes Elmole väga töiseks. Oli kaks lavastust ja kuus osa. Tema esimene osa oli Kolu-Per Peeter Tammearu lavastuses A. Lindgreni ,,Röövlitütar Ronjas." (Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 33-35) Alates 1992. Aastast on Elmo Linnateatri peanäitejuht. Sinna tuli ta esialgu kolmeks aastaks. Oma lepingut pikendab ta rangelt aastakaupa. 1.6 Elmo Nüganeni Linnateatri lavastused 1992: William Shakespeare'i "Romeo ja Julia" Indrek Sammul ja Katariina Lauk mängisid Romeot ja Juliat. Tõuke selleks, et teha ,,Romeot ja Juliat" andis Kalju Orro. Linnateater on käinud selle lavastusega ka mitmel välisreisil: Poolas, Inglismaal Edinburghis. 1993: Tadeusz Róewicz'i "Valge abielu" 1994: Hans Christian Anderseni "Nukkude akadeemia"
Selle eelduseks sai omakorda näitekirjanduse uuenemine (Mati Unt, Paul-Erik Rummo). 13 Teatriuuendused: murrang Eesti teatris 1960.-1970. aastail on eesti teatriajaloo põnevamaid lehekülgi. Teatrite külastatavus kasvas, sest repertuaar paranes. Voldemar Panso (1920-1977). Juhtis 1957-77 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedrit, oli 1965-70 Noorsooteatri peanäitejuht. Kaarel Ird (1909-1986). Teatriuuendused algasid Tartust ning seonduvad temaga. Esimesed uuenduslikud etendused: 1968. Tallinnas Kirjanike Majas Jaan Tooming ja Eevald Hermakülma nn Suitsu õhtu 1969 "Vanemuises" P-E Rummo "Tuhkatriinumäng", lavastaja E. Hermaküla. Film Leida Laius, Arvo Kruusement Formalismi levik ühiskonnas 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul Stagnatsiooni süvenemine (venestuspoliitika intensiivistumine 1977-1985) Kultuuripoliitika juhtimine EKP KK poolt
........................14 2.3. Intervjuude tulemused............................................................................24 KOKKUVÕTE...........................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD..............................................................................31 LISAD SISSEJUHATUS ,,Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid lühiajaline publiku tähelepanu ja aplaus või on etendusi, mis jäävad publiku südamesse pikemas ajaks püsima.
annaabi.ee 
