Nohik Klaus-Peter Wolf Klassi kõige tagasihoidlikum, saladuslikum ja vaiksem poiss Kai Lichte ronis ühel vihmasel hommikul katusele ja kukkus sealt alla. Juhtunut nägid pealt tema klassikaaslased ja õpetaja. Tim, Jan, Doro ja Lina-ühed loo peategelastest, hakkasid tema kukkumise põhjust eriti põhjalikult uurima, koostöös muidugi politseiga, komissar Lohmanni ja Annete Kösteriga, loosse segati sisse ka Lina vanaisa, kes oli endine politseinik. Leiti palju asitõendeid, tehti palju oletusi, süüdistati süütuid inimesi, näiteks Timi, paljudel
Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine antropoloogia – teadus inimesest kui liigist; hermeneutika – tõlgendusõpetus Teatrisemiootika uurib teatri märgisüsteeme, märkide loomist ja kasutamist etenduses. Performatiivsus: atmosfäär, kehalisus, sündmuslikkus (Erika Fischer-Lichte)
fragmentariseerumine? · Tegelase siseruum tegelase mälupildid ja kujutlused, tegelase sees toimuv · simultaanlava - mitu tegevuspaika samaaegselt · ruumi fragmentariseerumine laa jagunemine paljudeks erineva tähendusega osadeks ja nende sidumine montaazi või kollaazi põhimõttel (nt simultaanlava korral) 74. Teatrietenduse märgisüsteemid (Erika Ficher-Lichte, Tadeusz Kowzani järgi) Ficer-Lichte järgi: Märgid jagunevad visuaalseteks ja akustilisteks. Visuaalsed märgid on näiteks heli, muusika, lingvistilised märgid, paralingvistilised märgid. Visuaalsed märgid on näiteks miimilised-, zestilised märgid, kostüümid, maskid jne. Nii visuaalsed kui auditiivsed märgid saab omakorda jagada põgusateks (zest) ja kauakestvateks märkideks (nt kostüüm) ning ka selle alusel, kas märgid on seotud näitleja või ruumiga. Kowzani järgi:
Kuna lavastus lõppeb surmaga ning tegemist on üleüldiselt suhteliselt masendavates ning kurbades toonides lavastusega, siis keskendun ka antud essees rahutuse ning pingete tekitamisele nii vaatajais kui laval olevates tegelastes. Käesolevas essees püüan leida märke, mille abil on etenduses saavutatud rahutuse tunnet, ebameeldivaid olukordi, pingelisust ning kurvatoonilist õhkkonda. Essees on tunnetele rõhumist, hirmu, kurjakuulutamist ning õudu tekitavad märgid ning Fischer-Lichte märgisüsteemide tabeli abiga püüan leida, mis tähendusi need märgid kogu etendusele annavad. Eelkõige keskendun muusikale, helidele, valguse ning värvide mänglemisele, kehakeelele ja zestidele ning püüan avada ka nende tähendusi. Uksed pannakse kinni ning tuled kustuvad; algab etendus. Lava on pime, justkui valitseks seal öö ent samas on seal piisavalt valgust nägemaks, et lavapõrandal on kuivanud puulehed, veidi punakalt kumamas
arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski 5) Eugenio Barba 6) Richard Schechner 7) Patrice Pavis 8) Manfred Pfister 9) Erika Fischer-Lichte 10) Hans-Thies Lehmann 11) Willmar Sauter 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Teater kui koht- Teatriruum jaguneb LAVAKS ja SAALIKS ehk etendajate ja vaatajate alaks. Ruumi organiseerimise viisid on muutuvad. Teater kui institutsioon- läbi aegade on teater olnud ilmselt kõige institutsioonilisem kunstiala. Teatri- institutsioon on kindel sotsiaalne organisatsioon, mida teatritegijad vajavad, et majanduslikult hakkama
loomust (Holderness 1992: 5; Worthen 1992: 146); Euroopa kultuuriloo taustal on leitud, et nende maade puhul, kus ajaloolises plaanis langesid kodanlikud kultuurihuvid ühte rahvuslike vabastusliikumistega, on mõistel rahvuslik teater iseenesest poliitiline tähendus (Barker 1992: 19–20). Viimatiöeldut võiks laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960.–1970. aastate eesti teatriuuenduse taustal poliitilisi aspekte leitud näiteks Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi lavastustest (vastavalt Paul Kuusbergi romaani alusel sündinud „Südasuvi 1941”, 1970, ja filmi „Nürnbergi protsess” lavatõlgendus „Protsess”, 1975). 1960.–1970ndate teatri kohta on
· Trükiallikad (arvustused, kavalehed, intervjuu, jne) · Käsikirjalised allikad (lavastaja märkmed, kirjavahetused, koosolekute protokollid) neid võib leida teatri- ja muusikamuuseumist/kirjandusmuuseumist + teatrite enda arhiivid · Suulised allikad (küsitletakse kedagi) · Auvised e audiovisuaalsed allikad (videosalvestused) · Isiklik vaatajakogemus + teooria - - süntees, tõlgendus T. Postlewait ,,Ajalookirjutus ja teatrisündmus"; E. Fischer-Lichte ,,Teatrihistorigraafia."; - L. Epner ,,Valitud artikleid teatriuurimisest" M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1. Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk - Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära)
annaabi.ee 
