· 1946 Pühajärv (libreto Juhan Sütiste) (käsikiri TMMis) · 1949 Tormide rand (libreto Juhan Smuul) (käsikiri TMMis) · 1955 Käsikäes (libreto Paul Rummo, Kersti Merilaas)(käsikiri TMMis) (2. red. 1965 Mari ja Mihkel) · 1956 Tuleristsed (libreto Kaarel Ird, Kersti Merilaas) · 1959 Kosilased Mulgimaalt (libreto Kersti Merilaas Eduard Vilde ainetel) · 1965 Mari ja Mihkel, ooperi Käsikäes 2. redaktsioon (K. Merilaasi, August Sanga ja Ardi Liivese libreto) Teatri-ja filmimuusika · 1949 S. Luide lastenäidendile "Kuutõrvajad" · 1950 lühifilmile "Uus elu" · 1954 dokumentaalfilmile "Fr. R. Kreutzwald" · 1955 Eevald Tammlaane näidendile "Raudne kodu" · 1956 filmile "Jahid merel" · 1956 Juhan Smuuli näidendile "Atlandi ookean" · 1957 filmile "Pöördel" · 1964 J. Smuuli näidendile "Kihnu-Jõnn ehk Metskapten" Tunnustused
inimese). (1960.–1970. aastatel tegutsesid Teatriühingu toel mitme teatri juures oma stuudiod.) Teatris ja draamas aktualiseerus alates 1950ndate keskpaigast kõigil teose tasanditel elusarnasuse printsiip: aine värskus, situatsioonide usutavus, ehe ja veenev inimkujutus; „realism taassünnib vastukaaluna sotsialistliku realismi võltsingutele ja ilustustele” (Epner 2001: 522). Üht allharu, nn. olmerealismi esindas algupärases näitekirjanduses Ardi Liivese looming, samas tähistasid nii Liivese („Uusaastaöö”, 1958) kui ka Juhan Smuuli näidendid eeskätt inimese (taas)väärtustamist laval. Smuuli uuenduslik dramaturgia („Atlandi ookean”, 1956; „Lea”, 1959) oli eeltaktiks 1960. aastate näitekirjanike põlvkonna modernismile, lavastaja Panso ja kirjanik Smuul moodustasid Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva
1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele. Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse rezii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad: Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973). 1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja
annaabi.ee 
