Eesti teatri ajalugu (2)

TEATER LÄBI OMA AJALOO
Referaat
Sisukord
Sissejuhatus .......................................................................................................3
1. Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal ................................................................4
2. Kutseliste teatrite rajamine ...............................................................................5
3. Teatrielu areng aastatel 1918-1940...................................................................6
4. Eesti teater pärast II maailmasõda....................................................................7
5. 1950-1970. aastad.............................................................................................8
6. 1980. Aastad....................................................................................................10
7. Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud ................................................11
8.Viimase aja arengud.........................................................................................13
Kokkuvõte........................................................................................................14
Kasutatud kirjandus..........................................................................................15

Sissejuhatus
Nagu kõigil rahvastel on eestlastel oma igivanad mängud ja rituaalid , mis keskendusid aastaringi ja ühiselu pöördepunktidele.
Kuid iseseisva kunstivormina tõid teatri siinsetele aladele sakslased , ja pikka aega toimis see hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas.Referaadi eesmärgiks on kirjeldada Eesti teatri algust kuni tänapäevani välja.Kirjeldades seda tähtsamate faktide alusel,selle ja eelmise sajandi olulisemates sündmustes.

Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal

  
Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809. aastal viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik.
Lydia Koidula „Saaremaa onupojaga“ 1870. aastal „Vanemuise“ seltsis alguse saanud eesti teater oli esmalt veel vähenõudlikuma maitsega kui baltisaksa teater, piirdudes külakomöödiate ja romantiliste melodraamadega, ehkki mõlemad vahendasid piiratult ja varjatult ka ühiskondlikke hoiakuid. Eestlaste jaoks muutus teater populaarseks 1880. aastail kattis maad - linnu ja külasid - juba üle saja mängupaiga. Asjaarmastajaliku arengujärgu vältel oli juhtivaks Tartu „ Vanemuine “, mis August Wiera käe all kujunes juba poolkutseliseks teatriks. Kunstiliselt asetus selle kõrgaeg 1880. aastatesse, kui katsetati ka maailmaklassikaga. Hiljem jäi Wiera oma jantide ja laulumängudega kiiresti esile tõusva harituma kihi nõudmistest märgatavalt maha.
Kutseliste teatrite rajamine
Kutseliste truppide rajamisega 1906.aastal Tartu „Vanemuises“ ja Tallinna „Estonias“, 1911.aastal ka Pärnu „Endlas“ astus eesti teater uude arengujärku. Neile üldrahvalike korjanduste toel püstitatud esinduslikud hooned said juba ise rahvuslike kultuuripüüdluste sümboleiks; ja hoonete planeerimine „rahvamajadena“, kus toimusid ka muud avalikud üritused, kinnitas eesti kultuuri, sealhulgas teatri demokraatlikku loomust. Jätkuvalt oli suunaandev eeskätt „Vanemuise“ tegevus, nüüd Karl Menningu juhtimisel (1906-14). Sellega pandi süstemaatilisele näitlejakoolitusele, ansamblimängule ja realistlikule esituslaadile tõhusad alused.
Teatrielu areng aastatel 1918-1940
Eesti iseseisvumine 1918. aastal kaotas senised tsensuuripiirangud ning andis teatritele siiamaani puudunud riigi- ja omavalitsustepoolse ainelise toetuse. Järgneva kahekümne aasta peamiseks vaieldamatuks saavutuseks oli kutselise teatri arvuline ja geograafiline laienemine, nii et umbes kümnekonnast teatrist koosnev võrk kattis ühtlaselt kogu maa, jõudes ka mõnede vähem kui 5000 elanikuga keskusteni. Väljaspool Tallinna lisandusid täiskutselistena Viljandi „ Ugala “ (1926) ja Narva Teater ( 1931 ), poolkutselistena Võru „ Kannel “ (1927), Valga „Säde“ (1933), Kuressaare Teater (1935) ja Rakvere Teater (1940).
Kuid olulise panuse andsid ka lühikese tähelennu teinud Tallinna „ Draamateater “ (1917-1924) Paul Sepa eestvedamisel ning seejärel püsivamalt kestma jäänud „Draamastuudio Teater“ (asutatud 1924, hilisema nimega „Eesti Draamateater“), kus Leo Kalmet ja Kaarli Aluoja pöörasid erilist tähelepanu algupäranditele, ja Tallinna Töölisteater (asutatud 1926), kus Priit Põldroos ja Andres Särev sidusid rahvatüki mitmete moodsate võtetega.
Teiseks põhijooneks oli teatrite tehnilise varustuse ja ametioskuste pidev paranemine. Perioodi lõpuks oli Eestis juba igati euroopalik kaasaegne teater, mida polnud põhjust vanemate teatrirahvaste ees häbeneda. Jätkuvat professionaliseerumist kajastasid Eesti Näitlejate Liidu loomine (1934) ja selle eestvõttel ilmunud kuukiri "Teater" (1934-40).
Kolmandaks põhijooneks oli algupärandite osakaalu pidev tõus. Stiililiselt sööstis eesti teater teiste kunstide kannul 1920. aastail moodsatesse vooludesse, katsetades sümbolismi, impressionismi ja eriti ekspressionismiga. Sel kümnendil valitses kaasaegne tõlkenäidend, aga samas lavastati innukalt ka vanemat maailmaklassikat. 1930. aastad tõid tagasipöörde realismi, ning just nüüd haarasid omanäidendid ja algupäraste romaanide dramatiseeringud mängukavast juba ligi poole.
Eksperimentaatorlus taandus 1930. aastail küll kogu Euroopas, kuid Eestis võis seda tendentsi tugevdada veel asjaolu, et siin oli kunstidel alles nüüd aega „järele teha“ mõningaid varasemaid arenguetappe, mille vastu modernism mujal oli mässanud. Ometi ilmnes 1930. aastate lõpul ka Eestis märke maitsepöördest taas otsingulisematesse suundadesse.

Eesti teater pärast II maailmasõda
Jätkudes läbi kolme sõja-aasta (1941-1944) ning siis täie jõuga naasnud stalinliku terrori, järgnes nüüd ligi 15-aastane pime aeg. Ühtlasi tõi II maailmasõda kaasa tillukese eesti kultuuri harjumatu jagunemise kodu- ja pagulasharuks. Väikeste ja hajutatud pagulaskogukondade ainsaks teatrivormiks kujunesid siitpeale taidlusringid, mis nagu eesti näitelava algusaegadelgi edendasid rohkem ühtekuuluvustunnet kui kunstitaotlusi ja repertuaariliselt lavastasid peamiselt iseseisvusaegseid menureid.
Kodumaal, kus enamik teatrihooneid oli sõjas purustatud ja paljud lavategelased represseeritud, domineerisid repertuaaris samas elutud nõukogude näidendid. Mingile publikuhuvile võisid loota üksnes vähesed lubatud klassikateosed. Stiililiselt järgisid lavastused stanislavskilikuks nimetatud kroonurealismi ettekirjutusi, mis ideoloogilisemates lõikudes tähendas kõige ebarealistlikumat õõnsat paatost. Piiratuma politiseerituse tõttu kannatas vähem muusikateater , mille populaarsus seeläbi tollal tunduvalt kasvas.Teatri vallas suleti küll rida väiksemaid provintsilavasid (Narvas, Võrus, Valgas , Kuressaares) ja Tallinnas jäi „Draamateater“ 15 aastaks ainsaks eestikeelseks sõnateatriks. Samas lisandusid „Vene Draamateater“ ja „ Nukuteater “, ning „Estonia“ muudeti 1949. aastal puhtakujuliseks muusikateatriks.

1950.-1970. Aastad

Pärast Stalini surma 1953. aastal algas aeglane liberaliseerumine. Teatris laienes repertuaarivalik niihästi klassika kui kaasaegsete välisautorite ringis . Teatud piirides taastus lavastaja õigus isiklikule stiilile ja nägemusele. Läbi kogu järgneva perioodi täiustus üha ka vihjete ja ümberütlemiste kunst , mis niikuinii õitses argieluski. Püüeldi ehtsamat ja poeetilisemat realismi, mis oli ju olnud tuttavaks laadiks juba 1930. aastatest.Eesti teatris kehastasid neid otsinguid eeskätt tolle ajajärgu juhtivad lavastajad Voldemar Panso, kelle eestvõttel taastati 1957. aastal kõrgem näitlejakoolitus ja 1965. aastal rajati „Noorsooteater“, ning Kaarel Ird, kes aastakümneid juhtis Nõukogude Liidus ainsamaks kombineeritud muusika - ja sõnateatriks osutunud teatrit „Vanemuine“.Nii muutus teater ühiskonnas jälle huviaineks, sõjaeelne külastatavus (700 000 aastas) taastus ning ületati edaspidi tunduvalt.
1960. aastatel ilmus kõigis kunstides uus põlvkond, keda nõukogude okupatsiooni omaaegne äkiline trauma enam nii tugevasti ei muserdanud. Kunstivabaduse tõmmet tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele üldiselt läbi sõrmede. Abstraktne maal, atonaalne muusika , vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.
Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises.
1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek ( Mikk Mikiver , Kalju Komissarov , Ingo Normet , Raivo Trass , 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo , Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse otsingutesse, sageli ka folkloorihuvi. Samas hakkas metafoorilis-füüsiline teater järjest laiemale kandudes lahjenema ja põnevust kaotama, aga esialgu hoidsid üldpildi rikkust teistsugused lähenemisviisid.Lavakeele vabadus ja keerukus kajastus ka ajajärgu juhtivate dramaturgide Enn Vetemaa , Vaino Vahingu, Rein Saluri ja Jaan Kruusvalli näidendites. Tagantjärele üllatab kogu tollase teatriuuenduse vastavus maailmateatris parajasti toimunud otsingutele, mille tegelikke vilju siinsed lavastajad polnud ju peaaegu näinudki.

1980. aastad

Väliselt paistis Eesti teatrimaastik 1980. aastate algul üsna hea. Teatrid mängisid tavaliselt täismajadele, vaatajate aastane üldarv seisis 1.7 miljoni ringis. Ometi võis täheldada teatud väsimust ja peataolekut. Mingit uut tugevamat voolu polnud ilmunud, vaid tuli üksnes mõningane naasmine realistlik -psühholoogilise mängu juurde. Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis . Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma ajaloo ja „juurte“ poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste sari. Segadust suurendasid Leonid Brezhnevi surmale (1982) järgnenud ebakindel ootusaeg ja mitmete seniste peanäitejuhtide suhteliselt üheaegne vahetumine 1980. aastate alguses.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnenud arengud
Mihhail Gorbatšovi "perestroikal" kulus paar aastat, enne kui see aastatel 1987-1988 paisus Eestis nn. „laulvaks revolutsiooniks“. Tsensuuri varisedes haarasid teatrid tabuteemade (nt. küüditamise) järele, kuid sündmuste kiirus tegi päevakajalisuse varsti võimatuks. Esimeses paanikas toodi publiku püüdmiseks järjest välja kergekaalulisi komöödiaid; koondati truppe ja suurendati lavastuste arvu. Õnneks kestis otsene kriis vaid paar hooaega . Institutsiooniliselt on tänu jooksvale riiklikule toetusele ja eriprojekte rahastavatele fondidele (iseäranis Kultuurkapitalile) säilinud püsiteatrite harjumuspärane süsteem, aga nüüd täiendab seda kasulikult väikeste erateatrite võrk. Enamik viimastest on keskendunud lastelavastustele, kuid mõned (nt. „Von Krahli Teater“ ja „ Theatrum “) taotlevad ka muid eesmärke.
Tänaseks on muutunud ka teatrielu väline pool: rahvusvahelised rännud ja õpingud on nüüd noorema põlvkonna kogemuse endastmõistetav osa. Eestisse on tulnud palju külalislavastusi, ja Eesti teatrid on ise edukalt esinenud rahvusvahelistel festivalidel. Ideede ja mõjude vahetus tundub küllalt elav, ja enamik praegusi maailmateatri nähtusi on meilgi mingil moel esindatud. Lisaks tuleb märkida, et teatrite koosseisud ja juhtkonnad on viimase kümnendiga tunduvalt noorenenud. Eesti teatri kohta võib üksnes nentida, et ühiskonna otsese peegeldamise või vastustamise asemel on see viimasel kümnendil eelistanud abstraktsemaid vaimseid, psühholoogilisi ja kunstilisi huviasetusi. Näiteks Merle Karusoo sotsioloogilised lavastused on silma torganud just oma erandlikkusega.
Nagu eesti kultuuriloos tihti varemgi, on draama (võrreldes kasvõi luulega) jälle mõneti kõrvaline kirjandusliik. 1990.-te suureks nimeks oli Madis Kõiv, kuid tema näidendid pärinesid valdavalt varasematest aastakümnetest. Lihtsalt teatrid ületasid lõpuks oma kahtlused nende lavastatavuse suhtes: Kõivu harjumatu visionaarsus osutus järeleproovimisel äärmiselt teatraalseks.
Üldiselt on varasemad juhtivad näitekirjanikud aga tagasi tõmbunud. Pikkamööda on tõusnud küll uus autorite rühm - Andrus Kivirähk, Mart Kivastik , Jaan Tätte jt.
Lavastajate hulgas on 1960. aastatel alustanud põlvkond veel üsna aktiivne, kuigi ilmutab vahel väsimuse märke. Kõige intrigeerivam sellest rühmast on olnud Mati Unt, kelle lavastuste erudeeritud vihjelisust ja peent irooniat tuuakse tavaliselt "postmodernistlike" hoiakute näidiseks.
Kuid 1990-te keskseteks nimedeks olid mõnevõrra nooremad Priit Pedajas ja Elmo Nüganen. Pedajas äratas esmalt tähelepanu aeglaste, mediteerivate, meeleolurõhuliste lavastustega.Nüganen osutas oma esimestes lavastustes eesti teatris nii harva nähtavat kergust, sära ja rütmilist elevust; tema järgnev areng on kulgenud psühholoogilise süvenemise suunas. Veel nooremate lavastajate hulgast tuleb nimetada Jaanus Rohumaad, Katrin Kaasik-Aaslavit, Hendrik Toomperet.

Viimase aja arengud

Paranenud majanduslikes oludes on ilmunud rida uusi festivale. Staažikaim on juba 1990. aastal „Von Krahli“ rühma eestvõttel algatatud alternatiivteatrite festival „Baltoscandal“, mis algul toimus Pärnus ja hiljem kolis Rakveresse. Institutsioonilisema teatri poolelt on olulisim aastast 1996 biennaalina korraldatav festival "Draama". Palju on väiksemaid laste- ja tantsuteatrite festivale. Enamasti toimuvad sellised üritused suveperioodil, milleks kõik teatrid toovad nüüd välja ka vabaõhulavastusi.
Ebaharilikke esinemispaiku on varasemast aktiivsemalt otsitud ka muudel aastaaegadel. Kõik see osutab (rahvusvaheliseltki viimastel aastakümnetel märgatavale) soovile pääseda välja teatrihoonete sisseharjunud, rutiinsest õhustikust ja käitumistavadest. Žanriliselt on seesugune tahe piire nihutada ehk kõige märgatavam mitmesuguste muusikalavastuste sagenemises kõigis teatrites; laia tähelepanu on äratanud ka teatritevahelised eriprojektidena välja toodud muusikalilavastused mitmesugustes suurtes saalides ja suvel vabas õhus.
Kokkuvõte
Referaadi eesmärgiks oli näidata,kuidas ja kui palju on Eesti teater aja jooksul muutunud. Kokkuvõtlikult võiks öelda,et meie teatriajalugu on küllaltki lühike võrreldes teiste arengumaadega,kuna meie riik on alles noor. Kuid samas väga värvikas,lühikese ajaga on jõutud palju teha. Teisest küljest, kui mujal maailmas oli teater varem seotud teatud rituaalide või pühadega,siis Eestis oli teater pigem meelelahutus ,mida on ta tänapäevani.
Kasutatud kirjandus
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/Teatrielu_areng_aastatel_1918_1940.aid-3478
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/Eesti_teater_p%C3%A4rast_II_maailmas%C3%B5da.aid-3479
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/1950._1960._aastad.aid-3480
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/1980._aastad.aid-3482
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/Eesti_taasiseseisvumisega_kaasnenud_arengud.aid-3483
http://www.teater.ee/teater_eestis/ajalugu/Viimase_aja_arengud.aid-3485