Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva (0)

Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva
Valisin selle teema, sest et ise olen näitleja ja kõik, mis on seotus teatriga pakkub mulle suur huvi. Raamatupoes ma ostsin raamatu, mis oli väljaantud teari juubeliks. Raamat on eesti keeles saksakeelse paralleeltõlkega. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium , Eesti Kultuurkapital , Saksamaa Liitvabariigi Suursaatkond Tallinnas, Baltisaksa Ühing Saksamaal.Raamatus on palju pilte, mis annavad meile võimaluse vaadata, missugused muutused toimusid teatrihoonega, missugune võiks olla Eesti Draamateater ja missuguseks ta sai. Raamat on väga huvitav neile, kellele ka meeldib teater.
2010. aastal, septembris – Eesti Draamateater tähistas oma maja juubelit -100 aastat. Sellel päeval oli seal majas avatus uste päev,  Kella 12-st kuni 15-ni startis iga veerand tunni tagant teatri lavatagusesse maailma ringkäigule ekskursioonigrupp, mida juhtisid Draamateatri näitlejad.  Lift toob huvilised kolmandale rõdule, kus kõik näitlejatest giidid rõhutavad nagu ühest suust : siit avanevat perspektiiv -vaade – suhteliselt väikesest saalist hoolimata näib lava väikese ja kaugena. Edasi viiakse külastajad kammersaali, kus tehakse ka esimesed lugemisproovid. Nüüd viib tee suitsuruumi, mis Mari-Liisi selgituste järgi oli kunagi Evald Hermaküla kabinet. Seinal on teler, kust saab jälgida, mis ühes või teises saalis parajasti tehakse.
Et väikeses saalis käib Hendrik Toompere proov Adrus Kivirähki näidendiga «Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel», siis sinna piiluda ei saa.
Pikast kitsast koridorist viib proovisaali kaks treppi. Üks neist lai, teine kitsas ja ebamugav. Näitlejatele meeldib minna just mööda seda kitsast treppi. Seal on veel soppe ja koopaid, kus on huvitav istuda. Edasi jõutakse järgmisesse proovisaali, mille ehteks on paesein – enne 1955. aasta juurdeehitust oli see välissein. Selles on näha kahe mürsukillu jälg. See pärineb 1944. aasta märtsipommitamisest, kui punakotkad algselt saksa teatriks olnud Draamateatri asemel kogemata kõrvalasuva Estonia teatri maatasa tegid.
Siis viib tee pööningule, kirjandustuppa, kus veel enne viimast maja remonti võimutsesid tuvid . Siin on hoiustatud kõik need näitemängud, mida Draamateatris läbi aegade on mängitud. Kõige vanem näitemäng on aastast 1909. Paiga ühe aardena näitab kirjandustoa toimetaja Riina Oruaas kõikidele ekskursioonidele Ita Everi läbi töötatud ja märkustega rikastatud paksu tekstiraamatut «Don Carlos ».
Nüüd tuleb kostüümiladu. Suurem osa Draamateatri kostüüme asub siiski Suur-Sõjamäe tänava laos. Mitu kostüümi teatril kokku on, ei oska keegi täpselt öelda. Inventeerimine alles käib. Miljonit vist veel pole, aga teater küll pürib sinnapoole. Järgnevalt jäävad ekskursantide trajektoorile kostümeerijate ja õmblejate toad, kus põlisasukad külaliste gruppe ehtsates kostüümides tervitavad . Eriti lõbusad on õmblejad, kes julgemaid ekskursante tekiilapitsiga kostitavad. Edasi viib tee lava alla. Seejärel jõutakse dekoratsiooniaita, kus eri kappides seisavad väiksemad rekvisiidid. Samas konutab ka väike pliit , sest selles teatris jõuab lavale vaid ehe söök. Viimaks jõutakse sündmuskohale – lavale. Lava ühes pooles istub inimene, kes jääb nurga taha, aga on väga tähtis. Teda kutsutakse etenduse juhiks. Teises lava nurgas istub Maia Soorm, daam, kes etendustele venekeelset tõlget peale loeb. Ekskursioonid laval saavad otsa.
Õhtul kell 21:45 muutus Draamateatri fassaad tunniks ajaks suureks kinolinaks, millest oli võimalik vaadata Taavet Janseni, Taavi Varmi ja Andres Tenusaare kokkupandud 12-minutilist videoinstalatsiooni, kus põimusid teatri ajalugu ja tänapäev, rollid ja inimesed, hoone ja selle sisu.
Teatri juubeli tähistatakse 16. oktoobril galaetendusega. Päeva jooksul esitleti veel fotorohket raamatud „Eesti Draamateater 100“ (autorid Katrin Hallas -Murula, Kristel Pappel ja Haldja Jalajas), mis räägib hoone saamisloost ja teatritegemisest nende seinte vahel teatrimaja avamisest kuni Teise maailmasõja lõpuni.
Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse . Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja.
Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest .
Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase populaarse külakomöödia lavastust algas just sellest teatrist rahvusliku dramaturgia buum: hakati rohkem näidendeid kirjutama, samuti dramatiseerima kaasegsete prosaistide töid, need said publiku hulgas väga populaarseks. Laval olid eesti autoritest Raudsepp , Kitzberg , Vilde , Tammsaare , Luts. 1950. aastatel lavastati palju tollaseid noori autoreid (Smuul, Rannet , Liives). 1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 1970–1976 Draamateatri peanäitejuht. Lisaks isikupärasele kujundlikule režiile tõi Panso taas jõuliselt tähelepanu keskmesse eesti autorid ja klassikatõlgendused, lavale jõudsid Traadi, Vetemaa , Saluri , Krossi teosed.
Murrangulised nii Eesti ajaloos kui teatris olid 1980. aastad: algas rahvuslik vabadusvõitlus, seda ennustasid ja toetasid mitmed lavastused , eelkõige Jaan Kruusvalli ja Rein Saluri ajalooteemalised näidendid. Lavastaja Mikk Mikiver tõi lavale mitmeid näidendeid, kus põimusid rahvuse ja üksikisiku saatus, ajaloolised valikud. Esmakordselt jõudsid lavale seni keelatud teemad nagu eestlaste põgenemine Läände läheneva Punaarmee eest, nõukogude repressioonid , küüditamine, sunniviisiline kolhooside loomine, metsavennad.
Taasiseseisvuse aja olulisimaid autoreid on füüsikust ja filosoofist Madis Kõiv oma keerukate mälule ja mäletamisele keskenduvate näidenditega ning Andrus Kivirähk, erakordse humoristiandega kirjanik, kelle ülipopulaarsed näidendid uurivad rahvuslikku mentaliteeti ja kritiseerivad selle nõrku kohti.
Uut algupärast dramaturgiat tutvustatakse publikule ja teatritegijatele igaukuisel uute näidendite avalikul lugemisel, samuti antakse Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid raamatuna välja.
Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus . Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid . Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend. Viimastest aastakümnetest nimetagem tähelepanuväärseid lavatajaid nagu Mikk Mikiver, Juhan Viiding , Evald Hermaküla, Mati Unt, Hendrik Toompere, Merle Karusoo. Alates 1999. aastast on Eesti Draamateatri peanäitejuht Priit Pedajas ning alates 2006. aastast on teatrijuht Rein Oja.
Eesti Draamateatris on töötanud väga paljud kuulsad ja armastatud eesti näitlejad. Nagu öeldud, kasvas see teater välja koolist. Professionaalsest tipptaset on siin alati hinnatud, ka hiljem on trupp pidevalt täienenud kõrgharidusega noorte näitlejatega, trupi kõrgest tasemest räägivad muu hulgas rohked eesti teatri aastaauhinnad.
Et Tallinnas on olemas niisugune teater nagu Eesti Draamateater kõik on kuulnud , aga paljud üldse ei tea,kuidas kõik algas ja kuidas üldse meil Tallinnas ehitati teatri. Ma proovin lühidalt rääkida.
Pärast 1905. aasta revolutsioonisündmusi hakatakse Balti maadel rajama uuetüübilisi saksa rahvuslikke seltse ja ühinguid ning aktiivselt looma uut saksa koolide võrku. Ka Saksa Teatriühingu loomine langes samasse lainesse. Kui varem oli teater kandud neutraalset nime Tallinna Linnateater, siis nüüd hakati ehitama selgelt ainult sakslaste teatrit – Tallinna Saksa Teatrit.
Parima projekti saamiseks kuulutati 1906. aastal välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Sakslased moodustasid sajandi alguses vaid 10 % Tallinna elanikkonnast (umbes 12 000 inimest), siis ei saanud nende teater eriti suur olla. Tüübilt pidi see olema universaalne teater, kus saaks etendada nii draamasid kui ka muusikalavastusi ja operette. Konkurssi ruuniprogramm oli täpne ja konkreetne, fikseeritud olid mitte ainult ruumide suurused vaid ka soovituses nende seoste suhtes. Konkursis osales 61 projekt Saksamaalt, Austriast , Soomest ja Venemaalt (Peterburist ja Riiast ). Žürii valis parimaks Peterburi arhitektide Aleksei Bubõri ja Nikolai Vassiljevi projekt. Suur samm tulevase teatri poole oli tehtud: visioon teatrihoonest oli saanud konkreetse vormi.
Aleksei Bubõr (1876-1919) ja Nikolai Vassiljev (1875-1958) olid Tallinna Saksa Teatri projekteerimise aegu tõusvad tähed Peterburi arhitektuurtaevas. Tallinna Saksa Teater oli nende üks esimesi koostöös valminud töid. Aga see koostöö katkes kodusõja ajal. Saksa teatri ehituse võttis enda peale tuntud ehitusmeister Friederich Hübbe. Maja sai 1909. aasta sügiseks müürideni üles laotud. Hoone oli valmis 1910 . aasta sügisel. Juba 4. septembril 1910. aastal toimus pidulik avakontsert. Avamispidustel viibisid ka arhitektid Vassiljev ja Bubõr, nad kutsuti ette lava peale ja avaldati kordaläinud töö üle kiitust.
Saksa teater polnud mitte ainult väliselt uudne (juugenstiilis ehitatud), vaid kaasaegne ka tehniliselt. Suur ja sügav lava, tõusva põrandaga saal , austilised tühiruumid saali laes ja orkestriruumis, elektrivalgustus ja aruküte, raudbetoonkonstruktsioonid, töökojad, laod – kõik see oli igati eesrindlik.
1930. aastate ümberehituskavad. 1939. aastal sai Saksa teater pärast pikki asjaajamisi lõpuks päriselt eestlaste, täpsemalt Eesti Draamateatri omaks. Arvati, et teatrihoone tuleb ümber ehitada. 1939. aastal ajakirjanduses tutvustati ümberehitusprojekt, kus ei jäänud algsest juugendist midagi alles. Täna võib öelda, et õnneks jäid 1930. aastate pompoossed ehituskavad siiski paberile ning teater säilitas oma algse tervikliku ilme. Unikaalne juugenstiilis teater mitmekesistab südalinna ehk rohkemgi .
Sõjas säilis teatrihoone suhteliselt hästi. Täiendusi tehti Draamateatri hoonele vaid 1955. aastal ( arhitekt August Tauk), mil praeguse Georg Otsa tänava poole ehitati madal rõduga eendosa ning näitlejate garderoobide kohale neljas korrus, Estonia pargi poolsel külgfassaadil aga laiendati abiruume ning fassaad täienes akendega. Juurdeehitused sulati nii sujuvalt põhimahuga, et mitteteadjad peavad neid Vassiljevi ja Bubõri aegseteks. 1950. aastate teisel poolel ehitati teatrisse ka pöördlava, mis tehti eesti oma inseneride jõudude ja oskustega ilma, et selleks oleks olnud käepäraseid eeskujusid võtta. Teiste teatrite pöördlavad olid sõjav hävinud.
Mida siis aga enam kuidagi moodne ei olnud, see oli juugendstiil . 1950. aastal kirjutatakse teatri remontimise ettepanekutes korduvalt, et maja välimus tuleb tõsta nõukogude teatri ideelisele tasemele . 1950. aastate remontitega kaotati juugend nii teatri saalist kui fuajeedest nii palju kui see võimalik oli. Laemustrid värviti taustaga kokku ühtmoodi heledaks, koridoride seinte ja postide lainekujuline ornament varjati ühetoonilise värvi alla.
1967. aastal võttis teater kasutusele väikese saali. Sinna mahus ligi 70 vaatajat, ehitati ka väike lava. Väike saal tegutses siiski vaid kaks hooaega (oli probleeme ventilatsiooniga). Aga samal ajal juba ehitati korrus kõrgemal katuse all veidi suuremat Väikest saali (Keskmine saal nimetati seda siis).
1980. aastatel toimus teatris renoveerimine , mille käigus kaotsi läinud juugendstiilsed interjöörid taastati . Saalis taastati algne kohtade skeem, esimesele rõdule tehti tagasi loožid. Telliti uus mööbel, uuendati tehnilist sisseseadet jne.
Taas võeti teatrimaja uuendamine ette 2003. aastal. Värv oli juba koorus ning saalitoolid nii kehvas seisus, et inimesed isegi kukkusid toolidest läbi. Tähtis tegu oli lifti ehitamine. Teatri renoveerimine on lõputu protsess, ikka on siin midagi muuta või kohendada. Draamateatri maja on ajaproovile vapralt vastu pidanud. Sellel majal on oma iseloom, eriline väärika vana teatri aura, mis on väärtus omaette . Mis sest, et rutakas igapäevaelus võib see omaaegne kõrgendatud kunstiambitsioonidega arhitektuur ja need rasked ja ebaotstarbekad paekivimüürid naiivselt arhailiste ja anakronistlikena tunduda. Aga tihti küll me tunneme , et ärkab vana maja ja me ei jõua ära imestada: tal on nii palju jutustada.
Tänapäeval Eesti Draamateatris istudes on vahes raske ette kujutada, et kunagi esitati nende seinte vahel Wagneri ja Verdi oopereid ning et esimesed Puccini -etendused Eestis toimusid ka siin, tollases Tallinna Saksa Teatris. Tänapäevasest erines lavastuse väljatoomise praktika eelkõige kiiruse poolest. Proovid kestsid kõigest kolm kuni neli nädalat (praegu vähemalt kaks kuud). Keskpärasema dramaturgia ja jantide väljatoomisele kulutati vähem, klassikale ja kaalukamale materjalile rohkem aega. Kuna saksakeelsesse repertuaari valiti vaid kergemat dramaturgiat, siis olid prooviperioodid lühikesed. Näitlejad õppisid tekstid pähe, lavastaja näitas misanstseenid ette, kuulas siis edasi peamiselt teksti ja toonimuutusi ning laval poimuvale erilist tähelepanu ei pööranud. Tehti kolm peaproovi. Esimeses proovisid näitlejad kostüüme ja grimmi , dekoratsioon oli esimest korda täies mahus kohal. Teiseks peaprooviks tehti neis vajalikud parandused, näitlejad hakkasid kujundusega harjuma ning kolmas peaproov toimus juba etenduse korras. Tavaliselt tehti teises peaproovis ka reklaam- ja arhiivifotod. Tavapäratumad (näiteks ajaloolised) kostüümid püüti varem valmis saada, et näitleja võiks oma rõivastega harjuda. Ka olulisemad rekvisiidid või vähemalt nende analoogid püüti proovidesse saada võimalikult varakult, ikka selleks, et näitleja ent mugavamalt tunneks ja rekvisiidiga kohaneks. Kostüümid, ka need, mida näitlejad ise hankisid, pidid kindlasti saama lavastuskunstniku heakskiidu. Eraldi tehti tehnilise proove, kus seati valgust, dekoratsioone jne. Tihti toimusid need öösiti, kuna päevasel ajal oli laval näitlejatega proov, õhtuti jälle etendused.
Sõjaaja valulisemaid probleeme teatritöös oli varustamine, peaaegu mitte midagi ei olnud saada.
Töötajate arv kasvas kogu Saksa okupatsiooni jooksul. ühest küljest muutus teater tehniliselt järjest keerukamaks, mistõttu kasvas tehnilise personali osatähtsus, teisalt suurenes etenduste arv ja oli omakorda vaja rohkem maja ja etendusi teenindavat personali. Teatrid jäid Saksa okupatsiooni ajal natsionaliseerituks, riigilt saadi isegi vähest tegevustoetust.
1944. aasta märtsipommitamise käigus jäid kaks teatrit Tallinnas ilma majata. Väiketeatri hoonet purustati täielikult. Estonial jäid püsti varemed, kuid hävisid kõik olnud majas dekoratsioonid. Ka Draamateatri maja sai pommitamise käigus veidi kannatada ja veel märtsi lõppus kestsid parandustööd. Kuid maja oli alles ja 27, märtsil 1944 otsustasid kolm teatrit, et mängimist jätkatakse korrastatud Draamateatriruumides. Nädalapäevad jagati kolme teatri vahel.
Teises maailmasõjas ning selle järellaines kaotasid oma kodud mitmed eesti teatrid ja mõnigi lõpetas tegevuse, järjepidevus katkes. See oleks üsna lihtsalt võinud juhtuda ka Draamateatriga, koosneb ju ajalugu lõputust juhuste jadast. Kuid läks hoopis nii, et nüüd tegutseb Tallinnas ikkagi Eesti Draamateater ja tema koduks olev maja on eesti vanim teatriks ehitatud ja tänaseni ka kasutatav hoone.
Eesti Draamateater on kandnud eri aegadel erinevaid nimesid , siin on töötanud palju erineva mõtteviisiga inimesi ja tehtud väga erinevat laadi teatrit.
Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989).
Rahvusteatri vundament
Ajast aega on rõhutatud, et eesti teater peaks püüdma otsida ja säilitada oma rahvuslikku eripära ning tooma lavale eesti näitemänge, isegi kui nende tase on keskpärane. Samas teatripraktikud teavad, et eesti publik pole mitte alati algupäraseid näitemänge teatris vaadata armastanud.
On tõsi, et Eesti Draamateater on läbi ajaloo pööranud suurt tähelepanu nii eesti kirjanduse kui maailma draamaklassika lavastamisele, tihti ka olude ja moodide kiuste. 1990. aastail andis see isegi aluse taotleda Eesti rahvusteatri nime.
Teatri tollase deviisi võib edasi anda direktor Margus Allikmaa pidulike sõnadega: «Draamateatri näitlejaskond ja selle loominguline kvaliteet on tähendanud ka alatist valmisolekut tuua lavale oma rahvusliku kirjanduse väärtteosed, et selle kaudu ütelda midagi uut rahvusliku iseloomu, rahvuse enda kohta.»
Eesti rahvusteatri nime siis saada küll ei õnnestunud, sest selles nähti eelkõige majanduslikku mahhinatsiooni, aga sisuliselt on draamateater seda funktsiooni täitnud juba pikka aega.
Tähtlavastused
Teatriloolased väidavad, et Hugo Raudsepa näidendi «Mikumärdi» esietendus Draamastuudio Teatris 1929. aastal päästis valla rahvusliku dramaturgia buumi. Selle laines dramatiseeriti ja lavastati 1930ndail ka kõik olulisemad Tammsaare ning Lutsu teosed ning nii pandi alus nüüd juba kooliklassikaks saanud teoste üldrahvalikule populaarsusele.
Eesti teatri ja draama järgmine viljakam koostööperiood langeb 1950.–1960. aastate vahetusse, kui esietenduseni jõuavad Juhan Smuuli, Egon Ranneti ja Ardi Liivese näidendid. 1955. aastal hakkab draamateatris tööle ka Moskvas lavastamist õppinud Voldemar Panso, kes paneb aluse teatraalse režii taassünnile ning toob lavale hulgaliselt eesti kirjanduse põnevaid tõlgendusi. Olgu siin mainitud neist ainult mõned kõige kuulsamad : Tammsaare «Inimene ja jumal» (1962), Smuuli «Kihnu Jõnn» (1964), Traadi «Tants aurukatla ümber» (1973).
1980. aastail saavad rahvusliku vabadusvõitluse lipukirjaks mitmed Mikk Mikiveri eesti kirjanduse ja ajaloo lavatõlgendused. Jaan Kruusvalli «Pilvede värvide» (1983) mängimine sügaval stagnaajal on tundunud imena, sest lavastus räägib eesti rahva põgenemisest läheneva Punaarmee eest vabasse läände. «Vaikuse vallamaja» (1987) sai juba peaaegu vabalt rääkida nõukogude korrast, metsavendadest ja küüditamisest.
1990. aastaid eesti teatris on nimetatud ka Madis Kõivu suure tuleku kümnendiks ning seda paljuski tänu Priit Pedajase lavastustele Eesti Draamateatris. Ajal, kus majandusraskustes teatrid tegelesid usinalt publiku meelelahutamisega, tõi Pedajas lavale Kõivu kaks filosoofilise koega draamat ning modernistliku mälu-uuringu «Tagasitulek isa juurde» (1993), mida käis vaatamas üle 12 000 inimese.
Sajandivahetusel löövad draamateatris laineid aga juba Andrus Kivirähki näidendid. Eriliseks sündmuseks rahvusliku mentaliteedi uurimise ja õõnestamise vallas kujunes Kivirähki «Eesti matus» (2002), mida on mängitud suure menuga juba üle saja etenduse.
Olgu lõpetuseks öeldud, et Eesti Draamateater on seda ikka meeles pidanud, et ta on muu hulgas eesti draama teater ning panustanud palju ka koostööle kirjanikega. Headeks näideteks on siin nii uute näidendite esimese/avaliku lugemise kui ka teatri oma näidendiraamatute sari.
Teatriuuendused
Repertuaarivalik peegeldab siiski ainult üht külge teatri ideoloogias. Draamateatrit on 20. sajandi teisel poolel peetud Eesti esindusteatriks, nii et see nimi on seotud teatud ootustega – lavastuste kõrge kunstilise taseme ning traditsioonilembusega.
Üldiselt on näitlejad-lavastajad püüdnud publikut mitte alt vedada. Kuid vaatamata oma esinduslikule renomeele on Eesti Draamateatris pea alati lubatud tegeleda ka alternatiivsete otsingute ja katsetustega, sest kunstiline tegevus eeldab alati ka mingit uuenemist.
Omamoodi katsepolügooniks on kujunenud teatri väike saal. Nagu teisteski Eesti teatrites, avati ka draamateatris 1960ndate lõpul väike saal kolmanda rõdu kõrval. Aasta hiljem, 1968, aga juba suurem, 152 kohaga saal selle praegusel kohal, 4. korrusel.
See väike saal on olnud nagu draamateatri alateadvus, kus tihti möllavad ja pulbitsevad paheline energia ning salamõtted, mis suurele lavale justkui ei sobi.
Selles kontekstis tulevad esimestena meelde Juhan Viidingu intellektuaalne vaene teater, Evald Hermaküla improvisatsiooniline teater ning Mati Undi ja Hendrik Toompere pillav ja võõritav postmodernistlik teater.
Kuid neid katsetajaid on seal olnud teisigi. Ja mitte alati pole need peavoolust kõrvalekalduvad lavastused publikule heameelt teinud! Nii on mõnelgi korral esile kerkinud küsimus: kas Eesti Draamateater võib endale kogu oma soliidsuse juures selliseid veidrusi üldse lubada. Viiding, Hermaküla ja Unt on nüüd läinud, Toompere on saanud vanemaks ja targemaks...
Praegu kõlavadki kuluaarides vastupidised sosinad. Miks on Eesti Draamateatri repertuaaris nii palju turvalist ja korralikku meelelahutust, eelkõige muidugi komöödiaid? Kas draamateater püüab üle võtta Vanalinnastuudio publikut? Miks pole viimastel aastatel draamateatri laval sündinud imesid? Kas näitlejaile poleks vaja uusi väljakutseid?
Teater vastab: järjest rohkem peab teenima omatulu, publik tahab lõõgastuda, kõik sõltub lavastajate pakkumistest, kunstis on tulemust ennustada võimatu jms. Kõik on aktsepteeritavad põhjendused, aga nõudlikum vaataja aimab siiski probleemikoldeid ning näeb segadust draamateatri identiteedis.
Isiksuste süsteem
2004. aastal avati pööningukorrusel endises dekoratsioonitöökojas draamateatri kolmas mängupaik – maalisaal, kus praegu mängitakse kammerlavastusi, muu hulgas edukalt ka sellist üsna elitaarset žanri nagu monolavastus. Uus intiimne mängpaik, mis palju publikut ei mahuta, palju raha sisse ei too, nii et mida kõike seal veel teha võiks proovida. Vähemalt natuke hullust või piiridel kõndimist on ühele kunstnikule ja mõnele vaatajale ikka vaja!
Draamateatrit on tihti nimetatud ka staariteatriks, kus töötavad meie parimad näitlejad – tuntud ja armastatud staarid . Väikse liialdusega võib öelda, et draamateater on pea alati riisunud koore teatrikooli lendudelt ja teiste teatrite truppidelt.
Selles majas töötanud kuulsate näitlejate rida on nii võimas, et nimekiri tuleks pikk ja selle tegemine keeruline, sest vahetegemine suurte ja väga suurte näitlejate vahel on ju nii subjektiivne. Riskimata kedagi solvata, tuleb loobuda ajakirjanduslike edetabelite tegemisest ning paluda , et draamateatrit esindaks näitlejate grupifoto, mis vana traditsiooni kohaselt peaks sümboliseerima psühholoogilise teatri alust – näitlejate ansamblit.
Kuid asjal on alati olnud ka teine pool. Kes ja kuidas suudab tasakaalustada ja juhtida seda suurte isiksuste keerulist süsteemi? Kes võtab endale vastutuse kõigi nende annete arendamise ja rakendamise ees? Pole vist ühtki teist eesti teatrit, kus lavastajate, peanäitejuhtide ja direktorite õlule on pandud nii palju moraalset ja kunstilist vastutust.
Draamateatri sisekonflikte mängitakse eesti teatri ja avaliku elu suurel laval ning seal jäävad ellu vaid professionaalid. Loodame, et suured draamad draamateatri ümber on vähemalt selleks kümnendiks läbi, nii et kõikide energia koondub nüüd ja edaspidi sellele, mis teatri kunstilisel laval toimuda võiks. Palju õnne, Eesti Draamateater!
Kasutatud kirjandus
Eesti Draamateatri maja 100. Eesti Draamateater 2010. Tallinn
Interneti allikad:
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-draamateater-tahistas-maja-100-sunnipaeva.d?id=51283154
http://www.draamateater.ee/kes-elab-lava-all-ohtuleht
http://www.draamateater.ee/
http://teatriaasta.festival.ee/est/uudised/teatriaasta_uudised/?id=359