Mees kes teadis ussisõnu analüüs (0)

KIRJANDUSTEOSE ANALÜÜS

TEOSE AUTOR: Andres Kivirähk
TEOSE PEALKIRI: Mees, kes teadis ussisõnu
TEOSE ŽANR: Sürrealistliku maiguga rahvuslik tragikomöödiline äärmuslik igapäavea realism .
ILMUMISAASTA: 2007
1. Autorist kokkuvõte (pere, haridus , ametid, eraelu, tervislik seisund jt.
võimalikud loomingule mõju avaldanud tegurid)
Andrus Kivirähn sündinud. 1970 sai tuntuks teosega " Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed"(1995). Ja ta jutustab jutustab ajalugu niimodi nagu seda eesti ühiskonna populaarne arusaam kajastab, ehk joonistab iseseisvus ajast konkreetse õnneaja pildi. Kivirähk ei kirjuta mitte lihtsalt naljakat ajalugu, ta tekstid on kahekõnes meie ettekujutustega ajaloost. 1990. aastate populaarseim romaan tõenäoliselt on ka Kivirähki "Rehepapp ehk November"(2000), lugu leiab aset ajal, mil valitses veel mõisa käsk. Kuigi Kivirähni esitatud pilt maarahvast näib esmalt negatiivne ei ole asjad kehtivalt nii ja Kivirähi tegelased pole mingid allaheitlikud tööorjadest talupojad vaid maaseadusi tundvad nii ,et tüssata vanapagant ei ole neile väljakutseks. Nad näevad enda maailma kui killukest osa suuremast ilmatervikust kuhu kuulub kõiksugu vaime ja hingesid. Parunid aga valitsevad maad vaid näiliselt, sest nad ei mõista selle sugavamt olemust. "Rehepappi" higestatud maailma on karm paik, kes tuleb ülimalt ettevaatlik olla, et ellu jääda.Nagu ajastule kohane nii ka Kivirähna proosades on ka märkimisväärne see, et senisest rohkem pöörati tähelepanu segadusele milleks on inimese enesemääratlus, küsimused nagu kes ma olen? ja modernistlik proosa näitab maailma valulise ja sügavmõttelise paigana, tegelased otsivad tõde, püüdlevad siiralt tõsiste eesmärkide poole. Kivirähk uurib piltlikult öelds tõrivkuga ringi bensiiniga täidetud sügavas sügavas koopas milleks on eestlaste mentaliteet ja eluhoiak .
Muusi tema teoseid
„Eesti matused“
„ Limpa seiklused“
2.Teoses toimunud sündmustiku aeg—koht—ühiskonna kord ja ajaloolised tegurid
13. sajand peale muistset vabadusvõitlust 1208-1227, Lääne Eesti orud, metsad , saared ja külad. Ristisõdalaste tulek, autokraatia ja koos nendega ka nende kultuur, käitumine, keel ning meel.
5.Peategelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel
Leeme
6. Kõrvaltegelase (-tegelaste) (nimi, kes) iseloomustus, areng teose vältel
Onu Vootele – Tark, ei usu jumalasse mitte ühestiki usut, ratsionaalne ja rahulik , vajadusel ka võitleja
Pärtel (peeter)- Veidi lühikese temperamendiga, algseslt ssõber pärast võõrastav ja reetlik nong meelest nõrk munkade ja raudmeeste mõjudele.
Hiie - Algselt arglik , on kasvanud üles majas paksult täis põhimõtteid, hiljem kui vabastatud füüsiliselt ja psüühiliselt on kindlam ja rõõmsam - lausa niipalju kindlam, et raiub maha püha hiie koos Leemetiga
Tambet - Hiie isa, ultra konservatiivne , vihane ja eba mõistlik, meele mürgitatud tasemini kus oma enda tütre elu ei ole hind mis oleks liiga kallis maksta.
Hiietark Ülgas- Hull, kõhn ja löödud elust, kuri ja nõrk.
Meeme - Endine vägede juhataja, nüüd hedonistlik,
Salme - Lihtne inimene, veidi skeptiline kõigest.

Külapealik Johannes- Kohaliku Kristliku tegevuse ja külastamis protsessi eestvedaja , lojaalne oma põhimõttetele kuid lühinägelik, eba solidaarne ja vastuvõttmatu tesiste arvamuste suhtes.
Magdaleena - Johannese tütar, isa moodi usulik nii jeesuse kui ka raudmeeste suhtes, mõistvam ja arusaavam siiski kui ülejäänud küla.
Ints - Naissoost ussi kuninga tütar, ratsionaalne, häirimatult isekas ja asjatundlik .
Mall - Hiie ema, vaikne ja kaasaminev, traditsioone austav, usub, et haldjad on Leemeti ja Hiie poolel.
Inimahivd Pirre ja Rääk- Huvitavad oma ainupärase elustiili pärast, vanad ja kogemustega isiksused, suured sõbrad Leemetile ja oma ürgsetele juurtele aina saransemat otsivad- see ka põhjuseks mis teose lõpus tood puude otsas kõõluvad.
Linda - Leemeti ema, üleliialdav, hooliv nagu vanemad ikka.
Vanaisa (Tölp)- Kange, vaper , realistlik, hull, käsitöös osav, vana kuid äärmiselt tugeva rammu ja võitlus oskustega
Suur Kala- Ürgne, rahulik ja mõistlik
Põhja Konn- Majesteetlik, hirmuäratav, hõõguv.
Röks (Taaniel)- Tuulepüüdja Möigase poeg, kristlik, siiras, kastraat ja mitte Möigasele meeltmööda käitumsiega.
Möigas- Karm, seikluslik, vana kool, sõbralik
Jaakop, Andreas - Juhmid , eksiteel rumalaks saanud, võitlejat neis pole.
7. Põhisündmused, süzee
Mehe kes teadis ussisõnu lugu algab lõpust , ehk kogu lugu räägitakse tagantjärge selle juhtumisest. Lugu algab metsast siis ühesõnaga kus peategelane Leemet tutvustab meid ussisõnadele ja nende väe demonstreerimiseks kutsub enda juurde põdra kuid teisel minna laseb . Siis hüppame aga aastakümneid tagasi Manivaldi matustele kelle põletus mattuseid nagu metsas kombeks oli olid kõik metsa elanikud ning Leemeti sõbrad vaatama tulnud tänu Manivaldi mainele kui vaenlaste laevade tuleku hoiatana. Kunagine veteran rüütel Meeme annab Leemetile mingi õhukese kottikese sõrmuse mis tuleb hiljem tähtsaks. Tutvustatakse meile ka valitsevat olukorda ehk küla ja metsa vahelist vastasseisu ja külade domineerivat positsiooni mille too omanadas tänu oma ’mugavustele’ Külaga on ka Leemeti perekonnal selline sünge/naljakas lugu, et kunagi kui Leemeti pere oli külas elanud olid tuntud meelitajad karud lingi luusind ja üks lausa Leemeti ema näppand ta isalt ning tooga voodisse saanud, kuid karu tabati teolt isa poolt ja kui too saksa keelt kirus talle siis karu lõi kartma ja hammustas talt pea ning hiljem ise süüst enda riista. Peale seda liikusid Leemeti perekond tagasimetsa, sest tegelt külla minek oli vaid isa soov. Kuid nüüd metsas olles tekkis Leemetil taas huvi küla vastu ja ta nirus ema, et nad kasvõi lihtsalt vaatma läheks mis seal sünnib.Enne 1-2 peatükkide lõppu kirjeldatakse ka Hiietarga Ülgase kurja veidrat iseloomu ja käitumist ning Leemti mõistmatust miks haldjad nii õelad on, et käsivad kogu aeg vere ohvreid, nagu näiteks siis kui Leemt tahab jõkke supplema minna, peab jänese ohverdama Ülgase juttu järgi.
Niisiis Leemet ja ta sõber Pärtel võtsid kätte ühel päeval ja läksid külla kus sattusid külapealiku Johannese ja ta tütre Magdaleena juurde kes neile igasuguseid asjandusi nagu vokk tutvustasid. Tagasi metsas pajatas Leemt onu Vootele oma elamusi, kuid onu Vootele kaine meelega lükkas need ümber tuueks esile selle kuidas see Kritlik liikumine on vaid moe asi ning kuidas paljud küla leiutised on olemas, et asendada ussisõnu mis tood unustanud on. Ussisõnade hääbumisse on pannustanud laiskus mis tuli sellest, et suuremad sõjad said peatud ja inimese keele ja kõrvale oli ussisõnadega toimetulek keeruline. Räägites vanadest aegadest pajatatakse ka Leemeti vanaisast, ühest ülimalt kangest sõjakast mehest kellel mürihambad suus ning kes tappis sama lihtsalt nagu lööks sääski. Kord suures lahnigus oli Leemti vanaisa viimane seisev eestlane lahniguväljal ja, et temast jagu saada pidi talt jalad alt lõikama aga kuna mees endiselt tappis viasti ta merre naeruga. Lahingu kaotamises oli süüdi suurelt jaolt taktika, Meeme kes kunagi vägesi juhtis soovitas meestelt püsida klassika juures ning võidelda ussisõnadega ning huntidega ratsutatdes laanes, kuid mehed tahtisd olla mootsad ning söötsid raudmeeste moodi koos roostetanud riistadega mis mõnedelt iidsetelt rüüstusretkedelt saadud lagedal väljal vaenlasele kallel, kannatades hiiglaslike kaotusi.Igatahes hakkas Leemet siis ussisõnu onu Vootele range käe all õppima, ja tal läks veel too töö päris usinalt niimodi, et harjutuseks sai lihtsalt metsas ringi kõndida ja aina sisistada ussisõnu.
Leemet oli ühel päeval sama moodi mestas seiklemas kui kuulis kuskil häda hüüet kuulis, tormas hääle poole ja leidis sealt ussikuninga soost ussi hädas juhmi siili rünnakuga. Leemet pani siilile jalahoobi ning too lendas kus kurat ja ussikuniga pojast Intsust (tütrest nagu hiljem plot twistina teada saame) sai Leemeti igavene sõber.
Kolmekesi Leemet, Pärtel ja Ints on suured sõbrad ja mängukaaslased üksteisele. Kuid muret tunnevad nad veel ühe metsa lapse üle ehk Hiie üle, too on isa Tambeti ultra konservatiivse käe all ning on sunnitud päevast päeva tegema ränka tööd milleks on ligi tuhande jänese tapmise ja peade maha raiumise , et neid siis toita Tambeti saja loomaga hundikarjale. Kari on nii suur kuna Tambet võttab kõik loomad endale mis linna kolinud maha jätnud, tema arvab , et hoiab seda karja, et kunagi ratsutaks temaga suur vägi. Kuid kõik teavad, et mees on peast hull ja silme ees tal illusioonid . Hiiet painab ka veel see, et Tambrt sunnib teda hundipiima jooma, kuid Hiie vihkab hundipiima, niisiis haldjate hull nagu Tambet on palub hiietargal Ülgasel teda aidata ning too alustab rõvedus rikkast protsessi Hiiet piima panna jooma, kuid asjatult ning lõpuks väidab Tambetile, et Hiiel on peal needus ning hakkab piima jooma 10 aasta pärast lootes siis, et Tambet selleks ajaks surnud. Hiiet igatahes nad kunagi eriti rõõmsalt ja hopleval sammul ei kohanud.
Ussisõnade tunnid aga metsas jätkusid ning koos Intsu ja onu Vootelega kohtavad nad rohkelt vanu metsa elanike kellest mõned mäletavad iidset lohetist/müütilist olendit nimega Põhja Konn. Põhja-Konn suudab teha kõike ja tema äratamiseks on vaja tuhat meest kes korraga peeni ussisõnu sissittavad. Kus ta praegu magab , seda keegi ei tea aga teadakse, et on olemas valvurid ja võti tema asukohale. Keegi vanake on kuulnud , et võti mis viib Põhja Konnani võibolla sõnajalaõies mis olevat pööriööl õitsend. Koos Pärteliga nad järgmisel pööriööl siis seda otsisd, ubmusklikult kuna sõnajalg ei õitse aga siiski, sest ilus ja toetav on uskuda . Meeme sattub hommikul vastu pööriööd väsinud poistele otsa ja garanteerib neile, et sõnajalas võtit ei leidu, kuid võti ja Põhja Konn siiski on. Meeme pakkub ka lootuses poistele tapetult munkadelt varastatud veini mida ta jumaldab kuid poisid kõhkluses keelduvad.
Leemet on pannund tähele kuidas Meeme niimodi kahtlaselt lihtsalt ilmub kusagilt ja üldiselt on ta üks väga omapärane isik. Et asjadele rohkem selgust tuua pärib ta onu Vootelt kes Meem ültse on ning too pajatab. Meemet nagu varem öeldud juhtis eestlaste vägesi raudmeeste vastu, ja peale otsustavat lahingut vandus ta oma rahva kaitseks kõik teha, kuid nähes külastumist ja kristliku usu vaba levikut tema kaitsealuste seas otsustas too loobuda kangekaelsest võitlusest ning hakkas hedonistiks. Kuules Meemeti märkimisväärseid saavutusi süttib Leemeti mõttes latern, et ehk on see võti mis talle Manivaldi matusel usaldati Meeme poolt see mis viib Põhja Konnani.
Koos Intsuga võeti kätte ja mindi siis sõrmuse juhtides otsingutele, kuid need kulgesid tulemusteta. Tee peal aga kohtasid nad paksu munka, Leemet räägib kuidas oli noorena arvanud, et mungad on raudmeeste naised kuna neil kleidid ja tissid kuid kui ta kord nägi ühte neit kusemas jooksis ta onu Vootele juurde suurest vaimustusest, et mungal on noku ja onu Vootele rääkis siis, et nad pole naised vaid lihtsalt väga paksud mehed. Igatahes üks nesit munkadest tuli neile vastu raja peal ja nähes Leemeti sõrmust, ihaldas seda ning näppas too mille vastu reaktsioonina Ints kallale tungis. Kuid munk oli sõrmuse neelanud ning Ints mitte tahtes oma uhket nahka määrida kamandas ühe vaskussi seda otsime munga kõhus, Leemet lõikas siis sisikonna mungal lahti seal kus vaskuss oli sõrmuse leidnud ning järgnised veel mitmed korrad kus sõrmust käidi proovimas Põhja Konna otsingutel, kuid iga kord asjatult. Rännakutel aga sattuti tihti (omaliigi viimased ) inimahvide Pirre ja Räägu juurde kes elasid veel iidsemate kommete järgi kui inimesed metsas ja lommulikult külas. Nende juures sai alati öömaja ja süüa kuna nad lahkesti kõrvetasid sulle sööki , sest ise nad ju sõid liha toorelt ning nad olid tuntud tegelased metsas. Inimahvidele meeldisid ka hirmsasti igasusgused mutukad ja putukad ja nende lemmikud oli täid , nad olid lausa ühe täi suutnud kasvatada kitse suuruse täi. Kui inimahvid palusid Leemetil, Intsul ja Pärtelil temaga jalutama minna, ei olnud Leemetil süda ei öelda ehki ta pelgas neid elukaid. Kuid jalutamine tõestas end olevat karske väljakutse , sest suurel täil oli väikse täi mentaliteet ja käitumisviis ning alatasa üritas too pugeda väiksetesse avadesse ning pragudesse kuhu ta kinni jäi ning jalgu sikutas ja teda siis välja pidi aitama . Täi seikles ka julgelt järve, seal jäi ta aga hätta ega suutnud kuidagi viisi orienteeruda, Leemet mornilt hakkas talle järve järgi minema kui platsi lendas hiietark Ülgas ja lõugas, et poisid järve haldja rahu rikkuvad kuid näes täid pidas ta teda haldjaks ning laskus põlvivl veel udu ajama . Ints ütles, et see on täi ja demonstreeris oma vabariikliku ideoloogiat. Ka Leemet nõustus ja kui täi kaldale jõudis hakkas Ülgasel häbi millest sündis uus raev kuidas igavese suppi on Leemet kokku keetnud lastes seda hirmast looma vette ning ohverdada tuleb nüüd kogu Leemeti pere hundikari. Leemet ehmus sellise juttu peale ja jooksis koju jättes Intsu ja Pärtlile täi koju viimise .
Koju jõudes aga tabab meid veel laine draamat , sest peale lahke ema kes pakkub öökullimune on seal ka Salme ja tema pistab kohe mõnitama miks Leemet seal käib inimahivdega suhtlemas, et nad nii rõvedad. Jutu tuleb jälle karudest kui Salme teatab , et võib lasta ühel karul täi maha lüüa mille peale ema kohe valvele sattub ja rohkem selle mõmmi kohta pärima hakkab, sest nagu teada tema karusi ei usalda. Leemet ei suuda kaua oma süümepiinasi sees hoida ja nuttab emale järve ääres toimunu välja. Sama kohkunud ema leiab ja nii saabki, et onu Vootele oodatkse ära, et see oma nõu ja jõuga asjad korda seaks. Onu Vootele jõuab koju ja leiab samuti Ülgase plaani asajtuna ning koos Leemtiga lähevad nad öösel siis järve juurde. Seal Ülgas ei võtta kergelt Leemeti ja Vootele poolt tema soovide eiramist ning üksteisepoole saadetakse ähvardusi ning mõnitusi. Onu Vootele üritab Ülgast korrale kutsuda kuid asjatult ning Ülgas ründab kuid Vootele hammustab teda käest ja uluv Ülgase jäetakse sinna paika ning minnakse ise koju.
Sellest ajast saadik hoiti Leemeti pere ja sõpruskonnas Ülgasest eemal ja Tamebetist kes küsimatult Ülgast jälgis ka. Kuid kui metsas on nii palju inimesi siis on raske mitte kokkupuutuda üksteisega ja kord Tambet kohtas Leemetit ja ta ema ning see kokkupuude ei olnud kena. Sõimati jälle üksteist, Tambet ei suutnud andestada neile, et nad kord külas olid elanud ja Tambet kutsus Leemeti ema lausa karu litsiks. Kuid ehki võib tunduda, et Tambet nii kõva mees on ei ole asjad päris nii ning ka temal on olnud äpardusi. Ema on Leemetile rääkinud kuidas kunagi Tambet talle oli külge löönud ja kui kord tahtes talle meelehead teha hankis puu otsa kärgede viis mett . Kuid enne küla kosti viimist läks ta korra kodust läbi kuid häbenes meet enda käes hoida ning siis pistis selle püksi ja see seal tagajärjena sulas ju kõigega kokku ning kui siis mürgihammastega vanaisa päris mis poisil püksis on ja see püüdis hoida tähelepanu eemal oma püstes vaitsevas äppardusest rebis vanaisa tal püksid lõhki paljastades oma olukorra mis perel palju naeru tõi. Kohale kutsuti karu mesi ära lakkuma kuid see keeldus põhjusega, et on isane .
Hiljem Leemet, Ints ja Pärtel seikleisd metsas kui kohtasid Hiiet kes isa taga kusagile teel oli. Temaga jutt oli lühike, Tambet ju rautse rusikaga Hiiet kontrollis ega kuskile hulkuma ei jätnud. Hiielt saidi häbelikult teada enne kui ta ära lippas, et täna õhtul naised kuupaistel vihtlevad, seda sündmust on Pärtel ja Leemet juba tükk aega tahtnud näha, et mis selle saladuseloori all peitub. Õhtul nagu kokkulepitud saavad Pärtel ja Leemet naiste salajases kuupaistelises vihtlus paigas kokku hiilides oma emade õdede järgi sinna. Seal hoitakse ülimalt madalat profiili, et paljas naised kes puuotstes end vihtelvad kuupaistel neid ei märkaks. Kuid ükskõik kui vaiksed nad ei oleks siiski kuskil praksub kuivand oksake. Salme tuleb alla uurima , kesse luusib ja siis kõigi imestuseks paljastab end karu kes Salmet kiitma ja kummardama hakkab. Salme ema küsmiuste peale Salme hüüab, et pole siin all kedagi ning ronib tagasi puu otsa, andes ülejäänud õhtu Mõmmile korraliku show.Peale seda ööd sai suureks painajaks Leemetil hoida saladuses Salme ja ta sõprade ees fakti, et on neid paljalt näinud, samamoodi oli piinaks ka see, et ei saa Salme ja Mõmmi suhteid kituda, sest see paljastaks ka tema patu .
Sel samal päeval kui Hiielt saidi teada naiste vihtelmise kohta tollel ööl vandus Leemet, et käib tihedamini Hiiet vaatamas, sest elades Tambeti kodas tuntsid seltismehed talle kaasa. Niisiis kui kord Hiie üksi oli läksid Ints ja Leemet külla. Hiiega rääkides said teada tema kurvast kohustusest huntide ees neid toita päevast päeva tehes rasket, verist tööd terava kirvega mis kohe ültse ei sobinud tütarlapsele. Hiie mainis, et kui hundid ei saa süüa hakkavad nad ulguma koledasti ja siis tuleks Tambet ja pahandaks kohutaval moel. Leemet võttis kätte ja õpetas Hiiele ussisõna huntide magama oanemiseks. Ja see ussisõna töötas väga tõhusalt Tambet imestas väga, et hundid nii tasad on, kutsus Ülgase ka nõu pidama , ja haldja hullud nagu nad olid ehk mingi ohverdusgea haldajtele hundid taas karjuma panna. Kuid suht sootult, Ülgas jõudis arusaamani, et haldajad tahavd magadad ja panid hundid siis vakka, kuid Leemeti imestuseks ei tulnud neil kunagi pähe ussisõnu katsuda . Igatahes huntide vaikimine tähendas Hiiele palju vaba aega mida ta sai rõõmsalt nüüd kasutada selleks, et koos teistega ringi joosta ja mängida.
Kuna Hiie ja Ints polnud kunagi külas käinud otsustati neljakesi pundis ka seda minna vaatama. Kõik kulges suht rahulikult ja Pärtel ning Leemet tahtsid ju muidugi julgete ja vapratena Hiie silmis väljanähe nii, et need kaks natuke äkkiliselt ekspetitsiooni külla vedasid . Sattusid nagu eelmine kord külavanema Johannese juurde ja seal pakkuti neile kohe leiba, anti lausa terve päts, kuid siis juhtus niimodi, et Magdaleena näeb Intsu ja paneb kisama, sest Kristlastele on uss pagan parem käsi. Asjad lähevad aina segasemaks kui Johannes labidaga vehib tahtes Intsu maha lüüa, see, et Leemet ette hüppab ja oma sõbra eest välja sesiab ei aita. Johannes sattub ise paanikasse ja hakkab paluma, et lapsed sisse tuleks ja ära ristitaks ja seda ja toda. Leemet kaotas kõik otsusevõime ning koos pandi pagema kus kurat metsa poole.
Metsas võeti hoogu ja kogudi mõtteid, metas olid ju ussid ja inimesed parimad sõbrad, külas olev viha oli nelikule arusaamatu. Kuid veel huvitavam oli avastus, et leivapäts oli endiselt Leemetil käes ja isegi kui hirm oli suur ja Hiie häda samuti otsustasid nad mekkida leiba. See eriti hästi ei istunud neile. Hiie hakkas kohe öökima, Leemetil istus leib samuti raskelt sisikonnas ja Leemetil oli tõsine kartus, et sureb see leib kõhus istudes . Koju minnes ei suutnud Leemetit maitsvat värskelt küpsetatud liha sisse kugida ja ema päris mis viga. Süümepiinade survel nutis Leemet uuesti emale see, et leiba sõid. Salme mingi ütlusega paljastas ka ise, et on leiba proovinud ja ema puhkes nuttele, et just olid nad armsad lapsed ja juba söövad leiba. Lapsed suutsid ema maha rahutada ja Leemet tundis, et kõhsu asjad liiguvad ning ta läks õu kempsu. Seal kohtus ka Meemet, temaga rääkides sai Leemet teada, et sõrmus on täitsa tavaline lihtsalt kena ese. Tagasi tulles oli Leemtil kerge olla ja rõõmuga nõuds ta enda ette pada põdra liha.
Kui homme sõbrad kokku said jagati muljeid, Leemet ei tahtnud öelda tesitele ,et ta ära rääkis. Kõigil olid halvad arvamused väljaarvatud Pärtelil kes läks Leemetiga tülli selle üle kas leib maitseb hästi või mitte. Igatahes Pärtel lahkus pundist kui ülejäänud läksid inimahvide juurde kus laulusid lõkke juures ning aitasid inimahve nende toimetustes. Hiie meeldis väga suurele täile, kes vahepeal oli targaks saanud. Kuid see oli päeva rahu enne tormi, sest koduteel otsis Pärtel valjhäälselt Leemet, et talle teatada, et nende isa on otsustanud külla minna. Sõbrad küll kinnitasid, et ei ole hullu ja nad endiselt saavad aega koos veeta kuid siiski olid mõlemad teadlikud, et olukord on väga ebasoosiv.
Järgnevatel nädalatel oli Leemet morn vaadates ka paljusid peale Pärteli pere lahkumas ja küsitledes ka ise oma tulevikku selle taustal.Leemet võrdleb emmigratsiooni sulaga kus jää sulab ning jookseb jõgedena eemale kuskile. Onu üritab teda lohutada tarkusega, et ei tasu liialt ettet mõtelda ning tuleb siiski elada olevikus , ja hetkel oli nende olevik sellel järgul, et valmis sai maitsev põdraliha praad ning nad läksid sööma. Kuna pea mängusõbrast oli Leemet ilmajäänud hakkas ta rohkem Hiie lähistel nillima kuni Tambeti teda äraandjana südistades ära ajas. Üödiselt oli Tamebtile väljaränne suur hoog mõjunud väga kokkutõmbavamalt ja ta ei lasknud enam Hiiet nii lihtsalt silmist. Siis läks Pärtel metsatukka küla peale passima, lootes seal näha Pärtelit keda ta polnud nädalaid kohanud ehki olid luabud kokku saada. Ühel päeval veidi julgemalt külla juures luurates taltsaski ta teel vastu Pärtel teel heina lõikama koos sirbiga. Kahe vaheline veider jutt kisus päris kiiresti vihaseks, algse põhjusega, et hirmus õnnetu Leemt nägi endale olevat kaks võimalust: kas nutta oma kurbust Pärtlile või matta see süüdistuste ja Pärtli uue elu maha rääkimisse.Leemet valis süüdistamise ja haleda naljaviskamise ja sellest süttiski lõpuks tuli millest mõlemad osapooled lahkusid vihaselt kiirel sammul oma suunda astudes. Terve päeva tampis Leemet ringi kohtamast mitte ühteki inimest ning öö veetis ta magades ussikoopas, sest oli liiga hilja , et minna tagasi oma hütti.
Leemet tunneb end jätkuvalt tühjana ning kaotams on ta elu tahet, Pärtel on alustanud uut elu, ussisõnad ära unustanud, nime vahetanud ja nii see inimeste arv metsas ükshaaval väheneb. Sii jõuab kohale talv ja suureks sündmuseks mis ta meelt veidi tõstab on see, et ussikuningas on Leemetit ja ta pere kutsunud talveund magama koos nendega ning onu Vootele võttis aupaklikult kutse vastu ning kolitigi siis talvkes usside sügavasse koopasse. Salme oli ka enne koopase minekut depresioonis, sest kõik karud ning ka tema mõmmi olid ju kõik talveunes ning keegi ei käind teda võõrutamas. Kuid tagasi ussikoopase tulles seal oli Leemetil hämmastavalt hea olla, uni oli põhjalik ning magus, magus oli ka magusa kivi lakkumine mis su kõhu mitmeks nädalaks tätits mingi ime kombel .
Leemet ja onu Vootele olid esimesed kes ärkasid unest, kõht ihkas päris toitu ning koos otsustati minna onu Vootele juurde kus keldris peaks olema kena kints põdra liha. Kuid seal keldris toimus kõige hullem mis sai halvasti minna, onu Vootele lämbus, Leemet ei oskand aidata, algul arvas , et onu magab, kui nägi, et asi on hull üritad toda keldrist välja kanda kuid sootusetult. Onu kukkus ta peale, keldri usk sulges kattes külma keldri pimedusega ning Leemet ja Onu Vootele jäid abitult murtud luudega piinast minestatult lamama nädalaks. Mingi aja pärast Leemet ärkas paksus mädaneva keha haisust paksus ruumis ning hakkas ussisõnu sissitama tundes suurt emotsionaalset valu, et mees kes need talle õpetas on surnud. Rästikud olid talveunest ärkand ning kuulsid Leemeti abi hüüdeid ning tulid ja vabastasid ta. Järgnevalt mingi aeg lamas Leemet edasi koomas kuid sai siis terveks ja elu kulges edasi. Ka karud olid ärganud ning peale põhjalike vaidlusi läks Salme mõmmile ning ka ema lõpuks nähes karu lahkust mis sulandas ta südame hakkas mõmmit armastama . Kuid karu on ikkagi karu ja ta himu uue saagi vastu ei kustunud, niimodi käis ta tihti metastukkas külapoole nillimas naisi. Leemet kui viimane ussisõnade mõistja ja oma sugu viimane mees oli ema poolt kohustatud karu koju käimas kutsumas ja karu noomida. Leemet seda tekigi ning tihti käis ta karu metsatukkast koju kutsuma, vahest jäädes ka ise natukeseks ajaks küla koos karuga vaatama.
Naise võttmise teema oli saanud aktuaalseks Leemetile, ema käis ikka peale, et Hiie saab tema naiseks kuid Leemet ei leidnud, et Hiie tema jaoks see ilusaim õis murus on. Tambet ja Mall endiselt eirasid Leemtit ja ta pera nagu uhked kullid nõgestes ning Ülgas nähes neid pistus needusi kisendama ja tema käimasid võis lihtsalt jälitada, sest temast maha jäi alati pikk saba ohvrite verd. Inimahvid olid oma eluga ja püüdlusega kõige ehtsama ja iidsema poole viis neid puude otsa kuhu nad kolisid kogu oma vara sama ajal kiites esivanemate geniaalsust ja tarkust, sest kõik probleemid tulid sellest, et puude alt roniti maha. Ints vahepeal on saanud rasedaks ning kui teavitab sellest Leemetile selgub, et Leemet ning ka lugeja on kogu aeg valesti arvanud, et Ints on mees, tegelt on emane. Leemeti ema haarab ka suur romantika hoog kui jutuks tulevad väiksed lapsed ning eirates Leemeti hoiatusi ja muud hakkab ta kuduma suures koguses riideid tema tuleviku lastelastele . Kui ussipojad sündisid oli himu metsas suur, ema läks vaatmas vastsündinuid ning ka Hiie tahtis kuid Leemet kartes Hiiet ja ema kokku lasta hoidis Hiiet ussikoopa suu ees eemale, minnes tema juurde väga lähedal, nagu üritaks mingit sõnumit saata, Hiie veidi imestunult ning segaduses siis lahkus, et tulla hiljem tagasi.
Homsel päeval tahtis minna Leemet Hiiele lähedust selgitama, et too mingite valede ideede peal oma lootust ei kergitaks. Kuid teel kuuleb ta võsast Magdaleene karjeid, tuleb välja, et korjates marju on mingi uss teda hammustanud ning Leemet päästab ta ussisõnade väel mis Magdaleenat imestust ja põnevust tekkitavad. Leemet ka vabandas ussile, et inimesed selise on lihtsad lollid. Magdaleena kusus Leemetit kui vana tuttavat ja tema päästjat tulema külla neile talu ja tänuks seal ehk midagi hamba alla panna. Kuna Leemetil oli niiöelda „jooksuaeg“ nagu ussid seda kutsusid kui aega millal järeltulijaid sigitada ja Magdaleena oli Leemeti arust kaunis siis läks ta temaga kaasa. Magdaleena viis ta koju kus hakkati just sööma ja Magdaleena isa Johhanes võttis Leemetit süütu norimisega vastu teretades ’kolm on kohtu seadus’. Lauas söödi Leemeti jaoks kummalist sööki ja imestuseks talle ei olnud laul liha- kuna metsas oli alati liha siis teekis kõigepealt Leemetil huvi ja siis Johannesega vaidlus muidugi usu ja ellu suhtumise teemal. Kompromissini aga ei jõududki ja Magdaleena kutsus Leemetit kaasa minema kuulama kastraatide koori kloostris , Leemet lippas kaasa.
Tee peal tuli juttu metsast, libahuntidest keda Leemet olevat ning Magdaleena üritas pisut ussi keelt omandada, tulemusteta. Leemet imestas, et see kuidas te tegelt elab ja kuidas mets tegelt on Magdaleena ja teised küla inimesed ei uskunud, aga haldjad ja kõik see kambajaa leitsid nad tõde olevat.
Kuulamas munadeta kisakoori lonkasid kohale ka Pärtel ja ta kaks sõpra ja selle asemel, et kuulata laulmist hakkasid külakad loopia süüdistusi ja sõimu järjekordselt Leemetile- pidates teda lolliks metslaseks kui tegelt tekkib küsimus kumb see vabam tsiviliseeritud koht tegelt on? Kas tõesti munadeta usuhullude pool? Kui kastraadid lõppetavad laulmise kustub Magdaleena poisse korrale kurtes, et tood vaidelsid terve laulmise aja ja ei kuulnudki midagi. Tagasitulles näitab Johhannes poistele kuidas leham piinata- tegelt tema väitel on need ausda tõhusad mida saksa talli poiss talle oli õpetanud kui Johannes oli noores eas võetud munakdega kaasa hooraks Roomas paavstitele kes on kõik pedofiilid ja peded. Igatahes kujutab Johannese poolt ülekantud saksa jooksupoisi tarkus looma pussitamist, mürgitamist ja peksmist.
Koduteel lööb Leemetit kurb reaalsus, et metsas on olukord väljapääsematu- mesta ta armastab , siin on tal hea olla kuid siia on veel jäänud vaid saamatud hullud. Koju jõudes paanitsbe ema väsinut meeltesegaduses Leemetit, et Hiiet tahetakse ohverdad. Ema seletas, et Mall ja Tambet on ajupestud ja Tambet pigem lõikaks oma tütrel kkõri kui jänesel oma rahva heaks kui laseks Leemetile naiseks. Kuna Hiie on Leemetile alati suureks sõbraks olnud sünnist saadik raevutses Leemetis senimaani korra ja rahuarmastajas viha leek , ta tõttas ohverudspaikka hiies ja näppas kiirelt hundi otsas raputades minema. Siis algas suur tagaajamine kui Tambet ja Hiietark oma huntide kolonniga kel ohtlikult vatt kõrva toppitud , et nad „ rästikute õpipoisi“ korraludsi ei kuuleks ja käituks vaid nende viimase käsu peal, ehk tappa Leemet. Kuid siis juhtub midagi ootamatut- Malli ema instinkt võttis tast võimu ja hetkeks suutis ta ratsutada võsast Leemti kõrvale, etanda suuna rannikule kus asub paat millega nad põgeneda võivad.
Noored põgenevadki ja veedad ülejäänud öö ja tulevase päeva merel. Kui Hiie üles ärkas ja oma iseloomus ja välumses haruldaselt säras pidi Leemet tunnistama endale, et memm tal ikka teadis, Hiiest peab tõesti saama tema kaunis pruut . Avamerel nad armastavad ja ujujav ning kalastavad kuni jõudsid mingile saarele . Saar tundis algselt kahtlane ja see tunne ei olnud sugugi vale. Õhtuks leiti koobas, valmistati lõkke ja siis juthus midagi eriti kummalist. Nimelt tli Leemeti mürguhammastega vanaisa välja ja peale algset kohkumust ja ettevaatliku sõjahoiakut räägiti üksteisele mis toimub. Leemet rääkis perest ja raudmeeste jätkuvast külastamisest, vanaisa aa rääkis kudas ta siia saarele hüljese poolt toodi ja kuidas ta on siin ükshaaval saarele sattujaid maha võtnud , et nende luudest ehitdad endale tiivas nii, et saaks lennata raudmeestele kättemaksma. Hommsel päeval räägib vanaisa kuidas ta ilma alakehata on ehitanud kivist maja selle jaoks, et vaenlaste rünnakuid taluda ning näitba ka oma peadluudest kooritud anunmaid, sest vanaisa ei lase millegil raiskmu minna. Kuid tutvustab ta ka samuti ühe probleemi, nimelt on tal vaja tuulekotti sõbralt tuule taltsutajalt Möigaselt, ja seda tooma peavad Saaremaale minea Hiie ja Leemet.
Koos korraliku toidumoonaga mis vanaisa ette val,istas asusid nad teeled ja jõudsid just täpsel tähtsal ajal kui iidne habemega suur kala viimset korda pinnale tuli hingama- ajas seiklejatega pisu juttugi ajaloost, Põhja Konnast ja kala vanast east . Suur kala annab ka juhiseid Möigase ning Saaremaa poole. Seal ei võtta neid aga antud aadressil vastu mitte Möigas aga ta võsu Röks kes on munk. Röks kes ise kustub end Kristliku nime all Taanieliks pajatas kuidas ilma Jeesuseta tänapäeval läbi ei löö ja kui lahe on ristimine. Möigas sekkub ja kurdab , e miks just tema poeg peab olema lepaleht mis kohe kaasa lendab moe vooluga. Siis hakkab ta valmistama kinni püütud tuultest köites tuulekotti, hetkel tal ei pidanut ühetgi valmis olema. Samal ajal pikkutades päikse käes hakkab laulma Röks ja see häirib naabrit kes tuleb Möigasele ette heitma, kuid ta tunneb Möigase piina, sest ta enda tütar läks nunnaks ning vanakesed hakkavd arutmaa, kas tõesti on äkki nemad lihtsalt vanad ja ei mõista enam maailma funktsioone.
Tagasi tulles leiavad Hiie ja Leemet Tambeti paadi, edasi liikutakse ettevaatlikult ja võistlus valmis olekuga. Jõdues aga laagri platsini saavad nad aga teada, et vanaisa on Tambeti juba tappnud, oli hoitatanud teda ja kõik kuid Tambet kangekaelset ei kuulanud alakehata alahinnatud vanaisa ja nii na nüüd vanaisa pottid kees, et eemaldada liha luust . Hiie ei tundnud kübetki kahju ja Leemetit kes on uhkusest eufoorias armastab Hiiet.
Jättes järgmisel päeval vanaisaga hüvasti seni kaua kuni ta saab viimsed luud kätte, et tiivadele viimsed osad külge panna hakkavad Leemet ja Hiie tagasi mandrimaale minema. Seal võttavad neid randudes vastu inimahvid koos oma kitse suuruse kirbuga ja ka karjuv Ülgas. Leemeti ja Ülgase vahel puhkes kaklus ja tagajärjena lõikas Leemet talt parema kõrva ja põse pannes Ülgase kõrvu kiilustavalt karjuma, siis ähvardas Leemet võtta ka ta südame kui ta ei põgene ja Ülgas vastupanevalt põgenes. Inimahvid kommenteerisid, et Leemet muutus paneb neid tundma nagu oleks aastaid möödunud sellest kui nad neid viimati nägid ning kui Hiie lausus , et vabalt võib Põhja-Kon tõusta ja lennata vastasid inimahvid, et see ei imestaks neid.
Kodus võttab neid liharohkesse õhtu lauda vastu Salme, ema ja mõmmi ja räägitakse, et Tambet ja Ülgas olid siia tulnud Leemeti ja Hiie põgenemise ööl ja märatsenud tahtes teada kuhu Leemet ja Hiie läksid. Kui mõmmi oloi vastuhakkanud oli Tambet teda lükkanud ning Mõmmi koldesse kukkund kus oma tagumiku karvadest puhtas oli kõrvetanud. Leemet andis emale pealuupeekri ja palajstas, et vanaisa on elus mis pani ema rõõmust nuttma. Samut räägitakse plaanist Hiiega abielluda nii kiiresti kui võimalik.
Järgmisel päeval mindi Malli juurde, et teatda Leemetil ja Hiie plaanist abielluda. Tee peal oli aga väga ohtl olla, sest kõrvad täis vatti hundid jooksid priilt ringi.Ühe hundi suutis Leemet maha võtta aga kui lähenemas oli kaks veel tekkis Leemetil probleem. Appi tõttas aga ussikunigad Ints ja ta isa. Oli õnnelik taas kohtumine , ussid teatasid, et nende terve rahvastik on jahil hunitdele ja kutsuti neid kahte kaasa ühinemast nende tappa talgudega. Leemet aga teatas, et neil hetkel plaan abielluda ja on vaja praegu asju klaarida. Ussid soovisid õnne ja jätkasid jahtimist. Malli juurde jõudes oli too mi muud kui õnnelik, isa surm teda ei heidutanud, ta väitis, et teadis alati, et haldjad on Hiie ja Leemeti poolel. Kui Leemet teatas, et abielluvad oli Mall veidi segaduses, kuna Ülgas ilmselt neid paari ei pane siis kus? Hiie vastas kindlalt, et ükskõik kus mujal aga mitte seal, püha hiie võiks ültse maha raiuda lõppuks ning nagu härga sarvest nõnda meest sõnast ja Leemet ja Hiie hakkasidki minema Hiide raiuma Malli palavate palvete mitte vastu.
Hiide raiudad on lihtne töö, puud seal vanad ja sees õõnsaks söödud pututkate poolt. Kotasid nad ka seal Leemet. Leemet rääkis kahte asja, esitkes soovis ta, et teda ei maetaks kuhugi ta oli pooleldi juba maaga üheks sulanud ja tahtis lõplikult mädaneda maase- Leemet oli alguses välja pakkunud teda pidulikult põletada. Teisaks soovitas Meeme veine pakkud söögilausas, Leemet mekkis ja meeldis, küsis kust seda kraami saab, Meeme ütles et vaja vaid üks munk maha nottida ja kui oled õnnes saad terve vaaditäia veine. Leemet tundis kuidas ihk tappa hakkas teda innustama.
Kuni ülejäänud perele andis juhised kätte mida hankida läksid Ints ja Leemt veine jahile, kegrelt võeti maha üks raudmees ja varastati ta vein ja miski ei takkistanud hetkel ägedate pulmade pidamist. Ja nii oligi, kõik oli lõbus ja eufoorliline, teose õnne tipphetk . Hiie, Leemet, Mõmmi ja Salme olid kõik joobes ja tantsimas kui juhtus kõige hullem mis võis juhtuda. Hiilis põõsast välja vattine hunt ja ründas murdes maha Hiie ja ta ema, emalt oli ta hammustanud ema ja oma verelombis vandus ta, et haldjad maksid kätte Hiie raiumises. Kõik olid totaalses šokis, Leemet oli hiiglaslikus meele segaduses ja ei teadnud teha midagi targemat kui kõndida, vaid kõndida. Lõpuks tuli tal mõistus jälle tagasi ja ta läks tagasi pulma pidamise paikka kus kõik külalise kohal olid, Hiie ja ta ema oldi pandud puu vastu lebama, Leemet lausus, et las nad olla seal ja kukkus pikkali kaotades teadvuse.
Depressioonis põdes Leemet mitu kuud, ei olnud tahet ega mõttet paremaks saada. Siiski lõpuks tõusis voodist , palus emal mitte suur asja sellest teha ja teda vaid rahule jätta, oma tõusudel läks ta pikkadele vahest päevi kestvatele rännakutele. Kord jõudis ta ka metsa äärele, seal nägi, et Magdaleena ja mõned teised küla naised olid lambasid karjatamas, Johannese soovitsuel kaitsesid nad neid pannes ühe pikka vöö ümber metsa tukka, et halvad elajad ei tuleks lambaid murdma . Leemet surus end maa lähedale, et teda ei märgataks ja vaatas tundetult pealt kuidas küla naised lahkusid ja hundid lamabad vööst hoolimata mõrvasid ja metsa tirisid. Kui küla elanikud hädaldases tagsi tulid mõistmata miks vöö ei aidanud seletas Johhaness,et tegemist oli libahundiga, selle vastu ei aita tavaline vöö ja, et ta läheb tarkatelt munadelt nõu libahuntide vastu. Külaelanikud lahkusid kuid Magdaleena jäi ja kutsus Leemetit välja arvates teda olevat libahunt, Leemet oli imestunud, et Magdaleena teadis, et tema metsas on kuid libaunt ta ei olnud- siiski ta ei lükkanud ka Magdaleena arvamust ümber. Magdaleena räägib külas kõndides koos Leemetiga mis temaga vahepeal toimunud on. Tähtsaim asi on see, et rüütel kindlusest oli ta enda juurde võtnud ja taa rasedaks teinud. Samas on ta veendunud, et temas sirgub Jeesuse verest laps ja ta tahab, et tema laps saaks tunda mõlemat, Saatana ning jumala maailma. Samuti leiab ta, et Leemet võib tema lapsele pakkdua pagana maailmast osa ja õppetada talle ussisõnu, seega palub Magdaleena ta lapsele isaks tulla- muidugi on arusaadav, kui ta läheb metsa elama, aga külas peab ta siiski käima igapäev, kuid kui metsas külm hakkab siis on voodi Magdaleenal talus olemas. Leemet mõtleb tõsiselt selle üle ja kaalub süümepiinade suurust Hiie suhtes, siiski otsutab nõustuda, sest teab, et metsa jäädes kahetseks ta seda igavesti .
Kui Magdaleena viib Leemeti koju ja Johannes saab teada, et nüüd ta jääb on alguses ta sõbralik ja vastutulev, et tuleb leida Leemetile talumaja ja põld ning mida kõike muud. Kui Magdaleena aga kuulutab, et Leemet elab nende juures tema mehena oli külavanem alguses vastuoseisev kuid siis leppis ja rääkis, et kuna libahuntide suhtes peab ta minema niikuinii munkade juurde eks ta siis leppib ka ristimise aja. Sellele reageeris Leemet äkisliselt ja kindlalt, et ei mingit jumalat talle, tal on neist juba metsas haldjate nime all kõrini saanud. Seejärel puhkes Johannese ja Leemeti ja Magadellan vahel tihe vaidlus jumala ja paganlikuse ning töö üle. Magdaleena siiski pani lõpu punkti- Leemet jääb ja Johannes vannub, et see on viimane pagan tema külas. Ülejäänud külaelanikud võttavad ta vastu päris aupaklikult, eriti Magdaleenat kelle „õnnest“ on kõik teadlikud ja sellepärast ka austavamalt käituvad. Leemeti suhtes ollakse natuke ettevaatlikumad. Leemetit ise aga huvitab tolle õhtul kui nad kiigeplatsile läksid see, kuidas keegi oli leidnud mingi mõlkis kiivir ja kuidas kõik selle ümber epputasid väitmast, et see on Hispaania või Kreeka või misiganes terasest. Samuti käis talle pinda külalaste tobedad küsimused ja pettumus, et ainus mis nad metsast ( koht kust nad kõik tulid) mäletavad või teavad on hiis ja Hiietarga Ülgase psühopaatlikud ohverdused. Siiski Leemet on pühendudnud külarahva lolluse talumise lapse nimel. Kui laps lõpuks sünnib ristitakse ta Toomaseks mis teeb Leemeti õnnelikuks, sest ta alati nägi end vaimusilmas kasvatams ussisõnadega poissi. Küla käitub Toomase juures äärmiselt aupaklikult, vahest isegi minnes läve ees käppuli ja suudeldakse ta väikseid käsi ja jalgu. Leemet aga absoluutselt ei käitu samamoodi, tema viskab, keerutab ja tõstab pea peal Toomast nii nagu soovib mis vahest paneb Magdaleena ja eriti Johannese erutunult jälgima neid.
Külainimeste rumalus aga ei lakka üllatamast Leemetit. Kord jäi talle silma kuidas rühm põllul töötanud mehi kogunesid enne siit läbisõitnud raudmehe hobuse sitta hunniku juurde ja hakksid sinna näppe pistma, paistma ja tekstuuri hindama väites, et nad kõik teavad kust see ratsu pärit on kuid pakkudes kõik erinevaid maid. Kord üks külatrüdruk nimega Katariina (kes oli Leemetilt küla kiige juures küsinud kas kuningas ussi krooni söömine annab erilise väe ja võimu) sattus mingit moodi situatsiooni kus ta sai ussilt hammustada. Tema sõber jooksis teades nagu kõik külas teadsid Leemeti juurde hingeldades, et Katariina on ussilt hammustada saanud. Leemet ei hakkanud sõnumittojat ootama kuni too hinge tõmbaba ja pani juba padama. Kui ta Katariina juurde jõudis näitas too vaid oma haavale ja niuksus ning Leemet kutsus ussi välja. Ussiks osutus olema Ints- ta põhjendas, et Katariina hammusatmine (kellelt nagu protseduur teatult ettenäeb mürk ära imeti ja minema kiirustati) oli ainus viis Leemeti tähelepanu saada külas. Peale juttuajamist tundis Leemet, et näeb maailma uues valguses ja ei mõistagi nüüd miks ta ültse siin on, mitte metsas nagu hing ihkab. Tita Toomase suhtes on Ints veidi kriitline, et inimkond on jube niigi lootusetult kadunud ja teine veel küla laps aga Leemet kaitseb end sellega, et üks neist peab oskama ussikeelt, et nad teakisd kes nad on. Siis aga otsustas Leemet, et sellest külast on talle küllalt ja läks koos Intsuga metsa muretsevat ema esmaselt vaatama. Metsas, rästikute koopas hüppas ema poega nähes talle kaela kuid siis taandus, kohkus ja jooksis kiiresti välja, et tuua pojale öökulli mune-nimelt tema alati kujutas ette, et kui poeg tagasi tuleb siis tal on temale anda ta lemmik maiust. Ülejäänud õhtu süüakse põdra praadi.
Metsas elu kulges nagu ikka, liha praed ja rädamine, koos emaga koliti tagasi nende endisesse onni kus ema üksi ei olnud tahtnud olla ja sellepärast oli rästikute juurde elama läinud. Kuid see oli vaid rahu enne tormi. Ints tõttas Leemeti juurde ja teatas, et mingid külainimesed on Leemeti jälgede järgi tulnud metsa ringi luusima. Kui Leemet ja Ints neid vaatama minnes üles leitsid nägid nad ja kuulsid, et neil on kaasas relvad ja rist mis nende arust kaitseb ja peletab ära vaenlase ning plaan saada endale ussikuniga krooni. See oli küllalt, et mõista Katariina, Andreas ja Jakop on siin halbadel eesmärkidel. Usside ja külaliste vahel puhkes lühike võitlus, sest Katariina ja Andreas murti kergelt ja Jakopil lasti padama, et ta räägiks ja hoiataks teise külas mitte enam selliste kavatsustega nende kuningriiki tulla. Ussikuningas lausa imestas kas neil muud enam külas süüa ei olegi, et tema krooni järele lähevad.
Siiski kaastunnet Leemetil surnute vastu ei ole, kurb on küll aga siiski, et mis neil siia asja oli ja miks nad ei võinuks arusaada, et kenasti neid koheldes võiksid olla nad vennad. Kui Leemet teatas, et enne metsa tagas tulemast peab ta korra veel, külas käima palus Ints öö varjus kaasa tuula , et ka näha seda last kellele Leemet kavatseb ussisõnu õpetada. Leemeti talu juurde aga jõudes avanes Intsule jube vaatepilt mida ta sissitas Leemeti meelehäireks päris kõvasti ka kiiresti nägema tulla. Nimelt avanes neile vaatepilt veretööst kus Toomase ja Magdaleena kõrit olid lahti lõigatud ja häll ning säng täis verd- Johannese koht oli tühi. Leemet läks raevu täis ja hakkas laamendama kuni Ints talle maagilised ussisõnad peal luges mis ta rahustasid hetkeks. Taas ärgates rääkis talle Ints, et siin ei ole käinud mingi hunti ja õieti ei ole tegemist ültse hambajälgedega laipade kõril vaid puust küüntega mis Hiietark Ülgas kes endiselt elus on, nõdrameelne nüüd aga siiski neile kahele kõrri pudes. Kahtlase huumori ja vihaga läksid Leemet ja Ints Ülgast otsima , et talle ots peale teha.
Metsa jõudes kutsus Leemet vägeva sisinaga kõik rästikud kes lähedal kokku ja käskis/päris neil leida Ülgas, üks rästik vastas erakordse täpsusega kus ta nägi Ülgast just einetamas-rästikutele ei jää midagi metsas suure ühikuna nägemata. Vaevata leitigi Ülgas kes kräunus ähvardusi sama suurest vihast mis Leemetil on selle pärast, et Leemet püha Hiie lammutas. Kaks meest võitlevad ja Leemet jääb selgelt peale sundides Ülgast surema roomates vana Pärna ümber kus haavast võetud tema soolikad olid kinni sidutud. Kuid võitlus ei lõppend seal, väsimusest kutsus Ints Leemetit öö nende juures veetma kuid kõndides usside kodukoopa poole mattus õhk verest vänge suitsuga ja tuli välja, et suits tuligi koopast kus oli suur osa usside sugust ja Leemeti ema. Tule olid üles küttnud küla rahvas eesotasas Johannesega. Puhkes vägev lahing Leemeti, usside ja külarahva vahel ja lahingus märkas ta ka Pärtelit kes ajas suust välja kibedaid sõnu sellest, kuidas uss ei saa ristiinimese sõber olla ja kuidas nad peavad põletama Leemet tuleriidal. Igatahes ei olnud ussidel ja Leemetile jõudu jagu saada terve küla täie usuga mürgitaud kurjast rahvakambast. Leemetile löödi pähe mitmeid kordi ja siduti kinni samal ajal kui suur tuli praes kõikgi koopas viibiad- Johannese jutu järgi oli see kättemaks Andrease ja Katariina surmale millega ussid olid korda saanud. Rohked surmas ja mitme lähedase kaotamine viimaste päevade jooksul põhjustas Leemetil ka hulluks minemine ja jälle kahtlase musta huumoriga ja nüüd kahtalse asjade kajasatmaise hiiekoerte ja haldjate sisaldamisega andis ta märku, et Johannese talus on midagi juhtunud. Johannes paanitses, väitis, et Leemet on hulluks läinud ja käsutas ruttu kõik külla.
Tulevastel päevadel kui Leemet masti küljes rippus kahetses oma hullu käitumist tollel ööl kuid surma suhtes oli ta vastuvõtlik . Vastuvõtlikud ei olnud aga külaelanikud ja Johannes Magdaleena ja väikse rüütli Toomase surma üle ning karjumist ja hala oli tõesti palju, sest inimesed ei mõistnud kuidas nemad kes jumalat ja jeesust järgind ning jumala jaoks usse põletasid niisuguse hirmas teo ohvriks võisid saada. Et, rohkem kasu saada külalt ajasid mungad ja Johannes sellist möga, et rüütlilaps oli nii armas, et jumal tahtis teda kohe enda juurde ja rahavs seda muidugi uskus, Magdaleena surma mõisteti kui see, et ta eksis jumala käsu vastu võttes pagana ehk Leemeti majja. Kui Leemetit tema põletamis matustele tassiti rääkis ta veel viiamsed sõnad Pärtliga ja küsis, et ta ju teab, et kõik see jutt mida mungad ja Johannes ajavad on pask - seda ütles ta muidugi ussikeeles ja peale väikest vahet milles Leemet juba arvas, et Peetrusel on unuenud see keel vastas ta kuid inimkeeles, et kuna tänapäevaa maailmas usutakse usun mina ka.
Kuid kui lõkke keskele oli Leemet paigaldatus ja valmis oldi tema põletamiseks lendas platsi vanaisa hirmutdaes padama suure hulga inimesi, Leemetile lausus ta kiirelt, et kaugelt nähes arvas, et siin on Leemet on surnud ja siin tehakse tema surma lõkket aga saab nüüd aru, et nad tahavad Leemetit elusalt põletadda ja seda nad neile ei kingi-visates Leemetile pika noa sööstsid nad sõjakarjes külaelanikele kallale ja hiljem ka 6-le rüütlile ja ühele pea piiskopale kes kõik oma ratsude seljast maha lõigati. Peale lahingut selgitas vanaisa Leemeti päring peale, et tal läks kaua aega tulemisele kuna tal ei olnud kuskilt võtta viimseid vajalike konte, loomi ju saarel ei olnud ja kitsede ja põtrade konte millele ta käed peale sai ei sobinud. Siis peale pikka aja kivil lihtsal merd vahtides näljas ja janus jäi talle silma üks laevake, kuid see ei sõitnud kuhugi tema saare lähedale. Seega võttis ta kätte ja ujus laeva, tappis meeskonna ja tüüris laeva ihuüksi tagasi saarele kus läks natuke aega aga tööst luusi puhastades ja viimseid lihvimis tehes said pisara silma toovad tiivad valmis. Peale motiveeriva lugu päris vanaisa kas Leemet hoolib kaasa tulle temaga sõdima niimodi, et on sõditud või on eide tagumiku küles kinni. Leemet räägib siis sellest kuidas pea kõik on surnud ja kedagi eriti vaatama minna ei ole, vanaisa on veidi löödud aga tema kangest nahast suurt hoolivust välja ei pigista ning koos lähevadki nad otseteed uusi lahinguid pidama ükskõik kellega kes teepeal ette sattub. Seega sai mahajäetud haohunnikust siiski matuselõkke, sest tagasitulnud külaelanikud hakkasid sääl oma hukkunid põletama.
Sõda mis nad pidasid oli isemoodi sõda. Nad teadsid, et terve laia maailma avstu nad kaheksi ei saa, kuid mitte kunagi ei taganenud nad võitlusest ja võitlus käis tegelt vaid enda lõbu jaoks uue maailma vastu. Vaenlaste veri ja mustus kattis nende tervet keha ja varsti nägid nad välja nagu kollid kes surnust tõusnud selleks, et kimbutada uut maailma mis neist kuidagi lahti ei suutnud saada. Vanaisa ja Leemeti sõja harjumus ja sõja möire ’Põhja Konn on tagasi tulnud’oli varsti teada üle maa ja nähes vanaisa lendamas üle põldude laskusid küla elanikud põlvili ja palvetasid kaitset metshaldjate eest. Vahest jääb Leemet kuskile metsatukka passima küla kus nagu Johannese külas noored kiigeplatsil lusti löövad kuid kui teda märgatakse pugevad tütarlapsed oma posite selgade taha ja Leemet naerab , et kaitset tema vastu ei ole ja ta põlgab tüdrukute lollust ja laseb neil näha viimast korda Põhja Konna naeru keda ta enne oleks kaitnud kuid nüüd kui tood rahvas poolt vahetas nende vastu läheb. Leemet kujutas ette, et tüdrukud imetleks ja armastaks vana maailma tugevust ja võimsust kuid imetlusest ja armastusest pole siin midagi rääkida, sest tegeltnad jooksid peitu ja kisendasid toimuva peale ning ka Leemet teatis, et pole see vana maailma midagi tugevat- tema koos vanaisaga on rohkme nagu suvel maha sadanud lumi, öösel võib ta küll õied ja pungad hävitada aga päeval kuum päike sulatab ta taas. Vanaisal oli komme teha tapetud vaenlaste pealuudest anumaid ja peekreid ja kuna nad tapsid rohkem kui vanaisa suutis peekreid teha jäi neist igapool maha pealuude saba.
Üks kena päev sattusid nad huvitava kindluse juurde, selle müürid olid täis raudmehi ja kaitsetorne nii, et otsus seda rünnata oli hullumeele. Otsustati oodata ööni kuni sõdurid vähem valvsad on ja siis karude koostööl kelle lõhna vanaisa tundis kindluse seest tulevat kindlus üle võtta. Öösel hiilitigi kindluse müüri juurde ja Leemet hakkas kõnelema keerulises ussikeeles karudega keda oli kümme kuid sellest ei olnud kasu vaid kahju nende plaanile , sest karud olid ka meelemürgitatud ja tahtsid olla välismaa kaelarihma ümber ning narri kasutuses. Leemetile ei jäänud muud valikut kui sisistada üks jube raske ussisõna mis karud pöördesse ajab ja lühem ajag kui sõrme nips olid kõik karud raevus kallel raudmeestel ja munkadel . Vanaisa lennutas ka Leemeti üle müüri ja lahing oli valla kuid ka vaid lühikeseks ajaks, sest larud olid suurema töö juba ees ära teinud. Kui vaenlased olid tapetud tasus vaid üks väike sisin välja lasta ja järgijäänud kaks karu rahunesid ning nähes oma kallist vilepillimängat kes neile suhkrut andis ja tantsima õppetas lälsid ta juurde ja nukkralt katsusid teda oma koontega ja lakkusid ta käsi. Vanaisa siis lausus neile rõõmsalt, et paned nüüd koha põlema ja koos Leemetiga nad lahkusid- kas karud jäidgi oma isanda juurde leinama seda ei tea. Kuid aega sellele mõttele Leemet ei loovutanud, sest juba oli ees uus klooster täis vaid munki ja selle häirekell vaiknes pea kohe kui see kõlisema pandi.
Aina edasi külast kloostrisse minnes mööda radu suuri ja väikesied lagendikel ja tihedas metsas pani Leemet kord tähele, et mets tundub kuidagi tuttab ja võtta näpust nad olidki Leemet kodumetsas. Leemet teatas ka vanaisa ja talle tuli meelde, et Salme peaks veel mõmmiga kusikl siin pesitsenud ja ta tahis näha oma õde ning vanaisa kindlasti oma lapselast. Tallates aga Salme ja mõmmi kodupoole märkas vanaisa raudmehi ja kiire lause vahtusel otsustai nad maha võtte, et oleks viia peekreid ja mõmmile liha külakostiks. Kuid juhtus see mis kunagi pidi juhtuma ehk nimelt vanaisa pratsatas taevast all noolehaava pärast, mures Leemet tormas vanaisa juurde ja üritas jahile käinud raudmehi eemale tõrjuda aga neid oli lootusetult palju ning mõõgahoop tagant vastu pead lõi Leemeti teadvusest. Taas teadvusele tuli ta aga rannas , taas posti külge seotult ja ümbritsetud raudmeestest ja munkadest. Vanaisa kõnetas poissi ja nagu Leemetile olid ka tema rõivad verised ja katkine nooleots endiselt õlas. Ta rääkis, et raudmehed tahtsid ta mürgihambaid võtta aga küll ta võitles ja hammustas kui raudmehed talle kaikaga vastu suud panid ja silmad pea pimetaks peksid kuid ei õnnestunud neil see temp ja ta saab surra koos oma kihvadega. Vanaisa palus ka andeks, et nii lolli asja peale pidi langema ja lapselast ei näinudki kuid Leemet lohutas teades, et kord pidi kõik lõppema. Siis tulid raudmehed ja viisid vanaisa põranda sarnase puust ehitsele kus talle sai osaks ropp piinamine raudmeeste irvituste küttuseks. Korraks aga rihm mis talle suhu oli pandud murdus ja ta hammustas oma piinajat jalga, teised rraudmehed üritasid appii tulla aga piinaja oli surnud ning vanaisa sisises nagu pöörane ja laksutades igas suunas oma lõugu kuni üks raudmees lähenes ja talt pea mõõgaga maha raius. Siis oli Leemeti käes kord, ta kinnitati samamoodi põranda külge ja oldi valmis ka talle nuga selgalööma ja sees ringi roima kuid siis juhtus midagi huvitavat- nimelt hakkasid kõik raudmehed ja mungad liikuma kindlal sammul kuid vastutahtmist merre. Nad ei suutnud oma keha kontrollida ja küll sõdurid üritasid oma ülakeha , kaela ja pead liigutada maa poole merest kuid tulemusteta. Nii siis surid karjudes ja paanikas mitmed raudmehed, mõni võttis endalt enda elu enne kui uppumis surm tuli. Leemet võis rahus hingata , et ta pääses kuid endiselt oli vaja lahti saada sidemetest mille küljes ta oli. Sellega jooksid metsast välja inimahvid kes rääkisid, et olid om apuu otsast kõike pealt näinud ja olid oma täid ohverdanud kellele oli andud ülesandeks kõndida mere poole ja ega mehed vastu ei saanud kui tuhat täid soovib midagi. Igatahes päästsid inimahvid Leemeti ka sidemesist ja too oli väga tänulik ning lubas neid esimesel vabal võimalusel vaatama tulla. Praegust tahtis Leemet aga põletada oma vanaisa laiba suures lõkkes ja siis minna külla oma õele ja mõelda kuidas elu edasi elada.
Salme ja mõmmi koju jõudes avanes Leemetile suhteliselt lootusetu vaatepilt. Salmega juttu ajades kes ka ise veidiek häbenes koopa ja iseenda välimuse pärast selgus, et raudmehed olid otsustanud mõmmile jahti pidada ja mõmmi oli puusast oda hoobi pärast haavata saanud nii, et kõik imerohud ja taimed mis Salme kätte sai ei töödanud. Kuid siiski ütles ta on nad mõmmiga õnnelikud ja söövad plaju ning magavad palju ja on üldiselt hedonistlikud. Leemetile tundus nende elupaik sarnanevat rohkem loome koopale kui inimesele aga pole ka imet , sest Salme oli üks viimaseid kui mitte viimane inimene metsas ja elades koos karuga polnud ka ime, et ta juuksed läksid aina rohkem sassi ja mustaks ning liha mis nad sõid oli Leemeti jaoks jõle toores kuid kuna karule see meeldis siis vaikselt oli ka Salme õpinud seda niimodi eeldama siin sügavas metasa.
Väsimusest kuid ka teades nüüd Salme olukorrast otsustas Leemet mitte rääkida kõigest mis temaga vahepeal juhtunud on ehk tema elust külas ja vanaisa tulekule järgnenutest lahingudest Ülgase ning külarahvaste, raudmeeste ja munkade vastu. Üldiselt tundis Leemet koopast päevavalgesse tulles üldist väsimust ja hoolimatust kõige suhtes. Endisesse koju kõndides, et magama minna ööseks nägi ta korra ka küla kuid seal märkas ta vaid varemeid ja see tekkitas temas huvi, sest kuhu oleks võinud terev külatäis rahvast minna? Tema vanaisaga ju küla maha ei põletanud. Varemete vahel liikus ka mingi inimene. Leemet läks lähemale uurima ja leidis, et kuju on Johannes. Johannes kes hoidis Leemetit vana mehe keppiga eemale rääkis kuidas ausad ja väärikad raudmehed tulid ja Leemeti ning ta paganliku sõbra teoste eest milleks oli ka püha piiskopi tappmine küla maha põletasid. Kui Johannes üritas selgitada, et nemad on ristitud inimesed kes ei tõstaks kunagi kätt kõrgete ülemate vastu vastasid rüütlid, et neil ei ole vaega vahet teha nende vahel ning nad on kõik alles kultuuritud ja auta metsalsed kellel tuleb oma kaaslaste sigaduste eest maksta. Kui Leemet päris miks nad vastu ei hakka vastas Johannes , et nemad on ristiinmesed käed laiali taeva poole. Leemet oli juba hüvasti jätnud ja kõike head soovinud ning oli valmis lahkuma kui Johannes tõstis häält, et kuhu Leemet nüüd läheb, metsa haldjatelt teda kiusama paluma? Leemt garanteeris, et sellist jma ta ei tee, see on moest väljas nagu läheb ka kuangi moest välja Johannese jumalad ja jeesused. Kui siis taas teed hakkasid lahku minema ja Johannes kuulutas kuidas tema läheb ikka edasi valgust püüdma uues maailmas ja Leemet ürglooma moodi metsas konutama jääb võttis Leemet mõõga ja lõikas heameelest ilma raasugi vihata Johannese tagumiku küljest tükki , et tee kergem oleks rännak . Johannese kisas ja paanitses, et jookseb verest tühjaks ja sureb kuid Leemet soovitas vaid ette vaadata ja mitte kisada, sest mida muidu haritud rahvad kisavada kui ta niimodi karjub.
Leemet sai Johannesega juttu ajades ka teada mis on juhtunud vahepeal Pärtliga. Nimelt oli Pärtel just see kes piiskopi ja rüütlide kehad leidis ja rohkem neid siia kutsus korda looma. Tänutäheks oma rahva mitte tahtliku reetmise eest sai ta kannupoisiks ja küla uhkuseks, sest läks just hiljuti koos oma isandaga pühale maale võitlema.
Rõõmsa meelega mis tuli Johannese perse lõikamisest sammus Leemet nüüd reipalt metsas ringi kuni kuulis kuskilt ussikeelt, vaatas ringi ja nägi mättaste vahel Meemet kes tal vahepeal täitsa ununenud oli. Meeme oli peaaegu lõplikult mädanenud maaga üheks ja ta naljaga mainis, et ei tunne enam midagi, vein läheks tast lihtsalt läbi ja imbuks maase nagu vihm . Meeme oli õnnelik näha Leemet, sest ta tõesti lootis teda kord veel näha enne lõpliku ühestumist metsaga ja seda erilisel põhjusel . Ta paljastas, et on valvur Põhja Konnale ja team töö on surmas anda oma kohustused üle Leemetile kui ta järglasele. Ta rääkis veel, et Põhja Koona eest on kerge hoolt kanda ja tuleb ka tegelt ilma kellegati toime kuna on sügavas unes , et ta lihtsalt mainib ja vaadaku Leemet mis teeb, tal ükskõik. Leemet aga oli päris ärevil ja tahtis kohe teada kust Põhja Konna leida. Meeme rääkis sõrmusest mis ta aastakümneid tagasi oli Leemetile andnud ja päris kas tal on see veel olemas. Leemetil muidugi oli ja Meeme jätkas, et sõrmus on tegelt mõttetu ja ainult selle jaoks otstarbekas, et kotti milles ta on mitte lasta tuulde minna. Kott olevat tehtud Põhja Konna nahast ja see oli ima õhuke ja kerge- see nahk tuleb ära süüa ja siis saabub ka otsemaid arusaam kus ta on. Meeme veel lõpetuseks hoiatas, et see amet mis Leemet võttaks on totter ja pigem võiks Leemet naha tulle visata ja kõik persse saata aga Leemeti jaoks oli see suur au ja seda ka Meeme mõistis ja sulges siis viimast korda oma silmad.
Leemet tormaski koju soris ja leidis selle kottist naha ja pistis kiiretsi suhu ja tajus kuidas see sulas ta suus ja siis ta teadis. Teadmine ei tulnud suure pauguka vaid pigem nagu miski mis talle meenus- Põhja Konn on ju kogu see aeg lamanud nede jalge ees koopa suus kuhu tal kunagi ei tulnud pähe uurima minna. Leemet kõndis koduuksest välja otse kõrval oleva koopa suhu kus avar käik viis teda otse maa sügavusse kuni vastu tuli valgust hõõguvast unes Põhja Konnast- võimsam, hirmuäratavama, suurem ja majesteelikum kui Leemet oli kunagi ettekujutanud. Leemet kükkitas ta kõrvale ja silitas ta väga sooja nahka mõeldes sellepeale, et on tema viimane kaaslane, sest vaevalt ta järgmise valvuri leiaks. Siis tabas Leemetit abitu kurbuse hoog kuidas kõik oleks võinud teisit minna, kui lihtne ja kerge oleks olnud tõrjuda vaenlaste rünnakud ja okupatsioon kui ei oleks unustatud ussisõnu. Sajandeid oleks neid kardetud ja austatud ning Põhja Konn oleks olnud rahva lipulaev is kui tomipilv alati kaitseks neid ja keegi teine ie oskaks seda enda teenistusse allutada. Leemet sulges silmas ja jäi legendi kõrvale magama.
Vahetevahel käis ta aga koopast väljas sööki hankima ja jalutama metsas. Tähele ei jäänud panemata koopa imelik omadus avaneda suvalises kohas metsas. Nüüd mõistis Leemet kuidas Meeme oli kogu aeg liikunud nägematult hiiglasike vahemaid metsas. Leemet käis vahetevahel vaatamas ka õde ja mõmmit kus hämaras koopas kus õhkond oli Leemetile kannatamtu ja kus Salme ja paks pekkine mõmmi üksteise kaisus mõmisesid. Nende nukraid silmi ei talunud Leemet kaua vaadata. Kas mõmmi ja Salme veel elus on, seda Leemet ei tea aga arvatavasti lämbus mõmmi oma rasva ja Salme hääbus ka ta kõrval. Nii surid viimane naine ja karu kes mõistsid ussisõnu. Loomad üldiselt on unustamas ussisõnu ja uued põlvkonnad teavad aina vähem ja vähem. Põtru saab veel enda juurde tulemast käsutada aga Leemeit käskudele nad otseselt vastada ei oska ja teevad kõike mida Leemet veel suudab käskida urisedes. Ka inimahve Pirret ja Rääku käis ta külastamas paar päeva peale Põhja Konna leidmist, kuid tundus, et kaks hallikarvas kogu olid kas liiga väsinud pikkast elust, et ei jaksand vastada või olid juba surnud. Istusid seal puude ülemistel okstel terve talve ja järgmiseks kevadeks neid enam näha seal ei olnud. Niimodi jäigi Leemet üksi ja nelikümmend aastat on ta juba valvanud Põhja Konna. Oma päevad Leemet nüüd enamasti magab ja näeb und lapsepõlvest, onu Vootelest ja ta surmast, tema kõdunev keha ei häiri teda ja ta tunneb selles end turvaliselt. See hais on ja jääb igavesti ta sõõrmetesse, hais mis tuleb tast endast kui vanamehest. Põhja Konn aga ei haise kuna tema on igavene. Leemet lausub tühjusesse paar ussisüna mis õhku puhastavad ja...
„Ega minagi millegi pärast muretse, ka mina võin päris rahulikult silma uuesti looja lasta. Keegi ei häiri mu und. Me saame segamatult puhata - Põhja Konn ja viimane mees, kes mõistab ussisõnu.“(p.381)
8. Kulminatsioon või lõpplahendus (vastavalt kumb olulisem)
Pigem kulminatsioon- Leemetit kruvitakse läbi lähedaste surmade ja süüdistuste, sõimude tasapisi selleni kuni tahe tappamaile on temas kindlustatud ja moment õige, et koos lendava vanaisaga tappatalgud alustada.
9. Autori keel ja lauseehitus
Humoorikas , huvitavad kirjeldused, pikkas laused ehk tüüpiline proosa
10. Mis tüüpi kirjeldused ning mida põhiliselt kirjeldatud
11. Dialoog , monoloog või jutustav vorm (minavormis või kõrvaltvaatajana)
Minavorm .
12.Teoses esinenud sümbolid ja olulised viited (näiteks piiblile või mõnele muule
teosele )
Pühja Konn võib vabalt olla sümbol endisele Eesti mentalittediel selles suhtes kuidas on kasulik olla muutustele kiiretsi kohanev, miski millel puudub ellistused , optiline lahingu situatsioon ja eluala nagu on Põhja konnal, kes võib maal roomata, õhus lennata ning vees ujuda. Kui tulid sakslased omade kinniste Kristlike arusaamadega tekkisid äkkiliselt ebaloomulikud sotsiaalsed piirid, et see sa ei tohi olla niimodi , see ei ole õigustatud sellepärast, et keegi habemik lõunas kõrbes niimodi ütles.
Rästikud teoses minu jaoks tunduvat esindamast vabariiklasi, arvamus põhineb järgmise Rästikute suhutmise komenteerimesel Leemeti poolt „ Oma arust tundsid nad metsa läbi ja lõhki ning teadisd, kes seal elab ning kes mitte. Nad ei takistanud inimestel hiies käimist ja ohvrite toomist, ehki see oli nende arvates täiesti mõttetu. Rästikud ei sekkunud kunagi võõrastesse asjadesse, nii kaua kui see otseselt neid ei puudutanud. Nende arvates oli igaühel õigus elada just nii narrilt, nagu ta soovis.“(lk63)
Kõik loomad on võimalikult erinevad Läänemere põlisrahvad sümboolselt. Siilid ristirüütlit, karud näiteks leedukas, ussid kas Soomlased või vadjalased .
Ussid on vanans folklooris rahva kaitsjad.
Ülgas- rumaluse ja kergeuskulikuse kehastus
Leemet- Mahajäänute, aja hammasrattatste vahele jäänute sümbol.
Kastraadid- Kõige ustavad võõra võimu jüngerid, nii mainpuleeritud, et enda iskilku arvamust ja julgust seda kõneleda ei olnud, ja kuna rahvateadmiste järgi on julgus munades siis neid sümboolsest kastraatitena kujutada asjakohane .
Sõrmus- Teamdiste füüsiline kujund, ilma selleta kaob see kriitiline nahk, ja koos sellega teadmised Põhja Konna piedupaiga kohta.
Ussisõnad- vanarahva tarkus.
13. Autori sõnum
Mis võiks olla Kivirähna sõnum teoses "Mees, kes teadis ussisõnu"? Sellel sürrealistliku maiguga loole on nii palju lähenemis võialusi, et kõik sõltub inimesest, ühte õiget sõnumit ei ole. Mina igataehs näen siin läbi teose jätkuvat ideaali, et iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja. Miks peaks kummardama alati kedagi, kas siis teist inimest või muinasjuttu tegelast kui saab ka ilma elatut. Ehk üritab Kivirähn näidata meile kui saamatu on inimene ja kui sihikindlutu ta suhtumine kui liiga palju vabadust on kättel. Niimodi igapäeva elu aupaklikut oma ülemate varjus elada ei tee häid ja jagamise väärseid lugusid. Teine tugev põhimõtte on ustavus ning lojaalsus, olles kerge isiksus keda veenda millekski või väljavahetada oma kogu iseloomu nagu seda tegid need kes metsast külla läksid näitab meelelist nõrkust ja kui kõik liiguvad kaasas üldjoones maailma kultuuri ja moe tuultega siis ei ole kedagi võimalik sõbraks teha kuna neid ei saa iial usaldada, puudub individualism, ning ilma selleta on võimatu sõbralike suhete püsimised, ja seda terve rahva vahel. Kuid samas tuleb olla paindlik ja mitte ennast nii karmilt nagu seda tegi Tambet, et mingi kindlale ajastule omastesse laialt aksepteerituud suhtumisse ja mentaliteeti siduda, universum on pidevas liikumises, kinni hoida vanast on lahing mida ei ole sul võiamlik maailmatõe silmis võita.
14. Kokkuvõte ning põhjendus - kas ja mis ja miks meeldis, ei meeldinud, jäi
meelde, tundus uudne vms.
Minu arvates on teos üks kõige mainekamaid, kaasahaaravamaid eesti kirjaniku poolt kirjutatud lugusid mida olen oma 17 eluaastate jooksul lugenud. Teos oli rikkalik oma ootamatute pöörete, vägivalla, aegumatute tarkuste ja elukogemustest moodustatud väidetega mis kõik veel üles vürtsitati supilusiga jagu erootiliste stseenidega. Nagu Kivirähnale kohane oli palju tähelepanu pööratud enesemääratlusele ja kõik tegelased otsivad süžee jooksul oma tõde ning püüdlevad siiralt tõsiste eesmärkide poole. Omapära suurendab ka see, et teos ei lõppe just õnnelikus päikseloojangus.
15. Lisa teosest lõik/ lõigud koos lehekülje numbriga, mis sulle enim meeldis või
mida pead oluliseks.
“Mingi imelik viha on minus nende uute eelajate vastu, kes ei tunne vanu kombeid...”(lk5)
 Teos algab tegelt kirjeldusega metsas peale lugu (algab lõppuga ) kus Leeme l on uueajastu lollide loomade peale vim.
„On selles siis midagi alandavat, kui alistutakse muistsetele seadustele ja kommetele? Minu meelest mitte.“(lk7)
 Leeme komenteerides om a ussisõnade kasutamist põdra tapmiseks.
„...’tema ju ei salli, kui keegi võõramaalastega tegemist teeb...Ma ütlesin küll, et mitte mina ei katsunud seda munka, vaid minu kirves, aga ta vigistab ikka’“(lk11)
Meeme selgitamas Manivaldi matusel Leemele miks Tambet tema peale kisas.
„Vaadake ometi raudmehi ja munkasid-kohe nähe, et nad on meist oma arengus sada aastat ees!“(lk14-15)
Vootele räägib Leemele kuidas tolle isa oli propageerinud külla minekut.
„Aga isa oli hakanud ussisõnu unustam...Seepärast pobises ta oma voodis karu nähes hoopis midagi saksa keeles, mispeale arusaamatutest sõnadest segadusse sattunud ning teolt tamabise tõttu erutunud karu tal pea otsast hammustas.“(lk17)
Vootele räägib Leemele kuidas ta isa suri külas siis kui karu ta emale seeliku alla sai.
„See on moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata...“(lk26)
„..sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ühel põhjusel- nad on ussisõnad ära unustanud.“(lk27)
Vootele lükkamas ümber noore Leeme algseid vaimustusi küla elust.
„Tema sonis ikka mingist eestlaste kuldpõlvest...“(lk37)
 Leeme räägib Tambeti käitumisest mis ei lase tal oma tütart Hiiet nendega mängima.
„Küllap on nad nüüdseks juba surnud. Terve see maailm, mida me tundsime, on nüüdseks surnud ja eks meie ise sureme ka varsti, siis ongi kõik.“(lk42)
Metsas Leeme koos Vootelega jalutuskäigul eakate viimsete inimestega rääkimas.
„Tema oli meie võim ja vägi , me teadsime vaid, et ta puhkab kusagil sügaval ja tõuseb siis, kui me kõik koos teda kutsume.“(lk42)
Vana metsarahvas räägi kuidas nad Põhja Konna kutsusid.
„Need on niisugused vanad muinasjutud , mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus.“(lk43)
Vootel räägib Põhja Konnast kui muinasjutt .
„Meeme, kes oli seadnud eesmärgiks oma rahva päästmine ja raudmeeste tapmise, nägi, et see rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga...Milleks pidi Meeme veel võitlema? Ta nägi, et inimesed ei vaja tema abi.“(lk50)
Leeme otsingul Põhja Konnani viiva võtme nimel küsib Vootelt missugne tegelane on Meeme ja Vootel siis räägib mis tema kohta teada on.
„Kas see värdjas ujuda oskab“(lk62)
Inimahvide poolt aretatud hiigel täi ujumas püha järves. Kui Ints, Pärt ja Leeme temaga jalutama läksid.
„’See on ju järvehaldjas ise!’ pomises ta ning langes põlvili...“(lk62)
Hiietark Ülgas tulles posite juurde pahandama nende täi pärast.
„Oleks tõesti parem, kui sa mind kuulda võtaks, selle asemel et sõbrustada liiga palju inimahvide ja madudega, kes on küll meie vennad, aga siiski hoopis teisest tõust.“(lk64)
Ülgas tahab, et Leeme terve pere hundiakrja ohvrideks toob järve rahu rikkumise pärast.
„Mulle meeldib väga metsas elada, aga võib-olla peaksime tõesti külla kolima nagu teised. Metsa on alles jäänud ainult kõige hullem kõnts .“(lk81)
Leeme emale peale seda kui eelmise õhtul onu Vootele keeldus Ülgasele hunte ohverdamast ja soovitas koju minna ning rahuneda.
„...millegipärast ei tulnud võimalus, et hundid on ussisõnade abil magama uinutatud, neile pähegi. See oli veider.“(lk93)
 Leeme õpetas koos Pärtliga Hiiele ussisõna, et 100 ulguvat koera keda vaene Hiie toitma peab magama panna. Suured mehed aga ei suutnud imestada ja murda küsimust miks üleöö hundid järsku nii uimaseks said.
„Nad uskusid...et hoiavad elus muistseud väärtusi. Tegelikult olid nad neist sama kaugel eksinud kui inimesed külas.“(lk94)
 Reaktsioon sellel, kuidas Ülgas ja Tambet hunitde asjaolus endale selgust tõid.
„Uss on inimsoo kõige kurjem vaenlane ! Karjus Johannes.“(lk97)
 Ints ja Hiie tulevad Pärtli ja Leemega külasse ringi vaatama ja sattuvad külavanema Johannese kotta kui...
„Seda aega, mis Põhja Konna viimasest lennust on möödunud, pole veel võiamlik mõõtagi- see oli nii hiljuti!“(lk113)
Peale leiva proovimist ehk järgmisel päeval on sõbrad inimahvidel jälle külas ja imetelvad nende ajalugu mis seintele dokumenteeritud, nagu arusaadav on on Põhja Konn veel vägagi hiljutine teema.
„Isa ütles, et siia pole mõtet jääda, et kõik lähevad ära...Vastu tuult pole mõtet sülitada.“(lk115)
Pärt Leemele selle päeva lõpus kui käidi inimahvide juures ja tehti igasuguseif hõiimu asju.
„’Jah, asi polegi nii hull,’ pomises ka Pärtel, aga oli päris selge, et tegelikult mõtleb temagi sedasama mis mina.“(lk116)
Pärtel kolib külla, sõpruse kestmine on suures ohus.
„...äkki oleks meilgi targem teiste eeskuju järgida, sest inimeste massiline lahkumine muutis metsa minu jaoks kuidagi hoopis vähem koduseks.“(lk118)
Terve laine immigratsiooni tegi Leeme murelikuks.
„...paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, pole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad.“(lk120)
Onu selgitamas kuidas tuleb elada olevikus.
„Tundsin, et mul on valida, kas puhkeda nutma või elada end välja Pärtlit solvates, ja ma valisin teise tee.“(lk123)
Leeme ei tea kuidas käituda kaua lahkund sõpra Pärtlit nähes kui too totralt ja pelgavalt sinusse suhtub.
„...mitte miski ei saa olla koledam kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks.“(lk128)
Peale Pärtli (peettruse) kohtamist külas.
„Pärtel tahtis võimalikult kiiresti sulada oma uude ellu, samal ajal kui mina olin kahtlemata pärit vanast...Võib-olla tundis ta end mingis mõtes reeturina...ennekõike aga häbenes mind...Mul on praegu kerge öelda-mina poleks muutunud sääraseks matsiks, aga kardan , et ma valetan. Küllap oleks küla minugi endasse imenud...“(lk129)
Leeme mõtleb kohtumise peale Pärtliga eile.
„Hiietark Ülgas võiks tõesti rahul olla, tal on tublid jüngrid ning neid on palju.“(lk141)
Leeme viitab sellel kuidas külas usutakse ka väljamõeldud tegelasi. See toimub siis peale esimiest talveund, minnes Vootele keldrisse liha sööma ja sinna kinni jääma .
„Lollus on tugevam kui tarkus.“(lk142)
Ülemaailmine ühiskonna korra absurdne arusaam elust.
„ ...võib-olla see sinu karu oli kuri, aga sa ei saa sellepärast kõiki karusid hukka mõista!“(lk143)
Salme emale kui vaieldi Salme karust poissõbra üle.
„Tundmatu karu oli mulle palju lähedasem ja omasem kui mingi külamees, olgugi et vere poolest lihane isa.“(lk144-145)
Leeme leiab, et ühiskond ja ühine keel ning mentaliteet on rohkem ühendav kui vere sugulus.
„ Jah, ma polnudki Mõmmist palju parem, ka mina käisin külatüdrukuid piilumas.“(lk150)
Külas on igav ja koos Salme karuga kes loomulikult naisi nillib siis ka tema vahets istus küla piirl ja vaatas kuidas küla poisid ning tüdrukud lõkke ümber trallasid.
„Ta mõjus siiski tüütult ja vastikult ning ma ütlen ausalt - ma ootasin kannatamatult selle vanamehe surma.“(lk153)
Leeme räägib veel metsa jäänud inimeste kohta ja Ülgase suhtes näeme me, et mõtted tema kohta ei ole just kenad.
„Oma põhimõtete nimel olid nad aga igaks piinaks valmis.“(lk154)
Inimahvid on kogu oma elu ülesse puudesse vinud ja nüüd elasid seal, väitsid, et nad tahtsid veel iidsemaks minna ja koopas elamine oli liige uue ajastuslik nende jaoks.
„’Aga meil peab vist olema armastus’...’Tõesti?’ imestas Ints.’Nojah, sellepärast teid nii vähe ongi. Meie eesmärk on paljuneda.’“(lk157)
Ints hakkab lapsi saama ja pärib Leemelt millal tema Hiie leivad ühte safrise paneb.
„’Tead, need inimesed on lihtsalt rumalad’, ütlesin ma vabandavalt.’ Anna neile andeks, neil pole mõistusega kõik korras...’“(lk164)
 Otsides Hiiet, et eilse lähedust talle seletada kui kuuleb, et keegi kelleks osutub Magdaleena on maolt haavata saanud ja kisab nüüd.
„Kas siis maod on neil kõiki neid tarkusi õpetanud? Ei, nad on need selgeks saanud tänu jumalale !“(lk167)
 Peale Magdaleena pääsemist viib tüdruk poisi oma tallu ja seal siis külavanemaga Johannsoniga usulisse vaidlusse satub.
„Raudmehed võtsid mu endaga kaasa, et mina, väike metslane, nagu ma siis olin, näeksin maailma vägevust. Et ma saaksin aru, kui targad ja tugevad on kristlased ...Siis ma sain aru, et see jumal, keda teenivad võõramaalased, on kõige vägevam, ja kui meie tahame elus midagi saavutada, siis on tark tema poole hoida...“(lk168)
Johhanes jätkab jeesuse ja Paavsti ülistamist.
„ Tule külasse, lase end ristida , hakka kirikus käima ja sa saad peagi aru, et ussisõnad on pettus!“(lk170)
 Jätkub Johhansoni usuline jutt.
„Mulle tuli jälle masendus peale. Siin istus nüüd mees, kes oli loobunud ussisõnadest ja koguni eitas raevukalt nende olemasolu...See mees siin kes kelkis, et ta on näinud mingisugust paavsti, ei suutnud tabada jänestki...“(lk173)
 Leem asub söömalauda koos Johannsoni perega ja jutt liigub toidu teemale ja sealt liha püüdmiseni ja niimodi ning Johannson hakkab propageerima Kristliku kombeid.
„Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaena rahvas!“(lk174)
Johansoni selgituse selle jaoks miks eestlasi väärtkoheldakse ja miks meite elu kehvem on Roomast.
„Mina söön küll iga päev liha...ma ei näe selles mingit mõtet...“(lk174)
Leeme mainib, et tema saab küll igapäev liha süüa ja sitsida enamik nädalast leiva pabulate ümber on tema jaoks mõistmatu.
„ Nemad on ju võõralt maalt tulnud, nemad teavad paremini, kuidas maailma asjad on seatud. Nemad peavad ikka meid kamandama, mitte meie neid.“(lk186)
Peale söömist viis Magdaleena Leem kastraatide laulmist kuulama ja sela kohta ta taas Pärti koos oma kahe kaaslasega ja ouhkes järjekorden vaidlus usu teemal.
„Ta isegi magas piiskopiga ühes voodis, sest võõrastel maadel on kombeks, et tähtsad mehed magavad nii naiste kui poistega...No ikka täitsa metsast...Pane suu kinni ja ära vahi nii lolli näoga...Roomas on poistega magamine jumala tavaline asi...Ma ütlesin neile, et ka metsas pole see komme tundmatu...See vihastas kõiki..Keda see huvitab, mida mingid loomad su lollakas metsas teevad? Mina räägin sellest, mis maailmas sünnib.“(lk187)
Tuleb välja, et kui võõramaalste, rüütlite, munkade ja piiskopite pedofiilia , pervertsus ja vägistamine on täitsa ok tegevused.
„Miski ei muutu. Ikka on olemas mõni väljamõeldud koll,keda saab panna vastumata.“
Peale kastraatite kuulamist kõnniti Johannsoni juurde kes oma saksa tallipoisilt õpitud tarkustega otsustas hakkata oma lehma ravima, kuid tagajärjena ta vaid tappes ja siis seda jumala tahte peale süüd veeretades.
„Need olid ussisõnad minu suus, mis lehkasid: uues maailmas kasutuks ja ülearuseks osutuvad teadmised, mis vaikselt pehkisid ning imalat lõhna eritasid.“(lk195)
Lühike jutt kõdunemisest siin metsas koos Meemega millele järgnes meelheteline jooks.
„Mul ei olnud metsas mitte midagi peale hakkata, mul puudus siin igasugune tulevik-kuid see oli minu kodu.“( lk196 )
 Depressivsel mõterongil viibiv Leeme mõtleb oma tulevikule.
„Ma pigem tapaks ta oma käega, kui annaks sinu pojale! Las ta siis pigem sureb üllalt, oma rahva parema tuelviku nimel...“(lk199)
Tulles külast tagasi edastab ema kohutavad uudised, et Ülgas käsib kuulekal Tambetil oma tütat ohverdada, et taastuks muistne maailm.
„Tambet ja Ülgas olid mulle nii jälgid, et ma tundsin endas ootamatut raevusööstu: sel hetkel oleksin ma olnud võimeline neli küüntega südame rinnust välja rebima, neid peadpidi vastu puud taguma, neid tükeldama ja lõhki kiskuma.“(lk200)
 Viha Tambeti ja Ülgase vastu kuna tood tema sõpra ja tulevast nasit tappa tahtsid.
„Ta polnud Hiiesse kunagi kuigi õrnalt suhtunud, kuid tütre ohverdamine oli ilmset temagi jaoks liig.“(lk202)
Hiie ema ei suuda ikkagi ohverdusega nõutuda ja huntide tagaajamises kiirustab ema hetkeks ette ja annab Leemele juhiseid kust poolt saab põgeneda.
„Olin see tõesti mina , kes öötaevasse ussisõnu sisitats nagu muistne, lahingusse sööstev sõjamees? Kust ma võtsin selle ootamatu jõu ning raevu?“
Merele põgenud koos paadiga kus istub Leemt ja magab Hiie, Leemet imestab oma vägitükki üle.
„Ema oli ikkagi targem kui mina, pidin ma rahuolevalt tunnistama, kui ma Hiiel käest kinni hoides mööda saart vantsisin...“(lk209)
Ema oli alati arvanud, et Leemet lõpuks Hiie naiseks võtab, kedagi tesit metsas ei olnud ju tegelt.
„’Mees ei põgene!’ütles ta karmilt’ Mina olekin neile sitastele hunitdele kallale karanud ja nad surnuks purenud.’“(lk211)
Vanaisa arvamus sellest, et Leemet ja Hiie põgenesid hundi karja eest eelneval päeval.
„ Mind on see ära tüüdanud- olla igal pool viimane...“(lk224)
Olles viimane kes näeb teel Saaremaale suurt kala (iidne, ussisõnu kõnelev habemega kala) hakkab Leeme mõtlema selle peale ja on pahur mõeldes kui mitmes asjaolus tema viimane on.
„Mind häirisd need moodsad inimesed, kes muudkui kelkisid oma uure kommete ja imelike lemmikutega nagu see Jeesus , kellest ma midagi ei teadnud ja teada ei tahtnudki.“(lk228)
Tuuletarga Möigase mungast poja jutu kommentaar kui Hiie ja Leemet ootasid, et tuuletark oma sõlmedesse seotud tuuli otsib.
"Aga sinuga vaielda pole võimalik.Sina usud ainult seda, mida sulle kloostris räägitakse, aga mitte oma vana isa."(lk235
Peale Möigast pole kedagi kes võtakse üle tema töökoha ja teadmised, Röks arvas, et pole vaja selliseid paganlike harjutusi, piisab vaid jumala poole palvetamisest, et muuta mõõnade ja tõusude kursi ning kiirust.
" Tambet tahtis oma sõgeduses Hiiet Haldjatele ohvriks tuua, kuid osutus nüüd ise ohverdatuks, kusjuures temast oli kindlasti rohkem kasu, kui oleks olnud Hiie tapmisest. Vägev luukere võis nüüd kanda lahingusse eestlaste viimase armee ."(lk241)
Vanaisa tiivad on meisterdatud inimluudest kuna need sobivad kõige paremini tema leiutise jaoks, nad on aastaid seal olnud ja Hiie ei tunne teda piinava isa surmas kaastunnet ega sümpaatiat.
"Mulle tundub, et ma alles täna sain aru, kuidas tuleb elada."(lk244)
vanaisa eneskindlus ja oskused tulevad rohkem Leemetis välja koos sõjahingega vanaisa kes on näinud ja kogenud palju lähedal.
" Ma tahan mädaneda sealsamas , kus ma kärvan. Sa ju näed, et ma olen sellega juba preagu algust teinud, ja sina ära tunne vahele oma hea südame ning kaastundega."
Pulmaks valmistudes Hiies tuleb Meeme Leemeti juurde js kõnetab teda joogipoolise ainel, soovitades tugevalt veini.
"Mets oli tühi, me ei pidanud arvestama kellegi arvamusega...Me tahtsime Hiiega elada omamoodi, vabalt, täpselt nii nagu meile meeldib, nii nagu on hea." (lk264)
 Leeme on nõus võõramaalaste veini jooma kuna ega siin ensk kedagi ega midagi ei ole mis neid selle puhul halvustaks.
" ...vahtides lähenevat raudmeest mingi isesuguse mõnuga, mida ma olin alles hiljaaegu tundma õppinud . 'Aga lööme ta ikkagi maha.'" (lk267)
 Leemetist on saanud sõdalane ja jahtija, temas on situatsioon esile toonud esiisade vastupanu ja julguse veres.
" Ma olen võib-olla vana ja oma aja ära elanud, aga anna andeks, tütar, see köik on miule solvav . Minul on põhimõtted. (lk271)
Mall ehk Hiie ema ei võtta püha hiipuudel küpsetatud hõrgutusi suhu.
"Ema, ma kasvasin kodus, mis oli nii paksult täis põhimõtteid, et mul polnud seal ruumi hingata. Ma vihkan põhimõtteid. Ma tahan ainult seda, et mul oleks hea. Ma tahan olla õnnelik!"(lk272)
 Hiie räägib oma emale kuidas tema tahab elada, oma pulmast alates.
"...puudus viha, puudus valu, oli vaid vaikus ning ükskõikne unelemine elu ja surma piirl."(lk277)
Peale tragöödiad ja pruudi ning ta ema surma Hiie ja Leemeti pulmas laskus Leemet jätkulisse minestamise järgsesse sesiundisse nii vaimselt kui füüsiliselt.
" Need on väljamaa tarkused; kui neid tead siis on palju lihtsam elada. Nad lippasid muretult minema, olles täiesti kindlad, et lambad on köigi ohtude eest kaitstud."(lk279)
 külanaised teevad vööst aia ümber lamba karja karjamaal, kuid see suse ei peatu murdmast iga viimase kui tallekese.
" ...kui võõras raudmees oli tohtinud tema juukseid ning rindu käperdada, miks siis mitte mina?"(lk284)
 Magdaleena olveat nimelt maganud rüütliga ja kannab nyyd jeesuse verega last kõhus, Leemet mõtiskleb, et kui välkamaalane tohtis Magdaleenat katsuda, siis miks mitte tema kui tubli eesti mees.
"'Ma tean, et jumal on vägev', sositas Magdaleena mulle kõrva'Aga ma tean ka seda, et vahel jääb ta kuradile alla."(lk285)
-Magdaleena selgiatb miks ta tahab, et Leemet ta lapse üles kasvataks, siis teab tema poeg kõike mõlemast maailmast, kaasarvatud ussisõnu mida Leemet hea meelega õpetaks.
" Isa on väga tark, ta on õpetanud kaugetel maadel... Kuradi on ta unustanud, kuradit ei tunne ka mungad ega teised võõramaalased. Nad üksenest kardavad teda, sest teavad, et alati pole jumalast tema vastu abi... Minu poeg on Jeesus ning tema ees on lahti kogu jumalale kuuluv, aga ma tahan, etsa avaksid talle ka kuradi maailma." (lk286)
 Magdaleena seletab põhjust miks Leemet on hea isa tema lapsele oma väljaseisva teistsugususe pärast.
"Ma tahtsin jäljetult kaduda ja kogu mineviku ühe hoobiga enda küljest naha raiuda. (lk288)
"Muli oli vaja last, kellega kõiki oma tarkusi jagada..."(lk188)
" Ma tahtsin sellest lapsest teha oma pärija, ma tahtsin kinkida talle suurepärse salarelva, mida terves maailmas ainuüksi tema kasutada suudab. See oli ainus mõte, ainus eesmärk, mis minu elul veel olla sai." (lk289)
Leemet on absoluutselt pühendatud kasvatama last nagu õigeks peab endale ussisõnu oskavaks kaaslaseks.
" Kõik oli lõppenud, meie sugu oli väljasurnud."(lk290)
 Leemet püsib külas, sest nii kui nii on ta sugu nüüdseks surnud enamjaolt. Ta teadis, et tema enam rästikutega talveund magama ei lähe.
" Milline pettumus võis talle olla, et isegi mitte tema armastatud jumal ei. suuda mehi käima peale aidata ning võõramaalaste lapsi sünnitama panna."(lk291)
 Johannese kuulekus on absurdne, seega põhjus ka tema kallal pagana (Leemeti) norimine.
" Ei mingit jumalat... Mul oli kõrini kõigist neist haldjatest ja jeesusest ning teistest välja mõeldud olevustest."(lk292)
 Johannes lepib sellega, kui Magdakeena kuuluatb, et Leemet tuleb meheks, kuid Johannes ei suuda elada majas koos paganaga.
"...mingeid haldjaid pole olemas...Neid pole tarvis karta , kartma peab inimesi, kes haldjatesse usuvad. "(lk293)
 ehk siis usu hulle tuleb karta, mitte usutuid nagu Laamet, Joahnnes aga töstab häält- ta ei toeta ültse seda, et pagan nede külas, tema tares pesitsema kavatseb hakkata.
"'Olgu peale, aga tea, et sa oled ainus ja viimane pagan meie külas!'"(lk295)
 Johhanes lõpuks annab oma nõusoleku tänu lapsele keda ootab ees helge , kuulusrohke tulevik.
"Leemet, vanapoiss, ära solvu, aga minu arust on inimesed omadega läbi.See on kurb ja kole , aga midagi pole parata."(lk313)
 Intsu vaatenurgast tindub samuti metsa rahva tuelvik tühja ja kõledana.
" Tee täpselt nii, nagu tahad . Sina oled meie pere ainus mees ja sina otsustad. Ära karda, mina sind ei keela !"(lk317)
 Leemti kannatustest on teised tegelased teadlikud ja käituvad ka siis vastavalt mõistvalt ja liikumis ruumi pakkuvalt.
„See oli veel üks võigas joon, mis kõiki neid moodsaid inimesi ühendas- tahtmine olla kellegi teener.“(lk229)
Küll kõik soovisid saada mingi rüütli või ärimehe kannupoissiks.
„...See on selline lõhn, nagu mädaneks ma ka ise. Aga näe, ei mädane ma ühti, hoopis kõik teised kärvavad! Kõik teised kes on minu ümber!Surevad ja mädanevad ja mina pean koos selle jäleda haisuga edasi elama.“(lk323)
Enne seda surid kolm külaelaniku kes rästikute urgu üritasid tungida, külla minnes leibab ta aga, et Ülgas on terve tema pere tapnud väljaarvatud Johhanson kes ise tapamail.
„Jälle oli kõik otsas, jälle oli kõik möödas, jälle oli kõik kadunud.“(lk328)
Ülgase leidmine ja piianmine enne seda, Leemet näib oma aastust korrutav mingil moel.
„Ära aja pada! Sina oled see, kes ussidega sõbrustab, sest sa oled pagan. Selle eest põletatakse sind tuleriidal.“(lk329)
Pärt on meelekaotanud ja just ärkas Leemer leides end näärids masti küljes.
„Sinu Hing on nii kõvasti kuradi haardes , et sul pole lootustki jumala armust osa saada...“(lk331).
Leemet on ise ka järsu tapatööst šokeeritud ja koorast ära ning nüüd käitub väga haigelt ja lühidalt.
„...ma tunnen isegi kahjurõõmu. Las nad elavad ilma ussisõnadeta, need tulevased inimpõlved, keda mina kunagi ei näe, nad ei tea, millest on ilma jäänud.“(lk334)
Leemeti mõtted uuest maailma korrast.
„Loomulikult osutusin süüdlaseks mina.“(lk336)
 Veretöö esst on vaja vastutavat, selleks olen mina.
„Keegi ei oodanud meid, ükski inimene ei vajanud meie võite .“ (lk345)
„...kuidas ma vihaksin lolle külapoisse, kellega tüdrukud kelmikalt jutu ajasid, samal ajal kui mina, kes ma olin nii tark ja mõistsin iidesi ussisõnu, pidin ihuüksi laanes käppa imema.“(lk345)
Leeme tunneb ennast isoleerituna ja kurvalt saatuse üle kui dläheb siiki heas tujus vanaisaga sõja campaaniale ning kõik raudmehed keda kohtame võttame maha.
„ Lõppude lõpuks, ükskõik! Pole siin midagi kahetseda.“(lk346)
Leeme suhtumine sõjastub ja saa vähem abivalmiks ning sümpaatseks.
„Oh Kuidas me tahame tema moodi olla“(lk349)
Karud kindluses oma taltsutajate kohta.
„Mets oli tühi vaid tema olu alles jäänud... Ta oli halvaks läinud – oh, kui vastik on mul sääraseid sõnu omaenda õe kohta lausuda.“(lk366)
Õe elu pöörleb karu ümber, muidu igav ja igati tavaline, vaid aegaalne suremine.
„Nad ütlesid, et me kõik olemes alles elajad ja mestslased, kellel pole kultuuri ega au. Nad ütlesid , et nendel pole aega vahet teha, kes meist on ristitud ja kes mitte.“(lk 370)
Peale küla rünakud ja piiskopi surma seal sõitis varsti koahle raudbmeeste terve brigaad kes mini ppart . Näitab just kui vähe hooliti
„...kui me poleks mingis hullumeelsuhoos hüljanud oma tõhusaimat relva.. see oli olnud meie salarelv... kui ainult meie ei poleks unustanud ussisõnu.“(lk379)
Leeme leidis valvurina üles Põhja-Konna tukkumist pediukoha.