Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like


Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum (0)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kui ka antitoksilist seerumit ?
 
Säutsu twitteris

Tartu Ülikool 
Mikrobioloogia  instituut 
 
Meditsi nilise mikrobioloogia  praktikum  
II osa 
       
 
 
 
Tatjana  Brilene, Kai Truusalu, Tõnis Karki 
 
 
 
 
 
 
 2014/2015 
 
1
 
Sisukord 
 
1.  Mikrobioloogilise  diagnostika  põhiskeem. 
Stafülokokknakkuste diagnostika. Streptokokknakkuste diagnostika. . . . . . . . . . . . . . . . . 3 
2.  Enterobakterite  nakkuste  diagnostika uroinfektsioonide näitel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 12 
3.  Enterobakterite nakkuste diagnostika sooleinfektsioonide näitel. . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. 16 
4.  Bordetel a ja Corynebacterium’i nakkuste diagnostika. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 
5.   Mycobacterium  spp.  infektsioonide  diagnostika. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .. . . . . .26 
6.  Anaeroobsete infektsioonide mikrobioloogiline diagnostika. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .32 
7.  Spiroheetide,Neisseria,  Chlamydia  ja Mycoplasma infektsioonide diagnostika. . . . . . . . .  .38 
8.   Seennakkused , algloomnakkused,zoonoosid ja riketsioosid…………………………. . .48 
9.  Molekulaarsed meetodid mikroorganismide samastamiseks ja iseloomustamiseks. . . . . . .63 
10.  Elektroforees . Viroloogiline diagnostika. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .71 
 
 
2
 
Mikrobioloogilise diagnostika põhiskeem 

 
 
A. Uuritav materjal 
Materjali  valik  toimub  vastavalt  haiguse  patogeneesile,  s.o.   haigustekitaja   võimalikule  lokalisatsioonile 
organismis. 
B. Mikrobioloogiline diagnoosimine 
1.  Algmaterjali  mikroskoopiline   uurimine .  Eesmärk:  mikroorganismi   morfoloogia   kindlaksmääramine  ja 
organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma-
terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või  alkoholiga , värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani-
smidele  mõne spetsiaalse  värvimismeetodi järgi (metüleensinine,  akridiinoranž,  Gram , Ziehl-Neelsen, Giemsa, 
tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist-
reeritakse mikroorganismide värvumine, näit. Gram (+) või Gram (–), nende kuju, kihnu, eoste, inklusioonide 
olemasolu, suurus,  asetus  omavahel ja organismi rakkude suhtes. Hinnatakse  rakulise  reaktsiooni iseloomu (koe-
rakud , granulo-, lümfo- ja  monotsüüdid), põletiku  esinemist
2.  Haigustekitaja   isoleerimine   ja  identifitseerimine.  Eesmärk:  uuritavast  materjalist  mikroobi 
väljakasvatamine,  tema  omaduste  uurimine  ja  nende  alusel  haigustekitaja   samastamine   ja  ravimtundlikkuse 
määramine.  
 
Mikroorganismide  väljakasvatamiseks  kunstlikel  söötmetel  või  rakukultuurides  valitakse  kas  
aeroobsed,  anaeroobsed  või  mikroaerofiilsed  tingimused,  optimaalne  temperatuurirežiim,  sobiv  natiivsete 
valkude  ( veri ,   seerum ,  munakollane)  ja  kasvufaktorite  sisaldus.  Registreeritakse  mikroobide  pesade  kuju, 
hemolüüsi  esinemine  veriagaril,  mikroobikultuuride  värv,  läige  ja  lõhn.  Edasi  määratakse  mikroobide 
biokeemilis-füsioloogilised  omadused.  Vastavalt  sellele,  milliseid  ensüüme  antud  liiki/biotüüpi  kuuluvad 
mikroobid  omavad, on nad võimelised kindlateks biokeemilisteks reaktsioonideks. Viies tundmatuid baktereid 
kokku  mitmesuguseid  substraate  (enamasti  süsivesikuid  ja  aminohappeid)  sisaldavate    diagnostiliste 
süsteemidega  ja  registreerides  tekkivaid  reaktsioone,  on  võimalik  määrata,  milliseid  ensüüme   mikroob   omab 
ning vastavate  tabelite  või tarkvarasüsteemide järgi ta identifitseerida. 
•  I  põlvkonna  diagnostilised  süsteemid:  mitmesuguseid  substraate  ja  indikaatoreid  sisaldavad  valiksöötmed, 
kusjuures   määramiseks  on vajalik mikroobi kasv.  
•  II  põlvkonna  süsteemid:  kommertsiaalsed  mikroobide  identifikatsioonisüsteemid  (API,  Vitek  jt),  mis 
koosnevad 5–95 testist ja määravad mikroobide ensüüme substraadi lõhustamise teel.  Teste  hinnatakse kas 
visuaalselt   või  spektrofotomeetriliselt.  Iga  mikroobiliigi  jaoks  on  testil  oma  diagnostiline  väärtus  (kuni 
100%),  lõppidentifikatsioon  toimub  enamasti  spetsiaalsete  arvutiprogrammide  abil,  mis  annavad  teatud 
tõenäosusväärtusega uuritavale mikroobile nime (mõnikord ka 2–3 erinevat tõenäolist  varianti ). Klinitsistile 
väljastatavas  vastuses  on  oluline  märkida  mikroorganismide  tundlikkus  (antibiogramm)  mitmesuguste 
antibakteriaalsete  preparaatide  suhtes. 
•  MALDI-TOF  (" Matrix   Assisted  Laser  Desorption/Ionization")  ehk   proteiini   profiili  määramine  mass-
spektromeetria abil. Identifitseerib kuni 96 proovi 30 minuti jooksul. 
3.   Seroloogiline  uurimine. Eesmärk:  spetsiifiliste  antikehade esinemise või nende tiitri tõusu abil haigustekitaja 
olemasolu määramine organismis.  
Vereseerumis  määratakse  antikehade  sisaldus:  aglutinatsioonireaktsiooniga,  kusjuures   antigeen   võib  olla 
kinnistatud  mõnele  suuremale  rakulisele  kandjale,  nagu  erütrotsüüdid  hemaglutinatsioonireaktsioonis  (HA, 
HAPR); komplemendi  sidumise  reaktsiooniga (KSR); immunoensümaatilisel teel (EIA);  Western -Bloti meetodil 
jne. 
 
3
4.  Bioloogiline uurimine. Eesmärk: mikroorganismi  kindlakstegemine  või tema omaduste uurimine katseloo-
made organismis. Katselooma abil on võimalik uurida mikroobi haigustekitavust.  
5.  Allergilised 
nahareaktsioonid
Eesmärk: 
infektsiooni 
diagnoosimine 
patsiendi 
organismis 
mikroorganismide ainevahetusproduktide suhtes tekkivate allergiliste nahareaktsioonide abil. 
6.  Molekulaarsed meetodid – PCR, hübridisatsioon jt. 
 
C. Bakterpreparaadid 
 
D. Antibakteriaalsed  preparaadid  
 
 
Stafülokokknakkuste diagnostika  
 
 Üldiseloomustus 
 
Stafülokokid   koloniseerivad  sageli  inimese  ninakoobast,  eeskätt  selle  esimest,  ninasõõrmetega 
piirnevat  osa,  suuõõne  limaskesta  ja  nahka.  Tegemist  on  Gram+  kokkidega,   diameeter   0,8-1,0  µm,  mis 
mikroskoopilises preparaadis võivad ilmneda ühe- või paarikaupa, lühikeste ahelatena ning kõige sagedamini 
ebaregulaarsete,  viinamarjakobarat  meenutavate  kogumikena.  Stafülokokid  on  katalaas-positiivsed 
mikroobid, mis on enamasti suutelised taluma kõrgeid NaCl kontsentratsioone (7,5-10%). Viimast omadust 
kasutatakse stafülokokkide isolatsiooniks vajaliku selektiivse söötme valmistamisel. 
Kliiniliselt  olulised  on  enamasti  5  stafülokokkide  liiki:   Staphylococcus    aureus ,  S.  epidermidis,  S. 
saprophyticus, S. haemolyticus, S.  hominis
  S.  aureus  on  kõige  patogeensem  liik,  põhjustades  erinevaid  infektsioone.  Ligi  30%  täiskasvanutest  ja 
enamik lastest kannab seda nina limaskestal. Enamiku S. aureus’e infektsioonide allikaks on kliiniliselt terve 
kandja  või   kokkupuude   stafülokokilise  mädaga.  Sissetungiväratiks  on  enamasti  nahk.  S.aureus  võib 
põhjustada: 
•  Lokaalseid infektsioone (bakterite paljunemisest tingitult).  Pehmete  kudede intensiivset põletikku, mille 
käigus  tekib  mädakolle,  nimetatakse  abstsessiks.  Sõltuvalt  lokalisatsioonist  nimetatakse  abstsessi  kas 
mädapustuliks  ehk  follikuliidiks  (karvanääpsu   põletik );  furunkliks  (karvanääpsu  ümbritsevate  kudede 
põletik)  või  karbunkliks  (mitmekoldeline  suurema  pinnaga  mädapõletik)  S.  aureus  põhjustab  sageli 
traumaatiliste ja postoperatiivsete haavade infektsioone. 
•  Süsteemseid  infektsioone  -   sepsis ,  septiline   artriit ,   endokardiit ,   meningiit ,   osteomüeliit ,  samuti 
abstsesse  kopsus,  põrnas,  maksas,  neerudes.  S.  aureus’e   pneumoonia   võib  sageli  olla   sekundaarne
tekkides peale viirusliku  gripi  põdemist, harvem leetrite järgselt
•  Toksiini  poolt  indutseeritud  kahjustusi.  S.  aureus  võib  kahjustatud  nahalt  või   ninast   sattuda  toitu.  Kui 
tegemist  on enterotoksiini tootva tüvega,  tekib  stafülokokiline  toidumürgitus. Mõned  tüved toodavad 
ka  TSST-1  toksiini  ( toksilise   šoki  sündroomi  toksiin-1),  põhjustades  toksilise  šoki  sündroomi,  mis  on 
seotud  enamasti  vastavate  tüvede  kasvamisega  hügieenitampoonidel  ning  haavades.  Mõned  tüved 
produtseerivad ka eksfoliatiini – eksotoksiini, mis põhjustab väikelastel epidermolüütilist sündroomi e. 
eksfoliatiivset villilist dermatiiti. Kuna enamus S. aureus’e tüvesid produtseerivad ensüümi koagulaas, 
kutsutakse seda liiki ka koagulaas-positiivseteks stafülokokkideks. 
 
 
4
Teised kliinilist tähtsust omavad stafülokokid, mis ei ole S. aureus ja ei oma koagulaasi, kannavad üldistavat 
nimetust  koagulaas-negatiivsed stafülokokid (KONS’id).  
Tegemist  on  naha  normaalse  mikroflooraga.  Kuuludes  oportunistlike  patogeenide  hulka  võivad  põhjustada 
infektsioone langenud kaitsevõimega isikutel. 
 S. saprophyticus on sage uroinfektsiooni põhjustaja noortel tervetel naistel, mujalt isoleeritakse teda väga 
harva.  Enamus  KONS’i  poolt  põhjustatud  nakkusi  on  seotud  veresoonesiseste  kanüülidega,  südame 
klapiproteesidega,  šuntidega  –  “kateeter-sepsis”.  Nad  võivad  põhjustada  liigesproteeside  infektsioone, 
endokardiite, haavainfektsioone, kui haava jääb võõrkeha jne.  
 
Uuritav materjal 
 
Sõltub haigusprotsessi lokalisatsioonist: 
•  mädapõletike korral on uuritavaks  materjaliks   mäda  (võetakse tampooniga või punktsioonil) 
•   kopsupõletik  –  röga  
•  artriit – liigeseõõne punktaat 
•  meningiit –  ajuvedelik  
•   tsüstiit  ja  püelonefriit  – uriin 
•  sepsis ja toksilise šoki  sündroom  – veri 
•  toidutoksikoinfektsioonid – roe ja oksemassid, jne. 
•  sanitaarse näidustuse korral uuritakse kaabet kätelt ja ninalima stafülokokkide kandluse suhtes. 
 
Samastamine 
 
ALGMATERJALI  MIKROSKOOPIA .  
Stafülokokid  on      Gram+   kokid     ühe-  või  paarikaupa,  lühikeste  ahelatena  ning  kõige  sagedamini 
ebaregulaarsete, viinamarjakobarat meenutavate kogumikena.                               
NB! Alati ei ole võimalik eristada stafülokokke streptokokkidest mikroskoopia abil – morfoloogia võib olla 
suhteliselt sarnane!  
KATALAASI  PRODUKTSIOON . Kasutatakse stafülokokkide ja streptokokkide diferentsiaaldiagnostikas.  
Stafülokokid  on  katalaaspositiivsed,  streptokokid  –  katalaasnegatiivsed.  Esemeklaasil  suspendeeritakse 
tahkel  söötmel  kasvanud  uuritavast  pesast  külvinõelaga  võetud  kultuuri  3%  vesinikperoksiidi  lahusesse. 
Katalaaspositiivsete  mikroobide  puhul  hakkab  erituma  gaasimulle,  katalaasnegatiivsete  mikroobide  puhul 
mulle ei eraldu.  
KASV  VERIAGARIL  JA  NOVOBOTSIINTUNDLIKKUS.  Stafülokokkide   pesad   veriagaril  on  tavaliselt  ümarad, 
kuplikujulised,  1-2  mm  läbimõõduga,  valkjad,  hallikad  või  kollakad.  Hinnatakse  mikroobi  poolt 
põhjustatavat  hemolüüsi  ning  tundlikkust  novobiotsiinile  S.  saprophyticus’e  eristamiseks  teistest 
koagulaasnegatiivsetest stafülokokkidest. 
Test 
S. aureus 
S. epidermidis 
S.saprophyticus  
Hemolüüs  
Tavaliselt ß 
Tavaliselt  puudub 
Tavaliselt puudub 
Pigment  
Sageli kreemikas- kollakas  
Tavaliselt valge 
Tavaliselt valge 
Novobiotsiin 
Tundlik (>16 mm) 
Tundlik (> 16 mm) 
Resistentne  ( 4-5  aastastel  lastel ja täiskasvanutel meningiidi puhul. 
 
 
Viridans-STREPTOKOKID. Põhjustavad alfa-või γ-hemolüüsi. Tegemist on  ülemiste  hingamisteede 
mikrofloorasse  kuuluvate  streptokokkidega  –  Streptococcus  mutans,  S.  sanguis,  S.mitis,  S.salivarius. 
S.mutans
  põhjustab  hambakaariest.  Viridans-streptokokid  põhjustavad  50-70%  bakteriaalse  endokardiidi 
juhtudest,  eriti  kui  südameklapid  on  eelnevalt  kahjustatud  –  näiteks  reumaatiliselt.  Vahel  isoleeritakse 
baktereemia , haavainfektsioonide, hambaabstsesside korral. 
 
Streptokokkide  samastamine  ja  eristamine  üksteisest  toimub  biokeemiliste    ja  /või  seroloogiliste  ning 
MALDI-TOF  meetodite abil. 
 
 
Uuritav materjal 
 
Sõltub haigusprotsessi lokalisatsioonist. 
•  mädapõletike korral on uuritavaks materjaliks mäda (võetud kas punktsiooniga või tampooniga); 
•  farüngiit – tampooniga võetud neelumaterjal,  
•  artriit – liigeseõõne punktaat,  
•  meningiit – ajuvedelik, 
•  tsüstiit ja püelonefriit– uriin,  
•  sepsis – veri,  
•   reuma   -  vereseerum  anti-O streptolüsiini tiitri määramiseks.  
 
 
 
 
 
 
 
 
7
Samastamine 
 
ALGMATERJALI  MIKROSKOOPIA.  Streptokokid  on  grampositiivsed  kokid,  mis  on  mikroskoobis  nähtavad 
paaridena  või erineva pikkusega ahelatena.  Kopsupõletiku  korral on rögas näha Gram+  kihnuga  ümbritsetud 
diplokokid, mis tulevad hästi nähtavale värvunud  taustal.  
KATALAASI  PRODUKTSIOON.  Kasutatakse  stafülokokkide  ja  streptokokkide  diferentsiaaldiagnostikas. 
Streptokokid on katalaasnegatiivsed. (Vt. lk.5) 
KASV  JA  HEMOLÜÜSI  TÜÜP  VERIAGARIL.  Oluline  tunnus,  mille  alusel  rühmitatakse  kas  α-,  β-  või  γ-
hemolüütiliseks.  A  grupi  ß-hemolüütilised  streptokokid  kasvavad  väikeste,  valkjashallikate  1  mm 
läbimõõduga pesadena, mille ümber täieliku hemolüüsi tsoon. S.pyogenes produtseerib O- ja S-streptolüsiini. 
Kuna  O-streptolüsiin  inaktiveerub  hapniku  toimel,  on  hemolüüsi  võimalik  paremini   avastada   juhul,  kui 
külvinõelaga,  -aasaga  torgatakse  mitu  korda  agarsöötme  pinna  sisse.  B  grupi  streptokokkide  pesad  on 
enamasti suured. Ka D grupi pesad on suuremad  α-hemolüütilised pesad. Viridans-grupi pesad meenutavad 
nööpnõelapäid,  s.t.  väikesed  koos  vastava  hemolüüsiga.  S.  pneumoniae  pesad  on    limased  väikese  lohuga 
keskel (autolüüsist), võivad olla α- või γ-hemolüüsiga.   
 
ß-HEMOLÜÜTILISE A GRUPI STREPTOKOKI (S. pyogenes) SAMASTAMINE. Toimub  lateksaglutinatsiooni  ja 
PYR kiirtesti abil. PYR-test määrab pürrolidonüül- proteaasi  produktsiooni, mis lubab eristada A ja D grupi 
streptokokke.  PYR-reagent  tilgutatakse  kas  otse  väljakasvanud   kultuurile   või  inokuleeritud  kultuuriga  
kettale, positiivse tulemuse puhul  tekib 1 – 2 minuti jooksul punane värv.  
 
PNEUMOKOKKIDE  SAMASTAMINE.  Aluseks  on  iseloomulik  kasv  veriagaril  (vt.   eespool ),  positiivne 
lateksaglutinatsioonireaktsioon.  Isoleeritud  pneumokoki  samastamiseks  kasutatakse  optohiintesti.  Ainult 
S.pneumoniae 
on 
tundlik 
optohiinile 
(etüülhüdrokupreiin 
hüdrokloriid), mistõttu veriagarile asetatud optohiini sisaldava  diski   
ümber tekib kasvuvaba tsoon. 
 
ENTEROKOKKIDE  SAMASTAMINE.  Aluseks  on  iseloomulik  kasv 
veriagaril, 
lateksaglutinatsioonireaktsioon. 
Enterokokke 
aitab 
eristada  teistest  bakteritest  võime  kasvada   sappi   sisaldavatel 
söötmetel
. Lisaks hüdrolüüsivad nad eskuliini, tekitades eskuletiini, 
mis  rauasooladega  annab  musta  värvi.  Viimane   reaktsioon   võib 
ilmneda  rohke  inokulaadi   olemasolul   15-20  minuti  jooksul, 
tavaliselt võtab küll aega 3-4 tundi.  
 
 
ANTIBIOOTIKUMTUNDLIKKUSE  MÄÄRAMINE.  Üldreeglina  farüngiidi  puhul  ei  määrata  S.  pyogenes’e 
resistentsust.  Viimasel  ajal  tsirkuleerivad  maailmas  siiski  makroliidresistentsed  A  grupi  streptokokid. 
Pneumokokkide  puhul  on  probleemiks  penitsilliinresistentsuse  tõus  –  PRSP.  Viimase  diagnoosimiseks  ei 
piisa   disk -difusiooni  testist,  vaid  määrata  tuleb  MIK  näiteks  E-  testiga.  Enterokokkide  kui  ühe  olulise 
hospitaalinfektsiooni põhjustaja korral tuleb määrata antibiootikumtundlikkus. 
 
Praktiline töö 
 
Ülesanne  1.  Vaadelda  ja  joonistada  Grami  meetodil  värvitud  demonstratsioonpreparaate  alljärgnevatest 
Gram-positiivsetest kokkidest. 
 
Staphylococcus aureus puhaskultuuris   
 
 
 
   
 
 
Staphylococcus aureus mädas 
 
 
 
 
8
Streptococcus pyogenes mädas   
 
Streptococcus pneumoniae hiirekõhuõõnes 
 
 
 
 
 Enterococcus faecalis puhaskultuuris 
                    
                          Viridans-streptokokid 
 
 
 
        
 
 
   
 
 
 
 
 
 
Ülesanne 2. Vaadelda demonstratsiooniks välja pandud järgmisi reaktsioone. 
 
•  Stafülokokkide  kasv veriagaril (pesade kuju, suurus, värv, hemolüüs) 
•  Stafülokokkide novobiotsiintundlikkus 
•  S. aureus’e ja S. epidermidis’e kasv soola-manniitagaril (pesade kuju, suurus, värv) 
•  Streptokokkide kasv veriagaril (pesade kuju, suurus, värv, hemolüüs).  
•  S. pneumoniae  optohiintest  veriagaril  
•  Positiivne ja negatiivne  sapi -eskuliintest enterokokkide samastamiseks. 
 
 
9
 
Ülesanne 3. Igale lauale on välja pandud uuritav materjal, mis sisaldab grampositiivset  haigustekitajat . Teha 
uuritavast materjalist joonkülv  kahele plaadile : veriagarile ja soola-manniitagarile
 
Uuritavate  materjalide päritolu.  
 
•  Materjal 
nr. 
1 
– 
haavaeritis, 
postoperatiivne 
haavainfektsioon; 
•  Materjal  nr.  2  –  haavaeritis  noorelt  meespatsiendilt, 
spontaanselt  tekkinud  ulatuslik  pehmete  kudede   nekroos
millega  kaasneb   turse   ja  tugev  valu,  haige  väga   raskes  
seisundis, 
•  Materjal  nr.  3  –  veri,  vastsündinute   intensiivravi   osakonnas 
veenisisese kanüüliga lapsel tekkinud sepsis. 
  
 
 
Ülesanne 4. Stafülokokkide kandluse määramine. Iga üliõpilane võtab tampooniga ninast materjali ja külvab 
selle soola-manniitagari sektorisse. 
 
Ülesanne  5.  Märkida  olulisemad  stafülokokilise  ja  streptokokilise  infektsiooni  raviks  kasutatavad  anti-
biootikumid  
•Stafülokokid   
Streptococcus pyogenes 
 
•Pneumokokk   
•Enterokokid 
 
 
 
 
 
 
 
Enterobakterite põhjustatud uroinfektsioonide diagnostika 
 
Ülesanne 6. Erinevatest uriiniproovidest uroinfektsiooniga patsientidelt teha külv URICULT TRIO 
söötmele.  
 Protseduur: 
1.  Eemalda söötmetega plaat topsist. 
2.  Kasta  plaat  värske uriini sisse nii, et söötmepinnad oleks uriiniga täielikult kaetud. 
3.  Lase üleliigne uriin söötmelt maha tilkuda. 
4.  Eemalda  viimased  tilgad vajadusel puhta adsorbeeriva paberiga. 
5.  Pane söötmetega plaat topsi tagasi ja sulge  tops  hoolikalt. 
6.  Täida kleebis  andmetega  ja kinnita see topsile. 
7.  Aseta külviga tops püstises asendis kultuuride kasti.  
8.  Hindamine toimub  järgmises  praktikumis
 
10
 
Ülesanne 7.  Kvantitatiivne  uroinfektsioonitekitajate määramine  GOULD ’i  meetodil. Erinevatest 
uriiniproovidest uroinfektsiooniga patsientidelt teha külv  selektiivsele 
söötmele. 
 
1.   Standardse   külviaasaga  külvatakse  sektorisse  1  uriin  sellise 
arvestusega,  et  aas  liiguks  söötmel  täpselt  40  korda,  s.t.  20 
edasi- tagasi liigutust

2.  Seejärel   vahetatakse   aas  ning  tõmmatakse  sellega  4  joont 
sektorisse number 2, kusjuures jooned peavad ületama sektori 1 
külvijooni. 
3.   Aasa    vahetuse   järel  4  joont  sektorisse  3,  kusjuures  jooned 
ületavad  sektorit  2. 
4.  Aasa  vahetuse  järel  4  joont  sektorisse  4,  kusjuures  jooned 
ületavad sektorit 3, kuid mitte sektorit 1. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
11
 
Enterobakterite nakkuste diagnostika 
 2 
uroinfektsioonide näitel 
 
 
Üldiseloomustus 
 
Enterobacteriaceae  sugukonda kuuluvaid  mikroobe  iseloomustavad järgmised ühised tunnused:  
1.  Morfoloogialt gramnegatiivsed pulkbakterid; 
2.  Kui on liikuvad, siis tänu enamasti peritrihaalsetele viburitele; 
3.  Kõik on fakultatiivsed anaeroobid (kasvavad õhuhapniku tingimustes); 
4.  Valdavalt  oksüdaas -negatiivsed; 
5.  Kõik  fermenteerivad  glükoosi,  kuid  teiste   suhkrute   lõhustamises  on  erinevusi,  mis  võimaldab  neid 
samastada biokeemiliste reaktsioonide abil. 
 
Sugukonda  kuulub  vähemalt  26  perekonda  ja  rohkem  kui  100  bakteriliiki,  neist  meditsiinis  kõige 
olulisemad  on:   Salmonella ,   Shigella ,  Escherichia,   Proteus ,  Citrobacter,   Enterobacter ,  Serratia,  Klebsiella, 
Morganella, Yersinia, Edwardsiella, Providencia

Uroinfektsioonide  tekitajad  on 80-90% E. coli, Proteus, Klebsiella ja  Pseudomonas  sp. 
 
Uuritav materjal 
 
Uriini  on  võimalik  võtta  mitmel   erineval   meetodil:  keskjoauriin,  ööpäevauriin,  fraktsioneeritud  uriin, 
kateeteruriin, punktsiooniuriin, urostoomiuriin, tsüstoskoopia. 
•  Igal  nimetatud  meetodil  on  omad  eelised  ja  puudused.  Keskjoa  uriin  on  kõige  enam  kasutatav  uriini 
kogumise meetod.  
•  Uuringu kvaliteeti parandab see, kui enne plaanilist hommikust uriinianalüüsi võtmist  patsient  ei söö ega 
joo hilisõhtul. 
•  Uriini  kogumiseks  kasutatakse  steriilseid  spetsiaalseid  anumaid,  näiteks  Greiner  BIO-One 
vaakumsüsteem:   pesta hoolikalt  käed ja genitaalpiirkond  vee ja seebiga, kuivatada. Urineerida 20-30 
ml  uriini  WC-potti,  et  viia välja ureetra  esiossa  kogunenud  mikroobid,  seejärel topsi  vähemalt  50  ml. 
Suruda  uriinikatsuti  kaanes  oleva    avause  põhja.  Hoida  katsutit,  kuni  uriinivool  katsutisse  lõpeb. 
Eemaldada katsuti avausest, markeerida ja saata laborisse. NB! Uriin ei tohi seista toatemperatuuril 
üle kahe tunni. 
•  Keskjoauriini  kogumisel  mikrobioloogiliseks  uuringuks  peab  alati  arvestama,  et  see  võib 
kontamineeruda normaalse mikroflooraga. Diagnostiliseks kriteeriumiks loetakse ≥105 PMÜ/ml uriinis, 
kuid ka 103 PMÜ/ml on oluline teatud juhtudel: 
o  kui on tegemist tuntud uropatogeeniga – E. coli, Proteus spp., Pseudomonas spp 
o  kui on tugevad düsuurilised kaebused; 
o   kroonilise   püelonefriidi,  prostata  adenoomi,  laste  uroinfektsioonide  ja  püsikateetri  olemasolu 
korral. 
 
 
 
12
 
Samastamine 
 
URICULT TRIO.  Meetod põhineb kolme söötme üheaegsel  kasutamisel .  
Üks testplaadi külg on kaetud roheka CLED söötmega. Plaadi teisel küljel asetseb punakas MacConkey ja 
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #1 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #2 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #3 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #4 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #5 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #6 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #7 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #8 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #9 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #10 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #11 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #12 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #13 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #14 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #15 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #16 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #17 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #18 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #19 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #20 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #21 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #22 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #23 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #24 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #25 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #26 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #27 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #28 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #29 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #30 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #31 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #32 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #33 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #34 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #35 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #36 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #37 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #38 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #39 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #40 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #41 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #42 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #43 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #44 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #45 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #46 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #47 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #48 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #49 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #50 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #51 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #52 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #53 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #54 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #55 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #56 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #57 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #58 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #59 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #60 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #61 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #62 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #63 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #64 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #65 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #66 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #67 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #68 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #69 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #70 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #71 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #72 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #73 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #74 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #75 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #76 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #77 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #78 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #79 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #80 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #81 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #82 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #83 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #84 Meditsiinilise mikrobioloogia praktikum #85
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 85 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2016-01-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 26 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor damnina Õppematerjali autor

Mõisted

algma, biokeemilis, kusjuures määramiseks, koosnevad 5, katselooma abil, molekulaarsed meetodid, kliiniliselt olulised, aureus, sõltuvalt lokalisatsioonist, süsteemseid infektsioone, nimetust koagulaas, saprophyticus, stafülokokid, stafülokokid, streptokokid, umbes 5, sagedasem nakkus, streptokokid, tuntud esindajad, põhjustavad alfa, viridans, streptokokid, kopsupõletiku korral, streptokokid, viridans, pneumoniae pesad, pyr, pneumoniae, pneumokokkide puhul, piisa disk, gram, igale lauale, keskjoa uriin, urineerida 20, tulemuste hindamiseks, düsenteeriale, enterohemorraagiline, hemolüütilis, vibrio cholerae, tähtsamad virulentsusfaktorid, uuritavateks materjalideks, mõnede gram, enterobacteriaceae, enterobacteriaceae liigid, produtseerivaid serotüüpe, tekitajad, mikrobioloogilised uuringud, haigustekitaja morfoloogia, pesad, pcr, enam kasutatud, difteeria, tekitajaks, gravis, tampooni suund, mükobakterid, olulisemad patogeenid, leepra, leepra, mükobakterite suhtes, maoloputusvedelik, materjali kogus, sisestatakse mgit, mükobakterid, tuberkuloosiravimi, gammainterferooni hulk, mükobakterioosi diagnoosimisel, leprae suhtes, kahjustatud kudedes, eksogeenseteks, spetsiifilisteks, mittespetsiifilisteks, sobivateks materjalideks, haa, botulismi korral, detekteeritav kogus, ülejäänud 2, sagedasemaks põhjuseks, määramiseks, spiroheedid, inimpatogeensed, endemicum, turicatae, osa liikidest, klamüüdiad, üldistav nimetus, lgv, mükoplasmad, pneumoniae, genitalium, penetrans, staadiumis, staadiumis, staadiumis, seroloogiline uurimine, ohustatud kontingendiks, algmaterjali mikroskoopia, haigustekitaja isoleerimine, kasutatakse mikroaglutinatsiooni, meningitidis, meningiidihaigelt, juures 5, samastamispaneele identicult, epidemioloogilisel eesmärgil, haigusjuhtudest, kliiniline pilt, astsendeerumisel, sümptomaatilistel naistel, kompleksdiagnostikat, pcr, asitromütsiin, materjali võtmisel, dna, dna analüüs, kompleksdiagnostikat, kultiveerimine, mükoplasmade kasv, leishman, inimpatogeensed, aspergillus, seigseened, süsteemsed mükoosid, bifaasiline elutsükkel, haiguste levik, reservuaariks looduses, uriiniproovi puhul, proovimaterjaliks, infektsiooni diagnoosimiseks, kliiniku korral, peritoneaal, candida, algmaterjali mikroskoopia, cryptococcus, albicans, suhkrute assimilatsioonitest, suhtes e, perekondade eristamisel, perekonnas microsporum, basidiomycetes, trichomonas vaginalis, hea meetod, kõrgema sensitiivsusega, sümptomaatilistel patsientidel, pärisperemeheks, osa tro, vastsündinud, seroloogiline uurimine, antikehade leid, kasutatakse rflp, haigustekitaja, giardiaas, blood, antraks, antraksi tekitaja, samastamisel, buboon, rekonvalestsentsperioodil, bipolaarsuse esiletoomiseks, epidemioloogilistel näidustustel, tiitri 4, kasutatakse elisa, eelnevad peatükid, molekulaarbioloogia edusammud, hübridisatsioonireaktsiooni korral, süsteemis gen, molekulaarseks amplifikatsiooniks, polümeraasahelreaktsioon, praimer, igast sihtmärk, bändide suhtes, tsükli lõppedes, vaheline kaugus, nested pcr, dna, sarnastel mikroorganismidel, restriktsiooniks, näite puhul, sekveneerimine, pfge, pulss, molekulaarsed meetodid, ravimiresistentsus, molekulaarne tüpiseerimine, pcr reaktsiooniks, ii rapd, ready, mingi standardiga, polüakrüülamiid, agaroos, agaroosforees, agaroos, igas grupis, analüüsida erinevate, epstein, primaarkultuurideks, esindajateks, esindajateks, toitelahuste aluseks, inklusioonide, tekkinud ag, väikestele latekspartiklitele, western immunoblotting, hav, vesiko, haigustekitaja, kolmandaks päevaks, sagedasemad tüsistused, seroloogiline uurimine, leetrite, haigustekitaja, raseduse ajal, kliinilis, punetiste vaktsiin, haigustekitaja, lööbeelementide arv, hiv, positiivne tulemus, negatiivne tulemus, selguseta tulemus, hiv

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

86
pdf
Bakterid
39
docx
Mikrobioloogia
14
docx
Veterinaarne mikrobioloogia
102
docx
Molekulaarne ja rakenduslik immunoloogia
21
docx
Patogeensed bakterid
32
odt
Mikrobioloogia praktikumi vastused
937
pdf
Erakorralise meditsiini tehniku käsiraamat
13
docx
Mikrobioloogia praktikumi teooria





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima

Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun