Bakterid mõmm :) 05/06 Staphylococcus aureus üldist. G(+), katalaas(+). Liikumatud. Anaeroobsed/fakultatiivsed anaeroobsed. Koloniseerivad nahka, limaskesti. Ainus koagulaasi tootev stafülokokk. Sisenemisvärat: hingamisteed, vigastatud nahk. virulentsus. Pinnaproteiinid: epiteeli fibronektiinile kinnitumiseks. Proteiin A: seob mittespetsiifiliselt antikehi, segab opsonisatsiooni. Peptidoglükaan, teihhoiinhapped aktiveerivad komplementi, põhjustavad põletikku: teihhoiinhape seostub fibronektiinile, on endotoksiinilaadne, pg tagab osmootse stabiilsuse, on leukotsüütide kemoatraktant, inh-b fagotsütoosi. Kihn (polüsahhariidne) on antifagotsütaarne. Rakuga seotud koagulaas tekitab fibriiniklombi, PMN ei pääse juurde, kokid agregeeruvad.
10.Lüütiline elutsükkel- Viiruse nukleiinhape replitseerub rakutuumas või tsütoplasmas; Moodustuvad uued viirusosakesed, sünteesitakse ümber kapsiidid; Rakumembraan laguneb, rakk hukkub ja viirused väljuvad; Peremeesraku membraanist võetakse osake kaasa ümbriseks. Lüsogeenne elutsükkel- . Viiruse nukleiinhape seostub bakteriraku kromosoomi; Viiruse nukleiinhape on mõni aeg inaktiivses olekus; Bakterirakk paljuneb; Järgneb lüütiline tsükkel. 13. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime; ka nende organismide mürgisus. 14.Vaktsiin on haigustekitaja antigeene sisaldav segu, mis haigestumist ei põhjusta, kuid tekitab immuunsuse antud haigustekitaja vastu 17.Viroloogia on teadus mis uurib viiruseid 19. 21. Plasmiid on rõngakujuline kaheahelaline DNA molekul, mis sisaldab autonoomset paljunemist võimaldavaid geneetilisi elemente. 22. Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumisega 23
*Vastavalt infektsiooni tekitajate ja tekke järgi. Haiguse determinandid ja epidemiloogiline triaad Ükskõik milline tegur Vastuvõtlikus võib olla liigitatud vanuse, soo kui ka liigi järgi Nakkuslikkus ei ole sama, mis inkubatsiooniperiood. Loom pole kohe pärast nakatumist nakkuslik (parasiitidel prepatentaeg) Keskkonnategurid: Abiootilised ja biootilised, sotsiaal-majanduslikud tegurid Patogeensus- kas on võimeline põhjustama kliinilist haigust. Virulentsus- Kui haiget haigestumist suudab põhjustada. Hinnatakse letaalsusega. Kontagioossus- mõõtühikuks nakkav doos (nt bakterite puhul nt 1000, siberi katk-1) Nakkavuse määr sõltub perioodist. Stabiilsus näitab kui hästi suudab haigustekitaja ellu jääda. (Väliskeskkonna vältimine, “kiirelt sisse-välja” jne). Efektiivne kontakt- Ka pinnas võib olla nakkushaiguse edasikandja. Mõõdetav tõenäosusega. Infektsioon ei ole haigus. Inkubatsioonniperiood (IP)
Gripiviirused - Levivad: õhu kaudu või pesemata kätega. (sama pinna puutumisel). - Nakatumise sümptomid: palavik, külmavärinad, kurguvalu, lihasvalu, peavalu, nõrkus. - Viiruse genoomiks on miinusahelaga RNA molekulid (7-8 RNA molekuli). - Gripiviiruste liigitamine käib viiruse pinna peal olevate erinevate valkude (glükovalkude) põhjal. - Erinevatel gripiviirustel on erinev virulentsus ehk võime peremeest kahjustada. - Viiruse genoom liigub märklaudrakus tuuma ja seal toimub selle paljunemine ja uute viirusosakeste kokku panemine. (Alles siis liiguvad viiruseosakesed tuumast tsütoplasmasse ja edasi punguvad rakust välja). - Viiruse genoomi paljundav valk kipub tihti vigu tegema ja seetõttu tekib gripiviirustest koguaeg mutatsioone. SEE ONGI PÕHJUS,
Suurendavad kalade ja krevettide kasvu ja ellujäämust Bacillus sp parandab vee kvaliteeti Väheneb keskkonna saastatus jääkainetega Vähendab ravimite kasutamise vajalikkust Vähendab lõheliste haigestumise riski lülisamba kokkupressimise sündroomi Ei tohiks kahjustada kala Peremeesorganismi poolt peab probiootikum olema vastuvõetav Peaks mõjuma vajalikus valdkonnas (suremus, kasv, haiguse resistentsus jne.) Probiootikum ei tohiks sisaldada virulentsus ega AB resistentseid geene Peab olema tehtud in vivo ja in vitro katsed Probiootikumide lisamine üksi ei taga veel kalade paremat elujõulisust, kasvu jne. Mitmed teised faktorid peavad olema samuti kontrollitud Ennekõike on äärmiselt tähtis õige sööda valik, et kindlustada optimaalselt tervislik kasv Faktorid, nagu hügieen farmis ja üldine haiguste ennetamine on samuti võrdselt olulised Esimesed katsed tõestasid probiootikumide kasu
Eristatakse patogeenseid ehk haigust tekitavaid mikroorganisme ja mittepatogeenseid. Mikroorganismidele on iseloomulik muutlikkus, võime kohaneda väliskeskkonnaga, võime muutuda patogeenseks kindlatel tingimustel. Et inimene haigestuks nakkushaigusesse, peab haigustekitaja sisenema inimese organismi. Seda nimetatakse nakatumiseks ehk infektsiooniks. Haiguse avaldumine oleneb, millise mikroorganismiga on tegemist, kui suur on tema hulk ehk doos, milline on tema patogeensuse aste ehk virulentsus ja inimese organismist, st sellest, milline on tema reaktsioon mikroorganismile. Organismil on haigustekitajate vastu kujunenud kaitsemehhanism. Need jaotatakse mittespetsiifilisteks ja spetsiifilisteks kaitsemehhanismideks. Esimesed pakuvad kaitset nt nahk ja limaskestad. Organism töötab välja spetsiifilisi, nakkushaiguse tekitanud mikroorganismi vastaseid kaitsekehi ehk antikehi. Inimene muutub haiguse suhtes immuunseks. Nakkuse allikaks on haige inimene või loom. Haigus võib levida
saavad kasu (näiteks suureneb nende ellujäämus). 24. Parasitism on looduses esinev fülogeneetiliselt kaugel olevate organismide vaheline suhe; variant organismide kooselust, mille puhul üks organism (parasiit) kasutab teist organismi (peremeesorganismi) oma elutegevuseks, põhjustades peremeesorganismile toitainete kaotust, hävitades kudesid, saastades teda oma ainevahetuse jääkidega vms. 25. Virulentsus ehk tõvestusvõimelisus (inglise virulence) on viiruste ja bakterite tõvestamisvõime -patogeensuse aste. ka nende organismide mürgisus. Virulentsuse kui ühtse omaduse määravad infektsioossus (nakatamisvõime), invasiivsus (võime peremeesorganismis paljuneda ja levida) ja toksilisus (võime moodustadatoksiine)[1]. Virulentsus sõltub suuresti vaadeldavast mikroobitüvest (tüvespetsiifilisus). 26
Tingimisi patogeensed ehk oportunislikud mikroobid on patogeensed teatud tingimustel ( väsimus, mürgitus, ülekuumenemine )sõlttub organismi seisundist. Nende mikroobide levik looduses on suur ja soodsates tingimustes paljunevad ja levivad massiliselt. 3. Saprofüüdsed mikroobid ei kutsu esile haigusi va. Tugeva immuunpuudulikkuse korral ( AIDS, verehaigused ). Veri (valged vererakud), antigeen. · Virulentsus mikroobi patogeensuse aste, mikroobide elutegevust mõjutavad keskkonna: kõrge tempratuur, valgus, kuivus = takistavad arengut. · Toksigeenus mikroobi omadus toota toksiine ehk mürke. 1. Eksotoksiinid mürk organismist välja 2. Entotoksiinid mürk jääb kehasse Eksotoksiinid: Toodavad ümbritevasse keskkonda: tugev toksilisus, mikroobid on spetsiifilised, antigeensus kutsub esile kindlate antikehade tekke. Entotoksiinid:
aktiivsusele. * eksfoliatiivne toksiin – proteaas, naha kahjustused koertel, sigadel ja inimestel. * toksilise šoki sündroomi toksiinid – TSST – põhjustab ülemäärast lümfokiinide tootmist, tekib kudede kahjustus. Inimese ja veise S. aureuse tüved toodavad TSST-1, millel on superantigeenne akt. * enterotoksiinid - põhjustab kõhulahtisust ja oksendamist, superantigeenne aktiivsus. 3. Streptokoki virulentsusfaktorid Virulentsus põhineb üldiselt sekreteeritavatel ja pinnaproteiinidel, toksiinidel, mis kaudselt ja otseselt tõkestavad fagotsütoosi. Faktorid on kaasatud adhesiooni, ergutavad tsütokiinide vabanemist (tsütokiinid, mis soodustavad süsteemset põletikku). Antifagotsüteerivad komponendid: * kapsli polüsahhariidid ja M-proteiinid (seovad immunoglobuliine) Eksoensüümid: *proteaasid, hüaluronidaas, fibrinogeen, laminiin Eksotoksiinid: * streptolüsiin A, O, S. S
1. Virulentsus, virulentsust mõjutavad tegurid, virulentsuse hindamine Virulentsus on viiruse tõvestusvõime, patogeensuse aste, mis näitab patogeeni võimet tungida peremeeslooma, põhjustada haigusi.Virulentsus on patogeensuse mõõt. Organismi patogeensus ehk võime põhjustada haigust on määratud virulentsusfaktoritega. Hinnatakse katseloomade peal (hiired). Atenueeritud viirus - tõvestamisvõime on nõrgestatud (nt kultuuri lahjendamisega). Kui tõsine haigus tekib, sõltub viiruse nakatamisvõimest ja peremeeslooma resistentsusest. Virulentsust saab hinnata, kui tõsised kahjustused tekkisid, kus tekkisid.
· Patogeensed bakterid satuvad organismi: õhk(piisknakkus, tuberkoloos); toit, jook(botulism, salmonelloos); kontakti teel: nahk, limaskestad(süüfilis); siirutajate abil(putukad, loomad- puukborrelioos) ja muld(teetanus) · Leviku teed organismis: vere ja lümfiga(süüfilis), närvikiududega(teetanus ja botulism), levitavad toksiine(difteeria) · Toksiinid on reeglina valgulised aineid ja neil on väga spetsiifiline toime · Virulentsus- haigustekitaja patogeensuse aste(kui ohtlik on) · Kaitse on vaktsineerimine: nõrgestatud või surmatud bakteritega; nõrgestatud toksiinidega · Organismis tekib imuunvastus=aktiivne immuunsus · Passiivne immuunsus= valmis antikehad · Botulism- neurotoksiin, takistab lihaste kokkutõmbeid, surm lämbumise läbi · Teetanus- takistab lihaste lõõgastumist, surm lämbumise läbi · Difteeria- äge kurguinfektsioon, surm lämbumise läbi
rõhku. Rakus hakatakse sünteesima osmoprotektoreid. Need on vees hästi lahustuvad väikese molekuliga org. ained. Osmoprotektorid stabiliseerivad ka valke. Haigusetekitajaid mikroobe nimetatakse patogeenideks. Patogeensus on mikroobiliigi potentsiaalne võime esile kutsuda haigestumist. Patogeensus on liigi omadus, seda kontrollitakse paljude geenidega. Tinglikud (oportunistlikud) patogeenid on juhuseotsijad, so sellised mikroobid, kes põhjustavad haigust ainult teatud tingimustes Virulentsus on liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste. Seega on see tüve omadus. Liigi erinevad tüved on erineva virulentsusega. Virulentsust mõõdetakse LD50 kaudu. See on doos (mikroobirakkude hulk), mis tapab 50% katseloomadest. Virulentsus sõltub tugevasti tüve virulentsusfaktoritest. Virulentsus ei ole stabiilne suurus. Ta sõltub kultuuri vanusest, kasvutingimustest, söötmest jne. Virulentsus sõltub tugevasti järgmistest teguritest: 1. mikroobi seostumisvõimest, 2
Toksiinid = reeglina mürgised valgulised ained, millel on väga spetsiifiline toime. Osa baktereid eritab toksiine oma elutegevuse käigus. Teine osa on mürgised alles pärast nende surma (lagunedes). Inimorganismi satuvad toksiinid: * õhu kaudu (piisknakkus, nt tuberkuloos) * toidu ja joogiga (toidunakkus nt salmonelloos) * naha-, limaskestade kaudu (kontaktnakkus, nt süüfilis) * siirutajate kaudu (puukborrelioos), mulla kaudu (teetanus) virulentsus haiguse tekitaja patogeensuse aste. Teetanus takistab lihaste lõdvestumist; satub organismi mikrohaavade kaudu. Botulism äge toidumürgitus, mis lõpeb närvihalvatusega. Peiteperiood 12-36 tundi. Takistab lihaste kokkutõmbeid (ka nende, mida me ise ei kontrolli, nt. hingamiselundkonna lihased) Algab valudega lihastes ja hingates; topeltnägemine; neelamine häiritud. Tuberkuloosi tekitajaks Kochi kepike. multiresisdentne bakter immuunne rohtudele.
Genoomiks on RNA. Siis võib jäädagi nukleiinhape raku tsütoplasmasse. Plussahelaline viiruse genoom toimib mRNAna, kodeerideks viiruse paljunemiseks ja kapsiidide moodustamiseks vajalikke valke. Vaktsineerimine Vaktsiin- sisaldab viiruse neid osasid, mille kaudu immuunsüsteem tunneb ära haigustekitaja. Antigeen- immuunsüsteemile äratuntav osa. Antikeha-Y-kujuline valgumolekul, seostub ainult selle antigeeniga, mille vastu ta on valmistatud. Geneetika Levinumad viirushaigused Virulentsus- parasiidi võime peremeest kahjustada Glükovalk-valk , mille külge on lisatud süsivesik, vaja et märklaudrakku ära tunda ja sinna siseneda. Gripp Sümptomid- palavik, külmavärinad, kurguvalu, lihasvalu, peavalu, nõrkus Levib- õhukaudu, pinnakaudu, hingamisteede kaudu Tekivad enamasti Kagu-Aasias Partikkel ümmargune, 80-120 nm Genoom miinusahelaline RNA (7-8 RNA molekuli, igas 1-2 geeni) Geene kokku tavaliselt 11
mikrofloorasse, kui teatud tingimustel võivad siiski põhjustada haigestumist · Probiootikumid e probiootilised mikroorganismid - inimese organismist (soolest) isoleeritud kasulikud mikroobid (laktobatsillid, bifidobakterid) · Prebiootikumid - ained, mis tõhustavad probiootikumide arengut inimese sooles · Sünbiootikum toode, mis sisaldab nii prebiootikumi kui ka probiootikumi · Patogeen haigusetekitaja bakter · Virulentsus liigi esindaja patogeensuse väljendumise aste · Vaktsiin patogeensete mikroobide nõrgestatud või spetsiaalselt töödeldud tüved, mis kutsuvad esile antikehade tekke ja kaitsevad inimest haigusetekitaja eest · Toksiin aine, mida patogeen toodab või omab ja mis häirib normaalset peremeesorganismi metebolismi · Endotoksiin toksiin, mis vabaneb bakteri autolüüsil või lüüsil fagotsüüdis · Eksotoksiin toksiin, mida eritatakse kasvavate rakkude poolt
Võib toimida väga erinevatel tasanditel. Fitness näitab vaadeldava (muteerunud või adapteerunud) isendi paljunemisedukust võrreldes populatsiooni keskmisega. Suhtarv: kindla isendi fitness = tema järglaste arv / populatsiooni keskmine ühe isendi järglaste arv. Koadaptsioon - mitme eri liigi vastastikku seondunud kohanemine nt kas sümbioosi kindlustamiseks või siis nn. ,,võidurelvastumine," nt. jäneste ja huntide jooksukiirus; bakterite virulentsus ja inimese immuunsüsteem, mõnikord saab rääkida ka koevolutsioonist [- protsess, kus ühe liigi evolutsioon mõjutab teise liigi evolutsiooni.] (mitte alati, sest koos võidurelvastumise kasutegur on kokkuvõttes 0). ND ja NT vaheline vaidlus seisneb selles, kas ja kuivõrd osaleb LV kasulikke tunnuste kinnistamisel. : 6. Neutralistliku arengu põhiprintsiibid (Motoo Kimura) Enamus muutusi genoomis toimub juhusliku geneetilise triivi, mitte loodusliku valiku tõttu
Ekstrakromosomaalsed geneetilised elemendid, 1-200kb suurused rõngasmolekulid, autonoomne replikatsioon, erineva koopiaarvuga. Võrreldes mikroobi kromosoomiga, sisaldavad unikaalset geneetilist infot. Plasmiidse DNA kodeeritav info tagab kiire kohastumisvõime erineates keskkonna tingimustes. Looduslikud tüved sisaldavad rohkem plasmiide, kuid laborikultuuris kaotavad plasmiidid, pole keskkonna selektiivset survet. Plasmiidi poolt kodeeritavad funktsioonid: AB. Resistentsus, virulentsus faktorid, bakteriotsiinid, biodegradatsiooni plasmiid mullabakteritel. 17. Geneetilise info ülekanne bakteritel (transformatsioon, konjugatsioon ja transduktsioon) Transformatsioon- doonori DNA molekul satub retsipetrakku väliskeskkonnast, vajalik rakkude kompetentsus, spetsiifilised DNA järjestused, võimalik ka kunstlik transformatsioon (keemilised ja elektriporatsiooni kompetendid)
võimalusele, kuid mitte selle tõestuseks. koevolutsioon – kahe liigi mõlemapoolne kohanemine üksteisele (mitte siis ainult keskkonnale) – ühe liigi evolutsiooni mingi aspekt mõjutab teise liigi evolutsiooni järjestikune evolutsioon – nt: taimel tekib toksiin, siis kahjuril vastumürk, seejärel taimel uus toksiin jne. parasiidi-peremeesorganismi koevolutsioon – viiruse vallapääsemisel peremehe residentsus kasvab (LV) ning viiruse virulentsus väheneb (edukad surevad kiiremini välja). one-upping / „võidurelvastumine“ / eskalatsioon – kiskja-saaklooma vaheline koevolutsioon, kus nt saaklooma fitnessi tõus („kiiremad jalad“), toovad kaasa ka kiskjal sarnase evolutsiooni käigu, tühistades kokkuvõttes fitnessi tõusu. 6. Makroevolutsioon makroevolutsioon – liigist kõrgemate taksonite evolutsioon. makroevolutsioon on graduaalne, lihtsalt oluliselt pikemat aega kestev.
haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 23. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk tõvestavaid omadusi), kontagioossus (nakkavus; haigustekitaja võime kanduda edasi loomalt loomale). Peremeesorganismi omadused vastuvõtlikkus (e geneetiline resistentsus), immuunsus Keskkonna tingimused mõju peremeesorganismi üldseisundile, mõju tekitaja levimisele Nakkushaiguse levik.
Nakatumisele järgnev inkubatsiooniperiood, mille vältel tekitaja paljuneb peremeesorganismis, kuid haiguse tunnused veel ei ilmne. Peremeesorganismi reaktsioon haigustekitajale – immuunreaktsioonid. Haiguse levimine loomapopulatsioonis ja leviku stadiaalsus. 24. Infektsioonhaiguse levik populatsioonis ja seda mõjutavad tegurid Haigustekitaja omadused – patogeensus (mikroorganismi omadus parasiteerida makroorganismis ja põhjustada selle haigestumist), virulentsus (haigustekitaja patogeensuse aste, mis avaldub mikro-ja makroorganismi vastastikuse toime tingimustes ja iseloomustab tema organismi kahjustavaid ehk tõvestavaid omadusi), kontagioossus (nakkavus; haigustekitaja võime kanduda edasi loomalt loomale). Peremeesorganismi omadused – vastuvõtlikkus (e geneetiline resistentsus), immuunsus Keskkonna tingimused – mõju peremeesorganismi üldseisundile, mõju tekitaja levimisele Nakkushaiguse levik.
alustamist hõlbustavad valgud ja ensüümid. Tundlikud happele, lahustitele, detergentidele, kuivamisele. Replikatsiooni algatab viiruse glükoproteiinide ja rakupinnaretseptorite interaktsioon, nukleokapsiid vabaneb ümbrise sulandumisel plasmamembraani; nukleokapsiid kohtub tuumamembraaniga, transkriptsioon ja replikatsioon toimuvad tuumas. HSV-1 ja 2 jagavad koetropismi, homoloogset DNA-d, haigussümptomeid, aga teatavad erinevused on ka. Virulentsus. Genoom kodeerib 80 valku, pooled replikatsiooniks, ülejäänud interaktsiooniks rakkude, immuunvastusega. Võib infitseerida enamikku inimese keharakkudest, põhjustab reeglina fibroblastide ja epiteelirakkude lüütilisi infektsioone, neuronite latentseid infektsioone. Mõlemad infitseerivad esmalt mukoepiteliaalseid rakke, põhj. seal haigust ja siis tekitavad latentse infektsiooni seda kohta innerveerivas neuronis. HSV-1 reeglina vööst ülespoole, HSV-2 allapoole.
19.Loetle nakkusliku haigusetekitaja omadusi (min 3), mis mõjutavad haiguse kulgu ja epidemioloogiat ja seleta kuidas need mõjutavad epidemioloogiat Iseseisvad tunnused (loomupärased omadused) morfoloogia (spoorid, kapslid, suurus, viburid), stabiilsus (füüsiliste tegurite taluvus temperatuur, ph, niiskus), antigeensed omadused ja geneetiline stabiilsus Sõltuvad tekitaja omadused (seotud peremehega) kontagioossus, patogeensus, virulentsus, immunogeensus, immunogeenne osa, peremeesorganismide ring, koespetsiifilisus 20.Too näited haiguse keskkonnadeterminantidest, kuidas on need seotud haiguse epidemioloogiaga? Mõjutab peremeesorganismi vastuvõtlikkust, eksponeeritust haigustekitaja suhtes, mõjutab haigusjuhtude jaotumist populatsiooni erinevates osades * Füüsikaline keskkond topograafia (pinnase imavus halb, kõrgus, õhuvoolud, siirutajate geograafiline jaotumis), kliima (temperatuur, niiskus, sademed,
parasitooside leviku vähendamise või parasitooside likvideerimise teel, lemmikloomade parasitooside tõrje ja inimese tervise kaitsmine loomadelt nakkuvate parasitooside eest. veterinaarprotozooloogia (ld. veterinaria -- loomaarstiteadus + protos -- esimene + zoon -- loom + logos -- mõiste, käsitlus). Veterinaarparasitoloogia osa, mis uurib koduloomade nugiainurakseid ja nende põhjustatud protozoose ehk algloomtõbesid, eriti aga viimaste diagnoosimist ja tõrjet. virulentsus (ld. virulentus -- nakatamisvõimelisus, nakkusmürgisus). Väljendab parasiiditüve patogeensuse astet, mis avaldub eelkõige vastava parasitoosi raskemas või kergemas kulus ühesuguse kaitsevõimega peremeestel. Parasiiditüvede virulentsus varieerub liigi piirides tunduvalt ja võib mitmesuguste mõjude toimel suureneda või väheneda. Mõned parasiiditüved võivad lühemaks või pikemaks ajaks muutuda 27 avirulentseteks
Platsenta kaudu emalt lapsele. Haigestumine sõltub: Immuunsüsteemi seisundist Sotsiaalsetest tingimustest Infektsiooni massiivsusest Kõrgenenud haigestumisrisk: Vaegtoitumus, stress, kõrge iga Pikaajaline ravi kortikosteroidide ja immuunosupressantidega Suhkrutõbi Alkoholism, narkomaania HIV-infektsioon, AIDS Silikoos (kaevuritel) Massiivne nakkus ja bakterite suur virulentsus (bakterid tugevate haigust tekitavate olemustega) Asotsiaalid, vangid, kodutud Haiglatöötajad Tuberkuloosihaige perekonnaliikmed Terve immuunsüsteemi korral haigestuvad vaid 3% nakatanutest tuberkuloosi. AIDS-i haigetel on haigestumisrisk 10% aastas! Südame isheemiatõve riskifaktorid. Südame isheemiatõbi on äge või krooniline südamelihase kahjustus, mis on esile kutsutud
varustusega. Nakatumise all mõistetakse haigustekitajate levikut nakkuseallikaks olevatelt inimestelt, loomalt/linnult või saastunud esemelt teise, vastuvõtliku inimese organismi. Soodsatel tingimustel toimub haigustekitajate paljunemine, koe- ja elundikahjustused. Väljenduvad kas kliiniliste haigusnähtude ilmumisena, subkliinilise nakkusprotsessina või kandluse kujunemisena. Nakkushaiguse tekkimine põhineb nakkusahelal, mille lülideks on haigustekitaja patogeensus, virulentsus ja paljunemisvõime, nakkusallikas, haigustekitaja levikuteed ning nakkusobjekt ehk inimene, kelle immuunsüsteemi talitusvõimest sõltub immuunsus ja organismi vastupanuvõime. Patogeensus tähendab mikroobi võimet vallandada nakkusprotsess ja põhjustada haigust. Üks tähtis patogeensuse tunnus on võime tungida organismi kaitsemehhanismi ja põhjustada rakuhävingu. Patogeensusega tihedalt on seotud virulentsus, invasiivsus ja adherentsus.
shigelloos, koolera Vektorite abil - malaaria, puukentsefaliit, borrellioos, zoonoosid Transplatsentaarselt - HIV, HepB, CMV Infektsioonhaiguse patogeneesi astmed 1. Mikroobi kohtumine peremeesorganismiga 2.Kinnitumine peremeesorganismi rakkudele 2.Invasioon (lokaalne ja generaliseerunud levik organismis) 3.Kudede ja rakkude kahjustamine 4.Organismi kaitsemehhanismide vältimine 5.Eraldumine makroorganismist Patogeensus ja virulentsus Patogeensus/patogeen mikroorganism, mis on võimeline esile kustuma infektsioonhaigust Virulentsus patogeensusse kvantitatiivne aste, infektsiooni esilekutsumise tõenäosus Adhesiivsus Invasiivsus Toksigeensus Virulentsusfaktor mikroobi komponendid (nt. geenid) või tema poolt produtseeritud ained, mis vahendavad tema poolt esilekutsutud kahjustust Mikroobide patogeensust määravad omadused Adhesioonivõime - P- fimbriad võimelised seostuma urotrakti epiteeliga (uropatogeenne E
peremeesraku pooldumise ajal ja horisontaalselt, peamiselt konjugatsiooni teel. Plasmiidide olemasolu on rakkudele kasulik: paljud plasmiidide omadused aitavad rakul kindlates tingimustes ellu jääda. Need tunnused jagatakse nelja peamisse rühma: 1. resistentsus kannavad resistentsust raskmetallide, antibiootikumide suhtes; 2. energeetiline metabolism võimaldavad peremeesrakul lagundada saasteaineid; 3. patogeensus, sümbioos ja virulentsus plasmiidid sisaldavad virulentsusgeene, mis tõstavad bakterite patogeensust ja põhjustavad haigusi, näiteks katku ja teetanust. 10. Mis on alleel, homosügootsus, heterosügootsus? Alleel on geeniteisend, geeni esinemisvorm ehk üks kahest või mitmest alternatiivsest geenivariandist, mis asuvad populatsiooni isendite homoloogiliste kromosoomide samas lookuses ja toimivad sama tunnuse kujunemisele, tekitades selle eri vorme või avaldumisastmeid.
lendama. Taim võib nektari nii peita, et ainult pika keelega putukas pääseb ligi selline spetsialiseerumine suurendab mitmekesisust. 8. Millised evolutsioonilised faktorid ja kuidas mõjutavad parasiitide virulentsust? Looduslik valik eelistab neid parasiite, kes paljunevad kiiremini ja seega söövad kiiremini peremehe ära. Toimub korduvnakatamine erinevate tüvede poolt. Erinevate indiviidide vahel toimub konkurents ja see kasvatab virulentsust. Üks parasiit on teistest kohasem. Virulentsus kasvab. Miks virulentsus kahaneb? Toimub ühekordne nakatamine. Üks parasiidi indiviid ja tema õed-vennad. Sugulaste vastu konkurents ei ole kasulik ja seega levivad need variandid, mis alandavad virulentsust. Ka mõjutab ülekanne horisontaalne või vertikaalne? Vertikaalse puhul on tähtis vanem-järglane olukord, peab langetama virulentsust, et peremees jõuaks sigida. Tihti esinevad ühekordne nakatamine ja vertikaalne ülekanne koos lõivsuhe selle eest on virulentsuse alandamine
Tekitajate seisukohalt infektsioonde jaotus: · Monoinfektsioon · Segainfektsioon · Sekundaarne infektsioon: uus nakkus teise tekitajaga · Reinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga · Superinfektsioon: uus nakkus sama tekitajaga haiguse ajal · Retsidiiv: nakkuse taasägenemine paranemiseperioodil Infektsiooni tekitab patogeenne ja virulentne mikroob: 1. Patogeensus on mikroobi omadus kutsuda esile infektsiooni 2. Virulentsus mõõdab mikroobi patogeensust ja on konkreetse mikroobitüve omadus Mikroobide virulentsusfaktorid: 1. Võime kinnituda e. adhereeruda peremehe epiteelrakkudele või neid katvale limale 2. Kolonisatsioon e. püsimine ja paljunemine organismi sekreetides 3. Sisekeskkonda tungimine e. invasiooni võime 4. Antifagotsütootiline toime 5. Organismile kahjulike ensüümide ja toksiinide eritus 6. Antibiootikumresistentsuse kujunemine
Äigepreparaadid, koeproovid. Herpesviridae -> Alamsugukond – Alphaherpesvirinae -> Perekond – Varicellovirus -> Liik – hobuste herpesviirus-1 (EHV-1), hobuste herpesviirus-4 (EHV-4) -> Hobuste herpesviirusinfektsioon ehk hobuste rinopneumoonia Rinopneumooniat tekitavad herpesviirus 1 ja 4. EHV-1 võib tekitada ka sigimishäireid, EHV-2 hingamisteede põletikku, EHV-3 koitaaleksanteemi, EHV-5 pulmonaalfibroosi. Haiguse kujunemist mõjutavad hobuste vanus ja immuunseisund, viiruse virulentsus. Respiratoorhaigused esinevad peamiselt varssadel. Vaktsiin on, kuid ei kaitse iga vormi eest. Nakatumine: toimub peamiselt aerogeenselt. Viirust levitatakse enamasti 7-10 päeva pärast kliiniliste sümptomite ilmumist. Levib ka nõredega ja aborteerunud loodetega. Esmalt nakatab epiteelkudesi ning esimene replikatsioon on lümfikudedes, millest levib edasi vireemiaga. Inkubatsiooni periood on umbes 24 tundi kuni 6 päeva. Võib jääda latentselt organismi ning stressiga reaktiveeruda.
Välismembraan lipopolüsahhariidid, transport valgud Patogenees, rünnak, kaitse Välismembraan + Vesiikulid antibiootikumide vastu periplasma osised Kaitse pH soki vastu, Peamiselt valgud ja S-kiht virulentsus, kaitse glükoproteiinid fagotsütoosi vastu, adhesioon Pinnale kinnitumine; kaitse fagotsütoosi vastu, Tavaliselt Kapsel Patogenees, polüsahhariidne, Toitainete varu, vahel valguline Kaitse kuivamise eest Jätked
Mitu järglast keskmiselt populatsiooni liige elu jooksul toodab. Kui mitu nakatunut 1 populatsiooni liige elu jooksul tuudab R0 = 1 – epideemiat pole, ei levi, ei taandu R0 < 0 rünnak taandub R0 > 0 epideemia levib Mis määrab R0? R0 = LSB L – aeg, mille jooksul peremees jääb nakatunuks. Mida pikem L, seda rohkem jõuab levida S – nakkusele vastuvõtlike isendite tihedus (kel puudub immuunsus, kaasasündinud v tekitatud) B – mikroparasiidi ülekande kiirus, virulentsus. Kui kiiresti parasiit levib. Leetrid levivad tohutult kiiresti. AIDsi on tunduvlt raskem saada. Immuniseerimise eesmärk: R0=1=LSB => S(im)=1/LB Populatsiooni hulk, mis tuleb immuniseerida, et epideemia ei leviks/epideemia tõkestamiseks. P = 1 – S(im) / S(s0) S(s0) – algne populatsiooni tihedus. Mis % on vaja immuniseerida, et taanduks. ->
Kõige paremini on uuritud bakterite omavahelist signalisatsiooni ühe liigi siseselt. Erinevate QS süsteemide puhul on ühiseks omaduseks see, et QS molekul on rakust sisse ja välja vabalt diffundeeruv. Teiseks toimub QS molekulide poolt reguleeritud geenide aktivatsioon alates mingist kindlast kontsentratsioonitasemest. QS süsteemide poolt on reguleeritud sellised rakulised protsessid nagu liikumine, biofilmi moodutamine, sekundaarsete metaboliitide produktsioon, konjugatsioon ja virulentsus. Paljudel bakteritel on kirjeldatud korraga mitut erinevat QS süsteemi, mis on enamasti hierarhiliselt reguleeritud. Kui üheks QS eesmärgiks on reguleerida kollektiivselt mingite geenide ekspressiooni kogu populatsioonis, siis teiseks eesmärgiks on ka suhtlus teiste liikidega. Nähtus, mida on hakatud nimetama kvoorumi tunnetamiseks (quorum sensing; QS) või ka rakk-rakk (cell-to- cell) kommunikatsiooniks, põhineb bakterite võimel sünteesida, sekreteerida ja ära tunda teatud kindla
üks mikroobitüvi. Molekulaarsete meetodite rakenduslikud aspektid Molekulaarsete diagnostikameetodite rakendusalad on sarnased klassikalistele: (1) haigustekitajate sedastamine uuritavas materjalis, (2) puhaskultuurina isoleeritud mikroorganismide samastamine; (3) mikroorganismide täpsem iseloomustamine mingi omaduse (geeni) tasemel – ravimiresistentsus, toksiin, virulentsus, tüpiseerimine jne. Haigustekitajate sedastamine uuritavas materjalis Molekulaarsed meetodid on kõrge spetsiifilisusega. • Konkreetne meetod on vaid ühe või kahe võimaliku patogeeni leidmiseks. Segainfektsiooni korral jäävad teised patogeenid diagnoosimata. Seetõttu ei välista negatiivne molekulaarne test ühe kindla patogeeni tuvastamiseks veel teiste mikroorganismide olemasolu. • Hübridisatsioonireaktsiooni puuduseks võib osutuda mittepiisav sensitiivsus. Uuritava
transkriptsiooni, bolA reguleerib pBP6 avaldumist. PBP6 on karboksüpeptidaas, mis on vajalik raku jagunemisel septumi moodustumiseks; välismembraani lipoproteiini OsmB hulga suurenemisel rakud agregeeruvad). 4) Metabolism RpoS kontrollib näiteks atsetüül-CoA süntaasi geeni transkriptsiooni. See ensüüm on oluline atsetaadi reutiliseerimisel (kiire kasvu korral produtseerivad E. coli rakud atsetaati ja viivad selle rakust välja). 5) Virulentsus RpoS poolt on positiivselt reguleeritud geenid, mis osalevad patogeensete bakterite kolonisatsioonil ja ellujäämisel tingimustes, kus käivituvad peremehe kaitsemehhanismid. 6) Pseudomonas aeruginosa (inimese oportunistlik patogeen) biofilmi moodustumine ja hulgatunnetus (quorum sensing). S-i taset kontrollivad mehhanismid bakterirakus Eksponentsiaalselt kasvavates E. coli rakkudes on S ebastabiilne, poolestusajaga 1,5 kuni 2,5 minutit. See
kiiresti tegutseda, on eriti oluline, et hügieenilised töövõtted oleksid sisse harjunud, vältimaks patsientide ja personali ohtuseadmist. Sündmuskohal antud edukat esmaabi ei tohi hooletusest tingitud nakkusega nullida. VÕTMESÕNAD desinfitseerimine fekaal-oraalne hügieen nakkus peiteaeg püsiv steriliseerimine varjatud virulentsus Teadmiste kontrolli küsimused 1. Kirjeldage saastumise ja nakatumise vastaseid ettevaatusabinõusid kiirabiteenistuses. 2. Nimetage haigustekitajate tüüpe. 3. Kirjeldage immuunsüsteemi toimimise aluseid. 4. Nimetage järgmiste haiguste nakkusteed, sümptomid ja kulg: AIDS, hepatiit, tuberkuloos, siberi katk (antraks), kopsupõletik, 5. Nimetage nakkushaigete transpordi nakkusprofülaktika meetmed. 6
annaabi.ee 
