15g vees ning T=20ᵒC. 100 g vees lahustunud KNO3 st sadeneb välja: 138g-31.7g=106.3g Protsendiliselt teeb see: 106.3/138=0.77 e. 77% Antud lahusest peaks välja sadenema 14x0.77=10.78 KNO3 Vett võtan veidi rohkem,kui arvutuste järgi ette nähtud. Kaalun soola keeduklaasi ning lisan vajaliku koguse vett ja kuumutan lahust klaaspulgaga segades veidi üle 70ᵒC kuni sool on lahustunud. Seejärel filtrin selle kohe filterpaberi ja lehtri abil keeduklaasi ning jahutan 20ᵒC-ni. Seejärel filtrin uuesti läbi filterpaberi ning kuivatan selle peale jäänud kristallid, kuni need enam ei kleepu. Kaalun soola massi. m = 6,0g Arvutan saagise: 1)puhastamiseks võetud soolakoguse suhtes 6,0g/14g * 100% = 42,8% 2)teoreetiliselt võimaliku soolakoguse suhtes 6,0g/10,78g*100%=55,6%
Arvutan selleks vajaliku 1M CuSO4 * 5H2O ja vee koguse. m(CuSO4 vasktriviolis) = 3.36g n(CuSO4)=0.021 mol n(H2O vastriviolis) =0,105 mol m(H2O vasktriviolis)=1.89 g m(CuSO4 * 5H2O)= 5.25g m(H2O lisatav) = 28g-5.25g=22.75g V(H2O)=22.75 cm3 Arvutan reaktsiooniks vajaliku 1M NaHCO3 ruumala ning lisan sellele 10%, et vältida puudujääki. V (NaHCO3) = 0.0462 dm3 NaHCO3 lahus sisaldab vees lahustumatuid lisandeid, seega filtrin lahuse läbi filterpaberi ja lehtri teise keeduklaasi. Seejärel lisan NaHCO3 filtritud lahust väga ettevaatlikult ja väikeste koguste kaupa CuSO4 lahusele, samal ajal segades. Toimub reaktsioon 2CuSO4 + 4NaHCO3 → (CuOH)2CO3↓ + 2Na2SO4 + 3CO2↑ + H2O Kuumutan saadud lahust kuni 80ᵒC-ni pidevalt segades. Kui see temperatuur on saavutatud ja lahus muutunud rohekamaks, asetan selle külma veega täidetud nõusse jahtuma. Moodustunud (CuOH)2CO3 sademe eraldan lahusest
Osakesed nähta- Ebapüsivad - Osakesed ei läbi vad palja silmaga lisatakse filterpaberit või mikroskoobis stabilisaatoreid 12.02.2006 4 Pihussüsteemide ehk pihuste omadused Kolloidlahused Osakesed nähta- vad läbivas valgu- Osakesed läbivad Suhteliselt ses või ultra- filterpaberi püsivad mikroskoobis 12.02.2006 5 Pihussüsteemide ehk pihuste omadused Tõelised lahused Osakesed ei ole Osakesed läbivad palja silmaga Püsivad filterpaberi nähtavad 12.02.2006 6 Pihussüsteemid ehk pihused Osakeste mõõtmed
2HCl + CaCO3—> CaCl2 +H2O + CO2 Kaalun katlakivi ja lisan ettevaatlikult happelahusesse, happe lahustumine on eksotermiline, lahus kuumeneb. Hüpotees: Happelahusesse lisatud katlakivi (CaCO lahustub täielikult. Katse tulemus: Katlakivi ei lagunenud täielikult, kuna katlakivis oli osa ka kergemaid karbonaate siis võtsin CaCO ilmselt ülehulgas. Jääk oli tingitud mol suhtest. Kaalusin puhta filterpaberi keskmise massi, 0.8752g kaalun oma filterpaberi koos katlakiviga, 3.23g arvutan allesjäänud sademe 3.23-0.8725= 2.3575g Arvutan palju oleksin pidanud võtma hapet ülehulka, et katlakivi oleks täielikult lahustunud. MgCO + 2HCl MgCl +H O +CO Keemia praktikum I Et katlakivi oleks täielikult lahustunud, oleksin pidanud võtma happelahust 1,043 g võrra ülehulka. Võrdlemine teistega : H3PO4
osarõhu määramine, arvutused gaasidega reaktsioonivõrrandi põhjal. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Seade gaasi mahu mõõtmiseks, väike mõõtesilinder, filterpaber, termomeeter, baromeeter. Kasutatavad ained: 10%-ne soolhappelahus; 5,0...10,0 mg metallitükk (Mg). Kasutatud uurimismeetodid Esiteks valmistasin ette katseseadeldise ning kontrollisin, kas see on hermeetiline. Katse algas metallitüki keeramisega filterpaberi sisse. Mõõtsin väikese mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust ja valasin happe läbi lehtri katseklaasi, nii et katseklaasi ülaosa ei puutunud happega kokku. Kinnitasin metallitüki, mis oli filterpaberi sees, katseklaasi külge ning pärast katseklaasi sulgemist kukutasin metallitüki lahusesse. Märkisin ülesse büreti näidud, mis pärast vabanenud gaasi muutusid. Katse lõpus asetasin büretid samale tasapinnale ning fikseerisin katse aegse õhutemperatuuri ja õhurõhu.
osarõhu määramine, arvutused gaasidega reaktsioonivõrrandi põhjal. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Seade gaasi mahu mõõtmiseks, väike mõõtesilinder, filterpaber, termomeeter, baromeeter. Kasutatavad ained: 10%-ne soolhappelahus; 5,0...10,0 mg metallitükk (Mg). Kasutatud uurimismeetodid Esiteks valmistasin ette katseseadeldise ning kontrollisin, kas see on hermeetiline. Katse algas metallitüki keeramisega filterpaberi sisse. Mõõtsin väikese mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust ja valasin happe läbi lehtri katseklaasi, nii et katseklaasi ülaosa ei puutunud happega kokku. Kinnitasin metallitüki, mis oli filterpaberi sees, katseklaasi külge ning pärast katseklaasi sulgemist kukutasin metallitüki lahusesse. Märkisin ülesse büreti näidud, mis pärast vabanenud gaasi muutusid. Katse lõpus asetasin büretid samale tasapinnale ning fikseerisin katse aegse õhutemperatuuri ja õhurõhu.
· Süütasime kolbi alla asetatud piirituslambi. · Alguses liigutasime piirituslampi, et kolvis olev segu ühtlasemalt soojeneks. Teinud seda mõnda aega, jätsime piirituslambi paigale. · Kuumutamisprotsess kestis ca 10 minutit. · Seebi lahusest kättesaamiseks valasime kolbi 20ml NaCl lahust, segasime ühtlaselt ja valasime lahuse kiirelt kolvist välja, et see kolbi seintele ei ladestuks. · Saadud lahust aegamööda teise nõusse filtreerima. · Filterpaberi peale jäid seebi tahked tükikesed. · Need tükikesed korjasime filtreerimise lõpuks kokku ja surusime nad omavahel kokku suuremaks tükiks. · Seebiga proovisime pesta ka plekke maha mis oli eelnevalt tehtud, aga seep ei andnud oodatuid tulemusi, ei eemaldanud ühtegi plekki ( mustikas, pastakas, jumestuskreem jne ) Meie seebi pH oli 10, seega oli tegemist tugevalt aluselise seebiga. Seebi pH langetamiseks
Vala katseklaasidest keeduklaasi kokku vasksulfaadilahus ja söögisooda. Pane filterpaber lehtrisse ja vala segu läbi lehtri kolbi. Tulemused: Sade jäi filtri peale, puhas aine tilkus kolbi. Järeldus: Vasksulfaadilahuse ja söögisooda kokkusegamisel tekib sade, mille saab eraldada puhtast ainest filtreerimisega. Katse nr. 3 Vildikatest värvainete eraldamine (kromotograafia) Katsevahendid: Filterpaber, keeduklaas, klaaspulk, vesi, vildikad Töökäik: Tee harilikuga õrnalt filterpaberi alumisest äärest 1 cm kõrgusele triip. Triibu peale tee kolm täppi eri värvi vildikatega. Pane paberi ots vette (keeduklaasi) ja vaata, mis juhtub. Tulemused: Lillat värvi täpp valgus laiali ja muutus roosaks ning siniseks. Roosa täpp valgus samuti laiali, kuid sellest ei eraldunud teisi värve. Kollane täpp valgus laiali ja sellest eraldusid roheline ja sinine värv. Järeldus: Lilla värvaine koosneb peamiselt lillast, roosast ja sinisest värvist.
2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid: Tahke keedusoola ja liiva segu, kuivatatud 1050C juures konstantse kaaluni, destilleeritud vesi. Keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb (nr1), mõõtesilinder (250 cm3), areomeeter, filterpaber. 3. Töö käik: Lahustada koonilises kolvis liiva-soola segus sool destilleeritud veega. Lahust segada klaaspulgaga kuni soola lahustumiseni. Filtreerida lahus läbi lehtrisse asetatud filterpaberi keeduklaasi. Selge filtraat valada mõõteslindrisse ja täita destilleeritud veega kuni 250 cm3 täitumiseni.Mõõtesilindrit mitmel korral pöörates lahus hoolikalt läbi segada. Areomeetri abil määrata lahuse tihedus . 4. Katseandmed: Areomeetri näiduks mõõtesilnidris sain 1,013g/cm3. Liiva-soola segu mass on 10g. Lahuse tiheduse sõltuvuse tabel soola protsendilisest sisaldusest lahuses (Tabel 1.1 praktikumi lehelt). 5.Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs:
Meie katse teeb võimalikuks ainete erinev lahustuvus, mida vajalike andmete saamiseks ära kasutame. Töö käik: Kolvi kaalutakse liiva ja soola segu. NaCl lahustatakse väheses koguses destilleeritud vees ning filtreeritakse kasutades kurdfiltrit. Lahus valatakse filtrisse mööda klaaspulka ning pulk tõstetakse kohe keeduklaasi tagasi, et vältida iga tilga kaotsiminekut. Jäägile keeduklaasis lisatakse veel vett, et NaCl lõplikult välja pesta. Et saada kätte sool ka filterpaberi pooridest, täidetakse filter veelkord destilleeritud veega ja lastakse sel tühjaks joosta. Lahus valatakse kolvist mõõtesilindrisse ja lisatakse nii palju vert, et lahust oleks täpselt 250 ml. Lahust segatakse hoolikalt ja seejärel mõõdetakse areomeetri abil selle tihedus. Katseandmed: NaCl ja soola segu mass = 6g (mõõdetud tihedus) = 1,009 g/ (sellest väiksem tihedus tabelis) = 1,0054 g/ (sellest suurem tihedus tabelis) = 1,0126 g/ C% (otsitav massiprotsent) = 1,5%
2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Mõõteseadmed : mõõtesilinder 250 cm3, areomeeter. Töövahendid : keeduklaas, klaaspulk, lehter, kooniline kolb, filterpaber. Kemikaalid : tahke NaCl segus liivaga, destileeritud vesi. 3. Töö käik. Esmalt valasin koonilisse kolbi 50 cm3 destileeritud vett ja loksutasin segu, et soola lahustuvus vees oleks maksimaalne. Siis aestasin lehtri keeduklaasi üeale. Lehtrisse anin filterpaberi ja niisutasin seda, et ta liibuks täielikult lehtri seinale. Valsin segu mööda klaaspulka läbi lehtri keeduklaasi niikaua kuni koonilisse kolbi jäi alles ainult liiv, korraga täitsin filtirist 3/4. Kordasin 2 korda eelnevat sammu. Peale kolmandat korda pesin filtri, valades filtrisse 50 cm3 destileeritud vett, et saada kätte kogu sool mis võis jääda filtrisse. Siis valasin filtraadi keeduklaasist mõõtesilindrisse ja täitsin
Mg + 2HCl → MgCl2 + H2 ↑ Katseseadeldise büretid seatakse niiviisi, et vee nivoo mõlemas büretis oleks ühel kõrgusel. Vajadusel võib destilleeritud vett lisada või eemaldada. Et kontrollida, kas katseseade on hermeetiline, ühendada selleks katseklaas tihedalt korgiga ning tõsta üht büretiharu teisest kõrgemale. Kui vee nivoo ei muutu, on seade hermeetiline ning võib alustada katsega ja eemaldada katseklaas. Magneesium, mis mähitakse niiske filterpaberi sisse, asetatakse katseklaasi seinale, kuhu on valatud 5-6 ml 10%-list HCl lahust, ning ühendatakse hermeetiliselt korgiga. Katseklaasi peab hoidma kerge nurga all, et metallitükk happesse ei kukuks. Seejärel tuleb sättida büretid ühele nivoole (metalli tükk ei tohi endiselt happesse veel kukkuda) ning märkida näit ühelt büretilt. Katseklaasi liigutades tuleb lasta metallitükil kukkuda happesse. Jälgida vee nivoode muutumist, kui reaktsioon algab
Lahustsegada klaaspulgaga ja seejärel filtreerida. 2. Filterpaber asetada lehtrisse, niisutada destilleeritud veega ja suruda tihedalt vastu lehtri seina. Filtrimisel jätta võimalikult palju lahustumatut jääki koonilisse kolbi. Lahust valada filtrile mööda klaaspulka. 3. NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast lisada koonilises kolvis olevale jäägile uuesti 50 cm3 destilleeritud vett ja filtreerida läbisama filterpaberi keeduklaasi. Korrata katset veel üks kord. 4. Lõpuks pesta filter, et viia kogu lahustunud sool lahusesse. Sellekstäitafilter destilleeritud veega, lastesta lõpuni tühjaks tilkuda. 5. Liiv koonilisest kolvist loputada kraaniveega liivakogumisnõusse. 6. Selgefiltraat valada keedu klaasist mõõtesilindrisse ja seejärel täita mõõtesilinder 250 cm 3 -ni destilleeritud veega. Mõõtesilindrit mitmel korral ümber pöörates lahus hoolikalt läbi segada.
veega. Sättisin büretid ühele kõrgusele ning kontrollisin, et vee nivoo oleks mõlemas büretis silma järgi ühel kõrgusel ja büreti keskel. Tõstsin ühe büretiharu teisest 15 - 20 cm kõrgemale ning jälgisin paar minutit, kas vee nivoo püsis paigal. Kui nivoo ei muutunud, oli katseseade hermeetiline ja võis alustada katset. Vastasel juhul kontrollisin ja proovisin uuesti. Katse: Võtsin metalli paberist välja ning mähkisin filterpaberisse (mitte väga tihedalt) Tegin filterpaberi märjaks destilleeritud veega. Mõõtsin väikese mõõtesilindriga 5 - 6 cm3 10%-st soolhappelahust. Valasin happe läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Hoides katseklaasi happega väikese nurga all, asetasin metallitüki niisutatud filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 2 cm allapoole avaust. Sulgesin katseklaasi hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal. Liigutasin bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis olid ühes
Meie katse teeb võimalikuks ainete erinev lahustuvus, mida vajalike andmete saamiseks ära kasutame. Töö käik: Kolvi kaalutakse liiva ja soola segu. NaCl lahustatakse väheses koguses destilleeritud vees ning filtreeritakse kasutades kurdfiltrit. Lahus valatakse filtrisse mööda klaaspulka ning pulk tõstetakse kohe keeduklaasi tagasi, et vältida iga tilga kaotsiminekut. Jäägile keeduklaasis lisatakse veel vett, et NaCl lõplikult välja pesta. Et saada kätte sool ka filterpaberi pooridest, täidetakse filter veelkord destilleeritud veega ja lastakse sel tühjaks joosta. Lahus valatakse kolvist mõõtesilindrisse ja lisatakse nii palju vert, et lahust oleks täpselt 250 ml. Lahust segatakse hoolikalt ja seejärel mõõdetakse areomeetri abil selle tihedus. Katseandmed: NaCl ja soola segu mass = 6g 3 ρ (mõõdetud tihedus) = 1,009 g/ cm ρ1 (sellest väiksem tihedus tabelis) = 1,0054 g/ cm 3
kasutades nende erinevat lahustuvust, keedusoola protsendilisuse määramine liiva soola segus. 2. Kasutatud vahendid: Keeduklaas, klaaspulk, lehter, krooniline kolb, mõõtesilinder ( 250 cm3), areomeeter, filterpaber, statiiv. Kasutatud ained: Tahke naatriumkloriidi- liivasegu, destilleeritud vesi. 3. Töö käik: Naatriumkloriidi ehk keedusoola sisalduse leidmiseks liiva-soola segust pidi lahustama liivasegu 50cm3 destilleeritud vees. Vastav segu pidi läbima filterpaberi. Seda protsessi korrati kolm korda, et saada kõige täpsem tulemus. Saadud lahusele lisati vett nii palju, et veetase oleks täpselt 250cm3 ning eejärel sai mõõta soola sisaldust aeromeetriga. Filtraadimassi ja protsendilise sisaldusega saab arvutada keedusoola massi. Nende andmetega arvutatakse keedusoola protsendiline sisaldus algsegus. 4. Katse andmed: Lahuse tihedus - = 1,013 g/cm3. 5. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs:
baromeeter Kasutatud ained: 10%ne soolhappelahus, 5,0…10,0mg metallitükk( Mg, nr 129). Töö käik: Sättida büretid ühele kõrgusele ning kontrollida, et vee nivoo oleks mõlemas büretis samal tasemel. Ühendada katseklaas korgiga. Tõsta üks büretiharu teisest kõrgemale ning veenduda katseseadme hermeetilisuses. Võtta metallitükk ning panna see niiske filterpaberi sisse. Mõõta ja valada 5-6ml 10 % soolhappelahust katseklaasi. Asetada metallitükk katseklaasi seinale ning seejärel kukutada metallitükk happesse. Oodata reaktsiooni lõppu ja mõõta uuesti veenivoo tase. Fikseerida õhurõhk ja õhutemperatuur laboris. Katseandmed Vee nivoo büretil enne reaktsiooni V1 = 19,6 mm Vee nivoo peale reaktsiooni V2 = 25,8 mm
keeduklaasiseina. Viimane tagab filtraadi pideva voolamise mööda keeduklaasi seina ning on välditud lahuse pisema piisa kaotsiminek. Korraga täidetakse filtrist ning klaaspulk tõstetakse kohe koonilisse kolbi tagasi. _ 2) NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast lisada koonilises kolvis olevale jäägile uuesti 50 cm3 destilleeritud vett ja filtreerida läbi sama filterpaberi keeduklaasi. Korrata katset veel üks kord. Lõpuks pesta filter, et viia kogu lahustunud sool lahusesse. Selleks täita filter destilleeritud veega, lastes ta lõpuni tühjaks tilkuda. Liiv koonilisest kolvist loputada kraaniveega liivakogumisnõusse. 3) Selge filtraat valada keeduklaasist mõõtesilindrisse ja seejärel täita mõõtesilinder 250 cm3 -ni destilleeritud veega. Mõõtesilindrit mitmel korral ümber pöörates lahus hoolikalt läbi segada.
eraldamisel teineteisest kasutatakse jaotuslehtri abi. B) MIS ON FILTREERIMINE ja AURUTAMINE? (Põhjalik selgitus ja kirjeldus, lisada joonis või foto vajalikest vahenditest Sh ülevaade vajalikest vahenditest. Infot leiad nii internetist kui õpikust!) Filtrimine Filtrimine on sobiv meetod peenemate või ka hõljuvate sademete eemaldamiseks vedelikust, neid on nõrutamisega raske eraldada. Laboris kasutatakse tavaliselt paberfiltrit. Vee väikesed molekulid pääsevad filterpaberi pooridest kergesti läbi, tahke aine osakesed jäävad aga filtrile. Filtrimisel saadud selget vedelikku nimetatakse filtraadiks. Aurutamine Vedelikku aurutatakse siis kui lahustes on ained ühtlaselt segunenud, nende koostisosi ei ole võimalik nõrutamisel või filtrimisel üksteisest eraldada. Vees lahustunud tahke aine kättesaamiseks on lihtsaim võimalus vedelik kuumutamisel välja aurustada. Vedeliku aurustumisel jääb aurutusnõusse järele tahke aine.
Algne proov Tiigli mass: 14,9971 g Tiiglis oleva vaskkloriidkristallhüdraadi: 15,6879 g Vaskkloriidkristallhüdraadi mass: 15,6879 g – 14,9971 g = 0,6908 g Vee eemaldamine Esimene kuumutamine: Tiiglis oleva vaskkloriidi mass: 15,5422 g Vaskkloriidi mass: 15,5422 g – 14,9971 g = 0,5451 g Teine kuumutamine: Tiiglis oleva vaskkloriidi mass: 15,5408 g Vaskkloriidi mass: 15,5408 g – 14,9971 g = 0,5437 g Kristallvee mass: 0,6908 g – 0,5437 g = 0,1471 g Vase eraldamine Uuriklaasil oleva filterpaberi mass: 24,5729 g Uuriklaasil filterpaberil oleva vase mass: 24,8387 g Vase mass: 24,8387 g – 24,5729 g = 0,2658 g Kloriidiooni mass: 0,6908 g – 0,2658 g – 0,1471 g = 0,2779 g KATSEANDMETE TÖÖTLUS Tabel 1. Empiirilise valemi leidmine. Komponent Mass (g) Molaarmass (g/mol) Moolid Jagatud moolid,
tuleb vesiniku mahu viimiseks normaaltingimustele viimiseks kasutada järgmist seost: ( püld p H 2O ) V T 0 V 0 p0 T Katseseadeldis koosneb kahest kummivoolikuga ühendatud büretist mis on täidetud veega. Üks bürett on ühendatud katseklaasiga, milles metall reageerib happega. Esiteks valmistasin ette katseseadeldise ning kontrollisin, kas see on hermeetiline. Katse algas metallitüki keeramisega filterpaberi sisse. Mõõtsin väikese mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust ja valasin happe läbi lehtri katseklaasi, nii et katseklaasi ülaosa ei puutunud happega kokku. Kinnitasin metallitüki, mis oli filterpaberi sees, katseklaasi külge ning pärast katseklaasi sulgemist kukutasin metallitüki lahusesse. Märkisin ülesse büreti näidud, mis pärast vabanenud gaasi muutusid. Katse lõpus asetasin büretid samale tasapinnale ning fikseerisin katse aegse õhutemperatuuri ja õhurõhu.
seade gaasi mahu mõõtmiseks, väike mõõtesilinder, filterpaber, termomeeter, baromeeter, 10% soolhappe lahus, 5-10 mg magneesiumitükk Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Tööks kasutati katseseadeldist, mis koosnes kahest kummivoolikuga ühendatud, veega täidetud büretist. Üks bürett oli ühendatud katseklaasiga, milles toimus metalli reageerimine happega. Reaktsiooni läbiviimiseks võeti 5-6 ml 10% HCl lahust ning tükk magneesiumi, mis mähiti märja filterpaberi sisse. Reaktsioonil eralduva vesiniku mahu leidmiseks tasakaalustati büreti rõhk välisrõhuga (bürettide nivoode ühele tasapinnale viimisega) ning fikseeriti ühe büreti näit enne (V1) ja pärast (V2) vesiniku eraldumist. Katseandmed V1 = 8,3 ml V2 = 3,7 ml V = | V2 V1| = 4,6 ml = 0,0046 l Püld = 99700 Pa t° = 20°C = 293,15 K PH2O = 17,5 mmHg = 2333,14 Pa Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs Vesiniku osarõhk Vesiniku maht normaaltingimustel
muutu? Visandada graafik. Gaasi maht suureneb. (Gay-Lussac’i seadus) 8. Kuidas muutub gaasi maht rõhu tõstmisel, kui gaasi mass ja temperatuur ei muutu? Visandada graafik. Gaasi maht väheneb. (Boyle’i – Mariotte’i seadus) 9. Kuidas määrati metalli reageerimisel happega eraldunud vesiniku ruumala? Tuleb mõõta vee nivoo büretis enne reaktsiooni (V1). Metallitükk mähkida märja filterpaberi sisse. Mõõta väikese mõõtesilindriga 5-6 ml soolhappelahust.Kukutada metallitükk happesse, lasta reageerida 2-3 min. Mõõta veetase büretilt uuesti (ühekõrgusel) (V2). Eraldunud vesiniku ruumala ongi nende vahe, ehk V2-V1. 10. Kuidas (milliste andmete põhjal) leiti küllastatud veeauru osarõhu suurus süsteemis? H 2O Tabelist, kus on antud rõhud sõltuvalt temperatuurist(katse sooritamise momendil). 11
naatriumatsetaati (glükoosi lahusele 0,21 g ja maltoosi lahusele 0,22 g). Loksutan kuni ained on enam-vähem lahustunud (lõpuni ei lahustunud), hoian kuumas veevannis täpselt 40 minutit aeg-ajalt loksutades (kuni osasoonide tekimiseni). Peale keetmist panen jäävanni jahtuma 25- ks minutiks. Moodustunus osasoonide kristallide kuju tehakse kindlaks mikroskoobis. Selleks kantakse preparaadiklaasile üks tilk osasooni suspensiooni, liigne vedelik eemaldatakse filterpaberi tükikese abil ja kristallid kaetakse ettevaatlikult (mitte tugevalt surudes!) katteklaasiga. Valmistatud osasooni preparaate vaadeldakse suurendusega 15 x 8 või 15 x 20 ja joonistatakse üles kristallide kuju. Glüloosi osasoonid on nagu tumedad kõrred, üsna pikad sealjuures. Laktoosi osasoonid meenutavad veidi väikese lapse joonistatud lilli, need on ümmargused ja kollakad, mitte eriti pikad läbimõõdult (võrreldes glükoosi osasoonidega). Glükoosi osasooni välimus langeb
Rasvasisaldus 25g 30g 33g Süsivesikud 60,9g 53g 50g Valgud 10,8g 5,8g 6,3g *Lisaained Toiduvärvid, maitsetugevdaja maitsetugevdaja maitsetugevdaja E635 E635 E635 KATSE 1: Rasvaproov Asetasime krõpsutüki filterpaberi vahele ning purustasime, kuni rasvaplekid paberil näha olid. Seejärel võrdlesime erinevate tootjate krõpsude rasvalaikude suurust ja läbipaistvust. 1. Piraat – rasvalaigud ning –täpid olid kõige laiemad ning tihedamalt, kui teistel krõpsudel. Samuti paistis valgus kõige paremini läbi. Eelneva toiteväärtuste tabeli põhjal võiks eeldada, et tolle filterpaber on kõige vähem rasvasem, kuid sellise tulemuse põhjus võis seisneda krõpsu struktuuris
oleks vastu keeduklaasiseina. Viimane tagab filtraadi pideva voolamise mööda keeduklaasi seina ning on välditud lahuse pisema piisa kaotsiminek. Korraga täidetakse filtrist ning klaaspulk tõstetakse kohe koonilisse kolbi tagasi. _ 2) NaCl täielikuks väljapesemiseks liivast lisada koonilises kolvis olevale jäägile uuesti 50 cm3 destilleeritud vett ja filtreerida läbi sama filterpaberi keeduklaasi. Korrata katset veel üks kord. Lõpuks pesta filter, et viia kogu lahustunud sool lahusesse. Selleks täita filter destilleeritud veega, lastes ta lõpuni tühjaks tilkuda. Liiv koonilisest kolvist loputada kraaniveega liivakogumisnõusse. 3) Selge filtraat valada keeduklaasist mõõtesilindrisse ja seejärel täita mõõtesilinder 250 cm3 -ni destilleeritud veega. Mõõtesilindrit mitmel korral ümber pöörates lahus hoolikalt läbi segada.
Eksperimentaalne töö nr 2 Töö ülesanded ja eesmärk Ülesanne: Metalli (Mg) massi määramine reaktsioonis eralduva gaasi mahu järgi. Mg + 2HCl --> MgCl2 + H2 Eesmärk: Gaasiliste ainete mahu mõõtmine, gaaside segus ja gaasi osarõhk, arvutused gaasidega reaktsioonivõrrandi põhjal. Töö käik: Viia vee tase bürettides ühele joonele. 7 1. Metallitükk mähkida märja filterpaberi sisse. 2. 5...6 ml soolhappelahust valada katseklaasi. 3. Asetada metallitükk filterpaberiga katseklaasi seinale u. 1 cm allapoole avaust. 4. Sulgeda katseklaas hermeetiliselt. 5. Märkida üles näit ühelt büretilt (V1). 6. Katseklaasi liigutades kukutada metallitükk happesse. 7. Oodata kuni reaktsioon on lõppenud ja lasta vesinikul 2..3 minutit jahtuda. 8. Liigutada vee nivood taas ühele tasapinnale ning märkida üles näit samalt büretilt. 9
jahutiga ning asetatakse pliidile tunniks ajaks keema. Vee keetmisel Ca2+ ja Mg2+ ühendid lagunevad karbonaatideks, mis sadenevad katlakivina nõu seintele ja põhja. Protsessi kirjeldavad reaktsioonivõrrandid: Ca(HCO3)2 = CaCO3 + H2O + CO2 Mg(HCO3)2 = Mg(OH)2 + 2CO2 Tunni möödudes eemaldatakse proov pliidilt, jahutatakse ning kui proov on toatemperatuurile jahutatud, siis filtreeritakse proov läbi hõreda filterpaberi. Analüüsiks kasutatakse filtraati. Seejärel tiitritakse proovi sama moodi nagu üldise vee kareduse määramisel. Tiitrimisel fikseeritakse büreti näit. Fikseeritud näit: 2,1ml Jäävkaredus arvutatakse valemist. JK = (2,1*0,1*1000)/100 = 2,1 mg-ekv/l Karbonaatne ehk mööduvkaredus on tingitud vees lahustuvatest Ca2+ ja Mg2+ vesinikkarbonaatitest.
Kaalusin kaalukausis tehnilistel kaaludel prooviks 1,97g porru lehte. Viisin proovi uhmrisse, lisasin väikese koguse pestud liiva ja hõõrusin uhmrinuiaga kuni sain ühtlase massi. Seejärel lisasin väikeste portsjonite kaupa NaHSO4, et siduda porrus sisalduvat vett. Jätkasin hõõrumist ja soola lisamist kuni oli moodustunud kuiv ja pulbriline mass. Karotenoidide ekstraktsiooniks võtsin 50 ml mõõtesilindri ja asetasin sellele lehtri ning lehtrisse filterpaberi. Seejärel lisasin peenestatud massile uhmris ektrahenti, milleks oli oktaan. Lisasin nii palju, et segu uhmris oli kaetud. Segasin segu uhmrinuiaga läbi, jälgides, et ka uhmri külgedelt saaks kogu materjal uhmrisse pestud. Ootasin massi settimist, et alustada dekanteerimist. Selle viisin läbi väikese lusikaga, tõstes sademe kohal olevat lahust filtrile nii, et sadet ennast filtrile ei satuks. Tegin filtreerimist mitu korda. Minul tuli ekstrakti
TTÜ Keemia ja biotehnoloogia instituut Keemia osakond YKI0022 Laboritöö võtted Laboratoorn Töö pealkiri: e töö nr. 14 Spektrofotomeetria Õpperühm: Töö teostaja: Lisette Marleen LAAB Mikk 185655LAAB Õppejõud: Kaie Töö teostatud: Protokoll Protokoll Laane 05.12.2018 esitatud: arvestatud: 12.12.2018 Laboratoorne töö XIV Spektrofotomeetria Töö eesmärgiks ja ülesandeks oli määrata raua kontsentratsioon kriidis. Töö käigus tuli esimeses katses läbi viia kriidi lahustamine Tehnilistel kaaludel kaaluda keeduklaasi 1g uhmris peenestatud kriiti. Lisada 20 mL 2M HCl lahust. Hapet lisada ettevaatlikult, sest toimub intensiivne gaasi eraldumine. Reaktsiooni lõppedes segada saadud lahust klaaspulgaga. Saadud segu filtreerida läbi paberfiltri 50 mL mõõtkolbi. Filterpaberist ...
reaktsioonivõrrandi põhjal. Kasutatavad ained 10%- ne soolhappelahus, 50...100 mg metallitükk (Mg) Töövahendid Seade gaasi mahu mõõtmiseks, väike mõõtesilinder, filterpaber, termomeeter, baromeeter. Töö käik Katseseadeldis koosneb 2 kummivoolikuga ühendatud büretist, mis on täidetud veega. Üks bürett on ühendatud katseklaasiga, milles metall reageerib happega. Metallitüki nr. 248 saades mähin selle märja filterpaberi sisse. Mõõdan 5...6 ml 10%-list soolhappelahust. Hoides katseklaasi happega väiksese nurga all, asetan metallitüki filterpaberiga katseklaasi seinale. Sulgen katseklaasi hermeetiliselt. Liigutan bürette üles-alla, et vee nivood oleks ühes tasapinnas. Märgin üles näidu ühelt büretilt (V1). Kukutan metallitüki happesse ja jälgin, kuidas reaktsioon algab ning vee nivoo bürettides muutub. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood enam ei muutu, jälgin, et vee nivoo püsiks enam-vähem
Viisin proovi uhmrisse, lisasin väikese koguse pestud liiva ja hõõrusin uhmrinuiaga kuni sain ühtlase massi. Seejärel lisasin väikeste portsjonite kaupa NaHSO4, et siduda porgandis sisalduvat vett. Jätkasin hõõrumist ja soola lisamist kuni oli moodustunud kuiv ja pulbriline mass. Karotenoidide ekstraktsiooniks võtsin 40 ml mõõtesilindri ja asetasin sellele lehtri ning lehtrisse filterpaberi. Seejärel lisasin peenestatud massile uhmris ektrahenti, milleks oli heptaan. Lisasin nii palju, et segu uhmris oli kaetud. Segasin segu uhmrinuiaga läbi, jälgides, et ka uhmri külgedelt saaks kogu materjal uhmrisse pestud. Ootasin massi settimist, et alustada dekanteerimist. Selle viisin läbi väikese lusikaga, tõstes sademe kohal olevat lahust filtrile nii, et sadet ennast filtrile ei satuks.
keskel. Vajadusel lisada või eemaldada büretist destilleeritud vett. Ühendada katseklaas tihedalt korgiga. Tõsta üks büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale ning jälgida paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kui nivoo ei muutu, on katseseade hermeetiline ja võib alustada katset. Vastasel juhul kontrollida korke ja voolikuid, et tagada hermeetilisus, ja proovida uuesti. Viia büretid taas ühele kõrgusele ja eemaldada katseklaas. Metallitükk tuleb mähkida filterpaberi sisse ja siis seda niisutada destilleeritud veega. Mõõta väikese mõõtesilindriga 5- 6 ml 10%-st soolhappelahust. Valada hape läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Hoides katseklaasi happega väikese nurga all, asetada metallitükk filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Liigutada bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Märkida üles ühe büreti näit
Referaat 9.klass 13.05.2006 Sissejuhatus Elu eksisteerimise üheks olulisemaks komponendiks on vesi. Vett leidub loomades, taimedes jne. Tohutul hulgal vett kasutatakse iga päev kodudes ning töösuses, näiteks tootmisprotsessides ja keemiatehastes jahutusveena. Et veest saaks joogivesi on meil seda vaja puhastada. Selleks on palju erinevaid võimalusi. Näiteks vee keetmine, destilleerimine, filtreerimine jne. Veekogude saasteallikateks on tööstuslikud heitveed, kommunaalheitveed, põllumajanduslikud heitveed, atmosfäärne heitvesi. Filtreerimine Vee puhastamise üheks võimaluseks on filtreerimine. Vee filtreerimine on nii füüsikaline kui ka füüsikalis-keemiline protsess. Filtrimine-vedelikust tahke mittelahustuva aine eraldamine poorse materjali (näiteks filterpaberi)abil. On teada, et veel on võime taastada oma koostis. Se...
Võta väikesesse kolbi 5g sulatatud searasva, 10 ml etanooli, 5 ml vett ja 2-3 g kaaliumhüdroksiidi. Sulgeda kolb korgiga, mida läbib vertikaaltoru ja soojendada nõrga leegiga, aeg-ajalt segades. Rasva seebistamine lõppeb umbes 10 minuti pärast. Kui lisada mõni tilk reaktsioonisegu kuuma destilleeritud vette, siis lahustub see täielikult. Jaotada kolbi sisu kaheks: ühele osale lisada umbes 20 ml küllastunud naatriumkloriidi lahust. Lahuse pinnale kerkiv seebikiht koguda ja pressida filterpaberi või riidetüki vahel kokku. Teisele osale lahusest vesinikkloriidhapet ning jälgida rasklahustuvate rasvhapete eraldumist. Seebi kasutamine: Kasutasime omatehtud seepi sellel samal plekil, mida varem olime juba üritanud pesta Vanishiga. See seep erilisi tulemusi ei andnud. Meie ei märganud mingit vahet. Ehk oli asi selles, et tegemist oli juba päris pikalt kuivanud muru- ja poriplekiga. pH tase: pH on lahuste happeliste ja aluseliste omaduste mõõt. Neutraalses vesilahusess on pH=7.
seade gaasi magu mõõtmiseks, termomeeter, baromeeter. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Tööks kasutati katseseadeldist, mis koosnest kahest kummivoolikuga ühendatud ja veega täidetud büretist. Üks bürett oli ühendatud katseklaasiga, milles toimus magneesiumi reageerimine happega. Katse läbiviimiseks pandi katseklaasi 5-6 ml 10% HCl lahust ning mähiti magneesiumi tükk märja filterpaberi sisse. Reaktsioonis eralduva vesiniku mahu määramiseks tasakaalustati rõhk bürettides välisrõhuga (bürettide nivood viidi ühele kõrgusele). Fikseeriti ühe büreti näit enne (V1) ja pärast (V2) reaktsiooni toimumist. Katseandmed Vee nivoo büretil enne reaktsiooni V1 = 13,2 ml Vee nivoo peale reaktsiooni V2 = 21,7 ml Eraldunud vesiniku maht V= |V 2−V 1|=8,5 ml=0,0085 l Gaasi rõhk büretis (võrdub õhurõhuga,
baromeeter. Kasutatud ained: 10%-ne soolhappelahus, 50...100 mg magneesiumitükk (nr 159) Töö käik Katseseadeldises (vt joonist) sätitakse büretid (1,2) ühele kõrgusele nii, et vee nivoo (5) oleks mõlemas büretis ühel kõrgusel. Ühendatakse katseklaas (3) tihedalt korgiga ning kontrollitakse katseseadeldise hermeetilisust, tõstes üht büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale. Kui vee nivoo püsib paigal, on katseseade hermeetiline. Metallitükk mähitakse märja filterpaberi sisse. Väikese mõõtesilindriga mõõdetakse katseklaasi 5...6 ml 10%-st soolhappelahust. Hoides happega katseklaasi väikese nurga all, asetatakse metallitükk ettevaatlikult katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Suletakse katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältides liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada. Loetakse ühelt büretilt näit (V1). Katseklaasi järsult liigutades kukub metllitükk happesse. Kui reaktsioon on lõppenud ja nivood
- KEMIKAALID 10% soolhappelahus, 5,0...10,0 Mg tükk TÖÖ KÄIK : Eemaldan katseseadeldiselt katseklaasi ja pesen ning loputan selle destilleeritud veega. Sätin büretid ühele kõrgusele ning kontrollin, et vee nivoo oleks mõlemas büretis ühel tasemel. Ühendan katseklaasi tihedalt korgiga. Tõstan ühe büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale. Viin büretid taas ühele kõrgusele ja eemaldan katseklaasi. Küsin juhendajalt metallitüki ning mähin selle märja filterpaberi sisse. Mõõdan väikese mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust. Valan happe läbi lehtri katseklaasi. Asetan metallitüki filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgen katseklaasi hermeetiliselt. Liigutan bürette üles-alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas. Märgin võimalikult täpselt üles näidu ühelt büretilt (V 1). Katseklaasi järsult liigutades kukutan metallitüki happesse. Kui reaktsioon on lõppenud ja
Kaalusin kaalukausis tehnilistel kaaludel prooviks 0,1419 g apelsinikoort. Viisin proovi uhmrisse, lisasin väikese koguse pestud liiva ja hõõrusin uhmrinuiaga kuni sain ühtlase massi. Seejärel lisasin väikeste portsjonite kaupa NaHSO4, et siduda apelsinikoores sisalduvat vett. Jätkasin hõõrumist ja soola lisamist kuni oli moodustunud kuiv ja pulbriline mass. Karotenoidide ekstraktsiooniks võtsin 40 ml mõõtesilindri ja asetasin sellele lehtri ning lehtrisse filterpaberi. Seejärel lisasin peenestatud massile uhmris ektrahenti, milleks oli oktaan. Lisasin nii palju, et segu uhmris oli kaetud. (Nagu hiljem selgus, siis sai oktaani liiga palju.) Segasin segu uhmrinuiaga läbi, jälgides, et ka uhmri külgedelt saaks kogu materjal uhmrisse pestud. Ootasin massi settimist, et alustada dekanteerimist. Selle viisin läbi väikese lusikaga, tõstes sademe kohal olevat lahust filtrile nii, et sadet ennast filtrile ei satuks.
ühel kõrgusel ja büreti keskel. Vajadusel tuleb lisada või eemaldada büretist vett. Katseklaas ühendda tihedalt korgiga. Seejärel tõsta üks büretiharu teisest 15 cm kõrgemale ning jälgida paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kui vee nivoo ei muutu, on katseseade hermeetiline ja võib alustada katset. Büretid viia taas ühele kõrgusele ja katseklass eemaldada. Katse: Võtta metallitükk ning mähkida see märja filterpaberi sisse (mitte väga tihedalt, sest paber pidi katse käigus avanema). Mõõta väikese mõõtesilindriga 5-6 ml 10%-st soolhappelahust. Hape valada läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Happega katseklaasi tuleb hoida väikese nurga all ning metallitükk filterpaberiga asetada katseklassi seinalt umbes 1 cm allapoole avaust. Katseklaas sulgeda hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada.
ja büreti keskel. Vajadusel tuli lisada või eemaldada büretist destilleeritud vett. Katseklaas ühendati tihedalt korgiga. Seejärel tõsteti üks büretiharu teisest 15 cm kõrgemale ning jägiti paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kuna nivoo ei muutunud, võib öelda, et katseseade on hermeetiline ja katsega alustati. Büretid viidi taas ühele kõrgusele ja eemaldati katseklaas. Võeti metallitükk, mis mähiti märja filterpaberi sisse. Mõõdeti väikese mõõtesilindriga 5,5 ml 10%-st soolhappelahust. Valati hape läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Happega katseklaasi tuli hoida väikese nurga all, asetati metallitükk filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Suleti katseklaas hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, kuid vältida tuli liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada.
Võrreldes eelmise katsega, kus keetsime vett lühemat aega, tekkis katlakivi umbes 15 korda rohkem. Kõigis katsetes tuli katlakivi sisaldus erinev, see võis tuleneda sellest, et keemisajad polnud täpselt võrdsed (mõnes kolvis läks vesi varem keema, mõnes veidi hiljem), ka tiitrimisel võisid väikesed ebatäpsused sisse tulla. Filtreerimisel tuli katlakivi sisaldus suurem kui ilma filtrimiseta ehk HCO3 ioone oli lahusesse vähem alles jäänud, ilmselt jäi osa ioone filterpaberi külge kinni. 4. Vee pehmendamine ja Ca2+ ja Mg2+ ioonide sisalduse määramine Lasta uuritav vesi läbi Na-kationiitfiltri ning koguda pehmendatud vesi klaasi. Pipeteerisin klaasist 100 ml filtreeritud vett koonilisse kolbi. Määramaks pehmendatud vee jääküldkaredust (JÜK), lisasin ~5 ml puhverlahust ja natuke indikaatorit ET-00. Lahus värvus kohe siniseks (mitte lillaks nagu filtreerimata veeega lahus). Järelikult oli Ca ja Mg ioone filtreeritud vees nii vähe, et meie
· filterpaber · termomeeter · baromeeter Kasutatud ained: · 10%-ne soolhappelahus · 5,0...10,0 mg metallitükk (Mg) Kasutatud uurimismeetodid Alustuseks tuli katseseadeldis tööks valmis panna ehk kontrollida, et büretid oleksid samal tasemel (st seadeldis pidi olema hermeetiline). Seejärel ühedati katseklaas korgiga. Tuli kontrollida, kas ühe büretiharu teisest kõrgemae tõstmine mõjutab nivood. Kui ei, võis katset alustada. Metalltükk tuli keerata niiske filterpaberi sissse. Mõõta mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust ja valada see läbi lehtri katseklaasi, nii et katseklaasi ülaosa happega kokku ei puutuks. Asetada metallitükk katseklaasi seinale ning seejärel kukutada metallitükk happesse. Reaktsiooni lõppedes tuli bürettide näit uuesti fikseerida. Fikseerida ka õhurõhk ning õhutemperatuur laboris. Katsetulemused: Vee nivoo büretil enne reaktsiooni V1 = 16,5 cm3 Vee nivoo pärast reaktsiooni V2= 25 cm3
. Sättisin büretid ühele kõrgusele ning kontrollisin, et vee nivoo oleks mõlemas büretis silma järgi ühel kõrgusel ja büreti keskel. Seejärel ühendasin katseklaasi tihedalt korgiga. Tõstsin ühe büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale ning tuli oodata paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kuna vee nivoo püsis paigal, jätkasin katsega.Seejärel viisin büretid ühele kõrgusele ja eemaldasin katseklaasi. Seejärel tuli võtta mg tükk ning mähkida see märja filterpaberi sisse. Valasin ettevaatlikult 5-6 ml 10%-soolhappelahust katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Asetasin metallitükI filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust ning sulgesin kiiresti katseklaasi hermeetiliselt. Liigutasin bürette üles-alla nii, et vee nivood olid mõlemas büretis ühes tasapinnas.Märkisin üles näidu ühelt büretilt (V1). Peale seda liigutasin katseklaasi järsult üles-alla, et kukutada metallitükk happesse
1 t0 = 18,7 mmHg 3.Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Seade gaasi mahu mõõtmiseks, väike mõõtesilinder, filterpaber, termomeeter, baromeeter. Kasutatud ained: 10%-ne soolhappelahus, 5,0...10,0 mg metallitükk (Mg) 4. Kasutatud uurimis- ja analüüsimeetodid ning metoodikad Valmistada ette katse, st pesta ja loputada katseklaasid destilleeritud veega ja kontrollida katseseadme hermeetilisust. Metallitükk mähkida märja filterpaberi sisse. Katseklaasi valada 5-6 ml 10%-list soolhappelahust. Liigutada bürette üles-alla, et nivood mõlemad büretis oleksid samal tasemel, märkida näit ühelt büretilt. Metallitükk kukutada happesse ja reaktsiooni lõppedes lasta eraldunud vesinikul jahtuda. Liigutada bürette üles-alla, et vee nivood oleks ühes tasapinnas ja lugeda samalt büretilt uus näit. Fikseerida õhurõhk ja õhutemperatuur laboris. Arvutada
silma järgi ühel kõrgusel ja büreti keskel. Vajadusel tuleb lisada või eemaldada büretist vett. Katseklaas ühendda tihedalt korgiga. Seejärel tõsta üks büretiharu teisest 15 cm kõrgemale ning jälgida paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kui vee nivoo ei muutunu, on katseseade hermeetiline ja võib alustada katset. Büretid viia taas ühele kõrgusele ja katseklass eemaldada. Katse kirjeldus: Võtta metallitükk ning mähkida see märja filterpaberi sisse (mitte väga tihedalt, sest paber pidi katse käigus avanema). Mõõta väikese mõõtesilindriga 5-6 ml 10%-st soolhappelahust. Hape valada läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa oi puutuks happega kokku. Happega katseklaasi tuleb hoida väikese nurga all ning metallitükk filterpaberiga asetada katseklassi seinalt umbes 1 cm allapoole avaust. Katseklaas sulgeda hermeetiliselt nii nagu kontrolli ajal, vältida liigutusi, mis võiksid metallitüki happesse kukutada.
Laboratoorne töö 1 Töö ülesanne NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus Töö eesmärk Lahuste valmistamine tahketest ainetest, kontsentratsiooni määramine tiheduse kaudu, ainete eraldamine segust, kasutades nende erinevat lahustuvust. Sissejuhatus Lahustunud aine hulka kindlas lahuse või lahusti koguses nimetatakse lahuse kontsentratsiooniks. Kontsentratsiooni saab väljendada massiprotsendiga. Massiprotsent näitab lahustunud aine massi sajas massiosas lahuses. Lahustuvus on aine omadus lahustuda mingis lahustis- puhta aine mass, mis lahustub antud temperatuuril 100 g lahustis. Tahkete ainete ja vedelike lahustuvus temperatuuri tõusuga üldjuhul suureneb, gaaside lahustuvus aga väheneb. Lahustunud aine sisalduse põhjal eristatakse: küllastumata lahus – lahus, milles ainet antud temperatuuril ja rõhul veel lahustub; küllastunud lahus – lahus, mis sisaldab antud temperatuuril ja rõhul maksimaalse koguse lahustunud ainet (tasakaaluo...
jõudu). Tõsta üks büretiharu teisest 15...20 cm kõrgemale ning jälgida paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kui nivoo ei muutu, on katseseade hermeetiline ja võib alustada katset. Vastasel juhul kontrollida korke ja voolikuid, et tagada hermeetilisus, ja proovida uuesti. Viia büretid taas ühele kõrgusele ja eemaldada katseklaas. Katse käik. Küsida juhendajalt metallitükk. Metallitükk on keeratud paberisse. Võtta see sealt välja ning mähkida märja filterpaberi sisse (mitte väga tihedalt, sest paber peaks katse käigus avanema). Tallinna Tehnikaülikool 2011 Mõõta väikese mõõtesilindriga 5...6 ml 10%-st soolhappelahust. Valada hape läbi lehtri katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. NB! Paluge naaber appi! Hoides katseklaasi happega väikese nurga all, asetada metallitükk filterpaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust (vt joonist pos 4). Sulgeda katseklaas
1. "Mahla" happesuse määramine, pH mõju inversioonile; 2. Sahharoosi võimaliku inversiooni määramine kulinaartoodete valmistamisel. 1. Orgaanilise happe pH määramine Töövahendid: tahke orgaaniline hape ehk sidrunhape, destilleeritud vesi, lehter, filterpaber, keeduklaasid, spaatel, pH-meeter, analüütiline kaal. Töö käik: 7% lahuse saamiseks lahustasime 14 g tahket sidrunhapet 200 ml destilleeritud vees, segasime kuni sidrunhape lahustus. Saadud lahuse filtrisime läbi filterpaberi. Määrasime elektroonilise pH-meetriga filtreeritud lahuse pH, milleks saime lahuse pH 2,17. Järeldus: kvaliteetse lahuse saamiseks, tuleb võtta õige vahekord aineid, meie katses siis sidrunhapet ja destilleeritud vett - tänu neile asjadele saame veenduda, et pH-meetriga saab õigeima tulemuse. Mõni viga võis tekkida tänu katsetegijale, kes kaalus ja lisas aineid, et saada lahus. 2. Kisselli keetmisel inverteerunud sahharoosi koguse määramine
Kasutatud uurimis- ja analüüsmeetodid ning metoodikat. Katseseadelis koosneb kahest kummivoolikuga ühendatud büretist, mis on täidetud veega. Üks bürett on ühendatud katseklassiga, milles metall reageerib happega. Pesta ja loputada katseklass destilleritud veega. Panema büretid ühele kõrgusele ning kontrollida, et vee nivoo oleks mõlemas büretis ühel kõrgusel. Võta Mg metallitükk ja mähkida märja filterpaberi sisse. Ühendada katseklass korgiga. Tõsta üks büretiharu teisest 15-20cm kõrgemale ja jälgida paar minutit, kas vee nivoo püsib paigal. Kui nivoo ei muutu, on katseseade hermeetiline Valama 5-6 ml 10%-soolhappelahus katseklaasi nii, et katseklaasi ülaosa ei puutuks happega kokku. Asetada metalltükk filtripaberiga katseklaasi seinale umbes 1 cm allapoole avaust. Sulgeda hermeetiliselt. Liigutada bürette üles+alla nii, et vee nivood mõlemas büretis oleksid ühes tasapinnas
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
