Psühholoogia (1)

RAKVERE ÕHTUKESKKOOL
Kaugõpe
10B klass
Nelly Valdmets
PSÜHHOLOOGIA
poolaasta referaat
Rakvere 2009
SISUKORD
Sissejuhatus
1. Mõtlemine ja keel
1.1 Mõtlemine
1.2 Loovus
1.3 Keel
2. Intelligentsus ja selle mõõtmine
2.1 Intelligentsuse mõiste ja teooriad
2.2 Pärilikkus ja keskkond
2.3 Intelligentsustestid
3. Motivatsioon
3.1 Motivatsiooniteooriad
3.2 Seksuaalvajadus
3.3 Saavutusvajadus
4. Emotsioonid
4.1 Emotsiooni mõiste ja olemus
4.2 Emotsioonide käsitlus
4.3 Põhiemotsioonid
4.4 Emotsionaalsed seisundid
4.5 Emotsioonide väljendumine
5. Stress ja toimetulek
5.1 Stress
5.2 Stressi põhjused
5.3 Stressikogemuse koostisosad
5.4 Millest stressikogemus sõltub?
5.5 Isiksus ja stress
5.6 Stressi tagajärjed
5.7 Stressiga toimetulek
6. Isiksus ja testid
6.1 Isiksus
6.2 Psühhoanalüütilised teooriad
6.3 Tunnusjoonte teooriad
6.4 Kognitiiv- käitumuslikud teooriad
6.5 Humanistlikud teooriad
6.6 Isiksusetestid
7. Psühhopatoloogia ja psühhoteraapia
7.1 Psühhopatoloogia
7.2 Psühhoteraapia
8. Inimese mina ja lähisuhted
8.1 Minakontseptsioon ja enesehinnang
8.2 Hoiakud
8.3 Armastus
Kokkuvõte
Infoallikad
Sissejuhatus
Järgnevas referaadis räägin ma paljudel gümnaasiumi õppekavasse kuuluvatel psühholoogia teemadel . Alustan ma mõtlemise ja keelega, kirjeldan mõtlemist kui protsessi, loovust , keelt ja loomade keelt. Mõtlemisena käsitletakse kogu seda vaimset aktiivsust, mis seostub informatsiooni töötlemise ja mõtlemisega ning suhtluses kasutamisega.
Järgmisena käsitlen ma intelligentsust ja selle mõõtmist. Intelligentsust on defineeritud kui üldist võimekust käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Seal selgitan ma intelligentsuse mõistet ja teooriaid , pärilikkust ja keskkonda ning intelligentsusteste.
Seejärel võtan ma ette motivatsiooni. Motivatsiooniks nimetatakse vajadust või soovi, mis on käitumise tõukejõuks ja suunab seda eesmärgi poole. Käsitlen selliseid teemasid nagu näiteks motivatsiooniteooriaid, seksuaalvajadust ja saavutusvajadust.
Neljandana kirjutan emotsioonidest. Emotsioonideks nimetatakse subjektiivset tundeelamust, mis sisaldab füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone sisemistel ja välistele sündmustele. Selles peatükis räägin teemadel nagu emotsiooni mõiste ja olemus, emotsioonide käsitlused, põhiemotsioonid, emotsionaalsed seisundid ning emotsioonide väljendumine.
Viiendas peatükis seletan stressi mõistet ja sellega toimetulekut. Stress on kohanemissündroom, organismi mittespetsiifiline vastus keskkonna või situatsiooni esitatud nõudmistele.
Kuuendaks vestlen isiksuse ja testide teemadel. Isiksus on ainulaadse mõtlemise, tunnete ja käitumisviisidega indiviid. Seal peatükis kirjutan isiksusest, psühhoanalüütilistest teooriatest , tunnusjoonte teooriatest, kognitiiv- käitumuslikest teooriatest, humanistlikutest teooriatest ja isiksustestidest.
Eelviimane peatükk on psühhopatoloogiast ja psühhoteraapiast. Psühhopatoloogia on psüühikahäireid käsitlev õpetus, mis kuulub peamiselt psühhiaatria ja kliinilise psühholoogia valdkonda. Psühhoteraapiat aga psüühiliste häiretega inimeste raviks.
Lõpuks kirjutan inimese minast ja lähisuhetest. Inimese minakäsitus sisaldab kõiki selle inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid ning muutub kogu elu jooksul. Selles peatükis räägin minakontseptsioonist ja enesehinnangust, hoiakutest ja armastusest.
1. MÕTLEMINE JA KEEL
1.1 Mõtlemine
Mõtlemisena käsitatakse kogu seda vaimset aktiivsust, mis seostub info töötlemise ja mõistmisega ning suhtluses kasutamisega.
Mida rikkam on inimese keel, seda rohkem on selles maailma korrastamiseks loodud mõisteid, seda selgemalt suudab inimene mõtelda ja end väljendada. Osa mõisteid on täpselt defineeritavad teised on laiema tähendusega. Mõisteid on palju, et neis orienteeruda kasutatakse kategoriseerimist. Kategoriseerimine annab meile üldisi teadmisi nendest objektidest , millega me otseselt pole kokku puutunud.
Mõisteid saab paigutada hierarhiatesse. N: loomad
linnud kalad
kanaarilind angerjas
Osa mõisteid on saadud defineerimise läbi.
Loome mõisteid ka seeläbi, et kasutame prototüüpe – antud mõiste võrdkujusid, “näidiseksemplare”. Mida rohkem sarnaneb mingi objekt mõiste prototüübiga, seda enam tunneme temas ära selle mõiste esindaja. Vähese sarnasuse korral on objekti raske vastava mõiste alla viia. N: pingviin lennuvõimetu lind.
Mõisted kuuluvad koos otsuste ja järeldustega mõtlemise loogiliste vormide hulka. Peale selle on olemas kujundlik mõtlemine. Selle abil asendatakse tegelik objekt või nähtus pildiga meie peas. Kujundeid on võimalik erinevalt kombineerida ja saada täiesti uuelaadseid lahendusi. N: võib naelu ja kumme mitmeti kombineerides jõuda naelkummideni.
Mõtlemisülesandeid lahendades võib otseselt esemetega manipuleerida . Selline esemeline mõtlemine esineb väikestel lastel ning ahvidel .
Peale mõtlemisvormide eristatakse ka mõtlemisliike. Võime rääkida teoreetilisest ja praktilisest mõtlemisest, konkreetsest ja abstraktsest mõtlemisest jne. Mõtlemise tulemuse järgi saab vahet teha konvergentsel e koonduval ja divergentsel e hargneval mõtlemisel. Konvergentset mõtlemist vajavad probleemid, millel on üks lahend – matemaatikaülesanded, faktikeskseid teadmisi eeldavad küsimused, intelligentsus-testid. Divergentse mõtlemise puhul aga võib lahendusi olla palju. Loovus on enamasti seotud just divergentse mõtlemisega, sest midagi uut otsides ei saa silmas pidada vaid ühte kindlat lahendust .
Mõtlemine kui protsess.
Mõtlemise kui protsessi käsitlemisel lähtutakse mõtlemisest kui probleemide lahendamisest. Kui lahenduse otsimisel meenutatakse ja kasutatakse oma eelnevaid kogemusi, siis on tegemist taastava e reproduktiivse mõtlemisega. Kui üritatakse leida uusi teid, siis loova e produktiivse mõtlemisega. Tavaliselt võtab inimene probleemi lahendamisel appi nii mälu kui fantaasia . Võimalike variantide seast valitakse sobivaim lahendus, kui see pole õige, tehakse uus valik. Õige lahenduseni jõudmiseks kasutataksegi enim just katse ja eksituse meetodit. Variante võib proovida tegelikult või neid vaid mõttes läbi mängida.
Probleemi lahendamises on võimalik eristada 4 etappi (Wallas, 1980):

ettevalmistav etapp – õpitakse probleemi tundma. Kui probleem on selge on kindlat lahendust kerge leida – hästidefineeritud probleem. Kui lahendusvariante on palju, nende hulgas pole ühtki head, siis valitakse halvasti defineeritud probleemile kõige realistlikum lahendus.

inkubatsioon (IB) – n-ö haudeaeg, mil alateadvuses leiab aset ideede küpsemine. IB võib toimuda füüsilises tegevuses või magamise ajal. Uni soodustab loominguliste ülesannete lahendamist, siis valitseb divergentne mõtlemine. Und nägevat inimest ei häiri ärevus, kannatamatus. Unenägemine pole ka imevahend, inimene ei näe unes lahendusi, mis ei vasta tema vaimsele tasemele . Vaid tippteadlased suudavad unenägudes teha avastusi, muusikud luua muusikat. Edukamalt lahendatakse unenägudes neid probleeme, millel on emotsionaalne tähtsus.

illuminatsioon – “ilmutuse” etapp. Inimesel tekib korraga sisetunne, et nüüd on tal õige lahendus käes. See on niisugune lahenduse leidmine, millega kaasneb ahhaa- elamus , seda võivad tingida mingid juhuslikud asjaolud . N: jõudis Archimedes tähtsa avastuseni vannis – keha ruumala ja kaalu vaheline seos, saab määrata, kui keha asub vedelikus .

lahenduse kontrollimine e verifikatsioon – hästidefineeritud probleemi lahenduse õigsust on kerge kontrollida. N: matemaatikas sooritame tehte vastupidises järjekorras. Halvastidefineeritud probleemi korral on lahendus valitud paljude variantide seast, siis tuleb analüüsida lahenduse saamiseks astutud samme ja sellega kaasnevaid raskusi. Kui olemasolev lahendus ei rahulda, proovitakse teisi lahendusi
Probleemi lahendamine algab inimese suutlikkusest probleemi näha ja sõnastada. Edasi läheb tarvis võimet kasutada oma eelnevaid teadmisi ja leida uudseid lahendusi, seejärel aga püsivust lahenduse kontrollimiseks ning vajadusel ka pealehakkamist selle ellurakendamiseks.
1.2 Loovus
…väljendub eelkõige loova mõtlemise võimes, st võimes luua uut nii ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, originaalseid seoseid ka kaugete asjade vahel ning märgata probleeme seal, kus teised inimesed näevad vaid harjumuspära.
Loovuseks on vaja tingimusi:

• loovust soodustab atmosfäär, milles inimene tajub teatud pinget, tunneb, et vanaviisi enam ei saa;
  
• loovisik peab antud valdkonda hästi tundma, kuid ei tohi harjuda selle vanade lahendustega;
  
• tavaliselt on loovisikul mõni hea sõber, kes teda toetab ning kritiseerib. Kriitika ja nõuanded aitavad ideid enne avalikkuse ette viimist vajalikul määral põhjendada;
  
• loovisikud loobuvad paljudest hästikorraldatud elu mõnudest ja pühenduvad tööle.
  

Geenius – loovisik, kes teeb tulemuslikult ja palju tööd. Oluline tegur on pärilikkus. N: Bachi suguvõsas 16 heliloojat, Strausside ja Kappide suguvõsa täis andekaid. Ühed on “jumalast loodud” geeniused. Lapseeast avalduvad anded luuletajatel, heliloojatel ( Mozart ), matemaatikutel. Teised on aeglasema arenguga suurvaimud. Lapsepõlves olid lausa andetud. N: Newtonil koolis raskusi, Darwin oli pere häbiplekk. Sellised geeniused saavutavad tuntuse täisealistena – 25a. Kuid nende viljakas tegevus kestab kaua: Darwinil 50a, Freudil 55a.
Geeniuse kujunemisel mängib rolli ümbritsev keskkond. Loomingulisust soodustavad ühiskonna avatus, sallivus, mõjutuste mitmekesisus , loominguliste isiksuste koostöö jne. Tähtsus on ka vanematel, mis nad lastega ette võtavad.
C. Rogersi järgi on tingimused lapse loovuse arenguks soodsad siis, kui täiskasvanud:

• usuvad lapsesse, ilmutavad usaldust, huvi, tähelepanu, toetust, kiidavad heaks;
  
• võtavad teda võrdsena, välistavad üleoleva positsiooni (oled alles laps, mis sina ka tead), ei kasuta juhust teda hukka mõista;
  
• mõtlevad lapsega kaasa, arendavad tema ideid edasi, on valmis temaga koos riskima;
  
• hoiavad alal optimismi, püüavad igast olukorrast leida midagi väärtuslikku, toetavad last segaduse või ebakindluse korral.
  

Seega eeldab loovuse ilmnemine mitmete individuaalsete ja keskkondlike tegurite kokkulangemist. Loovatel indiviididel peavad olema ka vastavad teadmised, intellektuaalsed võimed, teatud isiksuseomadused ja motivatsioon. On leitud, et loomingulised inimesed võtavad üles selliseid teemasid, mida teised alahindavad või on jätnud tähelepanuta. Nad arendavad selle tähenduslikuks ja oluliseks. Kui idee tähtsus on teistele selgeks tehtud, läheb loov inimene järgmiste valdkondade/ideede juurde, et hakata neid arendama.
Loovuse mõõtmine
Kreatiivsust saab hinnata rea kriteeriumite baasil:

• ideede väljendamine: võime ühe sõna või kujundi esindamisel kergekäeliselt arendada ning mängida fraasides assotsiatsioonide küllusega
  
• ideede kombineerimine uudsel viisil: laia ulatuslike innovaatiliste lahenduste arendamine, kui on palutud leida igapäevasele asjale uusi kasutamisvõimalusi
  
• eksisteerivatele ideedele uue kasutamisvõimaluse leidmine: ette antud eksisteerivale ideele orginaalse idee või lahenduse genereerimine
  
• edasiarendus: võime esialgse idee konseptsioon töötada välja praktiliseks kasutamiseks
  
• teravustamine ja eristamine: keskse väljakutse äratundmine ja raskuste hindamine lahendusele lähenemise ulatuses, kõrvale heites kõik segavad väikesed elemendid
  
• vaatenurkade vahetamine: võime pakkuda vaatlemisviise tuntud probleemidele täiesti erinevast vaatenurgast.
  

1.3 Keel
…on häälikuil põhinev semantiliste e tähenduslike märkide süsteem, mida kasutatakse intellektuaalseks tegevuseks ja suhtlemiseks. Inimkeel põhineb foneemide ja morfeemide süsteemil. Foneem – väikseim tähendust eristav keeleüksus (häälik/häälikuühend). Väikseim tähendust kandev keeleüksus on morfeem (sõnajuur, tunnus, muutelõpp), sellel rajaneb sõnade ja sõnadest lausete moodustamine. Seega on keele puhul tegemist inimesele piiramatuid väljendusvõimalusi andva kaksiksüsteemiga.
Tänapäeva inimene suutis keele välja arendada tänu oma hääleelundite sobivale anatoomilisele ehitusele. See erines oluliselt varasemate inimeste omast. Keele teke pani aluse inimkonna kultuurilisele arengule, arengu tulemusel sai võimalikuks talletada varasemat kogemust ja teha seda kättesaadavaks järgmistele põlvedele. Nii ei pea iga järgmine põlvkond alustama nullist. Selleks, et mingi keele kasutajad üksteisest aru saaksid, on vaja, et igal mõistel oleks oma kindel tähendus. Samuti on igale keelele omane teatav reeglite süsteem, mis võimaldab sõnu siduda.
Lapse esimestel elukuudel/-aastatel on sõnade ja tähenduste omandamine eriti intensiivne. Oluliselt mõjub vanemate keeleline ja emotsionaalne suhtlemine lapsega. 1,5a valdab keskmiselt 25 sõna, 4a juba 5000 sõna, 6a sõnavara võiks ulatuda 15 000 sõnani. Lapsed peavad seega õppima 10 sõna päevas. Mida paremini orienteerub laps mitmete asjade tähendustes, seda kiiremini kulgeb tema psüühiline ja sotsiaalne areng.
Kõik lapsed teevad keele omandamisel läbi teatud etapid: aastaselt räägib üksikuid sõnu; 2a – paari-kolmesõnalisi lauseid ; 3a – kohanduvad laused rohkem grammatikale; 4a – võib rääkida juba samamoodi nagu täiskasvanu.
Keele omandamises esinevad kriitilised perioodid. N: lapsed on esimesel eluaastal võimelised eristama eri foneeme kuid kaotavad selle oskuse aastaseks saades .
Loomade keel.
Ahvidel uuritud kõne mehhanisme ja funktsioone. Loomadel puudub artikuleeritud kõne mehhanism , see takistab kõne omandamist. Nad suudavad ära õppida sadu märke ja neid aktiivselt kasutada, moodustades ka primitiivseid lauseid. Sobivad viipekeel, värvilised plastitükid. 27a šimpans oskas 240 märki; 10a šimpansi sõnastikus 400 märki, jõutud 19 000 kurttummade märgini katsetes. Üldiselt lause ehitust ahvid ei oska, vaid ühe ahviga jõutud 2a lapse tasemele ka lauseehituses. Kas ahvidele keele õpetamine on eetiline? Teevad seda vaid tasu (toit, jook) saamise eesmärgil. Lihtsalt matkivad koolitajaid, teadlikkusega pole seost.
2. INTELLIGENTSUS JA SELLE MÕÕTMINE
2.1 Intelligentsuse mõiste ja teooriad
Intelligentsus on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime.
Fluiidne ja kristalliseerunud intelligentsus
Raymond Cattell eristas kahte intelligentsuse vormi: fluiidne ja kristalliseerunud intelligentsus.
Fluiidne intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada.
Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes olukordades .
Mitmese intelligentsuse teooria
Horward Gardner tõi oma mitmese intelligentsuse teoorias välja 6 intellektuaalset võimet:

keeleline e lingvistiline – kirjanikel, keelemeestel hästi arenenud

loogilis-matemaatiline – matemaatikud, füüsikud võimekad

ruumialane – muistsed meresõitjad

kehalis -kinesteetiline – tippsportlastel väga hea kehatunnetus

muusikaline – hõlmab muusika mängimist, loomist ja kuulamist

isikukohane intelligentsus – hõlmab teiste ja enda tunnetamist
Kolmekomponendilise intelligentsuse teooria
Robert Sternberg eristas intelligentsuses kolme koostisosa:

seesmine – inimeses toimuvad kognitiivsed protsessid (vajaliku info omandamine, probleemi käsitluse planeerimine , oma teadmiste kohandamine plaaniga konkreetse ülesande lahendamisel);

kogemuslik komponent – kogemuse mõju intelligentsusele (korduvas situatsioonis võime oma teadmisis ja kogemusi kasutada automaatselt, enne kui leiame sobiva lahenduse);

seotus väliskeskkonnaga – intelligentsuse avalik külg. Eri kultuurid seavad esiplaanile erinevaid ülesandeid.
Sternberg rõhutas, et intelligentsus peab olema praktiline ning tähenduse annab talle ainult mingi kindel sotsiaalne ja kultuuriline keskkond.
Emotsionaalne intelligentsus
Emotsionaalne intelligentsus ehk emotsionaalne andekus ehk tundetarkus (EQ) on mõiste, mis hõlmab:

võimet oma tundmusi mõista, tajuda, juhtida ja väljendada

empaatiavõimet (teiste hingeelu mõistmine)

enesevalitsemist ja eneseregulatsiooni (sihtide seadmine, visadus seatud eesmärkide saavutamisel ja taksituste ületamisel)
Emotsionaalse intelligentsuse propageerija David Golemani arvates on EQ olulisemgi kui IQ. Nimelt tema arvates emotsionaalse intelligentsuse tasemest sõltub kui hästi inimene suudab oma vaimsele intelligentsusele vastavaid võimeid realiseerida. Tema näide selle kohta on, et kui inimene ei sea eesmärke ega püüdle nende poole, ei tarvitse ta hoolimata oma vaimuannetast midagi erilist saavutada.
Golemani teooriat on palju kritiseeritud. Peamiselt on kaheldud selles, kas emotsionaalsel intelligentsusel on midagi pistmist intelligentsusega . Arvatakse, et tegu on pigem emotsionaalse kompententsusega. Samuti heidetakse ette, et puudub emotsionaalse intelligentsuse korrektne diagnoosimise vahend.
2.2 Pärilikkus ja keskkond
Osa autoreid rõhutab intelligentsuse kujunemisel keskkonna rolli, teised arvavad , et, intelligentsust mõjutavad peamiselt pärilikud faktorid . Selguse saamiseks on uuritud kaksikuid (ühesugune pärilik foon) ja lapsendatud lapsi (neid võib pere ülejäänud lastega sarnaseks teha just sama keskkond). Ühte perekonda kuuluvate bioloogiliselt võõraste laste intelligentsuses ilmneb teatav sarnasus. N: Johann Sebastian Bachi suguvõsas 26 silmapaistvat muusikut. Ei saa välistada ka keskkonna osa, sest selles suguvõsas pöörati muusikale suurt tähelepanu. Ühemunakaksikud sarnanevad oma pärilike võimete poolest tunduvalt rohkem kui erimunakaksikud . Samas arvatakse, et seda võib osalt tingida nende ühesugune kohtlemine. Erimunakaksikuid koheldakse erinevamalt.
Põhimõtteliselt toimib pärilikkuse ja keskkonna vastasmõju, küsimus on eelkõige selles, mil viisil see toimib. Võimalik, et arengukeskkond, mis sobib ühtedele, ei sobi teistele. Tänapäeval valitseb seisukoht, et noorte intelligentsuses on pärilike ja keskkonnategurite mõju umbes võrdne ( Eysenck , 1998).
Kas ühed rassid on teistest intelligentsemad? USA IQ testid näivad esmapilgul seda kinnitavat. Neegrid on saanud keskmiselt 10-15 punkti madalama tulemuse kui valged ameeriklased. Samas ületab viiendiku neegrite IQ valgete keskmist (Eysenck, 1998) ning ka üldtulemuse erinevus ei tõesta veel pärilikkuse määravat rolli. Arvesse peab võtma keskkonna (elutingimuste jm) mõju. Enamiku teste on koostanud valged keskklassi esindavad psühholoogid ja nende antud ülesanded ei pruugi teistsuguse taustaga lastele lihtsalt sobida. Kui erineva nahavärviga lapsed pärinevad samalaadsest keskkonnast, siis nende testitulemustel olulist vahet ei ole.
Testi tulemusi võivad mõjutada mitmed haigused, samuti vanus. N: kui testi teevad vanad inimesed – saavad vähe punkte; kui anda lisaaega, siis tulemused paranevad märgatavalt.
Kas intelligentsust saab ette näha juba lapseeas ? Testiti 2-6kuiseid imikuid, näidates neile pilte inimeste nägudest. Kiiremini tüdinenud ja üha uusi pilte vaadata soovinud laste intelligentsus osutus vanemas eas mõõdetuna suuremaks . 3aastaste laste testitulemused võimaldavad ära öelda, milliseid tulemusi saavad nad täiskasvanuna. Seni pole võimalik enne lapse 3. eluaastat tema arengu kohta kindlaid järeldusi teha.
2.3 Intelligentsustestid
Binet- Simoni test
1904. aastal töötasid prantsuse psühholoogid Alfred Binet ja Théodore Simon välja laste vaimse arengu määramiseks mõeldud testi. Tekkis vajadus eristada lapsi, kes ei saa hakkama normaalkoolis. Esialgses testis oli 30 ülesannet. Eeldusel , et lapse vaimne vanus peaks vastama tema tegelikule vanusele, alustati lapse eale mõeldud testist. Kui ta tegi selles vigu, siis anti talle aasta noorematele lastele mõeldud test. Vajadusel mindi astmekaupa veel allapoole, kuni tasemeni, kus ta enam ühtegi viga ei teinud. Nii saadi teada, millisele eale vastas lapse vaimne areng. Samal meetodil ülespoole liikudes võis kindlaks teha oma tegeliku ea ületanud laste vaimse vanuse. Seda testi on korduvalt uuendatud. Tänu ülesannete mitmekülgsusele kasutati seda veel 1960. aastatel.
Intelligentsuskvoot
Saksa psühholoog William Stern võttis tarvitusele intelligentsuse mõõdu – intelligentsuskvoodi, lühendatult IQ. Selle arvutamiseks tuli inimese intelligentsusvanus jagada tema eluvanusega ja korrutada 100ga. N: saadi 10aastase lapse intelligentsusvanuseks 11,5. Tema IQ on 11,5:10x100=115. Tänapäeval kasutatakse IQ arvutamiseks spetsiaalseid tabeleid, mille põhjal teisendatakse testis saadud punktid IQ väärtuseks. Kui testi tegijaid on piisavalt palju, siis langeb enamik vastuseid tavaliselt keskmisse vahemikku, võrdselt on esindatud nii vaimselt mahajäänud kui väga kõrge intelligentsusega inimesed. IQ tulemust 90-100 peetakse normaalseks, üle 130 on ülihea ja alla 70 viitab vaimsele mahajäämusele. Väga kõrge IQga inimesed ei tarvitse olla loovad. Albert Einsteini IQ oli 173, Merilin Machil aga 230. Seega on loovus ja IQ punktisumma eri nähtused.
Enamlevinud testid
Tänapäeval on väga populaarsed David Wechsleri intelligentsustestid eraldi lastele ja täiskasvanutele. Neid peetakse parimateks intelligentsustestideks läbi aegade. Binet-Simoni ja Wechsleri testi puudusena või märkida testitavate teatud määral ebavõrdset olukorda – inimesed, kes vastavaid probleeme rohkem tunnevad , on kergem õigesti vastata. Niisugused testid nõuavad keele tundmist, olles sobimatud inimestele, kes antud keelt hästi ei valda. On üritatud välja töötada testi, milles oleks vähe kultuuritausta tundmist eeldavaid küsimusi.
John C. Raven lõi progressiivsete maatriksite testi (1938). Tegemist mittesõnalise intelligentsustestiga, milles minnakse järjest keerulisemate ülesannete juurde (selles seisnebki progresseerumine). Kõik ülesanded on koostatud samal põhimõttel, ega nõua mingeid erilisi teadmisi, kuid üha raskemate ülesannete lahendamine tähendab, et vastaja õpib testi tehes. Eelnevalt peavad tal olema kujundite nägemise harjumus ja testi pliiatsiga täitmise oskus (st ta on elus kirjutanud ja näinud paberit).
Tihti võib intelligentsustestide kohta kuulda etteheiteid. Head tulemust on raske saada inimestel, kelle lapsepõlvekogemus on olnud teiselaadne. Need testid ei peegelda tema potentsiaali, kuna tema kogemus erineb olulisel määral. N: ei saa inimeselt küsida sõnu, millest ta pole kunagi midagi kuulnud ja siis otsustada vastuse alusel tema intelligentsuse üle.
Testimise eetilised küsimused
Testitulemuste alusel ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, kuid test aitab inimesel saada ettekujutust oma võimetest. Kahjuks ei ole teste alati õigesti kasutatud ja nende tulemused ei ole alati korrektsed. Tihti mõõdab test tunduvalt vähem kui me loodame.
Testimisega seondub probleem – kui laialdaselt võivad tulemused teatavaks saada. On nõudeid, et testitulemustega võivad tutvuda vaid sellised inimesed, kes oskavad neid tõlgendada (on seda õppinud). Inimesel endal on õigus teada saada oma testi punkte, aga mitte vastuseid. Kui paljud teaksid vastuseid, siis ei näitaks testid enam midagi.
USAs kasutatakse teste selleks, et jaotada õpilasi klassidesse. Nii võivad lapsed, kes saavad vähem IQ punkte, sattuda mahajääjate klassi. Kuidas niisugune jaotamine või mõjutada inimese käekäiku?
Intelligentsustestide heaks küljeks - nende abil saab selgitada, kas lapse probleemid tulenevad tema vaimsest tasemest või käitumishälvetest. Lisaks annab testimine võimaluse välja valida eriti andekaid lapsi. Sel juhul ei mõjuta valikut õpetajate eelarvamused , vaid ainult testi tulemused. Ka tööl edutamine on objektiivsem, kui see ei sõltu üksnes tööandja arvamustest. Muidugi aitab test inimesel saada ettekujutust oma võimetest ja valida sobiv eriala.
3.MOTIVATSIOON
3.1 Motivatsiooniteooriad
Motivatsiooniks nimetatakse vajadust või soovi, mis on käitumise tõukejõuks ja suunab seda eesmärgi poole. Kui inimene tunneb rahuldamatut vajadust, hakkab ta otsima võimalusi seda rahuldada, kaalub eri teid ning valib neist selle, mis peaks kindlasti viima soovitud tulemuseni. Nüüd on inimene motiveeritud ja hakkab sihikindlalt tegutsema. Kui ta saavutab eesmärgi, s.t rahuldab oma vajaduse, siis võib temalt järgmistel kordadel eeldada samalaadset käitumist, vastupidisel juhul aga hindab inimene olukorda uuesti, et leida tõhusam toimimisviis. Võib rääkida kolme liiki vajadustest :

• füsioloogilised vajadused
  
• psühholoogilised vajadused
  
• sotsiaalsed vajadused
  

Aktivatsioon
Aktivatsiooniteoorias üritatakse mõista motivatsiooni ja aju füsioloogia vahelisi seoseid.
Optimaalseisund- Kui kaks täiesti võrdsete oskustega inimest lähevad autojuhieksamile, kusjuures neist üks on väga ärevil, teine aga rahulik, siis ilmselt sooritab eksami paremini rahulikum inimene. Nende oskustes pole küll erinevusi, kuid erinevus on erutuse tasemes. Erutus ja tegevuse tulemuslikkus ongi otseselt seotud. Tegevus on kõige tulemuslikum erutuse optimaalse taseme korral. Kui inimene on nii motiveeritud kui ka mõõdukalt erutunud, siis tegutseb ta kõige efektiivsemalt. Vähese erutuse ja motivatsiooni korral tuntakse lihtsalt igavust, puudub huvi tegevuse vastu. Liialt kõrge erutus võib aga põhjustada palju vigu ja alati ei saa inimene aru sellestki, mida talle öeldakse. Optimaalseisund toimub teatud piires. Uued kogemused, mis on varasematest täiesti erinevad, aga positiivsed, ei mõju nii ärritavalt kui erinevad, aga negatiivsed.
Vastandprotsessid- Need protsessid on seotud olukordadega, kui inimese käitumist motiveerivad algselt kogetavale vastupidised tunded. Niisugustel juhtudel talub inimene ebameeldivusi, et jõuda seekaudu millegi meeldivani. Vastandprotsess võib aga toimuda ja teistpidi: algsele meeldivale tundele järgneb ebameeldiv.
Homöostaatilise seisundi regulatsioon - Bioloogilised vajadused aitavad organismi kaitsta ja säilitada ning taotlevad ühtlasi tema seesmist tasakaaluseisundit. Neid vajadusi rahuldatakse esmajärjekorras ja nende olemasolust teatavad meile ajejõud. Inimene tajub häirivat pinget, ta on sunnitud tegutsema, et organismi füsioloogiline tasakaaluseisund taastuks.
Humanistlik lähenemine
Humanistliku lähenemisviisi alusepanijaid Abraham Maslow üritas viia inimese bioloogilised ja sotsiaalsed vajadused ühtsesse süsteemi. Tema arvates saab vajadusi kujutada püramiidina, mille alumisel astmel on mingisugused füsioloogilised ja kõrgematel astmetel eneseteostusvajadused.
Oma kõrgemaid vajadusi rahuldavad inimesed siis, kui enamik alumisi vajadusi on rahuldatud.
Püramiidi astmed:

• Füsioloogilised vajadused- seksuaal -, vee-, toidu-, unevajadus jms.
  
• Kaitstusvajadus - inimesel on tarvis turvalisist ja kindlust .
  
• Armastus- ja kuuluvusvajadus- inimene tahab tunda, et teised inimesed armastavad teda ja hoolivad temast.
  
• Tunnustusvajadus - igaüks vajab, et keegi hindaks teda.
  
• Eneseteostusvajadus- inimene esitab endale küsimuse, mida ta elus teha tahab.
  

Selles püramiidis pole aga arvestatud inimeste võimete erinevusi, ka ei kehti see nende inimeste puhul, kes loobuvad teatud madalate vajaduste rahuldamisest, et saavutada kõrgemaid eesmärke.
Kognitiivne lähenemine
Kognitiivset psühholoogiat huvitab eelkõige küsimus, millised on need mõtlemisprotsessid, mis moodustavad inimese käitumise aluse. Uuritakse tegevuse ja motivatsiooni seoseid.
Intrinsiivne ehk seesmine motiveeritus- selline tegevus, mis võetakse ette mingite pikaajaliste eesmärkide nimel, mingite eelistuste tõttu, soovist end ületada või mingit ülesannet lõpetada.
Ekstrinsiivne ehk väline motiveeritus- käitumine, mis lähtub mingi väljaspoolt saadava tasu silmaspidamisest. Niisugused motiivid on palga ja üldse raha saamine, mitmesugused ühiskonnas kehtivad tasud.
Enesetõhususe teoorias käsitletakse probleemi, kuidas on omavahel ühenduses inimeste arusaamad endast ja nende soov oma eesmärke saavutada. Enesetõhusus ei ole seotud mitte oskustega, vaid otsustega selle kohta, mida inimene oma oskustega suudab peale hakata. Meie arusaam enda suutlikkusest kujuneb mitme teguri toimel- seda mõjutavad meie otsene kogemus, teiste arvamus, meie enda hinnang oma emotsionaalsele ja motivatsioonilisele seisundile. Kui meie enesetõhususe aste on kõrge s.t. Me oleme kindlad, et suudame eesmärgi saavutada, siis me ka pingutame rohkem ning eesmärgini jõudmine on tõenäolisem.
3.2 Seksuaalvajadus
Seksuaalvajaduse rahuldamine on inimese elus oluline. Selle rahuldamata jäämise korral organism küll ei hukku, kuid see tagab järglaste saamise. Seksuaalvajaduse puhul mängib suurt rolli hüpotalamus, see vaheaju osa stimuleerib ajuripatsit, mis vallandab suguhormoonide tootmist. Iga inimese kehas on nii meessuguhormoone ehk androgeene kui ka naissuguhormoone ehk östrogeene, kuid meestel domineerivad androgeenid ja naistel östrogeenid. Suguhormoonide toime on kahetine- nad suudavad sootunnuste väljakujunemist ja mõjutavad seksuaalihasid. Ehkki suguhormoonid osalevad seksuaalihade kujunemisel, ei mõjuta nad inimesel seksuaalkäitumist enam nii tugevalt kui loomadel. Tähtsamat rolli mängib inimese seksuaalvajaduses hoopis aju. Seepärast mõjutab inimeste seksuaalihasid ka erootilise materjali nägemine, kuulmine või lugemine ning esinevad vastavad ettekujutused.
Seksuaalsuse areng Freudi järgi
Austraalia arst ja psühholoog Sigmund Freud esitas 1989. aastal teooria inimese seksuaalse arengu kohta. Ta arvas , et igasugune emotsionaalne rahuldus on seksuaalne ja inimese seksuaalsus algab sünnihetkest. Freudi teooria alusel võib eritada järgmisi seksuaalse arengu faase:

Oraalne faas- sünnist kuni 12. elukuuni, peamiseks naudingualuseks on suu.

Anaalne faas- 1. kuni 3. eluaastani, iseloomulik on lapse huvi roomamise vastu.

Falliline faas- 3. kuni 5. eluaastani, elavneb huvi suguelundite vastu.

Latentne faas- kestab murdeea alguseni. Seksuaalreaktsioonide ja- huvid alanevad ajutiselt.
Suguküpsusega algab genitaalne arengufaas , mil rahuldust otsitakse seksuaalsest lähedusest.
Freud esitas ka idee, et seksuaalsuse väljakujunemist mõjutavad varased lapsepõlveelamused, eriti suhted vanematega.
Homoseksuaalsus
Isik on homoseksuaalne, kui teda tõmbavad seksuaalselt peamiselt oma soo esindajad. Täielikult homoseksuaalsed on umbes 4% meestest, samas on paljudel noorukitel olnud teatavaid homoseksuaalseid kogemusi; naistest on homoseksuaalsed vaid 1-2%.
Esineb ka biseksuaalsust- neil inimestel on seksuaalsuhteid mõlema soo esindajatega.
Kui keegi käitub oma soole ebatüüpiliselt, siis mõjub talle erilisena just soo-omane käitumine ning siit tulenevalt muutuvad talle ligitõmbavamaks samasoolised.
3.3 Saavutusvajadus
Saavutusvajadus seostub sooviga teha kõike võimalikult hästi. Selles eristatakse püüdlust edu saavutada ja püüdlust ebaedu vältida. Uurimustest ilmnes, et need, kes on suunatud edu saavutamisele , seavad endale eesmärke, mille puhul on edu tõenäosus umbes 50%. Need aga, kes soovivad vältida ebaedu, eelistavad ka väga suure või väga väikese edutõenäosusega ülesandeid. Kasvatuse erisuste tõttu on saavutusvajadus suurem sageli just esmasündinud ja ainukestel lastel.
Ameerika psühholoog David McClelland uuris eri kultuuride lastekasvatustavasid ja nande seost vastava maa majandusnäitajatega. Kinnitust leidid üldine seaduspära, et seal, kus kasvatuses rõhutatakse iseseisvust ja isiklikku vastutust, kujuneb inimestel suurem saavutusvajadus.
Tuntud kultuurierinevuste uurija Harry Triandis on uurinud individualistliku ja kollektivistliku kultuuriga maid. Esimestes rõhutatakse inimese individuaalset arengut ja omaenda eesmärkide poole püüdlemist, kollektivistlikud kultuurid aga seavad esiplaanile grupi vajadused. Seega võib inimeste saavutusvajaduses olla ka kultuurilisi erinevusi.
4.EMOTSIOONID
4.1 Emotsiooni mõiste ja olemus
Emotsiooniks nimetatakse subjektiivset tundeelamust, mis sisaldab füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone sisemistele ja välistele sündmustele. Emotsioonide alla kuuluvad kõik positiivsed ja negatiivsed tundeelamused. Nad võivad olla nii geneetilist päritolu kui ka õpitud ning neid võivad põhjustada nii organismi sisekeskkonnas kui ka väliskeskkonnas toimuvad sündmused.
Emotsioonis sisalduvad komponendid:

• füsioloogilised muutused
  
• käitumisvalmidus
  
• teadlik subjektiivne kogemus
  
• kognitiivne ehk tähenduslik ehk hinnanguline komponent
  

4.2 Emotsioonide käsitlused
Psühhofüsioloogilised käsitlused
Emotsioonide psühhofüsioloogilisel käsitlemisel on pikk ajalugu. Juba antiikaja arstid leidsid , et emotsionaalseid seisundeid võib mõista füsioloogia ehk kehatalitluse kaudu.
Darwini emotsiooniõpetus- Dawin leidis, et emotsioonid tõendavad inimese põlvnemist loomast : inimese emotsioonid on sarnased loomade afektiivsete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Emotsioonide väljendusi võib aga suuresti seletada kasulikkuse põhimõttega.
James- Lange teooria- See käsitlus pöörab üldise arusaama emotsioonidest pea peale. Kui tavaliselt kujutletakse, et mingi tajutu sündmus kutsub meis kõigepealt esile emotsiooni ja seejärel füsioloogilised muutused, siis James- Lange teooria väidab vastupidist- et tajutud sündmus põhjustab esmalt muutusi organismi talitlustes ja alles nende tagajärgedel tekib emotsioon . Teisisõnu: emotsioon on psühhofüsioloogiliste muutuste tagajärg, mitte põhjus.
Cannon - Bardi teooria- Cannon tegi suure hulga katseid nii loomade kui ka inimestega ja tõestas, et James- Lange teooria on ebatäpne või isegi väär. Tema peamised seisukohad olid:

• Erinevate emotsioonide puhul võivad esineda samasugused füsioloogilised väljendused, s.t emotsiooni ja kehalise väljenduse vahel puudub üksühene seos.
  
• Emotsioon säilib ka kehaliste reaktsioonide puudumise korral.
  
• Kehaliste muutuste kunstlikul esilekutsumisel emotsiooni ei teki.
  
• Kehalised muutused on üsna aeglased, kuid emotsioonid avalduvad otsekohe pärast stiimuli ilmnemist.
  

Cannon järeldas, et emotsionaalset käitumist ei kontrolli mitte kehalised reaktsioonid, vaid aju. Philip Bard viimistles Cannoni seisukohti ja sellepärast nimetatakse seda käsitlust Cannon- Bardi emotsiooniteooriaks.
Nüüdisaegsed käsitlused- tänapäeval valitseb seisukoht, et inimese emotsionaalset käitumist juhib aju limbiline süsteem. Peale selle on inimese emotsioonide kujunemises oluline osa ajukoorel. Samuti seostub emotsioonide teke neurokeemiliste ainete ja hormoonide kontsentratsiooni astmega.
Kognitiivsed käsitlused
Kognitiivse lähenemisviisi esindajad peavad emotsioonide tekkimise juures oluliseks inimese hinnangut stiimulile või tähendust, mille ta stiimulile omistab.
Scachter- Singeri teooria- Uurib seost kognitiivse hinnangu ja füsioloogilise aktiveerumise vahel. Selle teooria järgi sisaldab emotsioon kahte komponenti:

• füsioloogiline aktivatsioon, mida võivad tingida mingisugused välised stiimulid.
  
• Füsioloogilise aktivatsiooni märgistamine, mis määrab emotsiooni.
  

4.3 Põhiemotsioonid
Tänapäeval valitseb seisukoht, et on olemas mingi väike hulk põhiemotsioone ning kõik ülejäänud on nende kombinatsioonid. Põhiemotsioonideks peetakse neid emotsioone, mis on omased enamikele inimestele olenemata kultuurist. Eristatakse 6 põhiemotsiooni: õnnelikkus, üllatus, kurbus , hirm, viha, vastikus.

• Õnnelikkus- võib tähendada nii rõõmu- ja harmooniatunnet, rahulolu iseenda ja oma eluga kui ka probleemide puudumist.
  
• Üllatus- ehk imestus kestab teiste emotsioonidega võrreldes lühemat aega. Ta avaldub selgesti näoväljenduses- kulmud tõusevad üles ja silmad lähevad pärani.
  
• Kurbus- seda tekitavad lahkumised, kellegi või millegi kaotamine, tihti ka meie vead ja eksisammud. Ta võib meid ergutada tegema muutusi oma elus, et mitte korrata seniseid vigu. Samas võib kurbus olla ka teistele inimestele vihjeks, et me vajame abi ja toetust.
  
• Hirm- seda iseloomustab inimese rahutu ja ärritatud olek, mida võib põhjustada kas tegelik või kujutletav hädaoht. Hirm väljendub eredalt nii näoilmes ja kehaliigutustes kui ka füsioloogilistes reaktsioonides.
  
• Viha- tekib, kui usume, et meid on ebaõiglaselt koheldud või tahtlikult solvatud.
  
• Vastikus- seda kutsuvad esile oma olemuselt või päritolult eemaletõukavad objektid ja sündmused. Vastikuse puhul ilmneb eredalt selle psühholoogiline päritolu: ühes kultuuris täiesti vastuvõetamatuks peetav võib teises kultuuris olla igapäevane või isegi kõrgelt hinnatud.
  

4.4 Emotsionaalsed seisundid
Kõik emotsionaalsed seisundid on oma loomult mööduvad ning tingitud mingist konkreetsest põhjusest. Neis avalduvad nii isiksusele tüüpilised kui ka ebatüüpilised jooned. Emotsiooni tekkekiiruse, tugevuse ja kestuse alusel eristatakse järgmisi emotsionaalseid seisundeid: meeleolu, afekt , kirg , frustratsioon , ärevus ja stress.

• Meeleolu- mõjutab inimese mõtlemist, käitumist, tegevust jne. Kujuneb enamasti üsna aeglaselt, aga võib püsida päris kaua. Meeleolu võib inimest iseloomustada, ent ta sõltub ka olukorrast. Tegureis, mis meeleolu kujundavad on palju: inimese tervislik seisund, elusündmused, teised inimesed, aastaajad , ilm jne.
  
• Afekt- emotsionaalne plahvatus , tekib kiiresti, on väga tugev ja kestab lühikest aega. Kuna afektiseisundis nõrgeneb või kaob enesekontroll, siis võidakse sooritada kahetsusväärseid tegusid. Afektina võidakse üle elada nii negatiivseid kui positiivseid emotsioone.
  
• Kirg- on väga tugev ja suhteliselt pika kestusega emotsionaalne seisund, mis koondab inimese mõtted eesmärgile. Vahel võib kirg inimest haarata kogu eluks, kuid ta võib kesta ka lühikest aega. Positiivsed kired ei too tavaliselt kaasa suuri probleeme, kuid negatiivse kire tagajärjed võivad osutuda väga raskeks.
  
• Frustratsioon- on psüühiline pingeseisund,mis tekib kui inimesel ei õnnestu mingi takistuse tõttu saavutada oma eesmärki. Kogedes suutmatust eesmärke saavutada, võib inimene otsida põhjusi iseendast või välistest teguritest. Inimeste fustratsioonitaluvus on erinev. See sõltub kohanemisvõimest, oskusest oma elamustega toime tulla ja sotsiaalsest aktiivsusest.
  
• Ärevus- ähmane ebameeldivustunne. Psühholoogias eristatakse kognitiivset ärevust, mida iseloomustab teatud mure või sisemine rahutus , ning somaatilist ärevust, millele on tunnuslikud niisugused kehalise ebamugavuse ilmingud nagu lihaspinge, motoorne rahutus, peavalu, südamekloppimine. Ärevust võivad põhjustada mitemesugused tegusid: kas tõenäolised või kujutletavad ebameeldivused, ootamatused, elukorralduse järsud muutused jne.
  
• Stress- organismi mittespetsiifiline vastus keskkonna või situatsiooni esitatud nõudmistele.
  

4.5 Emotsioonide väljendumine
Oma olemuse poolest jagunevad emotsioonide avaldumisnähtused näoväljendusteks ja žestideks ning psühhofüsioloogilisteks reaktsioonideks.
Emotsioonide psühhofüsioloogilised väljendused
Need ilmingud on seotud vegetatiivse ehk autonoomse närvisüsteemi talitlusega ja inimese tahtele allumatud. Nad võivad tähendada muutusi:

• südame ja veresoonkonna töös
  
• hingamises
  
• seedeelundkonna töös
  
• sise- ja välisnõrenäärmete töös
  

Muutused ilmnevad ka silmaavas, vere ja sülje keemilises koostises ning naha elektrijuhtivuses.
Emotsioonide näo- ja kehaväljendused
Need on tähtsad suhtlusvahendid : mõningail andmeil toimub suhtlemine 55-60% ulatuses just mittesõnalise keele abil. Kui sõnadega edastatakse eelkõige teavet, siis mittesõnaliselt väljendatakse rohkem oma hoiakuid ja arvamusi .
Emotsiooniväljendust kujunemine
Peale sünnipäraste väljendusreaktsioonide on inimesel ka õpitud emotsiooniväljendusi. Need kujunevad jäljendamise ja kasvatuse kaudu. Kuigi emotsioonide välised väljendused annavad olulist informatsiooni inimeste sisemiste läbielamiste kohta, et ütle need siiski kõike- tähtsad on ka inimese sõnad ja teod.
Valedetektor
Seda, kas ja kui tugevat emotsiooni kogetakse, saab mõõta mitmeti. Võib lasta inimesel enesel oma läbielamisi kirjeldada ja võib kasutada ka psühhofüsioloogilisi mõõtmisi. Valedetektor registreerib südamelööke, vererõhku, hingamist, naha elektrijuhtivust. Kõigepealt registreeritakse inimese rahuliku oleku näitajad. Seejärel esitatakse talle mitmesuguseid küsimusi ning võrreldakse reaktsioone, mis järgnevad nn ohututele küsimustele ja potensiaalselt kriitilistele küsimustele. Kui reaktsioonides esineb muutusi, siis võiks oletada, et inimene valetab. Ometi pole valetamise kindlakstegemine nii lihtne, sest valedetektor näitab küll, kui inimene erutub, aga ei näita, miks ta erutub.
5. STERSS JA TOIMETULEK
5.1 Stress
Stressi termini võttis 1926. aastal kasutusele Kanada teadlane Hans Selye . Stress ehk kohanemissündroom on negatiivne emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad biokeemilised, füsioloogilised, kognitiivsed ja käitumuslikud muutused, mis on suunatud stressi tekitanud sündmuse muutmisele või selle mõjudega kohanemisele (A. Baum , 1990). Stress on organismi seisund reageerimaks väljakutsuvatele uutele olukordadele. Stressi põhjustab ootamatu või väljakutsuv keskkonnasündmus, millega organismil tuleb kohaneda. ( Alexander , 1950; Dougall& Baum, 1998; Pelletier, 1977; Selye, 1956). Lazarus & Folkman seletavad stressi kui isiku hinnanguprotsessi tulemust – hinnang sellele, kas isiku ressursid keskkonnaga toimetulekuks on piisavad või mitte. Seega on stress seisund, kus me tõlgendame olukorda nõudlikumana kui oma suutlikkust sellega toime tulla. Stressi kogetakse näiteks juhul, kui usume, et peame midagi rohkem, paremini või kiiremini tegema kui suudame.
H. Selye jõudis järeldusele, et organism reageerib igasugustele ärritustele kaht tüüpi reaktsioonidega- spetsiifiliste ja üldistega. Eriomased ehk spetsiifilised on need reaktsioonid, mis iseloomustavad ühte konkreetset haigust ja on selle diagnoosimise aluseks. Igal haigusel on need erinevad. Üldised ehk mittespetsiifilised reaktsioonid aga on sarnased kõigi haiguste ja kahjustuste korral, nende põhjal ei saa haigust eristada, vaid nad tekitavad „lihtsalt haiguse“ Stressi kulgemises eristas Selye kolme faasi. Kõik algab esimesest kokkupuutest stressori ehk stressi tekitava olukorraga.
1. häire faas- selles faasis tajub inimene ärevust, ta peab otsustama, kas võidelda stressori vastu või põgeneda või loobuda võitlemast. 2. vastupanu faas- seda faasi iseloomustab inimese vastuseis stressori mõjule 3. kurnatuse faas- sellesse jõutakse siis, kui stressor mõjub pikemat aega. Inimene võib loobuda stressoriga võitlemast.
5.2 Stressi põhjused
Stressi põhjuste peamised valdkonnad on mitmesugused katastroofid, elusündmused ja töö.
Katastroofid- stressi tekitavad mitmesugused ulatusliku hädaohuga seonduvad ja tihti ka ettenägematud sündmused: loodusõnnetused, lennu- ja autoõnnetused, kuritegude ohvriks langemine jne. Niisuguste sündmuste läbielamine võib inimesele jätta jälje terveks eluks. Taluvuspiiri ületavate sündmuste puhul kujuneb aga post- traumaatiline stressihäire. Selle sümptomid on: 1. tuimus maailma suhtes, oma varasemate tegevuste vastu huvi kaotamine, teistest inimestest
võõrdumine. 2. trauma taaselustamine oma mälestustes ja unenägudes 3. unehäired, keskendumisraskused ja ülitundlikkus
Elusündmused- ühed elusündmused tekitavad inimeses positiivset stressi, teised seevastu võivad mõjuda traumeerivalt.Traumeerivate elusündmuste ja haiguste seose uurimine on selgitanud, et mõnda niisugust sündmust kogenud inimesel on haigestumise tõenäosus suurem. Kuid peale nende eriti raskete juhtumite tuleb elus ette ka palju muid negatiivset stressi põhjustavaid olukordi .
Elumuutuste skaala
Thomas Holmes ja Richard Rahe uurisid , kas esineb seos harjumuste muutumise ja haigestumise vahel. Iga inimses elus toimunud olulisem sündmus seostati kindla punktide hulgaga ning aasta sündmuste punktid liideti. Teadlased jõudsid järeldusele, et inimestel läheb toimedulek raskeks pärast seda, kui sündmuste hulk ületab teatud piiri. Kui kogunes : 1. 150-200 punkti, tekkisid inimestel kerged tervisehäired 2. 200-300 punkti, haigestusid inimesed neile sündmustele järgneva aasta jooksul 50
protsendilise tõenäosusega 3. üle 300 punkti, tekkisid inimestel tõsised kohanemisraskused ja haigestumise tõenäosus
oli juba 70 protsenti
Punktid ja sündmused: 100- elukaaslase surm 29- raskused ämma või äiaga suhtlemisel 73- lahutus 28- väljapaistev isiklik saavutus 65- abikaasast lahusolek 26- naine läheb tööle väljaspoole kodu 63- vangistus või jääb töölt ära 63- pereliikme surm 25- suured muudatused elamistingimustes 53- tõsine haigus või vigastus 24- oma elukorralduse ja harjumuste muutmine
50- abiellumine 23- raskused ülemusega 47- vallandatakse töölt 20- elukoha muutus 45- abikaasade leppimine 20- kooli vahetus 45- töölt ärajäämine 19- muutused puhkuse veetmise viisides 44- perekonnaliikme tervise muutumine 19- muutused kiriklikus aktiivsuses 40- rasedus 18- suured muutused sotsiaalses aktiivsuses 39- häires seksuaalelus 16- magamisharjumuste muutumine 39- uus perekonnaliige 15- söömisharjumuste muutumine 39- suured tööalased muutused 13- puhkus 38- suured muutused rahaasjades 12- jõulud jt. Suured perekondlikud pidustused 37- lähedase sõbra surm 11- väikesed normide rikkumised 36- töökoha vahetus 35- suured muutused abikaasadevahelistes vaidlustes 30- suured rahalised väljaminekud 29- tööalase vastutuse muutumine 29- poeg või tütar lahkub kodunt
Tööstress-tööl toimuvaid põhilisi stressitegureid võib jaotada 4 rühma: 1. ülesannetega seotud stressorid 2. füüsilised stressorid 3. rollinõuded 4. inimestevahelised suhted
5.3 Stressikogemuse koostisosad
Stressikogemus koosneb erinevatest komponentidest, mis on omavahel seotud:
Kognitiivne e. mõtlemise osa hõlmab endas mõtteid ja uskumusi, mis on stressisündmusega seotud. Emotsionaalne komponent hõlmab endas mitmesuguseid tundeid – hirm, viha ärevus, erutus, häbi, masendus . Füsioloogiline osa on seotud stressikogemuse ajal organismis toimuvate füsioloogiliste reaktsioonidega – sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioonist tingitud higistamine , südametegevuse kiirenemine , hingamissageduse suurenemine, punastamine jne. Käitumusliku osa moodustab inimese käitumine selles olukorras – vältimine, endassetõmbumine, agressiivsus .
5.4 Millest stressikogemus sõltub?
Keskkonnasündmusi, mis kutsuvad esile stressireaktsioone nimetatakse stressoriteks. Erinevatel inimestel kutsuvad stressireaktsiooni esile erinevad sündmused. Näiteks vali muusika raadiost meeldib ühele, teist aga häirib oluliselt. Samas erinevad inimesed ka selle poolest, kuidas nad samadele stressoritele reageerivad. Näiteks eesseisev eksam põhjustab mõnes tugeva eksamihirmu teine aga suudab selles olukorras rahulikuks jääda. Individuaalne stressikogemus sõltub inimese hinnangutest:
1. Sündmusele endale Sündmusi võib hinnata positiivseteks, neutraalseteks või negatiivseteks oma tagajärgede poolest. Negatiivse hinnangu saanud sündmust hinnatakse selle poolest -kui palju kahju see inimesele tegi – näiteks äsja töö kaotanud mehe enesehinnang võib langeda või ta kogeb tugevat häbitunnet oma tööasju kokku pakkides -kui palju kahju see veel teha võib – näiteks töö kaotanud mees võib mõelda probleemidele, mida sissetuleku alanemine võib põhjustada talle ja tema perele -samas võib negatiivseid sündmusi hinnata ka väljakutse aspektist , ehk millist kasu sündmus endaga kaasa võib tuua – näiteks töö kaotanud mees tunnistab, et see sündmus põhjustab küll mingil määral kahju, kuid see võib anda ka võimaluse midagi uut proovida. Näiteks otsib töö kaotanud mees endale uue töö ja toimunud muutus pakub talle vaheldust.
2. Enda toimetulekuvõimalustele Hinnatakse oma ressursse, kuivõrd inimene on võimeline toime tulema sündmusest tingitud kahju, võimaliku kahju ja esitatud väljakutsega – millised on sotsiaalsed (pere ja lähedaste toetus), materiaalsed (kas on säästetud raha, kas on võimalus raha laenata, kas abikaasa toetab), emotsionaalsed (kas töö kaotusest tekib masendus, kas eesseisev väljakutse põhjustab ärevust jne) ja muud ressursid. Subjektiivne stressikogemus kujuneb nendele kahele aspektile antud hinnangu tagajärjel – kui sündmuse tekitatud kahju tajutakse suurena ja oma toimetulekuvõimalusi vähestena on stressikogemus tugev, kui aga vastupidi, siis on ka kogetav stress minimaalne. Stressi kogevad aegajalt kõik inimesed ja stressireaktsioon on vajalik kuna aitab meil ootamatute ja pingutust nõudvate olukordadega paremini toime tulla koondades kokku organismi varud ja valmistades inimese ette essseisvaks pingutuseks. Samas võib pidev stress kurnata organismi ja viia mitmete haiguste ning probleemideni (südame rütmihäired, kõrgenenud vererõhk, depressioon , immuunsüsteemi häired). Selleks, et üleliigset stressi oma elus vältida ja võimalikke terviseprobleeme ennetada võiks teadlikult tähelepanu pöörata stressiga toimetulemise võimalustele.
5.5 Isiksus ja stress
Stressitekitavad sündmused ei mõjuta inimesi ühtemoodi. Sündmus mis võib ühe inimese viia apaatiasse, annab teisele hoopis energiapuhangu. Kuidas inimesed stressiolukordi kogevad, see sõltub suuresti nende isiksusest. Väga oluline on suhtumine oma elu sündmustesse. Kui inimene peab ebaõnnestumisi alati enda süüks, siis muutub ta abituks ja võib jõuda depressiooni. Kui ta aga teeb vähem pessimistliku järelduse, siis suudab ka säilitada nii endausu kui ka elujaatava hoiaku.
Stressiga seoses kirjeldatakse A- ja B- tüüpi isikuid:
A-tüüpi isikud

• neil on alati kiire, nad kõnnivad ja söövad kiiresti
• nad püüavad teha kahte või enamat asja korraga ning päeva jooksul üha rohkem korda saata, sellepärast planeerivad nad ootamatuteks sündmusteks liiga vähe aega. See võib aga päeva rütmi segi paisata. Tunnetavad pidevat ajasurvet
• Olles istunud mõne tunni ilma midagi tegemata, võivad nad end süüdlasena tunda
• Nad ilmutavad sageli teiste suhtes kannatamatust. Kipuvad lõpetama teiste inimeste lauseid. Neile ei meeldi, et asjad kulgevad aeglaselt.
• Neil on raske hoiduda rääkimast neil isiklikult huvitavatest asjadest. Kui teised räägivad millestki muust , siis üritavad nad juttu oma teemale pöörata. Kui see ei õnnestu, siis kuulavad teisi moepärast, tegelikult on hõivatud aga oma mõtetega, teise inimese jutu ajal millelegi muule mõtlemine on nende üldisemaid tunnuseid.
• Neile on omane seesmine ärevus ja endas kahtlemine. Nad võivad kergesti tülli sattuda.

B-tüüpi isikud

• Neil puuduvad A-tüüpi isiksuse jooned
• Nad ei tunne vajadust avaldada teistele inimestele oma saavutustega muljet, kui olukord seda ei nõua
• Nad võivad töötada suurema sunnita ja puhata süümepiinadeta
• Nad mängivad selleks, et lõõgastuda ja et oleks lõbus, mitte selleks, et demostreerida enda paremust

5.6 Stressi tagajärjed
Individuaalsed tagajärjed- tihti ilmnevad need ennastkahjustavas käitumises. Inimene ei söö korralikult, hakkab rohkem suitsetama või jooma. Ta võib muutuda vägivaldsemaks, sagenevad ka mitmesugused õnnetused. Psühholoogilisteks tagajärgedeks on depressioon, unehäired või seksuaalprobleemid, samuti võib inimesel kujuneda õpitud abitus. Stressi tekitatud tunnetushäirete korral võib inimesel olla raskusi oma mõtete loogilise väljendamisega. Negatiivse stressi individuaalsete tagajärgede hulka kuulub ka psühhosomaatilised haigused. Nende haiguste puhul mängib olulist rolli emotsionaalne stress. Stress võib tervist mõjutada otseselt, aga ka seeläbi, et mõjutab haiguse kulgu. See tähendab, et inimene haigestub vaid siis, kui tal on mingi haiguse eelsoodumus . Üks keerulisemaid stressi mõju ilminguid on haiguskäitumine. Stress võib tekitada mitmesuguseid ebameeldivaid nähte- närvilisust, masendust, une- või seedehäireid, väsimust- inimesed peavad neid haigustunnusteks ja pöörduvad arsti poole.
Läbipõlemissündroom- tekib tavaliselt siis kui inimene tunneb liiga tugevat survet ja samal ajal pole tal kuigivõrd põhjust rahuloluks. Tihtipeale esineb seda neil, kes töötavad teiste inimestega. Üks põhjus võib olla see, et nad ootavad kiireid tulemusi, positiivset tagasisidet, kuid inimestega tehtavas töös võtab muutuste ilmnemine kaua aega. Selles eristatakse kolme staadiumit või faasi: Kõigepealt nn. Mesinädalate faas- töö algusperiood, inimene usub, et suudab lahendada ühiskonna ja teiste inimeste probleeme. Panevad töösse kogu hinge, töö on peamiseks rahuloluallikaks. Teises faasis leiab aset probleemide kuhjumine. Kolmandat ehk lõppfaasi iseloomustab tunne, et töö on olnud ainult „peaga vastu seina jooksmine “.
5.7 Stressiga toimetulek
Toimetulek hõlmab endas nii tegevusele suunatud kui ka psüühilist pingutust, et saada kontrolli alla, taluda, vähendada keskkondlikke ja sisemisi vajadusi ja neis peituvaid konflikte. (Lazarus & Launier, 1978). Toimetulek ei ole ühekordne tegevus, see on pigem hulk reaktsioone, mis ilmnevad teatud aja jooksul mille läbi isik ja keskkond üksteist mõjutavad. Seega sõltub konkreetne toimetulekukäitumine keskkonnast tulevatest reaktsioonidest ning pingutused toimetulekuks olenevad ressurssidest, mis indiviidil on käepärast (isiksus, materiaalsed ressursid, olemasolevad toimetulekustiilid, sotsiaalne toetus, muude stressorite olemasolu).
Eristatakse kahte toimetulekustiili:
1. Probleemi lahendamisele keskendumine – püüd teha midagi konstruktiivset pingelises olukorras, et leida lahendus (näiteks töö kaotanud mees loeb ajalehekuulutusi, et leida tööpakkumisi, paneb end kirja tööbörsil, küsib tuttavalt, ega tal ei ole tööd pakkuda).
2. Emotsioonidele keskendumine – püüd reguleerida stressiolukorra poolt tekitatud emotsioone (näiteks töö kaotanud mees läheb sõpradega välja õlut jooma). Enamus inimesi kasutab mõlemat toimetulekustiili ja nende efektiivsus sõltub olukorrast, millega püütakse toime tulla. Näiteks tööalastes probleemides kasutatakse kõige rohkem probleemilahendust (tegutsemine olukorra muutmiseks või teistelt abi otsimine). Terviseprobleemide korral aga keskendutakse rohkem emotsioonidele kuna need ei allu nii lihtsalt tegutsemisele, neid tuleb lihtsalt taluda.
Probleemilahenduse etapid:
1. Probleemi defineerimine ja määratlemine

• Informatsiooni kogumine probleemi kohta (faktid olemasoleva probleemi kohta).
• Probleemi mõistmine.
• Realistliku probleemilahenduseesmärgi püstitamine.
• Probleemi ümberhindamine (selle olulisus isiklikus heaolus)

2. Alternatiivsete lahendusvariantide genereerimine

• Ajurünnak võimalike lahendusvariantide osas.

· Püstitatud eesmärki silmas pidades panna kirja nii palju lahendusvariante kui pähe tuleb, mitte piirduda tavapäraste, varem töötanud lahendustega. · Lasta fantaasial lennata ilma hinnanguid andmata kui praktiline, sobiv, teostatav või kasulik mingi variant võiks olla. · Ainuke nõue on, et lahendusvariant oleks kooskõlas püstitatud eesmärgiga.
3. Valiku tegemine, otsustamine

• Alternatiivsete lahendusvariantide hindamine

· Kõrvaldada variandid, mis ei ole sobivad kuna neid ei ole võimalik rakendada võimalike riskide tõttu või puuduvate ressursside tõttu. · Mõelda iga alternatiivi puhul, milline on võimalik tulemus (positiivsed ja negatiivsed tagajärjed, plussid ja miinused nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis; mõelda nii paljudele tagajärgedele kui võimalik).

• Alternatiivsete lahendusvariantide võrdlemine.

· Alternatiivide tagajärgi hinnata neljast aspektist. Võib kasutada üldist hinnangut (hea, halb, rahuldav) või võib kasutada ka skaalat hindamiseks (1-5 punkti vastavalt 1=väga halb ja 5 = väga hea) - kuivõrd lahendusvariant on kooskõlas püstitatud eesmärgiga - milline võiks olla lahendusest saadav emotsionaalne heaolu - kui suur on lahendusele kulutatav aeg ja pingutus - milline võiks olla lahendusest saadav üldine isiklik/sotsiaalne heaolu

• Parima lahendusvariandi valimine (kõige efektiivsem eesmärgi saavutamiseks lahendab

probleemi, võimaldab saada maksimaalse isikliku ja sotsiaalse kasu minimaalsete kulutustega nii lühiajaliselt kui ka pikemas perspektiivis). · Kolm küsimust: - Kas probleem on lahendatav? - Kas ma vajan rohkem informatsiooni enne kui saan sobiva lahendusvariandi välja valida ja seda rakendada? - Millise lahendusvariandi valiksin probleemi lahendamiseks? Kui probleem hinnatakse lahendamatuks ja vastus teisele küsimusele on positiivne, tuleks pöörduda tagasi probleemi defineerimise ja määratlemise etapi juurde, et hankida rohkem informatsiooni probleemi olemuse kohta ja määratleda see sellisel kujul, et see oleks lahendatav (realistlikum eesmärk - eesmärgid, mis rõhutavad aktsepteerimist, emotsionaalset kontrolli ja isiklikku arengut). Kui probleem hinnatakse lahendatavaks ja vastus teisele küsimusele on negatiivne, tuleks keskenduda kolmandale küsimusele ja luua konkreetne plaan probleemi lahendamiseks (mis on need konkreetsed sammud, mida peaksin tegema eesmärgile jõudmiseks?).
4. Lahenduse täideviimine ja hindamine

• Väljavalitud lahendusvariandi rakendamine tegelikus elus koostatud tegevusplaani alusel.
• Enesejälgimine – lahendusvariandi rakendamise tulemusena toimunud käitumise ja

emotsioonide märkamine enese juures. Mis muutus minu enesetundes ja käitumises pärast lahendusvariandi rakendamist

• Hindamine – kas see, mis lahendusvariandi rakendamise tagajärjel toimus on kooskõlas

algselt püstitatud eesmärgiga? Kas probleem lahenes? Kas emotsionaalne enesetunne paranes ? Kas kulutatud aeg ja pingutused on tulemust väärt?

• Enese tunnustamine – kui tulemus on kooskõlas püstitatud eesmärgiga ja vastab ootustele,

siis tuleks ennast tunnustada nähtud vaeva ja tehtud pingutuste eest. Kui tulemus ei ole rahuldav ja ei vasta püstitatud eesmärkidele, siis tuleks uuesti läbi käia probleemilahenduse etapid ja vaadata, millises osas teha parandusi ja korrektuure, et leida parem lahendusvariant.
6. ISIKSUS JA TESTID
6.1 Isiksus
Isiksus on ainulaadese mõtlemise, tunnete ja käitumisviisiga indiviid. Need eripärad ilmnevad tema käitumises, suhetes teistega ja keskkonnaga. Inimkäitumise seletamine on väga keeruline, isiksuse kohta on loodud palju teooriaid. Käsitledes isiksuste eri vaatenurkadest, pole need aga vastandlikud, vaid pigem täiendavad vastastikku üksteist. Väga olulisel kohal on nendes teooriates isiksuse kujunemist mõjutavate tegurite uurimine. Sigmund Freud asetab oma psühhoanalüütilises käsitluses rõhu lapsepõlvekogemustele ja alateadlikule motivatsioonile. Tunnusjoonte teooriad peavad eriti tähtsaks kaasasündinud iseloomujooni, sellest aga järeldub, et keskkond saab isiksust mõjutada vaid vähesel määral. Kognitiiv- käitumuslikud teooriad omakorda tõstavad esiplaanile peamiselt kogemusi ning õppimist kui isiksuse kujundajat. Humanistlikus psühholoogias rõhutatakse nii inimeste ainukordsust kui ka elu jooksul omandatavate kogemuste tähtsust. Lähtutakse eeldusest, et inimese olemust saab muuta. Kõik need isiksusteooriad üritavad selgitada isiksuse olemust, selle struktuuri ja osiseid ning toimemehhanisme.
6.2 Psühhoanalüütilised teooriad
Sigmund Freudi psühhoanalüütiline teooria
Selle järgi peituvad inimeses konfliktid, millest ta on teadlik või mitte. Need seesmised konfliktid mängivad aga tähtsat rolli isiksuse arengus ja keskkonnaga kohanemisel, seetõttu on oluline need välja selgitada. Konflikti selgitamiseks võib uurida tema sõnavääratusi ja sõnade seostamist, unenägusi jne. Üks peamisi võtteid on vabade assotsiatsioonide meetod- inimesel lastakse kuuldavale tuua kõik oma mõtted, olgu need kui tahes imelikud.
Freud eristas inimese teadvuses kolme tasandit:

• teadvustatud tasand- taju, keel, mõtted
  

• eelteadvuse tasand- mälestused, teadmised
  
• alateadvuse tasand- hirmud, ebakõlbelised tungid , irratsionaalsed soovid, häbistavad kogemused, seksuaalsed ja vägivaldsed ihad
  

Isiksuse struktuur- Freudi käsitluses moodustavad isiksuse struktuuri Miski, Mina ja Ülimina, millel igaühel on oma spetsiifiline roll.

• Miski- on alateadvus, mille keskmes on sugutung ehk libiido .
  
• Mina- on vahelüli tegeliku maailma ja Miski vahel ning kulutab väga palju energiat sellele, et kontrollida Miski impulsse ja tunge.
  
• Ülimina- on inimese moraali alus, südametunnistus.
  

Maailma sündides on inimesel ainult Miski, mis koosneb siis peamiselt seksuaalsetest ja agressiivsetest instinktidest. Mina hakkab arenema lapse 6.-8. elukuul ja kujuneb põhiliselt välja 2.-3. eluaastaks. Ülimina hakkab Minast arenema 5.-6. eluaastal. Selleks, et vanematega hästi läbi saada, võtab laps omaks nende tõekspidamised hea ja kurja suhtes. Ülimina kujuneb välja 10.-11. eluaastal.
Carl Gustav Jungi analüütiline isiksuseteooria
Ta eristas oma analüütilises teoorias järgmisi isiksuse tasandeid: teadvus, isiklik alateadvus ja kollektiivne alateadvus. Eriti olulisel kohal on kollektiivne alateadvus, milles peitub inimkonna ühine kultuuriline mälu. Seal eksisteerivad teatavad üldised motiivid ja mõistekombinatsioonid.
6.3 Tunnusjoonte teooriad
Selle suuna esindajad usuvad, et keskkond määrab isiksuse puhul üsna vähe, sest isiksuse olemus on peamiselt pärilik ja väga püsiv. Nad toovad välja teatava hulga isiksust iseloomustavaid jooni, väites, et enamik neist joontest on olemas kõikidel inimestel ja et nende esinemist saab testidega mõõta.
Raymond Cattelli isiksuseteooria
Ta leidis, et on olemas 12 isiksuse peamist tunnust, mis on omased kõikidele inimestele ning et neid on võimalik mõõta. Selle loogika alusel koostas Cattell oma testi, milles tõi 12 peatunnusele juurde 4 lisatunnust. Osa tunnuseid on Cattelli arvates pärilikud ja osa kujunenud keskkonna mõjul. Kuidas need kellegi käitumises avalduvad, oleneb suurel määral selle inimese haridusest, intelligentsusest ja temperamendist.
Hans Eysencki isiksuseteooria
Ta oli seisukohal, et isiksuse kirjeldamiseks piisab väiksemast arvust joontest. Ta rõhutas peamiselt kahte tunnuste paari: ekstravertsust- introvertsust ja emotsionaalset stabiilsust- neurootilisust.

• Introvertne inimeneon tagasihoidlik ja kinnine ,usalduväärne ja ettevaatlik, oma sisemaailma poole pöördunud indiviid. Sõpru ei ole tal palju, kuid tema sõprus on tugev ja andunud.
  
• Ekstravertne inimene on pöördunud rohkem välismaailma kui oma sisemaailma poole. Paistab silma suhtlemisoskuse ja seltsivusega, armastab nalja, naeru ja vaheldust. Teda ei saa alati usaldada ning tal on palju sõpru.
  
• Emotsionaalselt stabiilsete inimeste tunded on püsivad. Nad on muretud, kindlad ja usaldusväärsed.
  
• Neurootilised inimesed on tundlikud, rahutud,kartlikud ning nende tunded vahelduvad kiiresti.
  

Suur viisik
Viimasel ajal on tunnusjooni käsitlevad teadlased jõudnud seisukohale, et kõige paremini saab isiksust iseloomustada 5 tunnuse alusel. Need on ekstravertsus, sotsiaalsus ehk seltsivus , meelekindlus ja kohusetunne , emotsionaalne stabiilsus, intellekt ehk kogemusele avatud.
6.4 Kognitiiv- käitumuslikud teooriad
Julian Rotteri kontrollkeskme teooria
Käsitleb inimeste enesehinnangulisi arvamusi oma saavutuste ja ebaedu kohta. Rotteri järgi kujuneb inimesel välje üldistatud ootus, millest need arvamused lähtuvad ja millele vastavalt inimene ka käitub. On kaks sellist ootust:

• kõik, mida inimene teeb, sõltub temast endast
  
• kõik, mida inimene teeb, sõltub olukorrast, kuhu ta on sattunud
  

Seesmise ehk internaalse kontrollkeskmega inimesed peavad oma edu ja ebaedu eeskätt enesest sõltuvaks, nad arvastavad põhiliselt oma võimeid ja eeldavad oma tegevusele vastavaid tulemusi. Neid iseloomustab algatusvõime.
Välise ehk eksternaalse kontrollkeskmega inimesed mõtlevad, et nende edu ja ebaedu tuleneb peamiselt välistest tingimustest ja asjaoludest, vähem enese omadustest ja eelnevatest kogemustest. Nad arvavad ennast oluliselt sõltuvat kompetentsetest isikutest ning alluvad üsna kergesti mõjutustele.
Siiski võib inimese kontrollkese muutuda. Seesmine kontrollkese võidakse omandada tänu positiivsetele kogemustele ja õppimisele. Kuid inimene ei õpi mitte ainult isiklikest kogemustest. Me õpime ka teiste omadest.
Albert Bandura sotsiaalse õppimise teooria
Albert Bandura on uurinud, kuidas toimub õppimise eeskujude najal . Sageli tõstetakse sellest teooriast esile just agressiivsuse õppimise käsitlust. Jälgides teiste inimeste käitumist, märkavad lapsed et agressioon tasub end tihtipeale ära. Lapsed õpivad kuidas agressiivselt käituda, mis sellele järgneb ja mis on tulemus. Sageli võtavad lapsed eeskujuks filmitegelasi ja nende käitumist. Seetõttu on televisioon , kui ta pakub suurel hulgal agressiivseid filme, oluline agressiivse käitumise sisendaja. Ent õppimist ja kogemust saab kasutada ka isimeste abistamisel.
6.5 Humanistlikud teooriad
Tugineb indiviidide ainulaadsuse põhimõttel, isiksust vaadeldakse arenevana ja muutuvana. Isiksuse kujunemist mõjutab teda ümbritsev keskkond, isiksuse joonte mõõtmisel pole mõtet. Humanistlikes teooriates rõhutatakse isiksuse tarvet end arendada, tähtsamateks teemadeks on vaba tahe ja vastutus.
Carl Rogersi kliendikeskne teraapia
Ta pidas inimesi põhiolemuselt heaks ja uskus, et nad tahavad areneda. Kliendikeskne teraapia lähtub eeldusest, et inimene on oma probleemide lahendamisel iseendale kõige parem ekspert. Psühholoogilised probleemid tekivad siis, kui inimene ei saa väliste takistuste tõttu oma potensiaali realiseerida. Teraapias pannakse rõhku nendele tunnetele, mis klienti parajasti valdavad , räägib peamiselt klient . Kuna terapeud ja klient on neil jutuajamistel võrdsed partnerid , siis ei paku terapeud lahendusi, vaid aitab inimesel endal mingi lahenduseni jõuda.
6.6 Isiksusetestid
Test on süstemaatiline protseduur kahe või enama isiku käitumise võrdlemiseks. Oma suunitluselt jagunevad testid kahte suuremasse alaliiki- isiksuse-ja võimekustestideks. Siinkohal vaatleme isiksusteste, mis jagunevad omakorda objektiivtestideks, projektiivtestideks ja isiksuse küsimusteks.
Objektiivtestid
Nendes testides välistatakse nii katseisiku kui ka teiste inimeste arvamused, järeldusi tehakse katseisikutele antavate ülesannete lahenduste põhjal. Objektiivtestid võimaldavad erapooletult hinnata isiksuse omadusi ning nendega uuritakse temperamenditüüpe, inimeste kunstialaseid eelistusi jpm.
Projektiivtestid
Inimene saab mingeid ülesandeid, projitseerib nende lahendamisse enda omadused ja alateadlikud tendentsid. Projektiivtestidel on 4 alaliiki:

• Hinnangtestid- „Ütle mulle, mida valid või soovid, ja ma ütlen, kes sa oled!“
  
• Konstruktiivtestid- „Näita mulle, kuidas sa midagi konstrueerid, ja ma ütlen, kes sa oled!“
  
• Tõlgendamistestid- „Ütle mulle, kuidas sa esitatud kujutist tõlgendad, ja ma ütlen, kes sa oled!“
  
• Assotsiatsioonimetoodika- „Ütle mulle, mis sulle iga minu öeldud sõna põhjal esimesena meenub, ja ma ütlen, kes sa oled!“
  

Isiksuse küsimustikud
Need küsimustikud on enamasti subjektiivsed, vastaja keskendub oma isiklikele elamustele ja tunnetele või väljendab oma huvisid. Need jagunevad:

• Temperamenditestideks- mingid kindlad käitumisviisid on seostatud teatud isiksuseomadustega. Ühte omadust mõõdetakse paljude küsimuste kaudu. Katseisikud ei tea enamasti, mida uuritakse, või ei tunne uuritavate omaduste tähendust.
  
• Huvide ja väärtusorientatsioonide testideks- sellega püütakse selgitada, milliseid elukutseid, tegevusalasid, olukordi inimene armastab ja eelistab, kuidas ta üht ja teist asja või nähtust hindab jne. Inimene vastab väidetele kas nõustumise või mittenõustumisega.
  

7.PSÜHHOPATOLOOGIA JA PSÜHHOTERAAPIA
7.1 Psühhopatoloogia
Psühhopatoloogia on psüühikahäireid käsitlev õpetus, mis kuulub peamiselt psühhiaatria ja kliinilise psühholoogia valdkonda.
Ebanormaalne käitumine
Ebanormaalseks käitumiseks peetakse sellist käitumist,

• mida esineb statistiliselt harva
• mis ei sobi konteksti
• mis põhjustab ebameeldivusi ja kannatusi

Kindlat piiri on normaalse ja ebanormaalse käitumise vahele väga raske tõmmata. Seega pole ükski eeltoodud tunnustest eraldi võetuna piisav ebanormaalsuse defineerimiseks, kuid nende koosesinemine võib tähendada teatud ebanormaalsust.
Psüühikahäiretesse suhtumine
Ajaloo vältel on psüühikahäiretega inimestesse suhtutud mitmeti. Igas kultuuris on esinenud ajajärk, kus vigastuste ja haiguste põhjuseks peeti kurjade vaimude pahatahtlikkust. Esimesi mõtteavaldusi, mis ei seostanud ebanormaalset käitumist üksnes üleloomulike jõududega, leiame antiigi pärandist. Vanakreeka arst Hippokrates oli veendunud, et inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ning psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest.Ta kasutas nende raviks nii psühho- kui ka somatoteraapia võtteid: manustas haigetele rahustava, ergutava või lahtistava toimega drooge jms ning jälgis, et haigetega käitutaks rahulikult ja sõbralikult. Keskajal seostati Euroopas saatanaga nii vaimuhaigeid kui ka nõidu, neid kiusati ja piinati, põletati tuleriidal, selline käitumine kestis 18.sajandini. 18sajandi lõpul pääses võidule teaduslik lähenemine ning psüühikahäiretega hakkas tegelema psühhiaatria kui arstiteadus valdkond .
Nüüdisaegsed käsitlused

• Psühhofüsioloogiline käsitlus- ebanormaalsust põhjustab närvisüsteemis, eelkõige ajus kujunenud füsioloogiline ebanormaalsus
• Psühhodünaamiline käsitlus- ebanormaalne käitumine kui psüühikasisese konflikti tulemus
• Humanistlik käsitlus- inimese vahekord iseendaga
• Kognitiivne käsitlus- ebanormaalne käitumine on moonutatud mõtlemise tulemus
• Käitumuslik käsitlus- ebanormaalne käitumine klassikalise või operantse tingimise seisukohast

Psüühikahäirete diagnoosimine
Psüühikahäiretest selgema ülevaate saamiseks liigitatakse nad kategooriatesse.
Diagnostikakategooriate lühiülevaade
1. Orgaanilised psüühikahäired
Neid põhjustavad enamasti kas peaajuhaigus või- kahjustus
2. Psühhoaktiivsete ainete tarvitamise tõttu tekkinud psüühika- ja käitumishäired
Häired alates mürgitustest ja aine kuritarvitamisest kuni dementsuseni
3. Skisofreenia , skisotüüpsed ja luululised häired
Skisofreenia on selle grupi sagedasim häire
4. Meeleoluhäired
Iseloomulikud ja meeleolumuutused, kas alanenud või kõrgenenud meeleolu
5. Neurootilised, stressiga seotud ja somatoformsed häired
Minevikus on neid häireid tähistatud neuroosi mõistega. Suur osa neist on psüühilist päritolu
6. Füsioloogiliste funktsioonidega seotud käitumissündroomid
Siia kuuluvad mitmesugused söömis,- une- jms häired
7. Täiskasvanu isiksus- ja käitumishäired
Inimese elustiilile ning suhtlemisele püsivalt iseloomulikud hälbelised seisundid ja käitumisviisid.
8. Vaimne alaareng
Mõistuse peetunud või puudulik areng. Kõiki intelligentsuse tasandeid iseloomustab madal arenguaste
9. Psühholoogilise arengu häired
Algavad alati imiku- või lapseeas. Tavaliselt on häiritud kõne, ruumitaju ja motoorika. Lapse kasvades jäävad need häired nõrgemaks.
10. Tavaliselt lapseeas alanud käitumis- ja tundeeluhäired
Siia alla kuuluvad aktiivsus- tähelepanuhäire, kiindumishäired jms.
Depressioon Põhisümptomid on alanenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kadumine ning energia vähenemine. Lisaks ilmnevad tähelepanu ja keskendumisvõime langus, alanenud enesehinnang, süü- ja väärtusetustunne, pessimism ja lootusetus tuleviku suhtes, enesetapumõtted või- katsed, unehäired ja söögiisu vähenemine. Depressiivne inimene võib jätta unarusse oma kohustused ja enese eest hoolitsemise. Ta võib tõmbuda eemale inimestest, kellega varem pidevalt suhtles, sh oma lähedastest, ning põhjendada seda kõike halva enesetunde ja väsimusega. Depressiooni varajane avastamine on väga oluline, sest mida kauem ta kestab, seda suuremaks läheb enesetapurisk.
Ärevushäired Nagu ütleb ka nimetus, iseloomustavad neid häireid eelkõige ärevustunded: pinge, närvilisus ja ebamugav erutus.
Foobia Foobia on püsiv ja tugev hirm mingi objekti, sündmuse või olukorra ees, mis pole tegelikult ohtlik. Kuigi foobia all kannatav isik saab ka ise aru, et tema kartus pole õigustatud, tekib tal ikkagi vastupandamatu soov vältida foobiat esilekutsuvaid olukordi või neist pääseda.
Paanikahäire Paanikahäirele on iseloomulikud korduvad ägedad paanikahood. Need pole seotud kindla olukorraga ja tulevad inimesele ootamatult. Järsku tekib meeletu hirm ning koos sellega tugev südamekloppimine, higistamine, peapööritus, nõrkustunne. Paanikahäiret saab määrata kolme tunnuse põhjal:

• ärevuse tase
• ärevuse õigustatus
• ärevuse tagajärjed

Skisofreenia Skisofreenia sümptomid võivad olla isikuti väga erinevad, ent üldjuhul täheldatakse häireid:

• tajumises- võivad tekkida hallutsinatsioonid
• mõtlemises- isiku mõtlemine võib olla seosetu ja teistele täiesti arusaamatu
• tunde- ja tahteelus - võib esineda äkilisi meeleolumuutusi
• tahtlike liigutuste sooritamises- liigutused võivad muutuda rahutuks, aga inimene võib ka tarduda mingisse asendisse

Isiksushäired Neid iseloomustavad sügavad ja jäigad käitumismustrid, mis põhjustavad inimesele isiklikke kannatusi või häirivad tema sotsiaalset tegutsemist, sest kalduvad tugevasti kõrvale antud kultuuris heakskiidetud käitumisnormidest.
7.2 Psühhoteraapia
Psühhoteraapia on meetod psühhiaatrias ja psühholoogias, kus kliendi probleemi eripärast lähtudes rakendatakse mitmeid psühholoogilisi tehnikaid. Eristatakse individuaal -, paari-, grupi- ja pereteraapiat.
Maailmas on sadu erinevaid psühhoteraapiaid ja koolkondi . Teraapiad saab laias laastus jagada järgnevalt :
1.Kognitiiv-käitumuslikud teraapiad - teraapiad, mis keskenduvad käitumis- või mõtlemismustrite kindlakstegemisele ja muutmisele. Eestis on esindatud:

• Kognitiivne käitumisteraapia
• Biheivioristlik teraapia
• Ratsionaal-emotiivne käitumisteraapia

Kognitiiv-käitumusliku teraapia eesmärk on:

• luua hea „liit” teie ja teie ravi vahel;
• anda teie probleemi kohta põhjalik hinnang;
• määrata teostatavad ravieesmärgid;
• muuta käitumist;
• muuta mõtteid;
• muuta tundeid;
• aidata teil vajalikke muudatusi saavutada.

Kui te põete depressiooni, õpetab terapeut teile, kuidas:

• kasutada ärevuse vähendamise meetodeid ;
• kasutada tegutsemisindu suurendavaid ja meeleolu parandavaid meetodeid;
• parandada oma sotsiaalseid oskusi;
• tõsta oma enesehinnangut;
• kontrollida oma tundeid;
• lahendada probleeme.

2.Psühhodünaamilised teraapiad - teraapiad, mis põhinevad psühhoanalüütilistel teooriatel. Teraapia eesmärk on sageli alateadlike konfliktide teadvustamine . Eestis on esindatud:

• Psühhoanalüütiline teraapia
• Analüütiline psühhoteraapia (jungiaanlik)
• Individuaalpsühholoogia (adleriaanlik)

3.Humanistlik teraapia - toetav teraapiakoolkond, mis keskendub inimese eneseväärtustamisele, eneseteostusele, positiivsetele külgedele endas, ideaalmina ja reaalse mina erinevustele. Tänapäeval puhtal kujul praktiliselt olematu, samas teatud elemente sellest teraapiast kasutavad peaaegu kõik psühhoterapeudid (va näiteks psühhoanalüüs). Selle suuna alla võib lugeda ka muid toetavaid teraapiasuundi:

• Kliendikeskne psühhoteraapia
• Muusika- ja mänguteraapia
• Kunstiteraapia
• Biblioteraapia

4.Eksistentsialistlik teraapia - teraapia, mis keskendub filosoofilisematele eluküsimustele ning nendega kaasnevale ängistusele.

• Geštaltteraapia - tegeleb inimese kui tervikuga . Seos geštaltpsühholoogia teooriaga on tegelikult väga väike.

5.Lühiteraapiad e. strateegilised teraapiad - teraapiad, mis keskenduvad konkreetse probleemi lahendamisele. Probleemi tekkimise ja püsimisega ei tegeleta. Eestis näiteks :

• Lahenduskeskne lühiteraapia

6.Süsteemne teraapia - teraapiad, mis keskenduvad indiviidi kõrval ka teda ümbritsevale süsteemile - perekonnale , abikaasale, kolleegidele vms. Eestis näiteks :

• Süsteemne pereteraapia

Lisaks on teraapiakoolkondi, mis kasutavad erinevaid, kohati vaieldavaid meetodeid inimesega töötamises ning mida vahel nimetatakse isiksusliku arengu teraapiateks, kuna neil ei ole näidatud mõju psüühikahäirete kulule:

• Psühhodraama - võimaldab traumeerivaid situatsioone uuesti läbi mängida, näha enda käitumist kõrvalt.
• Psühhoanalüüs

Peale selle kasutavad psühhoteraapia nimetust paljud praktikud, kelle meetodid pole mitte ainult kasutud, vaid võivad osutuda ka ohtlikuks, nagu taassünniteraapia. Need teraapiad balansseerivad heal juhul esoteerika piirimail, neil puudub teaduslik teoreetiline taust ja tõestatud efektiivsusuuringud.

• Neuro -lingvistiline programmeerimine - tegeleb keele ja käitumise seostega.
• Energeetiline psühhoteraapia
• Transaktsionaalne hüpnoanalüüs

Enamik litsentseeritud psühhoterapeute on läbinud mõne teaduslikult tõestatud efektiivsusega psühhoteraapia koolituse, ent kasutavad ka meetodeid muudest koolkondadest. Sellist teraapiat nimetatakse eklektiliseks teraapiaks.
8.INIMESE MINA JA LÄHISUHTED
8.1 Minakontseptsioon ja enesehinnang
William Jamesi minateooria
Filosoof ja psühholoog William James eristas minateadvuses kahte aspekti: subjektiivne ja objektiivne mina.
Objektiivne mina on kõigi selle üldsumma, mida inimene võib nimetada omaks, hõlmates peale tema enda keha ja vaimsete omaduste ka kõike talle kuuluvat (objektid, millesse või kellesse puutuvat võetakse isiklikult)
Objektiivne mina jaguneb kolmeks:

• materiaalne mina
  
• sotsiaalne mina
  
• vaimne mina
  

Subjektiivset mina iseloomustavad tunded ja mõtted.
Minakontseptsioon
Inimese minakontseptsioon sisaldab kõiki inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid. Seda võib mõjutada igasugune kogemus ning see muutub kogu elu jooksul, sest sõltub muutuvatest inimsuhetest, kuid ka inimesest endast. Teataval viisil organiseeritud minaarusaamade kogum moodustab meie minaskeemi. Kui inimesel on see skeem kujunenud, siis kasutatakse seda ka uue informatsiooni vastuvõtmisel.
Minakontseptsiooni sisu sõltub kultuurist ja inimese kogemustest. See sõltuvus kehtib ka sünnipäraste nähtavate omaduste suhtes: nii muutuvad meie sugu, ihuvärv, näojooned, pikkus jms kergesti minakontseptsiooni osaks, interaktsioonis teistega õpime ära nende omaduste tähenduse ja rolli meie kultuuris.
Enesehinnang
Enesehinnangu all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes, eneseväärikustunnet. Kui valitsevad positiivsed kujutlused endast, siis on inimese enesehinnang kõrge, vastupidisel juhul madal. Enesehinnangul pole otsest seost tegeliku olukorraga. Enesehinnangu kujunemisel mängivad suurt rolli need omadused, mis on meile olulisemad. Kõrge enesehinnanguga isikud on optimistlikumad, nad seavad endale kõrgeid eesmärke, saavutavad elus rohkem ja tulevad üldiselt paremini toime ka mitmesuguste probleemidega. Madala enesehinnanguga isikud kalduvad pessimismile, elu viperused mõjuvad neile hullemini ja kokkuvõttes ei saavuta nad seda, milleks neil muidu potensiaali oleks. Enesehinnang mõjutab ka meie vaimset tervist, heaolu ja suhteid. Enesehinnang peegeldab tegeliku mina ja ideaalmina vahet.
Eri minade teooria
E. T. Higgins toob oma teoorias välja järgmised minad:

• tegelik mina
  
• ideaalmina
  
• võimalik mina
  

Kui inimene usub, et tema tegelik mina erineb oluliselt ideaalminast, siis on ta kurb ja rõhutud, samas kui nendevahelise erinevuse vähenemine tõstab tema enesehinnangut. Võimalik mina võib aga samuti tekitada negatiivseid tundeid. Seda juhul, kui inimese väljavaated muutuvad halvaks ning ta kardab ebasoodsaid muutusi. Vastuolud tegeliku ja võimaliku mina vahel põhjustad süütunnet, enesepõlgust vms.
8.2 Hoiakud
Hoiak ehk positiivne või negatiivne hinnanguline suhtumine kellessegi või millessegi. Hoiakud väljenduvad arusaamades, tunnetes või kalduvuses käituda mingil kindlal viisil. Nad erinevad selgusastme poolest. Sageli teadvustame oma suhtumise alles siis, kui seda küsitakse. Suurt tähelepanu pööratakse hoiakutele järgmistel põhjustel:

• Hoiakuid peetakse võrdlemini püsivaks.
  
• Enamik hoiakuid on õpitud, mitte sünnipärased.
  
• Hoiakud mõjutavad info töötlemist.
  
• Hoiakud mõjutavad käitumist
  

Kognitiivsel infol põhinevad hoiakud
Siia kuuluvad kõik meie arusaamad, neil on kaks peamist allikat- isiklik kogemus ja teised inimesed.
Isiklik kogemus- neis arusamades sisaldub seos objekti ja tema omaduste vahel.
Teistelt inimestelt- lähedaste inimeste arusaamade ja hoiakute põhjal luuakse teatav norm, millega end võrdlema hakatakse, samas ollakse tänapäeval ka massimeediumide alalises mõjuväljas.
Afektiivsel infol põhinevad hoiakud
Väga tugevalt mõjutavad meie hoiakuid tunded. Mõnikord kujuneb tunnetele põhinev positiivne hoiak lihtsalt kogemuse kaudu, seda nimetatakse eksponeerimisefektiks, mida tuttavamaks antud objekt saab, seda rohkem ta meile meeldib. Aga kui mõni objekt on meile algusest peale vastumeelt, siis eksponeerimisefekt ei toimi, vaid meie suhtumine muutub seda objekti kohates järjest negatiivsemaks. Mingi objekti vastu võib tundeid tekkida ka klassikalise tingimise läbi. Selles protsessis kanduvad vastavale objektile üle tunded, mis olid tegelikult suunatud kellegi või millegi muule.
Käitumuslikul infol põhinevad hoiakud
Inimese hoiakud võivad kujuneda ka tema käitumise kaudu. Nii väidetakse enesetajuteoorias, et kui inimene ei taju täiesti selgelt, mida ta parasjagu tunneb, siis jälgib ta oma välist käitumist ja seda tinginud olukorda ning teeb oma hoiaku kohta järelduse selle alusel. Mida nõrgemad ja arusaamatumad on sisemised signaalid, seda rohkem inimene nimetatud võtet kasutab, s.t otsustab enda üle oma tegude järgi. Käitumise alusel kujunevad hoiakud ka seeläbi, et inimesed hakkavad kordama niisugust käitumist, mis andis loodetud tulemuse, ja loobuvad soovimatu tagajärje toonud käitumisest. Kuna hoiakud põhinevad eri liiki kogemustel, siis ei pruugi nad alati omavahel kooskõlas olla. Nii võivad osutuda vastuoluliseks mitmesugused arusaamad ja tunded. Suure hulga inimeste lähedasi hoiakuid mingis ühiskonnale olulises küsimuses nimetatakse avalikuks arvamuseks.
8.3 Armastus
Kirglik ja kaaslusarmastus
Armastus võib tähendada igale inimesele eri asja, E. Berscheid ja E. H. Walster eristasid esimesena:

• kaaslusarmastust- kiindumust, mida isik tunneb nende vastu, kellega ta elu on tihedalt seotud
  
• Kirglikku armastust- „pöörast emotsionaalset seisundit “
  

Kui kaaslusarmastus põhineb reaalsetel hinnangutel, siis kirglik armastus toetub kujutelmadele sellest, mida teine võiks pakkuda. Kirglikku armastust iseloomustavad äärmiselt positiivsed ja äärmiselt negatiivsed emotsioonid, kusjuures tunded vahelduvad pidevalt. Kirglik armastus kipub aja jooksul kahanema, kaaslusarmastus peab ajaproovile enamasti hästi vastu ja isegi tugevneb. Üldiselt seostub kirglik armastus füüsilise veetlusega, mida veetlevam on partner väliselt, seda suuremat armastust tema vastu tuntakse. Nimetatud kaks armastustüüpi erinevad ka konfliktitundlikkuse poolest. Kirglik armastus võib konfliktide mõjul koguni suuremaks kasvada, sest konfliktid tõstavad erutuse taset, kaaslusarmastus aga saab konfliktides kannatada- iga tüli lõhub lähedust.
Romantiline armastus
E. Hatfield ja E. H. Walster eristasid romantilise armastuse kolm tegurit:

• Kultuuriline tegur- teadmine, mida armastus ja armumine endast üldse kujutab. See teadmine omandatakse raamatutest ja filmidest.
  
• Arusaam sobivast partnerist ja vastava partneri olemasolu. Seejuures täpsustaks algset arusaama tegeliku partneri järgi.
  
• Füsioloogiline erutus.
  

Mõistmiseni, et armastatakse kedagi, jõuavad inimesed samamoodi, nagu nad saavad aru teistestki tugevatest emotsioonidest. Kui meil on segane, arusaamatu erutusseisund ja kui parajasti viibib läheduses veetlev vastassoo esindaja, siis saamegi oma erutusele sobiva sildi- tegemist on armastusega.
Suhte arendamine ja lagunemine
Suhte arengus võib eristada viite etappi:

Algatamine- tähendab esimesi katseid alustada teise inimesega suhtlust, püütakse luua kontakti ja köita tähelepanu.

Katsetamise etapp- suhtluse käigus üritatakse teise kohta teavet saada, vahetatakse suurel hulgal pinnapealset infot .

Intensiivistamine- läheduse teke, hakatakse vahetama oma isiksusse puutuvat teavet, loobutakse formaalsustest.

Integreerumine- hakatakse end pidama paariks, kuna partnerite väärtushinnangud hakkavad üha enam sarnanema, siis ilmnevad ka rohkem nende isiksuse teatavad jooned ja teisi jooni sedavõrd ei avaldata.

Sidumine- kihlus või abiellumine, avalik tunnustus.
Lahkuminek
Kui partnerid või üks neist ei ole enam suhtega rahul, siis peab see kas muutuma või lõppema.
Siduvas staadiumis oleva paari aeglast lahkuminekut iseloomustavad järgmised nähtused:

• Enda eristamine- suhet hakatakse pidama ahistavaks
  
• Piiramine- paar hakkab vähem suhtlema ja suhtest kaob lähedus.
  
• Soikumine - suhte täielik lagunemine, omavahel räägitakse juba peaaegu nagu võõrad inimesed.
  
• Vältimine- teineteisest eemalehoidmine.
  
• Suhte lõpetamine- lahkuminek.
  

Armastuse stiilid
A. Lee on vaadelnud arusaamu, mille põhjal valitakse partnerit, ja suhte alustamisega seotud ootusi. Ta nimetab vastavaid arvamuste ja hinnangute süsteeme armastuse stiilideks.

• Eros- seotus, füüsiline meeldivus, eneseavamine , rahulolu suhte üle. Oluline on välimine veetlus , seksuaalsus.
  
• Storge - pigem sõprussuhe, armastaja ühendab teise inimese valimisel sõpruse ja armastuse, ta eelistab aeglaselt arenevat kiindumust, mis aitab luua pikaajalist suhet.
  
• Agape - Erose ja Storge kombinatsioon, armastuses nähakse kohustust teha head ja hoolitseda teise eest. Partnerit armastatakse, ollakse suhtega rahul ja truud, omakasupüüdmatud ja kohusetundlikud.
  
• Ludus - armastus kujutab endast mängu ning tähendab paljusid partnereid ja vaheldust.
  
• Mania- Erose ja Luduse kombinatsioon, tugev vajadus olla armastatud , suur kirg ning samal ajal hirm, et ei õnnestu armastatut ainult endale hoida.
  
• Pragmas - Luduse ja Storge kombinatsioon, seda tüüpi armastajad eelistavad kiinduda neisse inimestesse, kellel on „õiged“eluvaated, töö ja sissetulek.
  

Armastus ja kiindumus
Asudes suhteid looma, toetume eelnevatest suhetest saadud kogemustele ja nende suhete tõlgendusele. Kõige sagedamini on esimeseks kogemuseks olnud suhe oma vanematega. Teiseks mõjutab kiindumussuhteid meie enesekäsitus ja arusaam teistest inimestest, see võib olla positiivne ja negatiivne. Kolmandaks olenevad kiindumusmudelid mitmesugustest kiindumusega seotud eesmärkidest ja motiividest.
K. Bartholomew kirjeldab nelja kiindumusmudelit:

• Turvaline kiindumus- arvamus endast ja teistest positiivne, inimesed hindavad ennast, nad tunnevad end ka üksiolles turvaliselt.
  
• Takerduv kiindumus- arvamus teistest positiivne, endast aga negatiivne.
  
• Hirmunud kiindumus- soovitakse teistega kontakti, kuid kardetakse nii seotust kui ka selle tagajärgi, arvamus endast ja teistest negatiivne.
  
• Vältiv kiindumus- arvamus endast positiivne, teistest aga negatiivne, rõhutavad iseseisvust ja keskenduvad pigem tööle või harrastustele kui suhetele.
  

KOKKUVÕTE
Eelnevalt läbivõetud peatükid võib kokku võtta järgnevalt, alustades loomulikult algusest. Mõtlemisena käsitletakse kogu seda vaimset aktiivsust, mis seob informatsiooni töötlemise ja mõtlemisega ning suhtluse kasutamisega. Mõtlemise kui protsessi käsitlemisel lähtutakse mõtlemisest kui probleemide lahendamisest, milles on võimalik eristada 4 etappi: ettevalmistav etapp, inkubatsioon, illuminatsioon ja lahenduse kontrollimine.
Loovus väljendub eelkõige loove mõtleise võimes, s.t võimes luua nii ideede tasandil kui ka materiaalses maailmas. Enamasti on see ühendatud võimega leida tavatuid, orginaalseid seoseid ka kaugete asjade vahel ning märgata probleeme seal, kus teised inimesed näevad vaid harjumuspära. Keel on häälikul põhinev semantiliste ehk tähenduslike märkide süsteem, mida kasutatakse intellektuaalseks tegevuseks ja suhtlemiseks. Inimkeel põhineb foneemide ja morfeemide süsteemil.
Intelligentsus on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Raymond Catlell eristas kahte intelligentsuse vormi. Fluiidne intelligentsus peegeldab inimese võimet arutleda ja infot kasutada. Kristalliseerunud intelligentsus sisaldab omandatud oskusi ja teadmisi ja nende rakendamist spetsiifilistes asjades. Howard Gardner tõi oma mitmes intelligentsuse teoorias välja 6 intellektuaalset võimet. Robert Sternberg eristas intelligentsuses kolm koostisosa.
Motivatsiooniks nimetatakse vajadust või soovi , mis on käitumis tõukejõuks ja suunab seda eesmärgi poole. Aktivatsiooniteooriates üritatakse mõista motivatsiooni ja aju füsioloogia vahelisi seoseid. Humanistlikud motivatsiooniteooriad üritavad ühtsesse süsteemi viia inimese bioloogilised ja sotsiaalsed vajadused. Kognitiivset lähenemist huvitab eelkõige küsimus, millised on need mõtlemisprotsessid, mis moodustavad inimese käitumise aluse. Saavutusvajadus seostub sooviga teha kõike võimalikult hästi.
Emotsioon on subjektiivne tundeelamus, mis sisaldab füsioloogilisi, käitumuslikke ja kognitiivseid reaktsioone sisemistele ja välistele sündmustele. Emotsioonide psühhofüsioloogilised käsitlused tegelevad emotsioonide ning kehatalitluse ja närvisüsteemi seostega. Emotsioonide kognitiivsete käsitluste keskmes on emotsioonide ja tunnetuse seosed. Emotsioonide kultuurilistes käsitlustes uuritakse, mis on erinevatel kultuuridel emotsioonide osas sarnane ja mis erinev. Põhiemotsioonid on ühised enamikule inimestele. Need on õnnelikkus, kurbus, üllatus, hirm, viha ja vastikus. Emotsioonide tekkekiiruse, kestuse ja tugevuse alusel eristatakse emotsionaalseid seisundeid. Emotsioonide psühhofüsioloogilised väljendused võivad anda emotsioonidest küllaltki objektiivset teavet, sest nad on tahtele allumutaud. Suur osa emotsiooniväljendusi on omandatud jäljendamise ja kasvatuse kaudu. Valedetektori abil üritatakse saada emotsioonide kohta objektiivset informatsiooni, sest ta registreerib muutusi füsioloogilistes reaktsioonides.
H. Selye määratles stressi järgnevalt: igasuguste ärritajate ja tegurite mõjul, sõltumata nende liigist, tekivad organismis mittespetsiifilised muutused, mida ühendab stressi ehk kohanemissündroomi mõiste. Negatiivse stressi toime ulatus sõltub stressiolukordade kontrollitavusest ja isiksuse omadustest: tema tüübist (A- või B- tüüp), optimistlikust või pessimistlikust eluhoiakust ja stressitaluvusest. Stressi individuaalsed tagajärjed võivad ilmneda inimese tunnetehäiretes, enestkahjustavas käitumises, õpitud abituses ning psühhosomaatilistes haigustes. Läbipõlemissündroom on seotud tööga ja tekib siis, kui inimene kogeb liiga tugevat survet ja samal ajal pole tal kuigivõrd põhjust rahuloluks. Stressiga toimetulek sõltub probleemide lahendamise ja emotsionaalse eneseregulatsiooni oskusest.
Isiksus on oma ainulaadse mõtlemise, tunnete ja käitumisviisiga indiviid. Isiksusteooriaid võib jaotada nelja suuremasse rühma: psühhoanalüütilised teooriad, tunnusjoonte teooriad, kognitiiv- käitumuslikud teooriad ja humanistlikud teooriad.
Psühhopatoloogia on psüühikahäireid käsitlev õpetus. Tänapäeval peetakse psüühikahäirete põhjusteks käsitlusviisist sõltuvalt , kas närvisüsteemis esinevat ebanormaalsust, psüühikasiseseid konflikte, madalat enesehinnangut ja teadvustamata tunnustusvajadust, väärkohanenud käitumist või moonutatud mõtlemist. Psüühikahäirete diagnoosimise aluseks on psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon. Isiksushäiretele on tunnuslikud püsivad käitumismustrid, mis kalduvad tugevasti kõrvale ühiskonnas kehtivatest normidest. Psühhoteraapias kasutatakse psühholoogilisi vahendeid isiku elamuste, tunnetuse ja käitumise mõistmiseks ning muutmiseks. Psühhoanalüütilise teraapia eesmärgiks on alateadlike konfliktide väljatoomine, nende teadvustamine ja mõistmise kaudu lahendamine. Humanistlikud teraapiad rõhutavad inimese vaba tahet. Käitumisteraapiates üritatakse jõuda käitumise muutmise kaudu psühholoogiliste muutusteni. Kognitiivsete teraapiate üldeesmärk on muuta väära tunnetust.
William James eristas minateadvuses kahte aspekti: subjektiivset mina ja objektiivset mina. Inimese minakäsitlus sisaldab kõiki selle inimese endasse puutuvaid mõtteid ja tundeid. Enesehinnangu all mõistetakse inimese positiivseid või negatiivseid tundeid enda suhtes. Eri minade teoorias eristatakse tegelikku mina, ideaalmina ja võimalikku mina. Hoiak on positiivne või negatiivne hinnanguline suhtumine kellessegi või millessegi. Romantilise armastuse aluseks on kultuuriline tegur, oma arusaamadele vastava partneri olemasolu ja füsioloogilise erutuse olemasolu. A. Lee eristab 6 armastuse stiili: Eros, Agape, Mania, Ludus, Storge ja Pragma . K. Bartholomew eristab 4 kiindumusmudelit, mille aluseks on eelnevatest suhetest saadud kogemus ja nende suhete tõlgendus, inimese enesekäsitlus ja arusaam teistest ning kiindumusega seotud eesmärgid ja motiivid.
INFOALLIKAD
Paberkandjal:
„Psühholoogia gümnaasiumiõpik“ Jüri Uljas ja Thea Rumberg
Internetileheküljed:
parkinson.ee
tmk.ee
et.wikipedia.org
depnet.ee
pk.kliinikum.ee
tnk.tartu.ee
lookool.ee