Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse

Põhikooli geograafia eksamimaterjal (0)

1 Hindamata
Punktid

Lõik failist

PÕHIKOOLI GEOGRAAFIA MATERJA L 9.KL

GEOLOOGIA
  • Sisetuum on tahke, koosneb peamiselt niklist ja rauast, ulatub umbes 5100 kuni 6378 kilomeetri sügavusele.
  • Välistuum koosneb samuti peamiselt niklist ja rauast, kuid on vedelas olekus, ulatub umbes 2900 kuni 5100 kilomeetri sügavusele. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa magnetvälja.
  • Alumine vahevöö on tahke, koosneb peamiselt ränist, ulatub umbes 900 kuni 2900 kilomeetri sügavusele.
  • Astenosfäär on vedelas olekus mõnesaja kilomeetri paksune kiht. See on vahevöö kivimite ülessulamise ehk basaltse magma tekke piirkond.
  • Ülemine vahevöö ulatub umbes 10 kuni 200 kilomeetri sügavusele.
  • Maakoor on Maa kõige pealmine kiht, see jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks.
    • Mandriline maakoor moodustab mandreid, koosneb sette- ja moondekivimitest ja tardkivimist graniidist . Mandriline maakoor on paksem kui ookeaniline , umbes 40 km paks. Mandrilise maakoore vanust hinnatakse olevat 4 miljardit aastat.
    • Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja, koosneb basaltse magma tardumisel tekkinud kivimitest, millel lasuvad süvamere setted . Ookeaniline maakoor on noor (u 180 mln a) ja õhuke (u 11 km) ning uueneb pidevalt.
    • Litosfäär = ülemine vahevöö + maakoor.
    Litosfääri koostises on hapnikku, räni, rauda, magneesiumi, kaltsiumi, alumiiniumi, kaaliumi , naatriumi.
  • Laamade liikumine

    • Laam on litosfääri plokk, mis triivib astenosfääril.
    • Kurrutus tekib laamade põrkumisel, tekivad kurdmäestikud (nt Himaalaja, Alpid ).
    • Murrang tekib murranguplokkide erisuunalisel liikumisel: ülang, alang, küljetsi; tekivad pangasmäestikud (nt Draakonimäestik).
    • Kurdpangasmäestik tekib, kui kurrud lõhutakse murrangute tõttu pangasteks (nt Altai , Vogeesid).
  • Vulkaanid

    • Vulkanism tähendab rõhu all oleva magma jõudmist maapinnale maakoorelõhede kaudu. Vulkanismi esineb laamade piirialadel (ühe laama serv sukeldub teise alla või laamad eemalduvad üksteisest) ja "kuumade täppide" piirkondades.
    • Vulkaan on koonusekujuline mägi, mille sees on lõõrilaadne lõhe või nende süsteem, mida mööda magma purustatud kivide ja gaaside massid tõusevad maapinnale.
    • Kihtvulkaan
      • koonusekujuline
      • tekib suure viskoossusega, vaevaliselt voolavast magmast
      • laavavoolud on lühikesed ja harvad, laava tardub kiiresti
      • magma tardub sageli juba lõõris, tekivad laavakorgid
      • plahvatuslikud pursked, õhku paiskuvad gaasipilved, purustatud kivimitükid, tuhk , laavatilgad
      • esinevad mandritel, laamade vahevöösse vajumise piirkondades
      • nt Vaikse ookeani tulerõngas, Vahemere piirkond, Kilimanjaro , Etna, Vesuuv
    • Kilpvulkaan
    • Aktiivsed vulkaanid on pidevalt või mõne(kümne) aastase vahega tegutsevad. Nt. Saint Helens
    • Kustunud vulkaanid on inimajaloo vältel mitte pursanud .
    • Suikuvad vulkaanid on ajutise purskerahu seisundis olevad.
    • Vulkaanipursetega kaasnevad nähtused ja mõju keskkonnale, inimesele
      • Lõõmpilved
      • Mudavoolud
      • Maavärinad
      • Geisrid
  • Maavärinad

    • Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked, mis tekivad kivimitesse kogunenud pinge järsul vabanemisel. Maavärinaid esineb laamade piirialadel, vulkaanilise tegevuse piirkondades.
    • Maavärina kolle ( fookus ) on koht kus algab kivimite rebestumine .
    • Maavärina kese ( epitsenter ) on maavärina keskmes, kolde kohal maapinnal olev paik.
    • Maavärinate esinemispiirkonnad:
      • Esineb peamiselt laamade piirialadel, ka vulkaanilise tegevuse piirkondades.
    • Richteri skaala on logaritmiline skaala, mida kasutatakse maavärina võimsuse hindamiseks.
    • Mercalli skaala on maavärina tekitatud purustuste visuaalsel hindamisel põhinev skaala, mille lõi 1883. aastal itaalia geoloog Giuseppe Mercalli.
  • Kivimid

    • Mineraal on looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, millel on kindel kristallstruktuur. Mineraalid tekivad looduses nii gaaside kui vedelike kristalliseerumisel (nt grafiit , teemant).
    • Kivim on mineraalide tugevalt kokku tsementeerunud kogum.
    • Maak on majanduslikku huvi pakkuv metalle või nende ühendeid sisaldav kivim või mineraal.
    • Tardkivimidon kivimid, mis tekivad magma tardumisel maakoores või maapinnal.
    • Settekivimid on geoloogilised kehad, mis on tekkinud füüsikalise ja keemilise murenemise saaduste, vulkaaniliste produktide ja organismide jäänuste ladestumisel ning kivistumisel.
    • Moondekivimid on tekkinud teistest kivimitest sügaval maakoores seal valitsevate tohutute rõhkude ja temperatuuride toimel.
    • Maavarade kaevandamisega seotud probleemid
      • Keskkonnaprobleemid:
        • Muldade hävimine, põhjavee taseme alanemine, tuuleerosioon , pinnase reostumine , õhusaaste, maapinna sissevarisemine (langatuslehtrid), maapinna soostumine , teiste loodusvarade hävitamine jne.
      • Sotsiaalsed probleemid:
        • Ühekülgne tööhõive, soolised disproportsioonid, tervishoiuprobleemid, struktuurne tööpuudus ( tuleneb tööjõu nõudmise ja pakkumise erinevusest : tööjõuturul on üheaegselt palju töötuid ja vabu töökohti. Põhjus – tööjõu vähene liikuvus, peale kaevanduste sulgemist jäävad inimesed paigale. Ühiskonna vajadused ja nõudmised tööjõu järele ei lange kokku reaalse tööjõu haridustasemega, demograafilise struktuuriga, geograafilise paiknemisega jne.)
  • Maalihked

    • Nõlvaprotsessid nimetatakse kivimmaterjali liikumist nõlval raskusjõu mõjul.
    • Kiired nõlvaprotsessid:
      • Varisemine on kivimite langemine , hüplemine või veeremine vabalt nõlva jalami suunda.
      • Libisemine on tervete settekehade või kivimiplokkide liikumine mööda kindlat lihkepinda.
    • Aeglased nõlvaprotsessid:
      • Voolamine on vedeliku liikumine, kui vedelikku ümbritseb liikumatu tahke, vedel või gaasiline keskkond.
      • Nihkumine on nõlvaprotsessidest kõige aeglasem ja selle toimumiseks ei piisa ainult gravitatsioonijõust.
    • Inimtegevus, mille tõttu võib tekkida mäenõlval maalihe :
      • Puude mahavõtmine nõlval.
      • Ehitise rajamine nõlval.
      • Autotee ehitamine nõlvale.
      • kaldaäärse jõesängi süvendamine.

    Eesti asub Ida-Euroopa platvormi loodeosas, Fennoskandia kilbiga piirneval alal.
    Eesti aluspõhi koosneb kahest korrusest, nii nagu see on iseloomulik kõigile platvormidele. Kõige all lasub paks moonde - ja tardkivimitest aluskord , mida katab settekivimitest pealiskord . Pealiskorral lasuvat õhukest pudedate setete kihti nimetatakse pinnakatteks. Pinnakate on tekkinud kõige hiljem, peamiselt viimase jääaja jooksul ja peale seda.
    Põhja pool olev Fennoskandia kilbiala, kus asub ka Soome, on aguaegkonna lõpust olnud enamasti maismaa. Seepärast puuduvad siin pealiskorra kivimid ning aluskord paljandub otse maapinnal või on kaetud pinnakattega.
    Aluskorra moodustavad Eesti alal aguaegkonnas tekkinud moondekivimid: gneisid, kvartsiidid ja kildad. Esineb ka tardkivimeid - graniite, millest tuntumad on rabakivid.
    Aluskord Eesti alal ei paljandu. Põhja-Eestis lasub ta ligi 100 m sügavusel, Lõuna-Eestis aga veelgi sügavamal (Võrus 600 m, Ruhnu saarel isegi 800 m sügavusel). Kõige lähemale maapinnale, umbes 20 m sügavuseni, ulatub aluskord üksikutes kohtades Hiiumaal.
    Pealiskord koosneb erinevatest settekivimitest, mis on tekkinud peamiselt vanaaegkonnas 650-350 miljonit aastat tagasi. Sel ajal Eestit katnud veekogudes settis hulgaliselt settematerjali, millest aastamiljonite jooksul moodustusid settekivimid, peamiselt lubja- ja liivakivid.
    Nende kogupaksus ulatub 100 meetrist Eesti põhjaosas 600 meetrini lõunas.
    Pinnakatteks nimetatakse kõige nooremaid ja kõige pealmisi, veel pudedaid setteid, mis on kujunenud viimase paari miljoni aasta jooksul. Harilikult koosneb pinnakate vanemate kivimite murenenud pealmisest kihist . Eestis on pinnakatte kujunemises olulist rolli etendanud mandrijää, mis viis suure osa varasemast murendmaterjalist minema või paigutas seda ümber ning tõi uut materjali asemele.
    Pinnakate on Eestis kõikjal võrdlemisi õhuke: Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis on see enamasti alla 5 meetri, paepealsetel kohati isegi puudub. Lõuna-Eesti tasandikel on pinnakatte paksus 10 m piires. Kõige paksem on ta Haanja ja Otepää kõrgustikel (kohati üle 180 m) ja vanade, ennejääaegsete mattunud orgude kohal.
    Valdava osa Eesti pinnakatte setetest moodustab moreen .
    Rohkesti leidub ka liivasid ja savisid. Pinnakatte hulka loetakse ka turvas , mida praegugi soodes juurde tekib.
    Eestis leidub kõikjal palju rändkive, mida samuti võib pinnakatte hulka lugeda.
    Lääne-Eestis on palju viirsavisid, mida iseloomustab õhukeste heledamate ja tumedamate viirgude vertikaalne vaheldumine . Heledad viirud on liivakamad, need moodustusid suvel, kui sulavett oli rohkem ja see oli sogasem. Tumedad viirud tähistavad savikaid vahekihte, mis settisid järve põhja talvel, kui jääd ei sulanud, vesi oli enam vähem selge ja põhja langesid suvest saadik hõljuma jäänud peenemad osakesed.
    Pinnakate või selle ülemine osa on kõikjal Eestis taimestiku poolt ümber kujundatud mullaks . Järjest laieneb taimse päritoluga pinnakatte - turba - esinemisala. Pärast jääaega oli Eestis järvi palju rohkem kui praegu. Enamik neist on tänaseks kinni kasvanud ning järvesetetega ja turbaga täitunud. Soid moodustus ka madalamates maismaalistes nõgudes ja merest eraldunud laguunides. Nõnda on turvas pinnakattena Eestis väga levinud. Turbakihi paksus ulatub vahel 6-7 meetrini.
    Eestit ei saa lugeda maapõuevaradelt rikkaks riigiks, kuid siiski leidub siin mitmesuguseid maavarasid , mida kasutatakse edukalt majandustegevuses.
    Neid maavarade leiukohti, kust maavara tasub tööstuslikult kaevandada , nimetatakse maardlateks. Seal on varud piisavalt suured ja kvaliteetsed ning maavara lasumistingimused on head. Ka muud majanduslikud näitajad peaksid kaevandamist õigustama ja keskkonnatingimused seda võimaldama.
    • Eesti tähtsaim maavara on põlevkivi.
    • Ehitusmaterjalina on laialt kasutatav paekivi .
    • Peamised tööstuslikud savi leiukohad on Põhja-Eestis.
    • Liiva ja kruusa leidub kõikjal.
    • Rohkesti leidub Eestis turvast .
    • Tähtis maavara, mida praegu ei kaevandata, on fosforiit .
    Teised maavarad :
    • klaasiliiv,
    • ravimuda ,
    • mineraalvesi,
    • diktüoneemakilt.
      Maavaraks on tegelikult ka
    • rändrahnud.
    Eestis puuduvad arvestatavad metallimaakide varud
    PINNAMOOD (Mõistete leht on vihiku vahel-pähe!!)
    PINNAMOOD ehk reljeef maakoore pealispinna kuju, mis koosneb
    mitmesugustest aja jooksul muutuvatest pinnavormidest.
    PINNAVORM – maakoore pealispinna osa, mis erineb ümbritsevast alast kõrguselt,
    väliskujult, siseehituselt ja tekkelt.
    Kõige sagedamini jaotatakse pinnavorme nende tekkeviisi alusel:
    1. LIUSTIKUTEKKELISED PINNAVORMID
    Vooredleivapätsi meenutavad kõrgendikud, mis on tekkinud jää kuhje – ja kulutuse
    (voorte vahelised nõod) koostoimel. Voored moodustavad voorestikke nt Saadjärve
    ja Türi voorestik .
    Moreenkünkad – kujunesid setetest, mis tekkisid suuremate jääkeelte kuhjumise ja
    hilisema sulamise tagajärjel. Künkaid lahutavad üksteisest lühikesed ent sügavad orud
    ja nõod. Nõod tähistavad mattunud jääpankade sulamisasemeid – järved. Kagu-Eesti
    kõrgustike piirkonnas.
    Otsamoreen – liustiku serva ees kuhjunud piklikud pinnavormid. Vaivara Sinimäed.
    Moreentasandikud – moreeniga kaetud tasane või lainjas kuhjeline pinnavorm.
    Kõrg-Eestis.
    2. LIUSTIKU SULAVEE TEKKELISED PINNAVORMID
    Jääsulamisvee äravooluorud – liustiku sulamisvee kulutusvorm. Nendes paiknevad
    aheljärvestikud.
    Oosid ehk vallseljakud – jää sulamisveest tekkinud kuhjevormid. Liivast , kruusast ja
    veerisest koosnevad järsunõlvalised ja teravaharjalised vallid, mis võivad moodustada
    oosiahelikke. Pandiveres, Kõrvemaal, Kirde-Eestis Iisaku- Illuka oosistik. (õpik lk. 28)
    Mõhnad – liivast ja kruusast koosnevad künklikud pinnavormid, mis settisid
    liustikega külgenenud veekogudes. (õpik lk. 28)
    Liivikud – liustiku serva ette settinud liiva – ja kruusatasandikud. Põhja-Eesti
    liivikud on tekkinud vee all, sulava liustiku serva ees liustikujõgede deltana. Lõuna-
    Eesti liivikud on tekkinud maismaal, ilma kindla sängita voolanud sulamisvees –
    sandurid.
    3. VOOLUTEKKELISED PINNAVORMID
    Jäärakud ehk ovraagid – ilma püsiva voolusängita omavahel liituvad ja hargnevad
    uurded, mille tekkimist soodustab tugev vihm ja loodusliku taimkatte puudumine.
    Kõige suuremad voolutekkelised pinnavormid on jõeorud.
    Sängorg – üksnes voolusängist koosnev vähearenenud org, mida leidub
    tasastel aladel, kus põhierosioon on nõrk. Sängorud on looklevad ja on
    tavaliselt ääreni vett täis.
    Sälkorg – sängorust sügavam, V- kujulise lõikega, mida vesi täidab vaid
    osaliselt. Esineb suure langusega aladel, kus põhjaerosioon on ülekaalus.
    Moldorg – sälkoru põhja – ja küljeerosiooni tasakaalustamisel tekib Ukujulise
    ristlõikega org. Enamus Eesti jõgesid.
    Lammorg – madalate kallastega org. Tekib moldorgude arengu jätkudes, kui
    küljeerosioon saavutab ülekaalu. Emajõgi.
    Lammoru juurde kuuluvad elemendid on meandrid, soodid, lammid ,
    kaldavallid ja jõeoru terrassid. (õpik lk 30)
    Kanjonorg – järskude, kohati püstiste astmeliste veergudega orud.
    4. MERETEKKELISED PINNAVORMID
    Murrutuspangad, rannajärsakud, rannabarrid , maasääred, rannavallid . (õpik lk. 31)
    5. PÕHJAVEETEKKELISED PINNAVORMID
    Kujunevad siis kui pinna – ja põhjavesi lahustab kivimeid, mille tagajärjel tekivad
    maapinnal lõhed ja varingud, seda protsessi nimetatakse karstumiseks. Pandivere
    kõrgustik, Harju lavamaa . Kostivere, Tuhala , Uhaku, Kuimetsa karstialad.
    Karstivormid : kurisud, karrid, salajõed, langatuslehtrid, karstiväljad, stalaktiidid,
    stalagmiidid. (õpik lk 32)
    6. RASKUSJÕUTEKKELISED PINNAVORMID
    Rusukalle – pankrannikuesine murenenud kuhjatis.
    7. IGIKELTSATEKKELISED PINNAVORMID
    Söllid ehk suletud lohud – kohad, kus jää ja külmunud pinnas sulas üles hiljem kui
    ümbruskonnas. Osa suletud lohkusid on tänaseks järvenõod.
    8. TUULETEKKELISED PINNAVORMID
    Esineb peamiselt mere – ja järveliivade alal, mis on olnud tuule tegevusele avatud.
    Tugeva tuulega lahtine liiv kuhjub ning tekivad tuiskliivahanged, mis nihkuvad
    sisemaa suunas ja moodustavad luiteid. Luited jaotatakse ranna – ja mandriluideteks.
    Rannaluiteid leidub Häädemeestel, Narva-Jõesuus, Peipsi järve põhjarannikul.
    Mandriluiteid leidub sisemaal Alutagusel, Võrtsjärve nõos.
    9. KOSMOSETEKKELISED PINNAVORMID
    Kosmilise päritoluga aine on maapinnale langedes muutnud selle reljeefi.
    Meteoriidikraatrid on meteoriitide langemise tagajärjel tekkinud valliga ümbritsetud
    lohud. Kaali, Ilumetsa , Nengrundi, Kärdla meteoriidikraatrid.
    10. ELUTEKKELISED PINNAVORMID
    Kujunenud taimede, loomade ja inimtegevuse tagajärjel.
    Taimed – sootasandikud – tekkinud vähelagunenud orgaanilise aine – turba
    ladestumisel püsiva niiskuse tingimustes. Soo pinnavormid: rohumättad, hälved,
    laukad .
    Loomad – kobraste langetus, sipelgapesad, loomarajad.
    Inimesed – linnamäed, aherainemäed, teetammid, karjäärid.
    absoluutne kõrgus 〈absoluutse kõrguse, absoluutset kõrgust, absoluutseid
    kõrgusi e kõrguseid〉 (=üldkõrgus) koha kõrgus merepinnast.
    􀁚 Suure Munamäe absoluutne kõrgus on 318 meetrit. Vt
    ka suhteline kõrgus
    absoluutne sügavus 〈absoluutse sügavuse, absoluutset sügavust,
    absoluutseid sügavusi〉 (=üldsügavus) koha sügavus allpool merepinda.
    Suhteline kõrgus on ühe koha kõrgus teise suhtes.
    • Kurrutus ehk kivimite plastiline deformeerumine, mille käigus tekivad erinevate mõõtmetega kurrud. Nähtus kaasneb survepingetega maakoores.


    Samakõrgusjoon ehk horisontaal on joon , mis ühendab sama absoluutse kõrgusega punkte.
    Murenemine on protsesside kogum, mille tagajärjel maakoore pealmist osa moodustavad kivimid lagunevad.
    Füüsikalist murenemist tekitavad näiteks tuuleihe, mille korral tuule poolt kantud liivaterad kivimeid kulutavad, ja kaljuprakku voolanud vesi, mis külmudes paisub ja sellega kaljut lõhub.(KÕRBETES)
    Keemiline murenemine toimub valdavalt mitmesuguseid ioone ja lahustunud ühendeid sisaldava põhjavee, aga ka näiteks vihmavee abil. (VIHMAMETSADES)
    Karstumine on tüüpiline keemilise murenemise näide, mille puhul veega reageerinud süsinikdioksiid on moodustanud süsihappe, mis omakorda reageerib lubjakivis sisalduva kaltsiumkarbonaadiga.
    Erosioon on protsesside kogum, mille käigus maakoore pealmine osa mureneb ja kandub ühest kohast teise.
    Materjali transportijaks võivad olla vooluvesi, jää, tuul jne. Mõnikord mõistetakse erosiooni all kitsalt protsessi, mille käigus voolav vesi uuristab ja transpordib setteid.
    KLIIMA
    KLIIMA – iseloomustab piirkonna paljude aastate keskmisi ilmastikuolusid
    Kliimat kujundavad tegurid:
    1. Koha geograafiline laius e. kaugus ekvaatorist
    sõltub Päikese kõrgus
    päikesekiirte langemisnurk
    2. Üldine õhuringlus e. valitsevate tuulte suund
    tuule suunast sõltub, milliste omadustega õhumass valitseb
    külmvöötmes – ida- kirdetuuled
    ida-kagutuuled
    parasvöötmes – läänetuuled
    palavvöötmes – kirdepassaadid
    kagupassaadid
    PASSAADID – püsivalt ekvaatori suunas puhuvad tuuled
    MUSSOONID – tuuled, millede suund muutub sõltuvalt aastaajast , talvel
    puhuvad maalt merele , suvel merelt maale
    3. Kaugus ookeanist
    mereline kliima – pehme talv
    jahedam suvi, temperatuuri amplituud väiksem
    sademeid rohkem
    mandriline kliima – külm talv
    soe suvi, temperatuuri amplituud suur
    sademeid vähe
    4. HOOVUSED – suure hulga ookeanivee püsiv liikumine kindlas suunas
    soe hoovus – temperatuur kõrgem
    sademeid rohkem ( !! tõusvad õhuvoolud )
    külm hoovus – temperatuur madalam
    sademeid vähe ( !! laskuvad õhuvoolud )
    5. Pinnamood
    mõjutab õhumasside liikumist ( mäestik/ tasandik )
    kõrgustike tuulepoolsetel nõlvadel sademeid palju (tõusvad õhuvoolud! )
    absoluutse kõrguse kasvades langeb temperatuur = kõrgusvööndilisus
    1 km - 6° C
    Kliimadiagrammi lugemisel:
    kõige kõrgem temperatuur
    kõige madalam temperatuur
    temperatuuri amplituud
    sademete hulk
    sademete režiim ( sademeterikkam aastaaeg )
    TSÜKLON e. madalrõhkkond - sademeterohke, suvel jahedam, talvel pehmem ilm
    ANTITSÜKLON e. kõrgrõhkkond – kuiv, suvel palav, talvel väga külm
    Mandriline kliima-ehk kontinentaalne kliima-iseloomulik õhutemp suhteliselt suur ööpä'evane ja aastane kõikumine, väike sademetehulk , ja õhuniiskus võrreldes merelise kliimaga .
    Mereline kliima -iseloomulik sadeterikkus ning ööpäevase ja aastase õhutemperatuur suhteliselt väike kõikumine võrreldes mandrilise kliimaga.
    Samatemperatuurijoon ehk isoterm on joon kliimakaartil, mis ühendab ühesuguse õhutemperatuuriga punkte. Tavaliselt kliimakaardil kujutatakse jaanuari või veebruari ja juuli samatemperatuurijooni, mõnikord ka aasta keskmiseid samatemperatuurijooni.
    VEESTIK
    Maakeral on vett 71%, soolast 97,2 % ja magedat 2, 8 &.Magedat vett on kõige rohkem liustikes.
    Vesi Maal ja seda ümbritsevas õhkkonnas on pidevas liikumises. Selle liikumise käigus võib vesi muuta oma olekut vedelast tahkeks ja gaasiliseks.
    Ookeanides , meredes, siseveekogudes ja maapõues on vesi harilikult vedelas olekus.
    Suurtel geograafilistel laiustel (poolustel) ja kõrgmäestikes muutub see tahkeks - jääks ja lumeks.
    Päikesekiirguse toimel vesi aurub ja õuseb auruna atmosfääri.
    Veeringeid jaotatakse tema ulatuse järgi:
    • Väike veeringe esineb maailmamere ja selle kohal asuva õhkkonna vahel.
    • Suur veeringe esineb nii mere kui maapinna kohal asuva õhkkonna vahel.

    Skeemina võib veeringet kujutada nii:
    aurumine → kondensatsioon → sademed → äravool → aurumine
    Suur veeringe
    Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht, seetõttu võime alustada ookeanist. Veeringe käivitajaks on Päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma. Tõusvad õhuvoolud viivad selle auru atmosfääri jahedamatesse kihtidesse, kus ta kondenseerub pilvedeks. Õhuvoolud kannavad pilvi ümber maailma, nendes olevad veepiisakesed põrkavad kokku, ühinevad ning langevad taevast sademetena maha. Enamik sademeist sajab ookeanidesse tagasi, osa aga mandritele ning moodustab raskusjõu toimel mööda maapinda voolates pindmise äravoolu. Osa pindäravoolu veest jõuab orgudes olevatesse jõgedesse ning liigub jõeäravooluna ookeanide poole, osa aga koguneb mageveevaruna järvedesse. Suur osa sellest veest ei jõua siiski pinnaveekogudesse, vaid imbub maasse.Osa maasseimbunud veest jääb maapinnalähedastesse pinnasekihtidesse ning võib sealt maasisese äravooluna üsna ruttu pinnaveekogudesse pääseda või maapinna ja taimede kaudu auruda. Osa maasseimbunud veest vajub sügavamale maasse ning täiendab põhjaveekihtide mageveevaru pikaks ajaks. Ka see vesi liigub ja võib leida mageveeallikatena tee maapinnale ning lõpuks tagasi ookeani jõuda, kus veeringe "lõpeb" … ja algab uuesti.
    • Hoovused ehk suure koguse merevee horisontaalsed ja enam-vähem püsiva suuna ja kiirusega liikumine.
    • Soe hoovusvesi hoovuses ümbritsevast veest soojem
    • Külm hoovusvesi hoovuses ümbritsevast veest külmem.

    Hoovuseid põhjustab:
    • Püsiva suunaga tuuled.
    • Vee soolsuse- või temperatuuride erinevus.
    • Tugev tõus ja mõõn ( looded )
    • Suurte jõgede suubumine

    Jõgi on maismaaveekogu, kus vesi voolab mööda jõesängi maapinna kallakuse suunas, kõrgemalt madalamale. Jõgi tekib juhul, kui on olemas voolutee e jõeorg.
    Jõe osad (joonis 1.):
    • ülemjooks
      • suur lang
      • kiire vool
      • toimub uuristav tegevus (erosioon)
      • settimist ei toimu
    • keskjooks
      • vool rahulikum
      • uuristav tegevus nõrk
      • eelkõige uhtainete transportiv tegevus
    • alamjooks
      • vesi voolab aeglaselt
      • vooluga kohalekantud uhtained settivad, moodustades jõesette kuhjed ja delta

     
    vk
    Jõestik on peajõgi koos lisajõgede ja harujõgedega.
    Jõgede toitumine:
    • LUMESULAVESI Kevadel
    • LIUSTIKUVESI Suvel

    Jõgede tegevus:
    • KULUTAVAD Jõeorud, kärestikud, joad
    • TRANSPORDIVAD Kulutatud materjali ärakanne
    • KUHJAVAD Kulutatud materjali kuhjamine – tasandike ja deltade teke

    Mõisted
    Lähe -
    koht, kus jõgi saab alguse.
    Suue -
    koht, kuhu jõgi suubub.
    Lisajõgi -
    jõgi, mis toob oma vee peajõkke.
    Harujõgi -
    jõgi, mis tekib peajõe hargnemisel takistuse tõttu. Enamasti suudmes.
    Jõestik -
    peajõgi koos oma lisa- ja harujõgedega kokku.
    Jõgikond -
    maa-ala, kus jõestik saab oma vee. (joonis 2.)
    Veelahe -
    kahe jõgikonna vaheline piir, mis on alati kõrgem koht.
    Jõe langus -
    jõe lähte ja suudme vaheline kõrgus meetrites.
    Jõe vooluhulk -
    vee hulk (m3), mis läbib jõe suuet 1 sekundi jooksul.
    Delta -
    suue, mis tekib peajõe hargnemisel suudmes takistuse tõttu.
    Kärestik -
    kitsam koht jõesängis, kust vesi suure kiirusega läbi voolab.
    Juga -
    astang , kust vesi vabalt alla kukub.
    Kosk -
    suurema langusega jõelõik, kus vesi kiiresti alla voolab.
    Kaskaad -
    jõelõik, kust joad langevad üksteise järel mitmelt astangult, otsekui treppi mööda.
     
    Äravoolu mõjutavad tegurid:
    • Sademed (vihmaperioodil)
    • Õhutemperatuur (aurumine)
    • Lume sulamine (kevadel), liustike sulamine (suvel)
    • Juuredevool lisajõgedest
    • Läbivool järvest
    • Paisu ehitamine
    • Vee tarbimine (tööstus, põllumajandus jne)

    Lammorg - lai org, mille põhjas on tasandik - lamm. Üldiselt on põhjaerosioon lakanud ja toimib küljeerosioon.
    Lamm on suurvee poolt üleujutatav osa jõeorust. Lammid kujunevad jõgede alamjooksul .
     
    Sälkorg - V tähe kujulise ristlõikega (joonis 3.), mis on iseloomulik varases arenguastmes jõgedele. Sälkorg tekib põhja kiire uuristuse tagajärjel suure languga aladel. Väga sügavat ja kitsast sälkorgu nimetatakse ka kuristikuks.
    Soot
    Aja jooksul murrab jõe vool läbi meandri kaela otsetee ja lookest saab jäänukveekogu – soot e. vanajõgi (joonis 4.).
    Meander - jõelooge, - silmus , mida kujundavad pinna- ja põhjahoovused, mille suund ei ühti voolusuunaga.
    Delta ehk suudmemaa on jõesetete kuhjumise tagajärjel tekkinud mitmeharuline jõesuu.
    Delta tekib purdosakeste (peamiselt liiva, aleuriidi ja saviosakeste) settimisel aeglasema vooluga jõelõigul. Tavaliselt on selleks jõesuue. Setete kuhjumisel muutuvad nad takistuseks jõevoolu teel ning jõgi peab otsima uue tee. Setteist moodustuvad saared ja poolsaared.
    Soo on looduslik ökosüsteem, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa taimejäänuseid lagunemata ning ladestub turbana.
    Soo teket soodustab kliima, vettpidav pinnas, madal reljeef ja kõrge põhjaveetase. Sood tekivad maa soostumisel või järvede kinnikasvamisel.
    Eestis eristatakse sood soostunud alast, kui turba paksus on vähemalt 0,3 meetrit.
     
  • Soode tüübid ehk soode arenguastmed

    Järvede kinnikasvamine
    Tõenäoliselt on kuni kolmandik meie soodest järvelise päritoluga. Järv võib hakata kinni kasvama kas põhjast või pealt õõtsikuga kaanetumise teel. Viimane variant on vähelevinud ja saab toimuda vaid tuulte eest varjatud väikeste järvede kallastel. Kõige levinum on järvede kinnikasvamine üheaegselt põhjast ja kaldailt. Kõrge produktiivsusega eutroofseis järvedes väljub aineringest osa seal toodetud orgaanilistest ainetest ja settib järvemudana veekogu põhja. Järvemuda tiheneb ja moodustab tihke, enamasti rohekaspruuni värvusega sette- sapropeeli. Kui järve veetase ei tõuse, siis sapropeelikihi kasvades vaba vee sügavus järves järjest väheneb ning veekogu põhja asuvad taimekooslused. Taimekoosluste suktsessioonnirida järve kinnikasvamisel on hästi jälgitav.
    Sagedam on olnud veekogude kinnikasvamine ja edasine soostumine Lääne-Eesti madalikul, läänesaartel ja Põhja-Eesti lavamaal. Suhteliselt harva seevastu esineb jäevede soostumist Pärnu madalikul, Kõrg-Eesti alal, Pandivere kõrgustikul ja Sakala kõrgustikul.
     
    Maismaaline soostumine
     
    Ligikaudu 2/3 meie soodest on tekkinud arvatavasti maismaa soostumise tulemusel. Vajalikuks eelduseks on kestev liigniiskus , mis tavaliselt eeldab halvasti vettjuhtiva pinnase olemasolu. Kuid ligi 30% maismaalise tekkega soode areng on alanud liivadel. See viitab piirkonna kõrgele pinnavee tasemele . Reljeefi madalamates osades on veetaseme tõusuga vesi ulatanud maa-pinnale ja nii on seal kasvanud metsad hävinud ning alanud soostumine. Isegi pinnasevee taseme järgnev alanemine ei ole sageli suutnud peatada soostumist.
    Eristetakse nelja tüüpi maismaalist soostumist.
    1. Soostumine jõevetega toimub perioodiliselt üleujutatavatel jõelammidel. Näiteks Väikese Emajõe lammil .
    2. Toiterohkete vetega soostumine toimub kaltsiumirikka pinnakattega nõgudes. Näiteks Pandivere kõrgustiku nõlvad
    3. Kõrgustike nõlvadel, toiterohkete surveliste põhjavete väljumisaladel asuvad allikasood. Näiteks Pandivere kõrgustiku nõlvadel.
    4. Toitevaeste vetega soostumine saab toimuda liivasel pinnasel kasvavate männikute hävimisel või kanarbiku -nõmmealade rabastumisel.
    Kuigi esimesed sood tekkisid Eestis juba 10 000 aastat tagasi, algas intensiivne soostumine alles 8500- 8000 aastat tagasi. Siis tekkisid sood valdavalt maismaalise soostumise tagajärjel. Intensiivsem järvede kinnikasvamine algas umbes 6500 aastat tagasi.
    Eesti järvenõod on väga erineva tekkega.
        Suurem osa Eesti järvenõgudest on mandrijäätekkelised.
    Haanja ja Otepää moreenküngaste vahele on kujunenud saarte, poolsaarte ja lahekestega väga maalilised järved (näiteks Pühajärv, Pangodi , Kavadi, Vaskna jt.). Vooremaad ilmestavad voorte vahele kujunenud piklikud, kitsad ja võrdlemisi sügavad järved (Saadjärv, Pikkjärv, Kuremaa jt.).
        Sakala kõrgustikul leidub ürgorgudesse kujunenud järvi, millest tuntuim on Viljandi järv.
        Rannikuäärsetel aladel leidub hulgaliselt jäänukjärvi. Need on kunagised merelahed, mis on maakoore kerkimise tõttu kaotanud ühenduse merega. Vaid lahe, laisi või mere nimi reedab nende tegelikku päritolu. Sellisteks on Mullutu ja Suurlaht Saaremaal, Sutlepa meri Läänemaal, Harku järv Tallinnas, alles hiljaaegu merest eraldunud Käina laht Hiiumaal.
        Loode-Eestis ja saartel leidub mitmeid merest maasäärtega eraldatud laguunjärvi (näiteks Ülemiste järv Tallinna juures). Enamik laguune olid aga juba alguses väikesed ja on ammu kinni kasvanud.
        Jõelookeist on kujunenud väikesed soodijärved,
        rabades on hulgaliselt laugasjärvi.
        Pandivere kõrgustikul leidub pisikesi ajutisi karstijärvi.
        Ainulaadse tekkega kogu Euroopas on meteoriidi kraatrisse kujunenud Kaali järv Saaremaal.
        Päris palju järvi on rajanud ka inimene (veskijärved, veehoidlad). Neist on suurim Narva veehoidla Eesti-Vene piiril .
    Mäeliustik 
    Maakeral leidub paiku, kus suvesoojusest ei piisa kogu lume sulatamiseks. Tekib lume ülejääk, mis aasta - aastalt suureneb. Lumekihi paksus võib olla üle 100 m. Kohtades, kus on alati külm, muutuvad lumekihid omaenda raskuse tõttu jääks, sest lumest surutakse õhk välja ning tekib liustik . Et selleks on vaja eelkõige küllalt sademeid ning madalat aasta keskmist temperatuuri, siis mõistagi tekivad liustikud eriti mäestikes. Kui jää on muutunud piisavalt raskeks (20 m paksuseks), hakkab ta libisema allamäge. Tihti libisevad liustikud justkui õhukesel sulavee kihil.
    Liustiku ülemist osa nimetatakse toitealaks. See asub pilvepiiril, kus sajab pidevalt juurde uut lund. Lumi kuhjub ja muutub jääks.
    Liustiku allosas on aga äravooluala, kus jää sulab veeks.
    Liustiku voolamisel mööda kaljusid, võivad liustikku tekkida sügavad liustikulõhed.
    Mäestikes kuhjuvad liustike ette ja külgedele vallid - otsa- ja küljemoreenid, mis sisaldavad erineva suurusega kivimiosakesi ja isegi rändrahne. Mooren võib tähistada pinnavormi kui ka liustiku poolt kuhjatud setet.
    Mandriliustik
    Igilume ja igijää aladel on kogu aasta vältel õhutemperatuur alla null kraadi. Sellest tulenevalt ei sula lumi ega jää seal  kunagi ära. Sademeid aga vähesel määral siiski esineb, mille tulemusena on seal tuhandete aastate jooksul   moodustunud hiiglaslike mõõtmetega igijää- ja igilumeväljad. Sellise jääkilbi paksus võib ulatuda mitme kilomeetrini. Seda jääkilpi nimetatakse mandrijääks. Mandrijää pealmiste kihtide aina uuel ladestumisel muutuvad nad nii raskeks, et mandrinõlva piisavalt suure kallaku korral võib see hakata mööda kallakut allapoole libisema, moodustades niimoodi mandriliustiku.
    Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga. Seetõttu on ülekaalus lainete kulutav tegevus ning kujunevad kulutusrannad. Lained purustavad ja kannavad rannajoone lähedalt ära setteid ning kivimeid, mistõttu sinna moodustuvad rannajärsakud või suure kaldega nõlvad. Kui selline järsak on kujunenud monoliitsetesse aluspõhjakivimitesse, siis nimetatakse seda pangaks ja vastavat rannalõiku pankrannaks. Rannajärsakutelt lahti murtud materjal sorteeritakse lainetuse poolt ning kantakse eemale. Kõige jämedam allavarisenud materjal, mida lained pole suutelised paigast nihutama, jääb järsaku jalamile paigale.
    Laugrannikutel on ülekaalus lainete kuhjav tegevus. Lauge rannanõlvaga aladel ulatub lainetusest tingitud veeosakeste liikumine veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Veeosakeste hõõrdumise tõttu põhjaga kaotavad lained rannajoonele lähenedes järk-järgult energiat ja rannajoone lähedal on neil vaid setteid liigutav jõud. Kujunevad kuhjerannad. Sellistel rannikutel suudab vaid tormilainetus kaasa haarata jämedamat kruusast ja liivast settematerjali ning paisata seda rannanõlvale rannajoonest kõrgemale. Sinna kuhjunud materjalist kujunevad rannajoonega paralleelsed settevallid – rannavallid. Lainetusest rannale paisatud vesi haarab tagasi valgudes kaasa peenemat settematerjali, mis võib teatud tingimustel hakata kuhjuma veealusteks vallideks ehk rannabarrideks.
    Mulla tähtsus looduses:
    • Tekivad setted, muld , muutub pinnamood.
    • Muld on elukohaks paljudele organismidele.
    • Tänu mullaviljakusele saavad kasvada taimed, mis on toiduks nii loomadele kui inimesele.
    • Taimed saavad mulda kinnituda, sügav juurestik hoiab kõrgemakasvulisi taimi püsti.
    • Muld talitleb ökosüsteemis filtrina, puhastab vett ja ka õhku.
    • Muld on asendamatu loodusvara , põllumajanduses peamine tootmisvahend.

    Mulla koostis:
    Füüsikaline murenemine e rabenemine
    Keemiline murenemine e porsumine
    -on kivimite mehaaniline peenendumine ilma keemilis -mineraloogilise koostise muutusteta, mida põhjustavad temperatuuri kõikumised ja kivimipragudes oleva vee jäätumine.
    -on eriti intensiivne seal, kus temperatuuri kõikumise ulatus ja sagedus on suur.
    Kõrb, kõrgmäestik, tundra, parasvööde
    -kivimis olevate keemiliste elementide reageerimine vee, hapniku, süsihappegaasiga ja keemiliste saasteainetega
    -keemilise murenemise käigus vabanevad vajalikud toiteelemendid ( mineraalained ), mida saavad kasutada taimed ja mikroorganismid .
    -eriti intensiivselt toimub palavas ja niiskes kliimas
    vihmametsad
    MULD - maakoore pindmine kobe kiht, mis on tekkinud organismide ja kivimite vastastikusel toimel. Mullale on iseloomulik tema viljakus – võime varustada taimi mineraalainete ja veega
    MURENEMISKOORIK – maakoore pindmine osa, kus murenemine toimub
    LÄHTEKIVIM - kivim, millele tekib muld
    MULLA LÕIMIS - mulla mineraalne koostis mineraalosakeste suuruse järgi. (liiv-, liivsavi-, saviliiv -, savimuld)
    MULLAHORISONT – mulla läbilõikes eristatavad erinevad kihid. Erinev värvus ja paksus. Horisondid erinevad üksteisest lõimise, struktuuri, orgaanilise aine sisalduse, keemilise koostise poolest
    MULLAPROFIIL - kujuneb välja erinevate mullaprotsesside tulemusena
    MULLATEKKETEGURID:
    Lähtekivim. Lähtekivimi murenemisel tekib mulla mineraalne osa. Lähtekivim annab mullale mineraalse aluse ja määrab tema füüsikalised ja keemilised omadused: mulla lõimise, õhu- ja niiskusesisalduse, soojenemiskiiruse ja toitaineterikkuse.
    Kliima. Kliimast sõltub murenemise kiirus, kas on ülekaalus füüsikaline või keemiline murenemine, milline on murenemise lõppsaadus. Sademetest ja temperatuurist sõltub mullal kasvav taimestik , mis määrab omakorda aineringe, orgaanilise aine kogunemise ja mineraliseerumise vahekorra (mulla orgaanilise aine koostise ja hulga). Kliimast sõltub mullasisene bioloogiline aktiivsus.
    Reljeef. Reljeef mõjutab mulla vee- ja soojusrežiimi, ainete ümberpaigutumist. Lõunapoolsed nõlvad soojenevad ja kuivavad kiiremini, põhjapoolsemad aeglasemalt. Järskudelt nõlvadelt kantakse mullakiht nõlva jalamile jne.
    Taimed. Taimede lagunemisel tekib mulla orgaaniline osa - huumus . See sisaldab taimekasvuks vajalikke elemente nagu C, N, S ning hoiab tänu oma peensusele kinni vett.
    Mullaorganismid. Taimede ja mullaelustiku koostegevuse tulemusena toimub mulla huumushorisondis aktiivne biogeokeemiline aineringe. Segavad mulda, eritavad ainevahetuse käigus mulda mitmesuguseid aineid.
    Aeg. Aja jooksul muutub mullakiht paksemaks, vesi kannab aineid mullas ümber ja kujunevad mulla horisondid. Mida noorem on muld, seda rohkem sõltuvad tema omadused lähtekivimist.
    Inimtegevus. Külmas ja niiskes kliimas, kus mullateke on aeglane, on mullad väga tundlikud inimtegevusele ja taastuvad ning vabanevad saasteainetest väga aeglaselt. Ekvatoriaalkliimas võib vale põlluharimine mullad sootuks hävitada (metsade mahavõtmine, erosioon, pinnase kivistumine), muldade niisutamisega võivad mullad soolduda jne.
    leetumine – protsess, kus orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul mulla mineraalosa laguneb lahustuvatest ühenditeks, mis mullas liikuvate vete toimel uhutakse sügavammale. Huumushorisondi alla kujuneb hele leethorisont . Väheneb mulla viljakus.
    kamardumine - mullatekkeprotsess, mille käigus orgaaniline aine, eeskätt huumus ja koos sellega ka mineraalsed ühendid kogunevad mulla pindmisesse kihti (tekib huumushorisont ) Eriti intensiivne kamardumine toimub rohtlates , kus on mõõdukas kliima ja keemiliste elementide rikas lähtekivim.
    gleistumine - pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses muldkeskkonnas toimuv protsess, mille käigus anaeroobsed mikroorganismid hangivad endale vajaliku hapniku peamiselt raud(III) oksiidist , mis taandub raud(II)oksiidiks. Viimased moodustavad mulla mineraalidega reageerides sinakaid või rohekaid gleimineraale. Väheneb mulla poorsus ja halveneb veeläbilaskvus. Eriti iseloomulik tundramuldadele, meil esineb Lääne-Eestis tasandikualadel.
    sooldumine – esineb kuiva kliimaga aladel, kus auramine on intensiivne ja kus mulla läbiuhtumine toimub harva või üldse mitte, seetõttu sisaldavad mullad rohkelt vees lahustuvaid soolasid.
    Muldade sekundaarne sooldumine on tingitud põldude niisutamisest. Jõeveega niisutamine ei ole efektiivne, sest kuiva kliimaga piirkondade jõeveed on suhteliselt soolarikkad. Niisutusvesi toob kaasa põhjaveetaseme tõusu ning auramise toimel tõusevad maapinnale vees lahustunud soolad. Lisaks on nõos asuvatelt niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine sageli raskendatud.
    soostumine - protsess kus orgaaniline aine ladestub mineraalosa pinnale. Iseloomulik kõrge põhjavee ja veega küllastunud aladel
    Mullad erinevates loodusvööndites:
    tundras – karmi kliima, igikeltsa ja vähese taimestiku tõttu on mulla teke väga aglane. Õhukesed ja väheviljakad tundra gleimullad . Pidevas liigniiskuses (sademeid rohkem kui aurab) toimub gleistumine ja turvastumine.
    okasmetsas – jahedale ja niiskele kliimale, kus sademete hulk ületab aurumise , on tüüpilised leetmullad.
    sega- ja lehtmets paras kliima, sademed ja auramine tasakaalus. Kujunevad viljakad metsapruunmullad /kamarleetmullad- nende viljakus on väiksem/
    rohtlates – kuivale ja soojale kliimale, kus aastane sademete hulk on tasakaalus aurumisega, on iseloomulikud viljakad mustmullad. Kamardumine.
    kõrbes – kuivas kliimas on sademeid vähe ning aurumine suur, mullad on sooladerikkad. Sooldumine.
    vihmametsas – palavale ja niiskele kliimale on iseloomulik intensiivne keemiline murenemine, paks mullakiht. Huumust vähe, sest see laguneb väga kiiresti. Kolla -ja punamullad.
    LOODUSVÖÖNDID: TABEL ON TEIL OLEMAS.
    ROHTLAmaastik ,kus kasvavad kuivalembelised ja lühikese kasvuajaga rohttaimed
    STEPP – ……….. Euroopas,Aasias
    PUSTA - ……… Ungaris
    PREERIA - … Põhja Ameerikas
    PAMPA - ……. Lõuna Ameerikas
    VELD - ………. Aafrikas
    EROSIOON – pinnase ärakanne tuule või vee poolt
    UHTORG – ajutise vooluvee ( vihm ) uuristatud org
    KÕRB – ala, kus taimkate on väga hõre või puudub üldse
    TAKÕRR – savikõrb
    ERG – liivakõrb
    EFEMEER – lühieataim
    SUKULENT – taim, mille paksud lehed ja varred sisaldavad palju veesäilituskude
    OAAS – lopsaka taimkattega ala kõrbes, kohtades, kus põhjavesi on pinna lähedal
    DROMEDAR – üksküürkaamel
    BAKTRIAN – kahe küüruga kaamel
    VADI – ajutise vooluga jõesäng Aafrikas, Araabia poolsaarel
    KRIIK - ……………………………………… Austraalias
    BEDUIIN – rändkarjakasvataja
    NOMAADID – rändrahvad, karjakasvatajad
    ENDEEM – väikese levikualaga (areaaliga) taime või loomaliik
    MAKJA – vahemereline võsa Apeniini poolsaarel ja Lõuna Aafrikas
    FRÜÜGANA - …….. Balkani poolsaarel
    CHAPARRAL - ……. Pürenee poolsarel, Californias
    SAVANN – puisrohtla
    LJAANO - ……. Lõuna Ameerikas Orinoco madalikul
    KAMPO - ……………………………………… Brasiilia mägismaal
    BAOBAB – ahvileivapuu
    AKAATSIA – vihmavarjukujulise võraga
    MASAID – Ida Aafrika savannide põlisrahvas
    SELVA – vihmamets Amazonase madalikul Lõuna Ameerikas
    LIAAN – puitunud varrega ronitaim
    EPIFÜÜT – pealkasvaja taim,toitub õhujuurte abil
    SAPROFÜÜT – kõdutaim, toitub seente abil lagunevast orgaanilisest ainest
    HEVEA – kautšukipuu
    BALSAPUU – väga kerge puiduga puu
    KIINAPUU – koorest valmistatakse malaariavastast ravimit
    KOPRA – kookospähklite kuivatatud sisu ( tooraine toiduainetetööstusele)
    BATAAT – maguskartul, juuremugulad sisaldavad tärklist
    MANIOKKtroopiline mugulvili
    KAPIBAARA – suurim näriline maailmas
    MANGROOV – madalate puude tihnik troopikamerede randades , lahtedes
    PIRAAJA – röövkala
    ANAKONDA – suurim madu
    KOOLIBRI – maailma väikseim lind
    MUDAHÜPIK – kala, kes suudab ka kuival elada
    TAIGA – okasmets
    TUMETAIGA – valdavalt kuused, merelisema kliimaga aladel
    HELETAIGA – männid, lehised, mandrilisema kliimaga aladel
    IGIKELTS e. KIRSMAA – kestvalt läbikülmunud maa pindmine osa
    HIIDSEKVOIA e. MAMMUTIPUU – maailma suurim puu ( Sierra Nevadas P – Ameerikas)
    TUNDRA – lähisarktilisele kliimale iseloomulik taimkate ( puhmad, põõsad, samblad …)
    PORO – põhjapõder Skandinaavias, kodustatud
    KARIBUU – põhjapõder Põhja Ameerikas, metsik
    INNUITID – eskimod, Põhja Ameerika põlisrahvas
    IGLU – eskimode jääonn
    KAJAK – eskimode paat
    NUNATAK – jääst väljaulatuv paljas kaljunukk
    ORKAAN – troopiline tsüklon USA`s
    TAIFUUN - …………………………. Aasia idarannikul, Vaikses ookeanis
    MUSSOON – tuul, mille suund muutub sõltuvalt aastaajast ( suvel merelt maale, talvel maalt merele)
    PASSAAT – pidevalt ekvaatori suunas puhuv tuul, põhjapoolkeral kirdepassaadid, lõunap. Kagupassaadid
    VERTIKAALNE TSONAALSUS e. kõrgusvööndilisus – mäestikes esinev loodusvööndite vahetumine seoses
    kõrguse suurenemisega
    Lõunapöörijoon ehk Kaljukitse pöörijoon on pöörijoon, mille laiuskraad on 23,5° S. Selle paralleeli peal on päike seniidis üks kord aastas - 22. detsembril. Sel ajal on põhjapoolkeral talv ja lõunapoolkeral suvi. Lõunapöörijoon on tinglik piir palavvöö ja parasvöö vahel.
    Põhjapöörijoon ehk Vähi pöörijoon on pöörijoon, mille laiuskraad on 23,5° N. Selle paralleeli peal on päike seniidis üks kord aastas – suvise päikeseseisaku ajal. Sel ajal on põhjapoolkeral suvi ja lõunapoolkeral talv. Põhjapöörijoon on tinglik piir palavvöö ja parasvöö vahel.
    Oaas on kõrbest ümbritsetud piiratud ulatusega viljakas ala.
    Oaasid paiknevad tavaliselt seal, kus põhjaveehorisont lõikub maapinnaga (tekivad allikad ja järved). Kõrbi läbivad kaubateed kulgesid enamasti läbi oaaside. Oaasideks nimetatakse ka liustikega mittekaetud alasid Antarktikas .
    Alepõllundus on maaharimise viis, kus põldude rajamiseks raiutakse mets maha ning põletatakse. Järelejäänud tuhk on külvatavatele taimedele rammus väetis, kuid seda vaid mõneks aastaks.
    RAHVASTIK
    Kõik mingil territooriumil (teatud riigis, linnas, saarel jne.) elavad inimesed moodustavad selle maa-ala rahvastikuvt!.
    Rahvastikku, tema arvu, koosseisu ja arengu seisukohast uurib rahvastikuteadus e. demograafia. Rahvastik pakub suurt huvi ka geograafidele. Rahvastikugeograafia uurib rahvastiku paiknemist, koosseisu, hõive muutusi nii maailma kui erinevate territooriumide lõikes, samuti nende mõju loodus-, majandus- ja ühiskondlikele protsessidele.
    Rahvastikualaseid teadmisi on seega tarvis eelkõige loodus-, majandus-, poliit - ja kultuurgeograafia paremaks mõistmiseks.
    Rahvastikku iseloomustatakse väga paljude näitajatega:
    Pika aja jooksul kasvas rahvaarv aeglaselt, sest iive oli väike (sündimus ja suremus suured). Kiiremini hakkas rahvaarv kasvama XVIII sajandil peamiselt Lääne-Euroopa riikides, sest tänu meditsiini arengule ja
    elamistingimuste paranemisele suremus vähenes ja eluiga pikenes. Esimene miljard täitus 1804. aastal. Teise
    miljardi täitumiseks kulus 123. aastat, kolmanda täitumiseks vaid 33. aastat. Kuue miljardi piiri ületas maailma rahvaarv 1999. aastal.
    Tagajärjed: rahvaarvu kasv on tekitanud väga suuri sotsiaal-majanduslikke probleeme: toidupuudus (eriti
    arengumaades), piirkonniti ülerahvastatus ja ülelinnastumine, tööpuudus, üha suurenev majanduslik
    ebavõrdsus, suureneb koormus loodusvaradele, jäätmete ladustamise ja utiliseerimise probleemid jne.
    Kõige rohkem inimesi (61%) elab Aasias. Selle maailmajao rahvaarv kasvab pidevalt ja küllaltki kiiresti tänu kõrgele loomulikule iibele. Ligi 13% rahvastikust elab Aafrikas ja sealne elanikkond kasvab kõige kiiremini praegu ja ka tulevikus (samuti kõrge iive). Euroopas elab 12% maailma rahvastikust, selle maailmajao
    rahvastik väheneb praegu ja ka tulevikus nii absoluutselt kui ka suhteliselt, sest loomulik iive on madal, paljudes riikides isegi negatiivne. Põhja-Ameerika rahvastik on kasvanud kiiremini kui Euroopa oma, kuid osatähtsus maailmas (5%) on samuti vähenenud. Lõuna-Ameerika rahvastik on kasvanud kiiresti ja ka osatähtsus on suurenenud (loomulik iive suur) .
    Naiste seisund ühiskonnas: arenenud riikides on sündimus väiksem, sest suurem osa naisi õpib või töötab,pereloomisele mõeldakse hiljem ja perre soovitakse vähe lapsi. Arengumaades on suurem osa naisi kodused, nende rolliks ühiskonnas peetaksegi laste sünnitamist.
    Viljakas eas naiste arv mõjutab arengumaades otseselt sündimust, sest rasestumisvastaseid vahendeid kasutatakse suhteliselt vähe. Arenenud maades eriti ei mõjuta.
    Laste sünnitamise vanus (partneri leidmise võimalus ja seksuaalkäitumise normid ühiskonnas) – arengumaades hakatakse sünnitama varasem, naiste tööhõive suurenemine soodustab sünnitamisea nihkumist hilisemale ajale
    Religioon (mõjutab tavasid ja suhtumist pereellu, perekonna planeerimisse) – usklikes peredes sündimus suurem, pered suuremad. Arengumaades on usklike osatähtsus rahvastikus suurem.
    Pereplaneerimise võimaluste olemasolu ja nende kasutamine (rasestusvastaste vahendite kasutamine, meditsiini areng, abordid) - vähendavad sündimust; kättesaadavamad arenenud ühiskondades; kasutavad haritumad inimesed
    Traditsioonid ühiskonnas - arenenud ühiskonnad hindavad lastele kulutatud aega, raha, teostusvõimalusi, seega ei saa palju lapsi olla. Arengumaades peetakse lapsi pere toetajaks, kulutused haridusele palju väiksemad.
    Eesti rahvastikupüramiid 2008 a.
    MAJANDUS-VIHIK JA (INERNET-EESTI GEOGRAAFIA CD)
    KESKKOND
    Kasvuhooneefekt on looduslik protsess, mis on atmosfääris esinenud kas suuremal või vähemal määral kogu aeg.
    Peamiseks soojuskiirguse neelajaks on:
    • veeaur,
    • lisaks veel süsihappegaas CO2,
    • metaan CH4,
    • naerugaas N2O,
    • maalähedane osoon O3 jt gaasid,
    • samuti aerosool.
    Kokku on selliseid gaase atmosfääris üle 40 ja neid nimetatakse kasvuhoonegaasideks.
    Nendel geoloogilistel ajastutel, kui CO2 sisaldus oli suur, valitses maakeral soe kliima, ja kui see oli väike, siis domineeris külm kliima koos mandri- ja mägijäätumisega. Viimastel aastakümnetel on inimtegevuse tagajärjel eelkõige süsihappegaasi, aga ka metaani ja naerugaasi hulk suurenenud. Arvatakse, et see ongi põhjustanud kliima soojenemise.
    Kogu maakera keskmine temperatuur päris pinnalähedases õhukihis on + 15o C. Kui kasvuhooneefekt ei toimiks, siis oleks see vaid - 18o C.
    Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri, kuid pikalainelise soojuskiirguse väljumine on takistatud. See neeldub õhus, mille tagajärjel atmosfäär soojeneb.
    Tähtsamad kasvuhoonegaasid :
    süsihappegaas ehk süsinikdioksiid CO2
    • eraldub fossiilsete kütuste põlemisel (87%);
    • tekib metsade mahavõtmisel (suur kogus süsihappegaasi pääseb atmosfääri); eriti troopilistel aladel, kus massiliselt hävitatakse vihmametsi) (11%);
    • eraldub lubja (kaltsiumoksiidi ehk tsemendi) tootmisel (2%)

    metaan CH4 - värvusetu, lõhnatu õhust kergem gaas - maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena., eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest (28%); paiskub õhku ka koduloomade (nt veiste) väljaheidetest (29%), eraldub prügilatest (10%); moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist.
    eralduvad aerosoolide (deodorandid, lämmastikoksiidid Nox
    • moodustuvad peamiselt sisepõlemismootorites, autoheitgaasid,
    • paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest (35%);
    • tekivad lämmastikväetiste lagunemisel mullas, kust nad õhku lenduvad (21%);
    • NO2 eraldub ka biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena (42%)

    freoonid
    • mitmesugused vahud ),
    • külmikute ning külmutussüsteemide,
    • õhukonditsioneeride,
    • tulekustutusseadmete,
    • keemiliste puhastusvahendite kasutamisel .

    Globaalse õhutemperatuuri kasvu tagajärjed:
    Mõju põllumajandusele:
    põudade (väheneb saagikus), samas, kasvuperioodi pikenemine Põhja- Kanadas ja Euroopas võib saake aga suurendada. Vihmasadude sagenemine teistes piirkondades põhjustab endisest enam üleujutusi ja põllukultuuride hävimist. Llõunapoolsete kahjurite levik suurematele laiuskraadidele. Joogivee puudus võib tabada just arengumaid, see muutub XXI sajandil veelgi suuremaks probleemiks.
    Mõju inimeste tervisele.
    Soojemas kliimas hakkavad oma elupaiku laiendama moskiitod , puugid ning närilised, kes kõik levitavad mitmesuguseid haigusi. Põuast tingitud puhta joogivee nappus suurendab nakkuste levikut. Kuumalainete sagenemine põhjustab suurlinnades õhukvaliteedi halvenemist, mis omakorda suurendab südame-, kopsu- ning teiste krooniliste haiguste sagenemist.
    Liustike sulamine.
    Mägedes asuvad liustikud lihtsalt sulavad, nende arv võib väheneda järgneva saja aasta jooksul veerand kuni pool korda. See omakorda mõjutab lähedalasuvaid ökosüsteeme ning aastaajalisi veevarusid jõgedes (sh ka joogivesi ).
    Rannikualade üleujutused.
    Eelmise sajandi jooksul on üldine maailma merepind tõusnud umbes 15 cm. Arvatakse, et globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb see aastaks 2030 veelgi 18 cm. Tulemuseks on üleujutatud madalamad saared ning rannikualad .
    Looduse mitmekesisuse vähenemine.
    Järsk kliima muutus ohustab liigilist mitmekesisust ning ökosüsteemide stabiilsust. Paljude liikide elukohad hävivad kliima soojenemise, metsade mahavõtmise ja teiste keskkonnaprobleemide koosmõjul. Kui taimed ja loomad ei suuda uute tingimustega kiiresti kohaneda, siis surevad nad lihtsalt välja. Mäestike ökosüsteemid on hävimisohus. Väärtuslikud rannikupiirkondades asuvad ökosüsteemid satuvad tõsise ohu alla. Neis piirkondades asuvad ainulaadsed ning hinnalised ökosüsteemid nagu mangroov- metsad, korallriffid ning mitmed vetikate kooslused . Jõgede deltad, atollid ja korallrahud on kõik mõjutatud tormidest ning sademtest. Soojemad merevee temperatuurid võivad hävitada igasugustele muutustele tundlikud korallid.
    Muutused loodusvööndite piirides.
    Metsad kohanevad aeglaselt muutuvate tingimustega. Mitmed puuliigid võivad kaduda. Ilmselt kannatavad põhjapoolsemad metsad rohkem. Tõenäolislt muutuvad paljud kõrbealad veelgi kuumemaks ja kuivemaks. Kõrgem õhutemepratuur võib ohustada mitmeid taimi ja loomi.
    Happesademete tekkepõhjused:
    Inimtegevus:
    • fossiilsete kütuste ( nafta , kivisüsi, põlevkivi jt) põletamisel satuvad õhku väävli- ja lämmastikuühendid SO2, NOx, (peamine happevihmade põhjustaja),
    • metallisulatamine;
    • metsatulekahjud CO
    Looduslikud protsessid:
    • vulkaaniline tegevus SO2, äike.

    Happesademete tagajärjed:
    Kahjustuvad eelkõige okaspuud (metsad): hävib okkaid kattev vahakiht, suureneb auramine ja puud kuivavad. Vähenevad puutüvedel kasvavad samblikuliigid.
    “Must Kolmnurk” Tsehhi , Poola, Saksama piiril palju metsa hävinud, Ka Kagu-Soomes ja Ida-Lapimaal
    SO2 lagundab taimerakkude kattekoed ja lagundab kloroplaste
    Kiireneb keemiline murenemine: ehitised lagunevad, skulptuurid murenevad, raudesemed roostetavad kiiremini.
    Veekogude vesi muutub happelisemaks. Paljud veeorganismid ( kalad ) hukkuvad, vaesub liigiline koosseis (Lõuna-Rootsi, Lõuna-Norra, USA, Kanada ).
    Mullad muutuvad happelisemaks. Happelisemas keskkonnas tõrjutakse taime toitained välja, kiireneb leostumine, taimed ei saa neid kätte. (Soomes suurem probleem kui näiteks Põhja-Eestis).
    Mõju inimese tervisele. Sagenevad hingamisteede haigused ( bronhiit , astma, kopsuvähk).
    Happesademed võivad kahju tekitada kaugel nende tekkekohast.
    Sudu tekib, kui õhku sattunud mürgised põlemisproduktid (tahm, suits) segunevad uduga (õhuniiskusega).
    Osoonikihi hõrenemine - osoon tekib atmosfääri ülemistes kihtides kaheaatomilisest hapnikust ultraviolettkiirguse toimel. Inimtegevus viib osoonikihi osalisele lagunemisele, tekivad nn. osooniaugud. Peamised osoonikihti lõhkuvad ained on freoonid ja lämmastikoksiidid. Lämmastikoksiidide peamiseks tehislikuks allikaks on põlemine küttekolletes ja sisepõlemismootorites. Freoone toodetakse külmutusseadmetes kasutamiseks.

  • Vasakule Paremale
    Põhikooli geograafia eksamimaterjal #1 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #2 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #3 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #4 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #5 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #6 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #7 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #8 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #9 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #10 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #11 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #12 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #13 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #14 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #15 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #16 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #17 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #18 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #19 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #20 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #21 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #22 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #23 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #24 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #25 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #26 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #27 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #28 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #29 Põhikooli geograafia eksamimaterjal #30
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 30 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-05-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 35 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor cati Õppematerjali autor

    Sarnased õppematerjalid

    thumbnail
    30
    doc

    ÜLDMAATEADUS 11.KL.

    KIHTVULKAAN KILPVULKAAN ÜLDMAATEADUS 11.KL. eisega vahelduvad tardunud ja laava kihid Üksteisega vahelduvad tardunud laava kihid Ülle Liiberi eksamimaterjalid. Maigi Astoki täiendustega. Lisaks veel materjale internetist ja Ivi Olevilt. 1. Oskab kasutada kaarte, tabeleid, graafikuid, diagramme, jooniseid, pilte ja tekste informatsiooni leidmiseks, seoste analüüsiks, üldistuste ja järelduste tegemiseks, otsuste langetamiseks, prognooside ja hüpoteeside esitamiseks; KAARDIÕPETUS 2. analüüsib suuremõõtkavalise kaardi abil looduskomponentide (pinnamood, veestik, taimkate, maakasutus, teede ja asustuse iseloom) vahelisi seoseid ja inimtegevuse võimalusi; 3. analüüsib üldgeograafiliste ja temaatiliste kaartide abil etteantu

    Geograafia
    thumbnail
    30
    doc

    Üldgeograafia 10.kl

    ÜLDGEOGRAAFIA MAA SFÄÄRID Maa sfäärid on süsteemid (terviklikud objektide kogumid, mida iseloomustab * elementide omadused; * hulgad; * paigutus; * omavahelised seosed. Maa süsteemid on avatud süsteemid, toimub aine ja energia vahetus süsteemi ja teda ümbritseva keskkonna vahel. Vastand ­ suletud Maa süsteemid on dünaamilised ­ muutuvad ajas, eri kiirusega. Vastand- staatilised Maa sfäärid on kihilise ehitusega ja omavahel seotud ja mõjutavad üksteist. Koostis Ligikaudne Tihedus Muutused Sfäär paksus, ulatus Litosfäär (jäik Maakoor ja 50-200 km Aeglased,(igapäevaselt kivimiline kest) vahevöö ülaosa sügav, ulatub püsiv), kivimiringe, O, Si, Fe, Ca, kuni pinnal mulla teke

    Geograafia
    thumbnail
    12
    doc

    geograafi 10 klassi ülemineku eksamiks

    Litosfäär. Litosfäär - astenosfääri peale jääv maa kivimkest, mis on liigendatud laamadeks. Astenosfäär ­ ookeanite all ~50 km, mandrite all ~200km sügavusel paiknev kivimite mõningase ülessulamise kiht, millel triivivad litosfääri laamad. Maa tuum ­ 2900 km-st sügavamale jääv nikkelrauast koosnev maa kõige sügavam osa, mis jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks. Vahevöö ­ maakoore ja tuuma vahele jääv maa kivimikest Mandriline maakoor ­ mandrite ja selfimerede alla jääv maakoor, keskmiselt 35-40km, mägede all 60-70km paksune. Ookeaniline maakoor ­ ookeanide alla jääv, põhiliselt basaltseist kivimitest koosnev keskmiselt 11 km paksune koor. Kurrutus ­ kivimite lainekujulise ilmega plastiline deformatsioon. Murrang - rike, mida mööda on toimunud kivimkehade nihkumine (murrangupinnaga paralleelne liikumine) üksteise suhtes. Magma - Maa sisemuses asuv ülessulanud kivimeist koosnev vedel mass. Laava - vedelas olekus kivimid, mis

    Geograafia
    thumbnail
    17
    docx

    ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass

    ÜLEMINEKUARVESTUS GEOGRAAFIAS 11.klass 1. LITOSFÄÄR a) Joonise abil seleta maa siseehitust ning võrdle mandrilist ja okeaanilist maakoort Näitaja Mandriline maakoor Okeaaniline maakoor Maakoore paksus 40-80 km 5-8 km Vanus Vanem u. 4 miljardit aastat Noorem u. 180 miljonit aastat Koostis Tard,- sette,- moondekivimid Sette- ja tardkivimid (basalt) (graniit) Moodustus / Tihedus Mandrid / kergem Maailmamere põhi / raskem b) Võrdle geoloogilisi protsesse (vulkanism, maavärinad, kurrutused, murrangud, kivimite teke, süvikute teke, maakoore teke ja hävimine) laamade erinevatel servadel (okeaaniliste laamade eemaldumine, okeaanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe okeaa

    Geograafia
    thumbnail
    41
    docx

    Maa kui süsteem

    SISUKORD 1.MAA KUI SÜSTEEM................................................................................................................... 2 2.MAA TEKE JA ARENG................................................................................................................ 3 3.MAAKERA TEKE........................................................................................................................ 3 4.GEOLOOGILINE AJASKAALA...................................................................................................... 4 5.MAA SISEEHITUS...................................................................................................................... 6 6.LAAMTEKTOONIKA................................................................................................................... 6 6.1.Laamade liikumine............................................................................................................... 7 6.2.Laamade liikumise võimalused................

    Geograafia
    thumbnail
    14
    odt

    Geograafia, kordamine eksamiks

    Litosfäär Ookeaniline maakoor Mandriline maakoor koosneb kivimitest, mis on tekkinud astenosfääri moodustab mandreid kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku ­ koosneb mitmesugustest tard, sette ja basaltse magma ­ tardumisel. moondekivimitest kivimitel lasuvad süvamere setted paksem/vanem õhem/noorem kergem/väiksem tihedus raskem/suurem tihedus Näitaja Mandriline maakoor Ookeaniline maakoor Maakoore Kuni 70 km Kuni 20 km paksus Maakoore vanus Kuni 4 miljardit aastat Kuni 180 milj. aastat Maakoore 2,7 (kergem) 3,0 (raskem) tihedus Kivimikihid Settekivimid, graniit,

    Geograafia
    thumbnail
    27
    odt

    Maateaduste alused (kordamisküsimused)

    6. Uurib geograafilise sfääri territoriaalse (ehk horisontaalse) ja vertikaalse diferentseerumise (ehk jagunemise) põhilisi seaduspärasusi. Geograafiline sfäär ehk maastikuline sfäär: 30-35km paksusega. Üldmaateaduse tähtsus õppeainena seisneb veel selles, et lisaks maastikulise sfääri tundmaõppimisele käsitletakse kõige üldisemalt ka kõiki põhilisi geosfääre, mis annab aluse eridistsipliinide õppimiseks. Üldmaateadus: kompleksse füüsilise geograafia haru, mis uurib kõige üldisemas plaanis geograafilise sfääri struktuuri, diferentseerumise, funktsioneerimise, dünaamika ja evolutsiooni seaduspärasusi. 3.Geograafia arengu põhilised etapid. 1.Kirjaliku ajaloo andmeil võib geograafilisi teadmisi leida juba vanast Mesopotaamiast, kus saviplaatidele oli kantud linnade ja maade skeeme, andmeid veeseisude ja veejagamise kohta jne. Antiikajast on säilinud vanade õpetlaste käsikirjad võõraste maade kirjeldustega 2

    Maateadus
    thumbnail
    13
    doc

    Maateaduse aluste kordamisküsimused

    geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi. 2. Geograafiliste teaduste süsteem, üldmaateaduse koht teadussüsteemis. Loodusgeograafia ­ tegeleb looduse uurimisega. See teadus jaguneb omakorda terveks reaks teadusharudeks (geomorfoloogia, hüdroloogia, biogeograafia jne.). Ühiskonnageograafia ­ tegeleb ühiskonnateaduste hulka kuuluvate geograafiliste probleemide uurimisega. Siia kuuluvad sellised geograafia haruteadused nagu rahvastikugeograafia, poliitiline geograafia, kultuurigeograafia jne. Üleminekuteaduste geograafia ­ asub loodus- ja ühiskonnateaduste piiril ning hõlmab eriteadusi nagu meditsiinigeograafia, looduskasutuse geograafia jne. Üldmaateadus on geograafilise hariduse peamine õppeaine, loodusgeograafiliste teaduste alus. Üldmaateadus uurib Maa kui terviku ehituse, koostise, arenemise ja geograafilise liigestuse üldisi seaduspärasusi. Üks vanimaid geograafia harusid on maadeteadus. See käsitleb Maad piirkondade, s.o

    Maateadus




    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun