geograafi 10 klassi ülemineku eksamiks (6)

Litosfäär.
Litosfäär - astenosfääri peale jääv maa kivimkest, mis on liigendatud laamadeks .
Astenosfäär – ookeanite all ~50 km, mandrite all ~200km sügavusel paiknev kivimite mõningase ülessulamise kiht, millel triivivad litosfääri laamad .
Maa tuum – 2900 km-st sügavamale jääv nikkelrauast koosnev maa kõige sügavam osa, mis jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks.
Vahevöö – maakoore ja tuuma vahele jääv maa kivimikest
Mandriline maakoor – mandrite ja šelfimerede alla jääv maakoor, keskmiselt 35-40km, mägede all 60-70km paksune.
Ookeaniline maakoor – ookeanide alla jääv, põhiliselt basaltseist kivimitest koosnev keskmiselt 11 km paksune koor.
Kurrutus – kivimite lainekujulise ilmega plastiline deformatsioon .
Murrang - rike , mida mööda on toimunud kivimkehade nihkumine (murrangupinnaga paralleelne liikumine) üksteise suhtes.
Magma - Maa sisemuses asuv ülessulanud kivimeist koosnev vedel mass.
Laava - vedelas olekus kivimid, mis on vulkaanipurske tagajärjel maapinnale jõudnud.
Kihtvulkaan – vulkaan , mille koonuse moodustavad nii tardunud laavavoolude kui ka plahvatuslikel pursetel välja paisatud purustatud kivimite ja tuha kihid .
Kilpvulkaan – vulkaan , mille koonuse moodustavad tardunud laavavoolud.
Maavärin - maapinna vibratsioon ja nihked , mis tekivad maapõue kivimites kuhjunud elastsete pingete lahendumisel koos kivimite rebenemisega.
Epitsenter - punkt maapinnal maavärina tekkekoha ehk kolde ehk hüpotsentri kohal.
Mineraal – looduslikult tahke lihtaine või keemiline ühend, millel on iseloomulik kristallstruktuur.
Kivim – loodusliku tekkega mineraalide tsementeerunud mass.
Maak – majandusliku huvi pakkuvad kivimid ja mineraalid
Kivimiteringe – mineraalainese looduslik ringlus läbi eri tüüpi sette-, moonde- ja magmakivimite.
Tardkivim – nii maakoores kui maapinnal magmast tardunud kivim .
Settekivim - kivim, mis on tekkinud lahustest väljasadestumise teel või murenemissaaduste ja organismide jäänuste ladestumisel ja kivistumisel.
Moondekivim – maakoores kõrgendatud rõhu ja temperatuuri tingimustes moodustunud kivimid.
Basalt - peeneteraline kuni klaasjas harilikult musta värvi vulkaaniline kivim.
Graniit - hall, roosakas või punakas jämedateralise struktuuriga enamasti tardkivim.
Laamtektoonika – geoloogiateadus, mis uurib laamade triivi ja sellest tulenevaid nähte.
Maalihe - maa liikumine maa välisjõudude (tuule, vee ja jää) ning inimtegevuse tagajärjel.
1. Iseloomusta joonise abil Maa siseehitust ning võrdle mandrilist ja ookeanilist maakoort.
Maa piirist kuni 2900 km sügavuseni laiub kivimeteoriitidele sarnaste kivimitega vahevöö. Selle ülaosas on mõnesaja km paksune plastiline astenosfäär (ookeanide all 50-70 km, mandrite all kuni 200 km). Astenosfäär on vahevöö kivimite mõningase ülessulamise – basaltse magma tekkepiirkond. Maakoort koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga nimetatakse litosfääriks. Nikkelraua koostisega Maa tuum paikneb sügavustel 2900-6378 km, jagunedes vedelaks välis- ning tahkeks sisetuumaks. Vedela metalli pöörisvoolud välistuumas tekitavad Maa dünaamilise magnetvälja.
Mandrilise ja ookeanilise maakoore võrdlus:
Mandriline maakoor
Ookeaniline maakoor
Maakoore paksus
Kuni 70km
Kuni 20km
Maakoore vanus
Kuni 4 miljardit aastat
Kuni 180 miljonit aastat
Maakoore tihedus
2,7 (kergem)
3,0 (raskem)
Kivimikihid
Settekivimid , graniit, basalt
Settekivimid, basalt
2. iseloomustab laamade liikumist ja selgitab laamade liikumisega seotud geoloogilisi protsesse: vulkanism , maavärinad, kurrutused , murrangud, kivimite teke
3. oskab võrrelda geoloogilisi protsesse laamade erinevatel servaaladel : ookeaniliste laamade eemaldumine, ookeanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe ookeanilise laama põrkumine;
Ookeanilaama sukeldumine mandrilaama alla
Raskema ookeanilaama serv sukeldub kergema mandrilaama alla.
Subduktsiooni ehk sukeldumispiirkonda nimetatakse ka aktiivseks ookeaniääreks.
Ookeanis tähistab vajumiskohta kitsas ja sügav vagumus e süvik;
Laamade põrkumisel tekkiva tugeva surve tagajärjel pressitakse mandrilaama servas olevad kivimid kurdudesse, tekib kurdmäestik
Vahevöösse vajunud kivimid sulavad osaliselt üles ja tekitavad magmakoldeid;
Laamade põrkumispiirkonnas esineb tugevaid maavärinaid ja sagedasi vulkaanipurskeid.
Ookeanilaamade lahknemine ( spreeding )
Ookeanide keskahelikud on nn litosfääri venituspiirkonnad, kus ookeaniline maakoor rebitakse kaheks teineteisest eemale triivivaks pooleks.
Nii algab ookeaninõo laienemine ehk spreeding. Laamad liiguvad üksteisest eemale kiirusega 2 – 15cm aastas.
Selles piirkonnas on pangasmäestikuline reljeef, toimuvad paari kilomeetri sügavuse kolletega maavärinad.
Aktiivne vulkaaniline tegevus.
Seda protsessi võib näha Islandil - Atlandi ookeani keskaheliku ühel lõigul.
Mandrilaamade põrkumine
laamade servad purunevad, painduvad ja kerkivad kõrgeks mäeahelikuks;
mandrilised laamad on liiga kerged, et vahevöösse vajuda;
maakoor muutub sellises kohas aina paksemaks;
sellises piirkonnas esineb tugevaid maavärinaid
Kahe ookeanilise laama põrkumine
Ühe laama serv sukeldub vahevöösse
Sukeldumisjoont jäävad tähistama süvikud
Vulkaanide ja vulkaaniliste saarte teke (nt Mariaani saarestik Vaikses ookeanis, Väikesed Antillid Atlandi ookeanis)
4. teab vulkaanide tekkepõhjusi, levikut ning liigitamist kuju (kiht- ja kilpvulkaan) ja purske iseloomu järgi (aktiivsed ja kustunud vulkaanid );
Vulkaan – koonusekujuline mägi, mille sees on lõõrilaadne lõhe, või nende süsteem, mida mööda magma, purustatud kivimite ja gaaside massid tõusevad maapinnale.
Vulkaan tekib, kui rõhu all olev magma leiab maakoore lõhesid pidi tee maapinnale.
Vulkaane esineb:
•Laamade äärealadel, kus ühe laama serv teise alla sukeldub (Vaikse ookeani tulerõngas), kus laamad üksteisest eemalduvad (Atlandi ookeani keskahelikul)
•Mandrite sisealadel (Aafrikas); ookeanides (Vaikses ja Atlandi ookeanis) kuuma täpi kohal
KIHTVULKAANID
KILPVULKAANID
tekivad ränist ja gaasidest rikastunud ning märgatavalt suurema viskoossusega, vaevaliselt voolavast andesiitsest ja eriti graniitsest magmast. Laavavoolud on lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. Magma tardub sageli juba vulkaani lõõris, moodustades seal nn laavakorke, mille alla kuhjuvad järjest suureneva rõhu all kuumad gaasid. Kriitilise rõhupiiri ületamise korral toimub plahvatuslik vulkaanipurse , mille käigus vulkaanikoonused purunevad ja õhku paiskuvad suured gaasipilved ning purustatud kivimitükkide, tuha ja laavatilkade segu.
Mandritel ja laamade vahevöösse vajumise piirkondades paiknevad vulkaanid on enamasti kihtvulkaanid.
tekivad räni- ning gaasidevaesest väikese viskoossusega hästi liikuvast basaltsest magmast. See voolab suhteliselt rahulikult maapinnale, valgub pikkade laavavooludena laiali ja “ehitab” lameda vulkaanikoonuse.
Kõik ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid. Tuntuim neist on Mauna Loa.
5. teab maavärinate tekkepõhjusi, levikut ja nende tugevuse mõõtmist Richteri skaala abil;
Maavärinad on maapinna vibratsioon ja nihked, mis tekivad kivimites kuhjunud elastsete pingete vabanemisel koos kivimite rebenemisega.
Maavärinate esinemispiirkonnad: peamiselt laamade äärealadel, ka vulkaanilise tegevuse piirkondades.
Richteri ja Mercalli skaala võrdlus
Näitaja

Richteri skaala

Mercalli skaala

Mida mõõdetakse?
Mõõdetakse maavärina võngete tugevust
Mõõdetakse purustusi
Mõõtühik
magnituud
pallides
Skaala ulatus
0-8,9 magnituudi
0-12 palli
Millega mõõdetakse?
seismograafiga
Vaatlustega, antakse hinnang
6. teab maavärinate ja vulkanismiga kaasnevaid nähtusi ning nende mõju keskkonnale, inimesele ja majandustegevusele ;
Vulkaanipursetega kaasnevad nähtused: maavärinad, maalihked , mudavoolud, lõõmpilved (gaaside ja hõõguva vulkaanilise tuha segust moodustunud tulikuumad mürgised pilved )
Vulkaanilise päritoluga pinnas on väga viljakas tänu mineraalainete kõrgenenud sisaldusele. Vulkaanilistel aladel leidub mitmeid maavarasid.
Kuum vesi on kasutatav energiaallikana. Mitmed vulkaanilised piirkonnad – kaasajal turismiobjektiks.
Maavärinatega kaasnevad nähtused: maalihked, tsunamid,
7. teab kivimite liigitamist tekke järgi ja oskab selgitada kivimiteringet; tunneb ära lubjakivi , liivakivi , graniidi ja basaldi ning teab nende tähtsamaid omadusi;
8. oskab analüüsida maavarade kaevandamisega (karjäärides ja allmaakaevandustes) kaasnevaid sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme;
sotsiaalsed probleemid: suurtes kaevanduspiirkondades võib esineda ühekülgne tööhõive, soolised disproportsioonid, tervishoiuprobleemid, struktuurne tööpuudus jne.
keskkonnaprobleemid: muldade hävimine, põhjavee taseme alanemine, põhjavee reostumine , tuuleerosioon , pinnase reostumine, õhusaaste, maapinna sissevarisemine, maapinna soostumine jne.
9. teab maalihete tekkepõhjusi ja võimalikke tagajärgi;
1) puude mahavõtmine nõlval. Tekib erosioon ja pinnas võib hakata liikuma, varisema, libisema.
2) ehitiste rajamine nõlvale Liigne raskus nõlvale viib selle tasakaalust välja. Võib toimuda libisemine (maalihe) eriti kui pealmine kiht on liiv ja alumine kergesti deformeeruv savi. Lihetega võib kaasneda rajatiste vajumine , purunemine jne) .
3) autotee ehitamine nõlvale Nõlva kuju muutmine. Võib põhjustada pinnase varisemist, kui ei ole ehitatud kaitserajatisi või nõlva kindlustatud.
4) kaldaäärse jõesängi süvendamine Võib toimuda pinnase libisemine (lihe).
PEDOSFÄÄR.
Füüsikaline murenemine - kivimite mehaaniline peenendumine ilma koostise keemilis -mineraloogilise muutusteta, mida põhjustavad temperatuuri kõikumised ja kivimipragudes oleva vee jäätumine.
Füüsikaline murenemine – kivimis olevate keemiliste elementide reageerimine vee, hapniku, süsihappegaasiga ja keemiliste saasteainetega.
Murend – monoliitse kivimi lagunemisel moodustunud tükiline materjal, mis on väga erineva peensusastmega (rahn- kivid -kruus-liiv-savi).
Lähtekivim –
Mulle mineraalne osa - kivikesed, kruus, liiv ja savi.
Mullahorisont – mulla vertikaalläbilõikes silmaga eristatav maapinnaga horisontaalne eri värvuse, läbimõõdu, tiheduse ja struktuuriga mullakiht .
Mineraliseerumine – orgaaniliste ainete lagunemine lihtsamateks mineraalühenditeks. Sellega vabaneb energia, laguneva aine struktuur lihtsustub ja mass väheneb.
Huumus – maismaal toimuva orgaanilise aine lagunemise saadus .
Mulla profiil - mullahorisontide püstläbilõige maapinnast kuni lähtekivimi ülemise osani .
Mulla veereziim –
Leetumine – orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul mulla mineraalosa lagunemine lahustuvateks ühenditeks. Mis kantakse liikuvate vete toimel mullast ära, mis tõttu mulla viljakus langeb.
Kamardumine – mullatekkeprotsess, mille käigus maapinna lähedale tekib huumushorisont .
Soostumine - liigniiskes keskkonnas toimuv mullatekkeprotsess, milles orgaanilist ainet sisaldavad horisondid turvastuvad ja mineraalsed horisondid gleistuvad.
Gleistumine - pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses mullas toimuv protsess, mille käigus rauaühendid orgaanilise aine mikroobse hapendumise käigus redutseeruvad ning moodustavad mulla alaossa hallikassinise ja tihenenud mineraalhorisondi.
Sooldumine - esineb kuiva kliimaga aladel, kus auramine on intensiivne ja kus mulla läbiuhtumine toimub harva või üldse mitte, seetõttu sisaldavad mullad rohkelt vees lahustuvaid soolasid.
Erosioon - maakoore pealmine osa mureneb ja kandub ühest kohast teise.
Kõrbestumine - protsess, mille käigus viljakad alad muutuvad kõrbeks.
10. teab, millistes keskkonnatingimustes on ülekaalus keemiline ja millistes füüsikaline murenemine, teab murenemise tähtsust looduses ja mõju inimtegevusele;
Füüsikaline murenemine e rabenemine
Keemiline murenemine e porsumine
-on kivimite mehaaniline peenendumine ilma keemilis-mineraloogilise koostise muutusteta, mida põhjustavad temperatuuri kõikumised ja kivimipragudes oleva vee jäätumine.
-on eriti intensiivne seal, kus temperatuuri kõikumise ulatus ja sagedus on suur.
-kivimis olevate keemiliste elementide reageerimine vee, hapniku, süsihappegaasiga ja keemiliste saasteainetega
-keemilise murenemise käigus vabanevad vajalikud toiteelemendid (mineraalained), mida saavad kasutada taimed ja mikroorganismid .
-eriti intensiivselt toimub palavas ja niiskes kliimas
Murenemise tähtsus looduses: tekivad setted , muld , muutub pinnamood . Muld on elukohaks paljudele organismidele. Tänu mullaviljakusele saavad kasvada taimed, mis on omakorda toiduks nii loomadele kui inimesele. Taimed saavad mulda kinnituda, sügav juurestik hoiab kõrgemakasvulisi taimi püsti. Muld talitleb ökosüsteemis filtrina, puhastab vett ja ka õhku. Muld on asendamatu loodusvara , põllumajanduses peamine tootmisvahend.
11. teab mullatekketegureid: lähtekivim, kliima, reljeef, veerežiim, taimestik , loomastik , mulla vanus, inimtegevus ja selgitab mulla kujunemist nende mõjul;
Lähtekivim. Lähtekivimi murenemisel tekib mulla mineraalne osa. Lähtekivim annab mullale mineraalse aluse ja määrab tema füüsikalised ja keemilised omadused: mulla lõimise, õhu- ja niiskusesisalduse, soojenemiskiiruse ja toitaineterikkuse.
Kliima. Kliimast sõltub murenemise kiirus, kas on ülekaalus füüsikaline või keemiline murenemine, milline on murenemise lõppsaadus. Sademetest ja temperatuurist sõltub mullal kasvav taimestik, mis määrab omakorda aineringe, orgaanilise aine kogunemise ja mineraliseerumise vahekorra (mulla orgaanilise aine koostise ja hulga). Kliimast sõltub mullasisene bioloogiline aktiivsus.
Reljeef. Reljeef mõjutab mulla vee- ja soojusrežiimi, ainete ümberpaigutumist. Lõunapoolsed nõlvad soojenevad ja kuivavad kiiremini, põhjapoolsemad aeglasemalt. Järskudelt nõlvadelt kantakse mullakiht nõlva jalamile jne.
Taimed. Taimede lagunemisel tekib mulla orgaaniline osa - huumus. See sisaldab taimekasvuks vajalikke elemente nagu C, N, S ning hoiab tänu oma peensusele kinni vett.
Mullaorganismid. Taimede ja mullaelustiku koostegevuse tulemusena toimub mulla huumushorisondis aktiivne biogeokeemiline aineringe. Segavad mulda, eritavad ainevahetuse käigus mulda mitmesuguseid aineid.
Aeg. Aja jooksul muutub mullakiht paksemaks, vesi kannab aineid mullas ümber ja kujunevad mulla horisondid. Mida noorem on muld, seda rohkem sõltuvad tema omadused lähtekivimist.
Inimtegevus. Külmas ja niiskes kliimas, kus mullateke on aeglane, on mullad väga tundlikud inimtegevusele ja taastuvad ning vabanevad saasteainetest väga aeglaselt. Ekvatoriaalkliimas võib vale põlluharimine mullad sootuks hävitada (metsade mahavõtmine, erosioon, pinnase kivistumine), muldade niisutamisega võivad mullad soolduda jne.
12. kirjeldab peamisi mullas toimuvaid protsesse: leetumine, kamardumine, soostumine, gleistumine, sooldumine ja teab millistes tingimustes need protsessid toimuvad;
leetumine – protsess, kus orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul mulla mineraalosa laguneb lahustuvatest ühenditeks, mis mullas liikuvate vete toimel uhutakse sügavamale. Huumushorisondi alla kujuneb hele leethorisont . Väheneb mulla viljakus.
kamardumine - mullatekkeprotsess, mille käigus orgaaniline aine, eeskätt huumus ja koos sellega ka mineraalsed ühendid kogunevad mulla pindmisesse kihti (tekib huumushorisont ) Eriti intensiivne kamardumine toimub rohtlates , kus on mõõdukas kliima ja keemiliste elementide rikas lähtekivim.
gleistumine - pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses muldkeskkonnas toimuv protsess, mille käigus anaeroobsed mikroorganismid hangivad endale vajaliku hapniku peamiselt raud(III) oksiidist , mis taandub raud(II)oksiidiks. Viimased moodustavad mulla mineraalidega reageerides sinakaid või rohekaid gleimineraale. Väheneb mulla poorsus ja halveneb veeläbilaskvus. Eriti iseloomulik tundramuldadele, meil esineb Lääne-Eestis tasandikualadel.
sooldumine – esineb kuiva kliimaga aladel, kus auramine on intensiivne ja kus mulla läbiuhtumine toimub harva või üldse mitte, seetõttu sisaldavad mullad rohkelt vees lahustuvaid soolasid.
Muldade sekundaarne sooldumine on tingitud põldude niisutamisest. Jõeveega niisutamine ei ole efektiivne, sest kuiva kliimaga piirkondade jõeveed on suhteliselt soolarikkad. Niisutusvesi toob kaasa põhjaveetaseme tõusu ning auramise toimel tõusevad maapinnale vees lahustunud soolad . Lisaks on nõos asuvatelt niisutuspõldudelt liiga soolase vee ärajuhtimine sageli raskendatud.
Soostumine –
13. iseloomustab mullatekketingimusi ja -protsesse tundras, okasmetsas, rohtlas, kõrbes ja vihmametsas; tunneb joonistel ja piltidel ära soostunud, leetunud , must- ja punamulla ;
tundras – karmi kliima, igikeltsa ja vähese taimestiku tõttu on mulla teke väga aeglane. Õhukesed ja väheviljakad tundra gleimullad . Pidevas liigniiskuses toimub gleistumine ja turvastumine.
okasmetsas – jahedale ja niiskele kliimale, kus sademete hulk ületab aurumise , on tüüpilised leetmullad.
rohtlates – kuivale kliimale, kus aastane sademete hulk on tasakaalus aurumisega, on iseloomulikud viljakad mustmullad. Kamardumine.
kõrbes – kuivas kliimas on sademeid vähe ning aurumine suur, mullad on sooladerikkad. Sooldumine.
vihmametsas – palavale ja niiskele kliimale on iseloomulik intensiivne keemiline murenemine, paks mullakiht. Huumust vähe, sest see laguneb väga kiiresti. Kolla -ja punamullad.
14. teab mullaviljakuse vähenemist ja mulla hävimist põhjustavaid tegureid ja toob näiteid mulla kaitsmise võimalustest;
Erosioon e uuristus on tuule (deflatsioon e tuulekanne) ja vooluvete poolt põhjustatud kivimite, setete või mulla kulutus ja ärakanne. Kuna kõigepealt kantakse ära mulla pindmised orgaanilist ainet sisaldavad ja peenemad mineraalosad , siis mullaviljakus väheneb oluliselt. Erosioon sõltub pindade kallakusest, mida suurem nõlvakalle, seda intensiivsem on erosioon. Eriti intensiivne on erosioon stepi ja metsastepi aladel, rohtlates üldse, kus on palju ülesharitud maad. Erosiooni kaitseks istutatakse metsakaitse ribasid, välditakse raskete masinatega sõitmist nõlvadel, küntakse põlde nõlvaga risti jne.
Kõrbestumine e muldade (viljaka pinnase) hävimine kõrbete laienemise tõttu (ebaõige maaharimise või looduslike protsesside tõttu). Pinnase taimestamine, ülekarjatamise vältimine, taimestiku säilitamine.
Muldade sekundaarne sooldumine tekib pideva niisutamise tagajärjel. Niisutusveega kantakse mulla ülakihtidesse rikkalikult lahustunud sooli , mis peale vee aurustumist mulda sadestuvad. Saab vältida muldade läbipesemisega, kuid see on kallis.
Muldade keemiline reostumine ( degradatsioon ) esineb tööstuspiirkondade lähedal, kus kahjulikud keemilised ühendid satuvad mulda.
Muldade hapestumine tähendab, et mulla pH langeb alla 5,6. Mulla hapestumine toimub seetõttu, et taimed seovad oma biomassi palju toiteelemente ning mullas tekivad orgaanilise aine lagunemise käigus orgaanilised happed . Sademeterikkas kliimas kaotavad mullad eriti palju aluselisi katioone (Ca2+, Mg2+) leostumise tõttu.
Põldude üleväetamine ja valel ajal väetamine, kahjurite tõrje. Raskemetallide sattumine mulda jne.
ATMOSFÄÄR.
Atmosfäär – maa sfäär, maad ümbritsev õhukiht.
Troposfäär – atmosfääri kõige alumine, 10-15 km paksune kiht, kus paikneb valdav osa õhkkonna massist ja kus leiavad aset kõik peamised ilmastiku nähtused.
Kiirgusbilanss – maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe.
Üldine õhuringlus –
Õhumass – kindlate omadustega väga suur õhu hulk, mis on välja kujunenud ühesuguse aluspinna kohal.
Õhurõhk - õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris.
Tsüklon – madalrõhuala, ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt madalama õhurõhuga ala.
Antitsüklon – Kõrgrõhuala, ümbritsevast õhkkonnast suhteliselt kõrgema õhurõhuga ala.
Soe front –
Külm front –
Mussoon – ulatuslik õhuvoolude süsteem peamiselt rannikupiirkondades, milles tuule suund muutub sesoonselt vastupidiseks (talvel sisemaalt ookeani suunas ja suvel ookeanilt maismaa suunas)
Passaat - püsiv tuul, mis puhub kolmekümnendatelt laiuskraadidelt ekvaatori poole.
Kasvuhoonegaas – atmosfääris olevad gaasid, mis neelavad soojuskiirgust.
Kasvuhoone efekt – temperatuuri ja niiskuse suurenemine läbipaistva katte all, mis laseb läbi päikesekiirgust, kuid ei lase atmosfääri tagasi pikilainelist soojuskiirgust.
Osoonikiht - keskmiselt 15–55 km kõrgusel asuv stratosfääri kiht, kus Päikese ultraviolettkiirguse toime tõttu on atmosfääri keskmisest suurem osooni kontsentratsioon.
Happesademed – happelise reaktsiooniga sademed, mis tekivad atmosfääri saastamise tagajärjel õhku paisunud gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide lahustumisel veepiisakestes.
Sudu - teatud tüüpi õhureostus.
15. üldjoontes atmosfääri koostist ja kirjeldab joonise abil atmosfääri ehitust;
Õhk on gaaside segu, mis koosneb peamiselt lämmastikust (78%) ja hapnikust (21%) ning mitmetest teistest gaasidest ( argoon , süsihappegaas jt). Õhus on ka veeauru ning tolmu-tahma ja muid tahkeid osakesi.
Õhutemperatuuri vertikaalsuunalise muutumise alusel on atmosfäär jagatud neljaks sfääriks: troposfäär, stratosfäär, mesosfäär ja termosfäär.
Troposfäär - kõige alumine atmosfääri kiht, kus paikneb valdav osa (ligi 80%) õhkkonna massist, t°langeb keskmiselt 6 °C km kohta. Troposfääris leiavad aset kõik peamised ilmastikunähtused: tekivad pilved ja sademed, õhk liigub ja seguneb pidevalt, kujuneb ilm ja kliima. Tõusvad õhuvoolud (konvektsioonivoolud) võivad kerkida kuni troposfääri ülapiirini.
Stratosfäär ulatub ligi 50 km kõrguseni ja moodustab umbes 20% atmosfääri massist, t° hakkab kõrguse kasvades tõusma (peamiseks põhjuseks osoonikiht, mis neelab peaaegu täielikult päikeselt tuleva ultraviolettkiirguse, mille tagajärjel õhk soojeneb).
Mesosfääris (50–85 km) enam osooni pole ja temperatuur langeb kõrguse kasvades kiiresti. Õhk on sellisel kõrgusel juba üsna hõre.
Termosfääris hakkab temperatuur uuesti kasvama. Õhumolekule on sellisele kõrgusele jäänud juba nii vähe, et nende suure kineetilise energia tõttu temperatuur tõuseb.
16. selgitab joonise abil Maa kiirgusbilanssi;
Kiirgusbilanss on maapinnas neeldunud ja maapinnalt lahkunud kiirgusvoogude vahe. Tervikuna on Maa kiirgusbilanss tasakaalus, st, et kogu juurdetulev ja lahkuv kiirgushulk on võrdsed. Piirkonniti on kiirgusbilansid erinevad. Palavvöös on soojenemine suures ülekaalus, polaaraladel toimub tugev jahtumine . Õhu liikumine ja hoovused ühtlustavad Maa temperatuuri.
Konkreetses kohas maapinnale langeva päikesekiirguse hulk sõltub koha geograafilisest laiusest (Päikese kõrgusest horisondil, öö ja päeva pikkusest), pilvisusest, aluspinna omadustest.
17. selgitab üldist õhuringlust ( kagu- ja kirdepassaadid, parasvöötme läänetuuled, polaaralade kirde- ja kagutuuled, mussoonid );
Ekvaatorilähedased alad saavad palju päikesekiirgust. Õhk soojeneb tugevasti ja hakkab tõusma, mille tagajärjel kujuneb püsiv madalrõhuala. Tõusev õhuvool liigub kuni troposfääri ülaosani (tropopausini) ja hakkab sealt liikuma pooluste suunas. Jahtunud õhk hakkab laskuma, tekitades alumistes õhukihtides kõrgrõhuala. Laskuv õhk soojeneb ja muutub kuivemaks, põhjustades nendel laiustel pidevalt kuivad ja päikesepaistelised ilmad.
Püsivalt ekvaatori poole puhuvad tuuled – passaadid – kalduvad oma liikumissuunast Coriolisi ja hõõrdejõu tõttu kõrvale, tekitades põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral kagupassaadid.
Osa 30. laiustel laskunud võrdlemisi soojast õhust liigub pooluste suunas ja kohtub umbes 60. laiustel pooluste poolt tuleva külma õhuga. Coriolisi jõu mõjul kaldub õhuvool paremale, tekitades kõrgemates õhukihtides läänetuuled. Maapinna lähedal on hõõrdumise tõttu ülekaalus edelatuuled. Vastastikku liikuvad soe ja külm õhumass ei segune omavahel kuigi hästi ja neid jääb eraldama polaarfront. Selles piirkonnas tekivad jälle tõusvad õhuvoolud.
Polaaraladel on domineerivaks õhuvooluks idavool, mis maapinna lähedal Arktikas on enam kirdest, Antarktikas aga kagust, eemale pooluse kohal olevast tugevast kõrgrõhkkonnast.
18. selgitab joonise abil õhu liikumist tsüklonis ja antitsüklonis ning nendega kaasnevaid ilmastikunähtusi, selgitab joonise abil sooja ja külma frondi teket ning ilma muutumist sooja ja külma frondi üleminekul;
Madalrõhkkond ehk tsüklon, kõrgrõhkkond e antitsüklon. Teke: frontidel ookeani kohal, liiguvad üldises läänevoolus läänest itta. Õhu liikumine (tuule suund ) tsüklonis, antitsüklonis. Ilmastik suvel ja talvel tsüklonis, antitsüklonis. Tsükloneid enam sügisel ja talvel, antisükloneid kevadel ja suvel.
Tsükloni eesosas (idaosas) valitsevad kagu- ja lõunatuuled, mis toovad sooja õhku. Seega on tsükloni idapoolsemas osas ilm soe. Tsükloni tagalas valitsevad tuuled loodest ja põhjast, mis muudavad ilma külmaks. Tsükloni lõunapoolsest osast käib alguses üle soe front ja seejärel külm front. Mõlemaga kaasnevad sademed. Tsükloni põhjapoolses osas valitsevad idakaarte tuuled ja fronte pole. Temperatuur jääb suhteliselt madalaks, aga sademeid võib olla rohkesti. Talvel kaasneb tsükloniga pehme, suvel aga jahe ilm.
Kõrgrõhkkonna (antitsükloni) puhul on vastupidi – talvel on ilm pakaseline ja suvel päikeseliselt soe. Sademeid ei esine.
19. teab kliimat kujundavaid tegureid, analüüsib temaatiliste kaartide ja kliimadiagrammi abil etteantud koha kliimat;
20. analüüsib kliima mõju teistele looduskomponentidele ja inimtegevusele;
21. teab kasvuhooneefekti süvenemise, osoonikihi hõrenemise, happesademete ja sudu tekkepõhjusi ning mõju keskkonnale, toob näiteid inimtegevuse mõjust atmosfääri koostisele ;
Kasvuhooneefekt
Kasvuhooneefekt on looduslik protsess, mis on atmosfääris esinenud kas suuremal või vähemal määral kogu aeg. Peamiseks soojuskiirguse neelajaks on veeaur, lisaks veel süsihappegaas CO2, metaan CH4, naerugaas N2O, maalähedane osoon O3 jt gaasid, samuti aerosool. Kokku on selliseid gaase atmosfääris üle 40 ja neid nimetatakse kasvuhoonegaasideks.
Nendel geoloogilistel ajastutel, kui CO2 sisaldus oli suur, valitses maakeral soe kliima, ja kui see oli väike, siis domineeris külm kliima koos mandri- ja mägijäätumisega. Viimastel aastakümnetel on inimtegevuse tagajärjel eelkõige süsihappegaasi, aga ka metaani ja naerugaasi hulk suurenenud. Arvatakse, et see ongi põhjustanud kliima soojenemise.
Kogu maakera keskmine temperatuur päris pinnalähedases õhukihis on + 15o C. Kui kasvuhooneefekt ei toimiks, siis oleks see vaid - 18o C.
Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri, kuid pikalainelise soojuskiirguse väljumine on takistatud. See neeldub õhus, mille tagajärjel atmosfäär soojeneb.
Tähtsamad kasvuhoonegaasid :
süsihappegaas ehk süsinikdioksiid CO2 eraldub fossiilsete kütuste põlemisel (87%); tekib metsade mahavõtmisel (suur kogus süsihappegaasi pääseb atmosfääri); eriti troopilistel aladel, kus massiliselt hävitatakse vihmametsi) (11%); eraldub lubja (kaltsiumoksiidi ehk tsemendi) tootmisel (2%)
metaan CH4 - värvusetu, lõhnatu õhust kergem gaas - maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena., eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest (28%); paiskub õhku ka koduloomade (nt veiste) väljaheidetest (29%), eraldub prügilatest (10%); moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist.
lämmastikoksiidid Nox moodustuvad peamiselt sisepõlemismootorites, autoheitgaasid, paiskub atmosfääri ka reaktiivlennukite düüsidest (35%); tekivad lämmastikväetiste lagunemisel mullas, kust nad õhku lenduvad (21%); NO2 eraldub ka biomassist vastavate bakterite elutegevuse tulemusena (42%)
freoonid eralduvad aerosoolide (deodorandid, mitmesugused vahud), külmikute ning külmutussüsteemide, õhukonditsioneeride, tulekustutusseadmete, keemiliste puhastusvahendite kasutamisel .
Globaalse õhutemperatuuri kasvu tagajärjed:
Mõju põllumajandusele: põudade (väheneb saagikus), samas, kasvuperioodi pikenemine Põhja- Kanadas ja Euroopas võib saake aga suurendada. Vihmasadude sagenemine teistes piirkondades põhjustab endisest enam üleujutusi ja põllukultuuride hävimist. Lõunapoolsete kahjurite levik suurematele laiuskraadidele. Joogivee puudus võib tabada just arengumaid, see muutub XXI sajandil veelgi suuremaks probleemiks.
Mõju inimeste tervisele. Soojemas kliimas hakkavad oma elupaiku laiendama moskiitod , puugid ning närilised, kes kõik levitavad mitmesuguseid haigusi. Põuast tingitud puhta joogivee nappus suurendab nakkuste levikut. Kuumalainete sagenemine põhjustab suurlinnades õhukvaliteedi halvenemist, mis omakorda suurendab südame-, kopsu- ning teiste krooniliste haiguste sagenemist.
Liustike sulamine . Mägedes asuvad liustikud lihtsalt sulavad, nende arv võib väheneda järgneva saja aasta jooksul veerand kuni pool korda. See omakorda mõjutab lähedalasuvaid ökosüsteeme ning aastaajalisi veevarusid jõgedes (sh ka joogivesi).
Rannikualade üleujutused. Eelmise sajandi jooksul on üldine maailma merepind tõusnud umbes 15 cm. Arvatakse, et globaalse soojenemise tagajärjel tõuseb see aastaks 2030 veelgi 18 cm. Tulemuseks on üleujutatud madalamad saared ning rannikualad .
Looduse mitmekesisuse vähenemine. Järsk kliima muutus ohustab liigilist mitmekesisust ning ökosüsteemide stabiilsust. Paljude liikide elukohad hävivad kliima soojenemise, metsade mahavõtmise ja teiste keskkonnaprobleemide koosmõjul. Kui taimed ja loomad ei suuda uute tingimustega kiiresti kohaneda, siis surevad nad lihtsalt välja. Mäestike ökosüsteemid on hävimisohus. Väärtuslikud rannikupiirkondades asuvad ökosüsteemid satuvad tõsise ohu alla. Neis piirkondades asuvad ainulaadsed ning hinnalised ökosüsteemid nagu mangroov - metsad , korallriffid ning mitmed vetikate kooslused . Jõgede deltad, atollid ja korallrahud on kõik mõjutatud tormidest ning sademetest. Soojemad merevee temperatuurid võivad hävitada igasugustele muutustele tundlikud korallid.
Muutused loodusvööndite piirides. Metsad kohanevad aeglaselt muutuvate tingimustega. Mitmed puuliigid võivad kaduda. Ilmselt kannatavad põhjapoolsemad metsad rohkem. Tõenäoliselt muutuvad paljud kõrbealad veelgi kuumemaks ja kuivemaks. Kõrgem õhutemperatuur võib ohustada mitmeid taimi ja loomi.
Happesademete tekkepõhjused:
Inimtegevus: fossiilsete kütuste ( nafta , kivisüsi, põlevkivi jt) põletamisel satuvad õhku väävli- ja lämmastikuühendid SO2, NOx, (peamine happevihmade põhjustaja), metallisulatamine; metsatulekahjud CO
Looduslikud protsessid: vulkaaniline tegevus SO2, äike.
Happesademete tagajärjed:
Kahjustuvad eelkõige okaspuud (metsad): hävib okkaid kattev vahakiht, suureneb auramine ja puud kuivavad. Vähenevad puutüvedel kasvavad samblikuliigid.
“Must Kolmnurk ” Tsehhi , Poola, Saksamaa piiril palju metsa hävinud, Ka Kagu-Soomes ja Ida-Lapimaal
SO2 lagundab taimerakkude kattekoed ja lagundab kloroplaste
Kiireneb keemiline murenemine: ehitised lagunevad, skulptuurid murenevad, raudesemed roostetavad kiiremini.
Veekogude vesi muutub happelisemaks. Paljud veeorganismid ( kalad ) hukkuvad, vaesub liigiline koosseis (Lõuna-Rootsi, Lõuna-Norra, USA, Kanada ).
Mullad muutuvad happelisemaks. Happelisemas keskkonnas tõrjutakse taime toitained välja, kiireneb leostumine, taimed ei saa neid kätte. (Soomes suurem probleem kui näiteks Põhja-Eestis).
Mõju inimese tervisele. Sagenevad hingamisteede haigused ( bronhiit , astma, kopsuvähk).
Happesademed võivad kahju tekitada kaugel nende tekkekohast.
Sudu tekib, kui õhku sattunud mürgised põlemisproduktid (tahm, suits) segunevad uduga (õhuniiskusega).
Osoonikihi hõrenemine - osoon tekib atmosfääri ülemistes kihtides kaheaatomilisest hapnikust ultraviolettkiirguse toimel. Inimtegevus viib osoonikihi osalisele lagunemisele, tekivad nn. osooniaugud. Peamised osoonikihti lõhkuvad ained on freoonid ja lämmastikoksiidid. Lämmastikoksiidide peamiseks tehislikuks allikaks on põlemine küttekolletes ja sisepõlemismootorites. Freoone toodetakse külmutusseadmetes kasutamiseks.
HÜDROSFÄÄR
Veerežiim - vooluhulga ja veetaseme seaduspärane muutumine päeva, hooaja või aasta jooksul, mis on tingitud loodusgeograafiliste omadustega ning kliimatingimustest.
Maailmameri - katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa. Atlandi, India, Vaikne ookean ja Põhja-Jäämeri.
Rannaprotsessid –
Rannavall – rannajoonega paralleelsed ja selles kõrgemal paiknevad mõne meetri kõrgused ja kuni paarisaja meetri pikkused kruusast või liivast koosnevad vallid või seljakud. Kujunevad tormilainetuse kuhjaval tegevusel.
Järskrannik - järsult sügavneva merepõhjaga rannik .
Laugrannik - lauge reljeefiga rannik.
Jõgede äravool – jõe kaudu äravoolava vee hulk pikemas ajaühikus kui üks sekund.
Valgla – maaala, millelt veekogu või selle osa saab oma vee.
Infiltratsioon – vee liikumine maapinnalt mulda või kivimitesse.
22. . teab vee jaotumist Maal: maailmameri ja siseveed (liustikud, põhjavesi, jõed, järved, sood)
23. iseloomustab kaardi ja jooniste abil Maailmamere regionaalseid erinevusi (veetemperatuur ja soolsus ) ning selgitab erinevuste põhjusi;
24. selgitab hoovuste tekkepõhjust ja liikumise seaduspära ning hoovuste rolli Maa kliima kujunemisel;
25. selgitab mere kuhjavat ja kulutavat tegevust järsk- ja laugrannikutel; toob näiteid inimtegevuse mõjust rannikutele;
Järskrannikutel sügavneb veekogu kiiresti ja lained jõuavad rannajoone lähedale suure energiaga. Seetõttu on ülekaalus lainete kulutav tegevus ning kujunevad kulutusrannad. Lained purustavad ja kannavad rannajoone lähedalt ära setteid ning kivimeid, mistõttu sinna moodustuvad rannajärsakud või suure kaldega nõlvad. Kui selline järsak on kujunenud monoliitsetesse aluspõhjakivimitesse, siis nimetatakse seda pangaks ja vastavat rannalõiku pankrannaks. Rannajärsakutelt lahti murtud materjal sorteeritakse lainetuse poolt ning kantakse eemale. Kõige jämedam allavarisenud materjal, mida lained pole suutelised paigast nihutama, jääb järsaku jalamile paigale.
Laugrannikutel on ülekaalus lainete kuhjav tegevus. Lauge rannanõlvaga aladel ulatub lainetusest tingitud veeosakeste liikumine veekogu põhjani juba kaugel rannajoonest. Veeosakeste hõõrdumise tõttu põhjaga kaotavad lained rannajoonele lähenedes järk-järgult energiat ja rannajoone lähedal on neil vaid setteid liigutav jõud. Kujunevad kuhjerannad. Sellistel rannikutel suudab vaid tormilainetus kaasa haarata jämedamat kruusast ja liivast settematerjali ning paisata seda rannanõlvale rannajoonest kõrgemale. Sinna kuhjunud materjalist kujunevad rannajoonega paralleelsed settevallid – rannavallid. Lainetusest rannale paisatud vesi haarab tagasi valgudes kaasa peenemat settematerjali, mis võib teatud tingimustel hakata kuhjuma veealusteks vallideks ehk rannaribadeks.
26. teab maailmamere reostumise põhjusi ja analüüsib selle mõju vee-elustikule, inimesele, majandustegevusele ja keskkonnale; põhjendab maailmamere kaitse vajalikkust ;
reostumise põhjused: tööstuse ja olme reoveed juhitakse merre (jõgedesse ja nende kaudu merre); põllumajandusreostus jõuab jõgede kaudu merre; intensiivne laevaliiklus (õnnetused tankeritega); meresügavustesse maetud mürkained, kliima soojenemine
tagajärjed:
väheneb mereökosüsteemi liigiline koosseis, vähenevad kalavarud , mõju inimese toidulauale, mõju teistele looduslikele kooslustele ( linnud ); mürkained jõuavad mööda toiduahelat ka inimeseni; rannikualad reostuvad – mõju turismimajandusele, vetikate vohamine, oht inimese tervisele, korallide hävimine
27. analüüsib jõgede äravoolu mõjutavaid tegureid, veedefitsiidi ja üleujutuste võimalikke põhjusi, tagajärgi ning majanduslikku mõju;
Äravoolu mõjutavad tegurid:

• Sademed
  
• Õhutemperatuur (aurumine)
  
• Lume sulamine 8liustike sulamine)
  
• Juuredevool lisajõgedest
  
• Läbivool järvest
  
• Paisu ehitamine
  
• Vee tarbimine (tööstus, põllumajandus jne)
  

28. selgitab põhjavee kujunemist (infiltratsiooni) mõjutavaid tegureid;
Infiltratsiooni mõjutavad tegurid:
Saju kestus: esimestel sajupäevadel suureneb infiltratsioon, kuid siis hakkab kiiresti langema , sest pinnasekihid on veega küllastunud.
Saju intensiivsus: intensiivse saju korral voolab enamus sademeteveest jõgedesse ja järvedesse.
Kivimite poorsus: mida poorsemad on kivimid, seda intensiivsem on infiltratsioon.
Taimkatte esinemine: taimkate, eriti mets vähendab infiltratsiooni, sest osa sademeteveest aurab tagasi õhku.
Nõlva kalle: mida suurem on nõlva kalle, seda vähem vett imbub põhjavette, sest suurema kalde korral on pindmine valgumine intensiivsem.
Pinnase niiskus: kuiva pinnase korral imbub vett rohkem maa sisse kui niiske (märja) pinnase korral.
29. toob näiteid põhjavee alanemise ja reostumise põhjustest ning tagajärgedest;
põhjavee alanemine: suur veevõtt, pikk kuivaperiood , kaevanduspiirkondades põhjavee väljapumpamine jmt
põhjavee reostumine: tööstusjäätmete või reostuse juhtimine veekogudesse , pinnasesse, põllumajandusreostus (üleväetamine ja valel ajal väetamine, reostus sõnnikuhoidlatest), transpordireostus (õnnetused teedel, teede soolatamine), olmereostus jmt