Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Nimetu (1)

Varia - Kategoriseerimata
5 VÄGA HEA
Punktid
1. õppenädal
Riigi ja õiguse tekkimine
Tootmise arenedes tekkis ülejääk→ võitlus/varastamine →malev, kellest kujunes pealiku lähikond. Ühiskonda oli tekkinud grupp, kelle peamiseks tegevusalaks ei olnud tootmine, vaid juhtmine . See oli riigiaparaadi algkuju, ühiskonnast eraldunud avalik võim.
Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist
  • Ühiskonnast eraldunud avaliku võimu tekkimine
  • Selle võimu teostamine territoriaalsel, mitte sugukondlikul alusel
  • Võimu kandjana ja selle objektina oli veresuguluses oleva sugukonna asemele tekkinud uus inimkooslus – rahvas.
    Avalik võim, territoorium ja rahvas riigi tunnustena
    Avalik võim on riiki riigieelsest ühiskonnaorganisatsioonist eristamise esmatähtis tunnus. Selle all mõeldakse kogu riigi juhtimisaparaati.
    Riigi territoorium on ruumiline ala, mille piirides teostatakse riigi võimu, see on riigi eksisteerimise ja riigivõimu rakendamise looduslik ruumiline eeldus.
    Rahvas on ühelt poolt vaadeldav inimhulgana, kes asub riigivõimule allutatud territooriumil ja on seega selle võimu tegevuse objektiks, teiselt poolt on rahvas üha enam muutunud riigivõimu teostajaks, riigivõimu subjektiks.
    Riigi mõiste
    Riik on erilisel viisil organiseerunud rahvas, kes teostab teataval territooriumil suveräänset võimu.
    Riigi funktsioonid
    Riigi funktsioon on riigi tegevuse põhisuund, mis vastab riigi ees seivatele ülesannetele ja annab riigile sotsiaalmajandusliku ja poliitilise iseloomustuse . Riigi funktsioone teostatakse mitmesugustes õiguslikes ja organisatsioonilistes vormides.
    Sisefunktsioonid:
  • Riigivõimu säilitamine ja kindlustamine
  • Õiguskorra tagamine
  • Sotsiaalmajanduslik ehk majanduslik-organisatoorne funktsioon
    Välisfunktsioonid
  • Kaitsefunktsioon
  • Vastastikuse koostöö ja abistamise funktsioon
  • Ülemaailmse rahu ja korra kindlustamise funktsioon
  • Teiste riikidega koostöö funktsioon
    Riigiorganid ja nende liigitus
    Riigiorgan on riigiaparaadi struktuurne element, millel on järgmised tunnused:
  • Tal on riigivõimualased volitused , ta teostab riigivõimu
  • Tal on õigusaktidega kindlaksmääratud funktisoon
  • Ta on varustatud vajaliku pädevusega
  • Ta kulud kaetakse riigieelarve vahenditest
  • Ta ise liigendub struktuuriüksusteks
  • Riigiorganites töötavad riigiteenistujad (saavad palka riigilt)
    Liigitus:
  • Võimude lahususe põhimõttel
  • Seadusandlik
  • Kõrgemad ( parlament )
  • Kohalikud (valla- ja linnavolikogud)
  • Täidesaatev
  • Keskhaldusorganid (valitsus, ministeeriumid , inspektsioonid, ametid)
  • Kohalikud haldusorganid (maavanem)
  • Kohtuvõim
  • Kompetentsi järgi
  • Üldkompententsiga (valitsus)
  • Erikompetentsiga (ministeeriumid)
  • Lähtudes riigiorgani kohast ja tähendusest riigiaparaadis
  • Esmased (ainult Riigikogu)
  • Teisesed (sõltuvad oma kujundamisviisilt ja volitustelt esmastest)
    Riigivalitsemise vormid
    Monarhia ja vabariik
    Monarhia ja vabariik, nende erisused
    Monarhia on riigivalitsemisevorm, mida iseloomustab kõrgeima riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu.
    Vabariik on riigivalitsemise vorm, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president .
    Riiklik korraldus liht- ja liitriigis
    Lihtriik on riik, mis territoriaal-poliitiliselt on ühtne tervik. Lihtriigi territoorium jaguneb haldusterritoriaalseteks üksusteks. Igal haldusterritoriaalsel üksusel on oma juhtimisorgan . See võib olla kas riigi- või kohaliku omavalitsuse organ.
    Liitriik on riik, mille koostisosadeks on liikmesriigid või riiklikud moodustised. Lepingulise föderatsiooni subjektil on oma konstitutsioon ja oma kodakondsus , tema piire ei või muuta tema nõusolekuta. Konstitutsioonilise föderatsiooni subjektil ei ole ka vormiliselt suveräänsust, enamasti puudub tal konstitutsioon, nende piire võib muuta liitriigi keskorganite aktidega.
    Autonoomia
    Autonoomia kujutab endast riigi territooriumi mingile osale anud sisemist omavalitsust, iseseisvust kohalike elu küsimuste otsustamisel , sealhulgas ka piiratud õigust anda seadusi kohaliku tähtsusega küsimustes.
  • Personaalne autonoomia (elavad hajutatult, kultuuri- ja olmeküsimused, nõuandev hääleõigus riigi keskorganite töös)
  • Korparatiivne autonoomia (keelekoosluse olemasolu, teatud arv kohti riigiaparaadis, selles keeles toimub kohtupidamine ja õppetöö koolis)
  • Territoriaalne autonoomia
  • Etnoterritoriaalne e. poliitiline (etnilised rühmad asuvad kompaktselt, autonoomsed vabariigid, oblastid jne., oma konstitutsioon, seaduste andmise õigus kohaliku elu küsimustes, mõnikord õigus osaleda üleriigiliste küsimuste otsustamisel, oma parlament ja täidesaatva võimi organ, tal ei ole oma kodakondsust ega kohtusüsteemi)
  • Kultuuriautonoomia (elavad hajutatult, kultuuri ja keele hoidmine, osalevad seaduses määratud ulatuses riigi poliitilises elus)
    Õiguse mõiste
    Õigus on sotsiaalsete suhete spetsiifiline reguleerimisvahend.
  • Õigus on käitumisreeglite kogum
  • Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum.
  • Õiguses väljendub riigi tahe
  • Õigus on üldkohustuslike normide kogum
  • Õiguse täitmist tagatakse riigisunniga
  • Õigus peab vastama ühiskonna õiglustundele
    Õiguse erinevus sugukondliku korra tavade süsteemist
    Õigusnormid erinevad tavadest nii oma tekke- kui ka täitmise mehhanismi poolest. Kui tavareeglid kujunesid ajaloolise arengu protsessis välja ürgühiskonna inimeste teadvuses ja need realiseeriti ühiskonna liikmete endi poolt, siis õigusnormide tekkimine ja ka nende elluviimine on lahutamatult seotud riigiga.
    Õiguse seos riigi, majanduse ja poliitikaga
    Riigi ja õiguse lahutamatu vastastikune seos ja nende olemuslik ühtsus on määratud asjaoluga, et nii riigi kui ka õiguse kujundab ühiskond oma arengu käigus vastavalt oma vajadustele. Nad teenivad rahva enamuse osavõtul samu eesmärke.
    Muutused majanduses kutsuvad esile ka muutused õiguses. Õigusel on majandusele reguleeriv toime, ta võib, lähtudes riigi majanduspoliitilistest eesmärkidest, mõjutada ühe või teise majandussuhte arengut kas soodustavalt või takistavalt.
    Õigus ja poliitika on omavahel tihedalt seotud riigi ja õiguse lahutamatuse tõttu. Riik on poliitilise võimu organisatsioon . Õigus on riigi poliitika väljendus ja selle tulemus.
    Õigusriigi konseptsioon
    Õigusriik on riigivõimu selline õiguslik korraldus, mis tagab indiviidi õiguste ja seaduslike huvide puutumatuse ning riigi ja indiviidi võrdõiguslikkuse.
    Õigusriigi sisulised ja vormilised tunnused
  • Võimude lahusus
  • Üksikisik ja riik esinevad õigussuhetes võrdsete õigussubjektidena
  • Riigi allutatus põhiseadusele ka tema enda poolt kehtestatud seadustele – põhimõte, mis nõuab riigilt lugupidavat suhtumist oma õigusloomesse, hoiab teda tagasi seaduste kergekäelisest kehtestamisest ja muutmisest.
  • Põhiseaduses väljakuulutatud õiguste ja vabaduste, aga ka inimõiguste reaalne tagamine ning rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide austamine.
  • Seaduslikkuse põhimõtte realiseerimine riigiorganite , ametiisikute ja kodanike käitumises, nende käitumise vastavus õigusnormide nõuetele.
  • Õigusele rajaneva seaduse ülimuslikkuse nõude elluviimine, mille kohaselt kõik seadusest madalama õigusliku jõuga õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega kui rahva kõrgeima esindusorgani õigustloova aktiga.
  • Demokraatlik õigusemõistmine sõltumatu kohtu poolt ja igale isikule õiguslike kaitse tagamine.
    Õiguse juriidiline ja sotsioloogiline käsitlus
    Juriidiline: õigus on käitumisreeglite kogum, mille on kehtestanud või sanktsioneerinud riik ja mille täitmist tagatakse riigi sunniga ning mis vastab ühiskonna õiglustundele.
    Sotsioloogiline: õigus on inimeste tegudes ja käitumises väljenduv sotsiaalsete suhete kord, mitte aga seaduse tekstid.
    Õigus ja õiglus
    Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine
    Individuaalne e. kasuaalne reguleerimine. Plussiks on, et võtab arvesse isiku ja situatsiooni eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. Miinuseks on, et tuleb läbi töötada lõpmata palju konkreetseid situatsioone ja võtta vastu igakord uus otsus, lahendaja suva (ei ole tagatud võrdse kohtlemise põhimõte).
    Normatiivne reguleerimine: inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktide või subjektide suhtes. (nt. sõjavägi, tööleping)
    Sotsiaalsete normide süsteem
    Sotsiaalne norm on üldise iseloomuga käitumisreegel, mis reguleerib inimeste käitumist suhtlemises omavahel ja mitmesuguste kollektiivsete subjektidega.
  • Moraalinormid
  • Korporatiivsed normid
  • Tava
  • Traditsioon (tihti tagab organisatsioon)
  • Religioossed normid
  • Välise kultuuri normid
  • Õigusnormid
    Õigusnormi mõiste ja koht sotsiaalsete normide süsteemis
    Õigusnorm on riigist lähtuv ja riigi poolt kaitstav üldkohustuslik käitumisreegel, millega antud liiki korduvatest ühiskondlikest suhetest osavõtjatele antakse subjektiivsed õigused ja pannakse juriidilised kohustused.
    Õigusnorm on sotsiaalsete normide süsteemis erilise tähendusega, sest tal on spetsiifilised tunnused, mis eristavad teda teistest sotsiaalsetest normidest:
  • Õigusnorm lähtub riigist, seetõttu kannab ta autoritaarset iseloomu.
  • Õigusnormi täitmine tagatakse riigi sunniga
  • Õigusnorm on üldkohustuslik käitumisreegel
  • Õigusnorm annab suhte liigist osavõtjatele subjektiivsed juriidilised õigused ja paneb neile subjektiivsed juriidilised kohustused. (laenuandja õigus laen tagasi saada ja laenuvõtja kohustus see tagasi maksta)
  • Õigusnorm on formaalselt määratud reegel.
    Õigusnormi loogiline struktuur
    Kui (hüpotees) – siis ( dispositsioon ) – vastasel juhul ( sanktsioon )
    Õigusnormide liigid
  • Subjekti järgi ( kes normi on kehtestanud)
  • Seaduse normid (parlamendis vastu võetud)
  • Seadusjärgsete aktide normid
  • Reguleerimisobjekti järgi ( vastavalt õigusharudele)
  • Riigiõigus
  • Haldusõigus
  • Tsiviilõigus
  • Kriminaalõigus
  • Jne
  • Ajalise kehtivuse järgi
  • Ajutised normid
  • Alalised normid
  • Territoriaalse kehtivuse järgi
  • Üleriigilised normid (kehtestatakse riigi keskorganite poolt)
  • Lokaalsed normid (kehtetastatakse ka riigi keskorganite poolt, aga ainult teatud paikkonna jaoks)
  • Kohalikud normid (kehtestab KOV)
  • Ettekirjutuse iseloomu järgi
  • Imperatiivsed (kategoorilises vormis antud käsu või keeluna, mida osapooled ei saa muuta)
  • Suhteliselt määratletud (rakendamisel kuuluvad täpsustamisele poolte kokkuleppel või ühe poole äranägemisel)
  • Dispositiivsed normid ( kehtestavad reeglid juhuks, kui pooled ise ei ole jõudnud kokkuleppele)
  • Täidetava funktsiooni järgi
  • Regulatiivsed (nad on suunatud suhete loomisele, mitte aga kaitmisele ja karistuse kohaldamisele. Enamik eraõiguslikke norme)
  • Kaitsvad õigusnormid (suunatud juriidilise vastutuse vahendite kehtestamisele ja kasutamisele, riigisunni kohaldamisele. Eelkõige karistusõiguse normid)
  • Vastavalt regulatsiooni viisile
  • Kohustavad normid
  • Keelavad normid
  • Õigustavad normid (määratakse kindlaks positiivse sisuga õigused ja antakse õigus sooritada aktiivseid tegusid )
    Õigusnormi väljendamine normatiivakti koosseis
    Õigusnormi õigusaktis esitamise viis sõltub oluliselt õigusega reguleeritavate suhete iseloomust (õigusharust) ja vastavalt sellele ka selles õigusharus domineerivate normide iseloomust. Seetõttu võib olla eri õigusharudes normide esitamine õigusaktides olla oluliselt erinev.
    Karistusõigus, mis on suunatud süütegude tõkestamisele, nende vastu võitlemisele, koosneb kaitsvatest õigusnormidest, selles õigusharus on olulise tähtsusega õigusnormi sanktsioon. Sellest tulenevalt on kõigis karistusõiguslike õigusaktide eriosa sätetes alati sõnastatud keelatud käitumine ja selle keelu eiramisega kaasnev sunnivahend ehk dispositsioon ja sanktsioon. Karistusõiguse normide hüpoteesitingimused (subjekti vanus, süüdivus, karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud jms) aga on üldjuhul antud aktid üldosas, sest need on ühised kõikidele eriosas sätestatud süüteokoosseisudele.
    Õigusnormi viitav esitamine – õigusnormi sõnastamisel kasutatakse sellist võtet, et õigusnormi loogilise struktuuri mõne elemendina kasutatakse kas sama õigusakti mõnes teises sättes või mõnes teises õigusaktis sõnastatud elementi. Sedasi välditakse kord juba sõnastatud sätte kordamist. Võib esineda kahel kujul:
  • otsene ehk ebaehtne viide – nende puhul viidatakse konkreetsele sättele kas käsitletava õigusakti enda piires või teises õigusaktis või konreetsele teisele õigusaktile tervikuna.
  • Kaudne ehk ehtne (ka blanketne) viide – viide, mis on tehtud mitte konkreetsele õigusakti sättele ega ka konkreetselt nimetatud õigusaktile, vaid teatud seadusandluse liigile või õigusinstituudile, õigusakti tekstis sõnastatuna tavaliselt „eeskirjadele“, „nõuetele“ või „korrale“.
    Kasutatakse laialdaselt karistusõiguslike sätetes. Jättes sõnastamata keelatud käitumise koosseisu tunnused, viidatakse üldistavalt nõuetele või korrale või eeskirjadele, mis on sätestatud teistes õigusaktides. (nt. „Salajase hääletuse korra rikkumise eest valimistel või rahvahääletamisel“)
    Õigussüsteemi mõiste ja struktuur
    Õigussüsteem on õiguse ajalooliselt kujunenud sisemine ühtsus, õigusnormide struktuurne paigutus õigusharude ja instituutide kaupa. Tavakäsitluses mõistetakse õigussüsteemi all sageli teataval viisil ülesehitatud õigusnormide kogumit ja sellele lisaks ka õigusasutuste süsteemi.
    Avalik- ja eraõigus
    Avalik õigus hõlmab õigusharusid, õigusinstituute ja õigusnorme, mis reguleerivad suhteid, kus üheks suhte pooleks on riik ja mida iseloomustab subjektide omavaheline subordinatsioon . Reguleerimismeetodiks on autoritaarne meetod.
    Eraõiguse moodustavad õigusharud, õigusinstituudid ja õigusnormid, mis reguleerivad suhteid võrdsete isikute vahel. Need normid, instituudid ja õigusharud kasutavad autonoomset reguleerimismeetodit.
    Õigusharu ja õigusinstituut
    Õigusharu on õigusnormide kogum, mis moodustab iseseisva osa õigussüsteemist ja millega reguleeritakse rühma üheliigilisi ühiskondlikke suhteid (nt. tööõigus, perekonnaõigus).
    Õigusinstituut on õigusharu sees kujunev õigusnormide kogum, mis reguleerib teatavat spetsiifilist osa õigusharu poolt reguleeritavatest suhetest.
    Ülevaade Eesti õigussüsteemi üksikute õigusharude sisust ja normatiivsetest põhiaktidest.
  • Riigiõigus on õigusnormide- ja instituutide kogum, mis reguleerib riigivõimu suhteid ja määrab ühiskonna sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi. Siiakuuluvad avaliku võimu organisatsioon, riiklik korraldus, valimisõigus, kohalike omavalitsuste süsteem, õigusloome põhimõtteline korraldus, riigi ja üksikisiku suhted. Kõiki neid suhteid reguleerivad normid on sätestatud riigi põhiseaduses ja ka nn konstitutsioonilistes seadustes . Riigiõigusel on teiste õigusharude suhtes juhtiv koht, sest annab neile põhimõttelised lähtealused ja reguleerib riigi ja ühiskonna seisukohalt kõige tähtsamaid suhteid. Riigiõigus erineb ka spetsiifilise meetodi poolest, s.o suhete üldine normeerimine ilma sanktsioone kehtestamata.
  • Haldusõigus e. admistratiivõigus on üks suuremaid õigusharusid suhete mitmekesisuse ja mahu poolest. Haldusõigus reguleerib riigi täitev-korraldavat tegevust, sõltumata riigiorganitest, kes seda teostavad. Haldusõigus reguleerib suhteid riigiorganite vahel, riigi valitsemisorganite ja ühiskondlike organisatsioonide vahel ning riigi valitsemisorganite ja indiviidide vahel. Haldusõigus sisaldab ka instituute, mis reguleerivad riigiorganite tegevust riigile kuuluva majanduse suhtes. Kõiki haldusõiguse reguleerimise vorme iseloomustab ühine meetod – autoritaarne meetod. Haldusõiguse üldpõhimõtted on kindlaks määratud põhiseaduses, konkreetne normistik sisaldub konstitutsioonilistes seadustes.
  • Finantsõigus reguleerib riigiorganite tegevust rahandussuhetes. See hõlmab riigi- ja kohalike eelarvete kehtestamist ja vastuvõtmist, riigi vahendite kulutamise korda, maksude sissenõudmise korda. Finantsõiguse normid reguleerivad ka suhteid kodanike ja vastavate riigiasutuste vahel maksunduse valdkonnas. Finantsõigus on avalikku õigusesse kuuluv õigusharu, mis kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
  • Karistusõigus kui õigusharu on suunatud võitlusele süütegude vastu, rakendades karistusi süüteo toimepanijate suhtes. Karistusõiguse normid ja instituudid määravad kindlaks kuriteod ja väärteod ning näevad ette karistused ja muud mõjutusvahendid, mida võib kohaldada neid tegusid toimepannud inimeste suhtes. Seega näitab karistusõigus ära keelatud teod ja ka selle, kuidas peavad riigiorganid nende toimepanijate suhtes käituma. Karistusõiguse kõige üldisemad põihmõtted sisalduvad põhiseaduses. Karistusõiguse normid on sätestatud karistusseadustikus, karistusõigus kasutab autoritaarset reguleerimismeetodit.
  • Kriminaalprotsessi õigus reguleerib uurimisorganite, prokuratuuri ja kohtu tegevust kriminaalasjade menetlemisel. Selle normid määravad riigiorganite ja protsessiosaliste õigused ja kohustused, nende kompetentsi kuritegude menetlemisel. Kriminaalprotsessiõiguse üldised põhimõtted on sätestatud põhiseaduses, konkreetsed normid aga eelkõige kirminaalmenetluse seadustikus. Avaliku õiguse haruna on tema reguleerimismeetodiks autoritaarne meetod.
  • Tsiviilõigus reguleerib varalisi suhteid ühiskonnas, sõltumata subjektidest, aga ka mõningaid mittevaralisi isiklikke suhteid. Tsiviilõigus on reguleeritavate suhete ringi ja normistiku mahult üks suuremaid õigusharusid, moodustades kogu eraõiguse normatiivse aluse, mistõttu samastatakse mõnikord tsiviilõigus eraõigusega. Tsiviilõigus kasutab autonoomia meetodit, ta reguleerib oma objekti kuuluvaid suhteid kui võrdsete subjektide vahelisi tsiviilõiguse üldised põhimõtted määrab põhiseadus.
  • Tsiviilprotsessiõigus reguleerib kohtuorganite ja protsessiosaliste tegevust füüsiliste ja juriidiliste isikute õiguste kaitsmisel ja nendevaheliste vaidluste lahendamisel. Tsiviilõigusprotsessinormid määravad kohtuorganite õigused ja kohustused õigusemõistmisel tsiviilasjades ja reguleerivad protsessist osavõtjate suhteid protsessi käigus. Tsiviilprotsessi õiguse valdkonda kuuluvad ka notariaalorganite ja vahekohtute tegevust reguleerivad normid. Peamine õigusakt on tsiviilkohtumenetluse seadustik. Riiklik õigusemõistmine – autoritaarne meetod.
  • Perekonnaõigus reguleerib abielu- ja perekonnasuhteid. Reguleerib ka abikaasade varalisi suhteid. Põhiline normistik – perekonnaseadus . Autonoomia meetod.
  • Tööõigus reguleerib töötajate ja tööandjate vahelisi ja nendega seotud suhteid. Sotsiaalkindlustus, pensionikindlustus , töölepingud, puhkused jne. osaliselt autonoomne, aga pole selgesti määratletav.
  • Rahvusvaheline õigus reguleerib suhteid riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, mis tekivad majandusliku, poliitilise ja kultuurilise, aga ka sõjalise suhtlemise pinnal. Rahvusvahelise õiguse erisused, võrreldes siseriikliku õigusega seisnevad selles, et
  • Suhte subjektideks on riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid
  • Rahvusvahelise õiguse normide jaoks ei ole ühtset seaduseandjat, selle norme loovad suhetest osavõtjad ise kokkulepete sõlmimise teel
  • Põhiliseks õigusallikaks on lepingud ja tavad
  • Puudub tsentraliseeritud sunniaparaat õiguse täitmise tagamiseks.
    Õigusperekond
    Õigusperekond on õigussüsteemide rühm, mis rajaneb samal või ühesugusel õiguslikul doktriinil, normatiivsel alusel ja õigusasutuste organisatsioonil.
    Romaani-germaani ja angloameerika õigusperekond.
    Romaani-germaani ehk kontinentaalõiguse perekonda iseloomustab asjaolu, et õigusteaduses on peatähelepanu pööratud õigusnormile kui üldisele käitumisreeglile, mis peab vastama õigluse ja moraali nõuetele ja kindlustama ühiskonnas nendele nõuetele vastava olukorra. Peamiseks õigusallikaks on selles õigusperekonnas riigi normatiivaktid, mis peavad kindlustama ühiskonnas õigluse ja tagama korra. (toimus õiguse uurimine , ülikoolid jne.)
    Anglo-ameerika ehk üldise õiguse perekonna spetsiifika määras asjaolu, et üldine õigus loodi mitte seadusandja, vaid kohtunike poolt, kes lahendasid indiviidide vahelisi vaidlusi. Eesmärgiks ei ole üldise reegli sõnastamine tulevikuks, vaid käsiloleva konkreetse kaasuse lahendamine. õiguse allikaks ei ole mitte normatiivakt, vaid kohtu- ja halduspretsedent.
    Õiguse allika (õiguse vormi) mõiste
    Õigusvorm on õigusnormi väljendamise viis, mis on kasutusele võetud või tunnustatud riigi poolt ja mille kaudu riik annab normile üldkohustusliku tähenduse.
    Õiguse väljendamise vormid:
  • Õigluslik tava on vanim õigusvorm. Toetub rahva moraalsetele tõekspidamisetele ja harjumustele, püsiv ja konservatiivne .
  • Leping on õigusvorm siis, kui ta määrab kindlakslepingupoolte konkreetsed õigused ja kohustused ja lisaks sellele reguleerib nende edaspidiseid suhteid või õigulikke vahekordi teiste subjektidega (rahvusvahelised lepingud, paktid , millest juhinduvad ka teised subjektid )
  • Kohtu- ja halduspretsedent saavad üldise reegli tähenduse ja neid hakatakse õigusvormina kasutama siis, kui riik omistab kohtulahendile või haldusorgani poolt konkreetses asjas tehtud otsusele kohustusliku jõu samasisuliste asjade lahendamisel. Kasutusel anglo-ameerika õiguses.
  • Normatiivne ehk õigustloov akt kõige levinum ja paljudes riikides ainuke õigusvorm. Riigi poolt kehtestatud dokument, mis sisaladab üldkohustuslikke käitumisreegleid.
    Normatiivakti ajaline, ruumiline ja subjektiline kehtivus.
    Ajaline kehtivus: sätestatud kuupäevaliselt või :
    Seadus jõustub kümnendal päeval pärast RT-s avaldamist.
    Põhiseadus mitte enne kolme kuud
    Määrus kolmandal päeval pärast RT-s avaldamist
    Üksikaktidele aega ei jäeta.
    Ruumiline kehtivus : riigi keskvõimuorganite õigusaktid kehtivad kogu riigi territooriumil, erandlikult võivad kehtida ka ainult teatud piirkonnas. KOV aktid kehtivad ainult KOV territooriumil.
    Subjektiline kehtivus: kõik riigi seadused ja muud normatiivaktid kehtivad kõigi selle riigi territooriumil asuvate isikute suhtes. Real juhtudel võib üks või teine õigusakt reguleerida ainult kindlate isikute kategooria käitumist (üliõpilased, invaliidid).
    Normatiivse materjali süstematiseerimine
    Õigusaktide süstematiseerimine tähendab nende aktide viimist kooskõlastatud süsteemi, rühmitamist kindlas järjestuses. Õigusaktide süstematiseerimist teostatakse 1) inkorporeerimise ja 2) kodifitseerimise teel.
    Inkorporeerimise korral seatakse normatiivaktid mingisse (kas kronoloogilisse, alfabeetilisse, süstemaatilisse vms) järjestusse, kusjuures ei toimu õigusaktide sisulist töötlust.
    Kodifitseerimine on süstematiseerimise vorm, kus normatiivmaterjal töötatakse põhjalikult läbi, kooskõlastatakse ja ühlustatakse sisemiselt. Tavaliselt tehakse kodifitseerimisel seadusandluse parandusi, täiendusi, muudatusi, võetakse vastu uusi norme, tunnistatakse kehtetuks vanu. Seega erinevalt inkorporeerimisest töötatakse kodifitseerimisel normatiivmaterjal läbi ka sisuliselt. Kodifitseerimise tulemuseks on uus terviklik, ühine õigusakt, mis kannab kas koodeksi või mingit muud tavaliselt kogumit tähistavat nimetust (seadustik, määrustik).
    Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õiguse allikana
    Tähtsaimateks okumentideks, mis sisaldavad riigiülese juriidilise jõu omandanud põhimõtteid ja norme, on 1945. Aastal asutatud ÜRO põhikiri ja ÜRO Peaassambleel 10.12.1948 vastuvõetud Inimõiguste ülddeklaratsioon. Eesti põhiseaduse §3 deklareerib, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.
    Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse allikana
    EL on organisatsioon, millel on oma iseseisev õigussüsteem, milles eristatakse esmast ja teisest õigust.
    Esmane õigus moodustub asutamislepingutest ja neid täiendavatest lepingutest, need õigusaktid on ühenduse õiguslikuks aluseks. Need liigitatakse:
  • Ühenduse asutamislepingud
  • Riikide liitumislepingud
  • Olulisemad asutamislepinguid muutvad kokkulepped
  • Eelnimetatud lepinguid muutvad või täiendavad kokkulepped
    Teisene õigus koosneb liidu institutsioonide õigusaktidest, see on liidu enda õigusloome tulemus. Teisese õiguse moodustavad:
  • määrused (tuleb kohaldada muutmata kujul ja vahetult)
  • direktiivid (ei ole vahetult kohaldatavad, nad tuleb tuua adressaadini riigisiseste õigusaktide vahendusel)
  • otsused (suunatud konkreetsetele subjektidele ja loovad adressaadile subjektiivseid õiguseid ja kohustusi)
  • soovitused ja arvamused (soovituslikud dokumendid , juriidiline mõju kaudse iseloomuga)
    mis on liikmesriikide jaoks erineva siduvuse ja kohustuslikkuse astemga aktid.
    2.õppenädal
    Õiguse realiseerimine
    Õiguse realiseerimine tähendab õigusnormide elluviimist õiguse subjektide tegevuses ja see väljendub subjektide käitumises.
    Õiguse realiseerimise vormid:
  • õigusnormide nõuetest kinnipidamine
  • õigusnormide kasutamine
  • õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine
    Õiguspärane käitumine
    Esitad tuludeklaratsiooni, kui see on nõutud, ja ei ületa kiirust, kui see on keelatud.
    Õigussuhte mõiste ja struktuur
    Õigussuhe on õigusega reguleeritud ühiskondlik suhe. Õigussuhte spetsiifilised tunnused:
  • tekib õigusnormi alusel
  • tekib inimeste subjektiivsete juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu.
  • säilimise tagab riik.
  • kannab individualiseeritud, määratletud iseloomu.
    Õigussuhte struktuurseteks elementideks on 1) õigussuhte subjektid ehk suhte osapooled ja 2) subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad ja 3) õigussuhte objekt.
    Õigussuhte subjektid
    Õigussuhte subjektiks võivad olla kõik need ühiskondlikus elus osalevad isikud, kes vastavad kindlatele õiguslikele tingimustele, mis oma kogumis moodustavad õigussubjektsuse.
    (füüsiline isik, eraõiguslik juriidiline isik, avalik-õiguslik juriidiline isik, riigiorgan)
    Õigussubjektsus
    Õigussubjektsus on isiku võime olla õigussuhetest osavõtja. Isiku õigussubjektsuse moodustavad tema
    1) õigusvõime (riigi poolt tunnustatav isiku võime omada õigusi ja kohustusi, saadakse sünniga)
    2) teovõime (isiku võime subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi iseseisvalt teostada, tekib täies ulatuses täisealiseks saamisega )
    3) deliktivõime (isiku võime kanda iseseivalt juriidilist vastutust toimepandud õigusrikkumise eest, 14a saamisega)
    Süüvõime
    Õigussuhte juriidiline sisu: subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus
    Subjektiivne õigus tekib õigusnormi alusel. Õigusnormist tulenevalt tekib seos selle õiguse kandja ja riigi vahel. Riik lubab teataval viisil käituda ja tagab selle käitumise. Subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatavat käitumist.
    Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: ühelt poolt kohustatud isiku ja riigi vahel, teiselt poolt aga kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel.
    Õigussuhte objektid
    Õigussuhte objekt on materiaalne ese, vaimne või muu sotsiaalne hüve, mis rahuldab üksikisiku või organisatsiooni huve ja vajadusi ning millega seoses õiguse subjektid astuvad õigussuhtesse ja teostavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi.
    Juriidilised faktid õigussuhte tekkimise, muutumise ja lõppemise alusena
    Juriidilisteks faktideks nim. selliseid tegelikkuses toimuvaid muutusi, millega õigusnorm seob subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste tekkimise, muutumise või lõppemise.
    Juriidiliste faktide liigid
    Sõltuvalt juriidilise fakti seosest subjektide tahtega liigitatakse juriidilise fakte
    1)sündmusteks (tegelikkuses ettetulev muutus, mis ei sõltu inimese tahtest, nt. loomulik surm, üleujutus)
    2)tegudeks (tegelikkuses asetleidev muutus, mis toimub inimese tahtel, nt. lepingu sõlmimine kuriteo toimepanemine)
    a. õiguspärane (vastab kehtiva õiguse nõuetele)
          • juriidiline akt (on otseselt suunatud juriidilise tagajärje saavutamisele , nt. töölepingu sõlmimine)
          • juriidiline toiming (kutsub esile juriidilised tagajärjed sõltumata sooritaja tahtest, nt. teise inimese vara rikkumine )
          • juriidilise resultaadiga tegu (käitumine, mis on suunatud vaimse loomingu saaduse (muusikateose, maali) loomisele.

    b.õigusvastane
    Õiguslike tagajärgede järgi, mis juriidiline fakt esile kutsub, eristatakse:
  • õigustloovaid (töölepingu sõlmimine)
  • õigustmuutvaid (töölepingu muutmine)
  • õigustlõpetavaid (lepingu lõpetamine)
    Juriidilise fakti sutruktuuri järgi eristatakse:
  • lihtfakt (kujutab ühte õigusnormi hüpoteesiga määratud faktilist asjaolu ja toob kaasa vaid ühe õigusliku tagajärje, nt. piirkiiruse ületamine)
  • liitfakt (ühes käitumisaktis sisaldab samaaegselt mitme erineva teo tunnuseid ja toob kaasa ka mitu erinevat õiguslikku tagajärge, nt. liikluseeskirja rikkumine, millega kaasneb varalise kahju tekitamine teisele sõidukile)
  • juriidiline ehk faktiline koosseis (avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes, nt. pensionitaotlemiseks on vaja a) vajalik vanus, b) vajalik tööstaaž c) avaldus d) avalduse rahuldamine.
    Õigussuhte liigid
    Struktuuri järgi eristatakse:
  • kahepoolne (ostu-müügileping)
  • ühepoolne ( testament )
    funktsiooni järgi:
  • regulatiivsed (eraõiguslikud suhted)
  • kaitsvad (riigi sunni kohaldamine)
    Õigusnormide täitmine, õiguse kasutamine ja õiguse rakendamine
    Õiguse rakendamise mõiste ja protsess
    Õigusnormide rakendamine on selline õiguse realiseerimise protsess, mida teostavad pädevad riigiorganid.
    Õiguse rakendamise staadiumid:
  • faktiliste asjaolude analüüs
  • õigusnormi valik ja analüüs
  • kompetentse organi poolt otsuse tegemine
  • tehtud otsuse täitmise tagamine
    Õ. rakendamise vajadus tekib kui:
  • Suhte iseloom on selline, et ei saa tekkida ilma pädeva riigiorgani aktita
  • Õigusliku vaidluse korral subjektiivsete õiguste kasutamise võimalikkuse üle (töövaidlus)
  • On toime pandud õigusrikkumine ja on vaja kohaldada sanktsioone
    Õiguse rakendamisele esitatavad nõuded
    Õigusnormi rakendamisel tuleb jälgida, et rakendamine oleks
    • seaduslik,
    • põhistatud,
    • otstarbekohane ja
    • õiglane.

    Õiguse rakendamise aktid
    Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile.
    Reguleeritava suhte ja rakendatava normi iseloomu järgi eristatakse:
  • regulatiivsed aktid määravad kindlaks inimeste õigused ja kohustused seoses nende õiguspärase käitumisega, nende aktidega rakendatakse regulatiivseid norme.
  • Jurisdiktsioonilised aktid on aktid, millega kohaldatakse kaitsvaid õigusnorme, seega seonduvad nad õigusrikkumistega.
    Akti välja andnud organite järgi eristatakse:
  • Seadusandliku võimu akte
  • Täidesaatva võimu akte
  • Kohtuorganite akte
  • Kontroll- ja järelevalveorganite akte.
    Õigusrikkumise mõiste ja koosseis
    Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks.
    Käitumise koosseisu elemendid:
  • Käitumise subjekt (õigusrikkuja(deliktivõimeline))
  • Käitumise subjektiivne koosseis (süü)
  • Käitumise objekt (õigushüve)
  • Käitumise objektiivne koosseis (aktiivne tegu või tegevusetus )
    Õigusrikkumise subjektiivsed tunnused
    Tahtlus või ettevaatus teo toimepanemisel, teo motiiv , ajend, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.
    Tahtlus ja ettevaatamatus
    Tahtlus
  • Kavatsetus on teo toimepanemisel siis, kui isik seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja ta teab, et see saabub või peab vähemalt selle saabumist võimalikuks (lööb inimest noaga eesmärgiga teda tappa).
  • Otsene tahtlus on siis, kui isik teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda asjaolu. Samas teab ta kindlasti, et tema teo tulemusena saabub soovitav eesmärk ja tagajärg, või ta suhtub tagajärjesse ükskõikselt.
  • Kaudne tahtlus on siis, kui isik, pannes toime süüteo, peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.
    Ettevaatamatus
  • Hooletus on siis, kui isik paneb toime süüteo, teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist , kuid ta oleks pidanud seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema (müüja unustab seifi ette võtme ja varas varastab selle).
  • Kergemeelsus on siis, kui isik peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida (sõidukijuht ületab kiirust ja sõidab inimesele otsa).
    Õigusrikkumise objektiivsed tunnused
    Tegevus või tegevusetus, seaduses ettenähtud tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, isiku erilised isikutunnused ja teo motaliteedid.
    Teo õigusvastasust välistavad asjaolud
  • Hädakaitse
  • Hädaseisund
  • Kurjategija kinnipidamine
  • Kuritegude matkimine
  • Kohustuste kollisioon
  • Eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus
  • Kannatanu nõusolek
  • Teenistus- või kutsealaste kohustuste täitmisel toime pandud kuritegu
  • Oma õiguste teostamisele suunatud tegu
  • Alluva poolt temale antud kohustusliku käsu täitmine
    Õigusrikkumise objekt
    Õigusrikkumise objektiks on need õigushüved, mille vastu on suunatud õigusrikkumine.
    Õigusrikkumiste liigid
  • Kuriteod on karistusseadustikus karistatav tegu – tegevus või tegevusetus, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Karistust kuriteo eest kohaldab ainult kohus.
  • Väärteod ehk haldusõigusrikkumised on kuriteole lähedased süüteod, formaalsete tunnuste järgi eristab neid kuritegudest vaid see, et seadus näeb väärteo toimepanemise eest ette kuriteoga võrreldes kergemad karistused. Karistusi väärteo toimepanemise eest kohaldavad selleks pädevust omavad riigiorganid ja ametiisikud (politsei, inspektsioonid, piirivalve).
  • Tsiviilõigusrikkumised võivad seisneda lepingulise kohustuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes.
  • Tööõigusrikkumised ehk distsiplinaarsüüteod on tööõigusrikkumised, mis seisnevad töölepingust tulenevate kohustuste rikkumises.
    Tsiviilõigusrikkumine, distsiplinaarüleastumine, süütegu
    Tsiviilõigusrikkumine võib seisneda lepingulise kohstuse mittetäitmises või kahju tekitamises lepinguvälises suhtes. Sõltuvalt sellest järgneb õigusrikkumisele kas lepingus ettenähtud lepinguline vastutus või kahju tekitamisest tulenev vastutus.
    Distsiplinaarüleastumine on tööõigusrikkumine, mis seisneb töölepingust tuleneva kohustuste rikkumises.
    Süüteod on kuriteod ja väärteod.
    Juriidilise vastutuse mõiste ja liigid
    Juriidiline vastutus on riiklik sund, mis järgneb õigusrikkumisele.
    Õigusharude järgi:
  • Kriminaalvastutus hõlmab riikliku sunni vahendeid, mis järgnevad kuriteole.
  • Haldusvastutus järgneb väärteole, selle üleastumise väiksem ühiskonnakahjulikkus tingib ka kriminaalvastutuse vahenditega võrreldes ka leebemate karistuste kasutamist.
  • Tsiviilõiguslik ehk varaline vastutus järgneb tsiviilüleastumisele ja seda rakendatakse varalistes suhetes kas lepingu rikkumisel võu kahju tekitamisel.
  • Distsiplinaarvastutus järgneb distsiplinaarüleastumisee ja seda kohaldatakse töödistsipliini rikkumiste eest.
    Kohaldava organi järgi:
  • Kohtulik vastutus on juriidiline vastutus, mida kohaldab kohus või kohtunik.
  • Haldusorganite poolt rakendatav vastutus on vastutus, mida rakendavad selleks pädevad haldusorganid (politsei, toll ).
    Õiguskorra kaitse tagamise viisi järgi:
  • Karistavad on kriminaal - ja haldusõiguslikud sunnivahendid, distsiplinaar - ning mõned tsiviilõiguslikud sanktsioonid ( leppetrahv )
  • Õigusttaastavad on üldjuhul tsiviilõiguslikud sanktsioonid. Kuigi igal sanktsioonil on alati juures ka karistav aspekt, on õigusttaastava sanktsiooni peaeesmärk ennistada õigusrikkumisele eelnenud olukord, taastada õiguspärane suhe (kahju hüvitamine, töötaja tööle ennistamine ).
    3.õppenädal
    Tsiviilõiguse mõiste ja allikad
    Tsiviilõigus on eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis, üldisemalt käsitledes, reguleerib suhte poolte vastastikust käitumist, lähtudes õiguslikust võrdsusest ja sõltumatusest, tunnustades tsiviilõigussuhtes osalejate tahte autonoomiat, nende varalist iseseisvust ja isiklikke mittevaralisi suhteid.
    Tsiviilõiguse allikaks on valdavalt seadused, olulisemad neist on:
  • Tsiviilseadustiku üldosa seadus
  • Asjaõigusseadus
  • Võlaõigusseadus
  • Perekonnaseadus
  • Pärimisseadus
    Tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise alused
    Tsiviilõigused ja –kohustused tekivad seaduses sätestatud sündmustest, tehingutest ja muudest toimingutest, millega seadus seob tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise, samuti õigusvastastest tegudest. Nad tekivad ka toimingutest, mis ei ole vastuolus tsiviilseadustiku sisu ja mõttega, kuigi nad ei ole seaduses sätestatud.
    Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud)
    Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud. Isik on füüsiline isik või juriidiline isik. Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Füüsiline ja juriidiline isik
    Füüsiline isik on inimene, juriidiline isik aga seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Füüsilist isikut iseloomustavad tema õigusvõime (võime omada tsiviilõigusi ja –kohustusi) ja teovõime (võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid). Füüsilisel isikul peab olema elukoht.
    Juriidiline isik võib tekkida kahel viisil:
  • Teatud liiki juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel (AS asutatakse ÄS-s AS-i kohta kehtestatud sätete alusel)
  • Otse selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel (Vabariigi Valitsus)
    Tsiviilõigussuhte juriidiline sisu
    Tsiviilõigussuhte objektid
    Füüsilise isiku õigussubjektsus
    Õigussubjektsuse määravad õigusvõime ja teovõime.
    Otsustusvõimetu isik
    Isiku teadmata kadunuks ja surnuks tunnistamine
    Isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes, loetakse teadmata kadunuks. Teadmata kadunud isiku varale võib kohus seada huvitatud isiku taotlusel hoolduse, kui see on teadmata kadunud isiku või tema ülalpeetava huvides.
    Kui viie aasta jooksul ei ole isiku kohta andmeid, et ta on elus, võib kohus huvitatud isiku nõudel sellise isiku surnuks tunnistada. Kui isik jäi teadmata kadunuks olukorras, mis oli elule ohtlik või mis annab alust eeldada hukkumist õnnetuse tagajärjel võib kohus ta surnuks tunnistada kuue kuu möödumisel teadmata kadunuks jäämisest.
    Juriidilise isiku mõiste ja tunnused
    Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
    Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik. Nende liigid
    Eraõiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud erahuvides, avalik-õiguslik juriidiline isik on isik, mis on loodud avalikes huvides.
    Eraõiguslik juriidiline isik asutatakse juriidilise isiku vastava liigi kohta käiva seaduse alusel.
    • Täisühing
    • Usaldusühing
    • Osaühing
    • Aktsiaselts
    • Ühistu
    • Sihtasutus
    • Mittetulundusühing

    Avalik-õiguslikud juriidilised isikud on riik, kohalik omavalitsusüksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel.
    Äriühingute liigid ja nende erisused
    • Täisühing ( kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga)
    • Usaldusühing ( kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma sissemakse ulatuses)
    • Osaühing (osadeks jaotatud osakapital. Osanik ei vastuta isiklikult osaühingu kohustuste eest, ühing aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga)
    • Aktsiaselts (aktsiateks jaotatud aktsiakapital . Aktsionär ei vastuta isiklikult aktsiaseltsi kohustuste eest, aktsiaselts aga vastutab oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga)
    • Tulundusühistu (eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad:
      • Tarbijate ja muude hüvede kasutajatena
      • Hankijatena
      • Tööpanuse kaudu
      • Teenuste kasutamise kaudu
      • Mõnel muul sarnasel viisil)

    Juriidilise isiku asukoht ja nimi
    Juriidilise isiku asukoht on koht, kus asub tema juhatus või seda asendav organ. Juriidilisel isikul on nimi, mis peab teda eristama teistest isikutest.
    Juriidilise isiku organid
    Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus, nende pädevus määratakse seaduse, põhikirja või ühingulepinguga. Aktsiaseltsi organiks on lisaks ka nõukogu.
    Avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende organite pädevus sätestatakse seadusega.
    Nende pädevus ja vastutus
    Juriidilise isiku vastutus on kindlaks määratud nende tegevust reguleerivate õigusaktidega, vastutuse üldised põhimõtted sätestab TSÕS. Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga. Seaduses sätestatud juhtudel vastutavad juriidilise isiku kohustuste eest oma varaga ka tema liikmed, nagu näiteks täisühingu osanik või usaldusühingu täisosanik.
    Juriidilise isiku lõpetamine
    Juriidilise isiku lõpetamine võib toimuda:
  • Üldkoosoleku või muu pädeva organi otsusega
  • Isiku või asutuse otsusel, kellel on seadusega antud õigus lõpetada avalik-õiguslik juriidiline isik
  • Seaduses, põhikirjas või ühingulepingus seatud eesmärgi saavutamisel
  • Tähtaja saabumisel, kui isik oli asutatud tähtajaliselt
  • Juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist
  • Võlausaldajate üldkoosoleku otsusega pankrotimenetluses
  • Kohtumäärusega, millega pankrotimenetlus on lõpetatud vara puudumise tõttu
  • Kohtumäärusega sundlõpetamise kohta
  • Muul seaduses, põhikirjas või ühingulepingus ettenähtud alusel
    Juriidilise isiku sundlõpetamine
    Juriidilise isiku sundlõpetamine toimub ainult kohtumäärusega. Kohus teeb vastava määruse siseministri või muu seadusega selleks õigustatud isiku või asutuse nõudel, kui selle juriidilise isiku eesmärk või tegevus on vastuolus avaliku korra, seaduse või heade kommetega; kui juriidilise isiku asutamisel on oluliselt rikutud seadust või asutamislengu sõlmimisel või asutamisotsuse tegemisel esines asjaolu, mis toob kaasa lepingu või otsuse kehtetuse ja rikkumist ei saa hiljem kõrvaldada; kui juriidilise isiku põhikiri on olulisel määral vastuolus seadusega; kui juriidiline isik ei vasta talle seadusega kehtestatud nõuetele; juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi volitused on lõppenud rohkem kui kaks aastat tagasi ja uut juhatust või seda asendavat organit ei ole valitud; muul seaduses sätestatud alusel.
    Likvideerimise kord
    Juriidilise isiku lõpetamisel toimub selle likvideerimine. Vabatahtliku likvideerimise korral on likvideerijaks juhatuse või seda asendava organi liikmed, sundlõpetamise korral määrab likvideerijad kohus.
    Kui sundlõpetamine toimub põhjusel, et juriidilise isiku eesmärk või tegevus on vastuolus karistusseadustiku, avaliku korra või heade kommetega, jääb pärast võlausaldajate nõuete rahuldamist juriidilise isiku järelejäänud vara riigile.
    Kui likvideeritava isiku varast ei piisa kõigi võlausaldajate nõudmiste rahuldamiseks, lõpetatakse juriidiline isik pankrotimenetluses, kusjuures pankrotiavalduse võib esitada võlgnik ise või võlausaldaja.
    Kui likvideerimismenetlus on lõppenud, esitavad likvideerijad avalduse eraõigusliku juriidilise isiku registrist kustutamiseks.
    Pankrotiõiguse ja saneerimise põhimõisted
    Võlgniku kohtuotsusega väljakuulutatud maksujõuetust nimetatakse pankrotiks.
    Panrotivõlgnik on füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on algatanud pankrotimenetluse.
    Pankrotivõlausaldajaks nimetatakse isikut, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist.
    Ettevõtte saneerimine on abinõude kompleksi rakendamine ettevõtte majanduslike raskuste ületamiseks, tema likviidsuse taastamiseks, kasumlikkuse parandamiseks ja jätkusuutliku majanduse tagamiseks.
    4.õppenädal
    Ese kui tsiviilõiguse subjekt
    Eseme liigid
    Asja mõiste
    Asi on kehaline ese.
    Asjade liigitamine ja selle tähtsus
  • Kinnis (maatükk)- ja vallasasjad (ei ole kinnisasi )
  • Asendatavad asjad (käibes määratakse mõõdu, kaalu või arvu järgi ja sellel puduvad seda teistest sama liiki asjadest eristatavad tunnused)
  • Äratarvitatavad asjad (otstarbekohasel kasutamisel lakkab olemast või võõrandatakse; kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade võõrandamises)
    Vastavalt ajade omavahelisele majanduslikule seosele eristatakse peaasju ja päraldisi.
    Asja osad
    Asja oluline osa on selle koostisosa, mida ei saa asjast eraldada ilma et asi või sellest eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks.
    Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Kinnisasja olulised osad on ka kinnisasjaga seotud asjaõigused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatatakse murdosana asjast.
    Asja reaalosa on võrreldes teiste osadega tegelikkuses piiritletud, nt. ridaelamuboks, teatavatel tingimustel korteriomand.
    Päraldised
    Päraldis on vallasasi , mis olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu, nt lukk ja luku võti, viiul ja poogen .
    Päraldise ja peaasja vahekord on oluline, kuna õigused ja kohustused, mille esemeks on peaasi , laienevad ka päraldisele, kui seadusega ei ole määratud teisiti.
    Kasu ja kulutused
    Asjast kasu saamiseks peab õigustatud isik kandma ka asjaga seotud kohustused ja kulutused.
    Esemele tehtud kulutused on ka vajalikud, kasulikud või toreduslikud.
    Vajalikud on kulutused, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse teda täieliku või osalise hävimise eest (katuse parandamine).
    Kasulikud kulutused on need, millega oluliset parendatakse eset (uue küttesüsteemi panek ).
    Toreduslikud kulutused on need, millega taotletakse peamiselt eseme mugavust , meeldivust või ilu ( kullatud kraanid, parketi panek).
    Eseme väärtus
    Asja hinnatakse kas hariliku väärtuse või valdaja erilise huvi seisukohalt. Asja harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind ehk turuhind .
    Tehingu mõiste
    Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus .
    Ühe- ja mitmepoolsed tehingud
    Tehingud võivad olla ühepoolsed, nagu näiteks pärandamine testamendiga ja mitmepoolsed, näiteks ost-müük. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
    Tahteavaldus kui tehingu sisu
    Tehingu vormile esitatavad nõuded
    Tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud , kui seadus ei sätesta teisiti.
    Tehingu kirjalikku vormi asendab tehingu notariaalne tõestamine või notariaalne kinnitamine.
    Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu elektrooniline vorm, kui seadus ei sätesta teisiti.
    Kohustusliku seaduses määratud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
    Tehingu notariaalne kinnitamine ja tõestamine
    T Tehingu kehtetus
    ehingu kehtetuse tingimused. Tehingu tühistamise mõiste ja tingimused
    Tehing on tühine, kui ta on
    Tehingu võib tühistada, kui see on tehtud
    Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing
    Olulise eksimuse mõjul
    Seadusega vastuolus olev tehing
    Pettuse mõjul
    Kasutuskeeldu rikkuv tehing
    Õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul
    Näilik tehing
    Raskete asjaolude ärakasutamisega
    Muudel, seaduses sätestatud asjaoludel
    Eksimus, pettus ning ähvardus ja vägivald tehingu tühistamise alustena
    Eksimus on ebaõige ettekujutus tegelikust asjaolust. Tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks teinud selle oluliselt teistsugustel tingimustel.
    Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel eesmärgiga kallutada isikut tehingut tegema.
    Isik, kes tegi tehingu õigusvastase ärvarduse või vägivalla mõjul, võib tehingu tühistada, kui ähvardus ja vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
    Tingimuslikud tehingud
    Tingimuslik tehing on tehing, mis on tehtud edasilükkava või äramuutva tingimusega .
    Tehing on tehtud edasilükkava tingimusega, kui tehingu kindlaskmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või mitte (näiteks A lepib B-ga kokku selles, et kui B, kes elab Hiiumaal, leiab tööd Tln-s, annab A talle üürile kahetoalise korteri).
    Tehing on tehtud äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei.
    Esindaja poolt tehingu tegemine
    Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.
    Esindusõigus ja volitus
    Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel.
    Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus).
    Volikiri
    Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele.
    Esindusõiguse lõppemine ja volituse tagasivõtmine
    Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alusel ja korras.
    Volitus lõpeb, kui esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud, või tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks või volituse tähtaeg möödub, samuti siis, kui saabub äramuutev tingimus, millega on seotus volituse lõppemine. Esindatav võib volituse igal ajal tagasi võtta, seda isegi siis, kui volitus oli tähtajaline.
    Tsiviilõiguste teostamise viisid. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted
    Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb lähuda hea usu põhimõttest (toimida heas usus).
    Õiguste teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt , et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
    Kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui keegi väidab vastupidist, tuleb seda tõendada, kusjuures tõendamisraskus lasub sellel, kes tõendab midagi, aga mitte sellel, kes eitab.
    Hädakaitse ja hädaseisund tsiviilõiguslikes suhetes
    Hädakaitse ja hädaseisund on õigusvastasust välistavateks asjaoludeks ka tsiviilõiguslikes suhetes.
    Aegumine , selle mõiste ja tagajärjed
    Tsiviilõigusi kaitstakse hageja nõude ehk hagi esitamisega. Hagiavalduses esitatakse hageja nõue teisele tsiviilõigussubjektile – kostjale. Hagi saab aga esitada aegumistähtaegade piires, mille möödumisel isik kaotab võimalse kaitsta oma tsiviilõigusi hagi korras.
    Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutmisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue aga muutub sissenõutavaks sellest hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist.
    Aegumise tähtajad tehingust tuleneva nõude ja seadusest tuleneva nõude korral
    Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutmisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.
    Valduse mõiste
    Valdus on tegelik võim asja üle.
    Valdaja
    Valdaja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, kusjuures ta ei pea olema omanik.
    Valduse liigid
    • Seaduslik – ebaseaduslik
    • Heauskne - pahauskne

    Valduse omandamine, selle üleminek ja lõppemine
    Valdus omandatakse tegeliku võimu saamisega asja üle (nt. üleandmisega või leidmisega) või abinõude üle, mis võimaldavad seda võimu (korteri võtme üleandmisega).
    Valduse omandamiseks piisab senise valdaja ja omandaja kokkuleppest.
    Valduse kaitse omavoli vastu
    Valdus on seadusega kaitstud omavoli vastu, st valduse rikkumise või selle äravõtmise vastu. Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
    Omaabi ja otsimisõigus
    Kohtulik kaitse
    Valdusel on kohtulik kaitse: valduse igasuguse omavolilise rikkumise või selle omavolilise äravõtmise korral on valdajal õigus pöörduda valduse taastamiseks kohtu poole. Valduse kaitse hagi aegumise tähtaeg on üks aasta, arvates valduse rikkumisest või äravõtmisest.
    Kinnistusraamat, sellesse kantavad kinnistud
    Kinnisasjade ja nendega seotud asjaõiguste kohta peetakse kinnistusraamatut. Kinnistusraamatusse kantakse kõik kinnistu kohta vajalikud andmed, mis on seaduses ette nähtud.
    Omandi mõiste ja liigid
    Omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.

    Vallas- ja kinnisomand
    Omandi esemeks võib olla iga asi, mille omandamine ei ole seadusega keelatud. Sõltuvalt omandi esemeks oleva asja iseloomust võib omand olla kas vallasomand või kinnisomand.
    Ühine omand
    Ühine omand kuulub kahele või enamale isikule, see võib olla kas kaasomand või ühisomand.
    Kaasomand on kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand, näiteks ühise omandina kolmele kaasomanikule kuuluv majavaldus oamndi osadega ½, 1/3 ja 1/6.
    Vallasomandi tekkimine
    Vallasomandi tekkimine toimub juriidiliste faktide toimel.
  • Üleandmisega (võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale)
  • Hõivamisega (isik võtab peremehetu asja oma valdusesse tahtega saada selle omanikuks)
  • Leiu omandamisega (peab otsima omanikku, teatama jne, andma üle politseile/ asutuse töötajale ja see, kellele üle anti loetakse leidjaks)
  • Peitvara leidmisega (maasse kaevatud)
  • Asja ümbertöötamisel, segamisel, ühendamisel (heauskselt õmbles kangast ülikonna)
  • Igamisega (isik valdab vallasasja heauskselt ja katkematult viie aasta jooksul nagu omanik)
  • Loodusvilja omandamisel ( juurvilja koristamisel, maavara kaevandamisel)
    Kinnisomandi tekkimine
    Kinnisomand tekib omandiõiguse ülemineku vormistamisega.
    Kinnisasja omandamise tehingu vorm
    Tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud, omandamise aluseks olev testament ja abieluleping peavad aga olema tehtud seaduses sätestatud vormis.
    Kinnisomandi kandmine kinnistusraamatusse toimub asjaõiguslepingu alusel. Kinnisomandi üleandmiseks vajalik asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud. Asjaõigusleping võib sisalduda ka kohtulikus kompromissis.
    Kinnisomandi ulatus ja kitsendused
    Kinnisomand ulatub maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool, sügavuseni või kõrguseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Kinnisasja piir külgnevate maatükkidega määratakse plaanide ja piirmärkidega seaduses sätestatud korras, kusjuures kinnisasja omanik peab tagama piirimärkide säilimise, neid ei tohi muuta ega ümber paigutada.
    Kinnisomand ei ulatu maavaradele, mille loetelu sätestatakse seaduses, ega põhjaveele.
    Ühe kinnisasja piires olev veekogu kuulub omanikule. Kinnisomand ulatub mere rannajooneni.
    Kitsendused:
    • Ehitamine ja süvendamine on piiratud, kui see võib tekitada kahju naaberkinnistule
    • Avaliku tee kasutamist ei tohi piirata
    • Kaldaomanik peab jätma veekogu äärde kaldariba kallasrajana kasutamiseks.
    • Metsa ja veekogude kasutamine

    Servituudid
    Servituut on võõra kinnisasja kitsendatud kasutamise õigus.
    Servituudi puhul eristatakse valitsevat kinnisasja ja teenivat kinnisasja. Teeniv kinnisasi on kinnisasi mida kasutatakse valitseva kinnisasja huvides.
    Servituudid liigitatakse reaalservituutideks ja isiklikeks servituutideks.
    Reaalservituudi mõiste ja sisu
    Reaalservituut koormab teenivat kinnisasja valitseva kinnisasja kasuks selliselt, et valitseva kinnisasja omanik on õigustatud teenivat kinnisasja teatud viisil kasutama või et teeniva kinnisasja omanik on kohustatud oma omandiõiguse teostamisest valitseva kinnisasja kasuks teatud osas loobuma . (teeservituut, veevõtuservituut)
    Servituudi tekkimine ja lõppemine
    Seaduse mõttest tuleneb, et reaalservituutide tekkimise aluseks saab olla valitseva ja teeniva kinnisasja omaniku kokkulepe.
    Isiklikud servituudid
    Erinevalt reaalservituudist võidakse isiklikku servituuti seada ka vallasasjadele ja ta seatakse konkreetse isiku, mitte aga kinnisasja huvides.
    Isiklik servituut esineb kasutusvalduse ja isikliku kasutusõiguse kujul.
    Kasutusvaldus ja isiklik kasutusõigus
    Kasutusvaldus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks kasutusvaldus on seatud, on õigustatud kasutama asja ja omandama selle vilju . Kasutusvalduse tekkimise aluseks olev leping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
    Isiklik kasutusõigus erineb kasutusvaldusest selle poolest, et reaalservituut on seotud kinnisasjaga, isiklik kasutusõigus aga kinnisasja valdava konkreetse isikuga.
    Hoonestusõiguse mõiste
    Kinnisasja võib koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hoonestusõigus on seatud, on võõrandatav ja pärandatav õigus omada kinnisasjal tähtajaliselt sellega püsivalt ühendatud ehitist.
    Hoonestusõiguse sisu, selle õiguse tekkimine ja lõppemine
    Hoonestusõigus ulatub lisaks ehitisealusele maale ka kinnisasja osale, mis on vajalik ehitise kasutamiseks. Maatüki omanik kaotab õiguse nimetatud maad vallata ja kasutada. Hoonestusõigus on vajalik neile, kelle ehitis on püstitatud või kes soovivad seda püstitada võõrale maale. Hoonestusõigus on ka ainsaks võimaluseks juhul, kui tahetakse, et maa ja sellega püsivalt ühendatud ehitised oleksid erinevate isikute omandis.
    Hoonestusõigus on tähtajaline õigus, teda võib seda kindlaks ajaks, kuid mitte kauemaks kui 99 aastat. Hoonestusõigus on üldjuhul tasuline .
    5.õppenädal
    Võlgniku kohustused ja tema vastu esitatavad nõuded
    Võlgnik peab täitma enda kohustusi lepingu või seadusega määratud tingimustel.
    Kohustuste rikkumise korral võib võlausaldaja:
  • Nõuda kohustuse täitmist
  • Oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda
  • Nõuda kahju hüvitamist
  • Taganeda lepingust või öelda leping üles
  • Alandada hinda
  • Rahalise kohustusega viivitamisel nõuda viivist.
    Võlasuhte ja kohustuse mõiste
    Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
    Võlaõiguslik kohustus võib olla täielik või mittetäielik.
    Täielik kohustus on kohustus, mille täitmist võlausaldaja võib võlgnikult nõuda, tuginedes õigusele.
    Mittetäielik kohustus aga on selline kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.
    Miitetäielik kohustus on:
  • Hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast loteriist või kihlveost tulenev kohustus
  • Kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale
  • Mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks vastu võetud kohustus
  • Kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud.
    Võlasuhte tekkimine
  • Lepingust
  • Kahju õigusvastasest tekitamisest
  • Alusetust rikastumisest
  • Käsundita asjaajamisest
  • Avalikust lubamisest
  • Muust seadusest tulenevast alusest
    Hea usu ja mõistlikkuse põhimõtted võlaõigussuhtes
    Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see on lähtuvalt hea usu põhimõttest vastuvõetamatu. Heas usus toimimise nõue tähendab, et õiguste teostamine ei ole lubatud
    seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.
    Heausksuse all mõistetakse isiku psüühilist suhtumist oma käitumisse kui õigus- ja muude normidega kooskõlas olevasse.
    Mõistlikuks loetakse võlasuhtes seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
    Kohustuse täitmisele esitatavad nõuded
    Kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või lepingule. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
    Täitmise kvaliteet, aeg ja koht
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
    Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel päeval. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui aga kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.
    Kohustuse täitmise takistused
    Kohustuste täitmise tagamise viisid
    Kahju hüvitamine
    Kahju hüvitatakse vastavalt poolte vahel kehtivale võlasuhtele. Kui lepingut rikutakse, võib võlausaldaja nõustuda mittekohase täitmisega ja nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist ning lisaks ka täitmisega viivitamisest tekitatud kahju hüvitamist.
    Kahju on kohustuse mittetäitmisega või mittenõuetekohase täitmisega kaasnenud negatiivsed tagajärjed. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
    Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla nii varaline kui mittevaraline. Varaline kahju võib olla kas otsene varaline kahju või saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sh mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvituse saamiseks, muu hulgas kahju kindlakstegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõude esitamiseks .
    Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
    Kahju hüvitamise nõude esitaja peab selgitama, milles varaline kahju seisnes, ja tõendama kahju olemasolu.
    Mittevaralise kahju all mõistetakse ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
    Seadusest tulenevalt kuulub mittevaraline kahju hüvitamisele järgmistel juhtudel:
  • Kehavigastuste või tervisekahjustuse tekitamisel, millega kaasneb füüsiline valu isikul, kellele vigastus tekitati
  • Isiku surma põhjustamisel või temale üliraske kehavigastuse tekitamisel, millega kaasnevad selle isiku lähedaste rasked hingelised kannatused
  • Vabaduse võtmise, isiku au teotamisel või muu isikuõiguste rikkumise korral
  • Muudel seaduses sätestatud juhtudel.
    Viivis
    Leppetrahv
    Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma . Leppetrahviks ei pea tingimata olema raha, selleks võib olla ka tegu, mida lepingut rikkunud pool peab kahjustatud poole huvides tegema.
    Kahjustatud pool võib lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist.
    Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta soovib leppetrahvi nõuda.
    Juhul kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus lepptrahvi vähendada, kuid seda teeb ta ainult kohustatud isiku nõudmisel. Kohus arvestab siis kohustuse täitmise ulatuses teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku olukorda.
    Leppetrahvi saab nõuda ainult siis, kui lepingu mittetäitmine või mittenõuetekohane täitmine ei ole vabandatav.
    Kui leping osutub kehtetuks, on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta.
    Käendus
    Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käenduslepingu suhtes pole kirjaliku vormi nõuet. Käendust võib tõendada igasuguste lubatud tõenditega, milleks võivad olla tunnistajate ütlused, kirjavahetused, kontoülekanded.
    Käendus lõpeb: tagatava nõude lõppemisega, kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei anna nõusolekut vastutada uue võlgniku eest ja käenduse tähtaja möödumisega.
    Tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuste eest.
    Käsiraha
    Käsiraha on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma. Seega antakse käsiraha lepingu sõlmimise tõendamiseks ja täitmise tagamiseks.
    Käsirahalepingus on tähtis ära märkida, et üleantav raha on käsiraha, vastasel korral on oht, et seda võidakse mõista kui avanssi.
    Käsiraha andmine peab olema vormistatud samas vormis mis põhilepingki.
    Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse.
    Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitma jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvituse katteks.
    Garantii
    Garantii all mõistetakse oma majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku (garantiiandja ehk garandi) lepinguga võetud kohustust võlausaldaja suhtes, et garant täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
    Garant võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid (nt. garantii tähtaeg on möödas, nõue ületab garandi vastutuse jne).
    Garandi kohustus lõpeb, kui: garant maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta on kohustatud; garantiitähtaeg on möödunud või võlausaldaja loobub garantiist, sh kui ta tagastab garandile dokumendi, milles garantii väljendus.
    Kui garant on garantiist tuleneva kohustuse täitnud, ei tähenda see veel, et tal tekib automaatselt regressiõigus võlgniku vastu. See õigus tekib siis, kui selle kohta on sõlmitud nende vahel kokkulepe.
    Pandiõiguse üldised põhimõtted
    Asja võib pandiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks on pant seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud.
    Pantijaks võib olla nii võlgnik kui ka kolmas isik. Pandiga võib tagada igasugust rahalist või rahaliselt hinnatavat nõuet, tingimuslikku nõuet ja ka tulevikus tekkivat nõuet. Pandiga on tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sh intressid ja leppetrahvid, juhul kui seaduses või lepinguga ei ole sätestatud teisiti.
    Vallas- ja kinnispant
    Asjaõigus tunneb kahte pandiliiki: 1) vallaspanti ehk vallasvara tagatisel antavat panti ja 2) kinnispanti (hüpoteeki) ehk kinnisvara tagatisel antavat panti. Vallas- ja kinnispandi eristamine sai võimalikuks kinnistusraamatute süsteemi rakendamisega.
    Nõude tagamisel vallasvara pantimisega võib pantimine toimuda kahel erineval viisil, need on vallaspandi liigid:
  • Käsipant – panditud asi antakse üle pandipidaja valdusesse
  • Registerpant – valduse üleminekut ei toimu ja pantimine registreeritakse vastavas registris.
    Vallaspandi alaliikideks on ka kommertspant (pant seatakse ettevõtja varale registerandi põhimõtete kohaselt) ja õiguste pantimine.
    Käsipandi mõiste, pandi sisu, pandi tekkimine ja lõppemine
    Käsipant on nõude tagamine vallasasjaga selliselt, et pantija (kas võlgnik ise või kolmas isik) annab asja üle pandipidaja (võlausaldaja) valdusesse.
    Käsipant tekib asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmiseks kokku leppinud. Juhul kui asi on juba pandipidaja valduses, tekib pant pandilepingu sõlmimisega.
    Käsipandi leping tuleb sõlmida kirjalikult, kui panditud asja väärtus ületab 500 krooni.
    Käsipant lõpeb tagatud nõude lõppemisel ja panditud asja hävimisel, aga ka siis kui pandipidajaks ja panditud asja omanikuks saab üks ja sama isik, kui panditud asi läheb välja pandipidaja valdusest ja ta ei saa asja tagasi nõuda ning kui pandipidaja tagastab pantijale asja või teatab pandist loobumisest.
    Üldjuhul ei ole pandipidajal õigust panti kasutada, kui pandilepingus pole ettenähtud teisiti.
    Panditud asi tuleb käsipandi lõppemisel pantijale tagastada.
    Registerpant
    Registerpandi puhul koormatakse vallasasja pandiga selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse seaduses sätestatud korras.
    Registerpandiga koormatakse patenti, kaubamärki, tööstusdisainilahendust, kasulikku mudelit, sorti, mikrolülituse topoliigat, mootorsõidukit ja õhusõidukit, mis on kantud registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on reguleeritud seadusega sätestatud korras. Registerpandile kohaldatakse hüpoteegi sätteid, kui seadusega pole teisiti sätestatud.
    Registerpant tekib pandilepingu alusel pandi registreerimisel seaduses ettenähtud registris. Erinevalt käsipandist võib ühele ja samale asjale seada mitu panti, mis omandavad järjekohad registreerimise avalduse esitamise päevaga.
    Registerpandi andmetega on igaühel õigus tutvuda.
    Pantija ei või võõrandada panditud asja, võlausaldajal aga on müügiõiguse tekkimisel õigus nõuda panditud asja väljaandmist müügiks.
    Registerpandile on oma olemuselt väga lähedane kommertspant, mistõttu seda võib käsitleda ka registrpandi ühe eriliigina.
    Väärtpaberite pantimine
    Kinnispandi mõiste, tekkimine ja lõppemine
    Kinnispant on kinnisvara tagatisel antav pant.
    Isikul, kelle kasuks on kinnispant ehk hüpoteek seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel.
    Hüpoteeki võib käsitleda suhtena, milles osaleb kolm subjekti: hüpoteegipidaja, võlgnik, omanik.
    Hüpoteegipidaja on see isik, kelle kasuks on hüpoteek kantud kinnistusraamatusse. Tema ja kinnisasja omaniku vahel ei pea olema tingimata tekkinud võlaõiguslikku nõuet. Hüpoteegi puhul on võlausaldajaks hüpoteegipidaja, kellele kuulub hüpoteek, mis tagab tema võlaõiguslikku nõuet võlgniku vastu.
    Omanik on hüpoteegi puhul koormatud kinnisasja omanik, kes ei pea tingimata olema võlgnik, kes laenu sai.
    Hüpoteek on vahend rahalise nõude tagamiseks. Hüpoteegipidajal on õigus nõuda vastavate tingimuste saabumisel ( s.o tavaliselt hüpoteegiga tagatud nõude mitterahuldamise korral) võlasumma tasumist hüpoteegiga koormatud kinnisasja müügist saadud rahast ja kinnisasja omanik on kohustatud lubama kinnisasja müümist. Hüpoteegi mõte ongi selles, et selle kaudu saab hüpoteegipidaja (võlausaldaja) nõuda sundkorras oma sissenõutavaks muutunud nõude rahuldamist kinnisasjast, kusjuures ta on eelistatud hüpoteegipidajaist, kes asuvad tagapoolsetel järjekohtadel.
    Hüpoteegiga võib koormata mitte ainult kinnisasja, vaid ka kinnisasjana käsitletavat õigust, milleks on hoonestusõigus ja korteriomand.
    Hüpoteek tekib kande tegemisega kinnistusraamatusse ja lõpeb selle kande kustutamisega. Hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema notariaalselt tõestatud.
    Hüpoteegipidajal on seadusega võimalus võtta omaniku tegevus vaatluse ja järelevalve alla, kasutades vajaduse korral ka riigi järelevalveorganite abi.
    Leping tsiviilõigusliku kohustuse tekkimise alusena
    Lepingu mõiste
    Leping on tehing kahe või enama isiku ( lepingupooled ) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
    Lepingu vorm
    Lepingu sõlmimisel on oluline, mis vormis võib teda sõlmida või peab sõlmima. TSÕS-s on sätestatud üldlevinud lepingu vormi vabaduse pritsiip : tehingu võib teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi.
    Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis. Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates.
    Lepingupoolte kohustused ja lepingutingimused
    Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:
  • Lepingu olemusest ja eesmärgist
  • Lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast
  • Lepingupoole kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest
  • Hea usu või mõistlikkuse põhimõtetest
    Lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks.
    Lepingu sõlmimise tingimused võib eelnevalt kindlaks määrata nn eellepinguga. Eelleping on kokkulepe, mille pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.
    Kohustus tuleb täita vastavalt seadusele või lepingule. Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga.
    Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel päeval.
    Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas.
    Lepingu kehtivus, lepingu muutmine ja lõpetamine
    Lepingute liigid
    Leingu sisu järgi eristatakse võõrandamislepinguid, kasutuslepinguid, kindlustuslepinguid, kompromissilepinguid, seltsigulepinguid ja teenuse osutamise lepinguid.
    Võõrandamislepingud
    Võõrandamislepingutega toimub varaliste hüvede lõplik üleandmine ehk omandi üleminek.
  • Müügileping
  • Tarbijalemüük
  • Vahetusleping (ehk barterleping)
  • Faktooringuleping – faktooringulepinguga kohustub üks isik loovutama teisele isikule rahalise nõude kolmanda isiku vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringu võlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub
  • Tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
  • Andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muuhulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist ja nõude sisu.
  • Kasutatakse tihti panga ja kliendi vahelistes suhetes.
  • Kinkeleping
    Kasutuslepingud
  • Üürileping
  • Rendileping
  • Liisinguleping. Liisinguandja kohustub omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja käsutusse, liisinguvõtja aga kohustub maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
  • Litsentileping. Litsentsiandja annab litsentsisaajale õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulpeitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu.
  • Frantsiisileping. Frantsiisiandja kohustub andma frantsiisivõtjale õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muuhulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele).
  • Ehitise ajutise kasutamise leping
  • Tasuta kasutamise leping
  • Laenuleping ja krediidileping
    Üüri- ja rendilepingu eristamise kriteeriumiks on asjaolu, kas asja kasutajal tekib õigus selle viljadele või mitte. Rendilepingu puhul on peamine eesmärk vilja saamine, üürilepingu puhul aga kasutamine.
    Kindlustuslepingud
    Kindlustuslepinguga kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Kindlustusvõtja kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmaksed.
    Toetamislepingud
    Toetamislepingu sisuks on suhte ühe subjekti kohustus toetada teist suhte poolt tema eluaja või muu kokkulepitud asja jooksul.
  • Elurendis. Elurendiselepinguga kohustub üks isik maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid.
  • Ülalpidamisleping. Ülalpeetav kohustub andma teise isiku omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama. Peab olema notariaalselt tõestatud.
    Kompromissileping
    Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel.
    Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
    Seltsinguleping
    Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.
    Eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.
    Teenuste osutamine lepingud
  • Käsundusleping. Käsundisaaja kohustub vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Käsunduslepingud on audiitorite, advokaatidega, äriühingu juhatuse ja nõukogu liikmetega sõlmitavad lepingud, panga ja kliendi vahelised lepingud.
  • Töövõtuleping. Töövõtja kohustub valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), tellija aga maksma selle eest tasu.
  • Tarbijatöövõtuleping
  • Maaklerileping . Maakler kohustub vahendama teisele isikule lepingu sõlmimist kolmanda isikuga või osutama kolmanda isikuga lepingu sõlmimise võimalusele, käsundiandja aga kohustub talle maksma selle eest tasu.
  • Agendileping . Agent kohustub käsundiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid vahendama või neid käsundiandja nimel ja arvel sõlmima.
  • Komisjonileping. Komisjonär kohustub komintendi jaoks oma nimel ja komintendi arvel tegema tehingu, eelkõige müüma komintendile kuuluva eseme või ostma komintendile teatud eseme. Komintent kohustub komisjonärile maksma selle eest tasu.
  • Maksekäsund. Maksekäsundiga käsundatakse käsundisaajat maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule raha või väärtpabereid ning antakse maksekäsundi järgi soodustatud isikule õigus täitmine vastu võtta.
  • Arveldusleping. Arveldusleping on leping, millega vastavalt seadusele arveldamise õigust omav käsundisaaja ( kontopidaja ) kohustub avama käsundiandjale konto ja tegema käsundiandja korraldusel toiminguid kontol oleva rahaga või muude õigustega, käsundiandja aga kohustub maksma selle eest tasu.
  • Tervishoiuteenuste osutamise leping. Tervishoiuteenuse osutaja kohustub osutama oma kutsetegevuses patsendile tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemusest.
  • Veoleping
  • Kaubaveoleping. Vedaja kohustub saatja ees vedama vallasasja sihtkohta ning andma selle üle saajale . Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu.
  • Reisijaveoleping. Vedaja kohustub tese lepingupoole ees vedama reisija(d) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine pool aga maksma tasu.
  • Ekspedeerimisleping . Ekspedeerija kohustub korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu.
  • Pakettreisileping . Reisikorraldaja kohustub teise lepingupoole ees osutama ühele või mitmele isikule pakettreisi , teine pool aga maksma tasu.
  • Hoiuleping . Hoidja kohustub hoidma hoiuleandja poolt temale üleantud vallasasja ja hoidmise lõppemisel selle hoiuleandjale tagastama.
    Väärtpaberid
    6.õppenädal
    Tööõiguse mõiste ja allikad
    Tööõigus on õigusharu, mis reguleerib töösuhteid, need aga tekivad töötaja ja tööandja vahel sõlmitava töölepingu alusel. Tööõigus on eraõiguse eriharu.
    Allikad:
  • Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsioonid
  • Euroopa sotsiaalharta
  • Euroopa Liidu töösuhteid reguleerivad aktid
  • Eesti Vabariigi põhiseadus
  • Seadused
  • Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrused
  • Kohaliku omavalitsuse normatiivaktid
  • kollektiivlepingud
    Tööõigusliku suhte spetsiifika
    Põhimõtteliseks töösuhete eristamise tunnuseks teistest lepingulistest suhetest on asjaolu, et töölepingu alusel teeb töötaja tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile . Töösuhe on oma olemuselt lepinguline ehk võlaõiguslik suhe.
    Selle suhte subjektid : töötaja ja tööandja
    Töötaja võib üldjuhul olla 18-aastaseks saanud teovõimeline füüsiline isik.
    Tõõandjaks võib olla:
  • eraõiguslik või avalik-õiguslik juriidiline isik
  • 18-aastaseks saanud teovõimeline füüsiline isik
    Alaealine töötajana
    Erandjuhtudel võivad töötajateks olla ka alaealised:
  • 7-12 aastane võib teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamtegevuse alal, eelkõige osalemine etendusasutuste töös loomingulise töötajana
  • 13-14aastane või 15-16aastane koolikohustuslik alaealine võib teha kerget tööd Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud nimekirjas loetud töödel.
    Alaealine ei tohi teha tööd, mis:
  • Ületab tema kehalisi või vaimseid võimeid
  • Ohustab tema kõlblust
  • Sisaldab ohta, mida ta ei suuda õigel ajal märgata ega ära hod´ida kogemuste või väljaõppe puudumise tõttu
  • Takistab tema sotsiaalset arengut või väljaõppe omandamist
  • Ohustab tema tervist töö iseloomu või töökeskkonna ohutegurite tõttu
    Alaealiste töötamiseks on vajalik seadusliku esindaja nõusolek, kusjuures esindaja ei tohi anda nõusolekut koolikohustusliku alaealise töötamiseks koolivaheajal rohkem kui pooleks koolivaheaja kestusest. 7-14aastase alaealise töötamiseks on vaja tööinspektori nõusolekut.
    Töölepingu sõlmimine, töölepingu kohustuslikud andmed
    Kohustuslikud andmed:
  • Tõõandja ja töötaja nimi, isiku- või registreerimiskood, elu- või asukoht
  • Töölepingu sõlmimise ja töötaja tööle asumise aeg
  • Tööülesannete kirjeldus
  • Ametinimetus , kui sellega kaasneb õiguslik tagajärg
  • Töötasu, selle arvutamise viis ja maksmise kord, palgapäev, samuti tööandja makstavad ja kinnipeetavad maksud ja maksed
  • Muud hüved, kui nendes on kokkulepitud
  • Tööaeg
  • Töötegemise koht
  • Puhkuse kestus
  • Töölepingu ülesütlemise etteteatamise tähtajad
  • Tööandja kehtestatud reeglid töökorraldusele
  • Viide kohaldatavale kollektiivlepingule
    Töölepingu tähtaeg
    Eeldatakse, et tööleping sõlmitakse tähtajatult.
    Tähtajalise töölepingu võib sõlmida kuni 5 aastaks järgmistel juhtudel:
  • Töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö tegemine
  • Ajutiselt äraoleva töötaja asendamine.
    Katseaeg
    Tööleping sõlmitakse katseajaga, mille käigus hinnatakse kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Katseaja kestuseks on neli kuud, kusjuures sel ajal on töötajal kõik töötaja õigused ja kohustused.
    Töötaja ja tööandja kohustused
    Töölepingu poolte kohustused on töölepingu seaduses sätestatud töötaja kohustustena ja tööandja kohustustena.
    Töötaja täidab oma kohustusi tööandja vastu lojaalselt. Kui seadusest, kollektiiv- või töölepingust ei tulene teisiti, täidab töötaja eelkõige järgmisi kohustusi:
  • Teeb kokkulepitud tööd ja täidab töö iseloomust tulenevaid kohustusi
  • Teeb tööd kokkulepitud mahus , kohal ja ajal
  • Täidab õigel ajal ja täpselt tööandja seaduslikke korraldusi
  • Osaleb oma tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks koolitusel
  • Hoidub tegudest, mis takistavad teistel töötajatel kohustusi täita või kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara
  • Teeb tööülesannete täitmiseks koostööd teiste töötajatega
  • Teatab viivitama tööandjale töötakistusest või selle tekkimise ohust ning võimaluse korral kõrvaldab erikorralduseta akistuse või selle tekkimise ohu
  • Tööandja soovil teavitab tööandjat kõigist töösuhtega seonduvatest olulistest asjaoludest, mille vastu tööandjal on õigustatud huvi
  • Hoidub tegudest, mis kahjustavad tööandja mainet või põhjustavad klientide või partnerite usaldamatust tööandja vastu
  • Teatab tööandjale esimesel võimalusel oma ajutisest töövõimetusest ja võimaluse korral selle eelduslikust kestusest.
    Töötaja ei tohi töölepingu kehtivuse ajal avalikustada tootmis- või ärisaladust.
    Ei tohi töötada konkurendi juures.
    Tõõandja täidab oma kohustusi töötaja suhtes lojaalselt, kusjuures tööandja on kohustatud:
  • Kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeid korraldusi
  • Maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal
  • Andma ettenähtud puhkust ja maksma puhkusetasu
  • Tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust
  • Tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning maksma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu
  • Tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused
  • Tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal tuleohutuse , tööohutuse ja töötervishoiu nõudeid ning tööandja kehtestatud töökorralduse reegleid
  • Tutvustama töötajale tema töölevõtmisel, samuti töötamise ajal töötaja suhtes kohaldatavate kollektiivlepingute tingimusi
  • Teavitama tähtajalise töölepinguga töötajaid nende teadmistele ja oskustele vastavatest vabadest töökohtadest, kus töötamiseks on võimalik sõlmida tähtajatu tööleping
  • Teavitama täistööajaga töötajat osalise tööajaga töötamise võimalusest ning osalise tööajaga töötajat täistööajaga töötamise võimalustest, arvestades töötaja teadmisi ja oskusi
  • Austama töötaja privaatsust ja kontrollima töökohustuste täitmist viisil, mis ei riku töötaja põhiõigusi
  • Andma töötaja nõudmisel andmeid teamle arvutatud makstud või maksmisele uuluva töötasu kohta ning muid töötajat või töösuhet iseloomustavaid teatisi ja
  • Mitte avaldama öötaja nõusolekuta või seadusest tuleneva aluseta andmeid töötajale arvutatud, makstud või maksmisele kuuluva töötasu kohta.
    Ettevõtte üleminek
    Ettevõte on majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.
    Ettevõtte üleminekut iseloomustab see, et üle läheb terviküksus, kusjuures tegtsemise eesmärk ei ole oluline.
    Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muuhulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Töölepingud lähevad muutumatul kujul üle ettevõtte omandajale tingimusel, et ettevõte jätkab sama või sarnast majandustegevust, välja arvatud tööandja pankroti väljakuulutamisel.
    Töölepingu lõppemine ja ülesütlemine
    Töölepingu lõppemise alused:
  • Poolte kokkulepe
  • Lepingu tähtaja möödumine
  • Töötaja surm
  • Füüsilisest isikust tööandja surm, kui tööleping sõlmiti oluliselt tööandja isikut arvestades
  • Töötajapoolne ülesütlemine
  • Tööandjapoolne ülesütlemine
    Poolte kokkuleppel võivad tööandja ja töötaja töölepingu igal ajal lõpetada, kusjuures põhjus ei ole oluline ja algatus võib tulla mõlemalt poolt (siis pole hüvitise maksmine kohustuslik).
    Lepingu tähtaja möödumisel töölepingu lõppemise eelduseks on tähtajalise töölepingu olemasolu. Kui töötaja jätkab töö tegemist pärast lepingu tähtaja möödumist, loetakse leping tähtajatuks, kui tööandja ei avaldanud teistsugust tahet viie tööpäeva jooksul arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama, et töötaja jätkab töölepingu täitmist.
    Ülesütlemise alused ja hüvitis
    Töölepingu ülesütlemise põhiviisid on korraline ja erakorraline ülesütlemine.
    Töölepingu puhul käsitletakse korralise ülesütlemisena tähtjatu lepingu ülesütlemist kohustusega järgida etteteatamistähtaega. Sisuliselt tähendab see seda, et tähtajatu tööleping öeldakse üles, teatades ette töölepingu lõppemisest teisele poolele kindlaksmääratud aja võrra.
    Korraliselt või töötaja üles öelda:
  • Tähtajatu töölepingu, samuti tähtajalise teise tötaja asendamiseks sõlmitud töölepingu, kusjuures mõjuva põhjuse olemasolu ei ole oluline, kuid töötaja peab tööandjale ette teatama vähemalt 30 kalendripäeva
  • Katseajal
    Töölepingu võivad erakorraliselt üles öelda oma algatusel nii tööandja kui ka töötaja. Töölepingu erakorraline ülesütlemine töötaja algatusel võib toimuda juhul, kui tal on selleks mõjuv põhjus ja mõlema lepingupoole huve silmas pidades ei oleks lepingu jätkamine mõistlik. Töötaja võib töölepingu erakorralisest üles öelda tööandja olulise lepingurikkumise puhul, milleks on:
  • Töötaja ebaväärikas kohtlemine või sellega ähvardamine, samuti kui tööandja lubas töötajat ebaväärikalt kohelda või sellga ähvardada kaastöötajatel või kolmandatel isikutel
  • Tööandja oluline viivitamine töötasu maksmisega
  • Reaalne oht töötaja elule, tervisele, kõlblusele või heale nimele ja muudel taolistel alustel.
    Kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.
    Töötajal on õigus tööleping üles öelda ka tema isikuga seonduvatel põhjustel, nagu terviseseisund või kui perekondlikud kohustused ei võimalda kokkulepitud tööd teha ja tööandja ei võimalda talle sobivat tööd.
    Töötajal on õigus leping erakorraliselt üles öelda, kui tööandja ei anna tööd ja vähendab töötasu. Töötaja on kohustatud ette teatama viis tööpäeva ja talle makstakse töölepingu ülesütlemisel hüvitist töötaja ühe kuu töötasu ulatuses.
    Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajatest tulenevatel põhjustel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkumist. Toodud põhjustel ülesütlemisel peab tööandja kinni pidama TLSs sätestatud järgmistest nõuetest:
  • Etteteatamistähtaja järgimine;
    kui töösuhe on kestnud
  • Alla ühe tööaasta – vähemalt 15 kalendripäeva
  • Üks kuni viis tööaastat – vähemalt 30 kalendripäeva
  • Viis kuni kümme tööaastat – vähemalt 60 kalendripäeva
  • Kümme ja enam tööaastat – vähemalt 90 kalendripäeva
  • Eelnev hoiatus ;
  • Teise töö pakkumine
  • Mõistlik aeg.
    Tööandja võib töölepingu üles öelda, kui töösuhte jätkamine kokkulepitud tingimustel muutub võimatuks töömahu vähenemise või töö ümberkorraldamise tõttu või muul töö lõppemise juhul (koondamine). Koodamine on ka töölepingu erakorraline ülesütlemine:
  • Tööandja tegevuse lõppemisel ja
  • Tööandja pankroti väljakuulutamisel või pankrotimenetluse lõppemisel, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu.
    Töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu tööle jäämisel on eelisõigus töötaja esindajal ja töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last.
    Tööandjal on keelatud üles öelda töölepingut koondamise tõttu (v.a. tööandja tegevuse lõppemine ja pankrot):
  • Rasedaga
  • Naisega, kellel on õigus saada rsedus- ja sünnituspuhkust ja
  • Isikuga, kes kasutab lapsehoolduspuhkust või lapsendaja puhkust
    Ülesütlemishüvitised võib liigitada töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitisteks ja lepingu rikkumisega seotud hüvitisteks. Töötaja saab töölepingu ülesütlemisel koondamise tõttu hüvitist tööandjalt ja Eesti Töötukassalt.
    Lisaks koondamise hüvitisele on tööandja kohustatud lepingu rikkumise korral maksma ülesütlemise hüvitist.
    Töö- ja puhkeaja mõiste
    Tööaeg on aeg, mil töötaja täidab kokkulepitud tööülesandeid.
    Tööaeg
    Tööaeg võib olla päevane või öötöö. Tavaline tööaeg jaguneb täistööajaks, osaliseks tööajaks ja lühendatud tööajaks (lastel).
    Osalise tööajaga on tegemist, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud täistööajast, sealhulgas lühendatud tööajast, lühemas tööajas.
    Summeeritud tööaeg
    Summeeritud tööaja puhul tööandja ja töötaja lepivad kokku, et tööaeg jaguneb arvestusperioodi jooksul ebavõrdselt.
    Ületunnitöö ja selle tasustamine
    Ületunnitöö on töötegemine üle kokkulepitud tööaja.
    Tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses või rahas, kui selles on eraldi kokku lepitud, kusjuures hüvituse suurus rahas on 1,5-kordne töötasu.
    Tööaja korraldus
    Töötajal on kohustus täita tööülesandeid tööandja ettevõttes või käitises tavalisel ajal, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tööandjal on kohustus tagada töötajale kokkulepitud töö- ja puhkeaeg ja pidada tööaja arvestust.
    Töötaja korraldus hõlmab eelkõige:
  • Tööaja algust
  • Tööaja lõppu
  • Tööpäevasiseseid vaheaegu.
    Tööaja korraldusele kehtestab reeglid tööandja, millest teavitatakse töötajat töölepingu sõlmimisel.
    Tööpäevasised vaheajad
    Pikema kui 6-tunnise töötamise kohta tuleb anda töötajale vaheaeg vähemalt 30min . Nimetatud tööpäevasisene vaheaeg on ette nähtud peamiselt einestamiseks ja neid ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tättu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajae võimaluse puhata ja einestada tööajal.
    Iganädalane puhkeaeg
    Töötajale peab jääma 7-päevase ajavahemiku jooksul mitte vähem kui 48 tundi järjestikust puhkeaega ja summeeritud tööaja puhul 7-päevase ajavhemiku jooksul mitte vähem kui 36tundi järjestikust puhkeaga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kokkulepe, millega nähakse ette lühem puhkeaeg, on tühine.
    Riigipühad ja puhkepäevad
    Rahvus- ja riigipühad on üldjuhul puhkepäevad.
    Puhkuse mõiste ja üldine korraldus
    Puhkus on ajavahemik , mille jooksul on töötajal õigus keelduda töö tegemisest.
    Puhkusetasu ja puhkusehüvitis
    Töötajal on õigus saada puhkusetasu, mille suuruseks on tema keskmine töötasu.
    Puhkuse liigid
    Põhipuhkused
    28 kalendripäeva aastas.
    Põhipuhkust antakse töötatud aja eest, kusjuures põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka arvestatakse lisaks:
  • Ajutise töövõimetuse aeg
  • Puhkuse aeg
  • Aeg, millal töötaja esindab seaduses või kollektiivlepingus ettenähtud juhtudel töötajaid ja
  • Muu aeg, milles pooled on kokku leppinud.
    Põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka ei arvata:
  • Lapsehoolduspuhkust ja
  • Poolte kokkuleppel antud tasustamata puhkust
    Põhipuhkus tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Poolte kokkuleppel võib puhkust anda osade kaupa, kusjuures vähemalt 14 kalendripäeva puhkust peab töötaja kasutama järjest. Tööandjal on õigus keelduda põhipuhkuse jagamisest lühemaks kui 7-päevaseks osaks. Kasutamata puhkuse osa viiakse üle järgmisse aastasse .
    Vanemapuhkused
    Rasedus - ja sünnituspuhkuse kestus on 140 kalendripäeva. Puhkus muutub sissenõutavaks vähemalt 70 kalendripäeva enne eeldatava sünnituse tähtaega. Haigekassa maksab hüvitist 100% töötasust.
    Lapsendaja puhkust antakse alla 10-aastase lapse lapsendajale 70 kalendripäeva lapsendamise kohtuotsuse jõustumise päevast arvates. Haigekassa maksab hüvitist 100%.
    Lapsehoolduspuhkus antakse:
  • Lapse emale või isale kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni
  • Lapse tegelikule hooldajale ja
  • Eestkostjale ja isikule, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping.
    Lapsehoolduspuhkust saab korraga kasutada üks isik, kusjuures seda puhkust võib kasutada ühes osas või osade kaupa igal ajal. Töötajale makstakse vanemahüvitist või lapsehooldustasu kas vanemahüvitise seaduse või riiklike peretoetuste seaduse alusel.
    Isapuhkust on õigus saada isal kokku kümme tööpäeva kahe kuu jooksul pärast lapse sündi. Isapuhkuse eest tasustatakse isa keskmise töötasu alusel.
    Lapsepuhkust on õigus saada emal või isal või eestkostjal ja isikul, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping, ja tal on õigus igal kalendriaastal saada:
  • 3 tööpäeva, kui tal on üks või kaks alla 14-aastast last ja
  • 6 tööpäeva kui tal on kolm alla 14-aastast last või vähemalt üks alla kolmeaastane laps.
    66 krooni päevas riigieelarvest.
    Tasustamata lapsepuhkuse õigus on emal või isal, samuti eestkostjal ja isikul, kellega on sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping, kes kasvatab kuni 14-aastast last või kuni 18-aastast puudega last ja neil on õigus saada igal kalendriaastal kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuhkust.
    Õppepuhkus
    Õppepuhkuse andmise korra sätestab täiskasvanute koolituse seadus.
    Töötasu mõiste ja töötasu tingimused
    Töötasustamisega seonduvaid küsimusi reguleerivad töölepingu seaduse paragrahvid , direktiiv meeste ja naiste võrdse tasustamise kohta jm õigusaktid.
    Töötasu on töö eest makstav tasu, milles on kokku lepitud või mis tuleneb seadusest või muust õigusaktist. Töötasu suuruses lepitakse kokku töölepingu sõlmimisel. Tööandja täiendavalt teavitab töötajat:
  • Majandustulemustelt ja tehingutelt makstavast tasust
  • Töötasu arvutamise viisist
  • Maksmise korrast
  • Palgapäevast ja
  • Tööandja makstavatest ja kinnipeetavatest maksudest ning maksetest
    Tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal. Samuti on tööandja kohustatud maksma töötajale töötasu:
  • Juhul kui ta ei anna tööd
  • Juhul kui töötaja esindab töötajaid ja
  • Muudel seaduses ettenähtud juhtudel.
    Töötasu makstakse rahas. Määratud alammäärast väiksemat palka ei tohi maksta.
    Töötasu arvutamise liigid:
  • Ajapalgasüsteem
  • tükipalgasüsteem
    Tagatised ja hüvitised
    Töötajat võib saata lähetusse kuni 30ks päevaks, rasedat ja töötajat, kes kasvatab alla kolmeaastast last võib lähetusse saata ainult tema nõusolekul.
    Kinnipidamised töötasust
    Tööandja võib oma nõuded töötaja vastu töötasu nõudega kohtuväliselt tasaarvestada töötaja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
    Tööandja võib töölepingu lõppemisel töötaja nõusolekuta töötaja töötasust kinni pidada:
  • tasu väljatöötamata põhipuhkuse eest
  • töötajale makstud ettemakse, mille töötaja peab tööandjale tagastama.
    • Kinnipidamist ei tehta, kui töötasu ei ületa töötasu alammäära
    • Ülalpeetavate puhul suureneb töötasust mittekinnipeetav summa 1/3 võrra alammärrast kuus iga ülalpeetava kohta ja
    • Kui töötaja töötasu on kinnipidamisele mittekuuluvast osast suurem, võib kuni viie töötasu alammäära suurusele summale vastavast osast kinni pidada 2/3 seda ületavast töötasust kogu töötasu, tingimusel, et kinnipeetav summa ei ületaks 2/3 kogu sissetulekust . Viimasest tulenevalt peab töötajale tasaarvestuse puhul jääma vähemalt 1/3 tema kuusissetulekust.

    7.õppenädal
    Vastutus ja kahju hüvitamine töösuhetes
    Kahju hüvitamisel töösuhetes tuleb lähtuda VÕS-e kahju hüvitamise sätetest, võttes arvesse töölepingu seadusega kehtestatud piiranguid. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
    Hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu, kusjuures kohus võib kahju hüvitist vähendada.
    Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja rakendada VÕS-e ette nähtud õiguskaitsevahendeid. Neid õiguskaitsevahendeid saab rakendada tingimustel, et on olemas töötaja süü ning kahju tekkimise ja töötaja süülise käitumise vahel on õiguslik seos.
    Töötaja süü vormid on:
  • Hooletus, s.o käibes vajaliku hoole järgimata jätmine
  • Raske hooletus, s.o käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, ja
  • Tahtlus, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
    Tööandja teeb kindlaks, kas töötaja tekitas kahju süüliselt ning milline on süü vorm ja töötaja hoolsuse määr.
    Töölepingu tahtlikul rikkumisel vastutab töötaja kogu tööandjale tekitatud kahju eest.
    Töölepingu rikkumisel hooletuse tõttu vastutab töötaja kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse:
  • Töötaja ülesandeid
  • Süü astet
  • Töötajale antud juhiseid
  • Töötingimusi
  • Töö iseloomust tulenevat riski
  • Tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist
  • Töötaja töötasu ja
  • Tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks.
    Varalise vastutuse kokkulepe
    Töötaja ja tööandja võivad sõlmida varalise vastutuse kokkuleppe, millega töötaja võtab sõltumata süüst vastutuse temale tööülesannete täitmiseks antud vara säilimise eest.
    Varalise vastutuse kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui:
  • See on sõlmitud kirjalikult
  • See on ruumiliselt, ajaliselt ja esemeliselt mõistlikult ning töötajatele äratuntavalt piiritletud
  • Töötajale usaldatud varale on ligipääs ainult töötajal või kindlaksmääratud töötajate ringil
  • On kokku lepitud vastutuse rahalises ülempiiris ja
  • Tööandja maksab töötajale vastutuse ülempiiri arvestades mõistlikku hüvitist.
    Mõistliku hüvitise suuruse peavad töötaja ja tööandja omavahel kokku leppima ja see sõltub kokkulepitud vastutuse rahalisest ülempiirist.
    Kahju hüvitamise kord
    Tööandjal on õigus nõuda kahju hüvitamist, kui:
  • Töötaja ei asu olulise põhjuseta tööle või
  • Lahkub töölt ette teatamata. Kui nõue ei lõpe tasaarvestusega, peab tööandja selle esitama 20 tööpäeva jooksul arvates töötaja tööle mitteilmumisest või töölt lahkumisest. Eeldatakse, et kahju suurus vastab töötaja ühe kuu keskmisele töötasule.
    Nõue töötaja vastu tööülesannnete täitmisel tekkinud kahju eest aegub 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja selle hüvitamiseks kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui 3 aastat pärast kahju tekkimist.
    Tööandja vastutuse alused ja kord
    Erinevalt töötaja vastutusest, mis toetub võlaõiguslikele põhimõtetele, on tööandja vastutus karistusõigusliku iseloomuga.
    Väärtegude kohtuväliseks menetlejaks on tööõiguslikes asjades Tööinspektsioon.
    Töökaitse üldised põhimõtted
    Töökaitse valdkonda reguleerib töötervishoiu ja tööohutuse seadus.
    Töötervishoiuna käsitleb seadus töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude kasutamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist. Tööohutus
    Tööandja ja töötaja töökaitsealased õigused ja kohustused
    Üldnõuded töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele on järgmised:
  • Tööandja tagab töötervishoiu ja tööhutuse nõuete täitmise igas ööga seotud olukorras
  • Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised
  • Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes koordineerib töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse kohta; kui kokkulepet ei ole, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt
  • Tööandja ja töötaja on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd
    Tööandja on kohustatud läbi viima süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli.
    Töötaja on kohustatud:
  • Osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu- ja tööohutuse nõudeid
  • Järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust
  • Läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale
  • Kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras
  • Täitma vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda
  • Kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemi puudustest
  • Täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse
  • Kasutama töövahendeid ja ohtlikke kemikaale nõuetekohaselt
  • Hoiduma omavoliliselt lahti ühendamast, muutmast või eemaldamast töövahenditele või ehitistele paigaldatud ohutusseadiseid ja kasutama neid nõuetekohaselt.
    Töötajal on keelatud töötada joobes või psühhotroopse aine mõju all.
    Töötajal on õigus:
  • Nõuda töötingimusi, mis ei kahjusta teda
  • Saada teavet ohuteguritest
  • Ohu korral peatada töö ja lahkuda
  • Keelduda tööst, mis on ohtlik, teatades tööandjale ja töökeskkonnavolinik
  • Nõuda arsti otsusel ajutist üleviimist ajutiselt või alaliselt ja saada oma tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist VÕS-s sätestatud ulatuses
  • Pöörduda töökeskkonna inimeste poole
    Tööõnnetus ja kutsehaigus
    Tööõnnetus on tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides töötamise ajal. (kerged, rasked, surmaga lõppevad)
    Kutsehaigus on haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelus nimetatud töökeskkonna ohu või töö laad .
    Tööga seotud haigus on kutsehaigus või tööst põhjustatud haigus. Tööst põhjustatud haigus on töökeskkonna teguri poolt põhjustatud haigus, mida ei loeta kutsehaiguseks.
    Järelevalve tööseaduste täitmise üle
    Organisatsioonisisest järelevalvet teostavad:
  • tööandja ja töötaja enesekontrolli kaudu tulenevalt poolte vastastikustest kohustustest
  • tööandja tööseaduse täitmist kontrollivad töötajate usaldusisikud, töökeskkonnavolinikud ja töökeskkonnanõukogu
  • tööandja teostab organisatsioonilist järelevalvet teenistusliku järelevalve korras
    riikliku järelevalvet tööseaduste täitmise üle teostab Tööinspektsioon.
    Individuaalsed töövaidlused ja nende lahendamine
    Individuaalse töövaidluse lahendamise korda ja tingimusi reguleerib individuaalse töövaidluse lahendamise seadus. Lahkarvamus püütakse võimaluse korral lahendada töötaja ja tööandja kokkuleppel vastavas lepituskomisjonis.
    Töövaidlusorganid on töövaidluskomisjon (kuni 150 000) ja kohus. Saab ise valida, kuhu pöörduda.
    Töövaidluskomisjon, selle moodustamine ja töökord
    Töövaidluskomisjon on kohtueelne sõltumatu individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan, kes juhindub Eestile kohustuslikest välislepingutest, seadustest , haldusaktidest ja muudest töösuhteid reguleerivatest eeskirjadest, samuti kollektiiv- ja töölepingutest.
    Töövaidluskomisjon moodustatakse Tööinspektsiooni kohalike tööinspektsioonide juurde, kusjuures komisjoni koosseisu kuuluvad komisjoni juhataja ja töötajate ning tööandjate esindajad.
    Töövaidluskomisjoni juhataja määrab ametisse sotsiaalminister.
    Töövaidluste lahendamine töövaidluskomisjonis
    Töövaidlus lahendatakse töötaja kirjaliku avalduse alusel. Avaldus tuleb läbi vaadata hiljemalt ühe kuu jooksul.
    Töövaidluskomisjoni juhataja:
  • selgitab välja töövaidluse asjaolud ja vajadusel kontrollib neid tööandja juures
  • määrab komisjoni istungi toimumise aja ning koha ja korraldab kutsete saatmise vaidlevatele pooltele ning tunnistajatele
  • Määrab tähtaja, millele isik, kelle vastu nõue on esitatud, teatab kirjalikult, kas ta tunnustab või ei tunnusta avaldaja nõuet ning koos tõenditega põhjendab seda.
    Töövaidluskomisjoni istung on avalik.
    Komisjoni otsus ja selle täitmine
    Töövaidluskomisjon teeb otsuse asja arutamise päeval ja otsuse tegemise juures viibivad ainult komisjoni liikmed. Otsus tehakse häälteenamusega, kusjuures juhataja hääletab viimasena.
    Otsus koosneb sissejuhatusest, kirjeldavast osast, komisjoni põhjendustest ja resolutsioonist. Otsus tehakse osapooltele teatavaks viie päeva jooksul pärast istungi toimumist.
    Kollektiivsed töösuhted ja nende toimimine
    Töötajate esindamine toimub põhiliselt ametiühingu ja töötajate usaldusisiku kaudu.
    Eesti Tööandjate Keskliit (ETKL)
    Töötajate usaldusisik, tema pädevus ja õiguslik seisund
    Usaldusisik on tööandja töötaja, kelle on valinud tööandja töötajate üldkoosolek oma esindajaks seadusest tulenevate ülesannete täitmisel suhetes tööandjaga.
    Tema õigusliku seisundi määratleb töötajate usaldusisiku seadus.
    Usaldusisik on kohustatud:
  • Osalema informeerimisel ja konsulteerimisel
  • Vahendama teavet tööandjale ja töötajatele
  • Jälgima töötingimuste täitmist ning teatama rikkumisest tööandjale ja vajadusel tööandja tegevuskohajärgsele tööinspektsioonile
  • Töötaja taotlusel esindama töötajat töövaidluses tööandjaga enne töövaidlusi lahendavasse organisse pöördumist
  • Aitama kaasa töörahu hoidmisele, kui kollektiivlepingu on kollektiivlepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras sõlminud usaldusisik
  • Tegema koostööd ametiühingu usaldusisiku, töökeskkonna voliniku ja töökeskkonna nõukoguga.
    Kollektiivleping, selle sisu ja sõlmimine
    Kollektiivleping on vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate ühingu või liigu, samuti riigiasutuste või kohalike omavalitsuste vahel, mis reguleerib töötajate ja tööandjate vahelisi töösuhteid.
    Tööleping võib olla kahe- või kolmepoolne.
    Kollektiivlepingu pooled on:
  • Tööandja ja töötajate ühing, liit või volitatud esindaja
  • Tööandjate liit või ühing ja töötajate ühing või liit
  • Omavalitsusüksuste liit ning töötajate ja teenistujate ühing või liit
  • Tööandjate keskliit ja töötajate keskliit
  • Töötajate ühingute keskliit, tööandjate keskliit ja Vabariigi Valitsus, samuti töötajate ühingute paikkondlikud liidud, tööandjate liit ja kohalikud omavalitsused .
    Ettevõttes sõlmib kollektiivlepinguid töötajate ühing.
    Töötajale laienevte erinevate kollektiivlepingute sätete vastuolu korral kohaldatakse sätet, mis on töötaja jaoks soodsam .
    Kollektiivleping sõlmitakse kirjalikult, lepingupoolte vahel läbirääkimiste teel vastastikuse usalduse ja vajaliku info alusel.
    Sõlmitavad kollektiivlepingus registreeritakse Sotsiaalministeeriumi peetavas andmekogus.
    Kollektiivne töötüli ja selle lahendamine
    Kollektiivne töötüli on lahkarvamus, mis on tekkinud osapoolte vahel kollektiivlepingute sõlmimisel ja täitmisel ning uute töötingimuste kehtestamisel.
    Kollektiivses töötülis on teise vaidluspoole mõjutamise vahendiks streik ja töösulg.
    Nõudmised esitatakse teisele poolele kirjalikult. Kui kokkulepet ei saavutata ja tekib töörahu katkemise oht, siis pöörduvad pooled kirjalikult riikliku lepitaja poole, samuti võivad nad pöörduda tööandjate liidu või töötajate liidu poole.
    Leppimine vormistatakse protokolliga, millele kirjutavad alla poolte esindajad ja lepitaja.
    Lepitaja
    Lepitaja on erapooletu, tema määrab ametisse sotsiaalminister. Tal on õigus kaasata spetsialiste.
    Streik ja töösulg
    Streik on töökatkestus, mis toimub töötajate või töötajate ühingu või liidu algatusel, saavutamaks tööandjalt või tööandjate ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
    Töösulg on töökatkestus tööandja või tööandjate ühingu või liidu algatusel saavutamaks töötajatelt või nende ühingult või liidult järeleandmisi seaduslikes tööalastes nõudmistes.
    Õigus streigile ja töösulule tekib:
  • kui töörahu kohustus ei kehti
  • kui seaduses ettenähtud lepitusprotseduurid on täidetud, kuid leppimist ei ole saavutatud või ei peeta saavutatud kokkuleppest kinni
  • kui ei täideta kohtuotsust
    peab teatama teisele osapoolele kaks nädalat ette.
    Streigi liigid:
  • streik oma seaduslike õiguste kaitseks
  • hoiatusstreik, mille kestus ei või ületada ühte tundi
  • toetusstreik, s.o streigis osalevate töötajate toetuseks korraldatav streik, selle kestus ei või ületada kolme päeva
    streik on keelatud:
  • valitsusasutustes ja muudes riigiorganites ning KOV-s
  • kaitseväes ja riigikaitseorganisatsioonides, kohtutes ning tuletõrje- ja päästeteenistustes
    ebaseaduslik on streik või töösulg:
  • kohtu tegevuse mõjutamiseks
  • millele ei ole eelnenud läbirääkimisi ega lepitustoiminguid
  • mille väljakuulutamisel või korraldamisel on rikutud kehtestatud korda.
    8.õppenädal
    Karistusõiguse üldiseloomustus
    Karistusõigus kaitseb isikut ja õiguskorda õigusvastaste rünnete eest karistusõigusele omaste vahenditega. Karistusõiguse ülesanne on tagada inimeste õigushüvede kaitse. Karistusõigus määrab kindlaks süüteod, süütegude eest kohaldatavad karistused, kohtu ja õiguskaitseorganite tegevuse õiguslikud alused ja nende tegevuse põhiprintsiibid, selleks et seaduslike vahenditega kaitsta isikut õigusvastaste rünnete vastu.
    Karistusseadustik
    Karistusseadustik on karistusõiguse peamiseks allikaks.
    Karistamise alus
    Karistust saab kohaldada vaid teo eest, mis toimepanemise ajal oli seadusega tunnistatud karistatavaks ja oli toime pandud pärast selle seaduse jõustumist.
    Karistuse aluseks on isiku süü teo toimepanemisel, mille karistusseadus on kirjeldanud sööteona.
    Karistuse mõistmisel kuriteo eest või määramisel väärteo eest võetakse arvesse:
  • teo iseloomu ja laadi
  • tahtluse või ettevaatamatuse liiki teo toimepanemisel
  • vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid
  • võimalust valitud karistusega mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süüteguse toimepanemisest
  • õiguskorra kaitsmise huvisid
    Süütegu ja selle liigid
    Süütegu on karistatav tegu, mis on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteod on kuriteod ja väärteod.
    Kuritegu ja selle raskusastmed
    Kuritegu on vaid niisugune süütegu, mille kirjeldus on esitatud karistusseadustikus ja mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või vangistus, juriidilisele isikule aga rahaline karistus või sundlõpetamine.
    Esimese astme kuritegu on tegu, mille eest seadusandja on ette näinud karistuseks rahalise karistuse ja tähtaegse vangistuse viieks aastaks või enam või eluaegse vangistuse või juriidilisele isikule sundlõpetamise.
    Teise astme kuritegu on on tegu, mille eest seadusandja on ette näinud kas rahalise karistuse, rahalise karistuse ja vangistuse või vaid vangistuse alla viie aasta.
    Väärtegu
    Väärtegu on süütegu, mis võib olla karistatavana kirjeldatud nii karistusseadustikus kui ka mõnes muus seaduses ja mille eest seaduseandja on ette näinud põhikaristusena rahatrahvi või aresti.
    Karistusseaduse ajaline ja ruumiline kehtivus
    Seadusel ei ole tagasiulatuvat jõudu, v.a. kui uus seadus
  • välistab teo karistatavuse
  • kergendab karistust
    Karistusseaduse ruumiline kehtivus ulatub tegudele, mis on toime pandud:
  • Eesti territooriumil
  • Eestis registreeritud laeval või õhusõidukil, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteotoimepanemise ajal ja asukohamaa karistusseadusest.
    Eesti karistusseadus kehtib ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi, kui see tuleneb välislepingust või kui on toime pandud esimese astme kuritegu, millega kahjustati:
  • Eesti elanikkonna elu ja tervist
  • Eesti riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet
  • Keskkonda
  • Oime on pandud nn maailmakuritegu, mille eest vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele võib toimepanija vastutusele võtta riik, kes süüdlase kinni peab
    Eesti karistusseadus kehtib ka väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karitusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal ei kehti ükski karistusõigus ning:
  • Tegu on toimepandud Eesti kodaniku või Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu või
  • Teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo toimepanemist või välismaalane, kes on Eestis kinnipeetud ja keda ei anta välja.
    Eesti karistusseadus kehtib:
  • Väljaspool Eestis toimepandud teo kohta, mis on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu ja mille toimepanija on teenistuskohustusi täitev kaitseväelane
  • Välisriigi ametiisikule pistise või altkäemaksu andmise, välisriigi ametiisiku poolt mõjuvõimuga kauplemise ja nende kuritegudega seotud kuriteo kohta, mille on tiome pannud Eesti kodanik või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja, või Eestis registreeritud juriidiline isik.
    Süüteokoosseisu tunnused
    Süüteokoosseis koosneb teo objektiividest (tegevus või tegevusetus, seaduses ettenähtud tagajärg, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel, isiku erilised isikutunnused ja teo modaliteedid ) ja subjektiivsetest tunnustest (tahtlus või ettevaatamatu teo toimepanemisel, teo motiiv, ajend, eesmärk või muu süüteokoosseisu subjektiivne tunnus).
    Tegu moodustab süüteo objektiivse tunnuse siis, kui isikul oli selle toimepanemisel faktiliselt võimalik valida käitumise mitme variandi vahel, see valiku tegemine allus isiku kontrollile ja ta valis oma vaba tahte alusel õiguspärase käitumise asemel õigusvastase käitumise.
    Süüteosubjektiivsete tunnuste hindamisel on vaja silmas pidada, et:
  • Tavaliselt on kuriteona karistatav vaid tahtlik tegu
  • Ettevaatamatu tegu on kuriteona karistatav vaid siis, kui seadus näeb ette selle eest vastutuse
  • Tegu on tahtlikuna käsitletav ka siis, kui süüteokoosseis eeldab tahtlust ja tagajärje suhtes peab piisavaks ettevaatamatust
  • Tahtlus on kavatsetus, otsene või kaudne; ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus ning et
  • Väärtegude toimepanemisel ei ole oluline subjektiivsete tunnuste (tahtluse, hooletuse ja kergemeelsuse) eristamine, välja arvatud, kui seda väärtegu saab toime panna ainult tegevusega ja tahtlikult (nt vargus).
    Karistatava teo kirjeldus
    Tegevus või tegevusetus kui süüteokoosseisu objektiivne tunnus
    • Vt. lk. 17
      T ahtlus või ettevaatamatus süüteokoosseisu subjektiivsete tunnustena
    • Tahtluse vormid
    • Kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus
    • Ettevaatamatuse vormid: kergemeelsus ja hooletus

    Süüteo täideviija ja osavõtjad : kihutaja ja kaasaaitaja
    Kihutaja on isik, kes tahtlikult kallutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole .
    Kaasaaitaja on isik, kes tahtlikult osutab kaasabi (füüsilist, ainelist või vaimset) teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole, millel on kuriteo tunnused
    Süüteokatse
    Süütegu jääb katse staadiumisse, kui süüdlane on alustanud süüteo toimepanemist, kuid see ei ole veel lõpule viidud . Seejuures on tegu lõpetamata süüteokatsega, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpule viimiseks(muugib ust, kuid loobub).
    Tegemist on lõpetatud süüteokatsega, kui isik tegi kõik temast oleneva sööteo lõpule viimiseks, kuid tagajärg ei saabunud (tulistab, kuid ei taba).
    Kui süütegu ei saadud toime panna süüteo toimepanemiseks kõlbmatu eseme, subjekti, toimepanemise vahendi, riista või viisi kõlbmatuse tõttu, nimetatakse seda kõlbmatuks katseks.
    Õigusvastasust välistavad asjaolud
  • Hädakaitseseisund
  • Hädaseisund
  • Kohustuste kollisioon
  • Eksimus teo toimepanemisel
  • Muu seaduses ettenähtud õigusvastasust välistav asjaolu
    Hädakaitse
    Hädakaitses:
  • Esineb õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku individuaalsetele õigushüvedele
  • Sellest ründest on rünnatule tekkinud hädakaitseseisund
  • Hädakaitses olijal või teisel isikul, keda kaitstakse õigusvastase ründe vastu, on kaitsetahe
  • Isikul on võimalik valida enda käitumisel eri variantide vahel, kuid tal on õigus ka aktiivsele kaitsele
  • Õigusvastase ründega rünnatul on ründe tõrjumiseks õigus kahjustada ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire
  • Hädakaitse piiride ületamiseks on nii ennak- kui ka hilinenud kaitse, samuti ründe provotseerimine
  • Hädakaitse piiride ületamisega on tegemist ka siis, kui kaitsja tõrjub rünnet kavatsetult või otsese tahtluse vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ta kavatsetult või otsese tahtlusega tekitab ründajale ilmselt liigset kahju.
    Hädaseisund
    Hädaseisund tekib mitte inimese õigusvastasest ründest, vaid mingit ohtu põhjustava teguri toimel (nt loodusstiihia), selle ohu kõrvalsamine ei ole üldreeglina võimalik, tekitamata kahju teiste isikute õigushüvedele, vahend, mis on valitud ohu kõrvaldamiseks, on vajalik ning kaitsav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.
    Kohustuste kollisioon
    Isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja ta ei ole võimeline neid kõiki üheaegselt täitma, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus ( valvur lahkub valvepostilt, et päästa inimest).
    Eksimus õigusvastasust välistavates asjaoludes
    Asjaolude ebaõige hindmaine.
    Süü
    Süü on isikule tehtav etteheide, et ta otsustas oma tahtevabadust kasutades ebaõiguse kasuks ja käitus karistusseadusega keelatult, kuigi võinuks käituda õiguspäraselt.
    Süüpõhimõte, süüvõime, süüdivus
    Süüdi saab olla vaid süüvõimeline (füüsiline või juriidline ) isik.
    Isik on süüvõimeline, kui ta:
  • On vähemalt 14 aasta vanune
  • On võimeline aru saama oma teo keelatusest
  • On võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima .
    Isik on süüdimatu, kui ta ei ole võimeline oma teo keelatusest aru saama ega oma käitumist vastavalt sellele juhtima seoses vaimuhaigusega, ajutise raske psüühikahäirega, nõrgamõistlikkusega, nõdrameelsusega, muu raske psüühikahäirega, mille tuvastab kohtupsühhiaatriline ekspertiis.
    Kui isik eelnevast tingituna on vaimselt vaid oluliselt piiratud, on tegemist piiratud süüdivusega, ning kohus võib karistust kergendada.
    Loobumine süüteokatsest
    Juhul kui isik vabatahtlikult loobub süüteo toimepanemisest, s.o katkestab süüteo lõpuleviimise, hoiab ära süüteo tagajärje või vähemalt püüab tõsimeeli takistada tagajärje saabumist, vabaneb ta süüst vabatahtliku loobumise tõttu.
    Kuriteo eest kohaldatavad karistused
    Karistus peaks olema süüteo toimepanemisele vältimatult järgnev tagajärg, mis aitab tekitatud ebaõiglust heastada ja samaaegselt toimib preventiivse vahendina, mis peab ära hoidma sööteo toimepanemist tulevikus või vähemalt selle toimepanemist piirama.
    Lähtudes süütegude erinevast raskusastmest, iseloomust, levikust, kahjulikest tagajärgedest, aga samuti arvestades tegu toimepannud isikut, tema poolt süütegusid toime panna soodustanud või põhjustanud asjaolusid, näeb karistusseadus ette erinevad karistuste liigid ja määrad, mis võimaldavad õigusmõistmisel karistust individualiseerida, lähtudes karistuse kohaldmisel nii seadusest kui ka õiglusest.
    Karistusseadustiku järgi on karistused sõltuvad sellest, kas karistatava teo on toimepannud füüsiline või juriidiline isik ja kas toime on pandud kuritegu või väärtegu.
    Rahaline karistus
    Rahalise karistuse füüsilisele isikule võib kohus mõista kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Päevamäära suuruse arvutab kohus süüdimõistetu kuriteole eelnenud aasta sissetulekust keskmise päevasissetuleku järgi, väljendades selle täiskroonides. Arvestatud päevamäära suurus ei tohi olla väiksem kui miinimumpäevamäär, mis on 50krooni.
    Vangistus
    Vangistuse võib kohus mõista kolmekümnepäevase kuni kahekümneaastase või eluaegse. Kuriteo toimepanemise akal alaealisele ei või mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta või eluaegset vangistust.
    Juriidilise isiku sundlõpetamine
    Juriidilisele isikule kohaldatavad põhikaristused on kuriteo eest mõistetav rahaline karistus ja sundlõpetamine ning väärteo eest rahatrahv.
    Sundlõpetamine on karistus, mida kohus võib kohaldada juriidilise isiku suhtes kuriteo eest juhul, kui isiku tegevuse osaks on saanud kuritegude toimepanemine.
    Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused
    Füüsilisele isikule kuriteo eest kohaldatavad lisakaristused on tegutsemiskeeld, ettevõtluskeeld, sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine, riigisaladuste ja salastatud välisteabe juurdepääsu õiguse ning salastatud välisteabe töötlemise õiguse äravõtmine, relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine, varaline karistus ning väljasaatmine. Lisakaristuse aeg laieneb aresti või vangistuse kandmise ajale ja lisaks sellele veel ka kohtu poolt määratud ajale.
    Tegutsemiskeeld
    Tegutsemiskeeld on karistus, mis seisneb süüdimõistetult kuni kolmeks aastaks õiguse äravõtmises töötada teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal. Seda kohaldatakse isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest.
    Sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine
    Sõiduki juhtimisõiguse võib kohus ära võtta kuriteo toimepanemise eest kuni kolmeks aastaks, kui isik mõistetakse süüdi transpordivahendi ohutu liklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud kuriteo eest.
    Relva ja laskemoona omamise õiguse äravõtmine
    Kohus võib kohaldada kuni viieks aastaks isiku suhtes, kes mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteo eest.
    Jahipidamis- ja kalapüügiõiguse äravõtmine
    Kohus võib jahipidamis- ja kalapüügiõiguse ära võtta kuni kolmeks aastaks, kui isik mõstetakse süüdi jahipidamis- ja kalapüügiõiguse rikkumisega seotud kuriteo eest.
    Varaline karistus
    Isiku süüdimõistmisel kuriteos ja tema karistamisel üle kolmeaastase või eluaegse vangistusega võib kohus karistusseadustiks ettenähtud juhtudel karistada varalise karistusega, mõistes tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda süüdimõistetu kogu vara väärtuseni. Seda karistust võib kohaldada kuritegude eest, mis on toime pandud enne 2007. aasta veebruari.
    Väljasaatmine
    Väljasaatmine on karistus, mida kohus võib kohaldada välisriigi kodaniku süüdimõistmisel tahtlikus kuriteos ja karistamisel vangistusega. Väljasaatmisega kaasneb sissesõidukeeld 10ks aastaks.
    Väärteo eest kohaldatavad põhikaristused
    Füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatavad põhikaristused on rahatrahv, arest ja juhtimisõiguse äravõtmine.
    Rahatrahv
    Kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest määrata füüsilisele isikule rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures rahaühik on rahatrahvi baassumma, mille suurus on 60krooni.
    Arest
    Kohus võib väärteo eest mõista arest kuni 30 päeva ja seaduses ettenähtud juhtudel ka lisakaristuse.
    Karistamise alus
    Vt. lk. 61
    Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud
    Karistust kergendavateks asjaoludeks on:
  • Süüdlase poolt süüteo kahjulike tagajärgede ära hoidmine
  • Kahju vabatahtlik hüvitamine
  • Süüdlase süü ülestunnistamisele vabatahtlik ilmumine , puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine
  • Süüteo toimepanemine raske isikliku olukorra mõjul
  • Süüteo toimepanemine ähvarduse või sunni, samuti teenistusliku, majandusliku või perekondliku sõltuvuse mõjul
  • Süüteo toimepanemine õigusvastase käitumisega esile kutsutud hingelise erutuse mõjul
  • Süüteo toimepanek raseda või kõrges eas isiku poolt
  • Süüteo toimepanemine hädakaitse piiride ületamisel
  • Leppimine kannatanuga
    Karistust raskendavadavateks asjaoludeks on:
  • kuriteo toimepanemisel omakasu või muu madal motiiv
  • süüteo toimepanemine erilise julmusega või kannatanut alandades
  • süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase, raseda, kõrges eas või abitus seisundis isiku või raske psüühikahäirega isiku suhtes
  • süüteo toimepanemise isiku suhtes, kes on süüdlasest teenistuslikus, majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses
  • süüteo toimepanemine erakorralise või sõjaseisukorra ajal
  • süüteo toimepanemine ühiskondlikku või loodusõnnetust ära kasutades
  • sööteo toimepanemine üldohtlikul viisil
  • süüteoga raske tagajärje põhjustamine
  • süüteo toimepanemine teise süüteo hõlbustamiseks või varjamiseks
  • süüteo toimepanemine grupi poolt
  • süüteo toimepanemise hõlbustamiseks ametliku vormiriietuse või ametitunnuste kasutamine.
    Karistuse kergendamine ja kohaldamine alla alammäära
    Karistust võib kergendada:
    • süüteo toimepanemisel ettevaatamatusest,
    • kaasaaitamisel,
    • süüteo katse korral,
    • eksimuse korral õigusvastasust välistavas asjaolus,
    • piiratud süüdivuse,
    • keelueksimuse jms korral.

    Kergendades karistust, peab kohus arvestama, et
  • kergendatud karistuse ülemmäär ei või olla üle 2/3 seaduses sätestatud karistuse ülemmäärast
  • kergendatud karistuse alammäär on sanktsioonis ettenähtud karistuse liigi alammäär
  • kergendades vangistust, kui see oli ette nähtud eluaegsena, ei või kergendatud karistus olla alla kolme aastat vangistust
  • sanktsioonis ettenähtud viieaastase alammääraga vangistust kergendades ei või karistus olla alla ühe aasta vangistuse ja seda võib kohus mõista vaid erandlikel asjaoludel.
    Karistuse asendamine üldkasuliku tööga
    Vangistuse täitmisele pööramisel, kui vangistuse tähtaeg on kuni kaks aastat, võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga.
    Karistusest tingimise vabastamine
    Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut ning leides, et karistuse reealne kandmine ei ole otstarbekas, võib kohus isikut süüdimõistes ja teda karistades jätta karistuse tingimisi täitmisele pööramata osaliselt või täielikult, kui süüdimõistetu ei pane toime kohtu poolt määratud katseajal uut tahtlikku kuritegu. Kui süüdimõistetu vabastatakse karistusest tingimisi kohaldamisega, määrab kohus katseaja kolmest kuni viie aastani.
    Käitumiskontroll
    Tingimisi karistusest vabastatu võib kohus allutada käitumiskontrollile 18 kuust kuni kolme aastani, mille kestel süüdimõistetu on kohustatud järgmine temale määratud kontrollnõudeid:
  • elama kohtu poolt määratud alalises elukohas
  • ilmuma kohtu poolt määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele
  • alluma kriminaalhoodaja kontrollile oma elukohas ning esitama andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta
  • lahkuda oma elukohast kauemaks kui 15 päeva võib ta vaid kriminaalhooldaja loal
  • elu-, töö-, või õppimiskoha vahetamiseks peab ta saama hooldusametnikult eelnevalt loa.
    Mittekaristuslikud mõjutamisvahendid
    Süüteo toimepanijale võin kohus kohaldada ka mittekaristuslikke mõjutusvahendeid (konfiskeerimine, psühhiaatriline sundravi või alaealistele kohaldatavad mõjutusvahendid).
    Konfiskeerimine
    Konfiskeerimine kujutab endast süüteo toimepanemise vahendi ja süüteoga omandatud vara, aga samuti süüteo vahetuks objektiks olnud aine või eseme ning süüteo ettevalmistamiseks kasutatud eseme äravõtmist toimepanijalt.
    Psühhiaatriline sundravi
    Psühhiaatriline sundravi on mõjutusvahend, mille kohus määrab isikule, kes on õigusvastase teo toime pannud süüdimatus seisundis või on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ära kandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või on tal tekkinud raske psüühikahäire ning ta on ohtlik endale ja teistele isikutele.
    Alaealisele kohaldatavad mõjutusvahendid
  • hoiatus
  • allutamine käitumiskontrollile
  • noortekodusse paigutamine
  • kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamine
    67
    • .DOC Laadi alla originaalfail 77 lk · .doc · 61 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Nimetu #1 Nimetu #2 Nimetu #3 Nimetu #4 Nimetu #5 Nimetu #6 Nimetu #7 Nimetu #8 Nimetu #9 Nimetu #10 Nimetu #11 Nimetu #12 Nimetu #13 Nimetu #14 Nimetu #15 Nimetu #16 Nimetu #17 Nimetu #18 Nimetu #19 Nimetu #20 Nimetu #21 Nimetu #22 Nimetu #23 Nimetu #24 Nimetu #25 Nimetu #26 Nimetu #27 Nimetu #28 Nimetu #29 Nimetu #30 Nimetu #31 Nimetu #32 Nimetu #33 Nimetu #34 Nimetu #35 Nimetu #36 Nimetu #37 Nimetu #38 Nimetu #39 Nimetu #40 Nimetu #41 Nimetu #42 Nimetu #43 Nimetu #44 Nimetu #45 Nimetu #46 Nimetu #47 Nimetu #48 Nimetu #49 Nimetu #50 Nimetu #51 Nimetu #52 Nimetu #53 Nimetu #54 Nimetu #55 Nimetu #56 Nimetu #57 Nimetu #58 Nimetu #59 Nimetu #60 Nimetu #61 Nimetu #62 Nimetu #63 Nimetu #64 Nimetu #65 Nimetu #66 Nimetu #67 Nimetu #68 Nimetu #69 Nimetu #70 Nimetu #71 Nimetu #72 Nimetu #73 Nimetu #74 Nimetu #75 Nimetu #76 Nimetu #77
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 77 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2012-02-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 61 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kuikui Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT

    Sarnased õppematerjalid

    Õiguse aluste kontrolltöö kordamine
    34
    docx

    Õiguse aluste kontrolltöö kordamine

    51. Tsiviilõigussuhte mõiste ja suhtest osavõtjad (isikud) Tsiviilõigussuhe – õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist Tsiviilõigussuhte subjektideks on isikud. Isik on füüsiline isik või juriidiline isik. Füüsiline isik on inimene. Teda iseloomustavad tema õigusvõime ja teovõime. Füüsilise isiku õigusvõime on võime omada tsiviilõigusi ja -kohustusi. Tsiviilõiguslik õigusvõime tekib inimesel sünniga ja lõppeb surmaga. Tsiviilõiguslik teovõime (võime teha iseseisvalt kehtivaid tehingud) tekib inimesel 18-aastaseks saamisel. Piiratud teovõime on alla 18- aastastel ja inimestel, kellel on vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire. Igal füüsilisel isikul peab olema elukoht. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt ja ta võib tekkida kahel viisil: 1. teatud liiki juriidilise isiku kohta

    Õigus alused
    Tsiviilõigus KT2
    38
    doc

    Tsiviilõigus KT2

    50. Tsiviilõiguse mõiste ja allikad.. Tsiviilõigus on õigusharu, mis reguleerib varalisi ja isiklikke mittevaralisi suhteid ühiskonnas. Tsiviilõiguses domineerivad dispositiivsed normid, st normid, mis annavad suhte pooltele endile võimaluse kokku leppida vastastikuses käitumises, ka sellises, mis on erinev seaduse sätestatust, kui see ei ole vastuolus avaliku korra või heade kommetega või ei riku isiku põhiõigusi. Imperatiivseid norme, s.o norme, mis rangelt määravad ära poolte vastastikuse käitumise, kasutatakse tsiviilõiguslikus regulatsioonimehhanismis märksa harvemini Tsiviilõigus täidab eraõiguse üldosa funktsioone. Eraõigus aga on õigussüsteemi osa, mis reguleerib isikutevahelisi suhteid poolte võrdsuse alusel. Eraõiguse eriosa moodustavad sellised õigusvaldkonnad nagu äriõigus, intellektuaalse omandi õigus, rahvusvaheline eraõigus jt. Tsiviilõigus on niisiis eraõiguse haru, see on õigusnormide kogum, mis üldisemalt käsitledes, reguleer

    Õigus alused
    Õiguse alused konspekt
    88
    doc

    Õiguse alused konspekt

    1. RIIGI JA ÕiGUSE TEKKIMINE. RIIGI PÕHIMÕISTED Ürgkogukondliku korra ajal oli võimu organisatsioon suhteliselt lihtne. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, sellele vaatamata oli pealiku võim täiesti reaalne, sest pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Võimu pealesunnitud reegleid ürgühiskond ei tundnud, sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvkondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tavanormide täitmine tagatakse harjumuse jõuga, selleks ei tule kasutada sunniaparaati. Olles sügavalt juurdunud ja säilides inimeste teadvuses, on tavad väga konservatiivsed ja avaldavad uutele regul

    Õiguse alused
    Õiguse alused KT 2
    9
    docx

    Õiguse alused KT 2

    56. Eraõiguslik ja avalik-õiguslik juriidiline isik. Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Eraõigusliku juriidilise isiku (loodud erahuvides) õigusvõime tekib seaduses ettenähtud registrisse kandmisest. Avalik-õigusliku juriidilise isiku (loodud avaliku huvides) õigusvõime tekib seaduses sätestatud ajast. Avalik- õiguslik juriidiline isik võib omada ainult selliseid tsiviilõiguslikke õigusi ja kohustusi, mis ei ole vastuolus tema eesmärgiga. 57. Juriidilise isiku organid. Nende pädevus ja vastutus. Juriidilise isiku seaduslik esindaja on juhatus või seda asendav organ, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eraõigusliku juriidilise isiku organid on üldkoosolek ja juhatus. Avalik- õigusliku juriidilise isiku organid sätestatakse seadusega. Juriidiline isik vastutab oma kohustuste eest oma varaga ja seaduses sätestatud juhtudel vastutavad ka liikmed oma varaga. Juriidilise isiku organid vastutavad juriidilisele isikule kahju tekitamise eest sol

    Õigus alused
    Õiguse alused mõisted
    22
    docx

    Õiguse alused mõisted

    Ühiskond, riik, õigus Ühiskond kui inimeste kooselu vorm eeldab sotsiaalse võimu, sotsiaalse juhtimis- ja allmumissuhete süsteemi olemasolu, ilma milleta ei ole võimalik inimeste ühine eesmärgistatud tegevus. Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu, mida sugukonnakaaslased tundsid tema kogemuste, teadmiste, jahi- või sõjapidamisoskuste või muude oskuste tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul ei olnud, kuid võim oli täiesti reaalne. Sugukond teostas oma võimu ise, toetudes pealiku autoriteedile. Sugukonna käitumist juhtisid nende enda poolt aluseks võetud tavad. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tava üldkohustuslik iseloom on endastmõistetav ( ei teki küsimust, miks peab seda täitma). Positiivne aspekt- tavade järgimine tagatakse harjumuse jõuga. Negatiivne aspekt- on väga konservatiivsed ja avaldavad uutele regulatsioonimehha

    Õiguse alused
    Õiguse alused põhjalik konspekt
    107
    doc

    Õiguse alused põhjalik konspekt

    Õiguse alused 1. RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE RIIGI PÕHIMÕISTED 1.1. RIIGI JA ÕIGUSE TEKKIMINE Ürgkogukondliku korra ajal teostas sugukonnas võimu pealik, kes oli valitud juhiks isikliku autoriteedi ja austuse tõttu. Eriaparaati võimu teostamiseks pealikul polnud, pealik väljendas kogu sugukonna huve, oli sugukonna võimu kehastus. Sugukond teostas ise oma võimu, toetudes pealiku autoriteedile. Sugukonna käitumist juhtisid tavad, käitumisreeglid, mis olid kujunenud ühiskonna sees paljude põlvakondade sotsiaalsete kogemuste alusel. Tava on käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Tootmisvahendite ja tootmise arenedes hakkas tekkima toodangu ülejääk ja võimalus seda teiselt sugukonnalt vägivaldselt omandada. Selle funktsiooni täitmiseks tekkis sugukonnapealiku ümber malev, mille liikmetest kujune

    Õiguse alused
    Õiguse alused-KORDAMISKÜSIMUSED
    17
    doc

    Õiguse alused. KORDAMISKÜSIMUSED

    ÕIGUSE ALUSED Kordamisküsimused 1. Riigi ja õiguse tekkimine. 2. Riigi erinevus sugukondliku korra võimuorganisatsioonist- Sugukonnas teostas võimu pealik, kes oli valitud juhiks autoriteedi ja austuse tõttu. Pealik oli sugukonna võimu kehastus ja väljendas sugukonna huve. Sugukonna käitumist juhtisid sugukonna enda poolt käitumise aluseks võetud tavad. Tava ­ käitumisreegel, mille täitmine on muutunud harjumuseks pikaajalise ja korduva kasutamise tõttu. Riigi tekkimisega paralleelselt toimuvate sotsiaalsete ja majanduslike arenguprotsesside mõjul (paikseks jäämine, veresugulusel rajaneva sugukondliku süsteemi lagunemine) asendus seni veresugulusel rajanev võimukooslus territoriaalsega. Sugukonnas hõlmas pealiku võim veresugulusel sugukonda kuuluvaid isikuid. Riigis oli riigivõimule allutatud kindlal territooriumil asuv elanikkond: rahvas, riikkonlased.Riigi te

    Õiguse alused
    Õigusõpetuse eksami konspekt
    23
    docx

    Õigusõpetuse eksami konspekt

    2. ÕIGUSNORMID JA ÕIGUSSÜSTEEM Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine. Sotsiaalsete normide süsteem. 1. Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. Võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. 2. Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktike või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidi, kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest eristustest (nt töötaja peab täitma töölepinguga kindlaks määratud töökohustusi, kaitsev?

    Õiguse alused


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Kommentaarid (1)

    veebileht profiilipilt
    Jarmo Pohla: Tundub päris põhjalik! Aitäh.
    17:06 22-03-2013



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun