Lammas (0)

Lk2...sisukord
Lk3...sissejuhatus
Lk4...lammastest üldiselt
Lk5... lambavill
Lk6...erinevate lammaste liigid
Lk7...pildid
Lk8...pildid
Lk9...kokkuvõte ja kasutatud kirjandus
2
SISSEJUHATUS
Mina otsustasin kirjutada lambast,sest lammas on üks väga huvitav loom.Kuna meil on ka maal lambad ja olen nende probleemide ja haigustega kokku puutunud,tahtsin rohkem teada saada.
Referaadis kirjutan lammastest üldiselt,lamba villas ja ka mõnest lambaliigist.
3
LAMMAS
Lammas oli üks esimestest koduloomadest.Lammas kodustati Ees-Aasias juba enne meie ajaarvamist.
Peas on lambal sarved . Emasloomal on need lühikesed või puuduvad, isastel on pikad, taha ja külgedele kaarduvad, tigujalt keerdus. Lamba saba on lühike. Keha kaetud tiheda lainelise karvaga - villaga. Koon on võrdlemisi terav , õhukeste ja väga liikuvate mokkadega, mille tõttu lammas saab toituda ka niisugusel karjamaal, kust veised enam küllaldaselt toitu kätte ei saa. Rohu hammustab loom läbi oma teravate lõikehammastega. Purihammastega peenendab hiljem mäletsedes sööda. Mälumisel on abiks ka keel. Lammas on mäletseja koduloom nagu kits ja veiski, algul korjab ta vatsa rohtu täis ja hiljem, puhkeajal, mäletseb selle peeneks.
Lambaid karjatatakse nii looduslikel rohumaadel kui ka kultuurkarjamaadel.Talveks pannakse lambad lauta. Laudas on söödasõimed ja joogikünad. Lambalautu ei köeta, kuna loomadest eralduv soojus hoiab ruumis paraja temperatuuri +3 - +5° C.Talvel on lammaste peamiseks söödaks hein ja silo, põhk, männioksad jm.
Emaslooma nimetatakse uteks, isaslooma - jääraks, kastreeritud looma - oinaks ja poegi - talledeks. Tallesid sünnib lambal harilikult 1 - 2.Kodulammas on väärtuslik villa-, liha- ja nahaloom.
Nahast valmistatakse kasukaid, mütse, kraesid ja teisi karusnahkseid tooteid. Lambakasvatuse kõige tähtsam toodang on aga vill . Villast valmistatakse lõnga, lõngast kootakse villast riiet ja mitmesuguseid esemeid ( kindaid , sukki - sokke, salle, kampsuneid jm.) Villast valmistatakse ka vilti, vildist aga viltjalatseid ja kübaraid. Lambavill on seni veel asendamatu tooraine , kuna pole leitud keemilist kiudainet, millest oleks võimalik valmistada viltesemeid.Hea lammas on kiire kasvu ja rikkaliku villaanniga. Ühelt lambalt võib aastas saada 2,5 - 3 kg villa. On olemas villalambaid, kes annavad rohkesti head peenikest villa. Nendest kõige rohkem kasvatatakse peenvillast askaania - meriino lammast (annab 10 - 12 kg villa aastas).
Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis -, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks.
Eestis peetakse eesti tumeda- ja eesti valgepealist lambatõugu. Need on liha-villalambad. Nad annavad peale villa ka suure koguse heakvaliteedilist liha.
Villa saadakse lammastelt pügamise teel. Lambaid pöetakse 1 - 2 korda aastas. Käsitsi pügamisel kasutatakse lambaraudu, mehhaniseeritud pügamine toimub elektrimasinaga. Elektripügamismasin on umbes samasugune nagu see, mida kasutab juuksur oma töövahendina. Enne pügamist eemaldatakse villa külge jäänud risu ja mustus. Vill ei tohi ka märg olla. Pügamist alustatakse jalgadest. Pärast lammaste pügamist villak (ühe lamba terviklik villkate) kaalutakse, puhastatakse ja hinnatakse peenuse , pikkuse ja ühtluse järgi. Siis pakitakse vill kottidesse. Täistopitud kotid õmmeldakse kinni ja kotile märgitakse, missugusesse klassi vill kuulub. Selliseid pakke nimetatakse villapallideks. Valmis villapallid saadetakse vastavatesse vabrikutesse töötlemiseks.
4
LAMBAVILL
Alusvillkarvad e. pärisvillkarvad on peened (15-25 µm), lühikesed(6-12 cm) ja väga säbarad koosnedes soomus- ja koorkihist.
Üleminekuvillkarvad on pikemad (10...30 cm) ja jämedamad (26...65 µm) alusvillkarvadest, kuid sisaldavad peent või katkendlikku säsikihti ja hästiarenenud koor- ja soomuskihti.
Pealisvillkarvad on peaaegu sirged , pikad (10..35 cm), väga jämedad (35...200 µm) koosnedes soomus-, koor- ja säsikihist.
Surnud villkarvad on ilma läiketa, värvumatud, sirged ja tugeva säsikihiga (säsikiht võtab enda alla enamuse villkarva mahust) , mida on tinglikult hakatud selliselt nimetama, sest nad ei ole kasvu lõpetanud.
Ohevillkarvad on lühikesed (1..2.5 cm), säbaruseta, sarnased pealis- ja surnud villkarvade ehitusega, millega on kaetud lambal pea ja jalgade alaosa.
Kempkarvad on ohevillkarvade sarnased, valge värvusega ja rabedad. Ka nende olemasolu villakus ei ole soovitav .
5
EESTI TUMEDAPEALINE LAMMAS
Eesti tumedapealise lamba sihikindla aretuse alguseks võib pidada 1926. a, kui Rootsist imporditi oksforddauni ja šropširi tõugu jääraid ja uttesid.
Eesti tumedapealistel lammastel on pea ja jalad kaetud mustade villkarvadega. Uttedel on keskmine kehamass 70…80 kg, jääradel 90…100 kg. Ute keskmine aastane villatoodang on 4…5 kg, villa peenuse 35…36 μm ning keskmine viljakus 1,4 talle poeginud ute kohta.
EESTI VALGEPEALINE LAMMAS
Eesti valgepealise lamba kujundamisel kasutati kohalike valgepealiste maalammaste vältavat ristamist ðevioti tõugu jääradega. Sihipärase aretustöö tulemusena saavutati peagi vajalik arv soovitud tõutunnustega lambaid ja 1958. aastal tunnustati tõuna eesti valgepealine lammas. Eesti valgepealisel lambal on valge poolpeenvill (30…33 μm). Pea ja jalad on kaetud valge villaga. Uttede kehamass on keskmiselt 60…70 kg, jδäradel 85…95 kg, villatoodang aastas 2,5…3,5 kg, villa peenus 30…33 μm ning viljakus on keskmiselt 1,6 talle poeginud ute kohta.
MERIINO LAMMAS
Meriino on maailma vanim ja arvukaim lambatõug. Arvatakse, et tõug pärineb Hispaaniast või Põhja-Aafrikast.
Meriinodel on tihe vill- ligikaudu 50 miljonit kiudu - mis on peaaegu kolm korda rohkem kui teistel lambaliikidel. Vill on väga kaunis ja pehme, kuigi pealt tundub villak hallikas on see seestpoolt kreemikasvalge. Vill on 6,5 kuni 10 cm pikk ja kergelt lokkis . Üks meriino lammas kasvatab 3,5 kuni 5 kg villa aastas.
EESTI MAALAMMAS
Eesti maalambana käsitletakse kuni ametlikult põlistõuks tunnustamiseni ajaloolisele kirjeldusele vastavaid ja Läänemereäärsete naabermaade põlistõugudele (põhja lühisabalambad) iseloomulike tunnustega lambaid, kes on eestimaist päritolu.
Tänaseks päevaks on leitud maalambaid lisaks Lääne-Eesti saartele ka Pärnumaal, Setumaal ja Võrumaal - Eestimaa äärealadel, kuhu intensiivpõllumajandus nõukogude ajal ei jõudnud.
Kuidas ära tunda eesti maalammast ?
Eesti maalammas peab olema Eestimaist päritolu.Saba peab olema võimalikult lühike. Nägu ja jalad siledad ning villata.Jalad on peened Kolju väike ja kitsas . Kehaehitus saledapoolne ja graatsiline. Väike kasv. Ka uttedel võivad olla sarved.Villatüüpe ja villavärve on erinevaid.
6
Meriinolammas
Eesti tumedapealine lammas
7
Eesti valgepealine lammas
Eesti maalammas (Kihnu)
8
KOKKUVÕTE
Minu jaoks oli kõige huvitavam info maalamba kohta.
Ning varem ma ei teadnud et lamba villaehitus nii keeruline on.
Oli huvitav.
KASUTATUD KIRJANDUS
Eesti maalammas - http://www.maalammas.ee/index_main.php
Eesti valgepealine lammas - http://www.etll.ee/?Lambad_ja_kitsed
Eesti tumedapealine lammas - http://www.etll.ee/?Lambad_ja_kitsed
Meriinolammas - http://www.lambanahk.ee/01/06/
www.google.ee
Lammastes üldiselt – http://www.miksike.ee/documents/main/lisa/3klass/8talu/lammas.ht m
Lammaste vill - http://www.eau.ee/~alo/lambad/vill/?Villkarvade_liigid
9