Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi?

Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse alused

Kui regulaarne on keele süsteem?

Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse alused

Keeleteaduse alused (6)

Tartu Ülikool - Keeled - Keeleteadus

5 VÄGA HEA

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi?
Kui regulaarne on keele süsteem?
Mis see on ja millele see tugineb?
Missugused on iga tasandi põhiüksused?
Mis on foneetiline transkriptsioon?
Mis on fonotaktika?
Mis on morfotaktika?
Mis on etümoloogia?
Mis on sõnamoodustusõpetus?

Kordamisküsimused. Keeleteaduse alused, 1. pool

Loomuliku inimkeele tunnusjooni.
Kõik normaalse kognitiivse arenguga inimesed räägivad mingisugust loomulikku keelt, paljud räägivad mitmeid keeli. Vaegkuuljad kasutavad vastavalt viipekeelt. „Loomulik“ tähendab siinkohal kolme asja.
a)esiteks: keeled on tekkinud ja arenenud loomulikul teel sadade tuhandete aastate vältel ja nende vahendid, eelkõige sõnavara, on kujunenud väljendama just seda, mis konkreetses kultuurilises ja füüsilises keskkonnas on olnud vajalik.
b)teiseks: inimlaps omandab emakeele ehk esimese keel loomupäraselt, ilma õpetamiseta. Piisab sellest, kui ta saab suhelda teiste inimestega.
c) kolmandaks : kui esimene keel on omandatud, kasutavad inimesed seda sidevahendina igapäevastes olukordades ning ümbritseva maailma verbaalseks kujutamiseks.
Sõnadel on palju tähendusi, nad on mitmetähenduslikud ehk polüseemsed. Kui räägitakse mingi isiku, eriala või rühma keelest, mõeldakse sellega erinevaid keelekujusid, ehk allkeeli.
Erinevuste määr ja laad sõltuvad küll sellest, kuidas keelt määratleda ja mida pidada loomuliku keele vältimatuiks omadusiks. Loomade keelt võib üldiselt iseloomustada kui signaalikeelt. Inimese hääldusorganid on aegade jooksul spetsiaalselt kohandunud helisignaalida tekitamiseks, osalt isegi samade elundite muude funktsioonide arvel. Inimese süteem ongi geniaalsem: selleks kasutatakse vaid väikest hulka (harilikult 20-70) erinevaid hääliküksusi ja piiraatul hulgal ühendamisvõimalusi. Loomulik keel on kahetasandiline süsteem: hääldustasandil ei ole üksustel iseseisvad tähendusi, kuid neist saab moodustada lõpmatu hulga tähenduslikke jadasid. seda omadust nimetatakse keele kaheplaanilisuseks. Piiratud hulga märkide abil on võiamlik luua piiramatu hulk erinevaid kombinatsioone. Samal moel häälikuid kombineerides võime luua lõpmatu hulga keelelisi sümboleid ehk üksusi, millel on teadaolev, kokkuleppel põhinev tähendussisu. Tähtis on, et kõik keelekollektiivi liikmed seda kokkulepet teaksid ja peaksid sellest kinni.
Enamikku keelelisi süboleid võib pidada meeleveldseks- ses mõttes, et häälikkuju ja tähenduse vahel pole vahetut seost.
Osa loomuliku keele sümbolmärkidest nimetad välismaailma olendeid , esemeid või nähtusi. Kuid on ka sümboleid, mille tähendust või funktsiooni ei olegi nii lihte piltlikult selgeks teha. Mõned sümbolid väljendavad ka suhteid.
Kellelist sõnumit vastu võttes on vaja ära tunda häälikud ja tähendust kandvad üksused, lisaks tuleb veel tajuda nende üksuste vahelisi suhteid, et sõnumi mõistmine üldse võimalik oleks. Kõneldes on tarvis sooritada vastavad protsessid vastupidises suunas.
Keelesüsteemi ehitusest tuleneb, et keel on loov süsteem. Keeles on küll allsüsteeme, mis on piiratud või või mis muutuvad nii aeglaselt, et neid võib praktiliselt piiratuks pidada, kuid tervikuna on keel piiramatu.
Tähtis on siiski tähele panna, et uusi sõnu ja lauseid ei saa teha ükskõik kuidas. On olemas reeglid, millest tuleb keelt kasutades kinni pidada. Neid reegleid on keele kõigil tasandeil.
pele selle on reegleid ja tavasid, mis puudutavad keele kasutamist.
Keelesüsteem koosneb niisiisi sümboleist ja nende seostamist ja kasutamist puudutavaist reegleist. Loomuliku keele tundemärkide alla uulub aga seegi, et keel koguaeg muutub.
Niisiis võib loomulikku keelt määratleda kui kokkuleppelist, piiramatut hääliksümbolisüsteem8i, mille õppimiseks on sünnipärased eeldused vaid inimesel. Inimkeel on nii püsiv süsteem, et seda on võimalik teisendada ka kirjalikku vormi, ilma et arusaadavud oluliselt kannataks. Aga kirjas ei saa kunagi nähtavaks teha kogu seda teavet , mis sisaldub kõnes. Nii ei väljenda kiri tavaliselt rõhke ja kõnemeloodiat, millel tegelikus keelekasutauses on tihti otsustav roll.
Kõnet saab kirjaks muuta mitmel viisil. On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse.
Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel.

Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus , keeletüpoloogia, neurolingvistika , psühholingvistika, sotsiolingvistika , kognitiivne lingvistika , vestlusanalüüs, arvutilingvistika ). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus)
1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused. Ta selgitab, mis tasandeist ja koostisosadest keelesüsteemid koosnevad ja mis vahekorras nad omavahel on. Üldkeeleteadus sünteesib eri keelte uurimisel saadud tulemusi, otsides selleks universaale ja selgitades struktuuriomaduste vahelisi sõltuvusi. Ta arendab keele kirjeldamiseks tarvilikke teooriaid ., mudeleid ja uurimismeetodeid; liigitab ja rühmitab maailma keeli ja võrdleb loomulikke keeli muude märgi- ja sidesüsteemidega. Ta püüdab mitmel eri viisil rohkendada teadmisi loouliku keele põhiomaduste kohta ja keelte kirjeldamiseks uurijate käsutuses olevate võimaluste kohta. Neid teadmisi saavad omakorda ära kasutada üksikkeelte uurijad konkreetset keeleainest käsitledes.
2)võrdlev-ajaloonie ehk komparatiivne keeleteadus: uurib keeletevahelisi suulassuhteid ja võrdleb omavahel sugulaskeeli. Üldiselt räägitakse keelte sugulusest siis, kui oletatakse, et keeled on arenenud ühisest alg- ehk aluskeelest. Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) ja siis otsistakse rekonstruktsioonide abil allkeele kuju. Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse. Eesti keele rekonstrueeritud ehk „taasloodud“ lähtepunkt on uurali keel. Komparatiivse keeleteaduse algaegadel oli enamasti eesmärgiks teha kindlaks, mis keeled on üldse suhuluses ja mis keelepered või keelkonnad maailmas olemas on. Tänapäeval on pearõhk keelte muutumise ja üksikkeelte ajaloo uurimisel. Sugulaskeelte ajloolise võrdlemise eesmärgiks on selgitada, millised ühisomadused lähtuvad samast algkeelest ja teiselt pool uurida, kuidas ja mis tegurite mõjul tütarkeeled on muutunud. üpris tavalised on mitmesugused reduktiivsed ehk vähendavad muutused.
• Mõnede häälikute erinevused on süstemaatilised (häälikuseadused) =
rekonstruktsioonide abil otsitakse allkeele kuju, nt indoeuroopa algkeele ‘jalg’ on
rekonstrueeritud *pòds (tärn tähistab rekonstruktsiooni )
• Häälikute vastavuse alusel jagatakse keeled harudesse ja rühmadesse
AGA
• Sõnavara sarnasustel võib olla ka muid põhjusi:
- laenamine (nt balti algkeelest eesti keelde hernes , seeme)
- juhuslikud kokkulangevused (nt inglise ja mbabarami (austr) dog)
Sõnade päritolu = etümoloogia
3)keeletüpoloogia: oli algselt (19.saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmisetele küsimustele: esitekse, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline või sünteetiline keel). Ja teiseks, kuidas neid elemente liidetakse ( prefiks , infiks, sufiks ).
Keelte tüpoloogiline liigitus
1.isoleeriv (puudub morfoloogia ) nt, vietnami keel, millel on grammatilised lõpud puudu
2.aglutineeriv (grammatilised lõpud liidetud sõnadele) nt, türgi keel 3.flekteeriv (sõnatüvi muutub) nt, rootsi keel
4.polüsünteetiline-inkorporeeriv ( tüved koonduvad pikkadesse sõnadesse)
Morfeemide liitumise liigid
Fusioon – morfeemide piirid on hajusad
nt murda, surra (tegevusnime tunnust ei saa tüvest eraldada)
Kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust, nt vete (PL-GEN vesi), sang ( sing PST)
Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju erinevates ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest), nt hixkarya keele eitussufiks: - hira (amryekihira - jahtimata), -hra (yonohra – söömata), -pira (timpira – andmata)
4)neurolingvistika:
5)psühholingvistika: Keele seostamine muu mõtlemisega, kuidas keel mõtlemist mõjutab. Kas teisekeelsed mõtlevad teisiti ? Keele ja meele arengu uurimine .
Keele omandamise vormid:

biheiviorism (oletatakse, et laps õpib keelt nagu treenitakse muid oskusi. Laps õpib korrates, imiteerides),
nativism (inimkeelt pole võimalik õppida, kui pole kaasasündinud eeldusi) Laps hakkab endale ise keelereegleid genereerima , see on ta loomuses )
kognitivism (laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos.

Lapsel peab tekkima kognitiivne arusaam, seejärel omandab keele kategooria).
6-10 kuud silpide periood, 1a – esimesed sõnad koos žestidega
1,6 – kahe sõna periood.
Käsitleb keelt osana üksikisiku mõtlemisest ja käitumisest, nign uurib, kuidas inimene õpib keelt ja moodustab oma mõistesüsteemi. See haru püüab välja selgitada mõtlemisprotsessi ja keele vahelisi seoseid ning teada saada, mis toimub keele kaustamisel inimese ajus. psühholingvistika üks tähtsamaid objekte on lapse keelelise areengu uurimine.
6)sotsolingvistika: Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid. Põhimõisteks variatiivsus – palju erinevaid variante . Variatiivsus võib olla:

geograafiline (eri piirkondades räägitakse eri keelt – dialekt )
sotsiaalne (sotsiaalne klass - seostatakse sissetulekuga, haridusega, vanus, sugu)

situatsiooniline – nt stiil, formaalsus (kõik räägivad erinevates olukordades veid erinevalt).
Sotsiolingvistiline liigitus lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas, nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks .
Riigikeel , normile vastav keel
lingua franca (ühine keel); ülemaailmne lingua franca – inglise k =ELF
Sotsiolingvistika uurib keele ja ühiskonna vahelisi mõju-ning sõltuvussuhteid. Selle haru põhimõtteks on, et keel või teatav keelevariant on rühma või kollektiivi tunnuseks. Peamine uurimisobjekt on keele variatiivsus.
Dialektne teisend- inimesest endast ja tema taustast tingitud variatiivsus.
Diatüüpne teisend- sama inimese keel, mis varieerub erinevates olukordades.
Iga liiki variante saab nimetada murreteks. Geograafilistel erninevustel põhinevaid variante võib täpsemalt nimetada territoriaalseteks murreteks, olukorrast sõltuvaid keelevariante nim. registritekse stiiliteisendeiks.
Üksikinimene keelekuju nim idiolektiks e isikukeeleks. Ühiskonna sotsiaalse diferentseerumisega seletuv teatava rühma keelekuju on sotsiaalne murre e sotsiolekt.
7)kognitiivne lingvistika: kognitivism (laps omandab keele muude kognitiivsete e tunnetuslike oskustega koos.
Lapsel peab tekkima kognitiivne arusaam, seejärel omandab keele kategooria).
6-10 kuud silpide periood, 1a – esimesed sõnad koos žestidega
1,6 – kahe sõna periood.
8)vestlusanalüüs:
9)arvutilingvistika: tekkinud keele automaatse kirjeldamise ja analüüsi juures esinevate probleemide lahendamiseks. A. uurib võimalusi, kuidas esitada keeles sisalduvat teavet, masinal töödeldavas vormis. Teataval määral ongi välja töötatud süsteeme, mis eritlevad ja anlüüsivad loomuliku keele nähtusi.
Masintõlge. tekstide masinaga ühest keelest teise tõlkimine.
Inimese keelelisi võimeid on püütud modelleerida tehisintelligendi loomise katsetes. Arvutilingvistika .on seega kahe lingvistika e keeleteaduse ja informaatika segu: on lingvistika haru, mis kasutab arvutit inimkeele uurimise vahendina.

Keelte liigitamise peamised kriteeriumid ( genealoogiline , tüpoloogiline ja piirkondlik klassifikatsioon ).
Keelte liigitusaluseid
• Genealoogiline ( sugulus ja päritolu)
• Areaalne (kasutuspiirkond ja kontaktid)
• Sotsiolingvistiline (kasutus ja staatus ühiskonnas)
• Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused)
Genealoogiline liigitus:
• Keelte sugulus – ja põlvnemisuhted
• Keelepuud
• Ühte rühma kuuluvad sellised keeled, mille ühist algupära on keeleteaduslike meetoditega võimalik tõestada.
• Genealoogilise liigituse alusel kuuluvad samasse rühma sellised keeled, mis on pärit samast algkeelest.
Seotakse omavahel need keeled, mida arvatakse põlvenevat ühisest algkeelest. Maailma keele rühmitatakse keelkondadeks eelkõige suguluse alusel. Algkeele „Järglased“ on tütarkeeled, samaaegsed tütarkeeled on sõsarkeeled.
Sotsiolingvistiline liigitus lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas, nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks.
Riigikeel, normile vastav keel
lingua franca (ühine keel); ülemaailmne lingua franca – inglise k =ELF
Tüpoloogiliste jaotuste eesmärk on selgitada, kuidas keeled oma struktuuriomaduste (ehituse) alusel maailmas jagunenud on.
Uuritakse võimalikult suurte tüpoloogiliste andmebaaside abil, vaatame näidet: WALS http://wals.info/
Tüpoloogiline klassifikatsioon lähtub keelte struktuuriomadustest ing neis täheldavatest sarnasusstest ja erinevustest. Ammusest ajast on kesksel kohal olnud muutmisõpetus. 19. saj algupoolel sündinud klassikalise tüpoloogia jaotuse järgi võib keeled jagada sõnade muutmise alusel kolme põhirühma:
1. Isoleerivad keeled – nii grammatilised vahekorrad kui ka süntaktilised funktsioonid on väljendatud enamasti sõnade järjekorra abil. Puuduvad seotud morfeemid. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad tervikud. N: vietnami ja hiina keel.
  N: vietnami keel
  Tôi   àn      cam.
  Mina söö- apelsin        ´sõin apelsine´
  Tôi    làm hai      tôi.
  Mina tee- kahju   mina ´ tegin endale haiget´
  làng tôi
  küla mina ´minu küla´
2. Aglutineerivad keeled – grammatilisi vahekordi väljendatakse mitmesuguste keeleelementidega, mis liituvad üheks sõnaks ja millel on alati omaette kindel tähendus ja iseseisev olemus. Tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel. Kasutab rohkesti seotud morfeeme, mis liituvad muutumatu sõnatüvega. Samale tähendusele vastab samakujuline tunnus/lõpp. N: türgi keel.
  Näide türgi sõna adam ´mees´ käänamisest (Comrie 1989)
               Singular             Plural
  Nominative adam  adam-lar
  Accusative adam-i  adam-lar-i
  Genitive     adam-in  adam-lar-in
  Dative        adam-a  adam-lar-a
  Locative     adam-da  adam-lar-da
  Ablative     adam-dan  adam-lar-dan

3. Flekteerivad (fusiivsed) keeled – grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme.
Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp –am naissugu , ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt.
Hiljem on veel lisatud:
4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole selge.
N: Baffini saare eskimo keel (Ireland 1989)
Tavva-guuq ikpiarju(q)-ku(t)-Luni-tigualaka-mi-
Then they say work -bag by while she swept up LOC (from)
uk takanu-nga ikijaq-tuq-Luni qaja(q)r-mun
POSS that one there below her way out she while kayak towards
Aeaalne liigitus- jagab keeled piirkonande järgi, kus neid kõneldakse.

Keeleteaduse ajalugu (H. Õimu artikkel+ ptk 5 Häkkise õpikust)
Euroopa keeleteaduse aluseks on antiikfolsoofide keelealased arutlused .
Platoni määratluste alusel arenesid hiljem traditsioonilise lauseõpetuse mõisted alus ( subjekt ) ja öeldis (predikaat).
Traditsioonilise grammatikateooria tähtsaimaks loojaks peetakse Aristotelest (384-332 e.m.a), kes liigitas ka muud lause osad, pannes sellega aluse ühelt poolt vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. eraldi teadusalaks arenes grammatikate koostamine Aleksandria koolkonnas. Antiikajal kirjutati esimesed grammatikad ja süntaksid, milles rakendatud kirjelduspõhimõtted on säilinud peajoontes muutumatult tänasteski traditsioonilistes grammatikates.
india keeleteaduse tuntuim saavutus on Panini -nimelise grammatiku koostatud sanskriti keele grammatika, mis on hilisemaile indoeuroopa keelte uurijaile tõeluseiks aardeks.
Kui Euroopa kultuuri raskuspunkt siirdus Kreekas Rooma , ei toimunud grammatikatraditsioonis muut pööret, kui see, et kirjeldaise esmaobjektiks sai ladina keel.
Keele käsitlemine antiikmaailmas :
a) India: Panini grammatika
Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pānini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pānin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) – avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele.
b) Kreeka
Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded).

filosoofide periood ( Aristoteles , Platon jt):
Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid:

physei – thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline? Physei pooldajad : keel on jumalate poolt antud, laps õpib keele loomulikult. Thesei pooldajad: keel püsib normide alusel, ta on välja mõeldud ning kombestiku alla käiv, kokkuleppeline.
Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi? Aristoteles: thesei – inimesed annavad asjadele nimed. Keel võib muutuda aga selle taga ei saa olla ühe inimese töö. Samas onomatopoeetilised (loodshääli jäljendavad) sõnad esindavad physei poolt.
Analogistid ja anomalistid: arutelu, kui regulaarne on keele süsteem? Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada . Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid .
Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse.
Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhēma).

Aleksandria periood ( Dionysios Trax);
Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine. Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri.
c) Rooma .
Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks. Tähtsaimad grammatikud ja teosed: Marcus Terentius Varro (I saj e. m. a.), Donatus (IV saj m. a. j.) „Ars Grammatica“, Priscianus (V/VI saj m. a. j.) „Institutiones de arte grammatica“. Ladina keel püha jumalasõna edastamiseks. Võtsid juurde vokatiivi (Oo Jüri) ja hüüdsõna. Tegelesid hoolsalt ortograafiaga, stilistikaga, retoorikaga.
Grammatikaid:

Dionysios Thrax ( u 2. saj eKr) - vanima säilinud kreeka grammatika autor. Kõik sõnaliigid v a adjektiiv . Lause definitsioon: lause on sõnade ühendus, mis väljendab terviklikku mõtet.
Rooma keeleuurijate tähtsaim panus: ladina keele grammatika kirjeldus.
Donatus (3. saj pKr) - kaks ladina keele grammatikat: Ars major ja Ars minor . Ars minor oli mõeldud noortele õpilastele, kasutati Lääne-Euroopas isegi veel peale keskkaega.
Priscianus - Institutiones grammaticae (u 5. saj), läbi aegade enim kasutatud grammatika, on jätnud jälje ladina keele õpetamise tavadele ning mõjutanud keskaja keelefilosoofia arengut.

2. Keskaeg (skolastikud): keel, loogika ja universalism
Idee humanitaarteadustest vastandatuna reaalteadustele.
Tähelepanu keskpunktis keele ja loogika seos, fookus vormilt sisule.
Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas.
Põhiküsimus: kas eri keelte aluseks on mingi universaalne struktuur, ja kui on, siis mis see on ja millele see tugineb?
Spekulatiivsete grammatikate kogu De modis significandi – tähenduse omamise viisidest . Kõigi keelte grammatika ühesugune ning seetõttu on vajalik vaid ühe keele – ladina keele grammatika analüüs.
Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.

“Jõnks” ajaloos, ka keeleuurimise ajaloos

“Pime” ja “valgustatud” keskaeg (piir u. 11. sajand)
Aristotelese õpetused (loogika) – ka keelekäsitlusse
Ülikoolid

Artes liberales→ trivium (grammatika, loogika ja retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia ja muusika )

Skolastika ja spekulatiivsed grammatikad; käsitletud probleeme

Universaalide küsimus (=tähenduse olemus)
Significatio ja suppositio
Primaarne signifikatsioon ja konsignifikatsioon
Kategoremaatililised ja sünkategoremaatilised tähendused
Modistid (“De modis significandi” – tähistamisviisdest)
modi essendi
modi intelligendi
modi significandi
“materiaalne” ja “ formaalne /funktsionaalne tähistusviis

3. Renessanss : keeled on erinevad
14.-16. saj hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli.
Taustal keskaja ladinakeelse ühiskultuuri lagunemine , usupuhastus, rahvuskeelte ametlik staatus, ühtlustatud ühiskeelte areng, koloniaalriikide uued valdused mitmel pool maailmas.
Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine.
Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi.
Renessanss: uus kultuurikeskkond, maadeavastused, uued keeled, “tegeliku” keelekasutuse arvestamise rõhutamine, rahvuskeeled, keelte arenemise idee (mis oli saanud ladina keelest?)
4. 17-18. sajand (Port Royali grammatika). Ratsionaalne keeleteadus ja universaalsed grammatikad
17.-18. saj valitsesid keeleuurimises pühad keeled.
Temaatika osas tagasipöördumine skolastiliste grammatikute juurde: otsiti keele universaalset alust.
Otsinguid püüti tõestada Euroopa keelte vormielementidega.
18. saj pööre empiirilisuse suunas, loobuti teoloogilise suunitlusega spekulatsioonidest.
Taustal maadeavastused. Arutlused eri keelte sugulussuhete üle.
Taust:
Murrang reaal -teadustes (Galilei, Copernicus, Kepler , Newton). Empiiriline analüüs + ratsionaalne (matemaatiline) esitus. Ratsionalism filosoofias (Descartes 1596 – 1650; Leibniz 1646 –1716).
Keeleteadus:
Ratsionaalsed ja filosoofilised grammatikad. Eriliseks saavutuseks Port Royali grammatika, „Grammaire générale et raisonnéé” e „Üldine ja ratsionaalne grammatika” (1660), Prantsusmaa.

– aluseks ei võetud enam ühte konkreetset keelt.

Lähteskeem:

mõtlemine on universaalne => selle seaduspärasust kirjeldab loogika
mõtlmise sisu väljendab keel => keele struktuur peab vastama loogikale.

Karesianism: universaalsetele grammatikatele alusepanija. Keelte konkreetsed konstruktsioonid taandatakse universaalsele alus-struktuurile. Keeled realiseerivad universaalseid struktuure erinevalt.

Universaalsed keeled. 1668 John Wilkins „ Essee filosoofilisest keelest“; keele mõistline analüüs. 18. saj:

huvi „juurte „ vastu kui uus dimensioon ; J. G. Herder (1744 – 1803) „Keele tekkimisest“ 1772 (Keel on inimesele bioloogiliselt omane, selle põhjuseks on geneetiline mutatsioon . Keel on päritav);
filosoofiliste grammatikate jätk; James Harris „Hermes ehk filosoofiline uurimus keelest ja universaalsest grammatikast“ 1751.

Esimesed tõsised kased keeli võrrelda.
5. 19. sajand
Murrang keeleteaduses. Keele olemuse otsimine ajaloo kaudu
Võrdlev-ajalooline, laiemalt diakrooniline keeleuurimine.
18.-19. saj vahetus - huvi pöördumine keelte ajaloo, muutumise, aga selle kaudu eriti nende suguluse vastu.
18. saj lõpp - võrdlev-ajaloolise keeleteaduse teke.
János Sajnovic (1733- 1785 ) tõestas leksikaalse ja grammatilise võrdluse abil (1770), et ungari ja lapi keel on geneetilises suguluses.
Sir William Jones Calcuttas Royal Asiatic Societys loeng (1786), näitas, et sanskriti, ladina, kreeka ning germaani keeled on omavahel suguluses.
a) võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd ( Rask , Bopp, vennad Grimmid);
Uue keelematerjali avastamine. Esmatähtis keelkondade selgeks tegemine. Taust:
- William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine
- Friedrich Schlegel : sanskrit ja keelesugulus
- avastatakse ungari keele sugulus soome ja lapi keelega.
Rajajad :
- Franz Bopp (1791-1867): põhiline alusepanija. uurimus (1816), mis tõestas, et sanskriti, kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning et sellel on sama päritolu. Sanskriti ja indoeuroopa keelte konjugatsioonisüsteemi võrdlemine. Indoeuroopa keelte võrdlev grammatika.
- Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid , uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami , hispaania , itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled
- Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. „Saksa keele grammatika” (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma ( gooti , saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest → Grimmi seadus.
b) Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia.
1888 – Göttingeni ülikooli filosoofiat õppima, töötas diplomaadina, Preisi haridusministrina
Asutas nt Berliini ülikooli (kannab seni Humboldti nime: Humboldt-Univesität)
Alles 1819 asub täie jõuga keeleteadusega tegelema
1820 Berliini Akadeemias programmiline loeng “Keelte võrdlevast uurimisest keele erinevatest arenguetappidest lähtuvalt”
1820- 1830 esitab ulatusliku programmi keelte uurimiseks, haarates üle maailma erinevat tüüpi keele ( mille kohta oli ka ise rohkesti materjali kogunud diplomaadiaastate jooksul)
sanskrit – baski – kaavi ( Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel)
“avada neis keelte realiseeruv maailmanägemus, inimvaimu avaldus”
3- köiteline “Kaavi keelest Jaava saarel”, 1836 – 1839 Sellest tuntuim pikk sissejuhatus, ilmunud ka omaette teosena:
“Inimkeelte ehituse erinevusest ja selle mõjust inimsoo vaimsele arengule”
Keeleteaduslik kontseptsioon

keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon
keele sisevormi õpetus
keel ja maailmapilt, Weltanschaung; “vahemaailm”; keel vormib inimese mõtlemist, keel vormib inimese käitumist

Üldkeeleteaduse rajaja.
Uuris Jaava saare kaavi keelt.

Keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos→ etnolingvistika e antropoloogilise lingvistika lähtekoht.
Keskmes keele sünkrooniline uurimine.
Võrdles keeli analüütiliselt, arvestamata geneetilist sugulust→ tüpoloogilise lähenemise lähtekoht.

c) August Schleicher ( 1821 -1868): ( arendaja ) - Idee keelkondadest.
(Taustal Darwini liikide evolutsiooni teooria)
Naturalism , keelepuu, tüpoloogia. Keel on elav organism, mis ei sõltu inimesest. Keele arenemistee tingivad üldbioloogilised evolutsiooniseadused: keel sünnib, elab teatava aja, annab elu teisele, nooremale keelele, mis aja jooksul astub tema asemele. Keelel, nagu inimeselgi, on sugupuu, st ühine esivanem, millest on arenenud arvukad järglased nagu puu harud.
Võimalik rekonstrueerida üksteisest eraldunud sugulaskeelte varasemaid algkujusid e algkeeli, millest moodustuvaid ahelaid nimetatakse keelepuuks (Stammbaum).
19. sajandi keskpaiga ilmselt mõjukaim komparativist – keeleteadlane

teoorias : lingvistiline naturalism: keel on nagu elusorganism

- keelekirjelduses: „keelepuuteooria“ (sks Stammbaumtheorie)
- (indoeuroopa) algkeele rekonstrueerimine
- keeletüpoloogia arendamine : isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad keeled ja nende seos keelte arenguastmetega : kristallid, taimed, loomad; morfoloogiline klassifikatsioon sõna vormi ja selle rolli järgi süntaksis; tegeles juba Humboldt; (hiljem lisandunud inkorporeerivate keelte tüüp ajab sõna ja lause ehituse suhte segi)
Töid:
Indogermaani keelte võrdleva(te) grammatika(te) kokkuvõte 1861
Leedu keele grammatika käsiraamat 1856
d) noorgrammatikud (absolutiseerisid keele ajaloo).
19. sajandi teine pool-20. saj algus. Noorgrammatikud (Junggrammatiker). Vormistajad. Teaduslik rangus , absoluutne historism.
Karl Brugmann (1849-1919), August Leskien (1840-1914) ja Hermann Paul (1846-1921)→ Prinzipien der Sprachgeschichte

Kriitika senise keeleteaduse põhimõtete ja meetodite aadressil.
Leskien: ükski keeleuurimus, mis ei ole ajalooline, ei saa olla teaduslik.
Üritasid viia häälikuloo uurimise võimalikult reaalteaduslikele alustele .
Arendasid keelenähtuste ajaloolise uurimise tehnikat .
Sündisid mitmed uurimisalad – murdeuurimine, keelegeograafia, foneetika jt.
Keel kui tervik, keele olemus, kadus vaateväljast.

6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas ( Jakobson ): Strukturaallingvistikaga – keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu.
Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad „iseenesest“. Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud.
20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours’i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses.
Coursist ilmus 3 trükki ja pärast seda on avaldatud just seda kolmandat, paljude kommentaaridega.
Strukturalismi järgi: Keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ja struktuur, ja selle struktuuri kirjeldamine, pidades silmas tervikut , on keeleteaduse põhiülesanne.
Selge vastandus noorgrammatikute atomistlikule lähenemisele.

Antihistorism
Keele ja kõne eristus
Keel on vorm, mitte substants

Ferdinand de Saussure (1857-1913)
Cours de linguistique générale (1916) - avaldasid Saussure´i õpilased. Aluseks oli tema peetud üldkeeleteaduse loengute materjal.
Strukturalismi põhitõed:

Keele kui süsteemi ( langue ) ja kõne ( parole ) vastandus

Sünkroonilist ja diakroonilise uurimise vastandus. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine.

Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus , mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad.
Veel Saussure’i põhiideid:
- keelemärgi olemus: signifiant ( signifier , vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos;
- keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi „kollektiivse teadvuse“ mõju);
- sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale)
- langage: langue ja parole
- iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel
elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina.
Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega , mitte absoluutselt.
Meillet (Saussure’i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku).
Keel on vorm mitte substants.
Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt).
Paradigmasid hoiab koos kontrast .
- keele duaalsus igas aspektis:
artikulatoorne - akustiline
häälikud ja tähendus
indiviid ja ühiskond
keel ja kõne
materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline)
assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted
sünkrooniline ja diakrooniline
Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne.
Saussure’ i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias.
Praha koolkond 1920- 30ndad : Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius.
Häälikud kuuluvad parole’i, foneemid langue’i.
Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus).
Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena.
Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon , toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm.
Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi.
Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language , Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie.
Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu.
7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel ( Boas , Sapir , Whorf).
Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde. Juured saksa romantikute juures. Jätkab liini Praha koolkond – strukturalistid – Roman Jakobson. Anders Johan Sjögren (1792-1855) - Vene tsaarilt saadud rahaga tegi aastatel 1824-1829 üle 10 000 km pikkuse uurimisreisi marsruudil Karjala - Lapimaa -Põhja-Venemaa-Koola poolsaar-Arhangelsk- Mezen -Perm-Kaasan-Sankt- Peterburg .
Castrén oli 1840. aastatel peaaegu terve kümnendi Siberis, kus uuris ligi 15 keelt nende kultuurikontekstis. → suulise keele uurimismetoodika rajajad, taustal antropoloogilise lingvistika teke. Hiljem sarnane suund USA-s.
Herder: Igal keelel oma vaimne individuaalsus.
Humboldt: keelte tüpoloogiline liigitus. Keel on rahvuse vaim, mõtteviisi erinevus on kooskõlas keele erinevusega. Keeled pole võrdsed, kõige „paremad” keeled on fleksioonkeeled – kreeka, ladina, sanskriti, saksa.
Franz Boas (1858-1942): importis need ideed Ameerikasse. Boase järgi väljendab iga keel ainult osa tervikmõttest. Inimesed ja keeled on potentsiaalselt võrdsed. Iga keelt tueb vaadelda vastavalt selle enda loogikale (lähtumata indoeuroopa keeltest).
Edward Sapir (1884-1939): Ideed toetavad Boase omi, lisanüansina mõte, et keeled loovad erineva reaalsuse.

Benjamin Whorf ( 1897 -1941): lisas olulise täienduse: avatud ja peidetud kategooriad (krüptotüübid) – varjatud kategoriseerimine. Jagas Sapiri ja Boasega inimkonna psüühilise ühtsuse usku. Standard Average Europeani halvustus.

8. Strukturalismi edasiareng 20. sajandil keskel (Bloomfield).
Leonard Bloomfield: (1933) Language. Biheivioristliku keeleteaduse tuntuim esindaja. Uurija ei tohi midagi enda poolt lisada – keele kohta saab öelda ainult seda, mis on objektiivselt registreeritav.

stiimul -> reaktsioon
foneemi & morfeemi mõisted. Süntaks.
Distributsioon – tegeleb mitte operatsioonidega (kuna need pole nähtavad) vaid sellega, mida teatud kontekstis on näha.
empiirik

9. Noam Chomsky – generativism : keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid.
Noam Chomsky (s 1928), generatiivse grammatika looja, mis oli algselt väga õnnestunud keelekirjelduse esitamise vorm – matemaatikast laenatud formalisatsioon.
„Syntactic structures” (1957)
„Aspects of the theory of syntax” (1965)
Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise.
Genereerimise reeglid e transformatsioonid
Transformatsioonigrammatikas on lausete struktuuri esitamiseks kaks tasandit :
• fraasistruktuuuritasand
• transformatsioonitasand
Generativismi põhiteesid:

Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused .
Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni (eeldus et inimene oskab oma emakeelt perfektselt)
Süva- ja pindstruktuuri eristamine. (kogu tähendus on olemas juba süvastruktuuris, kui ei ole veel keelelist realisatsiooni)
Keeleõppimise võime on pärilik.
Keel ei ole valmis kogumite hulk vaid see on protsessiline
Kompetentsi mõiste – keel on loominguline võime.
Keel on autonoomne
Rekursiivsus – lausel saab olla lõputult genereeriv võime.

10. Muutused keeleteaduses 1960.-70. aastatel (kognitiivne lingvistika, sotsiolingvistika, keeletüpoloogia, pragmaatika , diskursuseanalüüs, kõneetnograafia).
Kognitiivne lingvistika – protest Chomskyle.
Langacker 1987 Foundations of Cognitive Grammar
- keel ei ole autonoomne kognitiivne võime;
- grammatika on mõistestamine;
- keelelised teadmised tekivad keelekasutusest ( knowledge of language emerges from language use) Croft & Cruse 2004
Sotsiolingvistika – vastandub Chomsky ideele, et keel on üks, ühine, autonoomne keelesüsteem. Keelelise vastanduse käsitlus. Keeleline variatiivsus ühtse keelesüsteemi asemel. 1970. alguses sotsiolingvistika teke: William Labov „New Yorgi inglise keel“ 1966. Labov (1971): on selge, et paljudele lingvistidele on Chomskylik competence/ performance eristus vajalik selleks, et jätta uurimise alt välja ebamugavad teemad.
Keeletüpoloogia – vastandub Chomsky generativismile eelkõige uurimismeetodi poolest (ei põhine oma emakeele tunnetusele). Püüab klassifitseerida teatud tunnuste järgi võimalikult paljusid maailma keeli, asju paratamatult lihtsustades. Alguse sai Humboldtist. Keelelise relatiivsuse teooria liini jätk. 1963 Joseph Greenbergi artikkel sõnajärje tüpoloogiast, seejärel energiline universaalide uurimine: kaasaegse keeletüpoloogia sünd, üks funktsionaalse keeleteaduse baaslähenemisi.
Keelefilosoofia – 1960 ndatel keelefilosoofia kaudu pragmaatika teke,
Lingvistiline pööre filosoofias:
Loogikud Frege , Russel, Wittgenstein , Quine. Keel oli nende jaoks paradokside lähe ja sellest püütigi üle saada. Näiteks Gottlieb Frege (1848-1925)
a) referentsi probleemid (kuidas tegelikult toimub viitamine ?) Hesperus is the Evening Star vs. Hesperus is Hesperus
b) uskumused ja tõde De re (vastavalt viidatud objekti omadustele) ja de dicto (vastavalt uskumustele) interpretatsioonid, vrdl
Of Hesperus John believes that it is the Evening Star.
Of Evening Star John believes that it is Hesperus.
Tõeväärtusteooria.
Klassikaline pragmaatika – keelefilosoofiast arenenud. Kõneaktititeooria (Austin, Searle) ja implikatuuriteooria ( Grice ) olid reaktsioon tõeväärtusteooriale. Põhilähenemine Chomskylik.
Diskursuseanalüüs – Hõlmab kogu tekstide hulka, mis ühiskonnas käibel on; mitme osapoole tekst. Seotud sotsiolingvistikaga. Uuritakse üksusi, mis on suuremad kui lause. Näiteks Halliday ja Hasan Cohesion in English 1976, van Dijk Text and Context 1977 (tekstide makro- ja mikrostruktuur )
Kõneetnograafia (sh konversatsioonianalüüs) – Keskendub eelkõige suulisele argisuhtlusele. Lähtutakse hoolikalt dokumenteeritud & salvestatud materjalist.
Gumperz & Hymes „Ethnography of Communication “ 1964 – alusteos, millest alates antropoloogilised lingvistid on pidanud oluliseks hoolikalt dokumenteeritud suhtlussündmuste kirjapanekut.
Hymes: Whorf’i moodi relatiivsus on sekundaarne , primaarne on erinevus keele haaratuses sotsiaalsesse ellu.
Silverstein: teine lingvistilise relatiivsuse printsiip. Kui kahe erineva keele pragmaatilised reeglid on erinevad, võib see tähendada indeksikaalsete elementide erinevat tõlgendust ja seega erinevalt konstrueeritud reaalsust.
Kõneetnograafia tuummõisted (Duranti 1999):
1. sooritus (performance)
a) Chomsky
b) Austin
c) Jakobson
2. indeksikaalsus (indexicality)
3. osalus (participation)

Keele peamised struktuuritasandid ( fonoloogia , morfoloogia, süntaks, semantika ). Missugused on iga tasandi põhiüksused?
Kuna keel on mahukas ja keeruline süsteem, on seda praktiliselt võimatu uurida ja kirjeldada tervikuna. Kõige otstarbekam on see jagada eri tasanditeks ja allsüsteemideks. Kaheplaanilisusest lähtuvalt saab keeles eraldada häälikutasandi ja tähendustasandi. Kõnet või kirja võime jagada vähimateks võimalikeks üksusteks, millel on iseseisev tähendus või mis väljendavad muude üksuste vahelisi suhteid. Neid konkreetseid üksusi nimetatakse morfideks. Morfe võib omavahel ühendada, et moodustada uusi sõnu või sõnade muutevorme. Seda, kuidas morfe üksteisega liita õpetab vomiõpetus ehk morfoloogia. Kui uuritakse keele süsteemi, on õigem rääkida morfoloogilise süsteemi põhiüksustest ehk morfeemidest. Morfeem on süsteemi üksus, mis tegelikus keelekasutuses realiseerub erinevate allomorfidena ehk variantidena. Morfoloogia valdkonda kuuluvaiks loetakse kuni sõnavormi pikkusi üksusi.
Sõnast pikemad tervikud kuuluvad lauseõpetuse ehk süntaksi alla. Süntaki alla kuulub kogu see teave, mis puudutab sõnade järjestikku ühendamist. Lauseõpetus võib käsitleda terveid lauseid, aga ka väiksemaid, ent lause tervikstruktuuri seisukohast olulisi osi.
Praktikas on süntaksit ja morfoloogiat rasek teineteisest lahutada, kuna lause osade vahelisi suhteid väljendatakse kamorfoloogiliste vahenditega. Sageli räägitakse vormi- ja lauseõpetuse vahelisi seoseid silmas pidades morfosüntaksist. Nii morfoloogia kui ka süntaks käsitlevad vormilisse ehk grammatilisse struktuuri kuuluvaid nähtusi, nimelt sõnavorme, nende järjestust ja vastastikust mõju. Kuigi tähenduski on koguaeg vaateväljas, pööratakse peatähelepanu struktuurile.
Keele tähendustasand ehk semantika seob keelelised väljendused ühelt poolt välismaailmaga, teiselt poolt inimese mõtlemisega. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on selles mõttes uurimisobjektidena lithamad, et neid uurides tuleb käsitleda konkreetseid elemente, millel on nähtav või kuuldav väljendus. Semantika on keerulisem, kuna seda uurides tuleb tegelda abstraktsete asjadega. Üks semantikatasnadi analüüsimeetodeid on katsuda leida üldkehtivaid tähenduse osafaktoreid, tähendustunnuseid ehk semantilisi komponente ja kasutada neid samamoodi kui fonoloogias kasutatakse distinktiivtunnuseid. Otsatarbekas on eraldada sõna- ja lausesemantika.
Lingvistilises analüüsis on tavaks lahutada keel eri struktuuritasandeiks, kusjuures igal neist on oma põhiüksused:
TASAND
FONOLOOGIA
MORFOLOOGIA
SÜNTAKS
KÕNE
häälik
morf
lausung
VAATLUS
allofoon
allomorf
lause
SÜSTEEM
foneem
morfeem
süvastruktuur

Foneetika (artikulatoorne, akustiline ja tajufoneetika) ja fonoloogia uurimisvaldkond.
Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist .
Artikulatoorne foneetika uurib kõneorganite tegevust kõneloome protsessis.
Akustiline foneetika uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatava suulise kõne üksuste akustilisi omadusi.
Pertseptiivne e. tajufoneetika uurib häälelainega edastatavate hääldusüksuste kuuldelise eristamise ja tajumise (äratundmise) probleeme.
Foneetika põhiüksus - häälik - on väikseim kuuldeliselt eristatav artikulatoorsete ja / või akustiliste omadustega määratletav kõnesegment.
Häälikute hulk on lõpmatu. Häälikute kvaliteeti mõjutavad tema positsioon, naaberhäälikud, kõneleja kõneorganite anatoomia, kõneleja emotsionaalne seisund.
Häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon on foneem. Foneem on fonoloogia põhiüksus.
Fonoloogia uurib lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.
Iga foneem realiseerub kõnes mingi häälikuna. Foneemivariant e. allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.
Foneetika tegeleb kõneloome ja- tuvastusega ning kõne akustilise ehituse analüüsiga
Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe ; üldistatult võib eristada viit põhilist etappi : mõte, mõistestamine ja keelendamine – sõnumi kodeerimine; neuraalne ja füsioloogiline tegevus – sõnumi tootmine – artikulatoorne foneetika; häälelaine – sõnum signaalina – akustiline foneetika; füsioloogiline ja neuraalne tegevus – sõnumi vastuvõtmine – auditiivne e tajufoneetika; tuvastamine , mõistmine – sõnumi dekodeerimine

Mõisted foneem ja allofoon.
FONEEM- häälikuklassi abstraktsioon e. invariantne etalon. Fonoloogia põhiüksus.Foneem on abstraktsioon, reaalsuses esineb ta variantide ehk allofoonidena. Olulisim on foneemi distinktiivne ehk tähendust eristav funktsioon. Erinev foneemikombinatsioon annab erineva häälikulise vormi, millele saab anda tähenduse. Foneemil endal pole tähendust. Foneem on ühe häälikuperekonna oluliste ehk relevastsete ühistunnuste miinimumkomplekt, mida konkreetses häälikuümbruses täiendatakse reduntantsete ehk liiaste tunnustega, mis sobitavad foneemivariandi tema häälikuümbrusse. Foneem on psühholoogiline reaal. Kõneleja ja kuulaja kas ei märka foneemivariantide erinevusi üldse või siis ei omista neile erinevustele mingit tähtust.
ALLOFOON- ehk foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast tingitud varieeruvate tunnustega.

Mis on foneetiline transkriptsioon ?
Foneetiline transkriptsioon – kõik täpselt kirja, hingamise täpsusega!
Foneetiline transkriptsioon on olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel , kõne häälikute ja teiste foneetiliselt tähtsate tunnuste märkimine. On vajalik selleks, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil. On eriti kasulik, kui uuritakse mingi keele või murde häälduse üksikasju või erijooni; kui keelt ei ole varem uuritud ja püütakse selgitada selle häälikulist ehitust; kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna hääldust. Ligikaudse transkriptsiooni puhul piirdutakse põhiliste häälikutüüpide märkimisega ja ei pöörata erilist tähelepanu väikestele või isikupärastele erinevustele. Täpse transkriptsiooni puhul kasutatakse rohkesti lisamärke. Kuid ka väga täpne transkriptsioon ei pruugi olla usaldusväärne.

Vokaalide liigitus kõneloome seisukohast.
Vokaalikolmnurgas ja -trapetsis on häälikud järjestatud teatavate foneetiliste parameetrite ehk muutujate järgi. Kui keeleselg liigub ettepoole , on tekkiv häälik eespoolne ehk eesvokaal ; kui ta tõmbub tahapoole, on häälikki tagapoolne ehk tagavokaal .
Kui huuled ümbarduvad, tekib huul- ehk labiaalvokaal(ü); kui nad ei ümardu, tekib illabiaalvokaal(i).
artikulatsioonikoht
ees
taga
huulte asend
ümardamata
ümardatud
ümardamata
ümardatud
kõrgusaste
kõrge
i
ü
õ
u
poolkõrge
e
ö
o
madal
ä
a

Konsonantide liigitus kõneloome seisukohast.
Konsonante võib liigitada ühest küljest selle alusel, missuguses kõnetrakti paigas ahtus või takistus on, teisest küljest selle järgi, mil viisil õhuvoolu kulgu takistatakse.
Kui sulg või müratekitav koht on huultel, on konsonant labiaalne; kui see on ülemiste esihammaste piirkonnas, räägitakse dentaalist; kui see tekib keeleselja tõustes suulae suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar ; kui see on kõris, on konsonant larüngaal.
Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse nimetada ka spirantideks. Nasaalkonsonantide ehk ninahäälikute iseloomulikuks tunnuseks on see, et õhuvool väljub ka nina kaudu. Liikvidad ehk sulahäälikud (l,r) meenutavad vokaale selles suhtes, et nad on põhiolemusliselt helilised , kuid nende puhul ei kulge õhuvool siiski mitte vokaalide kombel vabalt piki suuõõne keskkulglat, vaid see suunatakse külgedele, nii moodutub lateraal ehk külghäälik l, või siis hakitakse seda, nagu tremulandi ehk värihääliku r puhul. Veel rohkem vokaalisarnased on poolvokaalideks nimetatavad konsonandid (w, j, ka eesti keele v).

Mis on fonotaktika ?
Termin fonotaktika tähendab häälikute ühendamist. Üheski keeles ei saa foneeme suvaliselt üksteise otsa lükkida, vaid ühendamist reguleerib kõikjal hulk fonotaktilisi piiranguid. Fonotaktilised reeglid kehtivad alati mingi konkreetse keele puhul. Fonotaktilises analüüsis on põhiüksuseks segmentaalfoneem- kas konsonant või vokaal. Lisaks kõrvuti olevate häälikute kohta käivatele piirangutele võib keeliti olla ka suuremaid kõneüksusi puudutavaid reegleid. Näiteks soome keeles piirab vokaalide lähedust vokaalharmoonia, mille tõttu ei tohi samas sõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a ja o. Lisaks üksikhäälikute järjenditele võib fonotaktiline analüüs tegeleda ka eritasandiliste üksuste ehitusega. Nii võib näiteks uurida silbi, morfeemi või sõna ehitust. fonotaktilistel reeglitel pole keele struktuuri kirjelduses enamasti kindlat kohta, neid seletatakse lühidalt häälisüsteemi esitamise käigus. Häälikutasandil uurib fonotaktika süntagmaatilisi suhteid. Fonotaktika raames on lisaks seostamisreeglitele võimalik uurida ka esinemissagedusi ehk seda, kui palju mingit üksust kasutatakse mis ümbruses. Lisaks üksiksegmentide kasutussagedusele võib uurida ka eri häälikujärjendite esinemistihedust. Uurida võib ka häälikujärjendite järgnevustõenäosust.

Morfoloogia uurimisobjekt.
Morfoloogia ehk vormiõpetus käsitleb ühe sõna pikkusi üksusi. Siia kuuluvad nii muutmis - kui ka tuletusmorfoloogia. Muutmismorfoloogia uurib ja kirjeldab sõnade muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operastsioonide abil moodustada uusi sõnu.

Morfeemide liigitamine (seotud morfeem, vaba morfeem, afiks , prefiks, sufiks, infiks).
Morfeemid võib jagada kahte pearühma:semantilisteks (jagamatud tähendustervikud, millel on selge tähistussuhe keelevälise maailmaga ) ja grammatilisteks (näitavad keelesiseseid struktuurisuhteid).
SEOTUD MORFEEM- need morfeemid, mis kunagi ei saa esineda iseseisvate sõnavormidena.
POTENTSIAALSELT VABA MORFEEM- võivad esineda kas omaette või teiste morfeemidega liitunult.
VABA MORFEEM- ei saa kunagi liituda ühegi teise morfeemiga.
AFIKS- seotudmorfeemid, neid võib jagada allrühmadeks selle järgi, kuidas nad oma tüvisõnaga liituvad. Afiksite funktsioonid on väga erisugused. Kõigepealt moodustavad omaette rühma tuletusliited, mille abil saadakse uusi sõnu. Tuletatud sõnad ehk tuletised võivad põhimõtteliselt olla kuitahes pikad. Muutumismorfoloogia alla kuuluvaist afiksitest asuvad kas lihttüvele ehk juurele või tuletatud tüvele kõige lähemal morfoloogiliste kategooriate tunnused, mille abil põhitüvedest moodustatakse alltüvesid.
PREFIKS- ehk eeliide. Käib tüvisõna ette. (eba-tavaline).
INFIKS- ehk siseliide. Käib sõnatüve sisse, nende parimad näited leiame keeltest, mida räägitakse väljaspool Euroopat.
SUFIKS- ehk järel-ehklõppliide. Tüve järele käivad afiksid.

Mõisted morf , morfeem, allomorf.
Kui keeleline väljend segmenteerida tähenduslikeks või funktsionaalseteks osadeks , siis saadakse morfid. Morfid on tähendustasandi väikseimad üksused. Morfoloogilise analüüsi abil tuleb selgeks teha, mis morfeemi allomorfid ehk variandid võiksid olla leitud morfid. Morfeemi määratluses on kesksel kohal tähendus või funktsioon. Reaalsed vormid ehk allomorfid võivad küllalatki palju vahelduda. Kuna sama morfeemi allomorfid võivad olla üksteisest erinevad, võib sellest tekkida probleeme nii vahelduse kirjeldamisel kui ka algvormide määratlemisel.
NULLMORF- kui mingi morfeemivariant üldse ei realiseeru. Nullmorf on alati mingi morfeemi variant, mitte iseseisev keeleüksus.
NULLMORFEEM- pole olemas....morfoloogiline kategooria, millel mitte kuangi ei ole mingit nähtavat märki.
KOHVERMORF- läheb vaja, kui ühte elementi on sulandunud mitu funktsiooni ja neid väljendavaid segmente on võimatu üksteisest eraldada.
KATKENDMORF - morf, mille sama grammatilist funktsiooni esindavad osad ei moodusta lineaarset tervikut.
JÄÄNUKMORF- morfeemina tunduv, ent morfoloogilisest süsteemist väljapoole jäänud element.

Muutmine, tavalisemad morfoloogilised muutekategooriad noomenitel ja verbidel (arv, definiitsus /indefiniitsus, käändevormid, aeg, aspekt, tegevuslaad , isik, kõneviis, verbi käändelised vormid, tegevusobjekti määratus/määramatus)
On võimatu esitleda mingit üldkehtivad morfeemide liigitusalust või kategooriate jaotust, siiski võib märkida rea morfoloogilisi klasse , mida on võimalik tuvastada ja määratleda paljudes maailma keeltes. Säärased on nt peamised sõnaliigid, mida vahel nim primaarseiks grammatilisiks kategooriaiks. Sõnu võib muutmise seisukohast jagada kolme pearühma: sõnad, mis muutuvad arvus ka käändeis (noomenid ehk käändsõnad); sõnad, mis muutuvad ajas ja pöördes (verbid ehk pöörd-ehk tegusõnad) ja sõnad, mis üldse ei muutu (partiklid ehk muutumatud sõnad). Morfoloogilisi muutumiskategooriaid võib nimetada sekundaarseiks grammatilisiks kategooriaiks, kuna saab mõelda, et nad on sõnaliigist sõltuvad.
Noomeni (käändsõna) muutmises on grammtiline arv ehk nuumerus universaalne kategooria. Ainsus ehk singular on tavaliselt paari markeerimata liige, mitmusel ehk pluuralil aga on olemas eriline tunnus. Mõnes keeles on olemas eraldi arv kahe jaoks, kaksus ehk duaal .
Paljudes indoeuroopa keeletes jagunevad noomenid allkategooriateks grammatilise soo ehk geenuse järgi. Grammatiline sugu ei ole sama, mis looduslik sugupool. Maskuliin viitab „meessugupoolele“, feminiin „naissugupoolele“ ja naeutrum ei esinda kumbagi.
Noomenite muutumiskategooriate hulka kuulub ka speetsies ehk määratuse ehk definiitsuse ja indefiniitsuse vastandus. Määramatust väljendavad artiklid on üldiselt tekkinud arvsõnast või umbmäärasest asesõnast tähendusega „üks, mingi“; määravad artiklid on kujunenud näitava asesõna tüüpi elementidest. Grammatiseerumise käigus on aga need algselt täiendi taolised elemendid oma konkreetsest põhifunktsioonist rohkem või vähem eemaldunud.
Speetsiese abil saab väljendada nt geneerilist ehk üldkehtivad või individualiseerivat vaatenurka. Artikli abil saab näidata sedagi, kas on tegemist määratlemata hulgaga või teatud hulgaga tervikuna.
Paljudes keeltes muutuvad noomenid ka eri käändevormides ehk kaasustes. Käändeid liigitatakse omakorda nende funktsioonide järgi. Tüüpilised grammatilised käänded on nominatiiv, akusatiiv , genitiiv ja partitiiv . Neid kaasusi, millel on selge omatähendus, nim semantilisteks kääneteks (eesti keele sise-ja väliskohakäänded). Kuid ka semantilistel käänetel võib olla niisuguseid süntaktilisi eriülesandeid, mis nende konkreetse omatähendusega otseselt ei seostu.
Käändevormide nimetused on euroopa grammatikatraditsiooni järgi tuletatud üldiselt ladina keelest ning neis sisaldub mingi viide kaasuse põhifunktsioonile.
(nominatiiv nimetab referendi; genitiiv annab midagi teada kõnealuse referendi liigist või päritolust; partitiiv viitab terviku osale; akusatiiv annab teada tegevuse objekti)
Verbide muutmiskategooriaist on keskseim tempus ehk aeg. Verbilisuse põhikriteeriumiks peetaksegi üldiselt muutumist ajavormides. Kõikides keeltes on olemas mingi vahend praeguse (preesensi) ja möödunud aja (preteeriumi) väljendamiseks. Olevik on üldiselt alati paari esimene ja sageli ka markeerimata liig, minevikku väljendatakse eriliste ajatunnuste abil. Paljudes keeletes saab eri ajavormi , futuurumi ehk tuleviku abil osutada ka tulevasele tegevusele. tempuste abil on võimalik ernival ajul toimuvaid tegevusi ka omavahel suhestada. Ajasüsteemi kirjeldamisel võetakse tihti appi kolm ajalist tugipunkti: praegus-ehk kõnehetk, toimumishetk ja vaatlushetk.
Tempuse kõrval ning sageli ka sellega morfoloogiliselt põimudes esineb paljudes keeltes aspekt. Seda terminit kasutatakse mitmes tähenduses, mis üksteiset mõnevõrra erinevad. Selle all võib mõista kõneleja vaatenurka, millest kõne all olevat tegevust vaadeldakse. Teisest küljest võib aspekti abil väljendada ka tegevuse tulemuslikkust: nn resultatiivhne aspekt väljendab seda, et tegevus on lõppenud ja selle käigus on saavutatud teatud tulemus; irresulatiivne aspekt aga väljendab seda, et tegevus ei ole tulemuseni viidud . Sõltub alati kõneleja vaatenurgast.
Tegevuslaad on verbiga loomulikult seostuv. Sageli saab tegevuslaadi väljendada vahendite abil, mis kuuluvad sõnatuletuse alla. Mõned verbid on põhitähenduselt sellised, et nad väljendavad äkilist, ühekordset tegevust, mõnede põhiolemuses aga on väljendada püsivat olukorda või tegevust. Tegevuslaadil võib olla aga kokkupuuteid ka muutmissüteemiga.
Tavaliste verbi muutmiskategooriate hulka kuulub ka moodus ehk kõneviis. Kõneviiside abil väljendab kõneleja oma suhtumist verbiga väljendatava tegevuse iseloomu. Üldiselt on kõikides keeltes võimalik väljendada indikatiivi ehk kindla või tegeliku tegevuse ja imeratiivi ehk kästud tegevuse vastandust. Kõneviiside abil võib väljendada ka ebakindlat, võimalikku või soovitavat tegevust.
mitmes soome- ugri keeles on verbi pööramise kaudu võimalik väljendada tegevusobjekti ( sihitise ) määramatust või määratust, vahel ka objekti arvu ja isikut.
Isikut ehk persooni saab väljendada nii noomenite kui ka verbiga seonduvate morfoloogiliste allkategooriatega, lisaks sellele, et kõigis keelis on selle tarvis olemas isikuid tähistav asesõna- ehk pronoomenisüteem. Käänamise poolel mrgivad isikut omastusliited ehk possessiivsufiksid, pööramise poolel pöördelõpud.
Verbide muutumiskategooriate hulka loetakse üldiselt ka nende infiniitsed või käändelised ehk nominaalvormid. Nimetus infiniitve osutab sellele, et vormid on enamasti määratletud nende muutmiskategooriate suhtes, mis muidu on verbidele iseloomulikud. Nimetus nominaalne rõhutab seda, et vormidel on noomenitele tüüpilisi omadusi.
Traditsioonilises grammatikas jagatakse nominaalvormid süntaktilise käitumise alusel sageli kolme pearühma:
Infinitiivid ehk tegevusnimed - saavad esineda samade lauseliikmetena kui substantiivid.s.o enamasti aluste või sihitistena.
Partitsiibid ehk kesksõnad- käituvad nagu adjetiivid ja sobivad täiendiks.
Gerundiumid ehk teonimed- kujutavad verbitüvega väljendavat tegevust kui niisugust ja lauseliikmena sobivad kas aluseks või sihitiseks või määruseks.

Mis on morfotaktika?
Morfotaktilised reeglid on morfeemide omavahelist järjestust määravad reeglid, mis on igas keeles erinevad. Üldiselt on produktiivsete muutmiskategooriate tunnuste järjestus niivõrd väljakujunenud, et valikuvabadust ei ole. Erandlik on mari keel.

Eesti keeles tänapäeval rakendatav sõnaliigitus. Mis on liigituse esmaalus? Nimetada sõnaliigid.

Terminid lekseem , tekstisõna, sõnavorm, sõne.
LEKSEEM- sõna kui sõnaraamatu või sanavara üksusest. Kuna paljudes keeltes esinevad sõnad mitmes eri vormis, on keele kirjeldamisel otstarbekas valida lekseemi esindajaks mingi algvorm . Praktikas esinevad sõnad on alati mingi lekseemi mingid vormid.
TEKSTISÕNA- kasutatakse selguse mõttes siis, kui sõnu vaadeldakse kõneldud või kirjutatud teksti osana.
SÕNAVORM- praktikas olevad lekseemi vormid.
SÕNE-iga üksik tekstis esinev sõnavorm.

Mis on etümoloogia?
Sõnapäritoluõpetus. Etümoloogia uurimisel on juba ammusest ajast keskendutud sõnatüvedele. Inimelu seisukohalt keskseid põhimõisteid ning neile vastavaid sõnu on tarvis alati ja kõikjal. Sellest lähtudes on maailma keelte sõnavarast otsitud ühiseid jooni. Üsna tavalised on nt lähemaid sugulussuhteid tähistavad sõnavara allsüsteemid, mille raames kujunevas suhtevõrgustikus kasutatakse ära sugupoolel, sugupõlvel ja veresugulusel põhinevaid üksusi. tegeleb peaasjalikult muutmismorfoloogia kirjeldamisega, kuid selles sisaldus ka tuletamine ja liitmine.

Mis on sõnamoodustusõpetus?
Leksikaalne morfoloogia. Sõnamoodustusõpetuses püütakse esmajoones kirjeldada elemente ja moodustusviise, mis on pidevalt kasutusel, kuid nende eristamise on raske, kuna uusi sõnu saab moodustada juba juurdunud lekseemide eeskujul, elustades kord juba ebaproduktiivseks muutunud elemente.

Sõnade rühmad struktuuri järgi (jagamatud juursõnad, tuletised, liitsõnad).
Struktuurilt jagatakse sõnu kolme pearühma:
1)jagamatud juursõnad või algtüved. Need võivad olla nii algupärased, kui laenatud.
2)tuletised ehk tuletatud sõnad. Tuletamise vaatepunktist nimetatakse sõna põhiosa juureks ehk lihttüveks. See on see, mis jääb järele, kui eraldada kõikvõimalikud afiksid. Tuletamise võib praktikas aset leida mistahes morfoloogilise protsessi abil (afiksatsioon, modifikatsioon e teisendus , reduplikatsioon). Üksnes lihttüve sisaldav vorm on kõige tuletiste juureks, aga termis tüvisõna või tähistada ka ahela seda liiget, millest vaadeldav sõna on vahetult moodustatud.
3)liitsõnad, milles sisaldub vähemalt kaks sõnatüve. Mõnikord võib liitsõna sisaldada sama tüve kaks korda. Liitsõna osadeks saavad olla nii juursõnad, tuletised kui ka varem moodustatud liitsõnad. Enamikus liitsõnades on osad erineva tähtsusega- ses mõttes, et üks neist on selgelt põhiosa, teine täiesndosa. Seda tüüpi liitsõnu nim determinatiivseiks. Nende vastandiks on rinnastatud ehk kopulatiivsed liitsõnad, kus osad on samaväärsed.

.DOC Laadi alla originaalfail 23 lk · .doc · 180 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 23 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-11-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

180 laadimist Kokku alla laetud

6 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

cocochoo Õppematerjali autor

Keeleteaduste alused, sügis 2010 kordamisküsimuste vastused. Väga põhjalik konspekt. Üks küsimus on vastamata.
Kasutatud on Fred Karlssoni ja Kaisa Häkkineni õpikuid.

Konspektis on kirjavigu.

keeleteaduste alused keeleteadus

Sarnased õppematerjalid

doc

Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt

Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). 1) filosoofide periood (Aristoteles, Platon jt): Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid: · physei thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline

Keeleteadus

pptx

Keeleteaduse alused ülevaade

Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud. Grammatikad Keelestruktuure kirjeldatakse grammatika kaudu, nende otstarbed: Deskriptiivne ehk kirjeldav-enamasti teaduslikud grammatikad Preskriptiivne- ettekirjutav: kooligrammatikad Keeleteaduse harud ÜLDKEELETEADUS tekkis 20 saj: teooria, meetodid, keelte või keelkondade üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust.

Kirjandus

doc

Keeleteaduse alused

Üldkeeleteadus sucks ! U can Do it Keeleteaduse alused. Kordamisküsimused loengute põhjal 1. Keel kui märgisüsteem. Inimkeel ja muud keeled. Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab selleks, et suhelda ja mõtteid avaldada, on nö mõtlemise tööriist. Keel on kommunikatsiooni või arutluse vahend, mis kasutab märke ja nende kombineermise reegleid. Keel koosneb üksustest ja üksused märkidest. Märke on erinevaid: sümbol, indeks, ikoon. Märke iseloomustab tähenduse ja vormi omavaheline seos

Eesti keel

docx

Keeleteaduse aluste kordamisküsimuste vastused 2014

2. Keelemärgi diskreetsus – keelemärk on omaette tervik NT: „kala“ ja „kana“ on sarnased sõnad, aga tähenduselt erinevad ja ei saa üksteiseks üle minna 3. Keelemärgi duaalsus: •häälikute süsteem – keelesüsteem koosneb tähenduseta üksustest – häälikutest •tähenduste süsteem – keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest – märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele

Keeleteadus

doc

Sissejuhatus keeleteadusesse

(st keelesüsteemi kaksikliigendus: esimene liigendus: tähendus/vorm; teine liigendus: fonoloogiline süsteem); • keelesüsteemi produktiivsus; • keelelise suhtluse toimimine voorudena; • elusa keele süsteemi pidev muutumine; • keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid:  foneetika ja fonoloogia  morfoloogia  semantika  leksikoloogia  pragmaatika  süntaks  tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid:  üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus  teoreetiline kt – praktiline kt

Keeleteaduse alused

docx

keeleteaduse alused

& mind seosetele ja suhetele. Kas loomuliku keele representatsioonid ajus on kehalised või on nad ka mittefüüsilised mõttestruktuurid. Füüsilised protsessid on kindlasti olemas, aga milline oleks mentaalsete representatsioonide keel? Kuidas teisenduvad füüsilised protsessid mentaalseteks? Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 6. Keeleteaduse suundi Lingvistika- tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev-ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.Deskriptiivne grammatika- kooligrammatika.Sotsiolingvistika-uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika-uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika

Keeleteadus

doc

Üldkeeleteaduse põhimõisted eksamiks

selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus: tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs: suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon: sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia: tegeleb sõnade päritolu selgitamisega. Foneem: fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis: kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia: on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

docx

Üldise keeleteaduse mõisted

millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad. Diskursus - tekst koos kontekstiga Diskursuseanalüüs- suulise lingvistilise tähenduse uurimine, nt diskursusemarkerite (no, noh jts) uurimine Ekstensioon - sõna ektsensioon on selle sõna kõik võimalikud referendid Etümoloogia- tegeleb sõnade päritolu selgitamisega Foneem- fonoloogia põhiüksus; häälikuklassi abstraktsioon ehk invariantne etalon. Foneetika - on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist substantsi ning selle tootmist ja vastuvõttu. Foneetiline kirjaviis - kirjaviis, milles üks märk vastab ühele foneemile (nt eesti, inglise, kreeka, ladina, slaavi) Fonoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib keele häälikulist struktuuri, so lõplikku hulka (põhimõtteliselt hääldatavaid) invariantseid üksusi, mis on piisavad ja tarvilikud uuritavas keeles kõigi erinevaiks peetavate sõnavormide, fraaside ja lausete eristamiseks.

Filoloogia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (6)

Triple: tõesti väga põhjalik konspekt loengutemaatika kohta, kuid kes otsivad kordamisküsimustele vastuseid, need peavad siit ise kaevama hakkama.

20:17 10-01-2011