1. lahjakas tyttö - nominatiiv omastav 2. lahjakkaa/n tytö/n -n genitiiv sihitav* lahjakas tyttö - 3. akusatiiv lahjakkaa/n tytö/n -n osastav -a, -ä 4. lahjakas/ta tyttö/ä partitiiv -ta, -tä sisseütlev lahjakkaa/seen tyttö/ön 1) tüvevok. + n 5. illatiiv suu/hun 2) h-n, 3) -seen seesütlev 6. lahjakkaa/ssa tytö/ssä -ssa, -ssä inessiiv seestütlev 7. lahjakkaa/sta tytö/stä -sta, -stä elatiiv alaleütlev 8
e tähis ainsuses mitmuses mis? 1. Nimetav nominatiiv kes? auto autod Missugune? 2. Omastav genitiiv kelle? mille? auto autode 3. Osastav partitiiv keda? mida? autot autosid 4. Sisseütlev illatiiv kellesse? millesse? autosse autodesse 5. Seesütlev inessiiv kelles? milles? autos autodes 6. Seestütlev elatiiv kellest? millest? autost autodest 7. Alaleütlev allatiiv kellele? millele? autole autodele 8
tegelikult on üldlevinud genitiivivorm silmade, v.a mõned kindlad konstruktsioonid.) Akusatiiv Algne lõpp -m, tõenäoliselt juba Uurali algkeeles (sama on olnud ka indoeuroopa keeltes, seega on võimalik, et Uurali ja indoeuroopa algkeele akusatiivi lõpu vahel on mingi väga vana ajalooline seos). Läänemeresoome keeltes muutus sõnalõpuline –m kõikjal –n-iks. Tänapäeval kääne puudub. Ainsuse partitiiv Läänemeresoome algkeeles tunnus -tA/-δA. Mitmuse partitiiv Hilises lms algkeeles: -i + -tA/-δA Tänapäeva id-lõpuline partitiiv võib olla häälikuseaduslik (nt sõnas maid) või analoogiavorm (nt madalaid, rebaseid – häälikuseaduslikuks vormiks oleks kujunenud madalid, rebasid, vrd *matalita, *repäsitä). Tänapäeva lühike partitiiv on enamasti häälikuseaduslik (*kaloiδa > *kaloi-a > kalo > kalu) Tänapäeva sid-/si-partitiiv on analoogiavorm ne-s-sõnade eeskujul, nt jalgasid
Käänded Eesti keeles on 14 käänet (sõna auto iga kääne ainsuses ja mitmuses): 1. Nimetav (nominatiiv) küsimused kes? mis? auto; autod 2. Omastav (genitiiv) küsimused kelle? mille? auto; autode 3. Osastav (partitiiv) küsimused keda? mida? autot; autosid 4. Sisseütlev (illatiiv) küsimused kellesse? millesse? autosse; autodesse 5. Seesütlev (inessiiv) küsimused kelles? milles? autos; autodes 6. Seestütlev (elatiiv) küsimused kellest? millest? autost; autodest 7. Alaleütlev (allatiiv) küsimused kellele? millele? autole; autodele 8. Alalütlev (adessiiv) küsimused kellel? millel? autol; autodel 9. Alaltütlev (ablatiiv) küsimused kellelt? millelt? autolt; autodelt 10
- (ains.tüvi) -t (nominatiiv) Mis? 2. Omastav Kelle? -n -i -en (genitiiv) Mille? -j -den (-tten) (ains.tüvi) -in (-en) -ten 3. Sihitav Keda? - (ains.tüvi) -t (akusatiiv) Mida? -n 4. Osastav Keda? -a -i -a (partitiiv) Mida? -ä -j -ä -ta -ta -tä -tä 5. Sisseütlev Kellesse? Tüvevok. +n -i -in (illatiiv) Milesse? h+tüvevok.+n -hin Kuhu? -seen -siin 6. Seesütlev Kelles? -ssa -i -ssa (inessiiv) Milles
COM komitatiiv e kaasaütlev kääne COND konditsionaal e tingiv kõneviis ELA elatiiv e seestütlev kääne ESS essiiv e olev kääne FUT futuurum e tulevik GEN genitiiv e omastav kääne ILL illatiiv e sisseütlev kääne IMP imperatiiv e käskiv kõneviis IMPS impersonaal e umbisikuline tegumood INE inessiiv e seesütlev kääne INF infinitiiv e tegevusnimi JUSS jussiiv e möönev kõneviis KPV komparatiiv e keskvõrre LOC lokatiiv NEG negatsioon e eitus NOM nominatiiv e nimetav kääne PART partitiiv e osastav kääne PASS passiiv PL pluural e mitmus PRS preesens e olevik PST minevik PSV positiiv e algvõrre PTCP partitsiip e kesksõna Q küsimuse partikkel/marker QUOT kvotatiiv e kaudne kõneviis S substantiiv e nimisõna SG singular e ainsus SPV superlatiiv e ülivõrre TRL translatiiv e saav kääne TRM terminatiiv e rajav kääne
Rõhk avaldub eesti keeles vaid suulises kõnes, kirjas rõhku ei märgita. 17. Eesti keele grammatiliste käänete kujunemine 7 Grammatilised käänded on nimetav, omastav ja osastav. Nende põhifunktsiooniks on lauseliikmetevaheliste suhete väljendamine. Läänemeresoome algkeeles oli nominatiiv tunnuseta, genitiiv n-tunnuseline ja partitiiv ta/δa- tunnuseline. Tänapäeval nimetav ja omastav tunnuseta, osastava käändel on tunnus (neli varianti t, d, da, 0). 18. Eesti keele kohakäänete kujunemine. Varasemas läänemeresoome algkeeles olid kohakääneteks latiiv (näitas tegevuse suunda), lokatiiv (näitas tegevuse kohta) ja separatiiv. Tänapäeva eesti keeles on olemuselt latiivsed käänded sisseütlev ja alaleütlev, lokatiivsed seesütlev ja alalütlev ning separatiivsed seestütlev ja alaltütlev. 19
keskvõrre komparatiiv Kpv ohtlikum ülivõrre superlatiiv Spv ohtlikem ~ kõige ohtlikum Eesti keele käänded eestikeelne nimetus rahvusvaheline termin lühend (EKG) näide nimetav nominatiiv N hea sepp omastav genitiiv G hea sepa osastav partitiiv P head seppa sisseütlev illatiiv Ill heasse seppa seesütlev inessiiv In heas sepas seestütlev elatiiv El heast sepast alaleütlev allatiiv All heale sepale alalütlev adessiiv Ad heal sepal
keskvõrre komparatiiv Kpv ohtlikum ülivõrre superlatiiv Spv ohtlikem ~ kõige ohtlikum Eesti keele käänded eestikeelne nimetus rahvusvaheline termin lühend (EKG) näide nimetav nominatiiv N hea sepp omastav genitiiv G hea sepa osastav partitiiv P head seppa sisseütlev illatiiv Ill heasse seppa seesütlev inessiiv In heas sepas seestütlev elatiiv El heast sepast alaleütlev allatiiv All heale sepale alalütlev adessiiv Ad heal sepal
jäisin, jäiksin jääksin Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni ‘pojani’; 6 analoogilised da-infinitiivi tunnused: jättädä, tundada; topeltmitmus: kanudel ‘kanadel’, päividest ‘päevadest’; analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid; iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme; sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme; tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär, akkada ‘hakata’; je-tunnuseline genitiiv: suurembije ‘suuremate’; geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna; Ranniku- ehk rannamurre ei esine õ-häälikut -> a, e, o, u: pohi, peld, sana; hilisdiftongid: vueras ‘võõras’, rüem ‘rõõm’;
mitmuses); -e (jalg/e, rind/e, silm/e); -sid (mitmuse osastavas: tubli/sid, seppa/sid); -i (aglutinatiivne vokaalmitmus alates mitmuse osastavast: sipelga/i/d, hamba/i/d); tüvemitmus (alates mitmuse osastavast – sulandunud tüvevokaal ja mitmuse tunnus: kurté, huulí, pärní, leibú). 2. Käändekategooria (14 käänet) 1) nimetav e nominatiiv (kes? mis?) Lõputa; 2) omastav e genitiiv (kelle? mille?) Lõputa; 3) osastav e partitiiv (keda? mida?) -da (te/da, mõn/da); -d (puu/d, mer/d); -t (soolas/t, hapu/t, peenar/t, kät/t); 0 (pesa, sõpra); 4) sisseütlev e illatiiv (kellesse? millesse? kuhu?) -ha (ma/ha), -he (pä/he); -hu (su/hu); -sse (pesa/sse, soolase/sse, hamba/sse); 0 (kätte, jõkke, tulle, metsa); 5) seesütlev e inessiiv (kelles? milles? kus?) -s (metsa/s); 6) seestütlev e elatiiv (kellest? millest? kust?) -st (toa/st); 7) alaleütlev e allatiiv (kellele
3. EESTI KEELE KÄÄNDED nimetav 5 1. siil nominatiiv abstraktsed ehk omastav 2. siili grammatilised genitiiv käänded osastav 3. siili partitiiv sisseütlev 4. siilisse illatiiv seesütlev 5. siilis sisekohakäänded inessiiv seestütlev 6. siilist elatiiv kohakäänded alaleütlev 7. siilile allatiiv alalütlev 8. siilil väliskohakäänded adessiiv
uuele kirjaviisile ja töötati välja kirjakeele normid. Tekkis ka mitmeid vaidlusi: näiteks, kas kirjutada ea või ää (pea, hea), -id või ivad (annaksid, lugesid) ja kuidas märkida III väldet (M. Veske: pooole) ning kuidas rikastada sõnavara (murretest, sõnamoodustus: sõnastik, laevastik, alaealine J. Hurt). Aastal 1884 andis Karl August Hermann välja ,,Eesti keele grammatika", mis oli normatiivne. Ta ei soovitanud paralleelvorme (näiteks ainult de-mitmus, sid-partitiiv, -ivad). Tekkisid uued terminid: kääne, käänamine, pööre, pööramine, lihtajad, liitajad, ainsus, mitmus, käändenimetused jne. 20. sajandi algukümnendeil oli eesti kirjakeele arendamises kolm suunda: 1) uuenduslik (Aavik, Grünthal) eesmärgiks oli keelt rikastada kõigil võimalikel viisidel ning saada materjali selleks ka väljastpoolt; 2) konservatiivne (Jõgever, Leetberg) püüti uuendustest hoiduda;
- Erinevad koolkonnad ja tunnetus - Parema väljenduse otsing - Eri valdkondade eri moodustusmallid (keemias täppis- ja triviaalmallid, nii ka ravimitel) - Teiste keelte mõjud - Kontekstuaalsed variandid (kvaliteetne vs kvaliteet-) Terminivariante on mitmeid: leksikaalsed, grammatilised (nt eri tuletised), ortograafilised (kadaster vs kataster), lubatud või soositud sünonüümia eesti keeles: - omasõna-võõrsõna paarid, nt osastav = partitiiv - põhitermin koos argivariantidega, nt transformaator trafo - pragmaatilised, kontekstist tingitud variandid (jõe säng vs jõesäng; täiendite ärajätt) Terminite allikad tulenevad - eesti kirjakeelest · sõnade ühendamine a) iseloomulik paljudele keeltele, nt prantsuse b) vähem liitsõnalembestele keeltele, nt eesti c) terminid on püsiva koosseisuga sõnaühendid, nt alla laadima d) sõnade ühendamisel ei teki uued sõnad, vaid terminid
kesksõna partitsiip sööv, söödav, söönud, söödud tegevusnimi infinitiiv süüa, söövat ma-tegevusnimi supiin sööma des-vorm gerundiiv süües algvõrre positiiv ohtlik keskvõrre komparatiiv ohtlikum ülivõrre superlatiiv kõige ohtlikum Kääned: nimetav nominatiiv hea sepp omastav genitiiv hea sepa osastav partitiiv head seppa sisseütlev illatiiv seesütlev inessiiv seestütlev elatiiv alaleütlev allatiiv alalütlev adessiiv alaltütlev ablatiiv saav translatiiv rajav terminatiiv olev essiiv ilmaütlev abessiiv kaasaütlev komitatiiv instruktiiv viisiütlev akusatiiv sihitav sks den Mann daativ - () instrumentaal - ()
............................... 36 + LXIV = C ....................................................... ................................................................................... ................................................................................... ................................................................................... 1. Nimetav (nominatiiv) küsimused kes? mis? auto; autod 2. Omastav (genitiiv) küsimused kelle? mille? auto; autode 3. Osastav (partitiiv) küsimused keda? mida? autot; autosid 4. Sisseütlev (illatiiv) küsimused kellesse? millesse? autosse; autodesse 5. Seesütlev (inessiiv) küsimused kelles? milles? autos; autodes 6. Seestütlev (elatiiv) küsimused kellest? millest? autost; autodest 7. Alaleütlev (allatiiv) küsimused kellele? millele? autole; autodele 8. Alalütlev (adessiiv) küsimused kellel? millel? autol; autodel 9. Alaltütlev (ablatiiv) küsimused kellelt? millelt? autolt; autodelt 10
Seotud morfeem esineb ainult koos muude morfeemide või lekseemidega ja seega on seotud morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina. 6) Nullmorfeem morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus, olevik vs minevik, nominatiiv vs partitiiv, kindel vs käskiv kõneviis jne. Nullmorfeemi asemel kasutatakse mõnikord ka terminit varjatud morfeem. Nullmorfeem avaldub ka käskiva kv ainsuse 2. pöördes: tee, käi, samuti osastava käände lõpus pesa-tüüpi sõnadest. 7) 1 Jäänukmorfeem aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla
morfeeme sisaldavad vormid alati mitmemorfeemsed. Seotud morfeemid on näiteks käändelõpud – need ei saa kunagi esineda omaette sõnavormina, nt laeva/ga. Nullmorfeem – morfeemi tüüp, mis ei realiseeru foneemide ega grafeemidena, st jääb häälduses ja kirjas realiseerumata. Nullmorfeemid avalduvad paradigmasisestes opositsioonides, nt ainsus vs mitmus (ARV), olevik vs minevik (AEG), nominatiiv vs partitiiv (KÄÄNE), kindel vs käskiv kõneviis (KÕNEVIIS) Nullmorfeemi asemel kasutatakse ka terminit varjatud morfeem. Jäänukmorfeem – aja jooksul vormide läbipaistmatuks muutudes ja vormipiiride kadudes tekib keelde uusi morfoloogiliselt liigendamatuid sõnu, mis võivad kunagi olla kuulunud mingi täistähendusliku sõna vormiparadigmasse, kuid on hiljem jäänud morfoloogiasüsteemist välja = leksikaliseerumine. Nt mitmed eesti keele määrsõnad
keelega. · Vältevaheldus puudub · Palatalisatsioon vähene · Lõpu- ja sisekadu piiratud · Vokaalharmoonia · Je- või lõputa illatiiv (sisseütlev) · Isi- või iksi- konditsionaal Kirderannikumurde tähtsamaid uuendusi · Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme · Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate' · Geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna Kirderannikumurde rannamurre Ranniku- e rannamurre: · Ei esine õ-häälikut a, e, o, u: pohi, peld, sana
keskvõrre komparatiiv Kpv ohtlikum ülivõrre superlatiiv Spv ohtlikem ~ kõige ohtlikum Eesti keele käänded eestikeelne nimetus rahvusvaheline termin lühend (EKG) näide nimetav nominatiiv N hea sepp omastav Genitiiv G hea sepa osastav Partitiiv P head seppa sisseütlev Illatiiv Ill heasse seppa seesütlev Inessiiv In heas sepas seestütlev Elatiiv El heast sepast alaleütlev Allatiiv All heale sepale alalütlev Adessiiv Ad heal sepal
o Lühikese silbi järgne konsonant: CC (temma, werri) o Konsonant pärast pikka silpi ja sõna lõpus: C (wina, lep, püs) Johann Hornung 1693 põhjaeesti grammatika: · Hea eesti keele tundmine · Ortograafiareformi ei esita (diplomaatiliselt), vaid kasutab. · 5 käänet (N, G, Acc, D, Abl). Käänamisreeglid vastavuses tegeliku keelekasutusega. G praegusel kujul, Acc= partitiiv Salomo Heinrich Vestring 1710-1720 sõnaraamat · Esimene sõnaraamat, kus eesti keel on esimesel kohal · Käsikiri, eesti-saksa sõnastik, esimene eestis. 8000-9000 sõna. Järgmiste sõnastike aluseks. · Esitab põhivormi (N), genitiivi lõppsilbi või vormi, näitab tüvevokaali · Kasutusnäiteid, selgitusi, paralleelvorme, liitsõnu. Anton Thor Helle 1732
INE inessiiv e seesütlev kääne INF infinitiiv e da-tegevusnimi JUSS jussiiv e möönev kõneviis NEG negatiiv e eitav kõneliik NOM nominatiiv e nimetav kääne PART partikkel (kasutatakse siis, kui muutumatu sõna leksiͲ kaalne tähendus on raskesti väljendatav) PASS passiiv PL pluural e mitmus PREP prepositsioon; lühendi asemel võib lisada umbkaudse tähenduse POSTP postpositsioon; lühendi asemel võib lisada umbkaudse tähenduse PRS preesens e olevik PRT partitiiv e osastav kääne PST lihtminevik PSV positiiv e algvõrre PTCP partitsiip e kesksõna Q küsipartikkel / küsimuse marker QUOT kvotatiiv e kaudne kõneviis SG singular e ainsus SPL superlatiiv e ülivõrre SUP supiin ehk ma-tegevusnimi (on kasutatud ka lühendit INF2) TRL translatiiv e saav kääne TRM terminatiiv e rajav kääne
rohkem või vähem eemaldunud. Speetsiese abil saab väljendada nt geneerilist ehk üldkehtivad või individualiseerivat vaatenurka. Artikli abil saab näidata sedagi, kas on tegemist määratlemata hulgaga või teatud hulgaga tervikuna. Paljudes keeltes muutuvad noomenid ka eri käändevormides ehk kaasustes. Käändeid liigitatakse omakorda nende funktsioonide järgi. Tüüpilised grammatilised käänded on nominatiiv, akusatiiv, genitiiv ja partitiiv. Neid kaasusi, millel on selge omatähendus, nim semantilisteks kääneteks (eesti keele sise-ja väliskohakäänded). Kuid ka semantilistel käänetel võib olla niisuguseid süntaktilisi eriülesandeid, mis nende konkreetse omatähendusega otseselt ei seostu. Käändevormide nimetused on euroopa grammatikatraditsiooni järgi tuletatud üldiselt ladina keelest ning neis sisaldub mingi viide kaasuse põhifunktsioonile.
sihitist jt) omavahel. Teiselt poolt on kääne vahend, millega näidatakse, kas nimisõna(fraasi)ga tähistatu on tegija, tegevusvahend, tegevuskoht vms. Eesti keeles on 14 käänet: nimetav siil 1. nominatiiv kes? mis? omastav siili 2. abstraktsed ehk grammatilised käänded genitiiv kelle? mille? osastav siili 3. partitiiv keda? mida? sisseütlev siili/sse 4. illatiiv kellesse? millesse? seesütlev siili/s 5. sisekohakäänded inessiiv kelles? milles? seestütlev siili/st 6. elatiiv kellest? millest? kohakäänded alaleütlev siili/le 7. allatiiv kellele? millele? alalütlev siili/l 8
Vanalt uuele kirjaviisile üleminek (1946). Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna "Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelse juhuluule kohta (1973). Emeriitprofessor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta.
2-53 käänet. Kui käändeid on üle 8, siis suur hulk ruumisuhete kaudu. Käände nimetus peaks olema esitatud põhilise funktsiooni järgi, kuid see on tihti raske. Käänded jagunevad nn grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantilisteks (instr, komit, lokatiivsed käänded). Käänete nimetused eesti keeles: nimetav nominatiiv osastav partitiiv omastav genitiiv sisseütlev illatiiv 7 seesütlev inessiiv saav translatiiv seestütlev elatiiv rajav terminatiiv alaleütlev allatiiv olev essiiv
sajandi eesti kirjakeeles" (1940), "Vene laensõnadest vanemas eesti kirjakeeles" (1958), "Saksa laensõnad Heinrich Stahli eesti keeles" (1963), "Alamsaksa laensõnu vanemas eesti kirjakeeles" (1981). Professor Arnold Kask kirjakeele ajaloo mõtestamine laias perspektiivis. Raamatud: "Eesti kirjakeele ajaloost" I--II, "Eesti murded ja kirjakeel" (1984). Vanalt uuele kirjaviisile ülemineku käsitlus (1946). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas Professor Paul Alvre hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste vormide kohta. Konstruktsioonide ja sõnatüüpide päritolule pühendatud käsitlused, nt terminatiivsetest konstruktsioonidest Tänapäev Emeriitprofessor Huno Rätsep sõnavara ajaloo uurija. Käsitlus Stahli grammatikast (1987) ja Jakob Hurda
Doktoriväitekiri ilmunud raamatuna "Võitlus vana ja uue kirjaviisi vahel XIX sajandi eesti kirjakeeles" (1958). Olulisi artikleid: "Lühike ülevaade eesti keelest ja selle arenemisest" (1949), "Kreutzwaldi osa eesti rahvusliku kirjakeele ja selle ortograafia kujunemisel" (1953), "Eesti kirjakeele ajaloo periodiseerimisest" (1955), "Ülevaade eesti leksikograafiast 1917. aastani" (1956). Dotsent Aino Valmet kandidaadiväitekiri "Pluurali partitiiv eesti vanemas kirjakeeles (1524--1867)" (1956). Artikleid vanema kirjakeele morfoloogiast, nt noomeni mitmusevormidest J. Gutslaffi grammatikas (1986) ning Käsu Hansu kaebelaulu keelest (1993). Tutvustus H. Gösekeni sõnaraamatu (1960) ja A. Thor Helle grammatikakäsitluse kohta (1983). Koos V. Alttoaga on A. Valmet koostanud ülevaateraamatu eestikeelsest juhuluulest (1973). Professor Paul Alvre (TÜs 19681993) hulgaliselt artikleid vana kirjakeele sõnavara ning omapäraste
patsient (vaatab kuud, lõhub puid) stiimul (Ma rõõmustan sinu edu üle) vahend (Ta lõhkus kirvega puid) koht (Ma elan Tallinnas) aeg (Koosolek toimub homme) Tegevussubjekt esiletõstetuim osaline (Mees lõhub puid, Talle meeldib lugeda, Tal on raamat, Raamat vedeleb põrandal). Agent, kogeja, valdaja, neutraalne osaline (vm.) Grammatiline subjekt, muu: allatiiv, adessiiv, partitiiv. Lausesiseste viiteseoste lähtepunkt: Mees vaatab oma lilli, Talle meeldib luuletusi lugeda. Tegevusobjekt semantiliselt tavaliselt patsient, grammatiliselt objekt (Kass vaatab kuud). Pragmaatilisi funktsioone. Teema (lausega edastatava teate lähteosa: Mees lõhub puid, Talle meeldib lugeda, Tal on raamat, Raamat vedeleb põrandal). Infostruktuur: teema reema, fookus, tuntud tundmatu.
annaabi.ee 
