kõva suulae häälik. Hispaania keeles on üks tremulant /r/, mis hääldub hambasompudes ja üks häälik, mis kuulub tap or flap ehk riiv- ja hõõrdhäälikute klassi ning selleks on /ɾ/, selle häälduskoht on sama, mis eelmisel. Viimane on näiteks sõnas ´peɾo pero ‘aga’, kus /r/ ei ole nii intensiivselt hääldatud nagu näiteks sõnas pero ´perro ‘koer’. Keeles on neli frikatiivi: /f/ (labiodentaal), /θ/ (dentaal), /s/ (alveolaar) ja /x/ (velaar). /x/ hääldatakse pehmel suulael ning sõnades, milles on /j/, hääldub see hoopis /h/-ks, näiteks sõnas xa´ron jarr´on ‘vaas’. /θ/ hääldust kasutatakse siis, kui sõnas on häälik /z/ nagu näiteks sõnas ´θona zona ‘tsoon, piirkond’. Hispaania keelest võib leida kaks lateraalset poolvkaali. Esimene neist on alveolaarne lateraal /l/ ja teine palataalne /ʎ/, mida kasutatakse sõnades, kus on kõrvuti kaks /j/-i.
sarnasused ja erinevused. Ammust ajast on kesksel kohal muutmisõpetus. tütarkeeled- algkeele järglased tüvi(sõna)- võib tähistada ka ahela seda liiget, millest vaadeldav sõna on vahetult moodustunud vaba morfeem- ei saa kunagi liituda teiste morfeemidega vaba vaheldus- sama funktsiooni väljendamiseks saab kasutada rohkem kui üht elementi valentsiteooria- seal on arvesse võetud nii lause semantiline põhistruktuur kui ka tegelikus pindlauses esinevad suhted. velaar- suulae pehme tagaosa vastas asuv konsonant verb e. tegusõna vokaalharmoonia- soome keeles esinev nähtus, mille tõttu ei tohi samas lihtsõnas üheaegselt olla eesvokaale y, ä, ö ja tagavokaale u, a, o võrdlev-ajalooline meetod- sündis päriselt alles 18. sajandi lõpul. Ungari jesuiit János Sajnovics tõestas sõna- ja vormivõrdluste varal saami ja ungari keele suguluse aastal 1770. üldine markeeritusteooria- teooria fonoloogias. Lähteliige on lihtsam, üldisem ning
12. Konsonantide liigitus kõneloome seisukohast. Konsonante võib liigitada ühest küljest selle alusel, missuguses kõnetrakti paigas ahtus või takistus on, teisest küljest selle järgi, mil viisil õhuvoolu kulgu takistatakse. Kui sulg või müratekitav koht on huultel, on konsonant labiaalne; kui see on ülemiste esihammaste piirkonnas, räägitakse dentaalist; kui see tekib keeleselja tõustes suulae suunas, on tegu palataaliga; kui see asub suulae pehme tagaosa vastas, on konsonant velaar; kui see on kõris, on konsonant larüngaal. Kui õhuvool hääldamisel täielikult katkeb, tekib klusiil ehk sulghäälik. Kui õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra, on tegu afrikaadiga. Kui õhuvool juhtub läbima küllaltki kitsast kohta ja tekib kulgedes müra, on tegu frikatiiviga ehk ahtus-ehk hõõrdushäälikuga. Kui müratekitav ahtus on rennikujuline, nimetatakse frikatiivi sibilandiks ehk sisihäälikuks. Muusuguseid frikantiive võidakse
annaabi.ee 
