2 Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine. Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi. Renessanss: uus kultuurikeskkond, maadeavastused, uued keeled, "tegeliku" keelekasutuse arvestamise rõhutamine, rahvuskeeled, keelte arenemise idee (mis oli saanud ladina keelest?) 4. 17-18. sajand (Port Royali grammatika). Ratsionaalne keeleteadus ja universaalsed grammatikad 17.-18. saj valitsesid keeleuurimises pühad keeled. Temaatika osas tagasipöördumine skolastiliste grammatikute juurde: otsiti keele universaalset alust. Otsinguid püüti tõestada Euroopa keelte vormielementidega. 18. saj pööre empiirilisuse suunas, loobuti teoloogilise suunitlusega spekulatsioonidest. Taustal maadeavastused. Arutlused eri keelte sugulussuhete üle. Taust: Murrang reaal-teadustes (Galilei, Copernicus, Kepler, Newton). Empiiriline analüüs +
Grammatikad Keelestruktuure kirjeldatakse grammatika kaudu, nende otstarbed: Deskriptiivne ehk kirjeldav-enamasti teaduslikud grammatikad Preskriptiivne- ettekirjutav: kooligrammatikad Keeleteaduse harud ÜLDKEELETEADUS tekkis 20 saj: teooria, meetodid, keelte või keelkondade üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust. Uurimusi kasut. keeleomandamise, keelepedagoogika juures NT: sarnasus: käänded, kuid erinev kogus neid Keeleteaduse harud RAKENDUSLINGVISTIKA eesmärk on lahendada konkreetseid probleeme:
Inimkeelel on teiste keeltega võrreldes mitmeid eriomadusi: näiteks keelemärk on arbitraarne e motiveerimatu. Sümbol on näiteks ,,ä", seose puudumine vormi ja tähenduse vahel tähendab seda, et ,,ä" välimus ei ütle mulle kuidagimoodi, et ma peaksin ,,ä" niimoodi hääldama, nagu ma hääldan, diskreetne e eristatav (paralingv ja ekstraling vahendid) , duaalne (tähendus/vorm, fonoloogiline süsteem), produktiivne jne. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus tekkis 19 saj alguses! Diakrooniline - KT Ajalooline areng. Arvestab ajalist arengut, eri etappide keelemuutused, vaadeldakse kuidas KT läbi aja muutub. Sünkrooniline - selgitab probleemi antud ajahetkest lähtudes,ei arvesta ajaloolist arengut. On ajahetkel muutumatu. KT Hetkeseisund.
märkidest 4. Keelesüsteemi produktiivsus: Saab öelda ükskõik mida, pole piire 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: 1. Semantika – uurib keelelisi (keeles väljendatud) tähendusi 2. Süntaks – uurib sõnade liitmist suuremateks üksusteks - lauseteks 3. Leksikon – kinnistunud sõnade allsüsteem 4. Morfoloogia – uurib sõnade ehitust morfeemidest lähtuvalt 5. Fonoloogia – häälikulise struktuuri uurimine (foneetika - uurib keele häälikulist substantsi ja selle tootmist ning vastuvõttu) Keeleteaduse tüübid: 1. DIAKROONILINE(arengulooline) – arvestab ajalist arengut, vaadeldakse kuidas keeleteadus läbi aja muutub 2. SÜNKROONILINE(samaaegne) – selgitab probleemi antud ajahetkest, ei arvesta ajaluhu, loeb keeleteaduse hetkeseisund. 3
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
6. Keeleteaduse suundi Lingvistika- tegeleb loomulike keelte teadusliku analüüsiga. Võrdlev-ajalooline keeleteadus pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile,sh keelte genialoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.Deskriptiivne grammatika- kooligrammatika.Sotsiolingvistika-uurib murdeid. Tekstilingvistika, vestlusanalüüs, pragmaatika-uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälisest situatiivsetest faktoritest. Kriitiline lingvistika. Psühholingvistika- kõne tootmine ja tuvastus. Neurolingvistika. Logopeedia, kliiniline keeleteadus- uurib kõnehäireid. Areaalilingvistika- uurib , seda kuidas geograafiline positsioon muudab keelt.Filoloogia(sünonüüm lingvistile) tõlgendab vanu tekste (klassikaline filoloogia) Foneetika- kõnehäälikuline tootmine ja tuvastumine. Arvutilingvistika-keelte ehitus ja funktsioneerimine arvuti abil. Matemaatiline keeleteadus Semiootikaga- märgiteooriaga
ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus: ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat: on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiz). Aeg: deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks: seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent: (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika: uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel: on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne tähendus - ehk süsteemi tähendus; samuti kõik mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat - on keel, mis on kontaktis mõne teise keelega, ilma et ta oleks selle keele suhtes kõrgemal või madalamal positsioonil (prestiiž). Aeg - deiktiline grammatiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega Afiks - seotud morfeem. Afiksid jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks. Agent - (semantiline roll) lause osaline, kes on tüüpiliselt elus ja sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust ning teeb seda enamasti meelega või kavatsuslikult Akustiline foneetika - uurib häälelainet ja selle vahendusel edastatavate suulise kõne üksuste akustilisi omadusi Algkeel on keel, millest aegade jooksul on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi).
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Paljud lingvistid on nõus, et mentaalsed representatsioonid on olemas. Kaalukaim kinnitus on üldistusvõime. Keelesüsteemi mentaalsete representatsioonide suhe on aktuaalne just semantikas. 7. Mis on grammatika? (lk.37)!!!!!!!!!!! RASKE!!! Grammatika on keele ehituse süsteemipärane esitus, õpik ehk reeglite kogu ja keele süsteem. Keele süsteemi all mõeldakse reeglite süsteemi, mis määrab keele struktuuri ja mis ongi tegelikult keele süsteem. Selle tuuma moodustavad morfoloogia ja süntaks. Keele süsteem, nn grammatika 1 avaldub kahte moodi. Selle all võidakse mõelda struktuurisüsteemi kui kõrgemal asuvat normistikku (grammatika 1A), aga ka indiviidi poolt esimese keele omandamise käigus alateadlikult vastuvõetava grammatika avaldumisvormi ( grammatika 1B). Sel juhul räägitakse mentaalsest grammatikast. Need kaks väljendumisvormi on oma olemuselt erinevad. Esimene koosneb
Nähtusel või protsessil on struktuur, kui seda saab interpreteerida üksustest koosnevana ja need üksused on omavahel suhetes, mida on võimalik määratleda. Keele struktuursus avaldub sümbolilisuses, allsüsteemides ning allsüsteemide sisestes ja omavahelistes suhetes. Igas allsüsteemis on mitut liiki üksusi. Üksused realiseeruvad kategooriatena. Süntaksi kategooriateks on näiteks väitlaused ja küsilaused, fraasikategooriateks näiteks noomenifraas ja adjektiivfraas, morfoloogia kategooriad on näiteks käändelõpud, leksikas sõnad. Allsüsteemi struktuuri moodustavad süsteemile iseloomulikud üksuste tüübid, nendesse kuuluvad kategooriad ning kõik suhted, mis valitsevad teiste üksuste ja kategooriate vahel. Üksuste, kategooriate ja nende realisatsioonide ühise nimetusena kasutatakse terminit element. Üksuste tuvastamisel viidatakse ühelt poolt määratleva iseloomulikele omadustele, teiselt poolt selle distributsioonile.
väljendada. · elusa keelesüsteemi pidev muutumine · keelesüsteemi variantide olemasolu: · allkeeled (kirjakeel, kõnekeel), · dialekt e murre, · idiolekt (individuaalne eripära), · stiil (kõrge, madal) · kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; · keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel); · metakeele olemasolu (?) · metakeel keel, mille abil räägitakse keelest endast; keel on iseenda metakeeleks. 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse suunitlus: · üldkeeleteadus vs. deskriptiivne keeleteadus 1. üldkeeleteadus hõlmab võimalikult palju keeli korraga; 2. deskriptiivne e kirjeldav keeleteadus kirjeldab korraga ühte keelt või keelerühma; · teoreetiline vs. praktiline e. rakenduslik keeleteadus
markeeritud (nt ergatiiviga), patsient aga markeerimata käändes (absolutiivis, lõputa) ning mittesihitisliku lause ainus osaleja (S) markeerimata käändes. Skemaatiliselt: P=S; A Abstraktne/süsteemi tähendus mitte konkreetsed tähendused täpsemas semantilises analüüsis Adstraat naaberkeelte vastastikune mõju Aeg väljendab tegevuse või olukorra suhet mineviku, oleviku või tulevikuga Afiks seotud morfeem, jagunevad prefiksiteks, infiksiteks, sufiksiteks ja tsirkumfiksideks Agent lause osaline, sooritab või õhutab tagant toimuvat tegevust Akustiline foneetika uurib häälikute moodustamisel tekkivaid häälelaineid Algkeel keel, millest on kujunenud välja hulk omavahel suguluses olevaid keeli (keelepuu tüvi) Allkeel keele variant, mida kasutatakse erinevates situatsioonides (nt ametikeeled, argikeel, släng) Allofoon foneemi variant Allomorf morfeemi variant
üksustest e häälikutest; tähenduste süsteem: keelesüsteem koosneb tähendusega üksustest e märkidest). * Keelesüsteemi produktiivsus (lause või mõtte pikkus pole piiratud). * Keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled, dialekt, idiolekt, stiil) * Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus * Keele omandamine lapseeas (esimene e emakeel) * Metakeele olemasolu(?) – (Metakeel – keel, mille abil räägitakse keelest endast). 2. Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. * Sünkrooniline – uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige (ehk lingvistika). * Diakrooniline – uurib keele muutumist läbi ajaloo (ehk filoloogia).
Keele vahendusel edastatud info jaguneb kaheks: konkreetse sõnumi tähendus on semantiline informatsioon; märkide arv ning nende esinemissagedus ja -tõenäosus on statistiline informatsioon. Viipekeele puhul on esmatähtis mitteverbaalne suhtlus. Viipekeeles suhtlemine toimub zestide (viibete) kaudu, mida adressaat peab nägema, seega erinevalt tavalistest ehk audiaalsetest keeltest on viipekeel zestilis-visuaalne. Keeletasandid on: foneetika, morfoloogia, sõnavara ja süntaks. Sarnasused keeles on seletatavad: mõtlemisprotsesside universaalsuse, ühise põlvnemise ehk sugulusega, juhusliku kokkulangevuse ja laenamisega. Kõikidest või peaaegu kõikidest keeltest leiduvad omadused on absoluutsed universaalid. Keelestruktuuri kirjeldatakse grammatika kaudu. Grammatikad erinevad nii teadusliku lähenemise kui otstarbe poolest. Teaduslikud grammatikad on deskriptiivsed, laiale üldsusele
o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus) o Pragmaatika (lause tähendus teatud olukorras) Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline keeleteadus keele uurimine ühes ajas. Diakrooniline keeleteadus keele areng ajaloos. Teoreetiline Praktiline = rakendus lingvistika (nt logopeedia, tõlk)
• keelesüsteemi variantide olemasolu (allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia, morfoloogia, leksikoloogia, süntaks, tekstilingvistika, semantika, pragmaatika Keeleteaduse tüübid: • teoreetiline kt (ehk keeleteadus) – praktiline kt • diakrooniline kt – sünkrooniline kt • „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse naaberteadused ja seosed keeleteaduse valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika • Ajalugu à diakrooniline lingvistika • Semiootika à semantika
kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
üldkeel, argikeel, släng, kõrgstiil ning isikukeeled e idiolektid). Sõna ,,keel" tähendus hõlmab ka kunstlikult loodud märgisüsteeme, nt matemaatika, loogika ja arvutiprogrammide formalismid. Nende kohta kasutatakse ühist nimetust formaalkeel. Formaalkeeled on artefaktid e kunstlikult loodud. Nende kasutusalad on kitsapiirilised, põhisümbolite arv väike ja tähendused täpsed. Teist liiki formaalkeeled on rahvusvahelised abikeeled (esperanto). 2) Keeleteadus: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteadus e lingvistika (keeleuurimine) on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Keeleteadus tekkis 19. sajandi alguses. - Sünkrooniline uuritakse keelt teatud ajahetkel. Mis tahes ajaline läbilõige. - Diakrooniline uurib keele muutumist läbi ajaloo.
Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: Foneetika keeleteaduse kõige väiksem osa, teadus häälikutest. Oluline on heli, mis tekib, ja selle heli omadused. artikulatoorne foneetika tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu; akustiline foneetika uutimisobjekt on heli; auditiivne e tajufoneetika uurib heli vastuvõttu. Fonoloogia tegeleb ka häälikutega. Fonoloogia jaoks on häälik keelesüsteemi osa. Ei mõelda nii palju helile kui häälikute osale selle süsteemis. Morfeem kõige väiksem tähenduslik üksus keeles (nt jõge|de|le kolm morfeemi) Morfoloogia uurib keeles erinevaid grammatilisi osi (nt leksikaalne jõge, grammatiline de). Morfoloogia küsimus on ka, kuidas saame ühest sõnast teise. Leksikoloogia tegeleb ka morfeemitasandiga. Süntaks uurib lauset. Tüüpilises lauses on pöördeline verbivorm, mille ümber on üksused,
absoluutsed universaalid- omadused, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel adverb e. määrsõna adverbiaal e. määrus- verbi laiend, mis ei ole objekt ega predikatiiv afektiivne e. emotiivne tähendus- kui lisatähenduses sisalduv tugev emotsionaalne laeng, kutsutakse niimoodi afiks e. seotud morfeem afiksaaladverb e. abimäärsõna afrikaat- kui konsonandi hääldamisel õhuvool katkeb, kuid kulgla taasavanemisel tekib tugev vabanemismüra aglutineerivad keeled- neis on rohkesti muuteelemente, eriti sõnatüvele lisanduvaid järelliiteid. aktant e. kohustuslik nominaalne moodustaja Aktionsart- tegevuslaad aktsent- kasutatakse nii rõhu kui kõrguse kohta akustiline foneetika- kõnelemisel tekkivaid helilaineid uuriv foneetika allkeel- erinev keelekuju, nt
1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste
Keel on võimalik tänu inimese keelevõime. · Keel on üks inimese kognitiivserest võimetest, võrreldav näiteks nähemise, kuulmise jt tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes
Keel on võimalik tänu inimese keelevõimele. *Keel on üks inimese kognitiivsetest võimetest, võrreldav kuulmise ja nägemisega. Iga teaduslik lähenemine tahab liigitada ja defineerida, keeleteaduslik ka. Keel kui uurimisobjekt ja selle süstematiseerimine. -Kommunikatsioonisüsteem -keeleteaduse uurimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. Üldkeeleteadus (general linguistics) Keeledeadus ehk lingvistika. Viipekeel,, sümbolite keel, on siiski võime keelt edastada. See kuidas me keelt kasutame sõltub sellest mida kuuleme ja näeme. Keele allsüsteemid · Foneetika-hääldus, häälikud · Fonoloogia-silbid · Morfoloogia-käände lõpud · Süntaks-lausete süstemaatilisus ja liigid/liikmed. · Tekst-mis üksustest koosneb, kuidas on seotud jne. · Semantika-tähendusõpetus, · pragmaatika-kasutuse uurimine
Keele struktuuri tasandid - Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Keelel on kaks põhilist allsüsteemi häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendusi uurib semantika; häälikulist struktuuri fonoloogia. Kinnistunud sõnade allsüsteem on leksikon ehk sõnavara. Sõnade sisestruktuuri allsüsteemi nimetatakse morfoloogiaks ja lauseehituse allsüsteemi süntaksiks. Fonoloogia, morfoloogia, leksikon ja süntaks on vormilised allsüsteemid, mille üksustel on olemas materiaalne fonoloogiline vorm. Keele viie allsüsteemi suhteid kujutatakse sageli hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: semantika ;süntaks; leksikon; morfoloogia; fonoloogia. Sageli öeldakse ka, et kõrgema tasandi üksus teostub ehk realiseerub madalama tasandi üksuse kaudu
Teiste elusolendite suhtlemissüsteem ei ole nii keerukas, tal pole nii suurt hulka sõnavara ning nüansse. Keele abil säilivad suhted varasemate sugulaspõlevedega, see säilib ka raamatute ja muude dokumentide abil. Keele allsüsteemid: Foneetika-teadusharu, mis uurib häälikulist substantsi ja selle loomist ning vastuvõttu. Fonoloogia-teadusharu, mis uurib keele hälikulist struktuuri. Morfoloogia. Morfeem - väikseim tähendusega keeleüksus lauses ja liigid: 1)vabad, mis esinevad ka üksi ja seotud morfeemid 2)mis kunagi üksi ei esine; juured ja tüved ning afiksid e liited, mis jagunevad omakorda neljaks: infiks, sufiks, prefiks ja tsirkumfiks; nullmorfeem nt raamat+0. Süntaks (kreeka sõnast syntaxis 'ühendus, liit, kokkupanek') - lauseõpetus on keeleteaduse osa, mis
laenatud on sõnu. Seotud morfeeme, näiteks käändelõppe on võimalik laenata, kui samast keelest on laenatud ka sidumata morfeeme, näiteks sõnu. Eessõnade ja teiste grammatiliste sõnade laenamine on võimalik vaid juhul, kui sõna süntaktiline positsioon laenamisel ei muutu. See tähendab, et eessõna jääbki eessõnaks mitte ei muutu tagasõnaks. Kes tegelevad keelte uurimisega? Keelte uurimisega tegeleb ajalooline keeleteadus, sotsiolingvistika ja grammatisatsiooniteooria. Ajalooline keeleteadus rekonstrueerib keele varasemaid kujusid, et välja selgitada kuidas neist on tekkinud tänapäeval kasutusel olevad keeled. Sotsiolingvistika uurib, kuidas mingist vormist, mida kasutab vaid piiratud grupp inimesi, saab levinud norm terves kõnelejaskonnas ning kuidas ühiskond ja selles toimuvad muutused mõjutavad keele arengut. Grammatisatsiooniteooria tegeleb grammatiliste elementide tekkimise ja muutuste uurimisega. Näiteks sellega, kuidas eesti keele kaasaütlev kääne
•kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; •keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid: Foneetika ja fonoloogia - häälikud, foneetika tegeleb hääliku füüsilise poolega, fonoloogia uurib häälikute süsteemi Morfoloogia - sõnavormidega tegelemine. Sõna muutmine - käänded jms Leksikoloogia - tegeleb sõnavaraga, uurib tüvede päritolu Süntaks - lauseõpetus, tegeleb lausetega Tekstilingvistika Semantika - tegeleb sõnatähendusega Pragmaatika - mida mingi lause/väljend tähendab mingis olukorras. Lausete uurimine Keeleteaduse tüübid: Sünkrooniline - Diakrooniline - ajalooline, vaatab keelemuutumist ajaloos
Keel ei ole jagamatu süsteem, vaid mitmetasandiline (mitmekihiline) eriti kompleksne ja paindlik süsteem. Sellel on allsüsteemid,mis on omavahel mitmesugustes. Keele allsüsteemi all mõeldakse nähtuste hulka, mis koosneb sellele iseloomulikest põhiüksustest ja nende omavahelistest suhetest. Üksused ja nende omavahelised suhted moodustavad allsüsteemi struktuuri.Põhilisi allsüsteeme on viis. /tähesüsteem, hääliksüsteem, sõnavara e leksikon, süntaks e lauseehitus, morfoloogia ehk uuritakse väiksemaid häälikusüsteeme/ Suulises keeles antakse tähendusi edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuva mitteverbaalse suhtlusega.Tähendsüsteem ja hääliksüsteem on seega kaks selget allsüsteemi. Allsüsteemi struktuuri moodustavad vastavad üksused ja nende omavahelised suhted. Ühes allsüsteemis võivad olla ühed ja samad üksused kuuluda erinevatesse allsüsteemidesse. Fonoloogia, morfoloogia,
koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka selle arvamuse, et ajul on sektorid. Ei ole teada, kuidas keeled tekkisid. Struktuuriliselt võivad keeled siiski väga erinevada see, kuidas neis erinevatest asjadest räägitakse/kirjutatakse on erinev. Nende erinevuste ja sarnasuste kirjeldamiseks vajame metakeelt ja keeleteadus annabki selle. Metakeel oskame lugeda ja sõnu seostada selle abil Grammatika keele osa, mid pakub kõige rohkem infot inimese arengu kohta. Kõige rohkem on keeli Aafrikas, Aasias ja Austraalia ja Okeaanias keeli, sest need on kõige kauem asustatud paigad + looduslikud tingimused on nii halvad, et igas orus elab erinev grupp erineva keelega + inimestel polnud vaja liikuda ja siis keeled ei segunenud/tekkinud ühte keelt. Maailma keeled
nagu on öeldud, väide koosneb onomast ja rhemast. Metafooride mõte seisneb selles, et asjale antakse mingi teise asja nimi, Aristotelese metafoorikäsitlus põhineb arusaamal, et nimed kuuluvad asjade juurde ja ainult erandkorras, nt luules, võib neid nimesid üle kanda. 2) Aleksandria periood (Dionysios Thrax, Apollonius Dyscolus); Aleksandria koolkond sündis vajadusest mõista ja seletada Homerose tekste. Dionysius Thrax esimene kreeka fonoloogia ja morfoloogia täielik käsitlus, umbes 13 lk teksti, teemad: tähtede ja häälikute klassid, sõnaliigid, noomeni ja verbi muutmine. Grammatika sisaldab pm kõiki grammatilisi kategooriaid, mis tänapäevalgi. Apollonius Dyscolus vanim süntaks, kirjeldab, kuidas sünnib lause eri sõnaliikide sõnadest, olulisim nimisõna. Ta leiab, et ebagrammatilisus sünnib siis, kui ei ole järgitud sobivusreeglit (nt mina kasutatud teises isikus) 5. Keeleteaduse alged Roomas, antiikaja keeleteaduslike
nii grammatilise traditsiooni alusepanija kui ka selle parim esindaja. Koraan on klassikalise araabia keele mudel, kuid nagu ka sanskriti keel, fossiliseerus ja klassikaline araabia keel. Sisuliselt on Panini ja Sibawaihi grammatikad väga erinevad. Sibawaihi kirjutab pikki lauseid, annab palju näiteid ja keskendub süntaksile. Süntaks keskendub rektsioonile, sarnaneb väga vahetute moodustajate meetodile, lähtutakse väiksematest üksustest ja liigutakse suuremate poole. Morfoloogia on eraldatud süntaksist, süntaks on semantikavaba. Sibawaihi peab uurimisobjektiks ainult reaalseid lauseid. Abstraktse lause mõista puudub, see tekkis hiljem. Rõhutab kuulaja olulisust. ,,Mida kõneleja ütleb on vastus küsimusele, kas siis, kui partner tegelikult midagi öelnud ei ole." Süntaksis on ka suhtlusaspekt: kui sa alustad nimisõnaga, siis sa pead jätkama verbiga, sest kuulaja ootuseid ei saa petta. Sibawaihi süntaksile pole tolleaegses euroopas võrdset. 4. Kreeka