Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi?

Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt

Kui regulaarne on keele süsteem?

Vastus leiad õppematerjalist: Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt

Keeleteaduse ajaloo eksami konspekt (8)

Tartu Ülikool - Keeled - Keeleteadus

5 HEA

Esitatud küsimused

Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi?
Kui regulaarne on keele süsteem?
Millele see tugineb?

Keeleteaduse alused: kordamisküsimused.
1. Keele käsitlemine antiikmaailmas
a) India: Panini grammatika
Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pānini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pānin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) – avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele.
b) Kreeka
Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded).

filosoofide periood ( Aristoteles , Platon jt):
Alates 5 sajand eKr. Põhiprobleemid:

physei – thesei vastandus. Kas keel on looduslik või inimeste loodud ja kokkuleppeline? Physei pooldajad : keel on jumalate poolt antud, laps õpib keele loomulikult. Thesei pooldajad: keel püsib normide alusel, ta on välja mõeldud ning kombestiku alla käiv, kokkuleppeline.
Kuivõrd sõltub vorm tähendusest või vastupidi? Aristoteles: thesei – inimesed annavad asjadele nimed. Keel võib muutuda aga selle taga ei saa olla ühe inimese töö. Samas onomatopoeetilised (loodshääli jäljendavad) sõnad esindavad physei poolt.
Analogistid ja anomalistid: arutelu, kui regulaarne on keele süsteem? Analogistid: keel on põhimõtteliselt süsteemne, analoogiate alusel saab sõnu muuta ja seostada . Anomalistid: keeles püsivat süsteemsust pole kuna see on täis anomaaliaid ehk hälbeid, erandeid.
Platon (u 428-348 eKr) defineeris substantiivi ja verbi: substantiiv on see, mille kohta midagi öeldakse.
Aristoteles (384-322 eKr) klassikalise grammatika rajaja. Ta lõi peaaegu ammendava sõnaliikide ja lauseliikmete mõistestiku. Substantiivid (onoma) ja verbid (rhēma).

Aleksandria periood ( Dionysios Trax);
Siit sai alguse meie grammatiline traditsioon. Raamatukogu loomine ning klassikaline kreeka keele uurimine . Grammatikud Aristarchos (III/II saj eKr) ja Dionysos Traakiast (II saj eKr). Aleksandria koolkond käsitles keelt kui midagi sellist, mida saab täpselt kirjeldada. Tunti 8 sõnaliiki: nimi(sõna), tegusõna, kesksõna, asesõna, määrsõna, eessõna, artikkel, sidesõna. Ei tuntud foneetikat ega sõna sisestruktuuri.
c) Rooma .
Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks. Tähtsaimad grammatikud ja teosed: Marcus Terentius Varro (I saj e. m. a.), Donatus (IV saj m. a. j.) „Ars Grammatica“, Priscianus (V/VI saj m. a. j.) „Institutiones de arte grammatica“. Ladina keel püha jumalasõna edastamiseks. Võtsid juurde vokatiivi (Oo Jüri) ja hüüdsõna. Tegelesid hoolsalt ortograafiaga, stilistikaga, retoorikaga.
Grammatikaid:

Dionysios Thrax ( u 2. saj eKr) - vanima säilinud kreeka grammatika autor. Kõik sõnaliigid v a adjektiiv . Lause definitsioon: lause on sõnade ühendus, mis väljendab terviklikku mõtet.
Rooma keeleuurijate tähtsaim panus: ladina keele grammatika kirjeldus.
Donatus (3. saj pKr) - kaks ladina keele grammatikat: Ars major ja Ars minor . Ars minor oli mõeldud noortele õpilastele, kasutati Lääne-Euroopas isegi veel peale keskkaega.
Priscianus - Institutiones grammaticae (u 5. saj), läbi aegade enim kasutatud grammatika, on jätnud jälje ladina keele õpetamise tavadele ning mõjutanud keskaja keelefilosoofia arengut.

2. Keskaeg (skolastikud): keel, loogika ja universalism
Idee humanitaarteadustest vastandatuna reaalteadustele.
Tähelepanu keskpunktis keele ja loogika seos, fookus vormilt sisule.
    Skolastilised grammatikad (u 1100-keskaja lõpuni) - keele vormistiku kirjeldamise juurest siirduti ühtse, universaalse alge otsimisele, ja seda alget otsiti loogikas.
    Põhiküsimus: kas eri keelte aluseks on mingi universaalne struktuur, ja kui on, siis mis see on ja millele see tugineb?
    Spekulatiivsete grammatikate kogu De modis significandi – tähenduse omamise viisidest . Kõigi keelte grammatika ühesugune ning seetõttu on vajalik vaid ühe keele – ladina keele grammatika analüüs.
Keskaja Lääne-Euroopas tegeldi peamiselt ladina, araabia ja heebrea keelega.

“Jõnks” ajaloos, ka keeleuurimise ajaloos

“Pime” ja “valgustatud” keskaeg (piir u. 11. sajand)
Aristotelese õpetused (loogika) – ka keelekäsitlusse
Ülikoolid

Artes liberales→ trivium (grammatika, loogika ja retoorika) ja quadrivium (aritmeetika, geomeetria , astronoomia ja muusika )

Skolastika ja spekulatiivsed grammatikad; käsitletud probleeme

Universaalide küsimus (=tähenduse olemus)
Significatio ja suppositio
Primaarne signifikatsioon ja konsignifikatsioon
Kategoremaatililised ja sünkategoremaatilised tähendused
Modistid (“De modis significandi” – tähistamisviisdest)
modi essendi
modi intelligendi
modi significandi
“materiaalne” ja “formaalne/funktsionaalne tähistusviis

3. Renessanss : keeled on erinevad
14.-16. saj hakati väärtustama rahvuskultuure ja -keeli.
    Taustal keskaja ladinakeelse ühiskultuuri lagunemine , usupuhastus, rahvuskeelte ametlik staatus, ühtlustatud ühiskeelte areng, koloniaalriikide uued valdused mitmel pool maailmas.
     Fookuses rahvuskeelte kirjeldamine.
    Põhiidee: keeled on vormilt erinevad ja neid ei saa kirjeldada mingi universaalse malli järgi.
Renessanss: uus kultuurikeskkond, maadeavastused, uued keeled, “tegeliku” keelekasutuse arvestamise rõhutamine, rahvuskeeled, keelte arenemise idee (mis oli saanud ladina keelest?)
4. 17-18. sajand (Port Royali grammatika). Ratsionaalne keeleteadus ja universaalsed grammatikad
17.-18. saj valitsesid keeleuurimises pühad keeled.
Temaatika osas tagasipöördumine skolastiliste grammatikute juurde: otsiti keele universaalset alust.
Otsinguid püüti tõestada Euroopa keelte vormielementidega.
18. saj pööre empiirilisuse suunas, loobuti teoloogilise suunitlusega spekulatsioonidest.
Taustal maadeavastused. Arutlused eri keelte sugulussuhete üle.
Taust:
Murrang reaal -teadustes (Galilei, Copernicus, Kepler , Newton ). Empiiriline analüüs + ratsionaalne (matemaatiline) esitus. Ratsionalism filosoofias (Descartes 1596 – 1650; Leibniz 1646 –1716).
Keeleteadus:
Ratsionaalsed ja filosoofilised grammatikad. Eriliseks saavutuseks Port Royali grammatika, „Grammaire générale et raisonnéé” e „Üldine ja ratsionaalne grammatika” (1660), Prantsusmaa.

– aluseks ei võetud enam ühte konkreetset keelt.

Lähteskeem:

mõtlemine on universaalne => selle seaduspärasust kirjeldab loogika
mõtlmise sisu väljendab keel => keele struktuur peab vastama loogikale.

Karesianism: universaalsetele grammatikatele alusepanija. Keelte konkreetsed konstruktsioonid taandatakse universaalsele alus-struktuurile. Keeled realiseerivad universaalseid struktuure erinevalt.

Universaalsed keeled. 1668 John Wilkins „ Essee filosoofilisest keelest“; keele mõistline analüüs. 18. saj:

huvi „juurte „ vastu kui uus dimensioon ; J. G. Herder (1744 – 1803 ) „Keele tekkimisest“ 1772 (Keel on inimesele bioloogiliselt omane, selle põhjuseks on geneetiline mutatsioon . Keel on päritav);
filosoofiliste grammatikate jätk; James Harris „Hermes ehk filosoofiline uurimus keelest ja universaalsest grammatikast“ 1751.

Esimesed tõsised kased keeli võrrelda.
5. 19. sajand
Murrang keeleteaduses. Keele olemuse otsimine ajaloo kaudu
Võrdlev-ajalooline, laiemalt diakrooniline keeleuurimine.
18.-19. saj vahetus - huvi pöördumine keelte ajaloo, muutumise, aga selle kaudu eriti nende suguluse vastu.
18. saj lõpp - võrdlev-ajaloolise keeleteaduse teke.
János Sajnovic (1733- 1785 ) tõestas leksikaalse ja grammatilise võrdluse abil (1770), et ungari ja lapi keel on geneetilises suguluses.
Sir William Jones Calcuttas Royal Asiatic Societys loeng (1786), näitas, et sanskriti, ladina, kreeka ning germaani keeled on omavahel suguluses.
a) võrdlev-ajaloolise keeleteaduse sünd ( Rask , Bopp, vennad Grimmid);
Uue keelematerjali avastamine. Esmatähtis keelkondade selgeks tegemine. Taust:
- William Jones: Sanskriti ja ladina keele võrdlemine
- Friedrich Schlegel: sanskrit ja keelesugulus
- avastatakse ungari keele sugulus soome ja lapi keelega.
Rajajad :
- Franz Bopp (1791-1867): põhiline alusepanija. uurimus (1816), mis tõestas, et sanskriti, kreeka, ladina, pärsia ja germaani keelte verbide muutmine on sarnane ning et sellel on sama päritolu. Sanskriti ja indoeuroopa keelte konjugatsioonisüsteemi võrdlemine. Indoeuroopa keelte võrdlev grammatika.
- Rasmus Rask (1787-1832): indoeuroopa keeleuurimise rajajaid , uurimisobjektiks vanaislandi keel ja teised skandinaavia keeled. On kirjutanud ka saami , hispaania , itaalia, muinasfriisi ja Lääne-Aafrika akra keele grammatika. Etümoloogia, keelte sugulus, germaani keeled
- Jacob Grimm (1785-1863): saksa keeleteaduse rajajaid. „Saksa keele grammatika” (1819). Võrdlev ülevaade kogu germaani rühma ( gooti , saksa, hollandi, inglise, friisi ja Skandinaavia) keelte grammatilistest iseloomujoontest. Parandatud trükis (1822) ülevaade germaani ja teiste indo-euroopa keelte konsonantide vahekordadest → Grimmi seadus.
b) Wilhelm von Humboldt (1767-1835) - Üldkeeleteadus, keeletüpoloogia.
1888 – Göttingeni ülikooli filosoofiat õppima, töötas diplomaadina, Preisi haridusministrina
Asutas nt Berliini ülikooli (kannab seni Humboldti nime: Humboldt-Univesität)
Alles 1819 asub täie jõuga keeleteadusega tegelema
1820 Berliini Akadeemias programmiline loeng “Keelte võrdlevast uurimisest keele erinevatest arenguetappidest lähtuvalt”
1820- 1830 esitab ulatusliku programmi keelte uurimiseks, haarates üle maailma erinevat tüüpi keele ( mille kohta oli ka ise rohkesti materjali kogunud diplomaadiaastate jooksul)
sanskrit – baski – kaavi ( Jaava saarel seks ajaks välja surnud kultuurkeel)
“avada neis keelte realiseeruv maailmanägemus, inimvaimu avaldus”
3- köiteline “Kaavi keelest Jaava saarel”, 1836 – 1839 Sellest tuntuim pikk sissejuhatus, ilmunud ka omaette teosena:
“Inimkeelte ehituse erinevusest ja selle mõjust inimsoo vaimsele arengule”
Keeleteaduslik kontseptsioon

keel kui tegevus, energeia, mitte produkt, ergon
keele sisevormi õpetus
keel ja maailmapilt, Weltanschaung; “vahemaailm”; keel vormib inimese mõtlemist, keel vormib inimese käitumist

Üldkeeleteaduse rajaja.
Uuris Jaava saare kaavi keelt.

Keele, mõtlemise ja kultuuri vahel valitseb tihe seos→ etnolingvistika e antropoloogilise lingvistika lähtekoht.
Keskmes keele sünkrooniline uurimine.
Võrdles keeli analüütiliselt, arvestamata geneetilist sugulust→ tüpoloogilise lähenemise lähtekoht.

Keelte tüpoloogiline liigitus Humboldti järgi:
1. Isoleerivad keeled – nii grammatilised vahekorrad kui ka süntaktilised funktsioonid on väljendatud enamasti sõnade järjekorra abil. Puuduvad seotud morfeemid. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad tervikud. N: vietnami ja hiina keel.
  N: vietnami keel
  Tôi   àn      cam.
  Mina söö- apelsin        ´sõin apelsine´
  Tôi    làm hai      tôi.
  Mina tee- kahju   mina ´ tegin endale haiget´
  làng tôi
  küla mina ´minu küla´
2. Aglutineerivad keeled – grammatilisi vahekordi väljendatakse mitmesuguste keeleelementidega, mis liituvad üheks sõnaks ja millel on alati omaette kindel tähendus ja iseseisev olemus. Tüvesid ja lõppe kokku liimiv keel. Kasutab rohkesti seotud morfeeme, mis liituvad muutumatu sõnatüvega. Samale tähendusele vastab samakujuline tunnus/lõpp. N: türgi keel.
  Näide türgi sõna adam ´mees´ käänamisest (Comrie 1989)
               Singular            Plural
  Nominative adam  adam-lar
  Accusative adam-i  adam-lar-i
  Genitive     adam-in  adam-lar-in
  Dative        adam-a  adam-lar-a
  Locative     adam-da  adam-lar-da
  Ablative     adam-dan  adam-lar-dan

3. Flekteerivad (fusiivsed) keeled – grammatilise tähenduse muutused väljendatakse keeleelementdega, mis liituvad juurele ja sulavad sellega kokku, kuid millel pole iseseisvat olemust. Rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Tunnuste ja lõppude eristamine on seetõttu raske, peaaegu võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme.
Näiteks ladinakeelne lause Puellam bellam amo ´ma armastan ilusat tüdrukut´ tähistab noomeni ja adjektiivi lõpp –am naissugu , ainsust ja akusatiivi. Flekteerivateks keelteks on veel nimetatud vene, antiik-kreeka ja sanskriti keelt.
4. Polüsünteetilised keeled - näideteks tuuakse tavaliselt eskimo e innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika põlisrahvaste keeled, nt kvakiu keel ja seneka keel. Väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Sõna ja lause vahe ei ole selge.
    N: Baffini saare eskimo keel (Ireland 1989)
    Tavva-guuq      ikpiarju(q)-ku(t)-Luni-tigualaka-      mi-
    Then they say work -bag   by    while she swept up LOC (from)
    uk       takanu-                     nga ikijaq-    tuq-Luni     qaja(q)r-mun
    POSS that one there below her way out she   while kayak     towards
    ´Then suddenly, she swept up her work-bag from its place below her as she went out towards her kayak`

c) August Schleicher (1821-1868): (arendaja) - Idee keelkondadest.
(Taustal Darwini liikide evolutsiooni teooria)
Naturalism, keelepuu , tüpoloogia. Keel on elav organism, mis ei sõltu inimesest. Keele arenemistee tingivad üldbioloogilised evolutsiooniseadused: keel sünnib, elab teatava aja, annab elu teisele, nooremale keelele, mis aja jooksul astub tema asemele. Keelel, nagu inimeselgi, on sugupuu, st ühine esivanem, millest on arenenud arvukad järglased nagu puu harud.
Võimalik rekonstrueerida üksteisest eraldunud sugulaskeelte varasemaid algkujusid e algkeeli, millest moodustuvaid ahelaid nimetatakse keelepuuks (Stammbaum).
19. sajandi keskpaiga ilmselt mõjukaim komparativist – keeleteadlane

teoorias: lingvistiline naturalism: keel on nagu elusorganism

- keelekirjelduses: „keelepuuteooria“ (sks Stammbaumtheorie)
- (indoeuroopa) algkeele rekonstrueerimine
- keeletüpoloogia arendamine : isoleerivad, aglutineerivad, flekteerivad keeled ja nende seos keelte arenguastmetega : kristallid, taimed, loomad; morfoloogiline klassifikatsioon sõna vormi ja selle rolli järgi süntaksis; tegeles juba Humboldt; (hiljem lisandunud inkorporeerivate keelte tüüp ajab sõna ja lause ehituse suhte segi)
Töid:
Indogermaani keelte võrdleva(te) grammatika(te) kokkuvõte 1861
Leedu keele grammatika käsiraamat 1856
d) noorgrammatikud (absolutiseerisid keele ajaloo).
19. sajandi teine pool-20. saj algus. Noorgrammatikud (Junggrammatiker). Vormistajad. Teaduslik rangus, absoluutne historism.
Karl Brugmann (1849-1919), August Leskien (1840-1914) ja Hermann Paul (1846-1921)→ Prinzipien der Sprachgeschichte

Kriitika senise keeleteaduse põhimõtete ja meetodite aadressil.
Leskien: ükski keeleuurimus, mis ei ole ajalooline, ei saa olla teaduslik.
Üritasid viia häälikuloo uurimise võimalikult reaalteaduslikele alustele .
Arendasid keelenähtuste ajaloolise uurimise tehnikat .
Sündisid mitmed uurimisalad – murdeuurimine, keelegeograafia, foneetika jt.
Keel kui tervik, keele olemus, kadus vaateväljast.

6. Strukturalismi sünd (Baudouin de Courtenay, Sassure) ja edasiareng Praha koolkonnas ( Jakobson ): Strukturaallingvistikaga – keel on terviksüsteem, mille ajalugu uurida on tarbetu.
Foneetikud olid juba teinud märkimisväärseid edusamme 19. sajandil. 1877 avaldatud raamatus Handbook of Phonetics tegi Henry Sweet vahet häälikutel, mille erinevus sõltub kontekstist ja neil, mis on erinevad „iseenesest“. Sama erinevus võib ühes keeles olla distinktiivne ja teises mitte. Foneemi mõistet tal veel ei olnud, see tuli esimest korda Baudouin de Courtenay 1893 publitseeritud foneemiteoorias, mille ta tõenäoliselt oli formuleerinud juba varem (st Tartus, sest BdC töötas Tartu ülikoolis 1883-1893). Saussure tundis BdC töid ja pidas teda üheks vähestest, kes keeleteooria kohta midagi olulist on öelnud.
20. sajand - ajalooline keeleteadus kaotab oma juhtpositsiooni, juhtima asub deskriptiivne (sünkrooniline) keeleteadus. Cours’i ilmumine oli nagu Kopernikuse revolutsioon keeleteaduses.
Coursist ilmus 3 trükki ja pärast seda on avaldatud just seda kolmandat, paljude kommentaaridega.
Strukturalismi järgi: Keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ja struktuur, ja selle struktuuri kirjeldamine, pidades silmas tervikut , on keeleteaduse põhiülesanne.
Selge vastandus noorgrammatikute atomistlikule lähenemisele.

Antihistorism
Keele ja kõne eristus
Keel on vorm, mitte substants

Ferdinand de Saussure (1857-1913)
Cours de linguistique générale (1916) - avaldasid Saussure´i õpilased. Aluseks oli tema peetud üldkeeleteaduse loengute materjal.
Strukturalismi põhitõed:

Keele kui süsteemi ( langue ) ja kõne ( parole ) vastandus
Sünkroonilist ja diakroonilise uurimise vastandus. Keeleteaduse tuum on sünkrooniline uurimine.
Keelel on struktuur. Struktuur on kooslus, mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtustest, mis üksteisest erinevad ning on määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad.

Veel Saussure’i põhiideid:
- keelemärgi olemus: signifiant ( signifier , vorm, tähistaja); signifie (signified, tähendus, tähistatu), nende vahel on arbitraarne ehk konventsionaalne seos;
- keel kui sotsiaalne (mitte psühholoogiline või mentaalne) fakt (Durkheimi „kollektiivse teadvuse“ mõju);
- sünkroonilise ja diakroonilise keeleteaduse järsk eristamine (S. eitab diakroonia igasugust relevantsust sünkrooniale)
- langage: langue ja parole
- iga langue on kirjeldatav teatud ajahetkel
elementidevaheliste suhete tervikuna - struktuurina.
Iga keele element on kirjeldatav võrrelduna teistega , mitte absoluutselt.
Meillet (Saussure’i õpilane): keel on süsteem où tout se tient (kus kõik hoiab kokku).
Keel on vorm mitte substants.
Elemendid suhestuvad kahel viisil: süntagmaatiliselt ja paradigmaatiliselt (assotsiatiivselt).
Paradigmasid hoiab koos kontrast .
- keele duaalsus igas aspektis:
artikulatoorne- akustiline
häälikud ja tähendus
indiviid ja ühiskond
keel ja kõne
materiaalne ja ideaalne (mittesubstantsiline)
assotsiatiivsed ja süntagmaatilised suhted
sünkrooniline ja diakrooniline
Saussure on olnud tohutu mõjuga antropoloogiale, ajaloole, kirjanduskriitikale jne.
Saussure’ i seisukohad andsid kõige kiirema tulemuse fonoloogias.
Praha koolkond 1920- 30ndad : Nikolay Trubetzkoy, Roman Jakobson, Vilem Mathesius.
Häälikud kuuluvad parole’i, foneemid langue’i.
Foneemid on kirjeldatavad distinktiivsete tunnustena. Foneemidel on esinemispiirangud (näiteks inglise keeles on helilise/helitu klusiili kontrast nii sõna alguses, keskel kui lõpus, va sõnaalgulise /s/-i järel (kus neutraliseerub); sama kontrast neutraliseerub saksa keeles sõna lõpus).
Häälikute kirjeldamine distinktiivsete tunnuste hulgana ei olnud uus, uus oli ettekujutus foneemist kui langue’i kategooriast, mis realiseerub kõnes allofoonidena.
Praha koolkond alustas distinktiivsete tunnuste kirjeldamist ka prosoodiliste fonoloogiliste ühikute puhul (pikkus, rõhk, intonatsioon , toon). Praha koolkonna liikmed tegelesid ka paljude muude keeleteaduse aladega, näiteks stilistikaga. Hästi on tuntud ka Jakobsoni vene käänete analüüs. Praha koolkonnast veel markeerituse teooria, teema/reema jm.
Ajaloolisele keeleteadusele mõjus foneemiteooria oluliselt: eraldiseisvate häälikute muutuse asemel hakati uurima foneemisüsteemide muutusi.
Euroopas ilmus mitmeid puhtsünkroonilisi keeleteaduse põhiteoseid, näit Jespersen Language , Hjelmslev, Bühler Sprachtheorie.
Tekkis ka filosoofide ja loogikute huvi keele vastu.
7. Keelelise relatiivsuse teooria tekkimine 20. sajandi I poolel ( Boas , Sapir , Whorf).
Taust: 19. sajandil alustati uurimisreise kaugete maade ja kultuuride juurde. Juured saksa romantikute juures. Jätkab liini Praha koolkond – strukturalistid – Roman Jakobson. Anders Johan Sjögren (1792-1855) - Vene tsaarilt saadud rahaga tegi aastatel 1824-1829 üle 10 000 km pikkuse uurimisreisi marsruudil Karjala - Lapimaa -Põhja-Venemaa-Koola poolsaar-Arhangelsk- Mezen -Perm-Kaasan-Sankt- Peterburg .
Castrén oli 1840. aastatel peaaegu terve kümnendi Siberis, kus uuris ligi 15 keelt nende kultuurikontekstis. → suulise keele uurimismetoodika rajajad, taustal antropoloogilise lingvistika teke. Hiljem sarnane suund USA-s.
Herder: Igal keelel oma vaimne individuaalsus.
Humboldt: keelte tüpoloogiline liigitus. Keel on rahvuse vaim, mõtteviisi erinevus on kooskõlas keele erinevusega. Keeled pole võrdsed, kõige „paremad” keeled on fleksioonkeeled – kreeka, ladina, sanskriti, saksa.
Franz Boas (1858-1942): importis need ideed Ameerikasse. Boase järgi väljendab iga keel ainult osa tervikmõttest. Inimesed ja keeled on potentsiaalselt võrdsed. Iga keelt tueb vaadelda vastavalt selle enda loogikale (lähtumata indoeuroopa keeltest).
Edward Sapir (1884-1939): Ideed toetavad Boase omi, lisanüansina mõte, et keeled loovad erineva reaalsuse.

Benjamin Whorf ( 1897 -1941): lisas olulise täienduse: avatud ja peidetud kategooriad (krüptotüübid) – varjatud kategoriseerimine. Jagas Sapiri ja Boasega inimkonna psüühilise ühtsuse usku. Standard Average Europeani halvustus.

8. Strukturalismi edasiareng 20. sajandil keskel (Bloomfield).
Leonard Bloomfield: (1933) Language. Biheivioristliku keeleteaduse tuntuim esindaja. Uurija ei tohi midagi enda poolt lisada – keele kohta saab öelda ainult seda, mis on objektiivselt registreeritav.

stiimul -> reaktsioon
foneemi & morfeemi mõisted. Süntaks.
Distributsioon – tegeleb mitte operatsioonidega (kuna need pole nähtavad) vaid sellega, mida teatud kontekstis on näha.
empiirik

9. Noam Chomsky – generativism : keel ei ole abstraktne struktuur, vaid üks inimese võimeid.
Noam Chomsky (s 1928), generatiivse grammatika looja, mis oli algselt väga õnnestunud keelekirjelduse esitamise vorm – matemaatikast laenatud formalisatsioon.
„Syntactic structures” (1957)
„Aspects of the theory of syntax” (1965)
Generatiivse grammatika ülesandeks on esitada/genereerida reeglid, mis määravad lausete struktuuri ja nende moodustamise.
Genereerimise reeglid e transformatsioonid
Transformatsioonigrammatikas on lausete struktuuri esitamiseks kaks tasandit:
• fraasistruktuuuritasand
• transformatsioonitasand
Generativismi põhiteesid:

Keelt esitatagu rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõiki antud keele grammatilised (õiged) laused .
Keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni (eeldus et inimene oskab oma emakeelt perfektselt)
Süva- ja pindstruktuuri eristamine. (kogu tähendus on olemas juba süvastruktuuris, kui ei ole veel keelelist realisatsiooni)
Keeleõppimise võime on pärilik.
Keel ei ole valmis kogumite hulk vaid see on protsessiline
Kompetentsi mõiste – keel on loominguline võime.
Keel on autonoomne
Rekursiivsus – lausel saab olla lõputult genereeriv võime.

10. Muutused keeleteaduses 1960.-70. aastatel ( kognitiivne lingvistika, sotsiolingvistika , keeletüpoloogia, pragmaatika , diskursuseanalüüs, kõneetnograafia).
Kognitiivne lingvistika – protest Chomskyle.
Langacker 1987 Foundations of Cognitive Grammar
- keel ei ole autonoomne kognitiivne võime;
- grammatika on mõistestamine;
- keelelised teadmised tekivad keelekasutusest ( knowledge of language emerges from language use) Croft & Cruse 2004
Sotsiolingvistika – vastandub Chomsky ideele, et keel on üks, ühine, autonoomne keelesüsteem. Keelelise vastanduse käsitlus. Keeleline variatiivsus ühtse keelesüsteemi asemel. 1970. alguses sotsiolingvistika teke: William Labov „New Yorgi inglise keel“ 1966. Labov ( 1971 ): on selge, et paljudele lingvistidele on Chomskylik competence/performance eristus vajalik selleks, et jätta uurimise alt välja ebamugavad teemad.
Keeletüpoloogia – vastandub Chomsky generativismile eelkõige uurimismeetodi poolest (ei põhine oma emakeele tunnetusele). Püüab klassifitseerida teatud tunnuste järgi võimalikult paljusid maailma keeli, asju paratamatult lihtsustades. Alguse sai Humboldtist. Keelelise relatiivsuse teooria liini jätk. 1963 Joseph Greenbergi artikkel sõnajärje tüpoloogiast, seejärel energiline universaalide uurimine: kaasaegse keeletüpoloogia sünd, üks funktsionaalse keeleteaduse baaslähenemisi.
Keelefilosoofia – 1960 ndatel keelefilosoofia kaudu pragmaatika teke,
Lingvistiline pööre filosoofias:
Loogikud Frege , Russel, Wittgenstein , Quine. Keel oli nende jaoks paradokside lähe ja sellest püütigi üle saada. Näiteks Gottlieb Frege (1848-1925)
a) referentsi probleemid (kuidas tegelikult toimub viitamine ?) Hesperus is the Evening Star vs. Hesperus is Hesperus
b) uskumused ja tõde De re (vastavalt viidatud objekti omadustele) ja de dicto (vastavalt uskumustele) interpretatsioonid, vrdl
Of Hesperus John believes that it is the Evening Star.
Of Evening Star John believes that it is Hesperus.
Tõeväärtusteooria.
Klassikaline pragmaatika – keelefilosoofiast arenenud. Kõneaktititeooria (Austin, Searle) ja implikatuuriteooria (Grice) olid reaktsioon tõeväärtusteooriale. Põhilähenemine Chomskylik.
Diskursuseanalüüs – Hõlmab kogu tekstide hulka, mis ühiskonnas käibel on; mitme osapoole tekst. Seotud sotsiolingvistikaga. Uuritakse üksusi, mis on suuremad kui lause. Näiteks Halliday ja Hasan Cohesion in English 1976, van Dijk Text and Context 1977 (tekstide makro- ja mikrostruktuur )
Kõneetnograafia (sh konversatsioonianalüüs) – Keskendub eelkõige suulisele argisuhtlusele. Lähtutakse hoolikalt dokumenteeritud & salvestatud materjalist.
Gumperz & Hymes „Ethnography of Communication “ 1964 – alusteos, millest alates antropoloogilised lingvistid on pidanud oluliseks hoolikalt dokumenteeritud suhtlussündmuste kirjapanekut.
Hymes: Whorf’i moodi relatiivsus on sekundaarne , primaarne on erinevus keele haaratuses sotsiaalsesse ellu.
Silverstein: teine lingvistilise relatiivsuse printsiip. Kui kahe erineva keele pragmaatilised reeglid on erinevad, võib see tähendada indeksikaalsete elementide erinevat tõlgendust ja seega erinevalt konstrueeritud reaalsust.
Kõneetnograafia tuummõisted (Duranti 1999):
1. sooritus (performance)
a) Chomsky
b) Austin
c) Jakobson
2. indeksikaalsus (indexicality)
3. osalus (participation)
12. Keelte sugulus ja selle määramine.
Genealoogiline liigitus ehk geneetiline liigitus – käsitleb keelte sugulus- ja põlvnemissuhteid, mida esitatakse tihti keelepuu vormis. See on süsteem, mis otsib algkeelt ning sellest arenenud tütarkeeli. Tütarkeeled muutuvad aja jooksul aina erinevamaks ning kui need omavahel eriti kokku ei puutu , muutuvad need (murded) erinevateks iseseisvateks keelteks. Meetodi olulisim osa on sugulaskeelte häälikuloo väljaselgitamine. Sageli ei ole sugulussuhteid võimalik kirjalike tekstide andmete abil välja selgitada – sel juhul tuleb algkeele põhisõnavara ja sturktuur rekonstrueerida tütarkeelte sarnasuste ja erinevuste võrdlemise teel. Sugulaskeelte sarnasuse põhjus võib paraku olla ka muus kui suguluses, tegu võib olla ka juhusliku kokkulangevusega, laenamise või universaalsete tendentsidega. Sugulushüpoteesid nõuavad seega väga hoolikat kontrollimist ning üha rohkem võrreldakse tõese informatsiooni saamiseks ka erinevate teadusharude tulemusi (ajalugu, arheoloogia , geograafia, geneetika ..)
13. Pidžin- ja kreoolkeeled.
Pidžinkeeled on keelekontaktide kaudu tekkinud segakeeled, milles sõnu ja konstruktsioone võetakse eri lähtekeeltest (eriti võõrvallutajate keelest).Pidžinkeel tekib tavaliselt siis, kui kolooniate põliselanikud tahavad suhelda võõrvallutajate keeles ning lihtsustavad seda, laenates sinna samal ajal enda emakeele konstruktsioone ja sõnu. Tihti kasutatakse mõistet „pidžiniseeruma”, kuna tegu on protsessiga. Kui kogu ühiskond on sellise keele omaks võtnud ning sellele on tekkinud püsiv struktuur, on pidžinikeel iseseisvunud, temast on saanud kreoolkeel . Kreoolkeel on pidžinikeel, mida mõned lapsed õpivad emakeelena (seega temast on saanud loomulik keel). Pidžinikeele aren kreoolkeeleks on kreoolistumine. Paljud kreoolkeeled põhinevad endiste suurte koloniseerijate, prantslaste ja inglaste keelel. Maailma keelte loendis on umbes 100 pidžin- ja kreoolkeelt.
14. Viipekeeled .
Viipekeeled on vastupidiselt suulistele (oraal-auditiivsetele) žestilis-visuaalsed. Viipekeele olulisim vorm on loomulik viipekeel – seda on sünnipärased kurdid kasutanud loomuliku esimese keelena väga ammustest aegadest . Eri maade viiepekeeled on erinevad ja ei ole vastastikku arusaadavad (universaalset viipekeelt ei ole olemas, tihti vajatakse tõlget ühest viipekeelest teise). Eestis on 2 viipekeelt: eesti viipekeel (kurtide iseseisev keel) ja viibeldud eesti keel (kurtide ja kuuljate vahelise suhtluse jaoks). Simultaanviiplemine – kui viibeldakse koos sama keele kõnelemisega. Kereem – viipe struktuuri üksus, mis vastab foneemile. Viipekeeltest tuleb lahus hoida sõrmendamissüsteeme, mis on seotud vokaalse keelega ning igale foneemile või kirjamärgile vastandub oma sõrmend. Sõrmtähestikud on nagu morse märgisüsteem, see on viipekeele abisüsteem (nende asjade ütlemiseks milleks veel oma viibet pole, nimed vms). Pimekurdid kasutavad puudutustel põhinevat taktiilset keelt, mida võib nimetada käest-kätte viiplemiseks.
15. Ühiskonna mitmekeelsus .
Suurima kõnelejate arvuga keeled on mandariinihiina, inglise ja hispaania keeled.
Keelkond: Indoeuroopa keelkond
Keelerühmad:

Germaani

GOOTI, rootsi, norra, taani, fääri, islandi, läänegermaani, inglise, saksa, friisi, hollandi, flaami, afrikaani.

Balti

Leedu, läti

Slaavi

Vene, valgevene, ukraina , poola, tšehhi, slovaki, bulgaaria , sebia- horvaadi , sloveeni, makedoonia

Keldi

Iiri, gaeli, kõmri, bretooni

Romaani

LADINA, itaalia, hispaania, katalaani, portugali, prantsuse, provansi, retoromaani, sardiinia , rumeenia .

Indoiraani

SANSKRITI, hindi , bengali, pundžabi, marathi, urdu, gudžarati, bihaari, sindhi, nepali , singali, pärsia(farsi), kurdi, putšu (afgaani)

Kreeka

Vana-kreeka, kreeka.

Albaania
Armeenia

Keelkond: Uurali keeled
Keelerühmad:

Saami keeled

Lõunasaami, Umea saami, Pitea saami, Lulea saami, põhjasaami, Inari saami, Kemi saami, koltasaami, Akkala saami, Kildini saami, turjasaami.

Läänemeresoome keeled

Liivi, eesti, vadja , soome, isuri (ingeri), karjala, aunuse, lüüdi, vepsa

Mordva keeled

Ersa, mokša

Mari keeled
Permi keeled

Udmurdi, permikomi , sürjakomi

Ugri keeled

Ungari, mansi, handi

Samojeedi keeled

Nganassaani, eenetsi , neenetsi, juratsi, sölkupi, kamassi, matori.
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 241 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-05-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

241 laadimist Kokku alla laetud

8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

polynasia Õppematerjali autor

Aine "Keeleteaduse alused" II osa "Keeleteaduse ajalugu" eksamikonspekt (India, Kreeka, Rooma, Renessanss, 17-18 sajand, Üldkeeleteadus ja Humboldt, Võrdlev-ajalooline keeleteadus, Strukturalism, Generativism (Chomsky), sotsiolingvistika jne.)

keeleteadus lingvisitika

Sarnased õppematerjalid

doc

Keeleteaduse alused

On keeli, kus igal sõnal on oma kirjamärk e. ideogramm; on keeli, kus kasutatakse silbimärke, ja keeli, kus pannakse eraldi kirja kõik häälikud või osa häälikuist. Kirjamärgid ehk grafeemid ja häälikusüsteemi üksused ehk foneemid ei pruugi neis keelis täielikus vastavuses olla, kus häälikumärke kasutatakse. Loomulik keel pärandub suulises vormis ühelt sugupõlvelt teisele. Ainult surnud keel säilib üksnes kirjlike mälestiste vahendusel. 2. Keeleteaduse suundi (üldkeeleteadus, võrdlev-ajalooline keeleteadus, keeletüpoloogia, neurolingvistika, psühholingvistika, sotsiolingvistika, kognitiivne lingvistika, vestlusanalüüs, arvutilingvistika). (Loengus räägitu ja õpikus kirjutatu mahus) 1)üldkeeleteadus: Üldkeeleteadus hõlmab keeleteaduse teooria ja metoodika. Tema uurimisobjektiks on põhimõtteliselt kõik maailma keeled, keelte üldised struktuuripõhimõttd ja keeletevahelised erinevused

Keeleteadus

doc

Keeleteadus

Avastati 18 saj koloniseerijate poolt, pärineb 5 või 4 sajandist eKr. Kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale hääldus!). Koosneb 8 raamatust. Pnini keeledefinitsioonid on peaaegu valemid, lühidad ja lihtsad. Kõik see viitab faktide äärmiselt täpsele uurimisele. Pnin on kirjeldanud klassikalist sanskriti keelt 4000 definitsiooniga. Pani aluse võrdlev-ajaloolise keeleteaduse tekkele (sanskritoloogia 19. sajandil) avastati, et sanskriti keel on sugulaskeel ladina ja kreeka keelele. b) Kreeka Kreeka tõi keeleteadusesse küsimuse keele olemasolust (kuivõrd on ta bioloogiline) ning grammatilise süsteemi (sõnaliigid ja käänded). c) Rooma. Midagi otseselt ei uuendanud. Ladina keele võiduaeg. Grammatika võtsid üle kreeka keelest. Kanoniseerisid ladina keele kirjelduse ja selle kaudu keelte kirjeldamise vormi üldse pühajs asjaks

Keeleteadus alused

doc

Keeleteaduse alused kevad

1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); India keeleteadus tekkis vajadusest õigesti retsiteerida ja interpreteerida veedasid; keelekasutus standardiseerus, hakati eraldama sõnu, tüvesid ja foneetilisi ühikuid. 6. sajandil eKr jõuti süstemaatilise tähestikuni. Olulisim india keeleteadlane Panini (4. saj eKr) tuletas sanskriti keele grammatika morfeemi juurtest; tema grammatika koosneb 4000 reeglist e suutrast (seitse käänet; morfosüntaktilised reeglid verbi- ja nimisõnavormide moodustamiseks; sõna lõplik kuju saadakse morfoloogiliste

Keeleteadus

docx

Keeleteaduse alused

Veedade periood 1300 800 eKr, veedad on Vana-India religioossed tekstid klassikalises sanskriti keeles, hinduismi aluseks Panini elas u 400 a eKr, tal on u 4000 suulist reeglit, mis kirjeldavad tolle aja ülikute kõnekeelt, reeglid sisaldavad abisümboleid, mis ei tähenda väljaspool grammatikat midagi, need on lühikesed, kokkusurutud, tihti 1-2 sõna. Panini reeglite liigid: definitsioon, grammatikareeglid, sh väljendusreeglid, kombineerimisreeglid, asendusreeglid. 2. Hiina: keeleteaduse alged Confuciuse õpetuses: ,,nimede parandamine" Confucius oli esimene filosoof pidas oma eesmärgiks luua tublide ja kompetentsete meeste klass, kes oma tegutsemisega tooks maale rikkuse ja rahu. Nimede parandamine pigem n-ö asjade parandamine, sest asjad muutuvad ja muutuvad ka sõnade tähendused, seega peegeldavad tähendused varasemat asjade seisu mida vittu. 3. Araabia: Sibawaihi grammatika Araabia kultuur sündis islami usuga 7. saj keskel. Tihti öeldakse, et araabia

Kirjandus

pptx

Keeleteaduse alused ülevaade

Absoluutsed universaalid= leiduvad kõigis keeltes NT vokaalide konsonantide olemasolu, jaatus eitus, arvu kategooria Statistilised universaalid= pigem tõenäolised NT pole teada keeli, kus eitust väljendataks sõnajärje muutmisega, kuid see pole välistatud. Grammatikad Keelestruktuure kirjeldatakse grammatika kaudu, nende otstarbed: Deskriptiivne ehk kirjeldav-enamasti teaduslikud grammatikad Preskriptiivne- ettekirjutav: kooligrammatikad Keeleteaduse harud ÜLDKEELETEADUS tekkis 20 saj: teooria, meetodid, keelte või keelkondade üldised probleemid, erinevused, sarnasused, teooriate, mallide rakendatavus jne. FILOLOOGIA eeldab keele , kirjanduse, kultuuri uurimise ühtsust Enne 20 saj oli keeleteadus valdavalt diakroonne Keeleteaduse harud Võrdlev-ajalooline keeleteadus uurib keelte sugulussidemeid. Oletus: sugulaskeeled on arenenud algkeelest, ühest allikast KONTRASTIIVNE keeleteadus uurib keeli, arvestamata nende sugulust.

Kirjandus

docx

Keelesemiootika

Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Sõnamoodustus on see osa keeleteadusest, mis uurib sõnade moodustamist kas tüvimorfeemide omavahelise liitmise teel. Mõnikord peetakse tarvilikuks eristada fonoloogia ning (laiemas tähenduses) morfoloogia vahepealse alana veel eraldi valdkonda morfofonoloogiat.Seda keeleteaduse osa, mis tegeleb sõnadest ja sõnavormidest kõrgemale jäävate keelesüsteemi tasanditega, nimetatakse lauseõpetuseks ehksüntaksiks. Keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega tegelevat osa keeleteadusest, st fonoloogiat, morfoloogiat ning süntaksit kokku nimetatakse grammatikaks. Sõna on niisiis morfoloogia ning sõnamoodustuse kõrgeim tasand ja süntaksi madalaim tasand

Semiootika

docx

Üldkeeleteadus, kordamisküsimused ja vastused eksamiks

o Duaalsus (kaks liigendust) o Tähendus/vorm o Fonoloogiline süsteem o Produktiivsus (uute sõnade/liitsõnade/lausete moodustamine) o Metakeel (Objektikeele kirjeldamiseks kasutatav keel, teoreetilised mõisted) o Elusa keele süsteemi pidev muutumine o Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus o Keelesüsteemide variantid o Keele omandamine lapseeas 2 Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: o Foneetika (kõne füüsika) ja fonoloogia (keeleteadus, häälikud) o Morfoloogia (sõnade muudatused) o Leksikoloogia (sõnavara, tüved, sõnade päritolu) o Süntaks (Lause õpetus) o Tekstilingvistika (tekst) o Semantika (tähendus)

Üldkeeleteadus

doc

Keeleteaduse alused kevad kordamisküsimused 2016

küsimusest) 3. 10 terminit või nime kordamisküsimustes paksus kirjas olevate mõistete ja nimede hulgast – vastata ühe lausega. Isikute ja ajalooliste nähtuste puhul palun kirjutada ka sajand (20. sajandi puhul kas esimene või teine pool). Võimalikud on ka loomingulisemad boonusküsimused! Punasega kirjas olevad mõisted on alumised terminid. 1. India: keeleteaduse alged seoses veedadega, Panini grammatika (olemus, eripärad, tähtsus keeleteadusele); TERMIN: Pānini - india keeleteadlane (u 5.–4. saj e.m.a), esimese süstemaatilise sanskriti keele grammatika «Kaheksaosaline arutlus» (skr as´t´ādhyāyī) autor. Pānini grammatika kirjeldab sanskriti keele ehitust. Kirjutatud eesmärgil, et sanskritikeelseid veedasid lauldaks õigesti ka tulevikus (Seetõttu keskendub põhiliselt foneetikale – hääldus!). Koosneb 8 raamatust.

Modernism. Postmodernism

Rohkem sarnaseid