Sotsioloogia ehk ühiskonna uurimine ja analüüs (0)

1) Sissejuhatus – Sotsioloogiline vaatekoht - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 1
1.1. Mis on sotsioloogia?
Sotsioloogiaks nimetatakse teadust, mis uurib inimese käitumist grupis , hõlmates nii kollektiivseid jõude kui ka viisi, kuidas inimene iseseisvalt mõtestab oma kogemusi. Sotsioloogia uurib teaduslikult ja süstemaatiliselt inimühiskonna ja inimeste sotsiaalset käitumist tema suhetes grupi ja sotsiaalse struktuuriga.
1.2. Mille poolest sarnaneb ja erineb sotsioloogia teistest sotsiaalteadustest?
Sotsiaalteadused uurivad inimkäitumist ja grupielu, püüdes vaadata neid nähtuseid võimalikult erinevatest vaatekohtades.
Sotsioloogia pöörab vähem tähelepanu ühiskonna ühele aspektile või kitsale sündmuste ringile (nagu teevad ajalugu, majandusteadus ja politoloogia). Jälgib rohkem kollektiivset kogemust ning struktuure ja muutuseid. Uurib produkte: uskumused, väärtused, elureeglid, haridus , tervishoid , muusika , kunst , näitekunst.
Sotsioloogia rõhutab kollektiivse elu terviklust nagu (sotsiaal)antropoloogia. Erinevused nende vahel on ähmased.
Sotsioloogia ja psühholoogia erinevus on selles, et teine lähtub inimkäitumise põhjustest, esimene situatsioonist, kus käitumine aset leiab. Esimene on tegurite poolest pigem väline, teine seesmine.
1.3. Millele viitab ja mida tähendab sõnapaar «sotsioloogiline kujutlus »?
Sotsioloogiline kujutlus põhineb isikliku ja ühiskondliku kogemuse käsitluste erinevusel. Sotsioloogid uurivad, kuidas isiklikud probleemid muutuvad ühiskondlikeks. Sotsioloogiline kujutlus juhib tähelepanu 3 küsimusele: kuidas lahterdatakse tegevusi teatud ühiskonnas, kus asub see ühiskond inimajaloos ja milliseid mehi ja naisi see ühiskond toodab.
1.4. Millele viitab ja mida tähendab sõnapaar «sotsioloogiline vaatekoht»?
Sotsioloogidel on oma terminid ja teoreetilised lähenemised (vahendid ja tööriistad). Igasugune lähenemine on vaatekoht. Sotsioloogilist vaatekohta iseloomustavad peamised tunnused: huvi ühiskondliku elu kui terviku vastu, rõhk inimkäitumise kontekstil, tähendus tekib sotsiaalsest interaktsioonist, rõhk ühiskonnal ja indiviididevahelistel suhetel . Sotsioloogiline lähenemine eeldab, et on olemas kollektiivne tegevus, mida saab uurida.
1.5. Millele viitab ja mida tähendab sõnapaar «sotsiaalsed faktid»?
Lahterdatud korrapärasused, mis kirjeldavad pigem kollektiivi kui selle üksikuid osi. Durkheimi sõnul tuleb sotsiaalseid fakte seletada teiste sotsiaalsete faktidega viidates sotsiaalsele struktuurile.
1.6. Mis rolli mängib sotsioloogias ja sotsioloogilistes uuringutes teooria?
Teooria on loogiliselt seotud väidete kogum, mis selgitab terviklikku sündmuste klassi. Teooriatega seotakse informatsioonikillud omavahel kokku, et nad annaks rohkem teadmisi suuremate mustrite kohta ühiskonnas. Teoreetilisi raamistikke ja mudeleid on palju erinevaid. Iga teooria kujutab endast maailmale vaatamise erilist viisi ning juhib tähelepanu ühiskonna erinevatele aspektidele.
1.7. Mis panuse andis August Comte ( 1798 -1857) sotsioloogia arengusse ?
Teda nimetatakse sotsioloogia rajajaks. Moodustas sõna “sotsioloogia” (socius ld. keeles kaaslane , logos kr. keeles millegi uurimine ). Tahtis vana traditsioonilist korda asendada ühiskonna ja grupielu teadusliku uurimisega. Positivism - teadus võib olla väärtustevaba ja objektiivne.
1.8. Mis panuse andis Karl Marx ( 1818 -1883) sotsioloogia arengusse?
Teda ei huvitanud sotsiaalset elu võimaldavate peamiste seaduspärasuste paljastamine. Teda kohutas tavaliste tööliste viletsad elutingimused ning tohutu ebavõrdsus nende vahel, kes juhtisid/kontrollisid ja kes pakkusid tööjõudu üleküllastunud turul. Lähtudes sotsiaalse korra ekspluateerimisel ja konfliktil põhinevatest probleemidest arendas ta välja kompleksse ajaloo- ja ühiskonnateooria. 3 suurt panust ühiskonnateooriasse: orgaaniline terviklikkus (arusaam ühiskonnast, kui inimkehale sarnasest organismist - igal osal oma funktsioon), majandusliku sektori tähtsus (vara jagunemine tootmisvahendite omanike ja mitteomanike vahel), konflikti roll ajaloo kujundamisel (majandussüsteemis pidev võitlus tootmisvahendite omanike ja mitte-omanike vahel).
1.9. Mis panuse andis Emile Durkheim (1858-1917) sotsioloogia arengusse?
Nagu Comte - vaatles ühiskonda omaette reaalsusena. Oli huvitatud sotsioloogia loomisest eraldiseisva akadeemilise distsipliinina - võimalik rõhutada ühiskonna unikaalsust ja võimatu taandada ühiskonna uurimist üksikindiviidide uurimisele. Sotsiaalse statistika leiutaja. Sotsiaalne käitumine, uskumused, ideed on sotsiaalse struktuuri osad, peegeldavad ühiskonda.
1.10. Mis panuse andis Max Weber (1864-1920) sotsioloogia arengusse?
Marxiga sarnased huvid, arusaamad (orgaaniline konseptsioon , ajalooline analüüs). Maailmapaljastus: “Kui tadus avalikustab loodusseadused , hävineb osa eksistentsi imest ja müstikast.” Arvas, et tehnoloogia ja kaasaaegsed organisatsioonid muutuvad uut tüüpi vanglaks. Weberi rõhk oli ideedel. Uurijad pidid püsima objektiivsete vaatlejatena. Weberi 2 vaatenurka: väärtusvaba uurimise vajadus, oht teadmiste väärkasutamise ees. Weber nõudis, et peame mõistma sotsiaalset tegelikkust nende seisukohalt, kes seda kogevad - mõistmine.
1.11. Mis panuse andis Georg Simmel (1858-1918) sotsioloogia arengusse?
Soovitas keskenduda suhtlevatele kinimestele, et saada vastust küsimusele, kuidas on ühiskond võimalik. Ühiskond oli Simmeli jaoks ühiskonnaliikmete vaheliste vastasmõjude muster. Alustas igapäevaelu elementidega ja jõudis suhete kvaliteedi analüüsimiseni. Tema objekt ja meetodid erinesid , kuid oli teistega sarnaselt vastu sotsiaalse käitumise taandamisele üksikisiksustele. Reaalsus moodustub ühtseks tervikuks alles inimeste omavaheliste suhete käigus.
1.12. Mis panuse andis Georg Herbert Mead (1863- 1931 ) sotsioloogia arengusse?
Inimestevaheline interaktsioon oli sotsioloogiliste uuringute peamine objekt. Vestlusega loome reeglid ja tähendused - ühiskonna kord. Sotsiaalses interaktsionis esineb alati ettearvamatust ja pinget.
1.13. Mis panuse andis Talcott Parsons ( 1902 -1979) sotsioloogia arengusse?
Strukturaal-funktsionalistliku koolkonna esindaja. Äärmiselt keeruline teoreetiline lähenemine: sotsiaalne süsteem on tervik, mis koosneb omavahel tööd kergendavate sidemetega seotud osadest. Tähtis on, et gruppi või ühiskonda hoiab koos harmoonia või tasakaal osade vahel - funktsionaalsed suhted. Väärtuskonsensus - viitab grupi liikmete vahelisele kokkuleppele grupi eesmärkide ja nende saavutamiseks valitava õige tee osas. Väärtused - hea ja soovitav , juht õigete otsuste langetamisel.
1.14. Mis panuse andis Robert K. Merton ( 1910 -2003) sotsioloogia arengusse?
Strukturaal-funktsionalistliku teooria rafineerimine. Keskastme teooriad - funktsionaalanalüüsi rakendused piiratud valimi suhtes. Jälgis sotsiaalse struktuuri etteaimatav mõju inimkäitumisele. Reeglid, mis peavad kehtima süsteemile, peavad kehtima ka selle üksikute osade suhtes. Vahe avalike ja varjatud funktsioonide vahel. Düsfunktsionaalne käitumine - mõned käitumismustrid võivad vähendada süsteemi keskkonnamuutustega kohanemise ja enesesäilitamise võimet.
1.15. Millised defineerivad omadused ja kriitika võib välja tuua strukturaal-funktsionalistliku paradigma kohta?
Põhihuvi on suhted sotsiaalse tegelikkuse kahe tasandi, terviku ja selle osade vahel. Üsnagi optimistlik positsioon.
Ühe mudeliga selgitus ei võimalda saada informatsiooni konkreetsest sotsiaalsest probleemist, sest ideed on liiga üldised ja tegelik elu ei mahu ühe teooria raamidesse. See teooria on liiga abstraktne ja kaugel individuaalse kogemuse tasandist .
Sellel teoorial on kalduvus koondada tähelepanu süsteemis valitsevale harmooniale, stabiilsusele ja sotsiaalsele korrale, välistatakse võimalus, et süsteem on vigane.
See ei jälgi muutusi läbi aegade ja jätab kahe silma vahele iga konkreetse sotsiaalse mustri spetsiifilise ajaloolise konteksti.
1.16. Millised defineerivad omadused ja kriitika võib välja tuua konfliktiteooria paradigma kohta?
Keskendub otseselt korratusele, kokkuleppe puudumisele ja avalikule vaenulikkusele indiviidide ja gruppide vahel ühiskonnas ning harmoonia puudmisele süsteemi ja selle osade vahel.
Samuti abstraktne ja makrosotsiolooga nagu strukturaal-funtsionaalsed mudelid.
1.17. Millised defineerivad omadused ja kriitika võib välja tuua sümboolse interaktsionismi paradigma kohta?
Peamised küsimused on: kuidas mõistavad inimesed oma maailma, mõjutavad üksteist ja määratlevad seda, kes nad on ja mida nad ühiskonnas teevad. Kaks olulist joont: inimesed mõtlevad ja suhtlevad teineteisega sümbolite abil, mille tähendusi igapäevases inimestevahelises läbikäimises pidevalt kujundatakse ja asjaolu, et inimesed peavad oma sotsiaalsest loomusest lähtuvalt elama ühiskonnas gruppides.
Mikrosüsteem. Selles alluvad kõik sotsiaalse korra reeglid muutustele ja muutmisele, säilib ebakindluse ja püsimatuse element.
2) Sotsioloogiliste uuringute läbiviimine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 2
2.1. Mis on sotsioloogilise uurimistöö eesmärgiks?
Mõista meid ümbritsevat ühiskonda ja vajadusel vastu võtta tarku poliitilisi valikuid . Inimesed eeldavad, et isiklik vaatlus ja kogemus on kõige täpsemad, kuid tegelikult on just iseenesestmõistetavad arusaamad need, mida tuleb uurida.
2.2. Mis vahe on subjektiivsel ja objektiivsel teadmisel?
Subjektiivne teadmine tuleneb indiviidi enese kontekstist: usust, isiklikust vaatlusest ja intuitsioonist. Objektiivne teadmine on tervest mõistusest tulenevate seletuste kõrvaleheitmine ja sotsiaalsete faktide analüüsimine.
2.3. Millised tunnused on teaduslikul meetodil ja kuidas Sa neid omadusi kirjeldaksid?
Teaduslik meetodi eeldab (erinevalt usust, tervest mõistusest ja intuitsioonist): objektiivset vaatlust, täpseid mõõtmisi ja uurimismeetodite ning -tulemuste täielikku avaldamist.
2.4. Mis vahe on kvantitatiivsetel ja kvalitatiivsetel uurimistööl?
Kvantitatiivsed uuringud: statistika ja ülikeerulised statistilised meetodid, arve võrdsustatakse täpsusega. Kvalitatiivsed uuringud: sõnalised kirjeldused, mitte arvud.
2.5. Millistest etappides uurimistöö läbiviimine koosneb?
Viis peamist sammu: Hüpoteeside püstitamine. Sobiva ajalise ja metoodilise raamistiku valik. Andmete kogumine. Tulemuste analüüs. Järelduste tegemine ja tulemuste ettekandmine.
2.6. Mis on hüpotees?
Teooriast tuletatud muutujatevahelisi seoseid kirjeldavad erilised väited. Iga hüpotees on konkreetne väide ja seda saab kontrollida vaatlusest kogutud tõestusmaterjaliga.
2.7. Milliseid erinevaid muutujate tüüpe eristatakse ja mis neile omapärane on?
Muutujad on sotsiaalsed faktid, mis muutuvad isikult isikule, kollektiivides ja eri aegadel . Vastandiks neile on konstandid. Muutujad on kas sõltumatud või sõltuvad. Sõltumatud muutujad on muutuste põhjuseks teistes muutujates. Tüüpilised on ettemääratletud karakteristikutega muutujad - vanus, sugu, rahvus. Sõltuvad muutujad on otseses sõltuvuses teistest muutujatest.
2.8. Mida näitavad protsent, määr ning suhtarv ?
Protsent näitab, mitu korda vaadeldud sündmust esineb iga saja kohta. Määr näitab, mitu korda nimetatud sündmust toimub kindlaksmääratud populatsiooni hulgas. Suhtarv ehk suhe võrdleb ühte alagruppi teisega .
2.9. Mis on statistiline olulisus?
Statistiline olulisus kirjeldab tõenäosust, et nimetatud avastuse põhjustas vaid juhus . Seda kasutatakse selleks, et sotsioloogid auditooriumile esitades , et jäta väikestest statistilistest erinevustest tähtsate avastuste muljet.
2.10. Milliseid eetilisi norme tuleb uurimistöö läbiviimisel arvestada?
Teadusvälised ja eetilised tegurid, mida tuleb kaalutleda on väärtushinnangud, sõltuvs uuringute finantseerimisest ja uurijate- ning uuritavatepoolne petmine . Teadusliku meetodi üks alustalaisd on püüe olla väärtusneutraalne. Finantseerijad mõjutavad seda, mida uuritakse ja kuidas tulemusi kasutatakse. Kõik eksperimendid on seotud inimestega manipuleerimisega. Kui kõik osalejad on vabatahtlikud, pole tulemused väga usaldusväärsed. Kui palju osalejatele eksperimendist rääkida? Vastused võivad olla ekslikud.
3) Sotsiaalse tegevuse kultuuriline kontekst - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 3
3.1. Mis peitub kultuuri evolutsioonilise kujunemise väite taga – kuidas Sa seda nähtust selgitaksid?
Kultuuri evolutsiooniline kujunemine toimus kahe-kolme miljoni aastaga ja inimkehaga selle aja jooksul toimunud oluliste muutustega . Muutusid toitumis- ja elamisharjumused. Samuti tõusis esile seksuaalse vahekorra tähtsus, mis suurendas inimeste omavahelist suhtlust ja läbikäimist. Evolutsioon tingis ka selle, et järglased jäävad üsna kauaks oma esivanemate juurde ning sellest sai alguse suhtlus ja keele abil arenes kultuur.
3.2. Kuidas «kultuuri» sotsioloogiliselt defineeritakse ning millistele tunnetele selle puhul tähelepanu pööratakse?
Kultuur on sellise inimkoosluse ühine omadus, kelle liikmetel on ühine territoorium ja keel, kes tunnevad vastutust üksteise eest ja tunnustavad oma ühist identiteeti. Teine viis kultuuri vaadata, on rõhutada, kuidas see kujundab inimeste maailmatunnetust ja muudab nende eneseväljendust. Kultuuri võti peitub inimestes arenenud võimes kasutada sümboleid - häälitsused, keel, näoilmed, žestid.
3.3. Mida väidab Sapiri -Wolfi hüpotees?
Inimesed ei ela ainult objektiivses maailmas…, vaid on suuresti selles ühiskonnas valitsevaks väljendusvahendiks saanud keele meelevallas. Reaalne maailm on suures osas alateadlikult üles ehitatud grupi keelelistele harjumusele. Maailmad , milles erinevad ühiskonnad elavad, pole mitte eri siltidega varustatud samad maailmad, vaid eraldiseisvad maailmad.
3.4. Kirjelda palun kultuuri arengut lihtsalt keerulisele, tuues välja kultuuri- ja nendega haakuvate ühiskonnatüüpide omapärad.
Kultuure võib reastada vastavalt eri elementide (tehnoloogia, teadmised, mateiaalse kultuuri tase ning sotisaalse struktuuri keerukus) arenguastmele alates lihtsaimast ja lõpetades kõige keerulisemaga.
Kultuuri tüüp: kirjaoskuseelne. Elatusviis : korilus , küttimine, karjatamine , aiandus, maaviljelus .
Elatuti korilusest. Arenesid välja jahindusühiskonnad - mitu pere, naised korilus, mehed jaht , saaki jagati, see sidus. Jäädi paiksemaks. Karjakasvatus tõi loomatalituse, -kasvatuse, aianduse, maaharimise ja saagikogumise. Asumid suurenesid, õpiti naabritelt.
Kultuuri tüüp: ajalooline. Elatusviis: maaviljelus, tööstus.
Hakati maad harima. Tekkis kaubavahetus, saagi hoiustamine. Vajadus numbrisüsteemi ja kirjakeele järele. Kaubavahetus. Seadused ja võimu kogunemine pealikutele.
Kultuuri tüüp: modernne. Elatusviis: tööstus.
3.5. Kuidas konfliktiteooria kultuuri arengut vaatleb/selgitab?
Ühiskonna elatusviis on peamiselt määratlev tegur ühiskonna kultuurilise komplekssuse juures. Grupisisene võrdsus on võimalik vaid siis, kui napib materiaalset kultuuri ja kui enamik täiskasvanuid täidab ühiskonnas sarnaseid ülesandeid. Liigne materiaalne vara, eraomand ja kogukondlik jaotumine tekitab konflikte, ja see tähendab, et on vajalik kõrgema võimu olemasolu, kes neid konflikte ka lahendaks.
3.6. Mida nimetatakse sotsiaalseks institutsioonideks?
Ühiskonna liikmete põhivajaduste struktuurid . Näiteks ühiskonna majandussüsteem, poliitiline struktuur, sotsialiseerimine , haridussüsteem ja ususüsteem. Kõik ühiskonnad vajavad neid institutsioone, samas nende sisu on ühiskonniti erinev.
3.7. Mis eristab etnotsentristlikku ja kultuurirelativistlikku maailma ja selle kultuuride käsitlust?
Etnotsentrism - uskumus, et oma kultuur on ainuõige ja hea ja teiste kultuuride üle saab otsustada oma kultuuri standardite põhjal. Pakub inimestele kindlust nende arusaamade ja käitumise õigsuse kohta, tugevdab tendentsi elada koskõlas oma ühiskonnaga ja kaitsta seda, tugevdab sotsiaalset solidaarsust ühiskonnas. Düsfunktsionaalne, kui üleolek viib vaenulikkuse ja konfliktideni.
Kultuurirelativism - arusaam, et maailma tuleb mõista nii, nagu teda näevad teiste ühiskondade liikmed. Oma kultuuri väärtushinnangud asendatakse võimaluste piires teise kultuuri väärtustega. Põhieeldus on, et igal grupil , ükskõik kui eemaletõukav ta teise ühiskonna liikmele ka ei näi, on samaväärne õigus enesesäilitamisele.
3.8. Mille poolest eristuvad üksteisest ja seostuvad omavahel: normid, tabud, tavad, sanktsioonid, moraalinormid, seadused, väärtused ja rituaalid ?
Normid - käitumisreelid, mis on ettekirjutused , mis kirjeldavad ühiskonnas sobivat käitumist.
Tabud - käitumisreeglid, mis on keelud, mis määravad ühiskonnale vastuvõetamatu käitumise.
Tavad - tunnustatud käitumisnormid, mis antakse edasi ühelt põlvkonnalt järgmisele.Üldiselt regulatsioonid , mis pole grupi säilimise seisukohalt olulised. Pole ranged .
Sanktsioonid - normide jõustamiseks. Nii positiivsed kui ka negatiivsed. Positiivsed mõjutavad inimest normijärgset käitumist kordama, negatiivsed annavad teada eksimisest. Normi tähtsusest sõltub sanktsiooni rangus .
Moraalinormid - need tavad, mis reguleerivad “peab” käitumist. Rangemalt kehtestatud., kui sotsiaalse korra säilimise tavad.
Seadused - need normid, mis reguleerivad ühiskonnale kõige olulisemaid sotsiaalse tegevuse valdkondi ja mis kehtivad võrdselt kõigi ühiskonna liikmete jaoks. Kehtivus tagatakse ametlike sanktsioonidega, mida viivad täide organid : politsei, kohus, vangla .
Väärtused - ühiskonnas üldiselt kehtivad arusaamad hea ja halva, õige ja väära kohta. Kesksed arusaamad sellest, mis on tähtis. Moodustavad standardi, millega mõõdetakse norme.
Rituaalid - kultuurist tulenevad meetodid inimlike tungidega ja rahutust tekitavate sündmustega kohanemiseks.
3.9. Mis vahe on sub- ja kontrakultuuridel?
Subkultuur - erinevused väärtustes, arusaamades, normides ja käitumistes, mida nimetatakse subkultuuriliseks kohandumiseks. Väga suure mitmekesisuse ühiskonna alagruppide elustiilis on tulenenud paratamatult erinevatest võimalustest, unikaalsetest kogemustest ja vajadustest . Olemuselt üldise kultuuri variatsioon , mis võimaldab ühiskonna alagrupi liikmetel elada ühiskonnas domineeriva grupi liikmetest erinevates tingimustes.
Kontrakultuur - mõned subkultuurid on ennast paigutanud selgelt opositsiooni suurema ühiskonna väärtuste ja arusaamadega. Pakub opositsioonilist elustiili nendele, kes ei suuda või ei taha kohaneda ühiskonnas väljakujunenud normidega.
Subkultuur sisaldab katset integreerida oma liikmeid domineerivasse kultuuri, säilitades samas oma rassilise, religioosse, ametialase või etnilise identiteedi. Kontrakultuur erineb subkultuurist oma vastuseisu poolest kehtivatele sotsiaalsetele mustritele.
3.10 Kuidas ja milleks grupi liikmed piire loovad ja säilitavad?
Ühiskonna alagruppide liikmed kaitsevad end ühiskonna mõju eest grupile piire luues ja neid tugevdades. Spetsiaalsed keeled ja žargoonid, erialasõnavara, erilised riided, käepigistused, muud tunnusmärgid. Solidaarsustunne grupi sees, kaitse võõraste sissetungi eest.
4) Sotsiaalne struktuur, grupid ja interaktsioon ühiskonnas - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 4
4.1. Mis on sotsiaalne staatus?
Indiviid omab staatust, mis esindab inimese positsiooni sotsiaalses süsteemis. Staatused on sotsiaalsete süsteemide ehitusmaterjal.
4.2. Mis on staatuste kogum?
Sotsiaalne süsteem kujutab endast grupis kehtivat tervikuks liidetud sotsiaalsete staatuste kogumit. Näiteks perekond - abstraktsioon, mis on staatusevaldajate, isiku, kes omab teatud staatust vaadeldaval ajamomendil. tunnustatud ühik.
4.3. Mille poolest eristub omistatud ja omandatud staatus?
Omistatud staatus - muutumatud tunnused, mida on väga raske ise muuta. Sageli seotud ühiskondliku positsiooniga, mis on omistatud sõltumata soovist/tehtavast pingutusest.
Omandatud staatus - valikute tulemus, teenete või pingutuste abil.
4.4. Mille poolest eristuvad ja mille poolest on omavahel setud sotsiaalne roll, rollikogum, -ootus, -kaotus, -konflikt ja -pinge?
Sotsiaalne roll - staatusele vastavate sobilike käitumiste/tegevuste eeskiri, mis määratleb ära staatusevaldaja suhted teiste inimestega.
Rollikogum - rollid on organiseerunud rollikogumitesse nagu staatusedki. Kogumid keskenduvad teatud spetsiifilisele staatusele. Rollikogumile vastavalt käitub inimene oma staatuses suhetes teiste staatustega inimestega. Rollikogum määrab grupi poolt inimeselt oodatava käitumise.
Rolliootus - ühiskonna ootused rollile vastava käitumise suhtes.
Rollikaotus - staatuste paljusus vähendab ka rollikaotuse mõju. Kui kaotatakse üks staatus, väheneb selle mõju seetõttu, et jäävad alles teised staatused.
Rollikonflikt - mõnikord satuvad ühe staatusega kaasnevad rollikohustused vastuollu teise poolt nõutavaga, sest kindla ja fikseerunud rolliga isikult oodatakse käitumist, mis on omane sellele rollile. See on rollikonflikt, kus isiku kahel või enamal staatusel on omavahel sobimatud nõudmised ja ootused.
Rollipinge - tuleneb inimese ühes ja samas staatuses sisalduvatest vasturääkivatest nõudmistest ja ühiskonnapoolsetest ootustest.
4.5. Kuidas on meie käitumine seotud sotsiaalse situatsiooni määratlemisest?
Inimene määratleb ja tõlgendab sotsiaalset konteksti, milles ta asub, et hinnata oma huvisid ja valida kontekstile vastav suhtumine ja käitumine. Inimese käitumine on tema reageering situatsioonile , nagu ta situatsiooni tajub.
4.6. Millised tunnused peavad olema täidetud, et me saaksime sotsioloogilises tähenduses rääkida grupist?
Ühiskond koosneb inimestest, kes on üksteisega seotud mingil lahterdatud viisil, need inimesed kuuluvad gruppidesse . Grupiks nimetatakse igasugust inimeste kogumist, mida seob omavahel ühine sotsiaalsete suhete võrgustik. Sotsioloogias on sellel sõnal spetsiifiline tähendus, millel on tunnused:

• liikmete vahel peab valitsema grupile ainuomane sotsiaalsete suhete kogum
  
• liikmed peavad olema vastastikuses sõltuvuses
  
• grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi grupiliikmeid
  
• grupis valitseb ühine liikmeksoleku ehk meie-tunne.
  

Grupiliikmed jagavad alatikahte tunnust: teadlikkus sellest, et gruppi kuulub peale tema veel teisi liikmeid ja vastutustunne grupi teiste liikmete ees selliselt , et tegevus kujundatakse alati grupi kontekstist lähtuvalt.
4.7. Mis vahe on esmasel ja teisesel grupil? (Too välja nii struktuursed tunnused, protsessid, näidissuhted kui ka -grupid)
Esmane grupp - primaarne grupp, liikmetel on soojad , intiimsed ja isiklikud suhted. Inimloomuse taimelava. Näiteks perekond. Liikmete eesmärkide ühtsus, sarnase ilmavaate jagamine ja püüdlemine ühiste eesmärkide poole. Tuntakse teiste pärast muret. Suhteliselt püsivad grupid. Põhitunnused: lähedased kontaktid, spontaansed vastastikused mõjutused, tervenisti gruppi kuulumine, grupisuhete intensiivsus. Protsessid: isiku kõik suhted, spontaansus, mitteametlik sotsiaalne kontroll, ekspressiivne käitumine. Näidissuhted: mees-naine, lähedased sõbrad, lähedane töökollektiiv, vanemad-lapsed. Näidisgrupid: perekond, naabrus, tööalane grupp, “jõuk”.
Teisene grupp - sekundaargrupp, vähesed emotsionaalsed sidemed, piiratud vastastikune mõju, mis hõlmab ainult osa grupiliikme isiksusest. Formaalsed suhted, eesmärgid erinevad, kuigi mingi huvi on ühine, kontaktid liikmete vahel on ajutised , rollid äärmiselt määratletud. Tunnused: liikmete suur arv, ühisnormide ja väärtuste piiratus , ühiste eesmärkide piiratus, füüsiline lähedus ebavajalik, piiratud kestvusega kontaktid. Protsessid: segmenteeritud rollisuhted, formaalsus , formaalsem sotsiaalne kontroll, instrumentaalne käitumine. Näidissuhted: õpilane-õpetaja, ohvitser-alluv, juhataja-tööline. Näidisgrupid: esmakursuslased, alluvad, korporatsioon , vilistlasühing.
4.8. Mis vahe on kogukonnal ja ühiskonnal?
Kogukonnas tunnevad inimesed üksteist paljude põlvkondade jooksul ning nad on omavahel mitteametlikult seotud. Esmasele grupile omased suhted. Ühised esivanemad ja geograafiline lähedus.
Ühiskonnas on inimestevahelised suhted rohkem ärilised ja piiratumad. Sotsiaalsed sidemed on vabatahtlikud, rajatud teatud eesmärgi saavutamise soovist tulenevalt omakasule ja inimesi iseloomustab instrumentaalne käitumine.
4.9. Mis vahe on «In-» ja «Out-» grupil?
In-grupp on esmased ja teisesed grupid, kuhu kuulume meie ja out-grupid on sellised grupid, kuhu kuuluvad “nemad” ja kuhu meie ei kuulu. Gruppidevaheline vaenulikkus on seotud etnotsentrismiga, mis tähendab, et meie oleme parimad ja mõõdupuuks teiste gruppide hindamisel.
4.10. Mis tähendus on terminil « kontrollgrupp » sotsioloogia teoorias ? (Soovi korral võid lisada ka selle termini erineva tähenduse eksperimentaalse uurimistöö kontekstis).
Kontrollgrupp on grupitüüp, kuhu isik ei pruugi kuuluda , kuid mis ikkagi mõjutab tema identiteeti, norme ja väärtusi. Etalon või standard, millega saab mõõta enese staatust ja rollikäitumist, olles või olemata ise selle grupi liige.
4.11. Kuidas näeb välja sotsiogramm ja kuidas seda tõlgendada? (Vastamiseks palun joonista üks näitlik sotsiogramm ja kommenteeri seda põgusalt).
Sotsiogramm on grupistruktuuri uurimiseks kasutatav abivahend , graafiline väljund, mis identifitseerib grupi uurimisel grupisisese inimestevaheliste suhete võrgustiku.
Sotsiogramm, mis kirjeldab õpilaste eelistusi kaaslase valikul , kellega vaba aega veeta. Kahe otsaga nooled märgivad vastastikuseid valikuid, ühe otsaga näitavad suunda valijalt valitule.
4.12. Millised tunnused on diaadil ning kuidas need triaadist erinevad?
Diaad - kaheinimeseline, ehk kõige väiksem võimalik sotsioloogilise analüüsi grupp. Omadused: intiimsus ja laiapõhjaline informatsioonivahetus, mis võimaldab mõlemal end tunda ühtsena; võimalus saavutada mõlema liikme sügavaim kuuluvus gruppi, samas suurim grupisisese konflikti võimalus; ühisvastutus. Habras .
Triaad - kolmik on reeglina püsivam kui diaad. Võrreldes paariga on vähem kiindumust ja intiimsust, tööjaotus on keerukam ja sõltuvus üksteisest suurem. Võib moodustuda koalitsioone, kuid ükski liige ei domineeri teiste üle. Rolliarvude võimalikkus on palju suurem kui diaadis.
4.13. Mis on sotsiaalne võrgustik?
Mõiste, mida kasutatakse grupi liikmeskonna ja suhtekogumi kirjeldamiseks. Koosnevad tihedalt läbipõimunud esmase grupi ja/või lõdvematest teisese grupi suhetest. Koostis muutuv. Väärtuslikud sotsiaalse toetuse allikad.
4.14. Kuidas interaktsiooni dramaturgilise lähenemise seisukohast inimeste käitumist gruppides selgitada?
Dramaturgilisest vaatekohast võib kõiki rollipartnereid vaadelda näitlejatena, kes laval oma rolle täidavad. Kokku moodustavad need rollid sotsiaalse stsenaariumi. Maailm on näitelava ja meie, näitlejad, loome muljeid iseendast. See mudel rõhutab vastastikuse toime ja rollimängu refleksiivset iseloomu. See tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri selgitamisega.
4.15. Kuidas vahetusteooria seisukohast inimeste käitumist gruppides selgitada?
Vahetuse elemendid ühiskonnas iseloomustavad samuti inimeste suhtlemist. Inimene peab oma tahtmise saamiseks igas vahetuses millestki loobuma. Igapäevases elus jääb inimestel üle mitmesuguseid ressursse, et seda soovitud asjade vastu, mida on pakkuda teistel inimestel. Koostöö, konkurents ja kompromiss on vahetuse viisid, vahetuse reeglites lepitakse kokku igal korral eraldi.
5) Sotsiaalne mina - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 5
5.1. Mida nimetavad sotsioloogid «sotsialiseerimiseks»?
Sotsialiseerumine on eluaegne õppimise protsess, mille käigus inimene omandab teistelt enda ümber kultuuri. Selle kaudu õpib inimene tundma ennast, oma sotsiaalset mina, areneb välja arusaam sellest, kes ja milline ta on.
5.2. Milliseid sotsialiseerimisprotsessi käigus omandatava rolli elemente võib eristada ja kuidas neid kirjelda?
Rolli õppimine sisaldab järgmisi elemente:

• vajalik informatsioon - mingil hetkel peab rolli õppijale andma juhiseid või ette näitama õige rollikäitumise.
  
• võimalus harjutada - teadmine, kuidas midagi tehakse, on üks asi, tegemine aga hoopis midagi muud.
  
• saadav tagasiside partneritelt - rolliesitused toimuvad rollipartneritest vaatajaskonna ees, kes samas edastavad tagasisidet rolli täitmise kohta.
  
• sotsiaalne toetus - rollitäitmise edukus sõltub tihti inimestest, kes viitsivad vaeva näha ja rollitäitjat õpetada.
  

5.3. Mille poolest eristuvad laste kasvatamise puhul traditsionaalne e staatuskeskne mudel modernsest e isikukesksest mudelist?
Traditsionaalne ehk staatusekeskne mudel: Iga pereliikme koht peres sõltub soost ja vanusest . Isa määratletakse kui ülemust, distsiplineerivat kätt, teda austavad emad ja lapsed. Tähtis on, mida laps teeb, mitte miks ta seda teeb. Lapse juures hinnatakse puhtust ja kuulekust. Rakendatakse otseseid korraloomise vahendeid: kehalist karistustja ähvardusi. Tähtis on perekesksus, rõhuasetus meie-tundele. Rõhuasetus kommunikatsioonil vanemalt lapsele. Vanemad ei tunne vajadust käske lapsele põhjendada. Rõhutatakse käskude täitmist, autoriteetide austamist ja konventsionaalse sotsiaalse korra säilimist. Lapsel areneb välja individuaalsuse arvelt tugev sotsiaalneidentiteet, hariduslikud saavutused on madalad.
Modernne ehk isikukeskne mudel: Rõhuasetus iga pereliiikme individuaalsusel. Isa on rohkem kiindunud ja vähem käskiv, ema muutub korra loojaks perekonnas. Rõhuasetus motiividel ja tunnetel, miks laps teeb, mida ta teeb. Lapses väärtustatavad omadused on õnnelikkus, saavutused, järelemõtlikkus, huvi ja enesekontroll . Distsiipliin baseerub mõtestamisel, isoleerimisel, süütundel ja armastusest ilmajäämise kartusel. Rääkides rõhutatakse rohkem isiklikke kogemusi ja arvamusi, rõhuasetus minal. Kommunikatsioon vanema ja lapse vahel on kahesuunaline, vanem on avatud veenmiisele. Vanem põhjendab oma nõudmisi. Rõhuasetus reeglite mõistlikkusel, reegleid saab kritiseerida kõrgemate ratsionaalsuse ja eetilisuse printsiipide baasilt. Laps omandab tugeva mina-tunde, aga tal võivad tekkida identiteediprobleemid, süütunne ja võõrandumine.
5.4. Milliseid olulisemaid sotsialiseerimisprotsessi agente võib eristada ja kuidas neid kirjeldada?
Sotsialiseerumise agendid on inimesed ja organisatsioonid, kelle ülesandeks on sotsiaalsete normide ja ühiskonnas vajalike rollide õpetamine. Tähtsamad agendid on vanemad (Kõige esimesed ja kõige tähtsamad sotsialiseerumise agendid on inimesed, kes vastsündinu eest hoolitsevad, tavaliselt bioloogilised vanemad), sõbrad (Teine tähtis sotsialiseerimise ja informatsiooni allikas on omataoliste grupp, kellega saab laps suhelda võrdsel tasemel), õpetajad (Suur osa sotsialiseerumisest on professionaalide ülesanne, kes selle eest palka saavad ning võivad muutuda nii tähtsateks mõjutajateks ehk mentoriteks, kes aitavad õpilastel jõuda oma vaimsete võimete tippu) ja massimeedia (Trükitud ja elektrooniline massimeedia pakub nii meelelahutust kui ka haridust ning mõjutab inimeste tulevikunägemusi ja seisukohti).
5.5. Mille poolest erineb sotsiaalne mina peegelpildi minast?
Sotsiaalne mina - igal inimesel on sama palju sotsiaalseid inimesi, kui on teisi inimesi, kes temaga suhtlevad või kujutlust temast endaga kaasas kannavad. (James)
Peegelpildi-mina - septsiifiline mina-tunne, mida siis kujundatakse ja millele antakse lõplik sisu suhtluses tähtsate teistega. Peeglisarnaselt ei ole ka mina-pilt kunagi sirge. Me näeme end teiste inimeste käitumiste ja reaktsioonide peeglist. (Cooley)
5.6. Kuidas muutub ühiskond osaks inimese minast läbi teise rolli võtmise?
(Mead) Esimesed sotsialiseerumise kogemused leiavad aset esmases grupis, kus meile õpetatakse ühiskonnas jagatavaid arusaamu kultuurist. Me oleme võimelised arvama , mida teised mõtlevad, jagama sarnaseid ootuseid ja rollikäitumise standardeid. Inimene omandab kultuuri ja sotsiaalse struktuuri sellega, et võtab omaks teiste rolle ja muutub sellega osakeseks inimese minast.
5.7. Mis vahe on tähtsatel ja üldistatud teistel?
Tähtsad teised - inimesed, kellel on võim, et mõjutada inimese arusaamu iseenesest. Mina kujunemisel erilise tähtsusega inimesed, kelle lähedust ja tunnustust soovitakse kõige enam.
Üldistatud teised - kõik teised samasse staatusesse kuuluvad inimesed ja ühiskonna üldistatud ootused, mille indiviid võtab omaks rolli juurde kuuluvate universaalsete normidega.
5.8. Mis vahe on personaalsel ja sotsiaalsel minal?
Personaalne mina on spontaanselt kerkiv olemus, samas kui sotsiaalne mina sisaldab teiste omandatud suhtumisi. Nende kahe mina vahelise dialoogi tulemusena areneb välja inimese taju, mis kujundab arusaama endast ja juhendab inimese käitumist läbi tema elu.
5.9. Mis on Freudi teooria alusel sotsiaalse elu eeltingimuseks?
Freud väidab, et sotsiaalne elu ei ole võimalik, välja arvatud ja kuni inimesed ei suuda kontrollida oma käitumist. Ühiskond (Freud nimetas seda tsivilisatsiooniks), põhineb impulsside kontrollil ja sotsialiseerumine on protsess, millega inimene ütleb ära kohese naudingu vajadusest.
5.10. Mis tähendus on Freudi teoorias naudingust loobumisel ning milliseid arengu astmeid võime selles kontekstis eristada?
Vt eelmine küsimus. Freudi järgi toimub naudingust loobumine läbi emotsionaalselt piinarikaste episoodide imiku- ja lapseeas. Esiteks tuleb öelda lahti jätkuvast toitmise ja kaisutamise nautimisest. Õpitakse, et reeglid luuakse teiste poolt ja elu saab olema täis raskuseid. Järgmiseks õpitakse kontrollima põit ja soolestikku - potil käima. Tuleb hakkama saada vabaduse piiramisega kaasneva vihaga. Lõpuks tuleb hakkama saada tugevate ja häirivate seksuaalsete ligitõmbe või ebameeldivuse tungidega.
5.11. Millised kolm inimese teadvuse kolm külge on Freudi teoorias eristatavad ja kuidas ta neid kirjeldab?

• Id on kõige esmane teadvuse tase, kus sisalduvad kõik loomulikud ja kehalised soovid ja vajadused.
  
• Ego on indiviidi konseptsioon iseendast suhetes teiste inimestega, mis liidab inimese tegeliku maailmaga ja vahendab idi ja super -egot.
  
• Super-ego on teadvuse tasand, kuhu salvestatakse täiskasvanute, eriti lapsevanemate moraalikoodeks.
  

5.12. Millistest astmetest koosneb Eriksoni sotsialiseerimisteoorias ego elukestev arenemine?
Ego arengu 8 astet.

Imikueas omandab laps toitjatega suheldes usalduse/mitte-usalduse kogemuse.

Esimese 3 aasta jooksul õpib laps mitmesuguseid oskuseid .

4-5- aastaste laste maailmaavastusretked viivad õnnestumise korral enesekindluse ja algatusvõime, ebaõnne korral aga süütunde tekkele.

6-13-aastaste fookus liigub perekonnalt koolile . Edukus viib tootlikkuse ja ebaedu alaväärsuse ja ebakompetentsuse tunnetetekkele.

Puberteedieas on eesmärgiks identiteedi kujundamine ja selle mitte-saavutamine viib segaduse tekkele identiteedi olemuse osas

Noore täiskasvanuna on eesmärgiks armusuhete kujundamine ja ebaõnnestumine tekitab isolatsiooni ja üksildust.

Kodanikukohustused , perekond, töö on esmased ülesanded ja need viivad loovusele. Loovusele vastukaaluks on stagnatsioon, mis tekib enesekesksetel inimestel.

Elu viimane etapp kujutab enesest suurimat väljakutset. Kas suudab inimene lahtimõtestada oma elu ja saavutada seega täiuslikkus või ta ei suuda murda välja enesekesksusest ja isolatsioonist ning sureb lootusetuse tundega.
6) Konformsus ja hälbimine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 6
6.1. Kuidas tekivad normid?
Kujunevad välja läbi sotsiaalse interaktsiooni ja kujutavad endast läbirääkimiste tulemusena kujunenud tegelikkust, mis vormib inimeste taju ja käitumist.
6.2. Mis vahe on keelavatel (proskriptiivsetel) ja sundivatel (preskriptiivsetel) normidel?
Sotsioloogilised uuringud näitavad, et hälbimine keelavate normide suhtes on üldiselt rangemalt karistatav kui hälbimine sundivate normide suhtes.
6.3. Milliseid hälbimise sotsiaalseid funktsioone võib eristada?
Duaalne funktsioon: grupi liitmine ja piiride märkimine. Piiride märkimine on protsess, mille abil kujundatakse sotsiaalses grupis kehtivad normid ja väärtused.
6.4. Millele viitab sotsiaalse kontrolli mõiste?
See viitab planeeritud või planeerimata protsessile, millega inimestele õpetatakse, neid veendakse või sunnitakse normidele alluma. See on võtmetähtsusega, sest just normidega kooskõlas oleva käitumise eest tasustamisest ja hälbelise käitumise eest karistamisest sõltub sotsiaalse grupi ellujäämine.
6.5. Milliseid sotsiaalse kontrolli formaalseid agente võib tuvastada?
Sotsiaalse kontrolli formaalsed agendid on inimesed, kelle ülesandeks on normide rakendamine. Meie ühiskonnas on formaalseteks agentideks vaimuhaiglate personal, politsei, kohtute ja vanglate töötajad ning tihti sotsiaaltöötajad ja kirikutegelased. Nad püüavad piirata hälbelist ja soodustada normikohast käitumist mitmesuguste tasude ja karistustega.
6.6. Mis on hälbimine sotsioloogilise teooriate seisukohalt üldiselt ning strukturaal-funktsionalistliku paradigma järgi kitsamalt ?
Sotsioloogid uurivad hälbimist lähtuvalt sotsiaalsest teost, sellist käitumist uuritakse nii selles ühiskonna kontekstis kui ka sotsiaalsete suhete võrgustikus, kus see aset leidis. Kõik sotsioloogilised teooriad püüavad leida vastust küsimustele, miks on hälbed esinenud kõigis teadaolevates inimühiskondades, kuidas inimesed muutuvad hälbeliseks ja milliseid sotsiaalse kontrolli meetodeid kasutatakse sotsiaalsete normide nähtavate rikkumiste kontrollimiseks ja karistamiseks.
Strukturaal-funktsionalistliku paradigma järgi tuleb hälbelisust vaadata mitte konflikti ja organiseerimatuse sümptomina, vaid grupi solidaarsust edendava tegurina, sest see kinnitab kehtivate normide autoriteeti ja võib neid isegi tugevdada.
6.7. Mis vahe on esmasel ja teisesel hälbelisusel?
Esmane hälbelisus on selline käitumine, mis ühel või teisel moel rikub normi, kuid seda ei panda tähele või andestatakse. Niisugune hälbelisus saab alguse inimesest enesest.
Teisene hälbelisus on sotsiaalselt määratletud reaktsioonide tüüp, millega inimesed reageerivad probleemidele, mis on tekitatud hälbelisele käitumisele reageerimise tulemusena.
6.8. Mis on stigma ?
Stigma on moraalse halvustamise märk, mis pannakse ühiskonna normaalsetele või normatiivsetele ootustele mittevastava käitumisega inimeste külge, keda seejärel vaadatakse, kui häbistatuid.
6.9. Mis on hälbeline subkultuur?
Hälbeline subkultuur on toetavate suhete võrgustik, mis on moodustunud samasugust hälvet omavatest indiviididest, kes ei soovi enam mittehälbeliste inimestega nii tihedalt suhelda ning on otsinud üles omasugused.
6.10. Mis on ekstsentriline käitumine?
Ekstsentrikud eiravad sarnaselt hälbeliste inimestega üldtunnustatud norme ja neid peetakse üldjuhul ebatavalisteks. Kui käitumist mõistetakse ekstsentrilisena, tähendab see, et teda ei peeta sotsiaalsele korrale hädaohtlikuks või segadust tekitavaks.
7) Seksuaalsused - Kohustuslik: Hess et al. Ptk 7
7.1. Mis on seksuaalne identiteet?
See on inimese enesemääratlus mehe või naisena ja sellega kaasnevate kultuuriliste maskuliinsete või feminiinsete tunnuste omamine.
7.2. Mis on seksuaalsus strukturaal-funktsionalistliku paradigma seisukohast?
Võimas kirg , mille juured on bioloogias ja mida tuleb teadlikult kanaliseerida sotsiaalselt produktiivses suunas.
7.3. Mis on seksuaalsus konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Tungi/sotsialiseerumise mudel, kuid keskendub sellele, kes määrab normid. Riik, kohalikud omavalitsused ja religioossed juhid on tähtsateks sotsiaalse kontrolli agentideks, kes rõhutavad oma arusaama õigest ja kohasest käitumisest ning mitte ainult ei kuuluta seda, vaid mõjutavad ka seadusandlust.
7.4. Mis on seksuaalsus sümbool-interaktsionistliku paradigma seisukohast (sh mis on seksuaalse käsikirja kontseptsioon )?
Seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud kui tähenduste ja käitumiste kogum, mis on kokku pandud väärtustest, ootustest ja kultuuripiltidest. Seksuaalsete käsikirjade konseptsioon on keskne sümboolses-interaktsionistlikus mudelis , need tekivad inimestevahelise suhtlemise käigus olukordades , mis pakuvad laiu kultuurilisi piire inimeste köitumisele.
7.5. Mis on homoseksuaalsus sotsioloogilises tähenduses (sh kuidas see bioloogilisest ja/või psühholoogilisest käsitlusest erineb)?
Sotsioloogiline vaatekoht ütleb, et homoseksuaalsus on samamoodi ja samu kanaleid kasutades õpitud käitumine nagu heteroseksuaalsuski: kogemused, sildistamine ja mina-pildi kujundamine moodavad üht tüüpi seksuaalse väljenduse mugavamaks teist tüüpi seksuaalsusest.
7.6. Mis vahe on bi- ja heteroseksuaalsusel?
Biseksuaalsed inimesed on paralleelselt kütkestatud mõlema soo esindajaist ja neil on nendega intiimsuhe. Heteroseksuaalsed inimesed on kütkestatud vaid vastassoolistest.
7.7. Mida näitavad naistevastase seksuaalse vägivalla sotsioloogilised uuringud?
Sotsioloogid vaatavad vägivallale, kui võimu väljendusele - ühe inimese tahte pealesurumisele teise inimese tegudele. Seksuaalvägivald on õpitud käitumine, mitte loomulike tungide rahuldamine. Uuringud näitavad, et vägistajate peamine motiiv on naiste vihkamine ning oma ülimuslikkuse maksma panemine . Paljud seksuaalvägivalda kogenud naised on seda kohenud noorena. Suur probleem on ülikoolilinnakutes vägistamine. Avalikkuse sümpaatia ja kaastunne on palju väiksem, kui tegemist on kahetähenduslike situatsioonidega, kus vägistatud võisid anda valesid signaale vägistajatele.
7.8. Mis on seksuaalne ahistamine?
Seksuaalne ahistamine on iga kaalutletud ja korduv mitteoodatud sõnaline kommentaar, žest või füüsiline kontakt, millel on seksuaalne iseloom.
8) Sotsiaalne kihistumine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 8
8.1. Mis on sotsiaalne hierarhia ?
Sotsiaalseks hierarhiaks nimetatakse kõrgest madalani järjestatud sotsiaalsete staatuste kogumit. See on kujunenud, sest inimesed erinevad omandatud ja omistatud saatuselt ja seetõttu hinnatakse neid erinevalt, mistõttu sotsiaalne hierarhia on saanud tekkida.
8.2. Mis on kihistumine strukturaal-funktsionalistliku perspektiivi seisukohast?
Funktsionalistlik süsteem seletab sotsiaalseid struktuure olemasolevate ühiksonnakorralduste põhjal: mis juhtub, kuna nii- ja niisugune sotsiaalne süsteem on olemas. Davis ja Moore: kõikide inimeste võimed ei ole sarnased. Funktsionalistid usuvad, et stratifikatsiooniprotsessid toodavad talentide hieraria ehk nende inimeste valitsemise, kellel on kõige paremad võimed või kes on seda kõige rohkem väärt.
8.3. Mis on kihistumine konfliktiteoreetilise perspektiivi seisukohast?
Kontrastina funktsionalistlikule käsitlusele seletab konfliktiteooria sotsiaalse struktuuri tekkimist ühiskonnas eksisteerivate gruppide võistlusega väheste ressursside pärast. Konfliktiteooriast lähtuvalt saab vaadelda stratifikatsiooni funktsionalistlikku seletust kultuurilise hegemoonia näitena.
8.4. Mis on kihistumine sümbool-interaktsionistliku perspektiivi seisukohast?
Ühtlustatud vaade: Ebatavaliste võimetega või lihtsalt õnnelikud inimesed võivad mingil ajahetkel saada enda kätte suure hulga vara ja võimu. Olles ennast struktuuri paigutanud, on sellistel inimestel kombeks vara ja võim lastele pärandada, sõltumata järglaste vaimsetest või muudest omadustest, ja seda isegi ideoloogiliselt võrdsusele pühendunud ühiskondades, nagu näiteks kommunistlikud ühiskonnad.
8.5. Millist (kahte-) kolme stratifikatsiooni aluseks olevat kontseptsiooni Weber oma kihistumise teoorias eristab?

Klass viitab samal majanduslikul tasemel olevatele inimestele, kes kas teadvustavad või ei teadvusta oma ühiseid majandushuvisid ja seejärel muutuvad või ei muutu sotsiaalseks klassiks.

Staatusgrupp põhineb üldjuhul sarnase elulaadiga liikmete prestiižil, kuid staatuse omistamine ei tulene vältimatult inimese klassipositsioonist: mõnes ühiskonnas austatakse kõige rohkem just inimesi, kes lükkavad endast eemale kõik maise

Partei on poliitiline ühendus, mis võib, aga ei pea väljendama klassihuvisid.
8.6. Kuidas haakuvad nende Weberi kihistumise vormidega järgmised kontseptsioonid: võim, prestiiž ja omand?
Weberi kohaselt on võim inimese võime sundida oma tahet peale teistele inimestele. See on sotsiaalne ressurss, mis on peaaegu igas suhtes, grupis ja ühiskonnas ebavõrdselt jaotunud.
Prestiiž ehk austaatus sõltub teiste inimeste astusest. Kaasaaegses ühiskonnas põhineb see peamiselt töökohal ja sissetulekul.
Omand - igas ühiskonnas eksisteerivad materiaalsed väärtused, mis näitavad inimese edukust . Kuigi inimese jõukuse hindamiseks tuleks arvestada kogu materiaalset omandit, on selle empiiriline mõõtmine andmete raske ligipääsetavuse tõttu keerukas. Seega on sotsioloogid enamasti pidanud piirduma sissetuleku või isegi pelgalt palgaarvestusega.
8.7. Mis on sotsiökonoomiline staatus ja selle indeks?
SES on kasutusel lihtsustatud mõõdupuuna inimeste sotsiaalse staatuse kindlaksmääramisel. See põhineb inimese sissetuleku, tema elukutse sotsiaalse prestiiži ja inimese poolt omandatud hariduse kombinatsioonil. Paljudes uuringutes kasutatakse SESi ka inimese sotsiaalse klassi hindamiseks.
8.8. Kuidas sotsiaalset klassi hinnata / määrata?
Defineerimise mitu võimalust: kasutada inimese reputatsiooni kogukonnas, kasutada tema eluviisi või inimese enda klassikuuluvuse määratlust, määrata mitmesuguseid SESi indekse. Sotsioloogidele tihtipeale aga kasutuskõlbmatud. Konfliktiteoreetiliselt keskendutakse inimese töökohale - tootmise sotsiaalsetele suhetele. Oma klassikuuluvuse määratlemisel kasutavad respondendid üldjuhul standardseid objektiivseid muutujaid, kuid lisaks võtavad arvesse tootmise sotsiaalsete suhete mitmesuguseid karakteristikuid.
8.9. Mis on klassiteadvus?
Tekib, kui klassiteadlikkus muutub inimese enesemääratlusele ja tema poliitilistele eelistustele kesksekt mõju avaldavaks teguriks ning kui inimesed näevad oma klassihuve vasutseisvatena teiste klasside klassihuvidele.
8.10. Mis on sotsiaalne stabiilsus? mobiilsus
Sotsiaalne mobiilsus tähendab inimeste ja gruppide liikumist stratifikatsioonisüsteemi sees.
8.11. Mis on strukturaalne stabiilsus? mobiilsus
Ühiskonnatasandi faktoritest mõjutatud mobiilsus ühiskonnas tervikuna .
8.12. Mis on klassi immobiilis? immobiilsus
Klassi immobiilsuseks nimetatakse tendentsi, et konkreetsesse klassi kuulujad taastoodavad selle klassi liikmeid põlvkonnast põlvkonda.
8.13. Mis vahe on absoluutsel ja suhtelisel mobiilsusel?
Absoluutne sotsiaalne mobiilsus on kui kogu põlvkond liigub ühest staatusest teise.
Suhteline mobiilsus näitab teatud staatusgruppide proportsionaalset ehk suhtelist võimalust liikuda hierarhilises struktuuris.
Kahe põlvkonna vaheline sotsiaalne erinevus vs sama põlvkonna liikmete vaheline sotsiaalne erinevus.
8.14. Mis on kastisüsteem ja kuidas see klassisüsteemiga sarnaneb ja/või erineb?
Kastisüsteemi korral on inimese koht sotsiaalses stratifikatsioonisüsteemis paika pandud inimese sünnimomendil. Omistatud staatus mõjutab kõiki inimese elu valdkondi.
Klassisüsteemid põhinevad paralleelselt nii omandatud kui ka omistatud staatustel.
8.15. Mida väidab staatuse omandamise põhimudel?
Perekonnad, mis asuvad stratifikatsioonisüsteemi eri tasemetel , ei erine üksteisest mitte ainult majandusliku jõukuse ja sotsiaalse mõjujõu poolest, vaid ka sotsiaalsetelt suhetelt, mis avavad töökohtade uksed ja sunnivad lapsi ära kasutama ja arendama vanemate sotsiaalseid resursse.
8.16. Mis on staatuse sümbolid igapäevaelus?
Staatuse sümbolid on sotsiaalse staatuse väljapoole suunatud märgid, mille abil inimesed kujundavad teistele endast jäävat muljet.
8.17. Mis vahe on staatuskindlusel ja -kindlusetusel?
Staatuskindlus - olukord, kus inimene kuulub eri staatushierarhiates sarnasele astmele . Sõltub nii omandatud kui ka omistatud tunnustest.
Staatuskindlusetus - eri tasemetel olemine sotsiaalsetes hierarhiates.
9) Ühiskonna sooline kihistumine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 9
9.1. Mis vahe on bioloogilisel ja sotsiaalsel sool – mille poolest sarnanevad ja erinevad sooerinevused bioloogilise ja sotsioloogilise perspektiivi seisukohast?
“Mees” ja “naine” kirjeldavad bioloogilist sugu. Feminiinsus ja maskuliinsus on inimeste sotsiaalselt konstrueeritud sood. Mehelikkusele ja naiselikkusele tuleb viidata kui omistatud tunnustele ja feminiinsusele ja maskuliinsusele kui omandatud tunnustele. Sotsiaalne sugu on teisisõnu sotsiaalse klassiga sarnane ühiskonna struktuuriline muutja, sest meie keel ja sotsiaalne struktuur jagavad meid bioloogilise soo baasil kindlatesse kategooriatesse, kuhu kuulujatelt eeldatakse kindlate käitumisstandardite järgimist, sarnaseid võimeid ja isikuomadusi.
Sotsioloogilisest perspektiivist on väga kasulik vaadelda, kuidas soolised erinevused inimeste käitumises põhinevad meeste ja naiste sotsiaalsete kogemuste erinevusel, mitte aga geenidel, hormoonidel või hoopis evolutsioonilisel ajalool. Soo bioloogiline ja sotsiaalne külg on omavahel läbipõimunud ja mõjutavad teineteist.
9.2. Mis on sooline kihistumine strukturaal-funktsionalistliku paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine tekib paratamatult kuna meeste ja naistele sobivad ja/või on jõukohased erinevad ülesanded. Mehed täidavad tööjaotuses suuremat jõudu nõudvaid tööülesanded ja naised suuremat hoolt ja hellust nõudvaid tööülesandeid kusjuures need kaks täiendavad üksteist ning võimaldavad tervikul harmooniliselt toimida.
9.3. Mis on sooline kihistumine konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine tekib tänu konkurentsile piiratud ressursside, maa, tööriistade, hariduse jne üle. Tugevamad (reeglina meessugu) määravad ka (mängu)reeglid ning otsustavad seega suuresti tulevaste võitluste tulemused.
9.4. Mis on sooline kihistumine sümbool-interaktsionistliku paradigma seisukohast?
Sooline kihistumine baseerub suuresti sotsiaalselt konstrueeritud sooidentiteetidel. Seda aitab mõista sotsialiseerimisprotsessi ning meeste ja naiste omavahelise suhtluse uurimine – mis rolle selles läbikäimises kodus, tööl ning avalikus ruumis võetakse.
9.5. Mis on sooline sotsialiseerimine ja kuidas see haakub / sarnaneb / erineb soolisest stereotüpiseerimisest?
Soolist sotsialiseerumist õpetatavad samad agendid: vanemad, kaaslased, õpetajad ja massimeedia. Seda ei jäeta juhuse hooleks, kasvavale lapsele avaldadakse jätkuvalt survet seoses sooidentiteediga. Sooline stereotüpiseerimine algab juba tegelikult lapseootusega enne lapse sündi. Sotsialiseerumine mõjutab samuti protsesse, millega aju töötleb saadavat informatsiooni ja inimese kognitiivseid struktuure.
9.6. Mis on soolistatud mina-pilt?
Soolistatud mina-pilt kujundatakse koos ühiskonnas kehtivate käitumisvormide omandamise sotsialiseerumise käigus.
9.7. Kuidas soorollide muutused naisi ja mehi mõjutavad?
Naistel on tekkinud iseseisvuse tunne tänu paranenud hariduslike ja tööturul osalemise võimaluste ning vähenevale viljakusele. Mehi teevad seesugused muutused ebakindlaks.
10) Vanuseline kihistumine - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 10
10.1. Mis on sünnikohort?
Eri vanusegruppe nimetatakse kohortideks. Sünnikohort koosneb kindla ajavahemiku jooksul sündinud inimestest.
10.2. Mis on vanuseline kihistumine strukturaal-funktsionalistliku paradigma seisukohast?
Vanuseline kihistumine on loomulik. Ühiskonna heaks toimimiseks vajavad lapsed ja raugad tööjõulise elanikkonna tuge.
10.3. Mis on vanuseline kihistumine konfliktiteoreetilise paradigma seisukohast?
Vanuseline kihistumine tekib tänu konkurentsile piiratud ressursside, töökohtade jne üle. Tugevamad (reeglina keskealised aga nt üleminekuühiskondades ka 30-aastaste põlvkond) määravad ka (mängu)reeglid ning otsustavad seega suuresti tulevaste võitluste tulemused.
10.4. Mis on vanuseline kihistumine sümbool-interaktsionistliku paradigma seisukohast?
Vanuseline kihistumine baseerub suuresti sotsiaalselt konstrueeritud arusaamadel. Seda aitab mõista sotsialiseerimisprotsessi uurimine.
10.5. Kuidas rahvastiku vanuseline ning rollistruktuur vanuselist kihistumist mõjutavad?
Ühiskonna rollide vanuseline struktuur koosneb staatustest ja võimalustest, mis on avatud teatud vanuses inimestele. Ühiskonnas tuleb hoida inimeste ja vabade rollide tasakaalu. Sotsiaalsed institutsioonid peavad kohanema rahvastiku muutustega ja institutsioonides esinevad muutused omakorda muudavad ühiskonna rahvastiku struktuuri.
10.6. Kuidas rollide struktuur, rollipinge ning -lõtk inimese elueal muutuvad?
Ühiskonnas muutub jätkuvalt inimeste arv, kes on valmis täitma sotsiaalselt määratletud rolle ja selle muutumisega kaasnevad muutused rollide vanuselises struktuuris. Nii hoitakse tasakaalu vabade rollide ja rolle täitva elanikkonna vahel. Sellega, kui inimestel keelatakse ära siseneda staatustesse, milleks neil enda arvates on õigus, võib kaasneda hälve. Kaasaegses ühiskonnas on noorukiiga rollilõtku perioodiks , mille jooksul nooruki võimed on alanõutud.
11) Rassilised, religioossed ja rahvusvähemused - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 11
11.1. Mis vahe on kultuuriliselt homogeensetel ja heterogeensetel ühiskondadel?
Kultuuriline homogeensus - ühiskonna liikmed räägivad sama keelt ja on sarnased religioossete tavade ja päritolumaa poolest. Pole probleemi vähemuste absormeerimisega ühiskonda.
Kultuuriline heterogeensus - ühiskonna kodanikud erinevad suuresti nahavärvilt ja välimuselt, keelelt ja kultuurilt. Sotsiaalne kord sõltub sellest, kuidas on korraldatud eri gruppide vahelised suhted ja kuidas jaotatakse nende vahel ühiskonna nappe ressursse.
11.2. Kuidas defineerida järgnevaid kontseptsioone: rahvus, religioon , rass ?
Rahvus - rahvuslik tagapõhi, kultuurilised erinevused. Inimesed ja grupid erinevad üksteisest sedavõrd, kuivõrd nad on säilitanud oma algse välimuse, tavad, keele ja päritolumaa perekonnanime.
Religioon - uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühaga. Samasse religiooni kuuluvad inimesed tunnevad üksteist ära läbi jagatava religioosse traditsiooni.
Rass - raskem defineerida kui rahvust ja religiooni. Sotsiaalne konstruktsioon , mille olemus ei ole midagi fikseeritult konkreetset, samuti aga ka puhas illusaioon, mille ideaalne sotsiaalne kord peaks kõrvaldama. See on pidevalt muutuvate tähenduste kompleks, mida määratletakse ja vaidlustatakse kogu ühiskonnas, nii kollektiives tegevuses kui ka individuaalses kogemuses ning rassilisi kategooriaid luuakse juurde, tehakse ümber, hävitatakse ja taasluuakse pidevalt. Rassi ei ole alati kerge määrata kuna nii mõnelgi juhul on rassid omavahel segunenud ja puhtaid rasse, mis baseeruks füüsilisel välimusel (fenotüübil) või geneetilisel koodil (genotüübil), raske leida.
11.3. Milliseid vähemuse ühiskonda integreerimise teoreetilisi mudeleid võib eristada ja kuidas neid kirjeldaksid?
Sulatusahju mudel – rajaneb usul , et immigrandid võivad ja peaksid massiteabevahendite ja ühise haridussüsteemi kaudu järk-järgult kaotama oma erinevused, hakkama jagama ühist keele- ja kultuuriruumi ning nautima võrdseid võimalusi.
Kultuurilise pluralismi mudel – rõhutab kultuurilise mitmekesisuse väärtust ja väärtustab seetõttu ühiskonnas eksisteerivate subkultuuride panust kultuurilise mitmekesisuse tagamisse.
11.4. Millised vähemusgruppide ühiskonda integreerimise eri võimalusi võib eristada tulenevalt seotuse tasemest?
Segregatsioon – vähemusgruppide isoleerimine enamusest ühiskonnas võimul olevate gruppide poolt. Eristatakse kahte tüüpi segregatsiooni: (i) de jure (seaduslik) ja (ii) de facto (tegelik aga mitte ilmtingimata seaduslik) segregatsioon.
Kohanemine – protsess, mille käigus vähemuse liikmed teadvustavad endale domineeriva kultuuri vorme ja väärtusi, kuid ei pruugi tingimata muuta oma norme ja väärtusi. St nad kohtuvad domineeriva kultuuriga ilma selles täielikult osalemata.
Akultureerumine (kultuuriline assimileerumine) – vähemusgrupi liikmed võtavad omaks domineeriva ühiskonna normid, väärtused ja käitumismallid, kuid neid endid ei ole veel vastu võetud domineeriva kogukonna „intiimsematesse“ sotsiaalsetesse gruppidesse.
Assimileerumine ( struktuurne assimilatsioon ) – sisenemine ühiskonna domineeriva kogukonda sõpruse ja muude esmaste sidemete kaudu.
Amalgeerumine (kokkusulamine) – esineb kui kultuurid või rassid segunevad ja moodustavad uut tüüpi kultuurid või rassid. Kõige lähedasem sulatusahju mudeli ideaalile.
11.5. Millised erinevad tõkkeid integreerumisel võib tekkida?
Kolm suuremat tõket on ühiskonna eelarvamused, vähemuste diskrimineerimine ja ühiskonnas valitsev institutsiooniline rassism .
Eelarvamus – arvamuse kujundamist ilma eelnevate teadmisteta. (Nii on nt etnilised, rassilised, religioossed ja teised sotsiaalsed kategooriad ühiskonnas sterotüpiseeritud).
Diskrimineerimine – inimeste ebavõrdse kohtlemise praktika.
Institutionaliseeritud rassism – olukord kus diskrimineerimine (nt nahavärvi või etnilise tausta alusel) kuulub normide ja käitumisreeglite struktuuri ning seda tugevdavad sotsiaalse kontrolli ametlikud ja mitteametlikud agendid.
12) Perekond ja abielu - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 12
12.1. Mis on institutsioonid sotsioloogilises tähenduses?
Institutsioonideks sotsioloogilises tähenduses nimetatakse sotsiaalse tegevuse valdkondi, mis on sotsiaalselt konstrueeritud normid ja inimkäitumine, mis on olulised indiviidide ja ühiskondade säilimise seisukohalt.
12.2. Milliseid erinevaid institutsioone võib ühiskonna strukturaalseks defineerimiseks tuvastada?
Tähtsamad institutsioonid on perekond, majandus, poliitika, haridus, religioon, õiguskaitse ja tervishoid.
12.3. Kuidas strukturaal-funktsionalistlik paradigma perekonna institutsiooni (teket) selgitab?
Perekonna roll on kehtestada sotsiaalne kontroll seksuaalkihkude üle. Seejuures määravad reeglid (i) kellega võib kellel olla seksuaalvahekord ja (ii) kes võib kellega abielluda (mõtle nt verepilastusele).
12.4. Kuidas konfliktiteooria paradigma perekonna institutsiooni (teket) selgitab?
Perekond on loodud kontrollimaks , et pereisa kasvataks ikka üles oma bioloogilisi järglasi ning oleks kindlustatud vara (ja seega hüvede) üle andmine oma järglastele.
12.5. Kuidas sümbool-interaktsionistliku paradigma perekonna institutsiooni (teket) selgitab?
Perekond on sotsiaalne konstruktsioon. Nt perekonnasisesed suhted varieeruvad seega kultuuriti – nt lubatud kaasade arvu, milliste sugulaste vahel on lubatud abielud , põlvnemise ja vara ülemineku mehhanismide poolest, abikaasade elukoha ja seotuse osas (kumma kaasa vanemate juurde asutakse elama) ning valitsevate võimusuhete osas.
12.6. Mille poolest eristuvad sugulussuhted traditsioonilises ja kaasaegses ühiskonnas?
Traditsioonilised ühiskonnad
Kaasaegsed ühiskonnad
Korraga lubatud abikaasade arv
Üks (monogaamia) või mitu (polügaamia).
Polügüünia - mitu naist
Polüandria - mitu meest
Üks (monogaamia)
Abikaasa valik
Vanemate valikud perekonnavõimu tugevdamiseks
Suhteliselt vaba valik
Põlvnemisliin
Patrilineaarne
Matrilineaarne
Mõlemast võrdselt ( bilateraalne sugus)
Abielupaari kodu
Patrilokaalne (mehe perekond)
Matrilokaalne (naise perekond)
Oma kodu (neolokaalne)
Võimusuhted
Domineerivad mehed ( patriarhaat )
Suurem võrdus (egalitaarne)
Perekonna funktsioonid
Kõikehaarav - kaitsta sugulusgruppi tervikuna, tagamaks laste kasvatamiseks ja emotsionaalseks toetuseks stabiilset keskkonda
Spetsialiseerunud - kaitsta perekonda
Struktuur
Laiendatud
Tuumikperekond
Kohustuste suund
Veresugulusliin
Abielusidemed ja lapsed
12.7. Milliseid alternatiivseid peremudeleid võib kaasaegses ühiskonnas tuvastada?
Üksinda elamine (üheliikmeline perekond), vabaabielu , lastetus, ühe vanemaga majapidamised, perekonnad, kus mõlemad kaasad käivad tööl, topeltkarjääriga perekonnad, homoseksuaalsed suhted.
13) Majandussüsteemid ja töö organiseerimine ühiskonnas - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 13
13.1. Millised on kapitalistliku turumajanduse defineerivad omadused?
Minimaalne riiklik omand ja kontroll. Tootmisvahendid eraomanduses , mille omanikud teenivad iseendake kasumit. Nõudmine ja pakkumine ning tootjatevaheline konkurentsi tõrjuvad vähem efektiivsed firmad välja, viivad toodete ja teenuste hinnad alla ja tõstavad ühiskonna ning selle liikmete heaolu. Omanikke ja töölisi motiveerib lootus saada osa oma töö viljadest. Praktikas tekitab palju ebavõrdust aga ka elatustaseme tõusu.
13.2. Millised on sotsialistliku plaanimajanduse defineerivad omadused?
Valitsusepoolne tootmise ja jaotamise planeerimine ning maksimaalne riiklik kontroll. Lähtutakse ideest , et majandusliku tegevuse juures tuleb lähtuda rahva vajadustest, mitte kasumist.
Enamuse tootlike tootmisvahendite lahutamine eraomanikust. Keerukas alt-üles planeerimissüsteem. Investeeringud seadmetesse on märkimisväärsed kasutamata masinate hulk; Praeguse tootmisvõimsuse varjamine tänu hirmule, et toodangu kvoodid oleks üles aetud ; Tööjõu ja muude sisendite varumine , et aeg-ajalt oleks võimalik heroiliselt plaane täita; Madal tootlus ja paindumatu hinnapoliitika; Vähene tähelepanu negatiivsetele välismõjudele - reostus , tööohutus jne; Resistentsus innovatsioonile ja tehnoloogiale (kuigi sõjatööstus ja kosmosesõiduk tundub olevat olnud erand ).
14) Poliitiline süsteem: võim, poliitika ja militarism - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 14 & Ptk. 4 lk. 65-68.
14.1. Mis on Weberi käsitluses võim (ja selle alaliik – domineerimine )?
Weber defineeris võimu kui eesmärkide realiseerimise tõenäosust teiste tahtest olenemata. Funktsionalistlikust vaatepunktist on võim ühiskonna tasandil võime valitseda ja säilitada grupisisest korda. See on sotsiaalne ressurss, mis on grupi liikmete või ühiskonna gruppide vahel ebavõrdselt jaotatud, olles ühiskonna stratifikatsioonisüsteemide üks tähtsamaid mõõtmeid.
Domineerimine tähendab võimalust leida kuuletumist. See on sotsiaalne suhe, mis puudutab nii järgijaid kui ka juhte, kes üksteist vastastiku mõjutavad.
14.2. Mille poolest eristuvad üksteisest Weberi käsitluses karismaatiline ja legaalne domineerimine?
Karismaatiline domineerimine põhineb juhi erakordsetel võimetel või tema ideede erakordsusel. Karismaatilise liidri ja järgijate vahel tekib eriline side, järgijad usuvad juhi üliinimlikesse omadustesse ja on valmis täitma tema käske kõhklemata.
Legaalne domineerimine on kõige ratsionaalsem domineerimise vorm, kuna ta põhineb valitseja ja valitsetava vahelistel umbisikulistel sidemetel. Juhi võim on piiratud seadustega, mis kehtivad kõigi võimukandjate suhtes, olenemata isiklikest omadustest või sotsiaalsest staatusest. Pakub suurimat kaitset juhi suva vastu. Selle puhtaim näide on bürokraatia .
14.3. Millised tunnused on Weberi käsitluses bürokraatia ideaalmudelil?
Bürokraatia kui ratsionaalseim ja tõhusaim organisatsiooni vorm. Weberi ise kasutas bürokraatia mõistet ideaaltüübina. Ta ei väitnud, et ta tegelikes org-des alati nii töötab. Bürokraatia elemendid Weberi järgi:
· Kirjalikud dokumendid otsuste aluseks ning nende tulemuseks.
· Spetsialiseerumine . Tööjaotus selge ja formaalne
· Käsutamisõigus. Hierarhiline struktuur, selged alluvussuhted ja vastutusalad. Kaebamisõigus oma ülemusele. Sundimisvahendid. Formaalne reeglistik, mis on organisatsiooni tegevuse aluseks
· Isikupäratus. Organisatsiooni liikmete ja klientide suhted on isikutest sõltumatud. Kaadri täiendamine oskuste ja ametialaste teadmiste alusel
· Ametnikud on täiskohaga tööl ja saavad palka. Isiklike ja avalike tulude lahus hoidmine, isiklik elu ja tööalane elu eraldatud. Ka füüsiline paiknevus ja tegevused. Töövahendid on organisatsiooni ja mitte töötaja omad.
· Karjääriredeli olemasolu, ametnike madal voolavus , kõrgendused tööstaaži ning teenete alusel, palk ametikohast sõltuv
14.4. Kuidas selgitab riigi kui poliitilise süsteemi teket strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Poliitiline süsteem täidab ühiskonna põhilist enesesäilitamise vajadust – kaitsta ühiskonna sisemist korda ja seda välisvaenlaste eest. Sellest tuleb ka vajadus luua, kehtestada ja jõustada norme. Usub, et industrialiseerimine viib heaoluriigi tekkeni.
14.5. Kuidas selgitab riigi kui poliitilise süsteemi teket konfliktiteooria paradigma?
Poliitiline süsteem teenib kapitalistide (omanike) klassihuve. Seega on riik kapitalismi poliitiline relv , mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
14.6. Kuidas selgitab riigi kui poliitilise süsteemi teket sümbool-interaktsionistliku paradigma?
Poliitilised süsteemid on sotsiaalselt konstrueeritud. See selgitab ka riikide vahelisi erinevuseid poliitiliste süsteemide, kultuuri jne osas. Koolkonna uurimishuviks ei ole niivõrd ühiskondliku stabiilsuse ja korra või võimu uurimine kui poliitilise süsteemi liikmete omavahelise interaktsiooni uurimine.
14.7. Mis eristab demokraatlikku ühiskonda totalitaarsest?
Mitte see, kui palju inimesi valimas käib - diktatuuririikides on see protsent väga kõrge - vaid see, kas eksisteerib legitiimne opositsioon . Totalitaarsed režiimid üritavad reguleerida ühiskonda ja selle liikmete elu kõiki aspekte , kaasa arvatud religiooni ja eraelu. Kõige tavalisemad on totalitaarsed režiimid ühiskondades, kus puuduvad demokraatia eeltingimused: levinud kirjaoskus , majanduslik stabiilsus või egalitaarsuse ideoloogia.
Totalitaarsed režiimid – püüavad reguleerida ühiskonna ja selle liikmete elu kõiki aspekte, sh religioon ja eraelu. Riigipead võivad olla nii diktaatorid , usumehed, sõjaväelased.
Diktatuur – totalitarismi edasiarendus, kus kogu võim kuulub ühele inimesele, mitte väikesearvulisele eliidile.
Demokraatlikud režiimid
• Erinevalt totalitaarsest eksisteerib legitiimne opositsioon
• Eksisteerivad kodanikuvabadused, poliitilised mõtteavaldused, mida on õigus avaldada siis kui ollakse oma õigustest teadlikud
• Erinevate parteide ja poliitiliste suundade esindatus
14.8. Milliseid instrumente kasutavad kaasaegsed poliitilised režiimid valitsemiseks?
Avaliku arvamusega manipuleerimine : propaganda, tsensuur . Sund, repressioon ja genotsiid.
14.9. Mida väidab oligarhia raudne seadus?
Oligarhia raudne seadus väidab, et ka demokraatlikult valitud rahvast esindavates organisatsioonides eralduvad liidrid oma valijatest. Oligarhia tähendab väheste valitsemist ja selle raudne seadus konstanteerib, et kuna otsustajad on eluliselt huvitatud sellest, et neil oleks õigus, hakkavad nad toetuse võitmiseks informatsiooni ja inimestega manipuleerima.
14.10. Mille poolest erineb võimueliidi mudeli selgitus pluralistliku mudeli selgitusest küsimusele kelle käes on võim tegelikult demokraadilikes ühiskondades?
Võimueliidi mudel - vältimaks, et ühes sektoris tehtud otsused mõjutavad teistes sektorites tehtavaid otsuseid, ei ole tarvis tõestada, et need inimesed osalevad ühises vandenõus, ega isegi näidata, et nad on üksteisega kontaktis. Sarnase klassikuuluvuse ja sotsialiseerumise tulemusena on neil ühine arusaam sellest, mis on õiglane ja hea, nad tegutsevad viisil, mis aitab säilitada ühiskonnas kehtivat stratifikatsioonisüsteemi.
Pluralistlik mudel - võimueliidi mudeli kriitikud arvavad, et ettekujutus võimueliidist lihtsustab liigselt tegelikkust, lähtub eeldusest, et juhid on liiga sarnased ja alahindab konfliktiallikaid valitseva klassi seas. Pluralistid väidavad, et ärihuvid võivad olla väga erinevad. Tööstusele kasulik poliitika võib olla hukatuslik perifeerias asetsevatele firmadele. Eri võimusektorid võitlevad harilikult nappide ressursside pärast ühiskonnas.
15) Haridus - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 15
15.1. Kuidas selgitab hariduse avatud ja varjatud rolli strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Haridussüsteem tugevdab ühiskonna kui kogukonna ühtsust täites nii avalikke kui varjatud funktsioone. Koolid soodustavad seejuures ühiskonnale kasulikku konkurentsi ja loovad intelligentsihierarhia e pälvokraatia.
Haridussüsteemi avalikud e „manifestsed“ funktsioonid: Teadmiste ja kultuuri edastamine . (Kõrgkoolide puhul ka uute teadmiste loomine ning uue põlvkonna teadlaste ettevalmistamine). Töörollideks sotsialiseerimine. Täiskasvanustaatuse harjutamine (sh õpetus konformsuse, heade tööharjumuste ja kõrgema staatusega inimeste austamise kohta).
Haridussüsteemi varjatud funktsioonid (kasutades selleks nn „varjatud õppekava“): Domineerivate väärtuste ja struktuuride omaksvõtt – õppida tundma oma kohta; alluma ülematele; uskuma, et süsteem on õiglane. Noorte seksuaal- ja muu kombekasvatus ning üksteisega tutvumise võimaldamine.
15.2. Kuidas selgitab hariduse tähendust konfliktiteooria paradigma?
Haridussüsteem teenib kapitalistide (omanike) klassihuve. Seega on haridussüsteem kapitalismi kultuuripoliitiline relv, mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
15.3. Kuidas selgitab hariduse tähendust sümbool-interaktsionistliku paradigma?
Haridussüsteemid on sotsiaalselt konstrueeritud. See selgitab ka riikide ja kogukondade vahelised erinevuseid haridussüsteemide ja selle tavade osas. Koolkonna uurimishuviks ei ole niivõrd hariduse varjatud ja varjamata funktsioonide või haridussüsteemi toimimise üksikasjade paljastamine, mis aitab mõista klasside taastootmist ühiskonnas, vaid sidusühiskonna liikmete (eriti õpilaste, lastevanemate, õpetajate, koolijuhtkonna (administratsiooni) aga ka haridusametnike, poliitikute jne) omavahelise interaktsiooni uurimist.
15.4. Mis on varjatud õppekava?
See tähendab ametliku õppekava välist õpetustegevust, mida koolid pakuvad inimestele sellistes küsimustes nagu vanemate austamine ja etnotsentrism.
15.5. Mis on kultuuriline kapital ?
Kõnelemis- ja mõtlemisstiil, teadmised muusikast ja kunstist ja kirjandusest, mis võimaldavad isikul tunda end mugavalt haridusstruktuurides ja mõista maailma nii, nagu selle on määratlenud eliit.
15.6. Kuidas kirjeldaksid haridussüsteemi ja selle osi (sh ülikoole) sotsioloogia vaatevinklist?
Kõikides kaasaegsetes industriaalühiskondades on haridus muutunud üha enam diferentseerituks ja spetsialiseerituks. Teadmised on jaotatud kategooriatesse, mida õpetavad spetsialistid. Lõpuks tuleb õpilastel valida üks informatsioonipakett, mis valmistab neid ette töömaailma astumiseks.
Koolitamine toimub mikrotasandil, isegi kui haridussüsteemi funktsioonid ja struktuur on makrotasandi küsimused, sest toimub näost-näkku lävimisel spetsiaalsetes ruumides ja asutustes ettemääratud inimestega. Koolihariduse eesmärk on baasettevalmistuse pakkumine täiskasvanu eaks. Kõrghariduse esmasteks avalikeks funktsioonideks on olemasolevate teadmiste edastamine, uue informatsiooni tootmine ja järgmise teadlaspõlvkonna ettevalmistamine. Ülikoolid on jaotatud teaduskondadeks, kus õppejõud on kihistunud akadeemilise staatuse alusel.
16) Uskumuste süsteemid: religioonid ja sekulaarsed usundid - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 16
16.1. Mis on uskumuste süsteem ja kuidas see sarnaneb ning erineb religioonist?
Uskumuste süsteem – arusaamiste kogum elu põhiväärtustest ja mõttest, mis ei põhine ilmtingimata usul üleloomulikku jõusse.
Religioon – uskumuste süsteem, mis põhineb arusaamisel, et jumalik jõud juhib saatust ja suunab inimest ebamaise suunas.
16.2. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Durkheim?
Durkheim huvitus sellest, kuidas osad ühiskonnad suudavad hoida sisemist stabiilsust ja seeläbi tagavad pikaajalise kestvuse . Ta leidis, et uskumuste süsteemide kaudu tunnetavad inimesed abstraktsiooni nimega „ühiskond“ ja tugevdavad üksteisele pühendumust.Tema tähtsam sellesisuline teos – „Religioosse elu algvormid“.
16.3. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Weber?
Weberi huviorbiidis oli religiooni side ühiskonna majandusliku ja poliitilise süsteemiga Vähem on teada see, et ta pühendab paljudes oma raamatutes erilist tähelepanu preestri ja prohveti (kui intellektuaalide) rollile ühiskondlikes muutustes.
16.4. Kuidas käsitles oma teadusloomes usku Marx?
Marxi väitis, et: „Jumal on ainult mask inimliku ahnuse ja ihade varjamiseks“ „Religioon on oopium rahvale.“ Seega sarnaselt teistele institutsioonidele on usul rahvamasse nende hädades ja viletsuses rahustav (allasuruv) roll.
16.5. Mille alusel on väidetud, et marksism etendab endas sisuliselt ilmalikku ideoloogiat?
Karl Marxi tööd moodustavad NSVLi juhi Lenini omadega kõrvuti ilmaliku ideoloogia aluse, mida nimetatakse marksismiks ja mis annab sellesse uskujatele sarnase kindluse, mis kristlus või judaism annab teistele. See on ametlik ideoloogia Hiinas, Kuubal ja mujalgi. Sisaldab jumalikele jõududele viitamata kõiki ususüsteemide elemente: ajalugu, käitumisjuhiseid, tulevikuennustust lõplikust õiglusest.
16.6. Mida on religiooni positsioonile ühiskonnas toonud endaga kaasa moderniseerumine ja sekulariseerumine ?
Moderniseerumine on toonud kaasa inimestele tunde, et nad on kaotanud kontrolli oma elu üle, sest asjade tegemise vanad tavad enam ei tööta ja uued on veel ebaselged ja harjumatud. Selline mõju on viinud mitmel pool esialgsete väärtuste taaselustamisele.
Sekulariseerumine - üleminekut traditsiooniliselt ühiskonnalt kaasaegsele iseloomustab ka ilmalikustamine. Erinevalt kõhklematust usust ja keskendumisest järgmisele maailmale on põhitähelepanu koondunud sellele maailmale, mõistusele, teadusele ja tehnoloogiale.
17) Õigus, kuritegu ja kriminaalõigussüsteem - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 17.
17.1. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Õigussüsteem täidab ühiskonna põhilist enesesäilitamise vajadust – kaitsta ühiskonna sisemist korda. Sellest tuleb ka vajadus luua, kehtestada ja jõustada norme. Seejuures on ka kuritegevusel varjatud funktsioon, mis liidab kogukonda ja aitab seda piirid ühiskondlikult aktsepteeritavale käitumisele.
17.2. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni konfliktiteooria paradigma?
Õigussüsteem teenib kapitalistide (omanike) klassihuve. Seega on see kapitalismi (jõukate eraomanike) poliitiline relv, mis aitab klasside vahelisi erinevusi taastoota.
17.3. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni sümbool-interaktsionistlik paradigma?
Õigussüsteemid on sotsiaalselt konstrueeritud. See selgitab ka riikide vahelised erinevused õigussüsteemide, normide (seaduste), nende kehtestamise jne osas. Koolkonna uurimishuviks ei ole niivõrd ühiskondlikku stabiilsuse ja korra või võimu uurimine kui õigussüsteemi liikmete omavahelise interaktsiooni uurimisel – nt vanglate subkultuur jne.
17.4. Millised tunnused on erinevatel kuritegude tüüpidel – tapmine , varavastased kuriteod, organiseeritud kuritegevus, valgekraede kuritegevus ja organisatsiooniline kuritegevus?
Tapmine - üks kõige julmemaid kuritegusid.
varavastased kuriteod - märksa levinum kui isikuvastased kuriteod, nende toimepanijatel teatav sotsiaalmajanduslik, hariduslik ning sooline taust.
organiseeritud kuritegevus - maffia on üks selle, ajakirjanduse ülevõimendatud, vorme. Kuritöö vormil on 3 tunnust: Kuritegeliku organisatsiooni liikmed pakuvad kaupu ja teenuseid, mis pole mujalt kättesaadavad (laenud, „võlgade“ sissenõudmine, prostitutsioon, pornograafia , õnnemängud jne). Kuritegevuse toimepanemiseks annavad nad altkäemaksu ja korrumpeerivad võimuesindajaid muul viisil. Kokkulepete saavutamiseks kasutatakse vägivalda (või selle ähvardust).
valgekraeline kuritegevus - tavaliselt vägivallatu aga siiski seadusevastane tegevus, et saada materiaalset kasu, vältida nende kaotamist/loovutamist või kindlustada positsiooni, poliitilist või majanduslikku edu.
organisatsiooniline kuritegevus - pannakse toime mitte otsee isikliku kasu vaid organisatsiooni huvides, kuigi nende eest saab vastutusele võtta nii füüsilise kui ka juriidilise isiku.
17.5. Mis vahe on isiku- ja varavastastel kuritegudel?
Isikuvastane kuritegevus on suunatud inimestele neile haiget tegemise vms füüsilise kahju toomise eesmärgil. Varavastased kuriteod puudutavad inimeste vara ning toovad pigem emotsionaalset ja varalist kahju kui reaalset valu. Isikuvastane kuritegu on tapmine, varavastane on varastamine.
17.6. Kirjelda karistusasutusi sotsioloogilisest vaatenurgast vastates küsimusele, miks nad eksisteerivad ja milliseid alternatiive neile on välja pakutud / katsetatud?
Rehabiliteerimine – tagasipöördumine endisesse olukorda, mis põhineb usul kahetsusse ja lunastuse jõusse
Karistamine – rajaneb topelteeldusel, mille kohaselt kurjus tuleb patuse seest valuga välja ajada ja ohvri eest tuleb kätte maksta.
Vanglasüsteem kasutab karistuseks ja ümberkasvatuseks: Inimese isikliku vabaduse piiramist, Piiratud töövalikut, söögivalikut, võimalusi vaba aja veetmisele, tarbimisele, lähedastega kohtumisele ja suhtlusele laiemalt jne, Umbisikulisust, Sotsiaalset distantsi vanglaametnike ja valvurite ning vangide vahel, Eraldatust teisest soost.
Alternatiiv vanglasüsteemile: Väikesed ümberkasvatusasutused, kus kinnipeetavad teevad tööd, maksavad makse jne, Kodulaadsed keskkonnad, mis on isikupäraselt kujundatud ning kus kinnipeetavad saavad kanda isiklikke riideid , Lühiajalised kodukülastused või lausa vabakäigu vangi staatuse andmine, ÜKT, tihe hooldusjärelvalveline kontroll, elektrooniline järelvale.
18) Tervis, haigus ja tervishoiusüsteem - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 18
18.1. Mis vahe on tervise- ja meditsiinisotsioloogial?
Meditsiinisotsioloogia keskendub meditsiiniasutuste ja institutsioonide uurimisele. Tegeleb tervishoiutöötajate teadmiste, meetodivalikute, tegevuste ja omavaheliste suhetega ning meditsiini harrastamise sotsiaalsete ja kultuuriliste (mitte füüsiliste) mõjudega.
Tervisesotsioloogia uurib tervise ja sotsioloogia omavahelisi seoseid. Kuidas sotsiaalne elu mõjutab suremust ning vastupidi. See sotsioloogiaharu keskendub erinevalt meditsiinisotsioloogiast tervise suhtele sotsioloogiliste instituutitega nagu perekond, töö, kool jms.
18.2. Mis on sotsiaalepidemioloogia ja kuidas see epidemioloogiaga haakub ning sellest eristub?
Epidemioloogia tegeleb elanikkonna tõbede, puuete ja defektide esinemismallide uurimisega. Sotsiaalepidemioloogia huvitub aga sellest kuidas haiguste levik on seotud sotsiaalse konteksti ja elulaadiga.
18.3. Milliseid on sotsiaalepidemioloogia neli põhifaktorit ja kuidas nad haiguste sotsiaalses jaotuses rolli mängivad?
1. Vanus: Kõige tõenäolisemalt haigestuvad ja kahjuks ka surevad: Alla 6-aastased lapsed ägedatesse nakkushaigustesse. Noorukid , noored ja täiskasvanud õnnetuste, mõrvade ja enesetappude tulemusel. Vanemad inimesed kroonilistesse haigustesse
2. Sugu: Naised elavad tööstusriikides olulisemalt kauem kui mehed kuigi nende seas on füüsiliste ja vaimsete haiguste esmahaigestumus ja levimus kõrgem. Seda vastuolu selgitakse sellega, et naised: katkestavad meestest tõenäolisemalt töötamise kehva tervise tõttu; kannatavad traditsiooniliste naisrollidega seotud sisepingete all; on rohkem huvitatud tervisega seotud teemadest ja reageerivad kiiremini füüsisega toimuvatele muutustele.
3. Sotsiaalne klass: Sajanditepikkused tähelepanekud ja andmed näitavad, et keskmine eluiga ning haiguste esinemissagedus on seotud (kuimitte ei sõltu) sotsiaalmajanduslikust klassist . Olulised negatiivsed tegurid on: Vaesus , Ülerahvastatus, Toksiliste ainete tarbimine / avatus, Piiratud ligipääs arstiabile, Madal haridustase, Perekonna toetuse ja sõprussidemete puudus
4. Rass või rahvus: Kuigi mõnede haiguste puhul on leitud geneetiline seos rassiga, on enamiku haiguste esinemissagedus siiski otseselt seotud sotsiaalmajanduslike tingimuste ning rahvusega.
18.4. Kuidas eristuvad tervise ja haiguse sotsioloogilised tähendused meditsiinilisest?
Tervis ja haigus on mingil määral sotsiaalselt konstrueeritud kriteeriumid. Mõtle näiteks saleduse ja paksuse (ülekaalulisuse) kategooriatele. Ka meditsiinitöötajate (nt psühholoogide / psühhiaatrite) määratlustes on täheldatud seotust hinnatava patsiendi sotsiaal-majandusliku taustaga.
18.5. Mis vahe on haige olemise tuvastamise patoloogilisel ning statistilisel mudelil?
Patoloogiline mudel - kirjeldab haigust temaga kaasnevate bioloogiliste sümptomite kaudu ja keskendub organismi “ebanormaalse” funktsioneerimise paljastamisele. Levinuim tänapäeva meditsiinis kasutatav mudel. Otsib inimeses leiduvaid bioloogilisi seletusi, eeldab sagedasti, et igal haigusel on üks konkreetne põhjustaja, ja keskendub inimeses sellele, mis on valesti, mitte sellele, mis õigesti.
Statistiline mudel - keskendub haiguse ja tervise defineerimisele populatsiooni keskmise kaudu. Rõhutab ühiskonna enamust ja defineerib selle normaalsena, vähemust haigena. Vähem piiratud kui patoloogiline mudel, sest patoloogilise puhul tuleb diagnoosiks näidata iga normaalsusest kõrvalekallet, statistilise mudeli puhul piisab aga haigetena defineeritava populatsioonid määratlus muutes muuta haiguse ja terve olemise määratlust.
18.6. Millised on tervishoiusüsteemide kolme erineva mudeli tunnusjooned?
professionaalne mudel - põhineb arstide võimul ja mõjul meditsiinipraktikale. Makstakse teenustasu, mille suuruse määravad antud piirkonnas ja antud meditsiinilisel erialal tavapärase tariifide alsel arstid. Domineerivad arstid, kelle tähelepanu on suunatud rohkem üksikarstidele kui meditsiinile tervikuna.
keskse planeerimise mudel - vastand profesionaalsele mudelile. Tagab arstiabi mittekonkureerivate geograadiliselt organiseeritud tervishoiusüsteemidega. Keskne planeerija vastutab kõikide ressursside koordineerimise eest, kaasa arvatud selle piirkonna arstid ja vahendid. Teenused on organiseeritud valitsusepoolse hinnangu alusel. Arstid on süsteemis kas palkade või ametlike lepingutega.
riiklik tervisekindlustuse mudel - paneb valitsuse kontrolli alla ainult tervishoiu finantseerimise, kõige sagedamini üleüldise tervisekindlustuse kaudu, kus kindlustussummad tulevad tulumaksudest või teistest riigituludest. Tervishoid peab olema võrdselt kättesaadav kõigile - riiklik tervisekindlustus katab suurema osa riigi kodanike kulutustest meditsiinile.
19) Moderniseerumine, tehnoloogia ja sotsiaalsed muutused - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 19
19.1. Millised on sotsiaalse muutuse tavapärased allikad (kanalid) ja mis neid iseloomustab?
Sotsiaalse muutuse tavapärased allikad on:
keskkonnasündmused - loodussündmused nagu maavärinad, haigused ja kliimanihked, inimese loodud situatsioonid nagu reostus või loodusressursside üle- või liigkasutamine.
Sissetung või sõda - kaasneb grupi vajadus kohaneda uute kommete ja arusaamadega või asuda ümberkoos muutustega elatusviisis.
Kultuurilised kontaktid - üks grupp saab teada, kuidas teine on säilimisülesannetega toime tulnud.
Innovatsioon - avastused ja leiutised .
Populatsiooninihked - muudatused rahvastiku suuruses ja koosseisus , erinevate vanusegruppide suuruses, soolises koosseisus.
Difusioon -.kultuurielementide levik, protsess, millega uued ideed, teod, tehnoloogia, arusaamad ja teised kultuuriartiklid levivad isikult isikule, grupilt grupile ja ühiskonnalt ühiskonnale.
19.2. Mida kirjeldab termin «kultuuriline lõtk»?
Tendents , kus kultuuri eri osad kalduvad pärast uue tehnoloogia sisseviimist muutuma ja kohanduma erineva kiirusega.
19.3. Mida väidab tehnoloogia difusiooni mudel kultuurilise lõtku mõjude kohta?
Selle mudeli järgi on tehnoloogilise uuenduse esimeseks resultaadiks uuenduse adaptsioon keskkonda, teiseks sammuks on keskkonna mugandumine uue tehnoloogiaga, kolmandaks arendavad sotsiaalse elu eri valdkonnad uuenduste tulemusena endale uued funktsioonid ja muutub organisatsiooni sisestruktuur , neljandaks konkureerivad institutsioonid omavahel, sest algne institutsioon võib muutuda ülearuseks.
19.4. Millisele loogikale on üles ehitatud kumulatiivse sotsiaalse muutuse tees?
Üldine areng lihtsatelt keerulisematele ühiskondadele, väikestelt korilusgruppidelt nende piiratud materiaalse kultuuriga tänapäeva ühiskonna sotsiaalsele ja tehnoloogilisele keerukusele.
19.5. Kuidas on rahvuslus sotsiaalsete muutuste ja moderniseerumisega seotud?
Rahvuslus on paljude inimeste usk sellesse, et neil on midagi ühist, mis on küllaldane, et otsida poliitilist ühtsust. See on muutunud geograafilise piirkonna elanike kokkusulatamise tööriistaks alles viimase 400a jooksul. Selle teke langes kokku kapitalismi arenguga. See on olnud hiljutine võimas faktor sotsiaalsete ja kultuuriliste muutuste esilekutsumises.
19.6. Millised kaks aspekti aitavad mõista moderniseerumist preindustriaalsest postindustriaalsesse ühiskonda?

ühiskonna mobiliseerumine, mille käigus sotsiaalse, majandusliku ja psühholoogilise orientatsiooni vanad mustrid nõrgenevad ja inimesi on võimalik sotsialiseerida uutele mustritele

ühiskonna sotsiaalne diferentseerumine, nihe hajuvatelt rollidelt spetsialiseeritud rollidele ühiskonnas.
19.7. Mida pidas Weber termini «ratsionaliseerimine» näol silmas?
Märkimaks sotsiaalse tegutsemise tüüpi, kus käitumise traditsioonilisi ja emotsionaalseid aluseid asendab usk vahendite ja eesmärkide loogilisse seotusse. See on tüüpiline industriaalühiskondadele.
19.8. Mille poolest eristuvad postindustriaalsed riigid teistest?
Postindustriaalsetes ühiskonades rõhutatakse teaduse ja tehnoloogia tähtsust rohkem kui tööstustootmist ja tootmisvõimsust. Seda määratletakse pigem tema võimega töödelda ja edastada informatsiooni, mitte toodetud kaupade hulgaga .
19.9. Mida pidas Simmel silmas kui väitis, et kaasaegsed linnaühiskonnad tekitavad erilise teadvuse kui kaitsemehhanismi?
Blaseerunud suhtumine või ükskõiksus ümbritsevate inimeste ja sündmuste suhtes on omamoodi säilitusmehanism, mis areneb, et tõrjuda kõrvale teiste inimeste pidevat stimulatsiooni, vaateid, lõhnu, hääli ja tegevust, mis on kaasaegse elu osaks.
19.10. Kes ja miks on sotsioloogide arvates igas ühiskonnas huvitatud status quo säilimisest?
Need on inimesed, kes saavad võimu, prestiiži või rikkust eksisteerivalt elukorralduselt ja kellel on üldjuhul suur mõju oma grupis.
19.11. Milliseid ühiskonlike muutuste agente võib ühiskonnas tuvastada?
Muutuseid toetavad või neile on vastu inimesed, kellel on sotsiaalsetes süsteemides teatud staatused. Mõned staatused on mõjukamad kui teised ja need inimesed on tõenäolisemalt muutuste agendid - suguharu peaalik, šamaan, meedia, arstid, jms isiklikud mõjutajad.
19.12. Kuidas eristub järk-järgulised muutused revolutsioonilistest?
Järk-järgulised võivad jääda kauaks märkamatuks, kuni toimub mõni suurem ümberkorraldus.
Revolutsiooniline muutus tähendab ühiskonna poliitilise ja sotsiomajandusliku struktuuri järsku ja põhjalikku ümberkorraldust.
19.13. Mida nimetab Wallerstein oma teoorias maailmasüsteemiks?
Maailmasüsteem väljendab majanduslikke ja poliitilisi suhteid ühiskondade, eriti industriaalriikide ja vähem arenenud maade vahel.
19.14. Mis vahe on revolutsioonilistel sündmustel, situatsioonidel ja tulemustel?
Revolutsiooniline tulemus esineb siis, kui üks võimuhoidjate kogum asendatakse teisega. Revolutsiooniline situatsioon esineb, kui kaks või rohkem poliiilist rühmitust taotlevad kontrolli riigi üle, nende huvid on lepitamatud ja opositsioonipartei saab toetust suurelt elanikkonna segmendilt. Revolutsioon lõpeb, kui jääb alles ainult üks taotleja . Sündmuste võimalik ulatus on alates riigipöördest suure revolutsioonini .
19.15. Millised muutuste teooriaid ja ning nende tunnuseid võib eritada?
Evolutsioonilised teooriad, tsüklilised teooriad.
19.16. Mida pidas Marx silmas dialektilise sotsiaalset muutuste protsessi ning selle teesi, antiteesi ning sünteesi näol?
Muutuste konfliktiteorieetiline vaatenurk ei põhine vägivaldse revolutsiooni vajadusel. Vaadeldes inimajalugu tervikuna nägi Masx sotsiaalsete muutuste dialektilist olemust. Igal momendil moodustab omavahel seotud osade sotsiaalne süsteem status quo ehk teesi, millest kerkivad konkureerivad või vaenulikud elemendid, kes esitavad väljakutse sellisele asjade korralusele. Neid nim antiteesiks. Kuna ebavõrdsus on kõikide mineviku ja oleviku sotsiaalsete süsteemide tunnusjoon, on antiteesilised liikumised sotsiaalse elu alaliseks faktiks. Konfliktist teesi ja antiteesi, võimul olijate ja protestijõudue vahel tuleb uus sotsiaalne korraldus ehk süntees.
20) Inimökoloogia: rahvastik ja keskkond - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 20
20.1. Milliseid demograafias laialt kasutatavaid suhtarve ja termineid (koos selgitusega) oskad välja tuua?
Suremus, sündimus , viljakus ja imikute suremusmäär.
20.2. Millest sõltuvad sünni-, viljakuse- ja surmamäärad ühiskonnas?
Sünnitaja vanusest, üldisest viljakusest riigis, riigi arengutasemest, naiste haridustasemest, linnastumise tasemest, vaesusest ja sotsiaalsest klassist, sissetulekuerinevusest, poliitiliste ja religioossete juhtide seisukohast pereplaneerimise suhtes, vanade- ja sotsiaalhoolest ( pension ja hoolekandesüsteem), naiste õigustest ühiskonnas (peres) ja migratsioonist. See kõik oleneb moderniseerumisest ja urbaniseerumisest, industrialiseerimisest ja sekulariseerimisest.
20.3. Kuidas kajastada kiiret, aeglast ja negatiivset rahvastiku kasvu rahvastikupüramiidi abil?
20.4. Kuidas rahvastiku vanuseline ja sooline kooseis aitab meil mõista ühiskonnaelu erinevaid aspekte?
See aitab ennustada tulevast rahvastiku koosseisu ja rahva jätkusuutlikkust. Aitab mõista nt pensioniiga või majanduse mõju sündidele vms.
20.5. Mille poolest populatsioonimustrid modernses ja arenguühiskondades üksteisest erinevad?
21) Linna-, eeslinna- ja maaelu - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 21
21.1. Millised erinevused domineerivad diskusiooni linna ja maaelu vooruste üle?

loomulikkus vs kunstlikkus - maaelu on looduslik ja rahu, vaikus ; linnaelu on justkui patusem ja kunstlikum

tuttavlikkus vs võõrapärasus - linna seostatakse uue, erineva ja ootamatuga, maaelu aga tuttavate inimeste ja asjadega

kogukondlikud suhted maal vs linnaelus domineerivad umbisikulised ühiskondiku iseloomuga sotsiaalsed suhted.

traditsioon vs muutus - maa on traditsiooniliste väärtuste kants ning linn koht, kus traditsioonid purunevad ja arenevad uued normid. Maal tehakse nii nagu on alati tehtud, linnas on rohkem kokkupuuteid välismaaga/võõraste ja teisiti elavate inimestega, kellelt õpitakse uut ja sellega viiakse ka oma elus läbi muutuseid.
21.2. Millele viitab sotsioloogias omadussõna «linlikkus»?
Eluviis, mille puhul traditsioonilosed külaeluga seotud elustiilid asendatakse individualistlike normide ja käitumisstiilidega.
21.3. Kuidas kontsentrilise tsooni mudel linna kirjeldab ja kuidas see erineb sektor- ning mitmetuumalise mudeli kirjeldusest?
Linn koondub tuumas/keskuses oleva kommertslinnaosa ümber. Nr üks viitabki keskuseks olevale ärikeskkonnale, kuhu on koondunud finantsasutused ja büroo/kontorihooned. Edasi on muud asutused, siis elumajad neile, kes äripiirkonnas tööl käivad. Neljas tsoon on kallimad/paremate tingimustega elumajad. Viies on linnavälisemad elumajad, kes elavad eeslinnaelu või ka tehased. Kõige traditsioonilisem viis mõtestada linna.
Sektormudel: keskel tuumik , jagunenud sektoriteks. Linn on loomulike teguritega jagunenud sektoriteks, mis on erinevatel tasemetel rajoonideks. Mõnes sektoris kallimad, mõnes odavamad majad ja vaesemad pered.
Viimane mudel: ühtset ja ainsat tuuma ei ole, äri on sarnaselt teistele koondunud ühte kohta, kuid võib olla, et ärid ja kaubandus ja elumajad on kõik ühes sektoris olemas. Pigem on liigitus toimunud sissetulekute alusel.
21.4. Millised linnastumisprotsessid on omased paljudele ühiskondadele?
Kontsentreerumine - koos linnastumisega tekkiv ülerahvastatus, mis omakorda viib detsentraliseerimiseni.
Ökoloogiline diferentseerumine - mingi teatud tegevus identifitseerub linna kindla geograafilise piirkonnaga (nt finantskeskise teke või restoranide ja baaride koondumine )
Ökoloogilone invasioon - nt tööstuse kokkukasvamine elurajooniga
Järgnevus - üks tegevus või inimgrupp asendub teisega
21.5. Mille poolest erineb kaubanduslik linn korporatiivsest linnast?
Kaubanduslik linn - valitseb mitteformaalsus; tänavate, kaupluste ja majade paigutus oli pigem juhuslik ning inimeste omavaheline sotsiaalne suhtlus spontaanne.
Korporatiivne linn - tööstuslinn, mida kirjeldab vabrikud, moodne transport, agulid , mis eraldab töölisklassi kesk- ja kõrgklassist. Lisaks on sellisel linnal ka täiendavad tunnused: tööliste kontsentreerumine, töödistsipliini tugevnemine
21.6. Kuidas kirjeldaksid eeslinna fenomeni, selle arengut ja varjukülgi?
Eeslinn - linnaosa, mis asub kesklimnast eemal ja väljaspool linna halduspiire, kuid on tihedalt seotud kesklinnaga majanduslikult ja sotsiaalselt.
Plussid: Eeslinnas elamise eeliseks on kombinatsioom maa- ja linnaelust, turvalisus, homogeensus, ruumikus, vaba aja veetmise võimalused, tihedamad sotsiaalsed sidemed jne
Miinused: ühistransport, suurem sõltuvus isiklikust autost, kultuuri- ka haridusvõimalused, kättesaadavus arsti- ja sotsiaalteenustele, konformsus jne
22) Popkultuur : massiteabevahendid, popmuusika ja sport - Kohustuslik: Hess et al. Ptk. 22
22.1. Mis vahe on pop-, massi- ja eliitkultuuril?
Mõeldud massidele tarbimiseks . Toodetud teadlikult et läheks korda paljudele inimestele. Popkultuur koosneb massitarbimiseks mõeldud toodetest ja teenustest. Alternatiivselt väib väita, et see on küik mida inimesed teevad oma vabal ajal (kui ei õpi, tööta või maga) ning seda on nimetatud ka meelelahutuseks , populaarseks kultuuriks , massikultuuriks ning erinevalt kõrgkultuurist ka lihtsalt äriks
Massikultuur on populaarkultuuri elemendid, mida toodetakse ja levitatakse massimeedia vahendusel.
Eliitkultuur on koosnev kultuuriobjektidest (nähtustest, toodetest ja teenustest) ...
22.2. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni strukturaal-funktsionalistlik paradigma?
Popkultuuri roll on toetada sotsiaalset korda, pakkudes meelelahutust ühiskonna liikmetele (vähendab isiklikke muresid ja vabastab pingest) ja tugevdades sotsiaalset struktuuri.
22.3. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni konfliktiteooria paradigma?
Pop- ja massikultuur on loodud kontrollimaks kultuurihegemooniat, maailmavaadet . Seetõttu seda “toodetakse” suuresti nagu iga teist kaupa, kusjuures tarbija ei ole oma otsustes vaba - maitse kujundavad nende eest kõrgemast keskklassist haritud väravavahid ja maitsekujundajad.
22.4. Kuidas selgitab õigust kui institutsiooni sümbool-interaktsionistlik paradigma?
Popkultuur on sotsiaalne konstruktsioon. Nagu kultuuri teisi tahke, õpitakse ka popkultuuri tundma ka jagama. Osaliselt toimub see perekonnas aga ka koolis, omasuguste gruppides ja erinevates subkultuurides.
22.5. Millisel oletusel baseerub massimeedia kriitika ning millised teemad (mõjud) on selle kriitika keskmeks?

apelleerib kõige madalamale maitsele

loob tegelikkusest väära arusaama ja tuhmistab mõtlemist

korrumpeerib eliitkultuuri standardeid, pakkudes kiiret kuulsust ja tulu neile, kes püüavad meeldida massidele

ei ole ainult tegelikult kunst kuna teda luuakse ainult kasu eesmärgil
22.6. Mis on selles ühiskonna jaoks taunitavat, kui meedia lähtub arusaamast, et «Kõik on uudis, mis müüb?»
Uudiste vahendajad ei edasta pelgalt fakte vaid kellegi valikut, mis peab olema teatavas ajalises formaadis , löövalt pealkirjastatud, edastatud, raamistatud ja pakendatud arusaadavalt (sealt ka uudislugude sõnakasutus).
22.7. Mis iseloomustab tänapäevast popmuusika tööstusharu sotsioloogilisest vaatenurgast?
Tegemist on äriga, tööstusharu on üsna kontsentreerunud, lääne maitse/väärtused valitsevad turgu. Suurema osa tarbijatest moodustavad noorukid ja sellest tulenevalt käsitletakse enamasti lüürikas ka neid puudutavaid teemasid . Artiste, nende lugusid ja plaate “promotakse” raadiojaamades, teles, veebis , klubides ning festivalidel. Lugude kirjutajad ja esitajad ei pruugi olla samad inimesed - tihti toimub tööjaotus ja spetsialiseerumine.
22.8. Kuidas on sotsioloogia vaatenurgast spordist kaasaegses ühiskonnas saanud / tehtud meelelahutustööstuse osa?
Spordi formaalne definitsioon rõhutab: saavutusele orienteerumist, füüsilist pingutust, normidele allutatud rollijaotust, organiseeritust, autasu kui motivatsiooni.
Sport kui meelelahutustööstuse osa aga näeb seda kui osa ärist ja tööstusharust, mis allutatud turujõududele, kus sportlaste , treenerite ja klubide heaolu (palk ning sponsor - ja reklaamrahad) sõltuvad ala populaarsusest, vaatajate numbritest, meedia huvist.
22.9. Kuidas on sport seotud stratifikatsiooni ja mobiilsusega?
Sport on samaaegselt demokraatlik (egalotaarne) ja kõrgelt stratifitseeritud.
Ühelt poolt “maksab” talent , töö ja pingutas aga teiselt poolt määrab spordiga tegelemise võimaluse ning spordiala sotsiaalne klass ja soorollid.
Alad, mis nõuavad kallist varustust, vahendeid ning kalleid treeninglaagreid - auto ja motosport , tennis, golf , purjetamine, ratsutamine , polo aga ka ujumine ning mäesuusatamine on kättesaadav jõukamatele ühiskonnakihtidele ja nende lastele.
Alad, mis vajavad vähe varustust, mida saab praktiseerida laialt (nt jalgpall), ning mis rõhutavad maskuliinsust (nt poks ) on kättesaadavad (ka) madala sissetulekuga ühiskonna liikmetele ning nende lastele.
23) Kollektiivne käitumine ja sotsiaalsed liikumised - Kohustuslik: Hess et al. Ptk 23
23.1. Mille poolest erinevad spontaanse käitumise eri vormid üksteisest?
Sotsiaalsed põhjused ja protsessid:
Massihüsteeria - ärevusega kaasnevad kontrollimatud emotsionaalsed reageeringud grupis
Paanika - samaaegselt tajutud ohtudel ja hirmudel baseeruv käitumine
Hullus - soov omada seda, mis on ka paljudel teistel
Moenarrus - väga lühiajaline, ootamatu ja sageli vallatu käitumine
Mood - püsivam kui veidrus või moenarrus, mille määravad trenditoojad
23.2. Millele viitab termin «sihtauditoorium»?
Sihtauditoorium - inimeste kogum, kes ei pruuhi olla ühes kohas ühel ajal, aga keda reklaamide tootjad või ühiskondlile/poliitiliste liikumiste juhid aga püüavad kõnetada ja/või kaasata.
23.3. Milliseid rahvahulkade tüüpe võib eristada ja kuidas neid kirjeldaksid?
Juhuslik hulk - juhuslik inimeste kogunemine, kusjuures igaühel võib olla oma isiklik/erinev põhjus, miks ollakse samal ajal samas kohas
Konventsionaalne hulk - ettekavatsetult ühel ajal ja ühise tegevuse nimel kokku tulnud inimeste kogum, mis järgib kehtivaid norme
Ekspressiivne hulk - osalejate/vaatajate tunded ületavad tavapärase normatiivse kontrolliga kehtestatud piiri
Jõuk - kokkukuuluv
Meeleavaldus
Demonstratsioonid
23.4. Milliseid rahvahulkade käitumise ühiselemente võib nimetada?
Kindluse puudumine sellle suhtes, mida teha. Tunne, et midagi tuleks teha. Erilise meeleolu loomine, mis põhineb ebakindlusel.
23.5. Millised kuus Smelseri välja pakutud lisaväärtuse mudeli tingimust peab olema täidetud, et esile kutsuda mingis vormis kollektiivset käitumist?
Strukturaalne edendavus - sotsiaalsed inst. kollektiivse käitumise piiramiseks või edendamiseks
Strukturaalne pinge - sotsiaalsetest tingimustest tuleneva ebavõrdsuse tunnetamine
Üldistatud usu kasv ja levik - ebavõrdsusele hakatakse otsima selgitust ja selle abil kasvab valmisolek tegutseda
Esilekutsuvad faktorid - dramaatilised sündmused, mis aitavad mobiliseerida
Tegevuse mobiliseerimine - liikumise liidri esilekerkimine ja tema juhtimidele juhindumine
Sotsiaalne kontroll ja selle faktorid - ametivõimude reageerimine
23.6. Mis on ressursside mobiliseerimise mudeli alusel kollektiivse käitumise liikumapanevaks jõuks?
Rõhutab rahalisi, poliitilisi ja värbamisressursse, mida protestijad saavad mobiliseerida ja sotsiaalse kontrokli agentide jõudu vastu seista muutustele.
23.7. Millised on sotsiaalsete liikumiste peamised tüübid ja mis neid iseloomustab?
Reformistlik liikumine -
Revolutsioonilike liikumine -
Vastupanuliikumine -
Utopistlik liikumine -
23.8. Kuidas kirjeldaksid sotsiaalse liikumise arengufaase?

Isiklik rahulolematus või ebamäärane rahutus ühiskonnas

Huvi suunamine ja informatsioonivõrgu tekkimine

Formaalsete organisatsioonide tekkimine

Liikmete poolt liikumise eesmärkide aktsepteerimine või liikumise järk-järguline langus liikmeskonna kaotuse tõttu